Molutamise rindel muutusteta, ehk toksilisest produktiivsusest

Jooksin eelmisel kevadel Riias maratoni ning otsustasin selle +/-4 tundi mitte niisama raisku lasta (icc), vaid multitaskida ja kuulata samal ajal oma kooli lõpuessee jaoks vajalikke podcaste. Ma ei pea vist täpsemalt selgitama, KUI loll mõte see ikka oli ja KUI väga ma seda viimasel tunnil kahetsesin, et niigi ennekõike vaimujõudu nõudval distantsil oina kombel superproduktiivne olin üritanud olla. 

Võtsin üheks 2019. aasta eesmärgiks rohkem molutada ja päris ausalt otsa vaadata sellele, kas kõikvõimalike tegevuste optimeerimine ning produktiivsuse tõstmine siis annab midagi elule juurde ka. Pigem on mul vist komme vabanenud resurss suunata elumõnude nautimise asemel sinna, et veel midagi “kasulikku” päeva või nädalasse mahutada. Samas peaks vahel ausalt endalt küsima, mis see kasu siis on; või võiks vahepeal asju lihtsalt lõbu või mõnu pärast teha.

Image result for to do list nothing gif

Hea näide üle võlli produktiivsest lähenemisest on mu luger, mis on pilgeni täis topitud ambitsioonikaid populaarteaduslikke ning enesearengule suunatud raamatuid, sest õhtul voodisse vajudes ei saa ju pooltunnikest niisama ilukirjanduse saatel “raisku” lasta. (Samas ilukirjandus arendab eneseväljendust, seega pole see isegi rangelt võttes “raisatud” aeg.) Reaalsuses ei jätku selliste raamatute lugemiseks alati õhtul vaimujõudu ning ketran selle asemel tühja pilguga Instagrami. Igas mõttes oleks mõttekam siis mõnda head romaani lugeda, kui üritada hambad ristis ainult asjalik olla.

Nüüd sattus mulle Facebookis ette reklaamartikkel, mille sisu ma küll ei näinud, aga pealkiri kutsub üles oma nädalavahetust puhkusena käsitlema.

 

img_20190303_155641800335327.png
Reklaam Facebookis: artiklile ilma HBR tellimuseta siiski ligi ei pääse

 

Nagu öeldud, ei pääsenud ma sisule ligi, aga see pani mind mõtlema, et puhkus tähendab ju samuti enamasti mingit aktiivset programmi ning rabelemist selle va müstilise kvaliteetaja suunas. Ja kui see vähene vaba aeg siis optimaalselt kvaliteetse sisuga täidetud ei saa, on see ka justkui raisatud. Ka meie vaba aeg peaks lõpmata produktiivselt tooma meile optimaalse koguse puhkust ja rahulolu. 

Samast sarjast on veel pidev surve lastega kvaliteetaega veeta, aga kuna ma tahan täna veel vedeleda ka ning mul puuduvad selles osas praktilised kogemused, ei hakka ma seda teemat isegi puudutama.

Sealjuures pole ma ise oma vaba aja kvaliteedi üleoptimeerimise patust üldse puhas, kaugel sellest. Me võtame sageli ühe nädalavahetusega rohkem ette, kui paljud inimesed terve suvepuhkusega – ja seda iga jumala nädalavahetus. Mu ema ikka naerab, et meie koer on rohkem ringi trippinud ning ilma näinud, kui nii mõnigi inimene kogu elu jooksul. Pea iga puhkepäeva hommik algab järjekordse logistilise meistriteosega, mis viib meid näiteks teise Eesti otsa matkama, 2-tunnisele jooksule, veel mõnda trenni, sööma, kinno ning koerte jalutuskohtingule – ja seda kõike kahe päeva jooksul.

Õnneks ma ka vaikselt õpin vaikselt võtma. Pulmareisil Filipiinidel võtsime targu ette ühe tillukese saare ja veetsime seal nii kaua aega, et jõudis igav hakata. Selle kahe nädalaga oleks jõudnud vähemalt kolm piirkonda “ära vaadata”, aga lõpuks hakkad päris elu nägema, ringi uitama ja päriselt midagi kogema alles siis, kui vaimne checklist pidevalt silme ees ei virvenda.

Oma kiirel Küprose kliimapagulusreisil veetsime need mõned päevad täiesti ühes kohas, töllerdasime jala ringi, vaatasime inimesi, saime nendega ka tuttavaks, jõime pikalt ja rahulikult kohvi, pöörasime ninad päikese poole ning välja kukkus üks erakordselt mõnus puhkus. Siinkohal on paslik korrata ennemuiste üliõpilaste looduskaitseringi tuumiku mitteametlikuks motoks olnud hüüdlauset.

“Aeglasemalt, odavamalt ja elamusterikkamalt!”
– Taisto Reied

Lugesin just ühte head artiklit produktiivsuse varjukülgedest, kus toodi välja, et oma ajaga säästlikult ringikäimine muudab enesekeskseks; et mitte öelda isekaks – täpselt nagu kokkuhoiust on vaid üks samm koonerdamiseni. Lisaks pärsib lõputu produktiivsus loomingulisust. Loomingulisus vajab vaba ruumi, kus võrsuda ja tipptasemel optimeeritud päevakavas pole selleks lihtsalt piisavalt hapnikku.

“There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.”
– Peter Drucker, juhtimiskonsultant 

Lisaksin siia selle, et inimene pole – ja ei peakski tahtma olla – masin. Meil ei tasu püüelda masinlike ideaalide suunas, sest see muudab meid kõige lihtsamini asendatavaks. Meie unikaalsus ja tugevus seisneb kõiges selles, mida masin teha ei suuda – näiteks midagi täiesti uut välja mõelda.

Kokkuvõttes on mõistuse piires oma aja väärtustamine ning väärindamine igati põhjendatud, aga nagu elus ikka, ei tasu ühegi (ka hea) asjaga liialdada. 


Kasvõi praegune postitus sündis sellest, et olen nädalavahetuse üsna vabakaval kulgenud (= sinna on mahtunud “vaid” üks matkamaskäik, tunnine jooks, sõpradega väljaskäimine, nädala toiduvarude šoping ja hoogtöökokkamine, Nepaali reisiks pakkimine, koerte deit ning jõusaal). 

Ütle sõna sekka