Investeerimiskonto bürokraatiavabaks (ettevõtluskonto ainetel)

investeerimiskonto.png

Ma olen suhteliselt laisk ja mugav tüüp ning pole sellest kunagi suuremat saladust teinud. Ehkki kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ma olen kohati liigagi masohhistlik ning tegus, toimub see enamasti vaid neil rinnetel, mida ma isiklikult päriselt naudin. Ebameeldivaid asju ma ikka pigem ei teeks ja õnneks elu liiga rängalt ei sunni ka. 

Näiteks pole ma veel suutnud enda jaoks huvitavaks mõelda oma investeeringute senditäpsust analüüsi, täiuseni lihvitud teenustasude optimeerimist ja muud tehnot. Parem vaatan, et asjad laias plaanis õiges suunas liiguvad ja pürgin sentide asemel suuremate summade suunas. 

Sel kevadel jõudsid investeerimishuviliste teadvusesse suhteliselt paralleelselt kaks teemat – dividendide 14/86 maksustamismudel ja ähvardused teine sammas killustikuks ära lükata. Viimase puhul kukuti ka ohkima, kuidas investeerimine on tegelikult kallis ja turgu vaja täiuslikult ajastada. (Tsitaat ühest surematust monoloogist: “Kui huvi on olemas, siis võiks püüda raha ise paigutada. Tähtis on olla edukas, ja see on pikaajaliselt jätkusuutlikult pagana raske.“)

Aga mitte sellest monoloogist või sambaplaanist ei tahtnud ma täna rääkida.

Üsna lähitulevikus võib suuremal osal rahvast tekkida võimalus ning motivatsioon oma investeerimisportfelle ise kastma-väetama hakata. Samas kardavad paljud alustadagi, sest investeerimine tundub instrumentide valimisest asjaajamiseni ikka päääris keeruline. Pole ka ime, kui näiteks dividendide maksustamine on nii segaseks aetud, et isegi LHV sellega esimese hooga puusse pani. Tuludeklaratsiooni täitmise haavadki on ihus ning hinges alles värsked ja iga kord siunan, miks see kõik nii tüütu peab olema.

Nii võib endalegi tunduda, et äkki oleks arukam oma mammona uude autosse või telefoni investeerida, sest ehkki vananeb kiiresti, on see vähemalt oma. Parem kindel mõnu peos kui kindlam vanaduspõlv katusel.

Teoorias peaks investeerimiskonto olema eraisikule lihtne, mugav ja soodne vahend oma investeeringute haldamiseks. Praktikas… kisub veits võssa, või nii. 

Äkki oleks aeg teise samba reformi lävel esialgse idee juurde tagasi tulla ning lahendada see sarnaselt ettevõtluskontole (põhimõtteliselt kirvemeetodil). Kes ei tea, siis ettevõtluskonto loodi väikeettevõtluse soodustamiseks bürokraatia- ja raamatupidamisvaba asjaajamise vormina. Ehkki konto liik ise mõeldi välja juba paar aastat tagasi, hakkas seda esimesena pakkuma LHV pank ka käesoleva aasta alguses. 

Investeerimiskontost võiks laiskadele ja mugavatele väikeinvestoritele samuti luua sellise alaliigi, kus võetakse arvesse ainult sisse- ja väljamakseid ning tulumaksu makstakse ainult siis, kui väljamaksed sissemakseid ületama hakkavad. Ja kui ma ütlen “ainult” sisse- ja väljamakseid, siis mõtlengi, et maksustamise aluseks on ainult see näitaja. Ühtegi erisust või mahaarvamist sellest teha ei saaks (sh teenustasude osas mitte), aga mulle tundub, et suures plaanis need kopikad tasakaalustaks end kõigi osapoolte jaoks niikuinii ära.

Ja miks piirduda vaid sellega.

Kristi tegi juba ennemuistsel aal ettepaneku, et üüritulu deklareerimine võiks osaliselt käia läbi investeerimiskonto. Ma läheks isegi nii kaugele ja ütleks, et kogu üüritulu võiks investeerimiskontolt läbi lasta. Mudeli lihtsuse huvides mingeid täiendavaid mahaarvamisi või tingelit-tangelit sellega teha ei saaks (praegu võib selle deklareerida vähendatud maksumääraga 16%), aga siiski kahtlustan, et tulude deklareerimise sagedus (või “maksutahe” nagu EMTA seda ise nimetab) kasvaks märkimisväärselt. (Ma küll ei kujuta ette, kuidas üürikandeid lihtsalt tavalisest sissemaksest eristada, aga see on juba tehno.)

Igatahes ma juba kujutan ette, kui elegantselt saaks sellise konto iseteeninduses esitada seniste sissemaksete-väljamaksete vahekorda ning eeldatavat maksukohustust. Kõigi pudi-padi tehingute ajalugu oleks muidugi backlog’is olemas, aga mugavale ja laisale oleks näha ainult kiire ülevaade sellest, kui palju ta on sisse maksnud, välja maksnud ning vahepeal näiteks kasvu ja dividende saanud. Samamoodi lihtsustatult kajastuks see ka tuludeklaratsioonil. Aahh, ilus!

/pühib liigutuspisara/

Nagu öeldud, võiks see lihtsustatud vorm tekkida praeguse investeerimiskonto süsteemi kõrvale – siis saaks igaüks ise valida, milline talle mõistlikum lahendus on. Vähemalt suures plaanis võiks väikeinvesteerimistulevik ju sellises suunas liikuda. Eksju, onju?

Kas siin on mõned täiesti ilmselged ohukohad, millele ma praegu kohe ei mõelnud või mis selle lihtkontstruktsiooni tegelikult mõttetuks teeks? 

Kuidas mu koer omal käel kapitalistliku turumajanduse leiutas

20190419_114008_0001296295416.png

Mu koer hakkas hiljuti aktiivselt susse ja plätusid varastama. Esimese hooga mõtlesin, et tal on niisama ulakustuurid peale tulnud (mitte, et see midagi erakordset oleks), aga viimane kord sain aru, et selle käitumise taga on hoopis keerukamad mõttekäigud, kui koerast eeldada võiks.

Olen siin ennegi maininud, et mul on kodus paariaastane corgi nimega Notsu. Corgi on juba iseenesest nutikas töökoer, kes pidevalt ise oma elu põnevamaks teeb. Kui teda õigesti ei treenita, treenib tema omanikku. Notsu on sealjuures väsimatu inimvaatleja, kes üritab meid pidevalt endale kasulikus suunas käituma häkkida.

Seetõttu on tal külge tekkinud kõikvõimalikke totraid kiikse – näiteks tagurdab ta söögikaussi oodates vahepeal peaaegu teise tuppa, sest talle on suvaliste juhuste kokkulangemisel jäänud mulje, et niimoodi antakse talle toit kiiremini kätte. Just söök on tema suurim armastus ja motivaator, sest corgid on parandamatud õgardid.

Arukamate koerte mõistus pidi 3-aastase lapse tasemel olema ja laste puhul on see just vanus, kui nad näiteks valetama õpivad (see on muideks aju arengu näitaja, mitte iseloomuviga). Notsu oskab väga hästi eristada, et ta ei tohi ise diivanil käia, aga käib seal siis, kui ta teab, et me ei näe. See näitab päris hästi tema käitumise teadlikkust.

Turumajanduse juurde tagasi tulles, kadus sussikandmiskomme meie kodust koos Notsu saabumisega. Minu vanemate juures neid ikka leidub, ehkki seni suutis Notsu nendega üsna hästi koos eksisteerida. Parandamatuks röövlinäoks muutus ta alles paar kuud tagasi. 

Viimati vanemate juures olles olin tükk aega teisel korrusel oma toas ja Notsu lamaskles terve aja mind oodates malbe näoga trepijalamil. Kui alla tagasi tulin, pidas Notsu silmas, et ma kindlasti nägemisulatuses olen ja… haaras siis nurgast suvalise plätu ja lidus minema. Udjasin talle veel poole röövi peal eemalt peosoleva saunalinaga, et jäta järgi. Notsu seepeale lärises ja urises, aga lidus ikka.

Mis sellest siis järeldada? Kuna ta veetis plätuga pikalt ühes toas aega, ei olnud plätu kättesaamine tema tegelik eesmärk. Üks tõeliselt juustune suss on ju ka iseenesest väärtus omaette (vähemalt koera jaoks), aga hoopis jätkusuutlikum on seda sussi korduvalt tulu teenimiseks kasutada. Nimelt hammustas Notsu esimeste pooljuhuslike sussiröövide käigus kähku läbi, et sussi tagasisaamiseks vahetatakse see talt mingi toiduampsu vastu välja (pikas plaanis vale tegu nagu välja tuleb) – natuke mängu, lusti ja tähelepanu veel boonusena lisaks.

Sussi tegelik väärtus tekib nõudluse ja pakkumise olukorras, ehk kuni keegi teine sussi nõudmas pole, on see Notsu jaoks võrdlemisi väärtusetu. Vilunud ärinaisena teeb Notsu tehingu arvestatava kasuga, sest teise sussi vastu ta seda ju ei vaheta, vaid ikka kõrgeima väärtuse, toidu vastu. Sussiga ringi joostes jälgib ta samal ajal silmanurgast väga teraselt, mida talle selle eest hüvitiseks pakutakse. Samuti on ta leidnud viisi suss muuta püsivaks (ehkki mitte veel passiivseks) sissetulekuallikaks.

Kui ma kogu eelneva mõttekäigu lõpuks ise läbi hammustasin, andsin talle lihtsalt sama puuga vastu. Teadupärast kujuneb hind turul nõudluse ja pakkumise suhtena. Kuna Notsu on seda tempu liiga sageli tegema hakanud, ehk tema pakutava sussivabastamisteenuse pakkumine on suurenenud, langetasin lihtsalt hinda. Peotäie krõbinate asemel sai ta ainult ühe. 😀

Kellele on vaja naiste (investeerimis)tooteid?

naiste.png

See postitus ootab oma aega juba ligi kuu aega sellest, kui naisinvestorite grupis jagati uut eestikeelset investeerimisraamatut “Mõtlemist muutes rikkaks – naistele” (ma isegi ei lingi seda – guugelda parem ise, kui väga vaja).

Raamatu alapealkiri kutsub üles “kasutama oma väge, et luua edukas ja tähendusrikas elu”. Sisukord jätkab tõusvas joones peatükkidega nagu “Põletav soov”, “Usk”, “Enesesisendus”, “Ülemtarkuse jõud”, “Seksuaalse muundumise müsteerium” (????!?), “Alateadvus”, “Kuues meel” ja “Kuidas kuut hirmutonti üle kavaldada”.

Küsisin seepeale grupis ka, miks selliste naistetoodetega automaatselt mingi esoteeriline pendlikeerutamine kaasas peab käima. Ühtepidi jätavad need naistele endale mulje, et neil ongi õnnestumiseks vaja mingeid müstilisi energeetilisi abirattaid. Teisalt jätab see naistest lihtsalt ebaratsionaalne (et mitte öelda lolli) mulje.

Eestlaste esoteerikalembus on muidugi teema omaette, aga paratamatult tekkis mul küsimus, kas midagi targemat poleks, mida eesti keelde tõlkida. Kammisin siis oma Goodreadsi lugemisriiuli läbi ja ei leidnud sealt mitte ühtegi naistele suunatud toodet. Mitte. Ühtegi. Ainus “naisteraamat” mu loetud teoste riiulis on Sarah Cooperi irooniline “How to Be Successful without Hurting Men’s Feelings: Non-threatening Leadership Strategies for Women” (ja see on küll puhas kuld).

Image result for how to be successful without hurting men's feelings

Üleüldse tundub, et naiste väetooted on lihtsalt järjekordne kuum teema, mida üritatakse vägisi iga turundusvankri ette rakendada. Muuhulgas korjati kevadel Hooandjas raha veel ühe raamatu – “Palgaga rikkaks” trükki ja väljaandmist. Ka selle kirjeldusest käis naistele suunatus läbi:

Ühe uuringu kohaselt julgeb ainult 29% naistest küsida palka juurde meeste 71% vastu. Lisaks makstakse naistele sama ameti peal olevatest meestest vähem. Me elame küll demokraatlikus ühiskonnas, aga naistele palga alamaksmist ei peeta eriliseks probleemiks.

Noh, ühe teise uuringu järgi naised ammu küsivad küll, aga ikka ei anta, seega ma sügavalt kahtlen, kas raamatu (mees)autoril selles osas päriselt kogemust või praktilisi nippe jagada oleks. Kas õhus on natuke naiivset mansplain’imise hõngu? Üks mu sõbranna kommenteeris ka, et räägiks siis uuesti, kui ta ennast parimas sigimiseas naiseks muundanud on.

Ma möönan, et naiste väljakutsed rahaasjades on meeste omadest sageli erinevad, aga kehvasti teostatud “spetstoode” vaid kinnistab stereotüüpe ja teeb lõpuks rohkem halba kui head. Kui ikka tüdrukute legod keskenduvad koduloomisele, mitte seiklustele ja t-särgid räägivad ilust, mitte võimetest, kandub see paratamatult edasi täiskasvanuellu, kus “naiselikkuse” säilitamine, seksuaalsed müsteeriumid (tõesti, wtf) ja roosade energiate udu tundubki neile määratud tee.

Muidugi võib öelda, et kõigil on vabadus oma peaga mõelda ja stereotüüpidest üle olla ning paljud seda teevadki. Lihtsalt palju keerulisem on ujuda stereotüüpidele vastu, kui lasta neil ennast edasi kanda. Ja selliste kahjustavate stereotüüpide äratundmine on oskus omaette, mille märkamise peale ei pruugi igaüks ise tullagi.

Kokkuvõttes peaks igasugustesse naiste eritoodetesse suhtuma kainestava annuse skepsisega. Teate, mitu meestele suunatud investeerimisraamatut ma leidsin? Null, muidugi. Ja kui üleüldse mõelda, et elu on isegi väga heade raamatute läbilugemiseks liiga lühike, ei tasu igasugust jura omale öökapile lasta üksnes seetõttu, et see just sulle (või siis 51% elanikkonnast) turundatud on.