Kuidas mu koer omal käel kapitalistliku turumajanduse leiutas

20190419_114008_0001296295416.png

Mu koer hakkas hiljuti aktiivselt susse ja plätusid varastama. Esimese hooga mõtlesin, et tal on niisama ulakustuurid peale tulnud (mitte, et see midagi erakordset oleks), aga viimane kord sain aru, et selle käitumise taga on hoopis keerukamad mõttekäigud, kui koerast eeldada võiks.

Olen siin ennegi maininud, et mul on kodus paariaastane corgi nimega Notsu. Corgi on juba iseenesest nutikas töökoer, kes pidevalt ise oma elu põnevamaks teeb. Kui teda õigesti ei treenita, treenib tema omanikku. Notsu on sealjuures väsimatu inimvaatleja, kes üritab meid pidevalt endale kasulikus suunas käituma häkkida.

Seetõttu on tal külge tekkinud kõikvõimalikke totraid kiikse – näiteks tagurdab ta söögikaussi oodates vahepeal peaaegu teise tuppa, sest talle on suvaliste juhuste kokkulangemisel jäänud mulje, et niimoodi antakse talle toit kiiremini kätte. Just söök on tema suurim armastus ja motivaator, sest corgid on parandamatud õgardid.

Arukamate koerte mõistus pidi 3-aastase lapse tasemel olema ja laste puhul on see just vanus, kui nad näiteks valetama õpivad (see on muideks aju arengu näitaja, mitte iseloomuviga). Notsu oskab väga hästi eristada, et ta ei tohi ise diivanil käia, aga käib seal siis, kui ta teab, et me ei näe. See näitab päris hästi tema käitumise teadlikkust.

Turumajanduse juurde tagasi tulles, kadus sussikandmiskomme meie kodust koos Notsu saabumisega. Minu vanemate juures neid ikka leidub, ehkki seni suutis Notsu nendega üsna hästi koos eksisteerida. Parandamatuks röövlinäoks muutus ta alles paar kuud tagasi. 

Viimati vanemate juures olles olin tükk aega teisel korrusel oma toas ja Notsu lamaskles terve aja mind oodates malbe näoga trepijalamil. Kui alla tagasi tulin, pidas Notsu silmas, et ma kindlasti nägemisulatuses olen ja… haaras siis nurgast suvalise plätu ja lidus minema. Udjasin talle veel poole röövi peal eemalt peosoleva saunalinaga, et jäta järgi. Notsu seepeale lärises ja urises, aga lidus ikka.

Mis sellest siis järeldada? Kuna ta veetis plätuga pikalt ühes toas aega, ei olnud plätu kättesaamine tema tegelik eesmärk. Üks tõeliselt juustune suss on ju ka iseenesest väärtus omaette (vähemalt koera jaoks), aga hoopis jätkusuutlikum on seda sussi korduvalt tulu teenimiseks kasutada. Nimelt hammustas Notsu esimeste pooljuhuslike sussiröövide käigus kähku läbi, et sussi tagasisaamiseks vahetatakse see talt mingi toiduampsu vastu välja (pikas plaanis vale tegu nagu välja tuleb) – natuke mängu, lusti ja tähelepanu veel boonusena lisaks.

Sussi tegelik väärtus tekib nõudluse ja pakkumise olukorras, ehk kuni keegi teine sussi nõudmas pole, on see Notsu jaoks võrdlemisi väärtusetu. Vilunud ärinaisena teeb Notsu tehingu arvestatava kasuga, sest teise sussi vastu ta seda ju ei vaheta, vaid ikka kõrgeima väärtuse, toidu vastu. Sussiga ringi joostes jälgib ta samal ajal silmanurgast väga teraselt, mida talle selle eest hüvitiseks pakutakse. Samuti on ta leidnud viisi suss muuta püsivaks (ehkki mitte veel passiivseks) sissetulekuallikaks.

Kui ma kogu eelneva mõttekäigu lõpuks ise läbi hammustasin, andsin talle lihtsalt sama puuga vastu. Teadupärast kujuneb hind turul nõudluse ja pakkumise suhtena. Kuna Notsu on seda tempu liiga sageli tegema hakanud, ehk tema pakutava sussivabastamisteenuse pakkumine on suurenenud, langetasin lihtsalt hinda. Peotäie krõbinate asemel sai ta ainult ühe. 😀

2 thoughts on “Kuidas mu koer omal käel kapitalistliku turumajanduse leiutas

Ütle sõna sekka