Aprilli kokkuvõte (nii vaimuvaene pealkiri ongi)

20190429_210834_0001302052845.png

Esimese hooga tundus, et aprillis nagu ei toimunudki midagi peale tubli töörabamise. Suvi sai ka selleks aastaks nagu möödaminnes peetud, võib nüüd rahulikult edasi elada. Ja joosta, sest need paar soojemat päeva olid jooksutrennidele küll paras pidur. Tahaks kohe jääkohv näpus kuskil vilus vedeleda ja mitte midagi teha, ehkki juunikuiseks tiimitriatloniks peaks praegu kibedaimad treeningpäevad käima.

Mis ma lisaks tööle ja trennile siis veel tegin? Lugesin näiteks üllatavalt palju raamatuid, sh Nepaali lainel jätkates “Into Thin Air’i” läbi, mis tõestas mulle lõplikult, et ma olen ikka puhas mugavusmatkur ja tippude vallutamiseks peab peast mingi eriline kruvi puudu või üle olema. Polnud mul enne kihku tingimata mägede otsa või teatud kõrgusmeetritele jõuda, aga pärast nende kogemuste lugemist pole seda ammugi.

Käisin pidasin oma alma mater’is ühe päris korralikku eneseületust nõudva seminari maha, aga lõpuks läks üle igasuguste ootuste hästi. Tuleb ennast ikka jooksvalt ebamugavustsoonis hoida, sest see tuleb iga kord meeldiva üllatusena, et hirmul mõttetult suured silmad on. 

Võhandu maratonile või Türi-Tori kiirlaskumisele ma taas ei jõudnud, aga sõitsime kolleegiga nädal varem Võhandu parima osa läbi ja aitas sellestki küll. Mõõdukas koguses on kevadine “veevulinatel” kanuutamine ikka erikuradi mõnus. Ja eriti mõnus, kui see siis lõpuks läbi on ja jälle kuivad püksid-sokid jalga saab.

Lihavõtetesse mahutasin traditsioonilise trenni-, matka- ja sugulaste külastamise laagri Saaremaal. Üldse see hiirekõrvus kuiv kevad on mu kõige-kõige lemmikum aastaaeg, kui sääski pole, suvi on veel täiesti ees ning looduses võib ükskõik kuhu lihsalt astuma hakata, sest džungel pole veel talve järel vohama hakanud.

Traditsioonide hulka lisandus loodetavasti ka Pärnu restoranide nädal, mida külastasin esimest korda ja poolsattumisi meeleolus sain totaalse toiduelamuse. Päris mõnus on nädalavahetuse jalutuskäigu raames ka heast restoranist läbi astuda ning sellises häälestuses saabki enamasti vaid positiivselt üllatuda.

Raharindel  maksin 1000 eurot õppelaenu tagasi ja harvendsin vahelduseks natuke oma portfellipeenart. Samuti ostsin kohalikult turult üht-teist juurde. Olen ühe aktsiaga päris pikalt mudas istunud ja olnud selles klassikalises lõksus, et istun oma vea otsas ja ootan, et hind jõuaks tagasi sellesse punkti, kust ma selle ostsin. Portfelli koguväärtuse mõttes ei oma see ju mingit tähendust, samas oleks võinud ammu selle raha nt kaupsi aktsiasse panna ja reaalselt midagi teenida. Facebookile peaks vist ka lõpuks tuule alla tegema – vähemalt tundub hetkel soodus aeg.

This slideshow requires JavaScript.

Netoväärtuse kosumisega olen see kuu enam kui rahul. Jäin küll nõksuke alla oma optimistliku aastaplaani graafikut, aga tõmbasin eelmise kuuga võrreldes jõuliselt vahet väiksemaks ning sama tempoga jõuaks järgmine kuu taas plaanist ette. Lisaks tiksutasin vaikselt ettevõtte alla sissetulekut, millest lõviosa peaks hakkama laekuma alles järgnevatel kuudel. Hea on näha, kui süstemaatiline pusimine lõpuks vilja kandma hakkab.

Ja kõige lõpetuseks sai mu blogi alles või juba märkamatult 2-aastaseks! Juhhei!

2 thoughts on “Aprilli kokkuvõte (nii vaimuvaene pealkiri ongi)

  1. Hei,
    võibolla olen silmadega varem üle hüppand kohtadest, mis õppelaenu puudutavad, aga tohin küsida, palju Sul seda veel maksta on, kuidas tegid graafiku jne? Kas võtaksid laenu veel?
    Kuna ma alles koolipingis ja samamoodi 4k laenatud ja veel 1,5a minna+magister, siis uurin maad. Hetkel tundub mulle, et see laenamine on kõige halvem asi üldse, kuid ilma oleksin ma ilmselt surnuks nälginud ja mitte niipalju võimalusi saanud.

    1. Olen õppelaenust pikemalt rääkinud siin: https://sammhaaval.rahajutud.ee/2018/05/13/oppelaen-votta-voi-jatta-ja-kuidas-see-hiljem-tagasi-maksta/
      Võtsin ise laenu neli korda ja kohe kui magistri teises pooles tööle sain, viiendat korda juurde ei võtnud. Praeguseks on sellest järel 2752 eurot. Jätsin ise alles panga pakutud graafiku ja hakkasin ühekordsete maksetena rohkem tagasi maksma (iga sellise makse võrra jälle väheneb igakuine makse automaatselt ja ei pea maksma graafiku muutmise eest).
      Kokkuvõttes ma ütleks, et muidugi oleks toredam, kui iseseisva elu algusega laenu kaasa poleks tulnud, aga kui seda mitte kergekäeliselt võtta, siis pole ju midagi kahetseda ka. Eks see võimaldab õppimisele keskenduda ning tegelikult pole tagasimaksmine hiljem niii keeruline – inflatsioon ja sissetuleku tõus teevad oma töö. Kehvem lugu on neil, kes õppelaenu omal ajal tõesti lihtsalt muusikakeskuste ostuks või šoppamiseks võtsid.
      Ülikoolist saab ju palju muud peale konkreetse paberi ja nende võimaluste kasutamiseks on mõistuse piires vaba aega ja raha vaja. Mõtlen siin näiteks võimalusi erinevate asjade korraldamises osaleda, arenguprogramme, õpirännet jmt, mida hiljem tööelus ei paku nii laialt keegi. Seega tuleb leida tasakaal ning õppelaen aitab seda saavutada. Lõpuks on see ju lihtsalt raha, aga kooliajal saadav sotsiaalne- ning karjäärikapital võib selle hiljem kiiresti tasa teenida.

Ütle sõna sekka