Juuni kokkuvõte, ehk tegin oma finantsvabaduspüüdlustes ränga vea

20190630_140920_0000915763444.png

Üks kuu on jälle tulnud ning lati alt läbi läinud. Turg on selline nagu ta on, ehitusveikalsite hinnad on samuti nagu on, seega kasinamat kasvu teadsin see kuu juba oodata. Päris hingetuks ei võtnud, aga midagi hüpata ka pole. Samas pole ma veel käega löönud oma suurele aastaeesmärgile, lihtsalt kasv pole (ja ei saagi olla) nii lineaarne nagu excelisse sisse löödud sai. 

Natuke on mõru meel ainult selle pärast, et ka 30 piirist juuksekarva võrra puudu jäi – samas mõeldes, et ma seda vahepeal aasta eesmärgina kaalusin, on minek isegi hea. Oleks võinud ju mõne elumõnu mõnulemata jätta, aga mis mõtet sellel siis ülse oleks. Kunagi tagasivaates ja pikas plaanis joonistuvad need kõverad hoopis ühtlasemaks niikuinii.

This slideshow requires JavaScript.

Tulles nüüd selle traagilise möödapaneku juurde, mis ma oma finantsvabadusteekonnal teinud olen, siis olge valmis kuulama ühe vanainimese tarku sõnu. Me kõik eeldame, et meil on aega ja tervist, et tänasida mõnusid aastakümnete pärast liitintressi toel kordades rohkem nautima hakata, aga minu praegune hale inimvarju seisund kinnitab, et seda aega ei ole sugugi nii palju.

Laias laastus tundub, et kohe kui 30 kukub, kukub kokku ka kõik see noore hobuse raudne tervis, mida kõik nii enesestmõistetavalt lörtsivad. Mina sealjuures.

Kõlab nagu ma oleks siin vahepeal vähidiagnoosi saanud või midagi? Ei ole, lihtsalt vaevlen juba nädalaid ühe eriti vastiku jalavigastuse küüsis, mis eluisu ära võtab ning igasugused elumõnud samuti, mis ühel või teisel viisil minimaalsetki liikumist hõlmavad (ja kui keegi tuleb ütlema, et söömine ju ei hõlma liikumist, siis jalg kurask valutab ka veel).

Tõlge: ärge tegelege pikamaajooksuga, te jääte vigaseks ja surete.

Tegelikult olen siin päris tõsiselt hakanud mõtlema väljavaatele, et päris suurel osal vanadest inimestest on mingit sorti kroonilised valud. Varem arvasin, et mis seal siis on – kõigega harjub ju. Äkki pika aja peale harjub jah, aga enne jõuab see korralikult ajudele hakata.

Kokkuvõttes ei ole mul möödunud kuust peale selle hala eriti midagi rääkida. Tallinna sadam saatis dividendid ka ära, aitäh! Facebooki rookisin isegi õigel hetkel portfellist välja ning on kõvasti puhtam ja kuivem tunne küll.

Lõpetuseks nimekiri asjadest, millele ma oleks võinud seni elu jooksul kokku kraabitud mammona kulutada, kuni mul selleks veel tervist jagus: 

  1. 23 corgit võtta (ja siis oleks nende söögi- ning hoolduskuludega hoobilt pankrotti läinud).
  2. 30 korda Balil käia (või muus üsna lihtsalt kättesaadavas sihtkohas nagu näiteks ka Nepalis). Või 3 korda Antarktikas käia (kui ühest korrast väheks jääks). Või mõni vahepealne kombinatsioon kõikvõimalikest reisidest. Või üleüldse korralik ümbermaailmareis. Igatahes hullumoodi reisida.
  3. 1,5 tipptasemel proteesjalga osta (teate küll need ulmejalad, millega olümpiamängudel rekordeid joosti).
  4. Pool last üles kasvatada (või vähemalt 0,4 last, sest 2014. aastal maksis lapse üleskasvatamine eestis 60 480 eurot ning vaevalt see odavamaks läinud on).
  5. Osta Rõugesse terve kortermaja.
  6. Toita 2000 arengumaade last kuu aega.
  7. 100 korda Raadi taga võsas glämpida. Lugege vaid: “Glämping pole mingi “käpuli urgu ja silgud pütis, jube palav, rõve külm ja tuul viis katuse minema” ööbimine. 

Nojah siis.

Milliste töödega sina elus raha oled teeninud?

maasikad.png

Hiljuti jäi mulle mitmes kohas üsna samal ajal ette väljakutse oma senise elu tasustatud tööd kirja panna. Kusjuures, see on üllatavalt raske – vähemalt kui olla nii vana ja kehva mäluga nagu mina. Hoidsin seda postitust päris pikalt mustandites, et äkki midagi veel mälusopist juurde pigistada, aga lõpuks jäi nimekiri isegi üllatavalt lühikeseks.

Siin need siis on – kõik tööd, mille eest ma (parima mälu kohaselt) elu jooksul raha olen teeninud. Ja noh, näiteks vanaemalt puude ladumise eest antud 25 krooni ei lähe arvesse.

  • maasikakorjamine – minu esimene “päris” töö, kus ma hakkasin käima vist isegi juba 11-aastaselt. Päris tore oli, sest alati käisime seal mõne sõbrannaga kahekesi, ajasime juttu, käisime vahepeal ujumas ning kui vanemad autoga mööda sõitsid, sai maasikate kõrvale mõnikord jäätist ka. Päevitus oli suve lõpuks igatahes metsik ja maasikaisu sõin tõesti kõrvuni täis.
  • kasevihtade tegemine – vanust ei mäleta, päevitus nii hea polnud ja süüa ka ei saanud. Polnud nii hingelähedane ametivalik ilmselt.
  • nõudepesija restoranis – keskkooli ajal möllasin tubli kuu aega tööstusliku nõudepesumasinaga liinitööd teha ühes Pärnu popimas restoranis. Siis viskas halb ülemus ning õudne töökorraldus kopa ette, ostsin kogu teenistuse eest omale uued bikiinid ning ei külastanud seda konkreetset söögikohta köögipoole nägemise õuduses umbes kümme aastat. Tänaseks olen oma hingehaavadest üle saanud.
  • tootetutvustaja (degusteerija) – tutvustasin kõike alates kohupiimadest ning lõpetades punase veiniga. Sealjuures punast veini ei joo ma siiani, rääkimata 17-aastasest minust, kes lihtsalt sildi pealt luges, kui sametine mõni sort on või mis aroomi on tunda konkreetse cabernet sauvignon’i tipunootides. Siiani imestan, et ma sellele kohale üldse minna julgesin, sest poes võõraste inimeste tülitamine tundus totaalne õudusunenägu. Otsustasin siis uppumise asemel ujuda ja sain ereda õppetunni, et eneseületamine tasub ära.
  • toidupoes piima- ja leivaleti saaliteenindaja – järjekordne kooliaegne suvetöö. Sain sealt buumi tipul päris head palka ning hindamatud oskused poes kõige värskemat kraami otsida. Ühe kuupalga eest ostsin endale igatahes ülikooli minekuks uue läpaka.
  • koogileti teenindaja – samm edasi piimaletist, kus sain totaalseks koogieksperdiks ning lihvida oma suhtlusoskusi ülinõudlike klientide või koonrite soomlastega. Samas enamik inimesi, kes juba kooki ostma tulid, olid tegelikult heas tujus, seega ilmselt see on üks rõõmsamaid kohti poes.
  • ettekandja suurel vabariigi aastapäeva vastuvõtul – ilmselt ainus moodus, kuidas 18-aastaselt nii suurele banketile ära eksida ja järjekordselt väga tore oli. Üldse mulle tundub, et vähemalt ajutiselt oleks ettekandja või näiteks barista päris vahva olla. Söögilainel jätkates oli ka päris magus kell 2 öösel tool 5-korruselise tordi äärde tõmmata ning lusikaga lihtsalt puutumata korruse servast kaevama kukkuda (Toidupanka polnud toona vist isegi leiutatud).
  • piletite kontrollija kontserdil – pärast sai tasuta kontserdit ka vaadata ja see on siiani üks mu parimaid jõulukontserdielamusi.
  • transkribeerija – väga häguselt meenunud tudengitöö, millest sain valusalt teadlikuks, kui võimatult segaselt me tegelikult kõnekeeles räägime.
  • metsa istutaja – toredad maalapsetööd jätkuvad. Üks raskemaid töid, mis ma elus teinud olen. Vähemalt päevitus oli taas päris hea.
  • koolitaja – õppisin siis ise alles magistris, kui mind üürisuhete teemal koolitust andma kutsuti. Ehkki olin kabuhirmus, võtsin selle siiski ette ning osalejate hinnangute põhjal sain isegi päris hästi hakkama. Sain aru, et harjutades läheb iga asi kõvasti lihtsamaks ja aeg-ajalt satun seminari/koolitusruumi ette siiani (ja ikka jalg väriseb).
  • kohtuistungisekretär – tagantjärele kõige pingelisem, vastutusrikkam ja raskem töö, mis ma elus teinud olen. Sealjuures palk on täiesti olematu (vist kahjuks siiani). Kindlasti oleneb palju sellest, millises kohtus, kolleegiumis ning millise kohtuniku all olla. Muidugi oli töös põnevaid momente ka ning 8. klassis katkise jalaluuga kodus istudes kätte õpitud pimekirja praktiseerisin veel täiesti uuele tasemele.
  • erinevate avalike asutuste jurist – viskasin vahepeal nalja, et käisin hävitasin oma illusioone avalikust sektorist üks asutus korraga. Sai igatahes päris hea pildi ette, miks mingid asjad käivad nii nagu nad käivad.
  • sisuturunduse spetsialist – minu praegune töö, ikka veel õpin ja tagantjärele tarkust välja tuua veel ei oska. Noorte aktiivsete IT-inimestega töötamine on isegi veel ägedam, kui ette oskasin kujutada.
  • kõikvõimalik kirjutamine – alates reisikirjade või muude lõbu pärast kirjutatud artiklite eest saadavatest honoraridest ning lõpetades õigusliku või UX copyga. Sh viimane on kõik see, mis veebilehel liikuda ning toimetada aitab. Kui kuskil on nupp “vajuta siia”, on keegi selle teksti valmis kirjutanud ning mõnikord olen selle teksti kirjutanud mina. See on tegelikult üks mu lemmiktöid, sest meenutab mingit puslet või mõistatust ning on veidral kombel üsna sarnane õigusloome tehnikatega (terminoloogiline ühtsus, arusaadavus jne).

Kokkuvõttes ja tagasivaates tundub ülisuur osa mu senisest töökogemusest hoopis toiduga seotud olevat. Ja baristatööd ma proovinud (veel?) polegi! 😀 Nimekirjast on puudu mitmed vabatahtlikutööd, mis on ka tegelikult ülimalt arendavad olnud, aga seotud peamiselt suuremate ürituste tiimis sebimisega (alates excelites möllamise ning lõpetades parkimiskorraldusega). Sealjuures pole tööst saadud õppetunnid sugugi alati korrelatsioonis ametinimetuse, palganumbri või töösuhte kestusega.

Milliseid põnevaid töid te teinud olete?