Kui loll peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?

pension.png

Pensionifondide reformist ongi ju veel vähe jahutud, aga ütlen oma kaks sõna ka sekka. Eks odava populismi nimel tehakse igasuguseid lolluseid, aga praegu tundub, et terve ports inimesi määratakse eos ebaõnnestuma (set up to fail). Tagajärgedega peavad tegelema aga kõik need, kellel endal niikuinii ühisest pensionipajast suurt midagi enam oodata pole.

Üks mu geniaalne juuraprofessor esitas kord retoorilise küsimuse: “Kui loll peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?” Antud kontekstis võiks sõna “loll” maha tõmmata ning asendada sõnaga “impulsiivne”. 

Olen siin varemgi kirjutanud, kuidas kahjuks suure osa inimeste aju ei töötagi sellisel viisil, et nad ühekordsetest väljakutsetest või lühikese perspektiiviga hoogtööettevõtmistest püsivamalt oma impulsse muuta suudaks. Samas on ühiskondlikult oluline tunnistada, et sellised inimesed on olemas, mitte süüdistada neid oma geenide või keskkonna tagajärgedes – või luua neile tingimusi, kus nad õnnestuda ei saa. 

Pigem peaks kujundama keskkonda, mis laseks sellistel inimestel endale võimalikult vähe kahju teha. Selleks sobivad näiteks kohustuslikud kogumismeetmed, piirangud (kiir)laenuvõtmisel, miks mitte ka gamification põhimõttel tööriistad eelarves püsimiseks ja ka kogumiseks. 

Näiteks on USAs ja mitmel pool mujal maailmas kasutusel loto põhimõttel toimivad kogumisarved, mis ühest küljest annavad lootuse hoomatavalt kiirele kasule, samas motiveerivad inimeste raha arvel hoidma, sest arvel olev summa on korrelatsioonis n-ö lotopiletite arvuga. 

Jah, rahaprobleemide ja enesekontrolli vahelised seosed on keerulised ning rahaline kitsikus pärsib märgatavalt inimeste võimet pikaajalisi plaane teha ning ellu viia (tekib nõiaring). Siiski võib erinevate uuringute põhjal öelda, et geneetika määrab vähemalt poole inimese enesekontrolli võimekusest ning soodumuslikult madalat enesekontrolli võimet lõputult häkkida või üle kavaldada pole lihtsalt võimalik.

Kui nüüd pensionifondid vabaks lastakse – seda veel praeguseks teadmata tingimustel – on see paljude inimeste jaoks lihtsalt koht, kust küüned mingile summale taha saada. Ja see suur summa pole enamikul inimestel sugugi suur (eriti kui sealt maksud või tagatipuks see riigi poolt sambasse makstud 2/3 maha läheb), aga kuupalgast suurem ikkagi.

Samas kui veerandil peredest pole üldse sääste, kolmandik ei vea palgaga kuu lõpuni välja ning maal elavate 30-45-aastaste (!) hulgas kasvab see osakaal peaaegu kahe kolmandikuni, on kasvõi 1000 eurot peos parem, kui kauge ja hüpoteetiline pensionilisa katusel.

Tagatipuks võib see summa siis hoopis kohtutäituri või inkasso kätte langeda. Kusjuures olukorras on nii palju ebaselget, aga päris huvitav oleks teada, kas teoreetiliselt väljavõetav pensionisammas muutuks sel juhul ka sundtäidetavaks? Ilmselt tuleb õiguslikku segadust ning põnevat praktikat sealt veel mõnda aega.

Jah, ma olen nõus, et praegust süsteemi kritiseeritakse põhjendatult, aga sel juhul tuleks parandada süsteemi, mitte hulk inimesi vanniveega põllu peale visata. Ise ma kõiki siseriiklikke ja globaalseid arenguid arvestades mingi riikliku pajuki peale üldse loota ei julgeks, aga hämmastavalt suur osa seda kõhklemata teeb. Sealjuures puudub neil elementaarne arusaam riigieelarvest või võimetest üleüldse.

Sattusin just lugema ühe pensionäri artiklit, kes hurjutas riiki vanurite puudusesse jätmise pärast ning rääkis sellest, kuidas noored peaks ikka vanad ära toitma-katma. Samuti käib jutust läbi

“Riigi pugemine raha puudumise taha pole mingi vabandus. Probleem on prioriteetides, kuidas raha kasutada. Nii mõnigi uhke esindushoone võiks ehitamata jätta…”

Ainuüksi vanaduspensionäre on Eestis praegu üle 300 000 (kõik muud ülalpeetavad veel sinna juurde). Võtame nüüd ühe keskmise “esindushoone”, mille ehitamise eelarve tuleb tegelikult euroliidu pajast, mitte vabalt jagatavast riigieelarvest – keskmise uue tipptasemel hoone ehitusmaksumus on ca 5 miljonit eurot. Isegi kui seda raha saaks muudmoodi kasutada, jaguks sellest ühele pensionärile umbes 16 eurot. Ja ei, see pole pika aja peale igakuine lisa, vaid ühekordne hind. Selle asemel sambast iga kuu kasvõi 50 eurot juurde saada oleks suur asi.

Samas on inimeste lootused pensionile muidugi suured. Kätte loodetakse saada pea 90% pensionieelsest sissetulekust, reaalseks peetakse umbes poolt ja päriselt on see veel väiksem, ehk 40%.

  • 89% praegusest sissetulekust tähendab praeguse keskmise palga ja praeguse pensionäride arvu korral aastast kulu 4.6 miljardit eurot. Eesti riigieelarve on umbes 11 miljardit…
  • 47% säilitamine palgast (mida inimesed reaalseks peavad) tähendab keskmise palga arvestuses kulu 2.5 miljardit eurot – ehk ikka ligi veerand riigieelarvest.

Ja kuskilt peavad need ravirahad ja teedeehitus ja haridus ja muu taoline ju ka tulema.

Kokkuvõttes peaks praegu igal rindel tegelema sellega, et inimesed seda ise teadvustaks ning oleks loodud tingimused, kus nad end võimetekohaselt kindlustada saaks. Igasugune massiline inimeste ülalpidamine kallis ja ma ei näe kuskilt paremaid päevi tulemas, kus neile suudetaks müstilisel riiklikul tasemel tagada midagi enamat, kui hädapärane ellujäämine.