Tarkusekuu kokkuvõte (ei saanud targemaks)

20190930_162734_00001137076087.png

Jälle üks kuukene-kullakene mööda veerenud, yada-yada. Pidin lausa eelmisest kokkuvõttest järgi vaatama, millest ma siis ometi jahusin. Hoiatan kohe ette, et september jätkus samal lainel.

Midagi ma juurde ei ostnud, Equinorist sain aga lahti – täitsa okeil ajal, kui kuukõverat vaadata. Muud kulutused? Ikka täispurjes. Auto sai lõpuks ära remonditud, üks eelmisel kuul soetatud tuusik kulutatud, lisaks pidime kõikvõimalikku varustust ostma. Üllatavalt tasuvaks kulutuseks osutus aga… padjakohvimasin.

Oma kohvinarkarlusest pole ma siin ennegi saladust teinud, aga koju mingi spets masina ostmist olime üha edasi lükanud – ühtepidi selle tõttu, et narkarlust kuidagigi kontrolli all hoida, teisalt selle pärast, et ei suutnud masinat välja valida. Igal tüübil on omad hädad.

  • Suure espressomasina jaoks pole meil ruumigi, selle hooldamine tundus liiga suur töö, samuti on mul üks traumeeriv kogemus, kuidas masin kontoris kogu hooldamisest hoolimata seest üleni hallitama läks. Piimavahuga kohvi ma nii väga ka ei armasta, et selle nimel mingeid voolikuid leotada viitsiks. Lisaks siis lausa peaks liigagi sageli kohvi jooma, et oakott kapis ära ei lahtuks.
  • Kapslimasinat olen palju reisidel proovida saanud ja kohv tuleb sealt tõesti hea. Samas iga kord plastkapsel masinasse ning siis minema visata tundub lihtsalt kõlvatu (mitte et Stati topsid kuidagi vähem plasti toodaks, aga ikka).
  • Padjakat olen samuti reisidel testinud ja see ei tooda rohkem jäätmeid, kui tavaline teekott. Mingit lõputut puhastamist nõudvaid salaurkaid sellel samuti pole. Skepsist tekitas ainult liigagi odav hind ja ikkagi kohvi kvaliteet.

Igatahes padjakas meile koju tuli ning tuleb välja, et kui õigest kohast patju osta, on kohv ikka tõesti hea. Kõnekas on ilmselt kasvõi see, et masina kojutoomisest saadik oleme väljas kohvi joonud vast 1-2 korda. Tundub täitsa tasuv ost (nimme ei nimeta seda investeeringuks praegu).

Ettevõtte alt toimus samuti üks kuluralli, aga õnneks laekumised kaalusid selle ilusti üles ja uued arved läksid juba välja ka. Täitsa veereb seal see eluke. Kui tegelt vaevalt pool aasta tõsisema tegutsemisega juba nii veereb, siis mis veel näiteks mõne aastaga saada võib.

Korteriotsingud vaikselt hingitsevad, aga palsam minu hingele oli Mart Kalmu sõnavõtt sel teemal, kuidas turg on arendajate solki täis.

“Ja siis saan ma seal korteris endale 40 ruutmeetrit pimedat esiku soolikat, samal ajal kui laste magamistoad on alla 10 ruutmeetri ja kokku on korter 168 ruutu, siis see on disproportsioon, halvasti elatav, ebamugav korter…”

Kui ikka iga ruutmeeter maksab tuhandeid eurosid, siis tõesti ei taha lihtsalt mingi lolli kasutamatu planeeringu nurgataguste peale kümmet tuhandet peale maksta – hilisematest ruutmeetripõhistest kuludest rääkimata.

Nüüd see tarkusekuul mitte targemaks saamise osa – ma saan aru, et netoväärtuse tõusu ma võiks omal sama hästi kohvipaksu pealt ennustama hakata (kui mul seda enam oleks, ehehehee), sest see kuu võttis see jälle ette üllatusliku hüppe. Ehkki põhjust tegelikult oli pehmeltöelda vähe. Mis seal ikka, ma väga täpselt näpuga järge ajada ei viitsinud, targemaks ei saanud, aga ilus vaadata ikka. Vaadake teie ka.

This slideshow requires JavaScript.

Uue kuu osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema.

LHV aktiivse investori “premeerimine”

teenustasud.png

Nädal tagasi tuli uudis, et LHV premeerib aktiivseid investoreid välisväärtpaberite hoidmise tasu kaotamisega järgmistel tingimustel:

  • investoril on pangas kuni 30 000 euro väärtuses välisväärtpabereid ja
  • ta on teinud mitte-Balti väärtpaberitega viimase kolme kuu jooksul vähemalt kaks ostutehingut.

Siin on ka vastav lause LHV hinnakirjast:

Välisväärtpaberite haldamine Kuus 0,025%, min 2 € (30 000 € ületavalt osalt 0,015%)*
Tasuta kuni 30 000 € väärtusega portfelliga kliendile, kes on viimase kolme kuu jooksul teinud vähemalt 2 ostutehingut välisbörsidel**

Sander Pikkel (LHV maaklertegevuse juht) kommenteerib seda nõnda:

“Aktiivse investori premeerimise haldustasu kaotamise näol idee saime kohtumiselt väikeinvestorite esindajatega, ning oma klientide seas tehtud tagasiside küsimustikust. Mõlemast tuli välja, et investorid soovivad, et järjepidevalt investeerimine oleks nende jaoks soodsam. Kuna turupõhjasid on üsna raske tabada, siis loob uus teenustasu struktuur eeldused ostukulu keskmistamise strateegia veelgi paremaks viljelemiseks.”

Esimese hooga rõõmustasin. Kaks sekundit hiljem mõtlesin, et oot-oot-oot… Teadupärast on ostutehingud välisväärtpaberitega päris kallid ning teenustasu optimeerimiseks peaks neid ostma üpris suure summa eest. Erinevate seisukohtade järgi võiks mõistlik piir alata erinevatest summadest, aga võtame näiteks 1000 eurot.

Nüüd küsime – kui paljudel alla 30 000 eurose portfelliga investoritel on plaan või võimalus osta vähemalt kaks korda kolme kuu jooksul vähemalt 1000 euro eest väärtpabereid? (Ja kui kaua see portfell niimoodi alla 30 000 euro püsib? 😀 )

On nii sage ostmine üldse mõistlik?

Välisväärtpaberite haldamise kuutasu kuni 30 000 eurose portfelli korral on LHV’s lähtuvalt portfelli suurusest 2-7,5 eurot. Ühe 1000-eurose aktsiaostu teenustasu välisturult on 14 eurot (fondid ja võlakirjad on soodsamad). Mastaabisäästu võrdluseks on 500-eurose aktsiaostu teenustasu 12,5 eurot, 2000-eurose ostu puhul 17 eurot. Ja neid tehinguid tuleb ju teha vähemalt kaks tükki kvartalis, et haldustasust pääseda.

Näited: 

  • 15 000 portfelli puhul on kolme kuu haldustasu 11,25 eurot. Ühe 2000-eurose ostu puhul lisandub teenustasu 17 eurot. Tasud kokku: 28,25 eurot
  • Kahe 1000-eurose ostu puhul kvartalis on teenustasu 28 eurot, aga haldustasu ei lisandu. Tasud kokku: 28 eurot 

Jah, kui niikuinii teha mingil põhjusel kaks välisväärtpaberite ostu kvartalis, on haldustasust pääsemine igatahes meeldiv boonus. Kindlasti ei ole mõtet selle “boonuse” pärast tehinguid sagedamini teha.

Kokkuvõttes on see igatahes sümpaatne ilming, aga mõjub siiski natuke ebapraktilise PR-trikina (siia kuluks ära hea väljend, mis on greenwashingu väikeinvestorisõbralikkuse vastand).

Lõikuskuu lõikas korralikult

20190901_143737_0000976656321.png

Näete, oskan ka mina metsik ja ettearvamatu olla – ei teinudki kuu kokkuvõtet kuu viimasel päeval ära! (Selle asemel rääkisin pensionist ja ei hakka ju kahte postitust ühel päeval kirjutama, kui ma muidu kuu aega kordagi nokka lahti ei saa.)

Augusti lõpuks on ka parimad suveilmad kätte jõudnud – pikad soojad päevad, aga mahedad jahedad õhtud kestavad juba nädalaid.  Võtsin pärast ühte eriti pettumusttekitavat kohvielamust isegi oma cold brew jääkohvi retsepti veel käiku. Kuu kultuurielamuse pakkus aga Ugala “Etturid“, mida mängiti suvel Kukenoos küünis. Kui järgmisel aastal korratakse, täitsa soovitan.

Mis siis lõikuskuul raharindel toimus ka? Noh, lõikas päris valusalt otse varadesse. Esiteks laperdas turg ise sinna-tänna. Mis siis ikka, tuleb kainet meelt säilitada ja edasi rühkida.

Teiseks lõikasid planeeritud kulud kodu- ja lustirindelt. Soetasin kinke, mööblit ja tuusikuid nagu igav keskklassi mutt muiste. Vähemalt on nüüd peaaegu uue aastani nii palju lõbustisi varuks soetatud, et neid kulusid rohkem silmapiiril pole.

Planeerimata kulud tabasid mind aga lõpuks autoomanikuna. Olen siin ennegi kiitnud, kuidas mul on maailma parim 15-aastane Toyota junn, mis tahab ainult kütust, ülevaatust ja uusi rehve saada. Ei tea, kas asi on selles, et juuni alguses sõitis üks hurmav roolijoodik mu pargitud junnile täie lauluga tagant sisse või ei venita ka kõige visam junn naljalt päris aastakümneid täis, aga üleöö sai muretust masinast tuldsülgav koletis, kes kasutamise korral oleks lihtsalt põlema läinud. 😀 Ups.

Esimene remondiarve oli viiendik auto hinnast ja ehkki auto pole just eriti kallis, siis ütleme, et kõik rehvid ja ülevaatused lõi see ikka pika puuga üle. Mingi remont jäi veel septembrisse, aga vähemalt praegu see sõidab ning põlema ka vast ei lähe.

Tegelikult oleme uue auto soetamisele juba ammu mõelnud, aga seni mu mõistus tõrkus midagi muud ostmast, kuni vana veel nii hästi teenib. Noh, selle tõrkega on nüüd muidugi korras. 😀 Teiseks mõtlesime järgmise auto törts uuema ning kallima soetada ja liisingusse võtta, aga mulle tundus see kogu aeg vaesusele sõrme andmisena. Järgmisel hetkel on sul iga kuu sadu eurosid püsikulusid lihtsalt auto omamisele ning elad tatar peost suhu palgast palgani nagu keskmine eestlane muiste. Brr…

Õnneks ma üks hetk taipasin, et me otseselt ju ei pea autot liisingusse võtma, vaid võime välja ka osta. Neljakohalise summa piiresse jääks see kulu niikuinii, päris Volvo XC90 poole me ei kiika. Lihtsalt koos korteriostuks valmistumisega tähendab see suuremat ühekordset väljaminekut, milleks peaks ilmselt portfellist rohkem asju maha müüma, aga kokkuvõttes oleks puhtam ja kuivem tunne (aga natuke nagu vaene ka ikka).

Vaikselt harvendan portfelli ridu suvi otsa ning augustis likvideerisin näiteks Starbucksi ära, mis mingitel hetkedel näitab head tõusu ja siis jälle igas suvalises tõmbetuules miinusesse tagasi kukub. Kuna Aasias löövad ka kohalikud kohvihiiud seda kohvimaitselist diabeedipesa pidevalt troonilt, siis ei tundu tulevik nii särav, et sellest kümne küünega kinni hoida. Teisest otsast sain Equinorilt ja LHV võlakirjadelt natuke raha tagasi ka. Ikka on tore.

Suurema korteri soetamise plaaniga oleme tegelikult päris kimbatuses, sest päris õiget asja turul saada pole. Jääb mulje, et teised ostjad on nii uljad või meeleheitel või kogenematud, et ikka kõikvõimalikku soga arendatakse edukalt kvartalite viisi ning sellest lahtisaamisega pole praegu ka probleemi. Oma erisoovidega saaksime minna aga nende arenduste jutule, mis valmivad alles ligi aasta pärast. Ausaltöelda praeguses olukorras ei julge raha vahele panna, et aasta pärast turg veel sama püsib või vähemalt hullult ära vajunud pole. 

Kuklakarvad ajab eriti turri tõik, et kõige kummalisemad tuttavad on taas välja ilmunud investeerimise kohta uurima – need samad, kes neli-viis aastat tagasi kohe saabuvat kriisi ootama jäid. Kui rahvas nüüd uskuma hakkab, et kriisi ilmselt kunagi ei tulegi, siis…

Lõpetuseks – mis see neto tegi ka siis. Isegi tõusis, vana sunnik, kõigist lõikuslöökidest hoolimata. Märkasin nüüd, et seadsin ju omale 2019. aastaks A, B ja C eesmärgid. Mälusse söövis muidugi ainult see suurim.

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

C eesmärk sai nüüd igatahes juba korralikult ületatud. Hurraa. B eesmärk tundub samuti käeulatuses. A eesmärgi saavutamiseks peaks ma hakkama vangerdama juba küsitava väärtusega trikkidega, näiteks arvestama, et kinnisvara hind ka paari aastaga ikka tõusnud on jmt. Ei näe sellel mõtet ja järgmised kuud terendab pigem kehv tõus ees, aga las ta jookseb seal visioonina ees ikka.

This slideshow requires JavaScript.

Kokkuvõttes olen sellises ebamäärases ootusseisundis, midagi juurde ei osta, pigem otsast müün ning heietan niisama oma argimuredest. Pole tänu väärt. Kuumim investeerimisvestluste keskpunkt pidi nüüd niikuinii hoopis Perekooli foorum olema.

Kuidas teil suvi läks? Võib rahule jääda? Ja head teatrisoovitused on ka teretulnud, mul hammas täitsa verel.