Ootamatult optimistlik oktoober

20191031_174633_00001994825464.png

Septembri kokkuvõtte lõpus ütlesin, et oktoobri osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema. Välja kukkus isiklikus mõttes üks paremaid kuid üldse (vähemalt kuu lõpu emotsiooni pealt) ning rahalises mõttes ka päris jumekas aeg.

Põhjust mingis mõttes poleks, sest tervis lonkab igat jalga nii hullusti, et kujutasin juba selgelt ette, kuidas olematu sissetuleku juures oma päevi kudumise ning raamatulugemisega sisustama hakkan. Kuduma ma isegi hakkasin, raamatuid lugesin ka – rohkem kui varem mõnel aastal kokku. Goodreadsi tänavune skoor on 26 lõpetatud teost ning see vaid kasvab.

Viimastest meeldis väga nt “Range: Why Generalists Triumph in a Specialized World“, mis andis väga tasakaalustava vaatenurga suhtumisele, et eduks on vaja üks valdkond välja valida ning selles väga heaks saada. Muuhulgas tõi see välja, et paljud ülispetsiifilised oskused on justnimelt lihtsasti automatiseeritavad, aga oskus valdkondade üleselt loomingulisi lahendusi välja pakkuda, on nii sügavalt inimlik, et seda peaks endas teadlikult arendama ja väärtustama ning ükski arvuti sellega niipea hakkama ei saa. 

Suurim tervisehäda on olnud häälepaela halvatus, mille diagnoosi saamine mind esiteks rõõmustas vähemalt selles osas, et enamik kuid kestnud hädasid lõpuks mingi seletuse said. Samas takistab see nii hingamist, kui rääkimist, seega väljavaade, et 30-aastaselt kõik jooksud joostud ning jutud räägitud on, tundus pehmeltöelda õudne.

Nimelt mõjutab see elu rohkem, kui esimese hooga arvatagi oskaks, sest koosolekutel osaleda või tunnikeseks sõbraga kokku saada on pingutus omaette, kui lauseid pead lühemaks kärpima, rääkima nii vähe kui võimalik ja lõpuks tuleb kurgust ikka vaid piinlik kriuks. Märkamatult hakkasin vältima igasugust otsesuhtlust peale pereliikmete ning isegi telefonikõnesid, sest see oli liiga kurnav.

Paranemisprognoos? Võib üle minna, aga ei pruugi. Taastumine toimub enamasti poole aasta jooksul, aga kolmanda kuu lõpus ei olnud mul midagi eriti paremaks minema hakanud ning korraks tuli veel hoopis korralik tagasilöök. Nüüd on hääl ja hingamine aga ühtäkki hüppeliselt paranema hakanud, seega lootus on jälle üles kruvitud.

Ma olen kogu aeg tervist kõrgelt väärtustanud, aga sellises olukorras saad aru, kui tõsi see on, et see ongi kõige suurem vara. Ja antud juhul pole tegemist isegi mingi päris tõsise (loe: eluohtliku) probleemiga.

Positiivse poole pealt tähistasime veel päikesekuldses Viljandis oma esimest pulma-aastapäeva ning terve viimase nädala olen külitanud Saaremaal matka-, trenni- ja puhkelaagris. Iga päev algab mitmetunnise matkaga, lõppeb basseinis ning vahepeal jõuan veel kõikvõimalikke kirjatöid pusida. Nimelt hakkas kudumise ja lugemise kõrvalt kaela sadama nii palju lusti- ja muid projekte, et vahepeal pidin osade klientide eest juba redutama nagu kult rukkis, et jõuaks ühed asjad enne tehtud, enne kui järgmised peale tulevad.

Ettevõtte alt sissetulekute suurendamine võtab vaid tuure üles ning kuna mõne pikema projekti eest ei esita ma arvet enne aasta lõppu, siis tean, et tehniliselt tuleks netoväärtuse eesmärk isegi praeguse seisuga täis. Vahet lõpuks polegi, millal konkreetsed laekumised on, aga aina suuremat rõõmu teeb, et sellel rindel liigub kõik vaid ülesmäge. Kliendid on toredad ja teen ainult asju, mis päriselt meeldivad.

Sel rindel on vähem kui aastaga toimunud korralik arenguhüpe – olen õppinud end müüma, paremini kehtestama, juhtima ja kindlasti tundma. Sealjuures väljastasin esimese ise hangitud kliendi arve alles maikuus – see on ju vähem kui pool aastat tagasi!

Tänu sellele rühkis netoväärtus ikka oma teed – endiselt õiges suunas. Portfelli likvideerin muudkui otsast hõredamaks, aga siis ongi hea praegu just netoväärtust, mitte aktiivselt töös oleva raha hulka jälgida.

Kokkuvõttes kukkuski selline kuu välja, millest konkreetsetesse instrumentidesse investeerimise mõttes palju rääkida pole, aga tegelikult kasv ja areng igal rindel üha toimub. Mitmel teemal tahan kindlasti lähiajal pikemalt kirjutada, aga veel mõnda eaga redutan ka selle blogi ees nagu kult rukkis. 😀

This slideshow requires JavaScript.

Säästa raha, säästa keskkonda

toiduraiskamine.png

Segasin omale just köögis kama ja pilk langes paki säilivuskuupäevale, mis möödus kaks aastat tagasi. Sain selle vist 2016. aasta Kihnu Maratonilt, mille auhinnapakis oli suurem kogus selliseid kuivaineid, mida me väga aktiivselt ei söö.

Enne kui keegi nüüd minestusse langeb, siis heade säilitustingimuste korral säilivad kuivained tegelikult kordades kauem, kui pakil märgitud – pasta ikka aastaid ja valge riis praktiliselt igavesti. Kama on üks selliseid asju, mida aeg-ajalt jälle võtad, pakk kunagi tühjaks ei saa ning kuni maitsel midagi viga pole, ei hakka isegi mõtlema, millal see ometi ostetud sai. Lisaks ütlen ausalt, et möödunud aegumiskuupäevaga jogurtit me kohe 3-meetrise kepi otsas tuumajäätmete hoidlasse ei toimeta ning viimase kuupäeva toidu ostmine samuti komplekse ei tekita. 

Igatahes… Täna käis meediast just läbi uudis, kuidas toiduraiskamine on Eestis hoogsal tõusuteel. Inimesed ei oska enam toitu planeerida ega säilitada ning viskavad aastas ära kolm korda rohkem toitu, kui toidupoed.

“…rahaline kahju on kõigi perede peale aastas 63 miljonit eurot. Tooni annavad kahe ja enama lapsega pered, kus aastas sadu eurosid mõttetult kulutatakse. Võrdluseks: toidukauplustes visatakse aastas kasutuna minema 22 miljoni euro väärtuses toidukaupu.”

Hakkasin selle kamapaki peale mõtlema, et meie pere äravisatav toit on tõesti täiesti minimaalne. Haruharva läheb mõni kreeka jogurt või seemneleib (sageli enne tähtaega) hallitama või üksik kurk külmikus mädaks, aga seda juhtub tõesti väga vähe. Oma osa annab hea planeerimine (jah, lapsi meil ka pole), aga samas ka oskus realiseerimist vajavatest ainetest alati midagi kokata.

Tulles nüüd ühe teise artikli juurde, mis mind eelmisel nädalal kergekujuliselt vapustas, on eestlaste sissetulekud laias enamuses ikka väga väikesed. Riina Sikkut kirjutas paljukirutud eluvõõrast pensionireformist, aga artiklist käis läbi ka järgnev info:

Eestis oli 2018. aastal ligi miljon inimesest, kes omasid sissetulekut – palka, töölepingutasu, dividende, pensioni või muud tulu. Tervelt 45 protsendil neist oli aasta keskmine kuine sissetulek väiksem kui 500 eurone alampalk ja pea 80 protsenti teenis alla 1300 eurose keskmise palga.

Kui 50 protsenti leibkondadest omab likviidset vara alla selle aasta miinimumpalga (540 eurot), siis teises pensionisambas on neil 3000-4700 eurot. Teine sammas on olulisim finantsvara 74 protsendile leibkondadest. Vabatahtlikku säästmist seega väga paljudes peredes ei ole. Seevastu toob ka väikese igakuise summa kohustuslik säästmine pika perioodi vältel korraliku säästu.

Kordan üle, peaaegu 80% sissetulekuga inimestest saab seda sissetulekut vähem, kui keskmine palk! Poolte leibkondade likviidne vara on alla ühe(!) miinimumpalga. Tahaks kohe üle kontrollida, kust see info pärineb, aga see on ikka erikuradi vähe.

Samal ajal on leibkondade suurim kuluallikas läbivalt toit. Võib üsna julgelt oletada, et suur osa seda toiduraiskamist toimub ka selles kaheksakümnes protsendis, mitte üksnes jõukamas kahekümnes (pigem võiks suisa oletada, et jõukama otsa planeerimisvõimalused ning -oskused on igatahes paremad ning seda ka toidukorvi osas).

Meie näiteks kuulume sinna Eesti mõistes kõrge sissetulekuga leibkondade hulka ning ikka üritame minimeerida igasugust “kohustuslikku” kulu. Rääkimata siis täiesti mõttetust ja igas mõttes kahjulikust kulust nagu toidu raiskuminek.

Tahtmata olla jälle see säästublogija, kes kaerahelveste optimaalsest äratarvitamisest jahub, siis reaalsus on see, et toit on põhikoht, kust paljud pered kokku saaks hoida ning seda mitte toidulaua arvelt näpistamise, vaid lihtsalt parema planeerimisega. Nagu pensioniartikliski öeldud, annavad nii väikeste sissetulekute ja säästude puhul ka väikesed summad pikema aja peale tohutu efekti.