Kuidas elada ja investeerida, kui maailm hakkab kokku kukkuma?

kliimakatastroof.png

Sel nädalal kirjutas Ekspress, kuidas noored põevad kliimaärevust. Sellega seoses meenus mulle üks maailmalõpu teemaline postitus, mis mul juba tubli mitu kuud mustandites seisab. Kuidas elada (ja investeerida) siis, kui maailm hakkab kokku kukkuma? Raske on seda teemat ladusalt kokku võtta (rääkimata lühidalt), aga teeme siis veel ühe korra proovi. 

Esiteks – on üsna selge, et inimtsivilisatsioon on katastroofi lävel. Handmaid’s Tale tundub üha enam nagu mingi tõsielusari ning samal ajal on meil võimul kõikvõimalikud lapsesuud, kes alles kliimasoojenemistki eitavad. Soojenemise peale hüppab ju alati välja mõni onu Heino, kes rahulolevalt naerda mökitab, et tal polegi soojema suve vastu midagi ning pärast teda tulgu või veeuputus (aga enne palun mitte). 

Igatahes – varem või hiljem läheb meil elukeskkonna ning sellest johtuvalt ühiskonna mõttes kõik pekki. Paljude tarkade inimeste meelest on isegi nii, et mida varem kõik pekki läheb, seda parem, sest seda enam jääks planeedist midagigi järele, millele uut elukorraldust üles ehitama hakata. See võtab küll natuke hüsteeriliste prepperite hõngu man, aga lühidalt kokku võttes on kliimakatastroof tänaseks üsna selge ja pöördumatu protsess, mida ei muuda paar pillirookõrt või poodi jäetud kilekotti.

Pigem on isiklikule vastutusele rõhumine mingi suitsukate, mis omakorda inimestele seda kliimaärevust tekitabki, sest jätab mulje, et me igaüks võiks maailma ära päästa, kui piisavalt pingutaks. Üsna selgelt tegelikult ei saaks ning pigem jääb üksikisiku tasand ikkagi eneserahustuseks ning püüdluseks mingit kontrolli omada, kui tegelikuks lahenduseks nii suuremõõtmelistele probleemidele.

Rääkimata sellest, et igasugused ühe inimese tasandil ponnistused tunduvad seda mõttetumad, kui kogu masstootmine on endiselt üles ehitatud keskkonnavaenulikult ning kasvõi kõrvalmaja Kalle tellib Aliexpressist virnade viisi odavat kräppi koju, sest “nii odav on ju” – samal ajal kui sa ise 12 aastat vanade saabaste ning takuriidest märsiga ökopoe vahet sahistad. 

Ma ei ütle, et vastutusrikkal tarbimisel poleks mõtet – teen seda võimalust mööda isegi, aga annan endale lihtsalt tervemõistuslikult aru, et mul pole mõtet minna pussitama igaühte, kes poes kahte banaani kilekotti pakib, sest see ka maailma ära ei päästa. 

Igatahes vol. miljon! Nt Guardian ei nimeta toimuvat enam kliimamuutuseks või kliimasoojenemiseks, vaid globaalseks kliimakriisiks.

“We want to ensure that we are being scientifically precise, while also communicating clearly with readers on this very important issue,” said the editor-in-chief, Katharine Viner. “The phrase ‘climate change’, for example, sounds rather passive and gentle when what scientists are talking about is a catastrophe for humanity.”

Üsna masendav kokkuvõte olukorrast on näiteks siin.

Mida see siis tähendab ja kuidas sellise perspektiiviga edasi elada? 

Esiteks on tulevik liiga ebakindel, et üritada üldse ette aimata, kuhu suunda see jenga torn maha kukub. Selles mõttes pole mõtet pikas plaanis üritada “turgu ette ennustada” ning mingi konkreetse stsenaariumi peale panustada.

Kuna me ei tea, millal ja kuidas muutused toimuma ning meid mõjutama hakkavad, saame ainult olemasoleva maailma reeglite järgi edasi mängida, samal ajal endale aru andes, et väga keerulised ajad on tulemas.

Mida see tähendab investeerimise mõttes?

Olen isegi nende teemade valguses kerge kliimaärevuse üle elanud. Ühtäkki tundub kõik lihtsalt nii loll ja perspektiivitu. Mis mõtet on näiteks investeerida, kui maailm niikuinii otsa saab ning süsteem kokku kukub?

No vot, aga samamoodi võib tulla sõda või sa ise noorelt ära surra. Mis siis ikka, elu ongi ebakindel ning kuni me ei tea, mis ja millal saama hakkab, ei saa teha muud, kui elada selle info alusel, mis on praegu olemas. Selles hirmus praegu investeerimata jätmine oleks väga klassikaline kaotuse vältimine (loss aversion), ehk ebaratsionaalne käitumine ennekõike kaotuse hirmus, kui kasude lootuses.

Ekspressi kliimaärevuse artikli lõpus ütles Soome juhtiv kliimaärevuse uurija Panu Pihkala (teoloog, pastor ja Helsingi ülikooli postdoktorant) järgmist:

“Üks mu laps on kuuene, teine neljane. Kui küsida, kas meil ja lastel on lootust, siis alati on lootus. Aga järgmine küsimus on – mida lootus tähendab? Mulle meeldib Vaclav Haveli lähenemine lootusele – lootus ei võrdu optimismiga, vaid see tähendab valmisolekut töötada hea eesmärgi nimel ka juhul, kui pole kindel, et seda saadab edu.”

See võtab väga ilusti kokku ka minu sisetunnetuse sellise ebakindluse teemal. Nagu öeldud, ei saabu muutused üleöö ning ilmselt eelneb piisavalt pikk keeruline üleminek, mille üle saab hetkel vaid spekuleerida. Samas ükskõik, kuidas asjad minema hakkavad, tundub alati parem variant see, et raskete aegade saabudes on tagavaraks mingi väärtuslik vara, mis võib anda rohkem võimalusi.

Jah, võib, aga ei pruugi, sest vara võib ka väärtusetuks muutuda. Samas mida selle kartmine praegu annab? Mitte midagi. Mida ma siis hetkel teisiti teeks – kulutaks veel rohkem ja annaks suurema panuse katastroofi vallapääsule? Parem panustan sellele, et äkki on praegustest otsustest tulevikus abi ning kui pole, on praegu realiseerimata tarbimisrõõm ilmselt viimane asi, mida taga nutta. 

Väiksema tarbimisega harjuda ja praegu oma kohanevat ning ettevõtlikku meelt treenida, ei jookse igal juhul külgi mööda maha.

Mille üle praegu rõõmustada? 

Esiteks selle üle, et elan Eestis, kus on veel pikka aega võrdlemisi turvaline elada. Julma nöögina saavad kliimakatastroofiga esimesena pihta just need (arengu)maad, kes senisest tarbimis- ja tootmispeost ühiskondliku rikkuse mõttes veel osa pole saanudki (ja on seda haavatavamad). Samas on Eesti piisavalt ränga kliimaga, et siia massiline kliimapagulusränne vast niipea pikemalt kanda kinnitama ei hakka.

Teiseks selle üle, et olen juba praegu päris palju reisinud, näinud ja kogenud ning pole seda mingi müstilise tuleviku nimel edasi lükanud. Ühel hetkel ei pruugi see enam võimalik olla, või pole neist sihtkohtadest enam midagi alles.

Kokkuvõttes olen enda jaoks teema raamistanud nii, et tulevik on meile tundmatu niikuinii ja mängin lootusrikkalt neis raamides, mida mõistuse piires hetkel ette näha oskame. Just seetõttu pole ma väga palju pead vaevanud ka oma investeeringute eetilisusega või nende ettevõtete mõjuga keskkonnale, sest ratsionaalse inimesena ei ole ma valmis oma väikeste summade üksikisiku vastutust üle tähtsustama. 

One thought on “Kuidas elada ja investeerida, kui maailm hakkab kokku kukkuma?

  1. Debatt kliima üle on mu jaoks intellektuaalselt huvitav ja tobe samaaegselt. Seda sellepärast, et tegelikult on kliima pööramiseks ainult üks tõhus meede – tehke vähem lapsi. Planeet ei kannata enam rohkem inimesi välja kui see 7 miljardit, mis siin juba on (ja seda 7 miljarditki raskustega).
    Teadlased on ka välja selgitanud, et ükski suure mootoriga sõiduauto ega lennureis ei tekita suuremad CO2 jalajälge kui rohkem inimesi, seda enam kui need inimesed soovivad tulevikus üha rohkem tarbida.

    Miks see on ebapopulaarne väide?
    Esiteks sellepärast, et see tundub inimlikult võimatuna. Sa võid kõiki inimesi kritiseerida selle pärast, et nad jalgrattaga ei sõida või poest kilekotti ostavad või plastkõrsi kasutavad, aga tavaliselt põrkutakse tagasi kui peab ütlema, et arutu sigimine tuleb lõpetada.
    Teiseks muidugi sellepärast, et niimoodi probleemi raamistamine paljastab teise halastamatu tõe – probleem ei ole arenenud lääneriikides, kus iive on minimaalne ja kes ponnistavad juba praegu naba paigast, et CO2 emissioone vähendada. Probleem on arengumaades, kus 5-8 last on endiselt “normaalne” kuigi puudust on nii joogiveest kui muudest ressurssidest. Ja täiesti elementaarseks peetakse, et need 5-8 last soovivad tulevikus Euroopa või USA sarnast elustandardit.

    Mida see tähendab investeerimisele?
    Keerulisi valikuid. Inimkonna (loe: tarbijate) kasv on aluseks majanduskasvule. Suured korporatsioonid otsivad üha uusi turge ja riike, sest arenenud maades ei ole enam seda kasvu, mis aktsionärile meeldiks ja arenevates riikides kasvab koos populatsiooniga ka võimalus tulu teenida, ükskõik kui madal see keskmine sissetulek seal ka on. Kui võtta rahvatiku juurdekasvu “mootor” maailma majanduselt ära, siis saaksime kiirelt aru, et tehnoloogilistest hüpetest tulenev kasv on väga piiratud ulatusega ja investeeringud ei suudaks enamikes sektorites praegust tulusust näidata.

Ütle sõna sekka