Lõpetame jah parem pensionireformi osas teesklemise ära

pension.png

Pensioni investeerimiskontode süsteemi edasilükkumine hävitab vähemalt viimase kahtluse, et oma pensionirahade ise investeerimine selles plaanis üldse mingi kaalukas stsenaarium oli. 😀

“Rahandusministeeriumiga suheldes oleme aru saanud, et prioriteet ei ole mitte pensioni investeerimiskonto võimaldamine, vaid võimaldada teise samba raha kogumisperioodil, enne pensionile minekut, välja võtta.”

– Pensionikeskuse juhatuse liige Kristi Sisa (EPL)

Ma küll pole nii naiivne, et arvaks, et tänasida lubadused mõnekümne aasta pärast enam mingit rolli mängivad, aga vähemalt lähiajal pensionile minejatel tekib võimalus oma sammas enne tühjaks tõmmata, kui see vähenegi kopik mõne kindlustusfirma käppade vahele läheb. Isand Roosaare on teise samba väljamaksesüsteemi mured juba ennemuistsel aal väga lühidalt ning masendavalt kokku võtnud SIIN.

One thought on “Lõpetame jah parem pensionireformi osas teesklemise ära

  1. Ma muidu olen igatpidi liberaarlse-libertaalse riigivalitsemise poolt, mis annab inimesele õiguse ja vabaduse oma asjades teha oma parima äranägemise järgi.
    Samal ajal ma möönan, et päris elus need asjad nii lihtsalt ei toimi ja rohkem õigust ja vabadust inimestele ei pruugi lõpptulemusena hea olla.

    Huvitav fakt on näiteks see, et inimesed ei oska (ei suuda) teha valikuid, kui valikuid on liiga palju. Otsustamishalvatus on selle asja nimi. Paljude valikute olemasolul tuleb leida aega (ja kompetentsi) et nende tegemiseks vajalik eeltöö ära teha ja seda (aega ja kompetentsi) on vähestel. Osadel kellel aega ja kompetentsi on, pole viitsimist.

    Richard Thaler ja Cass Sunstein oma raamatus “Nügimine” (Nudging) räägivad sellisest otsustamishalvatusest just selliste küsimuste puhul nagu pensionikogumine. Inimeste jaoks on pension nagunii selline teema, mis on kusagil kauges tulevikus ja kui sellega tegelemine on liiga keeruline, siis eelistatakse sellele üldse mitte mõelda. Thaler ja Sunstein toovad heaks näiteks Rootsi kogumispensioni süsteemi, kus juba süsteemi luues sooviti anda inimestele võimalikult palju vabadust ja valikuid. Vastu ootusi läks aga nii, et suur osa pensionikogujaid tegelikult ei muutnud neid vaikevalikuid, mis riik neile ette andis, kuigi see oli neile rahaliselt kahjulik.

    Mis ma sellega öelda tahan?
    Esiteks seda, et hoolimata suurest vabadusest, mida meie pensionireform pensionikogujatele pakub (olgu see valikuvabadus siis näiline või päris), on tõenäoline, et muudatusi oma pensionikogumise süsteemis teeb väiksem protsent inimesi kui seda praegused küsitlused näitavad. Inertsil on suur jõud ja kui muudatuse tegemiseks peab ise midagi tegema (avalduse kirjutama, pensioni investeerimiskonto looma, aktsiaid valima) siis selle sammuni jõuavad vähesed.
    Teiseks seda, et inimesed suudavad enda jaoks hästi teha piiratud arvu arukaid valikuid. Näiteks praegu on riigi poolt II sambaga liitumine tehtud kohustuslikuks ja seal pole valida midagi. Inimese rolliks on valida sobiv pank või kogumisfond – neid on mitte väga palju ja nad on suhteliselt lihtsasti võrreldavad pensionikeskuse NAVi alusel. Sobiva fondi valikuga saab inimene hakkama. Kui aga peaks valima, kas koguda või mitte (põhimõtteliselt ennustama järgmise 40 aasta makromuudatusi ja keskmise palga dünaamikat + erinevate varaklasside tootlust – sellega ei tegele nii pikal horisondil isegi keskpanga analüütikud) siis ei ole oodata, et keskmine pensionikoguja suudaks seal langetada väga aruka otsuse, mida ta hiljem ei kahetseks.
    Lõpetuseks – vaikesättena II sambaga liitumine jääb ka tulevikus, nii et ilmselt on suur osa neid noori, kes võtavad vaikimisi riigi pakutud pensioni kogumise mudeli omaks ja ei hakka ise oma pensionirahaga rapsima.

Ütle sõna sekka