Erilise elevuseta november

Heihopsti, rahatargad! Viimane kuu möödus kui üks päev (või pigem öö), sest kogu aeg oli õues täpselt samasugune pime ja märg. Vähemalt tagantjärele on küll selline tunne ning advendiajaga saabunud valge kirme maas ja päike sinises taevas andis elule hoobilt uue hingamise.

November ongi vist üks pimedamaid-masendavamaid kuid üldse. Kell 8 ärgates on õues endiselt pime ja kell 2 pealelõunal hakkab koer juba rõduukse ees meeleheitest halisema, sest talle tundub, et kell peab väga palju olema, kui õues taas põhimõtteliselt kottpime on.

Kuu algas veel Saaremaal ning detsembri lõppu broneerisin juba järgmise pikema peatumise ära. Tänavu oleme saarel eriti palju käinud ning iga kord pikalt peatunud, sest mu sealne vanaema hakkab nii vanaks jääma, et peab iga võimalust kasutama veel koos aega veeta. Sellega seoses sain ka esimese kokkupuute hooldekoduga, mis osutus oodatumast positiivsemaks kohaks – eriti kui on võimalik ühekohalist tuba lubada (paljudes hooldekodudes on ju suisa 3-kohalised toad).

See võiks olla mõttekoht ka oma vanaduspõlve kindlustamisel – kui sulle juba noorena võõrad inimesed üldiselt väga ei meeldi, siis eluõhtul kõrvalvoodis oigavana nad vaevalt suuremat hingekosutust pakuvad. Tasub finantsid valmis panna. 

Eluõhtult kuskile elu esimesse kolmandikku tagasi liikudes sain kuu alguses jälle aastakese vanemaks, mida käisime Pärnus tähistamas. Kui eelmises kuukokkuvõttes rääkisin häälepaela halvatusest, mis mult juba suvel hääle ning hingamise röövis ja võib-taastuda-aga-ei-pruugi prognoosiga just optimismi ei tekitanud, siis suurima sünnipäevakingitusena tulid nii hääl kui hingamine novembri jooksul tagasi. Siiani olen peaaegu iga päev selle eest ilmatuma tänulik ning vaikselt hakkan uskuma, et see nüüd nii jääbki. 

Lisaks olen sügiskaamost peletanud kõikvõimaliku kultuuriprogrammiga, alates spaas ligunemistest ning lõpetades PÖFFi ja TÜ sünnipäevasündmustega. Näiteks avastasin, et nädalavahetuseti pilgeni rahvast täis Vspa on nädala sees täpselt poole odavam ja peaagu inimtühi, seega olen nii mõnedki udused novembrihommikud veetnud õues mullivannis ajakirja lugedes. Üksi! Pole küll päris Bali, aga lõõgastav igatahes. Keegi kuskil kiitis ka, et vabadus üldlevinud 9-17ni elurütmist (nt finantsvabana) annab veel sama raha eest hoopis rohkem, sest saab valida aega, kui hinnad maas ning tunglemist ka vähem. On küll nii jah.

Lugemise ja kudumise lainel loen praegu ühte raamatut vaesuslõksust “Poor Economics: A Radical Rethinking of the Way to Fight Global Poverty“. Raamatu autor ütleb, et vaesus on nii poliitiliselt ja maailmavaateliselt laetud probleem, et selle (lahendamise) osas pole tegelikult tahtmist objektiivseid teaduskatseid korraldadagi, sest ühest küljest peetakse vaesusega “eksperimenteerimist” kõlvatuks, teisalt ei taha keegi oma peas loodud vaesuse konstruktsioone parem kahtluse alla panna.

Kui maailmapilt tugineb vastavalt eeldusele, et vaesed on oma saatuses ise süüdi või on süüdi ahne kapitalism, on tegemist rohkem usuteema, kui tõendatud teadmisega. Igatahes räägib raamat erinevatest teaduslikest kontrollitud katsetest, kus erinevaid vaesuse tahke uuritakse ning vähemalt seni on tegemist olnud päris põneva lugemisega.

Rahaliigutamise lainel kiikame endiselt kortereid, seega midagi juurde ei osta ega märgi. Samas tegin omale III pensionisamba ära, et ennast praeguse seisuga samba kasutajate nimekirja lukku saada. Nimelt läheb II samba reformiga muutmisele ka III samba süsteem ja alates 2021. aastast liitujatele tõuseb “pensioniiga”, ehk aeg, kui sambast raha soodsalt kätte saab, tavalise pensionieani. Tänastele sambaliikmetele on see vanus (vähemalt praeguste lubaduste järgi) 55. Seega on tegelikult veel aega terve aasta aega oma sambaliikmelisust avada, aga ma ei julgenud oma kõrges eas enam heale mälule panustada ja tegin selle parem kohe ära.

Üle tüki aja saime kokku ka oma ettevõtlusteemalise mastermind grupiga ja enne seda hakkasin ühtäkki mõtlema, et aastaga olen põhimõtteliselt kõik need eesmärgid saavutanud, mis ma eelmise aasta sügisel esimest korda ühise laua taga istudes ebamääraselt sõnadesse suutsin pudistada. Ja enamgi veel. See tuletab ainult iseendale meelde, et tuleb asju otsast tegema hakata ja tulemused võivad iseennastki üllatada.

Seega isiklike projektide osas on elu ilus, kliendid-koostööpartnerid kõik nii toredad ning inspireerivad inimesed, et maksa või ise peale, et nendega asju ajada. Õnneks pole sedapidi pidanud veel raha liigutama. Üks suurem projekt, millega lootsin jõuludeks ühele poole saada, venib natuke veel ka jaanuarikuusse, seega oodatud täielikku kergendust ei saabu, ent vähemalt hakkab asjast juba asja saama. Senise töö vahearve makstakse järgmise kuu lõpus välja (sest eelarveaastad) ning kõigi ootuste kohaselt saab netoväärtuse eesmärk sellega ilusti purki.

Muidu kosus netonumber sellele vaatamata isegi kenasti, et üsna palju raha lihtsalt seisab ja peamine kasv vaid kõrvalepaneku arvelt saab toimuda. 

This slideshow requires JavaScript.

Järgmise kuuga saabki aasta juba läbi ning kuu teine pool on tihedalt täis pikitud pühadeplaane. Enne seda jõuan veel paar nädalat kõvasti tööd vehkida ja siis saab hakata aega maha võtma ning uue aasta plaane-eesmärke seadma. Ilusat, inspireerivat ja loodetavasti natuke valguseküllasemat advendiaega meile kõigile!

One thought on “Erilise elevuseta november

  1. Raamatusoovitus on huvitav. Mul on juhuslikult olnud viimasel ajal keskmisest rohkem aega lugeda (küll erialaseid ja juhtimisteemalisi raamatuid) aga sellised on ka huvitavad.

    “Heategevus kui äri” on põnev kontseptsioon. Hakkad head tegema, sest tundub, et on vaja, aga toimiv heategevuslik struktuur kipub kinnistama praegust olukorda mitmelst küljest:
    – abivajajad teavad, et saavad sinult abi (on vähem motiveeritud iseseisvalt oma probleeme lahendama)
    – ühiskond teab, et sinu struktuur toimib (surve teiste püsivate lahenduste leidmiseks väheneb)

    Samal ajal tähendab heategevusliku struktuuri (MTÜ vms. organisatsioon) loomine ja kasvamine seda, et teema osas tekib “ärihuvidega” eestkõneleja. See tähendab, et:
    – MTÜ on enam huvitatud probleemi jätkumisest, mitte lahenemisest, sest kaalul on nende jätkusuutlikkus ja töökohad
    – MTÜ on huvitatud probleemi “suuremaks rääkimisest”, et saada rohkem tähelepanu ja kaasata rohkem annetusi (ja leida rohkem toetust vajavaid/küsivaid inimesi)

    Need MTÜ-d kurdavad tihti, et “riik ei tee midagi”. Tegelikult nad ei tahagi, et riik teeks, sest see tähendaks, et nad peavad oma töötajad koju saatma ja asjad kokku pakkima. See ei oleks üldse tore.

    Omaette teema on veel need Lastehaigla toetusfondi vabatahtlikud, kes kauplustes annetama kutsuvad. Aga see nõuaks lausa omaette postitust.

Ütle sõna sekka