2019. aasta kokkuvõte

wp-15776245696221742439675.png

Kibe kiusatus oli seda postitust alustada kas vabandustega, et aasta pole ju veel päris läbi või mingite klišeedega söögist pingul vatsade või halva ilma suunal. Tegelikult on vähemalt minu meeleolu üsna argine, ilm pigem väga meeltmööda (arvestades neid 50 läga varjundit, mis rahvalikult ülistatud lumi endast enamasti kujutada võib), kõht täis, aga mitte rebenemas (vähemalt mitte sel põhjusel) ning leidsin asise hetke, et aastale joon alla tõmmata.

Esiteks ütlen kohe ära, et viimane aasta on tähistanud selle blogi vaikset surma, sest elus on nii palju toimunud, millest suvalises rahablogis ei räägi, aga mis rahaasju paratamatult mõjutavad. Seetõttu olen suutnud endast välja pigistada vaid suhteliselt õõnsaid kohusetundest kirjutatud positusi, millel ei saagi hinge sees olla. Tervitused kõigile, kes siin sellest hoolimata lugemas käivad.

Lühikokkuvõte möödunud aasta elamustest on järgmine: 

wtf.jpg

Tegemist on seni ühe keerulisema aastaga üldse, kuhu on jagunud katsumusi tervisehädadest nii endal kui lähedastel kuni muidu emotsionaalselt ülesköetud inimesteni, kes oma kapriisitsemisega vaid õli isegi lõõmavasse tulle kallavad. Ja ei, ma ei räägi poliitikast – see on üldse kolmas seebikas, eksole. 😀

Ja ometi on sellele vaatamata olnud üks õnnelikumaid, edukamaid ning arendavamaid aastaid üldse! Nii see eluke vist ongi, et tugev positiivne käib enamasti käsikäes tugeva negatiivsega – ehkki järgmisel aastal mul poleks midagi natuke rahulikumates keskmistes toonides võnkumise vastu.

Suur uudis

Vaevalt rahuliku loksumise jaoks aga mahti jääb, sest suure uudisena liitub meie perega uue aasta alguses üks väike tegelane. Tahaksin loota, et ta tuleb malbe ja rahulik ja puhas inglike, aga tema vanemaid vaadates ma parem hinge kinni ei hoia.

Selleks sündmuseks valmistumine on olnud ka üks suuremaid rahalisi mõjutajaid lõppeval aastal. Üllatus-üllatus, lapsed on kallid. Näiteks olen juba suve lõpust saadik haiguslehel ja ehkki ma elus enne seda polnud haiguslehte pidanud võtma, ei tulnud rahaline löök just üllatusena. Kõige olulisem on muidugi tervis, seega olin lihtsalt rõõmus, et seda endale muretult lubada saan – veel üks näide, kuidas püsivalt alla “võimete” elamine turvatunnet lisab. Seda enam tekib aga küsimus, kuidas inimesed, kes end kohustuste ja tarbimisega viimse piirini venitavad, selliste olukordadega hakkama saavad.

Igatahes oli mul vaim valmis, et veedangi järgmised pool aastat kududes ning raamatuid lugedes, netoväärtuse eesmärgi kirjutasin mõttes juba poolest aastast korstnasse. Paar nädalat ma päriselt ainult puhkasingi, aga siis hakkas siit-sealt igasuguseid kõrvalprojekte üha juurde hiilima ning lõpuks pidin neid lausa tõrjuma hakkama (noh, et ikka jõuaks kududa ja lugeda ka). Praeguseks olen saavutanud täpselt nii meeldiva koormuse ja kliendibaasi, kellega loodan hakkama saada ka lapse kõrvalt. Ja ennetavalt ütlen, et ma pigem olen lähtunud ülipessimistlikust stsenaariumist nagu ikka – ma ei arvagi, et lapse kõrvalt aega või energiat jalaga segada oleks.

Lisakas oleme üritanud leida suuremat kodu. Äärepealt oleksime siin aasta lõpus omale suisa 4-toalise korteri leidnud, aga siis tabas meid ebaõnn maakler M*** (tärnide taga on ta nimi – mis te siis arvasite?) loomingulise asjaajamise näol ning jäime sellest siiski ilma. Õnneks see teema meil ei põle ja mahume oma ruumikasse 2-toalisesse ka hästi ära.

Autoga äramahtumise osas nii roosilised lood pole, samuti kulus omajagu titekraami soetamisele. Sellest võiksin tegelikult täiesti eraldi postituse teha, sest ehkki meil polnud eesmärk pakkuda oma tibule parimat (ehk kõike ja kõige kallimat) ega meeletult koonerdada, pakkus kasvõi lastekraami järelturg mitmeteks kuudeks meeliülendavaid üllatusi.

Sealjuures oli hea tõdeda, et kogu see finantsvabaduse tagaajamine saabki olla vaid taust päris elule ning kui süsteem on käima lükatud, toimib see ikka omasoodu edasi. Ongi aeg kiirelt 2019. aasta eesmärgid ka üle vaadata.

2019. eesmärgid

1. Netoväärtus kahekordseks kolmandat korda?
Netoväärtuse kolmas kahekordistamine oli mu ainus selge rahaline eesmärk ja ütlesin juba kuu-kaks tagasi, et selle saan kõigele vaatamata tänavu kätte! Ja sealjuures ma olen pigem tegelenud lahtise raha osakaalu suurendamisega. Kasutasin veel vana head jooksjate nippi ja seadsin kolm eesmärki:

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

Poolkroonimiljonäriks sain augustis, suvalise kuldse kesktee saavutasin alles novembris ja aasta lõpuks ajastatud laekumised lükkasid mind ka üle suurima eesmärgi, ehk 40 000 piiri. Ja ei, need laekumised ei ole rasedus- ja sünnituspuhkuse rahad – need jagasin kohe kuude peale ära ning enne õiget aega arvesse ei võta. 😀

Ei saa salata, et ambitsioonika eesmärgita ma sinna niisama jõudnud poleks ka ning just see lükkas mitmel korral tegudele, mis mugavustsoonist välja sundisid, aga end ka vastavalt ära tasusid.

This slideshow requires JavaScript.

2. Hoida kainet pead
Kaine pea hoidmise eesmärk oli kõige põletavam vist hoopis kinnisvaralainel ja sellega oleme hästi hakkama saanud. Aktsiaturg on üllatavalt rahulik olnud, ühisrahastuse meeleolud minusse ei puutu ning midagi juurde soetada pole plaaniski olnud.

3. Õppelaen ära maksta
See eesmärk oleks olnud igati saavutatav, aga kodu sissemakseks eelistan praegu raha niisama kontol hoida. Maksin seda aasta esimese pooles küll hoolega vähemaks, seega kui uus kodu ühel hetkel lukku saab, saan viimase saba ka ära korraldada.

4. Rohkem molutada
Noh, kudusin ja lugesin, eksole. 😀 Olen saanud harjutada, milline mu ideaalne elustiil olla võiks ning ütleks, et optimaalne tasakaal oligi kuskil varasügisel, kui ärkasin päikesega, tegin natuke kirjatööd, käisin trennis, sõin, kirjutasin veel natuke midagi ning panin siis 4-5 paiku läpaka kinni ja läksin koeraga pikale jalutustiirule. Ja sel ajal päike veel paistis! Kõige pimedamal-sopasemal ajal võiks selline elustiil vähemalt mõned kuud ideaalis kuskil mujal toimuda.

Seega ka eraldivõetuna raharindel kukkus kokkuvõttes kõige kiuste ning üle igasuguste ootuste edukas aasta välja. Uueks aastaks ei julge ma hetkel ühtegi eesmärki püsti panna – vaatame esiteks, kuidas algus läheb ja sealt tasapisi edasi. Seniks tõesti rahulikku vana aasta lõppu ning mõõdukalt (ja pigem heas mõttes) seiklusterohket uut meile kõigile!

12 thoughts on “2019. aasta kokkuvõte

    1. Oo, õnne vastu ka! Tegelikult otsesed titekulud on võimalik teha nii väga väiksed kui väga-väga-VÄGA suured. Hoopis kulukamad võivadki olla kaasnevad kulud, nt kui tervis läheb lappama või on uut autot vaja. Ma olen huvi pärast kõik rasedus- ja lapseasjade kulud excelisse märkinud ning need on hetkel kõvasti alla kahe tuhande kokku. Sellest omakorda üle kolmandiku on jooksukäru hind (kui me jooksjad poleks, siis oleks kordades odavamalt läbi saanud) ja umbes veerand raseduskulud, kuhu alla läks kõik alates 3in1 rasedus- ja lapsekandmismantlist ning lõpetades gripivaktsiiniga.

  1. Great success!
    Lasteasjadega on jah nii et… tagantjärele tarkusest ja enda kogemusest lähtudes ütleks, et osad asjad (turvahäll) on mõistlik soetada uus, aga kärukomplekt kasutatuna. Jooksukäru… suure riskiga asi mis võib jääda niisama tolmu koguma. Lihtsam (ja ajaliselt kiirem) on anda üksteisele see tunnike trenni või jooksutiiru tegemiseks kui et hakata iga kord jooksmiseks last riidesse pakkima ja kärusse panema.
    Jooksukäru mu meelest pigem selline hädapärane abivahend neile kellelüldse muud varianti ei ole kui et lapsega koos trenni teha. Kui kaks lapsevanemat ja üks laps, siis eeldatavalt jõuate trenni teha vabalt ja seda on mugavam teha käruta.

    1. Näis kuidas selle jooksmisega kujuneb, aga vähemalt tahaks, et see võimalus on (eriti pimedamal ajal) mõni päevane kõnnitiir jooksuga asendada. Tegemist on Thule Urban Glide 2’ga, ehk mitte lihtsalt eraldiseisva jooksukäruga, vaid igati võimeka käruga nii lume kui maastiku mõttes, mida saab kasutada sünnist saadik.

  2. Õnnitlused! Ma ise mõtlesin last saades sama, mis sina – kuidas need, kes viimase piirini on ennast rahaliselt ja ajaliselt kinni tõmmanud ootamatustega elus (ja tervises) hakkama saavad. Kui mu laps sündis, siis oli kogu asi keskmisest dramaatilisem, veetsime mitu nädalat intensiivis ja ilma selleta, et lisaks minule ka mees pikemalt kodus oleks olnud ei oleks midagi välja tulnud, esimesed paar kuud lapsega tuli kõik muud tegevused sisuliselt maha kanda. Kui oleks pidanud kogu selle tralli kõrvalt raha pärast ka veel muretsema, siis oleks stressitase juba üle mõistuse läinud.

    1. No just. Sellest ma olen ka aru saanud, et lapsesaamisel millegagi arvestada ei saa – hoiad kinni ja vaatad, kuidas sõit läheb. Viimane asi, millega siis murede korral veel tegeleda tahaks, on mingi väljapääsmatu rahaline sundolukord.

  3. Palju, palju õnne ja edu Sulle sellel aastal! Loen alati Su uusi kokkuvõtteid ja süda jättis kohe rõõmust paar lööki vahele seda postitust lugedes 🙂 Kohati oleks nagu enda teksti lugenud, sest olen ise sama teekonda läbimas ja veebruari lõpus sünnib järeltulija (sõrmed on samuti ristis, et magaks ta vaid ja tahaks minuga koos päevastel jooksutiirudel käia, et sügisel juba saaks mõnel rahvajooksul osaleda).

    Jooksjale kohaselt olen ka mina Thule käru välja valinud, kuid ostu veel sooritanud ei ole. Pingsalt hoidsin järelturul silma peal, aga üks eriti heas seisukorras ja inimliku hinnaga komplekt napsati nina alt ära ja nüüd mõlgutan mõtteid, et peab vist ikka uue ostma, sest ka järelturul küsitakse minu arvates ebamõistlikult kõrget hinda. Kui küsida tohib, kas Sina ostsid Thule Eestist ja uuena või on kuskilt tellides võimalik soodsam diil saada?

    Kuna mul ka varasem kokkupuude lapsega seonduvate kuludega puudub, siis olengi uue aasta osas ootusärev. Esimest korda ei oska absoluutselt prognoosida ka, milliseks kujunevad kuu kulud ja kui palju hakkab reaalselt lapse peale rahakest minema. See tekitab veidi isegi stressi, sest tahaks ikkagi sissetulekutest olulise osa säästudeks/investeeringuteks suunata, aga kuni ei tea, mis ees ootab, siis ei oska ka protsente paika panna. Kuigi tööandja pakkus mulle võimalust osaliselt kodust tööd edasi teha, siis mina hetkel ei julgenud ühtegi pakkumist vastu võtta. Ootan, kuni olen oma väänikuga tuttavaks saanud ja siis saab edasi plaane teha võimalike lisasissetulekuallikate loomise näol.

    Sulle veelkord õnne ja jõudu!

    1. Aitäh-aitäh ja palju õnne muidugi vastu! Pöidlad pihku, et lapsevanemlus on ikka üleelatav ja tore nähtus (ehkki kohati hirmutatakse küll ei tea millega). 😀
      Thule osas saaksin terve eepose kirja panna, aga üritan natuke lühemalt teha. Tegemist on ju üsna uue mudeliga ja selle järelturu hinnad täiega laes, seega üsna kiiresti matsime järelturult soetamise mõtte maha. Kasvõi keskkonna mõttes oleks kasutatud käru hea meelega võtnud, aga kui hinnavahe uuega on vaevu mõnikümmend eurot, garantii lõppenud või lõppemas ja raam ka juba kulunud, siis täielikku titekraami samariitlast ning järelturu ärikunnide lüpsilehma ka mängida ei tahaks. 😀
      Eelmisel suvel tõusid Thulede hinnad hüppeliselt kohati 100-200 eurot (said vist väga populaarseks) ning kui seni olime kiiganud ÜberKidsist tellimise poole, ei tasunud see enam ära. Kohaliku poe puhul on lihtsam ka asju ajada, kui peaks midagi garantii mõttes juhtuma. Enamikul kohalikel pakkujatel tõusid hinnad 700-750 euro kanti ära, aga saime enda oma veel 549 euroga Tshopist.
      Esimese hooga tellisime selle lehe leiunurgalt üldse black on black mudeli poenäidise, mis pidi olema väheste kulumisjälgedega, aga uuest märgatavalt soodsam. Ma pole küll pedantlik perfektsionist, kes suvalise plastmassikraapsu peale öösel magada ei saa, aga kohale jõudis käru, mis nägi välja nagu oleks selle raamiga läbi kivihunniku sõidetud. Samas olime ka järelturul näinud, et just see must raam tundub kulumisjälgedele väga aldis olevat ning need paistavad väga silma ka (must on sellel ainult värvikiht), seega saatsime selle tagasi ja valisime hoopis tumehalli mudel halli raamiga. Ilmselt peab see ka pleekimisele paremini vastu ja äkki ei kuumene päikese käes väga ära. Praeguseks on see tumehall mudel küll kallimaks läinud ja kõige odavamad on sinine ning punane mudel.
      Mis puudutab kõiki muid jubinaid, on need Thule puhul suhteliselt kallid ja näiteks korvi tellisime kõvasti soodsamalt järelturult, sest neid liigub seal juba omajagu (korvi kasutusaeg on ju ainult pool aastat). Sellele pole meil midagi ette heita, nägi välja peaaegu nagu uus. Samuti valisime näiteks Maxi Cosi turvahälli, mis käruraamiga kõige lihtsamini sobiks, aga adaptereid veel ei tellinud, enne kui kindlad oleme, kas või kui palju neid vaja läheks. Vajadusel saab need ju paari päevaga koju tellida. Äärepealt oleksin tellinud korvile spets vihmakile, mis maksab jälle 40 eurot. Õnneks taipasin viimasel ajal, et korv on ju küll suhteliselt universaalne nähtus ning sain sõbrannalt universaalkatte üldse tasuta – istub ideaalselt (universaalne vihmakate on muidu ka ikka kõvasti odavam kui see Thule spets kiletükk). Samamoodi kavatsen kõigi järgmiste lisadega oodata-vaadata, kas reaalne vajadus tekib ning sellest lähtuvalt juurde soetada. Või kui tõesti juhtub järelturul midagi sel hetkel liikuma, tellin sealt.

      1. Suured tänud nii põhjaliku vastuse eest! Olin ise ka siiani musta käru ainult vaadanud, aga panid mu nüüd täitsa mõtlema, et hall variant ei tundu enam sugugi halb 🙂

        1. Jooksu osas tuli veel meelde, et kuni laps on korvis, siis selle käruga joosta ei tohiks (ehkki paljud seda teevad). Muidugi on vahe ka, kas lasta kõnnist veits kiiremat sörki siledal rahulikul kergliiklusteel või minna kuskile linna vahele sprinte tegema. 😀

Ütle sõna sekka