Kohtasime kinnisvaraturu muinasjututegelasi

Mainisin siin aasta kokkuvõttes ka, et oleme endiselt suurema korteri otsingutel ning oleksime aasta lõpus omale napilt lausa 4-toalise skoorinud, aga jäime sellest maakleri tõttu siiski ilma. Nimelt olime esimesed kindlad huvilised, aga ei saanud broneerimislepingut sõlmida enne, kui pangalt esmane vastus olemas (sh broneerimistasu oli selleks liiga kopsakas).

Samal ajal ilmus pildile teine huviline, kes jagas julgelt kõik lubadused lepingu sõlmimiseks välja ning jäi siis nädalateks venitama, kuni pangaga asju ajas (nt polnud neil isegi sissemakset koos). Maakler aga tundis end mingil põhjusel auvõlglasena just nende ees, kes esimesena karjusid ning meie pidev pärimine päädis lihtsalt sellega, et paar nädalat hiljem sai neil broneerimisleping lõpuks sõlmitud. Vähemalt saime õppetunni, et ei tasu liiga ausalt asju ajada. 😀

Nüüd jäime ilma teisest korterist, aga see oli nii naiivselt-jabur jant, et ei saa lihtsalt jagamata jätta. Nimelt kohtusime kinnisvaraturu muinasjututegelase – veahinnaga. Müügile tuli üks suur 3-toaline korter väga kvaliteetses kortermajade kompleksis, suurte panipaikadega ning põhimõtteliselt südalinnas. Hind tundus juba kuulutuses jaburalt soodne, aga leppisime kiiremas korras vaatamise kokku ning kiirustasime kohale.

Uksel võttis meid vastu maakler, kes kahjatses, et üks huviline oli enne meid käinud (enne meid ka helistanud, seega selles mõttes kõik õiglane) ning korteri kohe ära broneerinud. Läksime vaatasime siiski sisse ka ja üritasime kasvava hämmeldusega aru saada, milles antud maakleri teenus seisnes. Peale selle, et ta oli lihtsalt üks väga tore südamlik tädi – no nagu Muumimamma või mõni Avon lady.

Korter oli tegelikult palju parema planeeringuga, kui piltidelt aru sai, aga oli suudetud kõvasti kitsamaks ning koledamaks pildistada. Selle eest oleks kiiremas korras vabalt vähemalt 10-15 tuhat rohkem võinud küsida, aga nii omanik kui maakler imestasid õndsate nägudega, et kujuta pilti, kohe läkski kaubaks. Esimene huviline olevat seal põhimõtteliselt suurest õnnest jalalt jalale keksinud. Üldse ei imesta! 😀

Ma ise oleks müüjana küll megaskeptiline, kui esimene vaataja mind minutipealt rahaklotsiga viskab ja õnnest lakke hüppab.

Meie viisakalt kaasa imestamas

Vähemalt annab kaks head, aga nappi võimalust nii lühikese aja jooksul lootust, et pidevalt silma peal hoides ja kiirete näppude vooru harrastades ühel hetkel mõne korteriga näkkab ka. Kuskilt käis just uudis läbi, et igasugune järelturg on praegu pigem hangumas ning kõik tahavad just täiesti tutt-uut elamist uusarendusse.

Vähemalt Tartus löödi esimesed suuremad uusarendused püsti alles natuke üle kümne aasta tagasi ja siis vist esimese hooga ei taibatud, et odavalt ning halvasti võib ka ehitada. 😀 Praeguseks on seda kõik arendajad taibanud ning täiesti uue korteri puhul tuleb ju igatahes hakata alguses iga väikest vidinat juurde ostma, mis hinnale omakorda viiekohalise summa otsa lööb.

Igatahes õngitseme edasi ning loodetavasti satume neisse kinnisvaraturu maagilistesse nurkadesse veel. 😀