Märtsi kokkuvõte

wp-1585550170689.png

Meilt on murelikult küsitud, kuidas meil ometi läheb, sest väikese lapsega on niigi elu keerulisem ja kõige tipuks on tänavune kevad kogu maailmas väga teistmoodi tulnud. Selles osas pean tõdema, et meile tuli see kriis küll parimal võimalikul ajal, sest reise või muud ringikäimist me niikuinii planeerinud polnud ning nüüd on pigem süda rahul, et niikuinii midagi teha ei saa – isegi kinos või söömas käia mitte. 

Õnneks või kahjuks lahkus veebruaris minu viimane elusolev vanavanem ning seetõttu pole muret olnud ka riskigrupis lähedastega. “Õnneks” selles mõttes, et viimased kuud veetis ta just selles hooldekodus, kus nüüd Saaremaal koroona täiega sees on, seega praegu oleks muret palju ning keegi ei saaks seal isegi külas käia. Loodan lihtsalt, et ülejäänud elanikud ning personal sellest edukalt välja tulevad.

Kuu algas meil hoogtöökolimisega. Veebruari viimasel neljapäeval saime võtmed kätte ning pühapäeva õhtuks olime juba kogu karavaniga esimese öö uues kodus. Muidugi mööbli soetamist ning kokkupanemist ja muud nipet-näpet jätkus veel nädalateks, koer ootas pidevalt, millal me koju tagasi läheme ning mõneks ajaks keeras kuuajase tite kõrval kolimine pingele uue vindi peale, aga hakkama saime ning ellu jäime.

Üldse oleme tagantjärele südamest tänulikud maakler M***le, kelle tõttu detsembris üle tänava asuvast 4-toalisest ilma jäime. Too korter oleks olnud küll täpselt sama planeeringuga, aga päikese suhtes teistpidi ning palju kehvemini sisustatud ka. Siia saime oma kolaga lihtsalt sisse tulla ning kohe elama hakata.

Praegu on mõnus kodune keskkond eriti hinnas ja naudin täiega seda, kui tulen hommikul kööki, mõnus valgus paistab läbi maja, võtan omale päeva esimese kohvi ning jään lihtsalt aknast välja vaatama (ja loodetavasti ei patrulli seal sel hetkel politseinikud või seisa kiirabi). 

Mis sissetulekutesse puutub, siis järgmisest kuust peaks lõpuks hakkama laekuma vanemahüvitis. Ehkki selle osas hakkan siin hobikorras ka kohtus käima. Nimelt arvestatakse sotsiaalmaksu laekumist ülekande kuupäeva järgi ja minul jäi vanemahüvitise arvestusperioodi töökoha vahetus. Ühes kohas kanti töötasu üle kuu lõpus, teises järgmise kuu alguses ning arvestusperioodi jäi sisuliselt 11 kuu töötasu – hüvitis ka selle võrra kõvasti väiksem.

Kuu alguses saingi Sotsiaalkindlustusametilt oma vanemahüvitise vaide negatiivse vastuse kätte (nagu arvata oli) ja vehkisin siin kõige vahel veel halduskohtusse ühe kaebuse kokku visata. Kui esiteks ei saanud vedama, siis pärast ei saanud oma sissearetatud juurakantseliiti enam pidama. Ma selle tulemuslikkuse osas küll erilisi lootusi ei hellita, aga huvi ning hasardi pärast olen valmis sellega kasvõi kõik kohtuastmed läbi vaidlema. Samas päevast päeva sellist tööd enam küll teha ei viitsiks. Brr.

Mis muid sissetulekuid puudutab, on koroonapaanika vähemalt praegu minu tegutsemisvaldkonnas tööd hoopis juurde tekitanud ning vehkisin kuu otsa kirjutada, sõrmed villis. Tulemuseks taas väljastatud arvete summa poolest kõigi aegade edukaim kuu. Lapse kõrvalt saan praegu toimetada täpselt tunnikese hommikul, tunnikese päeval ja soovi korral natuke õhtul ka, ehkki seda viimast ma enamasti ikkagi ei tee.

Näis muidugi, mis sellest kõigest edasi saab, aga kõigi ennustuste poolest peaks content praegustes müügitingimustes vähemalt mõneks ajaks king olema.

Mis ma siis veel teinud olen? Poole kuu pealt hakkasin jälle trenni tegema ja jooksukilomeetreid kogunes üle poolesaja. Lisaks olen kõvasti lugenud ja kõvasti kokanud. See viimane tundub olevat mingi kriisiaegne põhihobi, sest süüa on ju vaja teha, väljas söömas käia enam ei saa, samas tahaks midagi head. Nami-Nami lehekülge külastas näiteks eelmine nädal rekordiline 130+ tuhat unikaalset külastajat. Minul annab hoogu juurde ka uus ning hoopis mugavam köök, kus on lausa lust toimetada.

Selle kuu kokkamishitid on olnud ülilihtne Jamie Oliveri kana-seenerisotto ning see maapähkline nuudliroog. Järgmisena on kavas see kana-biryani. Magusast olen kõikvõimalike rullide lainel ja näiteks sellest šokolaadirullist võib iseennast ka totaalseks rullikeseks nuumata. Selles tempos jätkates ei tekita isoleerumine mulle varsti enam mingit küsimust, sest ma ei mahu lihtsalt korteriuksest välja.

Lugemisrindelt soovitan tuliselt järgmisi leide: 

  • Eesti argielu: Teekond moodsasse maailma – pärast selle lugemist ei peaks kellelgil küsimust tekkima, miks me 21. sajandil inimestele endiselt kätepesu õpetame.
  • Thanks, Obama: My Hopey, Changey White House Years – Obama kõnekirjutaja memuaarid. Huvitav kommunikatsiooniinimestele, aga tegelikult kõigile, kes tahavad hetkeks põgeneda sellesse maailma, kus maailma esiriigi juhi vaimne tervis ning moraal pidevalt kahtluse all polnud. Yuval Noah Harari ütles ka just oma koroonakriisi teemalises artiklis, et kui varasemates globaalsetes kriisides, nt 2008. aasta majanduskriisis võttis USA maailmas liidrirolli, on praegune USA administratsioon sellest lahti öelnud ja selgelt mõista andnud, et hoolib vaid Ameerika jõupositsioonist, mitte inimkonna tulevikust tervikuna.
  • The Girl with Seven Names: A North Korean Defector’s Story – ühe põhja-korealanna vabasse maailma põgenemise ning kohanemise lugu.
  • My Life in France – kokkamispuhanguga haakuv lugu USA staarkokk Julia Childi elust ning prantsuse köögist. Reisivõõrutuse tingimustes ka mõnus lugemine Pariisi hiilgeaegadest (sest tänapäevast Pariisi kehastavad minu jaoks turistide, kodutute ja kerjuste hordid, mille kulminatsiooniks oli üks südapäeval Montmartre’i surnuaia väravas magamiskotis onaneerinud somaallane).
  • Ja muidugi, kes veel näinud pole, siis Eero Epneri uus mammutartikkel Levilas “Eesti koroona vastu”. Ta sõnastab seal ära paljud nähtused, millele on raske ise näppu peale pannagi. Näiteks kuidas “teatud hoiakute abil hakatakse konstrueerima midagi, mida võiks nimetada isehakanud moraalseks eliidiks”. Või kuidas “ka kõige suurema kriisi ajal on kellelgi alati aega mõelda foto peale”.

Kokkuvõttes on esimene tõsisem kriisikuu ning teine kuu lapsevanematena möödunud üle igasuguste ootuste mõnusalt. 

* Pildil võrratu Rohelise maja pood ja kohvik Viljandis. Kui see veel töötas. 

Ebaoriginaalseid kriisimõtteid

Ühest küljest on kriisi kohta kõik ära öeldud, mida praegu öelda osatakse, aga lisan oma kaks sõna ka sekka. Ja esiteks ütlen kohe ära, et ma saan praegu aru, kui ropult mul korteriostu ning portfelli tühjaksmüümisega läks. Sa tead küll teoorias, et pauk tuleb ikka luuavarrest ning siis enam reageerimisaega ei jää, aga nii napilt sellest mahtrast pääseda on kainestav moment isegi otsese rahalise löögita.

Ja pääsenuks ei saa me veel keegi ennast ilmselt lugeda, sest keegi ei tea, kuidas see kõik edasi läheb ning meid mõjutab – või kui kaua. Lihtsalt lühikeses perspektiivis ma olen teinud masu klassikat, ehk löönud oma säästud eluaseme alla kinni ja sättinud ennast tükiks ajaks vanemahüvitisele. Heheh.

Kui veel kuu alguses ühildasime abikaasa konverentsil esinemise esimese perereisiga ning käisime täies koosseisus välismaal – suisa Riias (sotsiaalmeediasse muigvelsui häšštääge #koroonatmängimas jmt lisades), siis kuu lõpuks vaatan korteriaknast välja, tänavatel sõidavad politseipatrullid, mänguväljakutel on lindid ees ning isegi minul ei kipu enam võllanali huulile.

Mind jahmatas senise kriisi alguse juures see, KUI kiiresti olukord pöördus tegelikult n-ö lihtsureliku vastu. Vaevalt jõudis asi hapuks minna, kui juba räägiti töötajate masskoondamistest ning palkade vähendamisest.

Esiteks see näitab, kui ebaturvaline on tegelikult see “üks ja kindel töökoht”. Mul on endal juba tükk aega dilemma, kas ja kuhu karjääri mõttes edasi suunduda ning ehkki hing kisub täiskohaga vabakutseliseelu poole, siis konservatiivne pool ikka sosistab, et kindel töökoht pakub rohkem stabiilsust. Nii muutlikel aegadel saad aru, et suuremat kindlust tekitab pigem oskus ja võimalus ise oma sissetulekuid juhtida, mitte mune ühte korvi panna. Seda muidugi eeldusel, et meil üldse on niipea luksust mingit isiklikku karjääri juhtida, mitte äraelamisega tegeleda.

Samuti näitab seda, kui hädavajalik on tagavara kogumine headel aegadel, sest halvad ajad tulevad ikka ootamatult. Masendav on muidugi see, et esimese laksu said pihta peamiselt need sektorid, kus sissetulekud tagavara kogumiseks tõesti väga väikesed on.

Kõigile “igast palgast on võimalik säästa” targutajatele diskleimer, et ja-jah, kolmekohalisest palganumbrist on muidugi võimalik kasvõi kümne euro kaupa raha kõrvale panna, aga praktikas on ikka mõõdetamatult lihtsam ning samas motiveerivam sadu või isegi tuhandeid eurosid kõrvale lükata kõrgest palgast, kui sellisel toimetuleku tasemel, kus suvaline hambaaugu parandamine või kodumasina katkiminek su aasta säästud hetkega alla neelab.

Lihtsureliku tasandil haavatavusest rääkides pean korra oma karvased feministikoivad jälle kevadpäikese kätte sirutama ning soolisest mõjust ka rääkima. Nimelt tuleb signaale nii siit- kui ülemeremailt, et praegune kriis koolide-lasteaedade sulgemise läbi kõvemini just naisi lööb. Esiteks tundub mulle sõprade-tuttavate kogemuse kõrvalt, et sõna “distantsõpe” on sujuvalt puhtalt koduõppeks keeratud, ehk ülesandeid jagades eeldatakse, et keegi lapsega täiskohaga kodus tegeleb. Jah, keegi pole otseselt öelnud, et emad peaks selle üksi enda kanda võtma, aga praktikas see enamasti nii ju läheb.

Jälle diskleimer “miks need naised end siis ei kehtesta” targutajatele, siis on suur vahe, kas vaikimisi eeldused on sinu poolt või sinu vastu. Ja kas ühe poole asi on iga päev ennast kehtestada, siis kõik need väikesed takistused on lõpuks kokku üks suur – tee mis tahad. 

In heterosexual relationships, women are more likely to be the lower earners, meaning their jobs are considered a lower priority when disruptions come along. And this particular disruption could last months, rather than weeks. Some women’s lifetime earnings will never recover. With the schools closed, many fathers will undoubtedly step up, but that won’t be universal. (The Atlantic)

Ja siis leelotame jälle karjas arutleda, kus küll kudeb palga-, pensioni- ja varanduslik lõhe… Masendav. Lihtsalt masendav.

Teine masendav külg, mille see välja toob, tundub olevat lokkav võimetus eristada olulist ebaolulisest ning korraldada õpet natuke suurema pildiga, kui portsu ülesandeid ette andes ning ära kontrollides. See ainult taastoodab inimesi, kes teevad asju tegemise pärast.

Olin ennemuiste ise üks esimesi koduõppelapsi üldse ja “ametlikku” õppimist oli meil päevas umbes tunnike (kui just polnud eriti hea ilm või mõni muu põhjus, et õppimine üldse vahele jätta). Muidugi see tähendas, et kõikvõimalikud käsitööd, kehalised, kunstitunnid, raamatulugemised ning kodundustunnid olid lihtsalt tavaline elu, sest lapsed tahavad lugeda, joonistada, liikuda ning asju meisterdada.

Eks ma saan aru, et ülipõhjalikud päevategemised antakse ette selle pärast, et “ametliku” õppe väliselt läheks suur osa lapsi vanema suunamiseta lihtsalt tahvlisse või teleka ette. Samas ma kahtlustan, et nende puhul ei aita ka tihe etteantud programm, sest sellega vehivad ennast vigaseks need vanemad, kes niigi oma võsukesi ületuuridel arendavad. Ja siis on need vanemad, kes kommentaariumides hõiskavad, et neil on 5 last kodus ja “ültse pole raske”.

Lihtsalt tahaks loota, et piisavalt pika ajaga ning paremate eeskujude najal saadakse aru, et õppimine ja programmi täitmine on kaks eri asja ning äkki ei lähegi maailm katki, kui õppida vähem, aga mõtestatumalt.

Või tegelikult võiks sinna lauselõppu “õppida” asemel panna ka sõna “töötada” või “tarbida” või “reisida” või misiganes. Näiteks võiks ju vähemalt loota, et praegune üleöö tekkinud elukorraldus normaliseerib kiirkorras ka tervemõistuslikuma ja paindlikuma töökorralduse. Ühtäkki on ju selgunud, et kõikvõimalikes organisatsioonides saab kõike, kui on piisav motivatsioon muudatusi ellu viia (surma ähvardus on ajast aega üsna hea stiimul olnud 😀 ).

Või kui kodus üksteise närve mitte ära süüa, on see tegelikult päris eriline võimalus pereringis rohkem aega veeta, leiutada uusi ajaveetmisviise ning väiksematest kogemustest rõõmu tunda. See aeg, kui me vanematega ennemuistsel aal pärast jaanuaritormi kaks nädalat metsas elektrita istusime, on mul siiani ebamääraselt positiivselt meeles. Istusime õhtuti perega küünlavalgel söögitoas, kuulasime raadiot, lugesime raamatuid, ma kudusin ajaviiteks terve pika salli ning läksime hästi vara magama. Ehkki pärast elektri taastamist esimest korda arvutisse mängima pääseda oli ka pidu omaette. 😀

Meie oleks praegu oma alla 2-kuuse titega suhteliselt kodused ja perekesksed olnud niikuinii, aga kuna nüüd väljas söömaski eriti käia ei saa, olen hoogsalt hoopis kokandusrepertuaari laiendanud. Sotsiaalmeedia reedab, et stressikokkamisega tegelevad massiliselt ka sõbrad-tuttavad.

Neid väikseid, aga positiivseid külgi asja juures leiab kindlasti veel.

Seega kuni kriisi otsene mõju piirdub hetkel punaste ridadega investeerimisportfellis või üldise ebamugavus- ja ärevusolukorraga, tasub seda võtta kui head võimalust oma kohanemisvõime musklit treenida. Sest kõik, mis on raha eest saadud, on ju odavalt saadud.

Kuidas ma imeliselt turgu ajastasin ning kogu oma portfellist ilma jäin, ehk aasta alguse kokkuvõte

wp-1583045305410366788102.png

Jeesuke-jeesuke, armas raharahvas. Kui te vaid teaksite, milline aasta algus MINUL olnud on! Ei, ei kõrbenud ma kuskil keeleväänajaliku nimega peenes ühis(r)ahastuspanges või otsinud muid seiklusi, aga seiklused leidsid mu ise. Täiesti teadlikult ning kutsutult muidugi, aga iseasi, kas neid kõiki nii korraga ette peaks võtma. 

Suurima uudisena on meie rahapere nüüd 3,5-liikmeline (0,5 on meie koer Notsu, kes rohkem küll suguvõsa ühisvara meenutab, kui 1,0 kohaga meie pereliiget). Terve jaanuari veeresin veel ootusärevalt ringi, vehkisin tööd ja trenni teha ning kuu skooriks jäi 26 trenni (sh viimati jooksin veel nädal enne suurt päeva) ning kõigi aegade väljastatud arvete rekord samuti. Juhhei!

Kes mu tite… khm, endist spordiblogi loeb, siis suure päeva kirjelduse viskasin sinna põhjalikult üles ka. Selle maratoni lõpuks sai veepudeli ning osalejamedali asemel hoopis päris toreda väikese inimese, kes praeguseks rõõmsalt sööb ja magab ning teistel seda samuti teha laseb. Mida hing praegu veel ihata võiks, eksole.

(Tegelikult tahaks seda söömist ja magamist mõnes soojemas kliimas teha, aga õnneks või kahjuks oleks koroonaviirus sellele praegu niikuinii natuke pidurit tõmmanud.) 

Mis aga raharindel selle ajaga toimunud on? Noh, esiteks on lapsesaamine muidugi esimese kuu lõikes päris tulus äri. Terve esimese kodusoldud nädala vuristasime mehega sõrmed villis erinevaid avaldusi kirjutada ning toetusi kinnitada. Ma täitsa imestan, kuidas keskmine inimene seda kõike hallata peaks suutma.

Ahjaa, tulud deklareerisin ka ära, ilmselt kõvasti ning kuskilt kindlasti ka valesti, aga tõesti ei jõudnud peensusteni süveneda. Iga aasta jälle üllatun, et kogu arendusest hoolimata deklaratsiooni juhtnöörid ning kasutajakogemus ikka nii segane on.

Kõik laekunud toetused tagusime teisest otsast aga kõikvõimalike kulude alla ära. Ei, mitte lapse kulude – need olid meil ammu tehtud. (Ja võin öelda, et esimese kuu käigus on ennast parima ostuna tõestanud see 3-eurine froteelappide 10-pakk, mida IKEAst lausa kaks pakki koju vedasime. Täpselt nii kallis see beebivärk esiteks ongi.)

Esiteks ostsime omale ruumikama auto otse välja, sest liisingusse võtmine tundus mulle mingi vaesuslõksuna, mis keeps on giving. Ja teiseks… Pam-pam-paa! Ütleme nii, et kui Bullerby lastes sai Anna omale 8. sünnipäevaks oma toa, siis meie silmaterake saab omale esimeseks minisünnaks uue korteri (ja kui selles vaimus tahta jätkata, siis varsti vanemate pankroti, aga ega meil pole oma printsessi nimel millestki kahju, höhöh).

Ehk et jah, meie pikad koduotsingud kandsid ootamatult vilja mõnusa 4-toalise korteri näol, millega notaris käisime vähem kui 2 nädalat tagasi ning see nädalavahetus möödub juba kolimise tähe all. Kuuvanuse lapse kõrvalt kolida nähtavasti polegi nii kontimurdev, kui ma sealt kõrvalt veel seda üllitist kirjutada jõuan.

Auto- ja korteriostuks pidin laiaks lööma põhimõtteliselt kogu oma portfelli, sest eelmised korterid jätsime alles ja käisime uue sissemakse täismahus välja. Samuti pidin tagasi maksma osa oma eelmise korteri laenust. Vahepeal oli raharindel lihtsalt selline seis, et pigistasin silmad kinni, kühveldasin raha ühest kohast teise ning ei üritanudki midagi enam kontrollida. Praeguseks on lahingutolm maha langenud ning numbreid uuesti kokku lüües pilt väga hirmus polnudki.

Õnneks on korter täiesti sissekolimisvalmis ning järgmiseid kümneid tuhandeid kuskilt välja võluma ei pea, mis täiesti tühja karbi ostmisega kaasneks. Natuke tellisime mööblit juurde ning ilmselt saame veel nädalaid asju lahti pakkida, aga õnneks on meil praegu lausa kaks tuba, kuhu kola lihtsalt kastidega seisma panna, kuni selles osas inspiratsioon tabab.

Kusjuures ma võiks nüüd hiilata oma imeliste turuajastamisoskustega, kui ma sellisesse asja usuks. Nimelt müüsin Merko maha vahetult enne dividendiuudiseid, mille järel aktsia hind kiirelt inimeste pettumust kajastas. Ja siis tuli otsa veel koroonapaanika, enne mida ma olin vahetult ära realiseerinud kõik muu (isegi oma silmaterakese Nike’i, mille kasv meie lühikese, aga rahuldustpakkuva suhte ajal oli põhimõtteliselt 100%).

Okei, see polnud nüüd ülemaailmne majanduskriis, mis investeeringute väärtust suurusjärkude võrra väiksemaks oleks nülginud, aga üsna hea näide siiski, miks seda raha tegelikult turul hoida ei tasu, mida peagi kasutusele tahad võtta. Ärge siis minu tegude järgi talitage.

Rahalise plusspoole pealt sai esimese kuuga ka selgeks, et ettevõtte asjadega jõuan tegutseda isegi siis, kui unetunde mõnel ööl nii palju kokku kraapida ei õnnestu. Ja praeguseks on sellel rindel olukord juba väga hea, seega praegu läheb kõik sissetöötatud vaimus edasi. Kuskil öeldi, et esimese lapsega on raskeimad 2 esimest nädalat ja siis 2 esimest kuud ning suurema kohanemise osas pidas neist esimene küll paika. Prokrastineerimisest olen selles rütmis küll täiesti lahti saanud – kui võimalus tekib midagi ära kirjutada, siis võtad ja tulistad. Ja veel naudid ka.

Kokkuvõttes on elu praegu väga ilus. Loodetavasti teil kõigil ka!