Kuidas ma imeliselt turgu ajastasin ning kogu oma portfellist ilma jäin, ehk aasta alguse kokkuvõte

wp-1583045305410366788102.png

Jeesuke-jeesuke, armas raharahvas. Kui te vaid teaksite, milline aasta algus MINUL olnud on! Ei, ei kõrbenud ma kuskil keeleväänajaliku nimega peenes ühis(r)ahastuspanges või otsinud muid seiklusi, aga seiklused leidsid mu ise. Täiesti teadlikult ning kutsutult muidugi, aga iseasi, kas neid kõiki nii korraga ette peaks võtma. 

Suurima uudisena on meie rahapere nüüd 3,5-liikmeline (0,5 on meie koer Notsu, kes rohkem küll suguvõsa ühisvara meenutab, kui 1,0 kohaga meie pereliiget). Terve jaanuari veeresin veel ootusärevalt ringi, vehkisin tööd ja trenni teha ning kuu skooriks jäi 26 trenni (sh viimati jooksin veel nädal enne suurt päeva) ning kõigi aegade väljastatud arvete rekord samuti. Juhhei!

Kes mu tite… khm, endist spordiblogi loeb, siis suure päeva kirjelduse viskasin sinna põhjalikult üles ka. Selle maratoni lõpuks sai veepudeli ning osalejamedali asemel hoopis päris toreda väikese inimese, kes praeguseks rõõmsalt sööb ja magab ning teistel seda samuti teha laseb. Mida hing praegu veel ihata võiks, eksole.

(Tegelikult tahaks seda söömist ja magamist mõnes soojemas kliimas teha, aga õnneks või kahjuks oleks koroonaviirus sellele praegu niikuinii natuke pidurit tõmmanud.) 

Mis aga raharindel selle ajaga toimunud on? Noh, esiteks on lapsesaamine muidugi esimese kuu lõikes päris tulus äri. Terve esimese kodusoldud nädala vuristasime mehega sõrmed villis erinevaid avaldusi kirjutada ning toetusi kinnitada. Ma täitsa imestan, kuidas keskmine inimene seda kõike hallata peaks suutma.

Ahjaa, tulud deklareerisin ka ära, ilmselt kõvasti ning kuskilt kindlasti ka valesti, aga tõesti ei jõudnud peensusteni süveneda. Iga aasta jälle üllatun, et kogu arendusest hoolimata deklaratsiooni juhtnöörid ning kasutajakogemus ikka nii segane on.

Kõik laekunud toetused tagusime teisest otsast aga kõikvõimalike kulude alla ära. Ei, mitte lapse kulude – need olid meil ammu tehtud. (Ja võin öelda, et esimese kuu käigus on ennast parima ostuna tõestanud see 3-eurine froteelappide 10-pakk, mida IKEAst lausa kaks pakki koju vedasime. Täpselt nii kallis see beebivärk esiteks ongi.)

Esiteks ostsime omale ruumikama auto otse välja, sest liisingusse võtmine tundus mulle mingi vaesuslõksuna, mis keeps on giving. Ja teiseks… Pam-pam-paa! Ütleme nii, et kui Bullerby lastes sai Anna omale 8. sünnipäevaks oma toa, siis meie silmaterake saab omale esimeseks minisünnaks uue korteri (ja kui selles vaimus tahta jätkata, siis varsti vanemate pankroti, aga ega meil pole oma printsessi nimel millestki kahju, höhöh).

Ehk et jah, meie pikad koduotsingud kandsid ootamatult vilja mõnusa 4-toalise korteri näol, millega notaris käisime vähem kui 2 nädalat tagasi ning see nädalavahetus möödub juba kolimise tähe all. Kuuvanuse lapse kõrvalt kolida nähtavasti polegi nii kontimurdev, kui ma sealt kõrvalt veel seda üllitist kirjutada jõuan.

Auto- ja korteriostuks pidin laiaks lööma põhimõtteliselt kogu oma portfelli, sest eelmised korterid jätsime alles ja käisime uue sissemakse täismahus välja. Samuti pidin tagasi maksma osa oma eelmise korteri laenust. Vahepeal oli raharindel lihtsalt selline seis, et pigistasin silmad kinni, kühveldasin raha ühest kohast teise ning ei üritanudki midagi enam kontrollida. Praeguseks on lahingutolm maha langenud ning numbreid uuesti kokku lüües pilt väga hirmus polnudki.

Õnneks on korter täiesti sissekolimisvalmis ning järgmiseid kümneid tuhandeid kuskilt välja võluma ei pea, mis täiesti tühja karbi ostmisega kaasneks. Natuke tellisime mööblit juurde ning ilmselt saame veel nädalaid asju lahti pakkida, aga õnneks on meil praegu lausa kaks tuba, kuhu kola lihtsalt kastidega seisma panna, kuni selles osas inspiratsioon tabab.

Kusjuures ma võiks nüüd hiilata oma imeliste turuajastamisoskustega, kui ma sellisesse asja usuks. Nimelt müüsin Merko maha vahetult enne dividendiuudiseid, mille järel aktsia hind kiirelt inimeste pettumust kajastas. Ja siis tuli otsa veel koroonapaanika, enne mida ma olin vahetult ära realiseerinud kõik muu (isegi oma silmaterakese Nike’i, mille kasv meie lühikese, aga rahuldustpakkuva suhte ajal oli põhimõtteliselt 100%).

Okei, see polnud nüüd ülemaailmne majanduskriis, mis investeeringute väärtust suurusjärkude võrra väiksemaks oleks nülginud, aga üsna hea näide siiski, miks seda raha tegelikult turul hoida ei tasu, mida peagi kasutusele tahad võtta. Ärge siis minu tegude järgi talitage.

Rahalise plusspoole pealt sai esimese kuuga ka selgeks, et ettevõtte asjadega jõuan tegutseda isegi siis, kui unetunde mõnel ööl nii palju kokku kraapida ei õnnestu. Ja praeguseks on sellel rindel olukord juba väga hea, seega praegu läheb kõik sissetöötatud vaimus edasi. Kuskil öeldi, et esimese lapsega on raskeimad 2 esimest nädalat ja siis 2 esimest kuud ning suurema kohanemise osas pidas neist esimene küll paika. Prokrastineerimisest olen selles rütmis küll täiesti lahti saanud – kui võimalus tekib midagi ära kirjutada, siis võtad ja tulistad. Ja veel naudid ka.

Kokkuvõttes on elu praegu väga ilus. Loodetavasti teil kõigil ka!

Ütle sõna sekka