Ebaoriginaalseid kriisimõtteid

Ühest küljest on kriisi kohta kõik ära öeldud, mida praegu öelda osatakse, aga lisan oma kaks sõna ka sekka. Ja esiteks ütlen kohe ära, et ma saan praegu aru, kui ropult mul korteriostu ning portfelli tühjaksmüümisega läks. Sa tead küll teoorias, et pauk tuleb ikka luuavarrest ning siis enam reageerimisaega ei jää, aga nii napilt sellest mahtrast pääseda on kainestav moment isegi otsese rahalise löögita.

Ja pääsenuks ei saa me veel keegi ennast ilmselt lugeda, sest keegi ei tea, kuidas see kõik edasi läheb ning meid mõjutab – või kui kaua. Lihtsalt lühikeses perspektiivis ma olen teinud masu klassikat, ehk löönud oma säästud eluaseme alla kinni ja sättinud ennast tükiks ajaks vanemahüvitisele. Heheh.

Kui veel kuu alguses ühildasime abikaasa konverentsil esinemise esimese perereisiga ning käisime täies koosseisus välismaal – suisa Riias (sotsiaalmeediasse muigvelsui häšštääge #koroonatmängimas jmt lisades), siis kuu lõpuks vaatan korteriaknast välja, tänavatel sõidavad politseipatrullid, mänguväljakutel on lindid ees ning isegi minul ei kipu enam võllanali huulile.

Mind jahmatas senise kriisi alguse juures see, KUI kiiresti olukord pöördus tegelikult n-ö lihtsureliku vastu. Vaevalt jõudis asi hapuks minna, kui juba räägiti töötajate masskoondamistest ning palkade vähendamisest.

Esiteks see näitab, kui ebaturvaline on tegelikult see “üks ja kindel töökoht”. Mul on endal juba tükk aega dilemma, kas ja kuhu karjääri mõttes edasi suunduda ning ehkki hing kisub täiskohaga vabakutseliseelu poole, siis konservatiivne pool ikka sosistab, et kindel töökoht pakub rohkem stabiilsust. Nii muutlikel aegadel saad aru, et suuremat kindlust tekitab pigem oskus ja võimalus ise oma sissetulekuid juhtida, mitte mune ühte korvi panna. Seda muidugi eeldusel, et meil üldse on niipea luksust mingit isiklikku karjääri juhtida, mitte äraelamisega tegeleda.

Samuti näitab seda, kui hädavajalik on tagavara kogumine headel aegadel, sest halvad ajad tulevad ikka ootamatult. Masendav on muidugi see, et esimese laksu said pihta peamiselt need sektorid, kus sissetulekud tagavara kogumiseks tõesti väga väikesed on.

Kõigile “igast palgast on võimalik säästa” targutajatele diskleimer, et ja-jah, kolmekohalisest palganumbrist on muidugi võimalik kasvõi kümne euro kaupa raha kõrvale panna, aga praktikas on ikka mõõdetamatult lihtsam ning samas motiveerivam sadu või isegi tuhandeid eurosid kõrvale lükata kõrgest palgast, kui sellisel toimetuleku tasemel, kus suvaline hambaaugu parandamine või kodumasina katkiminek su aasta säästud hetkega alla neelab.

Lihtsureliku tasandil haavatavusest rääkides pean korra oma karvased feministikoivad jälle kevadpäikese kätte sirutama ning soolisest mõjust ka rääkima. Nimelt tuleb signaale nii siit- kui ülemeremailt, et praegune kriis koolide-lasteaedade sulgemise läbi kõvemini just naisi lööb. Esiteks tundub mulle sõprade-tuttavate kogemuse kõrvalt, et sõna “distantsõpe” on sujuvalt puhtalt koduõppeks keeratud, ehk ülesandeid jagades eeldatakse, et keegi lapsega täiskohaga kodus tegeleb. Jah, keegi pole otseselt öelnud, et emad peaks selle üksi enda kanda võtma, aga praktikas see enamasti nii ju läheb.

Jälle diskleimer “miks need naised end siis ei kehtesta” targutajatele, siis on suur vahe, kas vaikimisi eeldused on sinu poolt või sinu vastu. Ja kas ühe poole asi on iga päev ennast kehtestada, siis kõik need väikesed takistused on lõpuks kokku üks suur – tee mis tahad. 

In heterosexual relationships, women are more likely to be the lower earners, meaning their jobs are considered a lower priority when disruptions come along. And this particular disruption could last months, rather than weeks. Some women’s lifetime earnings will never recover. With the schools closed, many fathers will undoubtedly step up, but that won’t be universal. (The Atlantic)

Ja siis leelotame jälle karjas arutleda, kus küll kudeb palga-, pensioni- ja varanduslik lõhe… Masendav. Lihtsalt masendav.

Teine masendav külg, mille see välja toob, tundub olevat lokkav võimetus eristada olulist ebaolulisest ning korraldada õpet natuke suurema pildiga, kui portsu ülesandeid ette andes ning ära kontrollides. See ainult taastoodab inimesi, kes teevad asju tegemise pärast.

Olin ennemuiste ise üks esimesi koduõppelapsi üldse ja “ametlikku” õppimist oli meil päevas umbes tunnike (kui just polnud eriti hea ilm või mõni muu põhjus, et õppimine üldse vahele jätta). Muidugi see tähendas, et kõikvõimalikud käsitööd, kehalised, kunstitunnid, raamatulugemised ning kodundustunnid olid lihtsalt tavaline elu, sest lapsed tahavad lugeda, joonistada, liikuda ning asju meisterdada.

Eks ma saan aru, et ülipõhjalikud päevategemised antakse ette selle pärast, et “ametliku” õppe väliselt läheks suur osa lapsi vanema suunamiseta lihtsalt tahvlisse või teleka ette. Samas ma kahtlustan, et nende puhul ei aita ka tihe etteantud programm, sest sellega vehivad ennast vigaseks need vanemad, kes niigi oma võsukesi ületuuridel arendavad. Ja siis on need vanemad, kes kommentaariumides hõiskavad, et neil on 5 last kodus ja “ültse pole raske”.

Lihtsalt tahaks loota, et piisavalt pika ajaga ning paremate eeskujude najal saadakse aru, et õppimine ja programmi täitmine on kaks eri asja ning äkki ei lähegi maailm katki, kui õppida vähem, aga mõtestatumalt.

Või tegelikult võiks sinna lauselõppu “õppida” asemel panna ka sõna “töötada” või “tarbida” või “reisida” või misiganes. Näiteks võiks ju vähemalt loota, et praegune üleöö tekkinud elukorraldus normaliseerib kiirkorras ka tervemõistuslikuma ja paindlikuma töökorralduse. Ühtäkki on ju selgunud, et kõikvõimalikes organisatsioonides saab kõike, kui on piisav motivatsioon muudatusi ellu viia (surma ähvardus on ajast aega üsna hea stiimul olnud 😀 ).

Või kui kodus üksteise närve mitte ära süüa, on see tegelikult päris eriline võimalus pereringis rohkem aega veeta, leiutada uusi ajaveetmisviise ning väiksematest kogemustest rõõmu tunda. See aeg, kui me vanematega ennemuistsel aal pärast jaanuaritormi kaks nädalat metsas elektrita istusime, on mul siiani ebamääraselt positiivselt meeles. Istusime õhtuti perega küünlavalgel söögitoas, kuulasime raadiot, lugesime raamatuid, ma kudusin ajaviiteks terve pika salli ning läksime hästi vara magama. Ehkki pärast elektri taastamist esimest korda arvutisse mängima pääseda oli ka pidu omaette. 😀

Meie oleks praegu oma alla 2-kuuse titega suhteliselt kodused ja perekesksed olnud niikuinii, aga kuna nüüd väljas söömaski eriti käia ei saa, olen hoogsalt hoopis kokandusrepertuaari laiendanud. Sotsiaalmeedia reedab, et stressikokkamisega tegelevad massiliselt ka sõbrad-tuttavad.

Neid väikseid, aga positiivseid külgi asja juures leiab kindlasti veel.

Seega kuni kriisi otsene mõju piirdub hetkel punaste ridadega investeerimisportfellis või üldise ebamugavus- ja ärevusolukorraga, tasub seda võtta kui head võimalust oma kohanemisvõime musklit treenida. Sest kõik, mis on raha eest saadud, on ju odavalt saadud.

4 thoughts on “Ebaoriginaalseid kriisimõtteid

  1. Seekord tegelikult täitsa sürreaalne jälgida, et okei üks sissetulek on ohtlik, seda teadsime enne – aga ka endal tutvusringkonnas tublisid inimesi, kellel muidu mõistlikul hajutatud sissetulekuallikad – a’la näitleja-airbnb-kosmeetik-disainer-koolitaja-treener-lapsehoidja-kontoritöötaja-pagar jms kombinatsioonid, mida muidu peaks ju täitsa OK lahenduseks hajutamise mõttes, aga et niimoodi terved sektorid ribadeks on, seda ei ole näinud kedagi isegi hullemates stsenaariumides ennustamas. Et okei hoiatatakse, et kukub sissetulek halval ajal nt -50% või okei su freelance tööl -80%, aga et nii täiesti 100->0 saab loetud päevadega teha on täiesti uskumatu kõrvalt jälgida. Ka investeeringutega muidu varaklasside hajutamise idee, et kõik ju korraga ei ole ribadeks – tuleb välja, et saab ka nii – laenud ei maksa, dividende ei tule ja üürnikud üüri ka maksta ei saa. Ehk isegi muidu väga OK seisus inimesed said ‘cash is king’ õppetunni väga ootamatult valusalt kätte.

    1. Mhmh. Minu suurim hingepide praegusel päeval on ka see, et kui kõik päris pekki läheb, siis maale vanemate juurde kartulit kasvatama ikka saab minna. Loodetavasti.

  2. Väga põnev … mis vanuses sa kodukoolitusid? 🙂

    Ma ei ole kunagi aru saanud näiteks loogikast, mille järgi tööandjast 100% sõltuvad palgatöötajad on pangalaenu saamiseks safe’imad kui ise endale sissetulekut tagada suutvad vabakutselised, aga tõe huvides peab märkima, et riik tagab sotsiaalsed garantiid, ka praegu, valdavalt esimesele grupile.

    Võibolla ongi nii, et vabakutselisteks hakkavad teatud tüüpi mentaliteedidega inimesed – just vestlesin Airbnb hostist tütarlapsega, kes oli nagu: fcuk it, mis riigiabi, on nii palju inimesi, kes seda rohkem vajavad. Kõik on oma äririskid võtnud ja live with it, mul hea meel, et turg puhastub. 🙂

    1. Koduõppel sain ametlikult olla 6. klassini, aga pärast seda käisin ka koolis edasi nii nagu jumal juhatas ning õppisin mõned päevad ise kodus. Tervet nädalat jutti koolis pole ma vist kunagi käinud.

      Kusjuures see kodulaenu saamine oli ka põhjus, miks seni päris vabakutselisusele mõtlema ei hakanud. Nüüd on vajalik “elamupark” n-ö lukus ja võib seda juba tõsisemalt kaaluda. 😀 Ja eile just oli EPLis artikkel, kus Vahur Koorits nahutas OÜ-tajaid, kes nüüd riigilt ikka tuge ootavad. Mul on siiamaani küsimus, kellest üldse jutt käis – ega ometi neist käsunduse alusel töötavatest teenindajatest? Tundus nagu tühjast kohast üles tõmmatud negatiivsus jälle.

      Ehkki neid riigi rahakoti ees käesirutajaid on praegu küll igast sektorist, sest kui ühed häält on tõstnud, tulevad teised järgi, et “aaaaga meil on ka raske!” Meenuvad nt iluteenindus, fotograafid jmt valdkonnad, kus sageli tegutsetakse vist ühemeheettevõtete alt ning selles mõttes pole vahet, kas küsida “palgatoetust” või ettevõtte ellujäämistoetust.

Leave a Reply to Kristi Cancel reply