Märtsi kokkuvõte

wp-1585550170689.png

Meilt on murelikult küsitud, kuidas meil ometi läheb, sest väikese lapsega on niigi elu keerulisem ja kõige tipuks on tänavune kevad kogu maailmas väga teistmoodi tulnud. Selles osas pean tõdema, et meile tuli see kriis küll parimal võimalikul ajal, sest reise või muud ringikäimist me niikuinii planeerinud polnud ning nüüd on pigem süda rahul, et niikuinii midagi teha ei saa – isegi kinos või söömas käia mitte. 

Õnneks või kahjuks lahkus veebruaris minu viimane elusolev vanavanem ning seetõttu pole muret olnud ka riskigrupis lähedastega. “Õnneks” selles mõttes, et viimased kuud veetis ta just selles hooldekodus, kus nüüd Saaremaal koroona täiega sees on, seega praegu oleks muret palju ning keegi ei saaks seal isegi külas käia. Loodan lihtsalt, et ülejäänud elanikud ning personal sellest edukalt välja tulevad.

Kuu algas meil hoogtöökolimisega. Veebruari viimasel neljapäeval saime võtmed kätte ning pühapäeva õhtuks olime juba kogu karavaniga esimese öö uues kodus. Muidugi mööbli soetamist ning kokkupanemist ja muud nipet-näpet jätkus veel nädalateks, koer ootas pidevalt, millal me koju tagasi läheme ning mõneks ajaks keeras kuuajase tite kõrval kolimine pingele uue vindi peale, aga hakkama saime ning ellu jäime.

Üldse oleme tagantjärele südamest tänulikud maakler M***le, kelle tõttu detsembris üle tänava asuvast 4-toalisest ilma jäime. Too korter oleks olnud küll täpselt sama planeeringuga, aga päikese suhtes teistpidi ning palju kehvemini sisustatud ka. Siia saime oma kolaga lihtsalt sisse tulla ning kohe elama hakata.

Praegu on mõnus kodune keskkond eriti hinnas ja naudin täiega seda, kui tulen hommikul kööki, mõnus valgus paistab läbi maja, võtan omale päeva esimese kohvi ning jään lihtsalt aknast välja vaatama (ja loodetavasti ei patrulli seal sel hetkel politseinikud või seisa kiirabi). 

Mis sissetulekutesse puutub, siis järgmisest kuust peaks lõpuks hakkama laekuma vanemahüvitis. Ehkki selle osas hakkan siin hobikorras ka kohtus käima. Nimelt arvestatakse sotsiaalmaksu laekumist ülekande kuupäeva järgi ja minul jäi vanemahüvitise arvestusperioodi töökoha vahetus. Ühes kohas kanti töötasu üle kuu lõpus, teises järgmise kuu alguses ning arvestusperioodi jäi sisuliselt 11 kuu töötasu – hüvitis ka selle võrra kõvasti väiksem.

Kuu alguses saingi Sotsiaalkindlustusametilt oma vanemahüvitise vaide negatiivse vastuse kätte (nagu arvata oli) ja vehkisin siin kõige vahel veel halduskohtusse ühe kaebuse kokku visata. Kui esiteks ei saanud vedama, siis pärast ei saanud oma sissearetatud juurakantseliiti enam pidama. Ma selle tulemuslikkuse osas küll erilisi lootusi ei hellita, aga huvi ning hasardi pärast olen valmis sellega kasvõi kõik kohtuastmed läbi vaidlema. Samas päevast päeva sellist tööd enam küll teha ei viitsiks. Brr.

Mis muid sissetulekuid puudutab, on koroonapaanika vähemalt praegu minu tegutsemisvaldkonnas tööd hoopis juurde tekitanud ning vehkisin kuu otsa kirjutada, sõrmed villis. Tulemuseks taas väljastatud arvete summa poolest kõigi aegade edukaim kuu. Lapse kõrvalt saan praegu toimetada täpselt tunnikese hommikul, tunnikese päeval ja soovi korral natuke õhtul ka, ehkki seda viimast ma enamasti ikkagi ei tee.

Näis muidugi, mis sellest kõigest edasi saab, aga kõigi ennustuste poolest peaks content praegustes müügitingimustes vähemalt mõneks ajaks king olema.

Mis ma siis veel teinud olen? Poole kuu pealt hakkasin jälle trenni tegema ja jooksukilomeetreid kogunes üle poolesaja. Lisaks olen kõvasti lugenud ja kõvasti kokanud. See viimane tundub olevat mingi kriisiaegne põhihobi, sest süüa on ju vaja teha, väljas söömas käia enam ei saa, samas tahaks midagi head. Nami-Nami lehekülge külastas näiteks eelmine nädal rekordiline 130+ tuhat unikaalset külastajat. Minul annab hoogu juurde ka uus ning hoopis mugavam köök, kus on lausa lust toimetada.

Selle kuu kokkamishitid on olnud ülilihtne Jamie Oliveri kana-seenerisotto ning see maapähkline nuudliroog. Järgmisena on kavas see kana-biryani. Magusast olen kõikvõimalike rullide lainel ja näiteks sellest šokolaadirullist võib iseennast ka totaalseks rullikeseks nuumata. Selles tempos jätkates ei tekita isoleerumine mulle varsti enam mingit küsimust, sest ma ei mahu lihtsalt korteriuksest välja.

Lugemisrindelt soovitan tuliselt järgmisi leide: 

  • Eesti argielu: Teekond moodsasse maailma – pärast selle lugemist ei peaks kellelgil küsimust tekkima, miks me 21. sajandil inimestele endiselt kätepesu õpetame.
  • Thanks, Obama: My Hopey, Changey White House Years – Obama kõnekirjutaja memuaarid. Huvitav kommunikatsiooniinimestele, aga tegelikult kõigile, kes tahavad hetkeks põgeneda sellesse maailma, kus maailma esiriigi juhi vaimne tervis ning moraal pidevalt kahtluse all polnud. Yuval Noah Harari ütles ka just oma koroonakriisi teemalises artiklis, et kui varasemates globaalsetes kriisides, nt 2008. aasta majanduskriisis võttis USA maailmas liidrirolli, on praegune USA administratsioon sellest lahti öelnud ja selgelt mõista andnud, et hoolib vaid Ameerika jõupositsioonist, mitte inimkonna tulevikust tervikuna.
  • The Girl with Seven Names: A North Korean Defector’s Story – ühe põhja-korealanna vabasse maailma põgenemise ning kohanemise lugu.
  • My Life in France – kokkamispuhanguga haakuv lugu USA staarkokk Julia Childi elust ning prantsuse köögist. Reisivõõrutuse tingimustes ka mõnus lugemine Pariisi hiilgeaegadest (sest tänapäevast Pariisi kehastavad minu jaoks turistide, kodutute ja kerjuste hordid, mille kulminatsiooniks oli üks südapäeval Montmartre’i surnuaia väravas magamiskotis onaneerinud somaallane).
  • Ja muidugi, kes veel näinud pole, siis Eero Epneri uus mammutartikkel Levilas “Eesti koroona vastu”. Ta sõnastab seal ära paljud nähtused, millele on raske ise näppu peale pannagi. Näiteks kuidas “teatud hoiakute abil hakatakse konstrueerima midagi, mida võiks nimetada isehakanud moraalseks eliidiks”. Või kuidas “ka kõige suurema kriisi ajal on kellelgi alati aega mõelda foto peale”.

Kokkuvõttes on esimene tõsisem kriisikuu ning teine kuu lapsevanematena möödunud üle igasuguste ootuste mõnusalt. 

* Pildil võrratu Rohelise maja pood ja kohvik Viljandis. Kui see veel töötas. 

4 thoughts on “Märtsi kokkuvõte

  1. Minu märtsikuu olmelised finantsmõtisklused (teeme nii, et investeerimisportfellist siin postituses ei räägi, sest milleks ilusas blogis ropendada) on seotud sellega, kuidas muutub keskmise perekonna kulude struktuur karantiini tingimustes. Teatud sektorites (e-kanali põhine meelelahutus nagu voogedastus või arvutimängude müük) võib täheldada täitsa buumi. Kõik ärid kohandavad ennast e-kanalitesse ümber. Kodus kokkamine ja e-Selveri tellimused ruulivad, väljas söömine on out. Ilmselt pole ma ainus, kes pole poolteist kuud pidanud ka autot tankima (sest osalt olin puhkusel ja siis karantiinis).

    Ehk siis – lisaks sellele et majanduskriis hakkab sektorite kaupa vaikselt saabuma ja raha jääb vähemaks, siis ei ole hetkel ka eriti kohti, kuhu seda raha kulutada. Spordiklubid? – kinni. Kinod? – kinni. Restoranid? – unusta ära. Kontserdid? Teater? – mis kontserdid? Jooksuhooaeg koos oma lugematute võistluste ja osavõtutasudega? – tühistatud.
    Isegi uusi riideid pole vaja osta, sest pole kohta kus nendega käiagi. Kontor on nii inimtühi, et sinna võib ka dresside ja sussidega minna, keegi nagunii pahaks ei pane.

    1. Me sõidame ka endiselt selle paagitäiega, mis me kuu alguses Riiga sõites tankisime. Või noh, mis sõidame – kuskile ei sõida. Riiete osas on mul küll kriitiline puudus jooksusokkidest, aga e-poodi sellist “tühja-tähja” millegipärast ei panda ning siin mõned, köhöm, füüsilised poed tegelevad mainekujundusliku patukahetsusega ja panid füüsilised poed kinni.

  2. Kui olla OÜ juhatuse liige, aga sealt mingit tasu ei ole võtnud, siis ega sellest tänasel päeval mingit ootamatut takistust ei tule vanemahüvitise saamisel? Ehk tavalise palgatööga väljateenitud vanemahüvitis ikka kehtib 100%?

    1. Jaa, ikka. See pole mingi töötushüvitis, mille puhul saaks küsimus tekkida, kas seda vaja või õigust saada on.

Ütle sõna sekka