Ilmselt peamine põhjus, miks sa endiselt paks, haige ja vaene oled

Täna räägin kiirelt epideemiast. Ei, mitte sellest epideemiast. Peaaegu kogu kaasaegne maailm vaevleb kroonilises unevähesuses ning seda nimetatakse lausa rahvatervise epideemiaks.

Olen siin une olulisusest varemgi korduvalt rääkinud ning ise veendunud “magamissõber”, kui seda nii üldse nimetada saab. Nimelt on inimene ainus liik maailmas, kes ennast teadlikult ja meelega unest ilma jätab. Sellest lähtuvalt olen ma nähtavasti loom, sest isegi paarikuise tite kõrvalt on mu esimene prioriteet elus uni täis saada ning selle järel tuleb kõik muu. Absoluutselt kõik muu (pingejärjekorras järgmised vundamendikivid on kvaliteetne söök ja piisav liikumine).

Seetõttu pole ilmselt imestada, et minu lugemislauale jõudis une-evangeelium, ehk Matthew Walkeri “Why We Sleep” (mida ma iroonilisel kombel loen peamiselt keset ööd oma titekese vundamendikive ladudes, ehk öise söötmise ajal). See on muideks eesti keeles ka täiesti kättesaadav!

Igatahes. Raamatusse on nauditava lugemismaterjalina kokku koondatud kõik valdkonnad, mida uni ja selle piisavus või puudumine kõige tugevamini mõjutab (sest pole ühtegi eluvaldkonda, mida see EI mõjutaks). Vähi ja Alzheimeriga alustades ning laste tähelepanuhäiretega lõpetades. Produktiivsus, loomingulisus, emotsionaalne stabiilsus ja kõikvõimalikud muud tahud sinna kulbiga vahele.

Taani hakkas öövahetustes töötanud naistele juba üle kümne aasta tagasi rinnavähi korral n-ö kutsehaiguse hüvitist maksma, sest side sellise elustiili ja tervisekahjustuste vahel on lihtsalt nii selge.

Une vähesus on tegelikult kõik see, mis jääb alla 8-9 tunni. Napilt 7-tunnine ööuni on juba krooniline unepiiramine, ehkki paljud seda vist juba üliheaks tulemuseks peaks. Ja kui te arvate, et teie olete erand, siis tõepoolest, mõnedel inimestel on und geneetiliselt vähem vaja. Lihtsalt tõenäosus, et just sina see oled, on väiksem, kui tõenäosus välguga pihta saada. Ja paljud vähese unega kiidelnud suurkujud on üsna varases vanaduses lõpetanud Alzheimeri tõvega.

Kui ise head und hinnata, pole see muidugi mingi uudis. Aga aina enam kummastust tekitab see, kuidas kõikvõimalikke une vähendamise nippe järjekindlalt edu ja produktiivsushäkina promotakse, laste kool algab endiselt enne kukke ja koitu (ma päriselt valiks kunagi oma lapse kooli selle järgi, mis võimalikult hilja algab 😀 ), arstide koolitamise ja töötamise viisid on unevajadust täielikult eiravad ja nii edasi, ja nii edasi!

Ja siis sõidavad need magamata kaaskodanikud kasvõi pidevalt teisi inimesi surnuks, sest kui purjus peaga reaktsioon hilineb, siis unepuuduses peaga tekkiv mikrosuigatus tähendab seda, et reaktsiooni ei tulegi. Põmm.

Nonii, hakkasin ikka liiga palju kogu üldist sisu ette vahutama. Lugege parem ise, päriselt!

Aga ühe ahhaa-momendina jõudsin eile selle osani, kus räägiti une vähesusest ning kaalutõusust. Nimelt suurendab vähene uni impulsikontrolli. Ehkki sellest räägiti söögivalikute kontekstis, hakkasin omaette mõtlema, et ka halbade rahavalikute taga on puudulik enesekontroll, ehk impulsiivsus. 

Seega ühest küljest soodustab kogu meie ümbritsev keskkond seda, et vähem magada. Nii seda otsesõnu soovitades, kui kaude – näiteks ereda valgustuse, ergutavate ekraanide jmt teel. Samas üritavad lõputud teenusepakkujad nendel impulssidel siis mängida, meile kõikvõimalike nippidega oma kaupa nina alla sorgates – mida ebatervislikum või kahjulikum, seda kavalamalt muidugi.

Niimoodi istubki enamik inimkonnast liiga palju üleval, ringleb nutiseadmes instagram-facebook-uudisteäpp pesumasinas, ei leia nii tähtsusetu asja nagu une jaoks aega ja samal ajal ületarbib toitu, meelelahutust ning lõpmata palju asju. Ja trenni tegema või rahaasjadega tegelema hakkab seal müstilisel “homme” maal.

Ehk kokkuvõttes, kui sa endiselt oled paks, haige ja vaene, siis tasub päris tõsiselt mõelda, kas sa oled “lihtsalt nõrk” või nõrgestad ennast ise vähese unega. Sest väga palju on see ikkagi valikutes kinni, kas magada oma uni täis või mitte. Ja need valikud anname kõik edasi oma lastele. Uuringud näitavad, et Eesti lapsed magavad kasvõi põhjamaadega võrreldes väga kehvasti.

Minu enda uni on praegu küll tavalisest ebakvaliteetsem, aga magan isegi 2-kuuse tite kõrval 8-9 tundi täis. Muidugi tähendab see seda, et hakkan üsna varsti pärast tema uneaega ise ka magama sättima, aga selle asemel näiteks diivanil logeleda pole minu jaoks seda väärt. Õnneks on öiste söögikordade arv juba ühele langenud ning algusest peale režiimis elanud laps öösel ei arva ka, et võiks magamise asemel midagi muud teha.

Seega kui sa veel unevajadust täis ei maga, siis äkki on see praegune teine epideemia hea võimalus rohkem kodus olles ka uued head uneharjumused külge võtta.