Ilmselt peamine põhjus, miks sa endiselt paks, haige ja vaene oled

Täna räägin kiirelt epideemiast. Ei, mitte sellest epideemiast. Peaaegu kogu kaasaegne maailm vaevleb kroonilises unevähesuses ning seda nimetatakse lausa rahvatervise epideemiaks.

Olen siin une olulisusest varemgi korduvalt rääkinud ning ise veendunud “magamissõber”, kui seda nii üldse nimetada saab. Nimelt on inimene ainus liik maailmas, kes ennast teadlikult ja meelega unest ilma jätab. Sellest lähtuvalt olen ma nähtavasti loom, sest isegi paarikuise tite kõrvalt on mu esimene prioriteet elus uni täis saada ning selle järel tuleb kõik muu. Absoluutselt kõik muu (pingejärjekorras järgmised vundamendikivid on kvaliteetne söök ja piisav liikumine).

Seetõttu pole ilmselt imestada, et minu lugemislauale jõudis une-evangeelium, ehk Matthew Walkeri “Why We Sleep” (mida ma iroonilisel kombel loen peamiselt keset ööd oma titekese vundamendikive ladudes, ehk öise söötmise ajal). See on muideks eesti keeles ka täiesti kättesaadav!

Igatahes. Raamatusse on nauditava lugemismaterjalina kokku koondatud kõik valdkonnad, mida uni ja selle piisavus või puudumine kõige tugevamini mõjutab (sest pole ühtegi eluvaldkonda, mida see EI mõjutaks). Vähi ja Alzheimeriga alustades ning laste tähelepanuhäiretega lõpetades. Produktiivsus, loomingulisus, emotsionaalne stabiilsus ja kõikvõimalikud muud tahud sinna kulbiga vahele.

Taani hakkas öövahetustes töötanud naistele juba üle kümne aasta tagasi rinnavähi korral n-ö kutsehaiguse hüvitist maksma, sest side sellise elustiili ja tervisekahjustuste vahel on lihtsalt nii selge.

Une vähesus on tegelikult kõik see, mis jääb alla 8-9 tunni. Napilt 7-tunnine ööuni on juba krooniline unepiiramine, ehkki paljud seda vist juba üliheaks tulemuseks peaks. Ja kui te arvate, et teie olete erand, siis tõepoolest, mõnedel inimestel on und geneetiliselt vähem vaja. Lihtsalt tõenäosus, et just sina see oled, on väiksem, kui tõenäosus välguga pihta saada. Ja paljud vähese unega kiidelnud suurkujud on üsna varases vanaduses lõpetanud Alzheimeri tõvega.

Kui ise head und hinnata, pole see muidugi mingi uudis. Aga aina enam kummastust tekitab see, kuidas kõikvõimalikke une vähendamise nippe järjekindlalt edu ja produktiivsushäkina promotakse, laste kool algab endiselt enne kukke ja koitu (ma päriselt valiks kunagi oma lapse kooli selle järgi, mis võimalikult hilja algab 😀 ), arstide koolitamise ja töötamise viisid on unevajadust täielikult eiravad ja nii edasi, ja nii edasi!

Ja siis sõidavad need magamata kaaskodanikud kasvõi pidevalt teisi inimesi surnuks, sest kui purjus peaga reaktsioon hilineb, siis unepuuduses peaga tekkiv mikrosuigatus tähendab seda, et reaktsiooni ei tulegi. Põmm.

Nonii, hakkasin ikka liiga palju kogu üldist sisu ette vahutama. Lugege parem ise, päriselt!

Aga ühe ahhaa-momendina jõudsin eile selle osani, kus räägiti une vähesusest ning kaalutõusust. Nimelt suurendab vähene uni impulsikontrolli. Ehkki sellest räägiti söögivalikute kontekstis, hakkasin omaette mõtlema, et ka halbade rahavalikute taga on puudulik enesekontroll, ehk impulsiivsus. 

Seega ühest küljest soodustab kogu meie ümbritsev keskkond seda, et vähem magada. Nii seda otsesõnu soovitades, kui kaude – näiteks ereda valgustuse, ergutavate ekraanide jmt teel. Samas üritavad lõputud teenusepakkujad nendel impulssidel siis mängida, meile kõikvõimalike nippidega oma kaupa nina alla sorgates – mida ebatervislikum või kahjulikum, seda kavalamalt muidugi.

Niimoodi istubki enamik inimkonnast liiga palju üleval, ringleb nutiseadmes instagram-facebook-uudisteäpp pesumasinas, ei leia nii tähtsusetu asja nagu une jaoks aega ja samal ajal ületarbib toitu, meelelahutust ning lõpmata palju asju. Ja trenni tegema või rahaasjadega tegelema hakkab seal müstilisel “homme” maal.

Ehk kokkuvõttes, kui sa endiselt oled paks, haige ja vaene, siis tasub päris tõsiselt mõelda, kas sa oled “lihtsalt nõrk” või nõrgestad ennast ise vähese unega. Sest väga palju on see ikkagi valikutes kinni, kas magada oma uni täis või mitte. Ja need valikud anname kõik edasi oma lastele. Uuringud näitavad, et Eesti lapsed magavad kasvõi põhjamaadega võrreldes väga kehvasti.

Minu enda uni on praegu küll tavalisest ebakvaliteetsem, aga magan isegi 2-kuuse tite kõrval 8-9 tundi täis. Muidugi tähendab see seda, et hakkan üsna varsti pärast tema uneaega ise ka magama sättima, aga selle asemel näiteks diivanil logeleda pole minu jaoks seda väärt. Õnneks on öiste söögikordade arv juba ühele langenud ning algusest peale režiimis elanud laps öösel ei arva ka, et võiks magamise asemel midagi muud teha.

Seega kui sa veel unevajadust täis ei maga, siis äkki on see praegune teine epideemia hea võimalus rohkem kodus olles ka uued head uneharjumused külge võtta. 

6 thoughts on “Ilmselt peamine põhjus, miks sa endiselt paks, haige ja vaene oled

  1. Olen ka seda lugenud ja väga hästi selgitab lahti, miks päriselt ka uni nii oluline on. Joe Rogani saates käis ka rääkimas põgusalt, kes lugemisega väga sõber pole, sel soovitan seda vaadata.

  2. Ma olen selle raamatu ühele sõbrale kinkinud, kellel ka regulaarse unega probleeme. Ta tegi vastukaaluks natuke uurimistööd ja jagas mitmeid linke, mis raamatu teaduslikke fakte kritiseerivad – ehk pakub huvi tasakaaluks mõnda sellist artiklit lugeda: https://guzey.com/books/why-we-sleep/ ja siis ise üritada selles teemas kuldne kesktee leida 🙂

    1. Väga huvitav! Seda 200% langust imestasin ise ka. Samas suures plaanis ei ole vahet, kas individuaalne unevajadus on 7-8 h või 8 h. Igatahes ei tasu arvata, et 5-6 h piisab või nädalavahetusel saab “järgi magada” või et üleüldse on uni mingi suvaline tüütus, mille arvelt aega juurde kavaldada.

  3. Ma olen täitsa nõus. Ise olen ka hädas sellega, et magan liiga vähe ja proovin seda parandada.
    Õnneks on praegusel ajal seda võrdlemisi lihtne teha – hommikul ei pea kiirustama riidesse panemisega ja kontorisse jõudmisega.

    Krõõt, Sul peaks keerulisemaks minema siis kui laps veidi suuremaks kasvab. Põhimõtteliselt on siis valida, kas
    a. vanemate vaba omavaheline aeg õhtul pärast lapse magamapanekut või
    b. hea pikk uni (loe: lähed hiljemalt kell 22 voodisse
    sest kui sa oled selle mudilase kusagil 21-22 vahel magama saanud, siis tema äratus on tavaliselt kella 7 paiku ja halvemal juhul kell 6 (veidral kombel mitte kunagi kell 8).

    1. Seda “oodake vaid” juttu me saame igast kanalist jah. Ma siis elan hetkes oma viitsütikuga pommiga. 😀

  4. Ma pean sind ikka natuke julgustama selles mõttes, et kaheaastase lapsega on juba väga mitme asja poolest lihtsam kui päris beebiga. Ja vastsündinu kõrvalt tundub 6-7h katkematut und ka ilmselt päris luksuslik kingitus.
    Meil lihtsalt kodus on nii, et mõlemad tahaks nädalavahetuse hommikuti kauem magada, aga Helena pole sellest mõttest eriti vaimustunud, ja kaheaastane on ka suurepärane ärataja keda ignoreerida pole võimalik.

    Selle tulemusena ongi nii, et hetkel pole paarisuhtes võimalik teha elukaaslasele suuremat kingitust kui lubada tal hommikul segamatult magada. Ühtlasi on lahendus olemas ka kõigile olukordadele, kus tahaks millegi peale kihla vedada, aga panus oleks vaja kokku leppida – diil, et kaotaja ärkab hommikul koos Helenaga, töötab alati.

Leave a Reply to draaxikas Cancel reply