Kuidas tite kõrvalt kodus töötades ellu jääda

beebi

Hiljuti (ehk kõigest pool kuud tagasi) kirjutas Eesti oma Rikas Isa, kuidas koroonakriisis laste kõrval kodukontoris ellu jääda. Vahepeal on kriis ametliku eriolukorra mõttes üle läinud (mis muidugi ei tähenda priipääset jälle täiesti oinana käituda), vähemalt siinkandis lapsed jälle rivis lasteaedade-hoidude akendest välja vaatamas nagu meta-päkapikud ning paljud täiskasvanud kergendusohkega kontoritooli vajunud.

Tundub nagu hea ajastus, et kirja panna oma kodustöötamise nipid, mis ei sõltu aastaajast, koroonast ega riigikorrast. Olen varsti juba neli kuud väikse tite kõrvalt kodus oma ettevõtte asju teinud ja vähemalt seni läheb tööviljakus vaid tõusvas joones.

Mäletatavasti jäin rasedana tervise tõttu koju juba suve lõpus ja sain enne lapse sündi kodust elu mõnuga harjutada. Ilmselt tänu sellele on laps kuidagi sujuvalt igapäevaeluga liitunud, mitte kõik pea peale pööranud. Esimene kuu oli suurem kohanemine ära ning praeguseks juba süsteemid mõnusasti paigas, magada saan palju ja hästi ning isegi trenni olen täiesti regulaarselt tagasi jõudnud. Näiteks aprillis jooksin 150 kilomeetrit.

Enne lapsega kohtumist julgesin vaid vargsi loota, et äkki õnnestub natuke oma töid ka tema kõrvalt edasi teha. Hoiatasin suuremaid kliente isegi ette, et selline elumuutus on tulemas, aga tagantjärele polnud selleks mingit vajadust. Tänaseks olen isegi parima stsenaariumi järgi loodetud töömahte iga kuu ületanud 2-3-kordselt ning ettevõtte töökoormus ja sissetulekud on muudkui tõusnud.

Aprillis ületasin näiteks ühe mõttemängulise verstaposti – kuu sissetuleku palgana välja makstes oleksin teeninud rohkem, kui varem täiskohaga kontoris töötades. Ja seda 4-5 korda väiksema koormuse juures.

Näis, kuidas majandusolukord minu valdkonnas edasi mängima hakkab, aga praegu olen igatahes pidevalt hõivatud. Täiesti kummastaval kombel on hetkel lapse kõrvalt ka mu erialase eneseteostuse mõttes elu parim aeg.

Pika intro lõpuks, minu nipid tite kõrvalt töötamiseks: 

1. Tee hea titt, ehk umbes 90% oleneb temast

Me siin ikka viskame nalja, et “see pole küll võistlus, aga… me võitsime”. Muidugi see on asi, mida iga vanem peakski oma lapse kohta mõtlema ning muidugi muutuvad lastega asjad pidevalt üleöö, aga vähemalt on meie võsuke seni terve ning igati rõõmus laps.

Samal ajal kostab meil kuskilt kõrvalkorterist titenutt tõesti ööpäev läbi. Päeval niikuinii, aga ka õhtul hilja pesen vannitoas hambaid ja taustal on titenutt. Öösel ärkan korraks üles – ikka kostab titenutt (ja siis võdistan õudusest õlgu ning keeran magama tagasi). Neile vanematele saame mõttes vaid jõudu saata. Kui nüüd mõni meiesugune läheks neile puhanud näoga entusiastlikult siristama, kuidas kõik on ainult enesejuhtimise küsimus, ei saaks väikest nendepoolset mõrva isegi pahaks panna.

2. Tekita sellele heale titele hea päevakava

Mu vanemad rääkisid juba aastaid enne igasuguste lapselaste piltiilmumist, et elu lastega on lust ja lillepidu, kui need lapsed maast madalast kindlasse rütmi häälestada. Mitmel pool küll väidetakse, et alla 2-3-kuuse lapsega pole mõtet rütmi hoida üritadagi, aga kasvõi iseendale mingi pidepunkti andmiseks tasub see minu meelest kindlasti ära. Lisaks argipäevale mahuvad sinna süsteemi hästi ka kõikvõimalikud lühemad ja natuke pikemad sõidud.

Lihtsalt järjepidevusega jõudsime ka üsna kiiresti sinnani, et laps üsna varsti vähemalt minu magaminekuks ise magas, 2-kuuselt tõmbas öised söömised vaid ühele ja tänaseks uinub kell 7 mõne minutiga ning ärkab rõõmust sirades-särades hommikul kell 7 läbi. Vähemalt seni on uneharjumused tal vaid tõusvas joones läinud.

Tittede uneteemadel on muidugi lõputult kirjandust, aga meie kogemusega ühtiv selgitus on näiteks siin blogis. Seal jõuti eesmärgini küll pikema aja ja rohkema vaevaga, aga “edu valem” on kokku võetav lühidalt. 1. Usu algusest peale sellesse, et laps on võimeline ise uinuma, 2. tööta algusest peale päevakava suunas, 3. tegutse pidevalt pikemaid eesmärke silmas pidades.

See tähendas meie puhul näiteks seda, et eesmärgiks oli ise omas voodis uinuv ja öö läbi magav laps. Alguses viskas vahele ka nädalaid (mis sel hetkel küll palju pikema ajana tundusid), kus laps uinus vaid minu kaisus. Sel hetkel valisin variandi, mis vähegi magada lasi, aga pärast iga söötmist panin ta vähemalt esiteks ikkagi jälle oma voodisse. Vahel õnnestus, vahel mitte, aga kordagi ei löönud me käega, et ju me nii nüüd elamegi kuni võsuke ehk ülikooli minnes meie voodist lahkuda suvatseb (Tartus elades ei pruugi seegi päästa, heheh 😀 ). Või kui laps vahepeal kell 6 hommikul otsustas hommikut alustada, läksime tema ideedega kaasa vaid siis, kui ta voodis väga lärmakat tralli tegi.

Ülejäänud päev käib meil ka väga väljakujunenud rütmis söötmisaegade ning jalutusaegadega, mille põhjal oskan minutipealt öelda, millal on lapsel hea tuju, millal tõenäoliselt uneaeg, millal sobiv kiire töökõne teha või kindel rahulik tund kirjutamiseks. Kui tahaksin, saaksin veel õhtul paar tundi täiesti rahus omi asju teha, aga olen seni üritanud õhtud ja nädalavahetused vabad hoida.

3. Sea endale halastamatud prioriteedid

Ma ei hakka muidugi ilustama, et ka kindla päevakavaga tite kõrval aega hullult palju üle on. Need siit-sealt töötamiseks näpistatud tunnid (või pool- või isegi veerandtunnid) võiks täiesti vabalt jumal teab kuhu ise ära kuluda. Seetõttu olen oma ajaga halastamatult efektiivseks muutunud.

Päeva korraldamisel on esimeseks prioriteediks minu uni, tervis ja enesetunne (sest mida rõõmsam olen mina, seda rõõmsam on titt). Sageli lähengi juba õhtul 9 läbi voodisse, et hommikuks piisavalt und kokku saada. Kogu selle jõu suunan esmajärjekorras lapsele ning kui tema tahab suhelda või tähelepanu, siis ta seda muidugi saab.

Selle järel topin päeva ära paar tundi värskes õhus liikumist/sportimist (ikka koos titega), kvaliteetse söögi tegemise ning kõikvõimalikud tööülesanded. Kõik, mida annab ühildada, ühildan ära. Raamatuid loen lapse söötmise ajal ja töökõnesid teen sageli õues kõndides. Tean üsna hästi, kuidas mu aju töötab, ehk õhtul enne magamaminekut või päeval enne jalutamaminekut loen kiirelt mingi probleemi või teema kohta info läbi. Aju “seedib” omasoodu ning pärast õueskäiku või head ööund on lahendus justkui iseenesest olemas.

4. Muud asjad unusta või delegeeri ära

Kõikvõimalikud sarjad-filmid ja niisama netis vedelemise olen suhteliselt nulli tõmmanud, sest ehkki see on mõnus, ei anna see piisavalt “tagasi”. Kultusliku kuulsusega Tiger King on mul siiamaani nägemata, filme oleme 3,5 kuuga suutnud vaadata paar tükki. Paari kanalit jälgin YouTube’is ning aeg-ajalt vaatame midagi sobivalt hetkel järgi ETV või ETV2 valikust, aga varasemaga võrreldes on suvalisele meelelahutusele kuluv aeg minimaalne. Viimasel ajal selleks aega isegi oleks, aga olen avastanud, et palju lõõgastavam ning kvaliteetsem puhkus on siis raamatuga diivanil vedeleda. Ilmselgelt on halastamu kärpe alla läinud ka erablogide pidamine. 😀

Kodutöödele kuluvat aega vähendas kõvasti näiteks uues korteris olemas olev nõudepesumasin (see muudab kokkamise ka palju efektiivsemaks, kui ei pea vahepeal kraanikausist mäge eest ära likvideerima). Lisaks käib meil juba mitu kuud kodus koristaja, kes on niiiii tore ja nii hoolas, et see kulu on küll kõige ehedam self-care, mida endale lubanud oleme. Viimane kord oli ta isegi koera joogikausi äädikaga katlakivist puhtaks teinud.

Lisaks on tal süsteem, vahendid ja oskused, et meie elamine paari-kolme tunniga põrandast laeni läikima lüüa. Mõtlesin vahepeal isegi, et äkki peaks tema kõrval õppima, kuidas ta nii kähku selle tulemuse saavutab. Või siis äkki mitte. Ennemuiste elasin ühe koolituse ajal kuu aega hotellis ja varsti andsime kõik rõõmsalt koristajale tippi, et ta tuba koristama EI tuleks (märksõnadeks näiteks ühe lapi kasutamine nii vannitoa kui magamistoa pindadel – ja ilmselt kõigi eelnevate vanni- ja magamistubade puhul ka).

Kokkuvõttes, vähemalt seni on suurema tegutsemisvabaduse võtmeks olnud – iroonilisel kombel – range rutiin. Jah, aitäh, ma olen kuulnud kõikvõimalikke hoiatusi, et oodake vaid. Mõned näited:

  • hull peast, esimesed kolm kuud ei saa sa üldse midagi teha [kurjakuulutav paus]
  • esimene kuu ta ainult magas [kurjakuulutav paus]
  • esimesed kaks kuud olidki lihtsad [kurjakuulutav paus]
  • esimesed neli kuud ongi lihtsad (millegipärast see tärmin kogu aeg nihkub edasi – nagu see aeg, kui corgid pidid rahulikuks täiskasvanuks saama ja mida me samuti siiani ootame 😀 ) [kurjakuulutav paus]
  • oota vaid, kuni ta jalad alla saab [kurjakuulutav paus]
  • jne, jne, jne.

[Kindluse mõttes veel üks kurjakuulutav paus…]

Eks oleme selle varsti nelja kuu jooksul isegi näinud, et elu lapsega on pidev arvutimäng, kus keegi kogu aeg uusi üllatusi peale krutib. Samas väidab ka tark lastekirjandus, et hästi sisseelatud süsteem on ka viperustele vastupidavam (mh aitab isegi ajavahega kiiremini toime tulla – iseasi, millal me seda väidet proovile panna saame). Näis, mis edasi saab, aga senine elu jätkamise võimalikkus on juba igasuguseid ootuseid tublisti ületanud.

5 thoughts on “Kuidas tite kõrvalt kodus töötades ellu jääda

  1. Hea tite tegemise oskus oli meil ka olemas 🙂 Tegelikult on see natuke ikkagi vedamise asi.
    Nutmisega on nii, et see tuleb ja läheb ja sõltub sellest, mis parasjagu teoksil. Läbi seina võib küll teistmoodi tunduda, aga paar nädalat võib olla raskem periood, siis jälle lihtsam. Meil lõi unerütmi ja muud planeeritud elukorraldust rohkem segamini hammaste tulek – kui see sunnib last mitu korda öö jooksul üles ärkama, siis on raske nii lapsel kui vanematel.

    Kodukoristamise teenuse loen ma ka muidugi investeeringuks, mitte kuluks.

    1. Absoluutselt vedamise asi! Ma juba raseduse ajal sain aru, et ega seal palju ise kontrollida pole, hoia kinni ja sõida kaasa. Küll kipuvad paljud õnnelikud 100% vedamist enda tubliduse arvele kirjutama (ja teised kõik järelikult pole nii tublid). Nt toon kohe välja, et gaasivaludest oleme seni täiesti pääsenud. Kindlasti mitte mingite minu toitumisvalikute tõttu nt. 😀 Puhas vedamine.

    1. Palun-palun! Mõtlesin jah, et siin on neid lugejaid küll, kellele see ära võib kuluda (pole ainult keskealised valged mehed 😀).

Leave a Reply to Krõõt Cancel reply