Märtsi kokkuvõte

wp-1585550170689.png

Meilt on murelikult küsitud, kuidas meil ometi läheb, sest väikese lapsega on niigi elu keerulisem ja kõige tipuks on tänavune kevad kogu maailmas väga teistmoodi tulnud. Selles osas pean tõdema, et meile tuli see kriis küll parimal võimalikul ajal, sest reise või muud ringikäimist me niikuinii planeerinud polnud ning nüüd on pigem süda rahul, et niikuinii midagi teha ei saa – isegi kinos või söömas käia mitte. 

Õnneks või kahjuks lahkus veebruaris minu viimane elusolev vanavanem ning seetõttu pole muret olnud ka riskigrupis lähedastega. “Õnneks” selles mõttes, et viimased kuud veetis ta just selles hooldekodus, kus nüüd Saaremaal koroona täiega sees on, seega praegu oleks muret palju ning keegi ei saaks seal isegi külas käia. Loodan lihtsalt, et ülejäänud elanikud ning personal sellest edukalt välja tulevad.

Kuu algas meil hoogtöökolimisega. Veebruari viimasel neljapäeval saime võtmed kätte ning pühapäeva õhtuks olime juba kogu karavaniga esimese öö uues kodus. Muidugi mööbli soetamist ning kokkupanemist ja muud nipet-näpet jätkus veel nädalateks, koer ootas pidevalt, millal me koju tagasi läheme ning mõneks ajaks keeras kuuajase tite kõrval kolimine pingele uue vindi peale, aga hakkama saime ning ellu jäime.

Üldse oleme tagantjärele südamest tänulikud maakler M***le, kelle tõttu detsembris üle tänava asuvast 4-toalisest ilma jäime. Too korter oleks olnud küll täpselt sama planeeringuga, aga päikese suhtes teistpidi ning palju kehvemini sisustatud ka. Siia saime oma kolaga lihtsalt sisse tulla ning kohe elama hakata.

Praegu on mõnus kodune keskkond eriti hinnas ja naudin täiega seda, kui tulen hommikul kööki, mõnus valgus paistab läbi maja, võtan omale päeva esimese kohvi ning jään lihtsalt aknast välja vaatama (ja loodetavasti ei patrulli seal sel hetkel politseinikud või seisa kiirabi). 

Mis sissetulekutesse puutub, siis järgmisest kuust peaks lõpuks hakkama laekuma vanemahüvitis. Ehkki selle osas hakkan siin hobikorras ka kohtus käima. Nimelt arvestatakse sotsiaalmaksu laekumist ülekande kuupäeva järgi ja minul jäi vanemahüvitise arvestusperioodi töökoha vahetus. Ühes kohas kanti töötasu üle kuu lõpus, teises järgmise kuu alguses ning arvestusperioodi jäi sisuliselt 11 kuu töötasu – hüvitis ka selle võrra kõvasti väiksem.

Kuu alguses saingi Sotsiaalkindlustusametilt oma vanemahüvitise vaide negatiivse vastuse kätte (nagu arvata oli) ja vehkisin siin kõige vahel veel halduskohtusse ühe kaebuse kokku visata. Kui esiteks ei saanud vedama, siis pärast ei saanud oma sissearetatud juurakantseliiti enam pidama. Ma selle tulemuslikkuse osas küll erilisi lootusi ei hellita, aga huvi ning hasardi pärast olen valmis sellega kasvõi kõik kohtuastmed läbi vaidlema. Samas päevast päeva sellist tööd enam küll teha ei viitsiks. Brr.

Mis muid sissetulekuid puudutab, on koroonapaanika vähemalt praegu minu tegutsemisvaldkonnas tööd hoopis juurde tekitanud ning vehkisin kuu otsa kirjutada, sõrmed villis. Tulemuseks taas väljastatud arvete summa poolest kõigi aegade edukaim kuu. Lapse kõrvalt saan praegu toimetada täpselt tunnikese hommikul, tunnikese päeval ja soovi korral natuke õhtul ka, ehkki seda viimast ma enamasti ikkagi ei tee.

Näis muidugi, mis sellest kõigest edasi saab, aga kõigi ennustuste poolest peaks content praegustes müügitingimustes vähemalt mõneks ajaks king olema.

Mis ma siis veel teinud olen? Poole kuu pealt hakkasin jälle trenni tegema ja jooksukilomeetreid kogunes üle poolesaja. Lisaks olen kõvasti lugenud ja kõvasti kokanud. See viimane tundub olevat mingi kriisiaegne põhihobi, sest süüa on ju vaja teha, väljas söömas käia enam ei saa, samas tahaks midagi head. Nami-Nami lehekülge külastas näiteks eelmine nädal rekordiline 130+ tuhat unikaalset külastajat. Minul annab hoogu juurde ka uus ning hoopis mugavam köök, kus on lausa lust toimetada.

Selle kuu kokkamishitid on olnud ülilihtne Jamie Oliveri kana-seenerisotto ning see maapähkline nuudliroog. Järgmisena on kavas see kana-biryani. Magusast olen kõikvõimalike rullide lainel ja näiteks sellest šokolaadirullist võib iseennast ka totaalseks rullikeseks nuumata. Selles tempos jätkates ei tekita isoleerumine mulle varsti enam mingit küsimust, sest ma ei mahu lihtsalt korteriuksest välja.

Lugemisrindelt soovitan tuliselt järgmisi leide: 

  • Eesti argielu: Teekond moodsasse maailma – pärast selle lugemist ei peaks kellelgil küsimust tekkima, miks me 21. sajandil inimestele endiselt kätepesu õpetame.
  • Thanks, Obama: My Hopey, Changey White House Years – Obama kõnekirjutaja memuaarid. Huvitav kommunikatsiooniinimestele, aga tegelikult kõigile, kes tahavad hetkeks põgeneda sellesse maailma, kus maailma esiriigi juhi vaimne tervis ning moraal pidevalt kahtluse all polnud. Yuval Noah Harari ütles ka just oma koroonakriisi teemalises artiklis, et kui varasemates globaalsetes kriisides, nt 2008. aasta majanduskriisis võttis USA maailmas liidrirolli, on praegune USA administratsioon sellest lahti öelnud ja selgelt mõista andnud, et hoolib vaid Ameerika jõupositsioonist, mitte inimkonna tulevikust tervikuna.
  • The Girl with Seven Names: A North Korean Defector’s Story – ühe põhja-korealanna vabasse maailma põgenemise ning kohanemise lugu.
  • My Life in France – kokkamispuhanguga haakuv lugu USA staarkokk Julia Childi elust ning prantsuse köögist. Reisivõõrutuse tingimustes ka mõnus lugemine Pariisi hiilgeaegadest (sest tänapäevast Pariisi kehastavad minu jaoks turistide, kodutute ja kerjuste hordid, mille kulminatsiooniks oli üks südapäeval Montmartre’i surnuaia väravas magamiskotis onaneerinud somaallane).
  • Ja muidugi, kes veel näinud pole, siis Eero Epneri uus mammutartikkel Levilas “Eesti koroona vastu”. Ta sõnastab seal ära paljud nähtused, millele on raske ise näppu peale pannagi. Näiteks kuidas “teatud hoiakute abil hakatakse konstrueerima midagi, mida võiks nimetada isehakanud moraalseks eliidiks”. Või kuidas “ka kõige suurema kriisi ajal on kellelgi alati aega mõelda foto peale”.

Kokkuvõttes on esimene tõsisem kriisikuu ning teine kuu lapsevanematena möödunud üle igasuguste ootuste mõnusalt. 

* Pildil võrratu Rohelise maja pood ja kohvik Viljandis. Kui see veel töötas. 

Ebaoriginaalseid kriisimõtteid

Ühest küljest on kriisi kohta kõik ära öeldud, mida praegu öelda osatakse, aga lisan oma kaks sõna ka sekka. Ja esiteks ütlen kohe ära, et ma saan praegu aru, kui ropult mul korteriostu ning portfelli tühjaksmüümisega läks. Sa tead küll teoorias, et pauk tuleb ikka luuavarrest ning siis enam reageerimisaega ei jää, aga nii napilt sellest mahtrast pääseda on kainestav moment isegi otsese rahalise löögita.

Ja pääsenuks ei saa me veel keegi ennast ilmselt lugeda, sest keegi ei tea, kuidas see kõik edasi läheb ning meid mõjutab – või kui kaua. Lihtsalt lühikeses perspektiivis ma olen teinud masu klassikat, ehk löönud oma säästud eluaseme alla kinni ja sättinud ennast tükiks ajaks vanemahüvitisele. Heheh.

Kui veel kuu alguses ühildasime abikaasa konverentsil esinemise esimese perereisiga ning käisime täies koosseisus välismaal – suisa Riias (sotsiaalmeediasse muigvelsui häšštääge #koroonatmängimas jmt lisades), siis kuu lõpuks vaatan korteriaknast välja, tänavatel sõidavad politseipatrullid, mänguväljakutel on lindid ees ning isegi minul ei kipu enam võllanali huulile.

Mind jahmatas senise kriisi alguse juures see, KUI kiiresti olukord pöördus tegelikult n-ö lihtsureliku vastu. Vaevalt jõudis asi hapuks minna, kui juba räägiti töötajate masskoondamistest ning palkade vähendamisest.

Esiteks see näitab, kui ebaturvaline on tegelikult see “üks ja kindel töökoht”. Mul on endal juba tükk aega dilemma, kas ja kuhu karjääri mõttes edasi suunduda ning ehkki hing kisub täiskohaga vabakutseliseelu poole, siis konservatiivne pool ikka sosistab, et kindel töökoht pakub rohkem stabiilsust. Nii muutlikel aegadel saad aru, et suuremat kindlust tekitab pigem oskus ja võimalus ise oma sissetulekuid juhtida, mitte mune ühte korvi panna. Seda muidugi eeldusel, et meil üldse on niipea luksust mingit isiklikku karjääri juhtida, mitte äraelamisega tegeleda.

Samuti näitab seda, kui hädavajalik on tagavara kogumine headel aegadel, sest halvad ajad tulevad ikka ootamatult. Masendav on muidugi see, et esimese laksu said pihta peamiselt need sektorid, kus sissetulekud tagavara kogumiseks tõesti väga väikesed on.

Kõigile “igast palgast on võimalik säästa” targutajatele diskleimer, et ja-jah, kolmekohalisest palganumbrist on muidugi võimalik kasvõi kümne euro kaupa raha kõrvale panna, aga praktikas on ikka mõõdetamatult lihtsam ning samas motiveerivam sadu või isegi tuhandeid eurosid kõrvale lükata kõrgest palgast, kui sellisel toimetuleku tasemel, kus suvaline hambaaugu parandamine või kodumasina katkiminek su aasta säästud hetkega alla neelab.

Lihtsureliku tasandil haavatavusest rääkides pean korra oma karvased feministikoivad jälle kevadpäikese kätte sirutama ning soolisest mõjust ka rääkima. Nimelt tuleb signaale nii siit- kui ülemeremailt, et praegune kriis koolide-lasteaedade sulgemise läbi kõvemini just naisi lööb. Esiteks tundub mulle sõprade-tuttavate kogemuse kõrvalt, et sõna “distantsõpe” on sujuvalt puhtalt koduõppeks keeratud, ehk ülesandeid jagades eeldatakse, et keegi lapsega täiskohaga kodus tegeleb. Jah, keegi pole otseselt öelnud, et emad peaks selle üksi enda kanda võtma, aga praktikas see enamasti nii ju läheb.

Jälle diskleimer “miks need naised end siis ei kehtesta” targutajatele, siis on suur vahe, kas vaikimisi eeldused on sinu poolt või sinu vastu. Ja kas ühe poole asi on iga päev ennast kehtestada, siis kõik need väikesed takistused on lõpuks kokku üks suur – tee mis tahad. 

In heterosexual relationships, women are more likely to be the lower earners, meaning their jobs are considered a lower priority when disruptions come along. And this particular disruption could last months, rather than weeks. Some women’s lifetime earnings will never recover. With the schools closed, many fathers will undoubtedly step up, but that won’t be universal. (The Atlantic)

Ja siis leelotame jälle karjas arutleda, kus küll kudeb palga-, pensioni- ja varanduslik lõhe… Masendav. Lihtsalt masendav.

Teine masendav külg, mille see välja toob, tundub olevat lokkav võimetus eristada olulist ebaolulisest ning korraldada õpet natuke suurema pildiga, kui portsu ülesandeid ette andes ning ära kontrollides. See ainult taastoodab inimesi, kes teevad asju tegemise pärast.

Olin ennemuiste ise üks esimesi koduõppelapsi üldse ja “ametlikku” õppimist oli meil päevas umbes tunnike (kui just polnud eriti hea ilm või mõni muu põhjus, et õppimine üldse vahele jätta). Muidugi see tähendas, et kõikvõimalikud käsitööd, kehalised, kunstitunnid, raamatulugemised ning kodundustunnid olid lihtsalt tavaline elu, sest lapsed tahavad lugeda, joonistada, liikuda ning asju meisterdada.

Eks ma saan aru, et ülipõhjalikud päevategemised antakse ette selle pärast, et “ametliku” õppe väliselt läheks suur osa lapsi vanema suunamiseta lihtsalt tahvlisse või teleka ette. Samas ma kahtlustan, et nende puhul ei aita ka tihe etteantud programm, sest sellega vehivad ennast vigaseks need vanemad, kes niigi oma võsukesi ületuuridel arendavad. Ja siis on need vanemad, kes kommentaariumides hõiskavad, et neil on 5 last kodus ja “ültse pole raske”.

Lihtsalt tahaks loota, et piisavalt pika ajaga ning paremate eeskujude najal saadakse aru, et õppimine ja programmi täitmine on kaks eri asja ning äkki ei lähegi maailm katki, kui õppida vähem, aga mõtestatumalt.

Või tegelikult võiks sinna lauselõppu “õppida” asemel panna ka sõna “töötada” või “tarbida” või “reisida” või misiganes. Näiteks võiks ju vähemalt loota, et praegune üleöö tekkinud elukorraldus normaliseerib kiirkorras ka tervemõistuslikuma ja paindlikuma töökorralduse. Ühtäkki on ju selgunud, et kõikvõimalikes organisatsioonides saab kõike, kui on piisav motivatsioon muudatusi ellu viia (surma ähvardus on ajast aega üsna hea stiimul olnud 😀 ).

Või kui kodus üksteise närve mitte ära süüa, on see tegelikult päris eriline võimalus pereringis rohkem aega veeta, leiutada uusi ajaveetmisviise ning väiksematest kogemustest rõõmu tunda. See aeg, kui me vanematega ennemuistsel aal pärast jaanuaritormi kaks nädalat metsas elektrita istusime, on mul siiani ebamääraselt positiivselt meeles. Istusime õhtuti perega küünlavalgel söögitoas, kuulasime raadiot, lugesime raamatuid, ma kudusin ajaviiteks terve pika salli ning läksime hästi vara magama. Ehkki pärast elektri taastamist esimest korda arvutisse mängima pääseda oli ka pidu omaette. 😀

Meie oleks praegu oma alla 2-kuuse titega suhteliselt kodused ja perekesksed olnud niikuinii, aga kuna nüüd väljas söömaski eriti käia ei saa, olen hoogsalt hoopis kokandusrepertuaari laiendanud. Sotsiaalmeedia reedab, et stressikokkamisega tegelevad massiliselt ka sõbrad-tuttavad.

Neid väikseid, aga positiivseid külgi asja juures leiab kindlasti veel.

Seega kuni kriisi otsene mõju piirdub hetkel punaste ridadega investeerimisportfellis või üldise ebamugavus- ja ärevusolukorraga, tasub seda võtta kui head võimalust oma kohanemisvõime musklit treenida. Sest kõik, mis on raha eest saadud, on ju odavalt saadud.

Kuidas ma imeliselt turgu ajastasin ning kogu oma portfellist ilma jäin, ehk aasta alguse kokkuvõte

wp-1583045305410366788102.png

Jeesuke-jeesuke, armas raharahvas. Kui te vaid teaksite, milline aasta algus MINUL olnud on! Ei, ei kõrbenud ma kuskil keeleväänajaliku nimega peenes ühis(r)ahastuspanges või otsinud muid seiklusi, aga seiklused leidsid mu ise. Täiesti teadlikult ning kutsutult muidugi, aga iseasi, kas neid kõiki nii korraga ette peaks võtma. 

Suurima uudisena on meie rahapere nüüd 3,5-liikmeline (0,5 on meie koer Notsu, kes rohkem küll suguvõsa ühisvara meenutab, kui 1,0 kohaga meie pereliiget). Terve jaanuari veeresin veel ootusärevalt ringi, vehkisin tööd ja trenni teha ning kuu skooriks jäi 26 trenni (sh viimati jooksin veel nädal enne suurt päeva) ning kõigi aegade väljastatud arvete rekord samuti. Juhhei!

Kes mu tite… khm, endist spordiblogi loeb, siis suure päeva kirjelduse viskasin sinna põhjalikult üles ka. Selle maratoni lõpuks sai veepudeli ning osalejamedali asemel hoopis päris toreda väikese inimese, kes praeguseks rõõmsalt sööb ja magab ning teistel seda samuti teha laseb. Mida hing praegu veel ihata võiks, eksole.

(Tegelikult tahaks seda söömist ja magamist mõnes soojemas kliimas teha, aga õnneks või kahjuks oleks koroonaviirus sellele praegu niikuinii natuke pidurit tõmmanud.) 

Mis aga raharindel selle ajaga toimunud on? Noh, esiteks on lapsesaamine muidugi esimese kuu lõikes päris tulus äri. Terve esimese kodusoldud nädala vuristasime mehega sõrmed villis erinevaid avaldusi kirjutada ning toetusi kinnitada. Ma täitsa imestan, kuidas keskmine inimene seda kõike hallata peaks suutma.

Ahjaa, tulud deklareerisin ka ära, ilmselt kõvasti ning kuskilt kindlasti ka valesti, aga tõesti ei jõudnud peensusteni süveneda. Iga aasta jälle üllatun, et kogu arendusest hoolimata deklaratsiooni juhtnöörid ning kasutajakogemus ikka nii segane on.

Kõik laekunud toetused tagusime teisest otsast aga kõikvõimalike kulude alla ära. Ei, mitte lapse kulude – need olid meil ammu tehtud. (Ja võin öelda, et esimese kuu käigus on ennast parima ostuna tõestanud see 3-eurine froteelappide 10-pakk, mida IKEAst lausa kaks pakki koju vedasime. Täpselt nii kallis see beebivärk esiteks ongi.)

Esiteks ostsime omale ruumikama auto otse välja, sest liisingusse võtmine tundus mulle mingi vaesuslõksuna, mis keeps on giving. Ja teiseks… Pam-pam-paa! Ütleme nii, et kui Bullerby lastes sai Anna omale 8. sünnipäevaks oma toa, siis meie silmaterake saab omale esimeseks minisünnaks uue korteri (ja kui selles vaimus tahta jätkata, siis varsti vanemate pankroti, aga ega meil pole oma printsessi nimel millestki kahju, höhöh).

Ehk et jah, meie pikad koduotsingud kandsid ootamatult vilja mõnusa 4-toalise korteri näol, millega notaris käisime vähem kui 2 nädalat tagasi ning see nädalavahetus möödub juba kolimise tähe all. Kuuvanuse lapse kõrvalt kolida nähtavasti polegi nii kontimurdev, kui ma sealt kõrvalt veel seda üllitist kirjutada jõuan.

Auto- ja korteriostuks pidin laiaks lööma põhimõtteliselt kogu oma portfelli, sest eelmised korterid jätsime alles ja käisime uue sissemakse täismahus välja. Samuti pidin tagasi maksma osa oma eelmise korteri laenust. Vahepeal oli raharindel lihtsalt selline seis, et pigistasin silmad kinni, kühveldasin raha ühest kohast teise ning ei üritanudki midagi enam kontrollida. Praeguseks on lahingutolm maha langenud ning numbreid uuesti kokku lüües pilt väga hirmus polnudki.

Õnneks on korter täiesti sissekolimisvalmis ning järgmiseid kümneid tuhandeid kuskilt välja võluma ei pea, mis täiesti tühja karbi ostmisega kaasneks. Natuke tellisime mööblit juurde ning ilmselt saame veel nädalaid asju lahti pakkida, aga õnneks on meil praegu lausa kaks tuba, kuhu kola lihtsalt kastidega seisma panna, kuni selles osas inspiratsioon tabab.

Kusjuures ma võiks nüüd hiilata oma imeliste turuajastamisoskustega, kui ma sellisesse asja usuks. Nimelt müüsin Merko maha vahetult enne dividendiuudiseid, mille järel aktsia hind kiirelt inimeste pettumust kajastas. Ja siis tuli otsa veel koroonapaanika, enne mida ma olin vahetult ära realiseerinud kõik muu (isegi oma silmaterakese Nike’i, mille kasv meie lühikese, aga rahuldustpakkuva suhte ajal oli põhimõtteliselt 100%).

Okei, see polnud nüüd ülemaailmne majanduskriis, mis investeeringute väärtust suurusjärkude võrra väiksemaks oleks nülginud, aga üsna hea näide siiski, miks seda raha tegelikult turul hoida ei tasu, mida peagi kasutusele tahad võtta. Ärge siis minu tegude järgi talitage.

Rahalise plusspoole pealt sai esimese kuuga ka selgeks, et ettevõtte asjadega jõuan tegutseda isegi siis, kui unetunde mõnel ööl nii palju kokku kraapida ei õnnestu. Ja praeguseks on sellel rindel olukord juba väga hea, seega praegu läheb kõik sissetöötatud vaimus edasi. Kuskil öeldi, et esimese lapsega on raskeimad 2 esimest nädalat ja siis 2 esimest kuud ning suurema kohanemise osas pidas neist esimene küll paika. Prokrastineerimisest olen selles rütmis küll täiesti lahti saanud – kui võimalus tekib midagi ära kirjutada, siis võtad ja tulistad. Ja veel naudid ka.

Kokkuvõttes on elu praegu väga ilus. Loodetavasti teil kõigil ka!

Kohtasime kinnisvaraturu muinasjututegelasi

Mainisin siin aasta kokkuvõttes ka, et oleme endiselt suurema korteri otsingutel ning oleksime aasta lõpus omale napilt lausa 4-toalise skoorinud, aga jäime sellest maakleri tõttu siiski ilma. Nimelt olime esimesed kindlad huvilised, aga ei saanud broneerimislepingut sõlmida enne, kui pangalt esmane vastus olemas (sh broneerimistasu oli selleks liiga kopsakas).

Samal ajal ilmus pildile teine huviline, kes jagas julgelt kõik lubadused lepingu sõlmimiseks välja ning jäi siis nädalateks venitama, kuni pangaga asju ajas (nt polnud neil isegi sissemakset koos). Maakler aga tundis end mingil põhjusel auvõlglasena just nende ees, kes esimesena karjusid ning meie pidev pärimine päädis lihtsalt sellega, et paar nädalat hiljem sai neil broneerimisleping lõpuks sõlmitud. Vähemalt saime õppetunni, et ei tasu liiga ausalt asju ajada. 😀

Nüüd jäime ilma teisest korterist, aga see oli nii naiivselt-jabur jant, et ei saa lihtsalt jagamata jätta. Nimelt kohtusime kinnisvaraturu muinasjututegelase – veahinnaga. Müügile tuli üks suur 3-toaline korter väga kvaliteetses kortermajade kompleksis, suurte panipaikadega ning põhimõtteliselt südalinnas. Hind tundus juba kuulutuses jaburalt soodne, aga leppisime kiiremas korras vaatamise kokku ning kiirustasime kohale.

Uksel võttis meid vastu maakler, kes kahjatses, et üks huviline oli enne meid käinud (enne meid ka helistanud, seega selles mõttes kõik õiglane) ning korteri kohe ära broneerinud. Läksime vaatasime siiski sisse ka ja üritasime kasvava hämmeldusega aru saada, milles antud maakleri teenus seisnes. Peale selle, et ta oli lihtsalt üks väga tore südamlik tädi – no nagu Muumimamma või mõni Avon lady.

Korter oli tegelikult palju parema planeeringuga, kui piltidelt aru sai, aga oli suudetud kõvasti kitsamaks ning koledamaks pildistada. Selle eest oleks kiiremas korras vabalt vähemalt 10-15 tuhat rohkem võinud küsida, aga nii omanik kui maakler imestasid õndsate nägudega, et kujuta pilti, kohe läkski kaubaks. Esimene huviline olevat seal põhimõtteliselt suurest õnnest jalalt jalale keksinud. Üldse ei imesta! 😀

Ma ise oleks müüjana küll megaskeptiline, kui esimene vaataja mind minutipealt rahaklotsiga viskab ja õnnest lakke hüppab.

Meie viisakalt kaasa imestamas

Vähemalt annab kaks head, aga nappi võimalust nii lühikese aja jooksul lootust, et pidevalt silma peal hoides ja kiirete näppude vooru harrastades ühel hetkel mõne korteriga näkkab ka. Kuskilt käis just uudis läbi, et igasugune järelturg on praegu pigem hangumas ning kõik tahavad just täiesti tutt-uut elamist uusarendusse.

Vähemalt Tartus löödi esimesed suuremad uusarendused püsti alles natuke üle kümne aasta tagasi ja siis vist esimese hooga ei taibatud, et odavalt ning halvasti võib ka ehitada. 😀 Praeguseks on seda kõik arendajad taibanud ning täiesti uue korteri puhul tuleb ju igatahes hakata alguses iga väikest vidinat juurde ostma, mis hinnale omakorda viiekohalise summa otsa lööb.

Igatahes õngitseme edasi ning loodetavasti satume neisse kinnisvaraturu maagilistesse nurkadesse veel. 😀

2019. aasta kokkuvõte

wp-15776245696221742439675.png

Kibe kiusatus oli seda postitust alustada kas vabandustega, et aasta pole ju veel päris läbi või mingite klišeedega söögist pingul vatsade või halva ilma suunal. Tegelikult on vähemalt minu meeleolu üsna argine, ilm pigem väga meeltmööda (arvestades neid 50 läga varjundit, mis rahvalikult ülistatud lumi endast enamasti kujutada võib), kõht täis, aga mitte rebenemas (vähemalt mitte sel põhjusel) ning leidsin asise hetke, et aastale joon alla tõmmata.

Esiteks ütlen kohe ära, et viimane aasta on tähistanud selle blogi vaikset surma, sest elus on nii palju toimunud, millest suvalises rahablogis ei räägi, aga mis rahaasju paratamatult mõjutavad. Seetõttu olen suutnud endast välja pigistada vaid suhteliselt õõnsaid kohusetundest kirjutatud positusi, millel ei saagi hinge sees olla. Tervitused kõigile, kes siin sellest hoolimata lugemas käivad.

Lühikokkuvõte möödunud aasta elamustest on järgmine: 

wtf.jpg

Tegemist on seni ühe keerulisema aastaga üldse, kuhu on jagunud katsumusi tervisehädadest nii endal kui lähedastel kuni muidu emotsionaalselt ülesköetud inimesteni, kes oma kapriisitsemisega vaid õli isegi lõõmavasse tulle kallavad. Ja ei, ma ei räägi poliitikast – see on üldse kolmas seebikas, eksole. 😀

Ja ometi on sellele vaatamata olnud üks õnnelikumaid, edukamaid ning arendavamaid aastaid üldse! Nii see eluke vist ongi, et tugev positiivne käib enamasti käsikäes tugeva negatiivsega – ehkki järgmisel aastal mul poleks midagi natuke rahulikumates keskmistes toonides võnkumise vastu.

Suur uudis

Vaevalt rahuliku loksumise jaoks aga mahti jääb, sest suure uudisena liitub meie perega uue aasta alguses üks väike tegelane. Tahaksin loota, et ta tuleb malbe ja rahulik ja puhas inglike, aga tema vanemaid vaadates ma parem hinge kinni ei hoia.

Selleks sündmuseks valmistumine on olnud ka üks suuremaid rahalisi mõjutajaid lõppeval aastal. Üllatus-üllatus, lapsed on kallid. Näiteks olen juba suve lõpust saadik haiguslehel ja ehkki ma elus enne seda polnud haiguslehte pidanud võtma, ei tulnud rahaline löök just üllatusena. Kõige olulisem on muidugi tervis, seega olin lihtsalt rõõmus, et seda endale muretult lubada saan – veel üks näide, kuidas püsivalt alla “võimete” elamine turvatunnet lisab. Seda enam tekib aga küsimus, kuidas inimesed, kes end kohustuste ja tarbimisega viimse piirini venitavad, selliste olukordadega hakkama saavad.

Igatahes oli mul vaim valmis, et veedangi järgmised pool aastat kududes ning raamatuid lugedes, netoväärtuse eesmärgi kirjutasin mõttes juba poolest aastast korstnasse. Paar nädalat ma päriselt ainult puhkasingi, aga siis hakkas siit-sealt igasuguseid kõrvalprojekte üha juurde hiilima ning lõpuks pidin neid lausa tõrjuma hakkama (noh, et ikka jõuaks kududa ja lugeda ka). Praeguseks olen saavutanud täpselt nii meeldiva koormuse ja kliendibaasi, kellega loodan hakkama saada ka lapse kõrvalt. Ja ennetavalt ütlen, et ma pigem olen lähtunud ülipessimistlikust stsenaariumist nagu ikka – ma ei arvagi, et lapse kõrvalt aega või energiat jalaga segada oleks.

Lisakas oleme üritanud leida suuremat kodu. Äärepealt oleksime siin aasta lõpus omale suisa 4-toalise korteri leidnud, aga siis tabas meid ebaõnn maakler M*** (tärnide taga on ta nimi – mis te siis arvasite?) loomingulise asjaajamise näol ning jäime sellest siiski ilma. Õnneks see teema meil ei põle ja mahume oma ruumikasse 2-toalisesse ka hästi ära.

Autoga äramahtumise osas nii roosilised lood pole, samuti kulus omajagu titekraami soetamisele. Sellest võiksin tegelikult täiesti eraldi postituse teha, sest ehkki meil polnud eesmärk pakkuda oma tibule parimat (ehk kõike ja kõige kallimat) ega meeletult koonerdada, pakkus kasvõi lastekraami järelturg mitmeteks kuudeks meeliülendavaid üllatusi.

Sealjuures oli hea tõdeda, et kogu see finantsvabaduse tagaajamine saabki olla vaid taust päris elule ning kui süsteem on käima lükatud, toimib see ikka omasoodu edasi. Ongi aeg kiirelt 2019. aasta eesmärgid ka üle vaadata.

2019. eesmärgid

1. Netoväärtus kahekordseks kolmandat korda?
Netoväärtuse kolmas kahekordistamine oli mu ainus selge rahaline eesmärk ja ütlesin juba kuu-kaks tagasi, et selle saan kõigele vaatamata tänavu kätte! Ja sealjuures ma olen pigem tegelenud lahtise raha osakaalu suurendamisega. Kasutasin veel vana head jooksjate nippi ja seadsin kolm eesmärki:

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

Poolkroonimiljonäriks sain augustis, suvalise kuldse kesktee saavutasin alles novembris ja aasta lõpuks ajastatud laekumised lükkasid mind ka üle suurima eesmärgi, ehk 40 000 piiri. Ja ei, need laekumised ei ole rasedus- ja sünnituspuhkuse rahad – need jagasin kohe kuude peale ära ning enne õiget aega arvesse ei võta. 😀

Ei saa salata, et ambitsioonika eesmärgita ma sinna niisama jõudnud poleks ka ning just see lükkas mitmel korral tegudele, mis mugavustsoonist välja sundisid, aga end ka vastavalt ära tasusid.

This slideshow requires JavaScript.

2. Hoida kainet pead
Kaine pea hoidmise eesmärk oli kõige põletavam vist hoopis kinnisvaralainel ja sellega oleme hästi hakkama saanud. Aktsiaturg on üllatavalt rahulik olnud, ühisrahastuse meeleolud minusse ei puutu ning midagi juurde soetada pole plaaniski olnud.

3. Õppelaen ära maksta
See eesmärk oleks olnud igati saavutatav, aga kodu sissemakseks eelistan praegu raha niisama kontol hoida. Maksin seda aasta esimese pooles küll hoolega vähemaks, seega kui uus kodu ühel hetkel lukku saab, saan viimase saba ka ära korraldada.

4. Rohkem molutada
Noh, kudusin ja lugesin, eksole. 😀 Olen saanud harjutada, milline mu ideaalne elustiil olla võiks ning ütleks, et optimaalne tasakaal oligi kuskil varasügisel, kui ärkasin päikesega, tegin natuke kirjatööd, käisin trennis, sõin, kirjutasin veel natuke midagi ning panin siis 4-5 paiku läpaka kinni ja läksin koeraga pikale jalutustiirule. Ja sel ajal päike veel paistis! Kõige pimedamal-sopasemal ajal võiks selline elustiil vähemalt mõned kuud ideaalis kuskil mujal toimuda.

Seega ka eraldivõetuna raharindel kukkus kokkuvõttes kõige kiuste ning üle igasuguste ootuste edukas aasta välja. Uueks aastaks ei julge ma hetkel ühtegi eesmärki püsti panna – vaatame esiteks, kuidas algus läheb ja sealt tasapisi edasi. Seniks tõesti rahulikku vana aasta lõppu ning mõõdukalt (ja pigem heas mõttes) seiklusterohket uut meile kõigile!

Erilise elevuseta november

Heihopsti, rahatargad! Viimane kuu möödus kui üks päev (või pigem öö), sest kogu aeg oli õues täpselt samasugune pime ja märg. Vähemalt tagantjärele on küll selline tunne ning advendiajaga saabunud valge kirme maas ja päike sinises taevas andis elule hoobilt uue hingamise.

November ongi vist üks pimedamaid-masendavamaid kuid üldse. Kell 8 ärgates on õues endiselt pime ja kell 2 pealelõunal hakkab koer juba rõduukse ees meeleheitest halisema, sest talle tundub, et kell peab väga palju olema, kui õues taas põhimõtteliselt kottpime on.

Kuu algas veel Saaremaal ning detsembri lõppu broneerisin juba järgmise pikema peatumise ära. Tänavu oleme saarel eriti palju käinud ning iga kord pikalt peatunud, sest mu sealne vanaema hakkab nii vanaks jääma, et peab iga võimalust kasutama veel koos aega veeta. Sellega seoses sain ka esimese kokkupuute hooldekoduga, mis osutus oodatumast positiivsemaks kohaks – eriti kui on võimalik ühekohalist tuba lubada (paljudes hooldekodudes on ju suisa 3-kohalised toad).

See võiks olla mõttekoht ka oma vanaduspõlve kindlustamisel – kui sulle juba noorena võõrad inimesed üldiselt väga ei meeldi, siis eluõhtul kõrvalvoodis oigavana nad vaevalt suuremat hingekosutust pakuvad. Tasub finantsid valmis panna. 

Eluõhtult kuskile elu esimesse kolmandikku tagasi liikudes sain kuu alguses jälle aastakese vanemaks, mida käisime Pärnus tähistamas. Kui eelmises kuukokkuvõttes rääkisin häälepaela halvatusest, mis mult juba suvel hääle ning hingamise röövis ja võib-taastuda-aga-ei-pruugi prognoosiga just optimismi ei tekitanud, siis suurima sünnipäevakingitusena tulid nii hääl kui hingamine novembri jooksul tagasi. Siiani olen peaaegu iga päev selle eest ilmatuma tänulik ning vaikselt hakkan uskuma, et see nüüd nii jääbki. 

Lisaks olen sügiskaamost peletanud kõikvõimaliku kultuuriprogrammiga, alates spaas ligunemistest ning lõpetades PÖFFi ja TÜ sünnipäevasündmustega. Näiteks avastasin, et nädalavahetuseti pilgeni rahvast täis Vspa on nädala sees täpselt poole odavam ja peaagu inimtühi, seega olen nii mõnedki udused novembrihommikud veetnud õues mullivannis ajakirja lugedes. Üksi! Pole küll päris Bali, aga lõõgastav igatahes. Keegi kuskil kiitis ka, et vabadus üldlevinud 9-17ni elurütmist (nt finantsvabana) annab veel sama raha eest hoopis rohkem, sest saab valida aega, kui hinnad maas ning tunglemist ka vähem. On küll nii jah.

Lugemise ja kudumise lainel loen praegu ühte raamatut vaesuslõksust “Poor Economics: A Radical Rethinking of the Way to Fight Global Poverty“. Raamatu autor ütleb, et vaesus on nii poliitiliselt ja maailmavaateliselt laetud probleem, et selle (lahendamise) osas pole tegelikult tahtmist objektiivseid teaduskatseid korraldadagi, sest ühest küljest peetakse vaesusega “eksperimenteerimist” kõlvatuks, teisalt ei taha keegi oma peas loodud vaesuse konstruktsioone parem kahtluse alla panna.

Kui maailmapilt tugineb vastavalt eeldusele, et vaesed on oma saatuses ise süüdi või on süüdi ahne kapitalism, on tegemist rohkem usuteema, kui tõendatud teadmisega. Igatahes räägib raamat erinevatest teaduslikest kontrollitud katsetest, kus erinevaid vaesuse tahke uuritakse ning vähemalt seni on tegemist olnud päris põneva lugemisega.

Rahaliigutamise lainel kiikame endiselt kortereid, seega midagi juurde ei osta ega märgi. Samas tegin omale III pensionisamba ära, et ennast praeguse seisuga samba kasutajate nimekirja lukku saada. Nimelt läheb II samba reformiga muutmisele ka III samba süsteem ja alates 2021. aastast liitujatele tõuseb “pensioniiga”, ehk aeg, kui sambast raha soodsalt kätte saab, tavalise pensionieani. Tänastele sambaliikmetele on see vanus (vähemalt praeguste lubaduste järgi) 55. Seega on tegelikult veel aega terve aasta aega oma sambaliikmelisust avada, aga ma ei julgenud oma kõrges eas enam heale mälule panustada ja tegin selle parem kohe ära.

Üle tüki aja saime kokku ka oma ettevõtlusteemalise mastermind grupiga ja enne seda hakkasin ühtäkki mõtlema, et aastaga olen põhimõtteliselt kõik need eesmärgid saavutanud, mis ma eelmise aasta sügisel esimest korda ühise laua taga istudes ebamääraselt sõnadesse suutsin pudistada. Ja enamgi veel. See tuletab ainult iseendale meelde, et tuleb asju otsast tegema hakata ja tulemused võivad iseennastki üllatada.

Seega isiklike projektide osas on elu ilus, kliendid-koostööpartnerid kõik nii toredad ning inspireerivad inimesed, et maksa või ise peale, et nendega asju ajada. Õnneks pole sedapidi pidanud veel raha liigutama. Üks suurem projekt, millega lootsin jõuludeks ühele poole saada, venib natuke veel ka jaanuarikuusse, seega oodatud täielikku kergendust ei saabu, ent vähemalt hakkab asjast juba asja saama. Senise töö vahearve makstakse järgmise kuu lõpus välja (sest eelarveaastad) ning kõigi ootuste kohaselt saab netoväärtuse eesmärk sellega ilusti purki.

Muidu kosus netonumber sellele vaatamata isegi kenasti, et üsna palju raha lihtsalt seisab ja peamine kasv vaid kõrvalepaneku arvelt saab toimuda. 

This slideshow requires JavaScript.

Järgmise kuuga saabki aasta juba läbi ning kuu teine pool on tihedalt täis pikitud pühadeplaane. Enne seda jõuan veel paar nädalat kõvasti tööd vehkida ja siis saab hakata aega maha võtma ning uue aasta plaane-eesmärke seadma. Ilusat, inspireerivat ja loodetavasti natuke valguseküllasemat advendiaega meile kõigile!

Lõpetame jah parem pensionireformi osas teesklemise ära

pension.png

Pensioni investeerimiskontode süsteemi edasilükkumine hävitab vähemalt viimase kahtluse, et oma pensionirahade ise investeerimine selles plaanis üldse mingi kaalukas stsenaarium oli. 😀

“Rahandusministeeriumiga suheldes oleme aru saanud, et prioriteet ei ole mitte pensioni investeerimiskonto võimaldamine, vaid võimaldada teise samba raha kogumisperioodil, enne pensionile minekut, välja võtta.”

– Pensionikeskuse juhatuse liige Kristi Sisa (EPL)

Ma küll pole nii naiivne, et arvaks, et tänasida lubadused mõnekümne aasta pärast enam mingit rolli mängivad, aga vähemalt lähiajal pensionile minejatel tekib võimalus oma sammas enne tühjaks tõmmata, kui see vähenegi kopik mõne kindlustusfirma käppade vahele läheb. Isand Roosaare on teise samba väljamaksesüsteemi mured juba ennemuistsel aal väga lühidalt ning masendavalt kokku võtnud SIIN.

“Abielu on loterii, mida sa tõenäoliselt ei võida”

Ei, ma ei hakka lahutama. Jagan hoopis ühte head videot, kus lahutusadvokaadid annavad suhtenõu. Olen siin rahaasjadest paarisuhetes ennegi rääkinud (nt vana hea algajate kooselajate nipipostitus) ning TL;DR on see, et ära eelda midagi, räägi kõik läbi ning sina ei pea mitte täitsa ullike olema oma ühiste rahaasjade majandamisel.

Eriti palju karisid varitseb muidugi täiesti reguleerimata kooselus. Enamiku paaride ühismajandamine sellega algab (ja sageli ka lõppeb), samas on tõenäoliselt emotsioonid veel laes, kuu kaaslasel kõrgel seljas ning üksteiselt eeldatakse ideaalset üksmeelt kõigis tõekspidamistes ja eesmärkides.

Jälle kiire spoiler – kõik inimesed on tegelikult ikkagi erinevad ning üllatavaid erinevusi pudeneb ilmselt teiselt poolelt ilmselt nii kaua, kui suhe kestab või kaasad üksteisega enam üldse mõtteid vahetavad. See pole iseenesest halb või märk valest klapist, pigem vastupidi – kaine reaalsus. Kaine reaalsus on siis ka tähtsamad asjad omavahel üle rääkida, enne kui keegi avastab, et ta täiesti kogemata iseendale korvamatut ülekohut on teinud. 

Abielludes peavad inimesed vähemalt korraks läbi mõtlema valitava vararežiimi, aga otsuse majanduslikku ja õiguslikku tähendust rõhutatakse minu meelest liigagi vähe. Videos öeldakse, et enamik inimesi mõtleb oma pulma toitlustusegi rohkem läbi, ehkki tegemist on kõige õiguslikult tähenduslikuma sammuga sinu elus – kui suremine välja arvata. 😀 Hoidku, pigem on tegemist lausa tabuga ning potentsiaalsete probleemide läbimõtlemine enne sõrmuste sõrmelükkamist tundub kurja karjakutsumise või lihtsalt halva maitse väljendusena.

Isegi riiklikul tasemel üritatakse abielu romantilist brändi igati au sees hoida, alates kasvõi sellest ühtepõimunud turteltuikestega kaardist, kuhu perekonnaseisuametnik avaldust sisse viies käsitsi tähtsa kuupäeva maalib. Seetõttu mõjus meeldiva värskendusena uudis, et riik uurib erinevate elusündmuste, sh abiellumise korraldust ning võimalust seonduvat asjaajamist senisest enam digitaliseerida.

Mingi digitaalne keskkond võimaldaks kleidi ja koogi ja tuvikeste kõrval rohkem tasakaalustavat rõhku panna sellele, et ühise elu ning pere loomine tähendab ka palju vastutuse- ja varaküsimusi. Kui mõni abielupõlgur nüüd vabisedes kõrvad lidusse tõmbab, siis minu meelest pole selleks küll põhjust, sest see tähendab ka suuremat selgust ning turvalisust kogu perele. Muidugi lõpuks ei takista sihilikult sigatsemast ei koos- ega abielu, aga abielu on siiski selgem – kooselus peab kõigi otsuste potentsiaalsed riskid ise ära tabama. 

Tegelikult mul pikka juttu polnudki – vaadake videot, mõelge oma rahaasjad läbi ning mis kõige olulisem, rääkige siis kaaslasega ka. Küünlavalgus ja muud klišeed on ju toredad küll, aga teate, mis veel on romantiline? Näiteks avatult eesmärke püstitada ning tõelise tiimina oma ühist elu ehitada. 

Aidake rumalukest, ehk DUO Loftidest

Sattusin järjekordse kinnisvaraarenduse müügišedöövri peale ning tahtsin kogenenumatele hoiatuseks kirja panna väikese kinnisvarasõnastiku algajatele. Teate küll neid arenduste punnitatud kauniskirjeldusi, kus “optimaalne ruumikasutus” tähendab sellist planeeringut, et vägisi veidi laiemat koridori meenutavas “elutoas” mahub pliidi kõrvale diivan ka (ja samast pliidi kõrvalt läheb uks nii vannituppa kui magamistuppa). Või kus “moodsam keskkond” tähendab väljaarendamata põlluküla. 

Läksin inspiratsiooni kogumiseks oma lemmikarenduste lehti läbi sirvima, aga takerdusin peaaegu kohe vanale heale DUO Loftide lehele, kus iga teine lause tekitas tahtmise pea läbi lauaplaadi peksta kukalt kratsida.

Äkki on siingi lugejate hulgas keegi, kes on sinna pinna ostnud või tahab seda teha ning kummutaks mõned mu suurimad küsimused selle imelise investeerimisobjektiga seoses. Mulle endale tundub, et lehel on nii palju küsitavusi ja vasturääkivusi, et paneb lihtsalt aju valutama, aga äkki on asi minu pisikeses hapras peakeseses (bhahah) ning kõigele leidub väga loogiline ammendav selgitus.

Hakkame poolkonstruktiivse kriitikavooruga siis pihta.

1. Tundmatu mõõtmega kõrvalkulud

Majas paikneb terve rodu luksuslikke, eksklusiivseid ja igas mõttes imelisi ühispindu.

Fuajees paiknev hubane kohvik, privaatne kino ja eksklusiivselt elanikele mõeldud jõusaal loovad tervikliku elukeskonna ja pakuvad ainulaadset luksust.

Kes ja mille alusel tasub nendega kaasnevad kulud? Ilma neid teadmata on ju võimatu ka loodetavat tootlust arvutada.

2. Kes Tartus selliseid üüre maksma hakkab?

Kõige pisemate kööktubade hinnad algavad hoones umbes 70 tuhandest eurost, suuremad korterid küündivad 140ni, aga erineva suuruse ja eksklusiivsuse astmega 1-toalise saab igal juhul kätte 70-100K ringis. Pigem on tegemist pindadega, kus elab üksik inimene või väga harmooniline paarike.

Võttes nüüd arvutuse aluseks kasvõi selle 70K hinna, peaks pikaajalise üürniku puhul igakuine puhastulu pärast kõiki kulusid, mööblit, makse jmt olema vähemalt 466 eurot, et teenida 8-protsendilist tulu. Nagu öeldud, on maja ühispindade lisakulud tundmatu mõõde. Igal juhul peaks üür ka kõige väiksema kööktoa puhul küündima siis pigem 600 euro kanti.

Selle eest saab Tartu südalinnas ikka kõikvõimaliku koore sees sobrada – vanalinnas leiab selles hinnaklassis nii suuremaid 1-, 2- kui 3-toalisi kortereid. Täiesti südalinnas saab uues majas täismõõtmelise 1-toalise (noh, sellise 40-ruuduse) kätte pigem 400 euro eest.

3. Millal Tartu tudengid ja õppejõud kõik nii rikkaks said?

Arenduse lehel on korduvalt rõhutatud, et Tartu on täis tudengeid ning (välis)õppejõude, kelle janu eksklusiivsete üüripindade järgi on täiesti rahuldamata.

Tartu on Eesti suurim ülikoolilinn, kus tudeerib ca 15 000 üliõpilast Eestist ja välisriikidest. Ühiselamute kohtadele on pikad järjekorrad ja üüriturul valitseb kvaliteetsete pindade defitsiit.

Sedaet… 1-kohalise toa üür Raatuse ühikas on 100 eurot, 2-kohalise hind 160 eurot kuus (voodikoha hind vastavalt 80 eurot). See ei kõla just sama sihtrühmana, kes jääks ühikajärjekorras ukse taha ning mõtleks, et fck it, lähen üürin siis ühe Duo lofti – ongi hea lähedal üle tee Zavoodis käia…

4. Lühiajalise üüri müstiline nõudlus ning tootlus

Esilehel lubatakse investeeringu tootluseks üle 20%! Pikaajalise üüri puhul tähendaks see selle sama 70K köötoa kohta igakuist puhastulu 1166 eurot. Lihtsalt võrdluseks mainin ära, et kõige kallim üüripind Tartus on praegu terve Tähtveres asuv villa 1500-eurose üüriga.

Investorite alalehel on siiski välja toodud, et suurimat tootlust lubatakse lühiajalise üüriga. Seal on tootluseks välja hõigatud ka juba kuni 21%!

Selge, tootlus on üle 20%, aga kuni 21% – tundub, et keegi on teinud mõned väga täpsed arvutused… 😀 

Igatahes lubatakse, et tänu jõusaalile, privaatsele kinole (mille kasutamise kord on endiselt selgusetu), kohvikule ja päikeseterrassile saab DUOst ka Tartu atraktiivseim sihtkoht lühiajalistele majutusklientidele. Ma küll ei näe, millised on need pöörased hüved, mis kaaluks üles näiteks enamiku südalinna hotelle (mis talvehooajal oma hinnad ikka mudamadalaks lasevad ning tagatipuks hommikul süüagi pakuvad), aga mängime veel natuke kaasa.

Tehes lühiajalist üüriäri AirBnb ja Bookingu vahendusel, on võimalik investoril saavutada rohkem kui 20% tootlust ning kasutades meie partnerite abi, jätta kogu igapäevane asjaajamine professionaalse operaatori hooleks!

Läksin vaatasin ka pakutava professionaalse operaatori infot ning enamik sealset “analüüsi” räägib vaid sellest, et Tartus taoliste pindade pakkumist praegu pole. Üksi argumentidest ei veena mind, et nõudlust oleks. Vähemalt mitte 75% täituvusega hinnaklassis 60-75 eurot öö (sealjuures lubatakse 20 m2 pinna peale ära toppida lausa kolm külalist). Kirsiks tordil on haldusteenuse tasu 18% külaliskorteri käibest ja netotootlust lubatakse isegi nii roosiliste arvutustega pigem 10-12 protsenti.

Võrdluseks leiab suvaliseks jaanuari lõpu nädalavahetuseks Airbnb’st südalinna üliheas korras, aga palju suuremaid superhostiga kortereid hinnaklassis 50-60 eurot/öö, sealjuures on enamik kuupäevi vabad broneerimiseks nii kaugele, kui silm ulatub.

5. Nii eksklusiivne ongi vä?

Lõpetuseks on neid eksklusiivseid pindu maja peale kokku müügis 112!!! See ajab paratamatult ühte tüüpi pindade pakkumise seal konkreetses piirkonnas nii üles, et erilisest eksklusiivsusest ei saa igatahes rääkida.

Seega kõik head selgitused, ümberarvutused ning muu sisekaemus on igati oodatud. Äkki see ikka on imeline võimalus ja ma lihtsalt ei saa heast diilist isegi siis aru, kui see mulle koju kätte tuuakse. 

Kuidas elada ja investeerida, kui maailm hakkab kokku kukkuma?

kliimakatastroof.png

Sel nädalal kirjutas Ekspress, kuidas noored põevad kliimaärevust. Sellega seoses meenus mulle üks maailmalõpu teemaline postitus, mis mul juba tubli mitu kuud mustandites seisab. Kuidas elada (ja investeerida) siis, kui maailm hakkab kokku kukkuma? Raske on seda teemat ladusalt kokku võtta (rääkimata lühidalt), aga teeme siis veel ühe korra proovi. 

Esiteks – on üsna selge, et inimtsivilisatsioon on katastroofi lävel. Handmaid’s Tale tundub üha enam nagu mingi tõsielusari ning samal ajal on meil võimul kõikvõimalikud lapsesuud, kes alles kliimasoojenemistki eitavad. Soojenemise peale hüppab ju alati välja mõni onu Heino, kes rahulolevalt naerda mökitab, et tal polegi soojema suve vastu midagi ning pärast teda tulgu või veeuputus (aga enne palun mitte). 

Igatahes – varem või hiljem läheb meil elukeskkonna ning sellest johtuvalt ühiskonna mõttes kõik pekki. Paljude tarkade inimeste meelest on isegi nii, et mida varem kõik pekki läheb, seda parem, sest seda enam jääks planeedist midagigi järele, millele uut elukorraldust üles ehitama hakata. See võtab küll natuke hüsteeriliste prepperite hõngu man, aga lühidalt kokku võttes on kliimakatastroof tänaseks üsna selge ja pöördumatu protsess, mida ei muuda paar pillirookõrt või poodi jäetud kilekotti.

Pigem on isiklikule vastutusele rõhumine mingi suitsukate, mis omakorda inimestele seda kliimaärevust tekitabki, sest jätab mulje, et me igaüks võiks maailma ära päästa, kui piisavalt pingutaks. Üsna selgelt tegelikult ei saaks ning pigem jääb üksikisiku tasand ikkagi eneserahustuseks ning püüdluseks mingit kontrolli omada, kui tegelikuks lahenduseks nii suuremõõtmelistele probleemidele.

Rääkimata sellest, et igasugused ühe inimese tasandil ponnistused tunduvad seda mõttetumad, kui kogu masstootmine on endiselt üles ehitatud keskkonnavaenulikult ning kasvõi kõrvalmaja Kalle tellib Aliexpressist virnade viisi odavat kräppi koju, sest “nii odav on ju” – samal ajal kui sa ise 12 aastat vanade saabaste ning takuriidest märsiga ökopoe vahet sahistad. 

Ma ei ütle, et vastutusrikkal tarbimisel poleks mõtet – teen seda võimalust mööda isegi, aga annan endale lihtsalt tervemõistuslikult aru, et mul pole mõtet minna pussitama igaühte, kes poes kahte banaani kilekotti pakib, sest see ka maailma ära ei päästa. 

Igatahes vol. miljon! Nt Guardian ei nimeta toimuvat enam kliimamuutuseks või kliimasoojenemiseks, vaid globaalseks kliimakriisiks.

“We want to ensure that we are being scientifically precise, while also communicating clearly with readers on this very important issue,” said the editor-in-chief, Katharine Viner. “The phrase ‘climate change’, for example, sounds rather passive and gentle when what scientists are talking about is a catastrophe for humanity.”

Üsna masendav kokkuvõte olukorrast on näiteks siin.

Mida see siis tähendab ja kuidas sellise perspektiiviga edasi elada? 

Esiteks on tulevik liiga ebakindel, et üritada üldse ette aimata, kuhu suunda see jenga torn maha kukub. Selles mõttes pole mõtet pikas plaanis üritada “turgu ette ennustada” ning mingi konkreetse stsenaariumi peale panustada.

Kuna me ei tea, millal ja kuidas muutused toimuma ning meid mõjutama hakkavad, saame ainult olemasoleva maailma reeglite järgi edasi mängida, samal ajal endale aru andes, et väga keerulised ajad on tulemas.

Mida see tähendab investeerimise mõttes?

Olen isegi nende teemade valguses kerge kliimaärevuse üle elanud. Ühtäkki tundub kõik lihtsalt nii loll ja perspektiivitu. Mis mõtet on näiteks investeerida, kui maailm niikuinii otsa saab ning süsteem kokku kukub?

No vot, aga samamoodi võib tulla sõda või sa ise noorelt ära surra. Mis siis ikka, elu ongi ebakindel ning kuni me ei tea, mis ja millal saama hakkab, ei saa teha muud, kui elada selle info alusel, mis on praegu olemas. Selles hirmus praegu investeerimata jätmine oleks väga klassikaline kaotuse vältimine (loss aversion), ehk ebaratsionaalne käitumine ennekõike kaotuse hirmus, kui kasude lootuses.

Ekspressi kliimaärevuse artikli lõpus ütles Soome juhtiv kliimaärevuse uurija Panu Pihkala (teoloog, pastor ja Helsingi ülikooli postdoktorant) järgmist:

“Üks mu laps on kuuene, teine neljane. Kui küsida, kas meil ja lastel on lootust, siis alati on lootus. Aga järgmine küsimus on – mida lootus tähendab? Mulle meeldib Vaclav Haveli lähenemine lootusele – lootus ei võrdu optimismiga, vaid see tähendab valmisolekut töötada hea eesmärgi nimel ka juhul, kui pole kindel, et seda saadab edu.”

See võtab väga ilusti kokku ka minu sisetunnetuse sellise ebakindluse teemal. Nagu öeldud, ei saabu muutused üleöö ning ilmselt eelneb piisavalt pikk keeruline üleminek, mille üle saab hetkel vaid spekuleerida. Samas ükskõik, kuidas asjad minema hakkavad, tundub alati parem variant see, et raskete aegade saabudes on tagavaraks mingi väärtuslik vara, mis võib anda rohkem võimalusi.

Jah, võib, aga ei pruugi, sest vara võib ka väärtusetuks muutuda. Samas mida selle kartmine praegu annab? Mitte midagi. Mida ma siis hetkel teisiti teeks – kulutaks veel rohkem ja annaks suurema panuse katastroofi vallapääsule? Parem panustan sellele, et äkki on praegustest otsustest tulevikus abi ning kui pole, on praegu realiseerimata tarbimisrõõm ilmselt viimane asi, mida taga nutta. 

Väiksema tarbimisega harjuda ja praegu oma kohanevat ning ettevõtlikku meelt treenida, ei jookse igal juhul külgi mööda maha.

Mille üle praegu rõõmustada? 

Esiteks selle üle, et elan Eestis, kus on veel pikka aega võrdlemisi turvaline elada. Julma nöögina saavad kliimakatastroofiga esimesena pihta just need (arengu)maad, kes senisest tarbimis- ja tootmispeost ühiskondliku rikkuse mõttes veel osa pole saanudki (ja on seda haavatavamad). Samas on Eesti piisavalt ränga kliimaga, et siia massiline kliimapagulusränne vast niipea pikemalt kanda kinnitama ei hakka.

Teiseks selle üle, et olen juba praegu päris palju reisinud, näinud ja kogenud ning pole seda mingi müstilise tuleviku nimel edasi lükanud. Ühel hetkel ei pruugi see enam võimalik olla, või pole neist sihtkohtadest enam midagi alles.

Kokkuvõttes olen enda jaoks teema raamistanud nii, et tulevik on meile tundmatu niikuinii ja mängin lootusrikkalt neis raamides, mida mõistuse piires hetkel ette näha oskame. Just seetõttu pole ma väga palju pead vaevanud ka oma investeeringute eetilisusega või nende ettevõtete mõjuga keskkonnale, sest ratsionaalse inimesena ei ole ma valmis oma väikeste summade üksikisiku vastutust üle tähtsustama.