Aidake rumalukest, ehk DUO Loftidest

Sattusin järjekordse kinnisvaraarenduse müügišedöövri peale ning tahtsin kogenenumatele hoiatuseks kirja panna väikese kinnisvarasõnastiku algajatele. Teate küll neid arenduste punnitatud kauniskirjeldusi, kus “optimaalne ruumikasutus” tähendab sellist planeeringut, et vägisi veidi laiemat koridori meenutavas “elutoas” mahub pliidi kõrvale diivan ka (ja samast pliidi kõrvalt läheb uks nii vannituppa kui magamistuppa). Või kus “moodsam keskkond” tähendab väljaarendamata põlluküla. 

Läksin inspiratsiooni kogumiseks oma lemmikarenduste lehti läbi sirvima, aga takerdusin peaaegu kohe vanale heale DUO Loftide lehele, kus iga teine lause tekitas tahtmise pea läbi lauaplaadi peksta kukalt kratsida.

Äkki on siingi lugejate hulgas keegi, kes on sinna pinna ostnud või tahab seda teha ning kummutaks mõned mu suurimad küsimused selle imelise investeerimisobjektiga seoses. Mulle endale tundub, et lehel on nii palju küsitavusi ja vasturääkivusi, et paneb lihtsalt aju valutama, aga äkki on asi minu pisikeses hapras peakeseses (bhahah) ning kõigele leidub väga loogiline ammendav selgitus.

Hakkame poolkonstruktiivse kriitikavooruga siis pihta.

1. Tundmatu mõõtmega kõrvalkulud

Majas paikneb terve rodu luksuslikke, eksklusiivseid ja igas mõttes imelisi ühispindu.

Fuajees paiknev hubane kohvik, privaatne kino ja eksklusiivselt elanikele mõeldud jõusaal loovad tervikliku elukeskonna ja pakuvad ainulaadset luksust.

Kes ja mille alusel tasub nendega kaasnevad kulud? Ilma neid teadmata on ju võimatu ka loodetavat tootlust arvutada.

2. Kes Tartus selliseid üüre maksma hakkab?

Kõige pisemate kööktubade hinnad algavad hoones umbes 70 tuhandest eurost, suuremad korterid küündivad 140ni, aga erineva suuruse ja eksklusiivsuse astmega 1-toalise saab igal juhul kätte 70-100K ringis. Pigem on tegemist pindadega, kus elab üksik inimene või väga harmooniline paarike.

Võttes nüüd arvutuse aluseks kasvõi selle 70K hinna, peaks pikaajalise üürniku puhul igakuine puhastulu pärast kõiki kulusid, mööblit, makse jmt olema vähemalt 466 eurot, et teenida 8-protsendilist tulu. Nagu öeldud, on maja ühispindade lisakulud tundmatu mõõde. Igal juhul peaks üür ka kõige väiksema kööktoa puhul küündima siis pigem 600 euro kanti.

Selle eest saab Tartu südalinnas ikka kõikvõimaliku koore sees sobrada – vanalinnas leiab selles hinnaklassis nii suuremaid 1-, 2- kui 3-toalisi kortereid. Täiesti südalinnas saab uues majas täismõõtmelise 1-toalise (noh, sellise 40-ruuduse) kätte pigem 400 euro eest.

3. Millal Tartu tudengid ja õppejõud kõik nii rikkaks said?

Arenduse lehel on korduvalt rõhutatud, et Tartu on täis tudengeid ning (välis)õppejõude, kelle janu eksklusiivsete üüripindade järgi on täiesti rahuldamata.

Tartu on Eesti suurim ülikoolilinn, kus tudeerib ca 15 000 üliõpilast Eestist ja välisriikidest. Ühiselamute kohtadele on pikad järjekorrad ja üüriturul valitseb kvaliteetsete pindade defitsiit.

Sedaet… 1-kohalise toa üür Raatuse ühikas on 100 eurot, 2-kohalise hind 160 eurot kuus (voodikoha hind vastavalt 80 eurot). See ei kõla just sama sihtrühmana, kes jääks ühikajärjekorras ukse taha ning mõtleks, et fck it, lähen üürin siis ühe Duo lofti – ongi hea lähedal üle tee Zavoodis käia…

4. Lühiajalise üüri müstiline nõudlus ning tootlus

Esilehel lubatakse investeeringu tootluseks üle 20%! Pikaajalise üüri puhul tähendaks see selle sama 70K köötoa kohta igakuist puhastulu 1166 eurot. Lihtsalt võrdluseks mainin ära, et kõige kallim üüripind Tartus on praegu terve Tähtveres asuv villa 1500-eurose üüriga.

Investorite alalehel on siiski välja toodud, et suurimat tootlust lubatakse lühiajalise üüriga. Seal on tootluseks välja hõigatud ka juba kuni 21%!

Selge, tootlus on üle 20%, aga kuni 21% – tundub, et keegi on teinud mõned väga täpsed arvutused… 😀 

Igatahes lubatakse, et tänu jõusaalile, privaatsele kinole (mille kasutamise kord on endiselt selgusetu), kohvikule ja päikeseterrassile saab DUOst ka Tartu atraktiivseim sihtkoht lühiajalistele majutusklientidele. Ma küll ei näe, millised on need pöörased hüved, mis kaaluks üles näiteks enamiku südalinna hotelle (mis talvehooajal oma hinnad ikka mudamadalaks lasevad ning tagatipuks hommikul süüagi pakuvad), aga mängime veel natuke kaasa.

Tehes lühiajalist üüriäri AirBnb ja Bookingu vahendusel, on võimalik investoril saavutada rohkem kui 20% tootlust ning kasutades meie partnerite abi, jätta kogu igapäevane asjaajamine professionaalse operaatori hooleks!

Läksin vaatasin ka pakutava professionaalse operaatori infot ning enamik sealset “analüüsi” räägib vaid sellest, et Tartus taoliste pindade pakkumist praegu pole. Üksi argumentidest ei veena mind, et nõudlust oleks. Vähemalt mitte 75% täituvusega hinnaklassis 60-75 eurot öö (sealjuures lubatakse 20 m2 pinna peale ära toppida lausa kolm külalist). Kirsiks tordil on haldusteenuse tasu 18% külaliskorteri käibest ja netotootlust lubatakse isegi nii roosiliste arvutustega pigem 10-12 protsenti.

Võrdluseks leiab suvaliseks jaanuari lõpu nädalavahetuseks Airbnb’st südalinna üliheas korras, aga palju suuremaid superhostiga kortereid hinnaklassis 50-60 eurot/öö, sealjuures on enamik kuupäevi vabad broneerimiseks nii kaugele, kui silm ulatub.

5. Nii eksklusiivne ongi vä?

Lõpetuseks on neid eksklusiivseid pindu maja peale kokku müügis 112!!! See ajab paratamatult ühte tüüpi pindade pakkumise seal konkreetses piirkonnas nii üles, et erilisest eksklusiivsusest ei saa igatahes rääkida.

Seega kõik head selgitused, ümberarvutused ning muu sisekaemus on igati oodatud. Äkki see ikka on imeline võimalus ja ma lihtsalt ei saa heast diilist isegi siis aru, kui see mulle koju kätte tuuakse. 

Kuidas elada ja investeerida, kui maailm hakkab kokku kukkuma?

kliimakatastroof.png

Sel nädalal kirjutas Ekspress, kuidas noored põevad kliimaärevust. Sellega seoses meenus mulle üks maailmalõpu teemaline postitus, mis mul juba tubli mitu kuud mustandites seisab. Kuidas elada (ja investeerida) siis, kui maailm hakkab kokku kukkuma? Raske on seda teemat ladusalt kokku võtta (rääkimata lühidalt), aga teeme siis veel ühe korra proovi. 

Esiteks – on üsna selge, et inimtsivilisatsioon on katastroofi lävel. Handmaid’s Tale tundub üha enam nagu mingi tõsielusari ning samal ajal on meil võimul kõikvõimalikud lapsesuud, kes alles kliimasoojenemistki eitavad. Soojenemise peale hüppab ju alati välja mõni onu Heino, kes rahulolevalt naerda mökitab, et tal polegi soojema suve vastu midagi ning pärast teda tulgu või veeuputus (aga enne palun mitte). 

Igatahes – varem või hiljem läheb meil elukeskkonna ning sellest johtuvalt ühiskonna mõttes kõik pekki. Paljude tarkade inimeste meelest on isegi nii, et mida varem kõik pekki läheb, seda parem, sest seda enam jääks planeedist midagigi järele, millele uut elukorraldust üles ehitama hakata. See võtab küll natuke hüsteeriliste prepperite hõngu man, aga lühidalt kokku võttes on kliimakatastroof tänaseks üsna selge ja pöördumatu protsess, mida ei muuda paar pillirookõrt või poodi jäetud kilekotti.

Pigem on isiklikule vastutusele rõhumine mingi suitsukate, mis omakorda inimestele seda kliimaärevust tekitabki, sest jätab mulje, et me igaüks võiks maailma ära päästa, kui piisavalt pingutaks. Üsna selgelt tegelikult ei saaks ning pigem jääb üksikisiku tasand ikkagi eneserahustuseks ning püüdluseks mingit kontrolli omada, kui tegelikuks lahenduseks nii suuremõõtmelistele probleemidele.

Rääkimata sellest, et igasugused ühe inimese tasandil ponnistused tunduvad seda mõttetumad, kui kogu masstootmine on endiselt üles ehitatud keskkonnavaenulikult ning kasvõi kõrvalmaja Kalle tellib Aliexpressist virnade viisi odavat kräppi koju, sest “nii odav on ju” – samal ajal kui sa ise 12 aastat vanade saabaste ning takuriidest märsiga ökopoe vahet sahistad. 

Ma ei ütle, et vastutusrikkal tarbimisel poleks mõtet – teen seda võimalust mööda isegi, aga annan endale lihtsalt tervemõistuslikult aru, et mul pole mõtet minna pussitama igaühte, kes poes kahte banaani kilekotti pakib, sest see ka maailma ära ei päästa. 

Igatahes vol. miljon! Nt Guardian ei nimeta toimuvat enam kliimamuutuseks või kliimasoojenemiseks, vaid globaalseks kliimakriisiks.

“We want to ensure that we are being scientifically precise, while also communicating clearly with readers on this very important issue,” said the editor-in-chief, Katharine Viner. “The phrase ‘climate change’, for example, sounds rather passive and gentle when what scientists are talking about is a catastrophe for humanity.”

Üsna masendav kokkuvõte olukorrast on näiteks siin.

Mida see siis tähendab ja kuidas sellise perspektiiviga edasi elada? 

Esiteks on tulevik liiga ebakindel, et üritada üldse ette aimata, kuhu suunda see jenga torn maha kukub. Selles mõttes pole mõtet pikas plaanis üritada “turgu ette ennustada” ning mingi konkreetse stsenaariumi peale panustada.

Kuna me ei tea, millal ja kuidas muutused toimuma ning meid mõjutama hakkavad, saame ainult olemasoleva maailma reeglite järgi edasi mängida, samal ajal endale aru andes, et väga keerulised ajad on tulemas.

Mida see tähendab investeerimise mõttes?

Olen isegi nende teemade valguses kerge kliimaärevuse üle elanud. Ühtäkki tundub kõik lihtsalt nii loll ja perspektiivitu. Mis mõtet on näiteks investeerida, kui maailm niikuinii otsa saab ning süsteem kokku kukub?

No vot, aga samamoodi võib tulla sõda või sa ise noorelt ära surra. Mis siis ikka, elu ongi ebakindel ning kuni me ei tea, mis ja millal saama hakkab, ei saa teha muud, kui elada selle info alusel, mis on praegu olemas. Selles hirmus praegu investeerimata jätmine oleks väga klassikaline kaotuse vältimine (loss aversion), ehk ebaratsionaalne käitumine ennekõike kaotuse hirmus, kui kasude lootuses.

Ekspressi kliimaärevuse artikli lõpus ütles Soome juhtiv kliimaärevuse uurija Panu Pihkala (teoloog, pastor ja Helsingi ülikooli postdoktorant) järgmist:

“Üks mu laps on kuuene, teine neljane. Kui küsida, kas meil ja lastel on lootust, siis alati on lootus. Aga järgmine küsimus on – mida lootus tähendab? Mulle meeldib Vaclav Haveli lähenemine lootusele – lootus ei võrdu optimismiga, vaid see tähendab valmisolekut töötada hea eesmärgi nimel ka juhul, kui pole kindel, et seda saadab edu.”

See võtab väga ilusti kokku ka minu sisetunnetuse sellise ebakindluse teemal. Nagu öeldud, ei saabu muutused üleöö ning ilmselt eelneb piisavalt pikk keeruline üleminek, mille üle saab hetkel vaid spekuleerida. Samas ükskõik, kuidas asjad minema hakkavad, tundub alati parem variant see, et raskete aegade saabudes on tagavaraks mingi väärtuslik vara, mis võib anda rohkem võimalusi.

Jah, võib, aga ei pruugi, sest vara võib ka väärtusetuks muutuda. Samas mida selle kartmine praegu annab? Mitte midagi. Mida ma siis hetkel teisiti teeks – kulutaks veel rohkem ja annaks suurema panuse katastroofi vallapääsule? Parem panustan sellele, et äkki on praegustest otsustest tulevikus abi ning kui pole, on praegu realiseerimata tarbimisrõõm ilmselt viimane asi, mida taga nutta. 

Väiksema tarbimisega harjuda ja praegu oma kohanevat ning ettevõtlikku meelt treenida, ei jookse igal juhul külgi mööda maha.

Mille üle praegu rõõmustada? 

Esiteks selle üle, et elan Eestis, kus on veel pikka aega võrdlemisi turvaline elada. Julma nöögina saavad kliimakatastroofiga esimesena pihta just need (arengu)maad, kes senisest tarbimis- ja tootmispeost ühiskondliku rikkuse mõttes veel osa pole saanudki (ja on seda haavatavamad). Samas on Eesti piisavalt ränga kliimaga, et siia massiline kliimapagulusränne vast niipea pikemalt kanda kinnitama ei hakka.

Teiseks selle üle, et olen juba praegu päris palju reisinud, näinud ja kogenud ning pole seda mingi müstilise tuleviku nimel edasi lükanud. Ühel hetkel ei pruugi see enam võimalik olla, või pole neist sihtkohtadest enam midagi alles.

Kokkuvõttes olen enda jaoks teema raamistanud nii, et tulevik on meile tundmatu niikuinii ja mängin lootusrikkalt neis raamides, mida mõistuse piires hetkel ette näha oskame. Just seetõttu pole ma väga palju pead vaevanud ka oma investeeringute eetilisusega või nende ettevõtete mõjuga keskkonnale, sest ratsionaalse inimesena ei ole ma valmis oma väikeste summade üksikisiku vastutust üle tähtsustama. 

Ootamatult optimistlik oktoober

20191031_174633_00001994825464.png

Septembri kokkuvõtte lõpus ütlesin, et oktoobri osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema. Välja kukkus isiklikus mõttes üks paremaid kuid üldse (vähemalt kuu lõpu emotsiooni pealt) ning rahalises mõttes ka päris jumekas aeg.

Põhjust mingis mõttes poleks, sest tervis lonkab igat jalga nii hullusti, et kujutasin juba selgelt ette, kuidas olematu sissetuleku juures oma päevi kudumise ning raamatulugemisega sisustama hakkan. Kuduma ma isegi hakkasin, raamatuid lugesin ka – rohkem kui varem mõnel aastal kokku. Goodreadsi tänavune skoor on 26 lõpetatud teost ning see vaid kasvab.

Viimastest meeldis väga nt “Range: Why Generalists Triumph in a Specialized World“, mis andis väga tasakaalustava vaatenurga suhtumisele, et eduks on vaja üks valdkond välja valida ning selles väga heaks saada. Muuhulgas tõi see välja, et paljud ülispetsiifilised oskused on justnimelt lihtsasti automatiseeritavad, aga oskus valdkondade üleselt loomingulisi lahendusi välja pakkuda, on nii sügavalt inimlik, et seda peaks endas teadlikult arendama ja väärtustama ning ükski arvuti sellega niipea hakkama ei saa. 

Suurim tervisehäda on olnud häälepaela halvatus, mille diagnoosi saamine mind esiteks rõõmustas vähemalt selles osas, et enamik kuid kestnud hädasid lõpuks mingi seletuse said. Samas takistab see nii hingamist, kui rääkimist, seega väljavaade, et 30-aastaselt kõik jooksud joostud ning jutud räägitud on, tundus pehmeltöelda õudne.

Nimelt mõjutab see elu rohkem, kui esimese hooga arvatagi oskaks, sest koosolekutel osaleda või tunnikeseks sõbraga kokku saada on pingutus omaette, kui lauseid pead lühemaks kärpima, rääkima nii vähe kui võimalik ja lõpuks tuleb kurgust ikka vaid piinlik kriuks. Märkamatult hakkasin vältima igasugust otsesuhtlust peale pereliikmete ning isegi telefonikõnesid, sest see oli liiga kurnav.

Paranemisprognoos? Võib üle minna, aga ei pruugi. Taastumine toimub enamasti poole aasta jooksul, aga kolmanda kuu lõpus ei olnud mul midagi eriti paremaks minema hakanud ning korraks tuli veel hoopis korralik tagasilöök. Nüüd on hääl ja hingamine aga ühtäkki hüppeliselt paranema hakanud, seega lootus on jälle üles kruvitud.

Ma olen kogu aeg tervist kõrgelt väärtustanud, aga sellises olukorras saad aru, kui tõsi see on, et see ongi kõige suurem vara. Ja antud juhul pole tegemist isegi mingi päris tõsise (loe: eluohtliku) probleemiga.

Positiivse poole pealt tähistasime veel päikesekuldses Viljandis oma esimest pulma-aastapäeva ning terve viimase nädala olen külitanud Saaremaal matka-, trenni- ja puhkelaagris. Iga päev algab mitmetunnise matkaga, lõppeb basseinis ning vahepeal jõuan veel kõikvõimalikke kirjatöid pusida. Nimelt hakkas kudumise ja lugemise kõrvalt kaela sadama nii palju lusti- ja muid projekte, et vahepeal pidin osade klientide eest juba redutama nagu kult rukkis, et jõuaks ühed asjad enne tehtud, enne kui järgmised peale tulevad.

Ettevõtte alt sissetulekute suurendamine võtab vaid tuure üles ning kuna mõne pikema projekti eest ei esita ma arvet enne aasta lõppu, siis tean, et tehniliselt tuleks netoväärtuse eesmärk isegi praeguse seisuga täis. Vahet lõpuks polegi, millal konkreetsed laekumised on, aga aina suuremat rõõmu teeb, et sellel rindel liigub kõik vaid ülesmäge. Kliendid on toredad ja teen ainult asju, mis päriselt meeldivad.

Sel rindel on vähem kui aastaga toimunud korralik arenguhüpe – olen õppinud end müüma, paremini kehtestama, juhtima ja kindlasti tundma. Sealjuures väljastasin esimese ise hangitud kliendi arve alles maikuus – see on ju vähem kui pool aastat tagasi!

Tänu sellele rühkis netoväärtus ikka oma teed – endiselt õiges suunas. Portfelli likvideerin muudkui otsast hõredamaks, aga siis ongi hea praegu just netoväärtust, mitte aktiivselt töös oleva raha hulka jälgida.

Kokkuvõttes kukkuski selline kuu välja, millest konkreetsetesse instrumentidesse investeerimise mõttes palju rääkida pole, aga tegelikult kasv ja areng igal rindel üha toimub. Mitmel teemal tahan kindlasti lähiajal pikemalt kirjutada, aga veel mõnda eaga redutan ka selle blogi ees nagu kult rukkis. 😀

This slideshow requires JavaScript.

Säästa raha, säästa keskkonda

toiduraiskamine.png

Segasin omale just köögis kama ja pilk langes paki säilivuskuupäevale, mis möödus kaks aastat tagasi. Sain selle vist 2016. aasta Kihnu Maratonilt, mille auhinnapakis oli suurem kogus selliseid kuivaineid, mida me väga aktiivselt ei söö.

Enne kui keegi nüüd minestusse langeb, siis heade säilitustingimuste korral säilivad kuivained tegelikult kordades kauem, kui pakil märgitud – pasta ikka aastaid ja valge riis praktiliselt igavesti. Kama on üks selliseid asju, mida aeg-ajalt jälle võtad, pakk kunagi tühjaks ei saa ning kuni maitsel midagi viga pole, ei hakka isegi mõtlema, millal see ometi ostetud sai. Lisaks ütlen ausalt, et möödunud aegumiskuupäevaga jogurtit me kohe 3-meetrise kepi otsas tuumajäätmete hoidlasse ei toimeta ning viimase kuupäeva toidu ostmine samuti komplekse ei tekita. 

Igatahes… Täna käis meediast just läbi uudis, kuidas toiduraiskamine on Eestis hoogsal tõusuteel. Inimesed ei oska enam toitu planeerida ega säilitada ning viskavad aastas ära kolm korda rohkem toitu, kui toidupoed.

“…rahaline kahju on kõigi perede peale aastas 63 miljonit eurot. Tooni annavad kahe ja enama lapsega pered, kus aastas sadu eurosid mõttetult kulutatakse. Võrdluseks: toidukauplustes visatakse aastas kasutuna minema 22 miljoni euro väärtuses toidukaupu.”

Hakkasin selle kamapaki peale mõtlema, et meie pere äravisatav toit on tõesti täiesti minimaalne. Haruharva läheb mõni kreeka jogurt või seemneleib (sageli enne tähtaega) hallitama või üksik kurk külmikus mädaks, aga seda juhtub tõesti väga vähe. Oma osa annab hea planeerimine (jah, lapsi meil ka pole), aga samas ka oskus realiseerimist vajavatest ainetest alati midagi kokata.

Tulles nüüd ühe teise artikli juurde, mis mind eelmisel nädalal kergekujuliselt vapustas, on eestlaste sissetulekud laias enamuses ikka väga väikesed. Riina Sikkut kirjutas paljukirutud eluvõõrast pensionireformist, aga artiklist käis läbi ka järgnev info:

Eestis oli 2018. aastal ligi miljon inimesest, kes omasid sissetulekut – palka, töölepingutasu, dividende, pensioni või muud tulu. Tervelt 45 protsendil neist oli aasta keskmine kuine sissetulek väiksem kui 500 eurone alampalk ja pea 80 protsenti teenis alla 1300 eurose keskmise palga.

Kui 50 protsenti leibkondadest omab likviidset vara alla selle aasta miinimumpalga (540 eurot), siis teises pensionisambas on neil 3000-4700 eurot. Teine sammas on olulisim finantsvara 74 protsendile leibkondadest. Vabatahtlikku säästmist seega väga paljudes peredes ei ole. Seevastu toob ka väikese igakuise summa kohustuslik säästmine pika perioodi vältel korraliku säästu.

Kordan üle, peaaegu 80% sissetulekuga inimestest saab seda sissetulekut vähem, kui keskmine palk! Poolte leibkondade likviidne vara on alla ühe(!) miinimumpalga. Tahaks kohe üle kontrollida, kust see info pärineb, aga see on ikka erikuradi vähe.

Samal ajal on leibkondade suurim kuluallikas läbivalt toit. Võib üsna julgelt oletada, et suur osa seda toiduraiskamist toimub ka selles kaheksakümnes protsendis, mitte üksnes jõukamas kahekümnes (pigem võiks suisa oletada, et jõukama otsa planeerimisvõimalused ning -oskused on igatahes paremad ning seda ka toidukorvi osas).

Meie näiteks kuulume sinna Eesti mõistes kõrge sissetulekuga leibkondade hulka ning ikka üritame minimeerida igasugust “kohustuslikku” kulu. Rääkimata siis täiesti mõttetust ja igas mõttes kahjulikust kulust nagu toidu raiskuminek.

Tahtmata olla jälle see säästublogija, kes kaerahelveste optimaalsest äratarvitamisest jahub, siis reaalsus on see, et toit on põhikoht, kust paljud pered kokku saaks hoida ning seda mitte toidulaua arvelt näpistamise, vaid lihtsalt parema planeerimisega. Nagu pensioniartikliski öeldud, annavad nii väikeste sissetulekute ja säästude puhul ka väikesed summad pikema aja peale tohutu efekti. 

Tarkusekuu kokkuvõte (ei saanud targemaks)

20190930_162734_00001137076087.png

Jälle üks kuukene-kullakene mööda veerenud, yada-yada. Pidin lausa eelmisest kokkuvõttest järgi vaatama, millest ma siis ometi jahusin. Hoiatan kohe ette, et september jätkus samal lainel.

Midagi ma juurde ei ostnud, Equinorist sain aga lahti – täitsa okeil ajal, kui kuukõverat vaadata. Muud kulutused? Ikka täispurjes. Auto sai lõpuks ära remonditud, üks eelmisel kuul soetatud tuusik kulutatud, lisaks pidime kõikvõimalikku varustust ostma. Üllatavalt tasuvaks kulutuseks osutus aga… padjakohvimasin.

Oma kohvinarkarlusest pole ma siin ennegi saladust teinud, aga koju mingi spets masina ostmist olime üha edasi lükanud – ühtepidi selle tõttu, et narkarlust kuidagigi kontrolli all hoida, teisalt selle pärast, et ei suutnud masinat välja valida. Igal tüübil on omad hädad.

  • Suure espressomasina jaoks pole meil ruumigi, selle hooldamine tundus liiga suur töö, samuti on mul üks traumeeriv kogemus, kuidas masin kontoris kogu hooldamisest hoolimata seest üleni hallitama läks. Piimavahuga kohvi ma nii väga ka ei armasta, et selle nimel mingeid voolikuid leotada viitsiks. Lisaks siis lausa peaks liigagi sageli kohvi jooma, et oakott kapis ära ei lahtuks.
  • Kapslimasinat olen palju reisidel proovida saanud ja kohv tuleb sealt tõesti hea. Samas iga kord plastkapsel masinasse ning siis minema visata tundub lihtsalt kõlvatu (mitte et Stati topsid kuidagi vähem plasti toodaks, aga ikka).
  • Padjakat olen samuti reisidel testinud ja see ei tooda rohkem jäätmeid, kui tavaline teekott. Mingit lõputut puhastamist nõudvaid salaurkaid sellel samuti pole. Skepsist tekitas ainult liigagi odav hind ja ikkagi kohvi kvaliteet.

Igatahes padjakas meile koju tuli ning tuleb välja, et kui õigest kohast patju osta, on kohv ikka tõesti hea. Kõnekas on ilmselt kasvõi see, et masina kojutoomisest saadik oleme väljas kohvi joonud vast 1-2 korda. Tundub täitsa tasuv ost (nimme ei nimeta seda investeeringuks praegu).

Ettevõtte alt toimus samuti üks kuluralli, aga õnneks laekumised kaalusid selle ilusti üles ja uued arved läksid juba välja ka. Täitsa veereb seal see eluke. Kui tegelt vaevalt pool aasta tõsisema tegutsemisega juba nii veereb, siis mis veel näiteks mõne aastaga saada võib.

Korteriotsingud vaikselt hingitsevad, aga palsam minu hingele oli Mart Kalmu sõnavõtt sel teemal, kuidas turg on arendajate solki täis.

“Ja siis saan ma seal korteris endale 40 ruutmeetrit pimedat esiku soolikat, samal ajal kui laste magamistoad on alla 10 ruutmeetri ja kokku on korter 168 ruutu, siis see on disproportsioon, halvasti elatav, ebamugav korter…”

Kui ikka iga ruutmeeter maksab tuhandeid eurosid, siis tõesti ei taha lihtsalt mingi lolli kasutamatu planeeringu nurgataguste peale kümmet tuhandet peale maksta – hilisematest ruutmeetripõhistest kuludest rääkimata.

Nüüd see tarkusekuul mitte targemaks saamise osa – ma saan aru, et netoväärtuse tõusu ma võiks omal sama hästi kohvipaksu pealt ennustama hakata (kui mul seda enam oleks, ehehehee), sest see kuu võttis see jälle ette üllatusliku hüppe. Ehkki põhjust tegelikult oli pehmeltöelda vähe. Mis seal ikka, ma väga täpselt näpuga järge ajada ei viitsinud, targemaks ei saanud, aga ilus vaadata ikka. Vaadake teie ka.

This slideshow requires JavaScript.

Uue kuu osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema.

LHV aktiivse investori “premeerimine”

teenustasud.png

Nädal tagasi tuli uudis, et LHV premeerib aktiivseid investoreid välisväärtpaberite hoidmise tasu kaotamisega järgmistel tingimustel:

  • investoril on pangas kuni 30 000 euro väärtuses välisväärtpabereid ja
  • ta on teinud mitte-Balti väärtpaberitega viimase kolme kuu jooksul vähemalt kaks ostutehingut.

Siin on ka vastav lause LHV hinnakirjast:

Välisväärtpaberite haldamine Kuus 0,025%, min 2 € (30 000 € ületavalt osalt 0,015%)*
Tasuta kuni 30 000 € väärtusega portfelliga kliendile, kes on viimase kolme kuu jooksul teinud vähemalt 2 ostutehingut välisbörsidel**

Sander Pikkel (LHV maaklertegevuse juht) kommenteerib seda nõnda:

“Aktiivse investori premeerimise haldustasu kaotamise näol idee saime kohtumiselt väikeinvestorite esindajatega, ning oma klientide seas tehtud tagasiside küsimustikust. Mõlemast tuli välja, et investorid soovivad, et järjepidevalt investeerimine oleks nende jaoks soodsam. Kuna turupõhjasid on üsna raske tabada, siis loob uus teenustasu struktuur eeldused ostukulu keskmistamise strateegia veelgi paremaks viljelemiseks.”

Esimese hooga rõõmustasin. Kaks sekundit hiljem mõtlesin, et oot-oot-oot… Teadupärast on ostutehingud välisväärtpaberitega päris kallid ning teenustasu optimeerimiseks peaks neid ostma üpris suure summa eest. Erinevate seisukohtade järgi võiks mõistlik piir alata erinevatest summadest, aga võtame näiteks 1000 eurot.

Nüüd küsime – kui paljudel alla 30 000 eurose portfelliga investoritel on plaan või võimalus osta vähemalt kaks korda kolme kuu jooksul vähemalt 1000 euro eest väärtpabereid? (Ja kui kaua see portfell niimoodi alla 30 000 euro püsib? 😀 )

On nii sage ostmine üldse mõistlik?

Välisväärtpaberite haldamise kuutasu kuni 30 000 eurose portfelli korral on LHV’s lähtuvalt portfelli suurusest 2-7,5 eurot. Ühe 1000-eurose aktsiaostu teenustasu välisturult on 14 eurot (fondid ja võlakirjad on soodsamad). Mastaabisäästu võrdluseks on 500-eurose aktsiaostu teenustasu 12,5 eurot, 2000-eurose ostu puhul 17 eurot. Ja neid tehinguid tuleb ju teha vähemalt kaks tükki kvartalis, et haldustasust pääseda.

Näited: 

  • 15 000 portfelli puhul on kolme kuu haldustasu 11,25 eurot. Ühe 2000-eurose ostu puhul lisandub teenustasu 17 eurot. Tasud kokku: 28,25 eurot
  • Kahe 1000-eurose ostu puhul kvartalis on teenustasu 28 eurot, aga haldustasu ei lisandu. Tasud kokku: 28 eurot 

Jah, kui niikuinii teha mingil põhjusel kaks välisväärtpaberite ostu kvartalis, on haldustasust pääsemine igatahes meeldiv boonus. Kindlasti ei ole mõtet selle “boonuse” pärast tehinguid sagedamini teha.

Kokkuvõttes on see igatahes sümpaatne ilming, aga mõjub siiski natuke ebapraktilise PR-trikina (siia kuluks ära hea väljend, mis on greenwashingu väikeinvestorisõbralikkuse vastand).

Lõikuskuu lõikas korralikult

20190901_143737_0000976656321.png

Näete, oskan ka mina metsik ja ettearvamatu olla – ei teinudki kuu kokkuvõtet kuu viimasel päeval ära! (Selle asemel rääkisin pensionist ja ei hakka ju kahte postitust ühel päeval kirjutama, kui ma muidu kuu aega kordagi nokka lahti ei saa.)

Augusti lõpuks on ka parimad suveilmad kätte jõudnud – pikad soojad päevad, aga mahedad jahedad õhtud kestavad juba nädalaid.  Võtsin pärast ühte eriti pettumusttekitavat kohvielamust isegi oma cold brew jääkohvi retsepti veel käiku. Kuu kultuurielamuse pakkus aga Ugala “Etturid“, mida mängiti suvel Kukenoos küünis. Kui järgmisel aastal korratakse, täitsa soovitan.

Mis siis lõikuskuul raharindel toimus ka? Noh, lõikas päris valusalt otse varadesse. Esiteks laperdas turg ise sinna-tänna. Mis siis ikka, tuleb kainet meelt säilitada ja edasi rühkida.

Teiseks lõikasid planeeritud kulud kodu- ja lustirindelt. Soetasin kinke, mööblit ja tuusikuid nagu igav keskklassi mutt muiste. Vähemalt on nüüd peaaegu uue aastani nii palju lõbustisi varuks soetatud, et neid kulusid rohkem silmapiiril pole.

Planeerimata kulud tabasid mind aga lõpuks autoomanikuna. Olen siin ennegi kiitnud, kuidas mul on maailma parim 15-aastane Toyota junn, mis tahab ainult kütust, ülevaatust ja uusi rehve saada. Ei tea, kas asi on selles, et juuni alguses sõitis üks hurmav roolijoodik mu pargitud junnile täie lauluga tagant sisse või ei venita ka kõige visam junn naljalt päris aastakümneid täis, aga üleöö sai muretust masinast tuldsülgav koletis, kes kasutamise korral oleks lihtsalt põlema läinud. 😀 Ups.

Esimene remondiarve oli viiendik auto hinnast ja ehkki auto pole just eriti kallis, siis ütleme, et kõik rehvid ja ülevaatused lõi see ikka pika puuga üle. Mingi remont jäi veel septembrisse, aga vähemalt praegu see sõidab ning põlema ka vast ei lähe.

Tegelikult oleme uue auto soetamisele juba ammu mõelnud, aga seni mu mõistus tõrkus midagi muud ostmast, kuni vana veel nii hästi teenib. Noh, selle tõrkega on nüüd muidugi korras. 😀 Teiseks mõtlesime järgmise auto törts uuema ning kallima soetada ja liisingusse võtta, aga mulle tundus see kogu aeg vaesusele sõrme andmisena. Järgmisel hetkel on sul iga kuu sadu eurosid püsikulusid lihtsalt auto omamisele ning elad tatar peost suhu palgast palgani nagu keskmine eestlane muiste. Brr…

Õnneks ma üks hetk taipasin, et me otseselt ju ei pea autot liisingusse võtma, vaid võime välja ka osta. Neljakohalise summa piiresse jääks see kulu niikuinii, päris Volvo XC90 poole me ei kiika. Lihtsalt koos korteriostuks valmistumisega tähendab see suuremat ühekordset väljaminekut, milleks peaks ilmselt portfellist rohkem asju maha müüma, aga kokkuvõttes oleks puhtam ja kuivem tunne (aga natuke nagu vaene ka ikka).

Vaikselt harvendan portfelli ridu suvi otsa ning augustis likvideerisin näiteks Starbucksi ära, mis mingitel hetkedel näitab head tõusu ja siis jälle igas suvalises tõmbetuules miinusesse tagasi kukub. Kuna Aasias löövad ka kohalikud kohvihiiud seda kohvimaitselist diabeedipesa pidevalt troonilt, siis ei tundu tulevik nii särav, et sellest kümne küünega kinni hoida. Teisest otsast sain Equinorilt ja LHV võlakirjadelt natuke raha tagasi ka. Ikka on tore.

Suurema korteri soetamise plaaniga oleme tegelikult päris kimbatuses, sest päris õiget asja turul saada pole. Jääb mulje, et teised ostjad on nii uljad või meeleheitel või kogenematud, et ikka kõikvõimalikku soga arendatakse edukalt kvartalite viisi ning sellest lahtisaamisega pole praegu ka probleemi. Oma erisoovidega saaksime minna aga nende arenduste jutule, mis valmivad alles ligi aasta pärast. Ausaltöelda praeguses olukorras ei julge raha vahele panna, et aasta pärast turg veel sama püsib või vähemalt hullult ära vajunud pole. 

Kuklakarvad ajab eriti turri tõik, et kõige kummalisemad tuttavad on taas välja ilmunud investeerimise kohta uurima – need samad, kes neli-viis aastat tagasi kohe saabuvat kriisi ootama jäid. Kui rahvas nüüd uskuma hakkab, et kriisi ilmselt kunagi ei tulegi, siis…

Lõpetuseks – mis see neto tegi ka siis. Isegi tõusis, vana sunnik, kõigist lõikuslöökidest hoolimata. Märkasin nüüd, et seadsin ju omale 2019. aastaks A, B ja C eesmärgid. Mälusse söövis muidugi ainult see suurim.

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

C eesmärk sai nüüd igatahes juba korralikult ületatud. Hurraa. B eesmärk tundub samuti käeulatuses. A eesmärgi saavutamiseks peaks ma hakkama vangerdama juba küsitava väärtusega trikkidega, näiteks arvestama, et kinnisvara hind ka paari aastaga ikka tõusnud on jmt. Ei näe sellel mõtet ja järgmised kuud terendab pigem kehv tõus ees, aga las ta jookseb seal visioonina ees ikka.

This slideshow requires JavaScript.

Kokkuvõttes olen sellises ebamäärases ootusseisundis, midagi juurde ei osta, pigem otsast müün ning heietan niisama oma argimuredest. Pole tänu väärt. Kuumim investeerimisvestluste keskpunkt pidi nüüd niikuinii hoopis Perekooli foorum olema.

Kuidas teil suvi läks? Võib rahule jääda? Ja head teatrisoovitused on ka teretulnud, mul hammas täitsa verel. 

Kui loll peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?

pension.png

Pensionifondide reformist ongi ju veel vähe jahutud, aga ütlen oma kaks sõna ka sekka. Eks odava populismi nimel tehakse igasuguseid lolluseid, aga praegu tundub, et terve ports inimesi määratakse eos ebaõnnestuma (set up to fail). Tagajärgedega peavad tegelema aga kõik need, kellel endal niikuinii ühisest pensionipajast suurt midagi enam oodata pole.

Üks mu geniaalne juuraprofessor esitas kord retoorilise küsimuse: “Kui loll peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?” Antud kontekstis võiks sõna “loll” maha tõmmata ning asendada sõnaga “impulsiivne”. 

Olen siin varemgi kirjutanud, kuidas kahjuks suure osa inimeste aju ei töötagi sellisel viisil, et nad ühekordsetest väljakutsetest või lühikese perspektiiviga hoogtööettevõtmistest püsivamalt oma impulsse muuta suudaks. Samas on ühiskondlikult oluline tunnistada, et sellised inimesed on olemas, mitte süüdistada neid oma geenide või keskkonna tagajärgedes – või luua neile tingimusi, kus nad õnnestuda ei saa. 

Pigem peaks kujundama keskkonda, mis laseks sellistel inimestel endale võimalikult vähe kahju teha. Selleks sobivad näiteks kohustuslikud kogumismeetmed, piirangud (kiir)laenuvõtmisel, miks mitte ka gamification põhimõttel tööriistad eelarves püsimiseks ja ka kogumiseks. 

Näiteks on USAs ja mitmel pool mujal maailmas kasutusel loto põhimõttel toimivad kogumisarved, mis ühest küljest annavad lootuse hoomatavalt kiirele kasule, samas motiveerivad inimeste raha arvel hoidma, sest arvel olev summa on korrelatsioonis n-ö lotopiletite arvuga. 

Jah, rahaprobleemide ja enesekontrolli vahelised seosed on keerulised ning rahaline kitsikus pärsib märgatavalt inimeste võimet pikaajalisi plaane teha ning ellu viia (tekib nõiaring). Siiski võib erinevate uuringute põhjal öelda, et geneetika määrab vähemalt poole inimese enesekontrolli võimekusest ning soodumuslikult madalat enesekontrolli võimet lõputult häkkida või üle kavaldada pole lihtsalt võimalik.

Kui nüüd pensionifondid vabaks lastakse – seda veel praeguseks teadmata tingimustel – on see paljude inimeste jaoks lihtsalt koht, kust küüned mingile summale taha saada. Ja see suur summa pole enamikul inimestel sugugi suur (eriti kui sealt maksud või tagatipuks see riigi poolt sambasse makstud 2/3 maha läheb), aga kuupalgast suurem ikkagi.

Samas kui veerandil peredest pole üldse sääste, kolmandik ei vea palgaga kuu lõpuni välja ning maal elavate 30-45-aastaste (!) hulgas kasvab see osakaal peaaegu kahe kolmandikuni, on kasvõi 1000 eurot peos parem, kui kauge ja hüpoteetiline pensionilisa katusel.

Tagatipuks võib see summa siis hoopis kohtutäituri või inkasso kätte langeda. Kusjuures olukorras on nii palju ebaselget, aga päris huvitav oleks teada, kas teoreetiliselt väljavõetav pensionisammas muutuks sel juhul ka sundtäidetavaks? Ilmselt tuleb õiguslikku segadust ning põnevat praktikat sealt veel mõnda aega.

Jah, ma olen nõus, et praegust süsteemi kritiseeritakse põhjendatult, aga sel juhul tuleks parandada süsteemi, mitte hulk inimesi vanniveega põllu peale visata. Ise ma kõiki siseriiklikke ja globaalseid arenguid arvestades mingi riikliku pajuki peale üldse loota ei julgeks, aga hämmastavalt suur osa seda kõhklemata teeb. Sealjuures puudub neil elementaarne arusaam riigieelarvest või võimetest üleüldse.

Sattusin just lugema ühe pensionäri artiklit, kes hurjutas riiki vanurite puudusesse jätmise pärast ning rääkis sellest, kuidas noored peaks ikka vanad ära toitma-katma. Samuti käib jutust läbi

“Riigi pugemine raha puudumise taha pole mingi vabandus. Probleem on prioriteetides, kuidas raha kasutada. Nii mõnigi uhke esindushoone võiks ehitamata jätta…”

Ainuüksi vanaduspensionäre on Eestis praegu üle 300 000 (kõik muud ülalpeetavad veel sinna juurde). Võtame nüüd ühe keskmise “esindushoone”, mille ehitamise eelarve tuleb tegelikult euroliidu pajast, mitte vabalt jagatavast riigieelarvest – keskmise uue tipptasemel hoone ehitusmaksumus on ca 5 miljonit eurot. Isegi kui seda raha saaks muudmoodi kasutada, jaguks sellest ühele pensionärile umbes 16 eurot. Ja ei, see pole pika aja peale igakuine lisa, vaid ühekordne hind. Selle asemel sambast iga kuu kasvõi 50 eurot juurde saada oleks suur asi.

Samas on inimeste lootused pensionile muidugi suured. Kätte loodetakse saada pea 90% pensionieelsest sissetulekust, reaalseks peetakse umbes poolt ja päriselt on see veel väiksem, ehk 40%.

  • 89% praegusest sissetulekust tähendab praeguse keskmise palga ja praeguse pensionäride arvu korral aastast kulu 4.6 miljardit eurot. Eesti riigieelarve on umbes 11 miljardit…
  • 47% säilitamine palgast (mida inimesed reaalseks peavad) tähendab keskmise palga arvestuses kulu 2.5 miljardit eurot – ehk ikka ligi veerand riigieelarvest.

Ja kuskilt peavad need ravirahad ja teedeehitus ja haridus ja muu taoline ju ka tulema.

Kokkuvõttes peaks praegu igal rindel tegelema sellega, et inimesed seda ise teadvustaks ning oleks loodud tingimused, kus nad end võimetekohaselt kindlustada saaks. Igasugune massiline inimeste ülalpidamine kallis ja ma ei näe kuskilt paremaid päevi tulemas, kus neile suudetaks müstilisel riiklikul tasemel tagada midagi enamat, kui hädapärane ellujäämine. 

Obusenoogutuse kuu kokkuvõte

20190730_114523_0000365755696.png

Juuli on möödas, obene lahkelt investeeringutele ning netoväärtusele noogutanud ning võib jälle kuu ainsa postituse kirja visata (ehehee). Tegelikult on investeerimisega praegu ikka päris passiivsed lood, aga kõigest sellest järgemööda. Enne põikan rahatarkuse vundamendi, ehk heade rahaharjumuste juurde.

Pildike: eelarvevaesed kuu lõpus toidupoes

Abikaasa: Meil oli enne majapidamiskontol ainult 30 eurot järel.
Mina: Kas sa vaatasid seda enne või pärast, kui ma päeval poes käisin? Aa, enne? Noh, siis pole seal enam väga midagi järel.
(vaatab kontojääki ja siis korvis olevaid lihapirukaid)
Mina (dramaatilisel võltssosinal): Su need lihapirukad moodustavad 10% meie kuueelarvest!

Kas gamification ei peaks elu mitte kuidagi… lõbusamaks tegema? 😀

Samas tegin selle kunstliku puuduse tagajärjel omale järgmisel päeval veel kiirelt lõunasöögi tööle kaasa, ehkki midagi mugavalt kaasavõetavat mul külmikus polnud ning igal muul juhul oleksin välja sööma maandunud. Hommikuse pudrukeetmise kõrval viskasin kokku suvikõrvitsa-kana-omleti juustuga (võiks peenelt frittataks ka nimetada) ning jämeda tomativõileiva – ühe hoobiga leidsid rakendust nii maalt toodud suvesaadused kui seisma jäänud võileivamaterjal. Pealelõunase oote olin juba eelmisel õhtul karpi valmis seganud (kohupiim maapähklivõi, kreeka jogurti ning koduse maasikamoosiga). 

Seega ehkki majapidamiseelarve on meil täiesti kunstlik iseenda tekitatud piir rahakotis, ei taha sellest ikka naljalt üle minna. Pressime aga sama summa sisse kõik, mis kuus ette juhtub – olgu selleks või terve ports ebaregulaarseid kulusid alates liikluskindlustusest ja lõpetades sügisesse soetatud tetatripaketiga ning kuu lõpus üritad ikka summaga kuidagi välja venitada (täiesti äärmustesse laskumata, muidugi).

Erilist kulukat lustielu me omale see kuu ei lubanudki – luksuse tipphetk oli see, kui Lahemaal telkimas käimise lõpetasime hommikusöögiga Vihula mõisa hotellis. Ma ütleks, et optimaalne tasakaal kõikvõimalikest elumõnudest kukkus välja. 😀 Muidu käisime niisama igal võimalusel looduses suvetunnet peale laadimas. Lõpuks sain oma jala terveks, aga terve portsu muid hädasid asemele – tervis mängib mingit doominot hetkel, ehk hakkab ühest otsast pudenema ning mõistata vaid, kuhu see välja võib jõuda.

Investeerimislainel on praegu ikka täiesti surnud seis, sest silmapiiril terendab suure(ma) tare ostmine ning peame praegu kõik lahtise raha ka lahtisena hoidma. Nimelt tahame senise kinnisvara samuti alles jätta, mis tähendab, et peame nüüd hoogtöö korras veel ühe kopsaka sissemakse lagedale köhima. Eks köhime ka, aga kuidagi peost-suhu vaesena tunnen end sellest hoolimata. Ilmselt ei pääse ma ka osade investeeringute müümisest.

Iseasi, kui selle tare üldse leiaks, sest turul käib hoogne mikrokuutide arendus, kus näiteks meie praeguse (mitte ülearu ruumika) 2-toalise suurusele pinnale on topitud vähemalt kolm tuba. Väga ei taha ka kujuteldavat 4-toalist osta, et seda siis kohe uuesti normaalseks 3-toaliseks tagasi ehitama hakata. Tüütu. Kinnisvaraturuhala lõpp. 

Päris ilusti tuli ka see kuu dividende sisse (Nike’ilt, Merkolt ning Tallinkilt), portfelli koguväärtus samuti tõusis. Ettevõtte all laekusid arved ilusti ning vaikselt kriban neid muudkui välja ka. Teise käega soetasin omale ühe kaamera, mida ma ammu noolinud olen ja mis just juulis eriti hea soodukaga müügis oli. Just viimasel põhjusel ei julgenud ma netoväärtusest taas suurt midagi loota. 

Kui kõik oma potid ja kukrud ja muud varud kokku lõin, tabas mind aga paras üllatus ning pidin exceli read veel mitu korda üle käima, et kuskil jälle mingi valemiviga sisse poleks lipsanud. Viimase paari kuuga võrreldes oli lõpuks üks kobe tõus, 30 tuhande piir sai ületatud ning seda ühe hoobiga peaaegu kahe tuhande võrra.

This slideshow requires JavaScript.

Näis, mis sellega nüüd aasta teises pooles edasi saab, sest tareostul tekiks jälle suured ühekordsed kulud esiteks kõikvõimalikele teenustasudele, teiseks kardetavasti ka suuremale sisustamisele (kui me just askeedi kombel põrandale pandud madratsi ning tabureti otsas trooniva veekeedukannuga elama ei taha hakata). Samuti võin juba eos korstnasse kirjutada aasta ühe eesmärgi õppelaenu saba tagasi maksta (pole jälle mõtet või nii).

Samas motivatsiooniboosti annab selline hüpe jälle juurde. Loodetavasti saame oma tareplaanid ka varsti lukku, sest sellises ebamäärases ootusseisundis on raske fookust hoida.

Kuidas teil juuli läks? 


Juulikuu rahvapärane nimetus on heinakuu. Seda nimetust kasutavad mitmed rahvad – venelased, sakslased, soomlased, lätlased jt. „Obusenoogutuse kuu“ viitab, et hobune siis kiinide eemaletõrjumiseks üha pead noogutab. (Allikas

Juuni kokkuvõte, ehk tegin oma finantsvabaduspüüdlustes ränga vea

20190630_140920_0000915763444.png

Üks kuu on jälle tulnud ning lati alt läbi läinud. Turg on selline nagu ta on, ehitusveikalsite hinnad on samuti nagu on, seega kasinamat kasvu teadsin see kuu juba oodata. Päris hingetuks ei võtnud, aga midagi hüpata ka pole. Samas pole ma veel käega löönud oma suurele aastaeesmärgile, lihtsalt kasv pole (ja ei saagi olla) nii lineaarne nagu excelisse sisse löödud sai. 

Natuke on mõru meel ainult selle pärast, et ka 30 piirist juuksekarva võrra puudu jäi – samas mõeldes, et ma seda vahepeal aasta eesmärgina kaalusin, on minek isegi hea. Oleks võinud ju mõne elumõnu mõnulemata jätta, aga mis mõtet sellel siis ülse oleks. Kunagi tagasivaates ja pikas plaanis joonistuvad need kõverad hoopis ühtlasemaks niikuinii.

This slideshow requires JavaScript.

Tulles nüüd selle traagilise möödapaneku juurde, mis ma oma finantsvabadusteekonnal teinud olen, siis olge valmis kuulama ühe vanainimese tarku sõnu. Me kõik eeldame, et meil on aega ja tervist, et tänasida mõnusid aastakümnete pärast liitintressi toel kordades rohkem nautima hakata, aga minu praegune hale inimvarju seisund kinnitab, et seda aega ei ole sugugi nii palju.

Laias laastus tundub, et kohe kui 30 kukub, kukub kokku ka kõik see noore hobuse raudne tervis, mida kõik nii enesestmõistetavalt lörtsivad. Mina sealjuures.

Kõlab nagu ma oleks siin vahepeal vähidiagnoosi saanud või midagi? Ei ole, lihtsalt vaevlen juba nädalaid ühe eriti vastiku jalavigastuse küüsis, mis eluisu ära võtab ning igasugused elumõnud samuti, mis ühel või teisel viisil minimaalsetki liikumist hõlmavad (ja kui keegi tuleb ütlema, et söömine ju ei hõlma liikumist, siis jalg kurask valutab ka veel).

Tõlge: ärge tegelege pikamaajooksuga, te jääte vigaseks ja surete.

Tegelikult olen siin päris tõsiselt hakanud mõtlema väljavaatele, et päris suurel osal vanadest inimestest on mingit sorti kroonilised valud. Varem arvasin, et mis seal siis on – kõigega harjub ju. Äkki pika aja peale harjub jah, aga enne jõuab see korralikult ajudele hakata.

Kokkuvõttes ei ole mul möödunud kuust peale selle hala eriti midagi rääkida. Tallinna sadam saatis dividendid ka ära, aitäh! Facebooki rookisin isegi õigel hetkel portfellist välja ning on kõvasti puhtam ja kuivem tunne küll.

Lõpetuseks nimekiri asjadest, millele ma oleks võinud seni elu jooksul kokku kraabitud mammona kulutada, kuni mul selleks veel tervist jagus: 

  1. 23 corgit võtta (ja siis oleks nende söögi- ning hoolduskuludega hoobilt pankrotti läinud).
  2. 30 korda Balil käia (või muus üsna lihtsalt kättesaadavas sihtkohas nagu näiteks ka Nepalis). Või 3 korda Antarktikas käia (kui ühest korrast väheks jääks). Või mõni vahepealne kombinatsioon kõikvõimalikest reisidest. Või üleüldse korralik ümbermaailmareis. Igatahes hullumoodi reisida.
  3. 1,5 tipptasemel proteesjalga osta (teate küll need ulmejalad, millega olümpiamängudel rekordeid joosti).
  4. Pool last üles kasvatada (või vähemalt 0,4 last, sest 2014. aastal maksis lapse üleskasvatamine eestis 60 480 eurot ning vaevalt see odavamaks läinud on).
  5. Osta Rõugesse terve kortermaja.
  6. Toita 2000 arengumaade last kuu aega.
  7. 100 korda Raadi taga võsas glämpida. Lugege vaid: “Glämping pole mingi “käpuli urgu ja silgud pütis, jube palav, rõve külm ja tuul viis katuse minema” ööbimine. 

Nojah siis.