Lugu sellest, kuidas ma IT-ettevõtte kapis ei nutnud

Artikkel ilmus Tartu Ülikooli Ajakirja 2018. aasta oktoobrinumbris uues rubriigis Elukool (jah, kõlab täpselt nagu “Eluülikool”). 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, olen oma senise elu jooksul töö pärast nutnud täpselt ühe korra. Olin just alustanud esimesel päris erialasel ametikohal ühes suures ja tähtsas asutuses ning sunnitud pärast korduvaid viljatuid katseid siseveebile haledalt alla vanduma.

Sain tookord aru, et olin läinud digitaalse talupojamõistusega vallutama asja, mida võis pidada loogikavabaks vaakumiks. See oli omamoodi vabastav kogemus ning võtsin sealt ellu kaasa õppetunni, et uute süsteemide tundmaõppimisele tasub vastu minna täiesti avatud meelega, aga ka valmisolekuga pikalt pusida.

Kerime pildi kiiresti olevikku. Seisan sügise hakul nii kardinaalse erialase ja valdkondliku kannapöörde ees, et kardan taas omandada elu õppetunde peadpidi seinakapis nuttes. Suundun pärast aastatepikkust juristitööd avalikus sektoris hoopis IT-valdkonda oma uut kommunikatsioonikraadi rakendama ning kardan täitsa tõsiselt, kas saan ikka hakkama.

Läbimõeldud produktiivsus

Lohutan end elutervelt, et töötavad ju IT-ski luust ja lihast inimesed, aga lähen siiski esimesele tööpäevale vastu ärevusega. Näen öö otsa unes, kuidas üritan Gruusias ühe mäe otsa ronida, aga erinevalt normaalsetest inimestest alustan ronimist õhtul, mitte päeva hakul, ning olen pimeda kätte jäädes väga hädas. Hommikul end voodist välja käristades muigan mõrult: kas tegemist on mingi metafooriga, mis puudutab minu seniseid karjäärivalikuid?

Mulle on juba enne tööle asumist saadetud 120-päevane sisseelamisplaan iga nädala teemade-tegemiste, iseseisva töö ja kavandatud eesmärkidega. Seetõttu tean ette, et esimesel paaril nädalal on tulemas hulk tutvumiskohtumisi ja -koolitusi ning keegi ei oota minult veel imetegusid. Samal ajal on see selge märk, et minu töölevõtmine on läbi mõeldud ja mõlemale poolele on selge, kuhu töösuhe jõudma peaks.

Esimese päeva suurima elamuse pakub lihtne kümnepunktiline produktiivsuse reeglite kogu, mis on oma tervemõistuslikkuses must valgel kirja panduna lausa jahmatav (näiteks et võimaluse korral tasub kõik palved kolleegile saata kirjalikult, et süvenenud inimest ei segata ja et koosolek on kõige ressurssiraiskavam arutelu vorm).

Mul tekib seda lugedes ühtaegu soe äratundmine ja ebamäärane kahtlus, et mu senine elu on möödunud kerges Stockholmi sündroomis. Kirsina tordil planeerime tiimijuhiga esimese nädala lõpus planeerimist – jah, me planeerime planeerimist! See liigitub järjekordse nohikuelamuse valdkonda.

Esimestel päevadel-nädalatel ei vaimustugi ma mitte niivõrd väga ägedast kontorist, piiritust snäkivalikust või noorest kollektiivist, vaid ennekõike igal sammul ette tulevast läbimõeldud produktiivsusest.

Lisaks eelmainitud sisseelamisplaanile ja ühistöö reeglitele näeb seda nii eesmärgipüstitustes, töö planeerimises kui ka paljus muus. Mõned märksõnad on näiteks PPP- (Progress-Plans-Problems) või OKR- (Objective Key Results) põhimõtted. Nende eesmärk on tagada pidev kiire kohanemine ja eluterve enesekriitika.

Hubane ja uudne kontor

Ägeda kontori juurde kuuluvad muidugi kõik hüved ja vidinad, mida IT-sektorilt tänapäeval oodata võib. Läbi kolme korruse ulatuvatesse ruumidesse pääseb sõrmejälje abil, kõigile on kättesaadav piiramatu kogus kofeiini ja suhkrut, aga ka tervislikumaid snäkke, ning juba esimeselt kohtumiselt väljudes astun napilt mööda ühest malbe olekuga kontorikoerast.

Kontori vaiksemas nurgas peidab ennast ka täiesti füüsiline raamatukogu, mis on täis nii põnevat kraami, et järgmise poole aasta õhtulugemised on kindlustatud. Kõigepealt võtan sealt koju ettevõtte mitteametliku piibli «The Lean Startup», mis esimestel nädalatel aju ülekoormuse tõttu küll kuidagi edeneda ei taha.

Koduse olemisega ruumid on läbi imbunud humoorikatest mälestustest ning kaetud kõikvõimalike siltide, vidinate ja muu avastamisväärsega. Hubast muljet süvendab see, et jalanõusid kontoris ei kanta ning pidevalt käib unise näoga voorimine köögis asuva elulätte vahet – täpselt nagu koduski.

Kuigi avaliku sektori kohta püsib visalt müüt, et seal käib päevad läbi üks kohvitamine, võin praeguseks kinnitada, et IT-sektori kohviarmastusele ei saa see ligilähedalegi. Tagatipuks on siinne kraam umbes kolm korda kangem ja esimestel päevadel kipub mul kruusipõhja paar lonksu alleski jääma, sest käsi väriseb tassi tõstmiseks liiga kõvasti.

Mis puutub töövahenditesse, siis kõik kangelased ei kanna keepe ja kõik IT-inimesed ei kasutagi ainult helendava õunakese logoga sülearvuteid. Siiski valin pakutud variantidest töövahendiks oma elu esimese MacBooki, mille süütuse kaotamine toob esialgu vaid peavalu juurde.

Tunnen end kui mõni eluvõõras vanaema, kes kobistab oma esimese nutiseadmega: «Kuhu ma nüüd vajutan? Oih … Issand, miks see sinna läks? Oih, oih, oih …» Tagatipuks on see sunnik libe nagu luts ja ühel mu kohtumisel tegevjuhiga uisutab rõõmsa lennuga vastu lauanurka. Seepeale räägib tegevjuht muheda loo, kuidas ta kunagi oma esimese läpaka üldse maha pillas, ning elu läheb edasi.

Aktiivsed kolleegid

Kolleegid pole inimkontaktist võõrdunud homogeenne siliconvalleylik IT-poiste kamp, kes päevavalguse või füüsiliste katsumuste peale tuhahunnikuks pudeneb. Nad on lihtsurelikud, seinast seina vanuse, tausta ja ülesannetega.

Üksteisega armastatakse aega veeta – ka pärast tööd bändiproovis, pubis või trennis – ja ettevõtte suurimaks plussiks peetakse just inimesi. Ennast ega elu ei võeta ka ülearu tõsiselt ning kontori eri otsad rõkkavad päeva jooksul pidevalt naerust.

Muuseas, umbes kolmandik töötajatest on naised, keda jagub nii tarkvaraarendajate, raha- kui ka müügiinimeste sekka. Samuti jääb silma-kõrva, et suur osa noori kolleege on ettevõttes töötanud juba päris kaua, nii et sobivad inimesed jäävad siia püsima ning leiavad järelikult piisavalt arenguvõimalusi.

Igal pealelõunal teeme koos aktivistidega kümneminutilise liigutamispausi, mis lööb pea jälle värskeks ja vere liikuma. Alustuseks tegeleme rahulikumate võimlemis- ja kerelihaseharjutustega, aga peagi hakkab sisse eksima ka tõsisemaid trenne – näiteks kasutame ringtreeninguks suuri veekanistreid või teeme koridoris trepijookse.

Ehkki ettevõtte töötempo on kiire, peetakse töö- ja eraelu tasakaalu au sees. Jätkan tööleminekut vanas rütmis ning laekun kontorisse kella 9 paiku, aga esimestel päevadel olen päris üllatunud, kui vastu vaatab alles hommikuselt unine ja pooltühi kontor.

Kuna kirjatööde tegemisel kujuneb sujuvalt minu lemmikkohaks fuajees asuv tugitool, jääb paratamatult silma, et juba enne viit läheb lahti aktiivne sagimine kodu suunas. See ei tähenda muidugi kella pealt pastaka kukutamist kiirematel hetkedel, aga tööd ei mõõdeta ajas, vaid tulemuses. Sageli taban ennast nädalavahetuselgi töömõtteid mõlgutamas või väiksemaid kirjatöid tegemas, sest uus valdkond on lihtsalt nii põnev.

Märkamatu kohanemine

Kohanemine uue valdkonna, äriloogika ning spetsiifiliste mõistetega tuleb tegelikult üllatavalt kiiresti ja vaat et märkamatult. Kolmandal päeval saan sissejuhataval turunduskoolitusel kainestava elamuse, kui esimesed pool tundi loobitakse mind läbisegi kõigi nende lühenditega, mida ma olen pärast ükshaaval läbiguugeldamist alles veerima õppinud.

Õnneks saadab minust kuu aega staažikam pinginaaber kiiresti lingi põhiväljenditega ning suudan kramplikult naeratades vähemalt järge pidada, mis see on, millest ma midagi ei tea. Väikse eduelamusena saan koolituse teises pooles juba mõnest valdkonnaspetsiifilisest naljast aru.

Täielikku newbie-seisusesse ei jää ma aga kauaks, sest juba teisel nädalal satun sisseelamiskohtumisele päris verivärskete kolleegidega ja nädalapikkune edumaa on palju selgem, kui endale enne tundus.

Mõistete otsa koperdan ka andmeanalüütilises osas oma tööst. Esimese hooga lähen peaaegu hulluks Exceliga, kus ma ei saa täpselt arugi, mis info mul olemas on või mida ma kätte üritan saada. Silme ees keerlevad sedalaadi sõnad nagu ARPPU, mis kõlab kui purjus soome mereröövli mörin, aga tegelikult on akronüüm väljendist average revenue per paying user.

Päeva lõpuks on aju nii kinni kui kinni, ent sellest hoolimata üritan end ülesandest jõuga läbi suruda – nagu arvata võib, tulutult. See jääb ka sisseelamisperioodi kõige kapis-nutmise-ohtlikumaks episoodiks, sest hommikul värske peaga saan arvutused juba esimesel katsel valmis.

Kokkuvõttes läheb harjumiseks üllatavalt vähe aega. Esimese nädala lõpus esitlen tiimijuhile PPP-kokkuvõttes ühe saavutusena seda, et ma kapis ei nutnud, nimetades peamiseks põhjuseks vaid kontori avatud planeeringu, ja viskan lõpus nalja, et kapi otsingud jätkuvad.

Ehkki ka kuu aja pärast tuleb uusi asju ikka veel pidevalt peale – ja ilmselt jääbki neljakuise sisseelamisprogrammi lõpuni tulema –, julgen väita, et suurem kohanemine on juba toimunud. Kõigest mõne nädalaga on tekkinud tunne, et minust on isegi kasu.

Olen nüüd omal nahal järele proovinud, et IT-sektorit ei pea kartma ja arenemishuvilisi inimesi on sinna pidevalt juurde vaja. Enamik ettevõtteid on igal juhul nii spetsiifilised, et ideaalselt nende profiiliga sobivaid inimesi polegi võimalik muidu leida, kui ise juurde kasvatada. Samuti on pidev kerge võhiklus kiiresti muutuvas sektoris paratamatus, mida peaks aktsepteerima ja armastamagi. Ennekõike on vaja tahtmist ja pealehakkamist, et pöörata sellele kiire arengu teele.


Mida võhikuna IT-sektorisse sattudes teha tasub?

  • Naerata ja nooguta. Ja siis küsi hästi palju küsimusi. Kõige kohta. Kogu aeg. Mina pidasin oma sisseelamisplaani kohta isegi konspekti, kust siiamaani on väga hea räägitut üle korrata.
  • Loe kõike. Päriselt. Loe kõike, mida kätte saad, nii ettevõtte, konkreetse töö kui ka sektori kohta üleüldiselt. Kas mäletad kooliaega, kui koju jõudes tuli kodutöö veel otsa? Umbes nii võikski elada. Ideaalis võiks huvi enesearendamise ja valdkonna vastu olla nii suur, et see jääbki harjumuseks, aga algus on kindlasti topeltintensiivne.
  • Mõtle kogu aeg. Kuigi levinud müüdi kohaselt pidi inimene tavaliselt kasutama 10% oma ajust, valmistu esimestel nädalatel kasutama 120%. Tunne, et aju hakkab pärmitainana kohe kõrvadest välja paisuma, on täiesti loomulik (ja see võib mööda minna, aga ei pruugi).
  • Ära unusta tarbida piisavalt vedelikku. PS! Kohv ja kokakoola ei anna su kehale vedelikku, vaid kuivatavad ajurakke veelgi. Ja kui tuju väga ära läheb, siis mõtle, millal sa viimati sõid. Maslow’ püramiid, eks ole.
  • Guugelda häbenematult kõike. Alguses on guugeldamissagedus umbes iga teine sõna, mida sa loed või kuuled, aga see normaliseerub üsna kiiresti. Kolleegid on tõenäoliselt ka ise samas olukorras olnud ja aitavad hea meelega.

Krõõt

TÜ õigusteaduse (2013) ja kommunikatsioonijuhtimise (2018) magister

Pulma(kulu)de mammutpostitus: ootused vs reaalsus

pulmad.png

Erinevates artiklites nimetatakse pulma üheks elu stressirohkeimaks sündmuseks ning antakse rahulikult soovitusi, kuidas oma pingeid taluvuse piiril hoida ja “elu ilusaim päev” kuidagi üle elada. Tänaseks võin kinnitada, et see ei pea nii olema. 

Veidi üle poole aasta tagasi kirjutasin oma ülipopulaarse postituse “Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad” ning nüüd on plaanid ellu viidud ja aeg teha kokkuvõtteid. Lühiülevaade logistikast järgmine.

  • Aeg: 12. oktoober
  • Toimumiskoht: Pärnu ja Soomaa
  • Külalised: kõige lähem perering, kahe peale kokku 7 inimest
  • Paaripanek: Pärnu Linnavalitsuses
  • Ööbimine ja pidusöök: Hedon Spa (2 ööd) ja restoran Raimond
  • Päevakava:
    6:30
    äratus ja jooksutiir, hommikusöök, kleit selga ja minek
    8:00-10:00 pruudi meik ja soeng
    11:00-12:30 pildistamine Soomaal
    14:00-14:30 tseremoonia
    15:00 pidusöök (tõusime lauast kell 20 ning jõudsime veel spaasse)
    ca 23:00 uni juba niitis

Olen juba ammu öelnud, et kõige lollikindlam aeg pulmi pidada on sügaval sügisel, sest siis saab ilm vaid positiivselt üllatada. Ei tahaks küll midagi ära sõnuda, aga mul on ammu kahtlus, et olen kuidagi ilmataadi erilise soosingu alla sattunud. Ajal, kui meie pidasime oma sügispulma, langesid õues sajanditepikkused soojarekordid ning Pärnu rand nägi välja kui talvine Lõuna-Portugal – sinised lained soojas õhtupäikeses pehmelt rannale rullumas.

Siinkohal patsutan tunnustavalt õlale ka mineviku minale, kes päevakavasse ülitäpselt õhku sisse jättis, mistõttu meil igal pool meeldivalt veerand tunnikest varuaega jäi. Meil olid autosse ka hädaabisnäkid jmt tagavara ostetud, et jooksu pealt midagi ampsata jõuaks, aga saime näiteks pildistamise ja tseremoonia vahel päris rahulikult minu vanemate pool kehakinnitust võtta. Samuti jäi tseremoonia järel aega, kui saime toast läbi käia, lilled ära organiseerida jne. Pole midagi öelda, väga tark tüdruk oli see preili Krõõt. 😀

Gerrysulp (6)

Talvel hõiskasin esimese hooga, et sellise minipulma korraldamine on ainult broneerimise vaev ning pärast esimesi viperusi see suures osas nii ka läks.


Kes ja mis lõpuks valituks osutusid

Kleit: Salong Manna Couture

Manna salongi teavad ilmselt kõik tartlased ning nende nõela alt tulevad iga aasta ka päris mitmed Vabariigi aastapäeva kleidid. Kleidi õmblemisega oli kogu korraldusest ka kõige rohkem aja- ja närvikulu ning seda ette teades oleksin suhteliselt standardses mõõdus inimesena ilmselt pigem poodi läinud. Samas tuli kleit lõpuks imelus, minulik ja väga mugav – saab ikka istuda, astuda ning kõhu ka täis süüa. Pilte vaadates ma ei kujutaks isegi ühtegi muud värvi ette, kui sinine, seega kandmisrõõmu jätkub erinevalt valgest kleidist nüüd vaat et elu lõpuni.

Gerrysulp (5)

Meik ja soeng: Maria Indermitte

Igapäevaselt piirdub minu enda meik väga vähesega ning pidulikul puhul… teen sedasama igapäevast lihtsalt veidi hoolikamalt ja viskan maksimaalselt paar lainerijoont ka näkku, kui lainer just juhuslikult ära pole kuivanud. Salongis olen kogu elu jooksul lasknud meiki teha ühe korra, mis oli üsna õudne kogemus, sest lõpptulemus oli võõras, tegi suisa koledamaks ning tagatipuks oli meigikord näos nii raske, et isegi paar tundi sellega veeta oli väga ebamugav. Seetõttu kartsin põhjusega, et ennast kehva krohvitöö tõttu päev otsa kehvasti saan tunda.

img_20181012_100117_4461797410803.jpg

Ideaalis soovisin välja näha nagu mina ise, aga ilusam (kes ei tahaks), ehk võimalikult maitsekas ning loomulik nii välimuselt kui enesetundelt. Mõned meikarid teevad küll kvaliteetset tööd, aga kõik kliendid on lõpuks ühtemoodi Kardashianiteks kontuuritud või sobiks tulemus pigem kluppi kui rabapildistamisele.

Sõbranna soovitusel jõudsingi Maria juurde, kes esiteks oli nii armas ja vahetu inimene, et kahe tunni sütel istumise asemel läks aeg lausa lennates (mulle valmistavad muidu mingid salongis smalltalkimised parajat piina). Samuti oli lõpptulemus täpselt see, mis ma lootsin ning veelgi enam! Heast tööst on parim näide vast see, kuidas külalised ei saanud päeva peale enne aru, et mulle on pool kilo kunstripsmeid külge poogitud, kui ma seda ise ütlesin. Tundsin ennast tõesti nagu oleks lihtsalt kõik mu parimad küljed välja toodud. Samuti oli kõik väga püsiv ja loomuliku tundega.

Tagatipuks oli Maria ateljee Pärnu südalinnas täielik helevalge esteetiline elamus vaatega peaväljakule (mis minule ennekõike küll terve rea Võidupüha maratonide finišiga seondub). Seega kui keegi Pärnu kandis iluvõlurit otsib, julgen tõesti väga soovitada.

Fotograaf: Gerry Sulp

Gerry elav ja originaalne käekiri jäi mulle sotsiaalmeediast juba ammu silma ning postituse juures olevad fotod kõnelevad ilmselt enda eest. Tegime alguses portsu perepilte ning jäime siis eraldi ilupilte ka tegema – aega kulus kokku poolteist tundi. Tegemist on alles esimese portsu tiiseritega, aga nende hulgas oli juba ausaltöelda rohkem imelisi võtteid, kui me oleks üldse lootnud kokku saada. Kuigi oleme täielikud pildistamisvõhikud, siis nii profi käe all polnud poseerimine küll mingi vaev (ja sealhulgas sai ta hakkama ka meie suhteliselt hüperaktiivse koera jäädvustamisega).

Gerrysulp (7).png
Koer all vasakus nurgas

Majutus ja pidusöök: Hedon Spa ning Restoran Raimond

Tallinnast ja Tartust väljaspool on väga häid hotelle Eestis üsna vähe ning Tartu-Pärnu suhtes loogilises asukohas jääbki sõelale vaid Pärnu (nüüdseks on Viljandis avatud ka Park Hotell, mida täna ka kindlasti kaaluksime). Soliidsema õhustiku ja tõeliselt hea restoraniga mereäärseid hotelle on seal omakorda kaks – renoveeritud Rannahotell ja üsna uus Hedon Spa. Kuna me Hedonis polnudki veel koos käinud ning seal on tõesti eriliselt mõnus atmosfäär ja restorangi alati tasemel, jäi sõelale just see. Kõige soodsam on broneering teha läbi kodulehe ning sel juhul ootab saabumisel toas kingitusena ka vahuvein.

Pidusöögiks tellisime grupimenüüst kolm käiku, millele lisandus tervitus- ja vaheampse veel omakorda kolm tükki. Toit on Raimondis tõesti suurepärane ning isegi käigud, mille osas ma ise just ootusärevusest hundirattaid ei visanud (näiteks loomaliha, sest ma üleüldse pole suurem asi lihafanatt), olid lõpuks väga maitsvad. Õhkkond on pidulik, aga mõnusalt sundimatu. Juba nende leivavalik on selline, et nad võiks seda assortiid eraldi kaasa müüma hakata. Lõpuks istusime restoranis üle viie tunni, sõime-jõime, vaatasime merele ja tundsime ennast lihtsalt hästi.

Hedon.png
No vaadake seda leiba! Carb heaven!

Tseremoonia: Pärnu LV

Valisime tseremooniaks kohaliku perekonnabüroo ning jäime sealse “teenindusega” väga rahule. Miinuspoole pealt asub Pärnu Linnavalitsus endises polikliinikuhoones, mille peale vennaga korra elevusega heietama kukkusime, kellel ikka mitu korda siin mõnda põskkoopaloputust tegemas on käidud. Nimetasimegi seda algusest lõpuni naljaga suguhaiguste kabinetiks, sest kõlavad koridorid ja diivanilaual ootavad pereplaneerimisvoldikud just sellise tunde tekitasid. Veel pruutpaaritoas õiget aega oodates oli täpselt selline tunne, nagu ootaks arsti juurde protseduurile pääsemist. Samas olid ametnikud kõik väga armsad, paaripanija kõneles lühidalt ja ilusalt ning kõigil jäi sellest asjatoimetusest kena elamus.

Reis: Filipiinid, Kermit Siargao surfikuurort

Valisime pesitsuspaigaks ühe Siargao nimelise vähemtuntud saarekese, kus õnneks vulkaane pole, aga taifuunid möllavad seal küll iga natukese aja tagant. Pärast kõigi broneeringute tegemist sain küll aru, et mu elukaaslane (köhöm, mees/abikaasa/teinepool) korraldas endale mesinädalate nime all surfipuhkuse. Minu eelmise sügise kokkupuuted lainete ning surfilaudadega olid üsna järsud (et mitte öelda jalustrabavad), ehk sain lauaga umbes viiskümmend korda vastu pead ja pidin peaaegu ära uppuma. Eks mul on nüüd võimalus paar nädalat ookeaniga taastutvust teha või oma hipsterbangalo ees niisama raamatut lugeda.

Gerrysulp (1)


Mis see kõik maksma läks?

Mäletatavasti viskasin pärast abieluplaani lukkupanekut esialgse eelarve kiirelt excelis kokku ning ületasin pika varuga kohe nelja tuhande euro piiri. Reaalsuses jäime sellest piirist hoopis allapoole ja summast moodustab omakorda poole reis (mille me ausaltöelda oleks niikuinii ette võtnud). Täpsuse huvides mainin ära, et reisikulude hulka ei ole arvestatud neid kulusid, mis me seal veel tegema hakkame (toit ja meelelahutus), sest tegemist on nii soodsa kohaga, et meie igapäevasest elamiskulust kodumaal see eriti ei erine.

Kui veel arvestada, et osasid riideid-jalatseid jmt kulusid oli niikuinii vaja, võib peaaegu 2/3 neist kuludest tegelikult jooksvateks liigitada. Puhtalt selle sündmuse keskseid kulusid oli vast 1500 euro eest – peamiselt riigilõivud, fotograaf, majutus, sõrmused ning muidugi pidusöök (sh ka jootraha).

Screen Shot 2018-10-12 at 22.24.43.png
Pulmakulude jaotus

Tahaks küll öelda, et kulude jaotuse pirukas peegeldab hästi, mida me elus väärtustame, aga selle järgi ma armastan reisida, süüa ning iseennast. Mis polegi iseenesest vale. 😀

Screen Shot 2018-10-12 at 22.09.52
Kulude ootused vs. reaalsus

Millega ei osanud kohe arvestada:

  • Filipiinide siselennud – Filipiinide pealinnast looduse rüppe saamiseks peab igatahes lisatransporti kasutama. Kuna valisime avastamiseks üsna eksklusiivse saarekese, lisas sinnasaamine piletitele veel mitusada eurot (kahe peale).
  • Reisikindlustus – võttes arvesse taifuune, omajagu keerukat logistikat ning tõenäosust laine/surfilaua/meduusi/rolleri/millegaiganes näopeksu saada, tundus reisikindlustus elementaarne valik. Esialgsesse tabelisse ma seda torgata ei taibanud. Kulu inimese kohta samuti saja euro kanti.
  • Riigilõivud – oskasime arvestada vaid abiellumise lõivuga, aga tegelikult tuleb mul ju kogu oma dokumendipakk ümber vahetada. Eriti nörritav on uuesti maksta juhiloa eest, mille alles suve alguses kätte sain. Tagatipuks on selleks vaja kokku ajada hunnik muid dokumente ja kirjutada sada avaldust. Võiks ju oodata, et E-Eestis tuleb rahvastikuregistri andmete muutumisel värskele abikaasale automaatne teavitus: “Palju õnne abiellumise puhul – siin on teile uued dokumendid” – ideaalis kingitusena tasuta, aga kasvõi mingi soodsama paketihinnaga. ID-kaardi, passi ja juhiloa kulu kokku ligi sada eurot. Korra kaalusin viimase vahetamata jätta, aga siis tuli meelde, et vahepeal sõidan ju välismaal ka – jah, isegi Riia on ju välismaa.

Millele lõpuks raha ei kulunud:

  • Peaaegu kogu peigmehe kraam – meestel on ülikonna ostmine ikka mõnus ühekordne investeering küll – pärast oled iga piduliku ürituse jaoks hoobilt valmis. Kuna hästiistuv komplekt oli olemas, ei hakanud me lihtsalt ostmise pärast uut ka soetama. Käisime küll poes särke-lipse vaatamas, aga midagi kutsuvat silma ei jäänud. Ainsaks kuluks jäid uued kingad, mida oli igatahes vaja ning leidsime ka need hooajalõpu soodukaga väga mõistliku hinna eest.
  • Pruudi kingad – esiteks arvasin, et see sündmus on paras põhjus omale ühed tõeliselt head ja mugavad pidulikud kingad osta. Lõpuks ei viitsinud ma sellega väga tegelda, midagi imelist iseenesest ka ette ei jäänud ning kuna pildistamine oli õues, otsustasin kleidi alla panna olemasolevad ilusad poolsaapad. Tagantjärele täielik vedamine, sest kingadega oleks ma rabas pildistades lihtsalt ära uppunud.
  • Pruudikimp – esialgu viskasin selle excelisse, aga pärast oli see jälle üks asi, mis ei tundunud oluline. Ei kahetse ka, sest pildistamisel pidin niikuinii kahe käega kleidisaba hoidma. Lisaks tõid külalised nii palju lilli, et nägin selle kuhjaga välja nagu mõni õhevil gümnaasiumilõpetaja.

Millele kulus oodatust märkimisväärselt vähem:

  • Sõrmused – paarikuine antropoloogiline sõrmusevaatlus tuvastas, et ainus kindel ning aegumatu kuju on ikka kõige lihtsam klassikaline kuldne rõngas. Iga vähegi moevoolust kantum stiil võib mõne aasta pärast juba päris iganenud mulje jätta. Samuti oli kõige lihtsam sõrmus ka kõige mugavam ning just sellistega me poest ära tulimegi (valimisaeg kümme minutit).
  • Majutus – esimese hooga plaanisime ööbimiseks sviidi võtta, sest millal siis veel. Täpsemalt asja uurima hakates selgus, et merevaatega sviitides pole Hedonis suurt muud eelist peale eraldi elutoa ning suurema rõdu – isegi vanni mitte. Kuna ka tavatoad on seal üsna ruumikad ning toas vedelemise aega meil palju ei jäänudki, võtsime siis rõõmuga merevaatega Superior toa ja hoidsime pea pool raha kokku. Kuninglik on Hedonis viibimine niikuinii alati – näiteks ootas meid tseremoonialt hotelli saabudes toas (veel üks) vahuvein koos hotellipoolse tervitusega.

Mida teeks järgmine kord teisiti?

Nali naljaks, aga tegelikult midagi ei teeks. Ma ei jõuaks vist kokku lugeda neid kordi, mil me viimaste kuude jooksul vastastikku õhkasime, kui hea see on, et me suurt pulma ei teinud. Saime täpselt nii pingevaba ja mõnusa päeva nagu tahtsime ning võib öelda, et lootused said isegi mäekõrguselt ületatud. Muidugi oli isegi nii väikse üritusega korraldamisstressi, millest puhkamiseks jätsime pulma ja reisi vahele paar päeva hingamisaega. Nagu näha, jõudsin sellega isegi värsked muljed kirja visata.

Lõpetuseks soovitan kõigil pulma korraldades realistlikult läbi mõelda, mis iseendale kõige olulisem on ja siis täpselt nii tehagi. Mul pole mingeid illusioone, et just abielu sõlmimise päev peaks olema elu ilusaim päev, aga kindlasti ei tohiks see olla stressirohkeim päev. 

Gerrysulp

Karjääriredel on surnud, ehk ole iseenda karjäärikorraldaja

karjäärist.png

Mu blogi püsivamad lugejad on ilmselt aru saanud, et veetsin viimase aasta parajas erialases identiteedikriisis. Nimelt suutsin enne 30. sünnipäeva omale juba teise eriala omandada, mis esialgse lõbuõppimise asemel päris tõsiseks ja kutsuvaks valdkonnaks osutus. Samuti hakkas senisel (ning sealjuures esimesel tõsisel) töökohal täituma aukartustäratav minijuubel ja igas mõttes oli aeg muutusteks küps. 

Kuna ma ise ka päris täpselt ei teadnud, kuhu ma kalduda tahan, suutsin muuhulgas läbi lugeda hulga karjäärijuhtimise teemalist kirjandust, tegin erinevaid teste (mis on sulle töös oluline, mis on sinu tugevused, milline pitsa sa oled jne), vahepeal hankisin omale isegi mentori (kes ka seda blogi loeb, tsau), koolis pidin niikuinii võtma professionaalse eneseanalüüsi kursust jne, jne. Täielikust kompotist puuduvad vaid Pendli-Endel ning naiseliku väe avamise laager. 

Tänaseks olen oma teise magistri õnnelikult ära lõpetanud, vahetasin kapitaalselt nii eriala kui valdkonda ja tähistan oma uuel IT-sektori kommunikatsioonitööl kohe teise kuu täitumist. Kuna vähemalt minu sõprus- ja tutvusringkonnas on erialased eneseotsingud praegu kuum teema (ilmselt on see mingi ebamäärane veerandelukriisi ilming), panen mõned (sajad) read oma mõtetest ka kirja. 

Karjäärist rääkides kiputakse siiani sageli kasutama karjääriredeli metafoori. Olin isegi üsna vaimustunud “The Power of Starting Something Stupid” raamatus toodud soovitusest enne redeli tippu turnimist kindlaks teha, kas see üldse sinu jaoks õige redel on. Ehkki selle mõttega nõustun siiani, ei saa tänapäeva karjäärist enam sugugi nii lineaarsel kujul rääkida, sest eluaegse töökoha ajad on möödas ning inimese eluajal jõuavad juba tööturul nõutavad ametid mitu korda välja vahetuda.

Näiteks Sheryl Sandberg nimetas “Lean In’iskarjääri pigem laste ronimisväljakuks (jungle gym), kus saab liikuda üles, alla, kõrvale, diagonaalis jne. Üks teine endine Googler samastab karjääri hoopis nutitelefoniga, kuhu igaühe enda asi on erinevaid “äppe laadida”, ehk oskusi, huvisid ning kõrvalprojekte lisada. Viimane kõlab sarnaselt ülikoolis kasutatud kujundiga oma tööriistakohvri täiendamisest, ehkki tööriistakohver juba iseenesest on keskmise noore jaoks paras võõrkeha (nagu käiks sinna unustusse vajuvate aegade kivikirved) ja äppide laadimine arusaadavuselt isegi õnnestunum.

Igatahes võib eeldada, et oma erialase tee kujundamisel pole meil kellelgi enam selget teed ees ning turvalist elu lõpuni välja vedavat plaani polegi võimalik teha. Täpselt nagu elukohad, elukaaslased ja kõik muu on muutumas üha ebapüsivamaks, võib ka elukutsevalikul lähtuda täpselt sellest, mis sinu huvid ja vajadused selles hetkes on, samal ajal silmanurgast ka nähtavat tulevikuperspektiivi silmas pidades. 

Tee endale selgeks, kuhu sa jõuda tahad

Karjäärivalikuid arutades hakkab mul alati kõrva kriipima, kui küpsed inimesed ei oska töökohavalikul välja tuua ühtegi muud määravat faktorit peale palganumbri. Muidugi oma esimest erialast tööd otsides ei pruugigi noorel tegelikult aimu olla, mida ta teha tahab või – vaat et olulisemgi – teha ei taha ning elamisväärne sissetulek on ainus arusaadav kriteerium.

Samas teatud sissetulekutest alates (kui me räägime sellisest üsna mugavast paari tuhande eurosest palgast), ei ole tegelikult väga vahet, kas palk on paarsada eurot sinna või tännapoole. Palju olulisem on see, kui väärtustatu ja väärtuslikuna end tunda, mida on võimalik korda saata, mis tundega tööl käia, kas aega-energiat jääb üle ka eraeluks jne. Seega tee omale selgeks, milles sa oma edu mõõdad ning mida tegelikult töölt ootad. On võimatu liikuda edasi, kui sa ei tea, kuhu sa liikuda tahad. 

Ise šoppasin tööturul üsna laia kaarega, sest puhtalt mu oskuste ning tausta rakendusvõimaluste ring oli tegelikult väga lai. Fokusseerimise huvides piiritlesin esiteks ära, millistes asutustes/ettevõtetes võiks olla a) mu huvidele vastavaid töökohti, kus b) palka ka makstakse. Lisaks lähtusin kaalutlusest, et c) mu tööoskused võiksid olla väärt nii Eestis kui välismaal.

Üllatus-üllatus, siseriiklikul tasemel juristimine või avalik sektor neist viimast ei paku – eriti ametnikutöö puhul on ainus variant Brüssel (või mõni analoogselt igav Kesk-Euroopa bürokraatiameka), mis pole just unistuste täitumine ei potentsiaalse tööiseloomu, kliima ega elukalliduse poolest. Kirsiks tordil võiks tööoskused d) olla rakendatavad nii iseseisvalt kui kaugtööna, et näiteks mu ainus võimalus välismaal leiba teenida poleks Austraalias arbuuse korjata. 

Eelnevaid tingimusi sõnastades jäi valik hoopis kitsamaks ning sain hoopis täpsemalt ja teadlikumalt kandideerimisi sihtida. 

…ja ole eesmärkide sõnastamisel aus

Kui sul tegelikult ei ole muid huvisid ega ambitsioone peale selle, et tahaks võimalikult vähe tööd teha ja optimaalselt hästi teenida, siis tunnista seda endale ning otsi vastav koht. Siiski tundub mulle raske uskuda, et inimese soov ongi üldse mitte midagi teha. Pigem kõlab see nii, et mõnel muul tasandil jääb parajasti baasvajadustes vajaka ning prioriteedid (sel hetkel) mingi eneseteostuse või ühiskondliku kasuni ei ulatugi.

Mõtle, kuidas oma huvisid ning tugevusi ühildada tööturu vajadustega

Kuna see on siin siiski suuremal määral rahablogi, julgen eeldada, et enamik inimesi soovib oma töö eest ka palka saada. Kuigi raha iseenesest on halb eesmärk ja ainult raha lootuses näiteks eriala valida päris libe tee, on see erinevate suundade kaalumisel siiski kõva argument. Nt kirjutamishuvi puhul on suur vahe, kas olla maakonnalehe või meelelahutusportaali klikimeister või panustada hoopis sisuloome- või kommunikatsioonisuunale. Seega tasub üsna ratsionaalselt ja kainelt hinnata, millised huvid ning tugevused võiks tööturul hinnas olla ja mida peaks tegema, et hinnas püsida või veelgi enam hinda minna. 

comfortable.jpg

Väärtuslike karjäärioskustega kursisolek ning pidev enesetäiendamine on oma karjääri planeerimisel olulised abimehed. Näiteks polnud pooled täna tööturul kõige nõutumad oskused kolm aastat tagasi isegi edetabelis. Tehnoloogia areng on kõiki valdkondi pea peale pööramas ja uudishimu ning õppimisvõime lähevad üha enam hinda. Tahtmine ja oskus kiiresti kohaneda on võti, et tööturul väärtuslikuna püsida. 

Ei tasu ka karta, et kõik oleksid pidanud programmeerima õppima juba hiljemalt eile, sest kõige rohkem on hinnas tehnoloogiliste ja n-ö “pehmete” oskuste hübriidid. Näiteks matemaatilis-analüütilised oskused kombineerituna protsesside parandamise või müügivõimega on rakendatavad nii IT-s, personalitöös, turunduses, müügis kui avalikes suhetes. Seega ehkki tehnoloogiline pädevus on ja jääb nähtavas tulevikus hinda, tasakaalustab seda näiteks tugev kommunikatsioon ja muud “pehmed”, aga samuti olulised oskused.

…aga ära arva, et selleks on lõputult aega

Ehkki ma tahaks loota, et kunagi pole hilja oma erialase turuväärtusega tegelema hakata, on kahjuks reaalsus see, et kriitiline aeg sissetulekuid kasvatada on 20ndates ja 30ndates ning 40ndates saabub juba platoo. Erinevate välismaa uuringute järgi saabub naiste palgatipp 38-aastaselt ja meestel 48-aastaselt. Kohalikus kontekstis lisandub (kirsiks soolisele lõhele) tugev vanuseline diskrimineerimine – siinsel tööturul saab karjääriredelist allakäigutrepp juba 40ndates.

Vajadusel tuleb ka samm tagasi astuda 

Tulles tagasi karjääriredeli metafoori juurde, toob see kaasa ka ettekujutuse, et kõik sammud peaksid toimuma ühes tõusvas suunas. Vahepeal võib pikaajalises plaanis olla targem astuda samm kõrvale, diagonaalis või üldse tagasi. Kuna inimesele on niigi loomuomane lühiajalises perspektiivis mõtlemine, pole kaugena tunduva tuleviku nimel n-ö tagasi minna kerge. Lisanduda võib hirm enda või teiste silmis läbi kukkuda.

Minultki on küsitud, kas ma siis kahetsen esimest erialavalikut või nimetatud teises sektoris otsast alutamist riskantseks sammuks. Samas ei muuda karjääripööre ju eelmise valdkonna elukogemust olematuks või kõiki omandatud oskusi väärtusetuks. Juura on igatahes suurepärane elus hakkamasaamise baasharidus ja miski ei takista mind sinna vajadusel ka tagasi minemast. 

If you're offered a seat on a rocket ship (1).png

Ära astu tabureti otsa

Lisaks n-ö sisenemispalgale tasub alati võimaluste piires hinnata potentsiaali nii enesearengu kui sissetulekute mõttes. Mõned asutused või sektorid on rohkem taburet kui redel – sisenemisel teeb ühe pika sammu, aga jäädki sellele tasemele või funktsiooni lõksu.

Ammuta ebakindlast olukorrast hoopist kindlust

Üks hiina vanasõna ütleb, et ära karda aeglast liikumist, vaid karda paigalseisu. Ehkki ideaalse variandi või “kindla” valiku ootuses tundub kõige turvalisem püsida ühel kohal, on ka mitte millegi tegemine valik, milles peituvad omad ohud. Seevastu mõistliku aja tagant töökoha vahetus annab juba iseenesest julgust (saangi hakkama!), värskendab kohanemisvõimet ning selgema pildi oma väärtusest tööturul. Tagatipuks võib regulaarne töökohavahetus võib isegi kiirema palgakasvu anda. Kuna kohanemisvõime on tööturul hinnas, tasub seda musklit pidevalt ka töös hoida – kui praegune koht seda ei paku, võibki abi olla uuest algusest ning enesetõestamisest.

Planeerimine on juba pool võitu

Kokkuvõttes ära lase karjääril endaga juhtuda, vaid haara härjal sarvist. Ehkki elu muutub, mullid lõhkevad ja riigikorrad kukuvad, oled nähtavas perspektiivis teadlikult oma võimalusi hinnates kulgejatest ees niikuinii. (Vana hea jooksutsitaat – no matter how slow you go, you’re still lapping everyone on the couch.)

Kelle nägu on loomupärane investeerimisjumal

Ütlen etteruttavalt ära, et mängisin tükk aega mõttega panna käesoleval postitusele clickbait pealkiri: “Investeerimine on tõesti meeste ala, sest keskmine investor teeb seda üsna halvasti”. Nagu isegi näete, mõtlesin selles osas ümber, aga ütlen etteruttavalt ära ka seda, et käesolev postitus on üldistav ja meelega kergelt provotseeriv. Samas tuginevad ka (statistilised) üldistused teatud laiematele trendidele, mille osas ei mängi mingit rolli, kas mina, mu mees, mu naabrimees või mu vanaema naabrinaine neile üldistustele personaalselt (ja soopõhiselt) vastab. 

Erinevate uuringute järgi on ammu selgeks tehtud, et naised on tegelikult meestest paremad investorid – nad on kaalutlevamad, kauplevad vähem, suudavad investeeringuid rahus hoida ja nii nende säästmisvõime kui portfelli tootlus on keskmiselt meeste omast parem. Sellest hoolimata peetakse investeerimist pigem meestemaailmaks, mille kõrval “naisinvestorid” on mingi nišiklubi, mida omaette nurgas nohistades ajada.

Kasutaja Man who has it all foto.
“Meesinvestorid” (Man who has it all)

Ilmselt kõik on kuulnud ka sellest uuringust, mille kohaselt kandideerivad naised töökohale vaid siis, kui vastavad sajale protsendile esitatud nõuetele, samas kui meestele piisab kandideerimiseks veidi enam kui poolte tingimuste täitmisest (ca 60%). Nüüd jäi mulle ühes naiste vähesest investeerimisest rääkivas artiklis ette järgmine lause:

a lot of women shy away from investment because they feel they lack specialist knowledge (link)

Ühtäkki haakis mul ära, et äkki on neil nähtustel samad põhjused – naised eeldavad, et nad peavad millegagi tegelemiseks juba valmis eksperdid olema. 

Image result for maths gif

Samal ajal mehed juba ongi iseenda lemmikeksperdid igal alal. Näiteks armastavad meesteadlased oma seisukohti kinnitada tsitaatidega… iseenda varasematest uuringutest. Ehkki inimestele on loomuomane pidada end kõikvõimalikel aladel keskmisest võimekamaks¹, on see muidugi levinum meeste seas, kes ennast selle väljendamisel ka tagasi ei hoia. Viimast nähtust iseloomustab värvikalt tõik, et selle aasta alguses lisati mõiste “mansplaining” ka Oxfordi sõnaraamatusse.

Screen Shot 2018-10-01 at 21.24.17.png
(of a man) explain (something) to someone, typically a woman, in a manner regarded as condescending or patronizing (link)

Hea näide enese (valjuhäälselt) keskmisest paremaks pidamisest on erinevates investeerimisgruppides ja -blogideski kohatav enesekindel laiamine stiilis “kui kavatsete leppida *vaid* turu keskmise tootlusega, siis…” (sest *mina* seda küll teha ei kavatse ja teie kõik olete lollid). Iroonilisel kombel on vana tõde, et keskmine investor võib turu keskmisest tootlusest vaid unistada ja juba selle saavutamine ongi tegelikult keskmisest kõvasti parem tulemus.

Tulles tagasi isehakanud eksperdistaatuse juurde, on see põhimõtteliselt klassikaline taatootev nõiaring:

  1. naine mõtleb, et investeerimiseks on vaja seda juba eelnevalt väga hästi vallata;
  2. investeerivad mehed ülehindavad oma võimekust ja ei kõhkle seda ka välja näidata;
  3. naine saab kinnitust, et “kõik teised”, kes investeerivad, ongi sellise taseme eksperdid, millise kindluseni ta kunagi ei küüni;
  4. korda ad nauseam.

Nagu juba mainitud, siis positiivse poole pealt läheb investeerimiseni jõudnud naistel meestest käsi märgatavalt paremini. Kui sa tahad investeerida nagu supernaine, tasub silmas pidada pikka perspektiivi, jõudsalt säästa ning mitte üritada turgu üle mängida. 

Your money is like a bar of soap. The more you handle it, the less you’ll have. (Gene Fama Jr., a famed economist)

Tulles pika-pika (ja mu seni ilmselt kõige viideterohkeima) ringiga tagasi tööle kandideerimise juurde, peetakse selle üheks võimalikuks lahenduseks seda, et naistel pole vaja rohkem enesekindlust vaid rohkem infot, kuidas elu tegelikult käib. See tähendab, et kui pool elanikkonda mängib tegelikult teiste reeglite järgi ja sealjuures pimedast enesekindlusest noore jumala kombel blufib, on parim võimalus tagasi mänguväljakule pääsemiseks see bluff läbi näha.

Metafoorideta kinnistav lühikokkuvõte: a) investeerimine pole loomupäraselt meeste ala, b) kui üldse, siis pigem vastupidi, c) mehed lihtsalt usuvad, et nad on selles keskmisest paremad/targemad/ilusamad ja ei karda seda usku välja näidata. Seda tasub ilmselt igaühel endale meelde tuletada, kes loomupäraste investeerimisjumaluste seltskonnas end aeg-ajalt ebakindlalt kipub tundma. 

Olete nõus või lükkate ümber? 


¹ “Kõige otstarbekamalt on siin maailmas jagatud mõistust. Igaüks arvab, et temal on seda küllalt.” J. Galsworthy

September, lihtsalt september

20180928_204249_00011528321561.png

Päevade lühenemisega muutub kuukokkuvõtete jutt siin ka aina lühemaks, sest see kuu ei juhtunud raharindel lihtkeeli öeldes mitte muhvigi. Oleks ma vähemalt hullumoodi laristanud – näiteks netoväärtuse eesmärgist jälle alla löönud – tekitaks see natukenegi põnevust, aga üldiselt elasin lihtsalt igavat elu. 🙂

Image result for nothing to see here gif

Kuu sai alguse reisil ja jätkus siis ühtses tempos korraliku töörabamisega, sest prioriteet nr 1 on endiselt uuel kohal sisseelamine. Kõndisin just reedel töölt (või noh, selleks hetkeks juba trennist) koju ning mõtlesin, et olen oma uue eluga ikka jube rahul. Hea tunne on ennast päev otsa optimaalselt pingutada, pidevalt õppida-areneda ja samas tunda, et sinust on aina rohkem kasu. Ja hea tunne on oma loominguline pool täielikult valla lasta, ideid genereerida ning siis täpselt nii kiiresti ellu viia, kui ise tegeleda jõuad.

Pea möödaminnes jooksin veel Tallinnas maratoni, tähistasime koera teist sünnipäeva ja käisin nii suve viimasel kanuumatkal kui rattamatkal. Lisaks sattusin tänu ühele blogilugejale esimest korda mastermind gruppi. Trenni tegin maratonieelsele ja -järgsele mõõnale vaatamata ka üle 20 tunni. Isegi raamatuid jõudsin lugeda. Mõnus ja tegus kuu. 

Investeeringud olid see kuu tasakaalus – sisse ei läinud midagi ja välja ka ei tulnud. 😀 Kuna püha pulm ning aasta pikim reis on järgmine kuu, kasvatasin veel igaks juhuks rohkem puhvrit. Mingeid investeerimisalaseid hingepiinu või kahtlusi mul ka pole – kõik toimib kuskil tagaplaanil, mida igavam, seda parem. Vahepeal lihtsalt vaatan, et mõni rida on punane või roheline ja… siis elan rahuliku südamega edasi.

Neto läks ka ilusti oma teed. Oktoobrikuu lõpuks üle järgmise joone ei põruta, aga liiga palju puudu ka ei jää. Naljakas mõelda, et järgmise kuu kokkuvõtet teeb siin juba üks proua ning ülejärgmise kuu kokkuvõtet 30-aastane varakeskealine proua. 😀 Plaanis on pulmakulude expectation vs realityst ka korralik kokkuvõte teha.

Kuidas teil kuu läks? Sama vaikselt või viskas põnevust ka sisse? 

Screen Shot 2018-09-28 at 20.50.53.png

LUGEMISVARA: Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley

raamatupäis (2)

Püstitasin endale aasta alguses Goodreadsis eesmärgi lugeda aastaga 20 raamatut, millest jäin maha juba paari esimese kuuga, kui koolilained veel hoogsalt üle pea käisid. Lohutasin ennast ettekujutusega, kuidas mul pärast lõpueksameid meeeeeletult vaba aega tekib ning jõuan kõik pooleli- ja ootelolevad teosed lõpuks läbi närida (hahahahaa, new job, who dis). Igal suvalisel hetkel on mul pooleli umbes 5-10 erinevat raamatut, millest mõned, tõsi küll, käsil juba aastaid ning ilmselt peaks neid jätkates alustama uuesti algusest (hellõu, “Argumentative Indian”, mis läks käsiloleva lugemisvara riiulisse 2016. aasta valentinipäeval näiteks). 

img_20180922_1308362001953528.jpg
Pidu meie tänavas

20 raamatut iseenesest ei kõlagi kuigi muljetavaldavalt, aga eks see oleneb ka žanrist, mida üldse lugeda. Mingeid kiireid ja/või õhukesi pehmekaanelisi ilukirjandusüllitisi jõuab läbi vuristada ühe õhtuga, samas kui “Thinking, Fast and Slow” on vähemalt minu tutvusringkonnas ka kõige võimekamatel võtnud terve igaviku. Praeguseks on minu aasta skoor 10 raamatut ja sedagi vaid tänu ühele haigena läbiloetud Minu-sarja raamatule ning antropoloogilisest huvist laenutatud isaseks olemise käsiraamatule. Vallutamist ootab aga lisaks lugeri igikeltsale ka terve erialane raamatukogu uuel töökohal, seega õhtutesse tegevust jagub. 

Viimase nädalavahetusega sain paralleelselt joone alla tõmmatud suisa mitmele lugemisvarale, mis riburadapidi ka siin kajastust leiavad. Neist esimese leidsin Financial Times’i 2018. aasta parimate äriraamatute nimistust ja ehkki see pole raharaamat, on tegemist ühteaegu asjaliku ning kergestiloetava teosega, mida tasub kasvõi meelelahutuslik-hariduslikus võtmes läbi lugeda – “Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley“. 

Nagu pealkirigi (ja kaanepilt) viitab, on raamatu fookus tehnoloogiasektori meestekesksusel ning üritab selgitada, mis on selle ajalugu, tänapäev ja tulevikuohud. Väga pikalt räägitakse muuhulgas Silicon Valley matšokultuurist, kus ärilõunaid peetakse stripiklubides ning sotsialiseerutakse sekspidudel. Seal hakkab jälle mängima vana hea kui-mees-on-täkk-on-naine-l*ts stereotüüp, kus naistel lihtsalt pole võimalik võita: kui nad taolistel üritustel ei osale, jäävad nad tehingutest kõrvale, kui osalevad, arvatakse neist halvasti.

Brotopia: Breaking Up the Boys' Club of Silicon ValleyEhkki tegemist on raamatu kõige “müüvama” osaga, olid minu jaoks põnevaim ülevaade tehnoloogasektori kujunemisest ja igapäevast üleüldiselt. Läbi naiste loo kirjeldamise saab lugeja ka näiteks ladusa üldpildi erinevate tehnoloogiahiidude sünnilugudest, äritaktikatest, töökultuurist jne. 

Näiteks Susan Wojcicki lugu, kelle garaažis sündis Google ja kelle otsimootori turunduspotentsiaali puudutavad ideed kindlasti aitasid kaasa selle peadpööritavale edule. Praeguseks on ta YouTube’i CEO ning kolme lapse ema ja ütleb, et just perekohustustega toimetulek on temast parema juhi teinud. Tööl on ta väga-väga keskendunud ning prioritiseerib halastamatult. Ta ei saa enda ega ettevõtte aega raisata problemaatilistele projektidele, mistõttu lükkab ta kõrvale kõik, mis aeglaselt kasvab. “Need ei jõua kuhugi. Ma keskendun suurtele ideedele ja me teeme need kohe ära.”

Vast kõige põnevam on põhjalik selgitus, kuidas IT-sektor nii meestekeskseks kujunes – selle taga pole mingid soolised eelsoodumused, vaid lihtsalt loll juhus, mis nüüd tekkinud stereotüüpe aastakümneid taastoodab. 

Kus kõik pekki läks

Nimelt oli esimeste arvutite programmeerimine ja nendega töötamine naiste pärusmaa ja seda reklaamiti suisa toonases Cosmopolitanis põneva uue karjäärivaldkonnana (kes pole veel näinud, soovitan sellel teemal “Hidden Figures’it” vaadata näiteks). Samas nagu paljude “naistetöödega” ikka – kui see hakkas hinda minema, imbusid karjääripõllule ka mehed. Murranguliseks sooliseks pöördeks sai IT-sektori tööjõu vallas 60ndate keskpaigas koostatud programmeerijate värbamise profiil, millele eelnenud uurimistöös uuriti 1378t programmeerijat, kellest vaid 186 olid naised. 

Selle meestekeskse valimi põhjal järeldasid uurimust läbi viinud austet (mees)psühholoogid, et valdkonnas ennustavad edu a) soov lahendada erinevaid (matemaatilistest mehaanilisteni) probleemülesandeid ja b) programmeerijatele ei meeldi inimesed, s.o on nad on rohkem huvitatud asjadest kui inimestest. Tagantjärele puuduvad igasugused tõendid, et antisotsiaalsus on kuidagi korrelatsioonis arvuti- või matemaatikaoskustega, ent kehvad sotsiaalsed oskusted on selgelt korrelatsioonis… meesnohikutega. 😀

See vildakatel alustel koostatud värbamistööriist läks kiirelt kasvavas sektoris laialdaselt kasutusele ja elab oma elu tänaseni. Antisotsiaalsete joonte otsimine värbamisel tõi kaasa nohiku-hegemoonia ning levis kõikjale alates koolidest ja konverentsidest ning lõpetades töökohtade ja ülemustega. Kui teatud tüpaažiga nohikud saavutasid kriitilise massi, muutus see üldlevinud narratiiviks, mida popkultuur (filmid, sarjad jne) omakorda taastootma hakkas. See tähendab, et ühest (ebaõnnestunud) värbamisuuringust tekkinud stereotüüp on muutunud isetäituvaks ennustuseks.

Tänaseks on see stereotüüp läbi mitme põlvkonna nii sügavalt juurdunud, et keegi isegi ei kahtle selle paikapidavuses. Arvutitest ei saanud poiste teemat seetõttu, et poistel oleks mingid loomupärased soodumused, mida tüdrukutel pole. Suur gümnaasiumiõpilastega tehtud uuring näitas, et noortel naistel on vajalikud oskused poistega samal tasemel, aga neil on nende oskuste rakendamiseks vähem enesekindlust. Uurijate järelduste kohaselt on peamine erinevus poiste ja tüdrukute arvutikasutuses seotud justnimelt stereotüüpide ja internaliseeritud soorollidega. Selle põhjal saavad aga soolise eelsoodumuse kuulutajad indu juurde ning vastav käitumine kodudes, koolides jne kinnistab tüdrukute usku, et arvutid pole “nende teema”.

Muuhulgas on see terved põlvkonnad naisi kõrvale tõrjunud ka inimkonna ajaloo suurimast rikkuse loomise sektorist. Neil on seal raskem töötada, ise äri alustada, investoritelt rahastust saada jne, jne.


Kui keegi tahab kiiret lühiülevaadet selgelt tõestatud soolistest eelarvamustest IT-sektoris, on hea alustamismaterjal erinevaid uuringuid koondav artikkel Mediumis, kus toodi välja valik alateadlikest soolistest eelarvamustest:

  • Identsete äriideede väljapakkumise (pitch’i) puhul eelistasid investorid meeskandidaati – vastav suhe 68% ja 32%. Meeste esitused olid naishäälega esitatud pakkumistest investorite hinnangul veenvamad, loogilisemad ning faktipõhisemad.
  • Olulise teadusasutuse juhtiva koha töökonkursile esitatud fiktiivsetele avaldustele pandi juhuslikult meeste ja naiste nimed. Meesnimega “kandidaadid” olid komisjoni hinnangul kõvasti kompetentsemad ning värvatavad (hireable), samuti pakuti neile võrdväärsete fiktiivsete naiskandidaatidega võrreldes kõrgemat palka ja rohkem mentorlust.
  • Mehed ja naised kauplesid identse käsikirja alusel uue töökoha tingimusi. Kõrgemat palka küsinud naisi peeti vähem kenadeks inimesteks ning arvati, et nendega on keerulisem töötada. Mehi kauplemise tõttu halvemas valguses ei nähtud.
  • Psühholoogia õppetoolile saadeti juhuslikult mehe- või naisenimega märgitud kandideerimisavaldused. Nii mees- kui naisvärbajad eelistasid identsete avalduste puhul selgelt meeskandidaati.
  • 248 eduka tehnoloogiasektori töötaja arenguvestluste ankeete uurides selgus, et isikuomaduste kriitikat tehti 85% naistele ja ainult 2% meestele. On naeruväärne eeldada, et 85%-l naistel on isiksuseprobleemid ja meestel on need vaid 2%-l.

Sotsiaalseid oskusi on IT-s vägagi vaja

2017. aastal lahvatas Google’is skandaal, kui üks nende programmeerija kirjutas memo, milles ütles, et naised ongi kehvemad programmeerijad, sest keskenduvad rohkem inimestele, mitte asjadele, on sotsiaalsemad, loomingulisemad jne, mis kokkuvõttes teeb neist halvemad programeerijad. Põhimõtteliselt kordas ta seda sama vildakat stereotüüpi, mida võib pidada ajalooliseks nurisünnitiseks.

Sellele vastas üks teine (mees)Googler, kes ütles, et too programmeerija ei mõista ei sugu ega programmeerimist ennast. Ta küsis juba iseenesest valesid küsimusi, kui pidas hea programmeerimise eelduseks inimpõlgurist tehnilise töötaja stereotüüpi. Pool-aspergerist suhtlemisvõimetu programmeerija kuvand on juba selles mõttes kahjulik, et külm ratsionaalsus ning tehnilised oskused on olulised vaid programmeerimise õppimise juures. Programmeerija töö on tegelikult lahendada “päris maailma” probleeme ning see nõuab alati inimeste mõistmist. Kui keegi eedab, et ta saab end selles töös inimestest ja tunnetest distanseerida, on ta asjast väga valesti aru saanud.

Kokkuvõttes võib igaüks koodi kirjutada, aga kõige raskem osa tööst on mõista, milline see olema peaks, mis on eesmärk ja mis on selle saavutamiseks vajalik. Programmeerimine eeldab just koostööd ning empaatiat nii kolleegide kui klientidega, ehk vägagi palju neid “pehmeid” omadusi, mida sealt stereotüüpselt tõrjutakse. 

Miks see pole ainult “mingi naiste mure”

Seda, et naised ei jõua IT-sektorisse, nimetatakse küll ühiskondlikuks, koolisüsteemi, vanemate või tüdrukute-naiste endi probleemiks. Ehkki raamat keskendub konkreetselt soopõhistele stereotüüpidele, on IT-s rängalt alaesindatud kõik vähemusgrupid (rassiti jne). Samal ajal on tehnoloogia pea peale keeramas kõikvõimalikke majandusharusid põllumajandusest ja tootmisest kinnisvara ning rahanduseni. Meie lähituleviku reaalsuses on isesõitvad autod, liitreaalsus ja tehisintellektid, aga hetkel ähvardavad olla nende kõigi algoritmidesse sisse kirjutatud soolised eelarvamused. Või noh kõik eelarvamused, kui programmeerijad on valdavalt noored vallalised vähese empaatiaga suhtlemisvõimetud valged düüdid.

Silicon Valley kujundab väga otseselt inimkonna tulevikku ning mitmed tõsised nohiku-hegemoonia viljad on juba käes. Näiteks on juba praegu terved valdkonnad sihikule võtnud laste psühholoogiliste nõrkuste ärakasutamise ja eesmärk on luua keskkondi, mida nad iga kell päris elule eelistaks. Keskmine lapsevanem isegi ei kujuta ette, milline teaduslik kahurvägi tema lapse sihikule on võtnud ning isegi seda teades on lapsi meid kõikjal ümbritseva digimaailma eest raske kaitsta. Sisuliselt võib see tähendada terveid (või peaks just ütlema mitte-terveid) tulevasi põlvkondi, kes ei suuda ega tahagi pärismaailmas funktsioneerida.

Õnneks puhuvad vargsi vastutuuled just tänu sellele, et Silicon Valley nohikud jäävad samuti vanemaks, saavad ise lapsi ning tunnetavad lõpuks seda vastutust, mis nende toodete kasumlikkusega kaasneb. Aga sellest, et praegused võidumehed üritavad ka teisi mõista, kindlasti ei piisa.

Google’i VP ütleb järgmist: “Kui robotid hakkavad maailma juhtima või selles vähemalt väga suurt rolli mängima, ei tohiks mehed neid üksi programmeerida.”

Facebooki COO Sheryl Sandberg: “Kui sa kirjutad koodi, võid sa mõjutada paljusid inimesi. /…/ Kõik otsivad järgmist Bill Gates’i, Steve Jobsi või Mark Zuckerbergi. Otsitakse selget mustrit ja nad keegi ei näe välja nagu sina või mina.”

Lõpetuseks meenutan ühte uuringut, mille järgi on inimestel kalduvus victim-blamingule, sest nad üritavad maailma endale ausaks ja arusaadavaks mõelda ning tahavad uskuda, et ise kõike õigesti tehes ei juhtu sinuga halbu või ebaõiglaseid asju. Samuti ei taha pahatihti keegi tunnistada, kui tal elus edasijõudmiseks mingi varjatud eelis on olnud ning armastatakse kõik võidud kirjutada iseenda teenete ja õigete valikute arvele.

Kokkuvõttes jõuan tagasi selleni, et pole oluline, kas, kes ja kui palju üksikisiku tasandil mingis ebavõrdsuses süüdi on. Otsese pahalase puudumine ei tähenda automaatselt, et kõigi süütute tegude summa õiglane on. Kahjuks tähendab see ka seda, et nende mehhanismide väljajuurimine on keeruline ja aeganõudev protsess. Igatahes väärib tõsiselt järelemõtlemist, millist tulevikku me endale soovime ja kes selle koodi kokku hakkavad kirjutama. 

30 päeva väljakutse – tulemuste kokkuvõte

30 (1)

Otsustasin siin mäletatavasti augusti lõpus oma elumõnudele tehtavaid (emotsiooni)kulusid üles märkima hakata, et näha, kui palju ma tegelikult neid “ah vahel ju võib” kohvitopse või muud meelelahutust tegelikult näppu haaran. Märkamatult ongi kuukene mööda saanud ja aeg jälle kokkuvõtteid teha.

Pean möönma, et head metoodikat nende kulude arvestamiseks ma lõpuks paika ei saanudki, mis minu jaoks näitas taas ilmekalt liiga detailse kulude jälgimise mõttetust. Täpsuse nimel peaks hakkama vist praktlisteks- ning lustisõitudeks kulunud kütusepaagitäit ka kilomeetrite osakaalu järgi juppideks jagama ja/või lahutama sellest odavaima alternatiivse transpordivahendi kulu.

Minu poolt läksid ühte patta nii reisil või laiskusest väljas söömised, suvepikendus Vahemere ääres kui maratonitripp Tallinna. Kusjuures alles kuu aega varem oleks pilt ilmselt kõvasti nutusem tulnud, sest vahetasin just enne eksperimenti töökohta ning kontoris on käepärast kõikvõimalikud snäkid ja hea kohv (lisaks töötempo selline, et näksimismõtteid ei jõuagi eriti tekkida). Ilma selleta oleks nädala sees mingeid emotsioonioste ilmselt hoopis sagedamini ette tulnud.

Punasega on märgitud nädalavahetused ja riigipühad.

1. päev 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
2. päev – null
3. päev – null
4. päev – null
5. päev7,65 käisin tuttavaga kohvikus ja võtsin koduteel veel eduka nädala puhul kaks tükki lemmikkooki kaasa
6. päev2,20 teel pulma kange cappuccino
7. päev3,30 enne jooksu kange cappuccino (põhjuse leiab vist alati) ja pärast jooksu tanklast kiire snäkk (suht vajalik kulu, aga mitte päris tanklapoe hindadega)
8. päev – null
9. päev – null
10. päev – null
11. päev132,40 reisil söömine-joomine, transport hotelli, majutus
12. päev34,75 reisil söömine-joomine, laevasõit kahe linna vahel
13. päev27,20 reisil söömine-joomine, ühistransport jne
14. päev25,70 reisil söömine-joomine, lennujaama parkla
15. päev – null
16. päev6,50 peedimahlad maratoniks, Kalevi poest hunnik šoksi
17. päev – null
18. päev – null
19. päev – null
20. päev54,40 kohv, rongipilet Tallinna, majutus, lõuna, õhtusöök
21. päev25,50 kohv, lõunasöök, õhtusöök, rongipilet Tartusse
22. päev3 koogid kohvikust
23. päev – null
24. päev17,21 coca, näts, vidin kolleegi koerale, lilled koju ja õhtune kinoskäik
25. päev1,61 coca ja näts
26. päev – null
27. päev18,5 kohv, rongipiletid, pasta ja kohv GMP restoranis 
28. päev1,99 kohv 
29. päev8,8 kohv + supp töö ja trenni vahel toimunud kohtumisel
30. päev – null

KOKKU: 372,91 eurot

Kokku võib selle mustri võtta vist laulusõnadega, et cappuccino lõhna peale tõuseb päike, mina ka. Summa ei tulnud mulle tihedat üritustegraafikut arvestades just üllatusena ja ma ei oskagi öelda, kas seda on palju või vähe. Samuti on selgelt näha kulude tõusu nädalavahetusel (kus küll peaaegu iga rida algab sõnaga “kohv”), millal me aktiivselt viimaseid suveilmu kasutasime ning käisime teises linnas pulmas, reisil, maratonitripil ning rongiga rattamatkamas. 

Nagu juba öeldud, on kulusid vajalikeks ning elumõnudeks tegelikult päris raske klassifitseerida. Näiteks kütusekulu on meie puhul küll 90% elumõnu ja 10% transpordivajadus, sest peamiselt kulub see nädalavahetuste trippidele. Samas tabelisse ma tankimist ei kandnud kordagi. Samuti on raske piiri tõmmata söömisel, sest lihtsalt tervislikuks söön-et-elada toitumiseks on ilmselt palju kasinamat toidulauda vaja, kui me harjunud oleme. Või kui reisil olles süüa, ei saaks seda tehniliselt kõike elumõnuks panna, sest sööma peab ju ikka.

Kokkuvõttes ma selle eksperimendi jaoks käitumist kuidagi ei muutnud (peale kulude telefoni märkimise) ja kulutan üsna ühtemoodi kogu aeg, ehkki suvel on kulusid alati rohkem ning talvel saabub paras vaikelu. Pigem sain jälle kinnitust, et olulisem on üldine stabiilne säästuprotsent, sest kui suure säästuprotsendi kõrvalt endale ka päevadesse võimalikult palju elu optimeerida, on see ju puhas võit. Parem siis rohkem vaeva näha kohustuslike kulude kokkutõmbamisega, kui koonerdada asjadelt, mida sa tõeliselt naudid.

Kas te keegi katset kaasa ka tegite? Kuidas läks? 

LEI-nimeline koiliblikas väikeinvestori portfelli kallal

LEI.png

Teadupärast peab käesoleva aasta algusest endale ettevõtte alt investeerimiseks esiteks registreerima LEI koodi, ehk rahvakeeli järjekordse euroliidu nuhtluse, mille ümber eelmise aasta lõpus ning selle alguses päris palju lokku löödi. Eriti negatiivne üllatus oli see kõigi jaoks, kes väikses mahus kõrvalsissetulekud ettevõtte alt maksueelselt kasvama lootsid panna, aga nüüd ähvardab kopsakas teenustasu selle mõttekuse lihtsalt ära nullida.

Mul endalgi seisis üks juriidiline keha riiulis juba mõnda aega, sest täiskohaga töö ning kooli kõrvalt polnud mul aega sellega lihtsalt tegeleda ja eelmises töökohaski olid kõrvaltegevuse nõuded keskmisest veidi rangemad. Vahepeal on võrrandisse aga lisandunud LEI koodi nõue ning minusuguse ühisrahastusskeptiku jaoks võimalused üsna ahtakesed – maksad või lased rahal seista. Nii jõukur ma ka veel pole, et seisva rahaga näiteks hobikorras kinnisvaraarendajaks hakata.

Isegi kui otsida soodsaim teenusepakkuja, jääb esmakordne kulu ikkagi vähemalt 70 euro kanti ning pikendamisel 50 juurde. Loota küll võib, et tulevikus hinnad veidi langevad, ent praegustesse arvutustesse on seda ennatlik sisse kirjutada. Milline võiks siis olla minimaalne mõistlik investeering, et koodi tasu tootlust ära ei sööks? 

Arvestades seda, et väärtpaberiostu, -müügi ja vahel ka hoidmisega kaasnevad samuti teenustasud, ei tahaks LEI koodi osakaalu aastas üle 1% kindlasti lasta. Esimesel aastal tähendab see siis vähemalt 7000 euro eest investeeringuid ning pikendamise korral järgnevatel aastatel ca 5000 eurot.

Mida aga teha, kui investeeritavad summad selleni ei küüni? Juhul kui plaanis on teha vaid pikaajalisi osta-ja-hoia tüüpi investeeringuid ning osta pigem harvem, võib kasulik olla koodi taotlemist hajutada. Väiksemate summadega toimetades tasub niikuinii ka ostude jaoks suuremad summad koguda, et ostu-müügiga kaasnevaid tasusid optimeerida.

Klassikaline “kui sa investeerid 3000 eurot aastas 30 aastat ja tootlus on 5, 6 või 7 protsenti aastas” tüüpi graafik: 

Capture.PNG
Kontrast polegi nii silmatorkav, aga madalama ja kõrgema tulemuse vahe on umbes 100k ja 50%

Kui näiteks plaanidagi ostusid sooritada aastase intervalliga, saaks koodide taotlemist hajutada kasvõi nii:

  1. aasta kogud kapitali 
  2. aasta alguses taotled koodi, investeerid kogutud kapitali ära, kogud aasta aega veel ning investeerid selle aasta lõpus ära
  3. aasta kogud kapitali 
  4. aasta alguses taotled koodi, investeerid kogutud kapitali ära, kogud aasta aega veel ning investeerid selle aasta lõpus ära
  5. korda ad nauseam 

Selle süsteemiga tuleks praeguses hinnakirjas koodi aastaseks kuluks ca 35 eurot aastas, ehk 3000-4000-eurose aastase investeeringu puhul juba täitsa mõistlik teenustasude osakaal. Samuti on rahus aega oodata, kas ja millal see kood lõpuks odavamaks ära läheb. Muidugi eeldab see tõesti seda, et vahepeal müügivajadust ei teki (ehkki vajadusel saab ju iga hetk koodi taotleda ja väikse viivitusega orderid turuletile lükata).

Kokkuvõttes tekitab kogu see arvutus ikka vaikse kripelduse, kas kiigata alternatiivsete investeerimisvõimaluste poole (hetkel, kus kõik teised kurdavad, et seal täbaraks kisub muidugi 😀 ). Teisalt motiveerib see LEI-nimeline koiliblikas mind ettevõtte alt tegutsemine süvendatult käsile võtma ja sealsed sissetulekud sellise piirini kasvatama, kus koiliblika nakitsemine enam märgatavat auku ei jäta.

Kui paljud teist praegu ettevõtte alt investeerivad ja kuidas teie oma LEI süsteemi paika olete loksutanud? 

August – hoogsa hüppega üle finišijoone

Viimane suvekuu möödus ühteaegu nii puhkamise kui korraliku töörabamise tähe all, sest vahetasin töökohta ja võtsin kahe ametiposti vahel nädalakese puhkust välja. Hea on, et võtsin, sest uues kohas on saanud jälle õppida nii, et pea huugab otsas. Viimase “nahka” läks ka osalus vaprate ja ilusate (aka kohalike rahablogijate) supersalajasel kõrtsideidil, aga loodetavasti tuleb neid üritusi veel, kui ajad veidi rahulikumad.

Suvele tõmbasin joone alla ka korraliku kulutamisralliga ning vahepeal tundus, et krabisevat loopisin välja lausa labidaga. Peetud sai nii lahkumislaud tööl, sõbranna tüdrukuteõhtu kui pikk puhkus Saaremaal, kus ööbisime hotellis. Samuti pidin soetama mööblit ning ühe soojaga viskasin juba 1000 eurot õppelaenu tagasimakseks ja ostsin umbes sama summa eest Facebooki aktsiaid. Kuu lõppu jäi sõprade meeleolukas pulmapidu ning esimest sügiskuud võtame vastu minitripil Vahemere rannikul.

Tulude poolelt on jutt seekord lühike – kukrupõhja kõlises traditsiooniline kolmekas Starbucksilt ja kuus Equinorilt, samuti suutsin kahe töökoha vahel teha kiirelt ühe projekti, millest laekus arvestatav lisateenistus. Tulude poole on juurde arvestatud ka eelmise kuu lisatasu, ent sellel kuul laekunud esimese töökoha palga koos kasutamata puhkuse tasuga arvutasin meelega välja, et järgmine kuu anomaalne miinus ei tekiks.

Minimaalset põnevust tekitas Hiina fond kasvukontos, mis käis USA kaubandussõja vaimus veits rentslisse. Samuti kõikus ahjusoe FB aktsia siia-sinna nagu purjus postituvi. Üldiselt polnud aega ennast millegagi kuigi palju kursis hoida ja eks ongi mõistlik, kui investeeringud kuskil omaette toimetavad.

Nagu juba eelmine kuu ennustasin, lendas netoväärtus pikkade hüpetega üle planeeritud finišijoone kaks kuud ette loodetud tähtaega. Teen endale möödaminnes kiire õlalepatsutuse. Ma nüüd kohe ei teagi, mis numbrit siin järgmisena jälgima hakata, aga huvi pärast jätkan tabeli täitmist oktoobrini, et vaadata, kui madalaks latt siis seatud sai.

Tabel.PNG

Septembris ootab mind ees üks maraton, jätkuv sisseelamine uuel tööl ning viimased pulmaettevalmistused – kleit peaks kohe valmis saama ja ülejäänu on organiseeritud ning ootab lihtsalt oktoobris tasumist. Loodetavasti jätkub rohkem mahti ka siia mõtteid kirja panna.

30 päeva väljakutse – kes lööb kampa?

Kellele ei meeldiks 30 päeva väljakutsed. Neid tehakse küll kükkide kui toiduvalikute kui säästmise kohta ning ehkki keegi ei looda, et tal 30 päeva kükitamise peale Kim Kardashiani tagumik kasvab (hoidkugi jumal selle eest), on see omamoodi põnev ja motiveeriv ikka.

Sattusin Budgets are $exy blogis 30 päeva väljakutsele panna enda jaoks ausalt kirja kõik elumõnudele tehtud kulutused. Tema puhul olid selleks peamiselt kohv, väljas söömine ning raamatud. Võin enda põhjal juba ennustada, et saan sinna samamoodi kanda hullu hunniku kohvi (eriti kuu lõpus meie Hispaania minitripil, aga seal on hea kohv vähemalt sigaodav) ning väljas maiustamisi. Ega ma oma kulutamisharjumuste osas just pimeduses elanud ka pole, aga täpselt kuu jooksul kirjapanekut pole samuti ammu harjutanud.

Raske on küll piiri tõmmata, mis sinna elumõnude alla täpselt läheb. Näiteks kui ma sõidan vahelduse mõttes autoga kaugemale jooksma, kas peaksin kütusekulu juba siia nimekirja kandma? Terve mõistuse huvides otsustasin enda puhul arvestada ainult emotsioonioste nagu möödaminnes haaratud kohvid ja “iccandkuinunnuä” tüüpi oste. Eks ma jooksvalt sisetunde järgi vaatan ning võtan tulemused kuu aja pärast uuesti kokku.

Mul on tänaseks juba linnuke kirjas ja päev on veel päris noor:

  1. päev – 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
  2. päev – ?

Kes lööb kampa?