100 eesmärgi kirjapanek on täpselt nii raske, kui olin arvanud

Mul on juba ammu olnud plaan samuti enda 100 eesmärki kirja panna, ehk teha nimekiri 100st asjast, mida ma elus teha, näha, kogeda või omada tahan. Esimest korda lugesin seda ürgammu Roosaare blogist, aga eks seda on mitmes vormis mitmelt poolt läbi käinud.

Samuti tundub 100 olevat selline ilus number, mida muidu ka kõikvõimalikele väljakutsetele külge poogitakse. Näiteks Sandra Vabarna Instagrami kontolt on aeg-ajalt jälle mõni 100 päeva väljakutse silma jäänud. Kunagi tegin ise #100happydays väljakutse läbi ning postitasin üle kolme kuu jutti iga päev mingi positiivse emotsiooni sotsiaalmeediasse. 

Kuna Rahakratt 100 eesmärgi teema jälle üles tõi, võtsin huvi pärast viimaks nimekirja koostamise ette. See oli täpselt nii raske, kui olin arvanud. 😀 Muidugi ma alustasin lati alt läbijooksmist umbes kohe, kui nimekirja sai kirja mitte “1,5 last”, vaid “üks laps” ja “teine laps” (kunagi ei tea, äkki osutub proovipartii üle ootuste kontimurdvaks, aga siis saab vähemalt ühe linnukese kirja). Umbes 40ni läks päris edukalt, aga lõpuks pidin hakkama ringi googeldama, mis teised kodu- ja välismaal sellistesse nimekirjadesse panevad. Sellest sain jälle aru, et eks on juba neid eesmärke täidetud kah.

Kõikvõimalikud klassikalised unelmate reisisihtkohad on mul käidud ja polnud kunagi minu jaoks eriline unistus (nt Pariis või Veneetsia). Maraton joostud ning korduvalt kohe. Corgi võetud, läbi Euroopa hääletatud, Camino del Nortel kõnnitud.

Kusjuures selle viimasega oli naljakas lugu, et läksin inspiratsiooni hankimiseks oma vanu Pinteresti tahvleid läbi kaevama, et sealt äkki mõni vana uitidee jälle tolmust puhtaks pühkida. Leidsin sealt ühe väääga tuttava pildi. Nimelt olin igiammu pinninud pildi Camino del Norte kohta ja paar aastat tagasi teist korda Caminol käies ise täpselt samalt kohalt pilti teinud ning Instagrammi visanud.

See oli ka üks selle rännaku tipphetki, sest läksime koidikul teele, rada kulges pikalt läbi linna ja sisemaa ning lõpuks üle järsu mäe ronides laius ees äkki ulmeline pikk tühi liivarand. Võttis hetkeks hingetuks küll (mitte see mäest ronimine, oh ei).  

bucket.png
Vasakul minu ennemuistsel aal Pinteresti salvestatud pilt ning paremal 2016. aasta septembris tehtud foto. Ees ootas mitmekilomeetrine liivarand, mille lõpus terendas hommikukohv.

Eredama unistusena mäletan veel seda, kui olime kord tudengitena mu praeguse abikaasaga Veneetsiasse hääletanud ning istusime vastu ööd kohale jõudnuina kottidega tänaval ja mõtlesime, mis edasi saab. Sel hetkel tundus haisva hostelinari eest röögatu summa väljakäimise asemel parem mõte osta pudel veini ning kolisime lõpuks kõrvalsaarele parki magama.

Vaatasin tol õhtul Veneetsia säravaid hotelle ja mõtlesin, kui äge oleks sinna üks hetk niimoodi tagasi jõuda, et endiselt käin seljakott seljas, aga saan soovi korral lihtsalt mõnda neist hotellidest sisse astuda ja toa võtta. Aasta tagasi kevadel seda ka tegime, kui meil emaga Itaalia reis natuke sassi läks ja spontaanselt Veneetsiasse põikasime. Meie matkakotid ajasid saabudes pakikandja päris segadusse, sest tegemist oli ikka sellise hotelliga, kus näiteks kelner sulle hommikusöögilauas iga liigutuse vahele sooja niiske rätiku ulatab.

Päris äge, kui sellised unistused täide lähevad ning taipad seda ka ise märgata. 

Praeguses nimekirjas on kõige vähem asju alapeatükis “asjad”, ehk materiaalse vara hulgas, mida ma omada tahaks. Ma natuke kahtlustan, et mul on pidevast kalkuleerimisest kergekujuline Stockohlmi sündroom ja ma ei oskagi enam asjadest unistada. Või olen ma nii valgustatud ja mittemateriaalne.

Samas asjad on ju lihtsalt asjad. Näiteks ma unistasin kunagi ühest pisikesest, kergest ja superheast telgist, ostsin selle ära ning olen kasutanud täpselt null korda. Jah. Piinlik. Vähemalt, kui mul peaks tekkima tahtmine või põhjus kuskile üksi telkima minna, on see kohe panipaigast võtta.

Samuti võiks ma ju teoorias tahta omale sadat kaktust, aga praeguse kahegi elu ripub pidevalt juuksekarva otsas ning mu mehe halastuse meelevallas, sest kaktuseid osta mulle meeldib, aga kasta millegipärast mitte. Õnneks koer istub iga kord juba pool tundi enne söögiaega pingsa näoga mu tugitooli ees, muidu oleks temagi äkki nälga surnud.

Lõpuks on tegemist filosoofilise küsimusega, kas sinna nimekirja peaks kuuluma kõik asjad, mida niisama oleks äge elu jooksul ära teha, või need asjad, mille tegematajätmist päriselt kahetseks. Sest neid viimaseid on mul üsna vähe, aga ilmselt on need just need asjad, mis päriselt loevad. Näiteks saan üha enam aru, et vanemaid ühel hetkel enam ei ole ja tahaksin nendega veel nii palju aega veeta, kui võimalik. Selliseid lähedastega seotud eesmärke on praeguseks nimekirjas peaaegu viiendik.

Reisieesmärkidest võiksin muidugi ette võtta terve maailmakaardi ning järjest sinna sada sihtkohta kirja laduda, aga vaid väheste kohtade vastu on huvi läbi aastate püsinud. Nepal on üks neist unistustest, mis on mind pikemalt saatnud ja sinna lähen juba järgmine kuu.

Kokkuvõttes jätan selle 100 eesmärgi nimekirja avatuks ja kirjutan sinna ilmselt samas tempos asju otsa, millega teisest eesmärgid täidetud saavad. Praegu on list umbes poole peal. Lõpuks meie unistused muutuvad koos meiega ja peaasi on endale aeg-ajalt meelde tuletada, et päris paljude unistuste täitmine on lihtsalt kättevõtmise asi. 

Kas sinu annetused ikka kantakse tuludeklaratsioonile?

Minu ürgaegsed lugejad äkki-äkki mäletavad, et kirjutasin kunagi annetuste tulumaksutagastusest. Nimelt võiks heategevusorganisatsioonid vaadata, et nad ikka maksuameti tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja on kantud ja annetajad ka deklareeritud saavad. Sel juhul saab regulaarne annetaja tuludeklaratsiooniga väikse motivatsioonisüstina annetustelt tulumaksu tagasi.

Meeldiva üllatusena sain nüüd JCI’lt selle kohta lausa emaili, et minu annetuse kohta on info Maksuametile edastatud ning peaksin seda juba eeltäidetud deklaratsioonil nägema. Väike liigutus, aga tegelikult ikka ääretult sümpaatne. Kiidan head eeskuju! 

img_20190202_0818562049925409.png

Patsutan siis ennast ka suurele suutlikkusele (ja natuke puhkusehala)

Lugesin siin Rahakrati postitust, kuidas ta iseendale muudkui õlale patsutab ja eriti seda tsitaati tema 100k aastaeesmärgi juures:

“Pea meeles, et suured ootused panevad aluse suurele suutlikkusele.”

Võtsin seepeale välja kalkulaatori ja lõin kokku, kui palju ma iga kuu oma netoväärtust kasvatama peaksin, et ikka aasta lõpuks oma 2019. aasta peaaegu hirmuäratav A-eesmärk 40k kätte saada. Üks kuu on ju juba mööda lennanud ning sellega nügisin ennast eesmärgile järgi peaaegu 2000 euroga. Okei, siin on raudselt “süüdi” turu taastumine ja see tempo pole realistlik, ega pruugi selline boost isegi püsima jääda.

Eeldusel, et mu portfell kohe päris ära ei kuku, peaksin püha kalkulaatori andmetel järgmised 11 kuud oma netoväärtust kasvatama keskmiselt 1339 eurot kuus (kui aasta alguse börsirallit poleks olnud, oleks see eesmärk olnud 1380 euri kuus).

Vaatasin sellele numbrile ausalt otsa ja mõtlesin, et see ei tundugi tegelikult niiii palju. Rääkimata sellest, et mu peamine raharöövel – reisimine – on selleks aastaks juba 95% lukus. Olen isegi tundnud, et sellise eesmärgi välja ütlemine paneb võimalusi otsima, kuidas see nüüd ikka päriselt kätte saada. Ja kui üks võimalus natuke feilib, paned teisel rindel jälle auru juurde. Tuleb aga kõvasti sussi sahistada ning võimalusi otsida, kuni suutlikkus iseenda ootustele järgi ka jõuab.

Kokkuvõttes tänud Rahakratile inspireeriva postituse eest. Pani mind ennast neid numbreid päriselt läbi arvutama ja tegin isegi kirvemeetodil netoväärtuse tabeli ümber. (Ei viitsinud seda nii lühikese aja peale peenelt kõveraks ajada, sest liitintress on nagu horisont – see tehniliselt peaks olema kõver, aga maa pealt paistab ikka sirge. 😀 )


Kuludest rääkides pajatan oma viimase reisielamuse ka kohe ära. Nimelt külitan praegu Küprosel voodis, varbad kõndimisest villis, tallad tulitavad, nägu rohkem päikest näinud, kui viimase kolme kuu jooksul kokku ning kõht head-paremat täis. Samme kogunes täna 31 000 (siin ma seda 40k eesmärki parem püüdma ei hakka). Praeguseks võin öelda, et seekordne kliimapagulussutsakas kulutab närve rohkem kui raha (ja on ikka seda vaeva väärt, vähemalt minu jaoks). 

Siialend algas külmunud lennukitiibade sulatamisega, mis lisas reisivintsutustele lisatunnikese seisvas lennukis istumist. Kell 1 öösel hotelli jõudes ootas meid toas ees jääkülm hundilaut, mida konditsioneer vaid jahutama, mitte kütma soostus. Saime seepeale toa, kus oli küll küte, aga kahte eraldi voodit mitte (rahustuseks kõigile, kes nüüd mu abielu lõhkiminekust Elu24’le rääkima tahavad tormata – reisin seekord emaga). Elasime ka selle üle ja kolisime hommikul omakorda kolmandasse tuppa, kus oli küll küte ja kaks voodit, ent õhtul hotelli laekudes selgus, et vannitoas elektrit mitte. 😀

Administraator oli taas minu kõnet saades valmis karjudes öhe jooksma, aga jõudis enne öelda, et ühtegi pikendusjuhet ega lisalampi neil anda pole, elektrik saaks tulla hommikul ning küünla küsimise peale ta lihtsalt naeris. Neljandasse tuppa kolimist ei tahtnud me isegi kaaluda (keegi ei pakkunud ka, muidugi). Käisin siis mobiililambi valgel duši all ning lisan oma kohustuslikku pakkimisnimekirja küünla ja tikud ka nagu tõeline prepper. 

Kõik lisanduvad pisijamad pistikute, seifi ning muude selliste esimese maailma vidinatega ei vääri isegi mainimist. Ja ausalt, see on ikka päääris normaalne hotell kõigi märkide järgi. Samas võimalus kolm päeva kuivas ja soojas päikesepaistel ilma viie vammuseta reipalt ringi kõndida on isegi seda 100% väärt. 

Detsembri pauk juba unustatud, ehk jaanuaris uue hooga

20190131_101624_00011860845323.png

Hüva tormi(li)st jaanuari lõppu, kulla lugejad! Olen endiselt vanamoeline ja jätkan kuukokkuvõtete tegemist, sest enda jaoks tõmban iga kuu lõpus otsad kokku ju niikuinii. Tormiliseks võib vist küll nimetada ainult väärtpaberiturul toimuvat, sest muidu on terve kuu valitsenud hämmastavalt stabiilne (ja külm!) talveilm, mis jääb veel ilmselt pikalt meelde, kui üks õige eestimaa tali.

Esimest jaanuari alustasin hoogsalt elu esimeste autojamadega ning jõudsin juba mõelda, et nonii, nüüd see 13-aastane igiliikur mulle häda ja arveid tootma hakkab. Õnneks oli tegemist kerge (aga hääleka) ehmatusega ning rahakoti õnneks andis rike endast märku maal vanemate juures, kus külakogukonnas palju asju teene teene vastu lahendatakse.

Lõpuks kohalik remondimees mult raha vastu võtma ei nõustunudki, aga minu truu neljarattaline nurrub taas. Kui kedagi huvitab, oli alles suvel vahetatud käsipiduri vedru pooleks murdunud, aga kaasnev hääl oli vähemalt selline nagu sureks 100 zombihobust parajasti kolmandat ringi mingit piinarikast surma.

Autoseikluste kõrval sattusin üsna eksprompt ettevõtlike naiste ette rääkima töö- ja eraelu tasakaalu võimalikkusest tehnoloogiasektoris. Ei teagi, kas lühike ettevalmistamisaeg oli kasuks või kahjuks, aga tehtud see sai ning pärast toredate inimestega juttu ajada ka.

Kolleegi kommentaar: “Kõik läks ju hästi. Nutma ei hakanud, vait ei jäänud…”
Mina: “…kordagi.” 😀

Lisaks mahtusid kuusse talvepäevad ja sTARTUp Day möll – neist viimane oli tööasjus külastades palju vähem eredaid elamusi pakkuv, kui möödunud korral, kui sealt vahutavate muljetega koju kirjutama laekusin. Seekord jõudsin pärast kolme tihedat (töö)päeva koju, vajusin hernesupi kausiga läpaka taha “Mad Men’i” vaatama ning ei tõusnud sealt enam terve nädalavahetuse.

Lubasingi ju see aasta rohkem molutada ning olen seda ka täitsa teadlikult ja sihilikult teinud. Muidu kipub iga vaba hetk vägisi mööduma mingis “kui ma nüüd kohe oma pika jooksu ära teen, jõuan pärast veel oma kolmekümne kõrvalprojektiga tegeleda ja pigistan vehele täpselt väljadoseeritud kvaliteetaja oma hüljatud abikaasaga” oravarattas.

Nonii, nüüd on kõik need mis-ma-tegin-mida-nägin-ja-mida-hommikuks-sõin heietused üle käidud ja aeg ka portfelli kallale minna. Kes märganud pole, kosusid turud jälle nagu värske pärmi peal ja detsembrikuist pauku poleks nagu vahel olnudki. No vaadake vaid seda netoväärtuse kõverat – päris ilus ju teine:

jaanuar

Viimase nükke tegi veel mu õnnetu Facebooki aktsia, mis just täna pika mõõna järel korraliku kasvu tegi. Pean ütlema, et see on päris meeleolukas emotsiooniost olnud (just emotsioonide proovilepaneku mõttes) – kes ikka elu põnevaks teeb, kui ise ei tee.

Suurele töötamisele ja molutamisele vaatamata olen uue hooga tegelenud ka isikliku ettevõtluse käimalükkamisega ning üsna lühikese ajaga on seal rindel rohkem toimunud, kui varasema aja jooksul kokku. Ei julge päris hõisata, aga tundub, et tuleb põnev aasta.

Selles osas soovitan veel kord konkreetse eesmärgi õnnestumiste ja nurjumiste graafikut pidada. Päris huvitav on tagantjärele jälgida, kuidas laksud käivad mõlemast suunast täiesti vaheldumisi ning ükski teekond ei tundu hetkes sile, sirge ega sihipärane. Seda enam on aasta-paar hiljem avastada, et peaaegu kõik tagasilöögid (aga ka mõned võidud) on üsna pea täiesti meelest läinud. 

Kuidas teil kuu möödus? Kas uuel aastal uue hooga või pigem targu atra seades? 

Investorite kogukonna feminismidraamast

fond (1).png

Millegipärast arvasin, et suured emotsionaalsed draamad raputavad ainult populaarsete emmeblogijate maailma, aga lõppeval nädalal lahvatas finantsmaailmas selline sõnasõda, et võitluse pohmell kandub ilmselt veel järgmisesse nädalassegi.

Kui keegi pole sellega veel kursis või lihtsalt ei viitsi seda mitmesaja kommentaariga lõime läbi lugeda, ärge kartke. Võtsin selle kangelastöö enda peale ning toon siin kiirelt peamise arengu ja argumendid välja. 

  • Kristi kirjutas Feministeeriumis sellest, kuidas naised on Eesti ühiskonnas süstemaatiliselt majanduslikult vähem kindlustatud.
    Diskleimer: mitte kuskil artiklis ei viidata, et mehed on ees või süüdi. Nenditakse lihtsalt hetkeolukorda, mis erinevatel ajaloolistel ja ühiskondlikel põhjustel on nii läinud ning nüüd püsib ja ennast taastoodab. Kui pool rahvast on süstemaatiliselt vaesem (sealjuures ainus erisus on sugu), toodab see omakorda muid ühiskondlikke probleeme. Sh paisub liitintressil vaesuseks vanaduspõlves.
  • Sellele järgnes testeeriline vastukaja Finantsvabaduse grupis, kuidas jälle mehi alusetult (“kaudselt”) süüdistatakse, selle põhjuseks pole diskrimineerimine ja üleüldse on palgalõhe välja mõeldud ning kui seda ükskõik kuidas näitena kasutatakse, ei ole ükski mõte artiklis enam tõsiseltvõetav. Miks see mujal riikides siis hoopis väiksemas mahus esineb, on küsimus omaette. 
  • Arutellu sisenesid õhina- ja tundepõhised maailmaeksperdid (kes võisid, aga ei pruukinud olla mehed), kellele muuhulgas tundub, et naised laristavad rohkem, kelle hinnangul naised tahavadki lapsega kodus olla, kes väidavad, et soorollid on ühiskonna kohanemine bioloogiaga, mitte vastupidi ning lihtsalt teavad kõikvõimalikke tõdesid mees- ja naissoo põhimõtteliste erisuste kohta (sh puhtalt loomariigi toimimise põhjal tehtud järeldused).
  • Kannatus katkes järgmistel naiseks olemise ekspertidel (kes seekord võisid, aga ei pruukinud olla naised).
  • Esimene ekspertide grupp nõudis naiste väidete tõestuseks ammendavat kõikehõlmavat statistilist ja teaduslikku tõestust, et miski on justnimelt nii, nagu väidetakse (sest sellest, et kõik märgid millelegi viitavad, ei ole piisa – aga mehe hinnangust, arvamusest ja tundest küll). Tsiteerin: “On täiesti ükskõik, mida sa tajud. Loevad faktid.”
  • Teine ekspertide grupp hakkas välja tooma ühe uuringu teise järel.
  • Esimene grupp väitis, et tegemist pole nende õigete uuringutega, need ei tõesta midagi või pole “reaalne tõde” (sic). Tooksin siinkohal välja, et isegi gravitatsioon on veel teooria – teaduses ei julge keegi must-valgeid väiteid loopida (aga kommentaariumides tehakse seda muidugi küll). 
  • Järgnes suhteliselt skisofreeniline olukord, kus ekspergrupp 1 ühest küljest väidetab, et uuringud uuringuteks, aga see ei lähe kokku sellega, kuidas päris elus tundub. Samal ajal nimetatakse neile uuringutele tuginevaid inimesi halvasti informeeritud arvajateks. Ja tagatipuks jõutakse tagasi selleni, et kogemuse ja tunnetuse põhjal ei saa elada ja loevad ikka kõvad faktid.
  • Kui ekspertgrupp 2 kõigi nende tunnete ja mittetunnete peale midagi siis lihtsalt väita julges, järgnes parastamine, et kui argumendid saavad otsa, saavad sõna emotsioonid.
  • Korda ad nauseam
  • Ja siis korda natukene veel. See lõim oli ikka erikuradi pikk.

Muidugi käis arutelu ära kõikvõimalikes muudes argumentatsiooni (et mitte öelda “demagoogia”) musternäidetes:

  • Ma pole näinud ühtegi meest, kes ütleks välja, et ta diskrimineerib – järelikult seda ei toimu.
    Kui aga naine ütleb, et meil on mingis küsimuses/kohtlemises/häälestuses ebavõrdsus, ei saa see olla tõsi ja vajab tugevat ammendavat jne tõestust. 
  • Palgalõhe ei peaks perekonnas üldse teema olema – rahakott on ju ühine.
    Meie üksivanemluse, lahutuste ja kasvõi meeste eluea statistika räägib vastupidist – pere pole püsiv, parem eelda halvimat.  
  • Aga isad saavad tööl oleku arvelt lapsega palju vähem kvaliteetaega veeta.
    Mulle tundub, et väga paljud naised vahetaks selle esimese eluaasta 24/7 hooldusjaama “kvaliteetaja” hea meelega tööl täiskasvanute seas käimise vastu. 
  • Ja üldse võiks naised vaadata, kellega nad neid lapsi teevad.
    Peegeldab tegelikult suhtumist ning üldlevinud normi, et laps on ennekõike ema mure – ema peab, isa võib. 
  • “Ma ei näe mitte mingit põhjust miks tööandja, olgu selleks mees või naine, peaks maksma sama palka töötajale, kes viibis 4 aastat töölt eemal ja sai teise mehega lapsed.”
    Lihtsalt… mida? 
  • “Varsti hakatakse mehi naiste töid tegema sundima, et statistiliselt oleks kõik ilus.”
  • Jne, jne, jne.

Kokkuvõttes on päris kurb, kui palju käib selle teemaga kaasas vaenu ja kaitseseisundit. Vaadates paljude meeste kalduvust kõikvõimalikest kohtadest kaude rünnakuid ja solvanguid välja tõmmata, tekib küll küsimus, kumb ikka see emotsionaalsem või õrnem sugu olema pidi ning kus on see paljuräägitud ratsionaalne arutlev mehemõistus.

Kirjutasin ise naiste ja meeste sissetulekute erinevusest ning naiste (nii internaliseeritud, kui välisest) pidevast väiksest vastutuulest juba kunagi eelmisel kevadel ka:

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do

Tõin seal välja, et naiste ja meeste majanduslik/sissetulekute lõhe on ju tõestatud. Isegi kui keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased või head on. Teate seda inglise väljendit “a gift that keeps on giving“? Märkimisväärselt väiksem majanduslik kindlustunne on a problem that keeps on giving. 

Kui meil on hoiakud või kasvõi naiste enda sisemised uskumised, mida peaks selle ebavõrdsuse vähendamiseks murdma, on see justnimelt ühiskondlik küsimus. Alates kasvõi sellest, et tuletada kõigile vanematele meelde, et nende (teadvustamata soostereotüüpsest) kasvatusest oleneb laste tulevastes valikutes ju väga palju. Või küsides ühiselt, kas meie haridussüsteem aitab ikka nii poistel kui tüdrukutel võrdseid võimalusi näha. Ja hea näide ühiskondlikust lahendusest on kasvõi see, kuidas 2022 tuleb paindlikum vanemahüvitise süsteem, mis võimaldab vanematel lapsega paindlikumalt paralleelselt kodus olla.

Lõpetuseks peab sellel teemal saama vabalt rääkida, selmet põhiaur kulutada kaude emotsionaalselt riivatud meeste maharahustamiseks. 

Laste tuleviku jaoks raha kogumiseks tahetakse luua noorte tuleviku fond

fond.png

Kui keegi veel märganud ei ole, on valimistrall täies hoos ja lubadustekoor taevani paisunud. Tõotatud pudrumägesid on tabavalt juba ka Nigeeria (petu)kirjadeks nimetatud ning paljud neist on lausa nii populistlikud ja demagoogilised, et seda võiks peaaegu kuritegelikuks nimetada. Aga mitte neist lubadustest ei tahtnud ma täna rääkida. 

Nimelt sattusin puhtjuhuslikult Sotside valimisplatvormile ja silma jäi nende noorte tuleviku fondi idee. Tegemist on fondiga, kuhu riik ja lapsevanemad saavad ühiselt lapse sünnist saadik tema tuleviku jaoks raha koguda. Sealjuures panustab riik 10 eurot kuus ja vanemate sissemaksed on vabastatud tulumaksust.

Fondi väidetavad omadused ning mõjud oleks järgmised:

    • tegemist oleks n-ö ette säästmisega;
    • elluastumisfond vähendaks noorte majanduslikku haavatavust;
    • see peaks noortele andma võrdsema stardiplatvormi;
    • ulmevaldkonda kalduva mõjuna nimetatakse lausa sündivuse tõusu, sest “esimese lapse saamise peamiseks takistuseks nimetatakse just majandusliku kindlustunde puudumist”.

Mõte on ju vahva ning läheb samasse kategooriasse kõigi teiste isiklikku vastutust ning tuleviku kindlustamist soodustavate vahenditega. Hea näide on 3. pensionisammas, mille maksed on teatud piirini tulumaksust vabastatud. Samuti on räägitud tööandja pensioni loomisest, mis võimaldaks töötaja pensionisambasse maksuvabu makseid teha. Mõnes mõttes oleks see sarnane veel näiteks töötaja tervise- ja sporditoetuse maksusoodustusele.

Detailset infot fondi toimimise kohta välja toodud pole ning tegevuskava tulekski väidetavalt alles välja töötada. Küll on platvormi juures järgmine skeem:

noorte elluastumisfond.png

Kiire klõbistamine liitintressi kalkulaatoril näitab, et arvestatud on 4,5% aastaintressiga. Riiklikult tagatud(?) fondi kohta oleks see ju isegi päris okei tootlus, iseasi kas 2. pensionisamba kogemuse taustal seda tegelikult saavutada suudetaks.

Jättes plaani tehnilise teostamise ja realistlikkuse kõrvale, näen idees kahte peamist murekohta:

  1. idee kehv teostus võib inimeste säästutahet veelgi langetada ning
  2. valitud meede taaskord ei sobi tegelikult väljahõigatud eesmärkide saavutamiseks.

Täpselt nagu pensionirahaga ei tohiks mängida, on igasugused kokkuklopsitud eksperimendid inimeste säästmisele õhutamisel pigem riskikoht. Selliste üldrahvalike säästmisinstrumentidega kaasneb ohukoht, et negatiivse tulemuse korral näevad inimesed veelgi vähem mõtet ise oma tulevikku kindlustada. Eestlastel on säästmisega isegi kurvad lood ja rahvalik säästmistahe ei pruugi järjekordset pettumust (lisaks 2. sambale) üle elada.

Erinevalt näiteks pensionisammastest on inimestel ilmselt rohkem usku sellesse, et nende lapsed suureks kasvavad, kui sellesse, et nemad pensionit näevad. Seda valusam oleks aga pettumine, kui oma laste tuleviku kindlustamine ebaõnnestuks.

laste tulevikuks kogumine.png

Mis puudutab fondi ellukutsumise eesmärke, on Jevgeni Ossinovski öelnud järgmist:

“Tegu pole toetuse, vaid ette säästmisega. Selline fond tagaks kõigile noortele stardiraha ja siluks ebavõrdsust, mis on ühiskonnas suurenemas.”

Pigem ma näen, et kõige haavatavamate elluastujate jaoks oleks see fond tegelikult kasutu. Kui vanemad fondi panustada ei taha või suuda, siis eeldusel, et riik omapoolse 10 eurot kuus siiski lisab, on 18-aastasel noorel fondis ootamas 3300 eurot (selle tõotatud 4,5% tootlusega). See oleks küll parem, kui mitte midagi, sest näiteks asenduskodu (rahvakeeli lastekodu) noore riiklik elluastumistoetus on praegu 383,60 eurot, millele tavaliselt lisandub paarisaja eurone kopikas ka omavalitsuse poolt.

Kui vanem aga juba riigiga kahasse 100 eurot panustab, ootab last täiskasvanuks saades 33 000 eurot ning 200-eurose kuupanuse puhul 66 000 eurot (vanas rahas terve miljon!)

“Kui laps saab täiskasvanuks, on tal võimalik kogutud raha kasutada iseseisva elu sisseseadmiseks, õppimise ajal äraelamiseks, eluasemekulude katteks või muuks vajalikuks.” (Allikas)

Maksete tulumaksuvabastus saab innustada ja soodustada omakorda neid, kellel see tulumaksukohustus üldse olemas on, s.t piisavalt madala sissetuleku puhul seda “boonust” ju ei lisandu. Seega võidaksid plaanist ilmselt kõige enam need vanemad, kellel tulumaksu maksta üldse on ja kes fondi panustada suudavad ning taipavad. Muidugi kui see aitab laste tuleviku jaoks säästa ka paremal järjel vanematel, pole selles ometi midagi halba, aga kõige haavatavamate noorte probleemile see lahendusena küll ei tundu.

Kokkuvõttes on tegemist teoreetiliselt vahva mõttega, sest laste tuleviku heaks kogumine on kuum teema. Sellisel vabatahtlikul meetmel oleks käegakatsutava ajalise perspektiivi tõttu äkki ka rohkem huvilisi, kui näiteks vabatahtlikel pensionisammastel. Siiski olen sügavalt skeptiline, et see just neile kõige nõrgema kindlustundega noortele tegelikult abiks on.

Kas teie kasutaks laste tuleviku kindlustamiseks riiklikku fondi või koguks pigem omal käel? 

2018/2019 eesmärgid – näiteks luban rohkem molutada

eesmärgid.png

Kas kellegi jaoks läks veel 2018 kuidagi eriti linnutiivul mööda? Ma olen vaevu suutnud 2017st üle saada, kui juba peab hakkama igale poole juba 2019 kirjutama. Möödunud aastasse mahtus muidugi nii head kui halba – pulmadest matusteni sõna otseses mõttes. Võtan ka kiirelt oma eelmised eesmärgid kokku ja visandan paar sihti uueks aastaks.


2018. aasta eesmärgid olid järgmised:

1. Kool ära lõpetada

Tegin ära, kellade ja viledega ning läksin tagatipuks sellesse valdkonda tööle ka. Pole paha ühe isiklikuks meelelahutuseks ette võetud magistriõppe kohta. Ka see blogi siin sündis tänu ühele koolitööle, ehkki blogimispisik on mul juba sellest ajast, kui seda veel tasuta šampooni ning hakkliha saamise eesmärgil ei tehtud (no see rohelisema rohuga ennemuistne aeg, eksole).

2. Praegu rohkem mitte kooli minna

Kilkasin rõõmsalt, kuidas kooli lõpetamine vabastab määratul hulgal aja- ja ajuressurssi ning tahan vahelduseks panustada juba kogutud oskuste ellurakendamisse. Ilmselgelt ei arvestanud ma sellega, et uus töö võttis (vähemalt esiteks) ära kogu kooli arvelt vabanenud aja- ja ajuressursi ning sageli jääb puudugi. 😀 Igatahes kooli ma rohkem ei läinud, aga õppimist tuli pigem juurde. Olen rahul.

3. Juba välja kuulutatud 30. sünnipäeva netoväärtuse eesmärk

Tehtud. Sai vist latt isegi liiga madalale seatud, sest seljatasin selle juba augustis.

4. Tekitada arvuti/kaugtööpõhine lisasissetulek ettevõtluses

Lisasissetulek on tekkinud, nüüd tahaks selle regulaarseks saada. Samas olen hädas sellega, kuhu alla siis ettevõtte pisku paigutada, kui väärtpaberite jaoks on LEI koodi vaja. Variant on muidugi sissetulekud nii suureks upitada, et LEI koodi tasu tootlusega proportsionaalne on. 🙂


2019 (1).png

Mõtlesin 2019. aasta (raha)eesmärkidele päris pikalt ja tõdesin taas, et investeerimine on igav ning teatud maalt alates suhteliselt aeglane. Väiksemate numbrite puhul võib aastane edenemine olla kordades, aga hiljem sellist proportsionaalset muutust hoida on keeruline. Eks tuleb siis iseendale mõttemänge välja mõelda.

1. Netoväärtus kahekordseks kolmandat korda?

Nagu öeldud, kahekordistasin tänavu netoväärtust teist aastat järjest, aga kolmandat on raske uskuda – eriti kui ilmselt on investeerimises tormisemad mered ees ootamas. Kuna eelmine netoväärtuse eesmärk sai võetud novembri alguse tähtajaga ning saavutasin selle juba augustis, on mul samas väike edumaa, mistõttu kolmas kahekordistamine võiks 2019. lõpuks siiski nibin-nabin võimalik olla.

Otsustasin seepeale kasutada vana head jooksjate nippi ja seada omale “võistluseks” A, B ning C eesmärgid. Alustame madalaimast:

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

2. Hoida kainet pead

Olukord on ärev, aga see on meie tuleviku väetis. Või kuidas see käiski. Üritan hoida külma pead ja mõelda, et kui inimesed massiliselt müüvad, on keegi samal ajal ju ometi ostmas ka.

3. Õppelaen ära maksta

Hea meelega saaksin selle lõpuks kaelast ära. Laenu jääk on hetkel alla nelja tuhande euro ja kui mõneks ajaks on tootlused eeldatavasti madalad, tundub päris mõistlik selle võrra intressimaksete vältimiselt “võita”.

4. Rohkem molutada

Kivirähk kirjutas ligi aasta tagasi oodi molutamise kiituseks ning aeg-ajalt taban ennastki  viiendat kušetti lae alla toppimast, kuigi mõistusega saan aru, et sellel suuremat mõtet pole.

Kipun endale palju kõrvaltegevusi haarama, mis mingilt maalt pole enam meeldiv hobi, vaid oma elu elav peletis, kes tahab regulaarselt vaimseid, ajalisi ja muid ressursse. Kuna inimese produktiivsus pole piiritu ning eriti nüristav on kinni jääda mingisse “ma pean”, mitte “ma tahan” rattasse, üritan uuel aastal teadlikult liigendada oma aega, et ennast iseenda eest kaitsta. 😀

Näiteks teen endaga kokkuleppe, et tegelen projektiga x igal trennivabal päeval (mis juhtub iga kolme päeva tagant) kaks tundi ning molutan ülejäänud aja maha. Või projektiga y iga argiõhtu 20 süvenenud minutit ja… molutan ülejäänud aja maha.

Niimoodi kirja pannes kõlab see eriti ahistava range korrana, aga nagu öeldud, on sellise piiritlemise eesmärk mitte ennast tagant sundida, vaid pigem kaitsta oma vaba molutamisaega, mis on samuti produktiivsuse ning taastumise mõttes ülivajalik. Eks see sunnib ka prioriteete seadma ja süvenenud 20 minutit on kindlasti parem, kui tundide viisi fokusseerimata uimerdamist, mis samas väsitab ikkagi.

“There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.”
– Peter Drucker

Seega elagu molutamine!

P.S. Ilmselgelt oled mu nii suur fänn, et jõudsid postituse lõpuni lugeda. sTARTUp Day 99-eurone pilet tundub kallis, aga tahaks ikka mõnda head seminari kuulata? Või lihtsalt ei taha mitu päeva entusiastlike 18-aastaste meres tungelda? Tule arutleme järgmine nädal Tartus molutamise ning töö- ja eraelu tasakaalu võimalikkuse teemal edasi. Luban olla vana, odav (suisa tasuta) ja ebaentusiastlik. Pärast jõuad veel “Pealtnägijaks” koju ka.


Kokkuvõttes õnnestus ikka neli eesmärki endast välja pigistada – kaks täitsa targad (smart: specific, measurable, attainable, relevant, time-based) eesmärgid, kaks pigem uusaastalubaduse tüüpi tunnetuslikud sihid. Mis siis ikka, hakkab pihta. 

Detsembri kokkuvõte – pauk käis ära

20181230_230131_0001296019372.png

Väidetavalt peab vana-aasta õhtul saunast lahkuma alasti ja kasutatud vihaga õunapuid vihtlema – siis kasvavad õunad hästi. Ma ei tea, millega ma mida vihtlema peaks, et järgmine aasta ka portfell hästi kasvaks. Netoväärtusele suutsin veel aasta viimasel kuul korraliku paugu ära panna.

Ise alles Rahajuttudele kilkasin, kuidas jõulud rahakotti auku ei söö ning üldse tegeleme me perega terved pühad ainult hingeharimise ning ihusuretamisega. Tuleb välja, et valetasin sama rasvaselt, kui see jäme miinus minu pangakontodel. Vaadake aga ise.

detsember.png
Häbiiii – veebruari minimiinust pole selle kõrval nähagi

Mis siis juhtus ja kuidas minu jõulukinginimekirja saada, küsite? Tegelikult oleks mu kuu päris kõvasti plussis olnud, kui poleks risti jalgu sattunud sellist väikest asja nagu elu unistus. Ja noh siis törts lohakust ka.

Nimelt on mul igiammune unistus Nepaali minna ja juba mõni aeg tagasi otsustasime, et 2019 saab see plaan lõpuks teoks. Otsisime, valisime ja klappisime pileteid nii kaua, et lõpuks kõik numbrid juba silme ees tantsisid. Tantsisid suisa nii hästi, et kui ostmiseks läks, oli piletitele ilmunud vale kuupäev.

Saate aru – ma broneerisin sinnalennu valesse kuusse. Valesse. KUUSSE! Reis pidi toimuma märtsis, aga piletil vaatas mind must-valgel veebruari alguse kuupäev ning tagasilennul ilutses ikka märtsi lõpu kuupäev.

nepal
Nepaal

Ma möönan, et mängisin tükk aega mõttega sinna pooleteiseks kuuks minnagi – seal oleks odavam elada, kui Eestis ja äkki on see kõik üks suur universumi plaan mind eat-pray-love stiilis eneseavastamisretkele suunata. Siis meenutas minu sisemine igav täiskasvanu mulle, et ühest küljest pole sellise asja jaoks puhkusepäevi, küll on mul aga koer, kodulaen ja abikaasa. Nagu arvata oli, vahetasime lõpuks sinnalennupiletid hingehinna eest märtsikuusse ümber.

Kokkuvõttes maksime sõidu eest ilmselt sama palju, kui lihtsurelikud sellise reisi eest välja käivad, aga väga valus õppetund on see igatahes. Ja valus õppetund ka mu õnnetule rahakotile, kes siiamaani looteasendis nuttes nurgas väriseb. Lohutan seda rahakotti siis teadmisega, et rohkem pikki reise ma endale see aasta lihtsalt ajaliselt lubada ei saa ning võin terve suve ja sügise pühendada kokkuhoidlikule elule. 

Portfelli pudenes natuke sissetulekut ka – dividendid Starbucksist, Equinorilt (endine Statoil) ning EXSA ja IVV fondidest. Samas sai portfell ise veel umbes 500-eurose paugu turukõikumistelt, mis samuti kuu miinusele oma jälje jättis. On siin teisedki kurtnud, et kuu jõuluajale sobivalt punases möödus. Kusjuures ma ei pannud seda pauku enne tähelegi, kui nüüd täpsemalt excelit silmitsedes. Äkki ei tasukski nii täpselt vaadata – istuksin siin endiselt õndsas teadmatuses iseenda valesid valikuid süüdistades. Mitte et ma nüüd ka muretsema oleks hakanud – nii see ilmaeluke ju töötab. 

Muidu jooksin detsembri alguses veel aasta viimase poolmaratoni ja käisin kuu lõpus jälle Saaremaal. Nende kahe ettevõtmise vahele mahtus omakorda virnade viisi pühadesegadust – ausalt öeldes hakkaks juba hea meelega jälle täie keskendumisega hoopis tööd tegema. Jaanuaris ootab mind ees uute eesmärkide püstitamine ja vanade revideerimine, omajagu tööd, kuu lõpus väike reis ning loodetavasti vaikselt valgemaks muutuvad õhtud.

Käed püsti, kes telefonis nõulaifib ja seda postitust veel siin vana-aastaõhtul loeb! Kuidas teil kuu läks? 

Möödunud blogiaasta tagasivaade

2018 postitustes.png

Sattusin aasta eesmärkide kokkuvõtet tehes möödunud aasta postitusi sirvima ja päris huvitav on tegelikult lugeda, kuidas ma alles aasta esimeses pooles koolis higistasin või aasta alguses ühe turukõikumise põhjal kriisihirm taevasse lendas. Mõtlesin seda tagasivaadet ja statistika raamatupidamist ka teiega jagada, kuni vanade ning uute eesmärkide postitus päevavalgust näeb. 

2018. aasta postitustes: 

  1. Jaanuar: jagasin noortele kooselajatele rahaasjade korraldamise nippe ning rääkisin finantsvbabaduse nooremast vennast, asukohavabadusest.
  2. Veebruar: hakkasin surmpraktiliselt pulma planeerima.
  3. Märts: sattusin elus esimest korda lennufirmaga pahuksisse ja panin oma hüvitise nõudmise saaga detailselt kirja.
  4. Aprill: heitlesin Saario börsipiibliga ja Jeesust ei leidnudki.
  5. Mai: tõdesin, et me juba oleme maailma mõistes päris rikkad, aga määrime oma kannatajahingi ikka pideva vaesuse oreooliga. Samuti panin kirja mahlakamaid tõdemusi ühelt investeerimisšõult… ptüi, seminarilt.
  6. Juuni: lõpetasin kooli, heitlesin karjäärivalikutega ja tulin ühisrahastusskeptikuna kapist välja.
  7. Juuli: kolisin ja muutsin blogi nime ning tegelesin suvises põrgukuumuses maisemate muredega, näiteks õppisin kohvi külmpruulima.
  8. August: räntisin pensionist ja kodulaenudest.
  9. September: korraldasin omale ergutuseks väikse 30-päeva tarbimisväljakutse ja lugesin elumõnude kulutusi kokku.
  10. Oktoober: heietasin pikalt nii karjääriplaneerimisest kui meie pulmakuludest.
  11. November: tähistasin 30. sünnipäeva ning netoväärtuse eesmärgi varuga seljatamist, samuti täiendasin oma lennureisija õiguste kogemuspagasit.
  12. Detsember: panin ülejäänud maailma järgmise aasta investeerimistuleviku paika ära.

Täpset lugejanumbrite statistikat on tegelikult keeruline kokku võtta, sest vahetasin poole aasta pealt blogi asukohta. Samuti tundub uus asukoht kannatavat otsingumootori viha all topeltsisu ja vana sisuga seotud linkide tõttu. Kahe lehe peale eksiti minu netirahakotti ära üle 40 tuhande korra (samas üle 300 korra on siia tuldud rahaaru aadressilt, seega mõned neist on kindlasti topelt). Nišiteema kohta päris viisakas tulemus.

Aasta popimad postitused on järgmised: 

  1. REISINIPID: mida teha, kui lend hilineb, ehk kuidas Ryanair mu reisi kinni maksis
  2. Nipid algajatele kooselajatele – kuidas korraldada oma rahaasju
  3. Kuidas ennast selle palavaga mitte vaeseks jääkohvitada (oli vist teisigi meeleheitel inimesi)
  4. Miks peaks keegi üldse pensionit ootama?
  5. Pulma(kulu)de mammutpostitus: ootused vs reaalsus

Veel suvalisi fakte ja numbreid:

  • Kokku olen avaldanud 84 postitust (praegune 85. ja see ei jää ilmselt viimaseks).
  • Ühe korra on blogisse jõutud otsinguga “halvast abielust välja blogi”. Loodan, et ta ei leidnud, mida otsis!
  • Korduvalt on siia jõutud otsinguga “vanad naised pokkeris”. Üritan seda mitte võtta vihjena, et mu investeerimine meenutab rohkem hasartmänge kui mõtestatud tegevust.

Milline teie 2018. aasta lemmikpositus oli? Ja jääkohvi ikka proovisite teha? 

Eksklusiiv: investeerimishoroskoop 2019

investeerimishoroskoop 2019.png

Aeg on taas saatusependlid valla päästa ning tšakratest aastaga kogunenud tolm ja piimhape välja uhtuda. Eelmise aasta investeerimishoroskoopi mäletate? Täppi läks? Kui ei läinud, siis kontrollige parem oma sünnikuupäevad üle, sest kosmilised märgid ju ometi ei valeta (mina ammugi mitte).

Äärepealt oleks kogu see ebamaine tarkus ilmunud ränga maksu all Mangi rahvahoroskoobi asemel. On ju tänaseks investeerima jõudnud nii taksojuhid, Uberi-juhid kui kogu ülejäänud Eesti. Lihtsalt ma ise otsustasin, et taevalikud anded on ikka asi, mida ei saa päris oma eraomandiks ning kasumisteenimismasinaks pidada ja jagan seda kõike rõõmuga täitsa tasuta. (+ Sellisel juhul pole kellelgi ka mingit kobisemist ega õigustatud ootusi.)

Aga mis ma siin tühja latran – tulin justnimelt siia rääkima täna, aga ikka ainult asjast. Kae aega perra, mis järgmine aasta raharindel kaasa toob!


Jäär

Jäär on kõigile jäärapäiselt kriisi ennustanud juba 2013. aastast saadik ning hoidnud oma investeerimissüütust sellele õigele. Õigele hetkele, kui kõik hinnad ikka garanteeritult täiesti põhjas on, et oma mammon siis ideaalse ajastusega õigesse kohta susata. Vaheapealsetel aastatel ta küll väga palju säästnud pole, sest raha väärtus ju pidevalt väheneb. Siiski rikastab hinge juba kasvõi see, et lõpuks ometi on tema ennustused ka tõeks saanud. Saturni rõngast riivav Jupiter võib selle absoluutse turu põhja temast siiski kõrvale juhtida. Mis siis ikka – alati on ju järgmine kriis, mida põlevil silmil ootama jääda.


Sõnn

Sõnn soetab omale spekulatiivse investeeringuna Põhja-Lätis Rail Balticu trassile tüki maad, et see hiljem ränga raha eest riigile võõrandada. Hiljem selgub, et ta polnud kaardi lugemisel kuigi hoolikas ja trass läheks soetatud krundist mööda. Majanduslikult mõtleva optimistina nimetab ta lühiajalise kauplemisvõimaluse ümber pikaajaliseks investeerimisstrateegiaks ning loodab töötada RB-ga koos, mitte selle vastu – näiteks avada Helsingi tunneli ehitamise järel veel ühe soodsa alkopoe.


Kaksikud

Kaksikud panustab pikaajalistele trendidele ning planeerib muuhulgas kasu lõigata vaktsineerimisvastaste ristiretkest ja sagenevatest epideemiatest. Ta kogub oma portfelli erinevaid näomaskide, kaitseülikondade ning ravimifirmade aktsiaid ning jääb ootama järgmist laiaulatuslikku rahvatervisekriisi. Täiskuuöödel bipolaarsusele kalduva tähemärgina tabavad teda ülejäänud aasta kahtlused, kas tema tegevus on eetiline investeerimine või mitte.


Vähk

Vähk investeeris 2018. aastal ühest populaar-antropoloogilisest blogist inspiratsiooni saanuna ühe ühisrahastusportaali lihtsasse ja lollikindlasse rahvainvesteerimistootesse. Pluuto liigub vähikäigus ning jätab talle märkamata toote tingimustes seisva peenikese kirja – näiteks järgmise: “viivitamatu vara müük või rahaliste vahendite väljavõtmine ei tarvitse olla võimalik, samuti pole garanteeritud kontole paigutatud vara väärtuse säilimine“. Uuel aastal tabab Vähki üks üllatus teise järel küll tuludeklaratsiooni täitmisel kui kontolt väljamaksete tegemisel. Tuleb välja, et süsteem on tõepoolest lollikindel, mitte lollile kindel.


Lõvi

Lõvi tunneb, et tema investeerimistšakrad on kinni ning võtab ette hingepuhastusreisi Indiasse, et jõukus enda jaoks ümber mõtestada. Delhi tänavatel tabab teda aga enneolematu valgustus ning tagasi jõudes monetiseerib ta oma vastomandatud kogemused uue menukina “Esoteerilise investori teejuht külluse juurde ja kaugemale“. Bestsellerist saadav lisasissetulek annab investeerimisele kohe uue hingamise ja avab tõesti vähemalt ühe isiku külluseenergiad.


Neitsi

Neitsi saab kadunud vana-vanatädilt päranduseks 70-ruutmeetrise maja Keilasse, millest ta tahab arendada kümme 7-ruutmeetrist juriidiliselt korrektset “kaugtöökontorit” Tehnopoli IT-hipsteritele. Kummalisel kombel ei taha noored koduotsijad tema kapslitest midagi kuulda, samuti ei leidu turul ühtegi vaba ehitajat. Noori omaette lumehelbekesteks siunates jääb Neitsi ootama aega, kui kõik ehitajad jälle töötuks jäävad.


Kaalud

Kaalud pole varem investeerinud, õigupoolest ei teagi teemast kuigi palju, aga on kuulnud, et üha enam inimesi sellega tegeleb. Õnneks taipab ta abi paluda ühest investeerimisteemalisest Facebooki grupist, kust saab kohe paar privaatsõnumit abivalmis grupikaaslastelt. Ilma nendeta poleks Kaalud parimaid pakkumisi kindlasti ise üles leidnud – mõelda vaid, täiesti ilma riskita fondid, kus lubatakse Jupiteri armust iga kuu 20% tootlust. Tal jääb üle vaid end needa, et ta varem sellega tegelema ei hakanud.


Skorpion

Skorpion lisab oma idufirmaportfelli järjekordse peenpeedivabriku, kes Virumaal turbaveini ja -kosmeetikat toodab. Esimese investoripaki saabumine tekitab temas sügavaid kahtlusi, kes neid tooteid üldse raha eest tarbima peaks. Plusspoolelt on jõuludel loosipakkide kokkupanemine aastateks mureta.


Ambur

Krüptoeksootika- ja koerahuviline Ambur otsustab Dogecoin’i spin-offina käibele lasta CorgiCoini, sest usub, et Brexiti-lainetes heitlevad britid vajavad just sellist akumulatsioonivahendit oma varade säilitamiseks. Alguses ei saavuta see küll oodatud populaarsust. Õnnekombel Pluuto liikumise mõjul viskab Sussexi hertsoginna Meghan selle üle aga sotsiaalmeedias nalja, mille järel saavutab CorgiCoini väärtus paari päeavaga enneolematu kõrguse.


Kaljukits

Kaljukits seikleb ühisrahastuse lainetes ning roobitseb kokku Gruusia autolaene 20 aastat vanade, aga mitmekordse hinnatasemega sõidukite ostuks. Kuna investeerimisega kaasneb varem või hiljem ka üleüldiselt ettevõtlik meel, tuleb talle ühel hetkel pähe, et kogu protsessist võiks ju mitu nahka koorida. Nimelt asub ta Kaunase autoturult olematu hinnaga masinaid otse Gruusiasse vedama. Kahjuks pole ta end kurssi viinud kaasnevate teenustasudega ja kaotab kogu loodetud tootluse Venemaal pistiseks.


Veevalaja

Veevalaja klaas on keerulisest turusituatsioonist hoolimata pidevalt pooltäis – ta teab, et selle täitmisega tegeleb ikka igaüks ise. Punases hindu võtab ta meeldiva allahindlusena, millega aktsiate keskmist ostuhinda alla tuua. Neptuunil tekivad vastu kevadet naerugaasid, mis süstivad Veevalajasse optimistlikke ootusi Tallinna Vee arbitraaži suhtes. Tasub meeles pidada, et ta pole veel nii rikas, et osta odavat asja.


Kalad

Kalad otsustab kätt proovida ingelinvestorina oma 16-aastase tädipoja produktsiooni- ja influencer’lus-startupi kallal. Ehkki noore ettevõtja visioon kajastub esialgu vaid tema Tinderi kontol, joondub Veenus sobival hetkel maaga ühele teljele ning toob Kaljukitsele ootamatut armuõnne. Nimelt kohtab ta kohalikus investorite grupis oma tegelikku hingesugulast (mis võib siiski kaasa tuua mõningasi arusaamatusi senise elukaaslasega).