Minust

Siin kirjutab üks 30-aastane lihtsurelik oma seiklustest rahamaailmas ja kõigist muudest elumõtetest, mis keelele-meelele-sõrmile tulevad. 2013. aastal astusin ülikoolist päris ellu küll hea hariduse, julge pealehakkamise ning toetava tugivõrgustikuga, aga ka õppelaenu suuruse miinusväärtuse, üürikorteri jmt tavapärase täiskasvanuelu stardipaketiga.

Kui olin umbes aastakese “päris” tööd teinud ning raha hakkas pisitasa ülegi jääma, imbus minu teadvusesse vaikselt mõte investeerimisest. Toona oli alles välja tulnud esimene Rikkaks Saamise Õpik ja investeerimise populaarsus alles kogus hoogu. Täpselt sobival hetkel sattusin ühel konverentsil Raivo Heina ettekannet kuulama, kes ütles saalitäiele rahvale: “Siit ruumist läheb ainult üks inimene koju ja hakkab reaalselt tegutsema. Tundub, et sel korral olin see mina, sest läksin otsejoones arvutisse LHV virtuaalkontot näppima ning vaid paar nädalat hiljem tegin esimese aktsiaostu.

Ehkki lugesin juba keskkoolis Kiyosaki raamatuid, ei olnud sealne info minu jaoks tol hetkel kuigi eluline. Kümme aastat hiljem reaalselt investeerima asudes lugesin järjest läbi algaja investori kuldvara ning sain kinnitust, et investeerimiseks vajalik mõtteviis on mulle juba kodust kaasa antud. Nimelt olin harjunud elama n-ö alla oma võimete (kuigi nimetaksin mõistliku varu hoidmist just võimetele vastavaks elamiseks), pidevalt raha kõvale panema ning lähtusin kulutuste tegemisel peamiselt oma sisemisest väärtuskompassist, mille järgi hindasin, kas kulutus on just minu jaoks seda väärt.

Mis see Sammhaaval siis täpsemalt tähendab? Mulle meeldib ütlus, et me oleme kõik oma väikeste valikute summa. Peaasi on valida suund ja selles suunas siis teadlikult minema hakata – olgu siis #nozerodays, eesmärgi pisemateks tükkideks jagamine või mõni muu taktika, on põhimõte ju sama – suuri eesmärke vallutatakse sammhaaval. Samuti ei pea iga samm olema optimaalselt kaalutletud või muidu perfektne – parem kasvõi natuke ringiratast tammuda, kui eluaeg ühes kohas hanguda ja pärast mõelda, et… kurja küll, mis kõik oleks võinud teha/olla/julgeda.

Mis veel sammudesse puutub, armastatakse näiteks spordis öelda, et kõige raskem on samm uksest välja. Selles osas olen ma tulihingeline harjumuste kasvatamise fänn, sest piisava kordamise korral muutub iga tegevus automaatseks ja tegelikult on teadlikult rasked ainult esimesed sammud. Üleöö või hoogtöökorras iseenda unistuste “minaks” digimuutuda on enamasti liiga suur suutäis, aga ükshaaval häid raha- ja muid harjumusi külge pookides on eesmärgini jõudmine hoopis tõenäolisem ja ilmselt ka meeldivam. 

Praeguseks on minu portfellis nii aktsiaid, indeksfonde, ühisrahastust kui kinnisvara. Olen meeldivalt üllatudes näinud, kuidas juba mõne aastaga on n-ö lumepalliefekti näha ja kui harjumuspäraseks ning argiseks stabiilne investeerimine muutub. Hoian igakuiselt silma peal oma netoväärtusel ning kuu lõpus excelites hullamine on raudselt üks minu meelisajaviiteid. Mingit kindlat radikaalset strateegiat mul investeerimiseks pole, sest üritan hoida tervemõistuslikku tasakaalu elumõnude nautimise ning säästmise vahel ja protsessi nautida.

Hariduselt olen jurist ja kommunikatsioonispetsialist ning kogu mu tööelu keerleb peamiselt erineva kantseliidiastmega tekstide loomise ümber. Vabal ajal kantseldan koos elukaaslasega meie koera, harrastan pikamaajooksu ja igal võimalusel võib mind leida looduses matkamast või reisidel uusi maid avastamas.

Käesolevas blogis panen kirja uurimistöö, mis iseenda jaoks investeerimismaailmas teen, samuti kõikvõimalikud mõtted ning elamused, mida investori eluviis kaasa toob. Tere tulemast ning head lugemist!