Sündmusterohke viinakuu

20181031_191432_0001209106243.png

Ahoi, armsad lugejad! Blogi statistikast jäi just silma, et täna on vist nii mõnigi huviline siin päeva jooksul kiikamas käinud, kas mul on kuu kokkuvõte üleval – vaatamiste arv on anomaalselt kõrge. Nagu näha, olen laisaks jäänud ning saan sellega ühele poole alles hilja õhtul. Või vähemalt tundub see tund mulle hilisena, sest keha on alles Filipiinide ajas, kus praegu magaksin juba ammu õnnist ööund.

Tegelikult jõudsimegi koju enam-vähem 24h tagasi, mille järel olen jõudnud asjad lahti pakkida ja äragi pesta, muidugi jooksmas käia ning töölainele tagasi häälestuda. Viimased kuu aega on möödunud ennekõike pulmade ja reisi tähe all – viimased kaks nädalat veetsime maailma serval Siargao saarel ringi konnates. Tegemist on paraja arengumaaga, mis oli meilegi üsna emotsiooniderohke, ehkki julgeme end päris kogenud reisisellideks pidada. Loodan sellest üsna pea ka korraliku reisiloo kirjutada.

Ahjaa, kuu alguses jooksin kogemata poolmaratonis uue rekordi ka. Arusaadavalt varjutab pulmadega seonduv sebimine aga kõik ning seda jätkub üllatavalt palju ka tagantjärele – ennekõike pean kogu nimevahetuse bürokraatiaga jändama hakkama. Dokumentide vahetusele lisanduvad ju kõikvõimalikud panga- ja kasutajakontod, meiliaadress ning aukartustäratav kogus muid kohti, mis vahepeal tekitavad tunde, et lihtsam olnuks nimi samaks jätta. Samas eeldusel, et tegemist on ühekordse ettevõtmisega, tuleb sellel kuhjal lihtsalt ühest otsast pihta hakata.

Eks see annabki võimaluse uut allkirja harjutada, mis on eelmisest kõvasti kohmakam. Vana nimi koosnes mul sisuliselt silmustest, mida sai ilma pastakat paberilt tõstmata ühe jutiga kirja tulistada. Uue nimega jõuab käsi jõuab ühel katsel kolm korda krampi minna ning midagi loetavat sealt ikka välja ei tule. Mitte, et mu vana allkirigi eriline kalligraafia meistriteos oleks olnud, aga vähemalt oli see mugav. 😀

Teeks parem digiallkirja

Puhkusel jõudsin tänu pikkadele pimedatele õhtutele ja erinevates sõidukites ning jaamades veedetud tundidele (et mitte öelda ööpäevadele, sest Siargao on ikka tõesti erikuradi kaugel) päris mitu raamatut läbi lugeda. Eri masti teosed tõid ka selgelt välja, miks igasugused arvupõhised lugemisväljakutsed (a’la 52 raamatut aastas) erilist mõtet ei oma.

Näiteks Ellen DeGeneres’i “Seriously… I’m kidding” ostsin hetke ajel Cebu lennujaamast ning sain selle mõne tunniga läbi. Muideks, ei soovitaks – erinevalt mitme teise koomiku teostest jooksis Ellen minu jaoks üllatuslikult lati alt läbi ja sisustas paarsada lehekülge üsna sisutühja sisemonoloogiga, mis mind vaid paar korda muigvele ajas. Samas sain viimaks otsa peale mõnele tummisemale populaarteaduslikule telliskivile, mis juba üle aasta kapil vireleb.

Kergemast lugemisest pakkus täieliku elamuse NIKE’i looja Phil Knight’i memuaar “Shoe Dog: A Memoir by the Creator of NIKE“, mis ootas oma järge päris kaua. Harva pakub elu raamatut, mis on ühteaegu kerge ja humoorikas, samas lõpmata rikkalik erinevate ajalooliste, ühiskondlike ning äriliste viidete osas. Lugemisnaudingu mõttes julgen selle panna peaaegu samale pulgale “Sapiensiga” (mille järel kahjuks “Homo Deus” päris nii ladusat tervikut ei pakkunud).

Igatahes tekitas see raamat soovi kohe NIKE’i juurde osta – nii sporditarbeid kui aktsiaid – ja vaat kui sobival hetkel, kui turul ilus hooaja lõpu allahindlus käimas (tegelikult pole ma veel muidugi midagi juurde soetanud). Sain investeerimismaailmas toimuvast trallist aimu peamiselt vaid sotsiaalmeedia kaudu, aga nii huvitav see mulle ei tundunud, et oma olematu netiühendusega üritada olukorral silma peal hoida. Tagantjärele vaatasin numbrid üle ja ühtegi külma higi piiska õnneks seljale ei tõmmanud.

Hea näide pideva käe pulsilhoidmise mõttetusest on Tallinki aktsia, mis kuu alguses tegi lootusrikka võnke ülespoole, aga tänaseks on maailmakord taastunud ja see võbeleb tagasi täpselt kuu alguse tasemel. Investeeringutelt laekus traditsiooniline kolmekas NIKE’ilt ja umbes 20 eurot kasvukontolt. Sealt on tasahilju kukrusse kõlisenud ka varem, aga dividendiaristokraadid üllatasid nüüd 12 euroga ja IVV (S&P500) 8 euroga. Tänu turukõikumisele kukkus mu väärtpaberipaki hinnalipik tervikuna kuuga umbes 4%. 

Sellest ning viimastest pulma- ja reisikuludest hoolimata õnnestus netoväärtust taas natuke upitada ning see jäi üsna täpselt kahe graafikujoone vahele pidama. 

Screen Shot 2018-10-31 at 20.14.05.png

Juba nädala aja pärast on mul ümmargusevõitu sünnipäev, mida silmas pidades üldse aastase eesmärgi püstitasin. Kuna viimaste aastate väärtuskõver ja edasised sihid väärivad eraldi pikemat lahtikirjutamist, loodan selle kohta peagi eraldi postituse teha. Näis, kas ja mida ma siis järgnevatel kuudel üldse jälgima hakkan.

Kuidas teil kuu möödus? Kas pigem päevad, mis ajasid segadusse või kulges elu ikka vanas rütmis? 

Pulma(kulu)de mammutpostitus: ootused vs reaalsus

pulmad.png

Erinevates artiklites nimetatakse pulma üheks elu stressirohkeimaks sündmuseks ning antakse rahulikult soovitusi, kuidas oma pingeid taluvuse piiril hoida ja “elu ilusaim päev” kuidagi üle elada. Tänaseks võin kinnitada, et see ei pea nii olema. 

Veidi üle poole aasta tagasi kirjutasin oma ülipopulaarse postituse “Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad” ning nüüd on plaanid ellu viidud ja aeg teha kokkuvõtteid. Lühiülevaade logistikast järgmine.

  • Aeg: 12. oktoober
  • Toimumiskoht: Pärnu ja Soomaa
  • Külalised: kõige lähem perering, kahe peale kokku 7 inimest
  • Paaripanek: Pärnu Linnavalitsuses
  • Ööbimine ja pidusöök: Hedon Spa (2 ööd) ja restoran Raimond
  • Päevakava:
    6:30
    äratus ja jooksutiir, hommikusöök, kleit selga ja minek
    8:00-10:00 pruudi meik ja soeng
    11:00-12:30 pildistamine Soomaal
    14:00-14:30 tseremoonia
    15:00 pidusöök (tõusime lauast kell 20 ning jõudsime veel spaasse)
    ca 23:00 uni juba niitis

Olen juba ammu öelnud, et kõige lollikindlam aeg pulmi pidada on sügaval sügisel, sest siis saab ilm vaid positiivselt üllatada. Ei tahaks küll midagi ära sõnuda, aga mul on ammu kahtlus, et olen kuidagi ilmataadi erilise soosingu alla sattunud. Ajal, kui meie pidasime oma sügispulma, langesid õues sajanditepikkused soojarekordid ning Pärnu rand nägi välja kui talvine Lõuna-Portugal – sinised lained soojas õhtupäikeses pehmelt rannale rullumas.

Siinkohal patsutan tunnustavalt õlale ka mineviku minale, kes päevakavasse ülitäpselt õhku sisse jättis, mistõttu meil igal pool meeldivalt veerand tunnikest varuaega jäi. Meil olid autosse ka hädaabisnäkid jmt tagavara ostetud, et jooksu pealt midagi ampsata jõuaks, aga saime näiteks pildistamise ja tseremoonia vahel päris rahulikult minu vanemate pool kehakinnitust võtta. Samuti jäi tseremoonia järel aega, kui saime toast läbi käia, lilled ära organiseerida jne. Pole midagi öelda, väga tark tüdruk oli see preili Krõõt. 😀

Gerrysulp (6)

Talvel hõiskasin esimese hooga, et sellise minipulma korraldamine on ainult broneerimise vaev ning pärast esimesi viperusi see suures osas nii ka läks.


Kes ja mis lõpuks valituks osutusid

Kleit: Salong Manna Couture

Manna salongi teavad ilmselt kõik tartlased ning nende nõela alt tulevad iga aasta ka päris mitmed Vabariigi aastapäeva kleidid. Kleidi õmblemisega oli kogu korraldusest ka kõige rohkem aja- ja närvikulu ning seda ette teades oleksin suhteliselt standardses mõõdus inimesena ilmselt pigem poodi läinud. Samas tuli kleit lõpuks imelus, minulik ja väga mugav – saab ikka istuda, astuda ning kõhu ka täis süüa. Pilte vaadates ma ei kujutaks isegi ühtegi muud värvi ette, kui sinine, seega kandmisrõõmu jätkub erinevalt valgest kleidist nüüd vaat et elu lõpuni.

Gerrysulp (5)

Meik ja soeng: Maria Indermitte

Igapäevaselt piirdub minu enda meik väga vähesega ning pidulikul puhul… teen sedasama igapäevast lihtsalt veidi hoolikamalt ja viskan maksimaalselt paar lainerijoont ka näkku, kui lainer just juhuslikult ära pole kuivanud. Salongis olen kogu elu jooksul lasknud meiki teha ühe korra, mis oli üsna õudne kogemus, sest lõpptulemus oli võõras, tegi suisa koledamaks ning tagatipuks oli meigikord näos nii raske, et isegi paar tundi sellega veeta oli väga ebamugav. Seetõttu kartsin põhjusega, et ennast kehva krohvitöö tõttu päev otsa kehvasti saan tunda.

img_20181012_100117_4461797410803.jpg

Ideaalis soovisin välja näha nagu mina ise, aga ilusam (kes ei tahaks), ehk võimalikult maitsekas ning loomulik nii välimuselt kui enesetundelt. Mõned meikarid teevad küll kvaliteetset tööd, aga kõik kliendid on lõpuks ühtemoodi Kardashianiteks kontuuritud või sobiks tulemus pigem kluppi kui rabapildistamisele.

Sõbranna soovitusel jõudsingi Maria juurde, kes esiteks oli nii armas ja vahetu inimene, et kahe tunni sütel istumise asemel läks aeg lausa lennates (mulle valmistavad muidu mingid salongis smalltalkimised parajat piina). Samuti oli lõpptulemus täpselt see, mis ma lootsin ning veelgi enam! Heast tööst on parim näide vast see, kuidas külalised ei saanud päeva peale enne aru, et mulle on pool kilo kunstripsmeid külge poogitud, kui ma seda ise ütlesin. Tundsin ennast tõesti nagu oleks lihtsalt kõik mu parimad küljed välja toodud. Samuti oli kõik väga püsiv ja loomuliku tundega.

Tagatipuks oli Maria ateljee Pärnu südalinnas täielik helevalge esteetiline elamus vaatega peaväljakule (mis minule ennekõike küll terve rea Võidupüha maratonide finišiga seondub). Seega kui keegi Pärnu kandis iluvõlurit otsib, julgen tõesti väga soovitada.

Fotograaf: Gerry Sulp

Gerry elav ja originaalne käekiri jäi mulle sotsiaalmeediast juba ammu silma ning postituse juures olevad fotod kõnelevad ilmselt enda eest. Tegime alguses portsu perepilte ning jäime siis eraldi ilupilte ka tegema – aega kulus kokku poolteist tundi. Tegemist on alles esimese portsu tiiseritega, aga nende hulgas oli juba ausaltöelda rohkem imelisi võtteid, kui me oleks üldse lootnud kokku saada. Kuigi oleme täielikud pildistamisvõhikud, siis nii profi käe all polnud poseerimine küll mingi vaev (ja sealhulgas sai ta hakkama ka meie suhteliselt hüperaktiivse koera jäädvustamisega).

Gerrysulp (7).png
Koer all vasakus nurgas

Majutus ja pidusöök: Hedon Spa ning Restoran Raimond

Tallinnast ja Tartust väljaspool on väga häid hotelle Eestis üsna vähe ning Tartu-Pärnu suhtes loogilises asukohas jääbki sõelale vaid Pärnu (nüüdseks on Viljandis avatud ka Park Hotell, mida täna ka kindlasti kaaluksime). Soliidsema õhustiku ja tõeliselt hea restoraniga mereäärseid hotelle on seal omakorda kaks – renoveeritud Rannahotell ja üsna uus Hedon Spa. Kuna me Hedonis polnudki veel koos käinud ning seal on tõesti eriliselt mõnus atmosfäär ja restorangi alati tasemel, jäi sõelale just see. Kõige soodsam on broneering teha läbi kodulehe ning sel juhul ootab saabumisel toas kingitusena ka vahuvein.

Pidusöögiks tellisime grupimenüüst kolm käiku, millele lisandus tervitus- ja vaheampse veel omakorda kolm tükki. Toit on Raimondis tõesti suurepärane ning isegi käigud, mille osas ma ise just ootusärevusest hundirattaid ei visanud (näiteks loomaliha, sest ma üleüldse pole suurem asi lihafanatt), olid lõpuks väga maitsvad. Õhkkond on pidulik, aga mõnusalt sundimatu. Juba nende leivavalik on selline, et nad võiks seda assortiid eraldi kaasa müüma hakata. Lõpuks istusime restoranis üle viie tunni, sõime-jõime, vaatasime merele ja tundsime ennast lihtsalt hästi.

Hedon.png
No vaadake seda leiba! Carb heaven!

Tseremoonia: Pärnu LV

Valisime tseremooniaks kohaliku perekonnabüroo ning jäime sealse “teenindusega” väga rahule. Miinuspoole pealt asub Pärnu Linnavalitsus endises polikliinikuhoones, mille peale vennaga korra elevusega heietama kukkusime, kellel ikka mitu korda siin mõnda põskkoopaloputust tegemas on käidud. Nimetasimegi seda algusest lõpuni naljaga suguhaiguste kabinetiks, sest kõlavad koridorid ja diivanilaual ootavad pereplaneerimisvoldikud just sellise tunde tekitasid. Veel pruutpaaritoas õiget aega oodates oli täpselt selline tunne, nagu ootaks arsti juurde protseduurile pääsemist. Samas olid ametnikud kõik väga armsad, paaripanija kõneles lühidalt ja ilusalt ning kõigil jäi sellest asjatoimetusest kena elamus.

Reis: Filipiinid, Kermit Siargao surfikuurort

Valisime pesitsuspaigaks ühe Siargao nimelise vähemtuntud saarekese, kus õnneks vulkaane pole, aga taifuunid möllavad seal küll iga natukese aja tagant. Pärast kõigi broneeringute tegemist sain küll aru, et mu elukaaslane (köhöm, mees/abikaasa/teinepool) korraldas endale mesinädalate nime all surfipuhkuse. Minu eelmise sügise kokkupuuted lainete ning surfilaudadega olid üsna järsud (et mitte öelda jalustrabavad), ehk sain lauaga umbes viiskümmend korda vastu pead ja pidin peaaegu ära uppuma. Eks mul on nüüd võimalus paar nädalat ookeaniga taastutvust teha või oma hipsterbangalo ees niisama raamatut lugeda.

Gerrysulp (1)


Mis see kõik maksma läks?

Mäletatavasti viskasin pärast abieluplaani lukkupanekut esialgse eelarve kiirelt excelis kokku ning ületasin pika varuga kohe nelja tuhande euro piiri. Reaalsuses jäime sellest piirist hoopis allapoole ja summast moodustab omakorda poole reis (mille me ausaltöelda oleks niikuinii ette võtnud). Täpsuse huvides mainin ära, et reisikulude hulka ei ole arvestatud neid kulusid, mis me seal veel tegema hakkame (toit ja meelelahutus), sest tegemist on nii soodsa kohaga, et meie igapäevasest elamiskulust kodumaal see eriti ei erine.

Kui veel arvestada, et osasid riideid-jalatseid jmt kulusid oli niikuinii vaja, võib peaaegu 2/3 neist kuludest tegelikult jooksvateks liigitada. Puhtalt selle sündmuse keskseid kulusid oli vast 1500 euro eest – peamiselt riigilõivud, fotograaf, majutus, sõrmused ning muidugi pidusöök (sh ka jootraha).

Screen Shot 2018-10-12 at 22.24.43.png
Pulmakulude jaotus

Tahaks küll öelda, et kulude jaotuse pirukas peegeldab hästi, mida me elus väärtustame, aga selle järgi ma armastan reisida, süüa ning iseennast. Mis polegi iseenesest vale. 😀

Screen Shot 2018-10-12 at 22.09.52
Kulude ootused vs. reaalsus

Millega ei osanud kohe arvestada:

  • Filipiinide siselennud – Filipiinide pealinnast looduse rüppe saamiseks peab igatahes lisatransporti kasutama. Kuna valisime avastamiseks üsna eksklusiivse saarekese, lisas sinnasaamine piletitele veel mitusada eurot (kahe peale).
  • Reisikindlustus – võttes arvesse taifuune, omajagu keerukat logistikat ning tõenäosust laine/surfilaua/meduusi/rolleri/millegaiganes näopeksu saada, tundus reisikindlustus elementaarne valik. Esialgsesse tabelisse ma seda torgata ei taibanud. Kulu inimese kohta samuti saja euro kanti.
  • Riigilõivud – oskasime arvestada vaid abiellumise lõivuga, aga tegelikult tuleb mul ju kogu oma dokumendipakk ümber vahetada. Eriti nörritav on uuesti maksta juhiloa eest, mille alles suve alguses kätte sain. Tagatipuks on selleks vaja kokku ajada hunnik muid dokumente ja kirjutada sada avaldust. Võiks ju oodata, et E-Eestis tuleb rahvastikuregistri andmete muutumisel värskele abikaasale automaatne teavitus: “Palju õnne abiellumise puhul – siin on teile uued dokumendid” – ideaalis kingitusena tasuta, aga kasvõi mingi soodsama paketihinnaga. ID-kaardi, passi ja juhiloa kulu kokku ligi sada eurot. Korra kaalusin viimase vahetamata jätta, aga siis tuli meelde, et vahepeal sõidan ju välismaal ka – jah, isegi Riia on ju välismaa.

Millele lõpuks raha ei kulunud:

  • Peaaegu kogu peigmehe kraam – meestel on ülikonna ostmine ikka mõnus ühekordne investeering küll – pärast oled iga piduliku ürituse jaoks hoobilt valmis. Kuna hästiistuv komplekt oli olemas, ei hakanud me lihtsalt ostmise pärast uut ka soetama. Käisime küll poes särke-lipse vaatamas, aga midagi kutsuvat silma ei jäänud. Ainsaks kuluks jäid uued kingad, mida oli igatahes vaja ning leidsime ka need hooajalõpu soodukaga väga mõistliku hinna eest.
  • Pruudi kingad – esiteks arvasin, et see sündmus on paras põhjus omale ühed tõeliselt head ja mugavad pidulikud kingad osta. Lõpuks ei viitsinud ma sellega väga tegelda, midagi imelist iseenesest ka ette ei jäänud ning kuna pildistamine oli õues, otsustasin kleidi alla panna olemasolevad ilusad poolsaapad. Tagantjärele täielik vedamine, sest kingadega oleks ma rabas pildistades lihtsalt ära uppunud.
  • Pruudikimp – esialgu viskasin selle excelisse, aga pärast oli see jälle üks asi, mis ei tundunud oluline. Ei kahetse ka, sest pildistamisel pidin niikuinii kahe käega kleidisaba hoidma. Lisaks tõid külalised nii palju lilli, et nägin selle kuhjaga välja nagu mõni õhevil gümnaasiumilõpetaja.

Millele kulus oodatust märkimisväärselt vähem:

  • Sõrmused – paarikuine antropoloogiline sõrmusevaatlus tuvastas, et ainus kindel ning aegumatu kuju on ikka kõige lihtsam klassikaline kuldne rõngas. Iga vähegi moevoolust kantum stiil võib mõne aasta pärast juba päris iganenud mulje jätta. Samuti oli kõige lihtsam sõrmus ka kõige mugavam ning just sellistega me poest ära tulimegi (valimisaeg kümme minutit).
  • Majutus – esimese hooga plaanisime ööbimiseks sviidi võtta, sest millal siis veel. Täpsemalt asja uurima hakates selgus, et merevaatega sviitides pole Hedonis suurt muud eelist peale eraldi elutoa ning suurema rõdu – isegi vanni mitte. Kuna ka tavatoad on seal üsna ruumikad ning toas vedelemise aega meil palju ei jäänudki, võtsime siis rõõmuga merevaatega Superior toa ja hoidsime pea pool raha kokku. Kuninglik on Hedonis viibimine niikuinii alati – näiteks ootas meid tseremoonialt hotelli saabudes toas (veel üks) vahuvein koos hotellipoolse tervitusega.

Mida teeks järgmine kord teisiti?

Nali naljaks, aga tegelikult midagi ei teeks. Ma ei jõuaks vist kokku lugeda neid kordi, mil me viimaste kuude jooksul vastastikku õhkasime, kui hea see on, et me suurt pulma ei teinud. Saime täpselt nii pingevaba ja mõnusa päeva nagu tahtsime ning võib öelda, et lootused said isegi mäekõrguselt ületatud. Muidugi oli isegi nii väikse üritusega korraldamisstressi, millest puhkamiseks jätsime pulma ja reisi vahele paar päeva hingamisaega. Nagu näha, jõudsin sellega isegi värsked muljed kirja visata.

Lõpetuseks soovitan kõigil pulma korraldades realistlikult läbi mõelda, mis iseendale kõige olulisem on ja siis täpselt nii tehagi. Mul pole mingeid illusioone, et just abielu sõlmimise päev peaks olema elu ilusaim päev, aga kindlasti ei tohiks see olla stressirohkeim päev. 

Gerrysulp

5 nippi, kuidas poissmeeste/tüdrukuteõhtut korraldades ellu jääda

väärtused.png

Kui me otsustasime pulmapidu mitte teha, oli põhjuste hulgas see, et pulm on enamasti ka külaliste jaoks üsna kulukas ettevõtmine – austusest nende aja-, raha- ja närvikulu vastu võiks neile siis vähemalt midagi tõeliselt head korraldada. Oma korraldamisentusiasmi realistlikult hinnates saime aru, et sellise ürituse organiseerimist ei naudiks me jälle ise piisavalt (loe: läheks poole peal nuttes perekonnabüroosse ja ei tähistaks seda sündmust üldse kuidagi).

Pulmas osalemise kuludele lisandub lähemate külaliste jaoks sageli ka poissmeeste/tüdrukuteõhtu korraldamine, mille hind võib olenevalt luksuslikkusest küündida sadadesse eurodesse osaleja kohta – või ilmselt ringkonnast olenevalt lage polegi, aga räägime ikka lihtsurelikest, eksole.

Ka mujal maailmas rallivad vallalisteõhtu kulud koos pulmakuludega üha uutesse kõrgustesse, mis panevad murelikke osalejaid küsima, kui suur on ikka keskmine või mõistlik ürituse hind või kuidas seda endale eelarvesse mahutada. Kui ühele hooajale satub neid üritusi veel mitu, võib juhtuda, et oma puhkuseplaanideks raha üle ei jäägi.

Olen isegi korraldanud, osalenud või kõrvalt näinud omajagu vallaliseõhtuid, mis on välja kukkunud päris erineva formaadi ning kulukuse astmega. Järgnevalt viis soovitust, kuidas tüdrukuteõhtu/poissmeesteõhtu niimoodi üle elada, et pärast rahakotist ning närvidest ka midagi alles on. 

1. Pidage meeles ürituse eesmärki

Hoidke fookuses ürituse eesmärk. Tegemist on ikkagi päevaga/õhtuga päevakangelase jaoks, mitte lihtsalt poolvõõraste inimeste ühishäng. See aitab lõpuks otsust langetada nii toimumisaja, korralduse, tegevuste kui kõige muu osas, kus muidu võikski jääda arutlema, milline variant kõigile osalejatele ühiselt ikka kõige paremini sobib (vihje: ideaalselt ei sobi kunagi ükski).

2. Pange paika eelarve

Eelarve on selle kohta isegi veidi halb sõna, sest õigem oleks öelda orienteeruvate kulude kogusumma. Nagu juba öeldud, võib inimestel olla mitu sellist üritust suve/aasta jooksul, pulmas osalemine tähendab omakorda kulusid ning üritus võiks olla kõigile jõukohane, et kõik päevakangelasele (vt. eelnevat punkti) olulised inimesed ikka osaleda saaks ja end hästi ka tunneks. Sealjuures tasub väljas söömise-joomise puhul jätta osalejatele võimalus ise enda eest maksta – siis saab igaüks valida, kas tellib neli kokteili või kallima prae või pole tal kõht tegelikult selleks hetkeks isegi tühi.

3. Raha pole ainus ressurss

Väiksem eelarve ei pane tingimata suuri piire ürituse formaadile, kui osalejatel on ideid, aega ning tahtmist neid teostada. Samuti võiks kaardistada ja maksimaalselt kasutada osalejate oskusi, teadmisi ning ka olemasolevaid vahendeid. Näiteks võib nii lahendada toimumiskoha, foto/video jmt küsimused, meisterdada kaunistusi, koostada aeganõudvaid, aga rahaliselt üliodavaid tegevusi (viktoriinid jmt), mis lõpuks võivad hoopis ürituse meeldejäävaimaks osaks kujuneda. Kas tellida fotograaf, pildistada ise või soetada üldse polaroidid või vanakooli ühekordse kaamera? Kas süüa väljas, tellida toidukoolitus või pakkida piknikukorv?

Kui aga aega, viitsimist ja inspiratsiooni pole ning kõigi ideede suunas rahapakkide loopimine on ainus tegutsemisplaan, kasvavad kulud kiiresti kosmiliseks või tuleb piirduda selle võrra napima tegevusplaaniga.

4. Demokraatia ei tööta

Olenevalt potentsiaalsete osalejate arvust ja entusiasmist ei tasu algusest peale liiga palju demokraatiat viljeleda, sest lõpuks võite pool aastat ka kõikvõimalike kaasamistegevuste peale ära raisata ning mitte kuskile välja jõuda. Pole midagi tüütumat, kui koostada järjekordne Doodle, millele esiteks pooled inimesed ei vasta ning pärast selgub, et osad vastajad tegelikult ühestki variandist hoolimata kohale ei tuleks.

Selle asemel võiks entusiastliku tuumikuga plaani laias laastus kokku panna (kokkulepitud eelarve piires) ning hiljem laiemas ringis ülesanded jagada ja peenhäälestust teha. Veits kehvem lugu on muidugi see, kui jääda ise taolise diktatuuri ohvriks, ehk näiteks avastada, et mingi jaburalt kallis plaan on väikses ringis juba paika pandud. Sel juhul on alati variant öelda, et kuupäev ikka ei sobi või – introverdist eestlase õudusahhetus – ennast eelarve osas kehtestada.

5. Ärge laskude klišeedesse

See on küll puhtalt minu isiklik arvamus, aga mulle tundub, et just tüdrukuteõhtud kipuvad kinni jääma mingitesse kummalistesse stampidesse, mis on sageli nõmedad, piinlikud või lausa labased. Samuti ma ei näe, et poissmeesteõhtute jaoks üldse sellist nänni toodetaks, nagu tüdrukuteõhtu jaoks netis müügil on (ma nüüd lõbustan ennast kujutlustega, milline see kraam täpsemalt oleks :D). Enamik sellest risust tiirleb muidugi ainult ühe teema ümber, nagu oleks see abiellumise peamine mõte ning meil oleks tegemist mingi korraldatud abieludega agraarühiskonnaga.

Reaalsuses on enamik abiellujaid enne juba pikalt suhtes olnud, äkki ühine kodu ning lapsedki olemas ja vallaliseks ei pea nad end tegelikult ammu. Selles mõttes tasub endalt tõsiselt küsida, kas riistakujuliste õhupallide ning odava hiina polüesterloori lehvides linna vahel kondoomide müümine (nüüd ma tõesti tahaks ühte vastava atribuutikaga poissmeesteõhtut näha, palun) ikka on ürituse parim teostus.

Siia kategooriasse võib veel lisada üleüldiselt soostereotüüpse tegevuste valiku (no et meestel on seiklus ja püssirohi ja naistel maniküür ning roosad kokteilid), liigse keskendumise ürituse välisele küljele (et oleks ikka instagrammable) või lihtsalt lähtumise sellest, mida kõik teised teevad.


Kogu eelneva jutu võib ilmselt lühidalt kokku võtta sellega, et mõelge ürituse eesmärk enda jaoks tõesti läbi, lähtuge kangelase huvidest ja lähenege loovalt. Samuti ei tasu päeva “tegevustega” üle kuhjata, vaid jätta õhku kulgemiseks ning suhtlemiseks. Kõige olulisem on ju ühine kvaliteetaeg ja koosveedetud vallalisepõlve ärasaatmine (koos korraliku meenutamisega). 

Kui palju te üldse poissmeeste/tüdrukuteõhtutel osalenud olete? Kas see on olnud tore kogemus või pigem paras peavalu? Kui palju need üritused tavaliselt kokku maksma on läinud? 

7 väärtust, mis ma kodust kaasa sain

Sõitsin eile läbi Eesti ning imetlesin autoaknast kogu seda postkaartlikku kevadrõõmu, mis igalt poolt vastu vaatab. Linnas olles ei tunne aastaaegade kohalolu ega vahetumist kuigi hästi ning tegelikult jääb ka teeservas mööduva looduse vaatamine lihtsalt vaatamiseks, mitte kogemiseks.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, kui suur õnn oli üles kasvada sellises metsanurgas, nagu mu lapsepõlvemaad on. Iga päev, iga ilma, aasta- ja kellaajaga olla looduses, käia peamiselt jala või rattaga ning pidevalt endasse imeda seda, millised on augustiööd või novembriõhtud. Või sajad päikesetõusud hommikul bussi peale kõndides. Või talvised pealelõunad koolist koju matkates.

Muidugi pole ma sugugi pime ka maaelu vähem võluvate külgede osas, sest selle kõige kogemine käis tõesti nii heas kui halvas, mitte ainult väljasõidu korras parimat ilma valides. Praegu elan ma linnas ning käin siit maale vaid pühapäevasuvitajana. Samas olen mõelnud, et oleks väga kurb, kui mu oma lapsed kunagi sellisest kogemusest ilma jääksid (alati on võimalus nad pikalt maale “küüditada” – samuti nii heas kui halvas).

Hakkasin autoroolis mõtlema, mis on veel need väärtused, tarkused ja kogemused, mis ma kodust kaasa olen saanud ja tulevikus ka edasi anda tahaks. Esimesed pähe tulnud on teie ees.

väärtused.png

1. Kvaliteet tarbimises

Ütlus “ma ei ole piisavalt rikas, et osta odavaid asju”, oli mulle tuttav juba varasest lapsepõlvest. Ilmselt on tavaline, et vahepeal tuleb läbi põdeda periood, kus tahaks ennekõike uusi ja huvitavaid hilpe ning vidinaid. Nüüdseks olen ammu tagasi mõtteviisi juures, et ostaks ühe hea asja ja loodetavasti ei pea pärast aastaid enam (sama asja järgi) poodi minema.

2. Tervis on kõige kallim vara

Natuke haakub see ka eelmise punktiga, sest hea toit, kvaliteetsed jalanõud, toetav seljakott jmt on otseselt seotud tervise hoidmisega. Samuti olen saanud kaasa mõtlemise, et tervist hoida ning taastada on ennekõike inimese enda kätes. Ka kõige kasinamatel aegadel ei tekkinud mõtetki kokku hoida näiteks kallitelt breketitelt, ortopeedilt või muult teenuselt. Hambaarsti juures käimisesse suhtun siiani peaaegu religioosselt ning arvet tasudes pigem rõõmustan, et see on asi, mida saan endale probleemideta lubada.

3. Investeerimine elamustesse

Kuulake nüüd, poisid ja tüdrukud. Nimelt kasvasin ma ürgsel ajal, kui õhtuti voodis ei scrollitud internetti läbi, vaid loeti raamatuid. Meil on kodus alati olnud palju raamatuid, iga nädal käidud raamatukogus ning veetsin terved suvevaheajad pakkide viisi kõikvõimalikke üllitisi läbi lugedes (sinna sekka ka mõned võikamad Nõukogude “kangelaslood”, mis mind pärast öö otsa õudusest üleval hoidsid). Erinevad ajalehed-ajakirjad käisid ja käivad vanematekodus postkasti siiani.

Lapsepõlves käisime sageli emaga teatris balletti vaatamas, toas mängis enamasti Klassikaraadio ning oodatuim ühisüritus olid Viljandi Folk. Praegugi kuulan autos SkyPlussi segamini Klassikaraadioga ning pean regulaarset (kultuuri)elamustarbimist elementaarseks hingehügieeni osaks. Sealjuures polnud see mingi snooblik hipster-haritlus, vaid pretensioonitu ja siiras mõnu kvaliteetsest meelelahutusest.

4. Tugevad paarisuhted

Mulle on vist küll lapsepõlvest saadik räägitud, et elu olulisim valik on see, kellega sa pere lood. Peaaegu kõik minu esivanemad on pereloomisel olnud pikatoimelised valijad ning mingit keskkoolist abiellu tormamist pole vist õieti kunagi ette tulnud. Samuti sain kaasa eeskuju, et abikaasa võiks olla sinu kõige suurem sõber ning liitlane.

5. Iseseisev mõtlemine

Olen siin vist poole sõnaga maininud, et olin lapsena koduõppel ja käisin koolis paar päeva nädalas peamiselt suhtlemas. Ka keskkoolis käisin kohal vastavalt vajadusele kontrolltöid tegemas ning sain oma töid-tegemisi üsna vabalt ise korraldada. Mu toonase klassijuhataja ajas see aeg-ajalt täiesti ahastuse äärele ning tema pidev mure oli see, et ma ei saa hiljem “päris elus” hakkama.

Ma pole kindel, millal see päris elu pihta hakkab, aga seni on oskus ning harjumus oma tegemisi ise planeerida ning hallata vaid pigem kasuks tulnud. Samuti on mul õnnestunud juba päris pikalt niimoodi elada, et enamik kohustusi minu elus lähtuvad konkreetsest praktilisest eesmärgist, mitte vormitäitest. Kõlab ju elementaarselt, kas pole? Tegelikult kui enda ümber ringi vaadata, teeme häirivalt sageli asju selle pärast, et nii on alati tehtud või keegi on nii ette näinud või teised samamoodi teevad.

Iseseisva mõtlemise alla läheb ka oskus iseennast tundma õppida ning sellest lähtudes elu-, tarbimis- ja kõiki muid valikuid teha.

6. Haritus

Eestlasi on sageli nimetatud hariduseusku rahvaks ning meenub mu ema ütlus, kuidas tark ja haritud inimene ei saa ennast kunagi vaesena tunda. Ka minu suguvõsa on täis harituseusku kangeid inimesi – näiteks vanavanaema Paula oli üks esimesi naisi, kes Eestis ülikoolis käis ning ilmselt aitas hambaarstitarkus tal hiljem ka lastega Siberis ellu jääda, sest abi on inimestel vaja igal pool. Haritust ei tasu segi ajada hinnete või paberite taga ajamisega. Samuti pole haridus mingi selge lõpuga etapp, mille lõpus inimene “valmis” saab, vaid elupikkune protsess ning pidev enesetäiendamine. Tänapäeval on pidev kohanemise- ja eneseharimise harjumus üha olulisem.

7. Rahaasjadest rääkimine

Paarisuhetes rahaasjadest rääkimisest on siin muidugi täitsa eraldi postitus (või mitu), aga see eeskuju on mul küll lapsest saadik ees, et rahaasjadest räägitakse pidevalt, rahulikult ning otse – sealjuures mõistuse piires muidugi lastega ka.

Milliseid häid tarkusi ning harjumusi te kodust kaasa saite? Kas midagi jäi ka puudu ning mille te ise kunagi tulevastele põlvedele tahaks kaasa anda? 

 

 

Kooselu ja abielu vormide tähtsus investeerimises ning mammutseletus minu lemmik-abieluvararežiimi kohta

Paarisuhtes kerkib vältimatult üles erinevaid rahalisi erimeelsusi ning väärtuste konflikte. Seda enam tuleb neid mängu investeerides, kui paari riskitaluvus, säästmisvajadus või -võimekus on erinevad. Ma ei hakka lahkama seda, kas ja kuidas toime tulla olukorraga, kus paari suhtumine rahasse on täiesti erinev. Muidugi on suhteharmoonia eelduseks see, kui väärtused suurel määral siiski kokku lähevad, kuid ka ideaalilähedases harmoonias võib teise poole inspireeriva säästlikkuse ja irriteeriva kitsiduse vahel olla vaid üks samm.

Hetkel tahan rääkida aga n-ö puhttehnilisest poolest, kuidas paarielu erinevad vormid omavahelisi varaküsimusi ja täpselt investeerimist üldse mõjutavad ning mida peaks koos- ja abielus olevad paarid silmas pidama.

Kooselu, abielu ja investeerimine.png

Puhttehniliselt jagunevad enamik kahe inimese vahelisi majandus-romantilisi liite kooseludeks ja abieludeks. Kooselud omakorda võivad olla registreeritud või registreerimata. Abielus võib valida varasuheteks ühisvara, lahusvara või vara juurdekasvu tasaarvestuse, lisaks saab abielus alati sõlmida abieluvaralepingu.

1. Kooselu

1.1. Registreerimata kooselu

Tähendus

See tähendab, et paar elab küll koos ja/või toimetab ühise perena, aga abiellunud või kooselu registreerinud pole.

Mida rahaasjades silmas pidada

Millegipärast peavad paljud kooselu palju lihtsamaks elukorralduseks, kui abielu, aga võttes pere kui majandusüksust, on poolte õigused ja tagatised abielu puhul hoopis täpsemalt paigas. Kirjutasin mõni aeg tagasi kõigest sellest, mille paar võiks kooselu alguses omavahel läbi rääkida. Üks olulisemaid punkte loetelus on see, et ära eelda, sest parem on pidada ebamugavaid vestlusi kui neelata alla ebamugavaid üllatusi. Julgeksin lausa küüniliselt lisada, et kui eeldad, eelda halvimat või vähemasti arvesta kainemõistuslikult ka selle variandiga. 

Näiteks on Eestis ühe rahvaloenduse järgi hoopis rohkem naisi vabaabielus, kui mehi ja ma kardan, et vähemalt osa neist on eelduste kütkeis heteronaised. Ükskõik mis nimega asju nimetada, on (vaba) kooselu ikkagi suhteliselt reguleerimata valdkond ning rahaasjades võiks eeldada, et mõlema poole vara arvestatakse ikka suhteliselt eraldiseisvana.

See tähendab, et üks pool võib küll ette kujutada, et nad remondivad teisele poolele kuuluvat eluaset ühiseks koduks või panustavad tema investeerimisportfelli ühise tuleviku nimel, aga kui suhe ühel hetkel läbi saab, on oma panuse tagasinõudmine väga raske, kui mitte võimatu. Parem selliseid nõudmisi ja vaidlusi siis eos vältida.

Muidugi – sellise inimesega ei tasu koos ollagi, kelle motiivides või auväärsuses sa kindel ei saa olla, aga elus võib igasuguseid asju juhtuda ning ka ilusaim muinasjutt võib pöörduda väga inetuks tüliks. Kuni paarilised on kahekesi, tugevad, terved ning armunud, tundub mingite varaküsimustega tegelemine ilmselt tarbetu romantika surm.

Samas võib üks pool kasvõi jääpurikaga pähe saada ning ära surra ja lihtsalt elukaaslane on sellises olukorras üsna kaitsetu. Abikaasa on näiteks õigustatud pärimisele seaduse järgi, aga kooselu puhul tuleks selleks eraldi testament teha. Kui paljud teist teavad paare, kes ei ole (veel) abiellunud, aga on teinud vastastikuse testamendi? Ilmselt kas üldse mitte või mõnda üksikut erandit.

Millele selle pika jutu lõpuks siis ometi tähelepanu pöörata? Peamiselt tulekski arvestada sellega, et mõlema poole panus võrdselt püsivates väärtustes kajastuks. Millegipärast tundub levinud kooselukorraldus välja nägevat nõnda, et pere naispool maksab kõik “väikesed asjad” nagu söögi, kodutarbed, laste asjad, riided, jalanõud jne, jne, samas kui meespool maksab kõik “tähtsad asjad”, nagu auto, eluaseme arved jmt. Esiteks – need väiksed asjad maksavad enamasti jooksvalt kokku vähemalt sama palju kui mitte kõvasti rohkem, kui need n-ö suuremad kulud. Teiseks ei jää neist pärast äratarbimist mitte mingit mõõdetavat vara järgi.

Seetõttu tuleks suuremad ostud teha ühiselt, kinnisvara kaasomandisse osta (ja rõhutan üle, et kodulaenu kaastaotleja olemine ei tähenda veel kaasomanikuks olemist) või leppida kokku, et kumbki pool omab ja peab üleval isiklikku kinnisvara. Vähemalt ühise kodu osas võiks koostada ka vastastikuse testamendi. Investeerimisel on lihtsaim pidada kahte portfelli, kuhu kordamööda vahendeid suunata. 

1.2. Kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu

Tähendus

Paar on sõlminud notariaalse kooselulepingu.

Mida rahaasjades silmas pidada

Kooselulepingu sõlmimisel peavad paarilised valima varasuhte samamoodi nagu abielludeski – kas varaühisuse, varalahususe või vara juurdekasvu tasaarvestuse. Nende liikide kohta loe altpoolt.

2. Abielu

Jättes nüüd tarbetu sentimentaalsuse kõrvale, on abielu lisaks surematutele tõotustele ka väga praktiline lahendus, mis on ennekõike mõeldud kaitsma poolte ning nende laste õigusi ja huve. Nagu varem öeldud, valitakse abiellumisel kolme abieluvararežiimi seast, mis hakkavad kehtima abiellumisest alates.

pole see nii crazy midagi

Toon eraldi välja, et erinevalt levinud eksiarvamusest ei mõjuta abiellumine kuidagi paari varasema vara kuuluvust. Ühisvara valides ei muutu ühisvaraks nt mõlema korterid või investeerimisportfellid, samuti ei muutu ühisvaraks ühegi režiimi puhul abielu kestel saadud pärandused, kingid ja abielu eelse vara müügist saadud raha (nt kui müüa oma varasem korter ja selle arvelt maksta ühise eluaseme soetamisse).

Eelnimetatud asjad on ja jäävad lahusvaraks (isegi kui valitud pole varalahusust) ning kui abielu peaks lõppema, saab need endale välja nõuda. Võimalusel võiks selle vara siiski ühiselt soetatust eraldi fikseerida (nt jätta “eelmise elu” investeerimiskonto oma elu elama), et võimaliku lahkumineku korral seda lihtsam eristada oleks.

Mis puudutab abikaasade pärimisõigust, ei mõjuta valitud abieluvararežiim seda toimimispõhimõtete osas kuidagi. Abikaasal on õigus teise poole pärandile seaduse järgi, mis laste puudumisel on kogu vara ning laste olemasolu korral proportsionaalne osa lastega, aga mitte vähem kui 1/4 kogu varast. Samuti on abikaasal õigus nõuda isiklikku kasutusõigust ühisele kodule.

2.1. Ühisvara

Tähendus

Abiellumisest alates soetatud varad ja ka kohustused on mõlema poole oma, igavesest ajast lahutuseni, aamen. See tähendab, et hoolimata sellest, kes ja kuidas midagi ostab, on mõlemad selle omanikud. Abikaasad võivad ühisvaraga tehinguid teha ainult üksteise nõusolekul, ehkki nõusolekut vaikimisi eeldatakse (aga teatud juhtudel võib abikaasa keelduda seda andmast). Samuti vastutavad mõlemad võlgade ning laenude eest ning perekonna vajaduste jaoks võetud kohustuse katteks võib minna ka abikaasa lahusvara.

Tegemist on kõige vastutusrikkama vararežiimiga, kus pooled on tõesti seotud nii heas kui halvas ning vastutavad üksteise eest naha ja karvadega. Millegipärast on see vaikimisi valik kõigil abiellujatel ning kehtib automaatselt kõigile neile, kes abiellusid enne teiste režiimide kehtestamist (2010. aasta juulit).

Mida rahaasjades silmas pidada

Ühisvaras nt aktsiate soetamisel pole vahet, kes ja mis kontole neid soetab, sest ühisvaraks muutub see niikuinii. Ennekõike tasub tähelepanelik olla võetavate kohustuse osas ning pidevalt sellel teemal ka suhelda, mis kohustusi kumbki endale – ehk mõlemale – võtab. Kui ikka selgub, et teine pool pole rahaasjades võimekas ega usaldusväärne, tasub kaaluda abieluvararežiimi muutmist. Äärmuslikke näiteid tuues pole ilmselt meeldiv avastada, et kuni üks pool tegeles mõistliku ning tasakaalustatud portfelli kokkupanekuga, on teine pool võtnud püramiidskeemis osalemiseks kiirlaene.

2.2. Varalahusus

Tähendus

Põhimõtteliselt käsitletakse paarilisi rahalises mõttes nii, nagu nad ei oleks omavahel abielus. Tsiteerides eesti popmuusikat, kõik mis sa teed, teed iseendale ja mõlema varad ning võlad on ainult nende enda mure. See küll ei takista pooli näiteks kinnisvara jmt väärtuslikku kaasomandisse ostma, nagu kooseluski.

Mida rahaasjades silmas pidada

Põhimõtteliselt kõike sama, mis lihtsalt kooselu puhul (vt ütlevalt), ehk tuleks vaadata, et püsivaid väärtusi soetataks õiglaselt mõlema abikaasa nimele.

2.3. Vara juurdekasvu tasaarvestus

Tähendus

Jätsin selle vormi meelega viimaseks, sest sellest ei tundu eriti keegi aru saavat. Naljatlemisi öeldakse, et see vorm on ainult selleks puhuks, kui kaks juristi omavahel abielluvad. Minule – juristina 😀 – tundub see samas kõige tervemõistuslikum vorm üldse, mida kaks tervet ja isemajandavat inimest omale valida saaks.

Põhimõtteliselt tähendab see vorm, et mõlemad pooled on abielu jooksul soetatud vara ja kohustuste ainuomanikud, aga abielu lõppedes arvestatakse välja, kui palju kummagi poole vara abielu kestel suurenenud on ning “võitja” peab poole enda võidust teisele välja maksma. Põhimõtteliselt ühendatakse varalahususe ja ühisvara parimad omadused, ehk mõlemal poolel on ühtepidi varalahusest tulenev iseseisvus (ja samas kaitse teise poole võlgade eest) ning teisalt kindlustunne, et majanduslikult nõrgem pool ei saa lahutuse korral ebaõiglaselt koheldud.

Võib ju ebavõrdsus sisse tulla kasvõi sellest, kumb pool lastega kodus on, ehk abielu kestel vara kasvatamine pole tingimata seoses kummagi poole “tublidusega”. Lisaks on nõrgema poole kodu puutumatus tagatud sellega, et abielu kestel võib ühist eluaset juriidilisest omanikust hoolimata käsutada ainult kokkuleppel.

Kuna tegemist on lihtsurelikele päris keerulise konstruktsiooniga, selgitan natuke põhimõisteid.

  • Põhivara on n-ö baas, millelt hakatakse arvutama abielu kestel toimunud varade suurenemist. Põhivara hulka kuulub kogu abiellumise hetkel abikaasale kuuluv vara, aga ka abielu kestel saadud kingid ja pärandused, samuti abielule eelnenud õiguste alusel omandatud vara. See tähendab, et nt abielludes omatud aktsiate või üürikorteri tootlus arvestatakse samuti baasiks, ehk kui üks pool investeerib oma põhivara nii, et see vahepeal “iseenesest” kasvab, ei pea ta seda kasvu hiljem teisele poolele hüvitama.
  • Soetisvara on see osa, mille võrra on abielu kestel vara suurendatud – näiteks abielu käigus ostetud kinnisvara, väärtpaberid või rajatud ettevõtted, samuti neilt saadud tootlus.

Tasaarvestamisel arvutatakse välja mõlema poole abielu kestel tekkinud soetisvara ja jõukam pool peab oma “võidust” pool teisele maksma. Sealjuures kui üks pool on oma vara ära raisanud või end sootuks võlgadesse mässinud, ei pea teine pool seda hüvitama ja põhivara loetakse igal juhul nulliks. Kui üks abikaasa on enne lahutust oma osa pahatahtlikult väiksemaks kinkinud, raisanud vms, võetakse seda ka tasaarvestamisel arvesse.

  • Kui A soetisvara on 10 000 eurot ja B soetisvara 20 000 eurot, peab B A-le maksma 5000 eurot – mõlemal poolel on lõpuks 15 000 eurot. 
  • Kui A soetisvara on 10 000 eurot ja B on võlgades 5000 eurot, arvestatakse B soetisvara nulliks ja A peab B-le maksma 5000 eurot – antud juhul on A-l lõpuks 5000 eurot ja B-l 0 eurot. 

Ilmselt võib tekkida küsimus, et kui lõpuks poolte abielu kestel hangitud vara pooleks lüüakse, siis mis selle plussid ühisvara ees üldse on? 

  • Vara lüüakse pooleks küll, aga hüvitis tuleb maksta rahas, mitte tegeleda reaalsete varade jagamisega. Ühisvara jagamisel võib vaidlus tekkida juba sellest, et üks pool ei ole nõus või hoopistükis nõuab mingi omandi müümist. Olenevalt omandist ja olukorrast võib see kaasa tuua tüli või suisa varalist kahju. Rahas väljamaksmisel saab rohkem vara soetanud pool ise valida, mida ja kuidas raha kokkusaamiseks teeb.
  • Rahalise väljamakse võib kohus ka pikema aja peale jaotada, kui korraga väljamaksmine pole majanduslikult otstarbekas (siia alla võib kuuluda nt aktsiaportfelli mahamüümine).
  • Kui mõlemad pooled abielu kestel oma vara suurendavad, on lõpptulemuse vahe ühisvaraga tõesti väiksem. Samas on pooled erinevalt ühisvararežiimist suhteliselt kaistud teise poole võlgade ja raiskamise eest.
  • Eelnev ei mängi rolli isegi ainult lahutuse puhul, vaid juba abielu kestel, kui vähemalt ühe poole vara on võlgade tekkimisel kaitstud. Elus võib igasuguseid asju ette tulla meil kõigil ja kui üks abikaasa kavõi mõne kuluka sõltuvuse küüsi satub, ei saa täitur seepeale kogu abikaasade vara ära võtta.
  • Eriti oluline on iseseisvus tehingutes ja samas riski eest kaitsmine kindlasti investoritel ning ettevõtjatel. Sealjuures kaitstakse riski eest nii ennast kui abikaasat. 

Mida rahaasjades silmas pidada

Kuna vara kuulumist abikaasa põhivara hulka tuleb tõendada, tasub hoolt kanda, et omandi kohta on olemas dokumentatsioon ja vara on võimalik mõistlikult eristada. Näiteks võib olla mõistlik abiellumise eelne portfell eraldada abielu ajal tehtavatest investeeringutest.

3. Abieluvaraleping

Pärast abielu sõlmimist on võimalik varasuhte eelistust igal ajal muuta, kuid siis saab seda teha üksnes notariaalse abieluvaralepinguga ning uus varasuhe hakkab kehtima lepingu sõlmimisest (mitte tagasiulatuvalt). Samuti saab abieluvaralepinguga määrata kindlaks konkreetsete asjade kuuluvuse, määrata ühe abikaasa ühisvara valitsejaks või anda õiguse teatud liiki tehinguid teha ilma teise poole nõusolekuta (nt ettevõtluses vajalikud tehingud).


Ühede mu heade sõprade pulmas ütles paaripanija ilusti, et ta on juba üle kümne aasta abielus ning tal on sellel ajal olnud seitse naist. Pärast kandvat pausi ta lisas, et kõik need seitse on see tema üks ja ainus abikaasa. Enamik pereloojaid on kooselu või abielu alustamise hetkeks ise vähem aega ilmas elanud, kui kauaks nad lubavad kallimaga kokku jääda. Üksi inimene ei suuda seda aega ning tulevikku reaalselt hoomata. Sageli ei teata päris täpselt isegi seda, kes sa ise oled, rääkimata oma partneri lõplikust tundmisest. 

Kiretu statistika näitab, et Eesti on Euroopas abielulahutuste tipus. Samuti troonib Eesti Euroopa tipus üksikvanemate osakaalu poolest. Tahtmata kõlada nagu mõni maailmalõpukuulutajast küünik, aga kaine mõistus tasub enese sidumisel tagataskus hoida, sest lisaks hingelisele sidemele tekib paratamatult ka majanduslik seotus. Kui koos elamine sujub hästi, ei oma konkreetne režiim või võetud ettevaatusabinõud mingit tähtsust. Mõistlik inimene saab ka aru, et see pole märk usaldamatusest selles hetkes, vaid ratsionaalne arusaam, et elu ongi ebakindel. 

Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad

Ameerikamaal pidi üle kolmandiku abieluranda sõudnud paaridest alustama ühist elu arvestatava võlakoormaga, sest pulmade korraldamine läks lihtsalt niivõrd kulukaks. Pole ka ime, kui USA pulmatööstuse aastatulu rühib hoogsalt 100 miljardi dollari suunas. Eestis see sektor vist veel nii ülepaisutatud ei ole, aga üheks elu kulukaimaks ettevõtmiseks kipub see paaridel kujunema siiski.

Hiljuti sai ka meil elukaaslasega abiellumisplaan lukku ning ennast ja teineteist tundvate inimestena sai kondikava köögilaua taga paika umbes 15 minutiga. Kaalusime päris peo korraldamist ligi kümme sekundit, aga silmapilk sõitis karm keda-kutsuda reaalsus sisse. Kui mitte tahta kellegi tundeid riivata, on ainus alternatiiv korraldada umbes kolmekohalise külaliste arvuga pralle ja meil lihtalt pole sellise ettevõtmise jaoks tahtmist ega soolikat.

Muidugi võib öelda, et isekas on jätta pulm korraldamata, kui ise käime sõprade pulmades hea meelega. Samas peab arvestama, et pulmaskäiguga kaasneb enamasti ka külalistele arvestatav aja- ja rahakulu ning kui juba inimesed kuskile kokku ajada, peaks neile midagi korralikku korraldama. See “korralik” ei tähenda tingimata küllusest nõretavat materiaalset poolt, aga vähemalt vaimu- ja planeerimismuskel saab kõvasti koormust.

Seetõttu otsustasimegi, et suur pulmakorraldus peaks jääma siiski nende inimeste pärusmaaks, kes seda tõesti oluliseks peavad ning kogu protsessi naudivad. Stereotüüp, et iga tüdruk lapsepõlvest saadik oma elu tähtsaima päeva järele õhkab või sellest valgest kleidist unistab, on umbes sama täpne nagu eelarvamus, et iga naine unistab salamisi täielikult kodule ja lastele pühenduda. (Ehk kes aru ei saanud, siis üldse mitte täpne!)

Pildiotsingu wedding planning gif tulemus

Tulles tagasi pulmaplaani juurde, otsustasime lähtuda puhtalt sellest, et kogu üritus meile võimalikult meeldiv ja stressivaba oleks. Mul keel (või sõrmed) ei paindunud seda esialgu isegi pulmaks nimetama, aga EKSS aitas hädast ning selgitas mulle, et abielu sõlmimise pidustus (mis sest, et pisike), on ikka pulm. No selge – pulm siis pulm!

pulm ‹-a 22› ‹s›
‹ka pl.›
1.abielu sõlmimise (rituaalne) pidu(stus); (vahel hõlmab ka abielu registreerimist v. laulatust).

Abielu sõlmimise rituaalse pidustuse taktikaline planeerimine käis meil järgnevat rada:

  • Otsime sügiseks mõne mõnusa luksuslikuma reisi,
  • Reisile eelnevaks nädalavahetuseks broneerime mõnusasse hotelli paariks ööks sviidi (millal siis veel),
  • Registreerime kohalikus perekonnabüroos,
  • Natuke teeks pilti ka,
  • Läheme lähima pereringiga restorani sööma-jooma ja mõnusad olema,
  • Lõpuks läheb iga roju oma koju, meie sviiti ning sealt edasi reisile.

Silmapilk otsustasime ära ka nime küsimuse ning abieluvararežiimi. Järgneva paari tunniga viskasin valmis eelarve exceli, kus kõiki kulusid varuga arvestasin ning lõpphinna ühe hüppega üle 4000 euro ajasin. Tulles maa peale tagasi, on üle poole sellest reisikulu, mille me niikuinii ette oleks võtnud, samuti oli plaanis soetada uusi kingi ja pidulikke riideid. Ainus reaalne lisakulu oleks hotell, fotograaf, restoran, riigilõiv, sõrmused ja veidi uhkem majutus reisil. Pildiotsingu wedding planning gif tulemus
Plaan purgis. “Ainult broneerimise vaev,” nagu ma kellelegi juba hõiskasin. 😀 Kuna meil on ammu plaan Filipiinidele minna, leidsime peaaegu kohe Momondost ideaalse pakkumise algusega Tallinnast (esmaspäeval!), optimaalsete 2-3-tunniste ümberistumistega ning kõigest 530 eurot nägu.

Algus oli paljutõotav!

Hahahahhahaaa, arva uuesti!

Plaani järgmistele osadele hinnapakkumisi võtma hakates selgus kohe, et loodetud fotograaf on sel ajal Eestist pikalt ära, esimene hotell tegi hinnapakkumise, mis on kodulehel toodud hindadest isegi kallim ning restorani grupimenüü on tavapärastest ärikliendihindadest märgatavalt kõrgem.

Me õieti ei teegi pulma ja mul on isegi sellest juba stress! 😀

Pildiotsingu wedding gif funny tulemus

Muidugi ei tasu hinnapakkumisi võttes sõna “pulm” kuskil poole sõnagagi mainida. Või noh, kui sa väga tahad oma rõõmu jagada, siis maini muidugi. Jaga kõigiga oma rõõmu selle sündmuse üle! Kõik teenusepakkujad kindlasti rõõmustavad koos sinuga ning teevad kõik endast oleneva, et sinu elu olulisim päev saaks väärilise kuluga maha peetud. Nii umbes 2-3x kallimalt, kui lihtsalt pidulik koosviibimine kindlasti. 😀

Kokkuvõttes mul on hea meel, et me kõige selle juures mingeid lilleseadeid või salvrätimustreid valima ei pea. Loodetavasti on see ka teistele pulmaplaneerijatele innustuseks, et kui pulma korraldamine ja üleelamine ei kuulu teie elumõnude hulka, võib selle täitsa vabalt tegemata jätta. Vastasel juhul saate ühist elu kohe korraliku stressi ja kulu tähe all alustada (kuigi äkki see ongi hea moodus oma suhe veel enne igaveseks liiduks sõlmimist proovile panna 😀 ).

Nagu sõbranna mulle juba entusiastlikult perekonnaseadust tsiteeris:

§ 8. Abiellumislubadus
Abiellumislubadus ei anna alust abielu sõlmimise nõudeks ega kahju hüvitamise nõudeks juhul, kui lubadust ei täideta. Esimeses lauses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.