2018/2019 eesmärgid – näiteks luban rohkem molutada

eesmärgid.png

Kas kellegi jaoks läks veel 2018 kuidagi eriti linnutiivul mööda? Ma olen vaevu suutnud 2017st üle saada, kui juba peab hakkama igale poole juba 2019 kirjutama. Möödunud aastasse mahtus muidugi nii head kui halba – pulmadest matusteni sõna otseses mõttes. Võtan ka kiirelt oma eelmised eesmärgid kokku ja visandan paar sihti uueks aastaks.


2018. aasta eesmärgid olid järgmised:

1. Kool ära lõpetada

Tegin ära, kellade ja viledega ning läksin tagatipuks sellesse valdkonda tööle ka. Pole paha ühe isiklikuks meelelahutuseks ette võetud magistriõppe kohta. Ka see blogi siin sündis tänu ühele koolitööle, ehkki blogimispisik on mul juba sellest ajast, kui seda veel tasuta šampooni ning hakkliha saamise eesmärgil ei tehtud (no see rohelisema rohuga ennemuistne aeg, eksole).

2. Praegu rohkem mitte kooli minna

Kilkasin rõõmsalt, kuidas kooli lõpetamine vabastab määratul hulgal aja- ja ajuressurssi ning tahan vahelduseks panustada juba kogutud oskuste ellurakendamisse. Ilmselgelt ei arvestanud ma sellega, et uus töö võttis (vähemalt esiteks) ära kogu kooli arvelt vabanenud aja- ja ajuressursi ning sageli jääb puudugi. 😀 Igatahes kooli ma rohkem ei läinud, aga õppimist tuli pigem juurde. Olen rahul.

3. Juba välja kuulutatud 30. sünnipäeva netoväärtuse eesmärk

Tehtud. Sai vist latt isegi liiga madalale seatud, sest seljatasin selle juba augustis.

4. Tekitada arvuti/kaugtööpõhine lisasissetulek ettevõtluses

Lisasissetulek on tekkinud, nüüd tahaks selle regulaarseks saada. Samas olen hädas sellega, kuhu alla siis ettevõtte pisku paigutada, kui väärtpaberite jaoks on LEI koodi vaja. Variant on muidugi sissetulekud nii suureks upitada, et LEI koodi tasu tootlusega proportsionaalne on. 🙂


2019 (1).png

Mõtlesin 2019. aasta (raha)eesmärkidele päris pikalt ja tõdesin taas, et investeerimine on igav ning teatud maalt alates suhteliselt aeglane. Väiksemate numbrite puhul võib aastane edenemine olla kordades, aga hiljem sellist proportsionaalset muutust hoida on keeruline. Eks tuleb siis iseendale mõttemänge välja mõelda.

1. Netoväärtus kahekordseks kolmandat korda?

Nagu öeldud, kahekordistasin tänavu netoväärtust teist aastat järjest, aga kolmandat on raske uskuda – eriti kui ilmselt on investeerimises tormisemad mered ees ootamas. Kuna eelmine netoväärtuse eesmärk sai võetud novembri alguse tähtajaga ning saavutasin selle juba augustis, on mul samas väike edumaa, mistõttu kolmas kahekordistamine võiks 2019. lõpuks siiski nibin-nabin võimalik olla.

Otsustasin seepeale kasutada vana head jooksjate nippi ja seada omale “võistluseks” A, B ning C eesmärgid. Alustame madalaimast:

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

2. Hoida kainet pead

Olukord on ärev, aga see on meie tuleviku väetis. Või kuidas see käiski. Üritan hoida külma pead ja mõelda, et kui inimesed massiliselt müüvad, on keegi samal ajal ju ometi ostmas ka.

3. Õppelaen ära maksta

Hea meelega saaksin selle lõpuks kaelast ära. Laenu jääk on hetkel alla nelja tuhande euro ja kui mõneks ajaks on tootlused eeldatavasti madalad, tundub päris mõistlik selle võrra intressimaksete vältimiselt “võita”.

4. Rohkem molutada

Kivirähk kirjutas ligi aasta tagasi oodi molutamise kiituseks ning aeg-ajalt taban ennastki  viiendat kušetti lae alla toppimast, kuigi mõistusega saan aru, et sellel suuremat mõtet pole.

Kipun endale palju kõrvaltegevusi haarama, mis mingilt maalt pole enam meeldiv hobi, vaid oma elu elav peletis, kes tahab regulaarselt vaimseid, ajalisi ja muid ressursse. Kuna inimese produktiivsus pole piiritu ning eriti nüristav on kinni jääda mingisse “ma pean”, mitte “ma tahan” rattasse, üritan uuel aastal teadlikult liigendada oma aega, et ennast iseenda eest kaitsta. 😀

Näiteks teen endaga kokkuleppe, et tegelen projektiga x igal trennivabal päeval (mis juhtub iga kolme päeva tagant) kaks tundi ning molutan ülejäänud aja maha. Või projektiga y iga argiõhtu 20 süvenenud minutit ja… molutan ülejäänud aja maha.

Niimoodi kirja pannes kõlab see eriti ahistava range korrana, aga nagu öeldud, on sellise piiritlemise eesmärk mitte ennast tagant sundida, vaid pigem kaitsta oma vaba molutamisaega, mis on samuti produktiivsuse ning taastumise mõttes ülivajalik. Eks see sunnib ka prioriteete seadma ja süvenenud 20 minutit on kindlasti parem, kui tundide viisi fokusseerimata uimerdamist, mis samas väsitab ikkagi.

“There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.”
– Peter Drucker

Seega elagu molutamine!

P.S. Ilmselgelt oled mu nii suur fänn, et jõudsid postituse lõpuni lugeda. sTARTUp Day 99-eurone pilet tundub kallis, aga tahaks ikka mõnda head seminari kuulata? Või lihtsalt ei taha mitu päeva entusiastlike 18-aastaste meres tungelda? Tule arutleme järgmine nädal Tartus molutamise ning töö- ja eraelu tasakaalu võimalikkuse teemal edasi. Luban olla vana, odav (suisa tasuta) ja ebaentusiastlik. Pärast jõuad veel “Pealtnägijaks” koju ka.


Kokkuvõttes õnnestus ikka neli eesmärki endast välja pigistada – kaks täitsa targad (smart: specific, measurable, attainable, relevant, time-based) eesmärgid, kaks pigem uusaastalubaduse tüüpi tunnetuslikud sihid. Mis siis ikka, hakkab pihta. 

Detsembri kokkuvõte – pauk käis ära

20181230_230131_0001296019372.png

Väidetavalt peab vana-aasta õhtul saunast lahkuma alasti ja kasutatud vihaga õunapuid vihtlema – siis kasvavad õunad hästi. Ma ei tea, millega ma mida vihtlema peaks, et järgmine aasta ka portfell hästi kasvaks. Netoväärtusele suutsin veel aasta viimasel kuul korraliku paugu ära panna.

Ise alles Rahajuttudele kilkasin, kuidas jõulud rahakotti auku ei söö ning üldse tegeleme me perega terved pühad ainult hingeharimise ning ihusuretamisega. Tuleb välja, et valetasin sama rasvaselt, kui see jäme miinus minu pangakontodel. Vaadake aga ise.

detsember.png
Häbiiii – veebruari minimiinust pole selle kõrval nähagi

Mis siis juhtus ja kuidas minu jõulukinginimekirja saada, küsite? Tegelikult oleks mu kuu päris kõvasti plussis olnud, kui poleks risti jalgu sattunud sellist väikest asja nagu elu unistus. Ja noh siis törts lohakust ka.

Nimelt on mul igiammune unistus Nepaali minna ja juba mõni aeg tagasi otsustasime, et 2019 saab see plaan lõpuks teoks. Otsisime, valisime ja klappisime pileteid nii kaua, et lõpuks kõik numbrid juba silme ees tantsisid. Tantsisid suisa nii hästi, et kui ostmiseks läks, oli piletitele ilmunud vale kuupäev.

Saate aru – ma broneerisin sinnalennu valesse kuusse. Valesse. KUUSSE! Reis pidi toimuma märtsis, aga piletil vaatas mind must-valgel veebruari alguse kuupäev ning tagasilennul ilutses ikka märtsi lõpu kuupäev.

nepal
Nepaal

Ma möönan, et mängisin tükk aega mõttega sinna pooleteiseks kuuks minnagi – seal oleks odavam elada, kui Eestis ja äkki on see kõik üks suur universumi plaan mind eat-pray-love stiilis eneseavastamisretkele suunata. Siis meenutas minu sisemine igav täiskasvanu mulle, et ühest küljest pole sellise asja jaoks puhkusepäevi, küll on mul aga koer, kodulaen ja abikaasa. Nagu arvata oli, vahetasime lõpuks sinnalennupiletid hingehinna eest märtsikuusse ümber.

Kokkuvõttes maksime sõidu eest ilmselt sama palju, kui lihtsurelikud sellise reisi eest välja käivad, aga väga valus õppetund on see igatahes. Ja valus õppetund ka mu õnnetule rahakotile, kes siiamaani looteasendis nuttes nurgas väriseb. Lohutan seda rahakotti siis teadmisega, et rohkem pikki reise ma endale see aasta lihtsalt ajaliselt lubada ei saa ning võin terve suve ja sügise pühendada kokkuhoidlikule elule. 

Portfelli pudenes natuke sissetulekut ka – dividendid Starbucksist, Equinorilt (endine Statoil) ning EXSA ja IVV fondidest. Samas sai portfell ise veel umbes 500-eurose paugu turukõikumistelt, mis samuti kuu miinusele oma jälje jättis. On siin teisedki kurtnud, et kuu jõuluajale sobivalt punases möödus. Kusjuures ma ei pannud seda pauku enne tähelegi, kui nüüd täpsemalt excelit silmitsedes. Äkki ei tasukski nii täpselt vaadata – istuksin siin endiselt õndsas teadmatuses iseenda valesid valikuid süüdistades. Mitte et ma nüüd ka muretsema oleks hakanud – nii see ilmaeluke ju töötab. 

Muidu jooksin detsembri alguses veel aasta viimase poolmaratoni ja käisin kuu lõpus jälle Saaremaal. Nende kahe ettevõtmise vahele mahtus omakorda virnade viisi pühadesegadust – ausalt öeldes hakkaks juba hea meelega jälle täie keskendumisega hoopis tööd tegema. Jaanuaris ootab mind ees uute eesmärkide püstitamine ja vanade revideerimine, omajagu tööd, kuu lõpus väike reis ning loodetavasti vaikselt valgemaks muutuvad õhtud.

Käed püsti, kes telefonis nõulaifib ja seda postitust veel siin vana-aastaõhtul loeb! Kuidas teil kuu läks? 

Novembri kokkuvõte – kui see on kriis…

20181130_094022_00011103242384.png

Novembril on ots peal ja vahepealsed turuelevused on ka sujuvalt kuidagi unustustehõlma ära vajunud. Käisin hiljuti huvi pärast portfellis kiikamas, et kui paljuga ma nüüd miinuses olengi. Esimese ehmatusega võrreldes polnud enam midagi halvemaks läinud ning tänaseks olid seisud veel ilusti kosunudki.

Ma tõesti tahaks siin edasi anda mingeid sügavamaid sisekaemusi või taktikalisi analüüse, aga päris ausalt öeldes olen ma lihtsalt üks igav ja tuim mugavusinvestor ning ülearu portfelliridadel toimuvaga pead ei vaeva. Muidugi kogu portfelliga punases käia mul hetkel ei õnnestunudki. Eks olen piisavalt kaua juba turul olnud ka ja piisavalt pikk maa on tagasi minna. Pole muud öelda, kui vana head Ansipi tsitaati kulutada: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahaksingi.”

Kui eelmine kuu jahusin siin, et ei tea, kas netoväärtust siin edasi kajastada, siis inertsist tegin seda siiski. Enda jaoks löön selle kokku niikuinii ja selliseid trende on ainult rõõm jagada. Elevusega ootan veel seda, mis mu LHV võlakirjad esmaspäeval teevad, sest teadupärast läksid need liigagi hästi kaubaks ja märgiti mitmekordselt üle.

neto.png

Üldiselt tuleb sellest vist kõigi aegade lühim kuu kokkuvõte, sest mis sellest pimedast ajast ikka rääkida. Tegin kõvasti tööd ja trenni ning pidasin eelmisest reisist napilt kuu vastu, enne kui talve keskele kiire kliimapagulustuuri soetasin. Talv pole veel kalendri järgi õieti alanudki, aga juba tahaks vahelduseks joosta mitte ainult kottpimedas ning Michelini-mehikeseks vooderdatuna.

139 euroga/inimene sain pikaks nädalavahetuseks Tallinnast otselennud Küprosele ja ööbimise igati kobedas hotellis. Umbes sama raha oleks kulunud järjekordsele Saaremaa tripile, aga talviste oludega polnud mul isu nii pikka sõitu ette võtta. Parem siis bussiga lennujaama sõita ning hopsti veits soojemasse kliimasse põigata – ajakulu on kokkuvõttes peaaegu sama, aga saan sõidu ajal filme vaadata ning raamatut lugeda.

Senine kogemus näitab, et sellel laiuskraadil on jaanuaris-veebruaris meie mõistes igati mõnus suveilm – kaelani meres loksuda või päevitada päris ei saa, aga seda ma niikuinii eriti ei harrasta. Jooksmiseks-matkamiseks on ca 20 kraadi sooja täiesti ideaalne.

Ahjaa, 30-aastaseks sain ka. Sellega on kõvasti lihtsam harjuda olnud, kui uue nimega.

Kuidas teil november läks? Loksusite samamoodi ajatajuta lõputus pimedas limbos või viskas rohkem elevust ka sisse? 

Enesearengu kasvukõverast ja ebaõnnestumistest

Investeerimiseesmärkide saavutamisel on sage soovitus jagada suur ning kauge eesmärk motivatsiooni säilitamiseks pisemateks tükkideks. Seda tarkust võib tegelikult laiendada kõigile eesmärkidele, sest üleöö täituvad unistused või saavutatavad eesmärgid näitavad kas puhast juhust või seda, et sihiti liiga madalale. Samuti on investeerimises kombeks ühe või teise näitajaga progressi mõõta. Miks mitte sama tehnikat muudesse valdkondadesse üle kanda. 

Ma olen siin viimasel ajal palju rääkinud väikestest sammudest õiges suunas, õhinapõhistest minieksperimentidest, puterdades minemahakkamisest ning enese teadlikust arendamisest. Kui me pidevalt teadlikult teeme kasvõi väikseid eesmärgistatud samme, hakkab see ühelt maalt samamoodi lumepallina veerema, kui investeeringute liitintress. Tegelikult koosnevad ju kõik suured eesmärgid väiksematest sammudest, mis ideaalnägemisega tagasivaates võivad väga loogilised tunduda, aga hetkes pole seda mitte.

Ehkki tagasivaade on alati selge, võib hetkes tunduda, et edasiminekut pole või toimub mingites valdkondades suisa tagasiminek. Mõistusega saad isegi aru, et asjad ju liiguvad, aga tunne ei taha kuidagi järgi tulla. Ühel sellisel hetkel mõtlesin ajajoonele ära kaardistada viimaste aastate enesearengu eduelamused. Mingit täpset loogikat mul selleks polnud, aga märkisin ajaliselt üles kõik sellised sündmused, mille osas tundsin, et liigun õiges suunas või jõudsin sammu pikematele eesmärkidele lähemale.

Tulemus? Täitsa nagu kasvukõver ju, kas pole?

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.16

Täpseid sündmusi ma siin välja tooma ei hakanud, aga tegemist on just erialaste arengutega, seega koera sünnipäeva, pulmi või muud tilu-lilu siin pole (räägime siiski olulistest teemadest, eksole). Ilmselt annaks sama loogikat kasutada ka eraelu, trenni või ükskõik millise muu valdkonna arengu kaardistamiseks.

Kui nüüd seda rohelist kõverat piisavalt nautinud olin, otsustasin kõik tagasilöögid või ebaõnnestumised ka teljele tippida.

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.08

Taas – nagu öeldud – on tegemist ainult erialaste negatiivsete kogemustega, seega isiklikud mustemad hetked tulid veel sellele lisaks. Ma ei nimetaks neid isegi tagasilöökideks, sest erinevalt investeerimisest ei vii kriitika või luhtunud katsed sind tegelikult kuidagi tagasi. Nagu üks mu sõbranna väga tabavalt ütles, viivad need kogemused kõik edasi – lihtsalt mõni raskemini kui teine.

Tegelikult on ju isegi hea, kui elu sind mugavustsoonist ise välja suruma hakkab. Samas pean selle kaardistamisharjutuse peale ka möönma, et negatiivseid sündmusi oli ootamatult keerulisem mälusopist kokku otsida, kui eduelamusi, sest pikapeale pole neil ju mingit tähendust (inimloomule peaks küll vastupidine sättumus sisse kodeeritud olema, aga äkki ma olen siis ajupestud optimist).

Samas väljapoole me neid ebaõnnestumisi ju naljalt ei promo – minagi jagan sotsiaalmeediasse ikka mõne saavutuse, mitte ei kirjelda, kuidas keegi mind kuskil pikalt saatis või mõni projekt tulemust ei andnud. 😀 See on täitsa loomulik, aga jätab kõrvaltvaatajaile mulje, et järelikult peabki tee eesmärgini minema vaid püsivalt positiivsete elamustega. Ja kui tuleb esimene, teine või kolmekümnes negatiivne elamus positiivsete vahel, on järelikult tegemist vale teega. Sest kõigil teistel ju neid ebaõnnestumisi ei tundu olevat ja elulooraamatud on kirjutatud selles eelmainitet kõiketeadvas tagasivaatavas pilgus.

Kokkuvõttes ei öelda asjata, et fail fast and fail often. Nurjumised õpetavad – valusalt küll, aga see-eest tõhusalt. Nurjumised näitavad, et sa oled proovinud ja proovid veel. Parem siis sellega ära harjuda, kui jätta proovimata. 


Kellel on huvi enda kohta sarnane asi koostada, siis kasutasin kiiruse mõttes TimeGraphics keskkonda, aga googeldades tuleb erinevaid võimalusi terve ports välja. Exceli-sõltlastel on võimalik tõusu- ja mõõnahetki ka tabelisse kanda ning seal ajajoont koostada – ilmselt on see ka püsivam variant, kui kõikvõimalikud online vabavaralised keskkonnad. 

Palju õnne mulle sünnipäevaks, ehk kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse

Nüüd on see käes – suur ja hirmuäratav 30. Või vähemalt peaks see olema üks igati hirmuäratav ja ängitekitav sündmus, kui uskuda seda laiatarbemeediat, kes erinevaid “30 asja, mida teha enne 30 sünnipäeva” või “10 märki, et sul on 30. eluaasta kriis” artikleid treib. Mulle endale tundub, et hirmus ja ängistav saab see olla vaid inimestele, kes pole oma eluga päris seal, kus nad tahaks olla. Või klammerduvad nad mõttetult mingite plaanide külge, mille nad endale ennemuiste lapsearuga välja mõtlesid ja õigel hetkel pole taibanud ümber häälestada. 

Näiteks kes meist poleks pubekana arvanud, et 25-aastased on juba väga suured ja tähtsad inimesed, kes ostavad maju ning teevad lapsi. Kui paljud 25-aastaseks saades tundsid, et nad on väga kompetentsed suured ja tähtsad inimesed, kes täie mõistuse juures julgeks osta maju ja teha lapsi? Okei, neid ilmselt on, aga on ka täiesti okei, kui sina see ei ole. Ja on täiesti okei, kui sinu 30-aastane suur-tähtis-ja-kompetentne-sina seda sisemuses endiselt ei tunne. 😀 

Niiet siis 30. Ma ise olen küll päris rahul. Kui üks kriisi märke pidi olema see, et hakkad ennast nooremaks valetama, siis minul kippus see 30 juba liigagi vara huulilt lendama. See tundub lihtsalt nii palju ilusam arv, kui suhteliselt suvaline 29. Muidugi ma vaikselt rõõmustan, kui minult poest dokumenti küsitakse, aga iga kord ka mõtlen, millal see juhtub viimast korda.

Eriti selgelt tunnetasin oma küpsemat iga just eile, kui üritasin leida JCI jõulupuult mõnda kingisoovi, mida ma oskaks täita. Sageli küsiti seal näiteks selja- või spordikotte ja mulle tuli meelde, milline spetsiifiline täppisteadus asja “lahedus” teatud vanuses oli. Samuti oli mul piisavalt enesekriitikat mõistmaks, et mina kulgesin sealt “laheda” sektorist juba ammu üliväga ebalahedasse praktiliste valikute sektorisse ära (kui ma üleüldse lahedas sektoris olnud olengi). Kuna ma kartsin valesti valitud kotiga mõnele puudustkannatavale lapsele veel täiendavaid kannatusi põhjustada, läksin turvalisemat teed ning toetasin ühe spetsiifilise hobivahendi ostu (praktiline ja totaalselt ebalahe nagu mulle eakohane).

Olen omale sünnipäeva puhul lubanud juba 300 sõna suvalist heietamist, aga lähme nüüd asja juurde. Nimelt võib viimast eluaastat pidada täitsa tegusaks:

  • reisisin Maltale, Itaaliasse, Hispaaniasse ning Filipiinidele
  • jooksin kaks maratoni ja kaks poolmaratoni
  • kihlusin ja abiellusin
  • kirjutasin siin 80 postitust (käesolev nr 81)
  • kirjutasin-kirjutasin-kirjutasin veel igasuguseid asju
  • lõpetasin jälle kooli
  • läksin uuele tööle

Kõlab kahtlaselt nagu hoogtöökorras 30. sünnipäeva kriisiennetusprogramm. 😀 Ja viimaseks: kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse. 

Mäletatavasti võtsin selle eelmise aasta novembri algul sihiks ning tinglikult sai ümmarguseks piiriks 20 000 eurot. Mäletan täpselt, kuidas veetsime Pärnus Rannahotellis nädalavahetust, akna taga oli hall novembrikuine meri ja kergel südamevärinal, aga elevusega viskasin selle numbri õhku. Nüüd tundub, et sihtisin liigagi madalale, sest vahepealsetest kuludest ning turuliikumistest hoolimata sai eesmärk mõõdukal sammul ilusti täidetud ja omajagu isegi ületatud.

Viimase kahe aasta netoväärtuse liikumine on selline.

Screen Shot 2018-10-31 at 20.03.06
Selgituseks silmnähtavale lookele: 2017. juulisse jäi autoost, mis ennast seni igati truult ning vähenõudlikult õigustanud on. 

Elu elamine selle tempo kõrvalt ilmselgelt ei kannatanud, aga nüüd peaks natuke mõlgutama, mida selle eesmärgiga edasi teha (hoidku ju jumal, et ma lihtsalt niisama loorberitel külitaks ja natuke naudiks).

Veel üks kahekordistamine tundub pigem ebarealistlik kübaratrikk, kui ma just metsikult kulusid ei kärbi ning sissetulekuid ei kasvata. Kulude märkimisväärne vähendamine ei tule kõne allagi, sest reisiplaanid on juba paigas ning need on need elumõnud, millest ma mõjuva põhjuseta kindlasti ei tagane. Tagatipuks kui korralik kriis peaks tulema, oleks positiivne, kui ma netoväärtust aasta pärast samalgi tasemel suudaks hoida. 😀

Lihtsalt mingi suvaline vahepeal eesmärk tundub jälle liiga… suvaline. 😀 Kui need pole esimese maailma probleemid, siis ma ei tea, mis on.

Ideid? Soovitusi? 


Sündmusterohke viinakuu

20181031_191432_0001209106243.png

Ahoi, armsad lugejad! Blogi statistikast jäi just silma, et täna on vist nii mõnigi huviline siin päeva jooksul kiikamas käinud, kas mul on kuu kokkuvõte üleval – vaatamiste arv on anomaalselt kõrge. Nagu näha, olen laisaks jäänud ning saan sellega ühele poole alles hilja õhtul. Või vähemalt tundub see tund mulle hilisena, sest keha on alles Filipiinide ajas, kus praegu magaksin juba ammu õnnist ööund.

Tegelikult jõudsimegi koju enam-vähem 24h tagasi, mille järel olen jõudnud asjad lahti pakkida ja äragi pesta, muidugi jooksmas käia ning töölainele tagasi häälestuda. Viimased kuu aega on möödunud ennekõike pulmade ja reisi tähe all – viimased kaks nädalat veetsime maailma serval Siargao saarel ringi konnates. Tegemist on paraja arengumaaga, mis oli meilegi üsna emotsiooniderohke, ehkki julgeme end päris kogenud reisisellideks pidada. Loodan sellest üsna pea ka korraliku reisiloo kirjutada.

Ahjaa, kuu alguses jooksin kogemata poolmaratonis uue rekordi ka. Arusaadavalt varjutab pulmadega seonduv sebimine aga kõik ning seda jätkub üllatavalt palju ka tagantjärele – ennekõike pean kogu nimevahetuse bürokraatiaga jändama hakkama. Dokumentide vahetusele lisanduvad ju kõikvõimalikud panga- ja kasutajakontod, meiliaadress ning aukartustäratav kogus muid kohti, mis vahepeal tekitavad tunde, et lihtsam olnuks nimi samaks jätta. Samas eeldusel, et tegemist on ühekordse ettevõtmisega, tuleb sellel kuhjal lihtsalt ühest otsast pihta hakata.

Eks see annabki võimaluse uut allkirja harjutada, mis on eelmisest kõvasti kohmakam. Vana nimi koosnes mul sisuliselt silmustest, mida sai ilma pastakat paberilt tõstmata ühe jutiga kirja tulistada. Uue nimega jõuab käsi jõuab ühel katsel kolm korda krampi minna ning midagi loetavat sealt ikka välja ei tule. Mitte, et mu vana allkirigi eriline kalligraafia meistriteos oleks olnud, aga vähemalt oli see mugav. 😀

Teeks parem digiallkirja

Puhkusel jõudsin tänu pikkadele pimedatele õhtutele ja erinevates sõidukites ning jaamades veedetud tundidele (et mitte öelda ööpäevadele, sest Siargao on ikka tõesti erikuradi kaugel) päris mitu raamatut läbi lugeda. Eri masti teosed tõid ka selgelt välja, miks igasugused arvupõhised lugemisväljakutsed (a’la 52 raamatut aastas) erilist mõtet ei oma.

Näiteks Ellen DeGeneres’i “Seriously… I’m kidding” ostsin hetke ajel Cebu lennujaamast ning sain selle mõne tunniga läbi. Muideks, ei soovitaks – erinevalt mitme teise koomiku teostest jooksis Ellen minu jaoks üllatuslikult lati alt läbi ja sisustas paarsada lehekülge üsna sisutühja sisemonoloogiga, mis mind vaid paar korda muigvele ajas. Samas sain viimaks otsa peale mõnele tummisemale populaarteaduslikule telliskivile, mis juba üle aasta kapil vireleb.

Kergemast lugemisest pakkus täieliku elamuse NIKE’i looja Phil Knight’i memuaar “Shoe Dog: A Memoir by the Creator of NIKE“, mis ootas oma järge päris kaua. Harva pakub elu raamatut, mis on ühteaegu kerge ja humoorikas, samas lõpmata rikkalik erinevate ajalooliste, ühiskondlike ning äriliste viidete osas. Lugemisnaudingu mõttes julgen selle panna peaaegu samale pulgale “Sapiensiga” (mille järel kahjuks “Homo Deus” päris nii ladusat tervikut ei pakkunud).

Igatahes tekitas see raamat soovi kohe NIKE’i juurde osta – nii sporditarbeid kui aktsiaid – ja vaat kui sobival hetkel, kui turul ilus hooaja lõpu allahindlus käimas (tegelikult pole ma veel muidugi midagi juurde soetanud). Sain investeerimismaailmas toimuvast trallist aimu peamiselt vaid sotsiaalmeedia kaudu, aga nii huvitav see mulle ei tundunud, et oma olematu netiühendusega üritada olukorral silma peal hoida. Tagantjärele vaatasin numbrid üle ja ühtegi külma higi piiska õnneks seljale ei tõmmanud.

Hea näide pideva käe pulsilhoidmise mõttetusest on Tallinki aktsia, mis kuu alguses tegi lootusrikka võnke ülespoole, aga tänaseks on maailmakord taastunud ja see võbeleb tagasi täpselt kuu alguse tasemel. Investeeringutelt laekus traditsiooniline kolmekas NIKE’ilt ja umbes 20 eurot kasvukontolt. Sealt on tasahilju kukrusse kõlisenud ka varem, aga dividendiaristokraadid üllatasid nüüd 12 euroga ja IVV (S&P500) 8 euroga. Tänu turukõikumisele kukkus mu väärtpaberipaki hinnalipik tervikuna kuuga umbes 4%. 

Sellest ning viimastest pulma- ja reisikuludest hoolimata õnnestus netoväärtust taas natuke upitada ning see jäi üsna täpselt kahe graafikujoone vahele pidama. 

Screen Shot 2018-10-31 at 20.14.05.png

Juba nädala aja pärast on mul ümmargusevõitu sünnipäev, mida silmas pidades üldse aastase eesmärgi püstitasin. Kuna viimaste aastate väärtuskõver ja edasised sihid väärivad eraldi pikemat lahtikirjutamist, loodan selle kohta peagi eraldi postituse teha. Näis, kas ja mida ma siis järgnevatel kuudel üldse jälgima hakkan.

Kuidas teil kuu möödus? Kas pigem päevad, mis ajasid segadusse või kulges elu ikka vanas rütmis? 

LUGEMISVARA: So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love

raamatupäis (2)

Sattusin Cal Newporti raamatut “So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love” lugema juba kuumal südasuvel, kui Madis Müür parajasti finantsvabaduse kui eesmärgi teemal räntis. Tagantjärele võib seda juba pidada tema “30-aastaselt miljonäriks” artikli eelmänguks, sest puudutab samuti professionaalse arengu teadlikku kiirendamist. Tsiteerin:

Paljudel meist ei ole nii “vedanud,” et praegune töö meeldiks. Ebameeldivus võib vabalt ka taanduda sellele, et me ei ole seda endale huvitavaks veel mõelnud. Näiteks olen olnud üks Eesti edukamaid pokkerimängijaid ligi €600k teenistusega, aga alguses ei saanud sellele alale väga pihtagi, kindlasti polnud tegu mu unistuste alaga. Algus läks vaevaliselt ja vastumeelselt, polnud koolis ja ülikoolis õppinud õppima ja vastutust võtma veel. Nägin lihtsalt, et pokker võiks minu eeldustega sobida (lihtne matemaatika on minu teema), arenguvõimalusi oli palju, teenistuslagi päris kõrgel, väljakutseid kõvasti ja mõtlesingi selle endale huvitavaks. Alguses tegelesin valdkonna sees lihtsamate tegevustega, mis mugavustsoonis juba olid, aga nii oli teenistus tilluke. Hakkasin sundisima ennast tähtsamaid oskuseid arendama, mugavustsooni laiendama, et enda produktiivsust oluliselt tõsta, nii hakkas ka teenistus väga kiirelt lumepallina kasvama. Niimoodi hakkasid eesmärgid järjest täituma, süües kasvas isu ja mingi hetk ma juba nautisin täiel rinnal seda ala, tulid ka väga ägedad tulemused. See oli enda teadliku suunamise tulemus, et see ala meeldima hakkas. Alati on lihtne öelda, et mulle miski ei meeldi ja esimeste raskuste peale püss põõsasse visata. (allikas)

Image result for so good they can't ignore you

Seega kes tervet raamatut läbi lugeda ei viitsi, võib need kaks artiklit ette võtta ja keskne idee ongi juba väga laias laastus käes. Kelle jaoks aga kodumaiste prohvetite lugemine liiga lihtsakoeline tundub, võib Newporti teose kallal ka näkitsema hakata, sest iseenesest pole see pikk ega raske lugemine. Pigem võiks see veel tubli poole lühemgi olla, sest autor kordab oma ahhaa-momente üha uuesti ja uuesti üle (et ikka tuhmimalegi lugejale iva peakolu sisse tampida).

Tulles tagasi meeldiva töö otsingute juurde, loodab meist ilmselt enamik, et kuskil ootab teda ideaalne töö, kus kõik mured kaovad ning alles jääb vaid lakkamatu õnnetaevas ja rahuldustunne. Selleks tuleb see õige koht vaid üles leida. Järele mõtlema hakates kõlab see kahtlaselt sarnaselt ettekujutusega, et kuskil ootab meid see täiuslik õige inimene, kellega suhe on igasuguse pingutuseta üks romantikvaht ning ainsad tülid tekivad selle üle, kumb teist rohkem armastab.

Mis on täielik seesamunegi, saate ilmselt isegi aru. Täpselt nagu hea suhe nõuab tööd ja õppimist, ei kuku ka hea töö meile iseenesest kuskilt sülle, kohe kui me enda jaoks õige suuna välja oleme valinud (puhtteoreetilistele ettekujutustele tuginedes muidugi). Hea uudis on see, et hea töö jaoks ei pea siis jumalikku valgustust või vedamist ootama jääma, vaid saab selle endale õige mõtteviisiga ise luua (või välja töötada).

Põhimõtteliselt on raamat kokku võetav kolme lausega.

  1. Ideaalse töö otsingud on mõttetud ning meile müüdav leia-oma-kirg narratiiv vigane ja võib öelda, et suisa kahjulik.
  2. Õigest tööst on olulisem õigesti töötamine.
  3. Hea karjääri jaoks on vaja teadlikult arendada oma väärtuslikke karjäärioskusi, sest enamik inimesi seda üle teatud baastaseme ei tee. 

Nüüd aga kõigest järgemööda.

karjäärist (1).png

Ära otsi oma kirge

Otsast pihta hakates kummutab autor esimese asjana müüdi ideaalsest tööst või oma kire leidmisest, mis on võtnud vaat et toksilised mõõtmed. Olen minagi heidelnud neis ma-endiselt-ei-tea-kelleks-ma-suurena-saada-tahan hingepiinades, mistõttu mõjus vastupidine lähenemine paraja heurekana.

Newport toob välja, et oma kire järgimine on hobusekaka, sest meil enamikul tegelikult pole mingeid erilisi praktilisi kirglikke kutsumusi ning ülejäänud valikute seast abstraktsel teoreetilisel tasemel kire väljavalimine ei tööta. Kui noorte käest küsida, mis on nende huvid või kirg, ei oskaks enamik neist peale sarjade, toidu või äärmisel juhul mõne lihtsama hobi midagi välja tuua.

Hea karjäär ei tule taevast ning asjad muutuvad huvitavaks alles teatud taseme saavutamisel – erinevalt Müürist ei nimeta Newport seda asjade huvitavaks mõtlemiseks, vaid nendib lihtsalt, et me naudime tegevusi, milles oleme saavutanud teatud oskuste taseme. Sa ei pea leidma ideaalset eriala või tööd, et leida tööõnne, vaid pead leidma uue vaatenurga olemasolevale tööle. 

Tööta õigesti

Töö, karjäär ja kutsumus – töö on moodus arvete maksmiseks, karjäär on teekond üha parema töö suunas ning kutsumus on oluline osa sinu elust ja identiteedist. Enamik inimesi samastub üsna selgelt ühega neist kolmest kategooriast. Samas ei ole uuringud leidnud mingit seost töö prestiiži või tasuvuse ja kutsumusena identifitseerimise vahel – sa võid olla kutsumusega koristaja või arst, kes teeb seda vaid arvete maksmiseks. Võti on kuskil mujal: siin tulebki mängu meisterlikkuse mõtteviis.

Kui kire leidmise mõtteviis keskendub sellele, mida maailm saab sulle pakkuda, keskendub meisterlikkuse mõtteviis sellele, mida sina saad maailmale pakkuda. Viimane toob ellu selguse, samas kui esimene jätab sind sumpama ebamääraste ning vastamatute küsimuste küüsi. Meisterlikkuse mõtteviis jätab selja taha enesekesksed küsimused, kas töö on just sulle õige ning selle asemel keskendub lihtsalt omal alal võimalikult heaks saamisele. Protsessi nautimine ning võimalus oma tugevuste pinnalt hea karjääri hüvesid sisse kasseerida, tuleb sellega kaasa.

Kasseeri oma unistuste karjäär sisse

Vinge karjääri jaoks on esiteks vaja arendada väärtuslikke ja haruldasi oskusi ning nende eest siis kasseerida sisse need hüved, mis karjääri sinu jaoks vingeks teevad (vabadus, paindlikkus, kaugtöö, misiganes). Erinevate põnevate arengusuundade vahel valimisel on kõige lihtsam hinnata selle järgi, kas keegi on valmis selle eest ka maksma.

Eelnimetatud hea karjääri hüvede hulka kuulub ka missioon. Autor väidab muuhulgas, et missioon ei olegi ilma piisava karjäärikapitalita tegelikult elujõuline. Sa ei saa ainult missioonil kaugele sõuda, vaid enne on vaja saavutada kõrgem tase oma erialastes oskustes. Parim koht oma missiooni fookuse leidmiseks on justnimelt spetsialististaatuses, mitte eluvõõra idealistina, kes vaevu oma ideed sõnastadagi oskab.

Harjuta end pidevalt sihipäraselt arendama

Meisterlikkuse mõtteviis tähendab ka pühendumist sihilikule harjutamisele (deliberate practice). Ainult filmides saab minna kohe oma unistust püüdma. Päris elus juhtuvad asjad sammhaaval ning läheb aega, kuni sa oled milleski piisavalt hea, et tööturul huvitavad võimalused avaneksid. Raskeim faas selle saavutamisel on end tööst läbi suruda ning sundida ennast arenema.

Erinevalt selgelt struktureeritud aladest nagu sport või muusika (või kasvõi seesama eelmainitet Müüri pokkerimäng), ei ole sihilik harjutamine enamikel erialadel eriti levinud. Lõviosa spetsialiste arendab ennast teatud aktsepteeritud tasemele, kust edasi pole valdkonnas töötatud aastatel enam seost tegeliku arenguga. Kui sa sellel arenguplatool lihtsalt tööl käid, ei arene sa tegelikult enam edasi ja jääd aktsepteeritud tasemele kinni. See aga omakorda tähendab, et need vähesed, kes pühenduvad süstemaatilisele sihilikule harjutamisele, saavad oma turuväärtuselt konkurentidest kiire edumaa.

Näiteks kasutab autor ise professionaalsete oskuste arendamiseks sihilike harjutustundide ülesmärkimist – see aitab tal ennast regulaarselt kokku võtta. Ja ei, sihilik harjutamine pole mitte iga suvaline harjutamine, vaid nii suure pingutusega, et see on ebameeldiv (mõttetöö puhul oled saavutanud sobiva taseme, kui su aju lihtsalt valutab). Ekspert olla on meeldiv, aga eksperdiks ei saada lõbutsedes, vaid sellise hulga tööga, mis pole – ega tohikski olla – lõbus või lihtne. 

Erandid

Siiski pole iga tööd võimalik heaks harjutada ning peamised välistavad tingimused, kus “tööta oma töö heaks” ideed rakendada ei saa või ei tasu on järgmised:

  1. Töö ei paku võimalusi silma paista ja haruldasi väärtuslikke võtmeoskusi omandada;
  2. Töö keskendub millelegi, mis on sinu meelest kasutu või suisa ühiskonnale kahjulik;
  3. Töö eeldab koostööd inimestega, kes sulle tõesti ei meeldi.

Kokkuvõttes

Hea karjääri jaoks tuleb ennast enne ükskõik mis vallas piisavalt heaks arendada, et see töö oleks huvitav ja samas oleksid sa piisavalt väärtuslik, et kasseerida selle eest sisse teatud hüvesid (missiooni, autonoomiat jne). Maailm ei võlgne sulle imelist karjääri – sa pead selle ise välja teenima ning see ei peagi lihtne olema. Samas on hea uudis see, et hea karjääri jaoks pole vaja ka jumalikku valgustust, eluaegset kutsumust või head õnne. See on tegelikult kõigile kättesaadav teadliku sihiliku töö ning enese kulgemise tasemelt edasi surumisega. 

Karjääriredel on surnud, ehk ole iseenda karjäärikorraldaja

karjäärist.png

Mu blogi püsivamad lugejad on ilmselt aru saanud, et veetsin viimase aasta parajas erialases identiteedikriisis. Nimelt suutsin enne 30. sünnipäeva omale juba teise eriala omandada, mis esialgse lõbuõppimise asemel päris tõsiseks ja kutsuvaks valdkonnaks osutus. Samuti hakkas senisel (ning sealjuures esimesel tõsisel) töökohal täituma aukartustäratav minijuubel ja igas mõttes oli aeg muutusteks küps. 

Kuna ma ise ka päris täpselt ei teadnud, kuhu ma kalduda tahan, suutsin muuhulgas läbi lugeda hulga karjäärijuhtimise teemalist kirjandust, tegin erinevaid teste (mis on sulle töös oluline, mis on sinu tugevused, milline pitsa sa oled jne), vahepeal hankisin omale isegi mentori (kes ka seda blogi loeb, tsau), koolis pidin niikuinii võtma professionaalse eneseanalüüsi kursust jne, jne. Täielikust kompotist puuduvad vaid Pendli-Endel ning naiseliku väe avamise laager. 

Tänaseks olen oma teise magistri õnnelikult ära lõpetanud, vahetasin kapitaalselt nii eriala kui valdkonda ja tähistan oma uuel IT-sektori kommunikatsioonitööl kohe teise kuu täitumist. Kuna vähemalt minu sõprus- ja tutvusringkonnas on erialased eneseotsingud praegu kuum teema (ilmselt on see mingi ebamäärane veerandelukriisi ilming), panen mõned (sajad) read oma mõtetest ka kirja. 

Karjäärist rääkides kiputakse siiani sageli kasutama karjääriredeli metafoori. Olin isegi üsna vaimustunud “The Power of Starting Something Stupid” raamatus toodud soovitusest enne redeli tippu turnimist kindlaks teha, kas see üldse sinu jaoks õige redel on. Ehkki selle mõttega nõustun siiani, ei saa tänapäeva karjäärist enam sugugi nii lineaarsel kujul rääkida, sest eluaegse töökoha ajad on möödas ning inimese eluajal jõuavad juba tööturul nõutavad ametid mitu korda välja vahetuda.

Näiteks Sheryl Sandberg nimetas “Lean In’iskarjääri pigem laste ronimisväljakuks (jungle gym), kus saab liikuda üles, alla, kõrvale, diagonaalis jne. Üks teine endine Googler samastab karjääri hoopis nutitelefoniga, kuhu igaühe enda asi on erinevaid “äppe laadida”, ehk oskusi, huvisid ning kõrvalprojekte lisada. Viimane kõlab sarnaselt ülikoolis kasutatud kujundiga oma tööriistakohvri täiendamisest, ehkki tööriistakohver juba iseenesest on keskmise noore jaoks paras võõrkeha (nagu käiks sinna unustusse vajuvate aegade kivikirved) ja äppide laadimine arusaadavuselt isegi õnnestunum.

Igatahes võib eeldada, et oma erialase tee kujundamisel pole meil kellelgi enam selget teed ees ning turvalist elu lõpuni välja vedavat plaani polegi võimalik teha. Täpselt nagu elukohad, elukaaslased ja kõik muu on muutumas üha ebapüsivamaks, võib ka elukutsevalikul lähtuda täpselt sellest, mis sinu huvid ja vajadused selles hetkes on, samal ajal silmanurgast ka nähtavat tulevikuperspektiivi silmas pidades. 

Tee endale selgeks, kuhu sa jõuda tahad

Karjäärivalikuid arutades hakkab mul alati kõrva kriipima, kui küpsed inimesed ei oska töökohavalikul välja tuua ühtegi muud määravat faktorit peale palganumbri. Muidugi oma esimest erialast tööd otsides ei pruugigi noorel tegelikult aimu olla, mida ta teha tahab või – vaat et olulisemgi – teha ei taha ning elamisväärne sissetulek on ainus arusaadav kriteerium.

Samas teatud sissetulekutest alates (kui me räägime sellisest üsna mugavast paari tuhande eurosest palgast), ei ole tegelikult väga vahet, kas palk on paarsada eurot sinna või tännapoole. Palju olulisem on see, kui väärtustatu ja väärtuslikuna end tunda, mida on võimalik korda saata, mis tundega tööl käia, kas aega-energiat jääb üle ka eraeluks jne. Seega tee omale selgeks, milles sa oma edu mõõdad ning mida tegelikult töölt ootad. On võimatu liikuda edasi, kui sa ei tea, kuhu sa liikuda tahad. 

Ise šoppasin tööturul üsna laia kaarega, sest puhtalt mu oskuste ning tausta rakendusvõimaluste ring oli tegelikult väga lai. Fokusseerimise huvides piiritlesin esiteks ära, millistes asutustes/ettevõtetes võiks olla a) mu huvidele vastavaid töökohti, kus b) palka ka makstakse. Lisaks lähtusin kaalutlusest, et c) mu tööoskused võiksid olla väärt nii Eestis kui välismaal.

Üllatus-üllatus, siseriiklikul tasemel juristimine või avalik sektor neist viimast ei paku – eriti ametnikutöö puhul on ainus variant Brüssel (või mõni analoogselt igav Kesk-Euroopa bürokraatiameka), mis pole just unistuste täitumine ei potentsiaalse tööiseloomu, kliima ega elukalliduse poolest. Kirsiks tordil võiks tööoskused d) olla rakendatavad nii iseseisvalt kui kaugtööna, et näiteks mu ainus võimalus välismaal leiba teenida poleks Austraalias arbuuse korjata. 

Eelnevaid tingimusi sõnastades jäi valik hoopis kitsamaks ning sain hoopis täpsemalt ja teadlikumalt kandideerimisi sihtida. 

…ja ole eesmärkide sõnastamisel aus

Kui sul tegelikult ei ole muid huvisid ega ambitsioone peale selle, et tahaks võimalikult vähe tööd teha ja optimaalselt hästi teenida, siis tunnista seda endale ning otsi vastav koht. Siiski tundub mulle raske uskuda, et inimese soov ongi üldse mitte midagi teha. Pigem kõlab see nii, et mõnel muul tasandil jääb parajasti baasvajadustes vajaka ning prioriteedid (sel hetkel) mingi eneseteostuse või ühiskondliku kasuni ei ulatugi.

Mõtle, kuidas oma huvisid ning tugevusi ühildada tööturu vajadustega

Kuna see on siin siiski suuremal määral rahablogi, julgen eeldada, et enamik inimesi soovib oma töö eest ka palka saada. Kuigi raha iseenesest on halb eesmärk ja ainult raha lootuses näiteks eriala valida päris libe tee, on see erinevate suundade kaalumisel siiski kõva argument. Nt kirjutamishuvi puhul on suur vahe, kas olla maakonnalehe või meelelahutusportaali klikimeister või panustada hoopis sisuloome- või kommunikatsioonisuunale. Seega tasub üsna ratsionaalselt ja kainelt hinnata, millised huvid ning tugevused võiks tööturul hinnas olla ja mida peaks tegema, et hinnas püsida või veelgi enam hinda minna. 

comfortable.jpg

Väärtuslike karjäärioskustega kursisolek ning pidev enesetäiendamine on oma karjääri planeerimisel olulised abimehed. Näiteks polnud pooled täna tööturul kõige nõutumad oskused kolm aastat tagasi isegi edetabelis. Tehnoloogia areng on kõiki valdkondi pea peale pööramas ja uudishimu ning õppimisvõime lähevad üha enam hinda. Tahtmine ja oskus kiiresti kohaneda on võti, et tööturul väärtuslikuna püsida. 

Ei tasu ka karta, et kõik oleksid pidanud programmeerima õppima juba hiljemalt eile, sest kõige rohkem on hinnas tehnoloogiliste ja n-ö “pehmete” oskuste hübriidid. Näiteks matemaatilis-analüütilised oskused kombineerituna protsesside parandamise või müügivõimega on rakendatavad nii IT-s, personalitöös, turunduses, müügis kui avalikes suhetes. Seega ehkki tehnoloogiline pädevus on ja jääb nähtavas tulevikus hinda, tasakaalustab seda näiteks tugev kommunikatsioon ja muud “pehmed”, aga samuti olulised oskused.

…aga ära arva, et selleks on lõputult aega

Ehkki ma tahaks loota, et kunagi pole hilja oma erialase turuväärtusega tegelema hakata, on kahjuks reaalsus see, et kriitiline aeg sissetulekuid kasvatada on 20ndates ja 30ndates ning 40ndates saabub juba platoo. Erinevate välismaa uuringute järgi saabub naiste palgatipp 38-aastaselt ja meestel 48-aastaselt. Kohalikus kontekstis lisandub (kirsiks soolisele lõhele) tugev vanuseline diskrimineerimine – siinsel tööturul saab karjääriredelist allakäigutrepp juba 40ndates.

Vajadusel tuleb ka samm tagasi astuda 

Tulles tagasi karjääriredeli metafoori juurde, toob see kaasa ka ettekujutuse, et kõik sammud peaksid toimuma ühes tõusvas suunas. Vahepeal võib pikaajalises plaanis olla targem astuda samm kõrvale, diagonaalis või üldse tagasi. Kuna inimesele on niigi loomuomane lühiajalises perspektiivis mõtlemine, pole kaugena tunduva tuleviku nimel n-ö tagasi minna kerge. Lisanduda võib hirm enda või teiste silmis läbi kukkuda.

Minultki on küsitud, kas ma siis kahetsen esimest erialavalikut või nimetatud teises sektoris otsast alutamist riskantseks sammuks. Samas ei muuda karjääripööre ju eelmise valdkonna elukogemust olematuks või kõiki omandatud oskusi väärtusetuks. Juura on igatahes suurepärane elus hakkamasaamise baasharidus ja miski ei takista mind sinna vajadusel ka tagasi minemast. 

If you're offered a seat on a rocket ship (1).png

Ära astu tabureti otsa

Lisaks n-ö sisenemispalgale tasub alati võimaluste piires hinnata potentsiaali nii enesearengu kui sissetulekute mõttes. Mõned asutused või sektorid on rohkem taburet kui redel – sisenemisel teeb ühe pika sammu, aga jäädki sellele tasemele või funktsiooni lõksu.

Ammuta ebakindlast olukorrast hoopist kindlust

Üks hiina vanasõna ütleb, et ära karda aeglast liikumist, vaid karda paigalseisu. Ehkki ideaalse variandi või “kindla” valiku ootuses tundub kõige turvalisem püsida ühel kohal, on ka mitte millegi tegemine valik, milles peituvad omad ohud. Seevastu mõistliku aja tagant töökoha vahetus annab juba iseenesest julgust (saangi hakkama!), värskendab kohanemisvõimet ning selgema pildi oma väärtusest tööturul. Tagatipuks võib regulaarne töökohavahetus võib isegi kiirema palgakasvu anda. Kuna kohanemisvõime on tööturul hinnas, tasub seda musklit pidevalt ka töös hoida – kui praegune koht seda ei paku, võibki abi olla uuest algusest ning enesetõestamisest.

Planeerimine on juba pool võitu

Kokkuvõttes ära lase karjääril endaga juhtuda, vaid haara härjal sarvist. Ehkki elu muutub, mullid lõhkevad ja riigikorrad kukuvad, oled nähtavas perspektiivis teadlikult oma võimalusi hinnates kulgejatest ees niikuinii. (Vana hea jooksutsitaat – no matter how slow you go, you’re still lapping everyone on the couch.)

September, lihtsalt september

20180928_204249_00011528321561.png

Päevade lühenemisega muutub kuukokkuvõtete jutt siin ka aina lühemaks, sest see kuu ei juhtunud raharindel lihtkeeli öeldes mitte muhvigi. Oleks ma vähemalt hullumoodi laristanud – näiteks netoväärtuse eesmärgist jälle alla löönud – tekitaks see natukenegi põnevust, aga üldiselt elasin lihtsalt igavat elu. 🙂

Image result for nothing to see here gif

Kuu sai alguse reisil ja jätkus siis ühtses tempos korraliku töörabamisega, sest prioriteet nr 1 on endiselt uuel kohal sisseelamine. Kõndisin just reedel töölt (või noh, selleks hetkeks juba trennist) koju ning mõtlesin, et olen oma uue eluga ikka jube rahul. Hea tunne on ennast päev otsa optimaalselt pingutada, pidevalt õppida-areneda ja samas tunda, et sinust on aina rohkem kasu. Ja hea tunne on oma loominguline pool täielikult valla lasta, ideid genereerida ning siis täpselt nii kiiresti ellu viia, kui ise tegeleda jõuad.

Pea möödaminnes jooksin veel Tallinnas maratoni, tähistasime koera teist sünnipäeva ja käisin nii suve viimasel kanuumatkal kui rattamatkal. Lisaks sattusin tänu ühele blogilugejale esimest korda mastermind gruppi. Trenni tegin maratonieelsele ja -järgsele mõõnale vaatamata ka üle 20 tunni. Isegi raamatuid jõudsin lugeda. Mõnus ja tegus kuu. 

Investeeringud olid see kuu tasakaalus – sisse ei läinud midagi ja välja ka ei tulnud. 😀 Kuna püha pulm ning aasta pikim reis on järgmine kuu, kasvatasin veel igaks juhuks rohkem puhvrit. Mingeid investeerimisalaseid hingepiinu või kahtlusi mul ka pole – kõik toimib kuskil tagaplaanil, mida igavam, seda parem. Vahepeal lihtsalt vaatan, et mõni rida on punane või roheline ja… siis elan rahuliku südamega edasi.

Neto läks ka ilusti oma teed. Oktoobrikuu lõpuks üle järgmise joone ei põruta, aga liiga palju puudu ka ei jää. Naljakas mõelda, et järgmise kuu kokkuvõtet teeb siin juba üks proua ning ülejärgmise kuu kokkuvõtet 30-aastane varakeskealine proua. 😀 Plaanis on pulmakulude expectation vs realityst ka korralik kokkuvõte teha.

Kuidas teil kuu läks? Sama vaikselt või viskas põnevust ka sisse? 

Screen Shot 2018-09-28 at 20.50.53.png

30 päeva väljakutse – tulemuste kokkuvõte

30 (1)

Otsustasin siin mäletatavasti augusti lõpus oma elumõnudele tehtavaid (emotsiooni)kulusid üles märkima hakata, et näha, kui palju ma tegelikult neid “ah vahel ju võib” kohvitopse või muud meelelahutust tegelikult näppu haaran. Märkamatult ongi kuukene mööda saanud ja aeg jälle kokkuvõtteid teha.

Pean möönma, et head metoodikat nende kulude arvestamiseks ma lõpuks paika ei saanudki, mis minu jaoks näitas taas ilmekalt liiga detailse kulude jälgimise mõttetust. Täpsuse nimel peaks hakkama vist praktlisteks- ning lustisõitudeks kulunud kütusepaagitäit ka kilomeetrite osakaalu järgi juppideks jagama ja/või lahutama sellest odavaima alternatiivse transpordivahendi kulu.

Minu poolt läksid ühte patta nii reisil või laiskusest väljas söömised, suvepikendus Vahemere ääres kui maratonitripp Tallinna. Kusjuures alles kuu aega varem oleks pilt ilmselt kõvasti nutusem tulnud, sest vahetasin just enne eksperimenti töökohta ning kontoris on käepärast kõikvõimalikud snäkid ja hea kohv (lisaks töötempo selline, et näksimismõtteid ei jõuagi eriti tekkida). Ilma selleta oleks nädala sees mingeid emotsioonioste ilmselt hoopis sagedamini ette tulnud.

Punasega on märgitud nädalavahetused ja riigipühad.

1. päev 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
2. päev – null
3. päev – null
4. päev – null
5. päev7,65 käisin tuttavaga kohvikus ja võtsin koduteel veel eduka nädala puhul kaks tükki lemmikkooki kaasa
6. päev2,20 teel pulma kange cappuccino
7. päev3,30 enne jooksu kange cappuccino (põhjuse leiab vist alati) ja pärast jooksu tanklast kiire snäkk (suht vajalik kulu, aga mitte päris tanklapoe hindadega)
8. päev – null
9. päev – null
10. päev – null
11. päev132,40 reisil söömine-joomine, transport hotelli, majutus
12. päev34,75 reisil söömine-joomine, laevasõit kahe linna vahel
13. päev27,20 reisil söömine-joomine, ühistransport jne
14. päev25,70 reisil söömine-joomine, lennujaama parkla
15. päev – null
16. päev6,50 peedimahlad maratoniks, Kalevi poest hunnik šoksi
17. päev – null
18. päev – null
19. päev – null
20. päev54,40 kohv, rongipilet Tallinna, majutus, lõuna, õhtusöök
21. päev25,50 kohv, lõunasöök, õhtusöök, rongipilet Tartusse
22. päev3 koogid kohvikust
23. päev – null
24. päev17,21 coca, näts, vidin kolleegi koerale, lilled koju ja õhtune kinoskäik
25. päev1,61 coca ja näts
26. päev – null
27. päev18,5 kohv, rongipiletid, pasta ja kohv GMP restoranis 
28. päev1,99 kohv 
29. päev8,8 kohv + supp töö ja trenni vahel toimunud kohtumisel
30. päev – null

KOKKU: 372,91 eurot

Kokku võib selle mustri võtta vist laulusõnadega, et cappuccino lõhna peale tõuseb päike, mina ka. Summa ei tulnud mulle tihedat üritustegraafikut arvestades just üllatusena ja ma ei oskagi öelda, kas seda on palju või vähe. Samuti on selgelt näha kulude tõusu nädalavahetusel (kus küll peaaegu iga rida algab sõnaga “kohv”), millal me aktiivselt viimaseid suveilmu kasutasime ning käisime teises linnas pulmas, reisil, maratonitripil ning rongiga rattamatkamas. 

Nagu juba öeldud, on kulusid vajalikeks ning elumõnudeks tegelikult päris raske klassifitseerida. Näiteks kütusekulu on meie puhul küll 90% elumõnu ja 10% transpordivajadus, sest peamiselt kulub see nädalavahetuste trippidele. Samas tabelisse ma tankimist ei kandnud kordagi. Samuti on raske piiri tõmmata söömisel, sest lihtsalt tervislikuks söön-et-elada toitumiseks on ilmselt palju kasinamat toidulauda vaja, kui me harjunud oleme. Või kui reisil olles süüa, ei saaks seda tehniliselt kõike elumõnuks panna, sest sööma peab ju ikka.

Kokkuvõttes ma selle eksperimendi jaoks käitumist kuidagi ei muutnud (peale kulude telefoni märkimise) ja kulutan üsna ühtemoodi kogu aeg, ehkki suvel on kulusid alati rohkem ning talvel saabub paras vaikelu. Pigem sain jälle kinnitust, et olulisem on üldine stabiilne säästuprotsent, sest kui suure säästuprotsendi kõrvalt endale ka päevadesse võimalikult palju elu optimeerida, on see ju puhas võit. Parem siis rohkem vaeva näha kohustuslike kulude kokkutõmbamisega, kui koonerdada asjadelt, mida sa tõeliselt naudid.

Kas te keegi katset kaasa ka tegite? Kuidas läks?