Säästukuu kokkuvõte

20190228_221248_00012125964044.png

Aasta lühim kuu ja säästukuu on mööda vuhisenud ning vaatamata aktiivsele ringitraavimisele suutsime sendipealt pere-eelarve piiresse jääda ning napilt-napilt venitasin ennast ka kuu alguses valmis visandatud netoväärtuse eesmärgi kõverasse.

Mingit suurejoonelist säästueksperimenti mul plaanis polnud, sest elu tahtis elamist ja imelik oleks ka mingi kangelassäästlikkuse nimel kuu aega kunstlikult vähem kulutada. Lisaks jaanuari lõpetanud ning veebruari alustanud Küprose suvesoojasutsakale tegime kaks minitrippi kodumail, Maitsev Tartu tahtis mekkimist, lisaks eksisime mööblipoodi ning kõige tipuks oli just nüüd vaja ära teha kolmekohalise arvenumbriga koeratoidutellimus.

Kõigest eelnevast hoolimata pigistasime end nende kuludega tavapärase majapidamisraha piiridesse. Eks tavapärasest mitu päeva lühem kuu aitas muidugi kaasa, aga hakkasin juba kuu algusest ka targu võimalikult palju ise süüa tegema ja tööle ka igal võimalusel toitu kaasa võtma. Tahame me seda tunnistada või ei, on toit ikka väga selge kokkuhoiukoht.

Õnneks tabas mind kevade lähenemisega niikuinii isu vana hea (ja soodsa) hautise järgi – ikka sellise, kus on virnade viisi kapsast, hernest, kaalikat, porgandit jne. Tootsin seda vaheapeal ikka tööstuslikes kogustes. Samuti kolis sidruni-ingverijook igapäevaselt hommikusöögilauale ning pea igapäevamenüüs on olnud ka greip ja nuikapsas. Mõned siin turgutavad ennast süüta neitsi verega, aga aitab ka selline toidulaud päris hästi terve ja tugevana hoida – haigused on sel talvel veel (ptüi, ptüi, ptüi) pika kaarega mööda käinud.

Esimest korda laekusid intressid LHV võlakirjadelt, samuti saputas kukrunurka Equinor. Kui eelmine aasta suutsin end säästukuul hoopis vaesemaks elada, kasvas netoväärtus seekord täitsa viisakas tempos.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmine kuu ootab ees Nepaal, aga laekuv tulumaksutagastus peaks aitama natuke reisi tekitatavat auku minimeerida. Näe, olen mina ka üks neist, kes riigi kotti hoiule jäetud raha kohe kättesaamisel mutiurgu loobib. 😀

Kukkus nüüd natuke selline mis-ma-eile-sõin tüüpi postitus välja, aga eks see ennekõike kursilpüsimise vahelepõikena tehtud saab. Põhimõtteliselt võib iga kuu rääkida seda elu-juhtus-yada-yada hala, aga see on ju ainult rõõm, kui elu pidevalt juhtub. Omaette rõõm, kui seda võrdlemisi mõõdukalt teha õnnestub.

Igatahes olge tublid, üritage märtsis siis valimistrallist taastuda, vastlakuklitega piiri pidada ning mina üritan end mäe otsast mitte kogemata vigaseks kukkuda.

100 eesmärgi kirjapanek on täpselt nii raske, kui olin arvanud

Mul on juba ammu olnud plaan samuti enda 100 eesmärki kirja panna, ehk teha nimekiri 100st asjast, mida ma elus teha, näha, kogeda või omada tahan. Esimest korda lugesin seda ürgammu Roosaare blogist, aga eks seda on mitmes vormis mitmelt poolt läbi käinud.

Samuti tundub 100 olevat selline ilus number, mida muidu ka kõikvõimalikele väljakutsetele külge poogitakse. Näiteks Sandra Vabarna Instagrami kontolt on aeg-ajalt jälle mõni 100 päeva väljakutse silma jäänud. Kunagi tegin ise #100happydays väljakutse läbi ning postitasin üle kolme kuu jutti iga päev mingi positiivse emotsiooni sotsiaalmeediasse. 

Kuna Rahakratt 100 eesmärgi teema jälle üles tõi, võtsin huvi pärast viimaks nimekirja koostamise ette. See oli täpselt nii raske, kui olin arvanud. 😀 Muidugi ma alustasin lati alt läbijooksmist umbes kohe, kui nimekirja sai kirja mitte “1,5 last”, vaid “üks laps” ja “teine laps” (kunagi ei tea, äkki osutub proovipartii üle ootuste kontimurdvaks, aga siis saab vähemalt ühe linnukese kirja). Umbes 40ni läks päris edukalt, aga lõpuks pidin hakkama ringi googeldama, mis teised kodu- ja välismaal sellistesse nimekirjadesse panevad. Sellest sain jälle aru, et eks on juba neid eesmärke täidetud kah.

Kõikvõimalikud klassikalised unelmate reisisihtkohad on mul käidud ja polnud kunagi minu jaoks eriline unistus (nt Pariis või Veneetsia). Maraton joostud ning korduvalt kohe. Corgi võetud, läbi Euroopa hääletatud, Camino del Nortel kõnnitud.

Kusjuures selle viimasega oli naljakas lugu, et läksin inspiratsiooni hankimiseks oma vanu Pinteresti tahvleid läbi kaevama, et sealt äkki mõni vana uitidee jälle tolmust puhtaks pühkida. Leidsin sealt ühe väääga tuttava pildi. Nimelt olin igiammu pinninud pildi Camino del Norte kohta ja paar aastat tagasi teist korda Caminol käies ise täpselt samalt kohalt pilti teinud ning Instagrammi visanud.

See oli ka üks selle rännaku tipphetki, sest läksime koidikul teele, rada kulges pikalt läbi linna ja sisemaa ning lõpuks üle järsu mäe ronides laius ees äkki ulmeline pikk tühi liivarand. Võttis hetkeks hingetuks küll (mitte see mäest ronimine, oh ei).  

bucket.png
Vasakul minu ennemuistsel aal Pinteresti salvestatud pilt ning paremal 2016. aasta septembris tehtud foto. Ees ootas mitmekilomeetrine liivarand, mille lõpus terendas hommikukohv.

Eredama unistusena mäletan veel seda, kui olime kord tudengitena mu praeguse abikaasaga Veneetsiasse hääletanud ning istusime vastu ööd kohale jõudnuina kottidega tänaval ja mõtlesime, mis edasi saab. Sel hetkel tundus haisva hostelinari eest röögatu summa väljakäimise asemel parem mõte osta pudel veini ning kolisime lõpuks kõrvalsaarele parki magama.

Vaatasin tol õhtul Veneetsia säravaid hotelle ja mõtlesin, kui äge oleks sinna üks hetk niimoodi tagasi jõuda, et endiselt käin seljakott seljas, aga saan soovi korral lihtsalt mõnda neist hotellidest sisse astuda ja toa võtta. Aasta tagasi kevadel seda ka tegime, kui meil emaga Itaalia reis natuke sassi läks ja spontaanselt Veneetsiasse põikasime. Meie matkakotid ajasid saabudes pakikandja päris segadusse, sest tegemist oli ikka sellise hotelliga, kus näiteks kelner sulle hommikusöögilauas iga liigutuse vahele sooja niiske rätiku ulatab.

Päris äge, kui sellised unistused täide lähevad ning taipad seda ka ise märgata. 

Praeguses nimekirjas on kõige vähem asju alapeatükis “asjad”, ehk materiaalse vara hulgas, mida ma omada tahaks. Ma natuke kahtlustan, et mul on pidevast kalkuleerimisest kergekujuline Stockohlmi sündroom ja ma ei oskagi enam asjadest unistada. Või olen ma nii valgustatud ja mittemateriaalne.

Samas asjad on ju lihtsalt asjad. Näiteks ma unistasin kunagi ühest pisikesest, kergest ja superheast telgist, ostsin selle ära ning olen kasutanud täpselt null korda. Jah. Piinlik. Vähemalt, kui mul peaks tekkima tahtmine või põhjus kuskile üksi telkima minna, on see kohe panipaigast võtta.

Samuti võiks ma ju teoorias tahta omale sadat kaktust, aga praeguse kahegi elu ripub pidevalt juuksekarva otsas ning mu mehe halastuse meelevallas, sest kaktuseid osta mulle meeldib, aga kasta millegipärast mitte. Õnneks koer istub iga kord juba pool tundi enne söögiaega pingsa näoga mu tugitooli ees, muidu oleks temagi äkki nälga surnud.

Lõpuks on tegemist filosoofilise küsimusega, kas sinna nimekirja peaks kuuluma kõik asjad, mida niisama oleks äge elu jooksul ära teha, või need asjad, mille tegematajätmist päriselt kahetseks. Sest neid viimaseid on mul üsna vähe, aga ilmselt on need just need asjad, mis päriselt loevad. Näiteks saan üha enam aru, et vanemaid ühel hetkel enam ei ole ja tahaksin nendega veel nii palju aega veeta, kui võimalik. Selliseid lähedastega seotud eesmärke on praeguseks nimekirjas peaaegu viiendik.

Reisieesmärkidest võiksin muidugi ette võtta terve maailmakaardi ning järjest sinna sada sihtkohta kirja laduda, aga vaid väheste kohtade vastu on huvi läbi aastate püsinud. Nepal on üks neist unistustest, mis on mind pikemalt saatnud ja sinna lähen juba järgmine kuu.

Kokkuvõttes jätan selle 100 eesmärgi nimekirja avatuks ja kirjutan sinna ilmselt samas tempos asju otsa, millega teisest eesmärgid täidetud saavad. Praegu on list umbes poole peal. Lõpuks meie unistused muutuvad koos meiega ja peaasi on endale aeg-ajalt meelde tuletada, et päris paljude unistuste täitmine on lihtsalt kättevõtmise asi. 

Detsembri pauk juba unustatud, ehk jaanuaris uue hooga

20190131_101624_00011860845323.png

Hüva tormi(li)st jaanuari lõppu, kulla lugejad! Olen endiselt vanamoeline ja jätkan kuukokkuvõtete tegemist, sest enda jaoks tõmban iga kuu lõpus otsad kokku ju niikuinii. Tormiliseks võib vist küll nimetada ainult väärtpaberiturul toimuvat, sest muidu on terve kuu valitsenud hämmastavalt stabiilne (ja külm!) talveilm, mis jääb veel ilmselt pikalt meelde, kui üks õige eestimaa tali.

Esimest jaanuari alustasin hoogsalt elu esimeste autojamadega ning jõudsin juba mõelda, et nonii, nüüd see 13-aastane igiliikur mulle häda ja arveid tootma hakkab. Õnneks oli tegemist kerge (aga hääleka) ehmatusega ning rahakoti õnneks andis rike endast märku maal vanemate juures, kus külakogukonnas palju asju teene teene vastu lahendatakse.

Lõpuks kohalik remondimees mult raha vastu võtma ei nõustunudki, aga minu truu neljarattaline nurrub taas. Kui kedagi huvitab, oli alles suvel vahetatud käsipiduri vedru pooleks murdunud, aga kaasnev hääl oli vähemalt selline nagu sureks 100 zombihobust parajasti kolmandat ringi mingit piinarikast surma.

Autoseikluste kõrval sattusin üsna eksprompt ettevõtlike naiste ette rääkima töö- ja eraelu tasakaalu võimalikkusest tehnoloogiasektoris. Ei teagi, kas lühike ettevalmistamisaeg oli kasuks või kahjuks, aga tehtud see sai ning pärast toredate inimestega juttu ajada ka.

Kolleegi kommentaar: “Kõik läks ju hästi. Nutma ei hakanud, vait ei jäänud…”
Mina: “…kordagi.” 😀

Lisaks mahtusid kuusse talvepäevad ja sTARTUp Day möll – neist viimane oli tööasjus külastades palju vähem eredaid elamusi pakkuv, kui möödunud korral, kui sealt vahutavate muljetega koju kirjutama laekusin. Seekord jõudsin pärast kolme tihedat (töö)päeva koju, vajusin hernesupi kausiga läpaka taha “Mad Men’i” vaatama ning ei tõusnud sealt enam terve nädalavahetuse.

Lubasingi ju see aasta rohkem molutada ning olen seda ka täitsa teadlikult ja sihilikult teinud. Muidu kipub iga vaba hetk vägisi mööduma mingis “kui ma nüüd kohe oma pika jooksu ära teen, jõuan pärast veel oma kolmekümne kõrvalprojektiga tegeleda ja pigistan vehele täpselt väljadoseeritud kvaliteetaja oma hüljatud abikaasaga” oravarattas.

Nonii, nüüd on kõik need mis-ma-tegin-mida-nägin-ja-mida-hommikuks-sõin heietused üle käidud ja aeg ka portfelli kallale minna. Kes märganud pole, kosusid turud jälle nagu värske pärmi peal ja detsembrikuist pauku poleks nagu vahel olnudki. No vaadake vaid seda netoväärtuse kõverat – päris ilus ju teine:

jaanuar

Viimase nükke tegi veel mu õnnetu Facebooki aktsia, mis just täna pika mõõna järel korraliku kasvu tegi. Pean ütlema, et see on päris meeleolukas emotsiooniost olnud (just emotsioonide proovilepaneku mõttes) – kes ikka elu põnevaks teeb, kui ise ei tee.

Suurele töötamisele ja molutamisele vaatamata olen uue hooga tegelenud ka isikliku ettevõtluse käimalükkamisega ning üsna lühikese ajaga on seal rindel rohkem toimunud, kui varasema aja jooksul kokku. Ei julge päris hõisata, aga tundub, et tuleb põnev aasta.

Selles osas soovitan veel kord konkreetse eesmärgi õnnestumiste ja nurjumiste graafikut pidada. Päris huvitav on tagantjärele jälgida, kuidas laksud käivad mõlemast suunast täiesti vaheldumisi ning ükski teekond ei tundu hetkes sile, sirge ega sihipärane. Seda enam on aasta-paar hiljem avastada, et peaaegu kõik tagasilöögid (aga ka mõned võidud) on üsna pea täiesti meelest läinud. 

Kuidas teil kuu möödus? Kas uuel aastal uue hooga või pigem targu atra seades? 

2018/2019 eesmärgid – näiteks luban rohkem molutada

eesmärgid.png

Kas kellegi jaoks läks veel 2018 kuidagi eriti linnutiivul mööda? Ma olen vaevu suutnud 2017st üle saada, kui juba peab hakkama igale poole juba 2019 kirjutama. Möödunud aastasse mahtus muidugi nii head kui halba – pulmadest matusteni sõna otseses mõttes. Võtan ka kiirelt oma eelmised eesmärgid kokku ja visandan paar sihti uueks aastaks.


2018. aasta eesmärgid olid järgmised:

1. Kool ära lõpetada

Tegin ära, kellade ja viledega ning läksin tagatipuks sellesse valdkonda tööle ka. Pole paha ühe isiklikuks meelelahutuseks ette võetud magistriõppe kohta. Ka see blogi siin sündis tänu ühele koolitööle, ehkki blogimispisik on mul juba sellest ajast, kui seda veel tasuta šampooni ning hakkliha saamise eesmärgil ei tehtud (no see rohelisema rohuga ennemuistne aeg, eksole).

2. Praegu rohkem mitte kooli minna

Kilkasin rõõmsalt, kuidas kooli lõpetamine vabastab määratul hulgal aja- ja ajuressurssi ning tahan vahelduseks panustada juba kogutud oskuste ellurakendamisse. Ilmselgelt ei arvestanud ma sellega, et uus töö võttis (vähemalt esiteks) ära kogu kooli arvelt vabanenud aja- ja ajuressursi ning sageli jääb puudugi. 😀 Igatahes kooli ma rohkem ei läinud, aga õppimist tuli pigem juurde. Olen rahul.

3. Juba välja kuulutatud 30. sünnipäeva netoväärtuse eesmärk

Tehtud. Sai vist latt isegi liiga madalale seatud, sest seljatasin selle juba augustis.

4. Tekitada arvuti/kaugtööpõhine lisasissetulek ettevõtluses

Lisasissetulek on tekkinud, nüüd tahaks selle regulaarseks saada. Samas olen hädas sellega, kuhu alla siis ettevõtte pisku paigutada, kui väärtpaberite jaoks on LEI koodi vaja. Variant on muidugi sissetulekud nii suureks upitada, et LEI koodi tasu tootlusega proportsionaalne on. 🙂


2019 (1).png

Mõtlesin 2019. aasta (raha)eesmärkidele päris pikalt ja tõdesin taas, et investeerimine on igav ning teatud maalt alates suhteliselt aeglane. Väiksemate numbrite puhul võib aastane edenemine olla kordades, aga hiljem sellist proportsionaalset muutust hoida on keeruline. Eks tuleb siis iseendale mõttemänge välja mõelda.

1. Netoväärtus kahekordseks kolmandat korda?

Nagu öeldud, kahekordistasin tänavu netoväärtust teist aastat järjest, aga kolmandat on raske uskuda – eriti kui ilmselt on investeerimises tormisemad mered ees ootamas. Kuna eelmine netoväärtuse eesmärk sai võetud novembri alguse tähtajaga ning saavutasin selle juba augustis, on mul samas väike edumaa, mistõttu kolmas kahekordistamine võiks 2019. lõpuks siiski nibin-nabin võimalik olla.

Otsustasin seepeale kasutada vana head jooksjate nippi ja seada omale “võistluseks” A, B ning C eesmärgid. Alustame madalaimast:

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

2. Hoida kainet pead

Olukord on ärev, aga see on meie tuleviku väetis. Või kuidas see käiski. Üritan hoida külma pead ja mõelda, et kui inimesed massiliselt müüvad, on keegi samal ajal ju ometi ostmas ka.

3. Õppelaen ära maksta

Hea meelega saaksin selle lõpuks kaelast ära. Laenu jääk on hetkel alla nelja tuhande euro ja kui mõneks ajaks on tootlused eeldatavasti madalad, tundub päris mõistlik selle võrra intressimaksete vältimiselt “võita”.

4. Rohkem molutada

Kivirähk kirjutas ligi aasta tagasi oodi molutamise kiituseks ning aeg-ajalt taban ennastki  viiendat kušetti lae alla toppimast, kuigi mõistusega saan aru, et sellel suuremat mõtet pole.

Kipun endale palju kõrvaltegevusi haarama, mis mingilt maalt pole enam meeldiv hobi, vaid oma elu elav peletis, kes tahab regulaarselt vaimseid, ajalisi ja muid ressursse. Kuna inimese produktiivsus pole piiritu ning eriti nüristav on kinni jääda mingisse “ma pean”, mitte “ma tahan” rattasse, üritan uuel aastal teadlikult liigendada oma aega, et ennast iseenda eest kaitsta. 😀

Näiteks teen endaga kokkuleppe, et tegelen projektiga x igal trennivabal päeval (mis juhtub iga kolme päeva tagant) kaks tundi ning molutan ülejäänud aja maha. Või projektiga y iga argiõhtu 20 süvenenud minutit ja… molutan ülejäänud aja maha.

Niimoodi kirja pannes kõlab see eriti ahistava range korrana, aga nagu öeldud, on sellise piiritlemise eesmärk mitte ennast tagant sundida, vaid pigem kaitsta oma vaba molutamisaega, mis on samuti produktiivsuse ning taastumise mõttes ülivajalik. Eks see sunnib ka prioriteete seadma ja süvenenud 20 minutit on kindlasti parem, kui tundide viisi fokusseerimata uimerdamist, mis samas väsitab ikkagi.

“There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.”
– Peter Drucker

Seega elagu molutamine!

P.S. Ilmselgelt oled mu nii suur fänn, et jõudsid postituse lõpuni lugeda. sTARTUp Day 99-eurone pilet tundub kallis, aga tahaks ikka mõnda head seminari kuulata? Või lihtsalt ei taha mitu päeva entusiastlike 18-aastaste meres tungelda? Tule arutleme järgmine nädal Tartus molutamise ning töö- ja eraelu tasakaalu võimalikkuse teemal edasi. Luban olla vana, odav (suisa tasuta) ja ebaentusiastlik. Pärast jõuad veel “Pealtnägijaks” koju ka.


Kokkuvõttes õnnestus ikka neli eesmärki endast välja pigistada – kaks täitsa targad (smart: specific, measurable, attainable, relevant, time-based) eesmärgid, kaks pigem uusaastalubaduse tüüpi tunnetuslikud sihid. Mis siis ikka, hakkab pihta. 

Detsembri kokkuvõte – pauk käis ära

20181230_230131_0001296019372.png

Väidetavalt peab vana-aasta õhtul saunast lahkuma alasti ja kasutatud vihaga õunapuid vihtlema – siis kasvavad õunad hästi. Ma ei tea, millega ma mida vihtlema peaks, et järgmine aasta ka portfell hästi kasvaks. Netoväärtusele suutsin veel aasta viimasel kuul korraliku paugu ära panna.

Ise alles Rahajuttudele kilkasin, kuidas jõulud rahakotti auku ei söö ning üldse tegeleme me perega terved pühad ainult hingeharimise ning ihusuretamisega. Tuleb välja, et valetasin sama rasvaselt, kui see jäme miinus minu pangakontodel. Vaadake aga ise.

detsember.png
Häbiiii – veebruari minimiinust pole selle kõrval nähagi

Mis siis juhtus ja kuidas minu jõulukinginimekirja saada, küsite? Tegelikult oleks mu kuu päris kõvasti plussis olnud, kui poleks risti jalgu sattunud sellist väikest asja nagu elu unistus. Ja noh siis törts lohakust ka.

Nimelt on mul igiammune unistus Nepaali minna ja juba mõni aeg tagasi otsustasime, et 2019 saab see plaan lõpuks teoks. Otsisime, valisime ja klappisime pileteid nii kaua, et lõpuks kõik numbrid juba silme ees tantsisid. Tantsisid suisa nii hästi, et kui ostmiseks läks, oli piletitele ilmunud vale kuupäev.

Saate aru – ma broneerisin sinnalennu valesse kuusse. Valesse. KUUSSE! Reis pidi toimuma märtsis, aga piletil vaatas mind must-valgel veebruari alguse kuupäev ning tagasilennul ilutses ikka märtsi lõpu kuupäev.

nepal
Nepaal

Ma möönan, et mängisin tükk aega mõttega sinna pooleteiseks kuuks minnagi – seal oleks odavam elada, kui Eestis ja äkki on see kõik üks suur universumi plaan mind eat-pray-love stiilis eneseavastamisretkele suunata. Siis meenutas minu sisemine igav täiskasvanu mulle, et ühest küljest pole sellise asja jaoks puhkusepäevi, küll on mul aga koer, kodulaen ja abikaasa. Nagu arvata oli, vahetasime lõpuks sinnalennupiletid hingehinna eest märtsikuusse ümber.

Kokkuvõttes maksime sõidu eest ilmselt sama palju, kui lihtsurelikud sellise reisi eest välja käivad, aga väga valus õppetund on see igatahes. Ja valus õppetund ka mu õnnetule rahakotile, kes siiamaani looteasendis nuttes nurgas väriseb. Lohutan seda rahakotti siis teadmisega, et rohkem pikki reise ma endale see aasta lihtsalt ajaliselt lubada ei saa ning võin terve suve ja sügise pühendada kokkuhoidlikule elule. 

Portfelli pudenes natuke sissetulekut ka – dividendid Starbucksist, Equinorilt (endine Statoil) ning EXSA ja IVV fondidest. Samas sai portfell ise veel umbes 500-eurose paugu turukõikumistelt, mis samuti kuu miinusele oma jälje jättis. On siin teisedki kurtnud, et kuu jõuluajale sobivalt punases möödus. Kusjuures ma ei pannud seda pauku enne tähelegi, kui nüüd täpsemalt excelit silmitsedes. Äkki ei tasukski nii täpselt vaadata – istuksin siin endiselt õndsas teadmatuses iseenda valesid valikuid süüdistades. Mitte et ma nüüd ka muretsema oleks hakanud – nii see ilmaeluke ju töötab. 

Muidu jooksin detsembri alguses veel aasta viimase poolmaratoni ja käisin kuu lõpus jälle Saaremaal. Nende kahe ettevõtmise vahele mahtus omakorda virnade viisi pühadesegadust – ausalt öeldes hakkaks juba hea meelega jälle täie keskendumisega hoopis tööd tegema. Jaanuaris ootab mind ees uute eesmärkide püstitamine ja vanade revideerimine, omajagu tööd, kuu lõpus väike reis ning loodetavasti vaikselt valgemaks muutuvad õhtud.

Käed püsti, kes telefonis nõulaifib ja seda postitust veel siin vana-aastaõhtul loeb! Kuidas teil kuu läks? 

Novembri kokkuvõte – kui see on kriis…

20181130_094022_00011103242384.png

Novembril on ots peal ja vahepealsed turuelevused on ka sujuvalt kuidagi unustustehõlma ära vajunud. Käisin hiljuti huvi pärast portfellis kiikamas, et kui paljuga ma nüüd miinuses olengi. Esimese ehmatusega võrreldes polnud enam midagi halvemaks läinud ning tänaseks olid seisud veel ilusti kosunudki.

Ma tõesti tahaks siin edasi anda mingeid sügavamaid sisekaemusi või taktikalisi analüüse, aga päris ausalt öeldes olen ma lihtsalt üks igav ja tuim mugavusinvestor ning ülearu portfelliridadel toimuvaga pead ei vaeva. Muidugi kogu portfelliga punases käia mul hetkel ei õnnestunudki. Eks olen piisavalt kaua juba turul olnud ka ja piisavalt pikk maa on tagasi minna. Pole muud öelda, kui vana head Ansipi tsitaati kulutada: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahaksingi.”

Kui eelmine kuu jahusin siin, et ei tea, kas netoväärtust siin edasi kajastada, siis inertsist tegin seda siiski. Enda jaoks löön selle kokku niikuinii ja selliseid trende on ainult rõõm jagada. Elevusega ootan veel seda, mis mu LHV võlakirjad esmaspäeval teevad, sest teadupärast läksid need liigagi hästi kaubaks ja märgiti mitmekordselt üle.

neto.png

Üldiselt tuleb sellest vist kõigi aegade lühim kuu kokkuvõte, sest mis sellest pimedast ajast ikka rääkida. Tegin kõvasti tööd ja trenni ning pidasin eelmisest reisist napilt kuu vastu, enne kui talve keskele kiire kliimapagulustuuri soetasin. Talv pole veel kalendri järgi õieti alanudki, aga juba tahaks vahelduseks joosta mitte ainult kottpimedas ning Michelini-mehikeseks vooderdatuna.

139 euroga/inimene sain pikaks nädalavahetuseks Tallinnast otselennud Küprosele ja ööbimise igati kobedas hotellis. Umbes sama raha oleks kulunud järjekordsele Saaremaa tripile, aga talviste oludega polnud mul isu nii pikka sõitu ette võtta. Parem siis bussiga lennujaama sõita ning hopsti veits soojemasse kliimasse põigata – ajakulu on kokkuvõttes peaaegu sama, aga saan sõidu ajal filme vaadata ning raamatut lugeda.

Senine kogemus näitab, et sellel laiuskraadil on jaanuaris-veebruaris meie mõistes igati mõnus suveilm – kaelani meres loksuda või päevitada päris ei saa, aga seda ma niikuinii eriti ei harrasta. Jooksmiseks-matkamiseks on ca 20 kraadi sooja täiesti ideaalne.

Ahjaa, 30-aastaseks sain ka. Sellega on kõvasti lihtsam harjuda olnud, kui uue nimega.

Kuidas teil november läks? Loksusite samamoodi ajatajuta lõputus pimedas limbos või viskas rohkem elevust ka sisse? 

Enesearengu kasvukõverast ja ebaõnnestumistest

Investeerimiseesmärkide saavutamisel on sage soovitus jagada suur ning kauge eesmärk motivatsiooni säilitamiseks pisemateks tükkideks. Seda tarkust võib tegelikult laiendada kõigile eesmärkidele, sest üleöö täituvad unistused või saavutatavad eesmärgid näitavad kas puhast juhust või seda, et sihiti liiga madalale. Samuti on investeerimises kombeks ühe või teise näitajaga progressi mõõta. Miks mitte sama tehnikat muudesse valdkondadesse üle kanda. 

Ma olen siin viimasel ajal palju rääkinud väikestest sammudest õiges suunas, õhinapõhistest minieksperimentidest, puterdades minemahakkamisest ning enese teadlikust arendamisest. Kui me pidevalt teadlikult teeme kasvõi väikseid eesmärgistatud samme, hakkab see ühelt maalt samamoodi lumepallina veerema, kui investeeringute liitintress. Tegelikult koosnevad ju kõik suured eesmärgid väiksematest sammudest, mis ideaalnägemisega tagasivaates võivad väga loogilised tunduda, aga hetkes pole seda mitte.

Ehkki tagasivaade on alati selge, võib hetkes tunduda, et edasiminekut pole või toimub mingites valdkondades suisa tagasiminek. Mõistusega saad isegi aru, et asjad ju liiguvad, aga tunne ei taha kuidagi järgi tulla. Ühel sellisel hetkel mõtlesin ajajoonele ära kaardistada viimaste aastate enesearengu eduelamused. Mingit täpset loogikat mul selleks polnud, aga märkisin ajaliselt üles kõik sellised sündmused, mille osas tundsin, et liigun õiges suunas või jõudsin sammu pikematele eesmärkidele lähemale.

Tulemus? Täitsa nagu kasvukõver ju, kas pole?

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.16

Täpseid sündmusi ma siin välja tooma ei hakanud, aga tegemist on just erialaste arengutega, seega koera sünnipäeva, pulmi või muud tilu-lilu siin pole (räägime siiski olulistest teemadest, eksole). Ilmselt annaks sama loogikat kasutada ka eraelu, trenni või ükskõik millise muu valdkonna arengu kaardistamiseks.

Kui nüüd seda rohelist kõverat piisavalt nautinud olin, otsustasin kõik tagasilöögid või ebaõnnestumised ka teljele tippida.

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.08

Taas – nagu öeldud – on tegemist ainult erialaste negatiivsete kogemustega, seega isiklikud mustemad hetked tulid veel sellele lisaks. Ma ei nimetaks neid isegi tagasilöökideks, sest erinevalt investeerimisest ei vii kriitika või luhtunud katsed sind tegelikult kuidagi tagasi. Nagu üks mu sõbranna väga tabavalt ütles, viivad need kogemused kõik edasi – lihtsalt mõni raskemini kui teine.

Tegelikult on ju isegi hea, kui elu sind mugavustsoonist ise välja suruma hakkab. Samas pean selle kaardistamisharjutuse peale ka möönma, et negatiivseid sündmusi oli ootamatult keerulisem mälusopist kokku otsida, kui eduelamusi, sest pikapeale pole neil ju mingit tähendust (inimloomule peaks küll vastupidine sättumus sisse kodeeritud olema, aga äkki ma olen siis ajupestud optimist).

Samas väljapoole me neid ebaõnnestumisi ju naljalt ei promo – minagi jagan sotsiaalmeediasse ikka mõne saavutuse, mitte ei kirjelda, kuidas keegi mind kuskil pikalt saatis või mõni projekt tulemust ei andnud. 😀 See on täitsa loomulik, aga jätab kõrvaltvaatajaile mulje, et järelikult peabki tee eesmärgini minema vaid püsivalt positiivsete elamustega. Ja kui tuleb esimene, teine või kolmekümnes negatiivne elamus positiivsete vahel, on järelikult tegemist vale teega. Sest kõigil teistel ju neid ebaõnnestumisi ei tundu olevat ja elulooraamatud on kirjutatud selles eelmainitet kõiketeadvas tagasivaatavas pilgus.

Kokkuvõttes ei öelda asjata, et fail fast and fail often. Nurjumised õpetavad – valusalt küll, aga see-eest tõhusalt. Nurjumised näitavad, et sa oled proovinud ja proovid veel. Parem siis sellega ära harjuda, kui jätta proovimata. 


Kellel on huvi enda kohta sarnane asi koostada, siis kasutasin kiiruse mõttes TimeGraphics keskkonda, aga googeldades tuleb erinevaid võimalusi terve ports välja. Exceli-sõltlastel on võimalik tõusu- ja mõõnahetki ka tabelisse kanda ning seal ajajoont koostada – ilmselt on see ka püsivam variant, kui kõikvõimalikud online vabavaralised keskkonnad. 

Palju õnne mulle sünnipäevaks, ehk kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse

Nüüd on see käes – suur ja hirmuäratav 30. Või vähemalt peaks see olema üks igati hirmuäratav ja ängitekitav sündmus, kui uskuda seda laiatarbemeediat, kes erinevaid “30 asja, mida teha enne 30 sünnipäeva” või “10 märki, et sul on 30. eluaasta kriis” artikleid treib. Mulle endale tundub, et hirmus ja ängistav saab see olla vaid inimestele, kes pole oma eluga päris seal, kus nad tahaks olla. Või klammerduvad nad mõttetult mingite plaanide külge, mille nad endale ennemuiste lapsearuga välja mõtlesid ja õigel hetkel pole taibanud ümber häälestada. 

Näiteks kes meist poleks pubekana arvanud, et 25-aastased on juba väga suured ja tähtsad inimesed, kes ostavad maju ning teevad lapsi. Kui paljud 25-aastaseks saades tundsid, et nad on väga kompetentsed suured ja tähtsad inimesed, kes täie mõistuse juures julgeks osta maju ja teha lapsi? Okei, neid ilmselt on, aga on ka täiesti okei, kui sina see ei ole. Ja on täiesti okei, kui sinu 30-aastane suur-tähtis-ja-kompetentne-sina seda sisemuses endiselt ei tunne. 😀 

Niiet siis 30. Ma ise olen küll päris rahul. Kui üks kriisi märke pidi olema see, et hakkad ennast nooremaks valetama, siis minul kippus see 30 juba liigagi vara huulilt lendama. See tundub lihtsalt nii palju ilusam arv, kui suhteliselt suvaline 29. Muidugi ma vaikselt rõõmustan, kui minult poest dokumenti küsitakse, aga iga kord ka mõtlen, millal see juhtub viimast korda.

Eriti selgelt tunnetasin oma küpsemat iga just eile, kui üritasin leida JCI jõulupuult mõnda kingisoovi, mida ma oskaks täita. Sageli küsiti seal näiteks selja- või spordikotte ja mulle tuli meelde, milline spetsiifiline täppisteadus asja “lahedus” teatud vanuses oli. Samuti oli mul piisavalt enesekriitikat mõistmaks, et mina kulgesin sealt “laheda” sektorist juba ammu üliväga ebalahedasse praktiliste valikute sektorisse ära (kui ma üleüldse lahedas sektoris olnud olengi). Kuna ma kartsin valesti valitud kotiga mõnele puudustkannatavale lapsele veel täiendavaid kannatusi põhjustada, läksin turvalisemat teed ning toetasin ühe spetsiifilise hobivahendi ostu (praktiline ja totaalselt ebalahe nagu mulle eakohane).

Olen omale sünnipäeva puhul lubanud juba 300 sõna suvalist heietamist, aga lähme nüüd asja juurde. Nimelt võib viimast eluaastat pidada täitsa tegusaks:

  • reisisin Maltale, Itaaliasse, Hispaaniasse ning Filipiinidele
  • jooksin kaks maratoni ja kaks poolmaratoni
  • kihlusin ja abiellusin
  • kirjutasin siin 80 postitust (käesolev nr 81)
  • kirjutasin-kirjutasin-kirjutasin veel igasuguseid asju
  • lõpetasin jälle kooli
  • läksin uuele tööle

Kõlab kahtlaselt nagu hoogtöökorras 30. sünnipäeva kriisiennetusprogramm. 😀 Ja viimaseks: kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse. 

Mäletatavasti võtsin selle eelmise aasta novembri algul sihiks ning tinglikult sai ümmarguseks piiriks 20 000 eurot. Mäletan täpselt, kuidas veetsime Pärnus Rannahotellis nädalavahetust, akna taga oli hall novembrikuine meri ja kergel südamevärinal, aga elevusega viskasin selle numbri õhku. Nüüd tundub, et sihtisin liigagi madalale, sest vahepealsetest kuludest ning turuliikumistest hoolimata sai eesmärk mõõdukal sammul ilusti täidetud ja omajagu isegi ületatud.

Viimase kahe aasta netoväärtuse liikumine on selline.

Screen Shot 2018-10-31 at 20.03.06
Selgituseks silmnähtavale lookele: 2017. juulisse jäi autoost, mis ennast seni igati truult ning vähenõudlikult õigustanud on. 

Elu elamine selle tempo kõrvalt ilmselgelt ei kannatanud, aga nüüd peaks natuke mõlgutama, mida selle eesmärgiga edasi teha (hoidku ju jumal, et ma lihtsalt niisama loorberitel külitaks ja natuke naudiks).

Veel üks kahekordistamine tundub pigem ebarealistlik kübaratrikk, kui ma just metsikult kulusid ei kärbi ning sissetulekuid ei kasvata. Kulude märkimisväärne vähendamine ei tule kõne allagi, sest reisiplaanid on juba paigas ning need on need elumõnud, millest ma mõjuva põhjuseta kindlasti ei tagane. Tagatipuks kui korralik kriis peaks tulema, oleks positiivne, kui ma netoväärtust aasta pärast samalgi tasemel suudaks hoida. 😀

Lihtsalt mingi suvaline vahepeal eesmärk tundub jälle liiga… suvaline. 😀 Kui need pole esimese maailma probleemid, siis ma ei tea, mis on.

Ideid? Soovitusi? 


Sündmusterohke viinakuu

20181031_191432_0001209106243.png

Ahoi, armsad lugejad! Blogi statistikast jäi just silma, et täna on vist nii mõnigi huviline siin päeva jooksul kiikamas käinud, kas mul on kuu kokkuvõte üleval – vaatamiste arv on anomaalselt kõrge. Nagu näha, olen laisaks jäänud ning saan sellega ühele poole alles hilja õhtul. Või vähemalt tundub see tund mulle hilisena, sest keha on alles Filipiinide ajas, kus praegu magaksin juba ammu õnnist ööund.

Tegelikult jõudsimegi koju enam-vähem 24h tagasi, mille järel olen jõudnud asjad lahti pakkida ja äragi pesta, muidugi jooksmas käia ning töölainele tagasi häälestuda. Viimased kuu aega on möödunud ennekõike pulmade ja reisi tähe all – viimased kaks nädalat veetsime maailma serval Siargao saarel ringi konnates. Tegemist on paraja arengumaaga, mis oli meilegi üsna emotsiooniderohke, ehkki julgeme end päris kogenud reisisellideks pidada. Loodan sellest üsna pea ka korraliku reisiloo kirjutada.

Ahjaa, kuu alguses jooksin kogemata poolmaratonis uue rekordi ka. Arusaadavalt varjutab pulmadega seonduv sebimine aga kõik ning seda jätkub üllatavalt palju ka tagantjärele – ennekõike pean kogu nimevahetuse bürokraatiaga jändama hakkama. Dokumentide vahetusele lisanduvad ju kõikvõimalikud panga- ja kasutajakontod, meiliaadress ning aukartustäratav kogus muid kohti, mis vahepeal tekitavad tunde, et lihtsam olnuks nimi samaks jätta. Samas eeldusel, et tegemist on ühekordse ettevõtmisega, tuleb sellel kuhjal lihtsalt ühest otsast pihta hakata.

Eks see annabki võimaluse uut allkirja harjutada, mis on eelmisest kõvasti kohmakam. Vana nimi koosnes mul sisuliselt silmustest, mida sai ilma pastakat paberilt tõstmata ühe jutiga kirja tulistada. Uue nimega jõuab käsi jõuab ühel katsel kolm korda krampi minna ning midagi loetavat sealt ikka välja ei tule. Mitte, et mu vana allkirigi eriline kalligraafia meistriteos oleks olnud, aga vähemalt oli see mugav. 😀

Teeks parem digiallkirja

Puhkusel jõudsin tänu pikkadele pimedatele õhtutele ja erinevates sõidukites ning jaamades veedetud tundidele (et mitte öelda ööpäevadele, sest Siargao on ikka tõesti erikuradi kaugel) päris mitu raamatut läbi lugeda. Eri masti teosed tõid ka selgelt välja, miks igasugused arvupõhised lugemisväljakutsed (a’la 52 raamatut aastas) erilist mõtet ei oma.

Näiteks Ellen DeGeneres’i “Seriously… I’m kidding” ostsin hetke ajel Cebu lennujaamast ning sain selle mõne tunniga läbi. Muideks, ei soovitaks – erinevalt mitme teise koomiku teostest jooksis Ellen minu jaoks üllatuslikult lati alt läbi ja sisustas paarsada lehekülge üsna sisutühja sisemonoloogiga, mis mind vaid paar korda muigvele ajas. Samas sain viimaks otsa peale mõnele tummisemale populaarteaduslikule telliskivile, mis juba üle aasta kapil vireleb.

Kergemast lugemisest pakkus täieliku elamuse NIKE’i looja Phil Knight’i memuaar “Shoe Dog: A Memoir by the Creator of NIKE“, mis ootas oma järge päris kaua. Harva pakub elu raamatut, mis on ühteaegu kerge ja humoorikas, samas lõpmata rikkalik erinevate ajalooliste, ühiskondlike ning äriliste viidete osas. Lugemisnaudingu mõttes julgen selle panna peaaegu samale pulgale “Sapiensiga” (mille järel kahjuks “Homo Deus” päris nii ladusat tervikut ei pakkunud).

Igatahes tekitas see raamat soovi kohe NIKE’i juurde osta – nii sporditarbeid kui aktsiaid – ja vaat kui sobival hetkel, kui turul ilus hooaja lõpu allahindlus käimas (tegelikult pole ma veel muidugi midagi juurde soetanud). Sain investeerimismaailmas toimuvast trallist aimu peamiselt vaid sotsiaalmeedia kaudu, aga nii huvitav see mulle ei tundunud, et oma olematu netiühendusega üritada olukorral silma peal hoida. Tagantjärele vaatasin numbrid üle ja ühtegi külma higi piiska õnneks seljale ei tõmmanud.

Hea näide pideva käe pulsilhoidmise mõttetusest on Tallinki aktsia, mis kuu alguses tegi lootusrikka võnke ülespoole, aga tänaseks on maailmakord taastunud ja see võbeleb tagasi täpselt kuu alguse tasemel. Investeeringutelt laekus traditsiooniline kolmekas NIKE’ilt ja umbes 20 eurot kasvukontolt. Sealt on tasahilju kukrusse kõlisenud ka varem, aga dividendiaristokraadid üllatasid nüüd 12 euroga ja IVV (S&P500) 8 euroga. Tänu turukõikumisele kukkus mu väärtpaberipaki hinnalipik tervikuna kuuga umbes 4%. 

Sellest ning viimastest pulma- ja reisikuludest hoolimata õnnestus netoväärtust taas natuke upitada ning see jäi üsna täpselt kahe graafikujoone vahele pidama. 

Screen Shot 2018-10-31 at 20.14.05.png

Juba nädala aja pärast on mul ümmargusevõitu sünnipäev, mida silmas pidades üldse aastase eesmärgi püstitasin. Kuna viimaste aastate väärtuskõver ja edasised sihid väärivad eraldi pikemat lahtikirjutamist, loodan selle kohta peagi eraldi postituse teha. Näis, kas ja mida ma siis järgnevatel kuudel üldse jälgima hakkan.

Kuidas teil kuu möödus? Kas pigem päevad, mis ajasid segadusse või kulges elu ikka vanas rütmis? 

LUGEMISVARA: So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love

raamatupäis (2)

Sattusin Cal Newporti raamatut “So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love” lugema juba kuumal südasuvel, kui Madis Müür parajasti finantsvabaduse kui eesmärgi teemal räntis. Tagantjärele võib seda juba pidada tema “30-aastaselt miljonäriks” artikli eelmänguks, sest puudutab samuti professionaalse arengu teadlikku kiirendamist. Tsiteerin:

Paljudel meist ei ole nii “vedanud,” et praegune töö meeldiks. Ebameeldivus võib vabalt ka taanduda sellele, et me ei ole seda endale huvitavaks veel mõelnud. Näiteks olen olnud üks Eesti edukamaid pokkerimängijaid ligi €600k teenistusega, aga alguses ei saanud sellele alale väga pihtagi, kindlasti polnud tegu mu unistuste alaga. Algus läks vaevaliselt ja vastumeelselt, polnud koolis ja ülikoolis õppinud õppima ja vastutust võtma veel. Nägin lihtsalt, et pokker võiks minu eeldustega sobida (lihtne matemaatika on minu teema), arenguvõimalusi oli palju, teenistuslagi päris kõrgel, väljakutseid kõvasti ja mõtlesingi selle endale huvitavaks. Alguses tegelesin valdkonna sees lihtsamate tegevustega, mis mugavustsoonis juba olid, aga nii oli teenistus tilluke. Hakkasin sundisima ennast tähtsamaid oskuseid arendama, mugavustsooni laiendama, et enda produktiivsust oluliselt tõsta, nii hakkas ka teenistus väga kiirelt lumepallina kasvama. Niimoodi hakkasid eesmärgid järjest täituma, süües kasvas isu ja mingi hetk ma juba nautisin täiel rinnal seda ala, tulid ka väga ägedad tulemused. See oli enda teadliku suunamise tulemus, et see ala meeldima hakkas. Alati on lihtne öelda, et mulle miski ei meeldi ja esimeste raskuste peale püss põõsasse visata. (allikas)

Image result for so good they can't ignore you

Seega kes tervet raamatut läbi lugeda ei viitsi, võib need kaks artiklit ette võtta ja keskne idee ongi juba väga laias laastus käes. Kelle jaoks aga kodumaiste prohvetite lugemine liiga lihtsakoeline tundub, võib Newporti teose kallal ka näkitsema hakata, sest iseenesest pole see pikk ega raske lugemine. Pigem võiks see veel tubli poole lühemgi olla, sest autor kordab oma ahhaa-momente üha uuesti ja uuesti üle (et ikka tuhmimalegi lugejale iva peakolu sisse tampida).

Tulles tagasi meeldiva töö otsingute juurde, loodab meist ilmselt enamik, et kuskil ootab teda ideaalne töö, kus kõik mured kaovad ning alles jääb vaid lakkamatu õnnetaevas ja rahuldustunne. Selleks tuleb see õige koht vaid üles leida. Järele mõtlema hakates kõlab see kahtlaselt sarnaselt ettekujutusega, et kuskil ootab meid see täiuslik õige inimene, kellega suhe on igasuguse pingutuseta üks romantikvaht ning ainsad tülid tekivad selle üle, kumb teist rohkem armastab.

Mis on täielik seesamunegi, saate ilmselt isegi aru. Täpselt nagu hea suhe nõuab tööd ja õppimist, ei kuku ka hea töö meile iseenesest kuskilt sülle, kohe kui me enda jaoks õige suuna välja oleme valinud (puhtteoreetilistele ettekujutustele tuginedes muidugi). Hea uudis on see, et hea töö jaoks ei pea siis jumalikku valgustust või vedamist ootama jääma, vaid saab selle endale õige mõtteviisiga ise luua (või välja töötada).

Põhimõtteliselt on raamat kokku võetav kolme lausega.

  1. Ideaalse töö otsingud on mõttetud ning meile müüdav leia-oma-kirg narratiiv vigane ja võib öelda, et suisa kahjulik.
  2. Õigest tööst on olulisem õigesti töötamine.
  3. Hea karjääri jaoks on vaja teadlikult arendada oma väärtuslikke karjäärioskusi, sest enamik inimesi seda üle teatud baastaseme ei tee. 

Nüüd aga kõigest järgemööda.

karjäärist (1).png

Ära otsi oma kirge

Otsast pihta hakates kummutab autor esimese asjana müüdi ideaalsest tööst või oma kire leidmisest, mis on võtnud vaat et toksilised mõõtmed. Olen minagi heidelnud neis ma-endiselt-ei-tea-kelleks-ma-suurena-saada-tahan hingepiinades, mistõttu mõjus vastupidine lähenemine paraja heurekana.

Newport toob välja, et oma kire järgimine on hobusekaka, sest meil enamikul tegelikult pole mingeid erilisi praktilisi kirglikke kutsumusi ning ülejäänud valikute seast abstraktsel teoreetilisel tasemel kire väljavalimine ei tööta. Kui noorte käest küsida, mis on nende huvid või kirg, ei oskaks enamik neist peale sarjade, toidu või äärmisel juhul mõne lihtsama hobi midagi välja tuua.

Hea karjäär ei tule taevast ning asjad muutuvad huvitavaks alles teatud taseme saavutamisel – erinevalt Müürist ei nimeta Newport seda asjade huvitavaks mõtlemiseks, vaid nendib lihtsalt, et me naudime tegevusi, milles oleme saavutanud teatud oskuste taseme. Sa ei pea leidma ideaalset eriala või tööd, et leida tööõnne, vaid pead leidma uue vaatenurga olemasolevale tööle. 

Tööta õigesti

Töö, karjäär ja kutsumus – töö on moodus arvete maksmiseks, karjäär on teekond üha parema töö suunas ning kutsumus on oluline osa sinu elust ja identiteedist. Enamik inimesi samastub üsna selgelt ühega neist kolmest kategooriast. Samas ei ole uuringud leidnud mingit seost töö prestiiži või tasuvuse ja kutsumusena identifitseerimise vahel – sa võid olla kutsumusega koristaja või arst, kes teeb seda vaid arvete maksmiseks. Võti on kuskil mujal: siin tulebki mängu meisterlikkuse mõtteviis.

Kui kire leidmise mõtteviis keskendub sellele, mida maailm saab sulle pakkuda, keskendub meisterlikkuse mõtteviis sellele, mida sina saad maailmale pakkuda. Viimane toob ellu selguse, samas kui esimene jätab sind sumpama ebamääraste ning vastamatute küsimuste küüsi. Meisterlikkuse mõtteviis jätab selja taha enesekesksed küsimused, kas töö on just sulle õige ning selle asemel keskendub lihtsalt omal alal võimalikult heaks saamisele. Protsessi nautimine ning võimalus oma tugevuste pinnalt hea karjääri hüvesid sisse kasseerida, tuleb sellega kaasa.

Kasseeri oma unistuste karjäär sisse

Vinge karjääri jaoks on esiteks vaja arendada väärtuslikke ja haruldasi oskusi ning nende eest siis kasseerida sisse need hüved, mis karjääri sinu jaoks vingeks teevad (vabadus, paindlikkus, kaugtöö, misiganes). Erinevate põnevate arengusuundade vahel valimisel on kõige lihtsam hinnata selle järgi, kas keegi on valmis selle eest ka maksma.

Eelnimetatud hea karjääri hüvede hulka kuulub ka missioon. Autor väidab muuhulgas, et missioon ei olegi ilma piisava karjäärikapitalita tegelikult elujõuline. Sa ei saa ainult missioonil kaugele sõuda, vaid enne on vaja saavutada kõrgem tase oma erialastes oskustes. Parim koht oma missiooni fookuse leidmiseks on justnimelt spetsialististaatuses, mitte eluvõõra idealistina, kes vaevu oma ideed sõnastadagi oskab.

Harjuta end pidevalt sihipäraselt arendama

Meisterlikkuse mõtteviis tähendab ka pühendumist sihilikule harjutamisele (deliberate practice). Ainult filmides saab minna kohe oma unistust püüdma. Päris elus juhtuvad asjad sammhaaval ning läheb aega, kuni sa oled milleski piisavalt hea, et tööturul huvitavad võimalused avaneksid. Raskeim faas selle saavutamisel on end tööst läbi suruda ning sundida ennast arenema.

Erinevalt selgelt struktureeritud aladest nagu sport või muusika (või kasvõi seesama eelmainitet Müüri pokkerimäng), ei ole sihilik harjutamine enamikel erialadel eriti levinud. Lõviosa spetsialiste arendab ennast teatud aktsepteeritud tasemele, kust edasi pole valdkonnas töötatud aastatel enam seost tegeliku arenguga. Kui sa sellel arenguplatool lihtsalt tööl käid, ei arene sa tegelikult enam edasi ja jääd aktsepteeritud tasemele kinni. See aga omakorda tähendab, et need vähesed, kes pühenduvad süstemaatilisele sihilikule harjutamisele, saavad oma turuväärtuselt konkurentidest kiire edumaa.

Näiteks kasutab autor ise professionaalsete oskuste arendamiseks sihilike harjutustundide ülesmärkimist – see aitab tal ennast regulaarselt kokku võtta. Ja ei, sihilik harjutamine pole mitte iga suvaline harjutamine, vaid nii suure pingutusega, et see on ebameeldiv (mõttetöö puhul oled saavutanud sobiva taseme, kui su aju lihtsalt valutab). Ekspert olla on meeldiv, aga eksperdiks ei saada lõbutsedes, vaid sellise hulga tööga, mis pole – ega tohikski olla – lõbus või lihtne. 

Erandid

Siiski pole iga tööd võimalik heaks harjutada ning peamised välistavad tingimused, kus “tööta oma töö heaks” ideed rakendada ei saa või ei tasu on järgmised:

  1. Töö ei paku võimalusi silma paista ja haruldasi väärtuslikke võtmeoskusi omandada;
  2. Töö keskendub millelegi, mis on sinu meelest kasutu või suisa ühiskonnale kahjulik;
  3. Töö eeldab koostööd inimestega, kes sulle tõesti ei meeldi.

Kokkuvõttes

Hea karjääri jaoks tuleb ennast enne ükskõik mis vallas piisavalt heaks arendada, et see töö oleks huvitav ja samas oleksid sa piisavalt väärtuslik, et kasseerida selle eest sisse teatud hüvesid (missiooni, autonoomiat jne). Maailm ei võlgne sulle imelist karjääri – sa pead selle ise välja teenima ning see ei peagi lihtne olema. Samas on hea uudis see, et hea karjääri jaoks pole vaja ka jumalikku valgustust, eluaegset kutsumust või head õnne. See on tegelikult kõigile kättesaadav teadliku sihiliku töö ning enese kulgemise tasemelt edasi surumisega.