August – hoogsa hüppega üle finišijoone

Viimane suvekuu möödus ühteaegu nii puhkamise kui korraliku töörabamise tähe all, sest vahetasin töökohta ja võtsin kahe ametiposti vahel nädalakese puhkust välja. Hea on, et võtsin, sest uues kohas on saanud jälle õppida nii, et pea huugab otsas. Viimase “nahka” läks ka osalus vaprate ja ilusate (aka kohalike rahablogijate) supersalajasel kõrtsideidil, aga loodetavasti tuleb neid üritusi veel, kui ajad veidi rahulikumad.

Suvele tõmbasin joone alla ka korraliku kulutamisralliga ning vahepeal tundus, et krabisevat loopisin välja lausa labidaga. Peetud sai nii lahkumislaud tööl, sõbranna tüdrukuteõhtu kui pikk puhkus Saaremaal, kus ööbisime hotellis. Samuti pidin soetama mööblit ning ühe soojaga viskasin juba 1000 eurot õppelaenu tagasimakseks ja ostsin umbes sama summa eest Facebooki aktsiaid. Kuu lõppu jäi sõprade meeleolukas pulmapidu ning esimest sügiskuud võtame vastu minitripil Vahemere rannikul.

Tulude poolelt on jutt seekord lühike – kukrupõhja kõlises traditsiooniline kolmekas Starbucksilt ja kuus Equinorilt, samuti suutsin kahe töökoha vahel teha kiirelt ühe projekti, millest laekus arvestatav lisateenistus. Tulude poole on juurde arvestatud ka eelmise kuu lisatasu, ent sellel kuul laekunud esimese töökoha palga koos kasutamata puhkuse tasuga arvutasin meelega välja, et järgmine kuu anomaalne miinus ei tekiks.

Minimaalset põnevust tekitas Hiina fond kasvukontos, mis käis USA kaubandussõja vaimus veits rentslisse. Samuti kõikus ahjusoe FB aktsia siia-sinna nagu purjus postituvi. Üldiselt polnud aega ennast millegagi kuigi palju kursis hoida ja eks ongi mõistlik, kui investeeringud kuskil omaette toimetavad.

Nagu juba eelmine kuu ennustasin, lendas netoväärtus pikkade hüpetega üle planeeritud finišijoone kaks kuud ette loodetud tähtaega. Teen endale möödaminnes kiire õlalepatsutuse. Ma nüüd kohe ei teagi, mis numbrit siin järgmisena jälgima hakata, aga huvi pärast jätkan tabeli täitmist oktoobrini, et vaadata, kui madalaks latt siis seatud sai.

Tabel.PNG

Septembris ootab mind ees üks maraton, jätkuv sisseelamine uuel tööl ning viimased pulmaettevalmistused – kleit peaks kohe valmis saama ja ülejäänu on organiseeritud ning ootab lihtsalt oktoobris tasumist. Loodetavasti jätkub rohkem mahti ka siia mõtteid kirja panna.

Hoogne heinakuu – netoväärtuse eesmärk juba käeulatuses

Juuli tundub tagasivaadates nii pikk, nagu oleks sinna mahtunud mitu aastaaega ning pool elu. Näiteks tundub uskumatu, et kuu algus oli tegelikult veel nii külm ja vihmane, et puhkusele minejatest oli suisa kahju. Ise ma see kuu veel ei puhanud ning suutsin omale augustist üldse uue töö hankida – tegemist on pisukese karjääripöördega, mida mõned tuttavad isegi riskantseks nimetavad, aga ise olen igatahes põnevust täis. Kui uuel kohal juba natuke sisse olen elanud, pajatan teile ka. Uus algus oli ka blogi jaoks, mis kolis veidi eristatavamale domeenile Sammhaaval.ee.

Raha on natuke sisse tulnud ja väga palju välja läinud. Poole netopalga väljakutsele ma ei hakka isegi mõtlema, sest kõigi suvekulude ja ebakorrapäraste kulukohtadega läks see kindlasti väga lõhki. Sisse tuli ca 18 euri dividende Tallinkilt ning traditsiooniline kolmekas Nike’ilt. Liigutasin ka Estategurus raha, kuigi saadavalolevaid projekte uurides oli kõigil laenuvõtjatel vähemalt üks punane lipp mõnest kehaõõnsusest turritamas. Sisse tuli ka surematut feimi, kui mind Rahakrati blogis kaude ära mainiti (blessed day).

Kulude poole peale läksid kõikvõimalikud üritused ja ringisõitmised, mida see soe ilm ainult õhutab. Kasvõi iga õhtu mõne järjekordse veekogu äärde likku kärutamine maksab ka midagi. Autokuludest lisandusid veel hooldus ja ülevaatus. Palava vastu konditsioneeri soetamine jäi ainult selle taha, et need kõik siin lõunaosariikides lihtsalt välja on müüdud. Veel käisime näiteks kanuutamas ning kõigi rikaste ja ilusatega Sweet Spotil. Investor Toomase räpi nägime ka laivis ära – vähemalt kolm korda suisa. 😀

Pulmakuludest kandsime ära hotelli ja sõrmused. Viimastega läks jälle nii hästi, et lõpetasime Sweet Spoti järgsel päeval kohvikus hommikusööki ning bussini oli veel tunnike vaba aega. Arutasime omaette, mida eluga pihta hakata, kui elukaaslane pakkus välja: “Lähme vaatame sõrmuseid.” Mina (selle iga piiga unistuste lause peale): “Öäöäööö, ei tea, kas viitsib.” Lõpuks tegime tiiru Viru keskusesse, kus esimesest kullabutiigist täpselt soovitud klassikalised rõngad skoorisime, tagatipuks veel 20-protsendilise soodukaga ja plaanitust paarsada euri odavamalt. Mental high five meile mõlemale.

Kuu lõpus otsustasin seoses Facebooki kukkumisega kiirelt veel nende vankriotsale istuda ja võtsin spekulatiivsest huvist portsukese soodushinnaga aktsiaid. Näis mis nendest saama hakkab. 🙂

Netoväärtus tuli selle kulutamisralli peale küll väga timm, aga seda peamiselt tänu lõpuks ometi laekunud Ryanairi hilinenud lennu kompensatsioonile. Järgmine kuu pole kulutusralli lõppu näha, sest ees ootab puhkusetripp Saaremaale, üks pulm ja kõik sellega kaasnev ning kuu lõpus minitripp Hispaaniasse. Samas võib põhimõtteliselt juba kindlalt väita, et järgmine kuu saan netoväärtuse kasvatustöö eesmärgiga ühele poole, sest juuli eest laekuvad sissetulekud on tavapärasest suuremad, samuti makstakse tööd vahetades välja kasutamata jäävad puhkusepäevad. Mõnevõrra on lati langemine isegi ootamatu. Andke häid ideid, mis vahe-eesmärgi poole nüüd rühkima hakata. 

P.S. Selle kuu blogileiud:

Blogi on surnud, elagu blogi

Ehkki tänavune suvi tundub olevat nagu üks lõputu limbo 30-kraadistest päevadest, metsatulekahjudest ning liiklusidiootidest, on mõned asjad siin elus siiski muutuvad. Näiteks selle blogi nimi ja asukoht. Üheskoos kõigi teiste vaprate ja ilusatega kolin ka mina oma netikõnetoru nüüd Rahajuttude portaali ning peene uue domeeni Sammhaaval.ee alla. 

Nime muutmise mõte mõlkus mul peas juba tükk aega ning kui Rahajutud mulle kolimisettepaneku tegi, tundus õige hetk plaanil ka sarvist haarata. Kunagi blogi algusaegadel sai nimi valitud üsna möödaminnes, aga tänaseks on kõikvõimalikke raha/vara/jne-liitelisi bloginimesid siginenud nagu seeni pärast vihma. Lisaks eelnimetet kergelt hipsterihõngulisele identiteediprobleemile, on blogi fookus kitsalt rahateemalt hakanud ka üldistesse maailmapilti ning eesmärkide püstitamist puudutavatesse valdkondadesse kõrvalepõikeid tegema. Kokkuvõttes võiks nimi peegeldada üldisemat elufilosoofiat ja mulle tundub, et Sammhaaval võtab selle piisavalt lühikeselt ning löövalt kokku. Lisaks märkis Rahajuttude tiim, et nimi on kasutatav ka minu harrastustrennimasohhismi kontekstis, ehk olen nimega päris rahul. Kõik rahablogijad on ju nii nupukad ka, et parimad nimed on niikuinii võetud. 🙂

Mis see Sammhaaval siis täpsemalt tähendab? Mulle meeldib ütlus, et me oleme kõik oma väikeste valikute summa. Peaasi on valida suund ja selles suunas siis teadlikult minema hakata – olgu siis #nozerodays, eesmärgi pisemateks tükkideks jagamine või mõni muu taktika, on põhimõte ju sama – suuri eesmärke vallutatakse sammhaaval. Samuti ei pea iga samm olema optimaalselt kaalutletud või muidu perfektne – parem kasvõi natuke ringiratast tammuda, kui eluaeg ühes kohas hanguda ja pärast mõelda, et… kurja küll, mis kõik oleks võinud teha/olla/julgeda.

Mis veel sammudesse puutub, armastatakse näiteks spordis öelda, et kõige raskem on samm uksest välja. Selles osas olen ma tulihingeline harjumuste kasvatamise fänn, sest piisava kordamise korral muutub iga tegevus automaatseks ja tegelikult on teadlikult rasked ainult esimesed sammud. Üleöö või hoogtöökorras iseenda unistuste “minaks” digimuutuda on enamasti liiga suur suutäis, aga ükshaaval häid raha- ja muid harjumusi külge pookides on eesmärgini jõudmine hoopis tõenäolisem ja ilmselt ka meeldivam. 

Tegelikult on see hämmastavalt levinud eksiarvamus, et n-ö “tublid” inimesed asju ränga tahtejõuga teha kangutavad. Tagasi spordi juurde tulles olin ma kunagi näiteks see klassikaline spordipõlgur, kes kehalise tunniks pigem arstitõendi sebis ja kilomeetrit või cooperi testi joosta oli aasta rõvedaim katsumus (kusjuures lühikesed maad on minu jaoks rõvedad siiani). Omal käel ja omas tempos harjutades on pikamaajooksust saanud minu jaoks aga juba nii iseenesestmõistetav elu osa, et nädalavahetusel pole küsimustki, kas minna oma mitmetunnist pikka jooksu tegema. Kui see valik oleks iga kord tahtejõu küsimus, jääks see jooks vist 99% kordadest tegemata. Pigem on harjumus tänaseks saavutanud sellise taseme, et vajalik oleks vahepeal samm tagasi astuda ja endalt küsida, mis on selle tegevuse eesmärk ning kas selline aja- ja energiapaigutus on veel minu huvidega kooskõlas. 

Kommenteerisin ka Rahajuttudele, et ilmselt on mu blogi lugejaks lisaks friends-family-fools kolmainsusele tervemõistuslik lihtsurelik, kes tahab ennast meelelahutuslikult harida või motiveerituna hoida. Olen ise suhteliselt mugav ja skeptiline tüüp ning ei pretendeerigi väga detailsete analüüsidega tehnoblogijaks, kiire rikastumise visionääriks või järgmiseks kriisikuulutajaks saada. Pigem usun pikaajalisse rahulikku protsessi ning hea finantshügieeni hoidmisesse. Ma arvan, et siinsed lugejad võiks olla umbes sama nägu. Virtuaalne high five teile!

Tulles nüüd aadressimuudatuste korralduslike küsimuste juurde, siis palun kinnitage kõik turvavööd, sisestage jälgimise kastikesse uuesti oma e-mail või jälgige mind WordPressis või Bloglovin’is või kõike kolme korraga (või ärge jälgige mind üldse ja kannatage seitse aastat halba seks… tootlust, nagu uue aja vanasõnad ütlevad).

Elu pole excel, ehk miks su finantsvabaduse number on lihtsalt number

Finantsvabaduse poole pürgijatelt on esimese asjana kombeks küsida, et “mis on sinu number? Silmas peetakse seda maagilist portfelli suurust, kui toodetav passiivne tulu ületab sinu kulusid. Sattusin hiljuti ühte investeerimise töötuppa, mis seisnes peamiselt oma säästude excelisse toksimises ja valemi alusel finantsvabaduseni jõudmise aja arvutamises.

Mis on kõik tore. Ja üsna ebarealistlik. Sest sinu praegused kulud käivad sinu praeguse elustandardi kohta, aga ilmselt ei tähenda unistus finantsvabadusest seda, et sama sissetuleku juures keerutatakse lihtsalt enamiku nädalast kodus pöidlaid ja käiakse näiteks väljas või reisimas sama palju, kui ennegi. Pigem kerkib silme ette taevasinise ookeani taustal kokteilide rüüpamine, samas kui senine kodu ka kuskil ootamas on.

Finantsvabadus (1).png
Valik piltidest, millega illustreeritakse finantsvabadust

Valik minu vabadusnumbreid vastavalt olukorrale, kui võtta aluseks jätkusuutlik tootlus/tarbimine 3% portfellist aastas:

  • 200 000 eurot, kui ma koliks metsa vanemate juurde ja tšilliks seal minimaalse eelarvega 500 eurot kuus;
  • 400 000 eurot, kui arvestan ainult enda mugavaid püsikulusid ca 1000 eurot kuus;
  • 800 000 eurot, kui see peaks katma kahe inimese mugavad püsikulud 2000 eurot kuus;
  • 2 000 000 eurot, kui tahta aktiivselt 2+ inimesega ümber maailma reisida ning mitte päris jalgratta või kondimootori jõul.

Samuti on päris elu kõvasti mitmekesisem, kui excel. Meie ootused elustandardile muutuvad elu jooksul paratamatult. Tuues näiteks reisimise, oli 20-aastaselt minu jaoks täiesti normaalne minna kell 4 öösel lennujaama, mängida 24-tunnisel ümberistumisel lennujaamas kaarte ning seejärel seljakotiga palmi alla magama keerata. Või hääletada läbi Euroopa ja telkida kuskil põlluservas Statoili/ surnuaia/ mahajäetud kasiino taga. 30-aastaselt tee äärde hääletama minna tundub juba veider, aega surnuks lüüa samuti pole ning tagatipuks ei võetaks sind tõenäoliselt pealegi (sest… veider).

Nüüd valin ikka soovitavalt lõunase lennu, mis eelistatult lõunal kohale ka jõuab, magamiskoht peab olema südalinnas, avar ja tagatipuks ilus ka ning üldse olen muutunud kõvasti mugavamaks. Kui siia valemisse veel lapsed lisada, ei ole tegemist isegi mugavuse, vaid hädavajadusega, et lend läheks võimalikult otse ja ühilduks uneaegade ning jumal teab millega; samuti lisandub arvestatav kulu pinna suuruse, lennupiletite/pagasikuludega jne.

Ja noh lastega kaasnevatest hädavajalikest kuludest ärme hakka üldse rääkimagi, eksju (päriselt ärme hakka, sest ma ei tea sellest teemast veel midagi 😀 ).

Lisaks sellele, et elu ja number muutub, tundub väga konkreetse numbri tagaajamine mulle samasuguse elu edasilükkamislõksuna nagu pensioniea ootamine. Save your money, not your dreams (säästa oma raha, aga mitte unistusi). Viimasel ajal on mitmed rahablogijad kurtnud, et portfelli suurendamine on muutunud eesmärgiks omaette ning selle kõrvalt jääb päevadesse üha vähem elu.

Finantsvabaduse saavutamine on ju ennekõike vahend mingite sisulisemate eesmärkide elluviimiseks. Jah, raha on oluline ning ilmselt ei oska me enne täielikku rahalist vabadust ka fantaasiat oma elu rakendamisvõimaluste osas päris vabaks lasta. Samas liigselt vahendile, ehk finantsvabadusele iseenesest keskendumine võib kaasa tuua olukorra, kus eesmärgini jõudes kaob suurem siht sootuks.

Mida sa teisiti teeksid, korda saadaksid, kus või kuidas elaksid, kui oleksid rahaliselt täiesti vaba? Ja mis takistab sind sammhaaval sellele juba täna lähemale liikumast? 

Ma arvan, et enamik inimesi suudaks päris tühja lebotada heal juhul mõned kuud kuni aasta. Need inimesed, kes on piisavalt ettevõtlikud, et ennast finantsvabaduseni töötada, ilmselt veelgi vähem. Kõige rohkem kahetsetakse surivoodil ikka seda, et rohkem ei saavutatud, kirge ei järgitud, liiga palju töötati või pere ning sõpradega aega ei veedetud. Ilmselt need on ka tegevused, millele loodetakse finantsvabana rohkem pühenduda.

Riskides kõlada nagu motivational-quote-monster, sest ma olen neist eneseotsingu teemadest viimasel ajal omajagu rääkinud, on võimalik saavutuste ja kire tagaajamisega tegeleda ka mitte veel nii vabana. Iseasi kui selle mitteüritamise taga luurab vana hea fixed mindset, sest mitte üritades on ju alati võimalik rääkida, mis kõik oleks võinud olla. Kui proovida või pingutada, kaob isegi see illusioon.

Finantsvabadusvõitlus võiks olla loomulik elu osa nagu hammastepesu, aga jätma muule elule ka ruumi. Ütlesin just Rahakrati kommentaarides, et praegune kokkuhoiu tase on nii automaatne ning vaevatu, et ma isegi ei kujutaks ette, millele ma selle raha siis laristaks, kui ma seda ära ei investeeriks. Ilmselt kui ma oma kulutustes kõvasti radikaalsem oleks, suudaksin säästuprotsendi veel kõrgemaks lükata, aga hetkel saan endale lubada kõiki peamiseid elumõnusid ning sellest hoolimata üsna mugavalt poole kannikaga 50% klubi vankrisabal istuda (olenevalt kuust kukun vahel maha ka, aga elu on näidanud, et varsti tuleb järgmine #sisestašovinistliktramminaliSIIA 🙂 ).

Samas arutleme elukaaslasega üsna sageli, millist elu me tegelikult elada tahaks ning kuidas sinna üleüldiste eluvalikutega jõuda kiiremini, kui ennast rahaliselt vabaks ostes. Näiteks on paljude inimeste unistus kasvõi osaline asukohavabadus ning kui senine töö/eluviis on selles osas täielik tupik, on lisaks finantsvabadusvõitlusele alati võimalus ka oma karjääri teadlikult selles suunas juhtida. Niimoodi võib osaline vabadus kätte tulla hoopis kiiremini, kui tuimalt selle imelise lunastusnumbri suunas rühkides.

Kokkuvõttes on finantsvabaduse number hea tööriist, et panna paika mõõdetav eesmärk, mille suunas töötada, seda väiksemateks juppideks hakkida ning pidevalt progressi mõõta. Siiski on tegemist tööriistaga, mille eesmärk on mujal. Mulle jääb tööle kõndides iga päev ette sõnum seinal: “Rohkem kaneeli teie kaneelisaiadesse!” Nagu kaneeli ära jättes on sai lihtsalt sai, on elu ära võttes päev lihtsalt üks ajaühik. Seda parafraseerides soovin rohkem elu teie päevadesse! 

finantsvabaduse levelid (4).png

Kuidas erinevate pangakontodega säästmist lihtsamaks ning lõbusamaks teha

Gamification, ehk oma elus mõttemängude mängimine, on hea taktika, et pisiasjadega luua endale huvitav ja häid harjumusi soodustav keskkond. Näiteks olen ma endale üles ehitanud pangakontode süsteemi, mis on minu jaoks hasarti tekitav ja samas valikuid automatiseeriv. Muidugi jõudis mulle üsna pea pärast selle entusiastliku pealkirja panekut kohale, et asi, mis võib mulle olla lihtne ning lõbus, on teise inimese jaoks hoopis ahistav vaimne vangikong. Siiski loodan, et see annab ideid enda jaoks motiveeriva süsteemi püstipanekuks. 

Olen siin korduvalt maininud, et mul on rohkem pangakontosid, kui mõnel aktiivagressiivse sissetulekuga Annelinna maffiabossil ja iga kuu lõpus excelis hullates läheb pool tundi juba sellele, et kõik need eri kontod sisse logida ning tabelisse tippida. Kuna mingis mõttes on see minu ämbrite süsteem (vt Barefoot Investori ämbriteloogikat siit), siis mõtlesin selle lõpuks täpselt kirja panna.

Hunnik eri kontosid on parim moodus, et kuu alguses kiirelt endale ära maksta ning tarbetud ahvatlused silma alt ära panna. Kes siis ikka tahaks lõpus “endalt” raha tagasi võtta – eriti kiirelt kaduvate tüütute argikulutuste jaoks nagu autokütus või gaasiarve.

Esimese lisakonto tegin omale juba ennemuiste vaese tudengipõlve ajal, et hoida eraldi selleks kuuks mõeldud raha ning ülejäänud aastaks jäävat õppelaenu osa. Samuti tundus mulle turvalisem hoida kaardikontol võimalikult vähe raha, et kaardi pahatahtlikesse näppudesse sattudes ei peaks kohe hambaid varna riputama.

Praegu üritan poole netopalgaga ära majandada ja esiteks oleks seda pea võimatu jälgida, kui kogu mu vaba raha oleks ühes potis koos. Teiseks tekitaks pidevalt silma all olev suurem number niikuinii veidi vabama kulutamismeeleolu, mis pika peale võib korralikult eesmärke õõnestama hakata.

#treatyoself

Oma igapäevaseid rahaasju ajan peamiselt oma isiklikus (heheh) pangas, ehk LHVs. Ütlen nende kohta ikka, et olen selle panga fänn, klient ning aktsionär. Ja ootan siiani, et nad selle kiidulaulu siristamise eest mulle tasuta šampoone või vähemalt kullatud kaantega Investori ajakirja saatma hakkaks. *Pühib dividendidega pisaraid.*

Lisaks on mul kontod kahes Suures Skandinaavia Pangas, millelt toimub peamiselt õppe- ja kodulaenu teenindamine. Kokku on mul muljetavaldavad kaheksa kontot.


1. Kaardikonto

Pangakaardiga seotud konto, kuhu jätan kuu alguses täpselt välja arvatud taskuraha ja kandin kõik muu kohe kogumiskontole ja majapidamiseelarvesse ära. Samuti ei ole ma endaga nii lahke, et kui ühel kuul jääb natuke raha poole netopalga väljakutsest üle, läheks see järgmisesse kusse n-ö “üle”. Hahahhaa, ei. Arvutan sendi pealt välja, mitu eurot on pool netopalk, kui palju läheb teistelt kontodelt maha nt õppelaenu vmt kulusid ja jätan omale lõpuks väikse eelarve, millest üritan ära maksta kõik isiklikud kulud (mobiiliarve, riided, väljaskäimised, eraldi ringitrippimised jmt tralli).

2. Varukonto/kogumiskonto

Püha pott, kuhu kõik mu unistused lähevad surema. Või siis mitte. Sealt ma kannan jooksvalt tunde järgi raha edasi investeerimiskontodele ning Suurtele Skandinaavia Pankadele ja vahepeal ostan suuremaid reise vmt väljaminekuid ka. Meelerahu summat üritan seal enamasti kogu aeg hoida.

Investeerimiskontod

3. Investeerimikonto

Aktsiaostude konto. Tavaliselt kannan sinna konkreetse raha siis, kui tahan midagi juurde šopata. Samas kui sinna on laekunud näiteks dividende, tekitab see omakorda tahtmise see tagasi ringlusesse saata, mis motiveerib kiiremini sinna raha lisama.

4. Kasvukonto

Automaatne LHV fondiostukonto, kuhu lisan vähemalt kord kuus 100 euro kaupa raha juurde.

Majapidamiskontod

5. Majapidamiskonto

Elukaaslasega ühine konto, kuhu mõlemad kanname kuu alguses kokkulepitud summa ja kanname sellest siis:

  • kõik vältimatud ühised kulud – korteri arved, koeratoidu ning -tarbed, oma toidu, kodutarbed, kütuse jne;
  • kõikvõimalikud ebaregulaarsed kulud, näiteks autokindlustuse;
  • ühised lustimiskulud – kinoskäigud, väljas söömise, ühised kingid, nädalavahetuse tripid jne.

Kui kuu lõpus jääb raha puudu, siis nutame ja kanname juurde. Kui midagi jääb üle, kanname selle majapidamise kogumiskontole.

6. Majapidamise varukonto/kogumiskonto

Veidi hambutuks jäänud katse majapidamiseelarvet mänguliseks teha, ehk koht, kust võiks tulla spaapuhkused jmt mõnus kraam. Häda on lihtsalt selles, et oleme majapidamiseks arvestatud raha vist nii täpseks rihtinud, et sellest üle jääb heal juhul paarikümne euro kaupa ning sedasi võib spaapuhkust ootama jäädagi.

Laenukontod

7. Suur Skandinaavia Pank 1

Õppelaenu maksmise konto, kuhu kannan varukontolt aeg-ajalt suuremaid summasid.

8. Suur Skandinaavia Pank 2

Kodulaenu konto, kuhu kannan teadlikult laenumaksest suuremaid summasid, et seal korteriga seotud ootamatusteks puhvrit hoida (jälle #lifehacks).


Nagu näha, on see kokkuvõttes üks päris keerukas pundar, kust niimoodi välja kirjutades tundub puudu olevat mingi eraldi reisikonto. Samas on mu reisid regulaarsed, üsna ühtlase kuluga ja olulisuselt vähemalt samal pulgal investeerimisega, ehk niikuinii ma ei ostaks reisi siis, kui kokkulepitud eelarve on kuskile kontole kogunenud, vaid siis, kui tuleb hea pakkumine ja puhkust jagub.

Kõige keskmeks on varukonto, kust jagan siis väljakujunenud süsteemi järgi raha järgmistesse anumatesse laiali – nii kohustusteks kui kasvamapanekuks. Üldiselt üritan kolme peamise kulukoha (majapidamine, isiklikud kulud ja kohustused) ära majandada poole netopalgaga ning kõik ülejäänud sissetulekud tiirlevad omaette päikesesüsteemis, kust küll aeg-ajalt reisikulud vurinal minema lendavad.

Ämbrisüsteem (1).png

Mitu kontot teil on? Kas see süsteem tundub mõistlik või keeruline? Või peaks midagi hoopis juurde lisama? 

Juuni, ehk täitsa suve moodi suvekuu

20180628_112643_00011451071254.png

JUUNI – rahvakeeli jaanikuu, piimakuu, pärnakuu, suvekuu, õilmekuu. 

Jälle üks kuu on mööda saanud ning üllataval kombel tihe-töisest maikuust justkui veelgi kiiremini. Tõmbasin koolil otsad kokku ning aktusel lipsugi peale ja panin oma aju tagasi riiulisse ära. 🙂 Või siis mitte – kogun lihtsalt jaksu, et uute ideede ning toimetuste kallale asuda. Oma selle kuu toimetustest ning sadamaostust rääkisin juba natuke ühes lobapostituses ka, aga üritan veel mõned read kirja heietada.

Piinlik juba seletadagi, et kiire on, aga hakkasin just mõtlema, et see aeg on nii kähku mööda läinud, et ma pole jõudnud õieti maasikaidki süüa. Töö- ja eratoimetused viisid mind selle suure suvega nii palju üle Eesti, et lihtsam on kokku lugeda maakondi, kuhu jalga tõsta ei õnnestunud. Lõpuks päädis see küll sellega, et oma lõpupeole ma kõigi muude rööprähklemiste vahel kohale ei jõudnudki. Jaanidel jooksin jälle ühe poolmaratoni (seekord suvetormis) ning puhkasin seejärel paar päeva Pärnus spaas jalga.

Kui spaaskäik välja arvata, oli kulutamisrindel vaikne aeg, sest jõudeaega polnud, millal tavaliselt kulud tekivad. Otsisin küll suveks reisi, aga midagi ahvatlevat veel ei leidnud. Korraks sattusime elukaaslasega paanikasse, kui paralleelselt pakuti paarisajaeuriseid veahindu talveks/kevadeks nii Lõuna-Aafrikasse kui Singapuri (kust saaks odavalt edasi ükskõik kuhu Aasiasse), ent paaniliselt variante kaaludes jõudis see diil juba mööda minna.

Pildiotsingu panic gif tulemus
Kuskil saab odavalt reisile

Samuti pole me viitsinud pulmakuludega tegeleda, ehk sõrmuseid osta, kleidiproovis käia ega isegi hotelli ära broneerida. Samas polegi kiiret ka – üle kolme kuu on ju aega. See vist ongi kõige stressivaesem pulmplaneerimine üldse. Poole netopalga piires püsimise eesmärk sai ka enam-vähem täidetud. Enam-vähem jälle selles mõttes, et erinevate kontode vahel raha liigutades läks järg käest, aga eks tean seda varasemastki, et kui ma parajasti lennupileteid ei osta või reisil ei käi, püsib säästuprotsent vaevata 50 kandis.

Dividende maksis see kuu ainult Statoil, ehk uue nimega Equinor ASA – kokku ca 6 eurot. Estategurus lõppes üks projekt ning laekusid põhiosa ja intress. Samas märkasin, et teine suurem projekt kipub iga kuu maksetega hilinema, mis jätab asjast päris halva mulje.

Netoväärtus viskas jälle rõõmsalt latva ja võiks selle tempoga juba augustiks sihile jõuda. Iseasi, mis siin suve jooksul tegelikult saama hakkab. Tahaksin suveks siiski mõne reisi leida ning jõuda niisama puhata, jalgrattaga sõita, Eestis ringi seigelda, lugeda, kirjutada ja seda täitsa suve moodi suve igas mõttes ära kasutada.

neto

Lugemisest rääkides olen hetkel täitsa järjel The Power of Habitiga ning rattasõiduga tegin otsa lahti just täna, kui veetsime kursusekaaslastega pool päeva Pärnu peal kruiisides. Niimoodi võib selle suvega täitsa ära harjuda.

Kuidas teil läks? Kas suvine suvi lööb rahakotti augu ka? 

 

Mai, ehk hapnikuvaba tsoon

kuu kokkuvõtte päis

Käes on jälle minu igakuine lemmikpüha, ehk kokkuvõtete tegemise aeg! Mai lõppu ei jõudnud ma tänavu kasvõi selle pärast ära oodata, et tänu lõpueksamitele on see paras kadalipp olnud. Koolis nimetati meil videoharjutuste ajal kaamera ees olemist hapnikuvabaks tsooniks, aga terve maikuu on jutti tundunud nagu hapnikuvaba tsoon. Õnneks on selles vallas vaid umbes nädalane lõpuspurt jäänud ning ühel pool see ülikooliaeg jälle ongi!

Füüsiliselt hapnikuvabaks on kujunenud ka vara kohale jõudnud suvepalavus, aga selle üle oleks patt kurta. Ujuda olen kodumail saanud rohkem, kui paari viimase aastaga kokku ning hiljuti Saaremaal laisalt rannas õhtupoolikut veetvaid perekondi vaades tekkis tunne, nagu pikk suvi oleks juba selja taga. Järgnevat osa võite lugeda Hillar Palametsa häälega, aga hakkab juba meenutama minu noorusaegu (= mõne aasta taguseid aegu), kui suvel rattamatka plaane tehes tuli lihtsalt leida aeg, mis kõigile sobib, sest ei tekkinud kahtlustki, kas suve üldse on. 😀

Maikuus jooksin ära ka aasta esimese maratoni, millest umbes viimased 80% kahtlustasin, et hakkan ära surema. Suur oli rõõm, kui ei hakanudki. 😀 Loodetavasti järgmistega läheb enesetunde mõttes veidi paremini.

Poole netopalga väljakutse oli endiselt motiveeriv, aga spoilin kohe ette ära, et lõpuks läks mul järg sassi ning ilmselt jäin ka ebamäärase kahekohalise summa miinusesse. Arvelduse ajas sassi ühisürituste ning ühisarveldamiste laine, mis tuletas ka selgelt meelde, miks täpne väljaminekute jälgimine mul ennemuistsel aal nii kiiresti kopa ette viskas. Samas eksperimenti ma pooleli ei jäta, sest see motiveerib ikka jube hästi.

20180530_175232_00011361631328.png

Näiteks maratonieelses ärevuses tekkis mul idee, et mul on tingimata veel ühesid jooksupükse vaja. Pilk arvelduskontole ütles, et pole ikka küll. Sama kinnitaks pilk spordiasjade riiulisse, ehkki näiteks Nike’i asjadega on vana häda, et need kuramused ei kulugi ära – lõpuks tahaks ju lihtsalt vaheldust. Uute pükste asemel maksin rõõmsalt 40 eurot, et ennast sügisel Tallinnas jälle oimetuks joosta.

Plaanivälistest kuludest õnnestus mul veel kooli kiirustades trahvi saada, sest unustasin parkimiskella aknale visata. Võttis meele päris mõruks, sest oi kui palju oleks selle raha eest näiteks kohvi saanud.

Positiivse poole pealt sain oma õnnetult Klaipedos Naftalt hämmastavalt head dividendid (äkki ei peaks seda rohkem õnnetuks nimetama siis) ning Starbucks kolistas ka mündikesi kukrusse juurde. Lisaks maksin hoogtöökorras tagasi 700 eurot õppelaenu ja endiselt soojendan mõtteid Tallinna Sadamast, mille märkimishind kukkus välja üllatavalt ahvatlev.

Netoväärtusega olen ootuspäraselt graafikus ning võiks eeldada, et kui just kriis kolinal kaela ei tule, saan eesmärgi järgneva viie kuuga ilusti kätte. Samas suvi on teada-tuntud kulutamise aeg ja suur osa pulmakulusidki on veel kandmata – jõuan veel pinget kruvida küll. 🙂

Hõiva

Õppelaen – võtta või jätta ja kuidas see hiljem tagasi maksta

nippi pulmade korraldamiseks. (1).png

Olen siin blogis korduvalt maininud, et mul on eelmisest ülikooliajast päranduseks päris kenake ports õppelaenu. Muidugi pole Eesti olukord võrreldavgi USA tudengite eluga, kus 2017. aastal lõpetanutel rõhus kukil keskmiselt ligi 40 000 dollarit võlgu. Isegi kui see sealse keskmise sissetulekuga proportsiooni panna, jääb maksimaalne õppelaenu summa, mida meil viie aasta jooksul võtta saab, nende keskmisele ligi kahekordselt alla.

Üks podcast, mida ma sageli kuulama satun, on Chain of Wealth, mis peaks üldiselt rääkima jõukuse kasvatamisest, aga väga sageli teeb intervjuusid just inimestega, kes lühikese aja jooksul suuri võlgu tagasi üritavad maksta. Enamasti on kurja juureks õppelaen, millele lisanduvad autolaenud, “nipet-näpet” krediitkaardikulud, äkki ka paar tuhat kihlasõrmusele ning lõpuks istubki saates inimene, kes on seljatanud alles poole oma kuuekohalisest võlakoormast ning ei saa aru, mis kohaga ta nooremana ometi mõtles.

Miks USAs nii palju õppelaenu võetakse?

USA probleemiks on muidugi ka see, et lõviosa kõrgkoole on tasulised ja noortele vabalt pakutav suur õppelaenuraha ajendab ülikoole omakorda selle raha lahkelt vastu võtma, ehk õppemaksu tõstma. Eestis on valdav osa õppest siiski tasuta ning ülikoolidesse õppelaenu tingimused õieti ei puutugi. Samuti jääb mulje, et pangadki pole ülearu entusiastlikud väikse õppelaenuturu pärast heitlemisel.

Kuulasin just Money Tree Investing uut podcasti osa, kus õppelaenu üle arutlejad tõid ühe õppelaenudega kimpus oleku põhjusena välja ka selle, et ühiskonnas on tekkinud hoiak, et noor peaks saama just selle hariduse, mis ta tahab (kuigi ta tõenäoliselt õieti ei teagi, mida ta tahab). Selle asemel peaks noortega otse rääkima, millised võimalused perel on ning kas paari tuhande kilomeetri kaugusel holistilise nõelviltimise õppimine kuuekohalise õppemaksu eest aastas on ikka investeeringut väärt.

Oma gümnaasiumiajast mäletan, et ehkki tasulisi õppekohti oli tänasest palju rohkem, ei tulnud need mulle valikuna isegi mõttesse. Muidugi mul oli tasuta valikuid ka jalaga segada ning tänapäeval on neid veelgi enam, aga ilmselt ollakse Eestis veel selliste kulude osas igal juhul rohkem kahe jalaga maa peal. Välismaa ülikoolide osas tasub enne uurida sealseid rahastamisvõimalusi. Näiteks maailma tippülikoolides on eestlaste sissetulekute juures sageli kogu õppimine ning elamine täielikult stipendiumiga kaetud (saa ainult sisse). Samuti on mõnedes riikides õppelaenud tingimusega, et tagasimaksmise nõue tekib alles teatud sissetuleku taseme saavutamisel – enamasti on tase selline, milleni eestlased niikuinii ei jõua.

USA kontekstis soovitati podcastis rusikareeglina mitte võtta rohkem laenu, kui ülikooli järel on tõenäoline esimese tööaastaga kokku teenida. Samuti tasub realistlikult hinnata hariduse investeeringu väärtust, sest osade koolide (nt mõnede kunstikoolide) vilistlased teenivad vähem, kui keskharidusega töötajad. Muidugi võib ka sellist hingelähedast haridust omandama minna, ent selle nimel ei tasu end ülejäänud eluks kõrvuni võlgadesse mässida.

Kas mul oli toona mõtet õppelaenu võtta?

Vahepeal tekib mul küsimus, kas seda õppelaenu ikka oli mõtet võtta ning äkki oleks saanud ikka muudmoodi läbi. Sellisel hetkel tasub endale meelde tuletada, et praegu on ka hoopis teistmoodi ajad, kui 10 aastat tagasi. Minu metsast ära suurde linna koolitulek jäi täpselt masu alguse peale, kui töötus tõusis paari aastaga neljakordseks ning nii miinimum- kui keskmine palk olid tänasest ligi kaks korda väiksemad (sh võimalik õppelaenu summa on viimased 10 a sama).

tabel

tabel2

See tähendab, et vähegi kooliga ühildatava töö osas oli toona kitsas käes, aga laen andis aasta peale jagatuna peaaegu miinimumpalga suuruse kuueelarve. Kui sinna vanemate toetus juurde panna, sai juba täitsa vahvalt elada. Samuti oli kõvasti kasinam toonane õppetoetuste süsteem ning minu erialal oli stipi saamise võimalus nullilähedane. Vähemalt tuli vahepeal Eestis euro, sest muidu oleks kooli lõpetades kroonides kuuekohalist võlga päris morn vaadata olnud.

Paljudele tudengitele oli õppelaenu võtmise motivaatoriks ka toona kehtinud süsteem, mille järgi riigitööle läinud inimeste laen maksti riigi poolt aja jooksul tagasi. Tundsin ka selliseid inimesi, kes laenu ainult seetõttu võtsid, et see oli n-ö “tasuta raha”. Samuti oli ette nähtud osaline laenu kustutamine laste saamisel ning äkki mõnel puhul veel. Ise ma õnneks selliste asjadega ei arvestanud ning targu tegin, sest koos masuga sulasid kõik sellised hüved nagu kevadine lumi.

Kas tänapäeval on mõtet õppelaenu võtta?

Nagu öeldud, on õppelaenu summa viimased 10 aastat püsinud sama – vanas rahas 30 000 krooni ehk 1920 eurot. Töötus on langenud kordades ning täna pole võimalik läbi Raekoja platsigi kõndida, ilma et näeks vähemalt viite meeleheitlikku tööpakkumist erinevate toitlustusasutuste uste peal. Palju nurinat kostab ka õppelaenu 5-protsendilise intressi osas, mis pankade olematut riski arvestades on praegustes turutingimustes pehmelt öelda ebamõistlik. Nimelt on õppelaen täielikult riigi tagatud, sh võlgniku hukkumise või töövõimetuks jäämise korral.

Tänapäeva tingimuste ning sissetulekutega konteksti pannes on õppelaen esiteks kallis ja teiseks liiga väike, et selle najal elada. Kui laen aasta peale ära jagada, jääb kuueelarveks 160 eurot. Samas on mõistlikult hästi õppides võimalik teenida juba 100-eurost tulemusstipendiumi ning isegi juhutööotsadega üsna tubli sissetulekut teenida. Kasvõi GoWorkaBitist 1-2 tööampsu nädalas võttes teenib õppelaenu põhimõtteliselt tasa.

Pildiotsingu may i take your order gif tulemus

Seega on mõistetav, miks praegu õppelaenu võtmise populaarsus kivina kukub – kui vähegi võimalik, tasub selle võtmist pigem vältida ning (töö)turg on selleks praegu igati soodne.

Kas investeerida või õppelaen kiiremini tagasi maksta?

Enamik investeerimispiibleid soovitab enne investeerima hakkamist maksta ära kõik laenud peale eluasemelaenu. Kuna õppelaen pole ka päris röövelliku intressiga tarbimislaen, võiks minu meelest sellel puhul kasutada kombineeritud varianti: 

  • Headel aegadel on lootust investeerides teenida 5-protsendisest intressist suuremat tulu.
  • Liitintressi mõjul on ju iga varem alustatud aasta sõna otseses mõttes kulla väärtusega.
  • Laenu maksmise kõrvalt on hea kavõi väikeste summadega investeerimisharjumust tekitada ning kogemust saada.
  • Kui on huvi investeerimisega tegeleda, võib enne pikka aega ainult laenu tagasi maksta olla nii demotiveeriv, et lõpuks ei tule kummastki midagi välja.

Väidetavalt on õppelaenu maksimaalne tagasimaksmisaeg kahekordne õppe nominaalaeg (3+2 õppe puhul siis 10 a lõpetamisest), aga minu automaatne graafik koostati millegipärast 15 aasta peale. Ühtepidi oli see alguses omamoodi õnnistus, kui kuumakse oli võimalikult väike. Teisalt on silmapiiri taha ulatuvat graafikut ja kaasnevat intressi päris häiriv vaadata. Ma ise olen sellise graafikuga täitsa rahul, aga kui laenu alles tagasi maksma hakata, soovitan saadetava automaatse graafiku hoolega üle vaadata ning läbi mõelda – hiljem graafiku muutmine võib kaasa tuua päris kopsaka teenustasu.

Kuna õppelaenu igakuine makse muutub ajapikku suhteliselt väiksemaks (nii inflatsiooni kui tõusva sissetuleku tõttu), ei viitsinud ma päris pikalt selle enneaegsele tagasimaksmisele mõeldagi. Samuti hakkasin investeerima õppelaenu tagasihoidliku tagasimaksmise kõrvalt. Kuna mu vend viimasel ajal hoogtöökorras õppelaenu tagasi hakkas maksma ning sellega tänavu ühele poole saab, hakkas selle kohustuse kaelast ära saamine hiljuti ka mul kripeldama.

Pildiotsingu adulting gif tulemus

Nagu öeldud, võib graafiku muutmine päris kulukas olla. Ehkki pangad seda väga ei reklaami, peaks olema võimalik õppelaenu ka ühekordsete täiendavate maksetena tagastada – vastavalt lepingule võib sellega kaasneda ca 0,5-1-protsendiline leppetrahv (ennetähtaegselt tagastatavast summast). Näiteks minu õppelaenupangas piisab selleks vastava sooviavalduse saatmisest iseteeninduse pangateadetes.

Panin just avalduse teele, et esimene suurem ühekordne makse laenust ära tasuda ning ilmselt hakkan seda iga natukese aja tagant nüüd tegemagi, et laen aasta-paariga ikkagi ära maksta. Päris motiveeriv on tegelikult mõelda, et ühekorraga sai terve aasta kohustust jälle kaelast ära.

Kuu kokkuvõte, ehk olen netoväärtusega ilusti graafikus

20180429_183638_0001886017349.png

Käes on jälle minu lemmikaeg, ehk kuu kokkuvõtete tegemise aeg! See kuu katsetasin Barefoot Investori ämbritelaadset toodet, ehk jätsin kuu alguses kaardikontole täpselt pool netopalka ning üritasin sellega toime tulla. Täpipealt tulin ka! Varem olen jätnud kaardikontole mõned sajad ning summat pigem tunde järgi jälginud, mis samuti töötab, aga niimoodi sendi pealt pooleks on põnevam. 🙂 Kõik lisandunud sissetulekud – stipp, dividendid jne – läks ka kaardikontost mööda, ehk üritasin rangelt hoida kulusid just poole palgatulu raames.

Dividendidest rääkides oli maarjamaal ju teised jõulud, ehk oma mündikesi kolistasid mu kukrusse nii Kaubamaja kui LHV. Iga kuu kukub väike panus ringiratast kas Nike’ilt, Starbucksilt või Statoililt, millega koos oli dividenditulu aprillis kokku 65 eurot. Kütsin sellele lisaraha otsa ning võtsin ilusa portsu Kaubamaja aktsiaid juurde. Natuke nukker on vaadata küll, et soetushind enam 6 euro juures pole, vaid hoopis 8 kanti kisub, aga üritan siis mitte sellistesse arvudesse ära armuda.

Kulude poolelt lubasin kuu aega kooliasjadega koopas elada, aga “plaanivälised” kulud said mind kätte sellegipoolest. Üldse niimoodi pikemas plaanis oma rahaasju jälgides saad aru, et lisakulusid tekib paarisaja euro ringis täiesti regulaarselt iga kuu – lihtsalt seletus on vastavalt olukorrale erinev. Näiteks pulmaasjadest viskasime avalduse perekonnatoimingute osakonda sisse (see vist ongi romantika 😀 ) ja maksime ära riigilõivu. Samuti võtsin ennast kokku ning ostsin ära kleidikanga, mis oli juba iseenesest nii kallis, et omaette oiates mõtlesin neile tossudele, mis selle asemel saaks.

Pildiotsingu 5 year engagement gif tulemus

Veel veetsime ligi nädala Saaremaal, mis praegu on küll optimaalse hinna-kvaliteedi suhtega – inimesi on vähe, loodus ja ilmad imeilusad ning hinnad ka veel talviselt maas. Samuti hakkasid meie koeral varbavahed sügelema, mille peale otsustasime vastutustundlike loomaomanikena igaks juhuks arstil ära käia. Lahkusime 120 eurot vaesemana ning kontimurdva kohustusega mitu korda päevas koera varbavahesid mingi vastikult haiseva lapiga puhastada. Vaimustunud polnud ei meie ega koer.

Kuna lõpuks hakkab tekkima lootus, et püsivat lund enam paaril lähikuul maha ei tule, võtsime ette suverehvide ostu ning allapaneku. Sellele oleks peaaegu lisandunud veel ilukilpide kulu, sest üks neist sai teeninduses kehvalt peale pandud ning oleks napilt plehku pannud. Esimest korda uute rehvidega kruusateele sõites nägin äkki tahavaatepeeglis vilksamisi rõõmsalt kraavi poole põrklevat hõbedast ketast – ikka eide käest veeresin ja taadi käest veeresin ja *PLÄRTS*. Kättpidi mingi väljaulatuva puujuurika küljes rippudes sain selle kevadiselt pilgeni kraavi keskelt isegi kätte ning omal jõul tagasi ka pandud. Olin päris rahul. 😀

Järgnevatel kuudel ootavad taas regulaarsed pulmakulud, samuti tahaks näiteks koormustestile minna, ehkki selle hinnad võtavad esiteks ikka kokutama. Möödunudtalviste suusasurmadega on mul tekkinud lausa (ilmselt ebaratsionaalne) hirm ennast viimse piirini pingutada, kuigi ühtegi põhjust mingeid tervisehädasid karta ei ole. Siis tundubki ühest küljest, et 130 eurot lindil higistamise eest pole mõistlik kulu. Samas kogemata kuskil maratonirajal ära surra liigitub vist veelgi ebamõistlikuma kategooria alla.

Ahjaa, diivaniost langes ka kuskile kuuvahetuse kanti ning Ryanairi hüvitist pole ma siiani oma kontole saanud (selle saaga jätk ootab veel eraldi postitust). Kõige selle kiuste kasvas netoväärtuse taimeke üle paari kuu jälle igati usinalt ning üritan ka paar järgmist kuud seda poole palgatulu eksperimenti jätkata. Kuna ühtegi reisi hetkel enne sügist silmapiiril pole, võib see isegi õnneks minna.

neto

 

Naabri portfellis on alati rohi rohelisem ja miks ei tasu end sellest heidutada lasta

Teadupärast on bränd see, mis sinu kohta siis räägitakse, kui sa ise ruumist lahkunud oled. Hiljuti nägin selle kujunemist vahetult pealt, kui elukaaslasega külalisi võõrustasime ning üks neist juhuslikult magamistuppa eksis. Uudishimuliku hobiantropoloogina ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ning otsustas öökapilektüüri järgi mõistatada, kes kummal pool magab. 

Ühel kapil vedeles Daniel Kahnemani „Thinking, Fast and Slow“. Sõbrale avaldas see muljet ning ta heitis pilgu ka teisele poole. Seal lebas Yuval Noah Harari „Homo Deus: A Brief History of Tomorrow“. Selle peale kepsutas külaline vaimustusega tagasi elutuppa pajatama, kuidas meie õhtuseks lugemisvaraks on võrdväärselt tähendusrikkad 21. sajandi parimad populaarteadusikud teosed. 

Tulles maa peale tagasi, oleme neid raamatuid vahelduva eduga lugenud juba kuid ning enamasti lõppeb see intellektuaalne stimulatsioon lobotomiseeritud ilmsel sotsiaalmeediat kedrates. Kuid sellel ajal meil magamistoas külalisi pole ning loodud muljet see enam ei mõjuta. 

Modern Valentine's Facebook Post.png
Öökapirägastik. Koledad maratoonarivarbad ja Katrin Lusti pildiga Tervis Pluss pildile ei “jäänud”.

Just (sotsiaal)meedia on muljete loomiseks üks tõhusamaid tööriistu ning igapäevaelus ei piirdu see vaid võltstagasihoidlikkusega oma elustiili kajastamisel või üle mõistuse dekoreeritud pudrupiltide lisamisega Instagrammi. Kuna me iseenda kohta teame täit tõde, võib neid muljeid vaadates paratamatult tunduda, et kõigi teiste elu on paigas, otsused ainult õiged ning päevad päikest täis.

Kõik teised pürgivad teadlikult ning sihipäraselt oma unistuste karjääriredelil, kasutavad iga vaba minuti teadlikuks ning sihipäraseks enesearenguks, loevad õhtul voodis prantsusekeelseid majandusfilosoofilisi teoseid ja alustasid investeerimisega 7-aastaselt esimesest taskurahast, muidugi ajastades kõik tehingud parimale võimalikule turuhetkele. Samal ajal tundub mulle vahel, et minu tehasesätete vaikerežiimiks on laiakssõidetud konna kombel (ja ilmel) diivanil lebasklemine, kuni kõik teised väga teadlikult ning sihipäraselt iga väärtuslikku eluminutit parimal võimalikul viisil ära kasutavad.

Samamoodi võib investeerimismaailma jälgides (kasvõi neidsamu investeerimisblogisid lugedes) jääda mulje, et kuskil valitseb superrass investeerimisjumalaid, kes jala ei käi, vett ei joo ning alla 15-protsendilise tootluse jaoks isegi mobiili ekraanilukku avada ei viitsi. Sealjuures on nad kahe aastaga möödaminnes üles ehitanud ülitootliku poolemiljonilise portfelli. Või midagi taolist.

Jättes nüüd need kunstipärased liialdused kõrvale, võib kaasteeliste jälgimine igal alal olla samaaegselt inspireeriv ning heidutav. Järgnevalt mõned meeldetuletused, et see oleks ennekõike esimest. 

1. Kõik on kuskilt alustanud

Ka poolemiljoniline portfell on alguse saanud esimestest katsetustest, läbikukkumistest ning ebakindlast nokitsemisest. Eriti põnev, kui mõni kaugele jõudnud investor viitsib näidata ka portfelli arengut läbi aastate. Sattusin just ise vaatama oma mitme aasta tagust rahaasjade tabelit, kus varade summa oli kokku umbes 1200 eurot. 😀 Koos õppelaenuga tähendas see umbes 5000-eurost netoväärtuse miinust. Ilmselt on seda tabelit veelgi toredam vaadata 5, 15 või 50 aasta pärast.

2. Inimeste tingimused on erinevad

Võrdväärselt uhked võivad enda üle olla need, kes 700-eurosest palgas 10% kõrvale suudavad panna, kui ka need, kes 3000-eurose palga juures 75% klubisse kuuluvad. Nad mõlemad on igal juhul ees neist, kes rahaasjadel endaga lihtsalt juhtuda lasevad.

3. Sa ei näe numbrite taha

Sageli ei pruugi näha ka investor ise. Näiteks Bondora näitas siin vahepeal nii ilusaid tootlusi, et pisar tuli silma. Nüüd on enamik toonaseid fänne sealt targu taandunud, pisar endiselt silmanurgas. Muidugi suurelt võitmiseks peab ka suuremalt riskima ning kui sa ise selleks antud tingimustel valmis pole, ei pruugi end ka pahasti tunda, kui turvalisemate valikutega kaasneb vastav tootlus.

4. Sa ei tea, kui palju tööd selle taga on

Warren Buffet analüüsib väidetavalt ühe eduka ostu tegemiseks enne asjassepuutuvaid andmeid terve aasta. Tõenäoliselt sa veel pole mr. Puhvet ning pead oma igapäevatoimetuste toetamiseks ka näiteks tööl käima või tahad aeg-ajalt nautida muid hobisid, peale numbrite võrdlemise. Samuti pole suhteliselt väikeste summade juures mõtet analüüsile meeletult aega panustada. Mõnedel inimestel ei võta süvaanalüüsi pea ka siis, kui nad väga üritaks ning lootus(etus) baastasemel investeerimisteadmiste põhjal turust targem olla, väärib täitsa eraldi räntimispostitust. Kokkuvõttes olgu vabandus milline iganes, aga kui sa tahad investeerimismaailmas üsna vähese pingutusega chillilt seilata, on see täitsa okei, ent ka tulemus ilmselt sellele vastav.

5. Sa ei tea, millest nad loobunud on

Mulle meeldis Barefoot Investori metafoor majanduslikust ning füüsilisest sixpack’ist – erinevalt viimasest on majanduslikku väga lihtne hoopis teeselda. Täpselt nagu füüsilise sixpacki jaoks on vaja teha kõvasti tööd, elustiilimuutusi ja ka ohverdusi, on reaalse majandusliku kuuspaki saavutamine enamasti omajagu ränk ettevõtmine. Ilmselt oleks enamikul meist võimalik kõikvõimalikest kohtadest kokku hoida, juurde teenida ning selle võrra kiirkorras vabadusse purjetada.

Olen näiteks välja arvutanud, et lõbustuste (khm, reisimine, khm) pealt karmilt kokku tõmmates istuks ma ilmselt (mitte kuigi rõõmsalt) 70% klubis. Samas hetkel olen ma noor ja tugev ning tulevikus näiteks väikeste laste kõrvalt mingeid erilisi ekstreemseiklusi ette võtta ikka ei saaks. Selles mõttes kaotaksin praeguse kokkuhoiu võrra varem kätte võidetud vabaduse arvelt võimaluse oma praegust (teist laadi) vabadust täielikult nautida.

Lisapunkt – kõik on tegelikult lihtsurelikud

Avastasin üks hetk kohalike börsimiljokate topist oma hambaarsti ning tegelikult on see kuradi vinge. Esiteks – päris börsimiljonär! 😀 Teiseks – ta teeb endiselt oma tööd ning teeb seda hästi (muidu ma seal ju ei käiks), s.t inimene tõeliselt naudib päevast päeva kaaskodanike suudes surkimist. Kolmandaks – iga selline paralleeluniversumide põrkamine näitab, et finantsvabaduse saavutavad tõepoolest igasugused inimesed. See pole mingi müstiline liik sädelevaid ükssarvikuid, kes elutseb “seal kuskil”. Need on parimas mõttes päris tavalised luust ja lihast inimesed.


Kokkuvõttes on enese võrdlemine normaalne, aga tasub ka endale selja taha vaadata ning leida teiste edulugudest justnimelt eeskuju ning inspiratsiooni. Juba käesoleva postituse kirjutamise ajal taasavastasin üllatusega, et ühest küljest üsna pikana tunduva investeerimisteekonna jooksul on tegelikult päris lühikese ajaga palju toimunud ning saavutatud. Peaasi on oma elu eest vastutus võtta ning ennast ka väikeste sammude eest kiita.