Lennureisija õiguste case study jätkub – õigus hoolitsusele

20180325_230844_00011060854847.png

Ei maksa arvata, et ma uue tööga oma juristipaberid täitsa nurka olen visanud ning Rahandusministeerium võib minu koolituskulude tagasinõude avaldusega veel veidi oodata. Nimelt käravad need aastatega külge poogitud teadmised, oskused ja teatud määral isikuomadused (eks see õigusharidus on omamoodi tõuaretus) isiklikuks meelelahutuseks veel enam kui küll.

Kui mõni inimene on hobiaednik või hobikokk, siis mina olen hobijurist ja poole kohaga tarbijakaitse ristirüütel. 😀 Viimati lahutasin meelt järjekordse lennundusettevõtte kulul. Eelmisest pikale veninud kemplusest saab lugeda siit: 

Selle kogemuse varal olen aidanud ka päris mitmel sõbral/tuttaval/pereliikmel omale õigust välja nõuda – praktikat muudkui koguneb.

Mis siis nüüd jälle juhtus?

Ei taha kõlada nagu sellesamusegi magnet – tegijal ikka juhtub ning ma lendan lihtsalt üsna sageli. Aastaid õnnestus mul reisida ilma ühegi tõrketa, aga ju see oli siis algaja õnn. Viimane paha juhus tabas meie pulmareisi, mille viimane lend Stockholmist Tallinna (SAS) tühistati juba kevadel ära ja asemele pakuti 6 tundi hilisemat lendu.

Lennupiletid olid nimme soetatud ülioptimaalsete 2-3-tunniste vahemaandumistega, seega väljavaade põhimõtteliselt kahepäevase loksumise lõpuks tunnise lennu kaugusel kodu(maa)st veel terve päeva kinni istuda ajas mind pehmeltöelda marutama. Samuti pole Arlanda lennujaam just kõige mõnusam või soodsam koht, kus tundide viisi aega surnuks lüüa. 

Samas ei sobinud Filipiinide siselendude graafikuga ka ükski pakutud alternatiivne suunamine, seega pidime olukorraga lõpuks lihtsalt leppima. Mainin veel ära, et kõik lennud olid ühel piletil, mis oli soetatud vahendusfirmast. Graafikumuudatuse eest on ennekõike vastutav muudatuse teinud lennufirma.

Õiguslik mumbo-jumbo

Mängu tuleb vana hea EU261/2004 regulatsioon, mille kohaselt on:

  • tegemist lennu tühistamisega artikli 5 mõttes
  • reisijal õigus hoolitsusele
  • reisijal piisavalt lühikese etteteatamise puhul õigus kompensatsioonile (mis antud juhul ei kohaldunud, sest teadsime muudatusest mitu kuud ette)

Õigus hoolitsusele tähendab tasuta toitu-jooki proportsionaalselt ooteajaga (nt võileib ja kohv paaritunnise ooteaja puhul, aga pikema aja puhul juba vähemalt üks soe söögikord). Üleöö ooteaja puhul tuleb reisijaile tagada ka öömaja ning vajalik transport. Lisaks on reisijatel õigus kahele tasuta kõnele või e-mailile (või faksile, mida oleks võinud ju pulli pärast samuti paluda).

Järgmine kord küsin faksi ka 😀

Agoonia las alata

Pärast selleks hetkeks juba 30-tunnist reisimist zombistunud olekus jääkülma Arlanda lennujaama saabudes, tuigerdasime esimese asjana SASi leti juurde ning uurisime, kas saaksime neilt kohe toidu-joogi vautšereid. Ei saanud. Saime hoopis visiitkaardi klienditeeninduse (veebi)aadressiga, kust kaudu soovitati tekkinud kulud hiljem välja nõuda ning seni tšekid alles hoida.

Lühiülevaade võimalikest ajatapmisvõimalustest Arlanda lennujaamas: 

  1. Rongisõit linna maksab 55 eurot (pikalt ette ostes oleks 36 euroga saanud). Oktoobri lõpus oli õues mingi meeliülendav pooljäätunud tapeediliimiga katastroofiline suusailm, milleks meil ilmselgelt riideid kaasas polnud. Spoilerina võin mainida, et lennujaamas sees oli peaaegu sama külm.
  2. Võimalik on kasutada ka nariga seinakappi ühisduširuumidega kapselhotellis. 5 tundi maksab päeval ca 40 eurot (nt Moskva lennujaamas on kapselhotell palju asjalikum).
  3. Ja viimaks surematu võimalus uidata mööda lennujaama kohvikuid ning poode (mida oli üllatavalt vähe), kasutada tasuta wifit (mis kestab ainult kolm tundi) ja tõmbuda näost üha sinisemaks ning sinisemaks. Ma olen muidu paras jääkaru, aga see ületas isegi minu taluvusläve. Kuna Arlanda lennujaam on aastaid figureerinud reisijasõbralikumate jaamade topis, ei osanud ma seda ka kuidagi ette aimata.

Võitjaks osutus variant nr 3, ehk veetsime lõpuks 8 tundi erinevates lennujaama nurkades kudedes ning manustasime selle aja jooksul kahekesi kokku umbes 50 euro eest süüa-juua.

Igaüks, kes sealt lennanud on, saab ilmselt isegi aru, et tegemist on päris tagasihoidlike kuludega, sest näiteks prae eest oleks võinud seal vabalt mõnikümmend eurot nägu maksta ja juba kohv maksis 5 eurot. Õnneks või kahjuks olime me varem lennukites nii täis söödetud ning sassis ajagraafiku tõttu oli ka isu kehvapoolne, seega piirdusime kohvi, saiakeste ja burritodega. Kõik tšekid korjasin hoolikalt rahakoti vahele, et selle vindumise eest vähemalt söögiraha täie rauaga tagasi nõuda. 

Ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga…

Kodus pildistasin tšekid üles ja panin peaaegu esimese asjana SASi poole nõude teele. Nädala pärast saabus vastus, milles keelduti kulude hüvitamisest, sest “graafikumuudatusest” teavitati meid juba maikuus ning soovitati mul reisikindlustuse poole pöörduda. I hope that I have been able to answer your question and that you will choose SAS for future travel. We are looking forward seeing you onboard again.”

How about no.

Üldse ei tahaks seletama hakata, miks nad eksivad, aga…

Lühidalt olukorda kokku võttes vabastab piisavalt pikk etteteatamine lennufirma küll fikseeritud määras kompensatsioonist, aga reisija eest hoolitsemisest kindlasti mitte. Kujutage ette seda kaost, kui lennufirmad võiks ilma igasuguse vastutuseta lende paremale-vasakule tühistada, kui nad sellest lihtsalt piisavalt pikalt ette teataks. See on täiesti vastuolus lennureisija õiguste kaitsega üleüldiselt ning suuremas plaanis pole ilmselt ka lennundussektorile endale kasulik, kui kliendid selle toimimist üldse usaldada ei saa.

EU261/2004 regulatsiooni preambulis on öeldud, et selle eesmärgiks on tõsta reisijate kaitse standardeid: “both to strengthen the rights of passengers and to ensure that air carriers operate under harmonised conditions in a liberalised market”.

Mis puudutab SASi väidet, et võiksin pöörduda reisikindlustuse poole, siis tegemist pole ettenähtamatu reisitõrkega ilmselt ühegi reisikindlustuse mõttes. Samuti polnud maikuus mul reisikindlustus veel isegi ostetud (mida ei saa ka eeldada), ehk ammugi ei kehtiks tõrge olukorra suhtes, mida ma kindlustust ostes juba teadsin. Võtsin nüüd lihtsalt näitena huvi pärast lahti If’i reisikindlustuse tingimused ning seal on suisa sõnaselgelt öeldud, et tõrge ei ole regulaarliini lennureisi ümberkorraldamine lennuettevõtte poolt. Samuti ei hüvitata kulutusi toidule, joogile jmt kuludele.

Seega ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga millegipärast ilusti küsimine kunagi ei tööta. Kirjutasin ühe vihase hooga neile järgneva vastuse:

According to the regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council the two weeks informing clause only applies to the company’s obligation to pay compensation in the fixed amount. The airline must still provide passengers with care and assistance. Two weeks notice can’t relieve our situation one bit, if we have connecting flights.
This also can’t be a travel insurance case, because it’s not compliant with an unexpected event in the meaning of an insurance case. I find your interpretation in this case malicious and arbitrary.
We still require compensation for our (very reasonable) meals and refreshments expenses in accordance with your obligation to offer your passengers care and assistance.
I’d rather settle this politely and not drag this situation out in a local Consumer Protection Board.
Waiting for your reply

Tulemus? Järgmisel hommikul saabus vastus, et SAS kannab kohe raha üle. Ma polnud isegi eriti rõõmus – pigem ebamääraselt ärritunud, et asjad peavad niimoodi käima.

Kokkuvõttes

Kuna jutt on siin isegi pikale veninud, teen kiirkokkuvõtte peamistest punktidest:

  • Ka graafikumuudatused pole lihtsalt paratamatus, mida looteasendis nuttes lihtsalt saatuselöögina vastu võtta. Lennufirmal kaasneb sellega vähemalt vastutus reisija sel ajal elus hoida.
  • Jäta kõik tšekid alles. Tšekid tasub alles hoida ka siis, kui lennufirma mõned söögi-joogivautšerid annab, sest enamasti need ei kata tegelikke kulusid.
  • Küsi hüvitist. Alati tasub sinna-tänna kopeerida kangekeelset kantseliiti ja tsitaate vastavast regulatsioonist endast (ja noh mainida ära vana hea “local Consumer Protection Board”).
  • Kui saad eitava vastuse, küsi uuesti. 

Head lennuõnne kõigile!

Tarbijakaitse ristiretk, ehk Ryanairi saaga kuudepikkune lõpuvaatus

20180325_230844_00011060854847.png

Mäletatavasti seiklesin siin märtsikuus ärajäänud lendude ning Ryanairilt EL regulatsioonide alusel hilinenud lennu kompensatsiooni sissenõudmisega. Nimelt peab lennufirma piisavalt pika hilinemise puhul reisijale fikseeritud määras kompensatsiooni maksma, mis meie puhul oli kahe inimese peale kokku 800 eurot.

Kompensatsiooni nõudmisega läks mul esiteks lugu liigagi libedalt – juba paar päeva pärast reisi sain kinnituse, et mu taotlus rahuldatakse ning hüvitis saadetakse mulle 10 päeva jooksul. Kümne päeva jooksul ma selle ka sain, aga esimest korda elus sain peos hoida… pabertšekki.

Esiteks tegi kogu lugu mulle kõvasti nalja ning marssisin füüsiline rahapaber näpus kodupanka, kus sain klienditeenindajaga kõhutäie naerda, aga ka viisaka vastuse, et tšekkidega nemad ei tegele. Käisin järjest läbi veel paar Suurt Skandinaavia Panka, esialgne lust asendumas ärritusega ning suunurgad vaikselt allapoole vajumas. Olukorra traagilisust iseloomustas hästi see, kui ühes pangas ei saadud tšekist üldse midagi arugi ning arvati, et ma neilt reisikindlustust välja üritan nõuda.

Kindluse mõttes suhtlesin ka Eesti Pangaga selles osas, kas ja kus Eestis üldse tšekkidega tegeletakse. Vastus järgmine:

Meile teadaolevalt lunastab Eestis teatud tingimustel rahatšekke vaid Tallinna Äripank. Täpsemate tingimuste ja võimalike piirangute osas saate nendega otse ühendust võtta.

Kui selgub, et teie rahatšekki ei ole võimalik siiski Eestis lunastada, soovitame kontakteeruda tšeki väljaandjaga ning paluda see asendada ülekandega. Kui aga ka see ei ole võimalik, tasub uurida lähiriikide pankadest, kas ja millistel tingimustel nemad tšekke lunastavad.

Seejärel suhtlesin ka Äripangaga, kes teatas, et nemad võtavad vastu vaid tšekke, mis on a) väljastatud Euroopa Liidu pangas b) eurodes c) vähemalt 350-eurose väärtusega. Lisaks peaksin d) registreerima end kliendiks ja e) minema füüsiliselt Tallinna või Narva kohale. Samuti kaasneks sellega teenustasuna väike protsent tšeki summast.

Kuna eelnev tundus minu jaoks liiga suur sebimine, saatsin Ryanairile uue taotluse, et nad mu tšeki ülekandega asendaks. Lõppu viskasin jälle mõned kõveramad pookstavid EU261 regulatsioonist:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 3 we require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Oleks ma teadnud, kui palju sebimist mind veel ees ootab, oleksin ilmselt jumalat tänades tšekiga siiski Tallinna sõitnud, sest järgnes paar kuud täielikku Taaveti ja Koljati võitlust, mille käigus ma jäärapäise järjekindlusega Ryanairi live chati töötajaid ahistasin sest see oli ainus klienditeeninduskanal (peale Dublinis asuva paberpostkasti!), millega neil üldse ühendust saab.

Vahepeal märkasin, et sarnaseid juhtumeid, kus saadetakse tšekk, mida realiseerida pole võimalik ning hiljem e-mailidele enam ei vastata, on nende Facebooki lehel veel kirjeldatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on nendepoolse süstemaatilise pahatahtliku taktikaga. Selleks hetkeks oli mu esialgne tšekk tühistatud, ent ülekandest polnud endiselt kippu ega kõppu.

Põhimõtteliselt vahetasin nendega selle paari kuu jooksul kuus korda kirju ning vestlesin sama hulga kordi live chatis mõne järjekordse Peteri või Andrasega, kes keeleoskuse põhjal minuga küll pigem mõnest Bangladeshi klienditeeninduskeskusest purssis. Sealjuures paluti mult korduvalt ja korduvalt uuesti pangaandmeid, väideti vahepeal, et minu pank ei aktsepteeri ülekannet (mis oli vale) või ülekanne oli just samal päeval tehtud (samuti vale). Natuke lootust lisas olukorras see, et üks mu lugeja kuu aega tagasi kompensatsiooni ülekandena siiski kätte sai.

ryanair.jpg
Jagasin Facebookis rõõmu

Lõpuks panin just kõik materjalid kokku, et see saaga Tarbijakaitseametisse suunata, kui täna hommikul saabus pangaäpilt teavitus, et mu kontole on raha laekunud. Suur oli minu üllatus, kui kontolt vaatas lõpuks vastu sendipealt 800-eurone ülekanne Ryanairilt. Täpselt neli kuud pärast lennu hilinemist. 

Kokkuvõttes muutus kogu see kemplus minu jaoks lõpuks puhtalt põhimõtte küsimuseks ja mul on väga hea meel, et see siiski positiivse lahenduse sai. Rahast ka muidugi ära ei ütleks. 🙂 Minu järeldused saagast on järgmised: 

  • Kompensatsiooni taotlust tehes tasub kindlasti taotlusesse märkida ka lause: “We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.” (Lisasin vastava täienduse ka esialgsesse postitusse).
  • Kui suhtled Ryanairiga live chati vahendusel, kopeeri kõik vestlused hilisemaks tõestamiseks eraldi faili/google docsi.
  • Ole järjekindel!
  • Kui ikka ussi- ega püssirohust abi pole, saab aidata Tarbijakaitseamet, kes kuulub üleeuroopalisse võrgustikku ECC-Net. Sealjuures pole ka vahet, kui lend pidi toimuma mõnest muus Euroopa riigist ning lennupakkuja on üldse kolmandast Euroopa riigist. Ka minu juhtumi puhul oli Eesti EL tarbija nõustamiskeskus valmis koostöös Iirimaa vastava ametkonnaga menetlust alustama. Nendega saab kontakti aadressil consumer@consumer.ee.

Maggie Smith Role Models Heroes Etc GIF

Tulen ühisrahastusskeptikuna kapist välja

Ilmselt on tähelepanelik lugeja juba kildhaaval pusle kokku pannud, et ühisrahastusse mul suuremat usku pole. Erinevalt paljudest rahablogijatest, kelle portfellist moodustab ühisrahastus ligi poole, on minu kukrus seda hädised protsendid ning praegu puudub plaan sinna ka rohkem panustada. Kuna Rahajutud küsisid mult sellel teemal hiljuti kommentaari, pidin natuke eneseotsinguid tegema ja mõtlesin, et on aeg selle hoiakuga päris kapist välja tulla: “Ema, isa… ma olen… ühisrahastuse skeptik.” 

Minu otsene kokkupuude ühisrahastusega piirdub sellega, et olen natuke Bondoras kätt proovinud, ent kaotasin kiirelt platvormi vastu usalduse ning tulin selg ees välja tagasi. Õnneks ei saanud erinevalt paljude teiste inimeste kogemustest ka kahjumit. Samuti olen natuke investeerinud Estategurusse, aga seal oli mul huvi konkreetse Tartu kinnisvaraarenduse vastu – mu kunagise elukoha lähedal asuv tondiloss renoveeritakse sellega ära (läheb natuke mu muude emotsioonišopingutega ühte patta).

Ära muidugi iial ütle iial, aga hetkel olen pigem äraootaval seisukohal skeptik – ühtegi kriisi pole praegune ühisrahastusbuum ju veel üle elanud. Eestis on ühisrahastus õiguslikult suhteliselt reguleerimata, samas on projektides-laenudes tegemist üsna segase õigussuhete rägastikuga.

  • Lihtsamal juhul on suhtes portaal, võlgnik ning n+1 ootusärevat investorit.
  • Laenajaks võib olla ka ettevõte, millel on eraisiku käendus ning valemis on muidugi ikka portaal ning n+1 teist selli. 
  • Praegu võidukäiku tegeva Mintose valemi puhul on osalised laenu andja, laenu võtja, portaal ja muidugi ikka need n+1 teist võlausaldajat. 
On mõned inimesed

Kui nüüd portaal välja arvata, on kõik need osaliselt tõenäoliselt iga investeeringu puhul ka erinevad. Enamasti ei anna portaal investorile ka piisavalt infot, et oleks võimalik näiteks veenduda, kui hoolikalt ning ettenägelikult on erinevad suhted reguleeritud. Kui üks või mitu neist suhetest lõpuks hapuks peaks minema, võib investoril oma huvide kaitsmine väga keeruline olla (ja lihtsureliku jaoks suisa võimatu). Tagatipuks pole ühisrahastuse investeeringud ka kuigi likviidsed – kui sõit läheb metsikuks, pead selle tõenäoliselt lõpuni kaasa tegema.

Surematu aktsiaguru Saario on hoiatanud, et aktsiaost pole lotomäng, aga mulle tundub, et ühisrahastuse praeguse süsteemi ning saadaoleva info juures on justnimelt tegemist lotomänguga. Peamised taktikalised komponendid on investori jaoks võimalikult usaldusväärse portaali valimine, hajutamine ning jumala halastusele lootmine. Järgnev on juba puhas palve, et portaal püsti püsib ning võlgniku probleemide korral midagi ka ette võtab.

Selleks, et mitte ainult puhast auru suust välja ajada, võtsin ette ja lugesin läbi ka Mintose investorilepingu. Käed püsti, kui paljud seda üldse teinud on? Võin öelda, et dokument on 11lk tihedat inglisekeelset (või lätikeelset, kui see rohkem mokkamööda peaks olema) teksti, kus näiteks investori õiguste ja kohustuste all on ainult kohustused. Muuhulgas on Mintos täielikult vastutusest vabastatud, kui laenuvõtja oma lepingut rikub ning tagatipuks on portaalil õigus leping iga hetk 10-päevase etteteatamisega üldse üles öelda.

Siinkohal võiks küsida, kas riik ei kaitsegi inimese surematut õigust olla nii loll või lepingute lugemise osas laisk, kui hing ihaldab. Näiteks tarbijalepingute puhul on ju mingid konksud kuskil võlaõigusseaduses, mis lihtsurelikukahjulikud tüüptingimused nii ehk naa tühiseks teevad (või midagi taolist, eivä). Kuna selles osas veel vaidluspraktika puudub, on mõnedel allikatel oht, et piisava aktiivsuse korral loetakse portaalikasutaja tegevus juba kutseliseks tegevuseks. Sel juhul on juba igaühe enda vastutus tehingute ohud ning tingimused endale selgeks teha. 

Samuti võiks küsida, kas tagasiostugarantii süsteem siis ei päästagi? Ilmselt päästab see täpselt nii kaua, kuni portaal või laenuandja ise vee peal püsib. Turult kadumise korral lubab nt Mintos küll lahkelt kõik võlgade väljanõudmiseks vajaliku info kliendile anda, aga ilmselt saab iga investor aru, et jupphaaval neid laene jumal teab mis õigusruumi välja hagema minna on aja- ja närvikulukas ning tõenäoliselt ka tulutu.

Muidugi ma ei välista, et ühisrahastuses võib minna ka väga hästi ning äkki ma olengi loll, kes maas vedelevat tootlust üles korjata ei oska. Samas ütlevad ka kohalikud ühisrahastuse pooldajad, et väidetavaid tootlusi sealt tegelikult oodata ei maksa. Võttes nüüd võrdluseks börsi, siis jah, ka sealt võib tulla ootamatuid üllatusi, aga vähemalt ei saa seal keegi 10-päevase etteteatamisega lihtsalt ühepoolselt suhtest välja astuda (Olympicut ei lasta praegu börsilt minemagi).

Kokkuvõttes on ühisrahastuses minu jaoks praegu kontrollimatuid ning tundmatuid faktoreid liiga palju, et selle alla sellist raha panna, millest täiesti ilma ei tahaks jääda. 

Kuidas teile tundub? Kas viie aasta pärast on ühisrahastajate rinnad haavleid täis või šampuseklaasid kobrutamas? 

REISINIPID: mida teha, kui lend hilineb, ehk kuidas Ryanair mu reisi kinni maksis

reisipäis

Ryanairi juht on öelnud, et lennuk on lihtsalt üks tiibadega buss ning minu aastatepikkune (odav)reisimine kinnitab, et enamasti on lennugraafik lollikindlam, kui enamik linnaliinibusse. Seetõttu pole ma ka kunagi vaevunud Euroopas reisides reisitõrkekindlustust tegema. Ei tea, kas mul on vedanud või olen ma naiivne, aga seni pole ma pidanud seda kahetsema. Seni…

Kujutage siis ette mu näoilmet, kui ühel kenal talvisel laupäeval Riia lennujaamas istudes teatati esiteks pooleteisetunnisest hilinemisest, mis lõpuks päädis Milano lennuki väljumisega ligi 4 tundi lubatust hiljem. Plaanitud jätkulennust Napolisse olime sellega hoolimata ülimõistikust 3,5-tunnisest ümberistumisajast igatahes maha jäänud, broneeritud öömaja samuti raisku läinud ning veel viimse hetkeni kaalusin, kas mul üldse tasub reisi enam ette võtta.

Kuna esimene lend pidi puhtjuhuslikult minema siiski samasse riiki (erinevalt tagasilennust, mis käis läbi Brüsseli), otsustasime plaanid lihtsalt veidi ümber mängida ja Napoli-Rooma asemel ette võtta Põhja-Itaalia ning Rooma. Siiski ei jõudnud ma reisilt naasmist ära oodata, et saaks hakata Ryanairile mahlakat kaebust kokku kirjutama.

Reisija õigused hilinemisel

Euroopa lennureisijate õigused on ka reisikindlustuse puudumisel tagatud Euroopa Liidu regulatsiooniga EU 261. Kuna selle kohta liigub väga palju vastukäivat või segast infot, panen hilinemisega seotu siia lühidalt kirja. (Täpse ülevaate kõigist EL lennureisijate õigustest leiad SIIT.) Tegemist on EL regulatsiooniga, seega kehtib see neile lendudele, mis vähemalt algavad või lõppevad Euroopa Liidu riigis. 

Õigus hoolitsusele

Lennu vähemalt 2-tunnise hilinemise (või tühistamise) korral on reisijal õigus hoolitsusele, s.o söögile-joogile, telefonikõnedele, vajadusel ka öömajale. Eesti tarbijakaitseameti hinnangul tuleks piisava söögi all mõista kerget einet, kui lend hilineb kaks-kolm tundi ja sooja toitu, kui lend hilineb üle kolme tunni. Isegi kui lennufirma jagab välja 5-euroseid vautšereid, millega saab hädapärast ühe võileiva, võib hiljem reaalsed kulud tšekkide alusel juurde nõuda.

Õigus kompensatsioonile

Piisavalt pika hilinemise puhul peab lennufirma reisijale maksma fikseeritud määras kompensatsiooni. Reisija ei pea sealjuures kuidagi tõestama, et tal tekkis sellega seoses lisakulusid või ebamugavust, sest nii pika hilinemise puhul seda juba eeldatakse (nt nagu meil jätkulennust mahajäämine ning reisiplaanide täielik ümbertegemine, sh kiirkorras võetud asendushotellid). Kompensatsioonide määrad on järgmised:

Lennu pikkus Hilinemise aeg Kompensatsioon
kuni 1500 km vähemalt 2h 250 €
1500-3500 km vähemalt 3h 400 €
üle 3500 km vähemalt 4h 600 €

Vahemaad kahe lennujaama vahel saab arvutada näiteks SIIN.

Kui lennufirma suunab reisijad teisi teid pidi sihtkohta ja asenduslend jõuab kohale eelnimetatud ajast varem, on reisijal siiski õigus vähemalt 50% kompensatsioonile. Lisaks saab kompensatsiooni nõuda ka aastaid tagantjärele – näiteks Eestis on see piir 3 aastat ja Inglismaal suisa 6 aastat.

Muu kahju

Juurde võib nõuda ka kõikvõimalikku muud kahju – täpsemalt soovitan lugeda juba regulatsioonist endast või EL infolehelt. Pigem tasub kõigi ootamatute kulude kohta tšekid alles hoida ning pigem neid rohkem kui vähem avaldusse sisse kirjutada. Vana tarkus: palju küsid, vähe saad, vähe küsid, ei saa midagi.

Erakorralised asjaolud

Erakorralised asjaolude puhul lennufirma kompensatsiooni maksma ei pea. Sinna alla kuuluvad näiteks halb ilm, terrorirünnakud jmt ettenägematu ning ettevõttest sõltumatu asjaolu. Samas lennuki rikked on ettevõtte äririsk ja seda erakorralise asjaoluna kasutada ei saa (ehkki üritatakse). Näiteks meil oli tegemist tehnilise probleemiga ja Kaunasest saadeti kohale asenduslennuk (mis nähtavasti sõitis mööda maad, sest tal kulus saabumiseks neli tundi).

Reisijatel on isegi sellisel juhul õigus hoolitsusele (toit, majutus, telefonikõned jmt), kui tegemist oli erakorraliste asjaoludega (ehkki ka sellest üritatakse kõrvale hiilida, nt Ryanari Islandi vulkaanipurske ajal).

Kuidas Ryanairis kaebust esitada?

Ryanairi kodulehe alumises servas menüüs sektsioonis Useful info: Contact us —> Compliments or general complaints —> EU 261, flight cancellation and delay, please click here.

Ankeetides tuleb esitada lennu ja broneeringu numbrid, algus- ning sihtkoht jmt asjassepuutuv info. Ühe broneeringu kohta tuleks asjaajamise lihtsustamise huvides esitada üks ühine pretensioon – mina esitasin selle korraga kahe inimese kohta. Kindlasti tuleb vajutada linnuke ankeedi teise lehekülje paremale üles kasti. 

Hõiva

Ankeedi allserva kastikesse “other” kirjutasin kindluse mõttes veel teksti:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 1b we claim compensation 400 € per person (800 € in total). We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Samuti tuleb lisada järgnev pangainfo (kopisin selle samuti “other” kasti): 

  • Bank name – panga täpne nimi, nt AS LHV Pank
  • Account Holder – konto omaniku nimi
  • Account Number/IBAN – konto number, mis Eestis enamasti ongi juba IBAN numbriks teisendatud (EE algusega)
  • Swift – panga tunnuskood. Eesti pankade Swift numbrid leiab SIIT.

Mis siis sai?

Eriti lootusrikas ma kaebuse osas tegelikult ei olnud. Esiteks pidi nõude esitajate hulk olema märkimisväärselt madal – kuskilt jooksis läbi lausa väide, et vaid 1% kompensatsiooniõiguslikest inimestest seda ka nõuavad. Lisaks pidavat otse firmale kaebuse esitamine olema eriti viljatu tegevus, sest omakorda vaid 5% pretensioonidest rahuldatakse. Suurel väljamaal on selle jaoks suisa eraldi bürood, kes ongi spetsialiseerunud vaid lennuhüvitiste nõuetele ning abi pidi olema ka ühisnõuete tegemisest.

Teiseks on Ryanairil teada-tuntud halb maine reisijate õiguste tagamise osas. Veel möödunud aastal said nad terava kriitika osaliseks, kui tühistasid massiliselt lende ning reisijaid nende õigustest piisavalt ei teavitanud või üritati kompensatsiooni maksmisest kõrvale hiilida. Vastureaktsioonina sellele viskas lennufirma õhku veksli, et hakkavad kompensatsioone välja maksma kõigist lennuettevõtetest kõige kiiremini ning lahendavad kaebused vähem kui kümne päevaga. Igal juhul pidi abi olema sellest, kui koostada piisavalt teadliku kliendi mulje jättev kaebus:

presented with a well-supported claim that demonstrates knowledge of the law, it will typically capitulate (Allikas)

Kujutage siis ette minu meeldivat üllatust, kui vähem kui 24 tundi hiljem sain Ryanairilt juba vastuse, milles nad veel kord vabandasid ebameeldiva kogemuse pärast ning lubasid 10 päeva jooksul ettenähtud kompensatsiooni täismahus mulle pangaarvele lennutada. Selline asjade käik jätab kokkuvõttes reisist ainult hea emotsiooni ning rehabiliteerib mu silmis ka mu lemmik-odavõhubussi mainet. Niimoodi julgen nendega ka edaspidi lennata. 

Kas teadsite sellisest õigusest? Kui palju teil lendude hilinemisega probleeme on olnud? 


JÄTKULUGEMINE: Kuidas ma Ryanairilt füüsilise tšeki sain ning mis sellest edasi sai.

Surm ja maksud, ehk väärtpaberite pärandamisest ning maksustamisest

Sattusin täna üle pika aja varajase aprillinalja ohvriks, kui tulin kellakeeramispäeval kangelaslikult kella 8-sse loengusse ning avastasin, et koos kella keeramisega on see ka tunnikese edasi nihkunud. 

Pildiotsingu cry gif tulemus

Kui mul ukse taga enesehaletsemisest isu täis sai, oli järgi jäänud veel paras aeg, et natuke rääkida väärtpaberite maksustamisest. Nimelt on Eestis väidetavalt aktsiate pärandamine suhteliselt kahjulik tegevus, sest tulumaksuhaamer lööb pärandipotti täie jõuga. Uurisin siin hiljuti, et kuidas sellega ikka täpsemalt lood on ning millest see tuleb.

Kurja juur peitub tulumaksuseaduse § 38 lõikes 1’1, mille järgi loetakse pärandina saadud vara soetamismaksumuseks üksnes pärija tehtud kulud. S.t et pärandaja võib küll kasutada investeerimiskontot, pidada arvestust aktsiate ostuhindade jmt üle, aga pärija puhul nullitakse see ikkagi ära. Kui ta tahab aktsiaid müüa, tuleb tulumaksu maksta täies mahus. 

See säte on seaduses võrdlemisi värske – aastast 2015. Enne seda maksustati pärandit praktikas samuti täies mahus ning lähtuti loogikast, et pärimine on rikastumine ja võrdne kingi saamisega. 2014. aastal tegi aga Riigikohus põneva otsuse (12.02.2014 lahend asjas 3-3-1-97-13), mille järgi on pärimine õigusjärglus, mille käigus lähevad pärijale üle ka kõik asjaga seotud õigused ning kohustused. Kuna see on põhimõtteliselt pärimise definitsioon, on muidugi tore, et selles osas lõpuks selgus majja sai. Seega möönis kohus, et kui seadus pole öeldud teisiti, läheb ka pärandi soetamismaksumus pärijale üle.

Mõeldud, tehtud ja selline säte tulumaksuseadusesse ka kirja sai. Muidugi tekitas see kiire vastureaktsiooni, kui Eesti Maksumaksjate Liit kaebas õiguskantslerile, et selle sättega kehtestati varjatud kujul pärandimaks.

Pildiotsingu not fair gif tulemus

Õiguskantsler aga leidis, et kõik on okidoki, sest seadusandja “on toiminud kooskõlas talle põhiseadusega antud volitustega kujundada maksusüsteem oma äranägemisel”. Pärijatel tekib maksukohustus alles siis, kui vara müüma hakatakse, s.t ei saa tekkida olukorda, kus inimene peab maksu tasumiseks pärandi maha müüma.

Samuti ei leidnud õiguskantsler ebavõrdset kohtlemist, sest sama liiki ja sarnastel asjaoludel vara müümisest kasu saanud inimesi maksustatakse samamoodi. Muuhulgas kui isik vara müüb, saavad nad kõik soetamismaksumusena maha arvata vaid enda tehtud kulud (hoolimata sellest, kas see on saadud pärandina või ei).

Minu meelest see arvamus ei võta päris arvesse seda, et pärandi saajana ei alga sinu suhe varaga sellest hetkest, kui sa selle pärid, vaid sa astud rolli, milles pärandaja ise varaga oli. Samas jättes kõrvale selle, kas jokk on jokk, võiks küsida, kui suurt tähtsust sellel lõpuks üldse on. Peamine kahju on see pärija jaoks siis, kui ta päritud portfelli tõesti kohe maha tahab müüa.

Esiteks kui investor on oma portfelli kokku ostnud väga pika aja jooksul, võib pärimise hetkeks esialgne soetusmaksumus portfelli lõpphinnast niikuinii üsna väikse osa moodustada. S.t pärija “kaotatav” mahaarvamine polekski eriline võit. Näiteks Tallinna Kaubamaja aktsia on viimase kümne aasta jooksul kriisi põhjast saadik oma hinna kuuekordistanud. Juba praegu annaks toonase soetusväärtuse mahaarvestamise võimalus tegelikult päris väikse võidu.

Teiseks võiks (eeldatavasti kõrges eas vanadussurma surnud) investor olnud oma portfelli korraldanud juba selliseks, et see toodab regulaarset passiivset sissetulekut. Kui portfell hästi töötab, siis miks peaks pärija selle üldse kiirelt maha müüma. Ma eeldan, et kui pärija majandab portfelli edasi investeerimiskonto kaudu, saab ta samuti tulumaksu maksmist edasi lükata (mingit praktikat või seisukohti ma sellel teemal küll ei leidnud).

Kokkuvõttes tundub selline regulatsioon küll põhimõtteliselt ebaõiglane, aga ma ei näe, et seal praktikas lõpuks nii suurt vahet oleks, et see investeerimise kuidagi mõttetuks peaks tegema. 

 

Kooselu ja abielu vormide tähtsus investeerimises ning mammutseletus minu lemmik-abieluvararežiimi kohta

Paarisuhtes kerkib vältimatult üles erinevaid rahalisi erimeelsusi ning väärtuste konflikte. Seda enam tuleb neid mängu investeerides, kui paari riskitaluvus, säästmisvajadus või -võimekus on erinevad. Ma ei hakka lahkama seda, kas ja kuidas toime tulla olukorraga, kus paari suhtumine rahasse on täiesti erinev. Muidugi on suhteharmoonia eelduseks see, kui väärtused suurel määral siiski kokku lähevad, kuid ka ideaalilähedases harmoonias võib teise poole inspireeriva säästlikkuse ja irriteeriva kitsiduse vahel olla vaid üks samm.

Hetkel tahan rääkida aga n-ö puhttehnilisest poolest, kuidas paarielu erinevad vormid omavahelisi varaküsimusi ja täpselt investeerimist üldse mõjutavad ning mida peaks koos- ja abielus olevad paarid silmas pidama.

Kooselu, abielu ja investeerimine.png

Puhttehniliselt jagunevad enamik kahe inimese vahelisi majandus-romantilisi liite kooseludeks ja abieludeks. Kooselud omakorda võivad olla registreeritud või registreerimata. Abielus võib valida varasuheteks ühisvara, lahusvara või vara juurdekasvu tasaarvestuse, lisaks saab abielus alati sõlmida abieluvaralepingu.

1. Kooselu

1.1. Registreerimata kooselu

Tähendus

See tähendab, et paar elab küll koos ja/või toimetab ühise perena, aga abiellunud või kooselu registreerinud pole.

Mida rahaasjades silmas pidada

Millegipärast peavad paljud kooselu palju lihtsamaks elukorralduseks, kui abielu, aga võttes pere kui majandusüksust, on poolte õigused ja tagatised abielu puhul hoopis täpsemalt paigas. Kirjutasin mõni aeg tagasi kõigest sellest, mille paar võiks kooselu alguses omavahel läbi rääkida. Üks olulisemaid punkte loetelus on see, et ära eelda, sest parem on pidada ebamugavaid vestlusi kui neelata alla ebamugavaid üllatusi. Julgeksin lausa küüniliselt lisada, et kui eeldad, eelda halvimat või vähemasti arvesta kainemõistuslikult ka selle variandiga. 

Näiteks on Eestis ühe rahvaloenduse järgi hoopis rohkem naisi vabaabielus, kui mehi ja ma kardan, et vähemalt osa neist on eelduste kütkeis heteronaised. Ükskõik mis nimega asju nimetada, on (vaba) kooselu ikkagi suhteliselt reguleerimata valdkond ning rahaasjades võiks eeldada, et mõlema poole vara arvestatakse ikka suhteliselt eraldiseisvana.

See tähendab, et üks pool võib küll ette kujutada, et nad remondivad teisele poolele kuuluvat eluaset ühiseks koduks või panustavad tema investeerimisportfelli ühise tuleviku nimel, aga kui suhe ühel hetkel läbi saab, on oma panuse tagasinõudmine väga raske, kui mitte võimatu. Parem selliseid nõudmisi ja vaidlusi siis eos vältida.

Muidugi – sellise inimesega ei tasu koos ollagi, kelle motiivides või auväärsuses sa kindel ei saa olla, aga elus võib igasuguseid asju juhtuda ning ka ilusaim muinasjutt võib pöörduda väga inetuks tüliks. Kuni paarilised on kahekesi, tugevad, terved ning armunud, tundub mingite varaküsimustega tegelemine ilmselt tarbetu romantika surm.

Samas võib üks pool kasvõi jääpurikaga pähe saada ning ära surra ja lihtsalt elukaaslane on sellises olukorras üsna kaitsetu. Abikaasa on näiteks õigustatud pärimisele seaduse järgi, aga kooselu puhul tuleks selleks eraldi testament teha. Kui paljud teist teavad paare, kes ei ole (veel) abiellunud, aga on teinud vastastikuse testamendi? Ilmselt kas üldse mitte või mõnda üksikut erandit.

Millele selle pika jutu lõpuks siis ometi tähelepanu pöörata? Peamiselt tulekski arvestada sellega, et mõlema poole panus võrdselt püsivates väärtustes kajastuks. Millegipärast tundub levinud kooselukorraldus välja nägevat nõnda, et pere naispool maksab kõik “väikesed asjad” nagu söögi, kodutarbed, laste asjad, riided, jalanõud jne, jne, samas kui meespool maksab kõik “tähtsad asjad”, nagu auto, eluaseme arved jmt. Esiteks – need väiksed asjad maksavad enamasti jooksvalt kokku vähemalt sama palju kui mitte kõvasti rohkem, kui need n-ö suuremad kulud. Teiseks ei jää neist pärast äratarbimist mitte mingit mõõdetavat vara järgi.

Seetõttu tuleks suuremad ostud teha ühiselt, kinnisvara kaasomandisse osta (ja rõhutan üle, et kodulaenu kaastaotleja olemine ei tähenda veel kaasomanikuks olemist) või leppida kokku, et kumbki pool omab ja peab üleval isiklikku kinnisvara. Vähemalt ühise kodu osas võiks koostada ka vastastikuse testamendi. Investeerimisel on lihtsaim pidada kahte portfelli, kuhu kordamööda vahendeid suunata. 

1.2. Kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu

Tähendus

Paar on sõlminud notariaalse kooselulepingu.

Mida rahaasjades silmas pidada

Kooselulepingu sõlmimisel peavad paarilised valima varasuhte samamoodi nagu abielludeski – kas varaühisuse, varalahususe või vara juurdekasvu tasaarvestuse. Nende liikide kohta loe altpoolt.

2. Abielu

Jättes nüüd tarbetu sentimentaalsuse kõrvale, on abielu lisaks surematutele tõotustele ka väga praktiline lahendus, mis on ennekõike mõeldud kaitsma poolte ning nende laste õigusi ja huve. Nagu varem öeldud, valitakse abiellumisel kolme abieluvararežiimi seast, mis hakkavad kehtima abiellumisest alates.

pole see nii crazy midagi

Toon eraldi välja, et erinevalt levinud eksiarvamusest ei mõjuta abiellumine kuidagi paari varasema vara kuuluvust. Ühisvara valides ei muutu ühisvaraks nt mõlema korterid või investeerimisportfellid, samuti ei muutu ühisvaraks ühegi režiimi puhul abielu kestel saadud pärandused, kingid ja abielu eelse vara müügist saadud raha (nt kui müüa oma varasem korter ja selle arvelt maksta ühise eluaseme soetamisse).

Eelnimetatud asjad on ja jäävad lahusvaraks (isegi kui valitud pole varalahusust) ning kui abielu peaks lõppema, saab need endale välja nõuda. Võimalusel võiks selle vara siiski ühiselt soetatust eraldi fikseerida (nt jätta “eelmise elu” investeerimiskonto oma elu elama), et võimaliku lahkumineku korral seda lihtsam eristada oleks.

Mis puudutab abikaasade pärimisõigust, ei mõjuta valitud abieluvararežiim seda toimimispõhimõtete osas kuidagi. Abikaasal on õigus teise poole pärandile seaduse järgi, mis laste puudumisel on kogu vara ning laste olemasolu korral proportsionaalne osa lastega, aga mitte vähem kui 1/4 kogu varast. Samuti on abikaasal õigus nõuda isiklikku kasutusõigust ühisele kodule.

2.1. Ühisvara

Tähendus

Abiellumisest alates soetatud varad ja ka kohustused on mõlema poole oma, igavesest ajast lahutuseni, aamen. See tähendab, et hoolimata sellest, kes ja kuidas midagi ostab, on mõlemad selle omanikud. Abikaasad võivad ühisvaraga tehinguid teha ainult üksteise nõusolekul, ehkki nõusolekut vaikimisi eeldatakse (aga teatud juhtudel võib abikaasa keelduda seda andmast). Samuti vastutavad mõlemad võlgade ning laenude eest ning perekonna vajaduste jaoks võetud kohustuse katteks võib minna ka abikaasa lahusvara.

Tegemist on kõige vastutusrikkama vararežiimiga, kus pooled on tõesti seotud nii heas kui halvas ning vastutavad üksteise eest naha ja karvadega. Millegipärast on see vaikimisi valik kõigil abiellujatel ning kehtib automaatselt kõigile neile, kes abiellusid enne teiste režiimide kehtestamist (2010. aasta juulit).

Mida rahaasjades silmas pidada

Ühisvaras nt aktsiate soetamisel pole vahet, kes ja mis kontole neid soetab, sest ühisvaraks muutub see niikuinii. Ennekõike tasub tähelepanelik olla võetavate kohustuse osas ning pidevalt sellel teemal ka suhelda, mis kohustusi kumbki endale – ehk mõlemale – võtab. Kui ikka selgub, et teine pool pole rahaasjades võimekas ega usaldusväärne, tasub kaaluda abieluvararežiimi muutmist. Äärmuslikke näiteid tuues pole ilmselt meeldiv avastada, et kuni üks pool tegeles mõistliku ning tasakaalustatud portfelli kokkupanekuga, on teine pool võtnud püramiidskeemis osalemiseks kiirlaene.

2.2. Varalahusus

Tähendus

Põhimõtteliselt käsitletakse paarilisi rahalises mõttes nii, nagu nad ei oleks omavahel abielus. Tsiteerides eesti popmuusikat, kõik mis sa teed, teed iseendale ja mõlema varad ning võlad on ainult nende enda mure. See küll ei takista pooli näiteks kinnisvara jmt väärtuslikku kaasomandisse ostma, nagu kooseluski.

Mida rahaasjades silmas pidada

Põhimõtteliselt kõike sama, mis lihtsalt kooselu puhul (vt ütlevalt), ehk tuleks vaadata, et püsivaid väärtusi soetataks õiglaselt mõlema abikaasa nimele.

2.3. Vara juurdekasvu tasaarvestus

Tähendus

Jätsin selle vormi meelega viimaseks, sest sellest ei tundu eriti keegi aru saavat. Naljatlemisi öeldakse, et see vorm on ainult selleks puhuks, kui kaks juristi omavahel abielluvad. Minule – juristina 😀 – tundub see samas kõige tervemõistuslikum vorm üldse, mida kaks tervet ja isemajandavat inimest omale valida saaks.

Põhimõtteliselt tähendab see vorm, et mõlemad pooled on abielu jooksul soetatud vara ja kohustuste ainuomanikud, aga abielu lõppedes arvestatakse välja, kui palju kummagi poole vara abielu kestel suurenenud on ning “võitja” peab poole enda võidust teisele välja maksma. Põhimõtteliselt ühendatakse varalahususe ja ühisvara parimad omadused, ehk mõlemal poolel on ühtepidi varalahusest tulenev iseseisvus (ja samas kaitse teise poole võlgade eest) ning teisalt kindlustunne, et majanduslikult nõrgem pool ei saa lahutuse korral ebaõiglaselt koheldud.

Võib ju ebavõrdsus sisse tulla kasvõi sellest, kumb pool lastega kodus on, ehk abielu kestel vara kasvatamine pole tingimata seoses kummagi poole “tublidusega”. Lisaks on nõrgema poole kodu puutumatus tagatud sellega, et abielu kestel võib ühist eluaset juriidilisest omanikust hoolimata käsutada ainult kokkuleppel.

Kuna tegemist on lihtsurelikele päris keerulise konstruktsiooniga, selgitan natuke põhimõisteid.

  • Põhivara on n-ö baas, millelt hakatakse arvutama abielu kestel toimunud varade suurenemist. Põhivara hulka kuulub kogu abiellumise hetkel abikaasale kuuluv vara, aga ka abielu kestel saadud kingid ja pärandused, samuti abielule eelnenud õiguste alusel omandatud vara. See tähendab, et nt abielludes omatud aktsiate või üürikorteri tootlus arvestatakse samuti baasiks, ehk kui üks pool investeerib oma põhivara nii, et see vahepeal “iseenesest” kasvab, ei pea ta seda kasvu hiljem teisele poolele hüvitama.
  • Soetisvara on see osa, mille võrra on abielu kestel vara suurendatud – näiteks abielu käigus ostetud kinnisvara, väärtpaberid või rajatud ettevõtted, samuti neilt saadud tootlus.

Tasaarvestamisel arvutatakse välja mõlema poole abielu kestel tekkinud soetisvara ja jõukam pool peab oma “võidust” pool teisele maksma. Sealjuures kui üks pool on oma vara ära raisanud või end sootuks võlgadesse mässinud, ei pea teine pool seda hüvitama ja põhivara loetakse igal juhul nulliks. Kui üks abikaasa on enne lahutust oma osa pahatahtlikult väiksemaks kinkinud, raisanud vms, võetakse seda ka tasaarvestamisel arvesse.

  • Kui A soetisvara on 10 000 eurot ja B soetisvara 20 000 eurot, peab B A-le maksma 5000 eurot – mõlemal poolel on lõpuks 15 000 eurot. 
  • Kui A soetisvara on 10 000 eurot ja B on võlgades 5000 eurot, arvestatakse B soetisvara nulliks ja A peab B-le maksma 5000 eurot – antud juhul on A-l lõpuks 5000 eurot ja B-l 0 eurot. 

Ilmselt võib tekkida küsimus, et kui lõpuks poolte abielu kestel hangitud vara pooleks lüüakse, siis mis selle plussid ühisvara ees üldse on? 

  • Vara lüüakse pooleks küll, aga hüvitis tuleb maksta rahas, mitte tegeleda reaalsete varade jagamisega. Ühisvara jagamisel võib vaidlus tekkida juba sellest, et üks pool ei ole nõus või hoopistükis nõuab mingi omandi müümist. Olenevalt omandist ja olukorrast võib see kaasa tuua tüli või suisa varalist kahju. Rahas väljamaksmisel saab rohkem vara soetanud pool ise valida, mida ja kuidas raha kokkusaamiseks teeb.
  • Rahalise väljamakse võib kohus ka pikema aja peale jaotada, kui korraga väljamaksmine pole majanduslikult otstarbekas (siia alla võib kuuluda nt aktsiaportfelli mahamüümine).
  • Kui mõlemad pooled abielu kestel oma vara suurendavad, on lõpptulemuse vahe ühisvaraga tõesti väiksem. Samas on pooled erinevalt ühisvararežiimist suhteliselt kaistud teise poole võlgade ja raiskamise eest.
  • Eelnev ei mängi rolli isegi ainult lahutuse puhul, vaid juba abielu kestel, kui vähemalt ühe poole vara on võlgade tekkimisel kaitstud. Elus võib igasuguseid asju ette tulla meil kõigil ja kui üks abikaasa kavõi mõne kuluka sõltuvuse küüsi satub, ei saa täitur seepeale kogu abikaasade vara ära võtta.
  • Eriti oluline on iseseisvus tehingutes ja samas riski eest kaitsmine kindlasti investoritel ning ettevõtjatel. Sealjuures kaitstakse riski eest nii ennast kui abikaasat. 

Mida rahaasjades silmas pidada

Kuna vara kuulumist abikaasa põhivara hulka tuleb tõendada, tasub hoolt kanda, et omandi kohta on olemas dokumentatsioon ja vara on võimalik mõistlikult eristada. Näiteks võib olla mõistlik abiellumise eelne portfell eraldada abielu ajal tehtavatest investeeringutest.

3. Abieluvaraleping

Pärast abielu sõlmimist on võimalik varasuhte eelistust igal ajal muuta, kuid siis saab seda teha üksnes notariaalse abieluvaralepinguga ning uus varasuhe hakkab kehtima lepingu sõlmimisest (mitte tagasiulatuvalt). Samuti saab abieluvaralepinguga määrata kindlaks konkreetsete asjade kuuluvuse, määrata ühe abikaasa ühisvara valitsejaks või anda õiguse teatud liiki tehinguid teha ilma teise poole nõusolekuta (nt ettevõtluses vajalikud tehingud).


Ühede mu heade sõprade pulmas ütles paaripanija ilusti, et ta on juba üle kümne aasta abielus ning tal on sellel ajal olnud seitse naist. Pärast kandvat pausi ta lisas, et kõik need seitse on see tema üks ja ainus abikaasa. Enamik pereloojaid on kooselu või abielu alustamise hetkeks ise vähem aega ilmas elanud, kui kauaks nad lubavad kallimaga kokku jääda. Üksi inimene ei suuda seda aega ning tulevikku reaalselt hoomata. Sageli ei teata päris täpselt isegi seda, kes sa ise oled, rääkimata oma partneri lõplikust tundmisest. 

Kiretu statistika näitab, et Eesti on Euroopas abielulahutuste tipus. Samuti troonib Eesti Euroopa tipus üksikvanemate osakaalu poolest. Tahtmata kõlada nagu mõni maailmalõpukuulutajast küünik, aga kaine mõistus tasub enese sidumisel tagataskus hoida, sest lisaks hingelisele sidemele tekib paratamatult ka majanduslik seotus. Kui koos elamine sujub hästi, ei oma konkreetne režiim või võetud ettevaatusabinõud mingit tähtsust. Mõistlik inimene saab ka aru, et see pole märk usaldamatusest selles hetkes, vaid ratsionaalne arusaam, et elu ongi ebakindel. 

Üürilepingu nõuanded

Üürikinnisvaraga mässamine on üks vähempassiivsetest investeerimisvormidest, mis omandiusku eestlastele täitsa arusaadava rahapaigutusmudelina tundub. Sageli ei pea üürimaailma sukeldumiseks omale korterit soetamagi, vaid kinnisvara satub kätte näiteks pärimise teel. Kui oled korra surnud vanaonu korterisse edeva marmorimitatsiooniga linoleumi maha rullinud ja timmitavad erivärvilised LED-ribad voodi kohale installinud, võid uhkusega Tinderi profiilile lisada märke:

kinnisvaraarendaja // kinnisvarainvestor // entrepreneurial prodigy

Olen oma täiskasvanuelu jooksul (kui tudengi-pool-lapsepõlve nii nimetada saab) seigelnud läbi enam kui tosinalt üüripinnalt, samas olnud ise ka vereimejast üürileandja rollis ning ennemuistsest ajast saadik üüriteemadel koolitusi andnud. Selle käigus on mulle silma jäänud päris palju üürilepingu küsimusi, mis mõlemale poolele kuidagi segaseks kipuvad jääma. Kuna mulle hiljuti jälle ühest Facebooki üürigrupist mingi tuline (ja tulutu) vaidlus ette jäi, võtsin kätte ja viskasin peamised punktid kiireks postituseks kokku.

Mis värk selle maakleritasuga siis ikka on? 

Iga paari nädala tagant laskub mõnes üürigrupis pilve pealt tõde kuulutama järgmine prohvet, kes hoogsate hüüumärkide ja maitseka koguse caps lockiga purskab kuuldavale raevuka tiraadi, kuidas seaduse järgi ei pea üürnik maaklerile maksma, ärge laske ennast petta, võitleme viimse veretilgani, ükskord me võidame niikuinii, ükskord prahvatab vimm jnejne. Lõppu veel soe soovitus kutsuda politsei või seista oma õiguste eest. Laskumata diskussiooni maakleriteenuse vajalikkusest (kuigi ma khm-khm, pole veel elus pidanud korterit maaklerilt üürima ega tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks üürileandmisel maakleri abi vajanud), jätab see ikkagi tegelikust olukorrast veidi vildaka pildi.

Jah, võlaõigusseaduse järgi maksab maakleriteenuse eest reeglina teenuse tellija. Ei, kuskil pole sõnaselgelt kirjas lauset, et “üürnik ei pea maaklerile maksma”. Reeglist võib kokku leppida ka erinevalt, ehk põhimõtteliselt kui kinnisvarakuulutuses on selgelt kirjas, et maakleritasu maksab üürnik, on kuulutusele reageerija selle tingimusega juba ise nõustunud (ehkki kaubelda võib ju üritada). Kui maakler pole taibanud seda kolme sõna isegi kuulutusse panna, siis otsest alust maakleritasu nõudma hakkamiseks pole, aga praktikas võetakse selle jutu peale ilmselt lihtsalt järgmine kandidaat. Kokkuvõttes on maakleritasu rohkem kõlbluse ja aumehelikkuse küsimus, aga ei midagi kriminaalset, mille peale päriselt politseid kutsuda saaks.

Aga omaniku poolt küsitav lepingutasu? 

Teate ju küll neid “otse omanikult” kortereid, kus maaklerit küll vahel pole, aga lepingutasu ca kuu üüri ulatuses küsitakse ikka. Mõnel juhul pannakse maaklerit etendama hoopis näiteks elukaaslane või pereliige. Taas – tegemist on pigem moraalse küsimusega ja midagi keelatut selles pole.

Samas ma näen, et lepingutasu võib teatud tingimustes olla täiesti mõistlik viis sõeluda välja pikaajaliste plaanidega üürnik, kui üür selle võrra näiteks nõksu madalam on. Lihtsalt sel juhul peaks ka üürniku kaitseks lepingus olema mingi säte, et kui üürileandja ebamõistlikult vara lepingut lõpetada soovib (nt isiklikel põhjustel, mitte üürniku lagastamise tõttu), saaks üürnik proportsionaalse osa lepingutasust tagasi.

Mida lepingu sõlmimisel tähele panna

Üürilepingute peamine regulatsioon on kirjas võlaõigusseaduse üürilepingu osas. Mitte mingit mõtet pole seda lepingusse ümber kopeerida, isegi kui kiusatus tähtsana kõlavaid lauseid hästi palju kokku lükata on suur. Üleüldse on enamik üldküsimusi seaduses reguleeritud ja vaat et kõige olulisem lause selles osas peitub paragrahvis 275:

Eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

See tähendab, et kõik seadusest rangemaks või üürileandja kasuks krutitud tingimused õiguslikult ei päde. Näiteks kui üürileandja kirjutab lepingusse sisse enda õiguse leping suvalisel hetkel 2-nädalase etteteatamisega üles öelda, see ilmselt kohtus vett ei pea. Kui üürnikule see õigus antakse (üürniku kasuks kõrvale kaldudes), on tingimus aga kehtiv.

Ma möönan, et enamik üürnikke sellest sättest samuti ei tea ja seetõttu võib üürniku õigusteadmatusele panustades igasuguste selliste tingimuste lepingusse kirjutamine isegi läbi minna. Samas ma ise üürnikuna enamasti lepingu üldsätete läbitöötamisele ülearust vaimujõudu isegi ei rakendanud, sest ma teadsin, et seaduses on peamine raamistik paigas niikuinii. Soovitan ka kõigil üürileandjatel enne lepingu koostamist üldregulatsioon endale siiski selgeks teha.

Veel mõned tähelepanekud: 

  • Üürileandja peaks lepingu eesmärgi ja üürileantava pinna enda jaoks läbi mõtlema. Näiteks on üürileandja enda elamisest väljaüüritav tuba üürniku jaoks väiksema kaitsega, sest kaitstakse ka üürileandja kodu puutumatust. Samuti on kohalduva õiguse mõttes oluline lepingu tegelik eesmärk, mitte nt pinna kasutusvorm. Nt kui äripinnana registreeritud pinda üüritakse välja korterina, on üürnikul ikka eluruumi üürilepingu kaitse. Kõige olulisem, et mõlemad pooled tehingu eesmärgist ikka ühtemoodi aru saavad. Samas kui keegi üürib korterit kontoriks (ja mõlemad pooled taas sellest eesmärgist täiesti teadlikud on), ei saa üürnik poole lepingu pealt omale eluruumi üürniku kaitset lihtsalt seetõttu, et ta sinna end täie kohaga elama sättis.
  • Kõrvalkulude eest peab üürnik maksma ainult juhul, kui need on lepingus loetletud. Samuti ei pruugi piisata üldisest lausest “üürnik tasub kõik kommunaalkulud”, vaid loetleda tuleks kõik liigid eraldi (vesi, gaas jne). Loetellu saab panna ainult neid kulusid, mis on seotud asja kasutamisega. Nt trepikoja koristust “tarbib” üürnik küll, aga remondifondi pigem mitte.
  • Tagatisraha osas nägin just ühes grupis poleemikat, kus keegi oli üles leidnud selle sätte, mille järgi peab üürileandja tagatisraha hoiustama vähemalt kohaliku keskmise intressiga ning saadud intressi tagatisrahale juurde arvestama. Esiteks ei leidnud ma isegi ühtegi hoiust, kuhu paarisadat eurot niimoodi hoiule panna, et seda seal vajadusel iga hetk kätte saaks. Tagatipuks oli isegi väga suurte summade puhul aastane intress umbes 0,01%. Mulle tundub, et tegemist on surnult sündinud sättega, millel päris elus rakendust ega mõtet pole. Samuti pole mõtet kahtlustada, et tegemist on järjekordse kohaga, kus vereimejatest üürileandjad kaitsetuid lihtsurelikke koorivad.

Aga mis seal lepingus siis kirjas võiks olla?

Kirjas võiks olla kõik reaalset igapäevast suhtlust ja korraldust puudutavad küsimused, mis seonduvad konkreetsete inimeste ning konkreetse pinnaga.

  • Kuidas toimub omavaheline suhtlus – milliste kontaktide kaudu, kuidas teatatakse näidud, mis kuupäevaks, kas omanikul on õigus pinda külastada ja mis tingimustel (a’la üürniku kokkulepitud e-mailiaadressile külastusest kolm päeva ette teatades). Mis aja jooksul pärast e-maili saatmist võivad pooled eeldada, et teine pool on kirja näinud (nt et e-mail loetakse kättesaaduks 48h pärast saatmist).
  • Üleandmis-vastuvõtuakti võiks kirja saada pinna olukorra kirjeldus, sh kõik võimalikud puudused, olulisemad mööbliesemed. Paha ei teeks ka piltide lisamine.
  • Lepingus võiks olla selgesõnaliselt kirjas, et korter tagastatakse põhjalikult koristatuna ning milline on koristustasu, kui üürileandja puhastamise kuskilt tellima peab.
  • Kas üürnik peab mingeid pinnaga seonduvaid kohustusi täitma – nt kõnnitee puhastamine maja eest, trepikoja pesemine graafiku alusel jne. Kunagi suutsin üle aasta ühes majas naabrite vimma koguda, sest ei osalenud trepikoja koristamises, ega teadnud üleüldse, kuidas see majas korraldatud on.

Lõpetuseks võiks üürileandja ise oma lepingupõhja päriselt otsast lõpuni mõttega läbi lugeda ja siis natuke seedida, kas kõik vajalik ikka kirja sai. Kunagi tuli ühele mu üürileandjale täieliku üllatusena, et lepingu järgi tuleb üüri maksta jooksva kuu eest, mitte tuleva kuu eest ette. Sealjuures ei näinud ta mingit põhjuslikku seost enda koostatud lepingu ja minu käitumise vahel ning meie suhe lõppes väga kiirelt suure ebameeldiva tüliga. Muidugi pole lepinguga kõiki ebameeldivusi ennetada võimalik, aga vähemalt võiks üritada neid endale mitte juurde tekitada.

Annetused ja tulumaks

Täna lõi lisaks ootamatule lumesajule meedias laineid väikese vähihaige Annabeli lugu, kelle ravi jätkamiseks koguti põhimõtteliselt ühe päevaga annetusi üle 200 000 euro. Panin minagi oma panuse teele ning teen seda erinevate eesmärkide nimel suhteliselt regulaarselt. Riik soodustab (regulaarset) annetamist selle kaudu, et annetused on (teatud piirini) tulumaksuvabad, aga paljud inimesed jäävad annetuste pealt tulumaksu tagastusest sageli ilma. Muidugi saab deklareerida vaid isikuga seostatavaid annetusi, s.o peamiselt pangaülekandeid. Taarapunktis tšeki saamise asemel rohelise annetusnupu vajutamine või vahetusrahana saadud müntide loomade varjupaiga annetustopsi laskmist keegi ilmselgelt kontrollida ei saa.

Märkasin isegi talvel deklaratsiooni täites, et automaatselt on deklaratsioonile ilmunud vaid mõned üksikud ülekanded. Huvi pärast ja mälu kontrollimiseks kammisin oma konto viimase aasta väljavõtte paari märksõna abil läbi ning leidsin terve portsu annetusi, mis mingil põhjusel deklaratsioonile jõudnud polnud. Sellisel juhul soovitab maksuamet annetuse saajaga ühendust võtta, et too andmed maksuametile edastaks. Samas iga väikese annetuse puhul aga ei viitsi ega söandagi inimesed kuskile pöörduma hakata. Kui neid annetusi aasta jooksul aga sadades eurodes koguneb, on vahe päris tuntav.

Keegi küll ei anneta selle mõttega, et ohsapoiss, pärast saab selle eest tulumaksu tagasi, aga päris meeldiv boonus on selline tagasimakse küll. Omamoodi annab see ka aastase vahekokkuvõtte tehtud “ühiskondlikest investeeringutest”.

Mida heategevusorganisatsioonid ja annetajad siis teha saaks, et heategijad oma iga-aastase motivatsioonisüsti tulumaksutagastuse näol ikka kätte saaks? Peamiselt järgmist:

  • Organisatsioonid peaks üle kontrollima, kas nad on ikka kantud maksuameti tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja.
  • Organisatsioonidel tuleb regulaarselt annetajad deklareerida ning annetuse summa ilmub sel juhul annetaja eeltäidetud tuludeklaratsioonile.
  • Annetaja võiks protsessi lihtsustamiseks märkida ülekande selgitusse ka oma isikukoodi.
  • Organisatsioonid võiks tulumaksu tagastuse võimalusest ja selle saamise võimaldamisest (nt isikukoodi märkimise kohustusega) oma kodulehtedel heategijaid ka teavitada.

Kas ja kuidas aktsiaid kinkida?

Sattusin kunagi Instagramis pildile, kus beebile oli sünni puhul kingitud Disney aktsia. See tekitas huvi uurida, kuidas aktsiate kinkimine praktikas tegelikult käiks ning mis võimalused selleks olemas on. Nagu arvata võis, on suurem valik erinevaid tooteid välja mõeldud teisel pool lompi – paljud USA veebilehed pakuvad võimalust kinkida lapsele, sõbrale või kallimale üks ilusalt vormistatud aktsia. Tegemist on pigem sümboolse kingitusega, mitte tõsiseltvõetava investeerimisvõimalusega, sest kaasnevad kulud on suured. Näiteks Disney aktsia maksab hetkel ca 107 dollarit, ent GiveAshare keskkonnas maksab raamitud ja kaunistatud kinkeaktsia 203 dollarit.

Sammu edasi astub sellest Stockpile keskkond, kus saab aktsiaid osta nii kingituseks kui endale ning eriliseks teeb keskkonna võimalus osta aktsiaid täpselt soovitud summa eest, sh vaid osa aktsiast – näiteks 100-dollarilise “jupi” mõnest 1000+ dollari hinnaklassis üksikaktsiast. Jupi omanikul on õigus proportsionaalsele osa kasumist ning dividendidest. Stockpile’i juhid kinnitavad, et palju ostetakse kinkekaarte just harivate kingitustena ja vanema kooskõlastusel saab ka alaealine nende keskkonnas tehinguid teha – sealjuures on lastele teenustasud väiksemad.

Praegu võivad Stockpile’is kontot luua vaid USA elanikud ning seega on turg vaba, et midagi sarnast ka Eestis pakkuma hakata. Huvi pärast proovisin järgi, et Stockpile’is konto registreerimine, aktsiate ostmine ja kinkimine on tõesti kiire ning lihtne ja teenustasud mõistlikumad kui üksikute kinkeaktsiate puhul. Siiski on tegemist suhteliselt kalli moodusega aktsiaid soetada:

Ostusumma Teenustasu
$10 $3,29
$100 $5,99
$1000 $32,99

Nagu öeldud võib ostuks või kingiks sisestada ükskõik millise soovitud summa kuni 1000 dollarini, ent näha on, et suhteliselt mõistlikuks läheb teenustasu proportsioon alles päris suurte summade puhul.

Eesti õigusruumis on aktsia vabalt võõrandatav, sh kingitav (ÄS § 229 lg 1). Ehkki aktsiaseltsid võivad põhikirjaga ette näha teiste aktsionäride ostueesõiguse aktsiate võõrandamisel teistele isikutele, ei kuulu kinkimine sinna alla, sest tasu sel juhul ei maksta. Praktikas käib aktsiate kinkimine siiski üsna kohmakalt ning üllatuskingitust kellelegi kindlasti teha ei saa. Nimelt käib aktsiate kinkimine makseta väärtpaberikande teel, mille kohta tuleb oma pangas sisse anda korraldus ja kingi saaja peab oma pangas esitama korralduse võtta väärtpaberid vastu. Samuti peavad korraldused peavad sisaldama täpset infot mh väärtpaberi nime, koguse, hinna jmt kohta.

Näiteks LHV netipangas saab makseta väärtpaberikannet vormistada vasakul menüüst alajaotuse alt “Raha kasvatamine” alalehel “Makseta väärtpaberikanne”. Juhul kui kingi saajal veel väärtpaberikontot ei ole, tuleb see enne kingi kättesaamist samuti avada. Lubatud on ka aktsiate kinkimine alaealistele, kuigi näiteks selline konstruktsioon, et otse lapsele kingitakse raha, mille vanem seejärel investeerib, lubatud ei ole. Selles osas soovitatakse kinkijal (näiteks vanavanematel) kanda sihtotstarbeline raha vanema kontole, kes kannab selle lapse investeerimiskontole ja investeerib sealt.

Halb üllatus selle väärtpaberite kinkimise juures on see, et tulumaksu mõttes loetakse kingitud väärtpaberite soetamismaksumus nulliks. See tähendab, et kui need kunagi maha müüa, tuleb tulumaks maksta kogu väärtuse pealt ning kingi tegija tehtud kulu maha arvata ei saa. Sama lugu on ka alaealiste puhul, rääkimata sellest, et vanem ilma kohtu loata väärtpabereid enne lapse täisealiseks saamist müüa niikuinii ei tohi. See muudab kinkimise majanduslikult suhteliselt ebaotstarbekaks käiguks, millest jääb peamiselt alles vaid žesti rõõm. Muidugi võib loota, et kingi saaja seemet nii kaua hoiab ja kasvatab, et kunagi kauges tulevikus on selle soetusmaksumus lõpliku väärtusega köömes. Samas lühemas perspektiivis võib 100% tulumaksukohustus päris pika aja kasvu täiesti ära nullida.

Kokkuvõttes on näiteks gümnaasiumilõpetajale võimalik hariva investeerimiskingitusena väärtpaberid siiski kinkida, aga tasub pidada silmas, et kui saaja need kohe maha müüb, võib sealt maha minna nii suur amps tulumaksu, et ilmselt olnuks mõttekam kinkida raha. Muidugi on näiteks koolilõpetaja puhul tõenäosus, et tema tulumaksuvaba miinimum on n-ö kasutamata ja kingi väärtus mahub müügi ajal sinna alla. Eeldusel, et kingi saaja seda siiski ei tee, tasub pigem kinkida just mõnda pikaajaliseks hoidmiseks mõeldud (dividendi)aktsiat. Vormistuslikult võib anda kingi saajale paber/kaart, kus on makseta väärtpaberikande andmed kirjas, mille alusel ta saab minna panka oma kingitust lunastama.

Ilmselt on majanduslikult mõttekam varianti siiski kinkida hariv raamat ning öelda, et sihtotstarbeline investeerimisseeme saabub pärast raamatu lugemist ja omavahel mõtete vahetamist.