Aprilli kokkuvõte (nii vaimuvaene pealkiri ongi)

20190429_210834_0001302052845.png

Esimese hooga tundus, et aprillis nagu ei toimunudki midagi peale tubli töörabamise. Suvi sai ka selleks aastaks nagu möödaminnes peetud, võib nüüd rahulikult edasi elada. Ja joosta, sest need paar soojemat päeva olid jooksutrennidele küll paras pidur. Tahaks kohe jääkohv näpus kuskil vilus vedeleda ja mitte midagi teha, ehkki juunikuiseks tiimitriatloniks peaks praegu kibedaimad treeningpäevad käima.

Mis ma lisaks tööle ja trennile siis veel tegin? Lugesin näiteks üllatavalt palju raamatuid, sh Nepaali lainel jätkates “Into Thin Air’i” läbi, mis tõestas mulle lõplikult, et ma olen ikka puhas mugavusmatkur ja tippude vallutamiseks peab peast mingi eriline kruvi puudu või üle olema. Polnud mul enne kihku tingimata mägede otsa või teatud kõrgusmeetritele jõuda, aga pärast nende kogemuste lugemist pole seda ammugi.

Käisin pidasin oma alma mater’is ühe päris korralikku eneseületust nõudva seminari maha, aga lõpuks läks üle igasuguste ootuste hästi. Tuleb ennast ikka jooksvalt ebamugavustsoonis hoida, sest see tuleb iga kord meeldiva üllatusena, et hirmul mõttetult suured silmad on. 

Võhandu maratonile või Türi-Tori kiirlaskumisele ma taas ei jõudnud, aga sõitsime kolleegiga nädal varem Võhandu parima osa läbi ja aitas sellestki küll. Mõõdukas koguses on kevadine “veevulinatel” kanuutamine ikka erikuradi mõnus. Ja eriti mõnus, kui see siis lõpuks läbi on ja jälle kuivad püksid-sokid jalga saab.

Lihavõtetesse mahutasin traditsioonilise trenni-, matka- ja sugulaste külastamise laagri Saaremaal. Üldse see hiirekõrvus kuiv kevad on mu kõige-kõige lemmikum aastaaeg, kui sääski pole, suvi on veel täiesti ees ning looduses võib ükskõik kuhu lihsalt astuma hakata, sest džungel pole veel talve järel vohama hakanud.

Traditsioonide hulka lisandus loodetavasti ka Pärnu restoranide nädal, mida külastasin esimest korda ja poolsattumisi meeleolus sain totaalse toiduelamuse. Päris mõnus on nädalavahetuse jalutuskäigu raames ka heast restoranist läbi astuda ning sellises häälestuses saabki enamasti vaid positiivselt üllatuda.

Raharindel  maksin 1000 eurot õppelaenu tagasi ja harvendsin vahelduseks natuke oma portfellipeenart. Samuti ostsin kohalikult turult üht-teist juurde. Olen ühe aktsiaga päris pikalt mudas istunud ja olnud selles klassikalises lõksus, et istun oma vea otsas ja ootan, et hind jõuaks tagasi sellesse punkti, kust ma selle ostsin. Portfelli koguväärtuse mõttes ei oma see ju mingit tähendust, samas oleks võinud ammu selle raha nt kaupsi aktsiasse panna ja reaalselt midagi teenida. Facebookile peaks vist ka lõpuks tuule alla tegema – vähemalt tundub hetkel soodus aeg.

This slideshow requires JavaScript.

Netoväärtuse kosumisega olen see kuu enam kui rahul. Jäin küll nõksuke alla oma optimistliku aastaplaani graafikut, aga tõmbasin eelmise kuuga võrreldes jõuliselt vahet väiksemaks ning sama tempoga jõuaks järgmine kuu taas plaanist ette. Lisaks tiksutasin vaikselt ettevõtte alla sissetulekut, millest lõviosa peaks hakkama laekuma alles järgnevatel kuudel. Hea on näha, kui süstemaatiline pusimine lõpuks vilja kandma hakkab.

Ja kõige lõpetuseks sai mu blogi alles või juba märkamatult 2-aastaseks! Juhhei!

Säästukuu kokkuvõte

20190228_221248_00012125964044.png

Aasta lühim kuu ja säästukuu on mööda vuhisenud ning vaatamata aktiivsele ringitraavimisele suutsime sendipealt pere-eelarve piiresse jääda ning napilt-napilt venitasin ennast ka kuu alguses valmis visandatud netoväärtuse eesmärgi kõverasse.

Mingit suurejoonelist säästueksperimenti mul plaanis polnud, sest elu tahtis elamist ja imelik oleks ka mingi kangelassäästlikkuse nimel kuu aega kunstlikult vähem kulutada. Lisaks jaanuari lõpetanud ning veebruari alustanud Küprose suvesoojasutsakale tegime kaks minitrippi kodumail, Maitsev Tartu tahtis mekkimist, lisaks eksisime mööblipoodi ning kõige tipuks oli just nüüd vaja ära teha kolmekohalise arvenumbriga koeratoidutellimus.

Kõigest eelnevast hoolimata pigistasime end nende kuludega tavapärase majapidamisraha piiridesse. Eks tavapärasest mitu päeva lühem kuu aitas muidugi kaasa, aga hakkasin juba kuu algusest ka targu võimalikult palju ise süüa tegema ja tööle ka igal võimalusel toitu kaasa võtma. Tahame me seda tunnistada või ei, on toit ikka väga selge kokkuhoiukoht.

Õnneks tabas mind kevade lähenemisega niikuinii isu vana hea (ja soodsa) hautise järgi – ikka sellise, kus on virnade viisi kapsast, hernest, kaalikat, porgandit jne. Tootsin seda vaheapeal ikka tööstuslikes kogustes. Samuti kolis sidruni-ingverijook igapäevaselt hommikusöögilauale ning pea igapäevamenüüs on olnud ka greip ja nuikapsas. Mõned siin turgutavad ennast süüta neitsi verega, aga aitab ka selline toidulaud päris hästi terve ja tugevana hoida – haigused on sel talvel veel (ptüi, ptüi, ptüi) pika kaarega mööda käinud.

Esimest korda laekusid intressid LHV võlakirjadelt, samuti saputas kukrunurka Equinor. Kui eelmine aasta suutsin end säästukuul hoopis vaesemaks elada, kasvas netoväärtus seekord täitsa viisakas tempos.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmine kuu ootab ees Nepaal, aga laekuv tulumaksutagastus peaks aitama natuke reisi tekitatavat auku minimeerida. Näe, olen mina ka üks neist, kes riigi kotti hoiule jäetud raha kohe kättesaamisel mutiurgu loobib. 😀

Kukkus nüüd natuke selline mis-ma-eile-sõin tüüpi postitus välja, aga eks see ennekõike kursilpüsimise vahelepõikena tehtud saab. Põhimõtteliselt võib iga kuu rääkida seda elu-juhtus-yada-yada hala, aga see on ju ainult rõõm, kui elu pidevalt juhtub. Omaette rõõm, kui seda võrdlemisi mõõdukalt teha õnnestub.

Igatahes olge tublid, üritage märtsis siis valimistrallist taastuda, vastlakuklitega piiri pidada ning mina üritan end mäe otsast mitte kogemata vigaseks kukkuda.

Detsembri pauk juba unustatud, ehk jaanuaris uue hooga

20190131_101624_00011860845323.png

Hüva tormi(li)st jaanuari lõppu, kulla lugejad! Olen endiselt vanamoeline ja jätkan kuukokkuvõtete tegemist, sest enda jaoks tõmban iga kuu lõpus otsad kokku ju niikuinii. Tormiliseks võib vist küll nimetada ainult väärtpaberiturul toimuvat, sest muidu on terve kuu valitsenud hämmastavalt stabiilne (ja külm!) talveilm, mis jääb veel ilmselt pikalt meelde, kui üks õige eestimaa tali.

Esimest jaanuari alustasin hoogsalt elu esimeste autojamadega ning jõudsin juba mõelda, et nonii, nüüd see 13-aastane igiliikur mulle häda ja arveid tootma hakkab. Õnneks oli tegemist kerge (aga hääleka) ehmatusega ning rahakoti õnneks andis rike endast märku maal vanemate juures, kus külakogukonnas palju asju teene teene vastu lahendatakse.

Lõpuks kohalik remondimees mult raha vastu võtma ei nõustunudki, aga minu truu neljarattaline nurrub taas. Kui kedagi huvitab, oli alles suvel vahetatud käsipiduri vedru pooleks murdunud, aga kaasnev hääl oli vähemalt selline nagu sureks 100 zombihobust parajasti kolmandat ringi mingit piinarikast surma.

Autoseikluste kõrval sattusin üsna eksprompt ettevõtlike naiste ette rääkima töö- ja eraelu tasakaalu võimalikkusest tehnoloogiasektoris. Ei teagi, kas lühike ettevalmistamisaeg oli kasuks või kahjuks, aga tehtud see sai ning pärast toredate inimestega juttu ajada ka.

Kolleegi kommentaar: “Kõik läks ju hästi. Nutma ei hakanud, vait ei jäänud…”
Mina: “…kordagi.” 😀

Lisaks mahtusid kuusse talvepäevad ja sTARTUp Day möll – neist viimane oli tööasjus külastades palju vähem eredaid elamusi pakkuv, kui möödunud korral, kui sealt vahutavate muljetega koju kirjutama laekusin. Seekord jõudsin pärast kolme tihedat (töö)päeva koju, vajusin hernesupi kausiga läpaka taha “Mad Men’i” vaatama ning ei tõusnud sealt enam terve nädalavahetuse.

Lubasingi ju see aasta rohkem molutada ning olen seda ka täitsa teadlikult ja sihilikult teinud. Muidu kipub iga vaba hetk vägisi mööduma mingis “kui ma nüüd kohe oma pika jooksu ära teen, jõuan pärast veel oma kolmekümne kõrvalprojektiga tegeleda ja pigistan vehele täpselt väljadoseeritud kvaliteetaja oma hüljatud abikaasaga” oravarattas.

Nonii, nüüd on kõik need mis-ma-tegin-mida-nägin-ja-mida-hommikuks-sõin heietused üle käidud ja aeg ka portfelli kallale minna. Kes märganud pole, kosusid turud jälle nagu värske pärmi peal ja detsembrikuist pauku poleks nagu vahel olnudki. No vaadake vaid seda netoväärtuse kõverat – päris ilus ju teine:

jaanuar

Viimase nükke tegi veel mu õnnetu Facebooki aktsia, mis just täna pika mõõna järel korraliku kasvu tegi. Pean ütlema, et see on päris meeleolukas emotsiooniost olnud (just emotsioonide proovilepaneku mõttes) – kes ikka elu põnevaks teeb, kui ise ei tee.

Suurele töötamisele ja molutamisele vaatamata olen uue hooga tegelenud ka isikliku ettevõtluse käimalükkamisega ning üsna lühikese ajaga on seal rindel rohkem toimunud, kui varasema aja jooksul kokku. Ei julge päris hõisata, aga tundub, et tuleb põnev aasta.

Selles osas soovitan veel kord konkreetse eesmärgi õnnestumiste ja nurjumiste graafikut pidada. Päris huvitav on tagantjärele jälgida, kuidas laksud käivad mõlemast suunast täiesti vaheldumisi ning ükski teekond ei tundu hetkes sile, sirge ega sihipärane. Seda enam on aasta-paar hiljem avastada, et peaaegu kõik tagasilöögid (aga ka mõned võidud) on üsna pea täiesti meelest läinud. 

Kuidas teil kuu möödus? Kas uuel aastal uue hooga või pigem targu atra seades? 

Detsembri kokkuvõte – pauk käis ära

20181230_230131_0001296019372.png

Väidetavalt peab vana-aasta õhtul saunast lahkuma alasti ja kasutatud vihaga õunapuid vihtlema – siis kasvavad õunad hästi. Ma ei tea, millega ma mida vihtlema peaks, et järgmine aasta ka portfell hästi kasvaks. Netoväärtusele suutsin veel aasta viimasel kuul korraliku paugu ära panna.

Ise alles Rahajuttudele kilkasin, kuidas jõulud rahakotti auku ei söö ning üldse tegeleme me perega terved pühad ainult hingeharimise ning ihusuretamisega. Tuleb välja, et valetasin sama rasvaselt, kui see jäme miinus minu pangakontodel. Vaadake aga ise.

detsember.png
Häbiiii – veebruari minimiinust pole selle kõrval nähagi

Mis siis juhtus ja kuidas minu jõulukinginimekirja saada, küsite? Tegelikult oleks mu kuu päris kõvasti plussis olnud, kui poleks risti jalgu sattunud sellist väikest asja nagu elu unistus. Ja noh siis törts lohakust ka.

Nimelt on mul igiammune unistus Nepaali minna ja juba mõni aeg tagasi otsustasime, et 2019 saab see plaan lõpuks teoks. Otsisime, valisime ja klappisime pileteid nii kaua, et lõpuks kõik numbrid juba silme ees tantsisid. Tantsisid suisa nii hästi, et kui ostmiseks läks, oli piletitele ilmunud vale kuupäev.

Saate aru – ma broneerisin sinnalennu valesse kuusse. Valesse. KUUSSE! Reis pidi toimuma märtsis, aga piletil vaatas mind must-valgel veebruari alguse kuupäev ning tagasilennul ilutses ikka märtsi lõpu kuupäev.

nepal
Nepaal

Ma möönan, et mängisin tükk aega mõttega sinna pooleteiseks kuuks minnagi – seal oleks odavam elada, kui Eestis ja äkki on see kõik üks suur universumi plaan mind eat-pray-love stiilis eneseavastamisretkele suunata. Siis meenutas minu sisemine igav täiskasvanu mulle, et ühest küljest pole sellise asja jaoks puhkusepäevi, küll on mul aga koer, kodulaen ja abikaasa. Nagu arvata oli, vahetasime lõpuks sinnalennupiletid hingehinna eest märtsikuusse ümber.

Kokkuvõttes maksime sõidu eest ilmselt sama palju, kui lihtsurelikud sellise reisi eest välja käivad, aga väga valus õppetund on see igatahes. Ja valus õppetund ka mu õnnetule rahakotile, kes siiamaani looteasendis nuttes nurgas väriseb. Lohutan seda rahakotti siis teadmisega, et rohkem pikki reise ma endale see aasta lihtsalt ajaliselt lubada ei saa ning võin terve suve ja sügise pühendada kokkuhoidlikule elule. 

Portfelli pudenes natuke sissetulekut ka – dividendid Starbucksist, Equinorilt (endine Statoil) ning EXSA ja IVV fondidest. Samas sai portfell ise veel umbes 500-eurose paugu turukõikumistelt, mis samuti kuu miinusele oma jälje jättis. On siin teisedki kurtnud, et kuu jõuluajale sobivalt punases möödus. Kusjuures ma ei pannud seda pauku enne tähelegi, kui nüüd täpsemalt excelit silmitsedes. Äkki ei tasukski nii täpselt vaadata – istuksin siin endiselt õndsas teadmatuses iseenda valesid valikuid süüdistades. Mitte et ma nüüd ka muretsema oleks hakanud – nii see ilmaeluke ju töötab. 

Muidu jooksin detsembri alguses veel aasta viimase poolmaratoni ja käisin kuu lõpus jälle Saaremaal. Nende kahe ettevõtmise vahele mahtus omakorda virnade viisi pühadesegadust – ausalt öeldes hakkaks juba hea meelega jälle täie keskendumisega hoopis tööd tegema. Jaanuaris ootab mind ees uute eesmärkide püstitamine ja vanade revideerimine, omajagu tööd, kuu lõpus väike reis ning loodetavasti vaikselt valgemaks muutuvad õhtud.

Käed püsti, kes telefonis nõulaifib ja seda postitust veel siin vana-aastaõhtul loeb! Kuidas teil kuu läks? 

Novembri kokkuvõte – kui see on kriis…

20181130_094022_00011103242384.png

Novembril on ots peal ja vahepealsed turuelevused on ka sujuvalt kuidagi unustustehõlma ära vajunud. Käisin hiljuti huvi pärast portfellis kiikamas, et kui paljuga ma nüüd miinuses olengi. Esimese ehmatusega võrreldes polnud enam midagi halvemaks läinud ning tänaseks olid seisud veel ilusti kosunudki.

Ma tõesti tahaks siin edasi anda mingeid sügavamaid sisekaemusi või taktikalisi analüüse, aga päris ausalt öeldes olen ma lihtsalt üks igav ja tuim mugavusinvestor ning ülearu portfelliridadel toimuvaga pead ei vaeva. Muidugi kogu portfelliga punases käia mul hetkel ei õnnestunudki. Eks olen piisavalt kaua juba turul olnud ka ja piisavalt pikk maa on tagasi minna. Pole muud öelda, kui vana head Ansipi tsitaati kulutada: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahaksingi.”

Kui eelmine kuu jahusin siin, et ei tea, kas netoväärtust siin edasi kajastada, siis inertsist tegin seda siiski. Enda jaoks löön selle kokku niikuinii ja selliseid trende on ainult rõõm jagada. Elevusega ootan veel seda, mis mu LHV võlakirjad esmaspäeval teevad, sest teadupärast läksid need liigagi hästi kaubaks ja märgiti mitmekordselt üle.

neto.png

Üldiselt tuleb sellest vist kõigi aegade lühim kuu kokkuvõte, sest mis sellest pimedast ajast ikka rääkida. Tegin kõvasti tööd ja trenni ning pidasin eelmisest reisist napilt kuu vastu, enne kui talve keskele kiire kliimapagulustuuri soetasin. Talv pole veel kalendri järgi õieti alanudki, aga juba tahaks vahelduseks joosta mitte ainult kottpimedas ning Michelini-mehikeseks vooderdatuna.

139 euroga/inimene sain pikaks nädalavahetuseks Tallinnast otselennud Küprosele ja ööbimise igati kobedas hotellis. Umbes sama raha oleks kulunud järjekordsele Saaremaa tripile, aga talviste oludega polnud mul isu nii pikka sõitu ette võtta. Parem siis bussiga lennujaama sõita ning hopsti veits soojemasse kliimasse põigata – ajakulu on kokkuvõttes peaaegu sama, aga saan sõidu ajal filme vaadata ning raamatut lugeda.

Senine kogemus näitab, et sellel laiuskraadil on jaanuaris-veebruaris meie mõistes igati mõnus suveilm – kaelani meres loksuda või päevitada päris ei saa, aga seda ma niikuinii eriti ei harrasta. Jooksmiseks-matkamiseks on ca 20 kraadi sooja täiesti ideaalne.

Ahjaa, 30-aastaseks sain ka. Sellega on kõvasti lihtsam harjuda olnud, kui uue nimega.

Kuidas teil november läks? Loksusite samamoodi ajatajuta lõputus pimedas limbos või viskas rohkem elevust ka sisse? 

Sündmusterohke viinakuu

20181031_191432_0001209106243.png

Ahoi, armsad lugejad! Blogi statistikast jäi just silma, et täna on vist nii mõnigi huviline siin päeva jooksul kiikamas käinud, kas mul on kuu kokkuvõte üleval – vaatamiste arv on anomaalselt kõrge. Nagu näha, olen laisaks jäänud ning saan sellega ühele poole alles hilja õhtul. Või vähemalt tundub see tund mulle hilisena, sest keha on alles Filipiinide ajas, kus praegu magaksin juba ammu õnnist ööund.

Tegelikult jõudsimegi koju enam-vähem 24h tagasi, mille järel olen jõudnud asjad lahti pakkida ja äragi pesta, muidugi jooksmas käia ning töölainele tagasi häälestuda. Viimased kuu aega on möödunud ennekõike pulmade ja reisi tähe all – viimased kaks nädalat veetsime maailma serval Siargao saarel ringi konnates. Tegemist on paraja arengumaaga, mis oli meilegi üsna emotsiooniderohke, ehkki julgeme end päris kogenud reisisellideks pidada. Loodan sellest üsna pea ka korraliku reisiloo kirjutada.

Ahjaa, kuu alguses jooksin kogemata poolmaratonis uue rekordi ka. Arusaadavalt varjutab pulmadega seonduv sebimine aga kõik ning seda jätkub üllatavalt palju ka tagantjärele – ennekõike pean kogu nimevahetuse bürokraatiaga jändama hakkama. Dokumentide vahetusele lisanduvad ju kõikvõimalikud panga- ja kasutajakontod, meiliaadress ning aukartustäratav kogus muid kohti, mis vahepeal tekitavad tunde, et lihtsam olnuks nimi samaks jätta. Samas eeldusel, et tegemist on ühekordse ettevõtmisega, tuleb sellel kuhjal lihtsalt ühest otsast pihta hakata.

Eks see annabki võimaluse uut allkirja harjutada, mis on eelmisest kõvasti kohmakam. Vana nimi koosnes mul sisuliselt silmustest, mida sai ilma pastakat paberilt tõstmata ühe jutiga kirja tulistada. Uue nimega jõuab käsi jõuab ühel katsel kolm korda krampi minna ning midagi loetavat sealt ikka välja ei tule. Mitte, et mu vana allkirigi eriline kalligraafia meistriteos oleks olnud, aga vähemalt oli see mugav. 😀

Teeks parem digiallkirja

Puhkusel jõudsin tänu pikkadele pimedatele õhtutele ja erinevates sõidukites ning jaamades veedetud tundidele (et mitte öelda ööpäevadele, sest Siargao on ikka tõesti erikuradi kaugel) päris mitu raamatut läbi lugeda. Eri masti teosed tõid ka selgelt välja, miks igasugused arvupõhised lugemisväljakutsed (a’la 52 raamatut aastas) erilist mõtet ei oma.

Näiteks Ellen DeGeneres’i “Seriously… I’m kidding” ostsin hetke ajel Cebu lennujaamast ning sain selle mõne tunniga läbi. Muideks, ei soovitaks – erinevalt mitme teise koomiku teostest jooksis Ellen minu jaoks üllatuslikult lati alt läbi ja sisustas paarsada lehekülge üsna sisutühja sisemonoloogiga, mis mind vaid paar korda muigvele ajas. Samas sain viimaks otsa peale mõnele tummisemale populaarteaduslikule telliskivile, mis juba üle aasta kapil vireleb.

Kergemast lugemisest pakkus täieliku elamuse NIKE’i looja Phil Knight’i memuaar “Shoe Dog: A Memoir by the Creator of NIKE“, mis ootas oma järge päris kaua. Harva pakub elu raamatut, mis on ühteaegu kerge ja humoorikas, samas lõpmata rikkalik erinevate ajalooliste, ühiskondlike ning äriliste viidete osas. Lugemisnaudingu mõttes julgen selle panna peaaegu samale pulgale “Sapiensiga” (mille järel kahjuks “Homo Deus” päris nii ladusat tervikut ei pakkunud).

Igatahes tekitas see raamat soovi kohe NIKE’i juurde osta – nii sporditarbeid kui aktsiaid – ja vaat kui sobival hetkel, kui turul ilus hooaja lõpu allahindlus käimas (tegelikult pole ma veel muidugi midagi juurde soetanud). Sain investeerimismaailmas toimuvast trallist aimu peamiselt vaid sotsiaalmeedia kaudu, aga nii huvitav see mulle ei tundunud, et oma olematu netiühendusega üritada olukorral silma peal hoida. Tagantjärele vaatasin numbrid üle ja ühtegi külma higi piiska õnneks seljale ei tõmmanud.

Hea näide pideva käe pulsilhoidmise mõttetusest on Tallinki aktsia, mis kuu alguses tegi lootusrikka võnke ülespoole, aga tänaseks on maailmakord taastunud ja see võbeleb tagasi täpselt kuu alguse tasemel. Investeeringutelt laekus traditsiooniline kolmekas NIKE’ilt ja umbes 20 eurot kasvukontolt. Sealt on tasahilju kukrusse kõlisenud ka varem, aga dividendiaristokraadid üllatasid nüüd 12 euroga ja IVV (S&P500) 8 euroga. Tänu turukõikumisele kukkus mu väärtpaberipaki hinnalipik tervikuna kuuga umbes 4%. 

Sellest ning viimastest pulma- ja reisikuludest hoolimata õnnestus netoväärtust taas natuke upitada ning see jäi üsna täpselt kahe graafikujoone vahele pidama. 

Screen Shot 2018-10-31 at 20.14.05.png

Juba nädala aja pärast on mul ümmargusevõitu sünnipäev, mida silmas pidades üldse aastase eesmärgi püstitasin. Kuna viimaste aastate väärtuskõver ja edasised sihid väärivad eraldi pikemat lahtikirjutamist, loodan selle kohta peagi eraldi postituse teha. Näis, kas ja mida ma siis järgnevatel kuudel üldse jälgima hakkan.

Kuidas teil kuu möödus? Kas pigem päevad, mis ajasid segadusse või kulges elu ikka vanas rütmis? 

September, lihtsalt september

20180928_204249_00011528321561.png

Päevade lühenemisega muutub kuukokkuvõtete jutt siin ka aina lühemaks, sest see kuu ei juhtunud raharindel lihtkeeli öeldes mitte muhvigi. Oleks ma vähemalt hullumoodi laristanud – näiteks netoväärtuse eesmärgist jälle alla löönud – tekitaks see natukenegi põnevust, aga üldiselt elasin lihtsalt igavat elu. 🙂

Image result for nothing to see here gif

Kuu sai alguse reisil ja jätkus siis ühtses tempos korraliku töörabamisega, sest prioriteet nr 1 on endiselt uuel kohal sisseelamine. Kõndisin just reedel töölt (või noh, selleks hetkeks juba trennist) koju ning mõtlesin, et olen oma uue eluga ikka jube rahul. Hea tunne on ennast päev otsa optimaalselt pingutada, pidevalt õppida-areneda ja samas tunda, et sinust on aina rohkem kasu. Ja hea tunne on oma loominguline pool täielikult valla lasta, ideid genereerida ning siis täpselt nii kiiresti ellu viia, kui ise tegeleda jõuad.

Pea möödaminnes jooksin veel Tallinnas maratoni, tähistasime koera teist sünnipäeva ja käisin nii suve viimasel kanuumatkal kui rattamatkal. Lisaks sattusin tänu ühele blogilugejale esimest korda mastermind gruppi. Trenni tegin maratonieelsele ja -järgsele mõõnale vaatamata ka üle 20 tunni. Isegi raamatuid jõudsin lugeda. Mõnus ja tegus kuu. 

Investeeringud olid see kuu tasakaalus – sisse ei läinud midagi ja välja ka ei tulnud. 😀 Kuna püha pulm ning aasta pikim reis on järgmine kuu, kasvatasin veel igaks juhuks rohkem puhvrit. Mingeid investeerimisalaseid hingepiinu või kahtlusi mul ka pole – kõik toimib kuskil tagaplaanil, mida igavam, seda parem. Vahepeal lihtsalt vaatan, et mõni rida on punane või roheline ja… siis elan rahuliku südamega edasi.

Neto läks ka ilusti oma teed. Oktoobrikuu lõpuks üle järgmise joone ei põruta, aga liiga palju puudu ka ei jää. Naljakas mõelda, et järgmise kuu kokkuvõtet teeb siin juba üks proua ning ülejärgmise kuu kokkuvõtet 30-aastane varakeskealine proua. 😀 Plaanis on pulmakulude expectation vs realityst ka korralik kokkuvõte teha.

Kuidas teil kuu läks? Sama vaikselt või viskas põnevust ka sisse? 

Screen Shot 2018-09-28 at 20.50.53.png

August – hoogsa hüppega üle finišijoone

Viimane suvekuu möödus ühteaegu nii puhkamise kui korraliku töörabamise tähe all, sest vahetasin töökohta ja võtsin kahe ametiposti vahel nädalakese puhkust välja. Hea on, et võtsin, sest uues kohas on saanud jälle õppida nii, et pea huugab otsas. Viimase “nahka” läks ka osalus vaprate ja ilusate (aka kohalike rahablogijate) supersalajasel kõrtsideidil, aga loodetavasti tuleb neid üritusi veel, kui ajad veidi rahulikumad.

Suvele tõmbasin joone alla ka korraliku kulutamisralliga ning vahepeal tundus, et krabisevat loopisin välja lausa labidaga. Peetud sai nii lahkumislaud tööl, sõbranna tüdrukuteõhtu kui pikk puhkus Saaremaal, kus ööbisime hotellis. Samuti pidin soetama mööblit ning ühe soojaga viskasin juba 1000 eurot õppelaenu tagasimakseks ja ostsin umbes sama summa eest Facebooki aktsiaid. Kuu lõppu jäi sõprade meeleolukas pulmapidu ning esimest sügiskuud võtame vastu minitripil Vahemere rannikul.

Tulude poolelt on jutt seekord lühike – kukrupõhja kõlises traditsiooniline kolmekas Starbucksilt ja kuus Equinorilt, samuti suutsin kahe töökoha vahel teha kiirelt ühe projekti, millest laekus arvestatav lisateenistus. Tulude poole on juurde arvestatud ka eelmise kuu lisatasu, ent sellel kuul laekunud esimese töökoha palga koos kasutamata puhkuse tasuga arvutasin meelega välja, et järgmine kuu anomaalne miinus ei tekiks.

Minimaalset põnevust tekitas Hiina fond kasvukontos, mis käis USA kaubandussõja vaimus veits rentslisse. Samuti kõikus ahjusoe FB aktsia siia-sinna nagu purjus postituvi. Üldiselt polnud aega ennast millegagi kuigi palju kursis hoida ja eks ongi mõistlik, kui investeeringud kuskil omaette toimetavad.

Nagu juba eelmine kuu ennustasin, lendas netoväärtus pikkade hüpetega üle planeeritud finišijoone kaks kuud ette loodetud tähtaega. Teen endale möödaminnes kiire õlalepatsutuse. Ma nüüd kohe ei teagi, mis numbrit siin järgmisena jälgima hakata, aga huvi pärast jätkan tabeli täitmist oktoobrini, et vaadata, kui madalaks latt siis seatud sai.

Tabel.PNG

Septembris ootab mind ees üks maraton, jätkuv sisseelamine uuel tööl ning viimased pulmaettevalmistused – kleit peaks kohe valmis saama ja ülejäänu on organiseeritud ning ootab lihtsalt oktoobris tasumist. Loodetavasti jätkub rohkem mahti ka siia mõtteid kirja panna.

Hoogne heinakuu – netoväärtuse eesmärk juba käeulatuses

Juuli tundub tagasivaadates nii pikk, nagu oleks sinna mahtunud mitu aastaaega ning pool elu. Näiteks tundub uskumatu, et kuu algus oli tegelikult veel nii külm ja vihmane, et puhkusele minejatest oli suisa kahju. Ise ma see kuu veel ei puhanud ning suutsin omale augustist üldse uue töö hankida – tegemist on pisukese karjääripöördega, mida mõned tuttavad isegi riskantseks nimetavad, aga ise olen igatahes põnevust täis. Kui uuel kohal juba natuke sisse olen elanud, pajatan teile ka. Uus algus oli ka blogi jaoks, mis kolis veidi eristatavamale domeenile Sammhaaval.ee.

Raha on natuke sisse tulnud ja väga palju välja läinud. Poole netopalga väljakutsele ma ei hakka isegi mõtlema, sest kõigi suvekulude ja ebakorrapäraste kulukohtadega läks see kindlasti väga lõhki. Sisse tuli ca 18 euri dividende Tallinkilt ning traditsiooniline kolmekas Nike’ilt. Liigutasin ka Estategurus raha, kuigi saadavalolevaid projekte uurides oli kõigil laenuvõtjatel vähemalt üks punane lipp mõnest kehaõõnsusest turritamas. Sisse tuli ka surematut feimi, kui mind Rahakrati blogis kaude ära mainiti (blessed day).

Kulude poole peale läksid kõikvõimalikud üritused ja ringisõitmised, mida see soe ilm ainult õhutab. Kasvõi iga õhtu mõne järjekordse veekogu äärde likku kärutamine maksab ka midagi. Autokuludest lisandusid veel hooldus ja ülevaatus. Palava vastu konditsioneeri soetamine jäi ainult selle taha, et need kõik siin lõunaosariikides lihtsalt välja on müüdud. Veel käisime näiteks kanuutamas ning kõigi rikaste ja ilusatega Sweet Spotil. Investor Toomase räpi nägime ka laivis ära – vähemalt kolm korda suisa. 😀

Pulmakuludest kandsime ära hotelli ja sõrmused. Viimastega läks jälle nii hästi, et lõpetasime Sweet Spoti järgsel päeval kohvikus hommikusööki ning bussini oli veel tunnike vaba aega. Arutasime omaette, mida eluga pihta hakata, kui elukaaslane pakkus välja: “Lähme vaatame sõrmuseid.” Mina (selle iga piiga unistuste lause peale): “Öäöäööö, ei tea, kas viitsib.” Lõpuks tegime tiiru Viru keskusesse, kus esimesest kullabutiigist täpselt soovitud klassikalised rõngad skoorisime, tagatipuks veel 20-protsendilise soodukaga ja plaanitust paarsada euri odavamalt. Mental high five meile mõlemale.

Kuu lõpus otsustasin seoses Facebooki kukkumisega kiirelt veel nende vankriotsale istuda ja võtsin spekulatiivsest huvist portsukese soodushinnaga aktsiaid. Näis mis nendest saama hakkab. 🙂

Netoväärtus tuli selle kulutamisralli peale küll väga timm, aga seda peamiselt tänu lõpuks ometi laekunud Ryanairi hilinenud lennu kompensatsioonile. Järgmine kuu pole kulutusralli lõppu näha, sest ees ootab puhkusetripp Saaremaale, üks pulm ja kõik sellega kaasnev ning kuu lõpus minitripp Hispaaniasse. Samas võib põhimõtteliselt juba kindlalt väita, et järgmine kuu saan netoväärtuse kasvatustöö eesmärgiga ühele poole, sest juuli eest laekuvad sissetulekud on tavapärasest suuremad, samuti makstakse tööd vahetades välja kasutamata jäävad puhkusepäevad. Mõnevõrra on lati langemine isegi ootamatu. Andke häid ideid, mis vahe-eesmärgi poole nüüd rühkima hakata. 

P.S. Selle kuu blogileiud:

Juuni, ehk täitsa suve moodi suvekuu

20180628_112643_00011451071254.png

JUUNI – rahvakeeli jaanikuu, piimakuu, pärnakuu, suvekuu, õilmekuu. 

Jälle üks kuu on mööda saanud ning üllataval kombel tihe-töisest maikuust justkui veelgi kiiremini. Tõmbasin koolil otsad kokku ning aktusel lipsugi peale ja panin oma aju tagasi riiulisse ära. 🙂 Või siis mitte – kogun lihtsalt jaksu, et uute ideede ning toimetuste kallale asuda. Oma selle kuu toimetustest ning sadamaostust rääkisin juba natuke ühes lobapostituses ka, aga üritan veel mõned read kirja heietada.

Piinlik juba seletadagi, et kiire on, aga hakkasin just mõtlema, et see aeg on nii kähku mööda läinud, et ma pole jõudnud õieti maasikaidki süüa. Töö- ja eratoimetused viisid mind selle suure suvega nii palju üle Eesti, et lihtsam on kokku lugeda maakondi, kuhu jalga tõsta ei õnnestunud. Lõpuks päädis see küll sellega, et oma lõpupeole ma kõigi muude rööprähklemiste vahel kohale ei jõudnudki. Jaanidel jooksin jälle ühe poolmaratoni (seekord suvetormis) ning puhkasin seejärel paar päeva Pärnus spaas jalga.

Kui spaaskäik välja arvata, oli kulutamisrindel vaikne aeg, sest jõudeaega polnud, millal tavaliselt kulud tekivad. Otsisin küll suveks reisi, aga midagi ahvatlevat veel ei leidnud. Korraks sattusime elukaaslasega paanikasse, kui paralleelselt pakuti paarisajaeuriseid veahindu talveks/kevadeks nii Lõuna-Aafrikasse kui Singapuri (kust saaks odavalt edasi ükskõik kuhu Aasiasse), ent paaniliselt variante kaaludes jõudis see diil juba mööda minna.

Pildiotsingu panic gif tulemus
Kuskil saab odavalt reisile

Samuti pole me viitsinud pulmakuludega tegeleda, ehk sõrmuseid osta, kleidiproovis käia ega isegi hotelli ära broneerida. Samas polegi kiiret ka – üle kolme kuu on ju aega. See vist ongi kõige stressivaesem pulmplaneerimine üldse. Poole netopalga piires püsimise eesmärk sai ka enam-vähem täidetud. Enam-vähem jälle selles mõttes, et erinevate kontode vahel raha liigutades läks järg käest, aga eks tean seda varasemastki, et kui ma parajasti lennupileteid ei osta või reisil ei käi, püsib säästuprotsent vaevata 50 kandis.

Dividende maksis see kuu ainult Statoil, ehk uue nimega Equinor ASA – kokku ca 6 eurot. Estategurus lõppes üks projekt ning laekusid põhiosa ja intress. Samas märkasin, et teine suurem projekt kipub iga kuu maksetega hilinema, mis jätab asjast päris halva mulje.

Netoväärtus viskas jälle rõõmsalt latva ja võiks selle tempoga juba augustiks sihile jõuda. Iseasi, mis siin suve jooksul tegelikult saama hakkab. Tahaksin suveks siiski mõne reisi leida ning jõuda niisama puhata, jalgrattaga sõita, Eestis ringi seigelda, lugeda, kirjutada ja seda täitsa suve moodi suve igas mõttes ära kasutada.

neto

Lugemisest rääkides olen hetkel täitsa järjel The Power of Habitiga ning rattasõiduga tegin otsa lahti just täna, kui veetsime kursusekaaslastega pool päeva Pärnu peal kruiisides. Niimoodi võib selle suvega täitsa ära harjuda.

Kuidas teil läks? Kas suvine suvi lööb rahakotti augu ka?