Kuukokkuvõttelaadne toode – mai 2020

wp-1591424024188.png

Lugesin siin teiste rahatarkade kuukokkuvõtteid ning mõtlesin samuti kiirelt elumärki anda. Ega mul midagi suurt muutunud pole. Laps on endiselt alles. Ettevõte samuti. Uuesti investeerima hakanud ka siiani pole. Täitsa rahulikus tempos tiksun enam-vähem sisseharjunud rada.

Kui loetleda eraelulisi märksõnu, siis oli mais minu elu esimene emadepäev emana. Lugesin terve virna raamatuid. Küpsetasin vist küll vähemalt kümme kooki. Jooksin palju-palju. Jõudsin esimest korda nii jõusaali kui ujulasse. Täiesti üllatuslikult sisutasime oma rõdu ära, et suveõhtuti niisama toas ei peaks passima (eelmises korteris oli rõdu nagu praepann ja istusime seal kolme aasta jooksul vast kokku kaks korda). Vaikselt hakkasime jälle sõbrannadega kokku saama ning omajagu kriisiaegset isoleerumist sai näost-näkku jälle tasa tehtud.

Ettevõtluse rindelt on mitmelt poolt on tulnud signaale, et teistel ettevõtjatel on tööd vähemaks jäänud või kliendid trikke tegema hakanud. Eks ootan isegi huviga, millal esimene klient mulle arvet ära ei maksa. Erinevates copywriterite ja turundajate gruppides on sellel teemal vahel arutelusid olnud ja see tundub ka parematel aegadel levinud häda olevat.

Ei tea, kas asi on minu kitsas valdkonnas, aga mul pole seni veel ühtegi kahtlast olukorda tekkinud. Isegi ühtegi lepingut pole ma veel sõlminud (ise veel muuhulgas jurist, heheh), ettemaksu võtmisest rääkimata. Kõik kliendid on pigem lõpmata tänulikud, rõõmsad ja korralikud. Samas majandus on nagu on ja kui ühel hetkel raha lihtsalt pole, siis nii ongi.

Ettevõtte sissetulekud on siiani iga kuu olnud eelmisest kõrgemad, aga hakkan enam-vähem tabama sellist piiri, millega lapse kõrvalt veel mõnus toimetada on. Üldse on naljakas mõelda, et alles aasta tagasi hakkasin teenust aktiivselt müüma ning mais 2019 laekus esimene minu enda otsitud kliendi arve (varem oli ka sissetulekuid, aga pigem juhuslikult). Nüüd tulevad kliendid sisse soovituste kaudu ning pigem ei jõua neid kõiki vastu võtta.

 

ettevõtte trend
Ettevõtte sissetulekute trend (2019 detsembris laekus üks pikaajalisem projekt)

Nagu oma kuidas-tite-kõrvalt-kodus-töötades-ellu-jääda postituses rääkisin, on esimene prioriteet minu uni, tervis ja enesetunne, teine on laps (sest kui mina ei tunne end hästi, ei tunne ka laps end hästi) ning selle järel tuleb kõik muu. Ka selles osas on kõik stabiilselt paremuse suunas liikunud.

Kui 2-kuuseks saades üllatas laps sellega, et tõmbas öised söömised ühe korra peale, siis 4-kuuseks saades otsustas ta kardetud 4-month-sleep-regressioni asemel jutti hommikuni magada. Ehkki juba üks kord sööta on puhas lust ja lillepidu, siis esimest korda segamatult 8+ tundi magades oli hommikul küll keegi nagu telekale värve juurde keeranud. Jajah, see võib ühel hetkel jälle muutuda, aga vähemalt seniks on see töö mõttes täiesti uue loomingulisuse valla päästnud ja energiat jagub ikka kapaga.

Lõpuks blogi keskse teema juurde tagasi tulles, olen viimasel ajal ka uuesti investeerimisele mõelnud. Mäletatavasti tõmbasin aasta alguses oma portfelli ja varud täiesti nulli, et suurem kodu osta ja täiesti juhuslikult sattus see enne suurt koroonakriisi. (Okei, järel on veel mingi kasvukonto räbal ja nipet-näpet veel, mille müümise teenustasud oleks ebaproportsionaalselt suured olnud.)

Nüüd olen vaikselt puhvrit kogunud ja ehkki loodetavasti õnnestub püsivalt edasi töötada, tahan koguda sellise varu, millega pärast vanemahüvitise lõppu veel vähemalt poolteist aastat saaks korralikku sissetulekut edasi maksta. See peaks nüüd mõne kuu pärast täis saama ja siis saan uuesti investeerimise poole vaatama hakata.

Ebaeestlaslik on kilgata (kohe on ju hirm midagi ära sõnuda), aga mõni päev tagasi jalutasin lapse ja koeraga kodu lähedal pargis, soe suvetuuleke puhus, ühe põneva projekti mõtted seedisid kuklas ning tabasin end tundelt, et ma olen lihtsalt nii õnnelik. Täpselt nagu Rahalood oma mai kokkuvõttes märkis, on märkamatult kätte jõudnud selline elu, mida oleks lootnud finantsvabana elada.

Märtsi kokkuvõte

wp-1585550170689.png

Meilt on murelikult küsitud, kuidas meil ometi läheb, sest väikese lapsega on niigi elu keerulisem ja kõige tipuks on tänavune kevad kogu maailmas väga teistmoodi tulnud. Selles osas pean tõdema, et meile tuli see kriis küll parimal võimalikul ajal, sest reise või muud ringikäimist me niikuinii planeerinud polnud ning nüüd on pigem süda rahul, et niikuinii midagi teha ei saa – isegi kinos või söömas käia mitte. 

Õnneks või kahjuks lahkus veebruaris minu viimane elusolev vanavanem ning seetõttu pole muret olnud ka riskigrupis lähedastega. “Õnneks” selles mõttes, et viimased kuud veetis ta just selles hooldekodus, kus nüüd Saaremaal koroona täiega sees on, seega praegu oleks muret palju ning keegi ei saaks seal isegi külas käia. Loodan lihtsalt, et ülejäänud elanikud ning personal sellest edukalt välja tulevad.

Kuu algas meil hoogtöökolimisega. Veebruari viimasel neljapäeval saime võtmed kätte ning pühapäeva õhtuks olime juba kogu karavaniga esimese öö uues kodus. Muidugi mööbli soetamist ning kokkupanemist ja muud nipet-näpet jätkus veel nädalateks, koer ootas pidevalt, millal me koju tagasi läheme ning mõneks ajaks keeras kuuajase tite kõrval kolimine pingele uue vindi peale, aga hakkama saime ning ellu jäime.

Üldse oleme tagantjärele südamest tänulikud maakler M***le, kelle tõttu detsembris üle tänava asuvast 4-toalisest ilma jäime. Too korter oleks olnud küll täpselt sama planeeringuga, aga päikese suhtes teistpidi ning palju kehvemini sisustatud ka. Siia saime oma kolaga lihtsalt sisse tulla ning kohe elama hakata.

Praegu on mõnus kodune keskkond eriti hinnas ja naudin täiega seda, kui tulen hommikul kööki, mõnus valgus paistab läbi maja, võtan omale päeva esimese kohvi ning jään lihtsalt aknast välja vaatama (ja loodetavasti ei patrulli seal sel hetkel politseinikud või seisa kiirabi). 

Mis sissetulekutesse puutub, siis järgmisest kuust peaks lõpuks hakkama laekuma vanemahüvitis. Ehkki selle osas hakkan siin hobikorras ka kohtus käima. Nimelt arvestatakse sotsiaalmaksu laekumist ülekande kuupäeva järgi ja minul jäi vanemahüvitise arvestusperioodi töökoha vahetus. Ühes kohas kanti töötasu üle kuu lõpus, teises järgmise kuu alguses ning arvestusperioodi jäi sisuliselt 11 kuu töötasu – hüvitis ka selle võrra kõvasti väiksem.

Kuu alguses saingi Sotsiaalkindlustusametilt oma vanemahüvitise vaide negatiivse vastuse kätte (nagu arvata oli) ja vehkisin siin kõige vahel veel halduskohtusse ühe kaebuse kokku visata. Kui esiteks ei saanud vedama, siis pärast ei saanud oma sissearetatud juurakantseliiti enam pidama. Ma selle tulemuslikkuse osas küll erilisi lootusi ei hellita, aga huvi ning hasardi pärast olen valmis sellega kasvõi kõik kohtuastmed läbi vaidlema. Samas päevast päeva sellist tööd enam küll teha ei viitsiks. Brr.

Mis muid sissetulekuid puudutab, on koroonapaanika vähemalt praegu minu tegutsemisvaldkonnas tööd hoopis juurde tekitanud ning vehkisin kuu otsa kirjutada, sõrmed villis. Tulemuseks taas väljastatud arvete summa poolest kõigi aegade edukaim kuu. Lapse kõrvalt saan praegu toimetada täpselt tunnikese hommikul, tunnikese päeval ja soovi korral natuke õhtul ka, ehkki seda viimast ma enamasti ikkagi ei tee.

Näis muidugi, mis sellest kõigest edasi saab, aga kõigi ennustuste poolest peaks content praegustes müügitingimustes vähemalt mõneks ajaks king olema.

Mis ma siis veel teinud olen? Poole kuu pealt hakkasin jälle trenni tegema ja jooksukilomeetreid kogunes üle poolesaja. Lisaks olen kõvasti lugenud ja kõvasti kokanud. See viimane tundub olevat mingi kriisiaegne põhihobi, sest süüa on ju vaja teha, väljas söömas käia enam ei saa, samas tahaks midagi head. Nami-Nami lehekülge külastas näiteks eelmine nädal rekordiline 130+ tuhat unikaalset külastajat. Minul annab hoogu juurde ka uus ning hoopis mugavam köök, kus on lausa lust toimetada.

Selle kuu kokkamishitid on olnud ülilihtne Jamie Oliveri kana-seenerisotto ning see maapähkline nuudliroog. Järgmisena on kavas see kana-biryani. Magusast olen kõikvõimalike rullide lainel ja näiteks sellest šokolaadirullist võib iseennast ka totaalseks rullikeseks nuumata. Selles tempos jätkates ei tekita isoleerumine mulle varsti enam mingit küsimust, sest ma ei mahu lihtsalt korteriuksest välja.

Lugemisrindelt soovitan tuliselt järgmisi leide: 

  • Eesti argielu: Teekond moodsasse maailma – pärast selle lugemist ei peaks kellelgil küsimust tekkima, miks me 21. sajandil inimestele endiselt kätepesu õpetame.
  • Thanks, Obama: My Hopey, Changey White House Years – Obama kõnekirjutaja memuaarid. Huvitav kommunikatsiooniinimestele, aga tegelikult kõigile, kes tahavad hetkeks põgeneda sellesse maailma, kus maailma esiriigi juhi vaimne tervis ning moraal pidevalt kahtluse all polnud. Yuval Noah Harari ütles ka just oma koroonakriisi teemalises artiklis, et kui varasemates globaalsetes kriisides, nt 2008. aasta majanduskriisis võttis USA maailmas liidrirolli, on praegune USA administratsioon sellest lahti öelnud ja selgelt mõista andnud, et hoolib vaid Ameerika jõupositsioonist, mitte inimkonna tulevikust tervikuna.
  • The Girl with Seven Names: A North Korean Defector’s Story – ühe põhja-korealanna vabasse maailma põgenemise ning kohanemise lugu.
  • My Life in France – kokkamispuhanguga haakuv lugu USA staarkokk Julia Childi elust ning prantsuse köögist. Reisivõõrutuse tingimustes ka mõnus lugemine Pariisi hiilgeaegadest (sest tänapäevast Pariisi kehastavad minu jaoks turistide, kodutute ja kerjuste hordid, mille kulminatsiooniks oli üks südapäeval Montmartre’i surnuaia väravas magamiskotis onaneerinud somaallane).
  • Ja muidugi, kes veel näinud pole, siis Eero Epneri uus mammutartikkel Levilas “Eesti koroona vastu”. Ta sõnastab seal ära paljud nähtused, millele on raske ise näppu peale pannagi. Näiteks kuidas “teatud hoiakute abil hakatakse konstrueerima midagi, mida võiks nimetada isehakanud moraalseks eliidiks”. Või kuidas “ka kõige suurema kriisi ajal on kellelgi alati aega mõelda foto peale”.

Kokkuvõttes on esimene tõsisem kriisikuu ning teine kuu lapsevanematena möödunud üle igasuguste ootuste mõnusalt. 

* Pildil võrratu Rohelise maja pood ja kohvik Viljandis. Kui see veel töötas. 

Kuidas ma imeliselt turgu ajastasin ning kogu oma portfellist ilma jäin, ehk aasta alguse kokkuvõte

wp-1583045305410366788102.png

Jeesuke-jeesuke, armas raharahvas. Kui te vaid teaksite, milline aasta algus MINUL olnud on! Ei, ei kõrbenud ma kuskil keeleväänajaliku nimega peenes ühis(r)ahastuspanges või otsinud muid seiklusi, aga seiklused leidsid mu ise. Täiesti teadlikult ning kutsutult muidugi, aga iseasi, kas neid kõiki nii korraga ette peaks võtma. 

Suurima uudisena on meie rahapere nüüd 3,5-liikmeline (0,5 on meie koer Notsu, kes rohkem küll suguvõsa ühisvara meenutab, kui 1,0 kohaga meie pereliiget). Terve jaanuari veeresin veel ootusärevalt ringi, vehkisin tööd ja trenni teha ning kuu skooriks jäi 26 trenni (sh viimati jooksin veel nädal enne suurt päeva) ning kõigi aegade väljastatud arvete rekord samuti. Juhhei!

Kes mu tite… khm, endist spordiblogi loeb, siis suure päeva kirjelduse viskasin sinna põhjalikult üles ka. Selle maratoni lõpuks sai veepudeli ning osalejamedali asemel hoopis päris toreda väikese inimese, kes praeguseks rõõmsalt sööb ja magab ning teistel seda samuti teha laseb. Mida hing praegu veel ihata võiks, eksole.

(Tegelikult tahaks seda söömist ja magamist mõnes soojemas kliimas teha, aga õnneks või kahjuks oleks koroonaviirus sellele praegu niikuinii natuke pidurit tõmmanud.) 

Mis aga raharindel selle ajaga toimunud on? Noh, esiteks on lapsesaamine muidugi esimese kuu lõikes päris tulus äri. Terve esimese kodusoldud nädala vuristasime mehega sõrmed villis erinevaid avaldusi kirjutada ning toetusi kinnitada. Ma täitsa imestan, kuidas keskmine inimene seda kõike hallata peaks suutma.

Ahjaa, tulud deklareerisin ka ära, ilmselt kõvasti ning kuskilt kindlasti ka valesti, aga tõesti ei jõudnud peensusteni süveneda. Iga aasta jälle üllatun, et kogu arendusest hoolimata deklaratsiooni juhtnöörid ning kasutajakogemus ikka nii segane on.

Kõik laekunud toetused tagusime teisest otsast aga kõikvõimalike kulude alla ära. Ei, mitte lapse kulude – need olid meil ammu tehtud. (Ja võin öelda, et esimese kuu käigus on ennast parima ostuna tõestanud see 3-eurine froteelappide 10-pakk, mida IKEAst lausa kaks pakki koju vedasime. Täpselt nii kallis see beebivärk esiteks ongi.)

Esiteks ostsime omale ruumikama auto otse välja, sest liisingusse võtmine tundus mulle mingi vaesuslõksuna, mis keeps on giving. Ja teiseks… Pam-pam-paa! Ütleme nii, et kui Bullerby lastes sai Anna omale 8. sünnipäevaks oma toa, siis meie silmaterake saab omale esimeseks minisünnaks uue korteri (ja kui selles vaimus tahta jätkata, siis varsti vanemate pankroti, aga ega meil pole oma printsessi nimel millestki kahju, höhöh).

Ehk et jah, meie pikad koduotsingud kandsid ootamatult vilja mõnusa 4-toalise korteri näol, millega notaris käisime vähem kui 2 nädalat tagasi ning see nädalavahetus möödub juba kolimise tähe all. Kuuvanuse lapse kõrvalt kolida nähtavasti polegi nii kontimurdev, kui ma sealt kõrvalt veel seda üllitist kirjutada jõuan.

Auto- ja korteriostuks pidin laiaks lööma põhimõtteliselt kogu oma portfelli, sest eelmised korterid jätsime alles ja käisime uue sissemakse täismahus välja. Samuti pidin tagasi maksma osa oma eelmise korteri laenust. Vahepeal oli raharindel lihtsalt selline seis, et pigistasin silmad kinni, kühveldasin raha ühest kohast teise ning ei üritanudki midagi enam kontrollida. Praeguseks on lahingutolm maha langenud ning numbreid uuesti kokku lüües pilt väga hirmus polnudki.

Õnneks on korter täiesti sissekolimisvalmis ning järgmiseid kümneid tuhandeid kuskilt välja võluma ei pea, mis täiesti tühja karbi ostmisega kaasneks. Natuke tellisime mööblit juurde ning ilmselt saame veel nädalaid asju lahti pakkida, aga õnneks on meil praegu lausa kaks tuba, kuhu kola lihtsalt kastidega seisma panna, kuni selles osas inspiratsioon tabab.

Kusjuures ma võiks nüüd hiilata oma imeliste turuajastamisoskustega, kui ma sellisesse asja usuks. Nimelt müüsin Merko maha vahetult enne dividendiuudiseid, mille järel aktsia hind kiirelt inimeste pettumust kajastas. Ja siis tuli otsa veel koroonapaanika, enne mida ma olin vahetult ära realiseerinud kõik muu (isegi oma silmaterakese Nike’i, mille kasv meie lühikese, aga rahuldustpakkuva suhte ajal oli põhimõtteliselt 100%).

Okei, see polnud nüüd ülemaailmne majanduskriis, mis investeeringute väärtust suurusjärkude võrra väiksemaks oleks nülginud, aga üsna hea näide siiski, miks seda raha tegelikult turul hoida ei tasu, mida peagi kasutusele tahad võtta. Ärge siis minu tegude järgi talitage.

Rahalise plusspoole pealt sai esimese kuuga ka selgeks, et ettevõtte asjadega jõuan tegutseda isegi siis, kui unetunde mõnel ööl nii palju kokku kraapida ei õnnestu. Ja praeguseks on sellel rindel olukord juba väga hea, seega praegu läheb kõik sissetöötatud vaimus edasi. Kuskil öeldi, et esimese lapsega on raskeimad 2 esimest nädalat ja siis 2 esimest kuud ning suurema kohanemise osas pidas neist esimene küll paika. Prokrastineerimisest olen selles rütmis küll täiesti lahti saanud – kui võimalus tekib midagi ära kirjutada, siis võtad ja tulistad. Ja veel naudid ka.

Kokkuvõttes on elu praegu väga ilus. Loodetavasti teil kõigil ka!

2019. aasta kokkuvõte

wp-15776245696221742439675.png

Kibe kiusatus oli seda postitust alustada kas vabandustega, et aasta pole ju veel päris läbi või mingite klišeedega söögist pingul vatsade või halva ilma suunal. Tegelikult on vähemalt minu meeleolu üsna argine, ilm pigem väga meeltmööda (arvestades neid 50 läga varjundit, mis rahvalikult ülistatud lumi endast enamasti kujutada võib), kõht täis, aga mitte rebenemas (vähemalt mitte sel põhjusel) ning leidsin asise hetke, et aastale joon alla tõmmata.

Esiteks ütlen kohe ära, et viimane aasta on tähistanud selle blogi vaikset surma, sest elus on nii palju toimunud, millest suvalises rahablogis ei räägi, aga mis rahaasju paratamatult mõjutavad. Seetõttu olen suutnud endast välja pigistada vaid suhteliselt õõnsaid kohusetundest kirjutatud positusi, millel ei saagi hinge sees olla. Tervitused kõigile, kes siin sellest hoolimata lugemas käivad.

Lühikokkuvõte möödunud aasta elamustest on järgmine: 

wtf.jpg

Tegemist on seni ühe keerulisema aastaga üldse, kuhu on jagunud katsumusi tervisehädadest nii endal kui lähedastel kuni muidu emotsionaalselt ülesköetud inimesteni, kes oma kapriisitsemisega vaid õli isegi lõõmavasse tulle kallavad. Ja ei, ma ei räägi poliitikast – see on üldse kolmas seebikas, eksole. 😀

Ja ometi on sellele vaatamata olnud üks õnnelikumaid, edukamaid ning arendavamaid aastaid üldse! Nii see eluke vist ongi, et tugev positiivne käib enamasti käsikäes tugeva negatiivsega – ehkki järgmisel aastal mul poleks midagi natuke rahulikumates keskmistes toonides võnkumise vastu.

Suur uudis

Vaevalt rahuliku loksumise jaoks aga mahti jääb, sest suure uudisena liitub meie perega uue aasta alguses üks väike tegelane. Tahaksin loota, et ta tuleb malbe ja rahulik ja puhas inglike, aga tema vanemaid vaadates ma parem hinge kinni ei hoia.

Selleks sündmuseks valmistumine on olnud ka üks suuremaid rahalisi mõjutajaid lõppeval aastal. Üllatus-üllatus, lapsed on kallid. Näiteks olen juba suve lõpust saadik haiguslehel ja ehkki ma elus enne seda polnud haiguslehte pidanud võtma, ei tulnud rahaline löök just üllatusena. Kõige olulisem on muidugi tervis, seega olin lihtsalt rõõmus, et seda endale muretult lubada saan – veel üks näide, kuidas püsivalt alla “võimete” elamine turvatunnet lisab. Seda enam tekib aga küsimus, kuidas inimesed, kes end kohustuste ja tarbimisega viimse piirini venitavad, selliste olukordadega hakkama saavad.

Igatahes oli mul vaim valmis, et veedangi järgmised pool aastat kududes ning raamatuid lugedes, netoväärtuse eesmärgi kirjutasin mõttes juba poolest aastast korstnasse. Paar nädalat ma päriselt ainult puhkasingi, aga siis hakkas siit-sealt igasuguseid kõrvalprojekte üha juurde hiilima ning lõpuks pidin neid lausa tõrjuma hakkama (noh, et ikka jõuaks kududa ja lugeda ka). Praeguseks olen saavutanud täpselt nii meeldiva koormuse ja kliendibaasi, kellega loodan hakkama saada ka lapse kõrvalt. Ja ennetavalt ütlen, et ma pigem olen lähtunud ülipessimistlikust stsenaariumist nagu ikka – ma ei arvagi, et lapse kõrvalt aega või energiat jalaga segada oleks.

Lisakas oleme üritanud leida suuremat kodu. Äärepealt oleksime siin aasta lõpus omale suisa 4-toalise korteri leidnud, aga siis tabas meid ebaõnn maakler M*** (tärnide taga on ta nimi – mis te siis arvasite?) loomingulise asjaajamise näol ning jäime sellest siiski ilma. Õnneks see teema meil ei põle ja mahume oma ruumikasse 2-toalisesse ka hästi ära.

Autoga äramahtumise osas nii roosilised lood pole, samuti kulus omajagu titekraami soetamisele. Sellest võiksin tegelikult täiesti eraldi postituse teha, sest ehkki meil polnud eesmärk pakkuda oma tibule parimat (ehk kõike ja kõige kallimat) ega meeletult koonerdada, pakkus kasvõi lastekraami järelturg mitmeteks kuudeks meeliülendavaid üllatusi.

Sealjuures oli hea tõdeda, et kogu see finantsvabaduse tagaajamine saabki olla vaid taust päris elule ning kui süsteem on käima lükatud, toimib see ikka omasoodu edasi. Ongi aeg kiirelt 2019. aasta eesmärgid ka üle vaadata.

2019. eesmärgid

1. Netoväärtus kahekordseks kolmandat korda?
Netoväärtuse kolmas kahekordistamine oli mu ainus selge rahaline eesmärk ja ütlesin juba kuu-kaks tagasi, et selle saan kõigele vaatamata tänavu kätte! Ja sealjuures ma olen pigem tegelenud lahtise raha osakaalu suurendamisega. Kasutasin veel vana head jooksjate nippi ja seadsin kolm eesmärki:

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

Poolkroonimiljonäriks sain augustis, suvalise kuldse kesktee saavutasin alles novembris ja aasta lõpuks ajastatud laekumised lükkasid mind ka üle suurima eesmärgi, ehk 40 000 piiri. Ja ei, need laekumised ei ole rasedus- ja sünnituspuhkuse rahad – need jagasin kohe kuude peale ära ning enne õiget aega arvesse ei võta. 😀

Ei saa salata, et ambitsioonika eesmärgita ma sinna niisama jõudnud poleks ka ning just see lükkas mitmel korral tegudele, mis mugavustsoonist välja sundisid, aga end ka vastavalt ära tasusid.

This slideshow requires JavaScript.

2. Hoida kainet pead
Kaine pea hoidmise eesmärk oli kõige põletavam vist hoopis kinnisvaralainel ja sellega oleme hästi hakkama saanud. Aktsiaturg on üllatavalt rahulik olnud, ühisrahastuse meeleolud minusse ei puutu ning midagi juurde soetada pole plaaniski olnud.

3. Õppelaen ära maksta
See eesmärk oleks olnud igati saavutatav, aga kodu sissemakseks eelistan praegu raha niisama kontol hoida. Maksin seda aasta esimese pooles küll hoolega vähemaks, seega kui uus kodu ühel hetkel lukku saab, saan viimase saba ka ära korraldada.

4. Rohkem molutada
Noh, kudusin ja lugesin, eksole. 😀 Olen saanud harjutada, milline mu ideaalne elustiil olla võiks ning ütleks, et optimaalne tasakaal oligi kuskil varasügisel, kui ärkasin päikesega, tegin natuke kirjatööd, käisin trennis, sõin, kirjutasin veel natuke midagi ning panin siis 4-5 paiku läpaka kinni ja läksin koeraga pikale jalutustiirule. Ja sel ajal päike veel paistis! Kõige pimedamal-sopasemal ajal võiks selline elustiil vähemalt mõned kuud ideaalis kuskil mujal toimuda.

Seega ka eraldivõetuna raharindel kukkus kokkuvõttes kõige kiuste ning üle igasuguste ootuste edukas aasta välja. Uueks aastaks ei julge ma hetkel ühtegi eesmärki püsti panna – vaatame esiteks, kuidas algus läheb ja sealt tasapisi edasi. Seniks tõesti rahulikku vana aasta lõppu ning mõõdukalt (ja pigem heas mõttes) seiklusterohket uut meile kõigile!

Erilise elevuseta november

Heihopsti, rahatargad! Viimane kuu möödus kui üks päev (või pigem öö), sest kogu aeg oli õues täpselt samasugune pime ja märg. Vähemalt tagantjärele on küll selline tunne ning advendiajaga saabunud valge kirme maas ja päike sinises taevas andis elule hoobilt uue hingamise.

November ongi vist üks pimedamaid-masendavamaid kuid üldse. Kell 8 ärgates on õues endiselt pime ja kell 2 pealelõunal hakkab koer juba rõduukse ees meeleheitest halisema, sest talle tundub, et kell peab väga palju olema, kui õues taas põhimõtteliselt kottpime on.

Kuu algas veel Saaremaal ning detsembri lõppu broneerisin juba järgmise pikema peatumise ära. Tänavu oleme saarel eriti palju käinud ning iga kord pikalt peatunud, sest mu sealne vanaema hakkab nii vanaks jääma, et peab iga võimalust kasutama veel koos aega veeta. Sellega seoses sain ka esimese kokkupuute hooldekoduga, mis osutus oodatumast positiivsemaks kohaks – eriti kui on võimalik ühekohalist tuba lubada (paljudes hooldekodudes on ju suisa 3-kohalised toad).

See võiks olla mõttekoht ka oma vanaduspõlve kindlustamisel – kui sulle juba noorena võõrad inimesed üldiselt väga ei meeldi, siis eluõhtul kõrvalvoodis oigavana nad vaevalt suuremat hingekosutust pakuvad. Tasub finantsid valmis panna. 

Eluõhtult kuskile elu esimesse kolmandikku tagasi liikudes sain kuu alguses jälle aastakese vanemaks, mida käisime Pärnus tähistamas. Kui eelmises kuukokkuvõttes rääkisin häälepaela halvatusest, mis mult juba suvel hääle ning hingamise röövis ja võib-taastuda-aga-ei-pruugi prognoosiga just optimismi ei tekitanud, siis suurima sünnipäevakingitusena tulid nii hääl kui hingamine novembri jooksul tagasi. Siiani olen peaaegu iga päev selle eest ilmatuma tänulik ning vaikselt hakkan uskuma, et see nüüd nii jääbki. 

Lisaks olen sügiskaamost peletanud kõikvõimaliku kultuuriprogrammiga, alates spaas ligunemistest ning lõpetades PÖFFi ja TÜ sünnipäevasündmustega. Näiteks avastasin, et nädalavahetuseti pilgeni rahvast täis Vspa on nädala sees täpselt poole odavam ja peaagu inimtühi, seega olen nii mõnedki udused novembrihommikud veetnud õues mullivannis ajakirja lugedes. Üksi! Pole küll päris Bali, aga lõõgastav igatahes. Keegi kuskil kiitis ka, et vabadus üldlevinud 9-17ni elurütmist (nt finantsvabana) annab veel sama raha eest hoopis rohkem, sest saab valida aega, kui hinnad maas ning tunglemist ka vähem. On küll nii jah.

Lugemise ja kudumise lainel loen praegu ühte raamatut vaesuslõksust “Poor Economics: A Radical Rethinking of the Way to Fight Global Poverty“. Raamatu autor ütleb, et vaesus on nii poliitiliselt ja maailmavaateliselt laetud probleem, et selle (lahendamise) osas pole tegelikult tahtmist objektiivseid teaduskatseid korraldadagi, sest ühest küljest peetakse vaesusega “eksperimenteerimist” kõlvatuks, teisalt ei taha keegi oma peas loodud vaesuse konstruktsioone parem kahtluse alla panna.

Kui maailmapilt tugineb vastavalt eeldusele, et vaesed on oma saatuses ise süüdi või on süüdi ahne kapitalism, on tegemist rohkem usuteema, kui tõendatud teadmisega. Igatahes räägib raamat erinevatest teaduslikest kontrollitud katsetest, kus erinevaid vaesuse tahke uuritakse ning vähemalt seni on tegemist olnud päris põneva lugemisega.

Rahaliigutamise lainel kiikame endiselt kortereid, seega midagi juurde ei osta ega märgi. Samas tegin omale III pensionisamba ära, et ennast praeguse seisuga samba kasutajate nimekirja lukku saada. Nimelt läheb II samba reformiga muutmisele ka III samba süsteem ja alates 2021. aastast liitujatele tõuseb “pensioniiga”, ehk aeg, kui sambast raha soodsalt kätte saab, tavalise pensionieani. Tänastele sambaliikmetele on see vanus (vähemalt praeguste lubaduste järgi) 55. Seega on tegelikult veel aega terve aasta aega oma sambaliikmelisust avada, aga ma ei julgenud oma kõrges eas enam heale mälule panustada ja tegin selle parem kohe ära.

Üle tüki aja saime kokku ka oma ettevõtlusteemalise mastermind grupiga ja enne seda hakkasin ühtäkki mõtlema, et aastaga olen põhimõtteliselt kõik need eesmärgid saavutanud, mis ma eelmise aasta sügisel esimest korda ühise laua taga istudes ebamääraselt sõnadesse suutsin pudistada. Ja enamgi veel. See tuletab ainult iseendale meelde, et tuleb asju otsast tegema hakata ja tulemused võivad iseennastki üllatada.

Seega isiklike projektide osas on elu ilus, kliendid-koostööpartnerid kõik nii toredad ning inspireerivad inimesed, et maksa või ise peale, et nendega asju ajada. Õnneks pole sedapidi pidanud veel raha liigutama. Üks suurem projekt, millega lootsin jõuludeks ühele poole saada, venib natuke veel ka jaanuarikuusse, seega oodatud täielikku kergendust ei saabu, ent vähemalt hakkab asjast juba asja saama. Senise töö vahearve makstakse järgmise kuu lõpus välja (sest eelarveaastad) ning kõigi ootuste kohaselt saab netoväärtuse eesmärk sellega ilusti purki.

Muidu kosus netonumber sellele vaatamata isegi kenasti, et üsna palju raha lihtsalt seisab ja peamine kasv vaid kõrvalepaneku arvelt saab toimuda. 

This slideshow requires JavaScript.

Järgmise kuuga saabki aasta juba läbi ning kuu teine pool on tihedalt täis pikitud pühadeplaane. Enne seda jõuan veel paar nädalat kõvasti tööd vehkida ja siis saab hakata aega maha võtma ning uue aasta plaane-eesmärke seadma. Ilusat, inspireerivat ja loodetavasti natuke valguseküllasemat advendiaega meile kõigile!

Ootamatult optimistlik oktoober

20191031_174633_00001994825464.png

Septembri kokkuvõtte lõpus ütlesin, et oktoobri osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema. Välja kukkus isiklikus mõttes üks paremaid kuid üldse (vähemalt kuu lõpu emotsiooni pealt) ning rahalises mõttes ka päris jumekas aeg.

Põhjust mingis mõttes poleks, sest tervis lonkab igat jalga nii hullusti, et kujutasin juba selgelt ette, kuidas olematu sissetuleku juures oma päevi kudumise ning raamatulugemisega sisustama hakkan. Kuduma ma isegi hakkasin, raamatuid lugesin ka – rohkem kui varem mõnel aastal kokku. Goodreadsi tänavune skoor on 26 lõpetatud teost ning see vaid kasvab.

Viimastest meeldis väga nt “Range: Why Generalists Triumph in a Specialized World“, mis andis väga tasakaalustava vaatenurga suhtumisele, et eduks on vaja üks valdkond välja valida ning selles väga heaks saada. Muuhulgas tõi see välja, et paljud ülispetsiifilised oskused on justnimelt lihtsasti automatiseeritavad, aga oskus valdkondade üleselt loomingulisi lahendusi välja pakkuda, on nii sügavalt inimlik, et seda peaks endas teadlikult arendama ja väärtustama ning ükski arvuti sellega niipea hakkama ei saa. 

Suurim tervisehäda on olnud häälepaela halvatus, mille diagnoosi saamine mind esiteks rõõmustas vähemalt selles osas, et enamik kuid kestnud hädasid lõpuks mingi seletuse said. Samas takistab see nii hingamist, kui rääkimist, seega väljavaade, et 30-aastaselt kõik jooksud joostud ning jutud räägitud on, tundus pehmeltöelda õudne.

Nimelt mõjutab see elu rohkem, kui esimese hooga arvatagi oskaks, sest koosolekutel osaleda või tunnikeseks sõbraga kokku saada on pingutus omaette, kui lauseid pead lühemaks kärpima, rääkima nii vähe kui võimalik ja lõpuks tuleb kurgust ikka vaid piinlik kriuks. Märkamatult hakkasin vältima igasugust otsesuhtlust peale pereliikmete ning isegi telefonikõnesid, sest see oli liiga kurnav.

Paranemisprognoos? Võib üle minna, aga ei pruugi. Taastumine toimub enamasti poole aasta jooksul, aga kolmanda kuu lõpus ei olnud mul midagi eriti paremaks minema hakanud ning korraks tuli veel hoopis korralik tagasilöök. Nüüd on hääl ja hingamine aga ühtäkki hüppeliselt paranema hakanud, seega lootus on jälle üles kruvitud.

Ma olen kogu aeg tervist kõrgelt väärtustanud, aga sellises olukorras saad aru, kui tõsi see on, et see ongi kõige suurem vara. Ja antud juhul pole tegemist isegi mingi päris tõsise (loe: eluohtliku) probleemiga.

Positiivse poole pealt tähistasime veel päikesekuldses Viljandis oma esimest pulma-aastapäeva ning terve viimase nädala olen külitanud Saaremaal matka-, trenni- ja puhkelaagris. Iga päev algab mitmetunnise matkaga, lõppeb basseinis ning vahepeal jõuan veel kõikvõimalikke kirjatöid pusida. Nimelt hakkas kudumise ja lugemise kõrvalt kaela sadama nii palju lusti- ja muid projekte, et vahepeal pidin osade klientide eest juba redutama nagu kult rukkis, et jõuaks ühed asjad enne tehtud, enne kui järgmised peale tulevad.

Ettevõtte alt sissetulekute suurendamine võtab vaid tuure üles ning kuna mõne pikema projekti eest ei esita ma arvet enne aasta lõppu, siis tean, et tehniliselt tuleks netoväärtuse eesmärk isegi praeguse seisuga täis. Vahet lõpuks polegi, millal konkreetsed laekumised on, aga aina suuremat rõõmu teeb, et sellel rindel liigub kõik vaid ülesmäge. Kliendid on toredad ja teen ainult asju, mis päriselt meeldivad.

Sel rindel on vähem kui aastaga toimunud korralik arenguhüpe – olen õppinud end müüma, paremini kehtestama, juhtima ja kindlasti tundma. Sealjuures väljastasin esimese ise hangitud kliendi arve alles maikuus – see on ju vähem kui pool aastat tagasi!

Tänu sellele rühkis netoväärtus ikka oma teed – endiselt õiges suunas. Portfelli likvideerin muudkui otsast hõredamaks, aga siis ongi hea praegu just netoväärtust, mitte aktiivselt töös oleva raha hulka jälgida.

Kokkuvõttes kukkuski selline kuu välja, millest konkreetsetesse instrumentidesse investeerimise mõttes palju rääkida pole, aga tegelikult kasv ja areng igal rindel üha toimub. Mitmel teemal tahan kindlasti lähiajal pikemalt kirjutada, aga veel mõnda eaga redutan ka selle blogi ees nagu kult rukkis. 😀

This slideshow requires JavaScript.

Tarkusekuu kokkuvõte (ei saanud targemaks)

20190930_162734_00001137076087.png

Jälle üks kuukene-kullakene mööda veerenud, yada-yada. Pidin lausa eelmisest kokkuvõttest järgi vaatama, millest ma siis ometi jahusin. Hoiatan kohe ette, et september jätkus samal lainel.

Midagi ma juurde ei ostnud, Equinorist sain aga lahti – täitsa okeil ajal, kui kuukõverat vaadata. Muud kulutused? Ikka täispurjes. Auto sai lõpuks ära remonditud, üks eelmisel kuul soetatud tuusik kulutatud, lisaks pidime kõikvõimalikku varustust ostma. Üllatavalt tasuvaks kulutuseks osutus aga… padjakohvimasin.

Oma kohvinarkarlusest pole ma siin ennegi saladust teinud, aga koju mingi spets masina ostmist olime üha edasi lükanud – ühtepidi selle tõttu, et narkarlust kuidagigi kontrolli all hoida, teisalt selle pärast, et ei suutnud masinat välja valida. Igal tüübil on omad hädad.

  • Suure espressomasina jaoks pole meil ruumigi, selle hooldamine tundus liiga suur töö, samuti on mul üks traumeeriv kogemus, kuidas masin kontoris kogu hooldamisest hoolimata seest üleni hallitama läks. Piimavahuga kohvi ma nii väga ka ei armasta, et selle nimel mingeid voolikuid leotada viitsiks. Lisaks siis lausa peaks liigagi sageli kohvi jooma, et oakott kapis ära ei lahtuks.
  • Kapslimasinat olen palju reisidel proovida saanud ja kohv tuleb sealt tõesti hea. Samas iga kord plastkapsel masinasse ning siis minema visata tundub lihtsalt kõlvatu (mitte et Stati topsid kuidagi vähem plasti toodaks, aga ikka).
  • Padjakat olen samuti reisidel testinud ja see ei tooda rohkem jäätmeid, kui tavaline teekott. Mingit lõputut puhastamist nõudvaid salaurkaid sellel samuti pole. Skepsist tekitas ainult liigagi odav hind ja ikkagi kohvi kvaliteet.

Igatahes padjakas meile koju tuli ning tuleb välja, et kui õigest kohast patju osta, on kohv ikka tõesti hea. Kõnekas on ilmselt kasvõi see, et masina kojutoomisest saadik oleme väljas kohvi joonud vast 1-2 korda. Tundub täitsa tasuv ost (nimme ei nimeta seda investeeringuks praegu).

Ettevõtte alt toimus samuti üks kuluralli, aga õnneks laekumised kaalusid selle ilusti üles ja uued arved läksid juba välja ka. Täitsa veereb seal see eluke. Kui tegelt vaevalt pool aasta tõsisema tegutsemisega juba nii veereb, siis mis veel näiteks mõne aastaga saada võib.

Korteriotsingud vaikselt hingitsevad, aga palsam minu hingele oli Mart Kalmu sõnavõtt sel teemal, kuidas turg on arendajate solki täis.

“Ja siis saan ma seal korteris endale 40 ruutmeetrit pimedat esiku soolikat, samal ajal kui laste magamistoad on alla 10 ruutmeetri ja kokku on korter 168 ruutu, siis see on disproportsioon, halvasti elatav, ebamugav korter…”

Kui ikka iga ruutmeeter maksab tuhandeid eurosid, siis tõesti ei taha lihtsalt mingi lolli kasutamatu planeeringu nurgataguste peale kümmet tuhandet peale maksta – hilisematest ruutmeetripõhistest kuludest rääkimata.

Nüüd see tarkusekuul mitte targemaks saamise osa – ma saan aru, et netoväärtuse tõusu ma võiks omal sama hästi kohvipaksu pealt ennustama hakata (kui mul seda enam oleks, ehehehee), sest see kuu võttis see jälle ette üllatusliku hüppe. Ehkki põhjust tegelikult oli pehmeltöelda vähe. Mis seal ikka, ma väga täpselt näpuga järge ajada ei viitsinud, targemaks ei saanud, aga ilus vaadata ikka. Vaadake teie ka.

This slideshow requires JavaScript.

Uue kuu osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema.

Lõikuskuu lõikas korralikult

20190901_143737_0000976656321.png

Näete, oskan ka mina metsik ja ettearvamatu olla – ei teinudki kuu kokkuvõtet kuu viimasel päeval ära! (Selle asemel rääkisin pensionist ja ei hakka ju kahte postitust ühel päeval kirjutama, kui ma muidu kuu aega kordagi nokka lahti ei saa.)

Augusti lõpuks on ka parimad suveilmad kätte jõudnud – pikad soojad päevad, aga mahedad jahedad õhtud kestavad juba nädalaid.  Võtsin pärast ühte eriti pettumusttekitavat kohvielamust isegi oma cold brew jääkohvi retsepti veel käiku. Kuu kultuurielamuse pakkus aga Ugala “Etturid“, mida mängiti suvel Kukenoos küünis. Kui järgmisel aastal korratakse, täitsa soovitan.

Mis siis lõikuskuul raharindel toimus ka? Noh, lõikas päris valusalt otse varadesse. Esiteks laperdas turg ise sinna-tänna. Mis siis ikka, tuleb kainet meelt säilitada ja edasi rühkida.

Teiseks lõikasid planeeritud kulud kodu- ja lustirindelt. Soetasin kinke, mööblit ja tuusikuid nagu igav keskklassi mutt muiste. Vähemalt on nüüd peaaegu uue aastani nii palju lõbustisi varuks soetatud, et neid kulusid rohkem silmapiiril pole.

Planeerimata kulud tabasid mind aga lõpuks autoomanikuna. Olen siin ennegi kiitnud, kuidas mul on maailma parim 15-aastane Toyota junn, mis tahab ainult kütust, ülevaatust ja uusi rehve saada. Ei tea, kas asi on selles, et juuni alguses sõitis üks hurmav roolijoodik mu pargitud junnile täie lauluga tagant sisse või ei venita ka kõige visam junn naljalt päris aastakümneid täis, aga üleöö sai muretust masinast tuldsülgav koletis, kes kasutamise korral oleks lihtsalt põlema läinud. 😀 Ups.

Esimene remondiarve oli viiendik auto hinnast ja ehkki auto pole just eriti kallis, siis ütleme, et kõik rehvid ja ülevaatused lõi see ikka pika puuga üle. Mingi remont jäi veel septembrisse, aga vähemalt praegu see sõidab ning põlema ka vast ei lähe.

Tegelikult oleme uue auto soetamisele juba ammu mõelnud, aga seni mu mõistus tõrkus midagi muud ostmast, kuni vana veel nii hästi teenib. Noh, selle tõrkega on nüüd muidugi korras. 😀 Teiseks mõtlesime järgmise auto törts uuema ning kallima soetada ja liisingusse võtta, aga mulle tundus see kogu aeg vaesusele sõrme andmisena. Järgmisel hetkel on sul iga kuu sadu eurosid püsikulusid lihtsalt auto omamisele ning elad tatar peost suhu palgast palgani nagu keskmine eestlane muiste. Brr…

Õnneks ma üks hetk taipasin, et me otseselt ju ei pea autot liisingusse võtma, vaid võime välja ka osta. Neljakohalise summa piiresse jääks see kulu niikuinii, päris Volvo XC90 poole me ei kiika. Lihtsalt koos korteriostuks valmistumisega tähendab see suuremat ühekordset väljaminekut, milleks peaks ilmselt portfellist rohkem asju maha müüma, aga kokkuvõttes oleks puhtam ja kuivem tunne (aga natuke nagu vaene ka ikka).

Vaikselt harvendan portfelli ridu suvi otsa ning augustis likvideerisin näiteks Starbucksi ära, mis mingitel hetkedel näitab head tõusu ja siis jälle igas suvalises tõmbetuules miinusesse tagasi kukub. Kuna Aasias löövad ka kohalikud kohvihiiud seda kohvimaitselist diabeedipesa pidevalt troonilt, siis ei tundu tulevik nii särav, et sellest kümne küünega kinni hoida. Teisest otsast sain Equinorilt ja LHV võlakirjadelt natuke raha tagasi ka. Ikka on tore.

Suurema korteri soetamise plaaniga oleme tegelikult päris kimbatuses, sest päris õiget asja turul saada pole. Jääb mulje, et teised ostjad on nii uljad või meeleheitel või kogenematud, et ikka kõikvõimalikku soga arendatakse edukalt kvartalite viisi ning sellest lahtisaamisega pole praegu ka probleemi. Oma erisoovidega saaksime minna aga nende arenduste jutule, mis valmivad alles ligi aasta pärast. Ausaltöelda praeguses olukorras ei julge raha vahele panna, et aasta pärast turg veel sama püsib või vähemalt hullult ära vajunud pole. 

Kuklakarvad ajab eriti turri tõik, et kõige kummalisemad tuttavad on taas välja ilmunud investeerimise kohta uurima – need samad, kes neli-viis aastat tagasi kohe saabuvat kriisi ootama jäid. Kui rahvas nüüd uskuma hakkab, et kriisi ilmselt kunagi ei tulegi, siis…

Lõpetuseks – mis see neto tegi ka siis. Isegi tõusis, vana sunnik, kõigist lõikuslöökidest hoolimata. Märkasin nüüd, et seadsin ju omale 2019. aastaks A, B ja C eesmärgid. Mälusse söövis muidugi ainult see suurim.

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

C eesmärk sai nüüd igatahes juba korralikult ületatud. Hurraa. B eesmärk tundub samuti käeulatuses. A eesmärgi saavutamiseks peaks ma hakkama vangerdama juba küsitava väärtusega trikkidega, näiteks arvestama, et kinnisvara hind ka paari aastaga ikka tõusnud on jmt. Ei näe sellel mõtet ja järgmised kuud terendab pigem kehv tõus ees, aga las ta jookseb seal visioonina ees ikka.

This slideshow requires JavaScript.

Kokkuvõttes olen sellises ebamäärases ootusseisundis, midagi juurde ei osta, pigem otsast müün ning heietan niisama oma argimuredest. Pole tänu väärt. Kuumim investeerimisvestluste keskpunkt pidi nüüd niikuinii hoopis Perekooli foorum olema.

Kuidas teil suvi läks? Võib rahule jääda? Ja head teatrisoovitused on ka teretulnud, mul hammas täitsa verel. 

Obusenoogutuse kuu kokkuvõte

20190730_114523_0000365755696.png

Juuli on möödas, obene lahkelt investeeringutele ning netoväärtusele noogutanud ning võib jälle kuu ainsa postituse kirja visata (ehehee). Tegelikult on investeerimisega praegu ikka päris passiivsed lood, aga kõigest sellest järgemööda. Enne põikan rahatarkuse vundamendi, ehk heade rahaharjumuste juurde.

Pildike: eelarvevaesed kuu lõpus toidupoes

Abikaasa: Meil oli enne majapidamiskontol ainult 30 eurot järel.
Mina: Kas sa vaatasid seda enne või pärast, kui ma päeval poes käisin? Aa, enne? Noh, siis pole seal enam väga midagi järel.
(vaatab kontojääki ja siis korvis olevaid lihapirukaid)
Mina (dramaatilisel võltssosinal): Su need lihapirukad moodustavad 10% meie kuueelarvest!

Kas gamification ei peaks elu mitte kuidagi… lõbusamaks tegema? 😀

Samas tegin selle kunstliku puuduse tagajärjel omale järgmisel päeval veel kiirelt lõunasöögi tööle kaasa, ehkki midagi mugavalt kaasavõetavat mul külmikus polnud ning igal muul juhul oleksin välja sööma maandunud. Hommikuse pudrukeetmise kõrval viskasin kokku suvikõrvitsa-kana-omleti juustuga (võiks peenelt frittataks ka nimetada) ning jämeda tomativõileiva – ühe hoobiga leidsid rakendust nii maalt toodud suvesaadused kui seisma jäänud võileivamaterjal. Pealelõunase oote olin juba eelmisel õhtul karpi valmis seganud (kohupiim maapähklivõi, kreeka jogurti ning koduse maasikamoosiga). 

Seega ehkki majapidamiseelarve on meil täiesti kunstlik iseenda tekitatud piir rahakotis, ei taha sellest ikka naljalt üle minna. Pressime aga sama summa sisse kõik, mis kuus ette juhtub – olgu selleks või terve ports ebaregulaarseid kulusid alates liikluskindlustusest ja lõpetades sügisesse soetatud tetatripaketiga ning kuu lõpus üritad ikka summaga kuidagi välja venitada (täiesti äärmustesse laskumata, muidugi).

Erilist kulukat lustielu me omale see kuu ei lubanudki – luksuse tipphetk oli see, kui Lahemaal telkimas käimise lõpetasime hommikusöögiga Vihula mõisa hotellis. Ma ütleks, et optimaalne tasakaal kõikvõimalikest elumõnudest kukkus välja. 😀 Muidu käisime niisama igal võimalusel looduses suvetunnet peale laadimas. Lõpuks sain oma jala terveks, aga terve portsu muid hädasid asemele – tervis mängib mingit doominot hetkel, ehk hakkab ühest otsast pudenema ning mõistata vaid, kuhu see välja võib jõuda.

Investeerimislainel on praegu ikka täiesti surnud seis, sest silmapiiril terendab suure(ma) tare ostmine ning peame praegu kõik lahtise raha ka lahtisena hoidma. Nimelt tahame senise kinnisvara samuti alles jätta, mis tähendab, et peame nüüd hoogtöö korras veel ühe kopsaka sissemakse lagedale köhima. Eks köhime ka, aga kuidagi peost-suhu vaesena tunnen end sellest hoolimata. Ilmselt ei pääse ma ka osade investeeringute müümisest.

Iseasi, kui selle tare üldse leiaks, sest turul käib hoogne mikrokuutide arendus, kus näiteks meie praeguse (mitte ülearu ruumika) 2-toalise suurusele pinnale on topitud vähemalt kolm tuba. Väga ei taha ka kujuteldavat 4-toalist osta, et seda siis kohe uuesti normaalseks 3-toaliseks tagasi ehitama hakata. Tüütu. Kinnisvaraturuhala lõpp. 

Päris ilusti tuli ka see kuu dividende sisse (Nike’ilt, Merkolt ning Tallinkilt), portfelli koguväärtus samuti tõusis. Ettevõtte all laekusid arved ilusti ning vaikselt kriban neid muudkui välja ka. Teise käega soetasin omale ühe kaamera, mida ma ammu noolinud olen ja mis just juulis eriti hea soodukaga müügis oli. Just viimasel põhjusel ei julgenud ma netoväärtusest taas suurt midagi loota. 

Kui kõik oma potid ja kukrud ja muud varud kokku lõin, tabas mind aga paras üllatus ning pidin exceli read veel mitu korda üle käima, et kuskil jälle mingi valemiviga sisse poleks lipsanud. Viimase paari kuuga võrreldes oli lõpuks üks kobe tõus, 30 tuhande piir sai ületatud ning seda ühe hoobiga peaaegu kahe tuhande võrra.

This slideshow requires JavaScript.

Näis, mis sellega nüüd aasta teises pooles edasi saab, sest tareostul tekiks jälle suured ühekordsed kulud esiteks kõikvõimalikele teenustasudele, teiseks kardetavasti ka suuremale sisustamisele (kui me just askeedi kombel põrandale pandud madratsi ning tabureti otsas trooniva veekeedukannuga elama ei taha hakata). Samuti võin juba eos korstnasse kirjutada aasta ühe eesmärgi õppelaenu saba tagasi maksta (pole jälle mõtet või nii).

Samas motivatsiooniboosti annab selline hüpe jälle juurde. Loodetavasti saame oma tareplaanid ka varsti lukku, sest sellises ebamäärases ootusseisundis on raske fookust hoida.

Kuidas teil juuli läks? 


Juulikuu rahvapärane nimetus on heinakuu. Seda nimetust kasutavad mitmed rahvad – venelased, sakslased, soomlased, lätlased jt. „Obusenoogutuse kuu“ viitab, et hobune siis kiinide eemaletõrjumiseks üha pead noogutab. (Allikas

Juuni kokkuvõte, ehk tegin oma finantsvabaduspüüdlustes ränga vea

20190630_140920_0000915763444.png

Üks kuu on jälle tulnud ning lati alt läbi läinud. Turg on selline nagu ta on, ehitusveikalsite hinnad on samuti nagu on, seega kasinamat kasvu teadsin see kuu juba oodata. Päris hingetuks ei võtnud, aga midagi hüpata ka pole. Samas pole ma veel käega löönud oma suurele aastaeesmärgile, lihtsalt kasv pole (ja ei saagi olla) nii lineaarne nagu excelisse sisse löödud sai. 

Natuke on mõru meel ainult selle pärast, et ka 30 piirist juuksekarva võrra puudu jäi – samas mõeldes, et ma seda vahepeal aasta eesmärgina kaalusin, on minek isegi hea. Oleks võinud ju mõne elumõnu mõnulemata jätta, aga mis mõtet sellel siis ülse oleks. Kunagi tagasivaates ja pikas plaanis joonistuvad need kõverad hoopis ühtlasemaks niikuinii.

This slideshow requires JavaScript.

Tulles nüüd selle traagilise möödapaneku juurde, mis ma oma finantsvabadusteekonnal teinud olen, siis olge valmis kuulama ühe vanainimese tarku sõnu. Me kõik eeldame, et meil on aega ja tervist, et tänasida mõnusid aastakümnete pärast liitintressi toel kordades rohkem nautima hakata, aga minu praegune hale inimvarju seisund kinnitab, et seda aega ei ole sugugi nii palju.

Laias laastus tundub, et kohe kui 30 kukub, kukub kokku ka kõik see noore hobuse raudne tervis, mida kõik nii enesestmõistetavalt lörtsivad. Mina sealjuures.

Kõlab nagu ma oleks siin vahepeal vähidiagnoosi saanud või midagi? Ei ole, lihtsalt vaevlen juba nädalaid ühe eriti vastiku jalavigastuse küüsis, mis eluisu ära võtab ning igasugused elumõnud samuti, mis ühel või teisel viisil minimaalsetki liikumist hõlmavad (ja kui keegi tuleb ütlema, et söömine ju ei hõlma liikumist, siis jalg kurask valutab ka veel).

Tõlge: ärge tegelege pikamaajooksuga, te jääte vigaseks ja surete.

Tegelikult olen siin päris tõsiselt hakanud mõtlema väljavaatele, et päris suurel osal vanadest inimestest on mingit sorti kroonilised valud. Varem arvasin, et mis seal siis on – kõigega harjub ju. Äkki pika aja peale harjub jah, aga enne jõuab see korralikult ajudele hakata.

Kokkuvõttes ei ole mul möödunud kuust peale selle hala eriti midagi rääkida. Tallinna sadam saatis dividendid ka ära, aitäh! Facebooki rookisin isegi õigel hetkel portfellist välja ning on kõvasti puhtam ja kuivem tunne küll.

Lõpetuseks nimekiri asjadest, millele ma oleks võinud seni elu jooksul kokku kraabitud mammona kulutada, kuni mul selleks veel tervist jagus: 

  1. 23 corgit võtta (ja siis oleks nende söögi- ning hoolduskuludega hoobilt pankrotti läinud).
  2. 30 korda Balil käia (või muus üsna lihtsalt kättesaadavas sihtkohas nagu näiteks ka Nepalis). Või 3 korda Antarktikas käia (kui ühest korrast väheks jääks). Või mõni vahepealne kombinatsioon kõikvõimalikest reisidest. Või üleüldse korralik ümbermaailmareis. Igatahes hullumoodi reisida.
  3. 1,5 tipptasemel proteesjalga osta (teate küll need ulmejalad, millega olümpiamängudel rekordeid joosti).
  4. Pool last üles kasvatada (või vähemalt 0,4 last, sest 2014. aastal maksis lapse üleskasvatamine eestis 60 480 eurot ning vaevalt see odavamaks läinud on).
  5. Osta Rõugesse terve kortermaja.
  6. Toita 2000 arengumaade last kuu aega.
  7. 100 korda Raadi taga võsas glämpida. Lugege vaid: “Glämping pole mingi “käpuli urgu ja silgud pütis, jube palav, rõve külm ja tuul viis katuse minema” ööbimine. 

Nojah siis.