Sündmusterohke viinakuu

20181031_191432_0001209106243.png

Ahoi, armsad lugejad! Blogi statistikast jäi just silma, et täna on vist nii mõnigi huviline siin päeva jooksul kiikamas käinud, kas mul on kuu kokkuvõte üleval – vaatamiste arv on anomaalselt kõrge. Nagu näha, olen laisaks jäänud ning saan sellega ühele poole alles hilja õhtul. Või vähemalt tundub see tund mulle hilisena, sest keha on alles Filipiinide ajas, kus praegu magaksin juba ammu õnnist ööund.

Tegelikult jõudsimegi koju enam-vähem 24h tagasi, mille järel olen jõudnud asjad lahti pakkida ja äragi pesta, muidugi jooksmas käia ning töölainele tagasi häälestuda. Viimased kuu aega on möödunud ennekõike pulmade ja reisi tähe all – viimased kaks nädalat veetsime maailma serval Siargao saarel ringi konnates. Tegemist on paraja arengumaaga, mis oli meilegi üsna emotsiooniderohke, ehkki julgeme end päris kogenud reisisellideks pidada. Loodan sellest üsna pea ka korraliku reisiloo kirjutada.

Ahjaa, kuu alguses jooksin kogemata poolmaratonis uue rekordi ka. Arusaadavalt varjutab pulmadega seonduv sebimine aga kõik ning seda jätkub üllatavalt palju ka tagantjärele – ennekõike pean kogu nimevahetuse bürokraatiaga jändama hakkama. Dokumentide vahetusele lisanduvad ju kõikvõimalikud panga- ja kasutajakontod, meiliaadress ning aukartustäratav kogus muid kohti, mis vahepeal tekitavad tunde, et lihtsam olnuks nimi samaks jätta. Samas eeldusel, et tegemist on ühekordse ettevõtmisega, tuleb sellel kuhjal lihtsalt ühest otsast pihta hakata.

Eks see annabki võimaluse uut allkirja harjutada, mis on eelmisest kõvasti kohmakam. Vana nimi koosnes mul sisuliselt silmustest, mida sai ilma pastakat paberilt tõstmata ühe jutiga kirja tulistada. Uue nimega jõuab käsi jõuab ühel katsel kolm korda krampi minna ning midagi loetavat sealt ikka välja ei tule. Mitte, et mu vana allkirigi eriline kalligraafia meistriteos oleks olnud, aga vähemalt oli see mugav. 😀

Teeks parem digiallkirja

Puhkusel jõudsin tänu pikkadele pimedatele õhtutele ja erinevates sõidukites ning jaamades veedetud tundidele (et mitte öelda ööpäevadele, sest Siargao on ikka tõesti erikuradi kaugel) päris mitu raamatut läbi lugeda. Eri masti teosed tõid ka selgelt välja, miks igasugused arvupõhised lugemisväljakutsed (a’la 52 raamatut aastas) erilist mõtet ei oma.

Näiteks Ellen DeGeneres’i “Seriously… I’m kidding” ostsin hetke ajel Cebu lennujaamast ning sain selle mõne tunniga läbi. Muideks, ei soovitaks – erinevalt mitme teise koomiku teostest jooksis Ellen minu jaoks üllatuslikult lati alt läbi ja sisustas paarsada lehekülge üsna sisutühja sisemonoloogiga, mis mind vaid paar korda muigvele ajas. Samas sain viimaks otsa peale mõnele tummisemale populaarteaduslikule telliskivile, mis juba üle aasta kapil vireleb.

Kergemast lugemisest pakkus täieliku elamuse NIKE’i looja Phil Knight’i memuaar “Shoe Dog: A Memoir by the Creator of NIKE“, mis ootas oma järge päris kaua. Harva pakub elu raamatut, mis on ühteaegu kerge ja humoorikas, samas lõpmata rikkalik erinevate ajalooliste, ühiskondlike ning äriliste viidete osas. Lugemisnaudingu mõttes julgen selle panna peaaegu samale pulgale “Sapiensiga” (mille järel kahjuks “Homo Deus” päris nii ladusat tervikut ei pakkunud).

Igatahes tekitas see raamat soovi kohe NIKE’i juurde osta – nii sporditarbeid kui aktsiaid – ja vaat kui sobival hetkel, kui turul ilus hooaja lõpu allahindlus käimas (tegelikult pole ma veel muidugi midagi juurde soetanud). Sain investeerimismaailmas toimuvast trallist aimu peamiselt vaid sotsiaalmeedia kaudu, aga nii huvitav see mulle ei tundunud, et oma olematu netiühendusega üritada olukorral silma peal hoida. Tagantjärele vaatasin numbrid üle ja ühtegi külma higi piiska õnneks seljale ei tõmmanud.

Hea näide pideva käe pulsilhoidmise mõttetusest on Tallinki aktsia, mis kuu alguses tegi lootusrikka võnke ülespoole, aga tänaseks on maailmakord taastunud ja see võbeleb tagasi täpselt kuu alguse tasemel. Investeeringutelt laekus traditsiooniline kolmekas NIKE’ilt ja umbes 20 eurot kasvukontolt. Sealt on tasahilju kukrusse kõlisenud ka varem, aga dividendiaristokraadid üllatasid nüüd 12 euroga ja IVV (S&P500) 8 euroga. Tänu turukõikumisele kukkus mu väärtpaberipaki hinnalipik tervikuna kuuga umbes 4%. 

Sellest ning viimastest pulma- ja reisikuludest hoolimata õnnestus netoväärtust taas natuke upitada ning see jäi üsna täpselt kahe graafikujoone vahele pidama. 

Screen Shot 2018-10-31 at 20.14.05.png

Juba nädala aja pärast on mul ümmargusevõitu sünnipäev, mida silmas pidades üldse aastase eesmärgi püstitasin. Kuna viimaste aastate väärtuskõver ja edasised sihid väärivad eraldi pikemat lahtikirjutamist, loodan selle kohta peagi eraldi postituse teha. Näis, kas ja mida ma siis järgnevatel kuudel üldse jälgima hakkan.

Kuidas teil kuu möödus? Kas pigem päevad, mis ajasid segadusse või kulges elu ikka vanas rütmis? 

September, lihtsalt september

20180928_204249_00011528321561.png

Päevade lühenemisega muutub kuukokkuvõtete jutt siin ka aina lühemaks, sest see kuu ei juhtunud raharindel lihtkeeli öeldes mitte muhvigi. Oleks ma vähemalt hullumoodi laristanud – näiteks netoväärtuse eesmärgist jälle alla löönud – tekitaks see natukenegi põnevust, aga üldiselt elasin lihtsalt igavat elu. 🙂

Image result for nothing to see here gif

Kuu sai alguse reisil ja jätkus siis ühtses tempos korraliku töörabamisega, sest prioriteet nr 1 on endiselt uuel kohal sisseelamine. Kõndisin just reedel töölt (või noh, selleks hetkeks juba trennist) koju ning mõtlesin, et olen oma uue eluga ikka jube rahul. Hea tunne on ennast päev otsa optimaalselt pingutada, pidevalt õppida-areneda ja samas tunda, et sinust on aina rohkem kasu. Ja hea tunne on oma loominguline pool täielikult valla lasta, ideid genereerida ning siis täpselt nii kiiresti ellu viia, kui ise tegeleda jõuad.

Pea möödaminnes jooksin veel Tallinnas maratoni, tähistasime koera teist sünnipäeva ja käisin nii suve viimasel kanuumatkal kui rattamatkal. Lisaks sattusin tänu ühele blogilugejale esimest korda mastermind gruppi. Trenni tegin maratonieelsele ja -järgsele mõõnale vaatamata ka üle 20 tunni. Isegi raamatuid jõudsin lugeda. Mõnus ja tegus kuu. 

Investeeringud olid see kuu tasakaalus – sisse ei läinud midagi ja välja ka ei tulnud. 😀 Kuna püha pulm ning aasta pikim reis on järgmine kuu, kasvatasin veel igaks juhuks rohkem puhvrit. Mingeid investeerimisalaseid hingepiinu või kahtlusi mul ka pole – kõik toimib kuskil tagaplaanil, mida igavam, seda parem. Vahepeal lihtsalt vaatan, et mõni rida on punane või roheline ja… siis elan rahuliku südamega edasi.

Neto läks ka ilusti oma teed. Oktoobrikuu lõpuks üle järgmise joone ei põruta, aga liiga palju puudu ka ei jää. Naljakas mõelda, et järgmise kuu kokkuvõtet teeb siin juba üks proua ning ülejärgmise kuu kokkuvõtet 30-aastane varakeskealine proua. 😀 Plaanis on pulmakulude expectation vs realityst ka korralik kokkuvõte teha.

Kuidas teil kuu läks? Sama vaikselt või viskas põnevust ka sisse? 

Screen Shot 2018-09-28 at 20.50.53.png

August – hoogsa hüppega üle finišijoone

Viimane suvekuu möödus ühteaegu nii puhkamise kui korraliku töörabamise tähe all, sest vahetasin töökohta ja võtsin kahe ametiposti vahel nädalakese puhkust välja. Hea on, et võtsin, sest uues kohas on saanud jälle õppida nii, et pea huugab otsas. Viimase “nahka” läks ka osalus vaprate ja ilusate (aka kohalike rahablogijate) supersalajasel kõrtsideidil, aga loodetavasti tuleb neid üritusi veel, kui ajad veidi rahulikumad.

Suvele tõmbasin joone alla ka korraliku kulutamisralliga ning vahepeal tundus, et krabisevat loopisin välja lausa labidaga. Peetud sai nii lahkumislaud tööl, sõbranna tüdrukuteõhtu kui pikk puhkus Saaremaal, kus ööbisime hotellis. Samuti pidin soetama mööblit ning ühe soojaga viskasin juba 1000 eurot õppelaenu tagasimakseks ja ostsin umbes sama summa eest Facebooki aktsiaid. Kuu lõppu jäi sõprade meeleolukas pulmapidu ning esimest sügiskuud võtame vastu minitripil Vahemere rannikul.

Tulude poolelt on jutt seekord lühike – kukrupõhja kõlises traditsiooniline kolmekas Starbucksilt ja kuus Equinorilt, samuti suutsin kahe töökoha vahel teha kiirelt ühe projekti, millest laekus arvestatav lisateenistus. Tulude poole on juurde arvestatud ka eelmise kuu lisatasu, ent sellel kuul laekunud esimese töökoha palga koos kasutamata puhkuse tasuga arvutasin meelega välja, et järgmine kuu anomaalne miinus ei tekiks.

Minimaalset põnevust tekitas Hiina fond kasvukontos, mis käis USA kaubandussõja vaimus veits rentslisse. Samuti kõikus ahjusoe FB aktsia siia-sinna nagu purjus postituvi. Üldiselt polnud aega ennast millegagi kuigi palju kursis hoida ja eks ongi mõistlik, kui investeeringud kuskil omaette toimetavad.

Nagu juba eelmine kuu ennustasin, lendas netoväärtus pikkade hüpetega üle planeeritud finišijoone kaks kuud ette loodetud tähtaega. Teen endale möödaminnes kiire õlalepatsutuse. Ma nüüd kohe ei teagi, mis numbrit siin järgmisena jälgima hakata, aga huvi pärast jätkan tabeli täitmist oktoobrini, et vaadata, kui madalaks latt siis seatud sai.

Tabel.PNG

Septembris ootab mind ees üks maraton, jätkuv sisseelamine uuel tööl ning viimased pulmaettevalmistused – kleit peaks kohe valmis saama ja ülejäänu on organiseeritud ning ootab lihtsalt oktoobris tasumist. Loodetavasti jätkub rohkem mahti ka siia mõtteid kirja panna.

Hoogne heinakuu – netoväärtuse eesmärk juba käeulatuses

Juuli tundub tagasivaadates nii pikk, nagu oleks sinna mahtunud mitu aastaaega ning pool elu. Näiteks tundub uskumatu, et kuu algus oli tegelikult veel nii külm ja vihmane, et puhkusele minejatest oli suisa kahju. Ise ma see kuu veel ei puhanud ning suutsin omale augustist üldse uue töö hankida – tegemist on pisukese karjääripöördega, mida mõned tuttavad isegi riskantseks nimetavad, aga ise olen igatahes põnevust täis. Kui uuel kohal juba natuke sisse olen elanud, pajatan teile ka. Uus algus oli ka blogi jaoks, mis kolis veidi eristatavamale domeenile Sammhaaval.ee.

Raha on natuke sisse tulnud ja väga palju välja läinud. Poole netopalga väljakutsele ma ei hakka isegi mõtlema, sest kõigi suvekulude ja ebakorrapäraste kulukohtadega läks see kindlasti väga lõhki. Sisse tuli ca 18 euri dividende Tallinkilt ning traditsiooniline kolmekas Nike’ilt. Liigutasin ka Estategurus raha, kuigi saadavalolevaid projekte uurides oli kõigil laenuvõtjatel vähemalt üks punane lipp mõnest kehaõõnsusest turritamas. Sisse tuli ka surematut feimi, kui mind Rahakrati blogis kaude ära mainiti (blessed day).

Kulude poole peale läksid kõikvõimalikud üritused ja ringisõitmised, mida see soe ilm ainult õhutab. Kasvõi iga õhtu mõne järjekordse veekogu äärde likku kärutamine maksab ka midagi. Autokuludest lisandusid veel hooldus ja ülevaatus. Palava vastu konditsioneeri soetamine jäi ainult selle taha, et need kõik siin lõunaosariikides lihtsalt välja on müüdud. Veel käisime näiteks kanuutamas ning kõigi rikaste ja ilusatega Sweet Spotil. Investor Toomase räpi nägime ka laivis ära – vähemalt kolm korda suisa. 😀

Pulmakuludest kandsime ära hotelli ja sõrmused. Viimastega läks jälle nii hästi, et lõpetasime Sweet Spoti järgsel päeval kohvikus hommikusööki ning bussini oli veel tunnike vaba aega. Arutasime omaette, mida eluga pihta hakata, kui elukaaslane pakkus välja: “Lähme vaatame sõrmuseid.” Mina (selle iga piiga unistuste lause peale): “Öäöäööö, ei tea, kas viitsib.” Lõpuks tegime tiiru Viru keskusesse, kus esimesest kullabutiigist täpselt soovitud klassikalised rõngad skoorisime, tagatipuks veel 20-protsendilise soodukaga ja plaanitust paarsada euri odavamalt. Mental high five meile mõlemale.

Kuu lõpus otsustasin seoses Facebooki kukkumisega kiirelt veel nende vankriotsale istuda ja võtsin spekulatiivsest huvist portsukese soodushinnaga aktsiaid. Näis mis nendest saama hakkab. 🙂

Netoväärtus tuli selle kulutamisralli peale küll väga timm, aga seda peamiselt tänu lõpuks ometi laekunud Ryanairi hilinenud lennu kompensatsioonile. Järgmine kuu pole kulutusralli lõppu näha, sest ees ootab puhkusetripp Saaremaale, üks pulm ja kõik sellega kaasnev ning kuu lõpus minitripp Hispaaniasse. Samas võib põhimõtteliselt juba kindlalt väita, et järgmine kuu saan netoväärtuse kasvatustöö eesmärgiga ühele poole, sest juuli eest laekuvad sissetulekud on tavapärasest suuremad, samuti makstakse tööd vahetades välja kasutamata jäävad puhkusepäevad. Mõnevõrra on lati langemine isegi ootamatu. Andke häid ideid, mis vahe-eesmärgi poole nüüd rühkima hakata. 

P.S. Selle kuu blogileiud:

Juuni, ehk täitsa suve moodi suvekuu

20180628_112643_00011451071254.png

JUUNI – rahvakeeli jaanikuu, piimakuu, pärnakuu, suvekuu, õilmekuu. 

Jälle üks kuu on mööda saanud ning üllataval kombel tihe-töisest maikuust justkui veelgi kiiremini. Tõmbasin koolil otsad kokku ning aktusel lipsugi peale ja panin oma aju tagasi riiulisse ära. 🙂 Või siis mitte – kogun lihtsalt jaksu, et uute ideede ning toimetuste kallale asuda. Oma selle kuu toimetustest ning sadamaostust rääkisin juba natuke ühes lobapostituses ka, aga üritan veel mõned read kirja heietada.

Piinlik juba seletadagi, et kiire on, aga hakkasin just mõtlema, et see aeg on nii kähku mööda läinud, et ma pole jõudnud õieti maasikaidki süüa. Töö- ja eratoimetused viisid mind selle suure suvega nii palju üle Eesti, et lihtsam on kokku lugeda maakondi, kuhu jalga tõsta ei õnnestunud. Lõpuks päädis see küll sellega, et oma lõpupeole ma kõigi muude rööprähklemiste vahel kohale ei jõudnudki. Jaanidel jooksin jälle ühe poolmaratoni (seekord suvetormis) ning puhkasin seejärel paar päeva Pärnus spaas jalga.

Kui spaaskäik välja arvata, oli kulutamisrindel vaikne aeg, sest jõudeaega polnud, millal tavaliselt kulud tekivad. Otsisin küll suveks reisi, aga midagi ahvatlevat veel ei leidnud. Korraks sattusime elukaaslasega paanikasse, kui paralleelselt pakuti paarisajaeuriseid veahindu talveks/kevadeks nii Lõuna-Aafrikasse kui Singapuri (kust saaks odavalt edasi ükskõik kuhu Aasiasse), ent paaniliselt variante kaaludes jõudis see diil juba mööda minna.

Pildiotsingu panic gif tulemus
Kuskil saab odavalt reisile

Samuti pole me viitsinud pulmakuludega tegeleda, ehk sõrmuseid osta, kleidiproovis käia ega isegi hotelli ära broneerida. Samas polegi kiiret ka – üle kolme kuu on ju aega. See vist ongi kõige stressivaesem pulmplaneerimine üldse. Poole netopalga piires püsimise eesmärk sai ka enam-vähem täidetud. Enam-vähem jälle selles mõttes, et erinevate kontode vahel raha liigutades läks järg käest, aga eks tean seda varasemastki, et kui ma parajasti lennupileteid ei osta või reisil ei käi, püsib säästuprotsent vaevata 50 kandis.

Dividende maksis see kuu ainult Statoil, ehk uue nimega Equinor ASA – kokku ca 6 eurot. Estategurus lõppes üks projekt ning laekusid põhiosa ja intress. Samas märkasin, et teine suurem projekt kipub iga kuu maksetega hilinema, mis jätab asjast päris halva mulje.

Netoväärtus viskas jälle rõõmsalt latva ja võiks selle tempoga juba augustiks sihile jõuda. Iseasi, mis siin suve jooksul tegelikult saama hakkab. Tahaksin suveks siiski mõne reisi leida ning jõuda niisama puhata, jalgrattaga sõita, Eestis ringi seigelda, lugeda, kirjutada ja seda täitsa suve moodi suve igas mõttes ära kasutada.

neto

Lugemisest rääkides olen hetkel täitsa järjel The Power of Habitiga ning rattasõiduga tegin otsa lahti just täna, kui veetsime kursusekaaslastega pool päeva Pärnu peal kruiisides. Niimoodi võib selle suvega täitsa ära harjuda.

Kuidas teil läks? Kas suvine suvi lööb rahakotti augu ka? 

 

Mai, ehk hapnikuvaba tsoon

kuu kokkuvõtte päis

Käes on jälle minu igakuine lemmikpüha, ehk kokkuvõtete tegemise aeg! Mai lõppu ei jõudnud ma tänavu kasvõi selle pärast ära oodata, et tänu lõpueksamitele on see paras kadalipp olnud. Koolis nimetati meil videoharjutuste ajal kaamera ees olemist hapnikuvabaks tsooniks, aga terve maikuu on jutti tundunud nagu hapnikuvaba tsoon. Õnneks on selles vallas vaid umbes nädalane lõpuspurt jäänud ning ühel pool see ülikooliaeg jälle ongi!

Füüsiliselt hapnikuvabaks on kujunenud ka vara kohale jõudnud suvepalavus, aga selle üle oleks patt kurta. Ujuda olen kodumail saanud rohkem, kui paari viimase aastaga kokku ning hiljuti Saaremaal laisalt rannas õhtupoolikut veetvaid perekondi vaades tekkis tunne, nagu pikk suvi oleks juba selja taga. Järgnevat osa võite lugeda Hillar Palametsa häälega, aga hakkab juba meenutama minu noorusaegu (= mõne aasta taguseid aegu), kui suvel rattamatka plaane tehes tuli lihtsalt leida aeg, mis kõigile sobib, sest ei tekkinud kahtlustki, kas suve üldse on. 😀

Maikuus jooksin ära ka aasta esimese maratoni, millest umbes viimased 80% kahtlustasin, et hakkan ära surema. Suur oli rõõm, kui ei hakanudki. 😀 Loodetavasti järgmistega läheb enesetunde mõttes veidi paremini.

Poole netopalga väljakutse oli endiselt motiveeriv, aga spoilin kohe ette ära, et lõpuks läks mul järg sassi ning ilmselt jäin ka ebamäärase kahekohalise summa miinusesse. Arvelduse ajas sassi ühisürituste ning ühisarveldamiste laine, mis tuletas ka selgelt meelde, miks täpne väljaminekute jälgimine mul ennemuistsel aal nii kiiresti kopa ette viskas. Samas eksperimenti ma pooleli ei jäta, sest see motiveerib ikka jube hästi.

20180530_175232_00011361631328.png

Näiteks maratonieelses ärevuses tekkis mul idee, et mul on tingimata veel ühesid jooksupükse vaja. Pilk arvelduskontole ütles, et pole ikka küll. Sama kinnitaks pilk spordiasjade riiulisse, ehkki näiteks Nike’i asjadega on vana häda, et need kuramused ei kulugi ära – lõpuks tahaks ju lihtsalt vaheldust. Uute pükste asemel maksin rõõmsalt 40 eurot, et ennast sügisel Tallinnas jälle oimetuks joosta.

Plaanivälistest kuludest õnnestus mul veel kooli kiirustades trahvi saada, sest unustasin parkimiskella aknale visata. Võttis meele päris mõruks, sest oi kui palju oleks selle raha eest näiteks kohvi saanud.

Positiivse poole pealt sain oma õnnetult Klaipedos Naftalt hämmastavalt head dividendid (äkki ei peaks seda rohkem õnnetuks nimetama siis) ning Starbucks kolistas ka mündikesi kukrusse juurde. Lisaks maksin hoogtöökorras tagasi 700 eurot õppelaenu ja endiselt soojendan mõtteid Tallinna Sadamast, mille märkimishind kukkus välja üllatavalt ahvatlev.

Netoväärtusega olen ootuspäraselt graafikus ning võiks eeldada, et kui just kriis kolinal kaela ei tule, saan eesmärgi järgneva viie kuuga ilusti kätte. Samas suvi on teada-tuntud kulutamise aeg ja suur osa pulmakulusidki on veel kandmata – jõuan veel pinget kruvida küll. 🙂

Hõiva

Kuu kokkuvõte, ehk olen netoväärtusega ilusti graafikus

20180429_183638_0001886017349.png

Käes on jälle minu lemmikaeg, ehk kuu kokkuvõtete tegemise aeg! See kuu katsetasin Barefoot Investori ämbritelaadset toodet, ehk jätsin kuu alguses kaardikontole täpselt pool netopalka ning üritasin sellega toime tulla. Täpipealt tulin ka! Varem olen jätnud kaardikontole mõned sajad ning summat pigem tunde järgi jälginud, mis samuti töötab, aga niimoodi sendi pealt pooleks on põnevam. 🙂 Kõik lisandunud sissetulekud – stipp, dividendid jne – läks ka kaardikontost mööda, ehk üritasin rangelt hoida kulusid just poole palgatulu raames.

Dividendidest rääkides oli maarjamaal ju teised jõulud, ehk oma mündikesi kolistasid mu kukrusse nii Kaubamaja kui LHV. Iga kuu kukub väike panus ringiratast kas Nike’ilt, Starbucksilt või Statoililt, millega koos oli dividenditulu aprillis kokku 65 eurot. Kütsin sellele lisaraha otsa ning võtsin ilusa portsu Kaubamaja aktsiaid juurde. Natuke nukker on vaadata küll, et soetushind enam 6 euro juures pole, vaid hoopis 8 kanti kisub, aga üritan siis mitte sellistesse arvudesse ära armuda.

Kulude poolelt lubasin kuu aega kooliasjadega koopas elada, aga “plaanivälised” kulud said mind kätte sellegipoolest. Üldse niimoodi pikemas plaanis oma rahaasju jälgides saad aru, et lisakulusid tekib paarisaja euro ringis täiesti regulaarselt iga kuu – lihtsalt seletus on vastavalt olukorrale erinev. Näiteks pulmaasjadest viskasime avalduse perekonnatoimingute osakonda sisse (see vist ongi romantika 😀 ) ja maksime ära riigilõivu. Samuti võtsin ennast kokku ning ostsin ära kleidikanga, mis oli juba iseenesest nii kallis, et omaette oiates mõtlesin neile tossudele, mis selle asemel saaks.

Pildiotsingu 5 year engagement gif tulemus

Veel veetsime ligi nädala Saaremaal, mis praegu on küll optimaalse hinna-kvaliteedi suhtega – inimesi on vähe, loodus ja ilmad imeilusad ning hinnad ka veel talviselt maas. Samuti hakkasid meie koeral varbavahed sügelema, mille peale otsustasime vastutustundlike loomaomanikena igaks juhuks arstil ära käia. Lahkusime 120 eurot vaesemana ning kontimurdva kohustusega mitu korda päevas koera varbavahesid mingi vastikult haiseva lapiga puhastada. Vaimustunud polnud ei meie ega koer.

Kuna lõpuks hakkab tekkima lootus, et püsivat lund enam paaril lähikuul maha ei tule, võtsime ette suverehvide ostu ning allapaneku. Sellele oleks peaaegu lisandunud veel ilukilpide kulu, sest üks neist sai teeninduses kehvalt peale pandud ning oleks napilt plehku pannud. Esimest korda uute rehvidega kruusateele sõites nägin äkki tahavaatepeeglis vilksamisi rõõmsalt kraavi poole põrklevat hõbedast ketast – ikka eide käest veeresin ja taadi käest veeresin ja *PLÄRTS*. Kättpidi mingi väljaulatuva puujuurika küljes rippudes sain selle kevadiselt pilgeni kraavi keskelt isegi kätte ning omal jõul tagasi ka pandud. Olin päris rahul. 😀

Järgnevatel kuudel ootavad taas regulaarsed pulmakulud, samuti tahaks näiteks koormustestile minna, ehkki selle hinnad võtavad esiteks ikka kokutama. Möödunudtalviste suusasurmadega on mul tekkinud lausa (ilmselt ebaratsionaalne) hirm ennast viimse piirini pingutada, kuigi ühtegi põhjust mingeid tervisehädasid karta ei ole. Siis tundubki ühest küljest, et 130 eurot lindil higistamise eest pole mõistlik kulu. Samas kogemata kuskil maratonirajal ära surra liigitub vist veelgi ebamõistlikuma kategooria alla.

Ahjaa, diivaniost langes ka kuskile kuuvahetuse kanti ning Ryanairi hüvitist pole ma siiani oma kontole saanud (selle saaga jätk ootab veel eraldi postitust). Kõige selle kiuste kasvas netoväärtuse taimeke üle paari kuu jälle igati usinalt ning üritan ka paar järgmist kuud seda poole palgatulu eksperimenti jätkata. Kuna ühtegi reisi hetkel enne sügist silmapiiril pole, võib see isegi õnneks minna.

neto

 

Märts juba läbi

Kui veebruar tundus paljudele nagu silmapilgutus, siis huvitaval kombel tundus märts vaat et veel lühem. Alles see algas ja juba otsad koos. Minu jaoks möödus kuu tavapärases töö-trenn-kool rattas, kuhu vahele mahtus ka üks – ootamatult stressirohke – sutsakas puhkust ning muid rahaneelajaid.

Esiteks kandsime jälle pulmakulusid – seekord üllatavalt kallid Filipiinide siselennud, sest valisime peatumiseks ühe eksklusiivsema saare, kus pole veel isegi Starbucksi (peaaegu nagu Eesti, noh 😀 ). Samuti maksime ära pool sealset majutust, mis õnnetus jälle leida oodatust soodsam, aga šikk hipster-öko-shmöko-instagrammable surfiküla. Saab ikka kohe koduuksel kõik oma palmid, smuutid ning buddha bowlid ära pildistada, pole vaja palju ringi tatsata. See kõik kokku läks ligi 300 eurot inimene.

Lisaks vaatasime veel sõrmuseid, aga selgus, et kõige mugavam on sõrmes lõpuks ikka vana hea lihtne rõngas. Mis ühtlasi on kõige odavam. High five! Arvestades, kuidas ma oma äärmiselt siledaservalise kihlasõrmusega juba ükspäev äärepealt sõrme liigesest välja oleks tõmmanud, on kandmismugavus lõpuks üks olulisemaid tingimusi.

Pildiotsingu wedding gif tulemus

Enne puhkust tegin hoogtöökorras ära ka oma lõppastme koolituse, mille kohta sõiduõpetaja rõõmsalt ütles, et see on riiklikult kehtestatud hõlptulu, sest kaks aastat sõitnud juhi harjumusi ei muuda see niikuinii. Selle 100 euro eest sain pool päeva kehva powerpointi läbi klõpsida ja teine pool päeva kuskil põllu peal külgtuisus piruette teha.

Puhkusega seoses tekkisid mõned ootatud reisikulud, mille tekkepõhjustest rääkisin täpsemalt oma Ryanairi saaga postituses. Nüüd ootan lennu hilinemise kompensatsiooni laekumist, mis see kuu kohale jõudes oleks lõpp-pildi kohe hoobilt ilusamaks teinud. Vähemalt sain jälle koolist tulemusstippi, aga kevadel saab see nali nüüd läbi ja tekib ehk võimalus kogu vabanev aeg kuskile tulusamasse kohta suunata. 😀 (Mitte et ma kurdaks – eelmise kooliskäimisega võrreldes on praegune stipisüsteem ikka päris helde.)

itaalia.png

Investeerimise poolelt kulges kõik rahulikus joones. Kuna kasvukonto ümberkorraldusel maha müüdud fondide raha ootas endiselt rakendamist, kasutasin juhust, kui spekulandid Tallinkilt põgenesid ja lupsasin ka omanike hulka hinnaga 1,08€. Kasvukontole viskasin ka igakuise seemne kasvama, aga natuke kurvastab see, et Euroopa fondid pole üldse nii kepsakad, kui mu dollarifondid varem olid. Mis siis ikka, vähemalt jätsin SP500 alles ja sain sealt just jälle ilusaid dividende.

neto

Kokkuvõttes kasvas netoväärtus natuke jälle küll, aga nagu öeldud, oleks pilt palju kenam, kui Ryanair reisiraha üle oleks kandnud. Ma loodan, et nad mulle tõsimeeli paberi peal tšekki ei saada, nagu nad kirjas justkui ähvardasid. 😀 Kuna järgmised paar kuud mööduvad koopas kooliasjadega tegeledes ning looteasendis nuttes, peaks kasvukõver loodetavasti jälle tuule tiibadesse saama.

Veebruar – nii edukas paastukuu oli, et paastusin 10 eurot vaesemaks

Sellel ajal, kui teised finantsvabadusvõitlejad entusiasmist pulbitsedes paastukuu challenge’it tegid, pudenesin mina saanilt nii kaugele maha, et pole vist isegi samas kliimavööndis enam. Nimelt suutsin juulikuust saadik esimest korda netoväärtuse kasvatamisega miinusesse minna – seekord jäi allakäik küll kümne euro kanti.

Miinus tulenes peamiselt suurest kulutamisest, aga ka aktsiaturu kõikumisest ning üldisest hoogsast lustielust. Peamise kuluartikli “õnnetuid asjaolusid” olen siin juba paljastanud ka, ehk mind kositi vahepeal ära ja pulmapidamine on vist kõige ebasäästlikum tegevus üldse. Veebruaris ostsime ära piletid Filipiinidele, mis lõi kotist minema üle 500 euro. 

Lisaks ostsin ära kevadise reisi lennupiletid ja majutuse, ehk lähen märtsis nädalaks Napoli kanti ning Rooma. Piletid ning südalinna öömajad maksid ca 270 eurot nägu. Siia lisandub muu nipet-näpet, näiteks maikuu maratonitripi hotell ning erinevad üritused, kingitused jmt, mis mõnekümne euro kaupa mitte-hädavajalikke kulutusi tekitasid.

Tagatipuks suutsin kodus pasta nii õnnetult üle keeta, et peaaegu oleks pidanud kõigele lisaks uue ahju ostma. Õnneks läks selle probleemiga nii, nagu paljude probleemidega ikka juhtub – kui piisavalt kaua oodata, läheb ise üle, ehk ahi oli paari nädalaga ise töökorda tagasi kuivanud.

Oma osa miinusest andis ka aktsiaturgude kõikumine, sest ehkki panin kasvukontole regulaarselt raha juurde, kukkus väärtpaberiportfelli väärtus tervikuna umbes 200 eurot. Mis siis ikka, isegi mu ema ütles seepeale, et “aga see käibki nii ju”. No käib jah. 😀

Muuhulgas kandsin Bondorast välja veidi üle 20 euro. Tegemist on esimese reaalse kasumiga, sest väljumisel sain sealt esimese hooga tagasi ainult sissekantud summa. Hetkel on portaalis kinni veel 63 eurot, millest 46 on võlas (ehk ülejäänu formaalne maksetähtaeg pole veel saabunud). Ma parem hinge kinni ei pea selle laekumist oodates. 😀

Hõiva

Kokkuvõttes on tegelikult imekspandav, et ma sellise prassimise ja osturalli juures veel põhimõtteliselt nulli tulin. Oleks tulumaksutagastus õigel hetkel üle tulnud, oleks isegi natuke plussi jäänud.

Prognooside paranemise märke ei paista ka märtsis, sest esiteks kulub raha veel Itaalia reisile ning teiseks on vaja ära maksta järgmine suur ports pulmakulusid – sviit, Filipiinide majutuse broneerimistasu, siselennud ja nipet-näpet veel. Pigem tahame need kulud ühe ropsuga ära teha, ehk lähiajal teeme end hoogtöökorras rahast lagedaks, et hiljem rahus edasi koguda ning nautida saaks. #teemeära


Netoväärtusest rääkides sattusin Finantsaabitsat sirvima ja seal oli oma netoväärtuse hindamiseks välja toodud järgmine rusikareegel:

1990. aastate lõpus USA-s bestselleriks saanud ja ka eesti keelde tõlgitud raamatu “Naabermaja miljonär: rikaste hämmastavad saladused” autorid William D. Danko ja Thomas J. Stanley soovitavad puhasväärtuse taseme hindamiseks järgmist rusikareeglit.
1. Liitke kokku oma aastane maksude-eelne puhastulu kõigist allikatest: palk, dividendid, intressitulu, autoritasud jne. Siin on õige arvesse võtta üksnes korduva iseloomuga tulusid. Kindlasti on selliseks tuluks palk, samuti tulud ettevõtlusest ja investeeringutelt, aga mitte pärandus.
2. Korrutage maksude-eelne puhastulu oma vanusega.
3. Jagage korrutis kümnega. Saadav tulemus ongi Teie eas ja sissetulekuga inimese puhasväärtuse soovituslik minimaalne tase.
4. Kui Teie tegelik puhasväärtus on eelmise tehtega saadud numbrist üle kahe korra suurem, olete tubli rikkuse koguja. Kui see on eelmise tehtega saadud summast alla poole, olete liiga suur kulutaja.

Selle järgi peaks mu netoväärtus praegu olema juba umbes 70 000 eurot ja ma poleks isegi veel tubli. 😀 Mu neto pole ka pensionifondi sisse arvestades poolelegi lähedal ja iga lisanduva aastaga see summa muidugi halastamatult kasvab. Kui ma nüüd järgi mõtlen, ei tea ma vist lähedalt ühtegi endavanust inimest, kellel see “õigel” tasemel oleks (kui ta just pärandust pole saanud).

Enesetunde silumiseks toksisin oma andmed globalrichlisti ka sisse ja selle järgi olen maailma 1,2% rikkaimate inimeste seas. Abiks ikka. 🙂 Kuigi see rusikareegli netoväärtuse latt jäi nüüd kriipima küll.

Uuel aastal uue hooga – jaanuari kokkuvõte

Uue aasta esimene kuu tõi muuhulgas uudise, et seoses EL regulatsioonidega lõpetab LHV kasvukontos USA indeksfondide pakkumise. Sarnaselt paljude teiste kontoomanikega pidin seetõttu oma fondide jaotuse üle vaatama ning osad fondid välja vahetama. Uude valikusse jäid Hiina aktsiad ning lisandusid Globaalsed aktsiad, Euroopa dividendimaksjad ja Euroopa aktsiad. Soodustingimustel müüsin maha GMF ja QQQ fondid (märtsi lõpuni saab LHVs neid fonde soodsamalt müüa, mida muutunud tingimuste tõttu enam juurde osta ei saa), aga IVV (sisuliselt S&P 500) jätsin alles, sest selle osakaal on piisavalt suur, et seda kunagi vajadusel ka tavapärase teenustasuga maha müüa.

Kuu lõpus vaatasin huviga, kuidas Starbucksi a) tegevjuht ütles, et ilmselt on digivaluuta tõesti tulevik, aga üsna tõenäoliselt ei ole selleks Bitcoin, b) loodetud kasumieesmärgid ei saanud täidetud. Läksin seepeale aktsia hinda kiikama ning põmm:

Hõiva2

Huvitav oleks nüüd teada, kui palju sellest kukkumisest on seotud sellega, et mõned koinimehed ära solvusid.

Pildiotsingu oh no you didn't gif tulemus

Starbucksi fenomen pidi seisnema selles, et nad jooksevad täpselt trendide sabas, aga piisavalt sabas, et teha need meinstriimiks. Naljakas on muidugi see, et netti läbi lugedes jäi ühe Starbucksi trendikuse näitena silma Flat White’i menüüsse toomine 2017. aasta juulis. No khm, Statoil tegi seda juba 2016 märtsis, khm (#fangirl).

Igatahes USA turul pidi Starbucksil nüüd seis hapu olema, sest vanad kliendid on küll lojaalsed, aga uusi eriti juurde ei teki. Samas Aasia laienemised lähevad neil hästi ja olen nende sealset populaarsust isegi korduvalt nägemas-kogemas käinud, seega loodetavasti saab ettevõte uute turgude arvelt veel mõnda aega kasvu nautida.

Nulli on ennast venitanud minu õnnetu Klaipedos Nafta, mis ostust saadik nina veepinnale saanud polegi. Samas oli Statoili aktsia samamoodi pikalt norus, aga naudib nüüd kütuse hinnatõusu lainetel ilusat kasvu.

Netoväärtuse kasvatustöö hoidis taas stabiilset joont, ehkki meelt lahutatud sai kuu jooksul omajagu – korra teatris, paar korda restoranis, korra ka Pärnus minipuhkamas ning Soomaal uisutamas. Koolivaheaja alguse puhul lubasin endale mõned emotsiooniostud (nt 30-eurose suupilli, mille harjutamise peale koer iga kord halisedes kardina taha varjub), aga pikemaid käike või suuremaid väljaminekuid (khm, lennupileteid, khm) ette ei tulnud. Nühime elukaaslasega muudkui trenni teha ja süüa ning see mahub ju kõik igakuise majapidamiseelarve sisse ära. 😀

Hõiva

Kokkuvõttes raharindel jälle rahulik kuu – mida igavam, seda parem. 🙂 Paar kuud järjest on netoväärtuse igakuine kasv üsna lähedal sellele, kui palju mulle üldse palka kukrusse kukub. Hakkasin mõtlema, et selle numbri igakuine ületamine võiks ühelt maalt uueks eesmärgiks saadagi. Praeguse tempoga saan oma väikese juubelieesmärgiga juba poolest suvest ühele poole.