Veebruar – nii edukas paastukuu oli, et paastusin 10 eurot vaesemaks

Sellel ajal, kui teised finantsvabadusvõitlejad entusiasmist pulbitsedes paastukuu challenge’it tegid, pudenesin mina saanilt nii kaugele maha, et pole vist isegi samas kliimavööndis enam. Nimelt suutsin juulikuust saadik esimest korda netoväärtuse kasvatamisega miinusesse minna – seekord jäi allakäik küll kümne euro kanti.

Miinus tulenes peamiselt suurest kulutamisest, aga ka aktsiaturu kõikumisest ning üldisest hoogsast lustielust. Peamise kuluartikli “õnnetuid asjaolusid” olen siin juba paljastanud ka, ehk mind kositi vahepeal ära ja pulmapidamine on vist kõige ebasäästlikum tegevus üldse. Veebruaris ostsime ära piletid Filipiinidele, mis lõi kotist minema üle 500 euro. 

Lisaks ostsin ära kevadise reisi lennupiletid ja majutuse, ehk lähen märtsis nädalaks Napoli kanti ning Rooma. Piletid ning südalinna öömajad maksid ca 270 eurot nägu. Siia lisandub muu nipet-näpet, näiteks maikuu maratonitripi hotell ning erinevad üritused, kingitused jmt, mis mõnekümne euro kaupa mitte-hädavajalikke kulutusi tekitasid.

Tagatipuks suutsin kodus pasta nii õnnetult üle keeta, et peaaegu oleks pidanud kõigele lisaks uue ahju ostma. Õnneks läks selle probleemiga nii, nagu paljude probleemidega ikka juhtub – kui piisavalt kaua oodata, läheb ise üle, ehk ahi oli paari nädalaga ise töökorda tagasi kuivanud.

Oma osa miinusest andis ka aktsiaturgude kõikumine, sest ehkki panin kasvukontole regulaarselt raha juurde, kukkus väärtpaberiportfelli väärtus tervikuna umbes 200 eurot. Mis siis ikka, isegi mu ema ütles seepeale, et “aga see käibki nii ju”. No käib jah. 😀

Muuhulgas kandsin Bondorast välja veidi üle 20 euro. Tegemist on esimese reaalse kasumiga, sest väljumisel sain sealt esimese hooga tagasi ainult sissekantud summa. Hetkel on portaalis kinni veel 63 eurot, millest 46 on võlas (ehk ülejäänu formaalne maksetähtaeg pole veel saabunud). Ma parem hinge kinni ei pea selle laekumist oodates. 😀

Hõiva

Kokkuvõttes on tegelikult imekspandav, et ma sellise prassimise ja osturalli juures veel põhimõtteliselt nulli tulin. Oleks tulumaksutagastus õigel hetkel üle tulnud, oleks isegi natuke plussi jäänud.

Prognooside paranemise märke ei paista ka märtsis, sest esiteks kulub raha veel Itaalia reisile ning teiseks on vaja ära maksta järgmine suur ports pulmakulusid – sviit, Filipiinide majutuse broneerimistasu, siselennud ja nipet-näpet veel. Pigem tahame need kulud ühe ropsuga ära teha, ehk lähiajal teeme end hoogtöökorras rahast lagedaks, et hiljem rahus edasi koguda ning nautida saaks. #teemeära


Netoväärtusest rääkides sattusin Finantsaabitsat sirvima ja seal oli oma netoväärtuse hindamiseks välja toodud järgmine rusikareegel:

1990. aastate lõpus USA-s bestselleriks saanud ja ka eesti keelde tõlgitud raamatu “Naabermaja miljonär: rikaste hämmastavad saladused” autorid William D. Danko ja Thomas J. Stanley soovitavad puhasväärtuse taseme hindamiseks järgmist rusikareeglit.
1. Liitke kokku oma aastane maksude-eelne puhastulu kõigist allikatest: palk, dividendid, intressitulu, autoritasud jne. Siin on õige arvesse võtta üksnes korduva iseloomuga tulusid. Kindlasti on selliseks tuluks palk, samuti tulud ettevõtlusest ja investeeringutelt, aga mitte pärandus.
2. Korrutage maksude-eelne puhastulu oma vanusega.
3. Jagage korrutis kümnega. Saadav tulemus ongi Teie eas ja sissetulekuga inimese puhasväärtuse soovituslik minimaalne tase.
4. Kui Teie tegelik puhasväärtus on eelmise tehtega saadud numbrist üle kahe korra suurem, olete tubli rikkuse koguja. Kui see on eelmise tehtega saadud summast alla poole, olete liiga suur kulutaja.

Selle järgi peaks mu netoväärtus praegu olema juba umbes 70 000 eurot ja ma poleks isegi veel tubli. 😀 Mu neto pole ka pensionifondi sisse arvestades poolelegi lähedal ja iga lisanduva aastaga see summa muidugi halastamatult kasvab. Kui ma nüüd järgi mõtlen, ei tea ma vist lähedalt ühtegi endavanust inimest, kellel see “õigel” tasemel oleks (kui ta just pärandust pole saanud).

Enesetunde silumiseks toksisin oma andmed globalrichlisti ka sisse ja selle järgi olen maailma 1,2% rikkaimate inimeste seas. Abiks ikka. 🙂 Kuigi see rusikareegli netoväärtuse latt jäi nüüd kriipima küll.

Uuel aastal uue hooga – jaanuari kokkuvõte

Uue aasta esimene kuu tõi muuhulgas uudise, et seoses EL regulatsioonidega lõpetab LHV kasvukontos USA indeksfondide pakkumise. Sarnaselt paljude teiste kontoomanikega pidin seetõttu oma fondide jaotuse üle vaatama ning osad fondid välja vahetama. Uude valikusse jäid Hiina aktsiad ning lisandusid Globaalsed aktsiad, Euroopa dividendimaksjad ja Euroopa aktsiad. Soodustingimustel müüsin maha GMF ja QQQ fondid (märtsi lõpuni saab LHVs neid fonde soodsamalt müüa, mida muutunud tingimuste tõttu enam juurde osta ei saa), aga IVV (sisuliselt S&P 500) jätsin alles, sest selle osakaal on piisavalt suur, et seda kunagi vajadusel ka tavapärase teenustasuga maha müüa.

Kuu lõpus vaatasin huviga, kuidas Starbucksi a) tegevjuht ütles, et ilmselt on digivaluuta tõesti tulevik, aga üsna tõenäoliselt ei ole selleks Bitcoin, b) loodetud kasumieesmärgid ei saanud täidetud. Läksin seepeale aktsia hinda kiikama ning põmm:

Hõiva2

Huvitav oleks nüüd teada, kui palju sellest kukkumisest on seotud sellega, et mõned koinimehed ära solvusid.

Pildiotsingu oh no you didn't gif tulemus

Starbucksi fenomen pidi seisnema selles, et nad jooksevad täpselt trendide sabas, aga piisavalt sabas, et teha need meinstriimiks. Naljakas on muidugi see, et netti läbi lugedes jäi ühe Starbucksi trendikuse näitena silma Flat White’i menüüsse toomine 2017. aasta juulis. No khm, Statoil tegi seda juba 2016 märtsis, khm (#fangirl).

Igatahes USA turul pidi Starbucksil nüüd seis hapu olema, sest vanad kliendid on küll lojaalsed, aga uusi eriti juurde ei teki. Samas Aasia laienemised lähevad neil hästi ja olen nende sealset populaarsust isegi korduvalt nägemas-kogemas käinud, seega loodetavasti saab ettevõte uute turgude arvelt veel mõnda aega kasvu nautida.

Nulli on ennast venitanud minu õnnetu Klaipedos Nafta, mis ostust saadik nina veepinnale saanud polegi. Samas oli Statoili aktsia samamoodi pikalt norus, aga naudib nüüd kütuse hinnatõusu lainetel ilusat kasvu.

Netoväärtuse kasvatustöö hoidis taas stabiilset joont, ehkki meelt lahutatud sai kuu jooksul omajagu – korra teatris, paar korda restoranis, korra ka Pärnus minipuhkamas ning Soomaal uisutamas. Koolivaheaja alguse puhul lubasin endale mõned emotsiooniostud (nt 30-eurose suupilli, mille harjutamise peale koer iga kord halisedes kardina taha varjub), aga pikemaid käike või suuremaid väljaminekuid (khm, lennupileteid, khm) ette ei tulnud. Nühime elukaaslasega muudkui trenni teha ja süüa ning see mahub ju kõik igakuise majapidamiseelarve sisse ära. 😀

Hõiva

Kokkuvõttes raharindel jälle rahulik kuu – mida igavam, seda parem. 🙂 Paar kuud järjest on netoväärtuse igakuine kasv üsna lähedal sellele, kui palju mulle üldse palka kukrusse kukub. Hakkasin mõtlema, et selle numbri igakuine ületamine võiks ühelt maalt uueks eesmärgiks saadagi. Praeguse tempoga saan oma väikese juubelieesmärgiga juba poolest suvest ühele poole.

Detsembrile ning aastale joon alla

Detsembri numbreid kokku lüües kontrollisin need mitu korda üle, sest välja kukkus kõigi aegade netoväärtuse kasvatustöö rekordkuu. Teadupärast on mul eesmärgiks 30. sünnipäevaks netoväärtus üle 20 000 togida. Suurima osa moodustas säästmine, millele järgnesid investeeringute tootlus ja laenude tagasimaksed. Imelise säästunipina võin välja tuua selle, et olin lõviosa kuust nii kapitaalselt haige, et kuskil ei käinud ning õieti ei söönud ka. Mis see tatrapuder ja mandariinid siis ikka maksavad, eksole. 😀 Imelise äriideena võin pühade järel efektiivseid toitumiskavu müüma hakata.

Peamiselt säästmispõhiseks jäi kuu ka seetõttu, et muude toimetuste vahel ei jõudnud raha paigutamisega tegeleda. Kullipilgul jälgisin küll Tallinna Vee otsusele järgnenud saagat. Müüsin ise oma osa juba tükk aega tagasi väga viisaka hinnaga maha, aga pärast kohtuotsust oleks potentsiaalselt võinud tekkida soodne ostuolukord. Päris põnev oli jälgida Tallinna börsi pikka taipamisaega, sest otsus oli juba mõnda aega teada ning uudiski Postimehe esilehel laiutanud, kuni aktsiahind lõpuks nina veidi allapoole suunas. Üsna põgusaks see langus jäigi, seega minust jäi see aktsia siiski puutumata.

Kuna vabalt seisva raha osa hakkab ebamugavalt suureks muutuma, pean selle järgmine kuu ette võtma. Läksin lükkasin vähemalt regulaarse makse kasvukontosse ära, et süda rahul oleks. Hõiva

Lõin tabelisse ka kalendriaasta netoväärtuse kasvatustöö, kus on eriti ilmekalt näha juulikuine autoost (ja enda silmale mõned muud suured väljaminekud). Siiski on tegemist ühe kulutusega, mida ma siiani hetkekski kahetsenud pole. Ilmselt tuleb sellel teemal varsti ka säästunippide teemalises seerias postitus, miks meil autot vaja oli ja mis valikul määravaks sai. Huvitava paralleelina võttis Rahalood endale just eesmärgiks autost hoopistükis vabanedaHõiva.PNG

Kokkuvõttes on ikka päris tormiline ja samas edukas aasta olnud. Detsembrikuine haigus muidugi näitas ilmekalt, kui suur säästumäär ilmselt siis oleks, kui ma palju vähem meelelahutusele raha kulutaks (mitte, et ma elus oleks valmis seda ohvrit tooma). Lõin just huvi pärast kokku, et rahaga mängimise kõrvalt olen käinud viis korda reisil (neli lühemat reisi Euroopas ja 2-nädalane reis Aasiasse), kuus korda Eesti-sisestel spaa- või hotellitrippidel ja kümme korda osalesin rahvaspordiüritustel. Rohkem mul eraelu lihtsalt polegi, sest muu vaba aeg on kooli ja trenni all kinni.

Nüüd tuleb uueks aastaks motiveerivad eesmärgid püsti ajada ning sama hoogsalt edasi sammuda.

Kiire tagasivaade novembrisse

Võtsin eelmisel kuul välja hõigatud netoväärtuse kasvatuseesmärki kohe nii tõsiselt, et oleks äärepealt kohe kogu kuu reisimise ning lennupiletite ostuga miinusesse löönud. 🙂

Nimelt käisin tiiru Maltal soojas ning samal ajal sattusid ette päris soodsad piletid kevadeks Nepali. Õnneks või kahjuks jäime piletiostu osas siiski mökutama, mistõttu väärtuse tulp nähtavalt püstitatud eesmärgile lähemale ronis. Oma osa võttis siiski Malta majutus ja muud kulud, aga niimoodi vabandusi otsides leiaks iga kuu midagi. Detsembris tulevad muidugi jõulud ja jaanuaris on plaanis palverännak IKEAsse, kus patukoormat küll kergemaks ei saa, aga rahakotti see-eest kindlasti.

Vahelepõikena meenus veider teema ühes investeerimisgrupist, kus uuriti, kuidas keegi aasta jooksul jõuludeks raha kogub. Õnneks on meie peres jõulud alati tegevustes ning inimestes seisnenud ja rahakotti see ka planeerimata auku ei löö. Samuti on olulisemad kingid jooksvalt ette ära soetatud – koerale näiteks. 😀

Kuu jooksul toimus kasv peamiselt kogumise arvel, samuti kasvas päris ilusti kasvukonto QQQ fond ning ühes kütusehinnaga ajas jalad kõhu alt välja ka Statoili aktsia. Lisaks oli kuu lõpus tabelit täites rõõm vaadata, et õppelaenu jäägi tuhandete number muutus ühe võrra väiksemaks, samas kui pensionifondi oma end ühe võrra ülespoole küünitas. Väiksed võidud!

Hõiva

Mis ma eile hommikuks sõin ja muud igapäevaheietused

Sügise tulekuga on siia blogisse pikk vahe sisse jäänud, sest töö, kool ja erinevad suvepikendusreisid on kogu ärkvelolekuaja kuhjaga ära sisustanud. Koolipingutused said vähemalt taas tulemusstipiga tasutud, mis toob iga kuu kena 100 eurot plaanivälist raha kontole juurde. Samuti sai reiside vahel ülepeakaela ära vormistatud selle korteri ost, mida juba mõnda aega otsisin. Paika pandud ideaalile tuli see päris lähedale, mistõttu ma ka ei muretse, et turuhinnad hetkel suhteliselt üleval on.

Omamoodi areng toimus ka aktsiate rindel, kus märkasin ühtäkki, et sügisest saadik on laekuvatel dividendidel hakanud maha minema tulumaks, mida varem samade aktsiate puhul tehtud pole. Kiire päring panka selgitas välja, et varem olid nende aktsiate kvartaalsed dividendid nii väikesed, et sealt lihtsalt mahaarvutust ei tehtud. Huvitav loogika, aga mis mul selle vastu olla saab, et dividendid kasvanud on. 🙂

Dividendimüsteeriumi jälgi ajades märkasin ka seda, et märtsis huvi pärast ostetud portsuke Starbucksi aktsiaid on vahepeal dividende toonud umbes ühe suure vanilla cream cold brew väärtuses. Ülejäänud 20+n topsi tulid seega reiside jooksul ikka oma taskust. Kahjuks ei kajastu mu ennastsalgav suursponsorlus veel aktsia hinna tõusus, aga küll ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama. 🙂 Umbes sama seis on mu teise emotsiooniostu – Nike’iga, mille ma ostsin suve alguses. Nendega ma pean vist elu lõpuni suhetesse jääma, et maratoniks ostetud ja hiljem sobimatuks osutunud tossupaar tagasi kasseerida. 😀

Kui nii edasi läheb, on Tasase Investori ja Targa Investori kõrval netiavarustes ka Emotsionaalne Investor (jah, mina), kes muuhulgas õpetab oma portfelli feng shui järgi tasakaalustama ning aitab valida just sinu tähemärgile sobiva aktsia.* Tegelikult pole ma taolistes “ma tarbin seda brändi ja tahan tükikest omada” emotsiooniostudes veel pettuma pidanud ja samas on need mulle alati palju lusti ning heameelt valmistanud. Hoopis teine tunne on väljamaa kiirkofeiinibutiiki sisse purjetada, kui sa tead, et sellest mikroskoopiline osa ka sinu oma on.

Üldiselt vastab tõele see, et investeerimine muutub üsna kiiresti sama igapäevaseks ning automaatseks kui hambapesu. Samas nagu iga kord hambaid pestes on kohe hoopis värskem ning reipam tunne, on ka finantshügieen lisaks olulisusele lihtsalt meeldiv. Tegelikult on mul mustandites ootel päris mitu teemat, millest rääkida (nt investeerimine kooselus või üürilepingu nippe pikaajaliselt praktikult), seega loodetavasti see blogi veel igavussurma ei sure. Kirjutamismotivatsioon on tänu muude kohustuste kuhjumisele ootamatult hoopis õitsele löönud.

https://i2.wp.com/s3.amazonaws.com/theoatmeal-img/comics/today_illustrated/today_illustrated.png?w=863


* Või siis mitte. Kohe kindlasti mitte. Aga võite vabalt mu intellektuaalset omandit riisuda ning idee ellu viia.