Enesearengu kasvukõverast ja ebaõnnestumistest

Investeerimiseesmärkide saavutamisel on sage soovitus jagada suur ning kauge eesmärk motivatsiooni säilitamiseks pisemateks tükkideks. Seda tarkust võib tegelikult laiendada kõigile eesmärkidele, sest üleöö täituvad unistused või saavutatavad eesmärgid näitavad kas puhast juhust või seda, et sihiti liiga madalale. Samuti on investeerimises kombeks ühe või teise näitajaga progressi mõõta. Miks mitte sama tehnikat muudesse valdkondadesse üle kanda. 

Ma olen siin viimasel ajal palju rääkinud väikestest sammudest õiges suunas, õhinapõhistest minieksperimentidest, puterdades minemahakkamisest ning enese teadlikust arendamisest. Kui me pidevalt teadlikult teeme kasvõi väikseid eesmärgistatud samme, hakkab see ühelt maalt samamoodi lumepallina veerema, kui investeeringute liitintress. Tegelikult koosnevad ju kõik suured eesmärgid väiksematest sammudest, mis ideaalnägemisega tagasivaates võivad väga loogilised tunduda, aga hetkes pole seda mitte.

Ehkki tagasivaade on alati selge, võib hetkes tunduda, et edasiminekut pole või toimub mingites valdkondades suisa tagasiminek. Mõistusega saad isegi aru, et asjad ju liiguvad, aga tunne ei taha kuidagi järgi tulla. Ühel sellisel hetkel mõtlesin ajajoonele ära kaardistada viimaste aastate enesearengu eduelamused. Mingit täpset loogikat mul selleks polnud, aga märkisin ajaliselt üles kõik sellised sündmused, mille osas tundsin, et liigun õiges suunas või jõudsin sammu pikematele eesmärkidele lähemale.

Tulemus? Täitsa nagu kasvukõver ju, kas pole?

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.16

Täpseid sündmusi ma siin välja tooma ei hakanud, aga tegemist on just erialaste arengutega, seega koera sünnipäeva, pulmi või muud tilu-lilu siin pole (räägime siiski olulistest teemadest, eksole). Ilmselt annaks sama loogikat kasutada ka eraelu, trenni või ükskõik millise muu valdkonna arengu kaardistamiseks.

Kui nüüd seda rohelist kõverat piisavalt nautinud olin, otsustasin kõik tagasilöögid või ebaõnnestumised ka teljele tippida.

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.08

Taas – nagu öeldud – on tegemist ainult erialaste negatiivsete kogemustega, seega isiklikud mustemad hetked tulid veel sellele lisaks. Ma ei nimetaks neid isegi tagasilöökideks, sest erinevalt investeerimisest ei vii kriitika või luhtunud katsed sind tegelikult kuidagi tagasi. Nagu üks mu sõbranna väga tabavalt ütles, viivad need kogemused kõik edasi – lihtsalt mõni raskemini kui teine.

Tegelikult on ju isegi hea, kui elu sind mugavustsoonist ise välja suruma hakkab. Samas pean selle kaardistamisharjutuse peale ka möönma, et negatiivseid sündmusi oli ootamatult keerulisem mälusopist kokku otsida, kui eduelamusi, sest pikapeale pole neil ju mingit tähendust (inimloomule peaks küll vastupidine sättumus sisse kodeeritud olema, aga äkki ma olen siis ajupestud optimist).

Samas väljapoole me neid ebaõnnestumisi ju naljalt ei promo – minagi jagan sotsiaalmeediasse ikka mõne saavutuse, mitte ei kirjelda, kuidas keegi mind kuskil pikalt saatis või mõni projekt tulemust ei andnud. 😀 See on täitsa loomulik, aga jätab kõrvaltvaatajaile mulje, et järelikult peabki tee eesmärgini minema vaid püsivalt positiivsete elamustega. Ja kui tuleb esimene, teine või kolmekümnes negatiivne elamus positiivsete vahel, on järelikult tegemist vale teega. Sest kõigil teistel ju neid ebaõnnestumisi ei tundu olevat ja elulooraamatud on kirjutatud selles eelmainitet kõiketeadvas tagasivaatavas pilgus.

Kokkuvõttes ei öelda asjata, et fail fast and fail often. Nurjumised õpetavad – valusalt küll, aga see-eest tõhusalt. Nurjumised näitavad, et sa oled proovinud ja proovid veel. Parem siis sellega ära harjuda, kui jätta proovimata. 


Kellel on huvi enda kohta sarnane asi koostada, siis kasutasin kiiruse mõttes TimeGraphics keskkonda, aga googeldades tuleb erinevaid võimalusi terve ports välja. Exceli-sõltlastel on võimalik tõusu- ja mõõnahetki ka tabelisse kanda ning seal ajajoont koostada – ilmselt on see ka püsivam variant, kui kõikvõimalikud online vabavaralised keskkonnad. 

LEI-nimeline koiliblikas väikeinvestori portfelli kallal

LEI.png

Teadupärast peab käesoleva aasta algusest endale ettevõtte alt investeerimiseks esiteks registreerima LEI koodi, ehk rahvakeeli järjekordse euroliidu nuhtluse, mille ümber eelmise aasta lõpus ning selle alguses päris palju lokku löödi. Eriti negatiivne üllatus oli see kõigi jaoks, kes väikses mahus kõrvalsissetulekud ettevõtte alt maksueelselt kasvama lootsid panna, aga nüüd ähvardab kopsakas teenustasu selle mõttekuse lihtsalt ära nullida.

Mul endalgi seisis üks juriidiline keha riiulis juba mõnda aega, sest täiskohaga töö ning kooli kõrvalt polnud mul aega sellega lihtsalt tegeleda ja eelmises töökohaski olid kõrvaltegevuse nõuded keskmisest veidi rangemad. Vahepeal on võrrandisse aga lisandunud LEI koodi nõue ning minusuguse ühisrahastusskeptiku jaoks võimalused üsna ahtakesed – maksad või lased rahal seista. Nii jõukur ma ka veel pole, et seisva rahaga näiteks hobikorras kinnisvaraarendajaks hakata.

Isegi kui otsida soodsaim teenusepakkuja, jääb esmakordne kulu ikkagi vähemalt 70 euro kanti ning pikendamisel 50 juurde. Loota küll võib, et tulevikus hinnad veidi langevad, ent praegustesse arvutustesse on seda ennatlik sisse kirjutada. Milline võiks siis olla minimaalne mõistlik investeering, et koodi tasu tootlust ära ei sööks? 

Arvestades seda, et väärtpaberiostu, -müügi ja vahel ka hoidmisega kaasnevad samuti teenustasud, ei tahaks LEI koodi osakaalu aastas üle 1% kindlasti lasta. Esimesel aastal tähendab see siis vähemalt 7000 euro eest investeeringuid ning pikendamise korral järgnevatel aastatel ca 5000 eurot.

Mida aga teha, kui investeeritavad summad selleni ei küüni? Juhul kui plaanis on teha vaid pikaajalisi osta-ja-hoia tüüpi investeeringuid ning osta pigem harvem, võib kasulik olla koodi taotlemist hajutada. Väiksemate summadega toimetades tasub niikuinii ka ostude jaoks suuremad summad koguda, et ostu-müügiga kaasnevaid tasusid optimeerida.

Klassikaline “kui sa investeerid 3000 eurot aastas 30 aastat ja tootlus on 5, 6 või 7 protsenti aastas” tüüpi graafik: 

Capture.PNG
Kontrast polegi nii silmatorkav, aga madalama ja kõrgema tulemuse vahe on umbes 100k ja 50%

Kui näiteks plaanidagi ostusid sooritada aastase intervalliga, saaks koodide taotlemist hajutada kasvõi nii:

  1. aasta kogud kapitali 
  2. aasta alguses taotled koodi, investeerid kogutud kapitali ära, kogud aasta aega veel ning investeerid selle aasta lõpus ära
  3. aasta kogud kapitali 
  4. aasta alguses taotled koodi, investeerid kogutud kapitali ära, kogud aasta aega veel ning investeerid selle aasta lõpus ära
  5. korda ad nauseam 

Selle süsteemiga tuleks praeguses hinnakirjas koodi aastaseks kuluks ca 35 eurot aastas, ehk 3000-4000-eurose aastase investeeringu puhul juba täitsa mõistlik teenustasude osakaal. Samuti on rahus aega oodata, kas ja millal see kood lõpuks odavamaks ära läheb. Muidugi eeldab see tõesti seda, et vahepeal müügivajadust ei teki (ehkki vajadusel saab ju iga hetk koodi taotleda ja väikse viivitusega orderid turuletile lükata).

Kokkuvõttes tekitab kogu see arvutus ikka vaikse kripelduse, kas kiigata alternatiivsete investeerimisvõimaluste poole (hetkel, kus kõik teised kurdavad, et seal täbaraks kisub muidugi 😀 ). Teisalt motiveerib see LEI-nimeline koiliblikas mind ettevõtte alt tegutsemine süvendatult käsile võtma ja sealsed sissetulekud sellise piirini kasvatama, kus koiliblika nakitsemine enam märgatavat auku ei jäta.

Kui paljud teist praegu ettevõtte alt investeerivad ja kuidas teie oma LEI süsteemi paika olete loksutanud? 

Parim aeg investeerimiseks oli niikuinii viis aastat tagasi

Investeerimisest rääkides tuleb varem või hiljem teemaks aeg. Eriti vabanduste toomisel tundub, et aeg pole kunagi õige – nii turu mõttes kui isiklikus plaanis. Investeerima lubatakse hakata siis, kui on selleks piisavalt suuri summasid, hinnad garanteeritult põhjas või kogu internet lõpuks läbi loetud. Teate küll, see müstiline tulevik, kus lõpuks kõik eeltingimused on ideaalselt täidetud.

Pildiotsingu tomorrow noun funny tulemus

Selles osas meeldivad mulle kaks ütlust. Esiteks see, et parim aeg investeerimiseks oli alati viis aastat tagasi. Teiseks see, et aeg turul on alati palju olulisem, kui turu ajastamine. (“Time in the market is far more important than market timing.”)

Samas ei saa eitada, et hoopis lihtsam on teha iseseisva elu algusest peale tarku valikuid, kui hiljem korrektuure. Õnneks on liikvel ka üha rohkem infot, kuidas niimoodi elada, et hiljem väga valus poleks. Järgnevalt mõned põhjused, miks võiks investeerimisega võimalikult vara pihta hakata või nendele teemadele mõelda juba enne iseseisva elu algust.

1. Sinu suurim sõber on aeg

Ilmselt on see lause kõigile investeerimishuvilistele juba täielikuks tapeediks muutunud, et sinu suurim sõber on aeg. Jajah, muidugi, ma tean. Samas ei väsi ma seda endale ning teistele kordamast, sest see päriselt on nii. Iga aasta, mis sa alustamist edasi lükkad, tuleb hiljem mitmekordselt tagasi töötada ning iga euro, mis sa nooruspõlves kasvama paned, on täis suurt potentsiaali. Tegin ajavõidu illustreerimiseks ka ühe infograafiku (vt allpool), aga kõige motiveerivam on selliseid stsenaariume liitintressi kalkulaatoris aeg-ajalt ise läbi arvutada.

2. Sa pole jõudnud ennast veel kinni laenata

Hoopis raskem on hakata eluvalikuid ümber hindama, kui sa oled endale ostnud juba kõige kallima maja, mida pank lubab, lisaks liisinud edeva auto, võtnud pulma jaoks laenu ja teinud kõiki neid muid tarbimisvalikuid, mida teised ümberringi teevad. Sel juhul on enamik sissetulekust juba püsikulude all kinni ning neid tehinguid ümber korraldada on kulukas ja tülikas. Palju lihtsam on taktikalist rahaplaneerimist alustada nullist – näiteks mitte koguda aastaid terve pere elamu sissemakseks, vaid osta esiteks tilluke kööktuba,  et see hiljem üürikaks jätta.

3. Sinu elustandardid on veel kujunemata

Hea asjaga on väga lihtne ära harjuda ning kui oled juba harjunud kogu oma sissetuleku ära tarbima, muutub see kiiresti elementaarseks tasemeks, millest allapoole minek tundub juba kannatamisena. Lihtsam on algusest peale alla oma võimete elada ning tarbimist suurendada väga ettevaatlikult. Enda meelest elasin ma väga hästi ka siis, kui tudengipõlves paarisaja euroga kuus ära majandasin ning see annab mõnes mõttes kindlustunde juhuks, kui väiksema eelarvega äraelamine on mingil põhjusel sundus, mitte oma valik.

4. Sul on aega katsetada

Kuna aeg töötab sinu kasuks, on sul ka rohkem eksimisruumi. Võid proovida erinevaid asju, riskida ja kui sellega kaasneb ka väike kooliraha, on see täiesti okei. Mida lähemal vanaduspõlvele, seda konservatiivsem on vaja oma rahakorraldusega olla.

5. Sa vastutad ainult enda eest

Kuni sul pole veel vaja muretseda väikeste laste (või veel hullem, peagi teise linna ülikooli suunduvate laste) või abivajavate vanemate pärast, on sul täielik vabadus üles ehitada just endale sobiv rahasüsteem. Tagatipuks on kõik su sissetulek ainult sinu enda päralt ning just paras aeg ülejäänud eluks tugev vundament alla laduda.


Siinkohal tahaksin lohutada kõiki, kellele tundub, et kui nad 20ndates omale miljoniportfelli kokku tassinud pole (või veel alustanudki pole), on rongist lootusetult maha jäänud. Me kipume oma senise elu perspektiivis arvama, et liiga palju aega on mööda lastud. Samas ei mõtle me piisavalt, kui palju meil seda aega ilmselt veel järel on. Ütlen ikka naljatamisi, et oma ülikõrgeealisi esivanemaid vaadates pean mina olema valmis elama 120-aastaseks. See tähendab, et mul on kolmveerand elu veel ees. Kui ma juba raha tööle suunama poleks hakanud, teeksin seda nüüd. Mis siis, et mõned inimesed minust pikalt ees on – hoopis rohkem on neid, kes selles osas midagi ei tee.

Liitintress (1).png

Veel üks näide kõigile, kes mõtlevad, et neil praegu raha üle ei jää ning parem alustada siis, kui iga kuu mitmed sajad on võimalik teenima panna.

  • Kui sa investeerid viie aasta jooksul iga kuu 50 eurot, on sul viie aasta lõpuks 3670 eurot. Jättes selle nüüd 35ks aastaks omaette kasvama, on sul 54 000 eurot.
  • Kümne aasta jooksul iga kuu 50 eurot investeerides koguneb 9064 eurot, mis 30ks aastaks seisma jättes kasvab üle 91 000 euro.

See on ju juba arvestatav osa summast, mis ühel inimesel finantsvabaduse saavutamiseks vaja on.

* Kõik arvutused on tehtud ca 8% keskmise aastatootlusega.

LUGEMISVARA: The Barefoot Investor

raamatupäis (2)

Scott Pape’i The Barefoot Investor tõmbas mu pilku oma hämmastavalt kõrge Goodreads’i reitinguga. Tegemist on suhteliselt Austraalia-keskse teosega, mille lugemise käigus küll vahepeal lausa aastaarve võrdlema hakkasin, kas Roosaare on oma RSÕ Pape’i pealt maha kirjutanud või vastupidi. Samas ongi paljud eluterve finantshügieeni rusikareeglid universaalsed ning kokkuvõttes pole tegemist nii väga investeerimisraamatuga, kui oma rahaasjade kontrolli alla saamise raamatuga üleüldiselt.

Barefoot Investorist on Austraalias omamoodi kultus kujunenud ning saan väga hästi aru, miks – tabasin end seda lugedes korduvalt mõttelt, et taolise raamatu kohalik versioon kuluks ilmselt meilegi hädasti ära. Ka võõra riigi konteksti kõrvale jättes oli tegemist hästi lihtsa, praktilise ning kergestiloetava õpikuga. See annab selged juhised, kuidas sammhaaval oma rahaasjade korraldamise süsteem üles ehitada ja lugeja saab ka kindlasti aru, miks ta midagi just nii teeb.

socialmediaimage

Nagu Pape ise ütleb, ei ole ta see tüüp, kellel isegi sokisahtel värvikoodi järgi excelisse on taotud ning ta eelistab süsteeme, mis on võimalikult ära lihtsustatud, töökindlad ning automatiseeritud. Otsuste automatiseerimisest olen erinevates varasemates postitustes korduvalt rääkinud ning see aitab inimestel kujundada häid harjumusi, mis jäävad ka püsima. Mulle tundub, et suur osa inimesi lihtsalt ei suuda iseseisvalt oma valikuid ning sissetulekuid piisavalt ära struktureerida ja nende inimeste jaoks annab Pape ette suhteliselt lollikindla skeemi, kust pihta hakata.

Me kõik teame, et ideaalis võiks me lihtsalt elada tasakaalustatud elu, teha jooksvalt mõistlikke valikuid ning elada õnnelikult elu lõpuni täiuslikus harmoonias – seda nii raha, toitumise, eraelu jmt valdkondades. Kahjuks pole meie impulsid ning koopameheaju 21. sajandi valikutekülluse jaoks kõige sobivam ning enamik meist ei suuda kõigis asjus ratsionaalseid otsuseid teha ja mõõdukust säilitada.

Veelgi enam – kui inimese senised harjumused on ideaalist umbes sama kaugel, kui maa kuust, on lihtsam vähemalt esiteks võtta ette kellegi toimiv valem ning selle järgi end ümber harjutada. Olgu selleks siis toitumiskava või finantsplaan – või antud raamatu kontekstis n-ö ämbrite süsteem, mille alusel oma eelarve ära jaotada. Sellest süsteemist ja kõigist muudest üleskorjatud mõtteteradest aga järgemööda.

Kui sa oma rahaasju kontrollid, oledki juba vaba

Pape jagab inimesed metafooriliselt kaheks liigiks – alpakadeks ning metsümisejateks (alpacas and groundhogs). Esimesed on eesmärgipärased ning sihikindlad ja neid on lihtne karjast eristada – nad ütlevad asju nagu “eks me peame töötama, kuni võlast vabaks saame” või “ma ei saa seda autot endale lubada, seega vahetan selle millegi soodsama vastu välja”. Need inimesed ei tea seda, aga nad juba on vabad – vabad vabandustest, kõhklustest ning pidevast murest oma rahalise tuleviku pärast. Vabad tänu sellele, et nad on oma asjades otsusekindlad ja võtavad enda olukorra eest vastutuse.

Teine tüüp teeb päevast päeva sama asja ja vingub ja viriseb, et mida kunagi ei muutu. Piltlikult öeldes on nemad need, kes tahavad imelisi dieeditablette püsiva elustiilimuutuse asemel. Nende inimeste elu on aastast aastasse suhteliselt samasugune – samade vabanduste, kahetsuste ning väikese kindlustundega. Millegipärast arvatakse, et kokkuhoidlikult ja plaanipäraselt elamine on üks tüütu töö. Hoopis tüütum on elada frustreerivas palgapäevast palgapäevani rutiinis ning pidevas mures oma tuleviku pärast – ja seda terve elu!

Rahalist sixpack’i on lihtne teeselda

Inimestel on rohkem motivatsiooni tegeleda asjade välimusega, kui nende tegeliku sisuga. Kui sa oled füüsiliselt lodev ja endast tehtud pilti vaadates esimese hooga arugi ei saa, kes see paksmagu on, on seda üsna raske varjata. Rahaga on kahjuks vastupidi ning autori sõnul on ta oma karjääri jooksul leidnud, et rahaliselt kõige lodevamad inimesed tunduvad väljastpoolt kõige paremas vormis – neil on viimse laenuvõimekuseni venitatud eramu, liisitud Lexus ning kõrvuni krediitkaardivõlgu.

Enamik inimesi õpib liitintressi kohta tagurpidi – ostes asju laenude ja järelmaksudega ning ohverdades sellele oma majandusliku iseseisvuse. Lihtsalt kuna nad näevad välja nagu neil oleks rahaline sixpack, pole neil mingit motivatsiooni seda olukorda parandada. Veelgi enam – endale, oma perele ning sõpradele tunnistamine, et nad tegelikult polegi nii edukad, kui seni väljast paistnud, nõuab suurt eneseületust. Oluline on mõista, et enda edu mõõdupuuks ei tasu võtta inimesi, kellega sa 20 aasta pärast enam isegi ei suhtle.

Küllus on ennekõike mõtteviis

Austraalia on üks maailma jõukamaid maid ning sellest hoolimata tunneb 2/3 sealsetest inimestest, et neil pole kõige vajaliku ostmiseks raha. Me oleme tervemad ja jõukamad kui kunagi varem ning meil on lõputult valikuid oma elu kujundamiseks, aga sellest hoolimata oleme me õnnetumad kui kunagi varem ning depressiooni jaenesetappude sagedus muudkui tõuseb. See on üks vana, aga pidevat ülekordamist vääriv tõde, et meie vajadused ning rahulolu tuleb ennekõike meie enda ellusuhtumisest.

See on vana tõde, et teatud sissetulekute tasemest palgatõus meid enam õnnelikumaks ei tee. Ainus millega seost on leitud, on hoopis säästude olemasolu, sest säästud annavad meile vabaduse – muidugi juhul, kui sul elus ka mingid muud huvid ja eesmärgid on.

20180304_185646_00012010020905.png

Hoia asju lihtsana

Kui sa ei suuda oma raha haldamise põhimõtteid 30 sekundiga ära seletada, ei ole sul plaani ning sa ei suuda sellest pikalt kinni pidada. Range eelarve ja pideva tahtejõu abil kulude kontrollimine pikaajaliselt lihtsalt ei tööta. Ennekõike tuleb oma valikuid lihtsustada (eelpool mainitet automatiseerimine). Edukad inimesed ei ole tingimata suurema tahtejõuga, aga nad loovad omale parema igapäevase rutiini.

Jaga oma sissetulek ämbritesse

Omalt poolt pakub autor välja n-ö ämbrite süsteemi, mille alusel oma sissetulekutes-väljaminekutes töötav kord luua. Tema välja pakutud süsteemis peaks hädavajalikud igapäevakulud mahtuma 60% sisse netosissetulekutest. Kui eluaseme, transpordi, söögi jmt kulud kokku nendesse piiridesse ei mahu, peaksid igal juhul oma valikud üle vaatama (või nagu autor otse ütleb, on sul päris suur probleem).

20% sissetulekutest läheb elumõnudele – neist pool, ehk 10% igapäevastele elumõnudele, nagu see Statoili latte või pediküür või nädalavahetuse kinopiletid. Teine pool (ehk taas 10%) läheb nende unistuste jaoks, mille jaoks peab pikemalt koguma – näiteks reis Balile või uus jalgratas. Kulutamisämbri mõte on see, et saad selles piires endale süümepiinadeta elumõnusid lubada ning kui selle laiaks lööd, oled lihtsalt kuu lõpuni ilma.

Muidugi pole näiteks palgapäevast palgapäevani elamine kõige eeskujulikum tegevus, aga nii paljud inimesed seda ometi teevad. Miks mitte siis anda endale kindel ports ette, millega võid olla meeldivalt vastutustundetu ning mitte-kaalutlev. Kõik eelnimetatud “ämbrid” käivad erinevatele kontodele ja näiteks igapäevakulude ning elumõnude kontole ka erinevad kaardid külge.

Viimane ports, ehk 20% läheb säästudesse või investeerimiseks.

Selliseid protsendipõhiseid süsteeme on muidugi teisigi ja ilmselt leiab igaüks omale lõpuks sobiva variatsiooni. Süsteemi iva on peamiselt valikute lihtsustamine viisil, mis aitab kindlustada tulevikku, aga samas elades ka olevikus. Ise olen seni küll raha rangelt laterdamata toime tulnud, aga vahel kipub ka minul fookus ära kaduma või satun süümepiinadesse mõne elumõnukulu peale, mis oleks võinud selle asemel ju hoopis investeerida. Omale sellise protsendisüsteemi püstipanek vähendab libastumisohtlikke dilemmasid ning valikukohti miinimumini.

20180304_190510_0001401986617.png

Võta sammhaaval

Tegelikult kuulus ämbrite süsteemi juurde veel terve järjestikuste sammude rodu, mille täpset lahtikirjutamist ma siin ette ei võta. Neist üks esimesi oli vana hea meelerahufondi loomine, mis esiteks pidi olema vähemalt kuupalga suurune ning järk-järgult suurenes mitmekordseks. Tegemist on siis selle rahaga, mis on igapäevakuludest täiesti eraldi ning kust maksta näiteks ootamatu autoparandus või lemmiklooma arstiarved (aga mitte Bali reis, sest selleks on pikaajaliste elumõnude ämber). Võlgades inimestel soovitab autor fondi kokkusaamiseks kasvõi asju müüa, sest fondi olemasolu on oma rahaasjade kontrollimise alustala.

Järgnesid näiteks oma võlgade doominokivikestena ümberlükkamine, kus kõlas ka RSÕ-st tuttav soovitus alustada suurima intressiga võlast. Siis kodulaenu äramaksmine (mille mõistlikkus Eesti tingimustes oleks küsitav), alles seejärel raha kasvamapanek ning lõpuks oma mugavaks pensionipõlveks vajaliku eesmärgi püstitamine. Samuti antakse jooksvalt soovitusi, kuidas välja valida ning välja kaubelda parimad võimalikud tingimused nii pangateenustele, kindlustusele, kodulaenule jmt. Viimased olid küll väga Austraalia-kesksed, sest käisin isegi vaatamas, kuidas Eestis eluasemelaenu refinantseerida saab ja meie väikeste intresside ning pakutavate erinevuste juures hävitasid panga vahetamise teenustasud juba igasuguse võidu.

Kokkuvõttes üsna elementaarne jutt, aga justnimelt algajale väga selgelt ette ehitatud süsteem, kuidas ennast varasematest valedest eluvalikutest jälle võimalikult efektiivselt välja kaevata. Läbivaks oli lootusrikas sõnum, et ükskõik, milline on sinu praegune rahaline olukord, oled sa vaba sellest hetkest, kui hakkad teadlikult ning plaanipäraselt seda olukorda parandama. Siis sa juba tead, et piisavalt aega andes jõuad igal juhul tulemusteni.

Anna investeeringutele aega (vähemalt 7 aastat)

Pidevalt oma investeeringuid torkides ning jälgides võib mõne aastaga tekkida tunne, et see ei vii kuhugi ja lihtsam on “hajutada” oma portfell uude autosse, soojamaareisi ning uude iPhone’i. Vähesed venitavad välja 7. aastani, kui lumepall alles tõeliselt veerema hakkab. Investeerimise mõttekuse illustreerimiseks oli toodud ka eriti efektne liitintressi näide, mida ma ei viitsi hakata ümber seletama.

Ekraanipilt (sorry not sorry). Erinevus paljudest teistest näidetest on see, et sina ei reinvesteeri pärast 10 aastat isegi dividende.

Kokkuvõttes on see reitingu vääriliselt sisukas raamat, mille kõiki mõtteteri ma kindlasti välja tuua ei jõudnudki. Soovitan ka edasijõudnutele, kes jälle natuke maailmapilti korrastada soovivad. 

Kuidas palgalõhe mõjutab investeerimist, ehk miljoni euro küsimus

Eesti rahvuskala palgalõhe on viimastel aastatel visalt püsinud umbes 27% juures, ehk meeste sissetulekutega võrreldes teenivad naised keskmiselt 27% vähem.

“Palkade erinevusest ühte kolmandikku saab selgitada naiste ja meeste inimkapitali ning töökohtade erinemisega. Kahte kolmandikku sugudevahelisest palgaerinevusest ei saa nende teguritega põhjendada.” (Praxis

Laskumata vaidlustesse, kas palgalõhe on “päris” või kes on süüdi või kas tegelt #meestaobkõikkinniä, tekkis mul huvi läbi arvutada, kui palju selline sissetulekute erinevus naiste majanduslikku kindlustunnet mõjutab.


Võrdluse eeldused: 

  • mees ja naine
  • mõlemad 25-aastased
  • mõlemad soovivad 60-aastaselt pensionile jääda (35 aastat aega)
  • lihtsustamise huvides on välja jäetud inflatsioon, võimalikud elu kestel tekkivad vanemapuhkused/hüvitised (mis enamasti jäävad naise kanda ning halvavad säästmisvõimekust veelgi), ülalpeetavad jmt päris elu
  • praegu on Eestis naiste oodatav eluiga ca 82 ning meestel 73 aastat
  • arvutuse lihtsustamiseks majandab mees kuus 1000 euroga ja naine vastavalt 730 euroga (suurusjärgult see peakski olema keskmise palgasaaja reaalsus)
  • ütleme, et mõlemad suudavad säästa ja investeerida ca 15% palgast – mehel tiksub investeeringutesse 150 eurot kuus, naisel 109,5 eurot kuus
  • keskmine tootlus on 10% aastas

Võtsin investeeringute liitintressi kalkulaatori ette ja andsin tuld. 60. eluaastaks on portfellid järgmised:

  • mehel: 569 345,71 eurot
  • naisel: 415 622,37 eurot

Niimoodi see väga hull ei tundugi – vahe on ju ainult 153 723,34 eurot. Naine peab sellega küll mõne aja kauem ära elama, aga eks ta on ka harjunud kitsamalt läbi ajama.

Pilt läheb päris huvitavaks aga siis, kui mees selle palgalõhe samuti tuleviku suunas ujuma paneks, ehk kui ta selle 270 eurot kuus samadel tingimustel investeeriks. 35 aastaga kasvab sellest rahast:

1 024 822,27 eurot

See on üle miljoni euro. Üle. MILJONI! Euro.

Muidugi on tegemist ülimalt lihtsustatud arvutustega, aga kõik muud tegurid (tavapärased praktikad ühiskonnas nt lapsehoolduse jaotumise ning üksikemakeskse peremudeli, samuti elatisvõlglaste soolise jaotuse osas) aitavad pigem majandusliku lõhe suurendamisele veelgi kaasa. Kokkuvõttes võib öelda, et palgalõhe läheb naisele elu jooksul maksma terve miljoni.