LUGEMISVARA: So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love

raamatupäis (2)

Sattusin Cal Newporti raamatut “So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love” lugema juba kuumal südasuvel, kui Madis Müür parajasti finantsvabaduse kui eesmärgi teemal räntis. Tagantjärele võib seda juba pidada tema “30-aastaselt miljonäriks” artikli eelmänguks, sest puudutab samuti professionaalse arengu teadlikku kiirendamist. Tsiteerin:

Paljudel meist ei ole nii “vedanud,” et praegune töö meeldiks. Ebameeldivus võib vabalt ka taanduda sellele, et me ei ole seda endale huvitavaks veel mõelnud. Näiteks olen olnud üks Eesti edukamaid pokkerimängijaid ligi €600k teenistusega, aga alguses ei saanud sellele alale väga pihtagi, kindlasti polnud tegu mu unistuste alaga. Algus läks vaevaliselt ja vastumeelselt, polnud koolis ja ülikoolis õppinud õppima ja vastutust võtma veel. Nägin lihtsalt, et pokker võiks minu eeldustega sobida (lihtne matemaatika on minu teema), arenguvõimalusi oli palju, teenistuslagi päris kõrgel, väljakutseid kõvasti ja mõtlesingi selle endale huvitavaks. Alguses tegelesin valdkonna sees lihtsamate tegevustega, mis mugavustsoonis juba olid, aga nii oli teenistus tilluke. Hakkasin sundisima ennast tähtsamaid oskuseid arendama, mugavustsooni laiendama, et enda produktiivsust oluliselt tõsta, nii hakkas ka teenistus väga kiirelt lumepallina kasvama. Niimoodi hakkasid eesmärgid järjest täituma, süües kasvas isu ja mingi hetk ma juba nautisin täiel rinnal seda ala, tulid ka väga ägedad tulemused. See oli enda teadliku suunamise tulemus, et see ala meeldima hakkas. Alati on lihtne öelda, et mulle miski ei meeldi ja esimeste raskuste peale püss põõsasse visata. (allikas)

Image result for so good they can't ignore you

Seega kes tervet raamatut läbi lugeda ei viitsi, võib need kaks artiklit ette võtta ja keskne idee ongi juba väga laias laastus käes. Kelle jaoks aga kodumaiste prohvetite lugemine liiga lihtsakoeline tundub, võib Newporti teose kallal ka näkitsema hakata, sest iseenesest pole see pikk ega raske lugemine. Pigem võiks see veel tubli poole lühemgi olla, sest autor kordab oma ahhaa-momente üha uuesti ja uuesti üle (et ikka tuhmimalegi lugejale iva peakolu sisse tampida).

Tulles tagasi meeldiva töö otsingute juurde, loodab meist ilmselt enamik, et kuskil ootab teda ideaalne töö, kus kõik mured kaovad ning alles jääb vaid lakkamatu õnnetaevas ja rahuldustunne. Selleks tuleb see õige koht vaid üles leida. Järele mõtlema hakates kõlab see kahtlaselt sarnaselt ettekujutusega, et kuskil ootab meid see täiuslik õige inimene, kellega suhe on igasuguse pingutuseta üks romantikvaht ning ainsad tülid tekivad selle üle, kumb teist rohkem armastab.

Mis on täielik seesamunegi, saate ilmselt isegi aru. Täpselt nagu hea suhe nõuab tööd ja õppimist, ei kuku ka hea töö meile iseenesest kuskilt sülle, kohe kui me enda jaoks õige suuna välja oleme valinud (puhtteoreetilistele ettekujutustele tuginedes muidugi). Hea uudis on see, et hea töö jaoks ei pea siis jumalikku valgustust või vedamist ootama jääma, vaid saab selle endale õige mõtteviisiga ise luua (või välja töötada).

Põhimõtteliselt on raamat kokku võetav kolme lausega.

  1. Ideaalse töö otsingud on mõttetud ning meile müüdav leia-oma-kirg narratiiv vigane ja võib öelda, et suisa kahjulik.
  2. Õigest tööst on olulisem õigesti töötamine.
  3. Hea karjääri jaoks on vaja teadlikult arendada oma väärtuslikke karjäärioskusi, sest enamik inimesi seda üle teatud baastaseme ei tee. 

Nüüd aga kõigest järgemööda.

karjäärist (1).png

Ära otsi oma kirge

Otsast pihta hakates kummutab autor esimese asjana müüdi ideaalsest tööst või oma kire leidmisest, mis on võtnud vaat et toksilised mõõtmed. Olen minagi heidelnud neis ma-endiselt-ei-tea-kelleks-ma-suurena-saada-tahan hingepiinades, mistõttu mõjus vastupidine lähenemine paraja heurekana.

Newport toob välja, et oma kire järgimine on hobusekaka, sest meil enamikul tegelikult pole mingeid erilisi praktilisi kirglikke kutsumusi ning ülejäänud valikute seast abstraktsel teoreetilisel tasemel kire väljavalimine ei tööta. Kui noorte käest küsida, mis on nende huvid või kirg, ei oskaks enamik neist peale sarjade, toidu või äärmisel juhul mõne lihtsama hobi midagi välja tuua.

Hea karjäär ei tule taevast ning asjad muutuvad huvitavaks alles teatud taseme saavutamisel – erinevalt Müürist ei nimeta Newport seda asjade huvitavaks mõtlemiseks, vaid nendib lihtsalt, et me naudime tegevusi, milles oleme saavutanud teatud oskuste taseme. Sa ei pea leidma ideaalset eriala või tööd, et leida tööõnne, vaid pead leidma uue vaatenurga olemasolevale tööle. 

Tööta õigesti

Töö, karjäär ja kutsumus – töö on moodus arvete maksmiseks, karjäär on teekond üha parema töö suunas ning kutsumus on oluline osa sinu elust ja identiteedist. Enamik inimesi samastub üsna selgelt ühega neist kolmest kategooriast. Samas ei ole uuringud leidnud mingit seost töö prestiiži või tasuvuse ja kutsumusena identifitseerimise vahel – sa võid olla kutsumusega koristaja või arst, kes teeb seda vaid arvete maksmiseks. Võti on kuskil mujal: siin tulebki mängu meisterlikkuse mõtteviis.

Kui kire leidmise mõtteviis keskendub sellele, mida maailm saab sulle pakkuda, keskendub meisterlikkuse mõtteviis sellele, mida sina saad maailmale pakkuda. Viimane toob ellu selguse, samas kui esimene jätab sind sumpama ebamääraste ning vastamatute küsimuste küüsi. Meisterlikkuse mõtteviis jätab selja taha enesekesksed küsimused, kas töö on just sulle õige ning selle asemel keskendub lihtsalt omal alal võimalikult heaks saamisele. Protsessi nautimine ning võimalus oma tugevuste pinnalt hea karjääri hüvesid sisse kasseerida, tuleb sellega kaasa.

Kasseeri oma unistuste karjäär sisse

Vinge karjääri jaoks on esiteks vaja arendada väärtuslikke ja haruldasi oskusi ning nende eest siis kasseerida sisse need hüved, mis karjääri sinu jaoks vingeks teevad (vabadus, paindlikkus, kaugtöö, misiganes). Erinevate põnevate arengusuundade vahel valimisel on kõige lihtsam hinnata selle järgi, kas keegi on valmis selle eest ka maksma.

Eelnimetatud hea karjääri hüvede hulka kuulub ka missioon. Autor väidab muuhulgas, et missioon ei olegi ilma piisava karjäärikapitalita tegelikult elujõuline. Sa ei saa ainult missioonil kaugele sõuda, vaid enne on vaja saavutada kõrgem tase oma erialastes oskustes. Parim koht oma missiooni fookuse leidmiseks on justnimelt spetsialististaatuses, mitte eluvõõra idealistina, kes vaevu oma ideed sõnastadagi oskab.

Harjuta end pidevalt sihipäraselt arendama

Meisterlikkuse mõtteviis tähendab ka pühendumist sihilikule harjutamisele (deliberate practice). Ainult filmides saab minna kohe oma unistust püüdma. Päris elus juhtuvad asjad sammhaaval ning läheb aega, kuni sa oled milleski piisavalt hea, et tööturul huvitavad võimalused avaneksid. Raskeim faas selle saavutamisel on end tööst läbi suruda ning sundida ennast arenema.

Erinevalt selgelt struktureeritud aladest nagu sport või muusika (või kasvõi seesama eelmainitet Müüri pokkerimäng), ei ole sihilik harjutamine enamikel erialadel eriti levinud. Lõviosa spetsialiste arendab ennast teatud aktsepteeritud tasemele, kust edasi pole valdkonnas töötatud aastatel enam seost tegeliku arenguga. Kui sa sellel arenguplatool lihtsalt tööl käid, ei arene sa tegelikult enam edasi ja jääd aktsepteeritud tasemele kinni. See aga omakorda tähendab, et need vähesed, kes pühenduvad süstemaatilisele sihilikule harjutamisele, saavad oma turuväärtuselt konkurentidest kiire edumaa.

Näiteks kasutab autor ise professionaalsete oskuste arendamiseks sihilike harjutustundide ülesmärkimist – see aitab tal ennast regulaarselt kokku võtta. Ja ei, sihilik harjutamine pole mitte iga suvaline harjutamine, vaid nii suure pingutusega, et see on ebameeldiv (mõttetöö puhul oled saavutanud sobiva taseme, kui su aju lihtsalt valutab). Ekspert olla on meeldiv, aga eksperdiks ei saada lõbutsedes, vaid sellise hulga tööga, mis pole – ega tohikski olla – lõbus või lihtne. 

Erandid

Siiski pole iga tööd võimalik heaks harjutada ning peamised välistavad tingimused, kus “tööta oma töö heaks” ideed rakendada ei saa või ei tasu on järgmised:

  1. Töö ei paku võimalusi silma paista ja haruldasi väärtuslikke võtmeoskusi omandada;
  2. Töö keskendub millelegi, mis on sinu meelest kasutu või suisa ühiskonnale kahjulik;
  3. Töö eeldab koostööd inimestega, kes sulle tõesti ei meeldi.

Kokkuvõttes

Hea karjääri jaoks tuleb ennast enne ükskõik mis vallas piisavalt heaks arendada, et see töö oleks huvitav ja samas oleksid sa piisavalt väärtuslik, et kasseerida selle eest sisse teatud hüvesid (missiooni, autonoomiat jne). Maailm ei võlgne sulle imelist karjääri – sa pead selle ise välja teenima ning see ei peagi lihtne olema. Samas on hea uudis see, et hea karjääri jaoks pole vaja ka jumalikku valgustust, eluaegset kutsumust või head õnne. See on tegelikult kõigile kättesaadav teadliku sihiliku töö ning enese kulgemise tasemelt edasi surumisega. 

LUGEMISVARA: Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley

raamatupäis (2)

Püstitasin endale aasta alguses Goodreadsis eesmärgi lugeda aastaga 20 raamatut, millest jäin maha juba paari esimese kuuga, kui koolilained veel hoogsalt üle pea käisid. Lohutasin ennast ettekujutusega, kuidas mul pärast lõpueksameid meeeeeletult vaba aega tekib ning jõuan kõik pooleli- ja ootelolevad teosed lõpuks läbi närida (hahahahaa, new job, who dis). Igal suvalisel hetkel on mul pooleli umbes 5-10 erinevat raamatut, millest mõned, tõsi küll, käsil juba aastaid ning ilmselt peaks neid jätkates alustama uuesti algusest (hellõu, “Argumentative Indian”, mis läks käsiloleva lugemisvara riiulisse 2016. aasta valentinipäeval näiteks). 

img_20180922_1308362001953528.jpg
Pidu meie tänavas

20 raamatut iseenesest ei kõlagi kuigi muljetavaldavalt, aga eks see oleneb ka žanrist, mida üldse lugeda. Mingeid kiireid ja/või õhukesi pehmekaanelisi ilukirjandusüllitisi jõuab läbi vuristada ühe õhtuga, samas kui “Thinking, Fast and Slow” on vähemalt minu tutvusringkonnas ka kõige võimekamatel võtnud terve igaviku. Praeguseks on minu aasta skoor 10 raamatut ja sedagi vaid tänu ühele haigena läbiloetud Minu-sarja raamatule ning antropoloogilisest huvist laenutatud isaseks olemise käsiraamatule. Vallutamist ootab aga lisaks lugeri igikeltsale ka terve erialane raamatukogu uuel töökohal, seega õhtutesse tegevust jagub. 

Viimase nädalavahetusega sain paralleelselt joone alla tõmmatud suisa mitmele lugemisvarale, mis riburadapidi ka siin kajastust leiavad. Neist esimese leidsin Financial Times’i 2018. aasta parimate äriraamatute nimistust ja ehkki see pole raharaamat, on tegemist ühteaegu asjaliku ning kergestiloetava teosega, mida tasub kasvõi meelelahutuslik-hariduslikus võtmes läbi lugeda – “Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley“. 

Nagu pealkirigi (ja kaanepilt) viitab, on raamatu fookus tehnoloogiasektori meestekesksusel ning üritab selgitada, mis on selle ajalugu, tänapäev ja tulevikuohud. Väga pikalt räägitakse muuhulgas Silicon Valley matšokultuurist, kus ärilõunaid peetakse stripiklubides ning sotsialiseerutakse sekspidudel. Seal hakkab jälle mängima vana hea kui-mees-on-täkk-on-naine-l*ts stereotüüp, kus naistel lihtsalt pole võimalik võita: kui nad taolistel üritustel ei osale, jäävad nad tehingutest kõrvale, kui osalevad, arvatakse neist halvasti.

Brotopia: Breaking Up the Boys' Club of Silicon ValleyEhkki tegemist on raamatu kõige “müüvama” osaga, olid minu jaoks põnevaim ülevaade tehnoloogasektori kujunemisest ja igapäevast üleüldiselt. Läbi naiste loo kirjeldamise saab lugeja ka näiteks ladusa üldpildi erinevate tehnoloogiahiidude sünnilugudest, äritaktikatest, töökultuurist jne. 

Näiteks Susan Wojcicki lugu, kelle garaažis sündis Google ja kelle otsimootori turunduspotentsiaali puudutavad ideed kindlasti aitasid kaasa selle peadpööritavale edule. Praeguseks on ta YouTube’i CEO ning kolme lapse ema ja ütleb, et just perekohustustega toimetulek on temast parema juhi teinud. Tööl on ta väga-väga keskendunud ning prioritiseerib halastamatult. Ta ei saa enda ega ettevõtte aega raisata problemaatilistele projektidele, mistõttu lükkab ta kõrvale kõik, mis aeglaselt kasvab. “Need ei jõua kuhugi. Ma keskendun suurtele ideedele ja me teeme need kohe ära.”

Vast kõige põnevam on põhjalik selgitus, kuidas IT-sektor nii meestekeskseks kujunes – selle taga pole mingid soolised eelsoodumused, vaid lihtsalt loll juhus, mis nüüd tekkinud stereotüüpe aastakümneid taastoodab. 

Kus kõik pekki läks

Nimelt oli esimeste arvutite programmeerimine ja nendega töötamine naiste pärusmaa ja seda reklaamiti suisa toonases Cosmopolitanis põneva uue karjäärivaldkonnana (kes pole veel näinud, soovitan sellel teemal “Hidden Figures’it” vaadata näiteks). Samas nagu paljude “naistetöödega” ikka – kui see hakkas hinda minema, imbusid karjääripõllule ka mehed. Murranguliseks sooliseks pöördeks sai IT-sektori tööjõu vallas 60ndate keskpaigas koostatud programmeerijate värbamise profiil, millele eelnenud uurimistöös uuriti 1378t programmeerijat, kellest vaid 186 olid naised. 

Selle meestekeskse valimi põhjal järeldasid uurimust läbi viinud austet (mees)psühholoogid, et valdkonnas ennustavad edu a) soov lahendada erinevaid (matemaatilistest mehaanilisteni) probleemülesandeid ja b) programmeerijatele ei meeldi inimesed, s.o on nad on rohkem huvitatud asjadest kui inimestest. Tagantjärele puuduvad igasugused tõendid, et antisotsiaalsus on kuidagi korrelatsioonis arvuti- või matemaatikaoskustega, ent kehvad sotsiaalsed oskusted on selgelt korrelatsioonis… meesnohikutega. 😀

See vildakatel alustel koostatud värbamistööriist läks kiirelt kasvavas sektoris laialdaselt kasutusele ja elab oma elu tänaseni. Antisotsiaalsete joonte otsimine värbamisel tõi kaasa nohiku-hegemoonia ning levis kõikjale alates koolidest ja konverentsidest ning lõpetades töökohtade ja ülemustega. Kui teatud tüpaažiga nohikud saavutasid kriitilise massi, muutus see üldlevinud narratiiviks, mida popkultuur (filmid, sarjad jne) omakorda taastootma hakkas. See tähendab, et ühest (ebaõnnestunud) värbamisuuringust tekkinud stereotüüp on muutunud isetäituvaks ennustuseks.

Tänaseks on see stereotüüp läbi mitme põlvkonna nii sügavalt juurdunud, et keegi isegi ei kahtle selle paikapidavuses. Arvutitest ei saanud poiste teemat seetõttu, et poistel oleks mingid loomupärased soodumused, mida tüdrukutel pole. Suur gümnaasiumiõpilastega tehtud uuring näitas, et noortel naistel on vajalikud oskused poistega samal tasemel, aga neil on nende oskuste rakendamiseks vähem enesekindlust. Uurijate järelduste kohaselt on peamine erinevus poiste ja tüdrukute arvutikasutuses seotud justnimelt stereotüüpide ja internaliseeritud soorollidega. Selle põhjal saavad aga soolise eelsoodumuse kuulutajad indu juurde ning vastav käitumine kodudes, koolides jne kinnistab tüdrukute usku, et arvutid pole “nende teema”.

Muuhulgas on see terved põlvkonnad naisi kõrvale tõrjunud ka inimkonna ajaloo suurimast rikkuse loomise sektorist. Neil on seal raskem töötada, ise äri alustada, investoritelt rahastust saada jne, jne.


Kui keegi tahab kiiret lühiülevaadet selgelt tõestatud soolistest eelarvamustest IT-sektoris, on hea alustamismaterjal erinevaid uuringuid koondav artikkel Mediumis, kus toodi välja valik alateadlikest soolistest eelarvamustest:

  • Identsete äriideede väljapakkumise (pitch’i) puhul eelistasid investorid meeskandidaati – vastav suhe 68% ja 32%. Meeste esitused olid naishäälega esitatud pakkumistest investorite hinnangul veenvamad, loogilisemad ning faktipõhisemad.
  • Olulise teadusasutuse juhtiva koha töökonkursile esitatud fiktiivsetele avaldustele pandi juhuslikult meeste ja naiste nimed. Meesnimega “kandidaadid” olid komisjoni hinnangul kõvasti kompetentsemad ning värvatavad (hireable), samuti pakuti neile võrdväärsete fiktiivsete naiskandidaatidega võrreldes kõrgemat palka ja rohkem mentorlust.
  • Mehed ja naised kauplesid identse käsikirja alusel uue töökoha tingimusi. Kõrgemat palka küsinud naisi peeti vähem kenadeks inimesteks ning arvati, et nendega on keerulisem töötada. Mehi kauplemise tõttu halvemas valguses ei nähtud.
  • Psühholoogia õppetoolile saadeti juhuslikult mehe- või naisenimega märgitud kandideerimisavaldused. Nii mees- kui naisvärbajad eelistasid identsete avalduste puhul selgelt meeskandidaati.
  • 248 eduka tehnoloogiasektori töötaja arenguvestluste ankeete uurides selgus, et isikuomaduste kriitikat tehti 85% naistele ja ainult 2% meestele. On naeruväärne eeldada, et 85%-l naistel on isiksuseprobleemid ja meestel on need vaid 2%-l.

Sotsiaalseid oskusi on IT-s vägagi vaja

2017. aastal lahvatas Google’is skandaal, kui üks nende programmeerija kirjutas memo, milles ütles, et naised ongi kehvemad programmeerijad, sest keskenduvad rohkem inimestele, mitte asjadele, on sotsiaalsemad, loomingulisemad jne, mis kokkuvõttes teeb neist halvemad programeerijad. Põhimõtteliselt kordas ta seda sama vildakat stereotüüpi, mida võib pidada ajalooliseks nurisünnitiseks.

Sellele vastas üks teine (mees)Googler, kes ütles, et too programmeerija ei mõista ei sugu ega programmeerimist ennast. Ta küsis juba iseenesest valesid küsimusi, kui pidas hea programmeerimise eelduseks inimpõlgurist tehnilise töötaja stereotüüpi. Pool-aspergerist suhtlemisvõimetu programmeerija kuvand on juba selles mõttes kahjulik, et külm ratsionaalsus ning tehnilised oskused on olulised vaid programmeerimise õppimise juures. Programmeerija töö on tegelikult lahendada “päris maailma” probleeme ning see nõuab alati inimeste mõistmist. Kui keegi eedab, et ta saab end selles töös inimestest ja tunnetest distanseerida, on ta asjast väga valesti aru saanud.

Kokkuvõttes võib igaüks koodi kirjutada, aga kõige raskem osa tööst on mõista, milline see olema peaks, mis on eesmärk ja mis on selle saavutamiseks vajalik. Programmeerimine eeldab just koostööd ning empaatiat nii kolleegide kui klientidega, ehk vägagi palju neid “pehmeid” omadusi, mida sealt stereotüüpselt tõrjutakse. 

Miks see pole ainult “mingi naiste mure”

Seda, et naised ei jõua IT-sektorisse, nimetatakse küll ühiskondlikuks, koolisüsteemi, vanemate või tüdrukute-naiste endi probleemiks. Ehkki raamat keskendub konkreetselt soopõhistele stereotüüpidele, on IT-s rängalt alaesindatud kõik vähemusgrupid (rassiti jne). Samal ajal on tehnoloogia pea peale keeramas kõikvõimalikke majandusharusid põllumajandusest ja tootmisest kinnisvara ning rahanduseni. Meie lähituleviku reaalsuses on isesõitvad autod, liitreaalsus ja tehisintellektid, aga hetkel ähvardavad olla nende kõigi algoritmidesse sisse kirjutatud soolised eelarvamused. Või noh kõik eelarvamused, kui programmeerijad on valdavalt noored vallalised vähese empaatiaga suhtlemisvõimetud valged düüdid.

Silicon Valley kujundab väga otseselt inimkonna tulevikku ning mitmed tõsised nohiku-hegemoonia viljad on juba käes. Näiteks on juba praegu terved valdkonnad sihikule võtnud laste psühholoogiliste nõrkuste ärakasutamise ja eesmärk on luua keskkondi, mida nad iga kell päris elule eelistaks. Keskmine lapsevanem isegi ei kujuta ette, milline teaduslik kahurvägi tema lapse sihikule on võtnud ning isegi seda teades on lapsi meid kõikjal ümbritseva digimaailma eest raske kaitsta. Sisuliselt võib see tähendada terveid (või peaks just ütlema mitte-terveid) tulevasi põlvkondi, kes ei suuda ega tahagi pärismaailmas funktsioneerida.

Õnneks puhuvad vargsi vastutuuled just tänu sellele, et Silicon Valley nohikud jäävad samuti vanemaks, saavad ise lapsi ning tunnetavad lõpuks seda vastutust, mis nende toodete kasumlikkusega kaasneb. Aga sellest, et praegused võidumehed üritavad ka teisi mõista, kindlasti ei piisa.

Google’i VP ütleb järgmist: “Kui robotid hakkavad maailma juhtima või selles vähemalt väga suurt rolli mängima, ei tohiks mehed neid üksi programmeerida.”

Facebooki COO Sheryl Sandberg: “Kui sa kirjutad koodi, võid sa mõjutada paljusid inimesi. /…/ Kõik otsivad järgmist Bill Gates’i, Steve Jobsi või Mark Zuckerbergi. Otsitakse selget mustrit ja nad keegi ei näe välja nagu sina või mina.”

Lõpetuseks meenutan ühte uuringut, mille järgi on inimestel kalduvus victim-blamingule, sest nad üritavad maailma endale ausaks ja arusaadavaks mõelda ning tahavad uskuda, et ise kõike õigesti tehes ei juhtu sinuga halbu või ebaõiglaseid asju. Samuti ei taha pahatihti keegi tunnistada, kui tal elus edasijõudmiseks mingi varjatud eelis on olnud ning armastatakse kõik võidud kirjutada iseenda teenete ja õigete valikute arvele.

Kokkuvõttes jõuan tagasi selleni, et pole oluline, kas, kes ja kui palju üksikisiku tasandil mingis ebavõrdsuses süüdi on. Otsese pahalase puudumine ei tähenda automaatselt, et kõigi süütute tegude summa õiglane on. Kahjuks tähendab see ka seda, et nende mehhanismide väljajuurimine on keeruline ja aeganõudev protsess. Igatahes väärib tõsiselt järelemõtlemist, millist tulevikku me endale soovime ja kes selle koodi kokku hakkavad kirjutama. 

LUGEMISVARA: The Power of Habit

Sain alles üsna hiljuti omale auto ning juhiloa (see kõlab muidugi, nagu ma oleks need samas kohast ostnud) ja hakkasin regulaarselt mööda Eestit ringi kärutama. Kui esimestel pikematel sõitudel olin täiega “kohal”, mõtlesin kõike läbi ja juhtimine oli minu jaoks paras vaimne pingutus, võin nüüd paar aastat hiljem avastada, et olen paaritunnise otsa vanemate juurde sõitnud peaaegu automaatselt. Samas polekski mõeldav, et me lõputult kõiki üsna igapäevaseid tegevusi täieliku vaimse pingutusega teeks – selle jaoks tekivadki harjumused, et korduvad tegevused enam pingutus ei oleks.

12609433

Harjumuste tekkimisest, muutmisest ja loomisest räägib ka Charles Duhiggi raamat “The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business“. Ütlen kohe ära, et midagi rabavalt uut ma sealt jälle teada ei saanud, sest harjumuste loomisest ning väikestest sammudest räägitakse ühel või teisel moel näiteks finantshügieeni kasvatamise kontekstis päris palju. Harjumuste jõudu rakendada ning oma harjumusi muuta aitab ennekõike arusaamine, kuidas harjumus töötab ning mida konkreetne halb või hea harjumus endast tegelikult kujutab.

Harjumused on praktilised

Harjumused on aju viis energiat säästa ning tegelikult üritab aju igast korduvast tegevusest harjumust teha, sest see vabastab ressurssi ebarutiinsete tegevuste jaoks. Efektiivsem aju juba evolutsiooniliset oluline, sest nõuab vähem ruumi, vähem energiat ja teeb kasvõi pea väiksemaks, et lihtsam oleks püsti kõndida või lastel sündida.

Harjumused on võimsad, aga tundlikud. Need võivad võrsuda väljaspool meie teadvust või saab neid teadlikult kujundada. Need tekivad sageli ilma meie loata, aga neid saab voolida võtmeelementide häälestades. Need kujundavad meie elu palju rohkem, kui me ise arugi saame – need on nii tugevad, et panevad meie ajusid nende külge klammerduma iga hinnaga, isegi kainet mõistust eirates.

Harjumuste ring ning muutmine

Harjumus on valik, mida me oleme ühel hetkel teadlikult korduvalt teinud, kuni see mõtlematult korduma hakkas. Need koosnevad kolmeastmelisest ringist (the habit loop) – märguanne, harjumuspärane reaktsioon ning preemia. Harjumuste muutmisel on oluline välja vahetada reaktsioon, aga jätta märguanne ning preemia samaks.

Näiteks kui sul tekib just kella kolme paiku pealelõunal kohviisu, võib see tähendada nii seda, et sul on vaja energiaboosti, tegelikult tahad ennast veidi liigutada või hoopis kohvimasina ümber sotsialiseeruda. Neid erinevaid faktoreid ükshaaval testides – nt kell kolm kohvitassi kiire jalutuskäiguga asendades – saab jälile, millist preemiat sa tegelikult ihaled ning vastavalt märguandele järgnevat käitumist soovitud suunas muuta.

Seotud kujutis

Kui oled oma harjumuse ringi ära diagnoosinud, on võimalik seda muutma hakata. Saad selle asemele planeerida parema harjumusringi, valida märguandele soovitud käitumise, mis toob harjumuspärase preemia. Mõnes mõttes on harjumus valem, mida aju automaatselt järgib – märguanne, käitumine, preemia. Selle valemi ümberprogrammeerimiseks peame neid ammuseid valikuid üle valima. Selleks on parim viis märguannete jaoks teistsugune käitumine ette planeerida.

Tahtejõu kasvatamine

Tahtejõud pole lihtsalt omadus, vaid see on n-ö muskel, mida tuleb treenida ja mida on võimalik üle väsitada. Kui tahtejõu muskel on mingist tegevusest juba väsinud, murdub see täiendava koormuse all hoopis kiiremini. Näiteks kui kogu su vaimujõud on suunatud uuest dieedist kinnipidamisele, ei jätku sul tegelikult muude eluvaldkondadega (töö, kool, suhted) tegelemiseks enam nii palju vaimujõudu ja sa annad varem alla.

Kusjuures siin ma hakkasin mõtlema sellele, kuidas erinevate uuringute järgi veedab keskmine naine oma elust 17 aastat dieedil ning proovib elu jooksul järgi 130 erinevat neist. Milline meeletu vaimujõud selle peale tegelikult kulub ja mille nimel? Kui me teadvustame tahtejõudu piiratud ressursina, tuleb õppida sellega ka väga säästlikult ringi käima ja suunama seda sinna, mis on tõeliselt oluline. 

Parim moodus tahtejõu kasvatamiseks, on tegevus harjumuspäraseks muuta. Vahepeal tundub, et suure enesekontrolliga inimesed ei peagi vaeva nägema, aga nad on mingid valikud või käitumise enda jaoks lihtsalt ära automatiseerinud. Nende tahtejõud töötab ilma sellele mõtlemata. Lisaboonusena kandub ühes eluvaldkonnas treenitud tahtejõud üle ka teistesse valdkondadesse (n-ö nakkab) – näiteks hakkab regulaarne treenimine iseenesest mõjutama toitumisharjumusi, pahede tarbimist või rahakäitumist – või vastupidi.

Saa oma harjumustest teadlikuks

Raamatu läbivaks mõtteks ongi harjumuste teadvustamine. Seda illustreerib mõistujutt kahest noorest kalast, kellele ujub vastu vanem kala ning lausub: “Hommikust, poisid! Kuidas vesi on?” Noored kalad ujuvad natuke edasi, kuni üks küsib teiselt: “Mis kuradi asi see vesi on?”

Lookese kontekstis on veeks justnimelt meie harjumused – sageli ebateadlikud valikud ja nähtamatud otsused, mis meid päevast päeva ümbritsevad, aga neid teadlikult otsides nähtavaks muutuvad. Vesi on harjumuse kirjeldamiseks parim metafoor:

“vesi uuristab endale kanali, mis muutub üha laiemaks ja sügavamaks; isegi kui vee vool katkeb, naaseb see uuesti voolama hakates ise uuristatud kanalisse.

Nüüd sa tead, kuidas seda kanalit suunata. Nüüd sa oskad ujuda.”

Igaüks on oma harjumuste sepp

Harjumused ei ole meie saatus – me saame neid valida, kui me teame, kuidas see käib. Iga harjumust saab muuta, kui me läbi analüüsime, kuidas need toimivad. Meie igapäevaelu mõjutavad sajad harjumused – need juhivad, mida me hommikul selga paneme, kuidas oma perega räägime või kas me läheme pärast tööd õllekasse või trenni. Igaühel neist on erinev päästik ja preemia. Mõned neist on lihtsad ja teised keerulised puntrad emotsionaalsetest päästikutest ning ajukeemia tasandi mõnutundest. Siiski iga harjumus – ükskõik kui keeruline – on tegelikult vormitav.

Harjumuse muutmiseks pead otsustama seda muuta. Muidugi pole teadlik märguannete ja preemiate analüüsimine ning alternatiivsete käitumiste leidmine lihtne, aga oluline on teada, et sul on kontroll ning seda ka kasutada. Kui olla juba oma halbadest ning potentsiaalselt teisigi kahjustavatest harjumustest teadlik, on su enda vastutus neid muuta.

Harjumused aitavad meil teha asju, mis esiteks on rasked, aga hiljem muutuvad üha kergemaks, kuni piisava harjutamisega toimuvad poolmehhaaniliselt, vaevu teadvustades. Inimesed arenevad sel hetkel, kui me valime, kes me tahame olla. Kui sa usud, et võid muutuda – kui sa teed sellest harjumuse – saab muutusest reaalsus. See on harjumuste tegelik vägi: arusaam, et meie harjumused on need, mis me ise valime.

Pildiotsingu the power of habit tulemus

Võta sammhaaval

Enamasti piisab mõnedest tugevatest võtmeharjumustest, et ülejäänud elu õigete eesmärkide suunas liikuma hakkaks. Head harjumused toovad kaasa n-ö “väiksed võidud”, mis peagi paisuvad suurteks muutusteks. Just väikestel võitudel on tohutu võim ning nende mõju on konkreetse saavutusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Raharahva keeli rääkides on põhimõtteliselt tegemist väikeste võitude liitintressiga, mis mingilt maalt lumepalli erilise hooga veeretama hakkab. Kui üks väike võit on juba saavutatud, paneb see veerema palli, mis omakorda soodustab järgmise väikese võidu saabumist.

Ehkki õige suund algab ühest väiksest võidust, ei toimi väikeste võitude mõju esmapilgul muidugi sirgjoonelise lineaarse suhtena, kus iga samm kohe loogiliselt eesmärgile lähemale jõuab. Hoopis levinum on olukord, kus väiksed võidud on laiali puistatud – justkui minieksperimendid, mis panevad senised piirid proovile ja toovad päevavalgele nii ressursid kui takistused, mida inimene enne teadvustadagi ei osanud. Suurte muutuste loomiseks tasub keskenduda väikestele eduelamustele ja kujundada neist vaimsed päästikud, mis tekitavad tunde, et suuremad saavutused on kättesaadavad. 


TL;DR

Põhimõtteliselt kogu meie elu on automatiseeritud valikud, ehk harjumused ja neid kõiki annab muuta. Meie enda asi on endale seda teadvustada ning selle eest vastutus võtta.

Kui teadlikult teie oma harjumuste kujundamisega tegelete? Millised on su parimad head rahaharjumused? Millised vajavad veel tööd? 

Kas robotid võtavad meie töö ära?

Te seda videot juba nägite või? “Aga noh, ühte ma ütlen – masinad meid ei asenda.” Sellega tuli meelde, et pidin siia ju oma surematu tehno-optimistliku töö tuleviku nägemuse kirja panema. Kas robotid võtavad meilt töö ära? Kas me kõik sureme nälga? Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Hakkame aga otsast pihta. 

Töösuhe ei ole ratsionaalne kaalutletud tehing nagu saia ostmine. Pigem on tegemist ühe keskseima (lähi)suhtega inimese igapäevaelus, millele pühendatakse lõviosa oma ärkvelolekuajast. Hea töö nimel ollakse valmis muutma oma elustiili või isegi -kohta. Kui töösuhe pöörab nugadele, võib see mõjuda vaat et laastavamaltki kui kehv lahkuminek – lihtsalt õhtuti kammitakse kodus veiniklaasi taga Tinderi asemel CV-Online’i.

Kuid nüüd on keegi kolmas ilmunud me vahele, nagu ütlevad laulusõnad. Hoiatused robotite armee pealetungist tööturule on peavoolumeedias muutunud nii igapäevaseks, et selle toimumise üksikasjad tundub olevat juba puhttehniline tühi-tähi – kätte jõuab see lähiajal kindlasti. Kas ja millised muutused meie töösuhet siis 21. sajandil ees ootavad ning kas see jääb üldse püsima?

Pessimistlikumate arvestuste järgi suretab automatiseerimine inimtöö täielikult välja või jätab alles vaid need ametikohad, mille masinaga asendamine on liiga kallis. Näiteks autode käsipesud ja käsitsi marjade korjamine toimub tänaseni niimoodi vaid seetõttu, et inimtööjõud on odavam kui automatiseerimine. Tagatipuks aitab tehnoloogia töötajaid üha täpsemini kontrollida ja jälgida, mis muudab töö vaid intensiivsemaks. Seega pole oht ainult töökohtade robotitega asendamine, vaid väheste allesjäävate töökohtade muutumine kurnavalt robotlikuks (Spencer, 2018).

Eeltoodud maailmalõputeooriad lähtuvad eeldusest, et a) enamik inimese oskusi ja omadusi on asendatavad tehnoloogiaga ning b) automatiseerimine on odavam, mugavam ja tõhusam. Külmalt Excelis kalkuleeriv kapitalism teeks sellest juba omad järeldused ja määraks inimkonna saatuse. Selle peale tahaksin teha väikse mõtteharjutuse ning lasta kurjal kapitalismikolli hetkeks tõesti amokki jooksma. Kerime pildi kiirelt tulevikku, kus ootab ees sissetulekuta ja rakenduseta jäänud rahulolematu inimkond, kellest vaid vähestele jätkub defitsiitseid ning hinnasurve tõttu vähetasustatud töökohti.

Kui nüüd hakata mõtlema sellele, et kapitalismi eesmärk on teenida tulu ja kapitalismi toimimiseks on vaja turumajandust, tundub lõviosa inimkonna töötusesse paiskamine lihtsalt ennasthävitava sammuna. Esiteks puuduks maksejõuline tarbijaskond, kellele robotid üldse tooteid ning teenuseid pakkuda saaks. Teiseks tooks sissetuleku ja rakenduseta jäänud inimmassid vältimatult kaasa palju poliitilist ning ühiskondlikku ebastabiilsust (vähemalt senikaua, kuni kõik tööta ning rahata inimesed nälga surevad). Kokkuvõttes ei oleks tegemist just soodsa ettevõtluskeskkonnaga, kus automatiseerimisega saavutatud kokkuhoiu magusaid vilju nautida.

Muidugi ma möönan, et kohanemisaeg tehnoloogia kiire arenguga võib tulla keeruline. Tasakaalu leidmine uute võimaluste ning globaalse tööturu vajaduste, samas inimeste praeguste oskuste, ootuste ning asukoha vahel ei ole lihtne. Eriti valuline võib muutus olla neile riikidele, kes vaevu industrialiseerimise lävele on jõudnud. Kui mõnede autorite sõnul on oht, et kuni pooled USA olemasolevad töökohad automatiseeritakse järgmise kahekümne aasta jooksul, on arengumaade töökaotuse oht veelgi suurem – väidetavalt kuni 2/3 India töökohti ning 3/4 Hiina töökohti on automatiseeritavad (Spencer, 2018).

Samas on ka varasemad automatiseerimise mõjud järginud mustrit, kus esiteks tekib traditsioonilistes rollides segadus, millele järgneb kohanemisperiood ning protsess kulmineerub pikemas perspektiivis kasuga. Näiteks industrialiseerimine tekitas aastakümneid probleeme – alates muutustest töökohtade struktuuris kuni kohutavate töötingimusteni uutes tehastes. Hiljem ühiskond kohanes ning võitis rikkuses ja töölised said sellest võidust osa tänu haridussüsteemi kohanemisele ning ametiühingute tekkele (Krakovsky, 2018).

Võtame töö tükkideks

Teadmine, et kohanemisraskused on ees, annab meile vähemalt võimaluse asuda ettenägelikult mõjusid leevendama, selmet loota nende täielikule vältimisele. Teisalt ei tasu kalduda ka kõikehõlmavasse pessimismi tuleviku väljavaadete osas. Hetkel tundub tehnoloogia pealetungi diskursus keskenduvat teada-tuntud töödele, mis lähitulevikus tõenäoliselt ära kaovad. Hoopis vähem räägitakse sellest, millised tööd asemele tekivad ning millised oskused hinda hakkavad minema.

Palju räägitakse näiteks taksojuhtide või poemüüjate töö kadumisest, ent ka professionaalsed  erialad pole automatiseerimise eest kaitstud. Õigusbürood kasutavad juba täna tarkvara selliseks paberitööks, mida varem tegid alustavad juristid kallimalt ning aeglasemalt. Samuti on pildituvastustööriistad radioloogias juba vähemalt sama head, kui mitte paremad kasvajate tuvastamisel (Krakovsky, 2018).

Enamik automatiseeritud süsteeme on jäigad – näiteks kaasaegsetes autotehastes panevad autole tuuleklaasi ette tööstusrobotid kokkupanekuliinil. Kui hiljem on vaja autol tuuleklaasi vahetada, paigaldavad selle juba päris inimesed autotöökojas. Katkise tuuleklaasi eemaldamine, raami ettevalmistamine ning asendusklaasi paigaldamine nõuab liiga palju reaalajas kohanemist, et ükski kaasaegne robot seda kuluefektiivselt teha suudaks. Samuti võib pealtnäha tunduda, et isejuhtiv auto on paindlik ning kiiresti kohanev, ent pigem on tegemist nähtamatutel rööbastel liikuva rongiga (Autor, 2015).

Tehnoloogial on nähtavas tulevikus ka selged piirid, vähemalt kuluefektiivsete lahenduste mõttes. Võrdlemisi lihtne on automatiseerida rutiinseid ülesandeid, aga mitterutiinsed ülesanded on seni üle jõu käinud ka kõige võimekamatel tehisintellektidel. Need nõuavad analüütilisi, loomingulisi ja empaatilisi võimeid. Mida rohkem on töös mitterutiinseid tegevusi, seda tõenäolisemalt saab tehnoloogia olla üksnes abimees, mitte asendaja (Krakovsky, 2018).

Oluline on mõista, et automatiseerimine ei ohusta konkreetseid ameteid, vaid konkreetsete omadustega tööülesandeid. Sarnaselt IT-sektorile, kus juba täna otsitakse töötajaid „tööriistakohvris“ olevate oskuste alusel, peaks ka muid töökohti käsitlema osadest koosnevana – enamik töid ei koosne ühest ülesandest, vaid hulgast oskustest ning vastutusest. Tööriistakohvri täitmise metafoori kasutasid mitmed õppejõud ka mu viimaste magistriõpingute käigus ning erinevate valdkondade tööpakkumisi sirvideski võib märgata, et üldise hariduse või ametinimetuse põhise töökogemuse asemel otsitakse konkreetseid kogemusi või oskusi.

Töö ei ole maailmast otsas

Lisaks tööülesannetele, mida ka tulevikus inimesed paremini teha oskavad, tekitab produktiivsuse tõus omakorda vajadusi uute ametite järele. Uuringud näitavad, et ehkki mingites valdkondades on töökohti kadunud, tekib neid mujal selle võrra juurde (Krakovsky, 2018). Produktiivsuse kasv toob ilmselt kaasa suurema tarbimise ning see omakorda tööjõuvajaduse, nagu ajaloos varemgi läinud on (Manyika ja Spence, 2018). Näiteks Silicon Valleys on tehnoloogiasektori meeletu kasv omakorda õhutanud töökohtade kasvu kinnisvaras ja heaoluteenustes (nt massaaž) (Krakovsky, 2018).

Maailm on hetkel täis suuri, väikseid ja mikroskoopilisi probleeme, millega keegi tegeleda ei jõua. Inimeste võime pakilisemate probleemide puudumisel omale muresid ning vajadusi juurde „hankida“ on eneseirooniline meemimaterjal juba aastaid. 2012. aastal lisati termin „First World problem“ ka Oxfordi sõnastikku. Tundub ennatlik karta, et ühtäkki kõik tegevused otsa saavad, kui mõned praegused funktsioonid inimeste õlult ära võetakse.

Kas sina kardad roboteid? Või ei jõua pigem ära oodata, et mõned tüütud kohustused nende kaela ära sokutada? 


  • Autor, D. H. (2015). Why Are There Still So Many Jobs? The History and Future of Workplace Automation. The Journal of Economic Perspectives, Vol. 29, No. 3, pp. 3-30.
  • Krakovsky, M. (2018). The New Jobs – As automation takes on more and more tasks, what will human workers do? Communications of the ACM. January, vol. 61.
  • Manyika, J., Spence, M. (2018). The Falce Choice Between Automation and Jobs. Harvard Business Review. Economy. veebruar.
  • Spencer, D. (2018). Fear and hope in an age of mass automation: debating the future of work. New Technology, Work and Employment, 33:1.

Saario börsipiiblist ning börsirobotitest

raamatupäis (2)

Pidasime siin elukaaslase ja koeraga oma igapühapäevast laipelu (nagu vaikelu, aga veel vaiksem) ning mõtlesin puhtalt provokatsiooni mõttes pealkirjaks panna midagi stiilis “Kas Saario börsipiibli võib saata ajaloo prügikasti?!?” Lõpuks lõin Saario jüngrite kartuses põnnama ning saite täpselt nii ebamahlaka pealkirja nagu ülevalpool näha on.

Ilmselt on iga kohalikke investeerimisgurusid jälgiv inimene Seppo Saario kultusest kuulnud. Tema raamatut “100 igihaljast börsivihjet” soovitatakse alustaval investoril lugeda juba esimeste rinnapiimasõõmude vahele ning mõni aeg tagasi anti välja ka tema mahukama eepose “Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse” kordustrükk.

Börsiaktsiate eeposest läbinärimisega vaevlesin siin omaette päris tükk aega ning meeldivaks öökapiraamatuks ma seda kindlasti soovitama ei hakka. Samuti ei hakka ma sellest peamisi mõttekohti välja tooma, sest minu jaoks puudus raamatus läbiv ladus sõnum või isegi ülesehituslik loogika ning tegemist oli lihtsalt lõputu hulga börsiseaduspärasuste jadaga. Ning kui siin juba kritiseerimiseks läks, on raamatu keelekasutus ka päris kohutav – vahepeal tekkis mul tunne, et kui ma pean lugema veel ühte liitlauset, mille keskele on täiesti tarbetult poogitud sõna “siis”, hakkan ma lihtsalt karjuma. Enamasti lõppes see küll hoopis magamajäämisega. Samas tuleb leppida, et Saario pole šõumees ning räägib asjast – teose populaarsust vaadates polegi tal vaja end ilukirjandusliku väärtusega vaevata.

Kui igihaljaste börsivihjete raamatut soovitatakse igale alustavale investorile, siis seda va paksemat raamatut ma päris algajale küll soovitada ei julgeks. (Või võiks see algaja vähemalt alustada raamatu tagumisest otsast, kus 100 igihalja vihje osa samuti mugavalt sees on.) Tegemist on justnimelt sellise ärahirmutamismaterjaliga, kus on kõike ja väga palju ning puhtteoreetilisel tasandil tundub see tihe faktikogu suures pildis ka vastukäiv.

Hoia oma aktsiaid pikaajaliselt käes, aga müü vahepeal õigel hetkel maha. Soovitavalt võiks see mahamüümine muidugi kevadel toimuda. Samas üks tõenäolisemaid tõusukuid aatas on juuli. Ja ehkki enamik aktsionäre ei võida turgu, ürita sina ikkagi kõike ajastada. Jne, jne, jne.

Pildiotsingu mind blown gif tulemus

Iseenesest ma annan au, et keegi kõik need seaduspärasused nii põhjalikult välja on toonud, aga teadmine, et miski nii käib, ei anna tingimata oskust ega isegi võimalust seda praktikasse rakendada. Sarnastele järeldustele oli jõudnud ka Investeerimisraadio, kus öeldi, et (algajal) väikeinvestoril pole nende teadmistega praktikas suurt midagi peale hakata ning heideti raamatule ette hektilist ülesehitust, sest segamini on vihjed kauplemiseks, pikaajaliseks investeerimiseks jne.

Kes ei teaks, et osta võiks odavalt ning müüa kallilt, aga ma sügavalt kahtlen, kas kõige selle infotulva peale on ühel hobikorras investeerival lihtsurelikul võimalik tolles hetkes öelda, mida mingi liikumine ikkagi tähendab. Mingid üsna sarnased protsessid võisid (tagasivaates) tähendada nii järgnevat kiiret turu üleshüpet kui pikemaajalise kriisi algust. Palju edu siis selle väljaselgitamisel, kumb parajasti käes on. 😀

Pildiotsingu steve carell laugh gif tulemus

Mulle tundub, et enamik raamatus olevat infot käib liiga pikalt üle väikeste hobiinvestorite peade. Iseenesest ma olen nõus, et haridus mööda külgi maha ei jookse ning hea on vähemalt teada, kuidas mingid protsessid käivad. Samas ei ole paljud Saario väljatoodud seaduspärasused ka midagi enamat, kui fakti konstanteerimine – turg tavaliselt käitub *nii*. Saati, et paljud seaduspärasused kehtivad küll Soome turul, aga nt USA turul käivad risti vastupidi (ning kolmanda koha seaduspärasused pead üldse ise välja uurima).

Nii palju on inimesi, kelle elutöö ning kogu haridus keskendub investeerimisele ja kes tegelevad sellega päevast päeva. Ka neist ei suuda peaaegu keegi tegelikult turu käitumist täpselt ette ennustada (ning see on normaalne, sest sellel börsi toimimine tuginebki). Selles valguses pole mul erilist usku, et ilma ebaproportsionaalselt palju aega ja energiat kulutamata oleks väiksel investoril võimalik teadlikult turgu märkimisväärselt võita.

Muidugi ei tasu ka päris loll olla ning põhimõisted tasub endale selgeks teha, aga ei tasu ka endale ette kujutada, et ühel hetkel on kogu see maailm nii selge, et võimalik on teha ainult optimaalselt ülikasulikke ning turvalisi valikuid. Mida muud inimesed sellest detailideni eneseharimisest (ning sageli tegude edasilükkamisest) ootavad, kui seda, et see annaks neile lõpuks täieliku garantii tehtud valikute tuleviku osas.

Üldse tekkis mul kõigi nende erinevate indeksite ning üksikaktsiate näitajate suhete puru peale küsimus, miks selle hindamiseks lihtsalt ühte korraliku algoritmi pole leiutatud. Aga oot-oot, muidugi ongi juba leiutatud ju!

Hoomamatu osa (mõnedel andmetel umbes 60%) tehingutest teevad tänapäeva börsil juba robotid, kes nonstop analüüsivadki iga virvet aktsiaturulAlgoritmkauplemine (algorithmic trading) mõjutab tänapäeval turgu enneolematult määral ning arvutiprogrammid suudavad teha tuhandeid tehinguid sekundis. Etteantud muutuste kombinatsioonile suudab robot reageerida murdosaga sekundist ning eksperdid juba kahtlustavad, et see võimendab turu kõikumist. Ulmevaldkonda ära kaldudes töötatakse väidetavalt välja lausa selliseid algoritme, mis analüüsivad finantsmaailma võtmeisikute kõne nüansse, et leida mikroviiteid võimalikele kauplemiskohtadele.

Nagu üks ekspert ütles – see pole enam meie esiisade aktsiaturg. Tänu robotitele on protsessid nii kiirendatud, et kukkumised toimuvad minutitega. Digidopingul lammutavad investeerimisrobotid vähendavad sellega turu usaldusväärsust lihtsurelike investorite silmis, sest börs tundub üha ettearvamatum koht, kus oma raha hoida.

Selles valguses tekibki mul kahtlus, et Saario raamat on mõeldud tollele “esiisade aktsiaturule”, mis tänapäeva tingimustes üha vähem ajakohane on. Soovitused hoida end protsessidega kursis, sotsialiseeruda info hankimiseks teiste investoritega ning igapäevaselt turgu jälgida tunduvad tänapäeva tehnoloogilistes tingimustes pigem nunnud kui tõsiseltvõetavad. Veidi utreerituna on omaette excelis nahistav ning maikuus aktsiaid müüv investor tulevikus pigem vabaõhumuuseumi eksponaat kui reegel.

Lõpetuseks soovitan end sellest raamatust lihtsalt mitte ahastusse ajada (ja mu viimasest maailmalõpukuulutusest samuti mitte), sest piisava doosi sihikindlusega on see raamat kindlasti seljatatav kõigile. Soovitavalt võiks enne konkreetse üllitise kallale asumist mingi kogemus ning maailmapilt endal olemas olla, et kõik vajalik sealt kõrva taha noppida ning ülejäänuga end mitte hulluks ajada. 

Mida mees selles olukorras teeks?

Ma teile nüüd kirjutan – palgalõhest. Või nagu ma juba varemgi olen öelnud: ma ei viitsi vaielda teemal, kas see on lõhe või lihtsalt sooline üleühiskondlik sissetulekute erinevus – selle olemasolu ei saa hoolimata nimesildist ju keegi eitada. Ja ma nimme ei ütle, et postitus on “ainult naistele” või midagi taolist: justnimelt tasub ka igal mehel see läbi lugeda. Mulle vahepeal tundubki, et naised lakkamatult harivad ennast sellel teemal, kuidas ühiskond toimib ja kuidas see nendega käitub, samal ajal kui mehed istuvad kuskil õndsas teadmatuses ning ütlevad, et “minuga pole juhtunud – järelikult pole olemas”. Kuna arutelu aluseks on ühine infoväli, tekitab see ainult mõttetut suhtlemisbarjääri.¹

Mulle tundub, et palgalõhe mõiste iseenesest tüürib kogu selleteemalise arutelu juba kraavi ära. Kohe hüppavad välja mingid inimesed, kes hakkavad väitma, et seda saab mõõta ainult täpselt samas asutuses täpselt samadel ametikohtadel töötavate inimeste vahel ning sellisel kujul on tegemist ühe seninägematu kalaga, kes peamiselt karvaste feminatside mütoloogias ringi ujub.

Pildiotsingu feminist gif tulemus

Just selle pärast nimetaks ma seda käesoleva postituse kontekstis sooliseks sissetulekute erinevuseks. Naised ja mehed on Eestis ajast aega võrdväärselt palju tööd rühmanud, ennemuistsel aal taluperes oli see suhe isegi tugevalt naiste kahjuks. Meil on ka rahvakalendris nii palju naiste töökeeluga pühasid just seetõttu, et naised ennast liiga vara surnuks ei töötaks. Tänapäeval, kus kodus peetava ilutibi perekonnamudel on pigem midagi linnalegendi laadset, peavad enamik inimesi enda ülevalpidamiseks iga päev tööl käima – soost hoolimata.

Ma arvan, et seetõttu on raske vastu vaielda, et sissetulekute erinevus on suur probleem. Me ei saa öelda, et pool ühiskonnast peabki olema veerandi või kolmandiku võrra vähem kindlustatud, kui teine pool ühiskonda. Alles naistepäeva paiku avaldas Tuleva analüüsi, kuidas see on juba kandunud edasi pensionisambasse ning liitintressi toel kasvab see vahe seal omakorda nagu pärmi peal.²

Mina ka ei ole veel kohanud sellist inimest, kes vaataks naist ja ütleks, et ta meelega maksab talle vähem palka. Samas on see väga lihtsustatud vaatenurk sellele, kuidas sissetulekute erinevus üldse tekib, alates sellest, et väga palju neid protsesse, mis meil inimestele hinnangute andmisel toimivad, on täiesti alateadlikud. Kasvõi seesama, et me palkame inimesi, kes näevad meie moodi välja. Meile meeldivad inimesed, kes on meie moodi – me ei saa sinna midagi parata. Samas see paratamatult taastoodab senist ajalooliselt kujunenud olukorda, kus enamus juhtivatest kohtadest on valge keskealise mehe käes.

Pildiotsingu don draper gif tulemus

Lisaks on enamik struktuurseid palgaerinevusi sellised muna-ja-kana tüüpi olukorrad – näiteks armastatakse väita, et naised ise lähevad ju vähemtasustatud valdkondadesse tööle. Uuringutest on aga selgunud, et kui mingisse valdkonda hakkab tekkima rohkem naisi, hakkavad seal ka proportsionaalselt sissetulekud langema, ehk valdkonda enam ei väärtustata nii palju. Või väidetakse, et naised ise ei küsi omale kõrgemat palka, aga uuringutest selgub jälle, et kui naine ka küsib kõrgemat palka, siis talle seda tõenäolisemalt ei anta.

Just taolistel põhjustel on nende tendentside pöördumine nii aeglane. Üks suurepärane ladus lugemine sellel teemal pildi ettesaamiseks just tööelu kontekstis on Sheryl Sandbergi raamat “Lean In”. See on küll mõned head aastad tagasi välja antud, aga ilmselt pole kaotanud oma aktuaalsust. Etteruttavalt ütlen ka ära, et Sandbergi jutt tugineb läbivalt erinevatele legendaarsetele uuringutele, mitte mingile “mulle-tundub” kompassile või “ma pole näinud, järelikult pole olemas” retoorikale.

Üks mõte, mis minul seal tulukese põlema lõi, on see, et naised hakkavad valmistuma oma pereeluks enne, kui neil isegi paariline on:

“we compromise our career goals to make room for partners and children who may not even exist yet”

Näiteks hakatakse hoidma kinni töökohast, kust oleks hea ja turvaline vanemapuhkusele minna (ja siin võiks jälle süüdistamata analüüsida, kas asi on äkki hoopis ühiskonnas, kus peamine karjääririsk pereloomisel on ainult ühe poole peal). Või arvestatakse karjäärivalikul sellega, kuidas see võimaldab hiljem pereelu ühildada. Või ostetakse tarbetult suur korter, kuhu juba pesa punuma hakata. Kõik sellised väiksed otsused lõpuks ainult aitavad kaasa sellele, et naiste ja meeste positsioonid ning majanduslikud olukorrad on erinevad.

Samal ajal mõtlevad neid mõtteid lisaks naisele endale niikuinii tema tööandjad või kolleegid. Piltlikult valmistutakse esimesed 10 aastat naise karjäärist selleks, et niikuinii ta kohe-kohe teeb lapsed. Järgmised 10 aastat on tema taak see, et tal juba on väikesed lapsed. Ja sealt edasi on ta juba 40 ning võib kohe lina ümber keerata ja surnuaia poole roomama hakata. 

Piltlikult moodustavad kõik need teiste inimeste ootused ning hirmud naise karjääris pideva väikse vastutuule. Seetõttu on oluline, et naised ise märkaks neid alateadlikke mõtteid ning mustreid oma peas, millega nad ennast omakorda ise tagasi hoiavad. Üks asi, mida võiks endalt kogu aeg küsida – mida mees selles olukorras teeks?

Pildiotsingu what would jesus do gif tulemus

Ma võin vanduda, et peaaegu ükski mees ei mõtle õieti sellele, kuidas nt pereloomine päriselt mõjutab nende karjääri või kas see seda üldse mõjutab, enne kui laps on päriselt käes. Naised samal ajal muretsevad juba pikalt enne lapse tegemahakkamistki ette, kas neist on ikka õige uuele töökohale suunduda. A’la naisel on mure, et nad planeerivad aastakese pärast last teha üritama ning kas on eetiline minna uuele kohale. Väike arvutus näitab, et uuele kohale minekust alates jõuab ta seal töötada vähemalt pooleteist aastat, mis tänapäeva tööturul on igati okei. 

Seega – mida mees selles olukorras teeks? Nt tööle kandideerimine – naised kandideerivad uuele kohale siis, kui nad vastavad 101% tingimustele. Mehed kandideerivad juba siis, kui nad vastavad 60% tingimustele. Või palga küsimine – kui sa kandideerid kuskile ja sul tekib peas see number… Ja siis sa igaks juhuks võtad sealt selle 200 eurot maha. Pane see 200 eurot tagasi, sest hiljem kaubelda jõuab alati. Kokkuvõttes mõtle sellele, et sa vähemalt ise ennast ei saboteeriks.

Lõpetuseks ma sooviks, et neil teemadel rääkides oleks vähem vaenu ja kaitseseisundit. Nagu ma põgusalt välja tõin, on soolise ebavõrdsuse juured nii sügavalt meie ühiskondlikesse, alateadlikesse ning psühholoogilistesse protsessidesse sisse juurdunud, et konkreetset põhjust on raske välja tuua. Kindlasti pole siin kasu mingist süüdlaste otsimisest. Samas see, et keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased on. 

 

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do both is difficult at best .png

¹ Tegelikult see on masendav ja hämmastav, kui suur see suhtlemisbarjäär on ka naistel ka muidu igati intelligentsete, empaatiliste ning haritud meestega. Nii et väike nipp meestele – kui sa siiralt tahad olla oma naisele parem mees, siis ära mine “nende mingite feminatsiteemade” peale kaitseseisundisse, vaid päriselt kuula, mis tal mureks. Kui naine ütleb, et ta tunneb ühiskondlikku survet teha rohkem kodutöid või olla parem ema, ei ole kuigi palju abi rehmamisest, et “sa kujutad seda ette” või “aga ole sellest üle”. 

² Tegelikult seni on Eestis pensionilõhe pensioni arvutamispõhimõtete tõttu olnud Euroopaga võrreldes eesrindlikult väike – Eestis 3,7% ning Euroopas keskmiselt 40,2%. See on üks asi, milles me võiks üritada mitte teistele riikidele järgi jõuda. 

LUGEMISVARA: The Barefoot Investor

raamatupäis (2)

Scott Pape’i The Barefoot Investor tõmbas mu pilku oma hämmastavalt kõrge Goodreads’i reitinguga. Tegemist on suhteliselt Austraalia-keskse teosega, mille lugemise käigus küll vahepeal lausa aastaarve võrdlema hakkasin, kas Roosaare on oma RSÕ Pape’i pealt maha kirjutanud või vastupidi. Samas ongi paljud eluterve finantshügieeni rusikareeglid universaalsed ning kokkuvõttes pole tegemist nii väga investeerimisraamatuga, kui oma rahaasjade kontrolli alla saamise raamatuga üleüldiselt.

Barefoot Investorist on Austraalias omamoodi kultus kujunenud ning saan väga hästi aru, miks – tabasin end seda lugedes korduvalt mõttelt, et taolise raamatu kohalik versioon kuluks ilmselt meilegi hädasti ära. Ka võõra riigi konteksti kõrvale jättes oli tegemist hästi lihtsa, praktilise ning kergestiloetava õpikuga. See annab selged juhised, kuidas sammhaaval oma rahaasjade korraldamise süsteem üles ehitada ja lugeja saab ka kindlasti aru, miks ta midagi just nii teeb.

socialmediaimage

Nagu Pape ise ütleb, ei ole ta see tüüp, kellel isegi sokisahtel värvikoodi järgi excelisse on taotud ning ta eelistab süsteeme, mis on võimalikult ära lihtsustatud, töökindlad ning automatiseeritud. Otsuste automatiseerimisest olen erinevates varasemates postitustes korduvalt rääkinud ning see aitab inimestel kujundada häid harjumusi, mis jäävad ka püsima. Mulle tundub, et suur osa inimesi lihtsalt ei suuda iseseisvalt oma valikuid ning sissetulekuid piisavalt ära struktureerida ja nende inimeste jaoks annab Pape ette suhteliselt lollikindla skeemi, kust pihta hakata.

Me kõik teame, et ideaalis võiks me lihtsalt elada tasakaalustatud elu, teha jooksvalt mõistlikke valikuid ning elada õnnelikult elu lõpuni täiuslikus harmoonias – seda nii raha, toitumise, eraelu jmt valdkondades. Kahjuks pole meie impulsid ning koopameheaju 21. sajandi valikutekülluse jaoks kõige sobivam ning enamik meist ei suuda kõigis asjus ratsionaalseid otsuseid teha ja mõõdukust säilitada.

Veelgi enam – kui inimese senised harjumused on ideaalist umbes sama kaugel, kui maa kuust, on lihtsam vähemalt esiteks võtta ette kellegi toimiv valem ning selle järgi end ümber harjutada. Olgu selleks siis toitumiskava või finantsplaan – või antud raamatu kontekstis n-ö ämbrite süsteem, mille alusel oma eelarve ära jaotada. Sellest süsteemist ja kõigist muudest üleskorjatud mõtteteradest aga järgemööda.

Kui sa oma rahaasju kontrollid, oledki juba vaba

Pape jagab inimesed metafooriliselt kaheks liigiks – alpakadeks ning metsümisejateks (alpacas and groundhogs). Esimesed on eesmärgipärased ning sihikindlad ja neid on lihtne karjast eristada – nad ütlevad asju nagu “eks me peame töötama, kuni võlast vabaks saame” või “ma ei saa seda autot endale lubada, seega vahetan selle millegi soodsama vastu välja”. Need inimesed ei tea seda, aga nad juba on vabad – vabad vabandustest, kõhklustest ning pidevast murest oma rahalise tuleviku pärast. Vabad tänu sellele, et nad on oma asjades otsusekindlad ja võtavad enda olukorra eest vastutuse.

Teine tüüp teeb päevast päeva sama asja ja vingub ja viriseb, et mida kunagi ei muutu. Piltlikult öeldes on nemad need, kes tahavad imelisi dieeditablette püsiva elustiilimuutuse asemel. Nende inimeste elu on aastast aastasse suhteliselt samasugune – samade vabanduste, kahetsuste ning väikese kindlustundega. Millegipärast arvatakse, et kokkuhoidlikult ja plaanipäraselt elamine on üks tüütu töö. Hoopis tüütum on elada frustreerivas palgapäevast palgapäevani rutiinis ning pidevas mures oma tuleviku pärast – ja seda terve elu!

Rahalist sixpack’i on lihtne teeselda

Inimestel on rohkem motivatsiooni tegeleda asjade välimusega, kui nende tegeliku sisuga. Kui sa oled füüsiliselt lodev ja endast tehtud pilti vaadates esimese hooga arugi ei saa, kes see paksmagu on, on seda üsna raske varjata. Rahaga on kahjuks vastupidi ning autori sõnul on ta oma karjääri jooksul leidnud, et rahaliselt kõige lodevamad inimesed tunduvad väljastpoolt kõige paremas vormis – neil on viimse laenuvõimekuseni venitatud eramu, liisitud Lexus ning kõrvuni krediitkaardivõlgu.

Enamik inimesi õpib liitintressi kohta tagurpidi – ostes asju laenude ja järelmaksudega ning ohverdades sellele oma majandusliku iseseisvuse. Lihtsalt kuna nad näevad välja nagu neil oleks rahaline sixpack, pole neil mingit motivatsiooni seda olukorda parandada. Veelgi enam – endale, oma perele ning sõpradele tunnistamine, et nad tegelikult polegi nii edukad, kui seni väljast paistnud, nõuab suurt eneseületust. Oluline on mõista, et enda edu mõõdupuuks ei tasu võtta inimesi, kellega sa 20 aasta pärast enam isegi ei suhtle.

Küllus on ennekõike mõtteviis

Austraalia on üks maailma jõukamaid maid ning sellest hoolimata tunneb 2/3 sealsetest inimestest, et neil pole kõige vajaliku ostmiseks raha. Me oleme tervemad ja jõukamad kui kunagi varem ning meil on lõputult valikuid oma elu kujundamiseks, aga sellest hoolimata oleme me õnnetumad kui kunagi varem ning depressiooni jaenesetappude sagedus muudkui tõuseb. See on üks vana, aga pidevat ülekordamist vääriv tõde, et meie vajadused ning rahulolu tuleb ennekõike meie enda ellusuhtumisest.

See on vana tõde, et teatud sissetulekute tasemest palgatõus meid enam õnnelikumaks ei tee. Ainus millega seost on leitud, on hoopis säästude olemasolu, sest säästud annavad meile vabaduse – muidugi juhul, kui sul elus ka mingid muud huvid ja eesmärgid on.

20180304_185646_00012010020905.png

Hoia asju lihtsana

Kui sa ei suuda oma raha haldamise põhimõtteid 30 sekundiga ära seletada, ei ole sul plaani ning sa ei suuda sellest pikalt kinni pidada. Range eelarve ja pideva tahtejõu abil kulude kontrollimine pikaajaliselt lihtsalt ei tööta. Ennekõike tuleb oma valikuid lihtsustada (eelpool mainitet automatiseerimine). Edukad inimesed ei ole tingimata suurema tahtejõuga, aga nad loovad omale parema igapäevase rutiini.

Jaga oma sissetulek ämbritesse

Omalt poolt pakub autor välja n-ö ämbrite süsteemi, mille alusel oma sissetulekutes-väljaminekutes töötav kord luua. Tema välja pakutud süsteemis peaks hädavajalikud igapäevakulud mahtuma 60% sisse netosissetulekutest. Kui eluaseme, transpordi, söögi jmt kulud kokku nendesse piiridesse ei mahu, peaksid igal juhul oma valikud üle vaatama (või nagu autor otse ütleb, on sul päris suur probleem).

20% sissetulekutest läheb elumõnudele – neist pool, ehk 10% igapäevastele elumõnudele, nagu see Statoili latte või pediküür või nädalavahetuse kinopiletid. Teine pool (ehk taas 10%) läheb nende unistuste jaoks, mille jaoks peab pikemalt koguma – näiteks reis Balile või uus jalgratas. Kulutamisämbri mõte on see, et saad selles piires endale süümepiinadeta elumõnusid lubada ning kui selle laiaks lööd, oled lihtsalt kuu lõpuni ilma.

Muidugi pole näiteks palgapäevast palgapäevani elamine kõige eeskujulikum tegevus, aga nii paljud inimesed seda ometi teevad. Miks mitte siis anda endale kindel ports ette, millega võid olla meeldivalt vastutustundetu ning mitte-kaalutlev. Kõik eelnimetatud “ämbrid” käivad erinevatele kontodele ja näiteks igapäevakulude ning elumõnude kontole ka erinevad kaardid külge.

Viimane ports, ehk 20% läheb säästudesse või investeerimiseks.

Selliseid protsendipõhiseid süsteeme on muidugi teisigi ja ilmselt leiab igaüks omale lõpuks sobiva variatsiooni. Süsteemi iva on peamiselt valikute lihtsustamine viisil, mis aitab kindlustada tulevikku, aga samas elades ka olevikus. Ise olen seni küll raha rangelt laterdamata toime tulnud, aga vahel kipub ka minul fookus ära kaduma või satun süümepiinadesse mõne elumõnukulu peale, mis oleks võinud selle asemel ju hoopis investeerida. Omale sellise protsendisüsteemi püstipanek vähendab libastumisohtlikke dilemmasid ning valikukohti miinimumini.

20180304_190510_0001401986617.png

Võta sammhaaval

Tegelikult kuulus ämbrite süsteemi juurde veel terve järjestikuste sammude rodu, mille täpset lahtikirjutamist ma siin ette ei võta. Neist üks esimesi oli vana hea meelerahufondi loomine, mis esiteks pidi olema vähemalt kuupalga suurune ning järk-järgult suurenes mitmekordseks. Tegemist on siis selle rahaga, mis on igapäevakuludest täiesti eraldi ning kust maksta näiteks ootamatu autoparandus või lemmiklooma arstiarved (aga mitte Bali reis, sest selleks on pikaajaliste elumõnude ämber). Võlgades inimestel soovitab autor fondi kokkusaamiseks kasvõi asju müüa, sest fondi olemasolu on oma rahaasjade kontrollimise alustala.

Järgnesid näiteks oma võlgade doominokivikestena ümberlükkamine, kus kõlas ka RSÕ-st tuttav soovitus alustada suurima intressiga võlast. Siis kodulaenu äramaksmine (mille mõistlikkus Eesti tingimustes oleks küsitav), alles seejärel raha kasvamapanek ning lõpuks oma mugavaks pensionipõlveks vajaliku eesmärgi püstitamine. Samuti antakse jooksvalt soovitusi, kuidas välja valida ning välja kaubelda parimad võimalikud tingimused nii pangateenustele, kindlustusele, kodulaenule jmt. Viimased olid küll väga Austraalia-kesksed, sest käisin isegi vaatamas, kuidas Eestis eluasemelaenu refinantseerida saab ja meie väikeste intresside ning pakutavate erinevuste juures hävitasid panga vahetamise teenustasud juba igasuguse võidu.

Kokkuvõttes üsna elementaarne jutt, aga justnimelt algajale väga selgelt ette ehitatud süsteem, kuidas ennast varasematest valedest eluvalikutest jälle võimalikult efektiivselt välja kaevata. Läbivaks oli lootusrikas sõnum, et ükskõik, milline on sinu praegune rahaline olukord, oled sa vaba sellest hetkest, kui hakkad teadlikult ning plaanipäraselt seda olukorda parandama. Siis sa juba tead, et piisavalt aega andes jõuad igal juhul tulemusteni.

Anna investeeringutele aega (vähemalt 7 aastat)

Pidevalt oma investeeringuid torkides ning jälgides võib mõne aastaga tekkida tunne, et see ei vii kuhugi ja lihtsam on “hajutada” oma portfell uude autosse, soojamaareisi ning uude iPhone’i. Vähesed venitavad välja 7. aastani, kui lumepall alles tõeliselt veerema hakkab. Investeerimise mõttekuse illustreerimiseks oli toodud ka eriti efektne liitintressi näide, mida ma ei viitsi hakata ümber seletama.

Ekraanipilt (sorry not sorry). Erinevus paljudest teistest näidetest on see, et sina ei reinvesteeri pärast 10 aastat isegi dividende.

Kokkuvõttes on see reitingu vääriliselt sisukas raamat, mille kõiki mõtteteri ma kindlasti välja tuua ei jõudnudki. Soovitan ka edasijõudnutele, kes jälle natuke maailmapilti korrastada soovivad. 

LUGEMISVARA: The Power of Starting Something Stupid

raamatupäis (2)

Teate seda küsimust: “mida sa ette võtaksid, kui sa ei kardaks?” Richie Nortoni “The Power of Starting Something Stupid” seletab põhjalikult lahti, kui paljud meie valikud elus on lihtsalt vaimsed raamid, mida me ei taipa ega julge murda. Raamat ootas mu Goodreads’i järjekorras juba pikka aega, aga mul ei õnnestunud sellele kodumail kuidagi (isegi virtuaalses versioonis) küüsi taha saada. Kuna pealkiri tundus üha intrigeerivam, tellisin selle viimases hädas Amazonist ja jäin ostuga õnneks rahule.

Tutvustuses nimetatakse raamatut inspireerivaks ja võin kinnitada, et ennekõike ongi tegemist inspiratsiooniraamatuga, mitte konkreetse tööriistaga. Samuti pole pealkirja järgi põhjust karta, et tegemist on puhtalt äri(alustamise)raamatuga, sest alustamisjulgust on meil vaja igasuguste unistuste proovimiseks. Ilmselt on meil kõigil väiksemaid ja suuremaid lahedaid ideid, mida kunagi tahaks ette võtta, aga… Olgu selleks siis Oandu-Ikla matkale minek või kibuvitsamarjade eksport Gröönimaale või oma vanaema ning kassiga ümber maailma purjetamine, aga enamik neid ideid lükkuvad kõrvale või paremal juhul ebamäärasesse tulevikku, sest me oleme ometi asjalikud täiskasvanud inimesed, kes taoliste rumalustega tegelemist endale lubada ei saa. Või äkki ikka saame? 

Raamatu lugejale avaneb imeline võimalusterohke maailm, kus ükski idee pole liiga rumal ning kõik takistused nende elluviimisel on tegelikult vabandused. Muidugi pole iga pähetulnud mõte tingimata puhas kuld, aga kui sul on mõni plaan, mis ei jäta hinge rahule, ole avatud võimalusele, et äkki see polegi võimatu või rumal. Ma tean, et eelnev jutt kõlab umbes sama sisutühjalt, samas ebamääraselt lohutavalt nagu iga suvaline esoteeriline self-help kompott, seega asun konkreetsete näidete juurde, mis mul pirnikese põlema lõid.

The-Power-of-Something-Stupid.jpg

1. Pensionisüsteemi ootamatu pahupool

Pensionisüsteem on teadupärast vaevu 100-aastane eksperiment, aga see on juba loonud põlvkondadepikkuse mõttemustri, et elu on jagatud kaheks osaks – esimene samm: tee, mida pead tegema; teine samm: tee, mida sa tahad teha. Põhimõtteliselt on tulevikus terendav pension stiimul oma tegelikke unistusi edasi lükata lootuses, et sul on kunagi piisavalt raha, aega ja tervist, et hakata tegema seda, mis sa tõeliselt tahad. Ühel hetkel võid avastada, et su elu parimad aastad on millegi parema ootuses mööda jooksnud.

Norton nimetab seda edasilükkavaks eluplaaniks (deferred life plan) ja see haakub ka finantsvabaduse teekonnaga. Ta ütlebki, et võimalus jalad seinale visata on suurepärane, aga selle suunas töötamise ootamatu kaaslane on oma unistuste edasilükkamine. Säästa oma raha, aga mitte unistusi! Peamine on leida tasakaal tänase päeva ja raskesi hoomatava tuleviku vahel. Ma arvan, et see aitab pikaajaliste plaanidega ka paremini järjel ning mõistuse juures püsida, kui selle arvelt tänasest liiga palju ohverdama ei pea.

2. Ära roni vale redeli otsa

Kui sul on mingid eesmärgid ja unistused, mida sa elus kindlasti saavutada tahad (nt eesmärkide piiritlemise mõtteharjutuses välja tulnud punktid), tasub neid silmas pidada päevast päeva. Väga lihtne on igapäevase sebimise nõiaringi kinni jääda, üha enam töötada ja edukuse redeli otsas turnida (olgu selleks siis karjääri- või mõni muu redel), kuid redeli tippu jõudes võid avastada, et see pole üldse koht, kuhu välja tahtsid jõuda. 

Oluline on kindlaks teha, kuhu sa ronid, enne kui sa üldse ronima hakkad. Alusta asju oma tegelikule sihile mõeldes ja iga redeli puhul küsi endalt, kas see on ikka õige redel. Kui sa nüüd mõnda redelit analüüsides avastad, et see on ikka täitsa vale koht, ei tasu ainult selle pärast edasi ronida, et a) selle vea tegemiseks kulus palju aega või b) mis teised minust mõtlevad, kui ma poole pealt maha ronin. Näiteks kui sa tead, et sind teeb õnnelikuks vaba ja loominguline elu, pole mõtet rassida karjääriredeli otsas, mille iga uus pulk tähendab rohkemaid töötunde ning rangemat töödistsipliini ja loota, et ühel hetkel on sul piisavalt raha, et alustada elu, mida sa tegelikult elada tahad.

3. Peamiselt hoiavad sind tagasi hirm, uhkus ning prokrastineerimine

Inimesed ei vii oma ideid ellu, sest kardavad paista naeruväärsed ning isegi kui sõnades tahavad mõnda projekti ette võtta, leiavad erinevaid põhjuseid tegude edasilükkamiseks. Mis puudutab avalikku arvamust, ei mõtle teised sinu peale niikuinii nii palju, kui sa arvad neid seda tegevat. Suurem mass vist mõtlebki pigem sellest, mida teised nende kohta mõtlevad, seega küsitav, kas ja kui paljusid sinu tegevus kedagi üldse huvitab. Ära nüüd mine vannituppa ahastusest veene nüsima, vaid tee sellest “nähtamatusest” oma superpower. 

Samas kui sa midagi alustad, ole valmis ettekäänetest ja teiste süüdistamisest loobuma, sest enda elus ohjade haaramisega kaasneb ka vastutus. Ühes mastaapses uuringus leiti, et edukaimate ettevõtete juhtides olid kummastavas kombinatsioonis esindatud nii alandlikkus kui teotahe. Kui asjad läksid hästi, vaatasid edukaimad juhid n-ö aknast välja ja nägid faktoreid, mis olid neid edasi aidanud. Kui asjad läksid halvasti, vaatasid nad peeglisse ja võtsid täieliku vastutuse. Kehvemate tulemustega ettevõtete juhtide käitumine oli risti vastupidine – heades tingimustes vaatasid nad peeglisse ja võtsid vastu kogu aupaiste, keerulistes oludes aga vaatasid aknast välja, et leida süüdlast väljastpoolt.

4. Toimekus ei tähenda produktiivsust 

Ka pidev toimekus võib tegelikult olla moodus asjade edasilükkamiseks, ehk prokrastineerimiseks. Töönarkomaanid tingimata ei saavuta rohkem, kui inimesed, kes teadlikult piiritlevad tööasjad 8-tunnisesse (või veelgi lühemasse) ajavahemikku. Nad võivad küll väita, et on perfektsionistid, aga see tähendab praktikas sageli vähetähtsatesse detailidesse takerdumist, selle asemel, et ülesanne tehtud saada.

Workaholics aren’t heroes. They don’t save the day, they just use it up.

5. Tee seda, mis sa armastad – kasvõi tasuta 

Head ideed tulevad sellisest kohast, kus on ühendatud sinu tõeline kutse ning samas soov kellelegi kasulik olla. Levinud taktika on lähtuda potentsiaalsest kasust ja teha asju, mis sulle tingimata isegi ei meeldi, aga milles võid olla piisavalt hea, et keegi on valmis selle eest maksma. Selle asemel tee asju, mida armastad ja tee neid kasvõi tasuta.

See ei tähenda, et sa peaks päevapealt töölt ära tulema ja näiteks grafitikunstnikuks hakkama, kui sa veel joonistadagi ei oska. Tee asju ning täienda ennast lihtsalt selle pärast, et see sulle meeldib ja vaata, kuhu see välja jõuab. Halvim mis juhtuda võib on see, et et sa kasutasid aega millekski, mis sind siiralt õnnelikuks teeb.

6. Sa polegi kunagi päris valmis – lihtsalt alusta

Ideaalsete tingimuste ootamine on samuti lihtsalt vabandus ja kui sa tegelikult midagi teha tahad, on sul iga päev võimalus selle suunas kasvõi mõni väike reaalne tegu teha. Suuri unistusi ei pea vallutama ühe hüppega, vaid tee idee väikesteks tükkideks ning valluta seda jupphaaval. Ennekõike on oluline jääda ausaks iseenda ees, ajada enda asja, olla väärikas ning kvaliteetne. Usalda teisi inimesi, et nemad saaks usaldada sind – see on üks olulisemaid valuutasid tänapäeva maailmas.

Kokkuvõttes luba endal uskuda, et elu võib olla üks põnev, lõbus ja võimalusterohke paik.

To live is the rarest thing in the world. Most people exist, that is all..png

LUGEMISVARA: Dweck’i “Mindset” (“Mõtteviis”)

raamatupäis (2)

Olen ammu tahtnud soovitada Carol Dwecki raamatut “Mindset: The New Psychology of Success“, aga kuna tegemist on enam kui 10 aasta vanuse teosega, tundus see umbes sama, mis erilise ahhaaga soovitada Kiyosaki isaste raamatut (mitte et ma toda tegelikult väga soovitaks, aga kui ma selle kunagi teismelisena läbi lugesin, polnud midagi revolutsioonilisemat raamatupoes saadagi).

Nüüd sattusin aga ühele konverentsile, kus Mindseti raamat üles kerkis ja selgus, et käesolevast aastast on see ka eesti keeles kättesaadav. Seega kui inglise keele tase ei võimalda populaarteadust piisavalt mugavalt lugeda, saab nüüd selle suisa omas emakeeles öökapile sirvimiseks võtta.

Dweck on Stanfordi Ülikooli psühholoogiaprofessor ning pühendanud suure osa oma karjäärist mõtteviiside uurimisele ja sellele, kuidas mõtteviis meie elu mõjutab. Mindset’i keskne mõte on see, et on kaks erinevat mõtteviisi – fikseeritud ning arengule suunatud, mis vastavalt muutuvad isetäituvateks ennustusteks meie ülejäänud elu ja saavutuste osas.

Fikseeritud mõtteviisiga inimene usub, et tema võimed ning intelligentsus on sünnipäraselt kaasa antud ja tema ise neid mõjutada ei saa. Selline inimese jaoks on elu pidev enese tõestamine, sest iga olukord mõõdab tema võimeid ehk tema väärtust. Ta peab pidevalt valvel olema, et mitte paljastada oma ebapädevus mõnes valdkonnas ja kardab igasuguseid väljakutseid, mille koheses õnnestumises ta kindel ei saa olla. Tagasilöögi puhul jätab ta kiirelt katki ja kaotab kogu teema vastu huvi.

Arengule suunatud mõtteviisi kandja aga usub, et sinu sünnipärased omadused on lihtsalt lävepakk, kust end üles töötama asuda. Nad usuvad, et igaüks suudab end igas valdkonnas arendada ja ei võta seetõttu ebaõnnestumisi isiklikult, sest see on lihtsalt hetkeolukorra peegeldus, mitte isikliku väärtuse mõõdupuu. Selle asemel, et oma energiat raisata oma puudujääkide varjamisele, tegelevad nad väljakutsete ületamisega.

Muidugi ei ole olemas puhast fikseeritud või arengule suunatud mõtteviisi ning see võib meil olla valdkonniti väga erinev – nt usume, et intelligentsust võib arendada, aga füüsilised võimed on täiesti jumalast antud (s.o enda kontrolli alt väljas). Dweck ise ütleb, et ainuüksi neist erinevatest mõtteviisidest ja nende toimemehhanismidest teadmine võib olla piisav ahhaa-moment, et enda käitumist ning mõttemustreid selgemalt näha.

Minu enda jaoks oligi silmiavavaim osa raamatus just nende mõtteviiside ning ellu kanduvate käitumismustrite elegantne äraseletamine. Sinna juurde toodi lihtsalt põhjalikke näiteid erinevatelt elualadelt, kus mõtteviis meid mõjutada võib. Kõige suuremat rolli see mängib muidugi hariduses – ja näiteks selles, kuidas lapsi kasvatada, neid õigesti motiveerida, kiita ja juhendada.

Tõmbaksin paralleele ka nt ego lahtilaskmisega budistlikes õpetustes – lihtsalt mõtteviisi näol on tegemist teaduspõhisema kontseptsiooniga. Kui me ego teenimisest või oma puuduste varjamisest enam kinni ei hoia, vabastab see meid iseenda tekitatud pingetest ja annab võimaluse hoopis rahuldustpakkuvamaks eluks. Kui me teame, et fikseeritud mõtteviisiga valikud teevad meid ise õnnetuks, on võimalik iseendal sabast kinni haarata, kui valed põhjused jälle käitumist mõjutama hakkavad.

Lisalugemiseks: päris hea inglisekeelne ülevaade Dwecki järeldustest on SIIN.

Ja päris lõpetuseks üks Peter Dinklage’i kõne, kus ta räägib, millal tema endale läbikukkumiseks loa andis.

LUGEMISVARA: 4-tunnine töönädal

raamatupäis (2).jpg

Minu jaoks pole produktiivsemat aega raamatulugemiseks, kui reisides – pikad lennud või muud sõidud, väsinud õhtud hotellis ning suvalised ooteajad kohe motiveerivad raamatut kätte võtma. Eriti kui wifit parajasti pole. 🙂 Seetõttu suutsin ka hiljutisel autoreisil läbi kaevata oma lugeri sügavaimad sopid ning lõpuni lugeda või vähemalt lõplikult maha kanda päris suure portsu raamatuid. Üks neist oli Timothy Ferrisse “The 4-Hour Work Week“, mida olen siin-seal näinud investoritele või ettevõtjatele soovitatava lugemisvara seas.

368593

Lähenesin raamatule täiesti eelarvamustevabalt, sest olin selle kuskilt soovituste nimekirjast üles noppinud ning autorist varem kuigi palju kuulnud ei olnud. Tagantjärele arvustusi sirvides sain aru, et tegemist on päris vastuolulisi emotsioone tekitava tüübiga, keda valdavalt parajaks egotsentriliseks mölakaks peetakse. Samas tundub paljude vastumeelsus seisnevat peamiselt selles, et nad tunnevad raamatus toodud põhimõtetes solvangut oma a) intelligentsile, b) elustiilivalikutele või c) väärtushinnangutele.

Ülesehituselt üritab raamat olla väga praktiline juhend, kuidas optimeerida oma töökoormust või luua võimalikult kergestihallatav äri ning lõpuks elada elu, mis sind tõeliselt õnnelikuks teeb. Päris paljud osad olid seal minu jaoks täiesti kasutud – näiteks juhendid lihtsa veebipoe püstipanekuks, odavate lennupiletite hankimiseks jmt, mis olid täiesti USA-kesksed ning milleks on vähemalt Eestis ja tänapäeval juba palju lihtsamad võimalused (nt veebipoe tegemiseks siin). Samas tuleb ka meeles pidada, et raamatu esmatrükist on möödas üle kümne aasta – ehkki seda on jõudumööda ka kaasajastatud, pärinevad kesksed ideed ajast, mil 9st 5ni kontori oravarattas pöörlemine ja pensioniea ootamine olid rohkem teemas.

Millega ma ei nõustunud

Minu jaoks olidki peamised vead raamatus kõlama jäänud eeldustes järgmised:

  1. Töö on igal juhul mingi rõve mõttetu asi, mis on mõeldud vaid raha teenimiseks. Kindlasti on palju inimesi, kes oma tööd ei naudi. Samas äkki eksisteerib ka võimalus, et osad meist teeksid oma tööd igal juhul ning polegi selle pärast ühiskondlike eelduste poolt ajupestud ja oma olukorra enda jaoks kuidagigi talutavaks mõelnud.
  2. Sagedaste “mini-pensionite” võtmine, mitte kõigi lootuste panemine vanaduspensionile on midagi revolutsioonilist. Ma ei tea isiklikult väga palju inimesi, kes tänapäeval üldse loodaks, et vanaduspension neile kauaoodatud lustielu või reisivõimalused tooks. Pigem nähakse tööd elustiili osana, mis võimaldab oma vajadusi ning huvisid rahuldada jooksvalt.
  3. Kaugtöö võimalus on midagi revolutsioonilist, mida oma ülemuselt välja kavaldada. Ei ole, pigem on see kontoritöö puhul ainult tõusuteel. Samas nagu öeldud, saab seda peamiselt rakendada kontoritöö puhul, sest näiteks lasteaiaõpetaja või haiglaõde ei saa päeva jooksul arvutis peamised ülesanded tunnikesega ära teha, samal ajal mootorrattaga läbi Hiina sõites.
  4. Soovitus pärast oma kohususte revideerimist osa neist kuskilt odavalt maalt – näiteks Indiast – eraassistendilt sisse tellida, saab a) töötada peamiselt inglisekeelses kultuuriruumis, b) töötada vaid Indiaga võrreldes piisavalt jõukal maal ning c) ei tundu maailmakorralduse jätkusuutlikkuse mõttes moraalne. Samasse auku läheb tegelikult soovitus kolida “vabanemise” järel oma elu odavatele eksootilistele maadele. Üleüldiselt on raamatu kesksed elumuutmissoovitused sellised, et kui kõik nii teeks, maailm enam ei toimiks. Väike paralleel tekib vaktsineerimisvastastega: “Vaadake, ma ei tee seda ja midagi ei juhtunud. Küll te olete rumalad.”
  5. Õnn = reisimine. Raamat keskendub näidetes sellele, et pärast nende soovituste abil vabaks saamist on kõigi salajane soov ning elu mõte lõputu reisimine. Olles ise keskmisest kõvasti suurem reisisõber, ei tahaks isegi mina ainult ringi tuuritada. Sealjuures on väga palju inimesi, kes reisimist ei naudi või tekitab see neis mõttetut stressi. Autor möönab ka ise, et nii on raske näiteks sotsiaalset võrgustikku säilitada ja sotsiaalse olendina on inimesel vaja kuulumistunnet. Kui peamine eesmärk on õnn, siis mõne inimese individuaalne õnn ongi eluaeg ühes kodukülas nokitseda ja olla osa kogukonnast.

Mille kõrva taha panin

Siiski sain lugemise käigus ka omajagu häid mõtteid ja inspiratsiooni. Kuna ma ei oodanudki raamatust samm-sammulist juhendit, kuidas oma elus kannapööre teha, noppisin välja endale sobivad jupid ja lükkasin ülejäänu kõrvale. Muuhulgas süüdistatakse raamatut liigses ekstreemsuses, ent vahelduseks on meie elukorralduse alustalasid kahtluse alla panevaid mõttemänge päris tore mängida. Peamised meeldejäänud terad on järgmised:

  1. Nipid töö efektiivsuse tõstmiseks, näiteks e-mailide vaatamise koondamine kindlatele aegadele, samalaadsete ülesannete “kokkukogumine”, igal võimalusel asjade ajamine e-maili teel jne. Päris paljusid neist olen alateadlikult kasutanud juba ammu, aga paljugi on siin kinni asutuse üldises töökultuuris. Samas tasub igal juhul segajad töö jooksul miinimumini viia, keskenduda ühele asjale ning vältida lõputuid ajaviitekoosolekuid, millel puudub ots, algus ja päevakava. Raamatus anti ette ka konkreetsed sõnastused, millega näiteks pidevalt tööle vahele hakkivaid kolleege oma aega austama panna. Tõsi ta on, et (avatud) kontorikeskkond hävitab kõvasti produktiivsust ning paljusid neid põhimõtteid võiks lausa terve asutuse elu korraldamisel silmas pidada.
  2. Meeletu töökus ei ole väärtus omaette, ehk ei võida see, kes kulutab mingi töö tegemisele kõige rohkem aega. Samuti ei ole kõigi tööviljakus või -stiil võrdne, ehk 8-tunnise tööpäeva eeldus on eos vale. Näiteks mulle endale on eluaeg olnud omane stiil, et ma n-ö “seedin” mingit probleemi tükk aega, mis väljast paistab nagu mõttetu hangumine ja siis õigel hetkel tulistan kogu lahenduse väga lühikese ajaga paberile. Ja selle mõtteprotsessi jaoks ma ei pea sugugi töölaua taga pastakat keerutama. Näiteks magistritöö kirjutamise ajal olid sagedased olukorrad, kus ärkasin keset ööd kell 3 üles, kirjutasin hooga päris suure osa tööd edasi ning keerasin siis magama tagasi. Täpselt samamoodi on inimesi, kes lähevadki kell 8 hommikul raamatukokku, kirjutavad seal ühtlases rahulikus tempos 8h jutti ning lähevad siis koju tagasi.
    Samas pole rohkem alati parem ja produktiivsus liigse tööuhamise ajal pigem langeb – s.o teatud töötundidest alates on koguproduktiivsus tegelikult madalam kui hoopis vähema hulga optimaalsete töötundide juures. Läänemaailma katkuks on culture of exhaustion, ehk kurnatusekultuur, kus lõputu rabelemine, kohustused ning väsimus (öö läbi töötamine, kohvitopsi najal tööle vankumine jne) on staatusesümbol ja näitab, et sa oled keegi. See soodustab ka töö etendamist, sest kui liiga kähku tööga ühele poole saada, võidakse ometi arvata, et äkki sind siis polegi vaja.
  3. Palu vabandust, mitte luba, ehk hakka pihta ja vajadusel kooskõlasta. Kui minna ette luba küsima (näiteks oma töökorralduse muutmiseks) võib see tekitada tarbetut skepsist ning ettevaatusest öeldakse pigem ei.
  4. Sissetuleku väärtuse suhtelisus, mis suures osas haagib ära oma vajaduste revideerimise teemaga. Loeb see, kuidas sissetulek toetab sinu eelistatuimat elustiili, ehk pole mõtet ainult raha pärast olla 80-tunniseid töönädalaid tegev ärimees, kui saaksid hoopis väiksemate kuludega mõnusalt viljeleda küll vähemtasuvat elustiili näiteks veebi teel konsultatsioone pakkudes, aga samas veeta rohkem aega oma perega. Tuleb leida oma vajaduste ja sissetulekute optimaalne tasakaal.
  5. Pea informatsioonipaastu – info ülekülluse tingimustes tekib asjatu stress ning mure pidevalt infost maha jääda. Samas ei oma enamik infovoogu meie kasvõi kuu aja plaanis mitte mingit tähendust. Kui puhkusel üle päeva wifisse sain ning Postimehe esilehel laiutas pealkiri “Väga ilus ja vapustav lugu, kuidas Eve Kivi oma ema surnud koera taasleidis” (ei, ma pole seda endiselt klikanud), näitas see ilmekalt, et ilmselt oleksin võinud lehed lugemata jätta ka nädalaks. Piisavalt olulised teemad jõuavad meieni niikuinii ja vahepeal võib proovida meedia jälgimisest näiteks nädalaks pausi pidada. See on jälle üks asi, mis meie tähelepanuvõimet ning ajuressursse muidu asjatult raiskab.
  6. Igapäevaotsuste automatiseerimine – nagu eelnevas punktis nimetatud liigne info raiskab vaimujõudu, raiskavad seda ka liigsed valikud. Meie igapäevaelu eeldab pidevaid väikseid valikuid ja mida lihtsam on neid teha, seda rohkem jaksu on meil olulisemate asjadega tegelemiseks. Kasvõi nii lihtsad asjad, nagu toiduvalikud või riietus, võib olla paras peamurdmine. Samuti üritab terve reklaami- ja moetööstus meid pidevalt õhutada uusi asju proovima ning muudkui valima. Tegelikult ei ole sa igav rutiinne inimene, kui sa sööd laias laastus iga päev mingeid kindlaid asju või ei viitsi väga rõivastusega eksperimenteerida – sa lihtsalt suunad oma energia sinna, kus see sinu jaoks kasu toob (meenutades Steve Jobsi legendaarset pulloveri ja teksade kombot). Iseasi kui olla metsik moehuviline või foodie, ent ka viimasel juhul on sul päevi, kus toit on ju lihtsalt kütus – miks siis mitte süüa kindlaid äraproovitud asju, mis “töötab”.
  7. Suurenda oma tugevusi, ära liigselt silu nõrkusi. See kehtib nii karjääri planeerimisel kui äri ajamisel – liigselt ei tasu end vaevata sellega, mis pole päris täiuslik, vaid parimal moel realiseerida oma tugevaid külgi. Näiteks ettevõtluses analüüsida, kust tuleb suurim kasu ja mõelda, kuidas annaks seda edasi arendada. Selmet üritada elu eest järgi pushida valdkondi, mis võib-olla nii hästi ei edene.
  8. Pareto printsiip 20:80 ehk vähima pingutuse põhimõte, mille järgi 20% tööst annab 80% tulemustest (samuti tekitavad 20% klientidest 80% probleemidest jne). Nii töös kui ettevõtluses tasub iga nädal maha istuda ja korraks läbi analüüsida, milline osa tegevustest tõi olulisima tulemuse ja (nagu eelmises punktis öeldud) kuidas neid tugevaid külgi veelgi parandada, ülejäänud 80%-le kuluvat aega samas vähendades. Isegi kui see jaotus pole päris 20:80, on igal juhul selline regulaarne inventuur vajalik, et tunda oma tugevamaid külgi, suurimaid ajaraiskajaid ning välja mõelda taktikad, et emma-kummaga paremini toimetada.

Kas soovitan lugeda

Kokkuvõttes soovitan diagonaalis läbi sirvida ning süvenenumalt lugeda vaid neid osi, mis enda elu kuidagi puudutavad. Seal on väärt nippe, mida rakendada nii ettevõtja kui töötajana ning mis vähemalt lugemise ajal panevad läbi mõtlema, kuidas oma elu paremini kasutada.