Investeerimiskonto bürokraatiavabaks (ettevõtluskonto ainetel)

investeerimiskonto.png

Ma olen suhteliselt laisk ja mugav tüüp ning pole sellest kunagi suuremat saladust teinud. Ehkki kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ma olen kohati liigagi masohhistlik ning tegus, toimub see enamasti vaid neil rinnetel, mida ma isiklikult päriselt naudin. Ebameeldivaid asju ma ikka pigem ei teeks ja õnneks elu liiga rängalt ei sunni ka. 

Näiteks pole ma veel suutnud enda jaoks huvitavaks mõelda oma investeeringute senditäpsust analüüsi, täiuseni lihvitud teenustasude optimeerimist ja muud tehnot. Parem vaatan, et asjad laias plaanis õiges suunas liiguvad ja pürgin sentide asemel suuremate summade suunas. 

Sel kevadel jõudsid investeerimishuviliste teadvusesse suhteliselt paralleelselt kaks teemat – dividendide 14/86 maksustamismudel ja ähvardused teine sammas killustikuks ära lükata. Viimase puhul kukuti ka ohkima, kuidas investeerimine on tegelikult kallis ja turgu vaja täiuslikult ajastada. (Tsitaat ühest surematust monoloogist: “Kui huvi on olemas, siis võiks püüda raha ise paigutada. Tähtis on olla edukas, ja see on pikaajaliselt jätkusuutlikult pagana raske.“)

Aga mitte sellest monoloogist või sambaplaanist ei tahtnud ma täna rääkida.

Üsna lähitulevikus võib suuremal osal rahvast tekkida võimalus ning motivatsioon oma investeerimisportfelle ise kastma-väetama hakata. Samas kardavad paljud alustadagi, sest investeerimine tundub instrumentide valimisest asjaajamiseni ikka päääris keeruline. Pole ka ime, kui näiteks dividendide maksustamine on nii segaseks aetud, et isegi LHV sellega esimese hooga puusse pani. Tuludeklaratsiooni täitmise haavadki on ihus ning hinges alles värsked ja iga kord siunan, miks see kõik nii tüütu peab olema.

Nii võib endalegi tunduda, et äkki oleks arukam oma mammona uude autosse või telefoni investeerida, sest ehkki vananeb kiiresti, on see vähemalt oma. Parem kindel mõnu peos kui kindlam vanaduspõlv katusel.

Teoorias peaks investeerimiskonto olema eraisikule lihtne, mugav ja soodne vahend oma investeeringute haldamiseks. Praktikas… kisub veits võssa, või nii. 

Äkki oleks aeg teise samba reformi lävel esialgse idee juurde tagasi tulla ning lahendada see sarnaselt ettevõtluskontole (põhimõtteliselt kirvemeetodil). Kes ei tea, siis ettevõtluskonto loodi väikeettevõtluse soodustamiseks bürokraatia- ja raamatupidamisvaba asjaajamise vormina. Ehkki konto liik ise mõeldi välja juba paar aastat tagasi, hakkas seda esimesena pakkuma LHV pank ka käesoleva aasta alguses. 

Investeerimiskontost võiks laiskadele ja mugavatele väikeinvestoritele samuti luua sellise alaliigi, kus võetakse arvesse ainult sisse- ja väljamakseid ning tulumaksu makstakse ainult siis, kui väljamaksed sissemakseid ületama hakkavad. Ja kui ma ütlen “ainult” sisse- ja väljamakseid, siis mõtlengi, et maksustamise aluseks on ainult see näitaja. Ühtegi erisust või mahaarvamist sellest teha ei saaks (sh teenustasude osas mitte), aga mulle tundub, et suures plaanis need kopikad tasakaalustaks end kõigi osapoolte jaoks niikuinii ära.

Ja miks piirduda vaid sellega.

Kristi tegi juba ennemuistsel aal ettepaneku, et üüritulu deklareerimine võiks osaliselt käia läbi investeerimiskonto. Ma läheks isegi nii kaugele ja ütleks, et kogu üüritulu võiks investeerimiskontolt läbi lasta. Mudeli lihtsuse huvides mingeid täiendavaid mahaarvamisi või tingelit-tangelit sellega teha ei saaks (praegu võib selle deklareerida vähendatud maksumääraga 16%), aga siiski kahtlustan, et tulude deklareerimise sagedus (või “maksutahe” nagu EMTA seda ise nimetab) kasvaks märkimisväärselt. (Ma küll ei kujuta ette, kuidas üürikandeid lihtsalt tavalisest sissemaksest eristada, aga see on juba tehno.)

Igatahes ma juba kujutan ette, kui elegantselt saaks sellise konto iseteeninduses esitada seniste sissemaksete-väljamaksete vahekorda ning eeldatavat maksukohustust. Kõigi pudi-padi tehingute ajalugu oleks muidugi backlog’is olemas, aga mugavale ja laisale oleks näha ainult kiire ülevaade sellest, kui palju ta on sisse maksnud, välja maksnud ning vahepeal näiteks kasvu ja dividende saanud. Samamoodi lihtsustatult kajastuks see ka tuludeklaratsioonil. Aahh, ilus!

/pühib liigutuspisara/

Nagu öeldud, võiks see lihtsustatud vorm tekkida praeguse investeerimiskonto süsteemi kõrvale – siis saaks igaüks ise valida, milline talle mõistlikum lahendus on. Vähemalt suures plaanis võiks väikeinvesteerimistulevik ju sellises suunas liikuda. Eksju, onju?

Kas siin on mõned täiesti ilmselged ohukohad, millele ma praegu kohe ei mõelnud või mis selle lihtkontstruktsiooni tegelikult mõttetuks teeks? 

Kas sinu annetused ikka kantakse tuludeklaratsioonile?

Minu ürgaegsed lugejad äkki-äkki mäletavad, et kirjutasin kunagi annetuste tulumaksutagastusest. Nimelt võiks heategevusorganisatsioonid vaadata, et nad ikka maksuameti tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja on kantud ja annetajad ka deklareeritud saavad. Sel juhul saab regulaarne annetaja tuludeklaratsiooniga väikse motivatsioonisüstina annetustelt tulumaksu tagasi.

Meeldiva üllatusena sain nüüd JCI’lt selle kohta lausa emaili, et minu annetuse kohta on info Maksuametile edastatud ning peaksin seda juba eeltäidetud deklaratsioonil nägema. Väike liigutus, aga tegelikult ikka ääretult sümpaatne. Kiidan head eeskuju! 

img_20190202_0818562049925409.png

Laste tuleviku jaoks raha kogumiseks tahetakse luua noorte tuleviku fond

fond.png

Kui keegi veel märganud ei ole, on valimistrall täies hoos ja lubadustekoor taevani paisunud. Tõotatud pudrumägesid on tabavalt juba ka Nigeeria (petu)kirjadeks nimetatud ning paljud neist on lausa nii populistlikud ja demagoogilised, et seda võiks peaaegu kuritegelikuks nimetada. Aga mitte neist lubadustest ei tahtnud ma täna rääkida. 

Nimelt sattusin puhtjuhuslikult Sotside valimisplatvormile ja silma jäi nende noorte tuleviku fondi idee. Tegemist on fondiga, kuhu riik ja lapsevanemad saavad ühiselt lapse sünnist saadik tema tuleviku jaoks raha koguda. Sealjuures panustab riik 10 eurot kuus ja vanemate sissemaksed on vabastatud tulumaksust.

Fondi väidetavad omadused ning mõjud oleks järgmised:

    • tegemist oleks n-ö ette säästmisega;
    • elluastumisfond vähendaks noorte majanduslikku haavatavust;
    • see peaks noortele andma võrdsema stardiplatvormi;
    • ulmevaldkonda kalduva mõjuna nimetatakse lausa sündivuse tõusu, sest “esimese lapse saamise peamiseks takistuseks nimetatakse just majandusliku kindlustunde puudumist”.

Mõte on ju vahva ning läheb samasse kategooriasse kõigi teiste isiklikku vastutust ning tuleviku kindlustamist soodustavate vahenditega. Hea näide on 3. pensionisammas, mille maksed on teatud piirini tulumaksust vabastatud. Samuti on räägitud tööandja pensioni loomisest, mis võimaldaks töötaja pensionisambasse maksuvabu makseid teha. Mõnes mõttes oleks see sarnane veel näiteks töötaja tervise- ja sporditoetuse maksusoodustusele.

Detailset infot fondi toimimise kohta välja toodud pole ning tegevuskava tulekski väidetavalt alles välja töötada. Küll on platvormi juures järgmine skeem:

noorte elluastumisfond.png

Kiire klõbistamine liitintressi kalkulaatoril näitab, et arvestatud on 4,5% aastaintressiga. Riiklikult tagatud(?) fondi kohta oleks see ju isegi päris okei tootlus, iseasi kas 2. pensionisamba kogemuse taustal seda tegelikult saavutada suudetaks.

Jättes plaani tehnilise teostamise ja realistlikkuse kõrvale, näen idees kahte peamist murekohta:

  1. idee kehv teostus võib inimeste säästutahet veelgi langetada ning
  2. valitud meede taaskord ei sobi tegelikult väljahõigatud eesmärkide saavutamiseks.

Täpselt nagu pensionirahaga ei tohiks mängida, on igasugused kokkuklopsitud eksperimendid inimeste säästmisele õhutamisel pigem riskikoht. Selliste üldrahvalike säästmisinstrumentidega kaasneb ohukoht, et negatiivse tulemuse korral näevad inimesed veelgi vähem mõtet ise oma tulevikku kindlustada. Eestlastel on säästmisega isegi kurvad lood ja rahvalik säästmistahe ei pruugi järjekordset pettumust (lisaks 2. sambale) üle elada.

Erinevalt näiteks pensionisammastest on inimestel ilmselt rohkem usku sellesse, et nende lapsed suureks kasvavad, kui sellesse, et nemad pensionit näevad. Seda valusam oleks aga pettumine, kui oma laste tuleviku kindlustamine ebaõnnestuks.

laste tulevikuks kogumine.png

Mis puudutab fondi ellukutsumise eesmärke, on Jevgeni Ossinovski öelnud järgmist:

“Tegu pole toetuse, vaid ette säästmisega. Selline fond tagaks kõigile noortele stardiraha ja siluks ebavõrdsust, mis on ühiskonnas suurenemas.”

Pigem ma näen, et kõige haavatavamate elluastujate jaoks oleks see fond tegelikult kasutu. Kui vanemad fondi panustada ei taha või suuda, siis eeldusel, et riik omapoolse 10 eurot kuus siiski lisab, on 18-aastasel noorel fondis ootamas 3300 eurot (selle tõotatud 4,5% tootlusega). See oleks küll parem, kui mitte midagi, sest näiteks asenduskodu (rahvakeeli lastekodu) noore riiklik elluastumistoetus on praegu 383,60 eurot, millele tavaliselt lisandub paarisaja eurone kopikas ka omavalitsuse poolt.

Kui vanem aga juba riigiga kahasse 100 eurot panustab, ootab last täiskasvanuks saades 33 000 eurot ning 200-eurose kuupanuse puhul 66 000 eurot (vanas rahas terve miljon!)

“Kui laps saab täiskasvanuks, on tal võimalik kogutud raha kasutada iseseisva elu sisseseadmiseks, õppimise ajal äraelamiseks, eluasemekulude katteks või muuks vajalikuks.” (Allikas)

Maksete tulumaksuvabastus saab innustada ja soodustada omakorda neid, kellel see tulumaksukohustus üldse olemas on, s.t piisavalt madala sissetuleku puhul seda “boonust” ju ei lisandu. Seega võidaksid plaanist ilmselt kõige enam need vanemad, kellel tulumaksu maksta üldse on ja kes fondi panustada suudavad ning taipavad. Muidugi kui see aitab laste tuleviku jaoks säästa ka paremal järjel vanematel, pole selles ometi midagi halba, aga kõige haavatavamate noorte probleemile see lahendusena küll ei tundu.

Kokkuvõttes on tegemist teoreetiliselt vahva mõttega, sest laste tuleviku heaks kogumine on kuum teema. Sellisel vabatahtlikul meetmel oleks käegakatsutava ajalise perspektiivi tõttu äkki ka rohkem huvilisi, kui näiteks vabatahtlikel pensionisammastel. Siiski olen sügavalt skeptiline, et see just neile kõige nõrgema kindlustundega noortele tegelikult abiks on.

Kas teie kasutaks laste tuleviku kindlustamiseks riiklikku fondi või koguks pigem omal käel? 

LEI-nimeline koiliblikas väikeinvestori portfelli kallal

LEI.png

Teadupärast peab käesoleva aasta algusest endale ettevõtte alt investeerimiseks esiteks registreerima LEI koodi, ehk rahvakeeli järjekordse euroliidu nuhtluse, mille ümber eelmise aasta lõpus ning selle alguses päris palju lokku löödi. Eriti negatiivne üllatus oli see kõigi jaoks, kes väikses mahus kõrvalsissetulekud ettevõtte alt maksueelselt kasvama lootsid panna, aga nüüd ähvardab kopsakas teenustasu selle mõttekuse lihtsalt ära nullida.

Mul endalgi seisis üks juriidiline keha riiulis juba mõnda aega, sest täiskohaga töö ning kooli kõrvalt polnud mul aega sellega lihtsalt tegeleda ja eelmises töökohaski olid kõrvaltegevuse nõuded keskmisest veidi rangemad. Vahepeal on võrrandisse aga lisandunud LEI koodi nõue ning minusuguse ühisrahastusskeptiku jaoks võimalused üsna ahtakesed – maksad või lased rahal seista. Nii jõukur ma ka veel pole, et seisva rahaga näiteks hobikorras kinnisvaraarendajaks hakata.

Isegi kui otsida soodsaim teenusepakkuja, jääb esmakordne kulu ikkagi vähemalt 70 euro kanti ning pikendamisel 50 juurde. Loota küll võib, et tulevikus hinnad veidi langevad, ent praegustesse arvutustesse on seda ennatlik sisse kirjutada. Milline võiks siis olla minimaalne mõistlik investeering, et koodi tasu tootlust ära ei sööks? 

Arvestades seda, et väärtpaberiostu, -müügi ja vahel ka hoidmisega kaasnevad samuti teenustasud, ei tahaks LEI koodi osakaalu aastas üle 1% kindlasti lasta. Esimesel aastal tähendab see siis vähemalt 7000 euro eest investeeringuid ning pikendamise korral järgnevatel aastatel ca 5000 eurot.

Mida aga teha, kui investeeritavad summad selleni ei küüni? Juhul kui plaanis on teha vaid pikaajalisi osta-ja-hoia tüüpi investeeringuid ning osta pigem harvem, võib kasulik olla koodi taotlemist hajutada. Väiksemate summadega toimetades tasub niikuinii ka ostude jaoks suuremad summad koguda, et ostu-müügiga kaasnevaid tasusid optimeerida.

Klassikaline “kui sa investeerid 3000 eurot aastas 30 aastat ja tootlus on 5, 6 või 7 protsenti aastas” tüüpi graafik: 

Capture.PNG
Kontrast polegi nii silmatorkav, aga madalama ja kõrgema tulemuse vahe on umbes 100k ja 50%

Kui näiteks plaanidagi ostusid sooritada aastase intervalliga, saaks koodide taotlemist hajutada kasvõi nii:

  1. aasta kogud kapitali 
  2. aasta alguses taotled koodi, investeerid kogutud kapitali ära, kogud aasta aega veel ning investeerid selle aasta lõpus ära
  3. aasta kogud kapitali 
  4. aasta alguses taotled koodi, investeerid kogutud kapitali ära, kogud aasta aega veel ning investeerid selle aasta lõpus ära
  5. korda ad nauseam 

Selle süsteemiga tuleks praeguses hinnakirjas koodi aastaseks kuluks ca 35 eurot aastas, ehk 3000-4000-eurose aastase investeeringu puhul juba täitsa mõistlik teenustasude osakaal. Samuti on rahus aega oodata, kas ja millal see kood lõpuks odavamaks ära läheb. Muidugi eeldab see tõesti seda, et vahepeal müügivajadust ei teki (ehkki vajadusel saab ju iga hetk koodi taotleda ja väikse viivitusega orderid turuletile lükata).

Kokkuvõttes tekitab kogu see arvutus ikka vaikse kripelduse, kas kiigata alternatiivsete investeerimisvõimaluste poole (hetkel, kus kõik teised kurdavad, et seal täbaraks kisub muidugi 😀 ). Teisalt motiveerib see LEI-nimeline koiliblikas mind ettevõtte alt tegutsemine süvendatult käsile võtma ja sealsed sissetulekud sellise piirini kasvatama, kus koiliblika nakitsemine enam märgatavat auku ei jäta.

Kui paljud teist praegu ettevõtte alt investeerivad ja kuidas teie oma LEI süsteemi paika olete loksutanud? 

Surm ja maksud, ehk väärtpaberite pärandamisest ning maksustamisest

Sattusin täna üle pika aja varajase aprillinalja ohvriks, kui tulin kellakeeramispäeval kangelaslikult kella 8-sse loengusse ning avastasin, et koos kella keeramisega on see ka tunnikese edasi nihkunud. 

Pildiotsingu cry gif tulemus

Kui mul ukse taga enesehaletsemisest isu täis sai, oli järgi jäänud veel paras aeg, et natuke rääkida väärtpaberite maksustamisest. Nimelt on Eestis väidetavalt aktsiate pärandamine suhteliselt kahjulik tegevus, sest tulumaksuhaamer lööb pärandipotti täie jõuga. Uurisin siin hiljuti, et kuidas sellega ikka täpsemalt lood on ning millest see tuleb.

Kurja juur peitub tulumaksuseaduse § 38 lõikes 1’1, mille järgi loetakse pärandina saadud vara soetamismaksumuseks üksnes pärija tehtud kulud. S.t et pärandaja võib küll kasutada investeerimiskontot, pidada arvestust aktsiate ostuhindade jmt üle, aga pärija puhul nullitakse see ikkagi ära. Kui ta tahab aktsiaid müüa, tuleb tulumaksu maksta täies mahus. 

See säte on seaduses võrdlemisi värske – aastast 2015. Enne seda maksustati pärandit praktikas samuti täies mahus ning lähtuti loogikast, et pärimine on rikastumine ja võrdne kingi saamisega. 2014. aastal tegi aga Riigikohus põneva otsuse (12.02.2014 lahend asjas 3-3-1-97-13), mille järgi on pärimine õigusjärglus, mille käigus lähevad pärijale üle ka kõik asjaga seotud õigused ning kohustused. Kuna see on põhimõtteliselt pärimise definitsioon, on muidugi tore, et selles osas lõpuks selgus majja sai. Seega möönis kohus, et kui seadus pole öeldud teisiti, läheb ka pärandi soetamismaksumus pärijale üle.

Mõeldud, tehtud ja selline säte tulumaksuseadusesse ka kirja sai. Muidugi tekitas see kiire vastureaktsiooni, kui Eesti Maksumaksjate Liit kaebas õiguskantslerile, et selle sättega kehtestati varjatud kujul pärandimaks.

Pildiotsingu not fair gif tulemus

Õiguskantsler aga leidis, et kõik on okidoki, sest seadusandja “on toiminud kooskõlas talle põhiseadusega antud volitustega kujundada maksusüsteem oma äranägemisel”. Pärijatel tekib maksukohustus alles siis, kui vara müüma hakatakse, s.t ei saa tekkida olukorda, kus inimene peab maksu tasumiseks pärandi maha müüma.

Samuti ei leidnud õiguskantsler ebavõrdset kohtlemist, sest sama liiki ja sarnastel asjaoludel vara müümisest kasu saanud inimesi maksustatakse samamoodi. Muuhulgas kui isik vara müüb, saavad nad kõik soetamismaksumusena maha arvata vaid enda tehtud kulud (hoolimata sellest, kas see on saadud pärandina või ei).

Minu meelest see arvamus ei võta päris arvesse seda, et pärandi saajana ei alga sinu suhe varaga sellest hetkest, kui sa selle pärid, vaid sa astud rolli, milles pärandaja ise varaga oli. Samas jättes kõrvale selle, kas jokk on jokk, võiks küsida, kui suurt tähtsust sellel lõpuks üldse on. Peamine kahju on see pärija jaoks siis, kui ta päritud portfelli tõesti kohe maha tahab müüa.

Esiteks kui investor on oma portfelli kokku ostnud väga pika aja jooksul, võib pärimise hetkeks esialgne soetusmaksumus portfelli lõpphinnast niikuinii üsna väikse osa moodustada. S.t pärija “kaotatav” mahaarvamine polekski eriline võit. Näiteks Tallinna Kaubamaja aktsia on viimase kümne aasta jooksul kriisi põhjast saadik oma hinna kuuekordistanud. Juba praegu annaks toonase soetusväärtuse mahaarvestamise võimalus tegelikult päris väikse võidu.

Teiseks võiks (eeldatavasti kõrges eas vanadussurma surnud) investor olnud oma portfelli korraldanud juba selliseks, et see toodab regulaarset passiivset sissetulekut. Kui portfell hästi töötab, siis miks peaks pärija selle üldse kiirelt maha müüma. Ma eeldan, et kui pärija majandab portfelli edasi investeerimiskonto kaudu, saab ta samuti tulumaksu maksmist edasi lükata (mingit praktikat või seisukohti ma sellel teemal küll ei leidnud).

Kokkuvõttes tundub selline regulatsioon küll põhimõtteliselt ebaõiglane, aga ma ei näe, et seal praktikas lõpuks nii suurt vahet oleks, et see investeerimise kuidagi mõttetuks peaks tegema. 

 

Uuest tulumaksusüsteemist vol. 200000

Uue tulumaksusüsteemi teemal on kõvasti poleemikat olnud ning seda seinast seina – mõned ei saa aru, milles üldse asi on, teiste meelest hakatakse meid kõiki päise päeva ajal puupaljaks röövima. Mulle endale on mulje jäänud, et need inimesed, keda reaalne raha kaotamine puudutab, võtavad seda teemat just eriti külma kõhuga.

Aasta lõikes pole kogu sellest avaldustega sehkendamisest vahet niikuinii midagi, sest lõpuks makstakse sulle liigne tagasi või kasseeritakse sisse igasugusest planeerimisest olenemata. Muidugi veidi mugavam on ühel hetkel pisike tagastussüst saada, mitte ühtäkki avastada, et raamatupidaja on aasta otsa maksimaalset vabastust arvestanud ja nüüd tuleb neljakohaline summa riigi kaukasse tagasi laduda.

Tegin ise just järgmiseks aastaks maksuvaba tulu arvestamise avalduse ära ning arvestasin seda väikese varuga, et mitte aasta lõpuks miinusesse jääda. Kuna avaldust saab muuta iga kuu, on mul variant ka aasta lõpus tulud kokku arvutada ja teha näiteks eriti helde tulumaksuvabastusega jõulukuu (s.o vahe enne tuludeklaratsiooni sisse kasseerida). Eks taktikaid on igasuguseid, aga minu meelest ei rõhutata muudatusest rääkides piisavalt seda, et lõplikult kätte jäävat summat pole võimalik aasta lõikes üle kavaldada niikuinii.

Mis mind kogu teema juures aga hämmastab on see, et uue süsteemi kohta on välja töötatud lehekülgede viisi infomaterjale ning isegi videoid:

Maksu- ja Tolliameti koduleht: https://www.emta.ee/et/maksuvaba-tulu
Video: https://www.youtube.com/watch?v=6LHWsOZR0E0&feature=youtu.be
Veebiseminar: https://www.emta.ee/et/ariklient/koolitused/veebiseminaride-videomaterjal
Sotsiaalkindlustusameti kodulehel:
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/maksuvaba-tulu-alates-1-jaanuarist-2018 ja https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/uudised/maksuvaba-tulu-alates-2018-pane-tahele

EMTA imeline selgitav skeem

Samas selget kalkulaatorit, kuhu sisestada oma kuupalk ning potentsiaalsed lisasissetulekud kuu ja/või aasta lõikes ja mis siis tulumaksuvaba miinimumi selgelt ette ütleks, koostada suudetud pole. Selline praktiline läbimängimine (samas infoga üle kallamata) teeb pildi palju selgemaks, kui valemite etteandmine. Taas lõik EMTA kodulehelt:

aastatulu kasvades 14 400 eurolt 25 200 euroni väheneb maksuvaba tulu vastavalt valemile 6000 – 6000 ÷ 10 800 × (tulu summa – 14 400)

Oota.. ah? Julgen väita, et olen matemaatikas väga tugev, aga kui üritasin eile esiteks selle valemi järgi summa selgeks saada, polnud ma lõpuni kindel, mille ma nüüd siis välja arvutasin. Osalt ka seetõttu, et ma polnud kindel, kui matemaatiliselt kirjaoskaja on inimene, kes selle valemi veebilehele esitanud on. Nüüd viskame selle valemi karja segaduses inimeste pihta, kes ei mäleta kooliajast isegi seda, mis järjekorras tehteid tegema peaks ning vaatame kuidas paanika üle serva kobrutama hakkab. Üllatus-üllatus.

Pildiotsingu panic gif tulemus

Ühte kalkulaatorit EMTA lehel küll soovitati, aga seal on tegemist pigem populistliku ning tagatipuks terminoloogiliselt vigase(!) lahendusega, kus inimene uputatakse arvudega üle ja keskendutud on sellele, kui palju vähem või rohkem raha järgmine aasta kätte jääb. Mis terminoloogiat puudutab, ütleb kalkulaator tagatipuks, et “Järgmine aasta on Sinu palk suurem/väiksem…”. I don’t even…

Pildiotsingu give up gif tulemus

Õnneks on erasektor selles osas mõned kiiremad liigutused teinud ning kõige asjalikuma kalkulaatori leidsin vanalt healt kalkulaator.ee lehelt, kus saab hinnangulise kuupalga alusel arvutada 2018. aasta tulumaksuvaba miinimumi. Okei, aasta lõikes ebaregulaarselt laekuvad sissetulekud tuleb ise 12 kuu peale laiali jagada, aga vähemalt annab see lõpuks ühe selge arvu, kui suure tulumaksuvabastusega arvestada saab.

Kokkuvõttes mul pole uus süsteem enamiku inimeste jaoks muidugi nii keeruline, nagu meediapaanikast arvata võiks. Samas jätab teavitustöö tase ning rõhuasetus vägagi soovida, sest vägisi jääb mulje, et ennekõike tahetakse keksida, kui paljudele inimestele sellega head tehakse. Samuti ei kurdaks ilmselt kuigi paljud kaotajad juhul, kui see väike maksuamps läheks siis mõistlikkusse rakendusse, mitte umbluu karuteenetesse nagu tasuta maabussiliinid jmt meelelahutus. Natuke aega on naljakas, aga siis hakkab pigem valus.

Pildiotsingu i maed dis otter tulemus
Maksumuudatuste kommunikatsioon

Annetused ja tulumaks

Täna lõi lisaks ootamatule lumesajule meedias laineid väikese vähihaige Annabeli lugu, kelle ravi jätkamiseks koguti põhimõtteliselt ühe päevaga annetusi üle 200 000 euro. Panin minagi oma panuse teele ning teen seda erinevate eesmärkide nimel suhteliselt regulaarselt. Riik soodustab (regulaarset) annetamist selle kaudu, et annetused on (teatud piirini) tulumaksuvabad, aga paljud inimesed jäävad annetuste pealt tulumaksu tagastusest sageli ilma. Muidugi saab deklareerida vaid isikuga seostatavaid annetusi, s.o peamiselt pangaülekandeid. Taarapunktis tšeki saamise asemel rohelise annetusnupu vajutamine või vahetusrahana saadud müntide loomade varjupaiga annetustopsi laskmist keegi ilmselgelt kontrollida ei saa.

Märkasin isegi talvel deklaratsiooni täites, et automaatselt on deklaratsioonile ilmunud vaid mõned üksikud ülekanded. Huvi pärast ja mälu kontrollimiseks kammisin oma konto viimase aasta väljavõtte paari märksõna abil läbi ning leidsin terve portsu annetusi, mis mingil põhjusel deklaratsioonile jõudnud polnud. Sellisel juhul soovitab maksuamet annetuse saajaga ühendust võtta, et too andmed maksuametile edastaks. Samas iga väikese annetuse puhul aga ei viitsi ega söandagi inimesed kuskile pöörduma hakata. Kui neid annetusi aasta jooksul aga sadades eurodes koguneb, on vahe päris tuntav.

Keegi küll ei anneta selle mõttega, et ohsapoiss, pärast saab selle eest tulumaksu tagasi, aga päris meeldiv boonus on selline tagasimakse küll. Omamoodi annab see ka aastase vahekokkuvõtte tehtud “ühiskondlikest investeeringutest”.

Mida heategevusorganisatsioonid ja annetajad siis teha saaks, et heategijad oma iga-aastase motivatsioonisüsti tulumaksutagastuse näol ikka kätte saaks? Peamiselt järgmist:

  • Organisatsioonid peaks üle kontrollima, kas nad on ikka kantud maksuameti tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja.
  • Organisatsioonidel tuleb regulaarselt annetajad deklareerida ning annetuse summa ilmub sel juhul annetaja eeltäidetud tuludeklaratsioonile.
  • Annetaja võiks protsessi lihtsustamiseks märkida ülekande selgitusse ka oma isikukoodi.
  • Organisatsioonid võiks tulumaksu tagastuse võimalusest ja selle saamise võimaldamisest (nt isikukoodi märkimise kohustusega) oma kodulehtedel heategijaid ka teavitada.

Riik 2.0

Käesoleva postituse ajendasid nii Eesti taasiseseisvumise aastapäeva meeleolud, järjekordse bürokraatia näitena LEI koodide teema ning kuskil üldises infomüras vilksamisi mööda läinud, ent nüüd jäägitult kadunud pealkiri teemal, et Eesti ekspordiartikkel maailma võiks olla meie üliefektiivne riigiaparatuur. (Halp! Kui keegi teab, millest ma rääkida võin, siis andke teada.)

Kes LEI koodidest lugenud pole, siis TLDR on see, et ELst tuleb rahapesu tõkestamiseks uus regulatsioon, mille järgi kõik finantsturul tegutsevad juriidilised isikud peavad taotlema endale koodi, mis aitab paremini raha liikumist jälgida. Koodi esmataotlemine maksab umbes 100 eurot, aga kood tuleb taotleda iga aasta ning järgmised taotlemised pole palju odavamad (konkreetsetest numbritest veel ei räägita). Kuna Eesti investeerimise maksusüsteem on seni olnud juriidilisele isikule soodsam ja paljud eraisikud kasutavad investeerimiseks väikest OÜ-d, lööb iga-aastane tasu taas just selliste väike-erainvestorite tegevuse pihta. Suurettevõttel pole 100-eurosest kasust ilmselt sooja ega külma, väikse portfelli puhul sööb see ära arvestatava osa kasumist.

Eriti totter on LEI koodi puhul selgitus, et füüsilistel isikutel täidab seda rolli isikukood, ent juriidilistel isikutel isikukoodi pole ja taotleda tuleb eraldi kood (kuigi registrikood on samuti individuaalne). Olgu, tegemist on EL regulatsiooniga, aga sellest hoolimata saaks riiklikult olukorda käsitleda hoopis rohkem lahendustele suunatud viisil, mitte järjekordselt bürokraatiat juurde tootes.

Seotud kujutis

Tulles nüüd tagasi Riik 2.0 juurde, siis kõige eelneva peale tekkis mul küsimus, kas me ei võiks oma väiksust lõpuks ometi tugevusena kasutada ning luua väärtuspõhise riigisüsteemi, mis on tõesti maailma efektiivseim. Ja efektiivsuse mõõtmine toimuks just läbi eelmainitud väärtuste, mis võiks olla stiilis:

  • meil on kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed
  • madalam vaesus
  • väiksem kihistumine
  • viljakas ettevõtluskliima
  • turvatunne ning võimalusterikas elu soost, east, erivajadustest jne hoolimata
  • jne…

Kindlasti saaks kokku panna mingi töörühma parimatest ühiskonnateadlastest, visionääridest ning praktikutest, kes võiks oma fantaasia täielikult valla lasta. Nii nullist, kui see üldse võimalik on. Unustada võiks ära kõik “aga teised teevad nii” või “alati on nii tehtud” või “aga kuidas see praktikas hakkaks rakenduma Kapa-Karupee kalakaitseinspektorite igapäevatöös” stiilis mõtteblokid ning mõelda välja uus riigi toimimise mudel. Kuna keegi ei taha, et tegemist oleks inkubaatoris toimuva sotsiaalse eksperimendiga, tuleb muidugi arvestada kehtivate tingimuste ning hetkel teadaolevate ressurssidega, nagu:

  • maailmamajanduse toimimispõhimõtted
  • rahvusvahelised kokkulepped jmt
  • olemasolev rahvastik kõigis oma puudustes ja hädades (unustage ära eeldused, et siia hakkavad hoobilt tunglema tuhanded jaapani IT-gurud või iga naine sünnitama kümme geniaalse IQga särasilmset patriooti)
  • kogu meie olemasolev jõukus, taristu, sotsiaalmajanduslik võimekus jne

Pildiotsingu north korea gif tulemus

Ma räägin meie riigi toimimise täielikust läbianalüüsimisest ja lahtimõtestamisest viimse mutrikeseni. Kuidas oleks võimalik viia igasugune dubleerimine, tühi töö, ajaloolised reliktid jmt miinimumini. Mulle ikka meeldib see vana nali:

Noor naine teeb oma ema eeskujul jõuludeks ahjusinki ja enne ahju panekut lõikab singil mõlemad otsad maha. Tal tekib küsimus, miks ema on alati singil otsad maha lõiganud ning ta läheb tema käest küsima. Ema vangutab pead ja ütleb, et juba tema enda ema tegi nii ning alati on nende peres ahjusingil otsad maha lõigatud. Kahekesi lähevad nad vanaema juurde uurima, kust selline komme küll tulla on võinud ning mis on selle otstarve. Vanaema vastab: “Ahjupann oli liiga lühike.”

Aja peale koguneb neid liiga lühikesest, liigagi laiast või suisa vale kujuga pannist käitumisviise nii palju, et see pole enam ka naljakas. Ja siin ei aita mingid loosunglikud talgukorras kärpimised, nagu viimasel ajal on olnud näiteks kvoodipõhine koondamine riigiasutustes. Üksikametniku tasandil ei ole võimalik kontrollida neid nõudeid, mille täitmist või elluviimist ametnik igapäevaselt korraldab ning aastatepikkuse avaliku sektori kogemuse põhjal julgen kindlalt väita, et terve mõistus või elulähedus pole sealt tasandilt kuskile kadunud. Pelgalt nende inimeste vähendamisega ei ole võimalik vähendada süsteemi vigu või põhimõttelist ressursiraiskamist.

Pildiotsingu cooking gif tulemus

Lastes ise hetkeks oma valdkonnas fantaasia lendama, siis miks mitte luua täiesti uudne õigussüsteem, mis toimib riigi n-ö programmina ja tuvastab juurdeloodavate regulatsioonide vead ning vasturääkivused juba eos? Selle programmi pealt toimiks omakorda ametkonnad, nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, et tagada kõigi õnnelike ettevõtlike inimeste toimetamine ning tegelik sisuline töö. Hetkel oleme uhked oma X-tee andmete ristkasutuse üle, ent kindlasti annaks ka andmete halduse teha veelgi võimsamaks ja paremini toimivaks. Võimalusi on lõputult. Ammugi ei jääks puutumata halduskorraldus, meditsiin, haridusvõrk jne.

See sama töörühm võiks parima rakendamispotentsiaaliga mudeli elluviimise kulud välja arvutada (nt IT-arenduskulud, vabastatava tööjõu koondamiskulud jmt), samamoodi hinnata tulemusena tekkivat kokkuhoidu nii avaliku sektori enda kui erasektori jaoks. Muidugi ei oleks sellise ulmeprojekti elluviimine lihtne ega imeodav (samas alles oli mure, et Eesti võiks laenu võtta küll, kuid puudub vääriline eesmärk), ent vähemalt annaks see mingi ideaali, mille suunas sihipäraselt arendada. Haldusreform ja hoogtöökoondamised on tore asi küll, aga niimoodi eraldi jupikeste kaupa toimetades võime vaid loota, et kobamisi liigume parema suure pildi suunas.

Pildiotsingu ron swanson gif tulemus

Kas ja kuidas aktsiaid kinkida?

Sattusin kunagi Instagramis pildile, kus beebile oli sünni puhul kingitud Disney aktsia. See tekitas huvi uurida, kuidas aktsiate kinkimine praktikas tegelikult käiks ning mis võimalused selleks olemas on. Nagu arvata võis, on suurem valik erinevaid tooteid välja mõeldud teisel pool lompi – paljud USA veebilehed pakuvad võimalust kinkida lapsele, sõbrale või kallimale üks ilusalt vormistatud aktsia. Tegemist on pigem sümboolse kingitusega, mitte tõsiseltvõetava investeerimisvõimalusega, sest kaasnevad kulud on suured. Näiteks Disney aktsia maksab hetkel ca 107 dollarit, ent GiveAshare keskkonnas maksab raamitud ja kaunistatud kinkeaktsia 203 dollarit.

Sammu edasi astub sellest Stockpile keskkond, kus saab aktsiaid osta nii kingituseks kui endale ning eriliseks teeb keskkonna võimalus osta aktsiaid täpselt soovitud summa eest, sh vaid osa aktsiast – näiteks 100-dollarilise “jupi” mõnest 1000+ dollari hinnaklassis üksikaktsiast. Jupi omanikul on õigus proportsionaalsele osa kasumist ning dividendidest. Stockpile’i juhid kinnitavad, et palju ostetakse kinkekaarte just harivate kingitustena ja vanema kooskõlastusel saab ka alaealine nende keskkonnas tehinguid teha – sealjuures on lastele teenustasud väiksemad.

Praegu võivad Stockpile’is kontot luua vaid USA elanikud ning seega on turg vaba, et midagi sarnast ka Eestis pakkuma hakata. Huvi pärast proovisin järgi, et Stockpile’is konto registreerimine, aktsiate ostmine ja kinkimine on tõesti kiire ning lihtne ja teenustasud mõistlikumad kui üksikute kinkeaktsiate puhul. Siiski on tegemist suhteliselt kalli moodusega aktsiaid soetada:

Ostusumma Teenustasu
$10 $3,29
$100 $5,99
$1000 $32,99

Nagu öeldud võib ostuks või kingiks sisestada ükskõik millise soovitud summa kuni 1000 dollarini, ent näha on, et suhteliselt mõistlikuks läheb teenustasu proportsioon alles päris suurte summade puhul.

Eesti õigusruumis on aktsia vabalt võõrandatav, sh kingitav (ÄS § 229 lg 1). Ehkki aktsiaseltsid võivad põhikirjaga ette näha teiste aktsionäride ostueesõiguse aktsiate võõrandamisel teistele isikutele, ei kuulu kinkimine sinna alla, sest tasu sel juhul ei maksta. Praktikas käib aktsiate kinkimine siiski üsna kohmakalt ning üllatuskingitust kellelegi kindlasti teha ei saa. Nimelt käib aktsiate kinkimine makseta väärtpaberikande teel, mille kohta tuleb oma pangas sisse anda korraldus ja kingi saaja peab oma pangas esitama korralduse võtta väärtpaberid vastu. Samuti peavad korraldused peavad sisaldama täpset infot mh väärtpaberi nime, koguse, hinna jmt kohta.

Näiteks LHV netipangas saab makseta väärtpaberikannet vormistada vasakul menüüst alajaotuse alt “Raha kasvatamine” alalehel “Makseta väärtpaberikanne”. Juhul kui kingi saajal veel väärtpaberikontot ei ole, tuleb see enne kingi kättesaamist samuti avada. Lubatud on ka aktsiate kinkimine alaealistele, kuigi näiteks selline konstruktsioon, et otse lapsele kingitakse raha, mille vanem seejärel investeerib, lubatud ei ole. Selles osas soovitatakse kinkijal (näiteks vanavanematel) kanda sihtotstarbeline raha vanema kontole, kes kannab selle lapse investeerimiskontole ja investeerib sealt.

Halb üllatus selle väärtpaberite kinkimise juures on see, et tulumaksu mõttes loetakse kingitud väärtpaberite soetamismaksumus nulliks. See tähendab, et kui need kunagi maha müüa, tuleb tulumaks maksta kogu väärtuse pealt ning kingi tegija tehtud kulu maha arvata ei saa. Sama lugu on ka alaealiste puhul, rääkimata sellest, et vanem ilma kohtu loata väärtpabereid enne lapse täisealiseks saamist müüa niikuinii ei tohi. See muudab kinkimise majanduslikult suhteliselt ebaotstarbekaks käiguks, millest jääb peamiselt alles vaid žesti rõõm. Muidugi võib loota, et kingi saaja seemet nii kaua hoiab ja kasvatab, et kunagi kauges tulevikus on selle soetusmaksumus lõpliku väärtusega köömes. Samas lühemas perspektiivis võib 100% tulumaksukohustus päris pika aja kasvu täiesti ära nullida.

Kokkuvõttes on näiteks gümnaasiumilõpetajale võimalik hariva investeerimiskingitusena väärtpaberid siiski kinkida, aga tasub pidada silmas, et kui saaja need kohe maha müüb, võib sealt maha minna nii suur amps tulumaksu, et ilmselt olnuks mõttekam kinkida raha. Muidugi on näiteks koolilõpetaja puhul tõenäosus, et tema tulumaksuvaba miinimum on n-ö kasutamata ja kingi väärtus mahub müügi ajal sinna alla. Eeldusel, et kingi saaja seda siiski ei tee, tasub pigem kinkida just mõnda pikaajaliseks hoidmiseks mõeldud (dividendi)aktsiat. Vormistuslikult võib anda kingi saajale paber/kaart, kus on makseta väärtpaberikande andmed kirjas, mille alusel ta saab minna panka oma kingitust lunastama.

Ilmselt on majanduslikult mõttekam varianti siiski kinkida hariv raamat ning öelda, et sihtotstarbeline investeerimisseeme saabub pärast raamatu lugemist ja omavahel mõtete vahetamist.