5 muutust mõtteviisis, mis finantsvabadusvõitlusega kaasa on tulnud

motteviis.png

Paar aastat tagasi nentis mu (tänaseks) abikaasa rahulikult, et tema meelest ma raiskan oma potentsiaali. Päris valus, kas pole? Tänaseks on paljud asjad mu elus kõvasti muutunud ning enam ta õnneks nii ei ütleks (küsisin järgi). Suur osa neist arengutest on otse või kaude seotud sellega, kuidas finantsvabaduse suunas pürgimine mu mõtteviisi ja maailmapilti muutnud on. 

1. Võimaluste nägemine

Tohutut kulutamispalavikku pole ma õieti kunagi põdenud, aga raha lihtsalt hoidmise asemel näen seda nüüd ennekõike vahendina. Mida rohkem vahendeid sul on, seda rohkem tekib mänguruumi ka erinevate võimaluste kasutamiseks ja sellest saadava kasu maksimeerimiseks.

Ma ei räägigi siin mingite uduharuldaste iduinvesteeringute väljanuhkimisest või muust taolisest ulmest, vaid lihtsast igapäevasest majandamisest, mis kehvasti tehes võib tekitada rahaprobleemide nõiaringi, hästi planeerides aga aidata jõukuse lumepalli kiiremini veerema. Hea näide on siinkohal kasvõi oma kodu soetamine, millega paljud noored endal juba eos rahaliselt hinge kinni tõmbavad.

2. Ettevõtlikkus

Pole just revolutsiooniline tähelepanek, et enamik finantsvabadusvõitlejaid varem või hiljem servapidi või ülepeakaela ettevõtluseni jõuavad. Olen isegi erinevaid mõtteid mõlgutanud juba aaaastaid, aga viimase tõuke andis just üks ambitsioonikavõitu investeerimiseesmärk, mille väljaütlemine mind päriselt tegutsema pani. Enese analüüsimise, müümise ja juhtimise oskust on see arendanud tohutult. Samuti on see üha ja üha kinnitanud, et hirmul on suured silmad ning parim aeg tegutseda on kohe.

Ettevõtlikkus väljendub ka üleüldises plaanide elluviimises. Kui ikka mõni suurejooneline idee või unistus tekib, tasub seda võimalusel kohe katsetada, sest siis on pärast vähemalt süda rahul.

3. Suurem vabadus ja enesekindlus

Kontroll oma rahaasjade üle annab ühtepidi juurde enesekindlust ja teisalt reaalset vabadust otsuste langetamisel. Teadmine, et soovi korral ma võiks kasvõi kõik kodinad kokku panna ning aastaks mõnele roppodavale maale palmi alla kolida (ja tagasi jõudes ei peaks ikka Maxima ette kerjama minema), on päris hea isegi siis, kui ma seda kunagi ette ei võta.

Ettevõtlikkus ning hea majandamisoskus annavad kindluse, et saaksin pea igas olukorras hakkama. Samas täpselt nagu mersus pidi mugavam nutta olema, kui jalgratta seljas, on alati parem olla oma olukorra peremees.

4. Vähem mõttetuid pingeid

Vabaduse kontekstis väärib eraldi väljatoomist vabadus ühiskondlikest väärtushinnangutest ning naabrist parem võidujooksust. Kui sa tead, mida sa elult tahad ning milleks midagi teed, on kõrvalistest ahvatlustest ning survetest hoopis lihtsam mööda vaadata. Mulle tundub, et päris palju tarbimist toimub üsna mõtlematult – inimesed ei analüüsi enda soove ja vajadusi, vaid toimub mingi karjaga koos tormlemine suurema maja, kallima auto või kurat teab mille suunas.

Olen aja jooksul aru saanud, et enamik minu elumõnusid seisneb tegevustes ning kogemustes ja kõik asjad on selle saavutamise vahend. Samas ka mul vahel kihvatab, et võiks see või teine asi veel olemas olla, aga järele mõeldes enamasti saan aru, et iga asjaga kaasneb lisaks rahalisele kulule ka ajaline kulu. Näiteks tuleb vahel tuhin peale, et võiks ju korteri päriselt ära kujundada-sisustada ning praeguse suhteliselt steriilse keskkonna hingelähedase boheemluse vastu vahetada.

Aga siis mulle meenub, et lisaks rahale nõuab see ka aega poodides ja remontides, mille asemel ma läheks parem mehe ning koeraga loodusesse ning üleüldse kolime me hiljemalt paari aasta jooksul niikuinii uude kohta, seega ei tundu see lõpuks hea “investeering” (ja süda on jälle rahul). 

5. Unistuste muutumine eesmärkideks (ja nende päriselt saavutamine)

Mitmed rahablogijad on kurtnud, et finantsvabaduse tagaajamise kõrval on suuremad eesmärgid ning elumõnud justkui fookusest kadunud ning kogu elu on muutunud üheks raha tagaajamiseks. Täpselt nagu pensioni ootamine on edasilükkamise mehhanism, võib seda olla ka konkreetsele vabadusnumbrile keskendumine.

Minul on see teekond aidanud ausalt oma unistustele otsa vaadata – ja ausalt ka senistele eluvalikutele otsa vaadata. Ei ole lihtne endale tunnistada, et senine pealtnäha edukas ja mugav elu tegelikult üldse ei rahulda. Muutused on ikka hirmutavad ja ebamugavad.

Samas pani kaugete unistuste väljaütlemine mind otsima võimalusi, kuidas nende suunas paralleelselt finantsvabaduse teekonnaga liikuma hakata. Üllatus-üllatus, vaid mõne aastaga on mitmed suuremad neist juba täitunud, mis paneb endalt küsima, kuhu ma veel järgmiste aastatega välja võiks jõuda.


Kokkuvõttes on mu elu tänaseks palju rikkam (igas mõttes) ja rahuldustpakkuvam, kui ma seda ettegi oleks osanud kujutada. Mingi osa sellest võib kindlasti üleüldise küpsemise ning isikliku arengu alla kirjutada, aga finantsvabaduse põhimõtted ning inspireeriv seltskond on sellele kindlasti oma tõuke andnud.

Kuidas finantsvabaduse poole pürgimine sind mõjutanud on?

Kellele on vaja naiste (investeerimis)tooteid?

naiste.png

See postitus ootab oma aega juba ligi kuu aega sellest, kui naisinvestorite grupis jagati uut eestikeelset investeerimisraamatut “Mõtlemist muutes rikkaks – naistele” (ma isegi ei lingi seda – guugelda parem ise, kui väga vaja).

Raamatu alapealkiri kutsub üles “kasutama oma väge, et luua edukas ja tähendusrikas elu”. Sisukord jätkab tõusvas joones peatükkidega nagu “Põletav soov”, “Usk”, “Enesesisendus”, “Ülemtarkuse jõud”, “Seksuaalse muundumise müsteerium” (????!?), “Alateadvus”, “Kuues meel” ja “Kuidas kuut hirmutonti üle kavaldada”.

Küsisin seepeale grupis ka, miks selliste naistetoodetega automaatselt mingi esoteeriline pendlikeerutamine kaasas peab käima. Ühtepidi jätavad need naistele endale mulje, et neil ongi õnnestumiseks vaja mingeid müstilisi energeetilisi abirattaid. Teisalt jätab see naistest lihtsalt ebaratsionaalne (et mitte öelda lolli) mulje.

Eestlaste esoteerikalembus on muidugi teema omaette, aga paratamatult tekkis mul küsimus, kas midagi targemat poleks, mida eesti keelde tõlkida. Kammisin siis oma Goodreadsi lugemisriiuli läbi ja ei leidnud sealt mitte ühtegi naistele suunatud toodet. Mitte. Ühtegi. Ainus “naisteraamat” mu loetud teoste riiulis on Sarah Cooperi irooniline “How to Be Successful without Hurting Men’s Feelings: Non-threatening Leadership Strategies for Women” (ja see on küll puhas kuld).

Image result for how to be successful without hurting men's feelings

Üleüldse tundub, et naiste väetooted on lihtsalt järjekordne kuum teema, mida üritatakse vägisi iga turundusvankri ette rakendada. Muuhulgas korjati kevadel Hooandjas raha veel ühe raamatu – “Palgaga rikkaks” trükki ja väljaandmist. Ka selle kirjeldusest käis naistele suunatus läbi:

Ühe uuringu kohaselt julgeb ainult 29% naistest küsida palka juurde meeste 71% vastu. Lisaks makstakse naistele sama ameti peal olevatest meestest vähem. Me elame küll demokraatlikus ühiskonnas, aga naistele palga alamaksmist ei peeta eriliseks probleemiks.

Noh, ühe teise uuringu järgi naised ammu küsivad küll, aga ikka ei anta, seega ma sügavalt kahtlen, kas raamatu (mees)autoril selles osas päriselt kogemust või praktilisi nippe jagada oleks. Kas õhus on natuke naiivset mansplain’imise hõngu? Üks mu sõbranna kommenteeris ka, et räägiks siis uuesti, kui ta ennast parimas sigimiseas naiseks muundanud on.

Ma möönan, et naiste väljakutsed rahaasjades on meeste omadest sageli erinevad, aga kehvasti teostatud “spetstoode” vaid kinnistab stereotüüpe ja teeb lõpuks rohkem halba kui head. Kui ikka tüdrukute legod keskenduvad koduloomisele, mitte seiklustele ja t-särgid räägivad ilust, mitte võimetest, kandub see paratamatult edasi täiskasvanuellu, kus “naiselikkuse” säilitamine, seksuaalsed müsteeriumid (tõesti, wtf) ja roosade energiate udu tundubki neile määratud tee.

Muidugi võib öelda, et kõigil on vabadus oma peaga mõelda ja stereotüüpidest üle olla ning paljud seda teevadki. Lihtsalt palju keerulisem on ujuda stereotüüpidele vastu, kui lasta neil ennast edasi kanda. Ja selliste kahjustavate stereotüüpide äratundmine on oskus omaette, mille märkamise peale ei pruugi igaüks ise tullagi.

Kokkuvõttes peaks igasugustesse naiste eritoodetesse suhtuma kainestava annuse skepsisega. Teate, mitu meestele suunatud investeerimisraamatut ma leidsin? Null, muidugi. Ja kui üleüldse mõelda, et elu on isegi väga heade raamatute läbilugemiseks liiga lühike, ei tasu igasugust jura omale öökapile lasta üksnes seetõttu, et see just sulle (või siis 51% elanikkonnast) turundatud on. 

Molutamise rindel muutusteta, ehk toksilisest produktiivsusest

Jooksin eelmisel kevadel Riias maratoni ning otsustasin selle +/-4 tundi mitte niisama raisku lasta (icc), vaid multitaskida ja kuulata samal ajal oma kooli lõpuessee jaoks vajalikke podcaste. Ma ei pea vist täpsemalt selgitama, KUI loll mõte see ikka oli ja KUI väga ma seda viimasel tunnil kahetsesin, et niigi ennekõike vaimujõudu nõudval distantsil oina kombel superproduktiivne olin üritanud olla. 

Võtsin üheks 2019. aasta eesmärgiks rohkem molutada ja päris ausalt otsa vaadata sellele, kas kõikvõimalike tegevuste optimeerimine ning produktiivsuse tõstmine siis annab midagi elule juurde ka. Pigem on mul vist komme vabanenud resurss suunata elumõnude nautimise asemel sinna, et veel midagi “kasulikku” päeva või nädalasse mahutada. Samas peaks vahel ausalt endalt küsima, mis see kasu siis on; või võiks vahepeal asju lihtsalt lõbu või mõnu pärast teha.

Image result for to do list nothing gif

Hea näide üle võlli produktiivsest lähenemisest on mu luger, mis on pilgeni täis topitud ambitsioonikaid populaarteaduslikke ning enesearengule suunatud raamatuid, sest õhtul voodisse vajudes ei saa ju pooltunnikest niisama ilukirjanduse saatel “raisku” lasta. (Samas ilukirjandus arendab eneseväljendust, seega pole see isegi rangelt võttes “raisatud” aeg.) Reaalsuses ei jätku selliste raamatute lugemiseks alati õhtul vaimujõudu ning ketran selle asemel tühja pilguga Instagrami. Igas mõttes oleks mõttekam siis mõnda head romaani lugeda, kui üritada hambad ristis ainult asjalik olla.

Nüüd sattus mulle Facebookis ette reklaamartikkel, mille sisu ma küll ei näinud, aga pealkiri kutsub üles oma nädalavahetust puhkusena käsitlema.

 

img_20190303_155641800335327.png
Reklaam Facebookis: artiklile ilma HBR tellimuseta siiski ligi ei pääse

 

Nagu öeldud, ei pääsenud ma sisule ligi, aga see pani mind mõtlema, et puhkus tähendab ju samuti enamasti mingit aktiivset programmi ning rabelemist selle va müstilise kvaliteetaja suunas. Ja kui see vähene vaba aeg siis optimaalselt kvaliteetse sisuga täidetud ei saa, on see ka justkui raisatud. Ka meie vaba aeg peaks lõpmata produktiivselt tooma meile optimaalse koguse puhkust ja rahulolu. 

Samast sarjast on veel pidev surve lastega kvaliteetaega veeta, aga kuna ma tahan täna veel vedeleda ka ning mul puuduvad selles osas praktilised kogemused, ei hakka ma seda teemat isegi puudutama.

Sealjuures pole ma ise oma vaba aja kvaliteedi üleoptimeerimise patust üldse puhas, kaugel sellest. Me võtame sageli ühe nädalavahetusega rohkem ette, kui paljud inimesed terve suvepuhkusega – ja seda iga jumala nädalavahetus. Mu ema ikka naerab, et meie koer on rohkem ringi trippinud ning ilma näinud, kui nii mõnigi inimene kogu elu jooksul. Pea iga puhkepäeva hommik algab järjekordse logistilise meistriteosega, mis viib meid näiteks teise Eesti otsa matkama, 2-tunnisele jooksule, veel mõnda trenni, sööma, kinno ning koerte jalutuskohtingule – ja seda kõike kahe päeva jooksul.

Õnneks ma ka vaikselt õpin vaikselt võtma. Pulmareisil Filipiinidel võtsime targu ette ühe tillukese saare ja veetsime seal nii kaua aega, et jõudis igav hakata. Selle kahe nädalaga oleks jõudnud vähemalt kolm piirkonda “ära vaadata”, aga lõpuks hakkad päris elu nägema, ringi uitama ja päriselt midagi kogema alles siis, kui vaimne checklist pidevalt silme ees ei virvenda.

Oma kiirel Küprose kliimapagulusreisil veetsime need mõned päevad täiesti ühes kohas, töllerdasime jala ringi, vaatasime inimesi, saime nendega ka tuttavaks, jõime pikalt ja rahulikult kohvi, pöörasime ninad päikese poole ning välja kukkus üks erakordselt mõnus puhkus. Siinkohal on paslik korrata ennemuiste üliõpilaste looduskaitseringi tuumiku mitteametlikuks motoks olnud hüüdlauset.

“Aeglasemalt, odavamalt ja elamusterikkamalt!”
– Taisto Reied

Lugesin just ühte head artiklit produktiivsuse varjukülgedest, kus toodi välja, et oma ajaga säästlikult ringikäimine muudab enesekeskseks; et mitte öelda isekaks – täpselt nagu kokkuhoiust on vaid üks samm koonerdamiseni. Lisaks pärsib lõputu produktiivsus loomingulisust. Loomingulisus vajab vaba ruumi, kus võrsuda ja tipptasemel optimeeritud päevakavas pole selleks lihtsalt piisavalt hapnikku.

“There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.”
– Peter Drucker, juhtimiskonsultant 

Lisaksin siia selle, et inimene pole – ja ei peakski tahtma olla – masin. Meil ei tasu püüelda masinlike ideaalide suunas, sest see muudab meid kõige lihtsamini asendatavaks. Meie unikaalsus ja tugevus seisneb kõiges selles, mida masin teha ei suuda – näiteks midagi täiesti uut välja mõelda.

Kokkuvõttes on mõistuse piires oma aja väärtustamine ning väärindamine igati põhjendatud, aga nagu elus ikka, ei tasu ühegi (ka hea) asjaga liialdada. 


Kasvõi praegune postitus sündis sellest, et olen nädalavahetuse üsna vabakaval kulgenud (= sinna on mahtunud “vaid” üks matkamaskäik, tunnine jooks, sõpradega väljaskäimine, nädala toiduvarude šoping ja hoogtöökokkamine, Nepaali reisiks pakkimine, koerte deit ning jõusaal). 

Investorite kogukonna feminismidraamast

fond (1).png

Millegipärast arvasin, et suured emotsionaalsed draamad raputavad ainult populaarsete emmeblogijate maailma, aga lõppeval nädalal lahvatas finantsmaailmas selline sõnasõda, et võitluse pohmell kandub ilmselt veel järgmisesse nädalassegi.

Kui keegi pole sellega veel kursis või lihtsalt ei viitsi seda mitmesaja kommentaariga lõime läbi lugeda, ärge kartke. Võtsin selle kangelastöö enda peale ning toon siin kiirelt peamise arengu ja argumendid välja. 

  • Kristi kirjutas Feministeeriumis sellest, kuidas naised on Eesti ühiskonnas süstemaatiliselt majanduslikult vähem kindlustatud.
    Diskleimer: mitte kuskil artiklis ei viidata, et mehed on ees või süüdi. Nenditakse lihtsalt hetkeolukorda, mis erinevatel ajaloolistel ja ühiskondlikel põhjustel on nii läinud ning nüüd püsib ja ennast taastoodab. Kui pool rahvast on süstemaatiliselt vaesem (sealjuures ainus erisus on sugu), toodab see omakorda muid ühiskondlikke probleeme. Sh paisub liitintressil vaesuseks vanaduspõlves.
  • Sellele järgnes testeeriline vastukaja Finantsvabaduse grupis, kuidas jälle mehi alusetult (“kaudselt”) süüdistatakse, selle põhjuseks pole diskrimineerimine ja üleüldse on palgalõhe välja mõeldud ning kui seda ükskõik kuidas näitena kasutatakse, ei ole ükski mõte artiklis enam tõsiseltvõetav. Miks see mujal riikides siis hoopis väiksemas mahus esineb, on küsimus omaette. 
  • Arutellu sisenesid õhina- ja tundepõhised maailmaeksperdid (kes võisid, aga ei pruukinud olla mehed), kellele muuhulgas tundub, et naised laristavad rohkem, kelle hinnangul naised tahavadki lapsega kodus olla, kes väidavad, et soorollid on ühiskonna kohanemine bioloogiaga, mitte vastupidi ning lihtsalt teavad kõikvõimalikke tõdesid mees- ja naissoo põhimõtteliste erisuste kohta (sh puhtalt loomariigi toimimise põhjal tehtud järeldused).
  • Kannatus katkes järgmistel naiseks olemise ekspertidel (kes seekord võisid, aga ei pruukinud olla naised).
  • Esimene ekspertide grupp nõudis naiste väidete tõestuseks ammendavat kõikehõlmavat statistilist ja teaduslikku tõestust, et miski on justnimelt nii, nagu väidetakse (sest sellest, et kõik märgid millelegi viitavad, ei ole piisa – aga mehe hinnangust, arvamusest ja tundest küll). Tsiteerin: “On täiesti ükskõik, mida sa tajud. Loevad faktid.”
  • Teine ekspertide grupp hakkas välja tooma ühe uuringu teise järel.
  • Esimene grupp väitis, et tegemist pole nende õigete uuringutega, need ei tõesta midagi või pole “reaalne tõde” (sic). Tooksin siinkohal välja, et isegi gravitatsioon on veel teooria – teaduses ei julge keegi must-valgeid väiteid loopida (aga kommentaariumides tehakse seda muidugi küll). 
  • Järgnes suhteliselt skisofreeniline olukord, kus ekspergrupp 1 ühest küljest väidetab, et uuringud uuringuteks, aga see ei lähe kokku sellega, kuidas päris elus tundub. Samal ajal nimetatakse neile uuringutele tuginevaid inimesi halvasti informeeritud arvajateks. Ja tagatipuks jõutakse tagasi selleni, et kogemuse ja tunnetuse põhjal ei saa elada ja loevad ikka kõvad faktid.
  • Kui ekspertgrupp 2 kõigi nende tunnete ja mittetunnete peale midagi siis lihtsalt väita julges, järgnes parastamine, et kui argumendid saavad otsa, saavad sõna emotsioonid.
  • Korda ad nauseam
  • Ja siis korda natukene veel. See lõim oli ikka erikuradi pikk.

Muidugi käis arutelu ära kõikvõimalikes muudes argumentatsiooni (et mitte öelda “demagoogia”) musternäidetes:

  • Ma pole näinud ühtegi meest, kes ütleks välja, et ta diskrimineerib – järelikult seda ei toimu.
    Kui aga naine ütleb, et meil on mingis küsimuses/kohtlemises/häälestuses ebavõrdsus, ei saa see olla tõsi ja vajab tugevat ammendavat jne tõestust. 
  • Palgalõhe ei peaks perekonnas üldse teema olema – rahakott on ju ühine.
    Meie üksivanemluse, lahutuste ja kasvõi meeste eluea statistika räägib vastupidist – pere pole püsiv, parem eelda halvimat.  
  • Aga isad saavad tööl oleku arvelt lapsega palju vähem kvaliteetaega veeta.
    Mulle tundub, et väga paljud naised vahetaks selle esimese eluaasta 24/7 hooldusjaama “kvaliteetaja” hea meelega tööl täiskasvanute seas käimise vastu. 
  • Ja üldse võiks naised vaadata, kellega nad neid lapsi teevad.
    Peegeldab tegelikult suhtumist ning üldlevinud normi, et laps on ennekõike ema mure – ema peab, isa võib. 
  • “Ma ei näe mitte mingit põhjust miks tööandja, olgu selleks mees või naine, peaks maksma sama palka töötajale, kes viibis 4 aastat töölt eemal ja sai teise mehega lapsed.”
    Lihtsalt… mida? 
  • “Varsti hakatakse mehi naiste töid tegema sundima, et statistiliselt oleks kõik ilus.”
  • Jne, jne, jne.

Kokkuvõttes on päris kurb, kui palju käib selle teemaga kaasas vaenu ja kaitseseisundit. Vaadates paljude meeste kalduvust kõikvõimalikest kohtadest kaude rünnakuid ja solvanguid välja tõmmata, tekib küll küsimus, kumb ikka see emotsionaalsem või õrnem sugu olema pidi ning kus on see paljuräägitud ratsionaalne arutlev mehemõistus.

Kirjutasin ise naiste ja meeste sissetulekute erinevusest ning naiste (nii internaliseeritud, kui välisest) pidevast väiksest vastutuulest juba kunagi eelmisel kevadel ka:

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do

Tõin seal välja, et naiste ja meeste majanduslik/sissetulekute lõhe on ju tõestatud. Isegi kui keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased või head on. Teate seda inglise väljendit “a gift that keeps on giving“? Märkimisväärselt väiksem majanduslik kindlustunne on a problem that keeps on giving. 

Kui meil on hoiakud või kasvõi naiste enda sisemised uskumised, mida peaks selle ebavõrdsuse vähendamiseks murdma, on see justnimelt ühiskondlik küsimus. Alates kasvõi sellest, et tuletada kõigile vanematele meelde, et nende (teadvustamata soostereotüüpsest) kasvatusest oleneb laste tulevastes valikutes ju väga palju. Või küsides ühiselt, kas meie haridussüsteem aitab ikka nii poistel kui tüdrukutel võrdseid võimalusi näha. Ja hea näide ühiskondlikust lahendusest on kasvõi see, kuidas 2022 tuleb paindlikum vanemahüvitise süsteem, mis võimaldab vanematel lapsega paindlikumalt paralleelselt kodus olla.

Lõpetuseks peab sellel teemal saama vabalt rääkida, selmet põhiaur kulutada kaude emotsionaalselt riivatud meeste maharahustamiseks. 

Enesearengu kasvukõverast ja ebaõnnestumistest

Investeerimiseesmärkide saavutamisel on sage soovitus jagada suur ning kauge eesmärk motivatsiooni säilitamiseks pisemateks tükkideks. Seda tarkust võib tegelikult laiendada kõigile eesmärkidele, sest üleöö täituvad unistused või saavutatavad eesmärgid näitavad kas puhast juhust või seda, et sihiti liiga madalale. Samuti on investeerimises kombeks ühe või teise näitajaga progressi mõõta. Miks mitte sama tehnikat muudesse valdkondadesse üle kanda. 

Ma olen siin viimasel ajal palju rääkinud väikestest sammudest õiges suunas, õhinapõhistest minieksperimentidest, puterdades minemahakkamisest ning enese teadlikust arendamisest. Kui me pidevalt teadlikult teeme kasvõi väikseid eesmärgistatud samme, hakkab see ühelt maalt samamoodi lumepallina veerema, kui investeeringute liitintress. Tegelikult koosnevad ju kõik suured eesmärgid väiksematest sammudest, mis ideaalnägemisega tagasivaates võivad väga loogilised tunduda, aga hetkes pole seda mitte.

Ehkki tagasivaade on alati selge, võib hetkes tunduda, et edasiminekut pole või toimub mingites valdkondades suisa tagasiminek. Mõistusega saad isegi aru, et asjad ju liiguvad, aga tunne ei taha kuidagi järgi tulla. Ühel sellisel hetkel mõtlesin ajajoonele ära kaardistada viimaste aastate enesearengu eduelamused. Mingit täpset loogikat mul selleks polnud, aga märkisin ajaliselt üles kõik sellised sündmused, mille osas tundsin, et liigun õiges suunas või jõudsin sammu pikematele eesmärkidele lähemale.

Tulemus? Täitsa nagu kasvukõver ju, kas pole?

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.16

Täpseid sündmusi ma siin välja tooma ei hakanud, aga tegemist on just erialaste arengutega, seega koera sünnipäeva, pulmi või muud tilu-lilu siin pole (räägime siiski olulistest teemadest, eksole). Ilmselt annaks sama loogikat kasutada ka eraelu, trenni või ükskõik millise muu valdkonna arengu kaardistamiseks.

Kui nüüd seda rohelist kõverat piisavalt nautinud olin, otsustasin kõik tagasilöögid või ebaõnnestumised ka teljele tippida.

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.08

Taas – nagu öeldud – on tegemist ainult erialaste negatiivsete kogemustega, seega isiklikud mustemad hetked tulid veel sellele lisaks. Ma ei nimetaks neid isegi tagasilöökideks, sest erinevalt investeerimisest ei vii kriitika või luhtunud katsed sind tegelikult kuidagi tagasi. Nagu üks mu sõbranna väga tabavalt ütles, viivad need kogemused kõik edasi – lihtsalt mõni raskemini kui teine.

Tegelikult on ju isegi hea, kui elu sind mugavustsoonist ise välja suruma hakkab. Samas pean selle kaardistamisharjutuse peale ka möönma, et negatiivseid sündmusi oli ootamatult keerulisem mälusopist kokku otsida, kui eduelamusi, sest pikapeale pole neil ju mingit tähendust (inimloomule peaks küll vastupidine sättumus sisse kodeeritud olema, aga äkki ma olen siis ajupestud optimist).

Samas väljapoole me neid ebaõnnestumisi ju naljalt ei promo – minagi jagan sotsiaalmeediasse ikka mõne saavutuse, mitte ei kirjelda, kuidas keegi mind kuskil pikalt saatis või mõni projekt tulemust ei andnud. 😀 See on täitsa loomulik, aga jätab kõrvaltvaatajaile mulje, et järelikult peabki tee eesmärgini minema vaid püsivalt positiivsete elamustega. Ja kui tuleb esimene, teine või kolmekümnes negatiivne elamus positiivsete vahel, on järelikult tegemist vale teega. Sest kõigil teistel ju neid ebaõnnestumisi ei tundu olevat ja elulooraamatud on kirjutatud selles eelmainitet kõiketeadvas tagasivaatavas pilgus.

Kokkuvõttes ei öelda asjata, et fail fast and fail often. Nurjumised õpetavad – valusalt küll, aga see-eest tõhusalt. Nurjumised näitavad, et sa oled proovinud ja proovid veel. Parem siis sellega ära harjuda, kui jätta proovimata. 


Kellel on huvi enda kohta sarnane asi koostada, siis kasutasin kiiruse mõttes TimeGraphics keskkonda, aga googeldades tuleb erinevaid võimalusi terve ports välja. Exceli-sõltlastel on võimalik tõusu- ja mõõnahetki ka tabelisse kanda ning seal ajajoont koostada – ilmselt on see ka püsivam variant, kui kõikvõimalikud online vabavaralised keskkonnad. 

LUGEMISVARA: So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love

raamatupäis (2)

Sattusin Cal Newporti raamatut “So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love” lugema juba kuumal südasuvel, kui Madis Müür parajasti finantsvabaduse kui eesmärgi teemal räntis. Tagantjärele võib seda juba pidada tema “30-aastaselt miljonäriks” artikli eelmänguks, sest puudutab samuti professionaalse arengu teadlikku kiirendamist. Tsiteerin:

Paljudel meist ei ole nii “vedanud,” et praegune töö meeldiks. Ebameeldivus võib vabalt ka taanduda sellele, et me ei ole seda endale huvitavaks veel mõelnud. Näiteks olen olnud üks Eesti edukamaid pokkerimängijaid ligi €600k teenistusega, aga alguses ei saanud sellele alale väga pihtagi, kindlasti polnud tegu mu unistuste alaga. Algus läks vaevaliselt ja vastumeelselt, polnud koolis ja ülikoolis õppinud õppima ja vastutust võtma veel. Nägin lihtsalt, et pokker võiks minu eeldustega sobida (lihtne matemaatika on minu teema), arenguvõimalusi oli palju, teenistuslagi päris kõrgel, väljakutseid kõvasti ja mõtlesingi selle endale huvitavaks. Alguses tegelesin valdkonna sees lihtsamate tegevustega, mis mugavustsoonis juba olid, aga nii oli teenistus tilluke. Hakkasin sundisima ennast tähtsamaid oskuseid arendama, mugavustsooni laiendama, et enda produktiivsust oluliselt tõsta, nii hakkas ka teenistus väga kiirelt lumepallina kasvama. Niimoodi hakkasid eesmärgid järjest täituma, süües kasvas isu ja mingi hetk ma juba nautisin täiel rinnal seda ala, tulid ka väga ägedad tulemused. See oli enda teadliku suunamise tulemus, et see ala meeldima hakkas. Alati on lihtne öelda, et mulle miski ei meeldi ja esimeste raskuste peale püss põõsasse visata. (allikas)

Image result for so good they can't ignore you

Seega kes tervet raamatut läbi lugeda ei viitsi, võib need kaks artiklit ette võtta ja keskne idee ongi juba väga laias laastus käes. Kelle jaoks aga kodumaiste prohvetite lugemine liiga lihtsakoeline tundub, võib Newporti teose kallal ka näkitsema hakata, sest iseenesest pole see pikk ega raske lugemine. Pigem võiks see veel tubli poole lühemgi olla, sest autor kordab oma ahhaa-momente üha uuesti ja uuesti üle (et ikka tuhmimalegi lugejale iva peakolu sisse tampida).

Tulles tagasi meeldiva töö otsingute juurde, loodab meist ilmselt enamik, et kuskil ootab teda ideaalne töö, kus kõik mured kaovad ning alles jääb vaid lakkamatu õnnetaevas ja rahuldustunne. Selleks tuleb see õige koht vaid üles leida. Järele mõtlema hakates kõlab see kahtlaselt sarnaselt ettekujutusega, et kuskil ootab meid see täiuslik õige inimene, kellega suhe on igasuguse pingutuseta üks romantikvaht ning ainsad tülid tekivad selle üle, kumb teist rohkem armastab.

Mis on täielik seesamunegi, saate ilmselt isegi aru. Täpselt nagu hea suhe nõuab tööd ja õppimist, ei kuku ka hea töö meile iseenesest kuskilt sülle, kohe kui me enda jaoks õige suuna välja oleme valinud (puhtteoreetilistele ettekujutustele tuginedes muidugi). Hea uudis on see, et hea töö jaoks ei pea siis jumalikku valgustust või vedamist ootama jääma, vaid saab selle endale õige mõtteviisiga ise luua (või välja töötada).

Põhimõtteliselt on raamat kokku võetav kolme lausega.

  1. Ideaalse töö otsingud on mõttetud ning meile müüdav leia-oma-kirg narratiiv vigane ja võib öelda, et suisa kahjulik.
  2. Õigest tööst on olulisem õigesti töötamine.
  3. Hea karjääri jaoks on vaja teadlikult arendada oma väärtuslikke karjäärioskusi, sest enamik inimesi seda üle teatud baastaseme ei tee. 

Nüüd aga kõigest järgemööda.

karjäärist (1).png

Ära otsi oma kirge

Otsast pihta hakates kummutab autor esimese asjana müüdi ideaalsest tööst või oma kire leidmisest, mis on võtnud vaat et toksilised mõõtmed. Olen minagi heidelnud neis ma-endiselt-ei-tea-kelleks-ma-suurena-saada-tahan hingepiinades, mistõttu mõjus vastupidine lähenemine paraja heurekana.

Newport toob välja, et oma kire järgimine on hobusekaka, sest meil enamikul tegelikult pole mingeid erilisi praktilisi kirglikke kutsumusi ning ülejäänud valikute seast abstraktsel teoreetilisel tasemel kire väljavalimine ei tööta. Kui noorte käest küsida, mis on nende huvid või kirg, ei oskaks enamik neist peale sarjade, toidu või äärmisel juhul mõne lihtsama hobi midagi välja tuua.

Hea karjäär ei tule taevast ning asjad muutuvad huvitavaks alles teatud taseme saavutamisel – erinevalt Müürist ei nimeta Newport seda asjade huvitavaks mõtlemiseks, vaid nendib lihtsalt, et me naudime tegevusi, milles oleme saavutanud teatud oskuste taseme. Sa ei pea leidma ideaalset eriala või tööd, et leida tööõnne, vaid pead leidma uue vaatenurga olemasolevale tööle. 

Tööta õigesti

Töö, karjäär ja kutsumus – töö on moodus arvete maksmiseks, karjäär on teekond üha parema töö suunas ning kutsumus on oluline osa sinu elust ja identiteedist. Enamik inimesi samastub üsna selgelt ühega neist kolmest kategooriast. Samas ei ole uuringud leidnud mingit seost töö prestiiži või tasuvuse ja kutsumusena identifitseerimise vahel – sa võid olla kutsumusega koristaja või arst, kes teeb seda vaid arvete maksmiseks. Võti on kuskil mujal: siin tulebki mängu meisterlikkuse mõtteviis.

Kui kire leidmise mõtteviis keskendub sellele, mida maailm saab sulle pakkuda, keskendub meisterlikkuse mõtteviis sellele, mida sina saad maailmale pakkuda. Viimane toob ellu selguse, samas kui esimene jätab sind sumpama ebamääraste ning vastamatute küsimuste küüsi. Meisterlikkuse mõtteviis jätab selja taha enesekesksed küsimused, kas töö on just sulle õige ning selle asemel keskendub lihtsalt omal alal võimalikult heaks saamisele. Protsessi nautimine ning võimalus oma tugevuste pinnalt hea karjääri hüvesid sisse kasseerida, tuleb sellega kaasa.

Kasseeri oma unistuste karjäär sisse

Vinge karjääri jaoks on esiteks vaja arendada väärtuslikke ja haruldasi oskusi ning nende eest siis kasseerida sisse need hüved, mis karjääri sinu jaoks vingeks teevad (vabadus, paindlikkus, kaugtöö, misiganes). Erinevate põnevate arengusuundade vahel valimisel on kõige lihtsam hinnata selle järgi, kas keegi on valmis selle eest ka maksma.

Eelnimetatud hea karjääri hüvede hulka kuulub ka missioon. Autor väidab muuhulgas, et missioon ei olegi ilma piisava karjäärikapitalita tegelikult elujõuline. Sa ei saa ainult missioonil kaugele sõuda, vaid enne on vaja saavutada kõrgem tase oma erialastes oskustes. Parim koht oma missiooni fookuse leidmiseks on justnimelt spetsialististaatuses, mitte eluvõõra idealistina, kes vaevu oma ideed sõnastadagi oskab.

Harjuta end pidevalt sihipäraselt arendama

Meisterlikkuse mõtteviis tähendab ka pühendumist sihilikule harjutamisele (deliberate practice). Ainult filmides saab minna kohe oma unistust püüdma. Päris elus juhtuvad asjad sammhaaval ning läheb aega, kuni sa oled milleski piisavalt hea, et tööturul huvitavad võimalused avaneksid. Raskeim faas selle saavutamisel on end tööst läbi suruda ning sundida ennast arenema.

Erinevalt selgelt struktureeritud aladest nagu sport või muusika (või kasvõi seesama eelmainitet Müüri pokkerimäng), ei ole sihilik harjutamine enamikel erialadel eriti levinud. Lõviosa spetsialiste arendab ennast teatud aktsepteeritud tasemele, kust edasi pole valdkonnas töötatud aastatel enam seost tegeliku arenguga. Kui sa sellel arenguplatool lihtsalt tööl käid, ei arene sa tegelikult enam edasi ja jääd aktsepteeritud tasemele kinni. See aga omakorda tähendab, et need vähesed, kes pühenduvad süstemaatilisele sihilikule harjutamisele, saavad oma turuväärtuselt konkurentidest kiire edumaa.

Näiteks kasutab autor ise professionaalsete oskuste arendamiseks sihilike harjutustundide ülesmärkimist – see aitab tal ennast regulaarselt kokku võtta. Ja ei, sihilik harjutamine pole mitte iga suvaline harjutamine, vaid nii suure pingutusega, et see on ebameeldiv (mõttetöö puhul oled saavutanud sobiva taseme, kui su aju lihtsalt valutab). Ekspert olla on meeldiv, aga eksperdiks ei saada lõbutsedes, vaid sellise hulga tööga, mis pole – ega tohikski olla – lõbus või lihtne. 

Erandid

Siiski pole iga tööd võimalik heaks harjutada ning peamised välistavad tingimused, kus “tööta oma töö heaks” ideed rakendada ei saa või ei tasu on järgmised:

  1. Töö ei paku võimalusi silma paista ja haruldasi väärtuslikke võtmeoskusi omandada;
  2. Töö keskendub millelegi, mis on sinu meelest kasutu või suisa ühiskonnale kahjulik;
  3. Töö eeldab koostööd inimestega, kes sulle tõesti ei meeldi.

Kokkuvõttes

Hea karjääri jaoks tuleb ennast enne ükskõik mis vallas piisavalt heaks arendada, et see töö oleks huvitav ja samas oleksid sa piisavalt väärtuslik, et kasseerida selle eest sisse teatud hüvesid (missiooni, autonoomiat jne). Maailm ei võlgne sulle imelist karjääri – sa pead selle ise välja teenima ning see ei peagi lihtne olema. Samas on hea uudis see, et hea karjääri jaoks pole vaja ka jumalikku valgustust, eluaegset kutsumust või head õnne. See on tegelikult kõigile kättesaadav teadliku sihiliku töö ning enese kulgemise tasemelt edasi surumisega. 

Karjääriredel on surnud, ehk ole iseenda karjäärikorraldaja

karjäärist.png

Mu blogi püsivamad lugejad on ilmselt aru saanud, et veetsin viimase aasta parajas erialases identiteedikriisis. Nimelt suutsin enne 30. sünnipäeva omale juba teise eriala omandada, mis esialgse lõbuõppimise asemel päris tõsiseks ja kutsuvaks valdkonnaks osutus. Samuti hakkas senisel (ning sealjuures esimesel tõsisel) töökohal täituma aukartustäratav minijuubel ja igas mõttes oli aeg muutusteks küps. 

Kuna ma ise ka päris täpselt ei teadnud, kuhu ma kalduda tahan, suutsin muuhulgas läbi lugeda hulga karjäärijuhtimise teemalist kirjandust, tegin erinevaid teste (mis on sulle töös oluline, mis on sinu tugevused, milline pitsa sa oled jne), vahepeal hankisin omale isegi mentori (kes ka seda blogi loeb, tsau), koolis pidin niikuinii võtma professionaalse eneseanalüüsi kursust jne, jne. Täielikust kompotist puuduvad vaid Pendli-Endel ning naiseliku väe avamise laager. 

Tänaseks olen oma teise magistri õnnelikult ära lõpetanud, vahetasin kapitaalselt nii eriala kui valdkonda ja tähistan oma uuel IT-sektori kommunikatsioonitööl kohe teise kuu täitumist. Kuna vähemalt minu sõprus- ja tutvusringkonnas on erialased eneseotsingud praegu kuum teema (ilmselt on see mingi ebamäärane veerandelukriisi ilming), panen mõned (sajad) read oma mõtetest ka kirja. 

Karjäärist rääkides kiputakse siiani sageli kasutama karjääriredeli metafoori. Olin isegi üsna vaimustunud “The Power of Starting Something Stupid” raamatus toodud soovitusest enne redeli tippu turnimist kindlaks teha, kas see üldse sinu jaoks õige redel on. Ehkki selle mõttega nõustun siiani, ei saa tänapäeva karjäärist enam sugugi nii lineaarsel kujul rääkida, sest eluaegse töökoha ajad on möödas ning inimese eluajal jõuavad juba tööturul nõutavad ametid mitu korda välja vahetuda.

Näiteks Sheryl Sandberg nimetas “Lean In’iskarjääri pigem laste ronimisväljakuks (jungle gym), kus saab liikuda üles, alla, kõrvale, diagonaalis jne. Üks teine endine Googler samastab karjääri hoopis nutitelefoniga, kuhu igaühe enda asi on erinevaid “äppe laadida”, ehk oskusi, huvisid ning kõrvalprojekte lisada. Viimane kõlab sarnaselt ülikoolis kasutatud kujundiga oma tööriistakohvri täiendamisest, ehkki tööriistakohver juba iseenesest on keskmise noore jaoks paras võõrkeha (nagu käiks sinna unustusse vajuvate aegade kivikirved) ja äppide laadimine arusaadavuselt isegi õnnestunum.

Igatahes võib eeldada, et oma erialase tee kujundamisel pole meil kellelgi enam selget teed ees ning turvalist elu lõpuni välja vedavat plaani polegi võimalik teha. Täpselt nagu elukohad, elukaaslased ja kõik muu on muutumas üha ebapüsivamaks, võib ka elukutsevalikul lähtuda täpselt sellest, mis sinu huvid ja vajadused selles hetkes on, samal ajal silmanurgast ka nähtavat tulevikuperspektiivi silmas pidades. 

Tee endale selgeks, kuhu sa jõuda tahad

Karjäärivalikuid arutades hakkab mul alati kõrva kriipima, kui küpsed inimesed ei oska töökohavalikul välja tuua ühtegi muud määravat faktorit peale palganumbri. Muidugi oma esimest erialast tööd otsides ei pruugigi noorel tegelikult aimu olla, mida ta teha tahab või – vaat et olulisemgi – teha ei taha ning elamisväärne sissetulek on ainus arusaadav kriteerium.

Samas teatud sissetulekutest alates (kui me räägime sellisest üsna mugavast paari tuhande eurosest palgast), ei ole tegelikult väga vahet, kas palk on paarsada eurot sinna või tännapoole. Palju olulisem on see, kui väärtustatu ja väärtuslikuna end tunda, mida on võimalik korda saata, mis tundega tööl käia, kas aega-energiat jääb üle ka eraeluks jne. Seega tee omale selgeks, milles sa oma edu mõõdad ning mida tegelikult töölt ootad. On võimatu liikuda edasi, kui sa ei tea, kuhu sa liikuda tahad. 

Ise šoppasin tööturul üsna laia kaarega, sest puhtalt mu oskuste ning tausta rakendusvõimaluste ring oli tegelikult väga lai. Fokusseerimise huvides piiritlesin esiteks ära, millistes asutustes/ettevõtetes võiks olla a) mu huvidele vastavaid töökohti, kus b) palka ka makstakse. Lisaks lähtusin kaalutlusest, et c) mu tööoskused võiksid olla väärt nii Eestis kui välismaal.

Üllatus-üllatus, siseriiklikul tasemel juristimine või avalik sektor neist viimast ei paku – eriti ametnikutöö puhul on ainus variant Brüssel (või mõni analoogselt igav Kesk-Euroopa bürokraatiameka), mis pole just unistuste täitumine ei potentsiaalse tööiseloomu, kliima ega elukalliduse poolest. Kirsiks tordil võiks tööoskused d) olla rakendatavad nii iseseisvalt kui kaugtööna, et näiteks mu ainus võimalus välismaal leiba teenida poleks Austraalias arbuuse korjata. 

Eelnevaid tingimusi sõnastades jäi valik hoopis kitsamaks ning sain hoopis täpsemalt ja teadlikumalt kandideerimisi sihtida. 

…ja ole eesmärkide sõnastamisel aus

Kui sul tegelikult ei ole muid huvisid ega ambitsioone peale selle, et tahaks võimalikult vähe tööd teha ja optimaalselt hästi teenida, siis tunnista seda endale ning otsi vastav koht. Siiski tundub mulle raske uskuda, et inimese soov ongi üldse mitte midagi teha. Pigem kõlab see nii, et mõnel muul tasandil jääb parajasti baasvajadustes vajaka ning prioriteedid (sel hetkel) mingi eneseteostuse või ühiskondliku kasuni ei ulatugi.

Mõtle, kuidas oma huvisid ning tugevusi ühildada tööturu vajadustega

Kuna see on siin siiski suuremal määral rahablogi, julgen eeldada, et enamik inimesi soovib oma töö eest ka palka saada. Kuigi raha iseenesest on halb eesmärk ja ainult raha lootuses näiteks eriala valida päris libe tee, on see erinevate suundade kaalumisel siiski kõva argument. Nt kirjutamishuvi puhul on suur vahe, kas olla maakonnalehe või meelelahutusportaali klikimeister või panustada hoopis sisuloome- või kommunikatsioonisuunale. Seega tasub üsna ratsionaalselt ja kainelt hinnata, millised huvid ning tugevused võiks tööturul hinnas olla ja mida peaks tegema, et hinnas püsida või veelgi enam hinda minna. 

comfortable.jpg

Väärtuslike karjäärioskustega kursisolek ning pidev enesetäiendamine on oma karjääri planeerimisel olulised abimehed. Näiteks polnud pooled täna tööturul kõige nõutumad oskused kolm aastat tagasi isegi edetabelis. Tehnoloogia areng on kõiki valdkondi pea peale pööramas ja uudishimu ning õppimisvõime lähevad üha enam hinda. Tahtmine ja oskus kiiresti kohaneda on võti, et tööturul väärtuslikuna püsida. 

Ei tasu ka karta, et kõik oleksid pidanud programmeerima õppima juba hiljemalt eile, sest kõige rohkem on hinnas tehnoloogiliste ja n-ö “pehmete” oskuste hübriidid. Näiteks matemaatilis-analüütilised oskused kombineerituna protsesside parandamise või müügivõimega on rakendatavad nii IT-s, personalitöös, turunduses, müügis kui avalikes suhetes. Seega ehkki tehnoloogiline pädevus on ja jääb nähtavas tulevikus hinda, tasakaalustab seda näiteks tugev kommunikatsioon ja muud “pehmed”, aga samuti olulised oskused.

…aga ära arva, et selleks on lõputult aega

Ehkki ma tahaks loota, et kunagi pole hilja oma erialase turuväärtusega tegelema hakata, on kahjuks reaalsus see, et kriitiline aeg sissetulekuid kasvatada on 20ndates ja 30ndates ning 40ndates saabub juba platoo. Erinevate välismaa uuringute järgi saabub naiste palgatipp 38-aastaselt ja meestel 48-aastaselt. Kohalikus kontekstis lisandub (kirsiks soolisele lõhele) tugev vanuseline diskrimineerimine – siinsel tööturul saab karjääriredelist allakäigutrepp juba 40ndates.

Vajadusel tuleb ka samm tagasi astuda 

Tulles tagasi karjääriredeli metafoori juurde, toob see kaasa ka ettekujutuse, et kõik sammud peaksid toimuma ühes tõusvas suunas. Vahepeal võib pikaajalises plaanis olla targem astuda samm kõrvale, diagonaalis või üldse tagasi. Kuna inimesele on niigi loomuomane lühiajalises perspektiivis mõtlemine, pole kaugena tunduva tuleviku nimel n-ö tagasi minna kerge. Lisanduda võib hirm enda või teiste silmis läbi kukkuda.

Minultki on küsitud, kas ma siis kahetsen esimest erialavalikut või nimetatud teises sektoris otsast alutamist riskantseks sammuks. Samas ei muuda karjääripööre ju eelmise valdkonna elukogemust olematuks või kõiki omandatud oskusi väärtusetuks. Juura on igatahes suurepärane elus hakkamasaamise baasharidus ja miski ei takista mind sinna vajadusel ka tagasi minemast. 

If you're offered a seat on a rocket ship (1).png

Ära astu tabureti otsa

Lisaks n-ö sisenemispalgale tasub alati võimaluste piires hinnata potentsiaali nii enesearengu kui sissetulekute mõttes. Mõned asutused või sektorid on rohkem taburet kui redel – sisenemisel teeb ühe pika sammu, aga jäädki sellele tasemele või funktsiooni lõksu.

Ammuta ebakindlast olukorrast hoopist kindlust

Üks hiina vanasõna ütleb, et ära karda aeglast liikumist, vaid karda paigalseisu. Ehkki ideaalse variandi või “kindla” valiku ootuses tundub kõige turvalisem püsida ühel kohal, on ka mitte millegi tegemine valik, milles peituvad omad ohud. Seevastu mõistliku aja tagant töökoha vahetus annab juba iseenesest julgust (saangi hakkama!), värskendab kohanemisvõimet ning selgema pildi oma väärtusest tööturul. Tagatipuks võib regulaarne töökohavahetus võib isegi kiirema palgakasvu anda. Kuna kohanemisvõime on tööturul hinnas, tasub seda musklit pidevalt ka töös hoida – kui praegune koht seda ei paku, võibki abi olla uuest algusest ning enesetõestamisest.

Planeerimine on juba pool võitu

Kokkuvõttes ära lase karjääril endaga juhtuda, vaid haara härjal sarvist. Ehkki elu muutub, mullid lõhkevad ja riigikorrad kukuvad, oled nähtavas perspektiivis teadlikult oma võimalusi hinnates kulgejatest ees niikuinii. (Vana hea jooksutsitaat – no matter how slow you go, you’re still lapping everyone on the couch.)

Kelle nägu on loomupärane investeerimisjumal

Ütlen etteruttavalt ära, et mängisin tükk aega mõttega panna käesoleval postitusele clickbait pealkiri: “Investeerimine on tõesti meeste ala, sest keskmine investor teeb seda üsna halvasti”. Nagu isegi näete, mõtlesin selles osas ümber, aga ütlen etteruttavalt ära ka seda, et käesolev postitus on üldistav ja meelega kergelt provotseeriv. Samas tuginevad ka (statistilised) üldistused teatud laiematele trendidele, mille osas ei mängi mingit rolli, kas mina, mu mees, mu naabrimees või mu vanaema naabrinaine neile üldistustele personaalselt (ja soopõhiselt) vastab. 

Erinevate uuringute järgi on ammu selgeks tehtud, et naised on tegelikult meestest paremad investorid – nad on kaalutlevamad, kauplevad vähem, suudavad investeeringuid rahus hoida ja nii nende säästmisvõime kui portfelli tootlus on keskmiselt meeste omast parem. Sellest hoolimata peetakse investeerimist pigem meestemaailmaks, mille kõrval “naisinvestorid” on mingi nišiklubi, mida omaette nurgas nohistades ajada.

Kasutaja Man who has it all foto.
“Meesinvestorid” (Man who has it all)

Ilmselt kõik on kuulnud ka sellest uuringust, mille kohaselt kandideerivad naised töökohale vaid siis, kui vastavad sajale protsendile esitatud nõuetele, samas kui meestele piisab kandideerimiseks veidi enam kui poolte tingimuste täitmisest (ca 60%). Nüüd jäi mulle ühes naiste vähesest investeerimisest rääkivas artiklis ette järgmine lause:

a lot of women shy away from investment because they feel they lack specialist knowledge (link)

Ühtäkki haakis mul ära, et äkki on neil nähtustel samad põhjused – naised eeldavad, et nad peavad millegagi tegelemiseks juba valmis eksperdid olema. 

Image result for maths gif

Samal ajal mehed juba ongi iseenda lemmikeksperdid igal alal. Näiteks armastavad meesteadlased oma seisukohti kinnitada tsitaatidega… iseenda varasematest uuringutest. Ehkki inimestele on loomuomane pidada end kõikvõimalikel aladel keskmisest võimekamaks¹, on see muidugi levinum meeste seas, kes ennast selle väljendamisel ka tagasi ei hoia. Viimast nähtust iseloomustab värvikalt tõik, et selle aasta alguses lisati mõiste “mansplaining” ka Oxfordi sõnaraamatusse.

Screen Shot 2018-10-01 at 21.24.17.png
(of a man) explain (something) to someone, typically a woman, in a manner regarded as condescending or patronizing (link)

Hea näide enese (valjuhäälselt) keskmisest paremaks pidamisest on erinevates investeerimisgruppides ja -blogideski kohatav enesekindel laiamine stiilis “kui kavatsete leppida *vaid* turu keskmise tootlusega, siis…” (sest *mina* seda küll teha ei kavatse ja teie kõik olete lollid). Iroonilisel kombel on vana tõde, et keskmine investor võib turu keskmisest tootlusest vaid unistada ja juba selle saavutamine ongi tegelikult keskmisest kõvasti parem tulemus.

Tulles tagasi isehakanud eksperdistaatuse juurde, on see põhimõtteliselt klassikaline taatootev nõiaring:

  1. naine mõtleb, et investeerimiseks on vaja seda juba eelnevalt väga hästi vallata;
  2. investeerivad mehed ülehindavad oma võimekust ja ei kõhkle seda ka välja näidata;
  3. naine saab kinnitust, et “kõik teised”, kes investeerivad, ongi sellise taseme eksperdid, millise kindluseni ta kunagi ei küüni;
  4. korda ad nauseam.

Nagu juba mainitud, siis positiivse poole pealt läheb investeerimiseni jõudnud naistel meestest käsi märgatavalt paremini. Kui sa tahad investeerida nagu supernaine, tasub silmas pidada pikka perspektiivi, jõudsalt säästa ning mitte üritada turgu üle mängida. 

Your money is like a bar of soap. The more you handle it, the less you’ll have. (Gene Fama Jr., a famed economist)

Tulles pika-pika (ja mu seni ilmselt kõige viideterohkeima) ringiga tagasi tööle kandideerimise juurde, peetakse selle üheks võimalikuks lahenduseks seda, et naistel pole vaja rohkem enesekindlust vaid rohkem infot, kuidas elu tegelikult käib. See tähendab, et kui pool elanikkonda mängib tegelikult teiste reeglite järgi ja sealjuures pimedast enesekindlusest noore jumala kombel blufib, on parim võimalus tagasi mänguväljakule pääsemiseks see bluff läbi näha.

Metafoorideta kinnistav lühikokkuvõte: a) investeerimine pole loomupäraselt meeste ala, b) kui üldse, siis pigem vastupidi, c) mehed lihtsalt usuvad, et nad on selles keskmisest paremad/targemad/ilusamad ja ei karda seda usku välja näidata. Seda tasub ilmselt igaühel endale meelde tuletada, kes loomupäraste investeerimisjumaluste seltskonnas end aeg-ajalt ebakindlalt kipub tundma. 

Olete nõus või lükkate ümber? 


¹ “Kõige otstarbekamalt on siin maailmas jagatud mõistust. Igaüks arvab, et temal on seda küllalt.” J. Galsworthy

LUGEMISVARA: Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley

raamatupäis (2)

Püstitasin endale aasta alguses Goodreadsis eesmärgi lugeda aastaga 20 raamatut, millest jäin maha juba paari esimese kuuga, kui koolilained veel hoogsalt üle pea käisid. Lohutasin ennast ettekujutusega, kuidas mul pärast lõpueksameid meeeeeletult vaba aega tekib ning jõuan kõik pooleli- ja ootelolevad teosed lõpuks läbi närida (hahahahaa, new job, who dis). Igal suvalisel hetkel on mul pooleli umbes 5-10 erinevat raamatut, millest mõned, tõsi küll, käsil juba aastaid ning ilmselt peaks neid jätkates alustama uuesti algusest (hellõu, “Argumentative Indian”, mis läks käsiloleva lugemisvara riiulisse 2016. aasta valentinipäeval näiteks). 

img_20180922_1308362001953528.jpg
Pidu meie tänavas

20 raamatut iseenesest ei kõlagi kuigi muljetavaldavalt, aga eks see oleneb ka žanrist, mida üldse lugeda. Mingeid kiireid ja/või õhukesi pehmekaanelisi ilukirjandusüllitisi jõuab läbi vuristada ühe õhtuga, samas kui “Thinking, Fast and Slow” on vähemalt minu tutvusringkonnas ka kõige võimekamatel võtnud terve igaviku. Praeguseks on minu aasta skoor 10 raamatut ja sedagi vaid tänu ühele haigena läbiloetud Minu-sarja raamatule ning antropoloogilisest huvist laenutatud isaseks olemise käsiraamatule. Vallutamist ootab aga lisaks lugeri igikeltsale ka terve erialane raamatukogu uuel töökohal, seega õhtutesse tegevust jagub. 

Viimase nädalavahetusega sain paralleelselt joone alla tõmmatud suisa mitmele lugemisvarale, mis riburadapidi ka siin kajastust leiavad. Neist esimese leidsin Financial Times’i 2018. aasta parimate äriraamatute nimistust ja ehkki see pole raharaamat, on tegemist ühteaegu asjaliku ning kergestiloetava teosega, mida tasub kasvõi meelelahutuslik-hariduslikus võtmes läbi lugeda – “Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley“. 

Nagu pealkirigi (ja kaanepilt) viitab, on raamatu fookus tehnoloogiasektori meestekesksusel ning üritab selgitada, mis on selle ajalugu, tänapäev ja tulevikuohud. Väga pikalt räägitakse muuhulgas Silicon Valley matšokultuurist, kus ärilõunaid peetakse stripiklubides ning sotsialiseerutakse sekspidudel. Seal hakkab jälle mängima vana hea kui-mees-on-täkk-on-naine-l*ts stereotüüp, kus naistel lihtsalt pole võimalik võita: kui nad taolistel üritustel ei osale, jäävad nad tehingutest kõrvale, kui osalevad, arvatakse neist halvasti.

Brotopia: Breaking Up the Boys' Club of Silicon ValleyEhkki tegemist on raamatu kõige “müüvama” osaga, olid minu jaoks põnevaim ülevaade tehnoloogasektori kujunemisest ja igapäevast üleüldiselt. Läbi naiste loo kirjeldamise saab lugeja ka näiteks ladusa üldpildi erinevate tehnoloogiahiidude sünnilugudest, äritaktikatest, töökultuurist jne. 

Näiteks Susan Wojcicki lugu, kelle garaažis sündis Google ja kelle otsimootori turunduspotentsiaali puudutavad ideed kindlasti aitasid kaasa selle peadpööritavale edule. Praeguseks on ta YouTube’i CEO ning kolme lapse ema ja ütleb, et just perekohustustega toimetulek on temast parema juhi teinud. Tööl on ta väga-väga keskendunud ning prioritiseerib halastamatult. Ta ei saa enda ega ettevõtte aega raisata problemaatilistele projektidele, mistõttu lükkab ta kõrvale kõik, mis aeglaselt kasvab. “Need ei jõua kuhugi. Ma keskendun suurtele ideedele ja me teeme need kohe ära.”

Vast kõige põnevam on põhjalik selgitus, kuidas IT-sektor nii meestekeskseks kujunes – selle taga pole mingid soolised eelsoodumused, vaid lihtsalt loll juhus, mis nüüd tekkinud stereotüüpe aastakümneid taastoodab. 

Kus kõik pekki läks

Nimelt oli esimeste arvutite programmeerimine ja nendega töötamine naiste pärusmaa ja seda reklaamiti suisa toonases Cosmopolitanis põneva uue karjäärivaldkonnana (kes pole veel näinud, soovitan sellel teemal “Hidden Figures’it” vaadata näiteks). Samas nagu paljude “naistetöödega” ikka – kui see hakkas hinda minema, imbusid karjääripõllule ka mehed. Murranguliseks sooliseks pöördeks sai IT-sektori tööjõu vallas 60ndate keskpaigas koostatud programmeerijate värbamise profiil, millele eelnenud uurimistöös uuriti 1378t programmeerijat, kellest vaid 186 olid naised. 

Selle meestekeskse valimi põhjal järeldasid uurimust läbi viinud austet (mees)psühholoogid, et valdkonnas ennustavad edu a) soov lahendada erinevaid (matemaatilistest mehaanilisteni) probleemülesandeid ja b) programmeerijatele ei meeldi inimesed, s.o on nad on rohkem huvitatud asjadest kui inimestest. Tagantjärele puuduvad igasugused tõendid, et antisotsiaalsus on kuidagi korrelatsioonis arvuti- või matemaatikaoskustega, ent kehvad sotsiaalsed oskusted on selgelt korrelatsioonis… meesnohikutega. 😀

See vildakatel alustel koostatud värbamistööriist läks kiirelt kasvavas sektoris laialdaselt kasutusele ja elab oma elu tänaseni. Antisotsiaalsete joonte otsimine värbamisel tõi kaasa nohiku-hegemoonia ning levis kõikjale alates koolidest ja konverentsidest ning lõpetades töökohtade ja ülemustega. Kui teatud tüpaažiga nohikud saavutasid kriitilise massi, muutus see üldlevinud narratiiviks, mida popkultuur (filmid, sarjad jne) omakorda taastootma hakkas. See tähendab, et ühest (ebaõnnestunud) värbamisuuringust tekkinud stereotüüp on muutunud isetäituvaks ennustuseks.

Tänaseks on see stereotüüp läbi mitme põlvkonna nii sügavalt juurdunud, et keegi isegi ei kahtle selle paikapidavuses. Arvutitest ei saanud poiste teemat seetõttu, et poistel oleks mingid loomupärased soodumused, mida tüdrukutel pole. Suur gümnaasiumiõpilastega tehtud uuring näitas, et noortel naistel on vajalikud oskused poistega samal tasemel, aga neil on nende oskuste rakendamiseks vähem enesekindlust. Uurijate järelduste kohaselt on peamine erinevus poiste ja tüdrukute arvutikasutuses seotud justnimelt stereotüüpide ja internaliseeritud soorollidega. Selle põhjal saavad aga soolise eelsoodumuse kuulutajad indu juurde ning vastav käitumine kodudes, koolides jne kinnistab tüdrukute usku, et arvutid pole “nende teema”.

Muuhulgas on see terved põlvkonnad naisi kõrvale tõrjunud ka inimkonna ajaloo suurimast rikkuse loomise sektorist. Neil on seal raskem töötada, ise äri alustada, investoritelt rahastust saada jne, jne.


Kui keegi tahab kiiret lühiülevaadet selgelt tõestatud soolistest eelarvamustest IT-sektoris, on hea alustamismaterjal erinevaid uuringuid koondav artikkel Mediumis, kus toodi välja valik alateadlikest soolistest eelarvamustest:

  • Identsete äriideede väljapakkumise (pitch’i) puhul eelistasid investorid meeskandidaati – vastav suhe 68% ja 32%. Meeste esitused olid naishäälega esitatud pakkumistest investorite hinnangul veenvamad, loogilisemad ning faktipõhisemad.
  • Olulise teadusasutuse juhtiva koha töökonkursile esitatud fiktiivsetele avaldustele pandi juhuslikult meeste ja naiste nimed. Meesnimega “kandidaadid” olid komisjoni hinnangul kõvasti kompetentsemad ning värvatavad (hireable), samuti pakuti neile võrdväärsete fiktiivsete naiskandidaatidega võrreldes kõrgemat palka ja rohkem mentorlust.
  • Mehed ja naised kauplesid identse käsikirja alusel uue töökoha tingimusi. Kõrgemat palka küsinud naisi peeti vähem kenadeks inimesteks ning arvati, et nendega on keerulisem töötada. Mehi kauplemise tõttu halvemas valguses ei nähtud.
  • Psühholoogia õppetoolile saadeti juhuslikult mehe- või naisenimega märgitud kandideerimisavaldused. Nii mees- kui naisvärbajad eelistasid identsete avalduste puhul selgelt meeskandidaati.
  • 248 eduka tehnoloogiasektori töötaja arenguvestluste ankeete uurides selgus, et isikuomaduste kriitikat tehti 85% naistele ja ainult 2% meestele. On naeruväärne eeldada, et 85%-l naistel on isiksuseprobleemid ja meestel on need vaid 2%-l.

Sotsiaalseid oskusi on IT-s vägagi vaja

2017. aastal lahvatas Google’is skandaal, kui üks nende programmeerija kirjutas memo, milles ütles, et naised ongi kehvemad programmeerijad, sest keskenduvad rohkem inimestele, mitte asjadele, on sotsiaalsemad, loomingulisemad jne, mis kokkuvõttes teeb neist halvemad programeerijad. Põhimõtteliselt kordas ta seda sama vildakat stereotüüpi, mida võib pidada ajalooliseks nurisünnitiseks.

Sellele vastas üks teine (mees)Googler, kes ütles, et too programmeerija ei mõista ei sugu ega programmeerimist ennast. Ta küsis juba iseenesest valesid küsimusi, kui pidas hea programmeerimise eelduseks inimpõlgurist tehnilise töötaja stereotüüpi. Pool-aspergerist suhtlemisvõimetu programmeerija kuvand on juba selles mõttes kahjulik, et külm ratsionaalsus ning tehnilised oskused on olulised vaid programmeerimise õppimise juures. Programmeerija töö on tegelikult lahendada “päris maailma” probleeme ning see nõuab alati inimeste mõistmist. Kui keegi eedab, et ta saab end selles töös inimestest ja tunnetest distanseerida, on ta asjast väga valesti aru saanud.

Kokkuvõttes võib igaüks koodi kirjutada, aga kõige raskem osa tööst on mõista, milline see olema peaks, mis on eesmärk ja mis on selle saavutamiseks vajalik. Programmeerimine eeldab just koostööd ning empaatiat nii kolleegide kui klientidega, ehk vägagi palju neid “pehmeid” omadusi, mida sealt stereotüüpselt tõrjutakse. 

Miks see pole ainult “mingi naiste mure”

Seda, et naised ei jõua IT-sektorisse, nimetatakse küll ühiskondlikuks, koolisüsteemi, vanemate või tüdrukute-naiste endi probleemiks. Ehkki raamat keskendub konkreetselt soopõhistele stereotüüpidele, on IT-s rängalt alaesindatud kõik vähemusgrupid (rassiti jne). Samal ajal on tehnoloogia pea peale keeramas kõikvõimalikke majandusharusid põllumajandusest ja tootmisest kinnisvara ning rahanduseni. Meie lähituleviku reaalsuses on isesõitvad autod, liitreaalsus ja tehisintellektid, aga hetkel ähvardavad olla nende kõigi algoritmidesse sisse kirjutatud soolised eelarvamused. Või noh kõik eelarvamused, kui programmeerijad on valdavalt noored vallalised vähese empaatiaga suhtlemisvõimetud valged düüdid.

Silicon Valley kujundab väga otseselt inimkonna tulevikku ning mitmed tõsised nohiku-hegemoonia viljad on juba käes. Näiteks on juba praegu terved valdkonnad sihikule võtnud laste psühholoogiliste nõrkuste ärakasutamise ja eesmärk on luua keskkondi, mida nad iga kell päris elule eelistaks. Keskmine lapsevanem isegi ei kujuta ette, milline teaduslik kahurvägi tema lapse sihikule on võtnud ning isegi seda teades on lapsi meid kõikjal ümbritseva digimaailma eest raske kaitsta. Sisuliselt võib see tähendada terveid (või peaks just ütlema mitte-terveid) tulevasi põlvkondi, kes ei suuda ega tahagi pärismaailmas funktsioneerida.

Õnneks puhuvad vargsi vastutuuled just tänu sellele, et Silicon Valley nohikud jäävad samuti vanemaks, saavad ise lapsi ning tunnetavad lõpuks seda vastutust, mis nende toodete kasumlikkusega kaasneb. Aga sellest, et praegused võidumehed üritavad ka teisi mõista, kindlasti ei piisa.

Google’i VP ütleb järgmist: “Kui robotid hakkavad maailma juhtima või selles vähemalt väga suurt rolli mängima, ei tohiks mehed neid üksi programmeerida.”

Facebooki COO Sheryl Sandberg: “Kui sa kirjutad koodi, võid sa mõjutada paljusid inimesi. /…/ Kõik otsivad järgmist Bill Gates’i, Steve Jobsi või Mark Zuckerbergi. Otsitakse selget mustrit ja nad keegi ei näe välja nagu sina või mina.”

Lõpetuseks meenutan ühte uuringut, mille järgi on inimestel kalduvus victim-blamingule, sest nad üritavad maailma endale ausaks ja arusaadavaks mõelda ning tahavad uskuda, et ise kõike õigesti tehes ei juhtu sinuga halbu või ebaõiglaseid asju. Samuti ei taha pahatihti keegi tunnistada, kui tal elus edasijõudmiseks mingi varjatud eelis on olnud ning armastatakse kõik võidud kirjutada iseenda teenete ja õigete valikute arvele.

Kokkuvõttes jõuan tagasi selleni, et pole oluline, kas, kes ja kui palju üksikisiku tasandil mingis ebavõrdsuses süüdi on. Otsese pahalase puudumine ei tähenda automaatselt, et kõigi süütute tegude summa õiglane on. Kahjuks tähendab see ka seda, et nende mehhanismide väljajuurimine on keeruline ja aeganõudev protsess. Igatahes väärib tõsiselt järelemõtlemist, millist tulevikku me endale soovime ja kes selle koodi kokku hakkavad kirjutama. 

LUGEMISVARA: The Power of Habit

Sain alles üsna hiljuti omale auto ning juhiloa (see kõlab muidugi, nagu ma oleks need samas kohast ostnud) ja hakkasin regulaarselt mööda Eestit ringi kärutama. Kui esimestel pikematel sõitudel olin täiega “kohal”, mõtlesin kõike läbi ja juhtimine oli minu jaoks paras vaimne pingutus, võin nüüd paar aastat hiljem avastada, et olen paaritunnise otsa vanemate juurde sõitnud peaaegu automaatselt. Samas polekski mõeldav, et me lõputult kõiki üsna igapäevaseid tegevusi täieliku vaimse pingutusega teeks – selle jaoks tekivadki harjumused, et korduvad tegevused enam pingutus ei oleks.

12609433

Harjumuste tekkimisest, muutmisest ja loomisest räägib ka Charles Duhiggi raamat “The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business“. Ütlen kohe ära, et midagi rabavalt uut ma sealt jälle teada ei saanud, sest harjumuste loomisest ning väikestest sammudest räägitakse ühel või teisel moel näiteks finantshügieeni kasvatamise kontekstis päris palju. Harjumuste jõudu rakendada ning oma harjumusi muuta aitab ennekõike arusaamine, kuidas harjumus töötab ning mida konkreetne halb või hea harjumus endast tegelikult kujutab.

Harjumused on praktilised

Harjumused on aju viis energiat säästa ning tegelikult üritab aju igast korduvast tegevusest harjumust teha, sest see vabastab ressurssi ebarutiinsete tegevuste jaoks. Efektiivsem aju juba evolutsiooniliset oluline, sest nõuab vähem ruumi, vähem energiat ja teeb kasvõi pea väiksemaks, et lihtsam oleks püsti kõndida või lastel sündida.

Harjumused on võimsad, aga tundlikud. Need võivad võrsuda väljaspool meie teadvust või saab neid teadlikult kujundada. Need tekivad sageli ilma meie loata, aga neid saab voolida võtmeelementide häälestades. Need kujundavad meie elu palju rohkem, kui me ise arugi saame – need on nii tugevad, et panevad meie ajusid nende külge klammerduma iga hinnaga, isegi kainet mõistust eirates.

Harjumuste ring ning muutmine

Harjumus on valik, mida me oleme ühel hetkel teadlikult korduvalt teinud, kuni see mõtlematult korduma hakkas. Need koosnevad kolmeastmelisest ringist (the habit loop) – märguanne, harjumuspärane reaktsioon ning preemia. Harjumuste muutmisel on oluline välja vahetada reaktsioon, aga jätta märguanne ning preemia samaks.

Näiteks kui sul tekib just kella kolme paiku pealelõunal kohviisu, võib see tähendada nii seda, et sul on vaja energiaboosti, tegelikult tahad ennast veidi liigutada või hoopis kohvimasina ümber sotsialiseeruda. Neid erinevaid faktoreid ükshaaval testides – nt kell kolm kohvitassi kiire jalutuskäiguga asendades – saab jälile, millist preemiat sa tegelikult ihaled ning vastavalt märguandele järgnevat käitumist soovitud suunas muuta.

Seotud kujutis

Kui oled oma harjumuse ringi ära diagnoosinud, on võimalik seda muutma hakata. Saad selle asemele planeerida parema harjumusringi, valida märguandele soovitud käitumise, mis toob harjumuspärase preemia. Mõnes mõttes on harjumus valem, mida aju automaatselt järgib – märguanne, käitumine, preemia. Selle valemi ümberprogrammeerimiseks peame neid ammuseid valikuid üle valima. Selleks on parim viis märguannete jaoks teistsugune käitumine ette planeerida.

Tahtejõu kasvatamine

Tahtejõud pole lihtsalt omadus, vaid see on n-ö muskel, mida tuleb treenida ja mida on võimalik üle väsitada. Kui tahtejõu muskel on mingist tegevusest juba väsinud, murdub see täiendava koormuse all hoopis kiiremini. Näiteks kui kogu su vaimujõud on suunatud uuest dieedist kinnipidamisele, ei jätku sul tegelikult muude eluvaldkondadega (töö, kool, suhted) tegelemiseks enam nii palju vaimujõudu ja sa annad varem alla.

Kusjuures siin ma hakkasin mõtlema sellele, kuidas erinevate uuringute järgi veedab keskmine naine oma elust 17 aastat dieedil ning proovib elu jooksul järgi 130 erinevat neist. Milline meeletu vaimujõud selle peale tegelikult kulub ja mille nimel? Kui me teadvustame tahtejõudu piiratud ressursina, tuleb õppida sellega ka väga säästlikult ringi käima ja suunama seda sinna, mis on tõeliselt oluline. 

Parim moodus tahtejõu kasvatamiseks, on tegevus harjumuspäraseks muuta. Vahepeal tundub, et suure enesekontrolliga inimesed ei peagi vaeva nägema, aga nad on mingid valikud või käitumise enda jaoks lihtsalt ära automatiseerinud. Nende tahtejõud töötab ilma sellele mõtlemata. Lisaboonusena kandub ühes eluvaldkonnas treenitud tahtejõud üle ka teistesse valdkondadesse (n-ö nakkab) – näiteks hakkab regulaarne treenimine iseenesest mõjutama toitumisharjumusi, pahede tarbimist või rahakäitumist – või vastupidi.

Saa oma harjumustest teadlikuks

Raamatu läbivaks mõtteks ongi harjumuste teadvustamine. Seda illustreerib mõistujutt kahest noorest kalast, kellele ujub vastu vanem kala ning lausub: “Hommikust, poisid! Kuidas vesi on?” Noored kalad ujuvad natuke edasi, kuni üks küsib teiselt: “Mis kuradi asi see vesi on?”

Lookese kontekstis on veeks justnimelt meie harjumused – sageli ebateadlikud valikud ja nähtamatud otsused, mis meid päevast päeva ümbritsevad, aga neid teadlikult otsides nähtavaks muutuvad. Vesi on harjumuse kirjeldamiseks parim metafoor:

“vesi uuristab endale kanali, mis muutub üha laiemaks ja sügavamaks; isegi kui vee vool katkeb, naaseb see uuesti voolama hakates ise uuristatud kanalisse.

Nüüd sa tead, kuidas seda kanalit suunata. Nüüd sa oskad ujuda.”

Igaüks on oma harjumuste sepp

Harjumused ei ole meie saatus – me saame neid valida, kui me teame, kuidas see käib. Iga harjumust saab muuta, kui me läbi analüüsime, kuidas need toimivad. Meie igapäevaelu mõjutavad sajad harjumused – need juhivad, mida me hommikul selga paneme, kuidas oma perega räägime või kas me läheme pärast tööd õllekasse või trenni. Igaühel neist on erinev päästik ja preemia. Mõned neist on lihtsad ja teised keerulised puntrad emotsionaalsetest päästikutest ning ajukeemia tasandi mõnutundest. Siiski iga harjumus – ükskõik kui keeruline – on tegelikult vormitav.

Harjumuse muutmiseks pead otsustama seda muuta. Muidugi pole teadlik märguannete ja preemiate analüüsimine ning alternatiivsete käitumiste leidmine lihtne, aga oluline on teada, et sul on kontroll ning seda ka kasutada. Kui olla juba oma halbadest ning potentsiaalselt teisigi kahjustavatest harjumustest teadlik, on su enda vastutus neid muuta.

Harjumused aitavad meil teha asju, mis esiteks on rasked, aga hiljem muutuvad üha kergemaks, kuni piisava harjutamisega toimuvad poolmehhaaniliselt, vaevu teadvustades. Inimesed arenevad sel hetkel, kui me valime, kes me tahame olla. Kui sa usud, et võid muutuda – kui sa teed sellest harjumuse – saab muutusest reaalsus. See on harjumuste tegelik vägi: arusaam, et meie harjumused on need, mis me ise valime.

Pildiotsingu the power of habit tulemus

Võta sammhaaval

Enamasti piisab mõnedest tugevatest võtmeharjumustest, et ülejäänud elu õigete eesmärkide suunas liikuma hakkaks. Head harjumused toovad kaasa n-ö “väiksed võidud”, mis peagi paisuvad suurteks muutusteks. Just väikestel võitudel on tohutu võim ning nende mõju on konkreetse saavutusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Raharahva keeli rääkides on põhimõtteliselt tegemist väikeste võitude liitintressiga, mis mingilt maalt lumepalli erilise hooga veeretama hakkab. Kui üks väike võit on juba saavutatud, paneb see veerema palli, mis omakorda soodustab järgmise väikese võidu saabumist.

Ehkki õige suund algab ühest väiksest võidust, ei toimi väikeste võitude mõju esmapilgul muidugi sirgjoonelise lineaarse suhtena, kus iga samm kohe loogiliselt eesmärgile lähemale jõuab. Hoopis levinum on olukord, kus väiksed võidud on laiali puistatud – justkui minieksperimendid, mis panevad senised piirid proovile ja toovad päevavalgele nii ressursid kui takistused, mida inimene enne teadvustadagi ei osanud. Suurte muutuste loomiseks tasub keskenduda väikestele eduelamustele ja kujundada neist vaimsed päästikud, mis tekitavad tunde, et suuremad saavutused on kättesaadavad. 


TL;DR

Põhimõtteliselt kogu meie elu on automatiseeritud valikud, ehk harjumused ja neid kõiki annab muuta. Meie enda asi on endale seda teadvustada ning selle eest vastutus võtta.

Kui teadlikult teie oma harjumuste kujundamisega tegelete? Millised on su parimad head rahaharjumused? Millised vajavad veel tööd?