LUGEMISVARA: So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love

raamatupäis (2)

Sattusin Cal Newporti raamatut “So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love” lugema juba kuumal südasuvel, kui Madis Müür parajasti finantsvabaduse kui eesmärgi teemal räntis. Tagantjärele võib seda juba pidada tema “30-aastaselt miljonäriks” artikli eelmänguks, sest puudutab samuti professionaalse arengu teadlikku kiirendamist. Tsiteerin:

Paljudel meist ei ole nii “vedanud,” et praegune töö meeldiks. Ebameeldivus võib vabalt ka taanduda sellele, et me ei ole seda endale huvitavaks veel mõelnud. Näiteks olen olnud üks Eesti edukamaid pokkerimängijaid ligi €600k teenistusega, aga alguses ei saanud sellele alale väga pihtagi, kindlasti polnud tegu mu unistuste alaga. Algus läks vaevaliselt ja vastumeelselt, polnud koolis ja ülikoolis õppinud õppima ja vastutust võtma veel. Nägin lihtsalt, et pokker võiks minu eeldustega sobida (lihtne matemaatika on minu teema), arenguvõimalusi oli palju, teenistuslagi päris kõrgel, väljakutseid kõvasti ja mõtlesingi selle endale huvitavaks. Alguses tegelesin valdkonna sees lihtsamate tegevustega, mis mugavustsoonis juba olid, aga nii oli teenistus tilluke. Hakkasin sundisima ennast tähtsamaid oskuseid arendama, mugavustsooni laiendama, et enda produktiivsust oluliselt tõsta, nii hakkas ka teenistus väga kiirelt lumepallina kasvama. Niimoodi hakkasid eesmärgid järjest täituma, süües kasvas isu ja mingi hetk ma juba nautisin täiel rinnal seda ala, tulid ka väga ägedad tulemused. See oli enda teadliku suunamise tulemus, et see ala meeldima hakkas. Alati on lihtne öelda, et mulle miski ei meeldi ja esimeste raskuste peale püss põõsasse visata. (allikas)

Image result for so good they can't ignore you

Seega kes tervet raamatut läbi lugeda ei viitsi, võib need kaks artiklit ette võtta ja keskne idee ongi juba väga laias laastus käes. Kelle jaoks aga kodumaiste prohvetite lugemine liiga lihtsakoeline tundub, võib Newporti teose kallal ka näkitsema hakata, sest iseenesest pole see pikk ega raske lugemine. Pigem võiks see veel tubli poole lühemgi olla, sest autor kordab oma ahhaa-momente üha uuesti ja uuesti üle (et ikka tuhmimalegi lugejale iva peakolu sisse tampida).

Tulles tagasi meeldiva töö otsingute juurde, loodab meist ilmselt enamik, et kuskil ootab teda ideaalne töö, kus kõik mured kaovad ning alles jääb vaid lakkamatu õnnetaevas ja rahuldustunne. Selleks tuleb see õige koht vaid üles leida. Järele mõtlema hakates kõlab see kahtlaselt sarnaselt ettekujutusega, et kuskil ootab meid see täiuslik õige inimene, kellega suhe on igasuguse pingutuseta üks romantikvaht ning ainsad tülid tekivad selle üle, kumb teist rohkem armastab.

Mis on täielik seesamunegi, saate ilmselt isegi aru. Täpselt nagu hea suhe nõuab tööd ja õppimist, ei kuku ka hea töö meile iseenesest kuskilt sülle, kohe kui me enda jaoks õige suuna välja oleme valinud (puhtteoreetilistele ettekujutustele tuginedes muidugi). Hea uudis on see, et hea töö jaoks ei pea siis jumalikku valgustust või vedamist ootama jääma, vaid saab selle endale õige mõtteviisiga ise luua (või välja töötada).

Põhimõtteliselt on raamat kokku võetav kolme lausega.

  1. Ideaalse töö otsingud on mõttetud ning meile müüdav leia-oma-kirg narratiiv vigane ja võib öelda, et suisa kahjulik.
  2. Õigest tööst on olulisem õigesti töötamine.
  3. Hea karjääri jaoks on vaja teadlikult arendada oma väärtuslikke karjäärioskusi, sest enamik inimesi seda üle teatud baastaseme ei tee. 

Nüüd aga kõigest järgemööda.

karjäärist (1).png

Ära otsi oma kirge

Otsast pihta hakates kummutab autor esimese asjana müüdi ideaalsest tööst või oma kire leidmisest, mis on võtnud vaat et toksilised mõõtmed. Olen minagi heidelnud neis ma-endiselt-ei-tea-kelleks-ma-suurena-saada-tahan hingepiinades, mistõttu mõjus vastupidine lähenemine paraja heurekana.

Newport toob välja, et oma kire järgimine on hobusekaka, sest meil enamikul tegelikult pole mingeid erilisi praktilisi kirglikke kutsumusi ning ülejäänud valikute seast abstraktsel teoreetilisel tasemel kire väljavalimine ei tööta. Kui noorte käest küsida, mis on nende huvid või kirg, ei oskaks enamik neist peale sarjade, toidu või äärmisel juhul mõne lihtsama hobi midagi välja tuua.

Hea karjäär ei tule taevast ning asjad muutuvad huvitavaks alles teatud taseme saavutamisel – erinevalt Müürist ei nimeta Newport seda asjade huvitavaks mõtlemiseks, vaid nendib lihtsalt, et me naudime tegevusi, milles oleme saavutanud teatud oskuste taseme. Sa ei pea leidma ideaalset eriala või tööd, et leida tööõnne, vaid pead leidma uue vaatenurga olemasolevale tööle. 

Tööta õigesti

Töö, karjäär ja kutsumus – töö on moodus arvete maksmiseks, karjäär on teekond üha parema töö suunas ning kutsumus on oluline osa sinu elust ja identiteedist. Enamik inimesi samastub üsna selgelt ühega neist kolmest kategooriast. Samas ei ole uuringud leidnud mingit seost töö prestiiži või tasuvuse ja kutsumusena identifitseerimise vahel – sa võid olla kutsumusega koristaja või arst, kes teeb seda vaid arvete maksmiseks. Võti on kuskil mujal: siin tulebki mängu meisterlikkuse mõtteviis.

Kui kire leidmise mõtteviis keskendub sellele, mida maailm saab sulle pakkuda, keskendub meisterlikkuse mõtteviis sellele, mida sina saad maailmale pakkuda. Viimane toob ellu selguse, samas kui esimene jätab sind sumpama ebamääraste ning vastamatute küsimuste küüsi. Meisterlikkuse mõtteviis jätab selja taha enesekesksed küsimused, kas töö on just sulle õige ning selle asemel keskendub lihtsalt omal alal võimalikult heaks saamisele. Protsessi nautimine ning võimalus oma tugevuste pinnalt hea karjääri hüvesid sisse kasseerida, tuleb sellega kaasa.

Kasseeri oma unistuste karjäär sisse

Vinge karjääri jaoks on esiteks vaja arendada väärtuslikke ja haruldasi oskusi ning nende eest siis kasseerida sisse need hüved, mis karjääri sinu jaoks vingeks teevad (vabadus, paindlikkus, kaugtöö, misiganes). Erinevate põnevate arengusuundade vahel valimisel on kõige lihtsam hinnata selle järgi, kas keegi on valmis selle eest ka maksma.

Eelnimetatud hea karjääri hüvede hulka kuulub ka missioon. Autor väidab muuhulgas, et missioon ei olegi ilma piisava karjäärikapitalita tegelikult elujõuline. Sa ei saa ainult missioonil kaugele sõuda, vaid enne on vaja saavutada kõrgem tase oma erialastes oskustes. Parim koht oma missiooni fookuse leidmiseks on justnimelt spetsialististaatuses, mitte eluvõõra idealistina, kes vaevu oma ideed sõnastadagi oskab.

Harjuta end pidevalt sihipäraselt arendama

Meisterlikkuse mõtteviis tähendab ka pühendumist sihilikule harjutamisele (deliberate practice). Ainult filmides saab minna kohe oma unistust püüdma. Päris elus juhtuvad asjad sammhaaval ning läheb aega, kuni sa oled milleski piisavalt hea, et tööturul huvitavad võimalused avaneksid. Raskeim faas selle saavutamisel on end tööst läbi suruda ning sundida ennast arenema.

Erinevalt selgelt struktureeritud aladest nagu sport või muusika (või kasvõi seesama eelmainitet Müüri pokkerimäng), ei ole sihilik harjutamine enamikel erialadel eriti levinud. Lõviosa spetsialiste arendab ennast teatud aktsepteeritud tasemele, kust edasi pole valdkonnas töötatud aastatel enam seost tegeliku arenguga. Kui sa sellel arenguplatool lihtsalt tööl käid, ei arene sa tegelikult enam edasi ja jääd aktsepteeritud tasemele kinni. See aga omakorda tähendab, et need vähesed, kes pühenduvad süstemaatilisele sihilikule harjutamisele, saavad oma turuväärtuselt konkurentidest kiire edumaa.

Näiteks kasutab autor ise professionaalsete oskuste arendamiseks sihilike harjutustundide ülesmärkimist – see aitab tal ennast regulaarselt kokku võtta. Ja ei, sihilik harjutamine pole mitte iga suvaline harjutamine, vaid nii suure pingutusega, et see on ebameeldiv (mõttetöö puhul oled saavutanud sobiva taseme, kui su aju lihtsalt valutab). Ekspert olla on meeldiv, aga eksperdiks ei saada lõbutsedes, vaid sellise hulga tööga, mis pole – ega tohikski olla – lõbus või lihtne. 

Erandid

Siiski pole iga tööd võimalik heaks harjutada ning peamised välistavad tingimused, kus “tööta oma töö heaks” ideed rakendada ei saa või ei tasu on järgmised:

  1. Töö ei paku võimalusi silma paista ja haruldasi väärtuslikke võtmeoskusi omandada;
  2. Töö keskendub millelegi, mis on sinu meelest kasutu või suisa ühiskonnale kahjulik;
  3. Töö eeldab koostööd inimestega, kes sulle tõesti ei meeldi.

Kokkuvõttes

Hea karjääri jaoks tuleb ennast enne ükskõik mis vallas piisavalt heaks arendada, et see töö oleks huvitav ja samas oleksid sa piisavalt väärtuslik, et kasseerida selle eest sisse teatud hüvesid (missiooni, autonoomiat jne). Maailm ei võlgne sulle imelist karjääri – sa pead selle ise välja teenima ning see ei peagi lihtne olema. Samas on hea uudis see, et hea karjääri jaoks pole vaja ka jumalikku valgustust, eluaegset kutsumust või head õnne. See on tegelikult kõigile kättesaadav teadliku sihiliku töö ning enese kulgemise tasemelt edasi surumisega. 

Karjääriredel on surnud, ehk ole iseenda karjäärikorraldaja

karjäärist.png

Mu blogi püsivamad lugejad on ilmselt aru saanud, et veetsin viimase aasta parajas erialases identiteedikriisis. Nimelt suutsin enne 30. sünnipäeva omale juba teise eriala omandada, mis esialgse lõbuõppimise asemel päris tõsiseks ja kutsuvaks valdkonnaks osutus. Samuti hakkas senisel (ning sealjuures esimesel tõsisel) töökohal täituma aukartustäratav minijuubel ja igas mõttes oli aeg muutusteks küps. 

Kuna ma ise ka päris täpselt ei teadnud, kuhu ma kalduda tahan, suutsin muuhulgas läbi lugeda hulga karjäärijuhtimise teemalist kirjandust, tegin erinevaid teste (mis on sulle töös oluline, mis on sinu tugevused, milline pitsa sa oled jne), vahepeal hankisin omale isegi mentori (kes ka seda blogi loeb, tsau), koolis pidin niikuinii võtma professionaalse eneseanalüüsi kursust jne, jne. Täielikust kompotist puuduvad vaid Pendli-Endel ning naiseliku väe avamise laager. 

Tänaseks olen oma teise magistri õnnelikult ära lõpetanud, vahetasin kapitaalselt nii eriala kui valdkonda ja tähistan oma uuel IT-sektori kommunikatsioonitööl kohe teise kuu täitumist. Kuna vähemalt minu sõprus- ja tutvusringkonnas on erialased eneseotsingud praegu kuum teema (ilmselt on see mingi ebamäärane veerandelukriisi ilming), panen mõned (sajad) read oma mõtetest ka kirja. 

Karjäärist rääkides kiputakse siiani sageli kasutama karjääriredeli metafoori. Olin isegi üsna vaimustunud “The Power of Starting Something Stupid” raamatus toodud soovitusest enne redeli tippu turnimist kindlaks teha, kas see üldse sinu jaoks õige redel on. Ehkki selle mõttega nõustun siiani, ei saa tänapäeva karjäärist enam sugugi nii lineaarsel kujul rääkida, sest eluaegse töökoha ajad on möödas ning inimese eluajal jõuavad juba tööturul nõutavad ametid mitu korda välja vahetuda.

Näiteks Sheryl Sandberg nimetas “Lean In’iskarjääri pigem laste ronimisväljakuks (jungle gym), kus saab liikuda üles, alla, kõrvale, diagonaalis jne. Üks teine endine Googler samastab karjääri hoopis nutitelefoniga, kuhu igaühe enda asi on erinevaid “äppe laadida”, ehk oskusi, huvisid ning kõrvalprojekte lisada. Viimane kõlab sarnaselt ülikoolis kasutatud kujundiga oma tööriistakohvri täiendamisest, ehkki tööriistakohver juba iseenesest on keskmise noore jaoks paras võõrkeha (nagu käiks sinna unustusse vajuvate aegade kivikirved) ja äppide laadimine arusaadavuselt isegi õnnestunum.

Igatahes võib eeldada, et oma erialase tee kujundamisel pole meil kellelgi enam selget teed ees ning turvalist elu lõpuni välja vedavat plaani polegi võimalik teha. Täpselt nagu elukohad, elukaaslased ja kõik muu on muutumas üha ebapüsivamaks, võib ka elukutsevalikul lähtuda täpselt sellest, mis sinu huvid ja vajadused selles hetkes on, samal ajal silmanurgast ka nähtavat tulevikuperspektiivi silmas pidades. 

Tee endale selgeks, kuhu sa jõuda tahad

Karjäärivalikuid arutades hakkab mul alati kõrva kriipima, kui küpsed inimesed ei oska töökohavalikul välja tuua ühtegi muud määravat faktorit peale palganumbri. Muidugi oma esimest erialast tööd otsides ei pruugigi noorel tegelikult aimu olla, mida ta teha tahab või – vaat et olulisemgi – teha ei taha ning elamisväärne sissetulek on ainus arusaadav kriteerium.

Samas teatud sissetulekutest alates (kui me räägime sellisest üsna mugavast paari tuhande eurosest palgast), ei ole tegelikult väga vahet, kas palk on paarsada eurot sinna või tännapoole. Palju olulisem on see, kui väärtustatu ja väärtuslikuna end tunda, mida on võimalik korda saata, mis tundega tööl käia, kas aega-energiat jääb üle ka eraeluks jne. Seega tee omale selgeks, milles sa oma edu mõõdad ning mida tegelikult töölt ootad. On võimatu liikuda edasi, kui sa ei tea, kuhu sa liikuda tahad. 

Ise šoppasin tööturul üsna laia kaarega, sest puhtalt mu oskuste ning tausta rakendusvõimaluste ring oli tegelikult väga lai. Fokusseerimise huvides piiritlesin esiteks ära, millistes asutustes/ettevõtetes võiks olla a) mu huvidele vastavaid töökohti, kus b) palka ka makstakse. Lisaks lähtusin kaalutlusest, et c) mu tööoskused võiksid olla väärt nii Eestis kui välismaal.

Üllatus-üllatus, siseriiklikul tasemel juristimine või avalik sektor neist viimast ei paku – eriti ametnikutöö puhul on ainus variant Brüssel (või mõni analoogselt igav Kesk-Euroopa bürokraatiameka), mis pole just unistuste täitumine ei potentsiaalse tööiseloomu, kliima ega elukalliduse poolest. Kirsiks tordil võiks tööoskused d) olla rakendatavad nii iseseisvalt kui kaugtööna, et näiteks mu ainus võimalus välismaal leiba teenida poleks Austraalias arbuuse korjata. 

Eelnevaid tingimusi sõnastades jäi valik hoopis kitsamaks ning sain hoopis täpsemalt ja teadlikumalt kandideerimisi sihtida. 

…ja ole eesmärkide sõnastamisel aus

Kui sul tegelikult ei ole muid huvisid ega ambitsioone peale selle, et tahaks võimalikult vähe tööd teha ja optimaalselt hästi teenida, siis tunnista seda endale ning otsi vastav koht. Siiski tundub mulle raske uskuda, et inimese soov ongi üldse mitte midagi teha. Pigem kõlab see nii, et mõnel muul tasandil jääb parajasti baasvajadustes vajaka ning prioriteedid (sel hetkel) mingi eneseteostuse või ühiskondliku kasuni ei ulatugi.

Mõtle, kuidas oma huvisid ning tugevusi ühildada tööturu vajadustega

Kuna see on siin siiski suuremal määral rahablogi, julgen eeldada, et enamik inimesi soovib oma töö eest ka palka saada. Kuigi raha iseenesest on halb eesmärk ja ainult raha lootuses näiteks eriala valida päris libe tee, on see erinevate suundade kaalumisel siiski kõva argument. Nt kirjutamishuvi puhul on suur vahe, kas olla maakonnalehe või meelelahutusportaali klikimeister või panustada hoopis sisuloome- või kommunikatsioonisuunale. Seega tasub üsna ratsionaalselt ja kainelt hinnata, millised huvid ning tugevused võiks tööturul hinnas olla ja mida peaks tegema, et hinnas püsida või veelgi enam hinda minna. 

comfortable.jpg

Väärtuslike karjäärioskustega kursisolek ning pidev enesetäiendamine on oma karjääri planeerimisel olulised abimehed. Näiteks polnud pooled täna tööturul kõige nõutumad oskused kolm aastat tagasi isegi edetabelis. Tehnoloogia areng on kõiki valdkondi pea peale pööramas ja uudishimu ning õppimisvõime lähevad üha enam hinda. Tahtmine ja oskus kiiresti kohaneda on võti, et tööturul väärtuslikuna püsida. 

Ei tasu ka karta, et kõik oleksid pidanud programmeerima õppima juba hiljemalt eile, sest kõige rohkem on hinnas tehnoloogiliste ja n-ö “pehmete” oskuste hübriidid. Näiteks matemaatilis-analüütilised oskused kombineerituna protsesside parandamise või müügivõimega on rakendatavad nii IT-s, personalitöös, turunduses, müügis kui avalikes suhetes. Seega ehkki tehnoloogiline pädevus on ja jääb nähtavas tulevikus hinda, tasakaalustab seda näiteks tugev kommunikatsioon ja muud “pehmed”, aga samuti olulised oskused.

…aga ära arva, et selleks on lõputult aega

Ehkki ma tahaks loota, et kunagi pole hilja oma erialase turuväärtusega tegelema hakata, on kahjuks reaalsus see, et kriitiline aeg sissetulekuid kasvatada on 20ndates ja 30ndates ning 40ndates saabub juba platoo. Erinevate välismaa uuringute järgi saabub naiste palgatipp 38-aastaselt ja meestel 48-aastaselt. Kohalikus kontekstis lisandub (kirsiks soolisele lõhele) tugev vanuseline diskrimineerimine – siinsel tööturul saab karjääriredelist allakäigutrepp juba 40ndates.

Vajadusel tuleb ka samm tagasi astuda 

Tulles tagasi karjääriredeli metafoori juurde, toob see kaasa ka ettekujutuse, et kõik sammud peaksid toimuma ühes tõusvas suunas. Vahepeal võib pikaajalises plaanis olla targem astuda samm kõrvale, diagonaalis või üldse tagasi. Kuna inimesele on niigi loomuomane lühiajalises perspektiivis mõtlemine, pole kaugena tunduva tuleviku nimel n-ö tagasi minna kerge. Lisanduda võib hirm enda või teiste silmis läbi kukkuda.

Minultki on küsitud, kas ma siis kahetsen esimest erialavalikut või nimetatud teises sektoris otsast alutamist riskantseks sammuks. Samas ei muuda karjääripööre ju eelmise valdkonna elukogemust olematuks või kõiki omandatud oskusi väärtusetuks. Juura on igatahes suurepärane elus hakkamasaamise baasharidus ja miski ei takista mind sinna vajadusel ka tagasi minemast. 

If you're offered a seat on a rocket ship (1).png

Ära astu tabureti otsa

Lisaks n-ö sisenemispalgale tasub alati võimaluste piires hinnata potentsiaali nii enesearengu kui sissetulekute mõttes. Mõned asutused või sektorid on rohkem taburet kui redel – sisenemisel teeb ühe pika sammu, aga jäädki sellele tasemele või funktsiooni lõksu.

Ammuta ebakindlast olukorrast hoopist kindlust

Üks hiina vanasõna ütleb, et ära karda aeglast liikumist, vaid karda paigalseisu. Ehkki ideaalse variandi või “kindla” valiku ootuses tundub kõige turvalisem püsida ühel kohal, on ka mitte millegi tegemine valik, milles peituvad omad ohud. Seevastu mõistliku aja tagant töökoha vahetus annab juba iseenesest julgust (saangi hakkama!), värskendab kohanemisvõimet ning selgema pildi oma väärtusest tööturul. Tagatipuks võib regulaarne töökohavahetus võib isegi kiirema palgakasvu anda. Kuna kohanemisvõime on tööturul hinnas, tasub seda musklit pidevalt ka töös hoida – kui praegune koht seda ei paku, võibki abi olla uuest algusest ning enesetõestamisest.

Planeerimine on juba pool võitu

Kokkuvõttes ära lase karjääril endaga juhtuda, vaid haara härjal sarvist. Ehkki elu muutub, mullid lõhkevad ja riigikorrad kukuvad, oled nähtavas perspektiivis teadlikult oma võimalusi hinnates kulgejatest ees niikuinii. (Vana hea jooksutsitaat – no matter how slow you go, you’re still lapping everyone on the couch.)

Kelle nägu on loomupärane investeerimisjumal

Ütlen etteruttavalt ära, et mängisin tükk aega mõttega panna käesoleval postitusele clickbait pealkiri: “Investeerimine on tõesti meeste ala, sest keskmine investor teeb seda üsna halvasti”. Nagu isegi näete, mõtlesin selles osas ümber, aga ütlen etteruttavalt ära ka seda, et käesolev postitus on üldistav ja meelega kergelt provotseeriv. Samas tuginevad ka (statistilised) üldistused teatud laiematele trendidele, mille osas ei mängi mingit rolli, kas mina, mu mees, mu naabrimees või mu vanaema naabrinaine neile üldistustele personaalselt (ja soopõhiselt) vastab. 

Erinevate uuringute järgi on ammu selgeks tehtud, et naised on tegelikult meestest paremad investorid – nad on kaalutlevamad, kauplevad vähem, suudavad investeeringuid rahus hoida ja nii nende säästmisvõime kui portfelli tootlus on keskmiselt meeste omast parem. Sellest hoolimata peetakse investeerimist pigem meestemaailmaks, mille kõrval “naisinvestorid” on mingi nišiklubi, mida omaette nurgas nohistades ajada.

Kasutaja Man who has it all foto.
“Meesinvestorid” (Man who has it all)

Ilmselt kõik on kuulnud ka sellest uuringust, mille kohaselt kandideerivad naised töökohale vaid siis, kui vastavad sajale protsendile esitatud nõuetele, samas kui meestele piisab kandideerimiseks veidi enam kui poolte tingimuste täitmisest (ca 60%). Nüüd jäi mulle ühes naiste vähesest investeerimisest rääkivas artiklis ette järgmine lause:

a lot of women shy away from investment because they feel they lack specialist knowledge (link)

Ühtäkki haakis mul ära, et äkki on neil nähtustel samad põhjused – naised eeldavad, et nad peavad millegagi tegelemiseks juba valmis eksperdid olema. 

Image result for maths gif

Samal ajal mehed juba ongi iseenda lemmikeksperdid igal alal. Näiteks armastavad meesteadlased oma seisukohti kinnitada tsitaatidega… iseenda varasematest uuringutest. Ehkki inimestele on loomuomane pidada end kõikvõimalikel aladel keskmisest võimekamaks¹, on see muidugi levinum meeste seas, kes ennast selle väljendamisel ka tagasi ei hoia. Viimast nähtust iseloomustab värvikalt tõik, et selle aasta alguses lisati mõiste “mansplaining” ka Oxfordi sõnaraamatusse.

Screen Shot 2018-10-01 at 21.24.17.png
(of a man) explain (something) to someone, typically a woman, in a manner regarded as condescending or patronizing (link)

Hea näide enese (valjuhäälselt) keskmisest paremaks pidamisest on erinevates investeerimisgruppides ja -blogideski kohatav enesekindel laiamine stiilis “kui kavatsete leppida *vaid* turu keskmise tootlusega, siis…” (sest *mina* seda küll teha ei kavatse ja teie kõik olete lollid). Iroonilisel kombel on vana tõde, et keskmine investor võib turu keskmisest tootlusest vaid unistada ja juba selle saavutamine ongi tegelikult keskmisest kõvasti parem tulemus.

Tulles tagasi isehakanud eksperdistaatuse juurde, on see põhimõtteliselt klassikaline taatootev nõiaring:

  1. naine mõtleb, et investeerimiseks on vaja seda juba eelnevalt väga hästi vallata;
  2. investeerivad mehed ülehindavad oma võimekust ja ei kõhkle seda ka välja näidata;
  3. naine saab kinnitust, et “kõik teised”, kes investeerivad, ongi sellise taseme eksperdid, millise kindluseni ta kunagi ei küüni;
  4. korda ad nauseam.

Nagu juba mainitud, siis positiivse poole pealt läheb investeerimiseni jõudnud naistel meestest käsi märgatavalt paremini. Kui sa tahad investeerida nagu supernaine, tasub silmas pidada pikka perspektiivi, jõudsalt säästa ning mitte üritada turgu üle mängida. 

Your money is like a bar of soap. The more you handle it, the less you’ll have. (Gene Fama Jr., a famed economist)

Tulles pika-pika (ja mu seni ilmselt kõige viideterohkeima) ringiga tagasi tööle kandideerimise juurde, peetakse selle üheks võimalikuks lahenduseks seda, et naistel pole vaja rohkem enesekindlust vaid rohkem infot, kuidas elu tegelikult käib. See tähendab, et kui pool elanikkonda mängib tegelikult teiste reeglite järgi ja sealjuures pimedast enesekindlusest noore jumala kombel blufib, on parim võimalus tagasi mänguväljakule pääsemiseks see bluff läbi näha.

Metafoorideta kinnistav lühikokkuvõte: a) investeerimine pole loomupäraselt meeste ala, b) kui üldse, siis pigem vastupidi, c) mehed lihtsalt usuvad, et nad on selles keskmisest paremad/targemad/ilusamad ja ei karda seda usku välja näidata. Seda tasub ilmselt igaühel endale meelde tuletada, kes loomupäraste investeerimisjumaluste seltskonnas end aeg-ajalt ebakindlalt kipub tundma. 

Olete nõus või lükkate ümber? 


¹ “Kõige otstarbekamalt on siin maailmas jagatud mõistust. Igaüks arvab, et temal on seda küllalt.” J. Galsworthy

LUGEMISVARA: Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley

raamatupäis (2)

Püstitasin endale aasta alguses Goodreadsis eesmärgi lugeda aastaga 20 raamatut, millest jäin maha juba paari esimese kuuga, kui koolilained veel hoogsalt üle pea käisid. Lohutasin ennast ettekujutusega, kuidas mul pärast lõpueksameid meeeeeletult vaba aega tekib ning jõuan kõik pooleli- ja ootelolevad teosed lõpuks läbi närida (hahahahaa, new job, who dis). Igal suvalisel hetkel on mul pooleli umbes 5-10 erinevat raamatut, millest mõned, tõsi küll, käsil juba aastaid ning ilmselt peaks neid jätkates alustama uuesti algusest (hellõu, “Argumentative Indian”, mis läks käsiloleva lugemisvara riiulisse 2016. aasta valentinipäeval näiteks). 

img_20180922_1308362001953528.jpg
Pidu meie tänavas

20 raamatut iseenesest ei kõlagi kuigi muljetavaldavalt, aga eks see oleneb ka žanrist, mida üldse lugeda. Mingeid kiireid ja/või õhukesi pehmekaanelisi ilukirjandusüllitisi jõuab läbi vuristada ühe õhtuga, samas kui “Thinking, Fast and Slow” on vähemalt minu tutvusringkonnas ka kõige võimekamatel võtnud terve igaviku. Praeguseks on minu aasta skoor 10 raamatut ja sedagi vaid tänu ühele haigena läbiloetud Minu-sarja raamatule ning antropoloogilisest huvist laenutatud isaseks olemise käsiraamatule. Vallutamist ootab aga lisaks lugeri igikeltsale ka terve erialane raamatukogu uuel töökohal, seega õhtutesse tegevust jagub. 

Viimase nädalavahetusega sain paralleelselt joone alla tõmmatud suisa mitmele lugemisvarale, mis riburadapidi ka siin kajastust leiavad. Neist esimese leidsin Financial Times’i 2018. aasta parimate äriraamatute nimistust ja ehkki see pole raharaamat, on tegemist ühteaegu asjaliku ning kergestiloetava teosega, mida tasub kasvõi meelelahutuslik-hariduslikus võtmes läbi lugeda – “Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley“. 

Nagu pealkirigi (ja kaanepilt) viitab, on raamatu fookus tehnoloogiasektori meestekesksusel ning üritab selgitada, mis on selle ajalugu, tänapäev ja tulevikuohud. Väga pikalt räägitakse muuhulgas Silicon Valley matšokultuurist, kus ärilõunaid peetakse stripiklubides ning sotsialiseerutakse sekspidudel. Seal hakkab jälle mängima vana hea kui-mees-on-täkk-on-naine-l*ts stereotüüp, kus naistel lihtsalt pole võimalik võita: kui nad taolistel üritustel ei osale, jäävad nad tehingutest kõrvale, kui osalevad, arvatakse neist halvasti.

Brotopia: Breaking Up the Boys' Club of Silicon ValleyEhkki tegemist on raamatu kõige “müüvama” osaga, olid minu jaoks põnevaim ülevaade tehnoloogasektori kujunemisest ja igapäevast üleüldiselt. Läbi naiste loo kirjeldamise saab lugeja ka näiteks ladusa üldpildi erinevate tehnoloogiahiidude sünnilugudest, äritaktikatest, töökultuurist jne. 

Näiteks Susan Wojcicki lugu, kelle garaažis sündis Google ja kelle otsimootori turunduspotentsiaali puudutavad ideed kindlasti aitasid kaasa selle peadpööritavale edule. Praeguseks on ta YouTube’i CEO ning kolme lapse ema ja ütleb, et just perekohustustega toimetulek on temast parema juhi teinud. Tööl on ta väga-väga keskendunud ning prioritiseerib halastamatult. Ta ei saa enda ega ettevõtte aega raisata problemaatilistele projektidele, mistõttu lükkab ta kõrvale kõik, mis aeglaselt kasvab. “Need ei jõua kuhugi. Ma keskendun suurtele ideedele ja me teeme need kohe ära.”

Vast kõige põnevam on põhjalik selgitus, kuidas IT-sektor nii meestekeskseks kujunes – selle taga pole mingid soolised eelsoodumused, vaid lihtsalt loll juhus, mis nüüd tekkinud stereotüüpe aastakümneid taastoodab. 

Kus kõik pekki läks

Nimelt oli esimeste arvutite programmeerimine ja nendega töötamine naiste pärusmaa ja seda reklaamiti suisa toonases Cosmopolitanis põneva uue karjäärivaldkonnana (kes pole veel näinud, soovitan sellel teemal “Hidden Figures’it” vaadata näiteks). Samas nagu paljude “naistetöödega” ikka – kui see hakkas hinda minema, imbusid karjääripõllule ka mehed. Murranguliseks sooliseks pöördeks sai IT-sektori tööjõu vallas 60ndate keskpaigas koostatud programmeerijate värbamise profiil, millele eelnenud uurimistöös uuriti 1378t programmeerijat, kellest vaid 186 olid naised. 

Selle meestekeskse valimi põhjal järeldasid uurimust läbi viinud austet (mees)psühholoogid, et valdkonnas ennustavad edu a) soov lahendada erinevaid (matemaatilistest mehaanilisteni) probleemülesandeid ja b) programmeerijatele ei meeldi inimesed, s.o on nad on rohkem huvitatud asjadest kui inimestest. Tagantjärele puuduvad igasugused tõendid, et antisotsiaalsus on kuidagi korrelatsioonis arvuti- või matemaatikaoskustega, ent kehvad sotsiaalsed oskusted on selgelt korrelatsioonis… meesnohikutega. 😀

See vildakatel alustel koostatud värbamistööriist läks kiirelt kasvavas sektoris laialdaselt kasutusele ja elab oma elu tänaseni. Antisotsiaalsete joonte otsimine värbamisel tõi kaasa nohiku-hegemoonia ning levis kõikjale alates koolidest ja konverentsidest ning lõpetades töökohtade ja ülemustega. Kui teatud tüpaažiga nohikud saavutasid kriitilise massi, muutus see üldlevinud narratiiviks, mida popkultuur (filmid, sarjad jne) omakorda taastootma hakkas. See tähendab, et ühest (ebaõnnestunud) värbamisuuringust tekkinud stereotüüp on muutunud isetäituvaks ennustuseks.

Tänaseks on see stereotüüp läbi mitme põlvkonna nii sügavalt juurdunud, et keegi isegi ei kahtle selle paikapidavuses. Arvutitest ei saanud poiste teemat seetõttu, et poistel oleks mingid loomupärased soodumused, mida tüdrukutel pole. Suur gümnaasiumiõpilastega tehtud uuring näitas, et noortel naistel on vajalikud oskused poistega samal tasemel, aga neil on nende oskuste rakendamiseks vähem enesekindlust. Uurijate järelduste kohaselt on peamine erinevus poiste ja tüdrukute arvutikasutuses seotud justnimelt stereotüüpide ja internaliseeritud soorollidega. Selle põhjal saavad aga soolise eelsoodumuse kuulutajad indu juurde ning vastav käitumine kodudes, koolides jne kinnistab tüdrukute usku, et arvutid pole “nende teema”.

Muuhulgas on see terved põlvkonnad naisi kõrvale tõrjunud ka inimkonna ajaloo suurimast rikkuse loomise sektorist. Neil on seal raskem töötada, ise äri alustada, investoritelt rahastust saada jne, jne.


Kui keegi tahab kiiret lühiülevaadet selgelt tõestatud soolistest eelarvamustest IT-sektoris, on hea alustamismaterjal erinevaid uuringuid koondav artikkel Mediumis, kus toodi välja valik alateadlikest soolistest eelarvamustest:

  • Identsete äriideede väljapakkumise (pitch’i) puhul eelistasid investorid meeskandidaati – vastav suhe 68% ja 32%. Meeste esitused olid naishäälega esitatud pakkumistest investorite hinnangul veenvamad, loogilisemad ning faktipõhisemad.
  • Olulise teadusasutuse juhtiva koha töökonkursile esitatud fiktiivsetele avaldustele pandi juhuslikult meeste ja naiste nimed. Meesnimega “kandidaadid” olid komisjoni hinnangul kõvasti kompetentsemad ning värvatavad (hireable), samuti pakuti neile võrdväärsete fiktiivsete naiskandidaatidega võrreldes kõrgemat palka ja rohkem mentorlust.
  • Mehed ja naised kauplesid identse käsikirja alusel uue töökoha tingimusi. Kõrgemat palka küsinud naisi peeti vähem kenadeks inimesteks ning arvati, et nendega on keerulisem töötada. Mehi kauplemise tõttu halvemas valguses ei nähtud.
  • Psühholoogia õppetoolile saadeti juhuslikult mehe- või naisenimega märgitud kandideerimisavaldused. Nii mees- kui naisvärbajad eelistasid identsete avalduste puhul selgelt meeskandidaati.
  • 248 eduka tehnoloogiasektori töötaja arenguvestluste ankeete uurides selgus, et isikuomaduste kriitikat tehti 85% naistele ja ainult 2% meestele. On naeruväärne eeldada, et 85%-l naistel on isiksuseprobleemid ja meestel on need vaid 2%-l.

Sotsiaalseid oskusi on IT-s vägagi vaja

2017. aastal lahvatas Google’is skandaal, kui üks nende programmeerija kirjutas memo, milles ütles, et naised ongi kehvemad programmeerijad, sest keskenduvad rohkem inimestele, mitte asjadele, on sotsiaalsemad, loomingulisemad jne, mis kokkuvõttes teeb neist halvemad programeerijad. Põhimõtteliselt kordas ta seda sama vildakat stereotüüpi, mida võib pidada ajalooliseks nurisünnitiseks.

Sellele vastas üks teine (mees)Googler, kes ütles, et too programmeerija ei mõista ei sugu ega programmeerimist ennast. Ta küsis juba iseenesest valesid küsimusi, kui pidas hea programmeerimise eelduseks inimpõlgurist tehnilise töötaja stereotüüpi. Pool-aspergerist suhtlemisvõimetu programmeerija kuvand on juba selles mõttes kahjulik, et külm ratsionaalsus ning tehnilised oskused on olulised vaid programmeerimise õppimise juures. Programmeerija töö on tegelikult lahendada “päris maailma” probleeme ning see nõuab alati inimeste mõistmist. Kui keegi eedab, et ta saab end selles töös inimestest ja tunnetest distanseerida, on ta asjast väga valesti aru saanud.

Kokkuvõttes võib igaüks koodi kirjutada, aga kõige raskem osa tööst on mõista, milline see olema peaks, mis on eesmärk ja mis on selle saavutamiseks vajalik. Programmeerimine eeldab just koostööd ning empaatiat nii kolleegide kui klientidega, ehk vägagi palju neid “pehmeid” omadusi, mida sealt stereotüüpselt tõrjutakse. 

Miks see pole ainult “mingi naiste mure”

Seda, et naised ei jõua IT-sektorisse, nimetatakse küll ühiskondlikuks, koolisüsteemi, vanemate või tüdrukute-naiste endi probleemiks. Ehkki raamat keskendub konkreetselt soopõhistele stereotüüpidele, on IT-s rängalt alaesindatud kõik vähemusgrupid (rassiti jne). Samal ajal on tehnoloogia pea peale keeramas kõikvõimalikke majandusharusid põllumajandusest ja tootmisest kinnisvara ning rahanduseni. Meie lähituleviku reaalsuses on isesõitvad autod, liitreaalsus ja tehisintellektid, aga hetkel ähvardavad olla nende kõigi algoritmidesse sisse kirjutatud soolised eelarvamused. Või noh kõik eelarvamused, kui programmeerijad on valdavalt noored vallalised vähese empaatiaga suhtlemisvõimetud valged düüdid.

Silicon Valley kujundab väga otseselt inimkonna tulevikku ning mitmed tõsised nohiku-hegemoonia viljad on juba käes. Näiteks on juba praegu terved valdkonnad sihikule võtnud laste psühholoogiliste nõrkuste ärakasutamise ja eesmärk on luua keskkondi, mida nad iga kell päris elule eelistaks. Keskmine lapsevanem isegi ei kujuta ette, milline teaduslik kahurvägi tema lapse sihikule on võtnud ning isegi seda teades on lapsi meid kõikjal ümbritseva digimaailma eest raske kaitsta. Sisuliselt võib see tähendada terveid (või peaks just ütlema mitte-terveid) tulevasi põlvkondi, kes ei suuda ega tahagi pärismaailmas funktsioneerida.

Õnneks puhuvad vargsi vastutuuled just tänu sellele, et Silicon Valley nohikud jäävad samuti vanemaks, saavad ise lapsi ning tunnetavad lõpuks seda vastutust, mis nende toodete kasumlikkusega kaasneb. Aga sellest, et praegused võidumehed üritavad ka teisi mõista, kindlasti ei piisa.

Google’i VP ütleb järgmist: “Kui robotid hakkavad maailma juhtima või selles vähemalt väga suurt rolli mängima, ei tohiks mehed neid üksi programmeerida.”

Facebooki COO Sheryl Sandberg: “Kui sa kirjutad koodi, võid sa mõjutada paljusid inimesi. /…/ Kõik otsivad järgmist Bill Gates’i, Steve Jobsi või Mark Zuckerbergi. Otsitakse selget mustrit ja nad keegi ei näe välja nagu sina või mina.”

Lõpetuseks meenutan ühte uuringut, mille järgi on inimestel kalduvus victim-blamingule, sest nad üritavad maailma endale ausaks ja arusaadavaks mõelda ning tahavad uskuda, et ise kõike õigesti tehes ei juhtu sinuga halbu või ebaõiglaseid asju. Samuti ei taha pahatihti keegi tunnistada, kui tal elus edasijõudmiseks mingi varjatud eelis on olnud ning armastatakse kõik võidud kirjutada iseenda teenete ja õigete valikute arvele.

Kokkuvõttes jõuan tagasi selleni, et pole oluline, kas, kes ja kui palju üksikisiku tasandil mingis ebavõrdsuses süüdi on. Otsese pahalase puudumine ei tähenda automaatselt, et kõigi süütute tegude summa õiglane on. Kahjuks tähendab see ka seda, et nende mehhanismide väljajuurimine on keeruline ja aeganõudev protsess. Igatahes väärib tõsiselt järelemõtlemist, millist tulevikku me endale soovime ja kes selle koodi kokku hakkavad kirjutama. 

LUGEMISVARA: The Power of Habit

Sain alles üsna hiljuti omale auto ning juhiloa (see kõlab muidugi, nagu ma oleks need samas kohast ostnud) ja hakkasin regulaarselt mööda Eestit ringi kärutama. Kui esimestel pikematel sõitudel olin täiega “kohal”, mõtlesin kõike läbi ja juhtimine oli minu jaoks paras vaimne pingutus, võin nüüd paar aastat hiljem avastada, et olen paaritunnise otsa vanemate juurde sõitnud peaaegu automaatselt. Samas polekski mõeldav, et me lõputult kõiki üsna igapäevaseid tegevusi täieliku vaimse pingutusega teeks – selle jaoks tekivadki harjumused, et korduvad tegevused enam pingutus ei oleks.

12609433

Harjumuste tekkimisest, muutmisest ja loomisest räägib ka Charles Duhiggi raamat “The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business“. Ütlen kohe ära, et midagi rabavalt uut ma sealt jälle teada ei saanud, sest harjumuste loomisest ning väikestest sammudest räägitakse ühel või teisel moel näiteks finantshügieeni kasvatamise kontekstis päris palju. Harjumuste jõudu rakendada ning oma harjumusi muuta aitab ennekõike arusaamine, kuidas harjumus töötab ning mida konkreetne halb või hea harjumus endast tegelikult kujutab.

Harjumused on praktilised

Harjumused on aju viis energiat säästa ning tegelikult üritab aju igast korduvast tegevusest harjumust teha, sest see vabastab ressurssi ebarutiinsete tegevuste jaoks. Efektiivsem aju juba evolutsiooniliset oluline, sest nõuab vähem ruumi, vähem energiat ja teeb kasvõi pea väiksemaks, et lihtsam oleks püsti kõndida või lastel sündida.

Harjumused on võimsad, aga tundlikud. Need võivad võrsuda väljaspool meie teadvust või saab neid teadlikult kujundada. Need tekivad sageli ilma meie loata, aga neid saab voolida võtmeelementide häälestades. Need kujundavad meie elu palju rohkem, kui me ise arugi saame – need on nii tugevad, et panevad meie ajusid nende külge klammerduma iga hinnaga, isegi kainet mõistust eirates.

Harjumuste ring ning muutmine

Harjumus on valik, mida me oleme ühel hetkel teadlikult korduvalt teinud, kuni see mõtlematult korduma hakkas. Need koosnevad kolmeastmelisest ringist (the habit loop) – märguanne, harjumuspärane reaktsioon ning preemia. Harjumuste muutmisel on oluline välja vahetada reaktsioon, aga jätta märguanne ning preemia samaks.

Näiteks kui sul tekib just kella kolme paiku pealelõunal kohviisu, võib see tähendada nii seda, et sul on vaja energiaboosti, tegelikult tahad ennast veidi liigutada või hoopis kohvimasina ümber sotsialiseeruda. Neid erinevaid faktoreid ükshaaval testides – nt kell kolm kohvitassi kiire jalutuskäiguga asendades – saab jälile, millist preemiat sa tegelikult ihaled ning vastavalt märguandele järgnevat käitumist soovitud suunas muuta.

Seotud kujutis

Kui oled oma harjumuse ringi ära diagnoosinud, on võimalik seda muutma hakata. Saad selle asemele planeerida parema harjumusringi, valida märguandele soovitud käitumise, mis toob harjumuspärase preemia. Mõnes mõttes on harjumus valem, mida aju automaatselt järgib – märguanne, käitumine, preemia. Selle valemi ümberprogrammeerimiseks peame neid ammuseid valikuid üle valima. Selleks on parim viis märguannete jaoks teistsugune käitumine ette planeerida.

Tahtejõu kasvatamine

Tahtejõud pole lihtsalt omadus, vaid see on n-ö muskel, mida tuleb treenida ja mida on võimalik üle väsitada. Kui tahtejõu muskel on mingist tegevusest juba väsinud, murdub see täiendava koormuse all hoopis kiiremini. Näiteks kui kogu su vaimujõud on suunatud uuest dieedist kinnipidamisele, ei jätku sul tegelikult muude eluvaldkondadega (töö, kool, suhted) tegelemiseks enam nii palju vaimujõudu ja sa annad varem alla.

Kusjuures siin ma hakkasin mõtlema sellele, kuidas erinevate uuringute järgi veedab keskmine naine oma elust 17 aastat dieedil ning proovib elu jooksul järgi 130 erinevat neist. Milline meeletu vaimujõud selle peale tegelikult kulub ja mille nimel? Kui me teadvustame tahtejõudu piiratud ressursina, tuleb õppida sellega ka väga säästlikult ringi käima ja suunama seda sinna, mis on tõeliselt oluline. 

Parim moodus tahtejõu kasvatamiseks, on tegevus harjumuspäraseks muuta. Vahepeal tundub, et suure enesekontrolliga inimesed ei peagi vaeva nägema, aga nad on mingid valikud või käitumise enda jaoks lihtsalt ära automatiseerinud. Nende tahtejõud töötab ilma sellele mõtlemata. Lisaboonusena kandub ühes eluvaldkonnas treenitud tahtejõud üle ka teistesse valdkondadesse (n-ö nakkab) – näiteks hakkab regulaarne treenimine iseenesest mõjutama toitumisharjumusi, pahede tarbimist või rahakäitumist – või vastupidi.

Saa oma harjumustest teadlikuks

Raamatu läbivaks mõtteks ongi harjumuste teadvustamine. Seda illustreerib mõistujutt kahest noorest kalast, kellele ujub vastu vanem kala ning lausub: “Hommikust, poisid! Kuidas vesi on?” Noored kalad ujuvad natuke edasi, kuni üks küsib teiselt: “Mis kuradi asi see vesi on?”

Lookese kontekstis on veeks justnimelt meie harjumused – sageli ebateadlikud valikud ja nähtamatud otsused, mis meid päevast päeva ümbritsevad, aga neid teadlikult otsides nähtavaks muutuvad. Vesi on harjumuse kirjeldamiseks parim metafoor:

“vesi uuristab endale kanali, mis muutub üha laiemaks ja sügavamaks; isegi kui vee vool katkeb, naaseb see uuesti voolama hakates ise uuristatud kanalisse.

Nüüd sa tead, kuidas seda kanalit suunata. Nüüd sa oskad ujuda.”

Igaüks on oma harjumuste sepp

Harjumused ei ole meie saatus – me saame neid valida, kui me teame, kuidas see käib. Iga harjumust saab muuta, kui me läbi analüüsime, kuidas need toimivad. Meie igapäevaelu mõjutavad sajad harjumused – need juhivad, mida me hommikul selga paneme, kuidas oma perega räägime või kas me läheme pärast tööd õllekasse või trenni. Igaühel neist on erinev päästik ja preemia. Mõned neist on lihtsad ja teised keerulised puntrad emotsionaalsetest päästikutest ning ajukeemia tasandi mõnutundest. Siiski iga harjumus – ükskõik kui keeruline – on tegelikult vormitav.

Harjumuse muutmiseks pead otsustama seda muuta. Muidugi pole teadlik märguannete ja preemiate analüüsimine ning alternatiivsete käitumiste leidmine lihtne, aga oluline on teada, et sul on kontroll ning seda ka kasutada. Kui olla juba oma halbadest ning potentsiaalselt teisigi kahjustavatest harjumustest teadlik, on su enda vastutus neid muuta.

Harjumused aitavad meil teha asju, mis esiteks on rasked, aga hiljem muutuvad üha kergemaks, kuni piisava harjutamisega toimuvad poolmehhaaniliselt, vaevu teadvustades. Inimesed arenevad sel hetkel, kui me valime, kes me tahame olla. Kui sa usud, et võid muutuda – kui sa teed sellest harjumuse – saab muutusest reaalsus. See on harjumuste tegelik vägi: arusaam, et meie harjumused on need, mis me ise valime.

Pildiotsingu the power of habit tulemus

Võta sammhaaval

Enamasti piisab mõnedest tugevatest võtmeharjumustest, et ülejäänud elu õigete eesmärkide suunas liikuma hakkaks. Head harjumused toovad kaasa n-ö “väiksed võidud”, mis peagi paisuvad suurteks muutusteks. Just väikestel võitudel on tohutu võim ning nende mõju on konkreetse saavutusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Raharahva keeli rääkides on põhimõtteliselt tegemist väikeste võitude liitintressiga, mis mingilt maalt lumepalli erilise hooga veeretama hakkab. Kui üks väike võit on juba saavutatud, paneb see veerema palli, mis omakorda soodustab järgmise väikese võidu saabumist.

Ehkki õige suund algab ühest väiksest võidust, ei toimi väikeste võitude mõju esmapilgul muidugi sirgjoonelise lineaarse suhtena, kus iga samm kohe loogiliselt eesmärgile lähemale jõuab. Hoopis levinum on olukord, kus väiksed võidud on laiali puistatud – justkui minieksperimendid, mis panevad senised piirid proovile ja toovad päevavalgele nii ressursid kui takistused, mida inimene enne teadvustadagi ei osanud. Suurte muutuste loomiseks tasub keskenduda väikestele eduelamustele ja kujundada neist vaimsed päästikud, mis tekitavad tunde, et suuremad saavutused on kättesaadavad. 


TL;DR

Põhimõtteliselt kogu meie elu on automatiseeritud valikud, ehk harjumused ja neid kõiki annab muuta. Meie enda asi on endale seda teadvustada ning selle eest vastutus võtta.

Kui teadlikult teie oma harjumuste kujundamisega tegelete? Millised on su parimad head rahaharjumused? Millised vajavad veel tööd? 

Elu pole excel, ehk miks su finantsvabaduse number on lihtsalt number

Finantsvabaduse poole pürgijatelt on esimese asjana kombeks küsida, et “mis on sinu number? Silmas peetakse seda maagilist portfelli suurust, kui toodetav passiivne tulu ületab sinu kulusid. Sattusin hiljuti ühte investeerimise töötuppa, mis seisnes peamiselt oma säästude excelisse toksimises ja valemi alusel finantsvabaduseni jõudmise aja arvutamises.

Mis on kõik tore. Ja üsna ebarealistlik. Sest sinu praegused kulud käivad sinu praeguse elustandardi kohta, aga ilmselt ei tähenda unistus finantsvabadusest seda, et sama sissetuleku juures keerutatakse lihtsalt enamiku nädalast kodus pöidlaid ja käiakse näiteks väljas või reisimas sama palju, kui ennegi. Pigem kerkib silme ette taevasinise ookeani taustal kokteilide rüüpamine, samas kui senine kodu ka kuskil ootamas on.

Finantsvabadus (1).png
Valik piltidest, millega illustreeritakse finantsvabadust

Valik minu vabadusnumbreid vastavalt olukorrale, kui võtta aluseks jätkusuutlik tootlus/tarbimine 3% portfellist aastas:

  • 200 000 eurot, kui ma koliks metsa vanemate juurde ja tšilliks seal minimaalse eelarvega 500 eurot kuus;
  • 400 000 eurot, kui arvestan ainult enda mugavaid püsikulusid ca 1000 eurot kuus;
  • 800 000 eurot, kui see peaks katma kahe inimese mugavad püsikulud 2000 eurot kuus;
  • 2 000 000 eurot, kui tahta aktiivselt 2+ inimesega ümber maailma reisida ning mitte päris jalgratta või kondimootori jõul.

Samuti on päris elu kõvasti mitmekesisem, kui excel. Meie ootused elustandardile muutuvad elu jooksul paratamatult. Tuues näiteks reisimise, oli 20-aastaselt minu jaoks täiesti normaalne minna kell 4 öösel lennujaama, mängida 24-tunnisel ümberistumisel lennujaamas kaarte ning seejärel seljakotiga palmi alla magama keerata. Või hääletada läbi Euroopa ja telkida kuskil põlluservas Statoili/ surnuaia/ mahajäetud kasiino taga. 30-aastaselt tee äärde hääletama minna tundub juba veider, aega surnuks lüüa samuti pole ning tagatipuks ei võetaks sind tõenäoliselt pealegi (sest… veider).

Nüüd valin ikka soovitavalt lõunase lennu, mis eelistatult lõunal kohale ka jõuab, magamiskoht peab olema südalinnas, avar ja tagatipuks ilus ka ning üldse olen muutunud kõvasti mugavamaks. Kui siia valemisse veel lapsed lisada, ei ole tegemist isegi mugavuse, vaid hädavajadusega, et lend läheks võimalikult otse ja ühilduks uneaegade ning jumal teab millega; samuti lisandub arvestatav kulu pinna suuruse, lennupiletite/pagasikuludega jne.

Ja noh lastega kaasnevatest hädavajalikest kuludest ärme hakka üldse rääkimagi, eksju (päriselt ärme hakka, sest ma ei tea sellest teemast veel midagi 😀 ).

Lisaks sellele, et elu ja number muutub, tundub väga konkreetse numbri tagaajamine mulle samasuguse elu edasilükkamislõksuna nagu pensioniea ootamine. Save your money, not your dreams (säästa oma raha, aga mitte unistusi). Viimasel ajal on mitmed rahablogijad kurtnud, et portfelli suurendamine on muutunud eesmärgiks omaette ning selle kõrvalt jääb päevadesse üha vähem elu.

Finantsvabaduse saavutamine on ju ennekõike vahend mingite sisulisemate eesmärkide elluviimiseks. Jah, raha on oluline ning ilmselt ei oska me enne täielikku rahalist vabadust ka fantaasiat oma elu rakendamisvõimaluste osas päris vabaks lasta. Samas liigselt vahendile, ehk finantsvabadusele iseenesest keskendumine võib kaasa tuua olukorra, kus eesmärgini jõudes kaob suurem siht sootuks.

Mida sa teisiti teeksid, korda saadaksid, kus või kuidas elaksid, kui oleksid rahaliselt täiesti vaba? Ja mis takistab sind sammhaaval sellele juba täna lähemale liikumast? 

Ma arvan, et enamik inimesi suudaks päris tühja lebotada heal juhul mõned kuud kuni aasta. Need inimesed, kes on piisavalt ettevõtlikud, et ennast finantsvabaduseni töötada, ilmselt veelgi vähem. Kõige rohkem kahetsetakse surivoodil ikka seda, et rohkem ei saavutatud, kirge ei järgitud, liiga palju töötati või pere ning sõpradega aega ei veedetud. Ilmselt need on ka tegevused, millele loodetakse finantsvabana rohkem pühenduda.

Riskides kõlada nagu motivational-quote-monster, sest ma olen neist eneseotsingu teemadest viimasel ajal omajagu rääkinud, on võimalik saavutuste ja kire tagaajamisega tegeleda ka mitte veel nii vabana. Iseasi kui selle mitteüritamise taga luurab vana hea fixed mindset, sest mitte üritades on ju alati võimalik rääkida, mis kõik oleks võinud olla. Kui proovida või pingutada, kaob isegi see illusioon.

Finantsvabadusvõitlus võiks olla loomulik elu osa nagu hammastepesu, aga jätma muule elule ka ruumi. Ütlesin just Rahakrati kommentaarides, et praegune kokkuhoiu tase on nii automaatne ning vaevatu, et ma isegi ei kujutaks ette, millele ma selle raha siis laristaks, kui ma seda ära ei investeeriks. Ilmselt kui ma oma kulutustes kõvasti radikaalsem oleks, suudaksin säästuprotsendi veel kõrgemaks lükata, aga hetkel saan endale lubada kõiki peamiseid elumõnusid ning sellest hoolimata üsna mugavalt poole kannikaga 50% klubi vankrisabal istuda (olenevalt kuust kukun vahel maha ka, aga elu on näidanud, et varsti tuleb järgmine #sisestašovinistliktramminaliSIIA 🙂 ).

Samas arutleme elukaaslasega üsna sageli, millist elu me tegelikult elada tahaks ning kuidas sinna üleüldiste eluvalikutega jõuda kiiremini, kui ennast rahaliselt vabaks ostes. Näiteks on paljude inimeste unistus kasvõi osaline asukohavabadus ning kui senine töö/eluviis on selles osas täielik tupik, on lisaks finantsvabadusvõitlusele alati võimalus ka oma karjääri teadlikult selles suunas juhtida. Niimoodi võib osaline vabadus kätte tulla hoopis kiiremini, kui tuimalt selle imelise lunastusnumbri suunas rühkides.

Kokkuvõttes on finantsvabaduse number hea tööriist, et panna paika mõõdetav eesmärk, mille suunas töötada, seda väiksemateks juppideks hakkida ning pidevalt progressi mõõta. Siiski on tegemist tööriistaga, mille eesmärk on mujal. Mulle jääb tööle kõndides iga päev ette sõnum seinal: “Rohkem kaneeli teie kaneelisaiadesse!” Nagu kaneeli ära jättes on sai lihtsalt sai, on elu ära võttes päev lihtsalt üks ajaühik. Seda parafraseerides soovin rohkem elu teie päevadesse! 

finantsvabaduse levelid (4).png

Puterdades tähtede poole, ehk kelleks sa suurena saada tahad

Käisin hiljuti Maailmamuutjate koolis mõtlemistehnikate töötoas – seal räägiti muuhulgas mõtlemise eri tasanditest, millest üks on intuitsioon. Inimkeeli öeldes on intuitsioon mustrituvastus ning toimub alateadlikus ajupiirkonnas, mis ei oska ennast ülejäänud ajule keeleliselt sõnastada. See tähendab, et kui meil tekib mingis küsimuses sisetunne, pole see tingimata midagi üleloomulikku, vaid üks verbaalselt võimetu ajutükk on varasemate kogemustega mingi tugeva seose leidnud.

Kusjuures kui intuitsiooni eesti keeles guugeldada, viskab see ette lugematu hunniku Alkeemia ning Telegrammi stiilis lehekülgi. Hoopis asjalikumat kraami leiab sellel teemal inglise keeles. Nt siit

Muidugi pole intuitsioon alati kõrgem tõde, ent seal võib peidus olla ka igati häid ideid. Panin kõrva taha päris hea soovituse puhuks, kui sul on mingi idee aimdus, mida on raske sõnadesse panna. Sellisel juhul võiks selle kuidagigi välja puterdada ning hakata arutledes külmema-soojema suunas minema. Lõpuks tunneb meie kõnevõimetu aju või sisetunne ära, kui jutuga õigesse kohta oleme jõudnud. 

Intuitsioon võib meid juhtida kõikvõimalikel teemadel, aga mind viis see mõttele, kui palju me sellist puterdamisi minemahakkamist üldse ette julgeme võtta. Kuulasin jaanieelsel lõpuaktuste maratonil kõnesid, mis kõik ühel või teisel moel “oma tee” leidmise juurde välja jõudsid. Ilmselt pole ma ainus, kes võib vist surmatunnini jääda ootama seda valgustust, kelleks ma suureks saades ikka täpselt saada tahan. See ei tähenda tingimata ainult erialaseid valikuid, vaid eluvalikuid üleüldiselt.

Paljud pole millegagi oma elus rahul, aga ei taha/julge ka midagi ette võtta, enne kui neil ideaalne täpne plaan paigas on, kuidas see ära lahendada. Mis siis tõenäoliselt ei saabu kunagi; või saabub muudatus lõpuks siis, kui vaikselt vindunud probleemid nii üle keevad, et elu enam valikut ei jäta.

Siin tuleb mängu investeerimisestki tuttav inimese loomuomane suundumus pigem vältida kaotusi kui püüda võite (loss aversion). Ringiga jõuab see ka mõtteviiside (mindset) teema juurde, ehk kui uskuda, et proovimine ning pingutamine on halb ja igas asjas tuleb välja minna vaid ideaalse soorituse peale, ei saagi elus kuigi palju tehtud.

Sealjuures me ei teadvusta endale, et ka mitte tegutsemine on risk. Teoreetilisel tasemel ammendavat kuulikindlat eluplaani on niikuinii väga keeruline paika panna – ega ilmaasjata öelda, et inimene plaanib, jumal naerab. Rääkimata sellest, et me ei pruugi täpselt sellestki aru saada, mis see siis on, mida me tegelikult tahaks saavutada/omada/olla.

Pildiotsingu success hindsight tulemus

Mis see lahendus siis on, kui eesmärgidki pole veel päris selged, rääkimata nendeni viivast teekonnast; ja olemas on vaid ebamäärane kuklapoole aimdus, kuhu suunda enam-vähem sihtida võiks? 

Lahendus ongi kasvõi puterdades minema hakata ning vaikselt sooja-külma järgi orienteeruda. Inimkeeli tähendab see julgust proovida erinevaid asju, kasvõi ainult selle pärast, et see on huvitav või tore. Samuti kuluvad ära kogemused, mida elus enam teha ei taha. Ehkki hetkes võib see tunduda sihitu ekslemine, tundub teekond tagasivaates enamasti palju sirgem.

Ei tasu karta valida, oma valikuid kahtluse alla seada, ümber valida ning jooksvalt suunda jälle “soojema” suunas keerata. 18-aastaselt tehtud sisseastumisvalikud ei pea defineerima kogu ülejäänud elu. On täiesti okei muuta oma harrastusi, suhtlusringkondi või muid elu osi, kui need ennast ammendavad. Samuti ei pea ka kõik ettevõtmised tulevikku vaadates kohe pikaajalist mõtet omama.

Näiteks on mult küsitud, kas kahetsen siis esimest erialavalikut, et juba teise eriala juurde õppisin. Kindlasti ei kahetse, aga võitsin teisest magistrist rohkemgi, kui oleksin esialgu osanud loota. Või küsitakse selle blogi kohta, kas ajan selle pidamisest juba labidaga pappi kokku või miks ma seda üldse teen. Teen, sest mulle meeldib, aga samas on see mulle juba praegu andnud võimalusi, mida oleks ilma selleta olnud raske planeerida. (Labidaga papilükkamine jääb veel sinna hoomamatusse tulevikku.)

Kokkuvõttes tasub elus asju teha ning proovida kasvõi selle pärast, et see tundub tore või “soe”. Ära oota ideaalset hetke või ideaalset plaani, vaid hakka lihtsalt minema – olgu või puterdades. 

tsitaat (1)

 

 

 

7 väärtust, mis ma kodust kaasa sain

Sõitsin eile läbi Eesti ning imetlesin autoaknast kogu seda postkaartlikku kevadrõõmu, mis igalt poolt vastu vaatab. Linnas olles ei tunne aastaaegade kohalolu ega vahetumist kuigi hästi ning tegelikult jääb ka teeservas mööduva looduse vaatamine lihtsalt vaatamiseks, mitte kogemiseks.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, kui suur õnn oli üles kasvada sellises metsanurgas, nagu mu lapsepõlvemaad on. Iga päev, iga ilma, aasta- ja kellaajaga olla looduses, käia peamiselt jala või rattaga ning pidevalt endasse imeda seda, millised on augustiööd või novembriõhtud. Või sajad päikesetõusud hommikul bussi peale kõndides. Või talvised pealelõunad koolist koju matkates.

Muidugi pole ma sugugi pime ka maaelu vähem võluvate külgede osas, sest selle kõige kogemine käis tõesti nii heas kui halvas, mitte ainult väljasõidu korras parimat ilma valides. Praegu elan ma linnas ning käin siit maale vaid pühapäevasuvitajana. Samas olen mõelnud, et oleks väga kurb, kui mu oma lapsed kunagi sellisest kogemusest ilma jääksid (alati on võimalus nad pikalt maale “küüditada” – samuti nii heas kui halvas).

Hakkasin autoroolis mõtlema, mis on veel need väärtused, tarkused ja kogemused, mis ma kodust kaasa olen saanud ja tulevikus ka edasi anda tahaks. Esimesed pähe tulnud on teie ees.

väärtused.png

1. Kvaliteet tarbimises

Ütlus “ma ei ole piisavalt rikas, et osta odavaid asju”, oli mulle tuttav juba varasest lapsepõlvest. Ilmselt on tavaline, et vahepeal tuleb läbi põdeda periood, kus tahaks ennekõike uusi ja huvitavaid hilpe ning vidinaid. Nüüdseks olen ammu tagasi mõtteviisi juures, et ostaks ühe hea asja ja loodetavasti ei pea pärast aastaid enam (sama asja järgi) poodi minema.

2. Tervis on kõige kallim vara

Natuke haakub see ka eelmise punktiga, sest hea toit, kvaliteetsed jalanõud, toetav seljakott jmt on otseselt seotud tervise hoidmisega. Samuti olen saanud kaasa mõtlemise, et tervist hoida ning taastada on ennekõike inimese enda kätes. Ka kõige kasinamatel aegadel ei tekkinud mõtetki kokku hoida näiteks kallitelt breketitelt, ortopeedilt või muult teenuselt. Hambaarsti juures käimisesse suhtun siiani peaaegu religioosselt ning arvet tasudes pigem rõõmustan, et see on asi, mida saan endale probleemideta lubada.

3. Investeerimine elamustesse

Kuulake nüüd, poisid ja tüdrukud. Nimelt kasvasin ma ürgsel ajal, kui õhtuti voodis ei scrollitud internetti läbi, vaid loeti raamatuid. Meil on kodus alati olnud palju raamatuid, iga nädal käidud raamatukogus ning veetsin terved suvevaheajad pakkide viisi kõikvõimalikke üllitisi läbi lugedes (sinna sekka ka mõned võikamad Nõukogude “kangelaslood”, mis mind pärast öö otsa õudusest üleval hoidsid). Erinevad ajalehed-ajakirjad käisid ja käivad vanematekodus postkasti siiani.

Lapsepõlves käisime sageli emaga teatris balletti vaatamas, toas mängis enamasti Klassikaraadio ning oodatuim ühisüritus olid Viljandi Folk. Praegugi kuulan autos SkyPlussi segamini Klassikaraadioga ning pean regulaarset (kultuuri)elamustarbimist elementaarseks hingehügieeni osaks. Sealjuures polnud see mingi snooblik hipster-haritlus, vaid pretensioonitu ja siiras mõnu kvaliteetsest meelelahutusest.

4. Tugevad paarisuhted

Mulle on vist küll lapsepõlvest saadik räägitud, et elu olulisim valik on see, kellega sa pere lood. Peaaegu kõik minu esivanemad on pereloomisel olnud pikatoimelised valijad ning mingit keskkoolist abiellu tormamist pole vist õieti kunagi ette tulnud. Samuti sain kaasa eeskuju, et abikaasa võiks olla sinu kõige suurem sõber ning liitlane.

5. Iseseisev mõtlemine

Olen siin vist poole sõnaga maininud, et olin lapsena koduõppel ja käisin koolis paar päeva nädalas peamiselt suhtlemas. Ka keskkoolis käisin kohal vastavalt vajadusele kontrolltöid tegemas ning sain oma töid-tegemisi üsna vabalt ise korraldada. Mu toonase klassijuhataja ajas see aeg-ajalt täiesti ahastuse äärele ning tema pidev mure oli see, et ma ei saa hiljem “päris elus” hakkama.

Ma pole kindel, millal see päris elu pihta hakkab, aga seni on oskus ning harjumus oma tegemisi ise planeerida ning hallata vaid pigem kasuks tulnud. Samuti on mul õnnestunud juba päris pikalt niimoodi elada, et enamik kohustusi minu elus lähtuvad konkreetsest praktilisest eesmärgist, mitte vormitäitest. Kõlab ju elementaarselt, kas pole? Tegelikult kui enda ümber ringi vaadata, teeme häirivalt sageli asju selle pärast, et nii on alati tehtud või keegi on nii ette näinud või teised samamoodi teevad.

Iseseisva mõtlemise alla läheb ka oskus iseennast tundma õppida ning sellest lähtudes elu-, tarbimis- ja kõiki muid valikuid teha.

6. Haritus

Eestlasi on sageli nimetatud hariduseusku rahvaks ning meenub mu ema ütlus, kuidas tark ja haritud inimene ei saa ennast kunagi vaesena tunda. Ka minu suguvõsa on täis harituseusku kangeid inimesi – näiteks vanavanaema Paula oli üks esimesi naisi, kes Eestis ülikoolis käis ning ilmselt aitas hambaarstitarkus tal hiljem ka lastega Siberis ellu jääda, sest abi on inimestel vaja igal pool. Haritust ei tasu segi ajada hinnete või paberite taga ajamisega. Samuti pole haridus mingi selge lõpuga etapp, mille lõpus inimene “valmis” saab, vaid elupikkune protsess ning pidev enesetäiendamine. Tänapäeval on pidev kohanemise- ja eneseharimise harjumus üha olulisem.

7. Rahaasjadest rääkimine

Paarisuhetes rahaasjadest rääkimisest on siin muidugi täitsa eraldi postitus (või mitu), aga see eeskuju on mul küll lapsest saadik ees, et rahaasjadest räägitakse pidevalt, rahulikult ning otse – sealjuures mõistuse piires muidugi lastega ka.

Milliseid häid tarkusi ning harjumusi te kodust kaasa saite? Kas midagi jäi ka puudu ning mille te ise kunagi tulevastele põlvedele tahaks kaasa anda? 

 

 

Tarkade inimeste kuulamisest pole veel keegi lollimaks jäänud, ehk käisin investeerimisseminaril

Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad suurtest asjadest lihtsalt rääkida ning soovitavalt paraja annuse (sapise) huumoriga. Üks sellistest inimestest on Peeter Koppel, keda ma juba mõnda aega Facebookis stalkin (soovitan teistel ka stalkida) – sealt tuleb stabiilne voog meelelahutuslikku sappi kõikvõimalikel teemadel. Kui ma siin hiljuti Saario kohta ütlesin, et ta pole ilmselgelt suurem asi šõumees, siis etteruttavalt võin öelda, et Koppel seda just on. Ta võiks vabalt ka investeerimisraamatu välja anda või hoopis rahatarkuse standuppi teha.

Nimelt kasutasin juhust ning käisin teda SEB korraldatud investeerimisseminaride sarja viimasel üritusel kuulamas. Lisaks temale arutlesid seal Kristofer Vähi ning Mihkel Nestor teemal “Mis turgudel toimub?” Enamik pankade korraldatavaid investeerimiskoole tunduvad olevat hea sissejuhatus alustavale investorile, ent suuremat süvitsiminekut sealt oodata ei tasu. Sellel seminar oli aga vaidlematu meelelahutuslik väärtus ning sain muhedat kinnitust oma senistele arvamustele.

• Tarkade inimeste kuulamisest polecouncil tips • (1).png

Noppeid seminarilt:

Diskleimer: osalejad ei väljendanud tingimata enda või panga seisukohti. 

  • Mõtted Kaupleja Aleksist: See on päris ohtlik asi, mida inimestele promoda. 90-90-90 reegel – 90% kauplejatest kaotab 90 päevaga 90% oma rahast. Investeerimisega on palju lihtsam väikest tulu teenida, kui kauplemisega. Lihtsalt kõik me teame neid säravaid võitjaid, mitte kogu seda massi, kes ei võida. See on väga õhuke kiht koort piima peal.
  • Risk: Pangakontol hoidmise tootlus on umbes null – see on riskivaba tootlus. Börsi ajalooline keskmine on ca 6-8% aastas – see on börsi riski tootlus. Kui nüüd keegi pakub nt 15% tootlust, tasub see panna konteksti, mida see riski osas tähendab.
  • Eestlaste eksootikaarmastus (koinid, ühisrahastus): inimesed tahavad proovida kõikvõimalike kiiret tootlust lubavate asjadega, sest nad on suhteliselt vaesed. Väikse säästu pealt tundub see väike tootlus masendavalt väike. Eestlased on igasuguse eksootika suhtes positiivselt meelestatud, sest nad tahaks kiiresti ja palju. Kiiresti rikkaks saab ainult ettevõtluses.
  • Geograafia: USA on suhteliselt kallis, aga nad saavad seda endale ka lubada, sest nad on maailma efektiivseim rikkuse tootmise masin. Euroopa rikkuse tootmise masin on katki. Kasvu eeldus on majanduskasv ja demograafia. Selles mõttes ei ole Euroopa nii lühikeses kui pikas perspektiivis eriti hea kasvatuskoht. Tasub sihtida arenevatesse piirkondadesse – nt hajutatud ETFi või aktiivselt juhitud fondide kaudu.
  • Eesti miniturg: meil on Mandri-Euroopa õigusruum, kus raha küsitakse pangast (vs Anglo-Ameerika õigusruum, kus raha kaasatakse turult). Selline majandus ei saa niikuinii kunagi päris käima minna. Majanduse mõttes me oleme arenenud riik, aga kapitali mõttes ei ole. Balti turule sisenemine toimub suhteliselt kitsast ebamugavast uksest. Kui kähku on vaja välja saada, siis väljumine toimub aknast, teiselt korruselt. 15a tagasi börsil tegutsenud ettevõtetest on vähesed järel ning veel vähesemad kasumis.
  • Vene turg: langevate nugade püüdmine.
  • Kaks võimalust turgudel raha teenida: tunda mingit valdkonda väga hästi või jälgida mingit süsteemset loogikat. Nt passiivselt investeerimisel lähed mingite valdkondade trendide ning kasvuga kaasa.
  • Investeerimisstrateegiad saab jagada kaheks: trendiga vastu või trendiga kaasa. Nt kui asi on pikaajalises langustrendis, on ajuvaba valida üks punkt ja öelda, et no nüüd hakkab tõusma. Kui miski on pikaajaliselt tõusutrendis, aga vahepeal toimub korrektsioon, võib see küll õige sisenemiskoht olla. Trendi vastu investeerides üritatakse olla teistest targem. Enamik meist seda pole ja keegi ei kuule neist vendadest, kes on ennustanud kümmet kriisi kahest.
  • Enamik inimesi võtab võidud väikselt ja kaotused suurelt. Aktsia müüakse nt 7% tõusu peale maha, aga kukkunud aktsia müüakse alles siis, kui see on 40% põhjas.
  • Kolmandast sambast: Uued passiivsed ETF-põhised fondid on päris asjalikud. Pika aja jooksul on psühholoogiliselt lihtsam sinna lasta raha kanda, ei pea ennast ise distsiplineerima pluss tekib maksueelis. N-ö seemne kogumiseks on see päris hea võimalus.
  • Kinnisvara: Ei ole kindel riskivaba investeering – nii riski kui tootluse mõttes samasse kategooriasse kategooriasse nagu nt aktsiad. Kinnisvara = kinnisidee? 🙂 Oma elupind pole investeering vaid laenuga tarbimine. Likviidsuse mõttes võid sa kukkuvast aktsiast pääseda suhteliselt väikse kahjuga kahe päevaga. Põllu peal lombis asuvast soojendusega tordikarbist lahtisaamiseks läheb palju kauem aega.
  • Koinid: Nagu loteriipileti ostmine – peab olema valmis kaotama. Aktsia taga on ettevõtte vara, kliendid, potentsiaal. Krüptovaluuta taga on järgmine loll, kes peaks selle kallimalt ära ostma, kui eelmine.
  • Investeerimine on teadus ja kunst. Kes leiavad, et on ainult teadus, ei teeni kunagi turu keskmisest suuremat tootlust. Kes leiavad, et on ainult kunst, kipuvad panema oma raha lennukisse (ja lennuk ei tule tagasi).
  • Ühisrahastus: Võlakirjaturul laenatakse raha ca 2,5% juures. Kui keegi maksab 12-13% tootlust, tuleb see panna konteksti. Praegu toimuv näitab jälle väga lühikest mälu – hetkel on suudetud laene teenindada, aga kui majanduskeskkond muutub, on mõistlik tootlus 7% parem kui -100%. Üldiselt elamusinvestor ei ole hea olla.

Meist on märkamatult saanud “rikkad soomlased” ja me ikka pole õnnelikud

Tegin siin hiljuti maratonieelset pikimat jooksu, mis andis mulle kolm ja pool tundi, et valimatult podcaste sisse ahmida. Muuhulgas jäi mulle kõrva huvitav väide palju-ironiseeritud millennialite põlvkonna kohta.

Väidetavalt on nad haritumad ja jõukamad, kui nende vanemad omal ajal ning näiteks eluasemed käivad neil üle jõu ainult seetõttu, et 100-ruutmeetrise maja asemel peetakse tänapäeval (ameerikamail) standardiks juba 300-ruudust maja. Ainus asi, mis millennialite elu tõesti nende vanemate omast raskemaks teeb, on tajutav valikute paljusus. Ilmtingimata pole neil valikuvõimalusi eelnevatest põlvkondadest isegi rohkem, aga nad näevad neid valikuid pidevalt (sotsiaal)meedias enda ümber.

Kas minna ülikooli või Austraaliasse seiklema või Birmasse vabatahtlikuks? Või hakata advokaadiks või lumelauainstruktoriks või juutuuberiks või seljakotirändurist blogijaks? Ja hoidku jumal, et sa midagi valesti valid või proovimata jätad, sest iga valik on selle hetke alternatiividest loobumine. Nii nad siis valivad, swipe’ivad ja scrollivad ning tunnevad pidevat soorituspinget, et endale kokku valida parim võimalik elu (vana hea fear of missing out).

Ma ei ütleks ka, et see ainult millenniumipõlvkonna häda on, sest suures plaanis on see lihtsalt american dream’i varjukülg uues kuues. Ühtepidi ütleb ju see unistus, et kõik on võimalik ning igaühest võib saada kes iganes. Teisalt kannab see sõnumit, et kui sa unistust kinni ei püüa, oled oma saatuses ise süüdi. Ennemuistsel aal oli inimeste elutee suures osas sünniga paika pandud – sa tegid tööd, käisid pühapäeval kirikus, abiellusid naabruskonna jämedajalgseima naisega ning ei taibanud endalt isegi küsida, kas see elu sind ka õnnelikuks teeb või kas oled realiseerinud oma tõelise potentsiaali.

Tänapäeval pead sa saama nii rikkaks kui õnnelikuks (mille vahel pole tingimata võrdusmärki) kui huvitavaks inimeseks ning suutma seda kõike ka optimaalselt valitud filtriga instagrammi kommunikeerida (sest muidu pole seda õnne olemas, duh). See tähendab, et edukuse mõõdupuudki on kõvasti mitmekesisemaks muutunud ning kui mitte tahta ennast ribadeks rabeleda, tuleb nende vahelt taas – jah, arvasite õigesti – valida.

Lisaks valikutele näeme pidevalt ja ilusamana-kui-elu-ise, kui hästi kõigil teistel läheb. Muuhulgas on meil õnn ja õnnetus elada maailma edukaimate (rikkamate, õnnelikumate) riikide lähinaabruses ning samal ajal nautida maailma suurima tarbimisühiskonna keskset televisiooni- ning kinopilti. Sellises taustsüsteemis pole ime, kui päris palju kostab siirast nurinat, et meil elu ainult halvemaks läheb (ja Ansip on süüdi).

Samas tuleb endale aru anda, et nii valikute paljusus kui see, et maailmas on meist palju jõukamaid riike, ongi täielik esimese maailma hala. Sest valikuvõimalus on tegelikult luksus ja maailma jõukamate riikide hulgas oleme me samuti. Eks see kõlab natuke sellise aga-Aafikas-lapsed-nälgivad tüüpi retoorikana (mida nad ju teevadki) ja ma ei taha väita, et ma ise oma subjektiivses hädaorus marineerimise patust kuidagi puhas oleks. 😀 Kaugel sellest, et ma päevast päeva õndsa tänuliku näoga ringi heljuks (üleni valges, muidugi). Ma ka virisen, kui ei tea, mida oma eluga pihta hakata. Või tahaks elada Skandinaavia elatustaseme ja lennuühendustega riigis (lennujama ning IKEA kõrval kesklinnas männimetsas).

Mulle endale jõudis meie tegelik jõukuse aste siis kohale, kui ma kõikvõimalike arenenud ning vähemarenenud riikide inimestega Indias koolitusel olin. Saime seal India valitsuselt taskurahaks ka kenakese stipendiumi, mis eestlastele oli lihtsalt lõbutsemisraha. Samas oli seal inimesi, kes esimesed paar päeva hotellis pakisuppi sõid, sest enne selle raha kättesaamist ei jõudnud nad omale (isegi) Indias (!) midagi lubada. Oli ka inimesi, kes seda stipendiumi võimalikult palju säästsid, et ülejäänu koju perele viia.

IMAG4561
Saabumispäeval tehtud klõps Delhi tänavatelt – pärast harjus sellega lihtsalt ära

Samuti pole vaesed maad ainult mingid ebamäärased ja kauged Aasia või Aafrika riigid. Nimelt oli meil kombeks väikse eurooplaste pundiga iga nädalavahetus mõni pikem tripp ette võtta. Meie jaoks polnud näiteks mingi probleem lennata 100 euroga üheks ööks teise riigi serva, et jõuaks mõnes põnevas kohas ringi vaadata. Arutasime ühe sellise reisi korraldamise eel majutuskoha valikut ning ütlesin jutu sees, et oleksime ilmselt kohapeal otsides öömaja natuke odavamalt saanud, aga see viie-eurone vahe on täiesti mõttetu võit (netist valimise mugavuse asemel). Sel hetkel sekkus meie juttu üks Ukraina osalejatest ning tegi meile kirglikult selgeks, et see on ju väga-väga suur raha. Selgus, et tema palk riigiasutuse juristina oligi umbes 100 eurot kuus. Ei pea vist mainimagi, et ma ennast sellel hetkel eluvõõra Euroopa kröösusena tundsin.

IMAG4775
Rishikesh, India

Pool-märkamatult oleme ise muutunud nendeks “rikasteks soomlasteks”, kellele maailmas reisimine on suhteliselt soodne. Samas kipume neid oh-kui-odavaid riike võtma iseenesestmõistetavatena, mille nautimine meile eurooplastena justkui sünniõigusena kaasa on antud. Maailma mastaabis on tegemist luksusega, sest vastupidi Euroopasse reisimine on paljude jaoks ilmselt püüdmatu eluunistus. Vahepeal tundub, et talvisel ajal on pooled eestlased Tais või Balil ning Türgis päikesevanni võtmine on sama igapäevane kui suvilas käik.

Mäletan veel ise selgelt neid aegu, kui lapsena perega Kuressaares käisime ning piiskopilinnuse kõrvale olid kerkinud esimesed spaa-hotellid. Toona olid need puhtalt soomlaste-rootslaste kohad ning neil ei tundunud päris eluga õieti mingit seost olevat – lihtsalt mingid majad “neile teistele”. Tänaseks käime seal regulaarselt iga paari kuu tagant. Milline muutus vaid kahekümne aastaga!

IMAG5116
Kui juba India piltide lisamiseks läks

Selles valguses pole meil mõtet enam mingit kollektiivset halanarratiivi hinges soojendada, kuidas meil on asjad halvasti, sest me kõik oleme vaesed. Barefoot Investor tõi ka välja, kuidas austraallased on maailmas ühed rikkaimad inimesed (inimarengu indeksi auväärne teine koht), aga endiselt tunnevad, et nad ei saa endale kõike vajalikku lubada. See näitab, et rahast pole tõesti kunagi küll ning ei tasu ka uskuda, et lahendused on ainult ebapiisava hulga raha taga kinni.

Nii isiklikul kui ühiskondlikul tasemel on paljud probleemid kinni ennekõike peas, kultuuris või valikutes – kõiges ei saa raha(puuduse) taha pugeda. Eelnev jutt pole mõeldud mingi kõikuval moraalsel pjedestaalil peetud jutlusena, vaid pigem meeldetuletusena, et raha on ennekõike vahend. Ükskõik kui palju meil seda on, pole sellest kasu, kui me seda kasutada ei oska.