LUGEMISVARA: The Power of Habit

Sain alles üsna hiljuti omale auto ning juhiloa (see kõlab muidugi, nagu ma oleks need samas kohast ostnud) ja hakkasin regulaarselt mööda Eestit ringi kärutama. Kui esimestel pikematel sõitudel olin täiega “kohal”, mõtlesin kõike läbi ja juhtimine oli minu jaoks paras vaimne pingutus, võin nüüd paar aastat hiljem avastada, et olen paaritunnise otsa vanemate juurde sõitnud peaaegu automaatselt. Samas polekski mõeldav, et me lõputult kõiki üsna igapäevaseid tegevusi täieliku vaimse pingutusega teeks – selle jaoks tekivadki harjumused, et korduvad tegevused enam pingutus ei oleks.

12609433

Harjumuste tekkimisest, muutmisest ja loomisest räägib ka Charles Duhiggi raamat “The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business“. Ütlen kohe ära, et midagi rabavalt uut ma sealt jälle teada ei saanud, sest harjumuste loomisest ning väikestest sammudest räägitakse ühel või teisel moel näiteks finantshügieeni kasvatamise kontekstis päris palju. Harjumuste jõudu rakendada ning oma harjumusi muuta aitab ennekõike arusaamine, kuidas harjumus töötab ning mida konkreetne halb või hea harjumus endast tegelikult kujutab.

Harjumused on praktilised

Harjumused on aju viis energiat säästa ning tegelikult üritab aju igast korduvast tegevusest harjumust teha, sest see vabastab ressurssi ebarutiinsete tegevuste jaoks. Efektiivsem aju juba evolutsiooniliset oluline, sest nõuab vähem ruumi, vähem energiat ja teeb kasvõi pea väiksemaks, et lihtsam oleks püsti kõndida või lastel sündida.

Harjumused on võimsad, aga tundlikud. Need võivad võrsuda väljaspool meie teadvust või saab neid teadlikult kujundada. Need tekivad sageli ilma meie loata, aga neid saab voolida võtmeelementide häälestades. Need kujundavad meie elu palju rohkem, kui me ise arugi saame – need on nii tugevad, et panevad meie ajusid nende külge klammerduma iga hinnaga, isegi kainet mõistust eirates.

Harjumuste ring ning muutmine

Harjumus on valik, mida me oleme ühel hetkel teadlikult korduvalt teinud, kuni see mõtlematult korduma hakkas. Need koosnevad kolmeastmelisest ringist (the habit loop) – märguanne, harjumuspärane reaktsioon ning preemia. Harjumuste muutmisel on oluline välja vahetada reaktsioon, aga jätta märguanne ning preemia samaks.

Näiteks kui sul tekib just kella kolme paiku pealelõunal kohviisu, võib see tähendada nii seda, et sul on vaja energiaboosti, tegelikult tahad ennast veidi liigutada või hoopis kohvimasina ümber sotsialiseeruda. Neid erinevaid faktoreid ükshaaval testides – nt kell kolm kohvitassi kiire jalutuskäiguga asendades – saab jälile, millist preemiat sa tegelikult ihaled ning vastavalt märguandele järgnevat käitumist soovitud suunas muuta.

Seotud kujutis

Kui oled oma harjumuse ringi ära diagnoosinud, on võimalik seda muutma hakata. Saad selle asemele planeerida parema harjumusringi, valida märguandele soovitud käitumise, mis toob harjumuspärase preemia. Mõnes mõttes on harjumus valem, mida aju automaatselt järgib – märguanne, käitumine, preemia. Selle valemi ümberprogrammeerimiseks peame neid ammuseid valikuid üle valima. Selleks on parim viis märguannete jaoks teistsugune käitumine ette planeerida.

Tahtejõu kasvatamine

Tahtejõud pole lihtsalt omadus, vaid see on n-ö muskel, mida tuleb treenida ja mida on võimalik üle väsitada. Kui tahtejõu muskel on mingist tegevusest juba väsinud, murdub see täiendava koormuse all hoopis kiiremini. Näiteks kui kogu su vaimujõud on suunatud uuest dieedist kinnipidamisele, ei jätku sul tegelikult muude eluvaldkondadega (töö, kool, suhted) tegelemiseks enam nii palju vaimujõudu ja sa annad varem alla.

Kusjuures siin ma hakkasin mõtlema sellele, kuidas erinevate uuringute järgi veedab keskmine naine oma elust 17 aastat dieedil ning proovib elu jooksul järgi 130 erinevat neist. Milline meeletu vaimujõud selle peale tegelikult kulub ja mille nimel? Kui me teadvustame tahtejõudu piiratud ressursina, tuleb õppida sellega ka väga säästlikult ringi käima ja suunama seda sinna, mis on tõeliselt oluline. 

Parim moodus tahtejõu kasvatamiseks, on tegevus harjumuspäraseks muuta. Vahepeal tundub, et suure enesekontrolliga inimesed ei peagi vaeva nägema, aga nad on mingid valikud või käitumise enda jaoks lihtsalt ära automatiseerinud. Nende tahtejõud töötab ilma sellele mõtlemata. Lisaboonusena kandub ühes eluvaldkonnas treenitud tahtejõud üle ka teistesse valdkondadesse (n-ö nakkab) – näiteks hakkab regulaarne treenimine iseenesest mõjutama toitumisharjumusi, pahede tarbimist või rahakäitumist – või vastupidi.

Saa oma harjumustest teadlikuks

Raamatu läbivaks mõtteks ongi harjumuste teadvustamine. Seda illustreerib mõistujutt kahest noorest kalast, kellele ujub vastu vanem kala ning lausub: “Hommikust, poisid! Kuidas vesi on?” Noored kalad ujuvad natuke edasi, kuni üks küsib teiselt: “Mis kuradi asi see vesi on?”

Lookese kontekstis on veeks justnimelt meie harjumused – sageli ebateadlikud valikud ja nähtamatud otsused, mis meid päevast päeva ümbritsevad, aga neid teadlikult otsides nähtavaks muutuvad. Vesi on harjumuse kirjeldamiseks parim metafoor:

“vesi uuristab endale kanali, mis muutub üha laiemaks ja sügavamaks; isegi kui vee vool katkeb, naaseb see uuesti voolama hakates ise uuristatud kanalisse.

Nüüd sa tead, kuidas seda kanalit suunata. Nüüd sa oskad ujuda.”

Igaüks on oma harjumuste sepp

Harjumused ei ole meie saatus – me saame neid valida, kui me teame, kuidas see käib. Iga harjumust saab muuta, kui me läbi analüüsime, kuidas need toimivad. Meie igapäevaelu mõjutavad sajad harjumused – need juhivad, mida me hommikul selga paneme, kuidas oma perega räägime või kas me läheme pärast tööd õllekasse või trenni. Igaühel neist on erinev päästik ja preemia. Mõned neist on lihtsad ja teised keerulised puntrad emotsionaalsetest päästikutest ning ajukeemia tasandi mõnutundest. Siiski iga harjumus – ükskõik kui keeruline – on tegelikult vormitav.

Harjumuse muutmiseks pead otsustama seda muuta. Muidugi pole teadlik märguannete ja preemiate analüüsimine ning alternatiivsete käitumiste leidmine lihtne, aga oluline on teada, et sul on kontroll ning seda ka kasutada. Kui olla juba oma halbadest ning potentsiaalselt teisigi kahjustavatest harjumustest teadlik, on su enda vastutus neid muuta.

Harjumused aitavad meil teha asju, mis esiteks on rasked, aga hiljem muutuvad üha kergemaks, kuni piisava harjutamisega toimuvad poolmehhaaniliselt, vaevu teadvustades. Inimesed arenevad sel hetkel, kui me valime, kes me tahame olla. Kui sa usud, et võid muutuda – kui sa teed sellest harjumuse – saab muutusest reaalsus. See on harjumuste tegelik vägi: arusaam, et meie harjumused on need, mis me ise valime.

Pildiotsingu the power of habit tulemus

Võta sammhaaval

Enamasti piisab mõnedest tugevatest võtmeharjumustest, et ülejäänud elu õigete eesmärkide suunas liikuma hakkaks. Head harjumused toovad kaasa n-ö “väiksed võidud”, mis peagi paisuvad suurteks muutusteks. Just väikestel võitudel on tohutu võim ning nende mõju on konkreetse saavutusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Raharahva keeli rääkides on põhimõtteliselt tegemist väikeste võitude liitintressiga, mis mingilt maalt lumepalli erilise hooga veeretama hakkab. Kui üks väike võit on juba saavutatud, paneb see veerema palli, mis omakorda soodustab järgmise väikese võidu saabumist.

Ehkki õige suund algab ühest väiksest võidust, ei toimi väikeste võitude mõju esmapilgul muidugi sirgjoonelise lineaarse suhtena, kus iga samm kohe loogiliselt eesmärgile lähemale jõuab. Hoopis levinum on olukord, kus väiksed võidud on laiali puistatud – justkui minieksperimendid, mis panevad senised piirid proovile ja toovad päevavalgele nii ressursid kui takistused, mida inimene enne teadvustadagi ei osanud. Suurte muutuste loomiseks tasub keskenduda väikestele eduelamustele ja kujundada neist vaimsed päästikud, mis tekitavad tunde, et suuremad saavutused on kättesaadavad. 


TL;DR

Põhimõtteliselt kogu meie elu on automatiseeritud valikud, ehk harjumused ja neid kõiki annab muuta. Meie enda asi on endale seda teadvustada ning selle eest vastutus võtta.

Kui teadlikult teie oma harjumuste kujundamisega tegelete? Millised on su parimad head rahaharjumused? Millised vajavad veel tööd? 

Elu pole excel, ehk miks su finantsvabaduse number on lihtsalt number

Finantsvabaduse poole pürgijatelt on esimese asjana kombeks küsida, et “mis on sinu number? Silmas peetakse seda maagilist portfelli suurust, kui toodetav passiivne tulu ületab sinu kulusid. Sattusin hiljuti ühte investeerimise töötuppa, mis seisnes peamiselt oma säästude excelisse toksimises ja valemi alusel finantsvabaduseni jõudmise aja arvutamises.

Mis on kõik tore. Ja üsna ebarealistlik. Sest sinu praegused kulud käivad sinu praeguse elustandardi kohta, aga ilmselt ei tähenda unistus finantsvabadusest seda, et sama sissetuleku juures keerutatakse lihtsalt enamiku nädalast kodus pöidlaid ja käiakse näiteks väljas või reisimas sama palju, kui ennegi. Pigem kerkib silme ette taevasinise ookeani taustal kokteilide rüüpamine, samas kui senine kodu ka kuskil ootamas on.

Finantsvabadus (1).png
Valik piltidest, millega illustreeritakse finantsvabadust

Valik minu vabadusnumbreid vastavalt olukorrale, kui võtta aluseks jätkusuutlik tootlus/tarbimine 3% portfellist aastas:

  • 200 000 eurot, kui ma koliks metsa vanemate juurde ja tšilliks seal minimaalse eelarvega 500 eurot kuus;
  • 400 000 eurot, kui arvestan ainult enda mugavaid püsikulusid ca 1000 eurot kuus;
  • 800 000 eurot, kui see peaks katma kahe inimese mugavad püsikulud 2000 eurot kuus;
  • 2 000 000 eurot, kui tahta aktiivselt 2+ inimesega ümber maailma reisida ning mitte päris jalgratta või kondimootori jõul.

Samuti on päris elu kõvasti mitmekesisem, kui excel. Meie ootused elustandardile muutuvad elu jooksul paratamatult. Tuues näiteks reisimise, oli 20-aastaselt minu jaoks täiesti normaalne minna kell 4 öösel lennujaama, mängida 24-tunnisel ümberistumisel lennujaamas kaarte ning seejärel seljakotiga palmi alla magama keerata. Või hääletada läbi Euroopa ja telkida kuskil põlluservas Statoili/ surnuaia/ mahajäetud kasiino taga. 30-aastaselt tee äärde hääletama minna tundub juba veider, aega surnuks lüüa samuti pole ning tagatipuks ei võetaks sind tõenäoliselt pealegi (sest… veider).

Nüüd valin ikka soovitavalt lõunase lennu, mis eelistatult lõunal kohale ka jõuab, magamiskoht peab olema südalinnas, avar ja tagatipuks ilus ka ning üldse olen muutunud kõvasti mugavamaks. Kui siia valemisse veel lapsed lisada, ei ole tegemist isegi mugavuse, vaid hädavajadusega, et lend läheks võimalikult otse ja ühilduks uneaegade ning jumal teab millega; samuti lisandub arvestatav kulu pinna suuruse, lennupiletite/pagasikuludega jne.

Ja noh lastega kaasnevatest hädavajalikest kuludest ärme hakka üldse rääkimagi, eksju (päriselt ärme hakka, sest ma ei tea sellest teemast veel midagi 😀 ).

Lisaks sellele, et elu ja number muutub, tundub väga konkreetse numbri tagaajamine mulle samasuguse elu edasilükkamislõksuna nagu pensioniea ootamine. Save your money, not your dreams (säästa oma raha, aga mitte unistusi). Viimasel ajal on mitmed rahablogijad kurtnud, et portfelli suurendamine on muutunud eesmärgiks omaette ning selle kõrvalt jääb päevadesse üha vähem elu.

Finantsvabaduse saavutamine on ju ennekõike vahend mingite sisulisemate eesmärkide elluviimiseks. Jah, raha on oluline ning ilmselt ei oska me enne täielikku rahalist vabadust ka fantaasiat oma elu rakendamisvõimaluste osas päris vabaks lasta. Samas liigselt vahendile, ehk finantsvabadusele iseenesest keskendumine võib kaasa tuua olukorra, kus eesmärgini jõudes kaob suurem siht sootuks.

Mida sa teisiti teeksid, korda saadaksid, kus või kuidas elaksid, kui oleksid rahaliselt täiesti vaba? Ja mis takistab sind sammhaaval sellele juba täna lähemale liikumast? 

Ma arvan, et enamik inimesi suudaks päris tühja lebotada heal juhul mõned kuud kuni aasta. Need inimesed, kes on piisavalt ettevõtlikud, et ennast finantsvabaduseni töötada, ilmselt veelgi vähem. Kõige rohkem kahetsetakse surivoodil ikka seda, et rohkem ei saavutatud, kirge ei järgitud, liiga palju töötati või pere ning sõpradega aega ei veedetud. Ilmselt need on ka tegevused, millele loodetakse finantsvabana rohkem pühenduda.

Riskides kõlada nagu motivational-quote-monster, sest ma olen neist eneseotsingu teemadest viimasel ajal omajagu rääkinud, on võimalik saavutuste ja kire tagaajamisega tegeleda ka mitte veel nii vabana. Iseasi kui selle mitteüritamise taga luurab vana hea fixed mindset, sest mitte üritades on ju alati võimalik rääkida, mis kõik oleks võinud olla. Kui proovida või pingutada, kaob isegi see illusioon.

Finantsvabadusvõitlus võiks olla loomulik elu osa nagu hammastepesu, aga jätma muule elule ka ruumi. Ütlesin just Rahakrati kommentaarides, et praegune kokkuhoiu tase on nii automaatne ning vaevatu, et ma isegi ei kujutaks ette, millele ma selle raha siis laristaks, kui ma seda ära ei investeeriks. Ilmselt kui ma oma kulutustes kõvasti radikaalsem oleks, suudaksin säästuprotsendi veel kõrgemaks lükata, aga hetkel saan endale lubada kõiki peamiseid elumõnusid ning sellest hoolimata üsna mugavalt poole kannikaga 50% klubi vankrisabal istuda (olenevalt kuust kukun vahel maha ka, aga elu on näidanud, et varsti tuleb järgmine #sisestašovinistliktramminaliSIIA 🙂 ).

Samas arutleme elukaaslasega üsna sageli, millist elu me tegelikult elada tahaks ning kuidas sinna üleüldiste eluvalikutega jõuda kiiremini, kui ennast rahaliselt vabaks ostes. Näiteks on paljude inimeste unistus kasvõi osaline asukohavabadus ning kui senine töö/eluviis on selles osas täielik tupik, on lisaks finantsvabadusvõitlusele alati võimalus ka oma karjääri teadlikult selles suunas juhtida. Niimoodi võib osaline vabadus kätte tulla hoopis kiiremini, kui tuimalt selle imelise lunastusnumbri suunas rühkides.

Kokkuvõttes on finantsvabaduse number hea tööriist, et panna paika mõõdetav eesmärk, mille suunas töötada, seda väiksemateks juppideks hakkida ning pidevalt progressi mõõta. Siiski on tegemist tööriistaga, mille eesmärk on mujal. Mulle jääb tööle kõndides iga päev ette sõnum seinal: “Rohkem kaneeli teie kaneelisaiadesse!” Nagu kaneeli ära jättes on sai lihtsalt sai, on elu ära võttes päev lihtsalt üks ajaühik. Seda parafraseerides soovin rohkem elu teie päevadesse! 

finantsvabaduse levelid (4).png

Puterdades tähtede poole, ehk kelleks sa suurena saada tahad

Käisin hiljuti Maailmamuutjate koolis mõtlemistehnikate töötoas – seal räägiti muuhulgas mõtlemise eri tasanditest, millest üks on intuitsioon. Inimkeeli öeldes on intuitsioon mustrituvastus ning toimub alateadlikus ajupiirkonnas, mis ei oska ennast ülejäänud ajule keeleliselt sõnastada. See tähendab, et kui meil tekib mingis küsimuses sisetunne, pole see tingimata midagi üleloomulikku, vaid üks verbaalselt võimetu ajutükk on varasemate kogemustega mingi tugeva seose leidnud.

Kusjuures kui intuitsiooni eesti keeles guugeldada, viskab see ette lugematu hunniku Alkeemia ning Telegrammi stiilis lehekülgi. Hoopis asjalikumat kraami leiab sellel teemal inglise keeles. Nt siit

Muidugi pole intuitsioon alati kõrgem tõde, ent seal võib peidus olla ka igati häid ideid. Panin kõrva taha päris hea soovituse puhuks, kui sul on mingi idee aimdus, mida on raske sõnadesse panna. Sellisel juhul võiks selle kuidagigi välja puterdada ning hakata arutledes külmema-soojema suunas minema. Lõpuks tunneb meie kõnevõimetu aju või sisetunne ära, kui jutuga õigesse kohta oleme jõudnud. 

Intuitsioon võib meid juhtida kõikvõimalikel teemadel, aga mind viis see mõttele, kui palju me sellist puterdamisi minemahakkamist üldse ette julgeme võtta. Kuulasin jaanieelsel lõpuaktuste maratonil kõnesid, mis kõik ühel või teisel moel “oma tee” leidmise juurde välja jõudsid. Ilmselt pole ma ainus, kes võib vist surmatunnini jääda ootama seda valgustust, kelleks ma suureks saades ikka täpselt saada tahan. See ei tähenda tingimata ainult erialaseid valikuid, vaid eluvalikuid üleüldiselt.

Paljud pole millegagi oma elus rahul, aga ei taha/julge ka midagi ette võtta, enne kui neil ideaalne täpne plaan paigas on, kuidas see ära lahendada. Mis siis tõenäoliselt ei saabu kunagi; või saabub muudatus lõpuks siis, kui vaikselt vindunud probleemid nii üle keevad, et elu enam valikut ei jäta.

Siin tuleb mängu investeerimisestki tuttav inimese loomuomane suundumus pigem vältida kaotusi kui püüda võite (loss aversion). Ringiga jõuab see ka mõtteviiside (mindset) teema juurde, ehk kui uskuda, et proovimine ning pingutamine on halb ja igas asjas tuleb välja minna vaid ideaalse soorituse peale, ei saagi elus kuigi palju tehtud.

Sealjuures me ei teadvusta endale, et ka mitte tegutsemine on risk. Teoreetilisel tasemel ammendavat kuulikindlat eluplaani on niikuinii väga keeruline paika panna – ega ilmaasjata öelda, et inimene plaanib, jumal naerab. Rääkimata sellest, et me ei pruugi täpselt sellestki aru saada, mis see siis on, mida me tegelikult tahaks saavutada/omada/olla.

Pildiotsingu success hindsight tulemus

Mis see lahendus siis on, kui eesmärgidki pole veel päris selged, rääkimata nendeni viivast teekonnast; ja olemas on vaid ebamäärane kuklapoole aimdus, kuhu suunda enam-vähem sihtida võiks? 

Lahendus ongi kasvõi puterdades minema hakata ning vaikselt sooja-külma järgi orienteeruda. Inimkeeli tähendab see julgust proovida erinevaid asju, kasvõi ainult selle pärast, et see on huvitav või tore. Samuti kuluvad ära kogemused, mida elus enam teha ei taha. Ehkki hetkes võib see tunduda sihitu ekslemine, tundub teekond tagasivaates enamasti palju sirgem.

Ei tasu karta valida, oma valikuid kahtluse alla seada, ümber valida ning jooksvalt suunda jälle “soojema” suunas keerata. 18-aastaselt tehtud sisseastumisvalikud ei pea defineerima kogu ülejäänud elu. On täiesti okei muuta oma harrastusi, suhtlusringkondi või muid elu osi, kui need ennast ammendavad. Samuti ei pea ka kõik ettevõtmised tulevikku vaadates kohe pikaajalist mõtet omama.

Näiteks on mult küsitud, kas kahetsen siis esimest erialavalikut, et juba teise eriala juurde õppisin. Kindlasti ei kahetse, aga võitsin teisest magistrist rohkemgi, kui oleksin esialgu osanud loota. Või küsitakse selle blogi kohta, kas ajan selle pidamisest juba labidaga pappi kokku või miks ma seda üldse teen. Teen, sest mulle meeldib, aga samas on see mulle juba praegu andnud võimalusi, mida oleks ilma selleta olnud raske planeerida. (Labidaga papilükkamine jääb veel sinna hoomamatusse tulevikku.)

Kokkuvõttes tasub elus asju teha ning proovida kasvõi selle pärast, et see tundub tore või “soe”. Ära oota ideaalset hetke või ideaalset plaani, vaid hakka lihtsalt minema – olgu või puterdades. 

tsitaat (1)

 

 

 

7 väärtust, mis ma kodust kaasa sain

Sõitsin eile läbi Eesti ning imetlesin autoaknast kogu seda postkaartlikku kevadrõõmu, mis igalt poolt vastu vaatab. Linnas olles ei tunne aastaaegade kohalolu ega vahetumist kuigi hästi ning tegelikult jääb ka teeservas mööduva looduse vaatamine lihtsalt vaatamiseks, mitte kogemiseks.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, kui suur õnn oli üles kasvada sellises metsanurgas, nagu mu lapsepõlvemaad on. Iga päev, iga ilma, aasta- ja kellaajaga olla looduses, käia peamiselt jala või rattaga ning pidevalt endasse imeda seda, millised on augustiööd või novembriõhtud. Või sajad päikesetõusud hommikul bussi peale kõndides. Või talvised pealelõunad koolist koju matkates.

Muidugi pole ma sugugi pime ka maaelu vähem võluvate külgede osas, sest selle kõige kogemine käis tõesti nii heas kui halvas, mitte ainult väljasõidu korras parimat ilma valides. Praegu elan ma linnas ning käin siit maale vaid pühapäevasuvitajana. Samas olen mõelnud, et oleks väga kurb, kui mu oma lapsed kunagi sellisest kogemusest ilma jääksid (alati on võimalus nad pikalt maale “küüditada” – samuti nii heas kui halvas).

Hakkasin autoroolis mõtlema, mis on veel need väärtused, tarkused ja kogemused, mis ma kodust kaasa olen saanud ja tulevikus ka edasi anda tahaks. Esimesed pähe tulnud on teie ees.

väärtused.png

1. Kvaliteet tarbimises

Ütlus “ma ei ole piisavalt rikas, et osta odavaid asju”, oli mulle tuttav juba varasest lapsepõlvest. Ilmselt on tavaline, et vahepeal tuleb läbi põdeda periood, kus tahaks ennekõike uusi ja huvitavaid hilpe ning vidinaid. Nüüdseks olen ammu tagasi mõtteviisi juures, et ostaks ühe hea asja ja loodetavasti ei pea pärast aastaid enam (sama asja järgi) poodi minema.

2. Tervis on kõige kallim vara

Natuke haakub see ka eelmise punktiga, sest hea toit, kvaliteetsed jalanõud, toetav seljakott jmt on otseselt seotud tervise hoidmisega. Samuti olen saanud kaasa mõtlemise, et tervist hoida ning taastada on ennekõike inimese enda kätes. Ka kõige kasinamatel aegadel ei tekkinud mõtetki kokku hoida näiteks kallitelt breketitelt, ortopeedilt või muult teenuselt. Hambaarsti juures käimisesse suhtun siiani peaaegu religioosselt ning arvet tasudes pigem rõõmustan, et see on asi, mida saan endale probleemideta lubada.

3. Investeerimine elamustesse

Kuulake nüüd, poisid ja tüdrukud. Nimelt kasvasin ma ürgsel ajal, kui õhtuti voodis ei scrollitud internetti läbi, vaid loeti raamatuid. Meil on kodus alati olnud palju raamatuid, iga nädal käidud raamatukogus ning veetsin terved suvevaheajad pakkide viisi kõikvõimalikke üllitisi läbi lugedes (sinna sekka ka mõned võikamad Nõukogude “kangelaslood”, mis mind pärast öö otsa õudusest üleval hoidsid). Erinevad ajalehed-ajakirjad käisid ja käivad vanematekodus postkasti siiani.

Lapsepõlves käisime sageli emaga teatris balletti vaatamas, toas mängis enamasti Klassikaraadio ning oodatuim ühisüritus olid Viljandi Folk. Praegugi kuulan autos SkyPlussi segamini Klassikaraadioga ning pean regulaarset (kultuuri)elamustarbimist elementaarseks hingehügieeni osaks. Sealjuures polnud see mingi snooblik hipster-haritlus, vaid pretensioonitu ja siiras mõnu kvaliteetsest meelelahutusest.

4. Tugevad paarisuhted

Mulle on vist küll lapsepõlvest saadik räägitud, et elu olulisim valik on see, kellega sa pere lood. Peaaegu kõik minu esivanemad on pereloomisel olnud pikatoimelised valijad ning mingit keskkoolist abiellu tormamist pole vist õieti kunagi ette tulnud. Samuti sain kaasa eeskuju, et abikaasa võiks olla sinu kõige suurem sõber ning liitlane.

5. Iseseisev mõtlemine

Olen siin vist poole sõnaga maininud, et olin lapsena koduõppel ja käisin koolis paar päeva nädalas peamiselt suhtlemas. Ka keskkoolis käisin kohal vastavalt vajadusele kontrolltöid tegemas ning sain oma töid-tegemisi üsna vabalt ise korraldada. Mu toonase klassijuhataja ajas see aeg-ajalt täiesti ahastuse äärele ning tema pidev mure oli see, et ma ei saa hiljem “päris elus” hakkama.

Ma pole kindel, millal see päris elu pihta hakkab, aga seni on oskus ning harjumus oma tegemisi ise planeerida ning hallata vaid pigem kasuks tulnud. Samuti on mul õnnestunud juba päris pikalt niimoodi elada, et enamik kohustusi minu elus lähtuvad konkreetsest praktilisest eesmärgist, mitte vormitäitest. Kõlab ju elementaarselt, kas pole? Tegelikult kui enda ümber ringi vaadata, teeme häirivalt sageli asju selle pärast, et nii on alati tehtud või keegi on nii ette näinud või teised samamoodi teevad.

Iseseisva mõtlemise alla läheb ka oskus iseennast tundma õppida ning sellest lähtudes elu-, tarbimis- ja kõiki muid valikuid teha.

6. Haritus

Eestlasi on sageli nimetatud hariduseusku rahvaks ning meenub mu ema ütlus, kuidas tark ja haritud inimene ei saa ennast kunagi vaesena tunda. Ka minu suguvõsa on täis harituseusku kangeid inimesi – näiteks vanavanaema Paula oli üks esimesi naisi, kes Eestis ülikoolis käis ning ilmselt aitas hambaarstitarkus tal hiljem ka lastega Siberis ellu jääda, sest abi on inimestel vaja igal pool. Haritust ei tasu segi ajada hinnete või paberite taga ajamisega. Samuti pole haridus mingi selge lõpuga etapp, mille lõpus inimene “valmis” saab, vaid elupikkune protsess ning pidev enesetäiendamine. Tänapäeval on pidev kohanemise- ja eneseharimise harjumus üha olulisem.

7. Rahaasjadest rääkimine

Paarisuhetes rahaasjadest rääkimisest on siin muidugi täitsa eraldi postitus (või mitu), aga see eeskuju on mul küll lapsest saadik ees, et rahaasjadest räägitakse pidevalt, rahulikult ning otse – sealjuures mõistuse piires muidugi lastega ka.

Milliseid häid tarkusi ning harjumusi te kodust kaasa saite? Kas midagi jäi ka puudu ning mille te ise kunagi tulevastele põlvedele tahaks kaasa anda? 

 

 

Tarkade inimeste kuulamisest pole veel keegi lollimaks jäänud, ehk käisin investeerimisseminaril

Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad suurtest asjadest lihtsalt rääkida ning soovitavalt paraja annuse (sapise) huumoriga. Üks sellistest inimestest on Peeter Koppel, keda ma juba mõnda aega Facebookis stalkin (soovitan teistel ka stalkida) – sealt tuleb stabiilne voog meelelahutuslikku sappi kõikvõimalikel teemadel. Kui ma siin hiljuti Saario kohta ütlesin, et ta pole ilmselgelt suurem asi šõumees, siis etteruttavalt võin öelda, et Koppel seda just on. Ta võiks vabalt ka investeerimisraamatu välja anda või hoopis rahatarkuse standuppi teha.

Nimelt kasutasin juhust ning käisin teda SEB korraldatud investeerimisseminaride sarja viimasel üritusel kuulamas. Lisaks temale arutlesid seal Kristofer Vähi ning Mihkel Nestor teemal “Mis turgudel toimub?” Enamik pankade korraldatavaid investeerimiskoole tunduvad olevat hea sissejuhatus alustavale investorile, ent suuremat süvitsiminekut sealt oodata ei tasu. Sellel seminar oli aga vaidlematu meelelahutuslik väärtus ning sain muhedat kinnitust oma senistele arvamustele.

• Tarkade inimeste kuulamisest polecouncil tips • (1).png

Noppeid seminarilt:

Diskleimer: osalejad ei väljendanud tingimata enda või panga seisukohti. 

  • Mõtted Kaupleja Aleksist: See on päris ohtlik asi, mida inimestele promoda. 90-90-90 reegel – 90% kauplejatest kaotab 90 päevaga 90% oma rahast. Investeerimisega on palju lihtsam väikest tulu teenida, kui kauplemisega. Lihtsalt kõik me teame neid säravaid võitjaid, mitte kogu seda massi, kes ei võida. See on väga õhuke kiht koort piima peal.
  • Risk: Pangakontol hoidmise tootlus on umbes null – see on riskivaba tootlus. Börsi ajalooline keskmine on ca 6-8% aastas – see on börsi riski tootlus. Kui nüüd keegi pakub nt 15% tootlust, tasub see panna konteksti, mida see riski osas tähendab.
  • Eestlaste eksootikaarmastus (koinid, ühisrahastus): inimesed tahavad proovida kõikvõimalike kiiret tootlust lubavate asjadega, sest nad on suhteliselt vaesed. Väikse säästu pealt tundub see väike tootlus masendavalt väike. Eestlased on igasuguse eksootika suhtes positiivselt meelestatud, sest nad tahaks kiiresti ja palju. Kiiresti rikkaks saab ainult ettevõtluses.
  • Geograafia: USA on suhteliselt kallis, aga nad saavad seda endale ka lubada, sest nad on maailma efektiivseim rikkuse tootmise masin. Euroopa rikkuse tootmise masin on katki. Kasvu eeldus on majanduskasv ja demograafia. Selles mõttes ei ole Euroopa nii lühikeses kui pikas perspektiivis eriti hea kasvatuskoht. Tasub sihtida arenevatesse piirkondadesse – nt hajutatud ETFi või aktiivselt juhitud fondide kaudu.
  • Eesti miniturg: meil on Mandri-Euroopa õigusruum, kus raha küsitakse pangast (vs Anglo-Ameerika õigusruum, kus raha kaasatakse turult). Selline majandus ei saa niikuinii kunagi päris käima minna. Majanduse mõttes me oleme arenenud riik, aga kapitali mõttes ei ole. Balti turule sisenemine toimub suhteliselt kitsast ebamugavast uksest. Kui kähku on vaja välja saada, siis väljumine toimub aknast, teiselt korruselt. 15a tagasi börsil tegutsenud ettevõtetest on vähesed järel ning veel vähesemad kasumis.
  • Vene turg: langevate nugade püüdmine.
  • Kaks võimalust turgudel raha teenida: tunda mingit valdkonda väga hästi või jälgida mingit süsteemset loogikat. Nt passiivselt investeerimisel lähed mingite valdkondade trendide ning kasvuga kaasa.
  • Investeerimisstrateegiad saab jagada kaheks: trendiga vastu või trendiga kaasa. Nt kui asi on pikaajalises langustrendis, on ajuvaba valida üks punkt ja öelda, et no nüüd hakkab tõusma. Kui miski on pikaajaliselt tõusutrendis, aga vahepeal toimub korrektsioon, võib see küll õige sisenemiskoht olla. Trendi vastu investeerides üritatakse olla teistest targem. Enamik meist seda pole ja keegi ei kuule neist vendadest, kes on ennustanud kümmet kriisi kahest.
  • Enamik inimesi võtab võidud väikselt ja kaotused suurelt. Aktsia müüakse nt 7% tõusu peale maha, aga kukkunud aktsia müüakse alles siis, kui see on 40% põhjas.
  • Kolmandast sambast: Uued passiivsed ETF-põhised fondid on päris asjalikud. Pika aja jooksul on psühholoogiliselt lihtsam sinna lasta raha kanda, ei pea ennast ise distsiplineerima pluss tekib maksueelis. N-ö seemne kogumiseks on see päris hea võimalus.
  • Kinnisvara: Ei ole kindel riskivaba investeering – nii riski kui tootluse mõttes samasse kategooriasse kategooriasse nagu nt aktsiad. Kinnisvara = kinnisidee? 🙂 Oma elupind pole investeering vaid laenuga tarbimine. Likviidsuse mõttes võid sa kukkuvast aktsiast pääseda suhteliselt väikse kahjuga kahe päevaga. Põllu peal lombis asuvast soojendusega tordikarbist lahtisaamiseks läheb palju kauem aega.
  • Koinid: Nagu loteriipileti ostmine – peab olema valmis kaotama. Aktsia taga on ettevõtte vara, kliendid, potentsiaal. Krüptovaluuta taga on järgmine loll, kes peaks selle kallimalt ära ostma, kui eelmine.
  • Investeerimine on teadus ja kunst. Kes leiavad, et on ainult teadus, ei teeni kunagi turu keskmisest suuremat tootlust. Kes leiavad, et on ainult kunst, kipuvad panema oma raha lennukisse (ja lennuk ei tule tagasi).
  • Ühisrahastus: Võlakirjaturul laenatakse raha ca 2,5% juures. Kui keegi maksab 12-13% tootlust, tuleb see panna konteksti. Praegu toimuv näitab jälle väga lühikest mälu – hetkel on suudetud laene teenindada, aga kui majanduskeskkond muutub, on mõistlik tootlus 7% parem kui -100%. Üldiselt elamusinvestor ei ole hea olla.

Meist on märkamatult saanud “rikkad soomlased” ja me ikka pole õnnelikud

Tegin siin hiljuti maratonieelset pikimat jooksu, mis andis mulle kolm ja pool tundi, et valimatult podcaste sisse ahmida. Muuhulgas jäi mulle kõrva huvitav väide palju-ironiseeritud millennialite põlvkonna kohta.

Väidetavalt on nad haritumad ja jõukamad, kui nende vanemad omal ajal ning näiteks eluasemed käivad neil üle jõu ainult seetõttu, et 100-ruutmeetrise maja asemel peetakse tänapäeval (ameerikamail) standardiks juba 300-ruudust maja. Ainus asi, mis millennialite elu tõesti nende vanemate omast raskemaks teeb, on tajutav valikute paljusus. Ilmtingimata pole neil valikuvõimalusi eelnevatest põlvkondadest isegi rohkem, aga nad näevad neid valikuid pidevalt (sotsiaal)meedias enda ümber.

Kas minna ülikooli või Austraaliasse seiklema või Birmasse vabatahtlikuks? Või hakata advokaadiks või lumelauainstruktoriks või juutuuberiks või seljakotirändurist blogijaks? Ja hoidku jumal, et sa midagi valesti valid või proovimata jätad, sest iga valik on selle hetke alternatiividest loobumine. Nii nad siis valivad, swipe’ivad ja scrollivad ning tunnevad pidevat soorituspinget, et endale kokku valida parim võimalik elu (vana hea fear of missing out).

Ma ei ütleks ka, et see ainult millenniumipõlvkonna häda on, sest suures plaanis on see lihtsalt american dream’i varjukülg uues kuues. Ühtepidi ütleb ju see unistus, et kõik on võimalik ning igaühest võib saada kes iganes. Teisalt kannab see sõnumit, et kui sa unistust kinni ei püüa, oled oma saatuses ise süüdi. Ennemuistsel aal oli inimeste elutee suures osas sünniga paika pandud – sa tegid tööd, käisid pühapäeval kirikus, abiellusid naabruskonna jämedajalgseima naisega ning ei taibanud endalt isegi küsida, kas see elu sind ka õnnelikuks teeb või kas oled realiseerinud oma tõelise potentsiaali.

Tänapäeval pead sa saama nii rikkaks kui õnnelikuks (mille vahel pole tingimata võrdusmärki) kui huvitavaks inimeseks ning suutma seda kõike ka optimaalselt valitud filtriga instagrammi kommunikeerida (sest muidu pole seda õnne olemas, duh). See tähendab, et edukuse mõõdupuudki on kõvasti mitmekesisemaks muutunud ning kui mitte tahta ennast ribadeks rabeleda, tuleb nende vahelt taas – jah, arvasite õigesti – valida.

Lisaks valikutele näeme pidevalt ja ilusamana-kui-elu-ise, kui hästi kõigil teistel läheb. Muuhulgas on meil õnn ja õnnetus elada maailma edukaimate (rikkamate, õnnelikumate) riikide lähinaabruses ning samal ajal nautida maailma suurima tarbimisühiskonna keskset televisiooni- ning kinopilti. Sellises taustsüsteemis pole ime, kui päris palju kostab siirast nurinat, et meil elu ainult halvemaks läheb (ja Ansip on süüdi).

Samas tuleb endale aru anda, et nii valikute paljusus kui see, et maailmas on meist palju jõukamaid riike, ongi täielik esimese maailma hala. Sest valikuvõimalus on tegelikult luksus ja maailma jõukamate riikide hulgas oleme me samuti. Eks see kõlab natuke sellise aga-Aafikas-lapsed-nälgivad tüüpi retoorikana (mida nad ju teevadki) ja ma ei taha väita, et ma ise oma subjektiivses hädaorus marineerimise patust kuidagi puhas oleks. 😀 Kaugel sellest, et ma päevast päeva õndsa tänuliku näoga ringi heljuks (üleni valges, muidugi). Ma ka virisen, kui ei tea, mida oma eluga pihta hakata. Või tahaks elada Skandinaavia elatustaseme ja lennuühendustega riigis (lennujama ning IKEA kõrval kesklinnas männimetsas).

Mulle endale jõudis meie tegelik jõukuse aste siis kohale, kui ma kõikvõimalike arenenud ning vähemarenenud riikide inimestega Indias koolitusel olin. Saime seal India valitsuselt taskurahaks ka kenakese stipendiumi, mis eestlastele oli lihtsalt lõbutsemisraha. Samas oli seal inimesi, kes esimesed paar päeva hotellis pakisuppi sõid, sest enne selle raha kättesaamist ei jõudnud nad omale (isegi) Indias (!) midagi lubada. Oli ka inimesi, kes seda stipendiumi võimalikult palju säästsid, et ülejäänu koju perele viia.

IMAG4561
Saabumispäeval tehtud klõps Delhi tänavatelt – pärast harjus sellega lihtsalt ära

Samuti pole vaesed maad ainult mingid ebamäärased ja kauged Aasia või Aafrika riigid. Nimelt oli meil kombeks väikse eurooplaste pundiga iga nädalavahetus mõni pikem tripp ette võtta. Meie jaoks polnud näiteks mingi probleem lennata 100 euroga üheks ööks teise riigi serva, et jõuaks mõnes põnevas kohas ringi vaadata. Arutasime ühe sellise reisi korraldamise eel majutuskoha valikut ning ütlesin jutu sees, et oleksime ilmselt kohapeal otsides öömaja natuke odavamalt saanud, aga see viie-eurone vahe on täiesti mõttetu võit (netist valimise mugavuse asemel). Sel hetkel sekkus meie juttu üks Ukraina osalejatest ning tegi meile kirglikult selgeks, et see on ju väga-väga suur raha. Selgus, et tema palk riigiasutuse juristina oligi umbes 100 eurot kuus. Ei pea vist mainimagi, et ma ennast sellel hetkel eluvõõra Euroopa kröösusena tundsin.

IMAG4775
Rishikesh, India

Pool-märkamatult oleme ise muutunud nendeks “rikasteks soomlasteks”, kellele maailmas reisimine on suhteliselt soodne. Samas kipume neid oh-kui-odavaid riike võtma iseenesestmõistetavatena, mille nautimine meile eurooplastena justkui sünniõigusena kaasa on antud. Maailma mastaabis on tegemist luksusega, sest vastupidi Euroopasse reisimine on paljude jaoks ilmselt püüdmatu eluunistus. Vahepeal tundub, et talvisel ajal on pooled eestlased Tais või Balil ning Türgis päikesevanni võtmine on sama igapäevane kui suvilas käik.

Mäletan veel ise selgelt neid aegu, kui lapsena perega Kuressaares käisime ning piiskopilinnuse kõrvale olid kerkinud esimesed spaa-hotellid. Toona olid need puhtalt soomlaste-rootslaste kohad ning neil ei tundunud päris eluga õieti mingit seost olevat – lihtsalt mingid majad “neile teistele”. Tänaseks käime seal regulaarselt iga paari kuu tagant. Milline muutus vaid kahekümne aastaga!

IMAG5116
Kui juba India piltide lisamiseks läks

Selles valguses pole meil mõtet enam mingit kollektiivset halanarratiivi hinges soojendada, kuidas meil on asjad halvasti, sest me kõik oleme vaesed. Barefoot Investor tõi ka välja, kuidas austraallased on maailmas ühed rikkaimad inimesed (inimarengu indeksi auväärne teine koht), aga endiselt tunnevad, et nad ei saa endale kõike vajalikku lubada. See näitab, et rahast pole tõesti kunagi küll ning ei tasu ka uskuda, et lahendused on ainult ebapiisava hulga raha taga kinni.

Nii isiklikul kui ühiskondlikul tasemel on paljud probleemid kinni ennekõike peas, kultuuris või valikutes – kõiges ei saa raha(puuduse) taha pugeda. Eelnev jutt pole mõeldud mingi kõikuval moraalsel pjedestaalil peetud jutlusena, vaid pigem meeldetuletusena, et raha on ennekõike vahend. Ükskõik kui palju meil seda on, pole sellest kasu, kui me seda kasutada ei oska. 

Mida mees selles olukorras teeks?

Ma teile nüüd kirjutan – palgalõhest. Või nagu ma juba varemgi olen öelnud: ma ei viitsi vaielda teemal, kas see on lõhe või lihtsalt sooline üleühiskondlik sissetulekute erinevus – selle olemasolu ei saa hoolimata nimesildist ju keegi eitada. Ja ma nimme ei ütle, et postitus on “ainult naistele” või midagi taolist: justnimelt tasub ka igal mehel see läbi lugeda. Mulle vahepeal tundubki, et naised lakkamatult harivad ennast sellel teemal, kuidas ühiskond toimib ja kuidas see nendega käitub, samal ajal kui mehed istuvad kuskil õndsas teadmatuses ning ütlevad, et “minuga pole juhtunud – järelikult pole olemas”. Kuna arutelu aluseks on ühine infoväli, tekitab see ainult mõttetut suhtlemisbarjääri.¹

Mulle tundub, et palgalõhe mõiste iseenesest tüürib kogu selleteemalise arutelu juba kraavi ära. Kohe hüppavad välja mingid inimesed, kes hakkavad väitma, et seda saab mõõta ainult täpselt samas asutuses täpselt samadel ametikohtadel töötavate inimeste vahel ning sellisel kujul on tegemist ühe seninägematu kalaga, kes peamiselt karvaste feminatside mütoloogias ringi ujub.

Pildiotsingu feminist gif tulemus

Just selle pärast nimetaks ma seda käesoleva postituse kontekstis sooliseks sissetulekute erinevuseks. Naised ja mehed on Eestis ajast aega võrdväärselt palju tööd rühmanud, ennemuistsel aal taluperes oli see suhe isegi tugevalt naiste kahjuks. Meil on ka rahvakalendris nii palju naiste töökeeluga pühasid just seetõttu, et naised ennast liiga vara surnuks ei töötaks. Tänapäeval, kus kodus peetava ilutibi perekonnamudel on pigem midagi linnalegendi laadset, peavad enamik inimesi enda ülevalpidamiseks iga päev tööl käima – soost hoolimata.

Ma arvan, et seetõttu on raske vastu vaielda, et sissetulekute erinevus on suur probleem. Me ei saa öelda, et pool ühiskonnast peabki olema veerandi või kolmandiku võrra vähem kindlustatud, kui teine pool ühiskonda. Alles naistepäeva paiku avaldas Tuleva analüüsi, kuidas see on juba kandunud edasi pensionisambasse ning liitintressi toel kasvab see vahe seal omakorda nagu pärmi peal.²

Mina ka ei ole veel kohanud sellist inimest, kes vaataks naist ja ütleks, et ta meelega maksab talle vähem palka. Samas on see väga lihtsustatud vaatenurk sellele, kuidas sissetulekute erinevus üldse tekib, alates sellest, et väga palju neid protsesse, mis meil inimestele hinnangute andmisel toimivad, on täiesti alateadlikud. Kasvõi seesama, et me palkame inimesi, kes näevad meie moodi välja. Meile meeldivad inimesed, kes on meie moodi – me ei saa sinna midagi parata. Samas see paratamatult taastoodab senist ajalooliselt kujunenud olukorda, kus enamus juhtivatest kohtadest on valge keskealise mehe käes.

Pildiotsingu don draper gif tulemus

Lisaks on enamik struktuurseid palgaerinevusi sellised muna-ja-kana tüüpi olukorrad – näiteks armastatakse väita, et naised ise lähevad ju vähemtasustatud valdkondadesse tööle. Uuringutest on aga selgunud, et kui mingisse valdkonda hakkab tekkima rohkem naisi, hakkavad seal ka proportsionaalselt sissetulekud langema, ehk valdkonda enam ei väärtustata nii palju. Või väidetakse, et naised ise ei küsi omale kõrgemat palka, aga uuringutest selgub jälle, et kui naine ka küsib kõrgemat palka, siis talle seda tõenäolisemalt ei anta.

Just taolistel põhjustel on nende tendentside pöördumine nii aeglane. Üks suurepärane ladus lugemine sellel teemal pildi ettesaamiseks just tööelu kontekstis on Sheryl Sandbergi raamat “Lean In”. See on küll mõned head aastad tagasi välja antud, aga ilmselt pole kaotanud oma aktuaalsust. Etteruttavalt ütlen ka ära, et Sandbergi jutt tugineb läbivalt erinevatele legendaarsetele uuringutele, mitte mingile “mulle-tundub” kompassile või “ma pole näinud, järelikult pole olemas” retoorikale.

Üks mõte, mis minul seal tulukese põlema lõi, on see, et naised hakkavad valmistuma oma pereeluks enne, kui neil isegi paariline on:

“we compromise our career goals to make room for partners and children who may not even exist yet”

Näiteks hakatakse hoidma kinni töökohast, kust oleks hea ja turvaline vanemapuhkusele minna (ja siin võiks jälle süüdistamata analüüsida, kas asi on äkki hoopis ühiskonnas, kus peamine karjääririsk pereloomisel on ainult ühe poole peal). Või arvestatakse karjäärivalikul sellega, kuidas see võimaldab hiljem pereelu ühildada. Või ostetakse tarbetult suur korter, kuhu juba pesa punuma hakata. Kõik sellised väiksed otsused lõpuks ainult aitavad kaasa sellele, et naiste ja meeste positsioonid ning majanduslikud olukorrad on erinevad.

Samal ajal mõtlevad neid mõtteid lisaks naisele endale niikuinii tema tööandjad või kolleegid. Piltlikult valmistutakse esimesed 10 aastat naise karjäärist selleks, et niikuinii ta kohe-kohe teeb lapsed. Järgmised 10 aastat on tema taak see, et tal juba on väikesed lapsed. Ja sealt edasi on ta juba 40 ning võib kohe lina ümber keerata ja surnuaia poole roomama hakata. 

Piltlikult moodustavad kõik need teiste inimeste ootused ning hirmud naise karjääris pideva väikse vastutuule. Seetõttu on oluline, et naised ise märkaks neid alateadlikke mõtteid ning mustreid oma peas, millega nad ennast omakorda ise tagasi hoiavad. Üks asi, mida võiks endalt kogu aeg küsida – mida mees selles olukorras teeks?

Pildiotsingu what would jesus do gif tulemus

Ma võin vanduda, et peaaegu ükski mees ei mõtle õieti sellele, kuidas nt pereloomine päriselt mõjutab nende karjääri või kas see seda üldse mõjutab, enne kui laps on päriselt käes. Naised samal ajal muretsevad juba pikalt enne lapse tegemahakkamistki ette, kas neist on ikka õige uuele töökohale suunduda. A’la naisel on mure, et nad planeerivad aastakese pärast last teha üritama ning kas on eetiline minna uuele kohale. Väike arvutus näitab, et uuele kohale minekust alates jõuab ta seal töötada vähemalt pooleteist aastat, mis tänapäeva tööturul on igati okei. 

Seega – mida mees selles olukorras teeks? Nt tööle kandideerimine – naised kandideerivad uuele kohale siis, kui nad vastavad 101% tingimustele. Mehed kandideerivad juba siis, kui nad vastavad 60% tingimustele. Või palga küsimine – kui sa kandideerid kuskile ja sul tekib peas see number… Ja siis sa igaks juhuks võtad sealt selle 200 eurot maha. Pane see 200 eurot tagasi, sest hiljem kaubelda jõuab alati. Kokkuvõttes mõtle sellele, et sa vähemalt ise ennast ei saboteeriks.

Lõpetuseks ma sooviks, et neil teemadel rääkides oleks vähem vaenu ja kaitseseisundit. Nagu ma põgusalt välja tõin, on soolise ebavõrdsuse juured nii sügavalt meie ühiskondlikesse, alateadlikesse ning psühholoogilistesse protsessidesse sisse juurdunud, et konkreetset põhjust on raske välja tuua. Kindlasti pole siin kasu mingist süüdlaste otsimisest. Samas see, et keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased on. 

 

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do both is difficult at best .png

¹ Tegelikult see on masendav ja hämmastav, kui suur see suhtlemisbarjäär on ka naistel ka muidu igati intelligentsete, empaatiliste ning haritud meestega. Nii et väike nipp meestele – kui sa siiralt tahad olla oma naisele parem mees, siis ära mine “nende mingite feminatsiteemade” peale kaitseseisundisse, vaid päriselt kuula, mis tal mureks. Kui naine ütleb, et ta tunneb ühiskondlikku survet teha rohkem kodutöid või olla parem ema, ei ole kuigi palju abi rehmamisest, et “sa kujutad seda ette” või “aga ole sellest üle”. 

² Tegelikult seni on Eestis pensionilõhe pensioni arvutamispõhimõtete tõttu olnud Euroopaga võrreldes eesrindlikult väike – Eestis 3,7% ning Euroopas keskmiselt 40,2%. See on üks asi, milles me võiks üritada mitte teistele riikidele järgi jõuda. 

Naabri portfellis on alati rohi rohelisem ja miks ei tasu end sellest heidutada lasta

Teadupärast on bränd see, mis sinu kohta siis räägitakse, kui sa ise ruumist lahkunud oled. Hiljuti nägin selle kujunemist vahetult pealt, kui elukaaslasega külalisi võõrustasime ning üks neist juhuslikult magamistuppa eksis. Uudishimuliku hobiantropoloogina ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ning otsustas öökapilektüüri järgi mõistatada, kes kummal pool magab. 

Ühel kapil vedeles Daniel Kahnemani „Thinking, Fast and Slow“. Sõbrale avaldas see muljet ning ta heitis pilgu ka teisele poole. Seal lebas Yuval Noah Harari „Homo Deus: A Brief History of Tomorrow“. Selle peale kepsutas külaline vaimustusega tagasi elutuppa pajatama, kuidas meie õhtuseks lugemisvaraks on võrdväärselt tähendusrikkad 21. sajandi parimad populaarteadusikud teosed. 

Tulles maa peale tagasi, oleme neid raamatuid vahelduva eduga lugenud juba kuid ning enamasti lõppeb see intellektuaalne stimulatsioon lobotomiseeritud ilmsel sotsiaalmeediat kedrates. Kuid sellel ajal meil magamistoas külalisi pole ning loodud muljet see enam ei mõjuta. 

Modern Valentine's Facebook Post.png
Öökapirägastik. Koledad maratoonarivarbad ja Katrin Lusti pildiga Tervis Pluss pildile ei “jäänud”.

Just (sotsiaal)meedia on muljete loomiseks üks tõhusamaid tööriistu ning igapäevaelus ei piirdu see vaid võltstagasihoidlikkusega oma elustiili kajastamisel või üle mõistuse dekoreeritud pudrupiltide lisamisega Instagrammi. Kuna me iseenda kohta teame täit tõde, võib neid muljeid vaadates paratamatult tunduda, et kõigi teiste elu on paigas, otsused ainult õiged ning päevad päikest täis.

Kõik teised pürgivad teadlikult ning sihipäraselt oma unistuste karjääriredelil, kasutavad iga vaba minuti teadlikuks ning sihipäraseks enesearenguks, loevad õhtul voodis prantsusekeelseid majandusfilosoofilisi teoseid ja alustasid investeerimisega 7-aastaselt esimesest taskurahast, muidugi ajastades kõik tehingud parimale võimalikule turuhetkele. Samal ajal tundub mulle vahel, et minu tehasesätete vaikerežiimiks on laiakssõidetud konna kombel (ja ilmel) diivanil lebasklemine, kuni kõik teised väga teadlikult ning sihipäraselt iga väärtuslikku eluminutit parimal võimalikul viisil ära kasutavad.

Samamoodi võib investeerimismaailma jälgides (kasvõi neidsamu investeerimisblogisid lugedes) jääda mulje, et kuskil valitseb superrass investeerimisjumalaid, kes jala ei käi, vett ei joo ning alla 15-protsendilise tootluse jaoks isegi mobiili ekraanilukku avada ei viitsi. Sealjuures on nad kahe aastaga möödaminnes üles ehitanud ülitootliku poolemiljonilise portfelli. Või midagi taolist.

Jättes nüüd need kunstipärased liialdused kõrvale, võib kaasteeliste jälgimine igal alal olla samaaegselt inspireeriv ning heidutav. Järgnevalt mõned meeldetuletused, et see oleks ennekõike esimest. 

1. Kõik on kuskilt alustanud

Ka poolemiljoniline portfell on alguse saanud esimestest katsetustest, läbikukkumistest ning ebakindlast nokitsemisest. Eriti põnev, kui mõni kaugele jõudnud investor viitsib näidata ka portfelli arengut läbi aastate. Sattusin just ise vaatama oma mitme aasta tagust rahaasjade tabelit, kus varade summa oli kokku umbes 1200 eurot. 😀 Koos õppelaenuga tähendas see umbes 5000-eurost netoväärtuse miinust. Ilmselt on seda tabelit veelgi toredam vaadata 5, 15 või 50 aasta pärast.

2. Inimeste tingimused on erinevad

Võrdväärselt uhked võivad enda üle olla need, kes 700-eurosest palgas 10% kõrvale suudavad panna, kui ka need, kes 3000-eurose palga juures 75% klubisse kuuluvad. Nad mõlemad on igal juhul ees neist, kes rahaasjadel endaga lihtsalt juhtuda lasevad.

3. Sa ei näe numbrite taha

Sageli ei pruugi näha ka investor ise. Näiteks Bondora näitas siin vahepeal nii ilusaid tootlusi, et pisar tuli silma. Nüüd on enamik toonaseid fänne sealt targu taandunud, pisar endiselt silmanurgas. Muidugi suurelt võitmiseks peab ka suuremalt riskima ning kui sa ise selleks antud tingimustel valmis pole, ei pruugi end ka pahasti tunda, kui turvalisemate valikutega kaasneb vastav tootlus.

4. Sa ei tea, kui palju tööd selle taga on

Warren Buffet analüüsib väidetavalt ühe eduka ostu tegemiseks enne asjassepuutuvaid andmeid terve aasta. Tõenäoliselt sa veel pole mr. Puhvet ning pead oma igapäevatoimetuste toetamiseks ka näiteks tööl käima või tahad aeg-ajalt nautida muid hobisid, peale numbrite võrdlemise. Samuti pole suhteliselt väikeste summade juures mõtet analüüsile meeletult aega panustada. Mõnedel inimestel ei võta süvaanalüüsi pea ka siis, kui nad väga üritaks ning lootus(etus) baastasemel investeerimisteadmiste põhjal turust targem olla, väärib täitsa eraldi räntimispostitust. Kokkuvõttes olgu vabandus milline iganes, aga kui sa tahad investeerimismaailmas üsna vähese pingutusega chillilt seilata, on see täitsa okei, ent ka tulemus ilmselt sellele vastav.

5. Sa ei tea, millest nad loobunud on

Mulle meeldis Barefoot Investori metafoor majanduslikust ning füüsilisest sixpack’ist – erinevalt viimasest on majanduslikku väga lihtne hoopis teeselda. Täpselt nagu füüsilise sixpacki jaoks on vaja teha kõvasti tööd, elustiilimuutusi ja ka ohverdusi, on reaalse majandusliku kuuspaki saavutamine enamasti omajagu ränk ettevõtmine. Ilmselt oleks enamikul meist võimalik kõikvõimalikest kohtadest kokku hoida, juurde teenida ning selle võrra kiirkorras vabadusse purjetada.

Olen näiteks välja arvutanud, et lõbustuste (khm, reisimine, khm) pealt karmilt kokku tõmmates istuks ma ilmselt (mitte kuigi rõõmsalt) 70% klubis. Samas hetkel olen ma noor ja tugev ning tulevikus näiteks väikeste laste kõrvalt mingeid erilisi ekstreemseiklusi ette võtta ikka ei saaks. Selles mõttes kaotaksin praeguse kokkuhoiu võrra varem kätte võidetud vabaduse arvelt võimaluse oma praegust (teist laadi) vabadust täielikult nautida.

Lisapunkt – kõik on tegelikult lihtsurelikud

Avastasin üks hetk kohalike börsimiljokate topist oma hambaarsti ning tegelikult on see kuradi vinge. Esiteks – päris börsimiljonär! 😀 Teiseks – ta teeb endiselt oma tööd ning teeb seda hästi (muidu ma seal ju ei käiks), s.t inimene tõeliselt naudib päevast päeva kaaskodanike suudes surkimist. Kolmandaks – iga selline paralleeluniversumide põrkamine näitab, et finantsvabaduse saavutavad tõepoolest igasugused inimesed. See pole mingi müstiline liik sädelevaid ükssarvikuid, kes elutseb “seal kuskil”. Need on parimas mõttes päris tavalised luust ja lihast inimesed.


Kokkuvõttes on enese võrdlemine normaalne, aga tasub ka endale selja taha vaadata ning leida teiste edulugudest justnimelt eeskuju ning inspiratsiooni. Juba käesoleva postituse kirjutamise ajal taasavastasin üllatusega, et ühest küljest üsna pikana tunduva investeerimisteekonna jooksul on tegelikult päris lühikese ajaga palju toimunud ning saavutatud. Peaasi on oma elu eest vastutus võtta ning ennast ka väikeste sammude eest kiita. 

LUGEMISVARA: The Barefoot Investor

raamatupäis (2)

Scott Pape’i The Barefoot Investor tõmbas mu pilku oma hämmastavalt kõrge Goodreads’i reitinguga. Tegemist on suhteliselt Austraalia-keskse teosega, mille lugemise käigus küll vahepeal lausa aastaarve võrdlema hakkasin, kas Roosaare on oma RSÕ Pape’i pealt maha kirjutanud või vastupidi. Samas ongi paljud eluterve finantshügieeni rusikareeglid universaalsed ning kokkuvõttes pole tegemist nii väga investeerimisraamatuga, kui oma rahaasjade kontrolli alla saamise raamatuga üleüldiselt.

Barefoot Investorist on Austraalias omamoodi kultus kujunenud ning saan väga hästi aru, miks – tabasin end seda lugedes korduvalt mõttelt, et taolise raamatu kohalik versioon kuluks ilmselt meilegi hädasti ära. Ka võõra riigi konteksti kõrvale jättes oli tegemist hästi lihtsa, praktilise ning kergestiloetava õpikuga. See annab selged juhised, kuidas sammhaaval oma rahaasjade korraldamise süsteem üles ehitada ja lugeja saab ka kindlasti aru, miks ta midagi just nii teeb.

socialmediaimage

Nagu Pape ise ütleb, ei ole ta see tüüp, kellel isegi sokisahtel värvikoodi järgi excelisse on taotud ning ta eelistab süsteeme, mis on võimalikult ära lihtsustatud, töökindlad ning automatiseeritud. Otsuste automatiseerimisest olen erinevates varasemates postitustes korduvalt rääkinud ning see aitab inimestel kujundada häid harjumusi, mis jäävad ka püsima. Mulle tundub, et suur osa inimesi lihtsalt ei suuda iseseisvalt oma valikuid ning sissetulekuid piisavalt ära struktureerida ja nende inimeste jaoks annab Pape ette suhteliselt lollikindla skeemi, kust pihta hakata.

Me kõik teame, et ideaalis võiks me lihtsalt elada tasakaalustatud elu, teha jooksvalt mõistlikke valikuid ning elada õnnelikult elu lõpuni täiuslikus harmoonias – seda nii raha, toitumise, eraelu jmt valdkondades. Kahjuks pole meie impulsid ning koopameheaju 21. sajandi valikutekülluse jaoks kõige sobivam ning enamik meist ei suuda kõigis asjus ratsionaalseid otsuseid teha ja mõõdukust säilitada.

Veelgi enam – kui inimese senised harjumused on ideaalist umbes sama kaugel, kui maa kuust, on lihtsam vähemalt esiteks võtta ette kellegi toimiv valem ning selle järgi end ümber harjutada. Olgu selleks siis toitumiskava või finantsplaan – või antud raamatu kontekstis n-ö ämbrite süsteem, mille alusel oma eelarve ära jaotada. Sellest süsteemist ja kõigist muudest üleskorjatud mõtteteradest aga järgemööda.

Kui sa oma rahaasju kontrollid, oledki juba vaba

Pape jagab inimesed metafooriliselt kaheks liigiks – alpakadeks ning metsümisejateks (alpacas and groundhogs). Esimesed on eesmärgipärased ning sihikindlad ja neid on lihtne karjast eristada – nad ütlevad asju nagu “eks me peame töötama, kuni võlast vabaks saame” või “ma ei saa seda autot endale lubada, seega vahetan selle millegi soodsama vastu välja”. Need inimesed ei tea seda, aga nad juba on vabad – vabad vabandustest, kõhklustest ning pidevast murest oma rahalise tuleviku pärast. Vabad tänu sellele, et nad on oma asjades otsusekindlad ja võtavad enda olukorra eest vastutuse.

Teine tüüp teeb päevast päeva sama asja ja vingub ja viriseb, et mida kunagi ei muutu. Piltlikult öeldes on nemad need, kes tahavad imelisi dieeditablette püsiva elustiilimuutuse asemel. Nende inimeste elu on aastast aastasse suhteliselt samasugune – samade vabanduste, kahetsuste ning väikese kindlustundega. Millegipärast arvatakse, et kokkuhoidlikult ja plaanipäraselt elamine on üks tüütu töö. Hoopis tüütum on elada frustreerivas palgapäevast palgapäevani rutiinis ning pidevas mures oma tuleviku pärast – ja seda terve elu!

Rahalist sixpack’i on lihtne teeselda

Inimestel on rohkem motivatsiooni tegeleda asjade välimusega, kui nende tegeliku sisuga. Kui sa oled füüsiliselt lodev ja endast tehtud pilti vaadates esimese hooga arugi ei saa, kes see paksmagu on, on seda üsna raske varjata. Rahaga on kahjuks vastupidi ning autori sõnul on ta oma karjääri jooksul leidnud, et rahaliselt kõige lodevamad inimesed tunduvad väljastpoolt kõige paremas vormis – neil on viimse laenuvõimekuseni venitatud eramu, liisitud Lexus ning kõrvuni krediitkaardivõlgu.

Enamik inimesi õpib liitintressi kohta tagurpidi – ostes asju laenude ja järelmaksudega ning ohverdades sellele oma majandusliku iseseisvuse. Lihtsalt kuna nad näevad välja nagu neil oleks rahaline sixpack, pole neil mingit motivatsiooni seda olukorda parandada. Veelgi enam – endale, oma perele ning sõpradele tunnistamine, et nad tegelikult polegi nii edukad, kui seni väljast paistnud, nõuab suurt eneseületust. Oluline on mõista, et enda edu mõõdupuuks ei tasu võtta inimesi, kellega sa 20 aasta pärast enam isegi ei suhtle.

Küllus on ennekõike mõtteviis

Austraalia on üks maailma jõukamaid maid ning sellest hoolimata tunneb 2/3 sealsetest inimestest, et neil pole kõige vajaliku ostmiseks raha. Me oleme tervemad ja jõukamad kui kunagi varem ning meil on lõputult valikuid oma elu kujundamiseks, aga sellest hoolimata oleme me õnnetumad kui kunagi varem ning depressiooni jaenesetappude sagedus muudkui tõuseb. See on üks vana, aga pidevat ülekordamist vääriv tõde, et meie vajadused ning rahulolu tuleb ennekõike meie enda ellusuhtumisest.

See on vana tõde, et teatud sissetulekute tasemest palgatõus meid enam õnnelikumaks ei tee. Ainus millega seost on leitud, on hoopis säästude olemasolu, sest säästud annavad meile vabaduse – muidugi juhul, kui sul elus ka mingid muud huvid ja eesmärgid on.

20180304_185646_00012010020905.png

Hoia asju lihtsana

Kui sa ei suuda oma raha haldamise põhimõtteid 30 sekundiga ära seletada, ei ole sul plaani ning sa ei suuda sellest pikalt kinni pidada. Range eelarve ja pideva tahtejõu abil kulude kontrollimine pikaajaliselt lihtsalt ei tööta. Ennekõike tuleb oma valikuid lihtsustada (eelpool mainitet automatiseerimine). Edukad inimesed ei ole tingimata suurema tahtejõuga, aga nad loovad omale parema igapäevase rutiini.

Jaga oma sissetulek ämbritesse

Omalt poolt pakub autor välja n-ö ämbrite süsteemi, mille alusel oma sissetulekutes-väljaminekutes töötav kord luua. Tema välja pakutud süsteemis peaks hädavajalikud igapäevakulud mahtuma 60% sisse netosissetulekutest. Kui eluaseme, transpordi, söögi jmt kulud kokku nendesse piiridesse ei mahu, peaksid igal juhul oma valikud üle vaatama (või nagu autor otse ütleb, on sul päris suur probleem).

20% sissetulekutest läheb elumõnudele – neist pool, ehk 10% igapäevastele elumõnudele, nagu see Statoili latte või pediküür või nädalavahetuse kinopiletid. Teine pool (ehk taas 10%) läheb nende unistuste jaoks, mille jaoks peab pikemalt koguma – näiteks reis Balile või uus jalgratas. Kulutamisämbri mõte on see, et saad selles piires endale süümepiinadeta elumõnusid lubada ning kui selle laiaks lööd, oled lihtsalt kuu lõpuni ilma.

Muidugi pole näiteks palgapäevast palgapäevani elamine kõige eeskujulikum tegevus, aga nii paljud inimesed seda ometi teevad. Miks mitte siis anda endale kindel ports ette, millega võid olla meeldivalt vastutustundetu ning mitte-kaalutlev. Kõik eelnimetatud “ämbrid” käivad erinevatele kontodele ja näiteks igapäevakulude ning elumõnude kontole ka erinevad kaardid külge.

Viimane ports, ehk 20% läheb säästudesse või investeerimiseks.

Selliseid protsendipõhiseid süsteeme on muidugi teisigi ja ilmselt leiab igaüks omale lõpuks sobiva variatsiooni. Süsteemi iva on peamiselt valikute lihtsustamine viisil, mis aitab kindlustada tulevikku, aga samas elades ka olevikus. Ise olen seni küll raha rangelt laterdamata toime tulnud, aga vahel kipub ka minul fookus ära kaduma või satun süümepiinadesse mõne elumõnukulu peale, mis oleks võinud selle asemel ju hoopis investeerida. Omale sellise protsendisüsteemi püstipanek vähendab libastumisohtlikke dilemmasid ning valikukohti miinimumini.

20180304_190510_0001401986617.png

Võta sammhaaval

Tegelikult kuulus ämbrite süsteemi juurde veel terve järjestikuste sammude rodu, mille täpset lahtikirjutamist ma siin ette ei võta. Neist üks esimesi oli vana hea meelerahufondi loomine, mis esiteks pidi olema vähemalt kuupalga suurune ning järk-järgult suurenes mitmekordseks. Tegemist on siis selle rahaga, mis on igapäevakuludest täiesti eraldi ning kust maksta näiteks ootamatu autoparandus või lemmiklooma arstiarved (aga mitte Bali reis, sest selleks on pikaajaliste elumõnude ämber). Võlgades inimestel soovitab autor fondi kokkusaamiseks kasvõi asju müüa, sest fondi olemasolu on oma rahaasjade kontrollimise alustala.

Järgnesid näiteks oma võlgade doominokivikestena ümberlükkamine, kus kõlas ka RSÕ-st tuttav soovitus alustada suurima intressiga võlast. Siis kodulaenu äramaksmine (mille mõistlikkus Eesti tingimustes oleks küsitav), alles seejärel raha kasvamapanek ning lõpuks oma mugavaks pensionipõlveks vajaliku eesmärgi püstitamine. Samuti antakse jooksvalt soovitusi, kuidas välja valida ning välja kaubelda parimad võimalikud tingimused nii pangateenustele, kindlustusele, kodulaenule jmt. Viimased olid küll väga Austraalia-kesksed, sest käisin isegi vaatamas, kuidas Eestis eluasemelaenu refinantseerida saab ja meie väikeste intresside ning pakutavate erinevuste juures hävitasid panga vahetamise teenustasud juba igasuguse võidu.

Kokkuvõttes üsna elementaarne jutt, aga justnimelt algajale väga selgelt ette ehitatud süsteem, kuidas ennast varasematest valedest eluvalikutest jälle võimalikult efektiivselt välja kaevata. Läbivaks oli lootusrikas sõnum, et ükskõik, milline on sinu praegune rahaline olukord, oled sa vaba sellest hetkest, kui hakkad teadlikult ning plaanipäraselt seda olukorda parandama. Siis sa juba tead, et piisavalt aega andes jõuad igal juhul tulemusteni.

Anna investeeringutele aega (vähemalt 7 aastat)

Pidevalt oma investeeringuid torkides ning jälgides võib mõne aastaga tekkida tunne, et see ei vii kuhugi ja lihtsam on “hajutada” oma portfell uude autosse, soojamaareisi ning uude iPhone’i. Vähesed venitavad välja 7. aastani, kui lumepall alles tõeliselt veerema hakkab. Investeerimise mõttekuse illustreerimiseks oli toodud ka eriti efektne liitintressi näide, mida ma ei viitsi hakata ümber seletama.

Ekraanipilt (sorry not sorry). Erinevus paljudest teistest näidetest on see, et sina ei reinvesteeri pärast 10 aastat isegi dividende.

Kokkuvõttes on see reitingu vääriliselt sisukas raamat, mille kõiki mõtteteri ma kindlasti välja tuua ei jõudnudki. Soovitan ka edasijõudnutele, kes jälle natuke maailmapilti korrastada soovivad. 

LUGEMISVARA: The Power of Starting Something Stupid

raamatupäis (2)

Teate seda küsimust: “mida sa ette võtaksid, kui sa ei kardaks?” Richie Nortoni “The Power of Starting Something Stupid” seletab põhjalikult lahti, kui paljud meie valikud elus on lihtsalt vaimsed raamid, mida me ei taipa ega julge murda. Raamat ootas mu Goodreads’i järjekorras juba pikka aega, aga mul ei õnnestunud sellele kodumail kuidagi (isegi virtuaalses versioonis) küüsi taha saada. Kuna pealkiri tundus üha intrigeerivam, tellisin selle viimases hädas Amazonist ja jäin ostuga õnneks rahule.

Tutvustuses nimetatakse raamatut inspireerivaks ja võin kinnitada, et ennekõike ongi tegemist inspiratsiooniraamatuga, mitte konkreetse tööriistaga. Samuti pole pealkirja järgi põhjust karta, et tegemist on puhtalt äri(alustamise)raamatuga, sest alustamisjulgust on meil vaja igasuguste unistuste proovimiseks. Ilmselt on meil kõigil väiksemaid ja suuremaid lahedaid ideid, mida kunagi tahaks ette võtta, aga… Olgu selleks siis Oandu-Ikla matkale minek või kibuvitsamarjade eksport Gröönimaale või oma vanaema ning kassiga ümber maailma purjetamine, aga enamik neid ideid lükkuvad kõrvale või paremal juhul ebamäärasesse tulevikku, sest me oleme ometi asjalikud täiskasvanud inimesed, kes taoliste rumalustega tegelemist endale lubada ei saa. Või äkki ikka saame? 

Raamatu lugejale avaneb imeline võimalusterohke maailm, kus ükski idee pole liiga rumal ning kõik takistused nende elluviimisel on tegelikult vabandused. Muidugi pole iga pähetulnud mõte tingimata puhas kuld, aga kui sul on mõni plaan, mis ei jäta hinge rahule, ole avatud võimalusele, et äkki see polegi võimatu või rumal. Ma tean, et eelnev jutt kõlab umbes sama sisutühjalt, samas ebamääraselt lohutavalt nagu iga suvaline esoteeriline self-help kompott, seega asun konkreetsete näidete juurde, mis mul pirnikese põlema lõid.

The-Power-of-Something-Stupid.jpg

1. Pensionisüsteemi ootamatu pahupool

Pensionisüsteem on teadupärast vaevu 100-aastane eksperiment, aga see on juba loonud põlvkondadepikkuse mõttemustri, et elu on jagatud kaheks osaks – esimene samm: tee, mida pead tegema; teine samm: tee, mida sa tahad teha. Põhimõtteliselt on tulevikus terendav pension stiimul oma tegelikke unistusi edasi lükata lootuses, et sul on kunagi piisavalt raha, aega ja tervist, et hakata tegema seda, mis sa tõeliselt tahad. Ühel hetkel võid avastada, et su elu parimad aastad on millegi parema ootuses mööda jooksnud.

Norton nimetab seda edasilükkavaks eluplaaniks (deferred life plan) ja see haakub ka finantsvabaduse teekonnaga. Ta ütlebki, et võimalus jalad seinale visata on suurepärane, aga selle suunas töötamise ootamatu kaaslane on oma unistuste edasilükkamine. Säästa oma raha, aga mitte unistusi! Peamine on leida tasakaal tänase päeva ja raskesi hoomatava tuleviku vahel. Ma arvan, et see aitab pikaajaliste plaanidega ka paremini järjel ning mõistuse juures püsida, kui selle arvelt tänasest liiga palju ohverdama ei pea.

2. Ära roni vale redeli otsa

Kui sul on mingid eesmärgid ja unistused, mida sa elus kindlasti saavutada tahad (nt eesmärkide piiritlemise mõtteharjutuses välja tulnud punktid), tasub neid silmas pidada päevast päeva. Väga lihtne on igapäevase sebimise nõiaringi kinni jääda, üha enam töötada ja edukuse redeli otsas turnida (olgu selleks siis karjääri- või mõni muu redel), kuid redeli tippu jõudes võid avastada, et see pole üldse koht, kuhu välja tahtsid jõuda. 

Oluline on kindlaks teha, kuhu sa ronid, enne kui sa üldse ronima hakkad. Alusta asju oma tegelikule sihile mõeldes ja iga redeli puhul küsi endalt, kas see on ikka õige redel. Kui sa nüüd mõnda redelit analüüsides avastad, et see on ikka täitsa vale koht, ei tasu ainult selle pärast edasi ronida, et a) selle vea tegemiseks kulus palju aega või b) mis teised minust mõtlevad, kui ma poole pealt maha ronin. Näiteks kui sa tead, et sind teeb õnnelikuks vaba ja loominguline elu, pole mõtet rassida karjääriredeli otsas, mille iga uus pulk tähendab rohkemaid töötunde ning rangemat töödistsipliini ja loota, et ühel hetkel on sul piisavalt raha, et alustada elu, mida sa tegelikult elada tahad.

3. Peamiselt hoiavad sind tagasi hirm, uhkus ning prokrastineerimine

Inimesed ei vii oma ideid ellu, sest kardavad paista naeruväärsed ning isegi kui sõnades tahavad mõnda projekti ette võtta, leiavad erinevaid põhjuseid tegude edasilükkamiseks. Mis puudutab avalikku arvamust, ei mõtle teised sinu peale niikuinii nii palju, kui sa arvad neid seda tegevat. Suurem mass vist mõtlebki pigem sellest, mida teised nende kohta mõtlevad, seega küsitav, kas ja kui paljusid sinu tegevus kedagi üldse huvitab. Ära nüüd mine vannituppa ahastusest veene nüsima, vaid tee sellest “nähtamatusest” oma superpower. 

Samas kui sa midagi alustad, ole valmis ettekäänetest ja teiste süüdistamisest loobuma, sest enda elus ohjade haaramisega kaasneb ka vastutus. Ühes mastaapses uuringus leiti, et edukaimate ettevõtete juhtides olid kummastavas kombinatsioonis esindatud nii alandlikkus kui teotahe. Kui asjad läksid hästi, vaatasid edukaimad juhid n-ö aknast välja ja nägid faktoreid, mis olid neid edasi aidanud. Kui asjad läksid halvasti, vaatasid nad peeglisse ja võtsid täieliku vastutuse. Kehvemate tulemustega ettevõtete juhtide käitumine oli risti vastupidine – heades tingimustes vaatasid nad peeglisse ja võtsid vastu kogu aupaiste, keerulistes oludes aga vaatasid aknast välja, et leida süüdlast väljastpoolt.

4. Toimekus ei tähenda produktiivsust 

Ka pidev toimekus võib tegelikult olla moodus asjade edasilükkamiseks, ehk prokrastineerimiseks. Töönarkomaanid tingimata ei saavuta rohkem, kui inimesed, kes teadlikult piiritlevad tööasjad 8-tunnisesse (või veelgi lühemasse) ajavahemikku. Nad võivad küll väita, et on perfektsionistid, aga see tähendab praktikas sageli vähetähtsatesse detailidesse takerdumist, selle asemel, et ülesanne tehtud saada.

Workaholics aren’t heroes. They don’t save the day, they just use it up.

5. Tee seda, mis sa armastad – kasvõi tasuta 

Head ideed tulevad sellisest kohast, kus on ühendatud sinu tõeline kutse ning samas soov kellelegi kasulik olla. Levinud taktika on lähtuda potentsiaalsest kasust ja teha asju, mis sulle tingimata isegi ei meeldi, aga milles võid olla piisavalt hea, et keegi on valmis selle eest maksma. Selle asemel tee asju, mida armastad ja tee neid kasvõi tasuta.

See ei tähenda, et sa peaks päevapealt töölt ära tulema ja näiteks grafitikunstnikuks hakkama, kui sa veel joonistadagi ei oska. Tee asju ning täienda ennast lihtsalt selle pärast, et see sulle meeldib ja vaata, kuhu see välja jõuab. Halvim mis juhtuda võib on see, et et sa kasutasid aega millekski, mis sind siiralt õnnelikuks teeb.

6. Sa polegi kunagi päris valmis – lihtsalt alusta

Ideaalsete tingimuste ootamine on samuti lihtsalt vabandus ja kui sa tegelikult midagi teha tahad, on sul iga päev võimalus selle suunas kasvõi mõni väike reaalne tegu teha. Suuri unistusi ei pea vallutama ühe hüppega, vaid tee idee väikesteks tükkideks ning valluta seda jupphaaval. Ennekõike on oluline jääda ausaks iseenda ees, ajada enda asja, olla väärikas ning kvaliteetne. Usalda teisi inimesi, et nemad saaks usaldada sind – see on üks olulisemaid valuutasid tänapäeva maailmas.

Kokkuvõttes luba endal uskuda, et elu võib olla üks põnev, lõbus ja võimalusterohke paik.

To live is the rarest thing in the world. Most people exist, that is all..png