Ootamatult optimistlik oktoober

20191031_174633_00001994825464.png

Septembri kokkuvõtte lõpus ütlesin, et oktoobri osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema. Välja kukkus isiklikus mõttes üks paremaid kuid üldse (vähemalt kuu lõpu emotsiooni pealt) ning rahalises mõttes ka päris jumekas aeg.

Põhjust mingis mõttes poleks, sest tervis lonkab igat jalga nii hullusti, et kujutasin juba selgelt ette, kuidas olematu sissetuleku juures oma päevi kudumise ning raamatulugemisega sisustama hakkan. Kuduma ma isegi hakkasin, raamatuid lugesin ka – rohkem kui varem mõnel aastal kokku. Goodreadsi tänavune skoor on 26 lõpetatud teost ning see vaid kasvab.

Viimastest meeldis väga nt “Range: Why Generalists Triumph in a Specialized World“, mis andis väga tasakaalustava vaatenurga suhtumisele, et eduks on vaja üks valdkond välja valida ning selles väga heaks saada. Muuhulgas tõi see välja, et paljud ülispetsiifilised oskused on justnimelt lihtsasti automatiseeritavad, aga oskus valdkondade üleselt loomingulisi lahendusi välja pakkuda, on nii sügavalt inimlik, et seda peaks endas teadlikult arendama ja väärtustama ning ükski arvuti sellega niipea hakkama ei saa. 

Suurim tervisehäda on olnud häälepaela halvatus, mille diagnoosi saamine mind esiteks rõõmustas vähemalt selles osas, et enamik kuid kestnud hädasid lõpuks mingi seletuse said. Samas takistab see nii hingamist, kui rääkimist, seega väljavaade, et 30-aastaselt kõik jooksud joostud ning jutud räägitud on, tundus pehmeltöelda õudne.

Nimelt mõjutab see elu rohkem, kui esimese hooga arvatagi oskaks, sest koosolekutel osaleda või tunnikeseks sõbraga kokku saada on pingutus omaette, kui lauseid pead lühemaks kärpima, rääkima nii vähe kui võimalik ja lõpuks tuleb kurgust ikka vaid piinlik kriuks. Märkamatult hakkasin vältima igasugust otsesuhtlust peale pereliikmete ning isegi telefonikõnesid, sest see oli liiga kurnav.

Paranemisprognoos? Võib üle minna, aga ei pruugi. Taastumine toimub enamasti poole aasta jooksul, aga kolmanda kuu lõpus ei olnud mul midagi eriti paremaks minema hakanud ning korraks tuli veel hoopis korralik tagasilöök. Nüüd on hääl ja hingamine aga ühtäkki hüppeliselt paranema hakanud, seega lootus on jälle üles kruvitud.

Ma olen kogu aeg tervist kõrgelt väärtustanud, aga sellises olukorras saad aru, kui tõsi see on, et see ongi kõige suurem vara. Ja antud juhul pole tegemist isegi mingi päris tõsise (loe: eluohtliku) probleemiga.

Positiivse poole pealt tähistasime veel päikesekuldses Viljandis oma esimest pulma-aastapäeva ning terve viimase nädala olen külitanud Saaremaal matka-, trenni- ja puhkelaagris. Iga päev algab mitmetunnise matkaga, lõppeb basseinis ning vahepeal jõuan veel kõikvõimalikke kirjatöid pusida. Nimelt hakkas kudumise ja lugemise kõrvalt kaela sadama nii palju lusti- ja muid projekte, et vahepeal pidin osade klientide eest juba redutama nagu kult rukkis, et jõuaks ühed asjad enne tehtud, enne kui järgmised peale tulevad.

Ettevõtte alt sissetulekute suurendamine võtab vaid tuure üles ning kuna mõne pikema projekti eest ei esita ma arvet enne aasta lõppu, siis tean, et tehniliselt tuleks netoväärtuse eesmärk isegi praeguse seisuga täis. Vahet lõpuks polegi, millal konkreetsed laekumised on, aga aina suuremat rõõmu teeb, et sellel rindel liigub kõik vaid ülesmäge. Kliendid on toredad ja teen ainult asju, mis päriselt meeldivad.

Sel rindel on vähem kui aastaga toimunud korralik arenguhüpe – olen õppinud end müüma, paremini kehtestama, juhtima ja kindlasti tundma. Sealjuures väljastasin esimese ise hangitud kliendi arve alles maikuus – see on ju vähem kui pool aastat tagasi!

Tänu sellele rühkis netoväärtus ikka oma teed – endiselt õiges suunas. Portfelli likvideerin muudkui otsast hõredamaks, aga siis ongi hea praegu just netoväärtust, mitte aktiivselt töös oleva raha hulka jälgida.

Kokkuvõttes kukkuski selline kuu välja, millest konkreetsetesse instrumentidesse investeerimise mõttes palju rääkida pole, aga tegelikult kasv ja areng igal rindel üha toimub. Mitmel teemal tahan kindlasti lähiajal pikemalt kirjutada, aga veel mõnda eaga redutan ka selle blogi ees nagu kult rukkis. 😀

This slideshow requires JavaScript.

Tarkusekuu kokkuvõte (ei saanud targemaks)

20190930_162734_00001137076087.png

Jälle üks kuukene-kullakene mööda veerenud, yada-yada. Pidin lausa eelmisest kokkuvõttest järgi vaatama, millest ma siis ometi jahusin. Hoiatan kohe ette, et september jätkus samal lainel.

Midagi ma juurde ei ostnud, Equinorist sain aga lahti – täitsa okeil ajal, kui kuukõverat vaadata. Muud kulutused? Ikka täispurjes. Auto sai lõpuks ära remonditud, üks eelmisel kuul soetatud tuusik kulutatud, lisaks pidime kõikvõimalikku varustust ostma. Üllatavalt tasuvaks kulutuseks osutus aga… padjakohvimasin.

Oma kohvinarkarlusest pole ma siin ennegi saladust teinud, aga koju mingi spets masina ostmist olime üha edasi lükanud – ühtepidi selle tõttu, et narkarlust kuidagigi kontrolli all hoida, teisalt selle pärast, et ei suutnud masinat välja valida. Igal tüübil on omad hädad.

  • Suure espressomasina jaoks pole meil ruumigi, selle hooldamine tundus liiga suur töö, samuti on mul üks traumeeriv kogemus, kuidas masin kontoris kogu hooldamisest hoolimata seest üleni hallitama läks. Piimavahuga kohvi ma nii väga ka ei armasta, et selle nimel mingeid voolikuid leotada viitsiks. Lisaks siis lausa peaks liigagi sageli kohvi jooma, et oakott kapis ära ei lahtuks.
  • Kapslimasinat olen palju reisidel proovida saanud ja kohv tuleb sealt tõesti hea. Samas iga kord plastkapsel masinasse ning siis minema visata tundub lihtsalt kõlvatu (mitte et Stati topsid kuidagi vähem plasti toodaks, aga ikka).
  • Padjakat olen samuti reisidel testinud ja see ei tooda rohkem jäätmeid, kui tavaline teekott. Mingit lõputut puhastamist nõudvaid salaurkaid sellel samuti pole. Skepsist tekitas ainult liigagi odav hind ja ikkagi kohvi kvaliteet.

Igatahes padjakas meile koju tuli ning tuleb välja, et kui õigest kohast patju osta, on kohv ikka tõesti hea. Kõnekas on ilmselt kasvõi see, et masina kojutoomisest saadik oleme väljas kohvi joonud vast 1-2 korda. Tundub täitsa tasuv ost (nimme ei nimeta seda investeeringuks praegu).

Ettevõtte alt toimus samuti üks kuluralli, aga õnneks laekumised kaalusid selle ilusti üles ja uued arved läksid juba välja ka. Täitsa veereb seal see eluke. Kui tegelt vaevalt pool aasta tõsisema tegutsemisega juba nii veereb, siis mis veel näiteks mõne aastaga saada võib.

Korteriotsingud vaikselt hingitsevad, aga palsam minu hingele oli Mart Kalmu sõnavõtt sel teemal, kuidas turg on arendajate solki täis.

“Ja siis saan ma seal korteris endale 40 ruutmeetrit pimedat esiku soolikat, samal ajal kui laste magamistoad on alla 10 ruutmeetri ja kokku on korter 168 ruutu, siis see on disproportsioon, halvasti elatav, ebamugav korter…”

Kui ikka iga ruutmeeter maksab tuhandeid eurosid, siis tõesti ei taha lihtsalt mingi lolli kasutamatu planeeringu nurgataguste peale kümmet tuhandet peale maksta – hilisematest ruutmeetripõhistest kuludest rääkimata.

Nüüd see tarkusekuul mitte targemaks saamise osa – ma saan aru, et netoväärtuse tõusu ma võiks omal sama hästi kohvipaksu pealt ennustama hakata (kui mul seda enam oleks, ehehehee), sest see kuu võttis see jälle ette üllatusliku hüppe. Ehkki põhjust tegelikult oli pehmeltöelda vähe. Mis seal ikka, ma väga täpselt näpuga järge ajada ei viitsinud, targemaks ei saanud, aga ilus vaadata ikka. Vaadake teie ka.

This slideshow requires JavaScript.

Uue kuu osas ma ei hakka isegi midagi optimistlikku ütlema.

Lõikuskuu lõikas korralikult

20190901_143737_0000976656321.png

Näete, oskan ka mina metsik ja ettearvamatu olla – ei teinudki kuu kokkuvõtet kuu viimasel päeval ära! (Selle asemel rääkisin pensionist ja ei hakka ju kahte postitust ühel päeval kirjutama, kui ma muidu kuu aega kordagi nokka lahti ei saa.)

Augusti lõpuks on ka parimad suveilmad kätte jõudnud – pikad soojad päevad, aga mahedad jahedad õhtud kestavad juba nädalaid.  Võtsin pärast ühte eriti pettumusttekitavat kohvielamust isegi oma cold brew jääkohvi retsepti veel käiku. Kuu kultuurielamuse pakkus aga Ugala “Etturid“, mida mängiti suvel Kukenoos küünis. Kui järgmisel aastal korratakse, täitsa soovitan.

Mis siis lõikuskuul raharindel toimus ka? Noh, lõikas päris valusalt otse varadesse. Esiteks laperdas turg ise sinna-tänna. Mis siis ikka, tuleb kainet meelt säilitada ja edasi rühkida.

Teiseks lõikasid planeeritud kulud kodu- ja lustirindelt. Soetasin kinke, mööblit ja tuusikuid nagu igav keskklassi mutt muiste. Vähemalt on nüüd peaaegu uue aastani nii palju lõbustisi varuks soetatud, et neid kulusid rohkem silmapiiril pole.

Planeerimata kulud tabasid mind aga lõpuks autoomanikuna. Olen siin ennegi kiitnud, kuidas mul on maailma parim 15-aastane Toyota junn, mis tahab ainult kütust, ülevaatust ja uusi rehve saada. Ei tea, kas asi on selles, et juuni alguses sõitis üks hurmav roolijoodik mu pargitud junnile täie lauluga tagant sisse või ei venita ka kõige visam junn naljalt päris aastakümneid täis, aga üleöö sai muretust masinast tuldsülgav koletis, kes kasutamise korral oleks lihtsalt põlema läinud. 😀 Ups.

Esimene remondiarve oli viiendik auto hinnast ja ehkki auto pole just eriti kallis, siis ütleme, et kõik rehvid ja ülevaatused lõi see ikka pika puuga üle. Mingi remont jäi veel septembrisse, aga vähemalt praegu see sõidab ning põlema ka vast ei lähe.

Tegelikult oleme uue auto soetamisele juba ammu mõelnud, aga seni mu mõistus tõrkus midagi muud ostmast, kuni vana veel nii hästi teenib. Noh, selle tõrkega on nüüd muidugi korras. 😀 Teiseks mõtlesime järgmise auto törts uuema ning kallima soetada ja liisingusse võtta, aga mulle tundus see kogu aeg vaesusele sõrme andmisena. Järgmisel hetkel on sul iga kuu sadu eurosid püsikulusid lihtsalt auto omamisele ning elad tatar peost suhu palgast palgani nagu keskmine eestlane muiste. Brr…

Õnneks ma üks hetk taipasin, et me otseselt ju ei pea autot liisingusse võtma, vaid võime välja ka osta. Neljakohalise summa piiresse jääks see kulu niikuinii, päris Volvo XC90 poole me ei kiika. Lihtsalt koos korteriostuks valmistumisega tähendab see suuremat ühekordset väljaminekut, milleks peaks ilmselt portfellist rohkem asju maha müüma, aga kokkuvõttes oleks puhtam ja kuivem tunne (aga natuke nagu vaene ka ikka).

Vaikselt harvendan portfelli ridu suvi otsa ning augustis likvideerisin näiteks Starbucksi ära, mis mingitel hetkedel näitab head tõusu ja siis jälle igas suvalises tõmbetuules miinusesse tagasi kukub. Kuna Aasias löövad ka kohalikud kohvihiiud seda kohvimaitselist diabeedipesa pidevalt troonilt, siis ei tundu tulevik nii särav, et sellest kümne küünega kinni hoida. Teisest otsast sain Equinorilt ja LHV võlakirjadelt natuke raha tagasi ka. Ikka on tore.

Suurema korteri soetamise plaaniga oleme tegelikult päris kimbatuses, sest päris õiget asja turul saada pole. Jääb mulje, et teised ostjad on nii uljad või meeleheitel või kogenematud, et ikka kõikvõimalikku soga arendatakse edukalt kvartalite viisi ning sellest lahtisaamisega pole praegu ka probleemi. Oma erisoovidega saaksime minna aga nende arenduste jutule, mis valmivad alles ligi aasta pärast. Ausaltöelda praeguses olukorras ei julge raha vahele panna, et aasta pärast turg veel sama püsib või vähemalt hullult ära vajunud pole. 

Kuklakarvad ajab eriti turri tõik, et kõige kummalisemad tuttavad on taas välja ilmunud investeerimise kohta uurima – need samad, kes neli-viis aastat tagasi kohe saabuvat kriisi ootama jäid. Kui rahvas nüüd uskuma hakkab, et kriisi ilmselt kunagi ei tulegi, siis…

Lõpetuseks – mis see neto tegi ka siis. Isegi tõusis, vana sunnik, kõigist lõikuslöökidest hoolimata. Märkasin nüüd, et seadsin ju omale 2019. aastaks A, B ja C eesmärgid. Mälusse söövis muidugi ainult see suurim.

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

C eesmärk sai nüüd igatahes juba korralikult ületatud. Hurraa. B eesmärk tundub samuti käeulatuses. A eesmärgi saavutamiseks peaks ma hakkama vangerdama juba küsitava väärtusega trikkidega, näiteks arvestama, et kinnisvara hind ka paari aastaga ikka tõusnud on jmt. Ei näe sellel mõtet ja järgmised kuud terendab pigem kehv tõus ees, aga las ta jookseb seal visioonina ees ikka.

This slideshow requires JavaScript.

Kokkuvõttes olen sellises ebamäärases ootusseisundis, midagi juurde ei osta, pigem otsast müün ning heietan niisama oma argimuredest. Pole tänu väärt. Kuumim investeerimisvestluste keskpunkt pidi nüüd niikuinii hoopis Perekooli foorum olema.

Kuidas teil suvi läks? Võib rahule jääda? Ja head teatrisoovitused on ka teretulnud, mul hammas täitsa verel. 

Obusenoogutuse kuu kokkuvõte

20190730_114523_0000365755696.png

Juuli on möödas, obene lahkelt investeeringutele ning netoväärtusele noogutanud ning võib jälle kuu ainsa postituse kirja visata (ehehee). Tegelikult on investeerimisega praegu ikka päris passiivsed lood, aga kõigest sellest järgemööda. Enne põikan rahatarkuse vundamendi, ehk heade rahaharjumuste juurde.

Pildike: eelarvevaesed kuu lõpus toidupoes

Abikaasa: Meil oli enne majapidamiskontol ainult 30 eurot järel.
Mina: Kas sa vaatasid seda enne või pärast, kui ma päeval poes käisin? Aa, enne? Noh, siis pole seal enam väga midagi järel.
(vaatab kontojääki ja siis korvis olevaid lihapirukaid)
Mina (dramaatilisel võltssosinal): Su need lihapirukad moodustavad 10% meie kuueelarvest!

Kas gamification ei peaks elu mitte kuidagi… lõbusamaks tegema? 😀

Samas tegin selle kunstliku puuduse tagajärjel omale järgmisel päeval veel kiirelt lõunasöögi tööle kaasa, ehkki midagi mugavalt kaasavõetavat mul külmikus polnud ning igal muul juhul oleksin välja sööma maandunud. Hommikuse pudrukeetmise kõrval viskasin kokku suvikõrvitsa-kana-omleti juustuga (võiks peenelt frittataks ka nimetada) ning jämeda tomativõileiva – ühe hoobiga leidsid rakendust nii maalt toodud suvesaadused kui seisma jäänud võileivamaterjal. Pealelõunase oote olin juba eelmisel õhtul karpi valmis seganud (kohupiim maapähklivõi, kreeka jogurti ning koduse maasikamoosiga). 

Seega ehkki majapidamiseelarve on meil täiesti kunstlik iseenda tekitatud piir rahakotis, ei taha sellest ikka naljalt üle minna. Pressime aga sama summa sisse kõik, mis kuus ette juhtub – olgu selleks või terve ports ebaregulaarseid kulusid alates liikluskindlustusest ja lõpetades sügisesse soetatud tetatripaketiga ning kuu lõpus üritad ikka summaga kuidagi välja venitada (täiesti äärmustesse laskumata, muidugi).

Erilist kulukat lustielu me omale see kuu ei lubanudki – luksuse tipphetk oli see, kui Lahemaal telkimas käimise lõpetasime hommikusöögiga Vihula mõisa hotellis. Ma ütleks, et optimaalne tasakaal kõikvõimalikest elumõnudest kukkus välja. 😀 Muidu käisime niisama igal võimalusel looduses suvetunnet peale laadimas. Lõpuks sain oma jala terveks, aga terve portsu muid hädasid asemele – tervis mängib mingit doominot hetkel, ehk hakkab ühest otsast pudenema ning mõistata vaid, kuhu see välja võib jõuda.

Investeerimislainel on praegu ikka täiesti surnud seis, sest silmapiiril terendab suure(ma) tare ostmine ning peame praegu kõik lahtise raha ka lahtisena hoidma. Nimelt tahame senise kinnisvara samuti alles jätta, mis tähendab, et peame nüüd hoogtöö korras veel ühe kopsaka sissemakse lagedale köhima. Eks köhime ka, aga kuidagi peost-suhu vaesena tunnen end sellest hoolimata. Ilmselt ei pääse ma ka osade investeeringute müümisest.

Iseasi, kui selle tare üldse leiaks, sest turul käib hoogne mikrokuutide arendus, kus näiteks meie praeguse (mitte ülearu ruumika) 2-toalise suurusele pinnale on topitud vähemalt kolm tuba. Väga ei taha ka kujuteldavat 4-toalist osta, et seda siis kohe uuesti normaalseks 3-toaliseks tagasi ehitama hakata. Tüütu. Kinnisvaraturuhala lõpp. 

Päris ilusti tuli ka see kuu dividende sisse (Nike’ilt, Merkolt ning Tallinkilt), portfelli koguväärtus samuti tõusis. Ettevõtte all laekusid arved ilusti ning vaikselt kriban neid muudkui välja ka. Teise käega soetasin omale ühe kaamera, mida ma ammu noolinud olen ja mis just juulis eriti hea soodukaga müügis oli. Just viimasel põhjusel ei julgenud ma netoväärtusest taas suurt midagi loota. 

Kui kõik oma potid ja kukrud ja muud varud kokku lõin, tabas mind aga paras üllatus ning pidin exceli read veel mitu korda üle käima, et kuskil jälle mingi valemiviga sisse poleks lipsanud. Viimase paari kuuga võrreldes oli lõpuks üks kobe tõus, 30 tuhande piir sai ületatud ning seda ühe hoobiga peaaegu kahe tuhande võrra.

This slideshow requires JavaScript.

Näis, mis sellega nüüd aasta teises pooles edasi saab, sest tareostul tekiks jälle suured ühekordsed kulud esiteks kõikvõimalikele teenustasudele, teiseks kardetavasti ka suuremale sisustamisele (kui me just askeedi kombel põrandale pandud madratsi ning tabureti otsas trooniva veekeedukannuga elama ei taha hakata). Samuti võin juba eos korstnasse kirjutada aasta ühe eesmärgi õppelaenu saba tagasi maksta (pole jälle mõtet või nii).

Samas motivatsiooniboosti annab selline hüpe jälle juurde. Loodetavasti saame oma tareplaanid ka varsti lukku, sest sellises ebamäärases ootusseisundis on raske fookust hoida.

Kuidas teil juuli läks? 


Juulikuu rahvapärane nimetus on heinakuu. Seda nimetust kasutavad mitmed rahvad – venelased, sakslased, soomlased, lätlased jt. „Obusenoogutuse kuu“ viitab, et hobune siis kiinide eemaletõrjumiseks üha pead noogutab. (Allikas

Juuni kokkuvõte, ehk tegin oma finantsvabaduspüüdlustes ränga vea

20190630_140920_0000915763444.png

Üks kuu on jälle tulnud ning lati alt läbi läinud. Turg on selline nagu ta on, ehitusveikalsite hinnad on samuti nagu on, seega kasinamat kasvu teadsin see kuu juba oodata. Päris hingetuks ei võtnud, aga midagi hüpata ka pole. Samas pole ma veel käega löönud oma suurele aastaeesmärgile, lihtsalt kasv pole (ja ei saagi olla) nii lineaarne nagu excelisse sisse löödud sai. 

Natuke on mõru meel ainult selle pärast, et ka 30 piirist juuksekarva võrra puudu jäi – samas mõeldes, et ma seda vahepeal aasta eesmärgina kaalusin, on minek isegi hea. Oleks võinud ju mõne elumõnu mõnulemata jätta, aga mis mõtet sellel siis ülse oleks. Kunagi tagasivaates ja pikas plaanis joonistuvad need kõverad hoopis ühtlasemaks niikuinii.

This slideshow requires JavaScript.

Tulles nüüd selle traagilise möödapaneku juurde, mis ma oma finantsvabadusteekonnal teinud olen, siis olge valmis kuulama ühe vanainimese tarku sõnu. Me kõik eeldame, et meil on aega ja tervist, et tänasida mõnusid aastakümnete pärast liitintressi toel kordades rohkem nautima hakata, aga minu praegune hale inimvarju seisund kinnitab, et seda aega ei ole sugugi nii palju.

Laias laastus tundub, et kohe kui 30 kukub, kukub kokku ka kõik see noore hobuse raudne tervis, mida kõik nii enesestmõistetavalt lörtsivad. Mina sealjuures.

Kõlab nagu ma oleks siin vahepeal vähidiagnoosi saanud või midagi? Ei ole, lihtsalt vaevlen juba nädalaid ühe eriti vastiku jalavigastuse küüsis, mis eluisu ära võtab ning igasugused elumõnud samuti, mis ühel või teisel viisil minimaalsetki liikumist hõlmavad (ja kui keegi tuleb ütlema, et söömine ju ei hõlma liikumist, siis jalg kurask valutab ka veel).

Tõlge: ärge tegelege pikamaajooksuga, te jääte vigaseks ja surete.

Tegelikult olen siin päris tõsiselt hakanud mõtlema väljavaatele, et päris suurel osal vanadest inimestest on mingit sorti kroonilised valud. Varem arvasin, et mis seal siis on – kõigega harjub ju. Äkki pika aja peale harjub jah, aga enne jõuab see korralikult ajudele hakata.

Kokkuvõttes ei ole mul möödunud kuust peale selle hala eriti midagi rääkida. Tallinna sadam saatis dividendid ka ära, aitäh! Facebooki rookisin isegi õigel hetkel portfellist välja ning on kõvasti puhtam ja kuivem tunne küll.

Lõpetuseks nimekiri asjadest, millele ma oleks võinud seni elu jooksul kokku kraabitud mammona kulutada, kuni mul selleks veel tervist jagus: 

  1. 23 corgit võtta (ja siis oleks nende söögi- ning hoolduskuludega hoobilt pankrotti läinud).
  2. 30 korda Balil käia (või muus üsna lihtsalt kättesaadavas sihtkohas nagu näiteks ka Nepalis). Või 3 korda Antarktikas käia (kui ühest korrast väheks jääks). Või mõni vahepealne kombinatsioon kõikvõimalikest reisidest. Või üleüldse korralik ümbermaailmareis. Igatahes hullumoodi reisida.
  3. 1,5 tipptasemel proteesjalga osta (teate küll need ulmejalad, millega olümpiamängudel rekordeid joosti).
  4. Pool last üles kasvatada (või vähemalt 0,4 last, sest 2014. aastal maksis lapse üleskasvatamine eestis 60 480 eurot ning vaevalt see odavamaks läinud on).
  5. Osta Rõugesse terve kortermaja.
  6. Toita 2000 arengumaade last kuu aega.
  7. 100 korda Raadi taga võsas glämpida. Lugege vaid: “Glämping pole mingi “käpuli urgu ja silgud pütis, jube palav, rõve külm ja tuul viis katuse minema” ööbimine. 

Nojah siis.

Mai kokkuvõte – ei saagi aru, mis juhtus

20190530_195459_0000691605666.png

Ei, jutt ei käi praegusest poliittsirkusest, sest sel teemal sõna võtmiseks olen pidevalt uuest pealetulevast materjalist liiga oimetu. Sealjuures tundub kogu see kirbutsirkus globaalse kliimakatastroofi valguses nii jõuetukstegevalt mõttetu, aga õndsad olla ikka need, kes rinnuli mingite pseudoprobleemide dzotile heidavad. Tegelikult hakkasin sel teemal isegi ühte postitust kirjutama, aga praegu sai võhm otsa. 

Unustasin mai numbreid kokku lüües esimese hooga peaaegu suu lahti ja üldse mitte positiivsest üllatusest. Nohistasin siis pahaselt ohkides Excelis umbes sama häälega nagu mu koer kausi alt viimaseid krõbinaid taga otsib. Õnneks avastasin, et oli ühe rea juurde teinud, mida tabel kokku ei arvutanud, seega venitasin seisu napilt positiivseks. Aga sellega tulemus ka piirdus.

Suurema tseremoonitsemata kasvatasin netoväärtust napid mõned sajad eurod ja jäin jälle plaanile alla. Põhjus? Kui kesised tabelarvutusoskused välja arvata, siis poliitilistes tõmbetuultes sai mu portfell jälle mingi kena nätaka vastu vahtimist ning mingit konkreetset allikat välja tuua ei oskagi. Eks suurus on juba selline, et kui siit-sealt mõni protsendike pudeneb, on juba kogulangus päris suur.

This slideshow requires JavaScript.

Teise kabelimatsu panin omale ise, kui käisime palverännakul lõunanaabrite kiirmööblibutiigis ja ostsime kokku umbes kolme aasta varu mööblit ning muud kola. Vähemalt on nüüd natukeseks muretu.

Või siis mitte, sest hakkasime seirama suuremaid kortereid ja selle kannatuse valguses sai meie praegune avar 2-toaline endale enneolematu aupaiste ümber. Eks ikka märkad hüvesid alles siis, kui uus (ja halvem) silmapiiril, ehk kõik praeguse maja head omadused tunduvad täiesti iseenesestmõistetavad. Näiteks normaalse suurusega panipaik ning kõrge keldrikorrust, kust saab ratta eraldi väljapääsust õue tõsta.

Üldse tundub vahepeal, et maju planeerides ei mõtle ei ehitaja ega ostja sellele, kuidas elaniku seal majas päriselt toimetama võiks hakata. Kusjuures kinnisvara huumorinurka pakkus ka uus Duo loftide arendus Tartus, mis reklaamib end muuhulgas lausega: “Kindel üüriturg aastast 1632“. Võin saladuskatte all paljastada, et tudengid elaks 3200-eurise ruutmeetrihinnaga loftis küll hea meelega, aga üsna tõenäoliselt ei küündi nende maksejõudlus isegi sinnani, et kulud nulli tuleks. Iseenesest muidugi vahva, et Jaak oma toimetustega juba siiapoole sood on jõudnud. 😀

Koos teiste taksojuhtidega krabasin omale tasuta jäätise lootuses ka jäätisebutiik La Muu’d, aga enda kibedaks pettumuseks sain teada, et jäätist saab kätte vaid Tallinna jäätiseputkast. P.S. Kes omale investeerimiseks Taksojuht OÜ tahab registreerida, siis hämmastaval kombel on see nimi registris endiselt täiesti vaba. 

Lisaks jooksin ühe korra ümber Viljandi järve, teise korra Otepäält Elvasse ning siis umbes miljon korda veel. Kirjutasin päris mitu artiklit. Ja kirjutasin ka jälle paar arvet. Üritangi nüüd joont hoida, et iga kuu kasvõi üks arve välja läheks – siis võin ennast aastase hilinemisega regulaarse lisasissetuleku saavutajaks kirjutada. Muidugi need võiks sama regulaarselt laekuma ka hakata.

Järgmise kuu saavutuste osas olen juba ette pessimistlik, sest ees ootab suurem käik ehitusveikalsisse, mis kahjuks raha juurde ei tekita, ikka vaid vastupidi. Raske on see igava keskklassi igav elu. Siiski loodan sellele, et suvi on juba ette nii täis planeeritud, et raha kulutamiseks ei jää rohkem aega. Igal nädalavahetusel on vähemalt kaks konkureerivat üritust või sündmust ning järgmised päris plaanimata nädalavahetused jäävad juba augustisse.

Kas teid ka viimane kevadkuu ootamatult lõi? 

Aprilli kokkuvõte (nii vaimuvaene pealkiri ongi)

20190429_210834_0001302052845.png

Esimese hooga tundus, et aprillis nagu ei toimunudki midagi peale tubli töörabamise. Suvi sai ka selleks aastaks nagu möödaminnes peetud, võib nüüd rahulikult edasi elada. Ja joosta, sest need paar soojemat päeva olid jooksutrennidele küll paras pidur. Tahaks kohe jääkohv näpus kuskil vilus vedeleda ja mitte midagi teha, ehkki juunikuiseks tiimitriatloniks peaks praegu kibedaimad treeningpäevad käima.

Mis ma lisaks tööle ja trennile siis veel tegin? Lugesin näiteks üllatavalt palju raamatuid, sh Nepaali lainel jätkates “Into Thin Air’i” läbi, mis tõestas mulle lõplikult, et ma olen ikka puhas mugavusmatkur ja tippude vallutamiseks peab peast mingi eriline kruvi puudu või üle olema. Polnud mul enne kihku tingimata mägede otsa või teatud kõrgusmeetritele jõuda, aga pärast nende kogemuste lugemist pole seda ammugi.

Käisin pidasin oma alma mater’is ühe päris korralikku eneseületust nõudva seminari maha, aga lõpuks läks üle igasuguste ootuste hästi. Tuleb ennast ikka jooksvalt ebamugavustsoonis hoida, sest see tuleb iga kord meeldiva üllatusena, et hirmul mõttetult suured silmad on. 

Võhandu maratonile või Türi-Tori kiirlaskumisele ma taas ei jõudnud, aga sõitsime kolleegiga nädal varem Võhandu parima osa läbi ja aitas sellestki küll. Mõõdukas koguses on kevadine “veevulinatel” kanuutamine ikka erikuradi mõnus. Ja eriti mõnus, kui see siis lõpuks läbi on ja jälle kuivad püksid-sokid jalga saab.

Lihavõtetesse mahutasin traditsioonilise trenni-, matka- ja sugulaste külastamise laagri Saaremaal. Üldse see hiirekõrvus kuiv kevad on mu kõige-kõige lemmikum aastaaeg, kui sääski pole, suvi on veel täiesti ees ning looduses võib ükskõik kuhu lihsalt astuma hakata, sest džungel pole veel talve järel vohama hakanud.

Traditsioonide hulka lisandus loodetavasti ka Pärnu restoranide nädal, mida külastasin esimest korda ja poolsattumisi meeleolus sain totaalse toiduelamuse. Päris mõnus on nädalavahetuse jalutuskäigu raames ka heast restoranist läbi astuda ning sellises häälestuses saabki enamasti vaid positiivselt üllatuda.

Raharindel  maksin 1000 eurot õppelaenu tagasi ja harvendsin vahelduseks natuke oma portfellipeenart. Samuti ostsin kohalikult turult üht-teist juurde. Olen ühe aktsiaga päris pikalt mudas istunud ja olnud selles klassikalises lõksus, et istun oma vea otsas ja ootan, et hind jõuaks tagasi sellesse punkti, kust ma selle ostsin. Portfelli koguväärtuse mõttes ei oma see ju mingit tähendust, samas oleks võinud ammu selle raha nt kaupsi aktsiasse panna ja reaalselt midagi teenida. Facebookile peaks vist ka lõpuks tuule alla tegema – vähemalt tundub hetkel soodus aeg.

This slideshow requires JavaScript.

Netoväärtuse kosumisega olen see kuu enam kui rahul. Jäin küll nõksuke alla oma optimistliku aastaplaani graafikut, aga tõmbasin eelmise kuuga võrreldes jõuliselt vahet väiksemaks ning sama tempoga jõuaks järgmine kuu taas plaanist ette. Lisaks tiksutasin vaikselt ettevõtte alla sissetulekut, millest lõviosa peaks hakkama laekuma alles järgnevatel kuudel. Hea on näha, kui süstemaatiline pusimine lõpuks vilja kandma hakkab.

Ja kõige lõpetuseks sai mu blogi alles või juba märkamatult 2-aastaseks! Juhhei!

Säästukuu kokkuvõte

20190228_221248_00012125964044.png

Aasta lühim kuu ja säästukuu on mööda vuhisenud ning vaatamata aktiivsele ringitraavimisele suutsime sendipealt pere-eelarve piiresse jääda ning napilt-napilt venitasin ennast ka kuu alguses valmis visandatud netoväärtuse eesmärgi kõverasse.

Mingit suurejoonelist säästueksperimenti mul plaanis polnud, sest elu tahtis elamist ja imelik oleks ka mingi kangelassäästlikkuse nimel kuu aega kunstlikult vähem kulutada. Lisaks jaanuari lõpetanud ning veebruari alustanud Küprose suvesoojasutsakale tegime kaks minitrippi kodumail, Maitsev Tartu tahtis mekkimist, lisaks eksisime mööblipoodi ning kõige tipuks oli just nüüd vaja ära teha kolmekohalise arvenumbriga koeratoidutellimus.

Kõigest eelnevast hoolimata pigistasime end nende kuludega tavapärase majapidamisraha piiridesse. Eks tavapärasest mitu päeva lühem kuu aitas muidugi kaasa, aga hakkasin juba kuu algusest ka targu võimalikult palju ise süüa tegema ja tööle ka igal võimalusel toitu kaasa võtma. Tahame me seda tunnistada või ei, on toit ikka väga selge kokkuhoiukoht.

Õnneks tabas mind kevade lähenemisega niikuinii isu vana hea (ja soodsa) hautise järgi – ikka sellise, kus on virnade viisi kapsast, hernest, kaalikat, porgandit jne. Tootsin seda vaheapeal ikka tööstuslikes kogustes. Samuti kolis sidruni-ingverijook igapäevaselt hommikusöögilauale ning pea igapäevamenüüs on olnud ka greip ja nuikapsas. Mõned siin turgutavad ennast süüta neitsi verega, aga aitab ka selline toidulaud päris hästi terve ja tugevana hoida – haigused on sel talvel veel (ptüi, ptüi, ptüi) pika kaarega mööda käinud.

Esimest korda laekusid intressid LHV võlakirjadelt, samuti saputas kukrunurka Equinor. Kui eelmine aasta suutsin end säästukuul hoopis vaesemaks elada, kasvas netoväärtus seekord täitsa viisakas tempos.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmine kuu ootab ees Nepaal, aga laekuv tulumaksutagastus peaks aitama natuke reisi tekitatavat auku minimeerida. Näe, olen mina ka üks neist, kes riigi kotti hoiule jäetud raha kohe kättesaamisel mutiurgu loobib. 😀

Kukkus nüüd natuke selline mis-ma-eile-sõin tüüpi postitus välja, aga eks see ennekõike kursilpüsimise vahelepõikena tehtud saab. Põhimõtteliselt võib iga kuu rääkida seda elu-juhtus-yada-yada hala, aga see on ju ainult rõõm, kui elu pidevalt juhtub. Omaette rõõm, kui seda võrdlemisi mõõdukalt teha õnnestub.

Igatahes olge tublid, üritage märtsis siis valimistrallist taastuda, vastlakuklitega piiri pidada ning mina üritan end mäe otsast mitte kogemata vigaseks kukkuda.

Detsembri pauk juba unustatud, ehk jaanuaris uue hooga

20190131_101624_00011860845323.png

Hüva tormi(li)st jaanuari lõppu, kulla lugejad! Olen endiselt vanamoeline ja jätkan kuukokkuvõtete tegemist, sest enda jaoks tõmban iga kuu lõpus otsad kokku ju niikuinii. Tormiliseks võib vist küll nimetada ainult väärtpaberiturul toimuvat, sest muidu on terve kuu valitsenud hämmastavalt stabiilne (ja külm!) talveilm, mis jääb veel ilmselt pikalt meelde, kui üks õige eestimaa tali.

Esimest jaanuari alustasin hoogsalt elu esimeste autojamadega ning jõudsin juba mõelda, et nonii, nüüd see 13-aastane igiliikur mulle häda ja arveid tootma hakkab. Õnneks oli tegemist kerge (aga hääleka) ehmatusega ning rahakoti õnneks andis rike endast märku maal vanemate juures, kus külakogukonnas palju asju teene teene vastu lahendatakse.

Lõpuks kohalik remondimees mult raha vastu võtma ei nõustunudki, aga minu truu neljarattaline nurrub taas. Kui kedagi huvitab, oli alles suvel vahetatud käsipiduri vedru pooleks murdunud, aga kaasnev hääl oli vähemalt selline nagu sureks 100 zombihobust parajasti kolmandat ringi mingit piinarikast surma.

Autoseikluste kõrval sattusin üsna eksprompt ettevõtlike naiste ette rääkima töö- ja eraelu tasakaalu võimalikkusest tehnoloogiasektoris. Ei teagi, kas lühike ettevalmistamisaeg oli kasuks või kahjuks, aga tehtud see sai ning pärast toredate inimestega juttu ajada ka.

Kolleegi kommentaar: “Kõik läks ju hästi. Nutma ei hakanud, vait ei jäänud…”
Mina: “…kordagi.” 😀

Lisaks mahtusid kuusse talvepäevad ja sTARTUp Day möll – neist viimane oli tööasjus külastades palju vähem eredaid elamusi pakkuv, kui möödunud korral, kui sealt vahutavate muljetega koju kirjutama laekusin. Seekord jõudsin pärast kolme tihedat (töö)päeva koju, vajusin hernesupi kausiga läpaka taha “Mad Men’i” vaatama ning ei tõusnud sealt enam terve nädalavahetuse.

Lubasingi ju see aasta rohkem molutada ning olen seda ka täitsa teadlikult ja sihilikult teinud. Muidu kipub iga vaba hetk vägisi mööduma mingis “kui ma nüüd kohe oma pika jooksu ära teen, jõuan pärast veel oma kolmekümne kõrvalprojektiga tegeleda ja pigistan vehele täpselt väljadoseeritud kvaliteetaja oma hüljatud abikaasaga” oravarattas.

Nonii, nüüd on kõik need mis-ma-tegin-mida-nägin-ja-mida-hommikuks-sõin heietused üle käidud ja aeg ka portfelli kallale minna. Kes märganud pole, kosusid turud jälle nagu värske pärmi peal ja detsembrikuist pauku poleks nagu vahel olnudki. No vaadake vaid seda netoväärtuse kõverat – päris ilus ju teine:

jaanuar

Viimase nükke tegi veel mu õnnetu Facebooki aktsia, mis just täna pika mõõna järel korraliku kasvu tegi. Pean ütlema, et see on päris meeleolukas emotsiooniost olnud (just emotsioonide proovilepaneku mõttes) – kes ikka elu põnevaks teeb, kui ise ei tee.

Suurele töötamisele ja molutamisele vaatamata olen uue hooga tegelenud ka isikliku ettevõtluse käimalükkamisega ning üsna lühikese ajaga on seal rindel rohkem toimunud, kui varasema aja jooksul kokku. Ei julge päris hõisata, aga tundub, et tuleb põnev aasta.

Selles osas soovitan veel kord konkreetse eesmärgi õnnestumiste ja nurjumiste graafikut pidada. Päris huvitav on tagantjärele jälgida, kuidas laksud käivad mõlemast suunast täiesti vaheldumisi ning ükski teekond ei tundu hetkes sile, sirge ega sihipärane. Seda enam on aasta-paar hiljem avastada, et peaaegu kõik tagasilöögid (aga ka mõned võidud) on üsna pea täiesti meelest läinud. 

Kuidas teil kuu möödus? Kas uuel aastal uue hooga või pigem targu atra seades? 

2018/2019 eesmärgid – näiteks luban rohkem molutada

eesmärgid.png

Kas kellegi jaoks läks veel 2018 kuidagi eriti linnutiivul mööda? Ma olen vaevu suutnud 2017st üle saada, kui juba peab hakkama igale poole juba 2019 kirjutama. Möödunud aastasse mahtus muidugi nii head kui halba – pulmadest matusteni sõna otseses mõttes. Võtan ka kiirelt oma eelmised eesmärgid kokku ja visandan paar sihti uueks aastaks.


2018. aasta eesmärgid olid järgmised:

1. Kool ära lõpetada

Tegin ära, kellade ja viledega ning läksin tagatipuks sellesse valdkonda tööle ka. Pole paha ühe isiklikuks meelelahutuseks ette võetud magistriõppe kohta. Ka see blogi siin sündis tänu ühele koolitööle, ehkki blogimispisik on mul juba sellest ajast, kui seda veel tasuta šampooni ning hakkliha saamise eesmärgil ei tehtud (no see rohelisema rohuga ennemuistne aeg, eksole).

2. Praegu rohkem mitte kooli minna

Kilkasin rõõmsalt, kuidas kooli lõpetamine vabastab määratul hulgal aja- ja ajuressurssi ning tahan vahelduseks panustada juba kogutud oskuste ellurakendamisse. Ilmselgelt ei arvestanud ma sellega, et uus töö võttis (vähemalt esiteks) ära kogu kooli arvelt vabanenud aja- ja ajuressursi ning sageli jääb puudugi. 😀 Igatahes kooli ma rohkem ei läinud, aga õppimist tuli pigem juurde. Olen rahul.

3. Juba välja kuulutatud 30. sünnipäeva netoväärtuse eesmärk

Tehtud. Sai vist latt isegi liiga madalale seatud, sest seljatasin selle juba augustis.

4. Tekitada arvuti/kaugtööpõhine lisasissetulek ettevõtluses

Lisasissetulek on tekkinud, nüüd tahaks selle regulaarseks saada. Samas olen hädas sellega, kuhu alla siis ettevõtte pisku paigutada, kui väärtpaberite jaoks on LEI koodi vaja. Variant on muidugi sissetulekud nii suureks upitada, et LEI koodi tasu tootlusega proportsionaalne on. 🙂


2019 (1).png

Mõtlesin 2019. aasta (raha)eesmärkidele päris pikalt ja tõdesin taas, et investeerimine on igav ning teatud maalt alates suhteliselt aeglane. Väiksemate numbrite puhul võib aastane edenemine olla kordades, aga hiljem sellist proportsionaalset muutust hoida on keeruline. Eks tuleb siis iseendale mõttemänge välja mõelda.

1. Netoväärtus kahekordseks kolmandat korda?

Nagu öeldud, kahekordistasin tänavu netoväärtust teist aastat järjest, aga kolmandat on raske uskuda – eriti kui ilmselt on investeerimises tormisemad mered ees ootamas. Kuna eelmine netoväärtuse eesmärk sai võetud novembri alguse tähtajaga ning saavutasin selle juba augustis, on mul samas väike edumaa, mistõttu kolmas kahekordistamine võiks 2019. lõpuks siiski nibin-nabin võimalik olla.

Otsustasin seepeale kasutada vana head jooksjate nippi ja seada omale “võistluseks” A, B ning C eesmärgid. Alustame madalaimast:

C. Saada poolkroonimiljonäriks, ehk jõuda netoväärtusega 31 956 euroni.
B. Suvaline rahuldav kuldne kesktee, ehk 36 000 eurot.
A. Kolmas kahekordistamine, ehk netoväärtus 40 000 eurot.

2. Hoida kainet pead

Olukord on ärev, aga see on meie tuleviku väetis. Või kuidas see käiski. Üritan hoida külma pead ja mõelda, et kui inimesed massiliselt müüvad, on keegi samal ajal ju ometi ostmas ka.

3. Õppelaen ära maksta

Hea meelega saaksin selle lõpuks kaelast ära. Laenu jääk on hetkel alla nelja tuhande euro ja kui mõneks ajaks on tootlused eeldatavasti madalad, tundub päris mõistlik selle võrra intressimaksete vältimiselt “võita”.

4. Rohkem molutada

Kivirähk kirjutas ligi aasta tagasi oodi molutamise kiituseks ning aeg-ajalt taban ennastki  viiendat kušetti lae alla toppimast, kuigi mõistusega saan aru, et sellel suuremat mõtet pole.

Kipun endale palju kõrvaltegevusi haarama, mis mingilt maalt pole enam meeldiv hobi, vaid oma elu elav peletis, kes tahab regulaarselt vaimseid, ajalisi ja muid ressursse. Kuna inimese produktiivsus pole piiritu ning eriti nüristav on kinni jääda mingisse “ma pean”, mitte “ma tahan” rattasse, üritan uuel aastal teadlikult liigendada oma aega, et ennast iseenda eest kaitsta. 😀

Näiteks teen endaga kokkuleppe, et tegelen projektiga x igal trennivabal päeval (mis juhtub iga kolme päeva tagant) kaks tundi ning molutan ülejäänud aja maha. Või projektiga y iga argiõhtu 20 süvenenud minutit ja… molutan ülejäänud aja maha.

Niimoodi kirja pannes kõlab see eriti ahistava range korrana, aga nagu öeldud, on sellise piiritlemise eesmärk mitte ennast tagant sundida, vaid pigem kaitsta oma vaba molutamisaega, mis on samuti produktiivsuse ning taastumise mõttes ülivajalik. Eks see sunnib ka prioriteete seadma ja süvenenud 20 minutit on kindlasti parem, kui tundide viisi fokusseerimata uimerdamist, mis samas väsitab ikkagi.

“There is nothing so useless as doing efficiently that which should not be done at all.”
– Peter Drucker

Seega elagu molutamine!

P.S. Ilmselgelt oled mu nii suur fänn, et jõudsid postituse lõpuni lugeda. sTARTUp Day 99-eurone pilet tundub kallis, aga tahaks ikka mõnda head seminari kuulata? Või lihtsalt ei taha mitu päeva entusiastlike 18-aastaste meres tungelda? Tule arutleme järgmine nädal Tartus molutamise ning töö- ja eraelu tasakaalu võimalikkuse teemal edasi. Luban olla vana, odav (suisa tasuta) ja ebaentusiastlik. Pärast jõuad veel “Pealtnägijaks” koju ka.


Kokkuvõttes õnnestus ikka neli eesmärki endast välja pigistada – kaks täitsa targad (smart: specific, measurable, attainable, relevant, time-based) eesmärgid, kaks pigem uusaastalubaduse tüüpi tunnetuslikud sihid. Mis siis ikka, hakkab pihta.