Hoogne heinakuu – netoväärtuse eesmärk juba käeulatuses

Juuli tundub tagasivaadates nii pikk, nagu oleks sinna mahtunud mitu aastaaega ning pool elu. Näiteks tundub uskumatu, et kuu algus oli tegelikult veel nii külm ja vihmane, et puhkusele minejatest oli suisa kahju. Ise ma see kuu veel ei puhanud ning suutsin omale augustist üldse uue töö hankida – tegemist on pisukese karjääripöördega, mida mõned tuttavad isegi riskantseks nimetavad, aga ise olen igatahes põnevust täis. Kui uuel kohal juba natuke sisse olen elanud, pajatan teile ka. Uus algus oli ka blogi jaoks, mis kolis veidi eristatavamale domeenile Sammhaaval.ee.

Raha on natuke sisse tulnud ja väga palju välja läinud. Poole netopalga väljakutsele ma ei hakka isegi mõtlema, sest kõigi suvekulude ja ebakorrapäraste kulukohtadega läks see kindlasti väga lõhki. Sisse tuli ca 18 euri dividende Tallinkilt ning traditsiooniline kolmekas Nike’ilt. Liigutasin ka Estategurus raha, kuigi saadavalolevaid projekte uurides oli kõigil laenuvõtjatel vähemalt üks punane lipp mõnest kehaõõnsusest turritamas. Sisse tuli ka surematut feimi, kui mind Rahakrati blogis kaude ära mainiti (blessed day).

Kulude poole peale läksid kõikvõimalikud üritused ja ringisõitmised, mida see soe ilm ainult õhutab. Kasvõi iga õhtu mõne järjekordse veekogu äärde likku kärutamine maksab ka midagi. Autokuludest lisandusid veel hooldus ja ülevaatus. Palava vastu konditsioneeri soetamine jäi ainult selle taha, et need kõik siin lõunaosariikides lihtsalt välja on müüdud. Veel käisime näiteks kanuutamas ning kõigi rikaste ja ilusatega Sweet Spotil. Investor Toomase räpi nägime ka laivis ära – vähemalt kolm korda suisa. 😀

Pulmakuludest kandsime ära hotelli ja sõrmused. Viimastega läks jälle nii hästi, et lõpetasime Sweet Spoti järgsel päeval kohvikus hommikusööki ning bussini oli veel tunnike vaba aega. Arutasime omaette, mida eluga pihta hakata, kui elukaaslane pakkus välja: “Lähme vaatame sõrmuseid.” Mina (selle iga piiga unistuste lause peale): “Öäöäööö, ei tea, kas viitsib.” Lõpuks tegime tiiru Viru keskusesse, kus esimesest kullabutiigist täpselt soovitud klassikalised rõngad skoorisime, tagatipuks veel 20-protsendilise soodukaga ja plaanitust paarsada euri odavamalt. Mental high five meile mõlemale.

Kuu lõpus otsustasin seoses Facebooki kukkumisega kiirelt veel nende vankriotsale istuda ja võtsin spekulatiivsest huvist portsukese soodushinnaga aktsiaid. Näis mis nendest saama hakkab. 🙂

Netoväärtus tuli selle kulutamisralli peale küll väga timm, aga seda peamiselt tänu lõpuks ometi laekunud Ryanairi hilinenud lennu kompensatsioonile. Järgmine kuu pole kulutusralli lõppu näha, sest ees ootab puhkusetripp Saaremaale, üks pulm ja kõik sellega kaasnev ning kuu lõpus minitripp Hispaaniasse. Samas võib põhimõtteliselt juba kindlalt väita, et järgmine kuu saan netoväärtuse kasvatustöö eesmärgiga ühele poole, sest juuli eest laekuvad sissetulekud on tavapärasest suuremad, samuti makstakse tööd vahetades välja kasutamata jäävad puhkusepäevad. Mõnevõrra on lati langemine isegi ootamatu. Andke häid ideid, mis vahe-eesmärgi poole nüüd rühkima hakata. 

P.S. Selle kuu blogileiud:

Juuni, ehk täitsa suve moodi suvekuu

20180628_112643_00011451071254.png

JUUNI – rahvakeeli jaanikuu, piimakuu, pärnakuu, suvekuu, õilmekuu. 

Jälle üks kuu on mööda saanud ning üllataval kombel tihe-töisest maikuust justkui veelgi kiiremini. Tõmbasin koolil otsad kokku ning aktusel lipsugi peale ja panin oma aju tagasi riiulisse ära. 🙂 Või siis mitte – kogun lihtsalt jaksu, et uute ideede ning toimetuste kallale asuda. Oma selle kuu toimetustest ning sadamaostust rääkisin juba natuke ühes lobapostituses ka, aga üritan veel mõned read kirja heietada.

Piinlik juba seletadagi, et kiire on, aga hakkasin just mõtlema, et see aeg on nii kähku mööda läinud, et ma pole jõudnud õieti maasikaidki süüa. Töö- ja eratoimetused viisid mind selle suure suvega nii palju üle Eesti, et lihtsam on kokku lugeda maakondi, kuhu jalga tõsta ei õnnestunud. Lõpuks päädis see küll sellega, et oma lõpupeole ma kõigi muude rööprähklemiste vahel kohale ei jõudnudki. Jaanidel jooksin jälle ühe poolmaratoni (seekord suvetormis) ning puhkasin seejärel paar päeva Pärnus spaas jalga.

Kui spaaskäik välja arvata, oli kulutamisrindel vaikne aeg, sest jõudeaega polnud, millal tavaliselt kulud tekivad. Otsisin küll suveks reisi, aga midagi ahvatlevat veel ei leidnud. Korraks sattusime elukaaslasega paanikasse, kui paralleelselt pakuti paarisajaeuriseid veahindu talveks/kevadeks nii Lõuna-Aafrikasse kui Singapuri (kust saaks odavalt edasi ükskõik kuhu Aasiasse), ent paaniliselt variante kaaludes jõudis see diil juba mööda minna.

Pildiotsingu panic gif tulemus
Kuskil saab odavalt reisile

Samuti pole me viitsinud pulmakuludega tegeleda, ehk sõrmuseid osta, kleidiproovis käia ega isegi hotelli ära broneerida. Samas polegi kiiret ka – üle kolme kuu on ju aega. See vist ongi kõige stressivaesem pulmplaneerimine üldse. Poole netopalga piires püsimise eesmärk sai ka enam-vähem täidetud. Enam-vähem jälle selles mõttes, et erinevate kontode vahel raha liigutades läks järg käest, aga eks tean seda varasemastki, et kui ma parajasti lennupileteid ei osta või reisil ei käi, püsib säästuprotsent vaevata 50 kandis.

Dividende maksis see kuu ainult Statoil, ehk uue nimega Equinor ASA – kokku ca 6 eurot. Estategurus lõppes üks projekt ning laekusid põhiosa ja intress. Samas märkasin, et teine suurem projekt kipub iga kuu maksetega hilinema, mis jätab asjast päris halva mulje.

Netoväärtus viskas jälle rõõmsalt latva ja võiks selle tempoga juba augustiks sihile jõuda. Iseasi, mis siin suve jooksul tegelikult saama hakkab. Tahaksin suveks siiski mõne reisi leida ning jõuda niisama puhata, jalgrattaga sõita, Eestis ringi seigelda, lugeda, kirjutada ja seda täitsa suve moodi suve igas mõttes ära kasutada.

neto

Lugemisest rääkides olen hetkel täitsa järjel The Power of Habitiga ning rattasõiduga tegin otsa lahti just täna, kui veetsime kursusekaaslastega pool päeva Pärnu peal kruiisides. Niimoodi võib selle suvega täitsa ära harjuda.

Kuidas teil läks? Kas suvine suvi lööb rahakotti augu ka? 

 

Kuu kokkuvõte, ehk olen netoväärtusega ilusti graafikus

20180429_183638_0001886017349.png

Käes on jälle minu lemmikaeg, ehk kuu kokkuvõtete tegemise aeg! See kuu katsetasin Barefoot Investori ämbritelaadset toodet, ehk jätsin kuu alguses kaardikontole täpselt pool netopalka ning üritasin sellega toime tulla. Täpipealt tulin ka! Varem olen jätnud kaardikontole mõned sajad ning summat pigem tunde järgi jälginud, mis samuti töötab, aga niimoodi sendi pealt pooleks on põnevam. 🙂 Kõik lisandunud sissetulekud – stipp, dividendid jne – läks ka kaardikontost mööda, ehk üritasin rangelt hoida kulusid just poole palgatulu raames.

Dividendidest rääkides oli maarjamaal ju teised jõulud, ehk oma mündikesi kolistasid mu kukrusse nii Kaubamaja kui LHV. Iga kuu kukub väike panus ringiratast kas Nike’ilt, Starbucksilt või Statoililt, millega koos oli dividenditulu aprillis kokku 65 eurot. Kütsin sellele lisaraha otsa ning võtsin ilusa portsu Kaubamaja aktsiaid juurde. Natuke nukker on vaadata küll, et soetushind enam 6 euro juures pole, vaid hoopis 8 kanti kisub, aga üritan siis mitte sellistesse arvudesse ära armuda.

Kulude poolelt lubasin kuu aega kooliasjadega koopas elada, aga “plaanivälised” kulud said mind kätte sellegipoolest. Üldse niimoodi pikemas plaanis oma rahaasju jälgides saad aru, et lisakulusid tekib paarisaja euro ringis täiesti regulaarselt iga kuu – lihtsalt seletus on vastavalt olukorrale erinev. Näiteks pulmaasjadest viskasime avalduse perekonnatoimingute osakonda sisse (see vist ongi romantika 😀 ) ja maksime ära riigilõivu. Samuti võtsin ennast kokku ning ostsin ära kleidikanga, mis oli juba iseenesest nii kallis, et omaette oiates mõtlesin neile tossudele, mis selle asemel saaks.

Pildiotsingu 5 year engagement gif tulemus

Veel veetsime ligi nädala Saaremaal, mis praegu on küll optimaalse hinna-kvaliteedi suhtega – inimesi on vähe, loodus ja ilmad imeilusad ning hinnad ka veel talviselt maas. Samuti hakkasid meie koeral varbavahed sügelema, mille peale otsustasime vastutustundlike loomaomanikena igaks juhuks arstil ära käia. Lahkusime 120 eurot vaesemana ning kontimurdva kohustusega mitu korda päevas koera varbavahesid mingi vastikult haiseva lapiga puhastada. Vaimustunud polnud ei meie ega koer.

Kuna lõpuks hakkab tekkima lootus, et püsivat lund enam paaril lähikuul maha ei tule, võtsime ette suverehvide ostu ning allapaneku. Sellele oleks peaaegu lisandunud veel ilukilpide kulu, sest üks neist sai teeninduses kehvalt peale pandud ning oleks napilt plehku pannud. Esimest korda uute rehvidega kruusateele sõites nägin äkki tahavaatepeeglis vilksamisi rõõmsalt kraavi poole põrklevat hõbedast ketast – ikka eide käest veeresin ja taadi käest veeresin ja *PLÄRTS*. Kättpidi mingi väljaulatuva puujuurika küljes rippudes sain selle kevadiselt pilgeni kraavi keskelt isegi kätte ning omal jõul tagasi ka pandud. Olin päris rahul. 😀

Järgnevatel kuudel ootavad taas regulaarsed pulmakulud, samuti tahaks näiteks koormustestile minna, ehkki selle hinnad võtavad esiteks ikka kokutama. Möödunudtalviste suusasurmadega on mul tekkinud lausa (ilmselt ebaratsionaalne) hirm ennast viimse piirini pingutada, kuigi ühtegi põhjust mingeid tervisehädasid karta ei ole. Siis tundubki ühest küljest, et 130 eurot lindil higistamise eest pole mõistlik kulu. Samas kogemata kuskil maratonirajal ära surra liigitub vist veelgi ebamõistlikuma kategooria alla.

Ahjaa, diivaniost langes ka kuskile kuuvahetuse kanti ning Ryanairi hüvitist pole ma siiani oma kontole saanud (selle saaga jätk ootab veel eraldi postitust). Kõige selle kiuste kasvas netoväärtuse taimeke üle paari kuu jälle igati usinalt ning üritan ka paar järgmist kuud seda poole palgatulu eksperimenti jätkata. Kuna ühtegi reisi hetkel enne sügist silmapiiril pole, võib see isegi õnneks minna.

neto

 

Märts juba läbi

Kui veebruar tundus paljudele nagu silmapilgutus, siis huvitaval kombel tundus märts vaat et veel lühem. Alles see algas ja juba otsad koos. Minu jaoks möödus kuu tavapärases töö-trenn-kool rattas, kuhu vahele mahtus ka üks – ootamatult stressirohke – sutsakas puhkust ning muid rahaneelajaid.

Esiteks kandsime jälle pulmakulusid – seekord üllatavalt kallid Filipiinide siselennud, sest valisime peatumiseks ühe eksklusiivsema saare, kus pole veel isegi Starbucksi (peaaegu nagu Eesti, noh 😀 ). Samuti maksime ära pool sealset majutust, mis õnnetus jälle leida oodatust soodsam, aga šikk hipster-öko-shmöko-instagrammable surfiküla. Saab ikka kohe koduuksel kõik oma palmid, smuutid ning buddha bowlid ära pildistada, pole vaja palju ringi tatsata. See kõik kokku läks ligi 300 eurot inimene.

Lisaks vaatasime veel sõrmuseid, aga selgus, et kõige mugavam on sõrmes lõpuks ikka vana hea lihtne rõngas. Mis ühtlasi on kõige odavam. High five! Arvestades, kuidas ma oma äärmiselt siledaservalise kihlasõrmusega juba ükspäev äärepealt sõrme liigesest välja oleks tõmmanud, on kandmismugavus lõpuks üks olulisemaid tingimusi.

Pildiotsingu wedding gif tulemus

Enne puhkust tegin hoogtöökorras ära ka oma lõppastme koolituse, mille kohta sõiduõpetaja rõõmsalt ütles, et see on riiklikult kehtestatud hõlptulu, sest kaks aastat sõitnud juhi harjumusi ei muuda see niikuinii. Selle 100 euro eest sain pool päeva kehva powerpointi läbi klõpsida ja teine pool päeva kuskil põllu peal külgtuisus piruette teha.

Puhkusega seoses tekkisid mõned ootatud reisikulud, mille tekkepõhjustest rääkisin täpsemalt oma Ryanairi saaga postituses. Nüüd ootan lennu hilinemise kompensatsiooni laekumist, mis see kuu kohale jõudes oleks lõpp-pildi kohe hoobilt ilusamaks teinud. Vähemalt sain jälle koolist tulemusstippi, aga kevadel saab see nali nüüd läbi ja tekib ehk võimalus kogu vabanev aeg kuskile tulusamasse kohta suunata. 😀 (Mitte et ma kurdaks – eelmise kooliskäimisega võrreldes on praegune stipisüsteem ikka päris helde.)

itaalia.png

Investeerimise poolelt kulges kõik rahulikus joones. Kuna kasvukonto ümberkorraldusel maha müüdud fondide raha ootas endiselt rakendamist, kasutasin juhust, kui spekulandid Tallinkilt põgenesid ja lupsasin ka omanike hulka hinnaga 1,08€. Kasvukontole viskasin ka igakuise seemne kasvama, aga natuke kurvastab see, et Euroopa fondid pole üldse nii kepsakad, kui mu dollarifondid varem olid. Mis siis ikka, vähemalt jätsin SP500 alles ja sain sealt just jälle ilusaid dividende.

neto

Kokkuvõttes kasvas netoväärtus natuke jälle küll, aga nagu öeldud, oleks pilt palju kenam, kui Ryanair reisiraha üle oleks kandnud. Ma loodan, et nad mulle tõsimeeli paberi peal tšekki ei saada, nagu nad kirjas justkui ähvardasid. 😀 Kuna järgmised paar kuud mööduvad koopas kooliasjadega tegeledes ning looteasendis nuttes, peaks kasvukõver loodetavasti jälle tuule tiibadesse saama.

Veel netoväärtuse valemist

Eilses kuukokkuvõttes ahastasin “Naabermaja miljonäri” raamatus välja toodud netoväärtuse rusikareegli üle. Reegel oli lühidalt järgmine:

regulaarne brutosissetulek (palk, dividendid jne) x 12 x vanus / 10

Selle järgi peaksin praegu juba üle 70 000 väärt olema (mis pole kättesaadavuselt praeguseks minuga isegi samas ajavööndis). Kuna see teema jäi mind häirima, hakkasin arvutama, kui palju oleksin pidanud väärt olema näiteks 23-aastaselt esimest korda täiskohaga tööle minnes. Teenisin toona ca 500 eurot bruto ning olin üle 7000 euro õppelaenuvõlas. Ehkki valemi järgi tuleks netoväärtusesse arvestada ka pensionifondid, mida olin keskkoolist saadik natukene kasvatanud, oli reaalne netoväärtus siiski pigem -7000 kanti.

Valemi järgi pidanuks see olema juba ligi 14 000 plussis.

Pildiotsingu confused gif tulemus
400-eurose netosissetuleku juures…

Tänu sellele arvutusele sain õnneks aru, et valem on noore inimese jaoks ebamotiveerivalt kallutatud, sest arvestab sissetulekut teenivateks aastateks ka selle aja, mis ta kindlasti mingit sissetulekut teeninud ei ole. Pigem võiks vanusega korrutamine alata sellest ajast, kui ta saab täisealiseks või läheb täiskohaga tööle ning lõpliku kasvueesmärgi säilitamiseks vähendada jagamise numbrit.

Oh minu üllatust, kui leidsin, et The Simple Dollar on just sellise (ja vanuse mõttes isegi leebema) lahenduseni ka jõudnud. Tema sõnul on raamat kirjutatud üle 40-aastastele inimestele ning noorematel inimestel tegelikult ei töötagi. Simple Dollari soovitatud valem näeb välja järgmine:

Netoväärtuse eesmärk = (vanus – 27) X iga-aastane brutosissetulek / 5

Selle järgi võinuksin 23-aastaselt olla 4800 eurot võlas ning nulli jõudma 27-aastaselt. Praegu peaksin väärt olema 9600 ja 30-aastaselt 14 400. Ja seda koos pensionifondidega, mis tähendab, et hetkel olen ikkagi eesmärgist ees. Extra smug points.

Pildiotsingu hermione gif tulemus

Kuna “Finantsaabits”, kust selle valemi esiteks leidsin, on mõeldud eelkõige kooliõpetajate tugimaterjaliks, et parandada laste finantskirjaoskuse taset, võib esialgne valem küll noored päris ära heidutada.

Veebruar – nii edukas paastukuu oli, et paastusin 10 eurot vaesemaks

Sellel ajal, kui teised finantsvabadusvõitlejad entusiasmist pulbitsedes paastukuu challenge’it tegid, pudenesin mina saanilt nii kaugele maha, et pole vist isegi samas kliimavööndis enam. Nimelt suutsin juulikuust saadik esimest korda netoväärtuse kasvatamisega miinusesse minna – seekord jäi allakäik küll kümne euro kanti.

Miinus tulenes peamiselt suurest kulutamisest, aga ka aktsiaturu kõikumisest ning üldisest hoogsast lustielust. Peamise kuluartikli “õnnetuid asjaolusid” olen siin juba paljastanud ka, ehk mind kositi vahepeal ära ja pulmapidamine on vist kõige ebasäästlikum tegevus üldse. Veebruaris ostsime ära piletid Filipiinidele, mis lõi kotist minema üle 500 euro. 

Lisaks ostsin ära kevadise reisi lennupiletid ja majutuse, ehk lähen märtsis nädalaks Napoli kanti ning Rooma. Piletid ning südalinna öömajad maksid ca 270 eurot nägu. Siia lisandub muu nipet-näpet, näiteks maikuu maratonitripi hotell ning erinevad üritused, kingitused jmt, mis mõnekümne euro kaupa mitte-hädavajalikke kulutusi tekitasid.

Tagatipuks suutsin kodus pasta nii õnnetult üle keeta, et peaaegu oleks pidanud kõigele lisaks uue ahju ostma. Õnneks läks selle probleemiga nii, nagu paljude probleemidega ikka juhtub – kui piisavalt kaua oodata, läheb ise üle, ehk ahi oli paari nädalaga ise töökorda tagasi kuivanud.

Oma osa miinusest andis ka aktsiaturgude kõikumine, sest ehkki panin kasvukontole regulaarselt raha juurde, kukkus väärtpaberiportfelli väärtus tervikuna umbes 200 eurot. Mis siis ikka, isegi mu ema ütles seepeale, et “aga see käibki nii ju”. No käib jah. 😀

Muuhulgas kandsin Bondorast välja veidi üle 20 euro. Tegemist on esimese reaalse kasumiga, sest väljumisel sain sealt esimese hooga tagasi ainult sissekantud summa. Hetkel on portaalis kinni veel 63 eurot, millest 46 on võlas (ehk ülejäänu formaalne maksetähtaeg pole veel saabunud). Ma parem hinge kinni ei pea selle laekumist oodates. 😀

Hõiva

Kokkuvõttes on tegelikult imekspandav, et ma sellise prassimise ja osturalli juures veel põhimõtteliselt nulli tulin. Oleks tulumaksutagastus õigel hetkel üle tulnud, oleks isegi natuke plussi jäänud.

Prognooside paranemise märke ei paista ka märtsis, sest esiteks kulub raha veel Itaalia reisile ning teiseks on vaja ära maksta järgmine suur ports pulmakulusid – sviit, Filipiinide majutuse broneerimistasu, siselennud ja nipet-näpet veel. Pigem tahame need kulud ühe ropsuga ära teha, ehk lähiajal teeme end hoogtöökorras rahast lagedaks, et hiljem rahus edasi koguda ning nautida saaks. #teemeära


Netoväärtusest rääkides sattusin Finantsaabitsat sirvima ja seal oli oma netoväärtuse hindamiseks välja toodud järgmine rusikareegel:

1990. aastate lõpus USA-s bestselleriks saanud ja ka eesti keelde tõlgitud raamatu “Naabermaja miljonär: rikaste hämmastavad saladused” autorid William D. Danko ja Thomas J. Stanley soovitavad puhasväärtuse taseme hindamiseks järgmist rusikareeglit.
1. Liitke kokku oma aastane maksude-eelne puhastulu kõigist allikatest: palk, dividendid, intressitulu, autoritasud jne. Siin on õige arvesse võtta üksnes korduva iseloomuga tulusid. Kindlasti on selliseks tuluks palk, samuti tulud ettevõtlusest ja investeeringutelt, aga mitte pärandus.
2. Korrutage maksude-eelne puhastulu oma vanusega.
3. Jagage korrutis kümnega. Saadav tulemus ongi Teie eas ja sissetulekuga inimese puhasväärtuse soovituslik minimaalne tase.
4. Kui Teie tegelik puhasväärtus on eelmise tehtega saadud numbrist üle kahe korra suurem, olete tubli rikkuse koguja. Kui see on eelmise tehtega saadud summast alla poole, olete liiga suur kulutaja.

Selle järgi peaks mu netoväärtus praegu olema juba umbes 70 000 eurot ja ma poleks isegi veel tubli. 😀 Mu neto pole ka pensionifondi sisse arvestades poolelegi lähedal ja iga lisanduva aastaga see summa muidugi halastamatult kasvab. Kui ma nüüd järgi mõtlen, ei tea ma vist lähedalt ühtegi endavanust inimest, kellel see “õigel” tasemel oleks (kui ta just pärandust pole saanud).

Enesetunde silumiseks toksisin oma andmed globalrichlisti ka sisse ja selle järgi olen maailma 1,2% rikkaimate inimeste seas. Abiks ikka. 🙂 Kuigi see rusikareegli netoväärtuse latt jäi nüüd kriipima küll.

Uuel aastal uue hooga – jaanuari kokkuvõte

Uue aasta esimene kuu tõi muuhulgas uudise, et seoses EL regulatsioonidega lõpetab LHV kasvukontos USA indeksfondide pakkumise. Sarnaselt paljude teiste kontoomanikega pidin seetõttu oma fondide jaotuse üle vaatama ning osad fondid välja vahetama. Uude valikusse jäid Hiina aktsiad ning lisandusid Globaalsed aktsiad, Euroopa dividendimaksjad ja Euroopa aktsiad. Soodustingimustel müüsin maha GMF ja QQQ fondid (märtsi lõpuni saab LHVs neid fonde soodsamalt müüa, mida muutunud tingimuste tõttu enam juurde osta ei saa), aga IVV (sisuliselt S&P 500) jätsin alles, sest selle osakaal on piisavalt suur, et seda kunagi vajadusel ka tavapärase teenustasuga maha müüa.

Kuu lõpus vaatasin huviga, kuidas Starbucksi a) tegevjuht ütles, et ilmselt on digivaluuta tõesti tulevik, aga üsna tõenäoliselt ei ole selleks Bitcoin, b) loodetud kasumieesmärgid ei saanud täidetud. Läksin seepeale aktsia hinda kiikama ning põmm:

Hõiva2

Huvitav oleks nüüd teada, kui palju sellest kukkumisest on seotud sellega, et mõned koinimehed ära solvusid.

Pildiotsingu oh no you didn't gif tulemus

Starbucksi fenomen pidi seisnema selles, et nad jooksevad täpselt trendide sabas, aga piisavalt sabas, et teha need meinstriimiks. Naljakas on muidugi see, et netti läbi lugedes jäi ühe Starbucksi trendikuse näitena silma Flat White’i menüüsse toomine 2017. aasta juulis. No khm, Statoil tegi seda juba 2016 märtsis, khm (#fangirl).

Igatahes USA turul pidi Starbucksil nüüd seis hapu olema, sest vanad kliendid on küll lojaalsed, aga uusi eriti juurde ei teki. Samas Aasia laienemised lähevad neil hästi ja olen nende sealset populaarsust isegi korduvalt nägemas-kogemas käinud, seega loodetavasti saab ettevõte uute turgude arvelt veel mõnda aega kasvu nautida.

Nulli on ennast venitanud minu õnnetu Klaipedos Nafta, mis ostust saadik nina veepinnale saanud polegi. Samas oli Statoili aktsia samamoodi pikalt norus, aga naudib nüüd kütuse hinnatõusu lainetel ilusat kasvu.

Netoväärtuse kasvatustöö hoidis taas stabiilset joont, ehkki meelt lahutatud sai kuu jooksul omajagu – korra teatris, paar korda restoranis, korra ka Pärnus minipuhkamas ning Soomaal uisutamas. Koolivaheaja alguse puhul lubasin endale mõned emotsiooniostud (nt 30-eurose suupilli, mille harjutamise peale koer iga kord halisedes kardina taha varjub), aga pikemaid käike või suuremaid väljaminekuid (khm, lennupileteid, khm) ette ei tulnud. Nühime elukaaslasega muudkui trenni teha ja süüa ning see mahub ju kõik igakuise majapidamiseelarve sisse ära. 😀

Hõiva

Kokkuvõttes raharindel jälle rahulik kuu – mida igavam, seda parem. 🙂 Paar kuud järjest on netoväärtuse igakuine kasv üsna lähedal sellele, kui palju mulle üldse palka kukrusse kukub. Hakkasin mõtlema, et selle numbri igakuine ületamine võiks ühelt maalt uueks eesmärgiks saadagi. Praeguse tempoga saan oma väikese juubelieesmärgiga juba poolest suvest ühele poole.

2018. aasta eesmärgid

Täna algas uus aasta JA uus nädal, ehk tegemist on kõigi uute alguste ja hüpoteetiliste eneseparandamiste emaga. Kuna ma klassikalistesse uusaastalubadustesse ei usu (sellises “joon vähem”, “kaalun rohkem” stiilis) ning eesmärke püstitan pigem jooksvalt ja vastavalt inspiratsioonile, siis midagi rabavat siit oodata ei ole. Pildiotsingu new year new me meme tulemus

Eesmärke on mul enamasti kolmes valdkonnas – raha/töö, reisimine ja sport. Mõned raha- ja/või karjääriverstapostid märgin siiski ära, mis aasta pärast saavutatud võiks olla.

1. Kool ära lõpetada

Senise tempoga jätkates ei tohiks selle saavutamises küll küsimust olla, lihtsalt endast parima andmise motivatsioon kipub veidi tuhmuma. Kuna tegemist on hetkel minu suurima vaba aja röövliga, vabaneb lõpetamise järel meeletu ressurss, mida siis uute ideede teenistusse rakendada. Tegelikult on see omamoodi kurb, kuidas ka kõige paremate kavatsustega alanud haridustee (õpin ainult endale jne) lõpuks mingiks lõpetamise suunas nühkimiseks taandub. Siiski on kogemus olnud hindamatu ning ma poleks arvanud, et teist ringi magistris vana hea alma mater mind nii positiivselt üllatada suudab.

2. Praegu rohkem mitte kooli minna 😀

Eelnevale halale vaatamata on mul veel mõned õppimisideed, mida ma teoorias võiks kohe ellu viima hakata. Kuna “30-aastaselt kolm magistrit” ei oleks enam konukrentsieelis, vaid pigem kõneleks mingist parandamatust iseloomuveast, jätan praegu siiski vahe vahele ning panustan veidi juba kogutud oskuste ellurakendamisse ka.

3. Juba välja kuulutatud 30. sünnipäeva netoväärtuse eesmärk

Vana hea 20 000 sammas, mille otsa ronida. Kuna eesmärgist aasta lõpuni on veel ligi kaks kuud, võiks sellele vahepeal veel tuhat või paar selga tiksunud olla.

4. Tekitada arvuti/kaugtööpõhine lisasissetulek ettevõtluses

See on üks koht, kuhu ma oma koolivaba aja suvest suunata tahan. Tahame tulevikus elukaaslasega omale vähemalt mõneks ajaks tekitada elustiili, kus võime elada ükskõik kus (olgu siis paar kuud Kuressaares või talve mõnes lühikese püksi sõbralikus kliimas). Oleme arvestanud, et selleks peaks meil 2,5 peale (koer kaasaarvatud) olema igakuine kogusissetulek ca 2000 eurot. Kuna investeerides sinna niipea ei jõua, on alternatiiviks sissetuleku eraldamine statsionaarsest kontoritoolist.

Milliseid põnevaid eesmärke teie püstitasite?

 

Detsembrile ning aastale joon alla

Detsembri numbreid kokku lüües kontrollisin need mitu korda üle, sest välja kukkus kõigi aegade netoväärtuse kasvatustöö rekordkuu. Teadupärast on mul eesmärgiks 30. sünnipäevaks netoväärtus üle 20 000 togida. Suurima osa moodustas säästmine, millele järgnesid investeeringute tootlus ja laenude tagasimaksed. Imelise säästunipina võin välja tuua selle, et olin lõviosa kuust nii kapitaalselt haige, et kuskil ei käinud ning õieti ei söönud ka. Mis see tatrapuder ja mandariinid siis ikka maksavad, eksole. 😀 Imelise äriideena võin pühade järel efektiivseid toitumiskavu müüma hakata.

Peamiselt säästmispõhiseks jäi kuu ka seetõttu, et muude toimetuste vahel ei jõudnud raha paigutamisega tegeleda. Kullipilgul jälgisin küll Tallinna Vee otsusele järgnenud saagat. Müüsin ise oma osa juba tükk aega tagasi väga viisaka hinnaga maha, aga pärast kohtuotsust oleks potentsiaalselt võinud tekkida soodne ostuolukord. Päris põnev oli jälgida Tallinna börsi pikka taipamisaega, sest otsus oli juba mõnda aega teada ning uudiski Postimehe esilehel laiutanud, kuni aktsiahind lõpuks nina veidi allapoole suunas. Üsna põgusaks see langus jäigi, seega minust jäi see aktsia siiski puutumata.

Kuna vabalt seisva raha osa hakkab ebamugavalt suureks muutuma, pean selle järgmine kuu ette võtma. Läksin lükkasin vähemalt regulaarse makse kasvukontosse ära, et süda rahul oleks. Hõiva

Lõin tabelisse ka kalendriaasta netoväärtuse kasvatustöö, kus on eriti ilmekalt näha juulikuine autoost (ja enda silmale mõned muud suured väljaminekud). Siiski on tegemist ühe kulutusega, mida ma siiani hetkekski kahetsenud pole. Ilmselt tuleb sellel teemal varsti ka säästunippide teemalises seerias postitus, miks meil autot vaja oli ja mis valikul määravaks sai. Huvitava paralleelina võttis Rahalood endale just eesmärgiks autost hoopistükis vabanedaHõiva.PNG

Kokkuvõttes on ikka päris tormiline ja samas edukas aasta olnud. Detsembrikuine haigus muidugi näitas ilmekalt, kui suur säästumäär ilmselt siis oleks, kui ma palju vähem meelelahutusele raha kulutaks (mitte, et ma elus oleks valmis seda ohvrit tooma). Lõin just huvi pärast kokku, et rahaga mängimise kõrvalt olen käinud viis korda reisil (neli lühemat reisi Euroopas ja 2-nädalane reis Aasiasse), kuus korda Eesti-sisestel spaa- või hotellitrippidel ja kümme korda osalesin rahvaspordiüritustel. Rohkem mul eraelu lihtsalt polegi, sest muu vaba aeg on kooli ja trenni all kinni.

Nüüd tuleb uueks aastaks motiveerivad eesmärgid püsti ajada ning sama hoogsalt edasi sammuda.

Kiire tagasivaade novembrisse

Võtsin eelmisel kuul välja hõigatud netoväärtuse kasvatuseesmärki kohe nii tõsiselt, et oleks äärepealt kohe kogu kuu reisimise ning lennupiletite ostuga miinusesse löönud. 🙂

Nimelt käisin tiiru Maltal soojas ning samal ajal sattusid ette päris soodsad piletid kevadeks Nepali. Õnneks või kahjuks jäime piletiostu osas siiski mökutama, mistõttu väärtuse tulp nähtavalt püstitatud eesmärgile lähemale ronis. Oma osa võttis siiski Malta majutus ja muud kulud, aga niimoodi vabandusi otsides leiaks iga kuu midagi. Detsembris tulevad muidugi jõulud ja jaanuaris on plaanis palverännak IKEAsse, kus patukoormat küll kergemaks ei saa, aga rahakotti see-eest kindlasti.

Vahelepõikena meenus veider teema ühes investeerimisgrupist, kus uuriti, kuidas keegi aasta jooksul jõuludeks raha kogub. Õnneks on meie peres jõulud alati tegevustes ning inimestes seisnenud ja rahakotti see ka planeerimata auku ei löö. Samuti on olulisemad kingid jooksvalt ette ära soetatud – koerale näiteks. 😀

Kuu jooksul toimus kasv peamiselt kogumise arvel, samuti kasvas päris ilusti kasvukonto QQQ fond ning ühes kütusehinnaga ajas jalad kõhu alt välja ka Statoili aktsia. Lisaks oli kuu lõpus tabelit täites rõõm vaadata, et õppelaenu jäägi tuhandete number muutus ühe võrra väiksemaks, samas kui pensionifondi oma end ühe võrra ülespoole küünitas. Väiksed võidud!

Hõiva