Kuidas tite kõrvalt kodus töötades ellu jääda

beebi

Hiljuti (ehk kõigest pool kuud tagasi) kirjutas Eesti oma Rikas Isa, kuidas koroonakriisis laste kõrval kodukontoris ellu jääda. Vahepeal on kriis ametliku eriolukorra mõttes üle läinud (mis muidugi ei tähenda priipääset jälle täiesti oinana käituda), vähemalt siinkandis lapsed jälle rivis lasteaedade-hoidude akendest välja vaatamas nagu meta-päkapikud ning paljud täiskasvanud kergendusohkega kontoritooli vajunud.

Tundub nagu hea ajastus, et kirja panna oma kodustöötamise nipid, mis ei sõltu aastaajast, koroonast ega riigikorrast. Olen varsti juba neli kuud väikse tite kõrvalt kodus oma ettevõtte asju teinud ja vähemalt seni läheb tööviljakus vaid tõusvas joones.

Mäletatavasti jäin rasedana tervise tõttu koju juba suve lõpus ja sain enne lapse sündi kodust elu mõnuga harjutada. Ilmselt tänu sellele on laps kuidagi sujuvalt igapäevaeluga liitunud, mitte kõik pea peale pööranud. Esimene kuu oli suurem kohanemine ära ning praeguseks juba süsteemid mõnusasti paigas, magada saan palju ja hästi ning isegi trenni olen täiesti regulaarselt tagasi jõudnud. Näiteks aprillis jooksin 150 kilomeetrit.

Enne lapsega kohtumist julgesin vaid vargsi loota, et äkki õnnestub natuke oma töid ka tema kõrvalt edasi teha. Hoiatasin suuremaid kliente isegi ette, et selline elumuutus on tulemas, aga tagantjärele polnud selleks mingit vajadust. Tänaseks olen isegi parima stsenaariumi järgi loodetud töömahte iga kuu ületanud 2-3-kordselt ning ettevõtte töökoormus ja sissetulekud on muudkui tõusnud.

Aprillis ületasin näiteks ühe mõttemängulise verstaposti – kuu sissetuleku palgana välja makstes oleksin teeninud rohkem, kui varem täiskohaga kontoris töötades. Ja seda 4-5 korda väiksema koormuse juures.

Näis, kuidas majandusolukord minu valdkonnas edasi mängima hakkab, aga praegu olen igatahes pidevalt hõivatud. Täiesti kummastaval kombel on hetkel lapse kõrvalt ka mu erialase eneseteostuse mõttes elu parim aeg.

Pika intro lõpuks, minu nipid tite kõrvalt töötamiseks: 

1. Tee hea titt, ehk umbes 90% oleneb temast

Me siin ikka viskame nalja, et “see pole küll võistlus, aga… me võitsime”. Muidugi see on asi, mida iga vanem peakski oma lapse kohta mõtlema ning muidugi muutuvad lastega asjad pidevalt üleöö, aga vähemalt on meie võsuke seni terve ning igati rõõmus laps.

Samal ajal kostab meil kuskilt kõrvalkorterist titenutt tõesti ööpäev läbi. Päeval niikuinii, aga ka õhtul hilja pesen vannitoas hambaid ja taustal on titenutt. Öösel ärkan korraks üles – ikka kostab titenutt (ja siis võdistan õudusest õlgu ning keeran magama tagasi). Neile vanematele saame mõttes vaid jõudu saata. Kui nüüd mõni meiesugune läheks neile puhanud näoga entusiastlikult siristama, kuidas kõik on ainult enesejuhtimise küsimus, ei saaks väikest nendepoolset mõrva isegi pahaks panna.

2. Tekita sellele heale titele hea päevakava

Mu vanemad rääkisid juba aastaid enne igasuguste lapselaste piltiilmumist, et elu lastega on lust ja lillepidu, kui need lapsed maast madalast kindlasse rütmi häälestada. Mitmel pool küll väidetakse, et alla 2-3-kuuse lapsega pole mõtet rütmi hoida üritadagi, aga kasvõi iseendale mingi pidepunkti andmiseks tasub see minu meelest kindlasti ära. Lisaks argipäevale mahuvad sinna süsteemi hästi ka kõikvõimalikud lühemad ja natuke pikemad sõidud.

Lihtsalt järjepidevusega jõudsime ka üsna kiiresti sinnani, et laps üsna varsti vähemalt minu magaminekuks ise magas, 2-kuuselt tõmbas öised söömised vaid ühele ja tänaseks uinub kell 7 mõne minutiga ning ärkab rõõmust sirades-särades hommikul kell 7 läbi. Vähemalt seni on uneharjumused tal vaid tõusvas joones läinud.

Tittede uneteemadel on muidugi lõputult kirjandust, aga meie kogemusega ühtiv selgitus on näiteks siin blogis. Seal jõuti eesmärgini küll pikema aja ja rohkema vaevaga, aga “edu valem” on kokku võetav lühidalt. 1. Usu algusest peale sellesse, et laps on võimeline ise uinuma, 2. tööta algusest peale päevakava suunas, 3. tegutse pidevalt pikemaid eesmärke silmas pidades.

See tähendas meie puhul näiteks seda, et eesmärgiks oli ise omas voodis uinuv ja öö läbi magav laps. Alguses viskas vahele ka nädalaid (mis sel hetkel küll palju pikema ajana tundusid), kus laps uinus vaid minu kaisus. Sel hetkel valisin variandi, mis vähegi magada lasi, aga pärast iga söötmist panin ta vähemalt esiteks ikkagi jälle oma voodisse. Vahel õnnestus, vahel mitte, aga kordagi ei löönud me käega, et ju me nii nüüd elamegi kuni võsuke ehk ülikooli minnes meie voodist lahkuda suvatseb (Tartus elades ei pruugi seegi päästa, heheh 😀 ). Või kui laps vahepeal kell 6 hommikul otsustas hommikut alustada, läksime tema ideedega kaasa vaid siis, kui ta voodis väga lärmakat tralli tegi.

Ülejäänud päev käib meil ka väga väljakujunenud rütmis söötmisaegade ning jalutusaegadega, mille põhjal oskan minutipealt öelda, millal on lapsel hea tuju, millal tõenäoliselt uneaeg, millal sobiv kiire töökõne teha või kindel rahulik tund kirjutamiseks. Kui tahaksin, saaksin veel õhtul paar tundi täiesti rahus omi asju teha, aga olen seni üritanud õhtud ja nädalavahetused vabad hoida.

3. Sea endale halastamatud prioriteedid

Ma ei hakka muidugi ilustama, et ka kindla päevakavaga tite kõrval aega hullult palju üle on. Need siit-sealt töötamiseks näpistatud tunnid (või pool- või isegi veerandtunnid) võiks täiesti vabalt jumal teab kuhu ise ära kuluda. Seetõttu olen oma ajaga halastamatult efektiivseks muutunud.

Päeva korraldamisel on esimeseks prioriteediks minu uni, tervis ja enesetunne (sest mida rõõmsam olen mina, seda rõõmsam on titt). Sageli lähengi juba õhtul 9 läbi voodisse, et hommikuks piisavalt und kokku saada. Kogu selle jõu suunan esmajärjekorras lapsele ning kui tema tahab suhelda või tähelepanu, siis ta seda muidugi saab.

Selle järel topin päeva ära paar tundi värskes õhus liikumist/sportimist (ikka koos titega), kvaliteetse söögi tegemise ning kõikvõimalikud tööülesanded. Kõik, mida annab ühildada, ühildan ära. Raamatuid loen lapse söötmise ajal ja töökõnesid teen sageli õues kõndides. Tean üsna hästi, kuidas mu aju töötab, ehk õhtul enne magamaminekut või päeval enne jalutamaminekut loen kiirelt mingi probleemi või teema kohta info läbi. Aju “seedib” omasoodu ning pärast õueskäiku või head ööund on lahendus justkui iseenesest olemas.

4. Muud asjad unusta või delegeeri ära

Kõikvõimalikud sarjad-filmid ja niisama netis vedelemise olen suhteliselt nulli tõmmanud, sest ehkki see on mõnus, ei anna see piisavalt “tagasi”. Kultusliku kuulsusega Tiger King on mul siiamaani nägemata, filme oleme 3,5 kuuga suutnud vaadata paar tükki. Paari kanalit jälgin YouTube’is ning aeg-ajalt vaatame midagi sobivalt hetkel järgi ETV või ETV2 valikust, aga varasemaga võrreldes on suvalisele meelelahutusele kuluv aeg minimaalne. Viimasel ajal selleks aega isegi oleks, aga olen avastanud, et palju lõõgastavam ning kvaliteetsem puhkus on siis raamatuga diivanil vedeleda. Ilmselgelt on halastamu kärpe alla läinud ka erablogide pidamine. 😀

Kodutöödele kuluvat aega vähendas kõvasti näiteks uues korteris olemas olev nõudepesumasin (see muudab kokkamise ka palju efektiivsemaks, kui ei pea vahepeal kraanikausist mäge eest ära likvideerima). Lisaks käib meil juba mitu kuud kodus koristaja, kes on niiiii tore ja nii hoolas, et see kulu on küll kõige ehedam self-care, mida endale lubanud oleme. Viimane kord oli ta isegi koera joogikausi äädikaga katlakivist puhtaks teinud.

Lisaks on tal süsteem, vahendid ja oskused, et meie elamine paari-kolme tunniga põrandast laeni läikima lüüa. Mõtlesin vahepeal isegi, et äkki peaks tema kõrval õppima, kuidas ta nii kähku selle tulemuse saavutab. Või siis äkki mitte. Ennemuiste elasin ühe koolituse ajal kuu aega hotellis ja varsti andsime kõik rõõmsalt koristajale tippi, et ta tuba koristama EI tuleks (märksõnadeks näiteks ühe lapi kasutamine nii vannitoa kui magamistoa pindadel – ja ilmselt kõigi eelnevate vanni- ja magamistubade puhul ka).

Kokkuvõttes, vähemalt seni on suurema tegutsemisvabaduse võtmeks olnud – iroonilisel kombel – range rutiin. Jah, aitäh, ma olen kuulnud kõikvõimalikke hoiatusi, et oodake vaid. Mõned näited:

  • hull peast, esimesed kolm kuud ei saa sa üldse midagi teha [kurjakuulutav paus]
  • esimene kuu ta ainult magas [kurjakuulutav paus]
  • esimesed kaks kuud olidki lihtsad [kurjakuulutav paus]
  • esimesed neli kuud ongi lihtsad (millegipärast see tärmin kogu aeg nihkub edasi – nagu see aeg, kui corgid pidid rahulikuks täiskasvanuks saama ja mida me samuti siiani ootame 😀 ) [kurjakuulutav paus]
  • oota vaid, kuni ta jalad alla saab [kurjakuulutav paus]
  • jne, jne, jne.

[Kindluse mõttes veel üks kurjakuulutav paus…]

Eks oleme selle varsti nelja kuu jooksul isegi näinud, et elu lapsega on pidev arvutimäng, kus keegi kogu aeg uusi üllatusi peale krutib. Samas väidab ka tark lastekirjandus, et hästi sisseelatud süsteem on ka viperustele vastupidavam (mh aitab isegi ajavahega kiiremini toime tulla – iseasi, millal me seda väidet proovile panna saame). Näis, mis edasi saab, aga senine elu jätkamise võimalikkus on juba igasuguseid ootuseid tublisti ületanud.

Ilmselt peamine põhjus, miks sa endiselt paks, haige ja vaene oled

Täna räägin kiirelt epideemiast. Ei, mitte sellest epideemiast. Peaaegu kogu kaasaegne maailm vaevleb kroonilises unevähesuses ning seda nimetatakse lausa rahvatervise epideemiaks.

Olen siin une olulisusest varemgi korduvalt rääkinud ning ise veendunud “magamissõber”, kui seda nii üldse nimetada saab. Nimelt on inimene ainus liik maailmas, kes ennast teadlikult ja meelega unest ilma jätab. Sellest lähtuvalt olen ma nähtavasti loom, sest isegi paarikuise tite kõrvalt on mu esimene prioriteet elus uni täis saada ning selle järel tuleb kõik muu. Absoluutselt kõik muu (pingejärjekorras järgmised vundamendikivid on kvaliteetne söök ja piisav liikumine).

Seetõttu pole ilmselt imestada, et minu lugemislauale jõudis une-evangeelium, ehk Matthew Walkeri “Why We Sleep” (mida ma iroonilisel kombel loen peamiselt keset ööd oma titekese vundamendikive ladudes, ehk öise söötmise ajal). See on muideks eesti keeles ka täiesti kättesaadav!

Igatahes. Raamatusse on nauditava lugemismaterjalina kokku koondatud kõik valdkonnad, mida uni ja selle piisavus või puudumine kõige tugevamini mõjutab (sest pole ühtegi eluvaldkonda, mida see EI mõjutaks). Vähi ja Alzheimeriga alustades ning laste tähelepanuhäiretega lõpetades. Produktiivsus, loomingulisus, emotsionaalne stabiilsus ja kõikvõimalikud muud tahud sinna kulbiga vahele.

Taani hakkas öövahetustes töötanud naistele juba üle kümne aasta tagasi rinnavähi korral n-ö kutsehaiguse hüvitist maksma, sest side sellise elustiili ja tervisekahjustuste vahel on lihtsalt nii selge.

Une vähesus on tegelikult kõik see, mis jääb alla 8-9 tunni. Napilt 7-tunnine ööuni on juba krooniline unepiiramine, ehkki paljud seda vist juba üliheaks tulemuseks peaks. Ja kui te arvate, et teie olete erand, siis tõepoolest, mõnedel inimestel on und geneetiliselt vähem vaja. Lihtsalt tõenäosus, et just sina see oled, on väiksem, kui tõenäosus välguga pihta saada. Ja paljud vähese unega kiidelnud suurkujud on üsna varases vanaduses lõpetanud Alzheimeri tõvega.

Kui ise head und hinnata, pole see muidugi mingi uudis. Aga aina enam kummastust tekitab see, kuidas kõikvõimalikke une vähendamise nippe järjekindlalt edu ja produktiivsushäkina promotakse, laste kool algab endiselt enne kukke ja koitu (ma päriselt valiks kunagi oma lapse kooli selle järgi, mis võimalikult hilja algab 😀 ), arstide koolitamise ja töötamise viisid on unevajadust täielikult eiravad ja nii edasi, ja nii edasi!

Ja siis sõidavad need magamata kaaskodanikud kasvõi pidevalt teisi inimesi surnuks, sest kui purjus peaga reaktsioon hilineb, siis unepuuduses peaga tekkiv mikrosuigatus tähendab seda, et reaktsiooni ei tulegi. Põmm.

Nonii, hakkasin ikka liiga palju kogu üldist sisu ette vahutama. Lugege parem ise, päriselt!

Aga ühe ahhaa-momendina jõudsin eile selle osani, kus räägiti une vähesusest ning kaalutõusust. Nimelt suurendab vähene uni impulsikontrolli. Ehkki sellest räägiti söögivalikute kontekstis, hakkasin omaette mõtlema, et ka halbade rahavalikute taga on puudulik enesekontroll, ehk impulsiivsus. 

Seega ühest küljest soodustab kogu meie ümbritsev keskkond seda, et vähem magada. Nii seda otsesõnu soovitades, kui kaude – näiteks ereda valgustuse, ergutavate ekraanide jmt teel. Samas üritavad lõputud teenusepakkujad nendel impulssidel siis mängida, meile kõikvõimalike nippidega oma kaupa nina alla sorgates – mida ebatervislikum või kahjulikum, seda kavalamalt muidugi.

Niimoodi istubki enamik inimkonnast liiga palju üleval, ringleb nutiseadmes instagram-facebook-uudisteäpp pesumasinas, ei leia nii tähtsusetu asja nagu une jaoks aega ja samal ajal ületarbib toitu, meelelahutust ning lõpmata palju asju. Ja trenni tegema või rahaasjadega tegelema hakkab seal müstilisel “homme” maal.

Ehk kokkuvõttes, kui sa endiselt oled paks, haige ja vaene, siis tasub päris tõsiselt mõelda, kas sa oled “lihtsalt nõrk” või nõrgestad ennast ise vähese unega. Sest väga palju on see ikkagi valikutes kinni, kas magada oma uni täis või mitte. Ja need valikud anname kõik edasi oma lastele. Uuringud näitavad, et Eesti lapsed magavad kasvõi põhjamaadega võrreldes väga kehvasti.

Minu enda uni on praegu küll tavalisest ebakvaliteetsem, aga magan isegi 2-kuuse tite kõrval 8-9 tundi täis. Muidugi tähendab see seda, et hakkan üsna varsti pärast tema uneaega ise ka magama sättima, aga selle asemel näiteks diivanil logeleda pole minu jaoks seda väärt. Õnneks on öiste söögikordade arv juba ühele langenud ning algusest peale režiimis elanud laps öösel ei arva ka, et võiks magamise asemel midagi muud teha.

Seega kui sa veel unevajadust täis ei maga, siis äkki on see praegune teine epideemia hea võimalus rohkem kodus olles ka uued head uneharjumused külge võtta. 

Säästa raha, säästa keskkonda

toiduraiskamine.png

Segasin omale just köögis kama ja pilk langes paki säilivuskuupäevale, mis möödus kaks aastat tagasi. Sain selle vist 2016. aasta Kihnu Maratonilt, mille auhinnapakis oli suurem kogus selliseid kuivaineid, mida me väga aktiivselt ei söö.

Enne kui keegi nüüd minestusse langeb, siis heade säilitustingimuste korral säilivad kuivained tegelikult kordades kauem, kui pakil märgitud – pasta ikka aastaid ja valge riis praktiliselt igavesti. Kama on üks selliseid asju, mida aeg-ajalt jälle võtad, pakk kunagi tühjaks ei saa ning kuni maitsel midagi viga pole, ei hakka isegi mõtlema, millal see ometi ostetud sai. Lisaks ütlen ausalt, et möödunud aegumiskuupäevaga jogurtit me kohe 3-meetrise kepi otsas tuumajäätmete hoidlasse ei toimeta ning viimase kuupäeva toidu ostmine samuti komplekse ei tekita. 

Igatahes… Täna käis meediast just läbi uudis, kuidas toiduraiskamine on Eestis hoogsal tõusuteel. Inimesed ei oska enam toitu planeerida ega säilitada ning viskavad aastas ära kolm korda rohkem toitu, kui toidupoed.

“…rahaline kahju on kõigi perede peale aastas 63 miljonit eurot. Tooni annavad kahe ja enama lapsega pered, kus aastas sadu eurosid mõttetult kulutatakse. Võrdluseks: toidukauplustes visatakse aastas kasutuna minema 22 miljoni euro väärtuses toidukaupu.”

Hakkasin selle kamapaki peale mõtlema, et meie pere äravisatav toit on tõesti täiesti minimaalne. Haruharva läheb mõni kreeka jogurt või seemneleib (sageli enne tähtaega) hallitama või üksik kurk külmikus mädaks, aga seda juhtub tõesti väga vähe. Oma osa annab hea planeerimine (jah, lapsi meil ka pole), aga samas ka oskus realiseerimist vajavatest ainetest alati midagi kokata.

Tulles nüüd ühe teise artikli juurde, mis mind eelmisel nädalal kergekujuliselt vapustas, on eestlaste sissetulekud laias enamuses ikka väga väikesed. Riina Sikkut kirjutas paljukirutud eluvõõrast pensionireformist, aga artiklist käis läbi ka järgnev info:

Eestis oli 2018. aastal ligi miljon inimesest, kes omasid sissetulekut – palka, töölepingutasu, dividende, pensioni või muud tulu. Tervelt 45 protsendil neist oli aasta keskmine kuine sissetulek väiksem kui 500 eurone alampalk ja pea 80 protsenti teenis alla 1300 eurose keskmise palga.

Kui 50 protsenti leibkondadest omab likviidset vara alla selle aasta miinimumpalga (540 eurot), siis teises pensionisambas on neil 3000-4700 eurot. Teine sammas on olulisim finantsvara 74 protsendile leibkondadest. Vabatahtlikku säästmist seega väga paljudes peredes ei ole. Seevastu toob ka väikese igakuise summa kohustuslik säästmine pika perioodi vältel korraliku säästu.

Kordan üle, peaaegu 80% sissetulekuga inimestest saab seda sissetulekut vähem, kui keskmine palk! Poolte leibkondade likviidne vara on alla ühe(!) miinimumpalga. Tahaks kohe üle kontrollida, kust see info pärineb, aga see on ikka erikuradi vähe.

Samal ajal on leibkondade suurim kuluallikas läbivalt toit. Võib üsna julgelt oletada, et suur osa seda toiduraiskamist toimub ka selles kaheksakümnes protsendis, mitte üksnes jõukamas kahekümnes (pigem võiks suisa oletada, et jõukama otsa planeerimisvõimalused ning -oskused on igatahes paremad ning seda ka toidukorvi osas).

Meie näiteks kuulume sinna Eesti mõistes kõrge sissetulekuga leibkondade hulka ning ikka üritame minimeerida igasugust “kohustuslikku” kulu. Rääkimata siis täiesti mõttetust ja igas mõttes kahjulikust kulust nagu toidu raiskuminek.

Tahtmata olla jälle see säästublogija, kes kaerahelveste optimaalsest äratarvitamisest jahub, siis reaalsus on see, et toit on põhikoht, kust paljud pered kokku saaks hoida ning seda mitte toidulaua arvelt näpistamise, vaid lihtsalt parema planeerimisega. Nagu pensioniartikliski öeldud, annavad nii väikeste sissetulekute ja säästude puhul ka väikesed summad pikema aja peale tohutu efekti. 

Investeerimiskonto bürokraatiavabaks (ettevõtluskonto ainetel)

investeerimiskonto.png

Ma olen suhteliselt laisk ja mugav tüüp ning pole sellest kunagi suuremat saladust teinud. Ehkki kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ma olen kohati liigagi masohhistlik ning tegus, toimub see enamasti vaid neil rinnetel, mida ma isiklikult päriselt naudin. Ebameeldivaid asju ma ikka pigem ei teeks ja õnneks elu liiga rängalt ei sunni ka. 

Näiteks pole ma veel suutnud enda jaoks huvitavaks mõelda oma investeeringute senditäpsust analüüsi, täiuseni lihvitud teenustasude optimeerimist ja muud tehnot. Parem vaatan, et asjad laias plaanis õiges suunas liiguvad ja pürgin sentide asemel suuremate summade suunas. 

Sel kevadel jõudsid investeerimishuviliste teadvusesse suhteliselt paralleelselt kaks teemat – dividendide 14/86 maksustamismudel ja ähvardused teine sammas killustikuks ära lükata. Viimase puhul kukuti ka ohkima, kuidas investeerimine on tegelikult kallis ja turgu vaja täiuslikult ajastada. (Tsitaat ühest surematust monoloogist: “Kui huvi on olemas, siis võiks püüda raha ise paigutada. Tähtis on olla edukas, ja see on pikaajaliselt jätkusuutlikult pagana raske.“)

Aga mitte sellest monoloogist või sambaplaanist ei tahtnud ma täna rääkida.

Üsna lähitulevikus võib suuremal osal rahvast tekkida võimalus ning motivatsioon oma investeerimisportfelle ise kastma-väetama hakata. Samas kardavad paljud alustadagi, sest investeerimine tundub instrumentide valimisest asjaajamiseni ikka päääris keeruline. Pole ka ime, kui näiteks dividendide maksustamine on nii segaseks aetud, et isegi LHV sellega esimese hooga puusse pani. Tuludeklaratsiooni täitmise haavadki on ihus ning hinges alles värsked ja iga kord siunan, miks see kõik nii tüütu peab olema.

Nii võib endalegi tunduda, et äkki oleks arukam oma mammona uude autosse või telefoni investeerida, sest ehkki vananeb kiiresti, on see vähemalt oma. Parem kindel mõnu peos kui kindlam vanaduspõlv katusel.

Teoorias peaks investeerimiskonto olema eraisikule lihtne, mugav ja soodne vahend oma investeeringute haldamiseks. Praktikas… kisub veits võssa, või nii. 

Äkki oleks aeg teise samba reformi lävel esialgse idee juurde tagasi tulla ning lahendada see sarnaselt ettevõtluskontole (põhimõtteliselt kirvemeetodil). Kes ei tea, siis ettevõtluskonto loodi väikeettevõtluse soodustamiseks bürokraatia- ja raamatupidamisvaba asjaajamise vormina. Ehkki konto liik ise mõeldi välja juba paar aastat tagasi, hakkas seda esimesena pakkuma LHV pank ka käesoleva aasta alguses. 

Investeerimiskontost võiks laiskadele ja mugavatele väikeinvestoritele samuti luua sellise alaliigi, kus võetakse arvesse ainult sisse- ja väljamakseid ning tulumaksu makstakse ainult siis, kui väljamaksed sissemakseid ületama hakkavad. Ja kui ma ütlen “ainult” sisse- ja väljamakseid, siis mõtlengi, et maksustamise aluseks on ainult see näitaja. Ühtegi erisust või mahaarvamist sellest teha ei saaks (sh teenustasude osas mitte), aga mulle tundub, et suures plaanis need kopikad tasakaalustaks end kõigi osapoolte jaoks niikuinii ära.

Ja miks piirduda vaid sellega.

Kristi tegi juba ennemuistsel aal ettepaneku, et üüritulu deklareerimine võiks osaliselt käia läbi investeerimiskonto. Ma läheks isegi nii kaugele ja ütleks, et kogu üüritulu võiks investeerimiskontolt läbi lasta. Mudeli lihtsuse huvides mingeid täiendavaid mahaarvamisi või tingelit-tangelit sellega teha ei saaks (praegu võib selle deklareerida vähendatud maksumääraga 16%), aga siiski kahtlustan, et tulude deklareerimise sagedus (või “maksutahe” nagu EMTA seda ise nimetab) kasvaks märkimisväärselt. (Ma küll ei kujuta ette, kuidas üürikandeid lihtsalt tavalisest sissemaksest eristada, aga see on juba tehno.)

Igatahes ma juba kujutan ette, kui elegantselt saaks sellise konto iseteeninduses esitada seniste sissemaksete-väljamaksete vahekorda ning eeldatavat maksukohustust. Kõigi pudi-padi tehingute ajalugu oleks muidugi backlog’is olemas, aga mugavale ja laisale oleks näha ainult kiire ülevaade sellest, kui palju ta on sisse maksnud, välja maksnud ning vahepeal näiteks kasvu ja dividende saanud. Samamoodi lihtsustatult kajastuks see ka tuludeklaratsioonil. Aahh, ilus!

/pühib liigutuspisara/

Nagu öeldud, võiks see lihtsustatud vorm tekkida praeguse investeerimiskonto süsteemi kõrvale – siis saaks igaüks ise valida, milline talle mõistlikum lahendus on. Vähemalt suures plaanis võiks väikeinvesteerimistulevik ju sellises suunas liikuda. Eksju, onju?

Kas siin on mõned täiesti ilmselged ohukohad, millele ma praegu kohe ei mõelnud või mis selle lihtkontstruktsiooni tegelikult mõttetuks teeks? 

Kuidas mu koer omal käel kapitalistliku turumajanduse leiutas

20190419_114008_0001296295416.png

Mu koer hakkas hiljuti aktiivselt susse ja plätusid varastama. Esimese hooga mõtlesin, et tal on niisama ulakustuurid peale tulnud (mitte, et see midagi erakordset oleks), aga viimane kord sain aru, et selle käitumise taga on hoopis keerukamad mõttekäigud, kui koerast eeldada võiks.

Olen siin ennegi maininud, et mul on kodus paariaastane corgi nimega Notsu. Corgi on juba iseenesest nutikas töökoer, kes pidevalt ise oma elu põnevamaks teeb. Kui teda õigesti ei treenita, treenib tema omanikku. Notsu on sealjuures väsimatu inimvaatleja, kes üritab meid pidevalt endale kasulikus suunas käituma häkkida.

Seetõttu on tal külge tekkinud kõikvõimalikke totraid kiikse – näiteks tagurdab ta söögikaussi oodates vahepeal peaaegu teise tuppa, sest talle on suvaliste juhuste kokkulangemisel jäänud mulje, et niimoodi antakse talle toit kiiremini kätte. Just söök on tema suurim armastus ja motivaator, sest corgid on parandamatud õgardid.

Arukamate koerte mõistus pidi 3-aastase lapse tasemel olema ja laste puhul on see just vanus, kui nad näiteks valetama õpivad (see on muideks aju arengu näitaja, mitte iseloomuviga). Notsu oskab väga hästi eristada, et ta ei tohi ise diivanil käia, aga käib seal siis, kui ta teab, et me ei näe. See näitab päris hästi tema käitumise teadlikkust.

Turumajanduse juurde tagasi tulles, kadus sussikandmiskomme meie kodust koos Notsu saabumisega. Minu vanemate juures neid ikka leidub, ehkki seni suutis Notsu nendega üsna hästi koos eksisteerida. Parandamatuks röövlinäoks muutus ta alles paar kuud tagasi. 

Viimati vanemate juures olles olin tükk aega teisel korrusel oma toas ja Notsu lamaskles terve aja mind oodates malbe näoga trepijalamil. Kui alla tagasi tulin, pidas Notsu silmas, et ma kindlasti nägemisulatuses olen ja… haaras siis nurgast suvalise plätu ja lidus minema. Udjasin talle veel poole röövi peal eemalt peosoleva saunalinaga, et jäta järgi. Notsu seepeale lärises ja urises, aga lidus ikka.

Mis sellest siis järeldada? Kuna ta veetis plätuga pikalt ühes toas aega, ei olnud plätu kättesaamine tema tegelik eesmärk. Üks tõeliselt juustune suss on ju ka iseenesest väärtus omaette (vähemalt koera jaoks), aga hoopis jätkusuutlikum on seda sussi korduvalt tulu teenimiseks kasutada. Nimelt hammustas Notsu esimeste pooljuhuslike sussiröövide käigus kähku läbi, et sussi tagasisaamiseks vahetatakse see talt mingi toiduampsu vastu välja (pikas plaanis vale tegu nagu välja tuleb) – natuke mängu, lusti ja tähelepanu veel boonusena lisaks.

Sussi tegelik väärtus tekib nõudluse ja pakkumise olukorras, ehk kuni keegi teine sussi nõudmas pole, on see Notsu jaoks võrdlemisi väärtusetu. Vilunud ärinaisena teeb Notsu tehingu arvestatava kasuga, sest teise sussi vastu ta seda ju ei vaheta, vaid ikka kõrgeima väärtuse, toidu vastu. Sussiga ringi joostes jälgib ta samal ajal silmanurgast väga teraselt, mida talle selle eest hüvitiseks pakutakse. Samuti on ta leidnud viisi suss muuta püsivaks (ehkki mitte veel passiivseks) sissetulekuallikaks.

Kui ma kogu eelneva mõttekäigu lõpuks ise läbi hammustasin, andsin talle lihtsalt sama puuga vastu. Teadupärast kujuneb hind turul nõudluse ja pakkumise suhtena. Kuna Notsu on seda tempu liiga sageli tegema hakanud, ehk tema pakutava sussivabastamisteenuse pakkumine on suurenenud, langetasin lihtsalt hinda. Peotäie krõbinate asemel sai ta ainult ühe. 😀

Kas sinu annetused ikka kantakse tuludeklaratsioonile?

Minu ürgaegsed lugejad äkki-äkki mäletavad, et kirjutasin kunagi annetuste tulumaksutagastusest. Nimelt võiks heategevusorganisatsioonid vaadata, et nad ikka maksuameti tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja on kantud ja annetajad ka deklareeritud saavad. Sel juhul saab regulaarne annetaja tuludeklaratsiooniga väikse motivatsioonisüstina annetustelt tulumaksu tagasi.

Meeldiva üllatusena sain nüüd JCI’lt selle kohta lausa emaili, et minu annetuse kohta on info Maksuametile edastatud ning peaksin seda juba eeltäidetud deklaratsioonil nägema. Väike liigutus, aga tegelikult ikka ääretult sümpaatne. Kiidan head eeskuju! 

img_20190202_0818562049925409.png

Abielurahva raske elu – nimevahetuse juhised algajatele

Abielul on ümber omamoodi romantiseeritud igavese õnne oreool (millele vastanduvad igasugused Game Over tüüpi parastavad retoorikad). Eriti ei taheta rääkida sellest, et pulmadele võib järgneda hoopis korralik masendus või madalseis, kui pulmaeelne elevus ja mesinädalad lõpuks läbi on.

Kes nüüd arvab, et ma siin oma suhteprobleeme lahkama hakkan, peab kahjuks pettuma. Tahan teile pajatada sellest, milliseks uskumatuks Egiptuse nuhtluseks on osutunud nimevahetusega seonduv asjaajamine. Oleks ma seda kõike ette teadnud, oleksin mõne hea hetke pikemalt nimevahetust kaalunud. Vahepeal tekkis küll tunne nagu oleks ma mõni neist pedofiilidest, kes pärast vanglast vabanemist üritab endale salakavalalt uut identiteeti välja sehkendada.

Olen siin juba varemgi ahastanud, miks pole abielu korral asjaajamine kuidagi lihtsustatud paketina korraldatud. Mõelge veel milline promovõimalus – pereväärtused ja särki-värki. Mõni konservatiivne partei võiks vanainimeste peksmise ning välismaalaste kividega loopimise asemel hoopis innovatiivseid turunduslahendusi välja mõelda (ma ei ütle, et see kedagi nende poolt hääletama paneks, aga vähemalt oleks muljetavaldav).

Näete, ma koostasin juba infolehe ka ära: 

img_20181128_202636988428904.png

Millise pakilisema bürokraatiaga värske abieluinimene (näe, kui sooneutraalne) siis rinda pistma peab? 

  • Passi ja ID-kaardi uuendamine (ilmselgelt) – ja kui nüüd lähinädalatel ID-kaart kätte saada, ei pruugi sellega kohe toimetada saadagi (soojad õnnesoovid veelkord!)
  • Mobiil-ID – mine seisa operaatori juures sabas, täida pabereid, lase oma SIM-kontaktid ümber kopeerida ja siis heitle tunnike-paar PPA aktiveerimiskeskkonnaga.
  • Juhiluba – ehkki juhiluba ju enam kaasas kandma ei pea, läheb seda välismaal sõitmiseks ikka vaja. Ja tõepoolest, ka Läti on välismaa.
  • ID-kaardi või selle koopiaga tuleb omakorda panka minna, et seal kontode nimed ära muuta.
  • E-mail – kas te teadsite, et Gmailis (sest olgem ausad, kes muud postkasti ikka kasutab) pole mingit moodust e-mailiaadressi ära muuta? Ma poleks ka seda uskunud, aga põhimõtteliselt on vaja teha täiesti uus konto ja hakata eelmisi e-maile (sest mul on neid lisaks põhiaadressile päris mitu) sinna ümber suunama. See pole veel kõik – muud Google’iga seotud kontod tuleb ju samuti kas ümber muuta või üle kolida. Näiteks olen väga tihe Google Drive’i kasutaja ning kogu see kolimis- ja seadistamisepohh tundub seni nii hoomamatu, et toimetan siiamaani vana aadressiga.

Õppige minu vigadest, ehk kuidas mitte dokumendifotot teha

Minul on tänaseks abiellumisest möödas poolteist kuud ja eelmised dokumendid kaotasid kehtivuse üle kahe nädala tagasi. Pärast kahenädalast paberiteta lindpriielu sain ahjusooja ID-kaardi ning passi alles eile kätte (ja saan nendega nüüd mööda järgmisi asutusi ringi saalima hakata).

Millest see viivitus? Endalgi piinlik, aga kui kedagi sama orgi otsa kukkumisest hoiab, on jagamine seda väärt. 

Nimelt tellisin dokumendid veebipõhisest taotluskeskkonnast, mille juurde viskasin tõsise näoga heleda köögiseina taustal tehtud digifoto. Olin isegi üllatunud, kui see mugavustaotlus läbi läks ning paar nädalat hiljem sain kutse dokumentidele järgi minna. Broneerisin isegi PPA teenindusse aja valmis ja lootsin kogu asjatoimetusega oodatust lihtsamini hakkama saada.

Seiklesin ühel pimedal pealelõunal äärelinna PPA-sse ning maandusin teenindaja ette. Tema võttis dokumendid ümbrikust välja, heitis neile ühe pilgu ja… küsis siis, kas need on mobiili esikaameraga tehtud. 

Mina (sünges eelaimduses): “Jaaa…”
Teenindaja: “Kahjuks peame need dokumendid kehtetuks tunnistama. Palun minge fotoboksi ja tehke uus pilt.”
Mina: 

Mis siis selgus ja millele ka dokumendifoto nõuetes ning juhistes kuskil viidatud pole? 

Selfikaamera pöörab ju enamasti pildi tagurpidi.

Let that sink in for a moment… 

Aga mis sellest siis on, võiks ju küsida, kui sa just mõnes suunas silmatorkavalt ebasümmeetriline pole? Ma ei tea, mis KAPO-tasemel koolitust neile teenindajatele tehakse, aga minu puhul sai saatuslikuks üks täiesti suvaline hele sünnimärk, mida minu meelest nähagi pole (või suvalisest punnist võimalik eristada).

Igatahes jäin vahele ja pidin loodetud aja kokkuhoiu asemel jälle fotoboksi ronima. Ärge siis olge nii juhmid ning pöörake selfi ikka õigetpidi tagasi. 😀 Ja olge vähemalt vaimselt ette valmistunud, kui palju sekeldusi nimevahetusega tegelikult kaasas käib.

Enesearengu kasvukõverast ja ebaõnnestumistest

Investeerimiseesmärkide saavutamisel on sage soovitus jagada suur ning kauge eesmärk motivatsiooni säilitamiseks pisemateks tükkideks. Seda tarkust võib tegelikult laiendada kõigile eesmärkidele, sest üleöö täituvad unistused või saavutatavad eesmärgid näitavad kas puhast juhust või seda, et sihiti liiga madalale. Samuti on investeerimises kombeks ühe või teise näitajaga progressi mõõta. Miks mitte sama tehnikat muudesse valdkondadesse üle kanda. 

Ma olen siin viimasel ajal palju rääkinud väikestest sammudest õiges suunas, õhinapõhistest minieksperimentidest, puterdades minemahakkamisest ning enese teadlikust arendamisest. Kui me pidevalt teadlikult teeme kasvõi väikseid eesmärgistatud samme, hakkab see ühelt maalt samamoodi lumepallina veerema, kui investeeringute liitintress. Tegelikult koosnevad ju kõik suured eesmärgid väiksematest sammudest, mis ideaalnägemisega tagasivaates võivad väga loogilised tunduda, aga hetkes pole seda mitte.

Ehkki tagasivaade on alati selge, võib hetkes tunduda, et edasiminekut pole või toimub mingites valdkondades suisa tagasiminek. Mõistusega saad isegi aru, et asjad ju liiguvad, aga tunne ei taha kuidagi järgi tulla. Ühel sellisel hetkel mõtlesin ajajoonele ära kaardistada viimaste aastate enesearengu eduelamused. Mingit täpset loogikat mul selleks polnud, aga märkisin ajaliselt üles kõik sellised sündmused, mille osas tundsin, et liigun õiges suunas või jõudsin sammu pikematele eesmärkidele lähemale.

Tulemus? Täitsa nagu kasvukõver ju, kas pole?

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.16

Täpseid sündmusi ma siin välja tooma ei hakanud, aga tegemist on just erialaste arengutega, seega koera sünnipäeva, pulmi või muud tilu-lilu siin pole (räägime siiski olulistest teemadest, eksole). Ilmselt annaks sama loogikat kasutada ka eraelu, trenni või ükskõik millise muu valdkonna arengu kaardistamiseks.

Kui nüüd seda rohelist kõverat piisavalt nautinud olin, otsustasin kõik tagasilöögid või ebaõnnestumised ka teljele tippida.

Screen Shot 2018-11-22 at 09.11.08

Taas – nagu öeldud – on tegemist ainult erialaste negatiivsete kogemustega, seega isiklikud mustemad hetked tulid veel sellele lisaks. Ma ei nimetaks neid isegi tagasilöökideks, sest erinevalt investeerimisest ei vii kriitika või luhtunud katsed sind tegelikult kuidagi tagasi. Nagu üks mu sõbranna väga tabavalt ütles, viivad need kogemused kõik edasi – lihtsalt mõni raskemini kui teine.

Tegelikult on ju isegi hea, kui elu sind mugavustsoonist ise välja suruma hakkab. Samas pean selle kaardistamisharjutuse peale ka möönma, et negatiivseid sündmusi oli ootamatult keerulisem mälusopist kokku otsida, kui eduelamusi, sest pikapeale pole neil ju mingit tähendust (inimloomule peaks küll vastupidine sättumus sisse kodeeritud olema, aga äkki ma olen siis ajupestud optimist).

Samas väljapoole me neid ebaõnnestumisi ju naljalt ei promo – minagi jagan sotsiaalmeediasse ikka mõne saavutuse, mitte ei kirjelda, kuidas keegi mind kuskil pikalt saatis või mõni projekt tulemust ei andnud. 😀 See on täitsa loomulik, aga jätab kõrvaltvaatajaile mulje, et järelikult peabki tee eesmärgini minema vaid püsivalt positiivsete elamustega. Ja kui tuleb esimene, teine või kolmekümnes negatiivne elamus positiivsete vahel, on järelikult tegemist vale teega. Sest kõigil teistel ju neid ebaõnnestumisi ei tundu olevat ja elulooraamatud on kirjutatud selles eelmainitet kõiketeadvas tagasivaatavas pilgus.

Kokkuvõttes ei öelda asjata, et fail fast and fail often. Nurjumised õpetavad – valusalt küll, aga see-eest tõhusalt. Nurjumised näitavad, et sa oled proovinud ja proovid veel. Parem siis sellega ära harjuda, kui jätta proovimata. 


Kellel on huvi enda kohta sarnane asi koostada, siis kasutasin kiiruse mõttes TimeGraphics keskkonda, aga googeldades tuleb erinevaid võimalusi terve ports välja. Exceli-sõltlastel on võimalik tõusu- ja mõõnahetki ka tabelisse kanda ning seal ajajoont koostada – ilmselt on see ka püsivam variant, kui kõikvõimalikud online vabavaralised keskkonnad. 

Lennureisija õiguste case study jätkub – õigus hoolitsusele

20180325_230844_00011060854847.png

Ei maksa arvata, et ma uue tööga oma juristipaberid täitsa nurka olen visanud ning Rahandusministeerium võib minu koolituskulude tagasinõude avaldusega veel veidi oodata. Nimelt käravad need aastatega külge poogitud teadmised, oskused ja teatud määral isikuomadused (eks see õigusharidus on omamoodi tõuaretus) isiklikuks meelelahutuseks veel enam kui küll.

Kui mõni inimene on hobiaednik või hobikokk, siis mina olen hobijurist ja poole kohaga tarbijakaitse ristirüütel. 😀 Viimati lahutasin meelt järjekordse lennundusettevõtte kulul. Eelmisest pikale veninud kemplusest saab lugeda siit: 

Selle kogemuse varal olen aidanud ka päris mitmel sõbral/tuttaval/pereliikmel omale õigust välja nõuda – praktikat muudkui koguneb.

Mis siis nüüd jälle juhtus?

Ei taha kõlada nagu sellesamusegi magnet – tegijal ikka juhtub ning ma lendan lihtsalt üsna sageli. Aastaid õnnestus mul reisida ilma ühegi tõrketa, aga ju see oli siis algaja õnn. Viimane paha juhus tabas meie pulmareisi, mille viimane lend Stockholmist Tallinna (SAS) tühistati juba kevadel ära ja asemele pakuti 6 tundi hilisemat lendu.

Lennupiletid olid nimme soetatud ülioptimaalsete 2-3-tunniste vahemaandumistega, seega väljavaade põhimõtteliselt kahepäevase loksumise lõpuks tunnise lennu kaugusel kodu(maa)st veel terve päeva kinni istuda ajas mind pehmeltöelda marutama. Samuti pole Arlanda lennujaam just kõige mõnusam või soodsam koht, kus tundide viisi aega surnuks lüüa. 

Samas ei sobinud Filipiinide siselendude graafikuga ka ükski pakutud alternatiivne suunamine, seega pidime olukorraga lõpuks lihtsalt leppima. Mainin veel ära, et kõik lennud olid ühel piletil, mis oli soetatud vahendusfirmast. Graafikumuudatuse eest on ennekõike vastutav muudatuse teinud lennufirma.

Õiguslik mumbo-jumbo

Mängu tuleb vana hea EU261/2004 regulatsioon, mille kohaselt on:

  • tegemist lennu tühistamisega artikli 5 mõttes
  • reisijal õigus hoolitsusele
  • reisijal piisavalt lühikese etteteatamise puhul õigus kompensatsioonile (mis antud juhul ei kohaldunud, sest teadsime muudatusest mitu kuud ette)

Õigus hoolitsusele tähendab tasuta toitu-jooki proportsionaalselt ooteajaga (nt võileib ja kohv paaritunnise ooteaja puhul, aga pikema aja puhul juba vähemalt üks soe söögikord). Üleöö ooteaja puhul tuleb reisijaile tagada ka öömaja ning vajalik transport. Lisaks on reisijatel õigus kahele tasuta kõnele või e-mailile (või faksile, mida oleks võinud ju pulli pärast samuti paluda).

Järgmine kord küsin faksi ka 😀

Agoonia las alata

Pärast selleks hetkeks juba 30-tunnist reisimist zombistunud olekus jääkülma Arlanda lennujaama saabudes, tuigerdasime esimese asjana SASi leti juurde ning uurisime, kas saaksime neilt kohe toidu-joogi vautšereid. Ei saanud. Saime hoopis visiitkaardi klienditeeninduse (veebi)aadressiga, kust kaudu soovitati tekkinud kulud hiljem välja nõuda ning seni tšekid alles hoida.

Lühiülevaade võimalikest ajatapmisvõimalustest Arlanda lennujaamas: 

  1. Rongisõit linna maksab 55 eurot (pikalt ette ostes oleks 36 euroga saanud). Oktoobri lõpus oli õues mingi meeliülendav pooljäätunud tapeediliimiga katastroofiline suusailm, milleks meil ilmselgelt riideid kaasas polnud. Spoilerina võin mainida, et lennujaamas sees oli peaaegu sama külm.
  2. Võimalik on kasutada ka nariga seinakappi ühisduširuumidega kapselhotellis. 5 tundi maksab päeval ca 40 eurot (nt Moskva lennujaamas on kapselhotell palju asjalikum).
  3. Ja viimaks surematu võimalus uidata mööda lennujaama kohvikuid ning poode (mida oli üllatavalt vähe), kasutada tasuta wifit (mis kestab ainult kolm tundi) ja tõmbuda näost üha sinisemaks ning sinisemaks. Ma olen muidu paras jääkaru, aga see ületas isegi minu taluvusläve. Kuna Arlanda lennujaam on aastaid figureerinud reisijasõbralikumate jaamade topis, ei osanud ma seda ka kuidagi ette aimata.

Võitjaks osutus variant nr 3, ehk veetsime lõpuks 8 tundi erinevates lennujaama nurkades kudedes ning manustasime selle aja jooksul kahekesi kokku umbes 50 euro eest süüa-juua.

Igaüks, kes sealt lennanud on, saab ilmselt isegi aru, et tegemist on päris tagasihoidlike kuludega, sest näiteks prae eest oleks võinud seal vabalt mõnikümmend eurot nägu maksta ja juba kohv maksis 5 eurot. Õnneks või kahjuks olime me varem lennukites nii täis söödetud ning sassis ajagraafiku tõttu oli ka isu kehvapoolne, seega piirdusime kohvi, saiakeste ja burritodega. Kõik tšekid korjasin hoolikalt rahakoti vahele, et selle vindumise eest vähemalt söögiraha täie rauaga tagasi nõuda. 

Ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga…

Kodus pildistasin tšekid üles ja panin peaaegu esimese asjana SASi poole nõude teele. Nädala pärast saabus vastus, milles keelduti kulude hüvitamisest, sest “graafikumuudatusest” teavitati meid juba maikuus ning soovitati mul reisikindlustuse poole pöörduda. I hope that I have been able to answer your question and that you will choose SAS for future travel. We are looking forward seeing you onboard again.”

How about no.

Üldse ei tahaks seletama hakata, miks nad eksivad, aga…

Lühidalt olukorda kokku võttes vabastab piisavalt pikk etteteatamine lennufirma küll fikseeritud määras kompensatsioonist, aga reisija eest hoolitsemisest kindlasti mitte. Kujutage ette seda kaost, kui lennufirmad võiks ilma igasuguse vastutuseta lende paremale-vasakule tühistada, kui nad sellest lihtsalt piisavalt pikalt ette teataks. See on täiesti vastuolus lennureisija õiguste kaitsega üleüldiselt ning suuremas plaanis pole ilmselt ka lennundussektorile endale kasulik, kui kliendid selle toimimist üldse usaldada ei saa.

EU261/2004 regulatsiooni preambulis on öeldud, et selle eesmärgiks on tõsta reisijate kaitse standardeid: “both to strengthen the rights of passengers and to ensure that air carriers operate under harmonised conditions in a liberalised market”.

Mis puudutab SASi väidet, et võiksin pöörduda reisikindlustuse poole, siis tegemist pole ettenähtamatu reisitõrkega ilmselt ühegi reisikindlustuse mõttes. Samuti polnud maikuus mul reisikindlustus veel isegi ostetud (mida ei saa ka eeldada), ehk ammugi ei kehtiks tõrge olukorra suhtes, mida ma kindlustust ostes juba teadsin. Võtsin nüüd lihtsalt näitena huvi pärast lahti If’i reisikindlustuse tingimused ning seal on suisa sõnaselgelt öeldud, et tõrge ei ole regulaarliini lennureisi ümberkorraldamine lennuettevõtte poolt. Samuti ei hüvitata kulutusi toidule, joogile jmt kuludele.

Seega ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga millegipärast ilusti küsimine kunagi ei tööta. Kirjutasin ühe vihase hooga neile järgneva vastuse:

According to the regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council the two weeks informing clause only applies to the company’s obligation to pay compensation in the fixed amount. The airline must still provide passengers with care and assistance. Two weeks notice can’t relieve our situation one bit, if we have connecting flights.
This also can’t be a travel insurance case, because it’s not compliant with an unexpected event in the meaning of an insurance case. I find your interpretation in this case malicious and arbitrary.
We still require compensation for our (very reasonable) meals and refreshments expenses in accordance with your obligation to offer your passengers care and assistance.
I’d rather settle this politely and not drag this situation out in a local Consumer Protection Board.
Waiting for your reply

Tulemus? Järgmisel hommikul saabus vastus, et SAS kannab kohe raha üle. Ma polnud isegi eriti rõõmus – pigem ebamääraselt ärritunud, et asjad peavad niimoodi käima.

Kokkuvõttes

Kuna jutt on siin isegi pikale veninud, teen kiirkokkuvõtte peamistest punktidest:

  • Ka graafikumuudatused pole lihtsalt paratamatus, mida looteasendis nuttes lihtsalt saatuselöögina vastu võtta. Lennufirmal kaasneb sellega vähemalt vastutus reisija sel ajal elus hoida.
  • Jäta kõik tšekid alles. Tšekid tasub alles hoida ka siis, kui lennufirma mõned söögi-joogivautšerid annab, sest enamasti need ei kata tegelikke kulusid.
  • Küsi hüvitist. Alati tasub sinna-tänna kopeerida kangekeelset kantseliiti ja tsitaate vastavast regulatsioonist endast (ja noh mainida ära vana hea “local Consumer Protection Board”).
  • Kui saad eitava vastuse, küsi uuesti. 

Head lennuõnne kõigile!

LUGEMISVARA: So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love

raamatupäis (2)

Sattusin Cal Newporti raamatut “So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love” lugema juba kuumal südasuvel, kui Madis Müür parajasti finantsvabaduse kui eesmärgi teemal räntis. Tagantjärele võib seda juba pidada tema “30-aastaselt miljonäriks” artikli eelmänguks, sest puudutab samuti professionaalse arengu teadlikku kiirendamist. Tsiteerin:

Paljudel meist ei ole nii “vedanud,” et praegune töö meeldiks. Ebameeldivus võib vabalt ka taanduda sellele, et me ei ole seda endale huvitavaks veel mõelnud. Näiteks olen olnud üks Eesti edukamaid pokkerimängijaid ligi €600k teenistusega, aga alguses ei saanud sellele alale väga pihtagi, kindlasti polnud tegu mu unistuste alaga. Algus läks vaevaliselt ja vastumeelselt, polnud koolis ja ülikoolis õppinud õppima ja vastutust võtma veel. Nägin lihtsalt, et pokker võiks minu eeldustega sobida (lihtne matemaatika on minu teema), arenguvõimalusi oli palju, teenistuslagi päris kõrgel, väljakutseid kõvasti ja mõtlesingi selle endale huvitavaks. Alguses tegelesin valdkonna sees lihtsamate tegevustega, mis mugavustsoonis juba olid, aga nii oli teenistus tilluke. Hakkasin sundisima ennast tähtsamaid oskuseid arendama, mugavustsooni laiendama, et enda produktiivsust oluliselt tõsta, nii hakkas ka teenistus väga kiirelt lumepallina kasvama. Niimoodi hakkasid eesmärgid järjest täituma, süües kasvas isu ja mingi hetk ma juba nautisin täiel rinnal seda ala, tulid ka väga ägedad tulemused. See oli enda teadliku suunamise tulemus, et see ala meeldima hakkas. Alati on lihtne öelda, et mulle miski ei meeldi ja esimeste raskuste peale püss põõsasse visata. (allikas)

Image result for so good they can't ignore you

Seega kes tervet raamatut läbi lugeda ei viitsi, võib need kaks artiklit ette võtta ja keskne idee ongi juba väga laias laastus käes. Kelle jaoks aga kodumaiste prohvetite lugemine liiga lihtsakoeline tundub, võib Newporti teose kallal ka näkitsema hakata, sest iseenesest pole see pikk ega raske lugemine. Pigem võiks see veel tubli poole lühemgi olla, sest autor kordab oma ahhaa-momente üha uuesti ja uuesti üle (et ikka tuhmimalegi lugejale iva peakolu sisse tampida).

Tulles tagasi meeldiva töö otsingute juurde, loodab meist ilmselt enamik, et kuskil ootab teda ideaalne töö, kus kõik mured kaovad ning alles jääb vaid lakkamatu õnnetaevas ja rahuldustunne. Selleks tuleb see õige koht vaid üles leida. Järele mõtlema hakates kõlab see kahtlaselt sarnaselt ettekujutusega, et kuskil ootab meid see täiuslik õige inimene, kellega suhe on igasuguse pingutuseta üks romantikvaht ning ainsad tülid tekivad selle üle, kumb teist rohkem armastab.

Mis on täielik seesamunegi, saate ilmselt isegi aru. Täpselt nagu hea suhe nõuab tööd ja õppimist, ei kuku ka hea töö meile iseenesest kuskilt sülle, kohe kui me enda jaoks õige suuna välja oleme valinud (puhtteoreetilistele ettekujutustele tuginedes muidugi). Hea uudis on see, et hea töö jaoks ei pea siis jumalikku valgustust või vedamist ootama jääma, vaid saab selle endale õige mõtteviisiga ise luua (või välja töötada).

Põhimõtteliselt on raamat kokku võetav kolme lausega.

  1. Ideaalse töö otsingud on mõttetud ning meile müüdav leia-oma-kirg narratiiv vigane ja võib öelda, et suisa kahjulik.
  2. Õigest tööst on olulisem õigesti töötamine.
  3. Hea karjääri jaoks on vaja teadlikult arendada oma väärtuslikke karjäärioskusi, sest enamik inimesi seda üle teatud baastaseme ei tee. 

Nüüd aga kõigest järgemööda.

karjäärist (1).png

Ära otsi oma kirge

Otsast pihta hakates kummutab autor esimese asjana müüdi ideaalsest tööst või oma kire leidmisest, mis on võtnud vaat et toksilised mõõtmed. Olen minagi heidelnud neis ma-endiselt-ei-tea-kelleks-ma-suurena-saada-tahan hingepiinades, mistõttu mõjus vastupidine lähenemine paraja heurekana.

Newport toob välja, et oma kire järgimine on hobusekaka, sest meil enamikul tegelikult pole mingeid erilisi praktilisi kirglikke kutsumusi ning ülejäänud valikute seast abstraktsel teoreetilisel tasemel kire väljavalimine ei tööta. Kui noorte käest küsida, mis on nende huvid või kirg, ei oskaks enamik neist peale sarjade, toidu või äärmisel juhul mõne lihtsama hobi midagi välja tuua.

Hea karjäär ei tule taevast ning asjad muutuvad huvitavaks alles teatud taseme saavutamisel – erinevalt Müürist ei nimeta Newport seda asjade huvitavaks mõtlemiseks, vaid nendib lihtsalt, et me naudime tegevusi, milles oleme saavutanud teatud oskuste taseme. Sa ei pea leidma ideaalset eriala või tööd, et leida tööõnne, vaid pead leidma uue vaatenurga olemasolevale tööle. 

Tööta õigesti

Töö, karjäär ja kutsumus – töö on moodus arvete maksmiseks, karjäär on teekond üha parema töö suunas ning kutsumus on oluline osa sinu elust ja identiteedist. Enamik inimesi samastub üsna selgelt ühega neist kolmest kategooriast. Samas ei ole uuringud leidnud mingit seost töö prestiiži või tasuvuse ja kutsumusena identifitseerimise vahel – sa võid olla kutsumusega koristaja või arst, kes teeb seda vaid arvete maksmiseks. Võti on kuskil mujal: siin tulebki mängu meisterlikkuse mõtteviis.

Kui kire leidmise mõtteviis keskendub sellele, mida maailm saab sulle pakkuda, keskendub meisterlikkuse mõtteviis sellele, mida sina saad maailmale pakkuda. Viimane toob ellu selguse, samas kui esimene jätab sind sumpama ebamääraste ning vastamatute küsimuste küüsi. Meisterlikkuse mõtteviis jätab selja taha enesekesksed küsimused, kas töö on just sulle õige ning selle asemel keskendub lihtsalt omal alal võimalikult heaks saamisele. Protsessi nautimine ning võimalus oma tugevuste pinnalt hea karjääri hüvesid sisse kasseerida, tuleb sellega kaasa.

Kasseeri oma unistuste karjäär sisse

Vinge karjääri jaoks on esiteks vaja arendada väärtuslikke ja haruldasi oskusi ning nende eest siis kasseerida sisse need hüved, mis karjääri sinu jaoks vingeks teevad (vabadus, paindlikkus, kaugtöö, misiganes). Erinevate põnevate arengusuundade vahel valimisel on kõige lihtsam hinnata selle järgi, kas keegi on valmis selle eest ka maksma.

Eelnimetatud hea karjääri hüvede hulka kuulub ka missioon. Autor väidab muuhulgas, et missioon ei olegi ilma piisava karjäärikapitalita tegelikult elujõuline. Sa ei saa ainult missioonil kaugele sõuda, vaid enne on vaja saavutada kõrgem tase oma erialastes oskustes. Parim koht oma missiooni fookuse leidmiseks on justnimelt spetsialististaatuses, mitte eluvõõra idealistina, kes vaevu oma ideed sõnastadagi oskab.

Harjuta end pidevalt sihipäraselt arendama

Meisterlikkuse mõtteviis tähendab ka pühendumist sihilikule harjutamisele (deliberate practice). Ainult filmides saab minna kohe oma unistust püüdma. Päris elus juhtuvad asjad sammhaaval ning läheb aega, kuni sa oled milleski piisavalt hea, et tööturul huvitavad võimalused avaneksid. Raskeim faas selle saavutamisel on end tööst läbi suruda ning sundida ennast arenema.

Erinevalt selgelt struktureeritud aladest nagu sport või muusika (või kasvõi seesama eelmainitet Müüri pokkerimäng), ei ole sihilik harjutamine enamikel erialadel eriti levinud. Lõviosa spetsialiste arendab ennast teatud aktsepteeritud tasemele, kust edasi pole valdkonnas töötatud aastatel enam seost tegeliku arenguga. Kui sa sellel arenguplatool lihtsalt tööl käid, ei arene sa tegelikult enam edasi ja jääd aktsepteeritud tasemele kinni. See aga omakorda tähendab, et need vähesed, kes pühenduvad süstemaatilisele sihilikule harjutamisele, saavad oma turuväärtuselt konkurentidest kiire edumaa.

Näiteks kasutab autor ise professionaalsete oskuste arendamiseks sihilike harjutustundide ülesmärkimist – see aitab tal ennast regulaarselt kokku võtta. Ja ei, sihilik harjutamine pole mitte iga suvaline harjutamine, vaid nii suure pingutusega, et see on ebameeldiv (mõttetöö puhul oled saavutanud sobiva taseme, kui su aju lihtsalt valutab). Ekspert olla on meeldiv, aga eksperdiks ei saada lõbutsedes, vaid sellise hulga tööga, mis pole – ega tohikski olla – lõbus või lihtne. 

Erandid

Siiski pole iga tööd võimalik heaks harjutada ning peamised välistavad tingimused, kus “tööta oma töö heaks” ideed rakendada ei saa või ei tasu on järgmised:

  1. Töö ei paku võimalusi silma paista ja haruldasi väärtuslikke võtmeoskusi omandada;
  2. Töö keskendub millelegi, mis on sinu meelest kasutu või suisa ühiskonnale kahjulik;
  3. Töö eeldab koostööd inimestega, kes sulle tõesti ei meeldi.

Kokkuvõttes

Hea karjääri jaoks tuleb ennast enne ükskõik mis vallas piisavalt heaks arendada, et see töö oleks huvitav ja samas oleksid sa piisavalt väärtuslik, et kasseerida selle eest sisse teatud hüvesid (missiooni, autonoomiat jne). Maailm ei võlgne sulle imelist karjääri – sa pead selle ise välja teenima ning see ei peagi lihtne olema. Samas on hea uudis see, et hea karjääri jaoks pole vaja ka jumalikku valgustust, eluaegset kutsumust või head õnne. See on tegelikult kõigile kättesaadav teadliku sihiliku töö ning enese kulgemise tasemelt edasi surumisega.