Lennureisija õiguste case study jätkub – õigus hoolitsusele

20180325_230844_00011060854847.png

Ei maksa arvata, et ma uue tööga oma juristipaberid täitsa nurka olen visanud ning Rahandusministeerium võib minu koolituskulude tagasinõude avaldusega veel veidi oodata. Nimelt käravad need aastatega külge poogitud teadmised, oskused ja teatud määral isikuomadused (eks see õigusharidus on omamoodi tõuaretus) isiklikuks meelelahutuseks veel enam kui küll.

Kui mõni inimene on hobiaednik või hobikokk, siis mina olen hobijurist ja poole kohaga tarbijakaitse ristirüütel. 😀 Viimati lahutasin meelt järjekordse lennundusettevõtte kulul. Eelmisest pikale veninud kemplusest saab lugeda siit: 

Selle kogemuse varal olen aidanud ka päris mitmel sõbral/tuttaval/pereliikmel omale õigust välja nõuda – praktikat muudkui koguneb.

Mis siis nüüd jälle juhtus?

Ei taha kõlada nagu sellesamusegi magnet – tegijal ikka juhtub ning ma lendan lihtsalt üsna sageli. Aastaid õnnestus mul reisida ilma ühegi tõrketa, aga ju see oli siis algaja õnn. Viimane paha juhus tabas meie pulmareisi, mille viimane lend Stockholmist Tallinna (SAS) tühistati juba kevadel ära ja asemele pakuti 6 tundi hilisemat lendu.

Lennupiletid olid nimme soetatud ülioptimaalsete 2-3-tunniste vahemaandumistega, seega väljavaade põhimõtteliselt kahepäevase loksumise lõpuks tunnise lennu kaugusel kodu(maa)st veel terve päeva kinni istuda ajas mind pehmeltöelda marutama. Samuti pole Arlanda lennujaam just kõige mõnusam või soodsam koht, kus tundide viisi aega surnuks lüüa. 

Samas ei sobinud Filipiinide siselendude graafikuga ka ükski pakutud alternatiivne suunamine, seega pidime olukorraga lõpuks lihtsalt leppima. Mainin veel ära, et kõik lennud olid ühel piletil, mis oli soetatud vahendusfirmast. Graafikumuudatuse eest on ennekõike vastutav muudatuse teinud lennufirma.

Õiguslik mumbo-jumbo

Mängu tuleb vana hea EU261/2004 regulatsioon, mille kohaselt on:

  • tegemist lennu tühistamisega artikli 5 mõttes
  • reisijal õigus hoolitsusele
  • reisijal piisavalt lühikese etteteatamise puhul õigus kompensatsioonile (mis antud juhul ei kohaldunud, sest teadsime muudatusest mitu kuud ette)

Õigus hoolitsusele tähendab tasuta toitu-jooki proportsionaalselt ooteajaga (nt võileib ja kohv paaritunnise ooteaja puhul, aga pikema aja puhul juba vähemalt üks soe söögikord). Üleöö ooteaja puhul tuleb reisijaile tagada ka öömaja ning vajalik transport. Lisaks on reisijatel õigus kahele tasuta kõnele või e-mailile (või faksile, mida oleks võinud ju pulli pärast samuti paluda).

Järgmine kord küsin faksi ka 😀

Agoonia las alata

Pärast selleks hetkeks juba 30-tunnist reisimist zombistunud olekus jääkülma Arlanda lennujaama saabudes, tuigerdasime esimese asjana SASi leti juurde ning uurisime, kas saaksime neilt kohe toidu-joogi vautšereid. Ei saanud. Saime hoopis visiitkaardi klienditeeninduse (veebi)aadressiga, kust kaudu soovitati tekkinud kulud hiljem välja nõuda ning seni tšekid alles hoida.

Lühiülevaade võimalikest ajatapmisvõimalustest Arlanda lennujaamas: 

  1. Rongisõit linna maksab 55 eurot (pikalt ette ostes oleks 36 euroga saanud). Oktoobri lõpus oli õues mingi meeliülendav pooljäätunud tapeediliimiga katastroofiline suusailm, milleks meil ilmselgelt riideid kaasas polnud. Spoilerina võin mainida, et lennujaamas sees oli peaaegu sama külm.
  2. Võimalik on kasutada ka nariga seinakappi ühisduširuumidega kapselhotellis. 5 tundi maksab päeval ca 40 eurot (nt Moskva lennujaamas on kapselhotell palju asjalikum).
  3. Ja viimaks surematu võimalus uidata mööda lennujaama kohvikuid ning poode (mida oli üllatavalt vähe), kasutada tasuta wifit (mis kestab ainult kolm tundi) ja tõmbuda näost üha sinisemaks ning sinisemaks. Ma olen muidu paras jääkaru, aga see ületas isegi minu taluvusläve. Kuna Arlanda lennujaam on aastaid figureerinud reisijasõbralikumate jaamade topis, ei osanud ma seda ka kuidagi ette aimata.

Võitjaks osutus variant nr 3, ehk veetsime lõpuks 8 tundi erinevates lennujaama nurkades kudedes ning manustasime selle aja jooksul kahekesi kokku umbes 50 euro eest süüa-juua.

Igaüks, kes sealt lennanud on, saab ilmselt isegi aru, et tegemist on päris tagasihoidlike kuludega, sest näiteks prae eest oleks võinud seal vabalt mõnikümmend eurot nägu maksta ja juba kohv maksis 5 eurot. Õnneks või kahjuks olime me varem lennukites nii täis söödetud ning sassis ajagraafiku tõttu oli ka isu kehvapoolne, seega piirdusime kohvi, saiakeste ja burritodega. Kõik tšekid korjasin hoolikalt rahakoti vahele, et selle vindumise eest vähemalt söögiraha täie rauaga tagasi nõuda. 

Ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga…

Kodus pildistasin tšekid üles ja panin peaaegu esimese asjana SASi poole nõude teele. Nädala pärast saabus vastus, milles keelduti kulude hüvitamisest, sest “graafikumuudatusest” teavitati meid juba maikuus ning soovitati mul reisikindlustuse poole pöörduda. I hope that I have been able to answer your question and that you will choose SAS for future travel. We are looking forward seeing you onboard again.”

How about no.

Üldse ei tahaks seletama hakata, miks nad eksivad, aga…

Lühidalt olukorda kokku võttes vabastab piisavalt pikk etteteatamine lennufirma küll fikseeritud määras kompensatsioonist, aga reisija eest hoolitsemisest kindlasti mitte. Kujutage ette seda kaost, kui lennufirmad võiks ilma igasuguse vastutuseta lende paremale-vasakule tühistada, kui nad sellest lihtsalt piisavalt pikalt ette teataks. See on täiesti vastuolus lennureisija õiguste kaitsega üleüldiselt ning suuremas plaanis pole ilmselt ka lennundussektorile endale kasulik, kui kliendid selle toimimist üldse usaldada ei saa.

EU261/2004 regulatsiooni preambulis on öeldud, et selle eesmärgiks on tõsta reisijate kaitse standardeid: “both to strengthen the rights of passengers and to ensure that air carriers operate under harmonised conditions in a liberalised market”.

Mis puudutab SASi väidet, et võiksin pöörduda reisikindlustuse poole, siis tegemist pole ettenähtamatu reisitõrkega ilmselt ühegi reisikindlustuse mõttes. Samuti polnud maikuus mul reisikindlustus veel isegi ostetud (mida ei saa ka eeldada), ehk ammugi ei kehtiks tõrge olukorra suhtes, mida ma kindlustust ostes juba teadsin. Võtsin nüüd lihtsalt näitena huvi pärast lahti If’i reisikindlustuse tingimused ning seal on suisa sõnaselgelt öeldud, et tõrge ei ole regulaarliini lennureisi ümberkorraldamine lennuettevõtte poolt. Samuti ei hüvitata kulutusi toidule, joogile jmt kuludele.

Seega ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga millegipärast ilusti küsimine kunagi ei tööta. Kirjutasin ühe vihase hooga neile järgneva vastuse:

According to the regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council the two weeks informing clause only applies to the company’s obligation to pay compensation in the fixed amount. The airline must still provide passengers with care and assistance. Two weeks notice can’t relieve our situation one bit, if we have connecting flights.
This also can’t be a travel insurance case, because it’s not compliant with an unexpected event in the meaning of an insurance case. I find your interpretation in this case malicious and arbitrary.
We still require compensation for our (very reasonable) meals and refreshments expenses in accordance with your obligation to offer your passengers care and assistance.
I’d rather settle this politely and not drag this situation out in a local Consumer Protection Board.
Waiting for your reply

Tulemus? Järgmisel hommikul saabus vastus, et SAS kannab kohe raha üle. Ma polnud isegi eriti rõõmus – pigem ebamääraselt ärritunud, et asjad peavad niimoodi käima.

Kokkuvõttes

Kuna jutt on siin isegi pikale veninud, teen kiirkokkuvõtte peamistest punktidest:

  • Ka graafikumuudatused pole lihtsalt paratamatus, mida looteasendis nuttes lihtsalt saatuselöögina vastu võtta. Lennufirmal kaasneb sellega vähemalt vastutus reisija sel ajal elus hoida.
  • Jäta kõik tšekid alles. Tšekid tasub alles hoida ka siis, kui lennufirma mõned söögi-joogivautšerid annab, sest enamasti need ei kata tegelikke kulusid.
  • Küsi hüvitist. Alati tasub sinna-tänna kopeerida kangekeelset kantseliiti ja tsitaate vastavast regulatsioonist endast (ja noh mainida ära vana hea “local Consumer Protection Board”).
  • Kui saad eitava vastuse, küsi uuesti. 

Head lennuõnne kõigile!

LUGEMISVARA: So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love

raamatupäis (2)

Sattusin Cal Newporti raamatut “So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love” lugema juba kuumal südasuvel, kui Madis Müür parajasti finantsvabaduse kui eesmärgi teemal räntis. Tagantjärele võib seda juba pidada tema “30-aastaselt miljonäriks” artikli eelmänguks, sest puudutab samuti professionaalse arengu teadlikku kiirendamist. Tsiteerin:

Paljudel meist ei ole nii “vedanud,” et praegune töö meeldiks. Ebameeldivus võib vabalt ka taanduda sellele, et me ei ole seda endale huvitavaks veel mõelnud. Näiteks olen olnud üks Eesti edukamaid pokkerimängijaid ligi €600k teenistusega, aga alguses ei saanud sellele alale väga pihtagi, kindlasti polnud tegu mu unistuste alaga. Algus läks vaevaliselt ja vastumeelselt, polnud koolis ja ülikoolis õppinud õppima ja vastutust võtma veel. Nägin lihtsalt, et pokker võiks minu eeldustega sobida (lihtne matemaatika on minu teema), arenguvõimalusi oli palju, teenistuslagi päris kõrgel, väljakutseid kõvasti ja mõtlesingi selle endale huvitavaks. Alguses tegelesin valdkonna sees lihtsamate tegevustega, mis mugavustsoonis juba olid, aga nii oli teenistus tilluke. Hakkasin sundisima ennast tähtsamaid oskuseid arendama, mugavustsooni laiendama, et enda produktiivsust oluliselt tõsta, nii hakkas ka teenistus väga kiirelt lumepallina kasvama. Niimoodi hakkasid eesmärgid järjest täituma, süües kasvas isu ja mingi hetk ma juba nautisin täiel rinnal seda ala, tulid ka väga ägedad tulemused. See oli enda teadliku suunamise tulemus, et see ala meeldima hakkas. Alati on lihtne öelda, et mulle miski ei meeldi ja esimeste raskuste peale püss põõsasse visata. (allikas)

Image result for so good they can't ignore you

Seega kes tervet raamatut läbi lugeda ei viitsi, võib need kaks artiklit ette võtta ja keskne idee ongi juba väga laias laastus käes. Kelle jaoks aga kodumaiste prohvetite lugemine liiga lihtsakoeline tundub, võib Newporti teose kallal ka näkitsema hakata, sest iseenesest pole see pikk ega raske lugemine. Pigem võiks see veel tubli poole lühemgi olla, sest autor kordab oma ahhaa-momente üha uuesti ja uuesti üle (et ikka tuhmimalegi lugejale iva peakolu sisse tampida).

Tulles tagasi meeldiva töö otsingute juurde, loodab meist ilmselt enamik, et kuskil ootab teda ideaalne töö, kus kõik mured kaovad ning alles jääb vaid lakkamatu õnnetaevas ja rahuldustunne. Selleks tuleb see õige koht vaid üles leida. Järele mõtlema hakates kõlab see kahtlaselt sarnaselt ettekujutusega, et kuskil ootab meid see täiuslik õige inimene, kellega suhe on igasuguse pingutuseta üks romantikvaht ning ainsad tülid tekivad selle üle, kumb teist rohkem armastab.

Mis on täielik seesamunegi, saate ilmselt isegi aru. Täpselt nagu hea suhe nõuab tööd ja õppimist, ei kuku ka hea töö meile iseenesest kuskilt sülle, kohe kui me enda jaoks õige suuna välja oleme valinud (puhtteoreetilistele ettekujutustele tuginedes muidugi). Hea uudis on see, et hea töö jaoks ei pea siis jumalikku valgustust või vedamist ootama jääma, vaid saab selle endale õige mõtteviisiga ise luua (või välja töötada).

Põhimõtteliselt on raamat kokku võetav kolme lausega.

  1. Ideaalse töö otsingud on mõttetud ning meile müüdav leia-oma-kirg narratiiv vigane ja võib öelda, et suisa kahjulik.
  2. Õigest tööst on olulisem õigesti töötamine.
  3. Hea karjääri jaoks on vaja teadlikult arendada oma väärtuslikke karjäärioskusi, sest enamik inimesi seda üle teatud baastaseme ei tee. 

Nüüd aga kõigest järgemööda.

karjäärist (1).png

Ära otsi oma kirge

Otsast pihta hakates kummutab autor esimese asjana müüdi ideaalsest tööst või oma kire leidmisest, mis on võtnud vaat et toksilised mõõtmed. Olen minagi heidelnud neis ma-endiselt-ei-tea-kelleks-ma-suurena-saada-tahan hingepiinades, mistõttu mõjus vastupidine lähenemine paraja heurekana.

Newport toob välja, et oma kire järgimine on hobusekaka, sest meil enamikul tegelikult pole mingeid erilisi praktilisi kirglikke kutsumusi ning ülejäänud valikute seast abstraktsel teoreetilisel tasemel kire väljavalimine ei tööta. Kui noorte käest küsida, mis on nende huvid või kirg, ei oskaks enamik neist peale sarjade, toidu või äärmisel juhul mõne lihtsama hobi midagi välja tuua.

Hea karjäär ei tule taevast ning asjad muutuvad huvitavaks alles teatud taseme saavutamisel – erinevalt Müürist ei nimeta Newport seda asjade huvitavaks mõtlemiseks, vaid nendib lihtsalt, et me naudime tegevusi, milles oleme saavutanud teatud oskuste taseme. Sa ei pea leidma ideaalset eriala või tööd, et leida tööõnne, vaid pead leidma uue vaatenurga olemasolevale tööle. 

Tööta õigesti

Töö, karjäär ja kutsumus – töö on moodus arvete maksmiseks, karjäär on teekond üha parema töö suunas ning kutsumus on oluline osa sinu elust ja identiteedist. Enamik inimesi samastub üsna selgelt ühega neist kolmest kategooriast. Samas ei ole uuringud leidnud mingit seost töö prestiiži või tasuvuse ja kutsumusena identifitseerimise vahel – sa võid olla kutsumusega koristaja või arst, kes teeb seda vaid arvete maksmiseks. Võti on kuskil mujal: siin tulebki mängu meisterlikkuse mõtteviis.

Kui kire leidmise mõtteviis keskendub sellele, mida maailm saab sulle pakkuda, keskendub meisterlikkuse mõtteviis sellele, mida sina saad maailmale pakkuda. Viimane toob ellu selguse, samas kui esimene jätab sind sumpama ebamääraste ning vastamatute küsimuste küüsi. Meisterlikkuse mõtteviis jätab selja taha enesekesksed küsimused, kas töö on just sulle õige ning selle asemel keskendub lihtsalt omal alal võimalikult heaks saamisele. Protsessi nautimine ning võimalus oma tugevuste pinnalt hea karjääri hüvesid sisse kasseerida, tuleb sellega kaasa.

Kasseeri oma unistuste karjäär sisse

Vinge karjääri jaoks on esiteks vaja arendada väärtuslikke ja haruldasi oskusi ning nende eest siis kasseerida sisse need hüved, mis karjääri sinu jaoks vingeks teevad (vabadus, paindlikkus, kaugtöö, misiganes). Erinevate põnevate arengusuundade vahel valimisel on kõige lihtsam hinnata selle järgi, kas keegi on valmis selle eest ka maksma.

Eelnimetatud hea karjääri hüvede hulka kuulub ka missioon. Autor väidab muuhulgas, et missioon ei olegi ilma piisava karjäärikapitalita tegelikult elujõuline. Sa ei saa ainult missioonil kaugele sõuda, vaid enne on vaja saavutada kõrgem tase oma erialastes oskustes. Parim koht oma missiooni fookuse leidmiseks on justnimelt spetsialististaatuses, mitte eluvõõra idealistina, kes vaevu oma ideed sõnastadagi oskab.

Harjuta end pidevalt sihipäraselt arendama

Meisterlikkuse mõtteviis tähendab ka pühendumist sihilikule harjutamisele (deliberate practice). Ainult filmides saab minna kohe oma unistust püüdma. Päris elus juhtuvad asjad sammhaaval ning läheb aega, kuni sa oled milleski piisavalt hea, et tööturul huvitavad võimalused avaneksid. Raskeim faas selle saavutamisel on end tööst läbi suruda ning sundida ennast arenema.

Erinevalt selgelt struktureeritud aladest nagu sport või muusika (või kasvõi seesama eelmainitet Müüri pokkerimäng), ei ole sihilik harjutamine enamikel erialadel eriti levinud. Lõviosa spetsialiste arendab ennast teatud aktsepteeritud tasemele, kust edasi pole valdkonnas töötatud aastatel enam seost tegeliku arenguga. Kui sa sellel arenguplatool lihtsalt tööl käid, ei arene sa tegelikult enam edasi ja jääd aktsepteeritud tasemele kinni. See aga omakorda tähendab, et need vähesed, kes pühenduvad süstemaatilisele sihilikule harjutamisele, saavad oma turuväärtuselt konkurentidest kiire edumaa.

Näiteks kasutab autor ise professionaalsete oskuste arendamiseks sihilike harjutustundide ülesmärkimist – see aitab tal ennast regulaarselt kokku võtta. Ja ei, sihilik harjutamine pole mitte iga suvaline harjutamine, vaid nii suure pingutusega, et see on ebameeldiv (mõttetöö puhul oled saavutanud sobiva taseme, kui su aju lihtsalt valutab). Ekspert olla on meeldiv, aga eksperdiks ei saada lõbutsedes, vaid sellise hulga tööga, mis pole – ega tohikski olla – lõbus või lihtne. 

Erandid

Siiski pole iga tööd võimalik heaks harjutada ning peamised välistavad tingimused, kus “tööta oma töö heaks” ideed rakendada ei saa või ei tasu on järgmised:

  1. Töö ei paku võimalusi silma paista ja haruldasi väärtuslikke võtmeoskusi omandada;
  2. Töö keskendub millelegi, mis on sinu meelest kasutu või suisa ühiskonnale kahjulik;
  3. Töö eeldab koostööd inimestega, kes sulle tõesti ei meeldi.

Kokkuvõttes

Hea karjääri jaoks tuleb ennast enne ükskõik mis vallas piisavalt heaks arendada, et see töö oleks huvitav ja samas oleksid sa piisavalt väärtuslik, et kasseerida selle eest sisse teatud hüvesid (missiooni, autonoomiat jne). Maailm ei võlgne sulle imelist karjääri – sa pead selle ise välja teenima ning see ei peagi lihtne olema. Samas on hea uudis see, et hea karjääri jaoks pole vaja ka jumalikku valgustust, eluaegset kutsumust või head õnne. See on tegelikult kõigile kättesaadav teadliku sihiliku töö ning enese kulgemise tasemelt edasi surumisega. 

Kelle nägu on loomupärane investeerimisjumal

Ütlen etteruttavalt ära, et mängisin tükk aega mõttega panna käesoleval postitusele clickbait pealkiri: “Investeerimine on tõesti meeste ala, sest keskmine investor teeb seda üsna halvasti”. Nagu isegi näete, mõtlesin selles osas ümber, aga ütlen etteruttavalt ära ka seda, et käesolev postitus on üldistav ja meelega kergelt provotseeriv. Samas tuginevad ka (statistilised) üldistused teatud laiematele trendidele, mille osas ei mängi mingit rolli, kas mina, mu mees, mu naabrimees või mu vanaema naabrinaine neile üldistustele personaalselt (ja soopõhiselt) vastab. 

Erinevate uuringute järgi on ammu selgeks tehtud, et naised on tegelikult meestest paremad investorid – nad on kaalutlevamad, kauplevad vähem, suudavad investeeringuid rahus hoida ja nii nende säästmisvõime kui portfelli tootlus on keskmiselt meeste omast parem. Sellest hoolimata peetakse investeerimist pigem meestemaailmaks, mille kõrval “naisinvestorid” on mingi nišiklubi, mida omaette nurgas nohistades ajada.

Kasutaja Man who has it all foto.
“Meesinvestorid” (Man who has it all)

Ilmselt kõik on kuulnud ka sellest uuringust, mille kohaselt kandideerivad naised töökohale vaid siis, kui vastavad sajale protsendile esitatud nõuetele, samas kui meestele piisab kandideerimiseks veidi enam kui poolte tingimuste täitmisest (ca 60%). Nüüd jäi mulle ühes naiste vähesest investeerimisest rääkivas artiklis ette järgmine lause:

a lot of women shy away from investment because they feel they lack specialist knowledge (link)

Ühtäkki haakis mul ära, et äkki on neil nähtustel samad põhjused – naised eeldavad, et nad peavad millegagi tegelemiseks juba valmis eksperdid olema. 

Image result for maths gif

Samal ajal mehed juba ongi iseenda lemmikeksperdid igal alal. Näiteks armastavad meesteadlased oma seisukohti kinnitada tsitaatidega… iseenda varasematest uuringutest. Ehkki inimestele on loomuomane pidada end kõikvõimalikel aladel keskmisest võimekamaks¹, on see muidugi levinum meeste seas, kes ennast selle väljendamisel ka tagasi ei hoia. Viimast nähtust iseloomustab värvikalt tõik, et selle aasta alguses lisati mõiste “mansplaining” ka Oxfordi sõnaraamatusse.

Screen Shot 2018-10-01 at 21.24.17.png
(of a man) explain (something) to someone, typically a woman, in a manner regarded as condescending or patronizing (link)

Hea näide enese (valjuhäälselt) keskmisest paremaks pidamisest on erinevates investeerimisgruppides ja -blogideski kohatav enesekindel laiamine stiilis “kui kavatsete leppida *vaid* turu keskmise tootlusega, siis…” (sest *mina* seda küll teha ei kavatse ja teie kõik olete lollid). Iroonilisel kombel on vana tõde, et keskmine investor võib turu keskmisest tootlusest vaid unistada ja juba selle saavutamine ongi tegelikult keskmisest kõvasti parem tulemus.

Tulles tagasi isehakanud eksperdistaatuse juurde, on see põhimõtteliselt klassikaline taatootev nõiaring:

  1. naine mõtleb, et investeerimiseks on vaja seda juba eelnevalt väga hästi vallata;
  2. investeerivad mehed ülehindavad oma võimekust ja ei kõhkle seda ka välja näidata;
  3. naine saab kinnitust, et “kõik teised”, kes investeerivad, ongi sellise taseme eksperdid, millise kindluseni ta kunagi ei küüni;
  4. korda ad nauseam.

Nagu juba mainitud, siis positiivse poole pealt läheb investeerimiseni jõudnud naistel meestest käsi märgatavalt paremini. Kui sa tahad investeerida nagu supernaine, tasub silmas pidada pikka perspektiivi, jõudsalt säästa ning mitte üritada turgu üle mängida. 

Your money is like a bar of soap. The more you handle it, the less you’ll have. (Gene Fama Jr., a famed economist)

Tulles pika-pika (ja mu seni ilmselt kõige viideterohkeima) ringiga tagasi tööle kandideerimise juurde, peetakse selle üheks võimalikuks lahenduseks seda, et naistel pole vaja rohkem enesekindlust vaid rohkem infot, kuidas elu tegelikult käib. See tähendab, et kui pool elanikkonda mängib tegelikult teiste reeglite järgi ja sealjuures pimedast enesekindlusest noore jumala kombel blufib, on parim võimalus tagasi mänguväljakule pääsemiseks see bluff läbi näha.

Metafoorideta kinnistav lühikokkuvõte: a) investeerimine pole loomupäraselt meeste ala, b) kui üldse, siis pigem vastupidi, c) mehed lihtsalt usuvad, et nad on selles keskmisest paremad/targemad/ilusamad ja ei karda seda usku välja näidata. Seda tasub ilmselt igaühel endale meelde tuletada, kes loomupäraste investeerimisjumaluste seltskonnas end aeg-ajalt ebakindlalt kipub tundma. 

Olete nõus või lükkate ümber? 


¹ “Kõige otstarbekamalt on siin maailmas jagatud mõistust. Igaüks arvab, et temal on seda küllalt.” J. Galsworthy

LEI-nimeline koiliblikas väikeinvestori portfelli kallal

LEI.png

Teadupärast peab käesoleva aasta algusest endale ettevõtte alt investeerimiseks esiteks registreerima LEI koodi, ehk rahvakeeli järjekordse euroliidu nuhtluse, mille ümber eelmise aasta lõpus ning selle alguses päris palju lokku löödi. Eriti negatiivne üllatus oli see kõigi jaoks, kes väikses mahus kõrvalsissetulekud ettevõtte alt maksueelselt kasvama lootsid panna, aga nüüd ähvardab kopsakas teenustasu selle mõttekuse lihtsalt ära nullida.

Mul endalgi seisis üks juriidiline keha riiulis juba mõnda aega, sest täiskohaga töö ning kooli kõrvalt polnud mul aega sellega lihtsalt tegeleda ja eelmises töökohaski olid kõrvaltegevuse nõuded keskmisest veidi rangemad. Vahepeal on võrrandisse aga lisandunud LEI koodi nõue ning minusuguse ühisrahastusskeptiku jaoks võimalused üsna ahtakesed – maksad või lased rahal seista. Nii jõukur ma ka veel pole, et seisva rahaga näiteks hobikorras kinnisvaraarendajaks hakata.

Isegi kui otsida soodsaim teenusepakkuja, jääb esmakordne kulu ikkagi vähemalt 70 euro kanti ning pikendamisel 50 juurde. Loota küll võib, et tulevikus hinnad veidi langevad, ent praegustesse arvutustesse on seda ennatlik sisse kirjutada. Milline võiks siis olla minimaalne mõistlik investeering, et koodi tasu tootlust ära ei sööks? 

Arvestades seda, et väärtpaberiostu, -müügi ja vahel ka hoidmisega kaasnevad samuti teenustasud, ei tahaks LEI koodi osakaalu aastas üle 1% kindlasti lasta. Esimesel aastal tähendab see siis vähemalt 7000 euro eest investeeringuid ning pikendamise korral järgnevatel aastatel ca 5000 eurot.

Mida aga teha, kui investeeritavad summad selleni ei küüni? Juhul kui plaanis on teha vaid pikaajalisi osta-ja-hoia tüüpi investeeringuid ning osta pigem harvem, võib kasulik olla koodi taotlemist hajutada. Väiksemate summadega toimetades tasub niikuinii ka ostude jaoks suuremad summad koguda, et ostu-müügiga kaasnevaid tasusid optimeerida.

Klassikaline “kui sa investeerid 3000 eurot aastas 30 aastat ja tootlus on 5, 6 või 7 protsenti aastas” tüüpi graafik: 

Capture.PNG
Kontrast polegi nii silmatorkav, aga madalama ja kõrgema tulemuse vahe on umbes 100k ja 50%

Kui näiteks plaanidagi ostusid sooritada aastase intervalliga, saaks koodide taotlemist hajutada kasvõi nii:

  1. aasta kogud kapitali 
  2. aasta alguses taotled koodi, investeerid kogutud kapitali ära, kogud aasta aega veel ning investeerid selle aasta lõpus ära
  3. aasta kogud kapitali 
  4. aasta alguses taotled koodi, investeerid kogutud kapitali ära, kogud aasta aega veel ning investeerid selle aasta lõpus ära
  5. korda ad nauseam 

Selle süsteemiga tuleks praeguses hinnakirjas koodi aastaseks kuluks ca 35 eurot aastas, ehk 3000-4000-eurose aastase investeeringu puhul juba täitsa mõistlik teenustasude osakaal. Samuti on rahus aega oodata, kas ja millal see kood lõpuks odavamaks ära läheb. Muidugi eeldab see tõesti seda, et vahepeal müügivajadust ei teki (ehkki vajadusel saab ju iga hetk koodi taotleda ja väikse viivitusega orderid turuletile lükata).

Kokkuvõttes tekitab kogu see arvutus ikka vaikse kripelduse, kas kiigata alternatiivsete investeerimisvõimaluste poole (hetkel, kus kõik teised kurdavad, et seal täbaraks kisub muidugi 😀 ). Teisalt motiveerib see LEI-nimeline koiliblikas mind ettevõtte alt tegutsemine süvendatult käsile võtma ja sealsed sissetulekud sellise piirini kasvatama, kus koiliblika nakitsemine enam märgatavat auku ei jäta.

Kui paljud teist praegu ettevõtte alt investeerivad ja kuidas teie oma LEI süsteemi paika olete loksutanud? 

30 päeva väljakutse – kes lööb kampa?

Kellele ei meeldiks 30 päeva väljakutsed. Neid tehakse küll kükkide kui toiduvalikute kui säästmise kohta ning ehkki keegi ei looda, et tal 30 päeva kükitamise peale Kim Kardashiani tagumik kasvab (hoidkugi jumal selle eest), on see omamoodi põnev ja motiveeriv ikka.

Sattusin Budgets are $exy blogis 30 päeva väljakutsele panna enda jaoks ausalt kirja kõik elumõnudele tehtud kulutused. Tema puhul olid selleks peamiselt kohv, väljas söömine ning raamatud. Võin enda põhjal juba ennustada, et saan sinna samamoodi kanda hullu hunniku kohvi (eriti kuu lõpus meie Hispaania minitripil, aga seal on hea kohv vähemalt sigaodav) ning väljas maiustamisi. Ega ma oma kulutamisharjumuste osas just pimeduses elanud ka pole, aga täpselt kuu jooksul kirjapanekut pole samuti ammu harjutanud.

Raske on küll piiri tõmmata, mis sinna elumõnude alla täpselt läheb. Näiteks kui ma sõidan vahelduse mõttes autoga kaugemale jooksma, kas peaksin kütusekulu juba siia nimekirja kandma? Terve mõistuse huvides otsustasin enda puhul arvestada ainult emotsioonioste nagu möödaminnes haaratud kohvid ja “iccandkuinunnuä” tüüpi oste. Eks ma jooksvalt sisetunde järgi vaatan ning võtan tulemused kuu aja pärast uuesti kokku.

Mul on tänaseks juba linnuke kirjas ja päev on veel päris noor:

  1. päev – 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
  2. päev – ?

Kes lööb kampa? 

5 nippi, kuidas poissmeeste/tüdrukuteõhtut korraldades ellu jääda

väärtused.png

Kui me otsustasime pulmapidu mitte teha, oli põhjuste hulgas see, et pulm on enamasti ka külaliste jaoks üsna kulukas ettevõtmine – austusest nende aja-, raha- ja närvikulu vastu võiks neile siis vähemalt midagi tõeliselt head korraldada. Oma korraldamisentusiasmi realistlikult hinnates saime aru, et sellise ürituse organiseerimist ei naudiks me jälle ise piisavalt (loe: läheks poole peal nuttes perekonnabüroosse ja ei tähistaks seda sündmust üldse kuidagi).

Pulmas osalemise kuludele lisandub lähemate külaliste jaoks sageli ka poissmeeste/tüdrukuteõhtu korraldamine, mille hind võib olenevalt luksuslikkusest küündida sadadesse eurodesse osaleja kohta – või ilmselt ringkonnast olenevalt lage polegi, aga räägime ikka lihtsurelikest, eksole.

Ka mujal maailmas rallivad vallalisteõhtu kulud koos pulmakuludega üha uutesse kõrgustesse, mis panevad murelikke osalejaid küsima, kui suur on ikka keskmine või mõistlik ürituse hind või kuidas seda endale eelarvesse mahutada. Kui ühele hooajale satub neid üritusi veel mitu, võib juhtuda, et oma puhkuseplaanideks raha üle ei jäägi.

Olen isegi korraldanud, osalenud või kõrvalt näinud omajagu vallaliseõhtuid, mis on välja kukkunud päris erineva formaadi ning kulukuse astmega. Järgnevalt viis soovitust, kuidas tüdrukuteõhtu/poissmeesteõhtu niimoodi üle elada, et pärast rahakotist ning närvidest ka midagi alles on. 

1. Pidage meeles ürituse eesmärki

Hoidke fookuses ürituse eesmärk. Tegemist on ikkagi päevaga/õhtuga päevakangelase jaoks, mitte lihtsalt poolvõõraste inimeste ühishäng. See aitab lõpuks otsust langetada nii toimumisaja, korralduse, tegevuste kui kõige muu osas, kus muidu võikski jääda arutlema, milline variant kõigile osalejatele ühiselt ikka kõige paremini sobib (vihje: ideaalselt ei sobi kunagi ükski).

2. Pange paika eelarve

Eelarve on selle kohta isegi veidi halb sõna, sest õigem oleks öelda orienteeruvate kulude kogusumma. Nagu juba öeldud, võib inimestel olla mitu sellist üritust suve/aasta jooksul, pulmas osalemine tähendab omakorda kulusid ning üritus võiks olla kõigile jõukohane, et kõik päevakangelasele (vt. eelnevat punkti) olulised inimesed ikka osaleda saaks ja end hästi ka tunneks. Sealjuures tasub väljas söömise-joomise puhul jätta osalejatele võimalus ise enda eest maksta – siis saab igaüks valida, kas tellib neli kokteili või kallima prae või pole tal kõht tegelikult selleks hetkeks isegi tühi.

3. Raha pole ainus ressurss

Väiksem eelarve ei pane tingimata suuri piire ürituse formaadile, kui osalejatel on ideid, aega ning tahtmist neid teostada. Samuti võiks kaardistada ja maksimaalselt kasutada osalejate oskusi, teadmisi ning ka olemasolevaid vahendeid. Näiteks võib nii lahendada toimumiskoha, foto/video jmt küsimused, meisterdada kaunistusi, koostada aeganõudvaid, aga rahaliselt üliodavaid tegevusi (viktoriinid jmt), mis lõpuks võivad hoopis ürituse meeldejäävaimaks osaks kujuneda. Kas tellida fotograaf, pildistada ise või soetada üldse polaroidid või vanakooli ühekordse kaamera? Kas süüa väljas, tellida toidukoolitus või pakkida piknikukorv?

Kui aga aega, viitsimist ja inspiratsiooni pole ning kõigi ideede suunas rahapakkide loopimine on ainus tegutsemisplaan, kasvavad kulud kiiresti kosmiliseks või tuleb piirduda selle võrra napima tegevusplaaniga.

4. Demokraatia ei tööta

Olenevalt potentsiaalsete osalejate arvust ja entusiasmist ei tasu algusest peale liiga palju demokraatiat viljeleda, sest lõpuks võite pool aastat ka kõikvõimalike kaasamistegevuste peale ära raisata ning mitte kuskile välja jõuda. Pole midagi tüütumat, kui koostada järjekordne Doodle, millele esiteks pooled inimesed ei vasta ning pärast selgub, et osad vastajad tegelikult ühestki variandist hoolimata kohale ei tuleks.

Selle asemel võiks entusiastliku tuumikuga plaani laias laastus kokku panna (kokkulepitud eelarve piires) ning hiljem laiemas ringis ülesanded jagada ja peenhäälestust teha. Veits kehvem lugu on muidugi see, kui jääda ise taolise diktatuuri ohvriks, ehk näiteks avastada, et mingi jaburalt kallis plaan on väikses ringis juba paika pandud. Sel juhul on alati variant öelda, et kuupäev ikka ei sobi või – introverdist eestlase õudusahhetus – ennast eelarve osas kehtestada.

5. Ärge laskude klišeedesse

See on küll puhtalt minu isiklik arvamus, aga mulle tundub, et just tüdrukuteõhtud kipuvad kinni jääma mingitesse kummalistesse stampidesse, mis on sageli nõmedad, piinlikud või lausa labased. Samuti ma ei näe, et poissmeesteõhtute jaoks üldse sellist nänni toodetaks, nagu tüdrukuteõhtu jaoks netis müügil on (ma nüüd lõbustan ennast kujutlustega, milline see kraam täpsemalt oleks :D). Enamik sellest risust tiirleb muidugi ainult ühe teema ümber, nagu oleks see abiellumise peamine mõte ning meil oleks tegemist mingi korraldatud abieludega agraarühiskonnaga.

Reaalsuses on enamik abiellujaid enne juba pikalt suhtes olnud, äkki ühine kodu ning lapsedki olemas ja vallaliseks ei pea nad end tegelikult ammu. Selles mõttes tasub endalt tõsiselt küsida, kas riistakujuliste õhupallide ning odava hiina polüesterloori lehvides linna vahel kondoomide müümine (nüüd ma tõesti tahaks ühte vastava atribuutikaga poissmeesteõhtut näha, palun) ikka on ürituse parim teostus.

Siia kategooriasse võib veel lisada üleüldiselt soostereotüüpse tegevuste valiku (no et meestel on seiklus ja püssirohi ja naistel maniküür ning roosad kokteilid), liigse keskendumise ürituse välisele küljele (et oleks ikka instagrammable) või lihtsalt lähtumise sellest, mida kõik teised teevad.


Kogu eelneva jutu võib ilmselt lühidalt kokku võtta sellega, et mõelge ürituse eesmärk enda jaoks tõesti läbi, lähtuge kangelase huvidest ja lähenege loovalt. Samuti ei tasu päeva “tegevustega” üle kuhjata, vaid jätta õhku kulgemiseks ning suhtlemiseks. Kõige olulisem on ju ühine kvaliteetaeg ja koosveedetud vallalisepõlve ärasaatmine (koos korraliku meenutamisega). 

Kui palju te üldse poissmeeste/tüdrukuteõhtutel osalenud olete? Kas see on olnud tore kogemus või pigem paras peavalu? Kui palju need üritused tavaliselt kokku maksma on läinud? 

LUGEMISVARA: The Power of Habit

Sain alles üsna hiljuti omale auto ning juhiloa (see kõlab muidugi, nagu ma oleks need samas kohast ostnud) ja hakkasin regulaarselt mööda Eestit ringi kärutama. Kui esimestel pikematel sõitudel olin täiega “kohal”, mõtlesin kõike läbi ja juhtimine oli minu jaoks paras vaimne pingutus, võin nüüd paar aastat hiljem avastada, et olen paaritunnise otsa vanemate juurde sõitnud peaaegu automaatselt. Samas polekski mõeldav, et me lõputult kõiki üsna igapäevaseid tegevusi täieliku vaimse pingutusega teeks – selle jaoks tekivadki harjumused, et korduvad tegevused enam pingutus ei oleks.

12609433

Harjumuste tekkimisest, muutmisest ja loomisest räägib ka Charles Duhiggi raamat “The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business“. Ütlen kohe ära, et midagi rabavalt uut ma sealt jälle teada ei saanud, sest harjumuste loomisest ning väikestest sammudest räägitakse ühel või teisel moel näiteks finantshügieeni kasvatamise kontekstis päris palju. Harjumuste jõudu rakendada ning oma harjumusi muuta aitab ennekõike arusaamine, kuidas harjumus töötab ning mida konkreetne halb või hea harjumus endast tegelikult kujutab.

Harjumused on praktilised

Harjumused on aju viis energiat säästa ning tegelikult üritab aju igast korduvast tegevusest harjumust teha, sest see vabastab ressurssi ebarutiinsete tegevuste jaoks. Efektiivsem aju juba evolutsiooniliset oluline, sest nõuab vähem ruumi, vähem energiat ja teeb kasvõi pea väiksemaks, et lihtsam oleks püsti kõndida või lastel sündida.

Harjumused on võimsad, aga tundlikud. Need võivad võrsuda väljaspool meie teadvust või saab neid teadlikult kujundada. Need tekivad sageli ilma meie loata, aga neid saab voolida võtmeelementide häälestades. Need kujundavad meie elu palju rohkem, kui me ise arugi saame – need on nii tugevad, et panevad meie ajusid nende külge klammerduma iga hinnaga, isegi kainet mõistust eirates.

Harjumuste ring ning muutmine

Harjumus on valik, mida me oleme ühel hetkel teadlikult korduvalt teinud, kuni see mõtlematult korduma hakkas. Need koosnevad kolmeastmelisest ringist (the habit loop) – märguanne, harjumuspärane reaktsioon ning preemia. Harjumuste muutmisel on oluline välja vahetada reaktsioon, aga jätta märguanne ning preemia samaks.

Näiteks kui sul tekib just kella kolme paiku pealelõunal kohviisu, võib see tähendada nii seda, et sul on vaja energiaboosti, tegelikult tahad ennast veidi liigutada või hoopis kohvimasina ümber sotsialiseeruda. Neid erinevaid faktoreid ükshaaval testides – nt kell kolm kohvitassi kiire jalutuskäiguga asendades – saab jälile, millist preemiat sa tegelikult ihaled ning vastavalt märguandele järgnevat käitumist soovitud suunas muuta.

Seotud kujutis

Kui oled oma harjumuse ringi ära diagnoosinud, on võimalik seda muutma hakata. Saad selle asemele planeerida parema harjumusringi, valida märguandele soovitud käitumise, mis toob harjumuspärase preemia. Mõnes mõttes on harjumus valem, mida aju automaatselt järgib – märguanne, käitumine, preemia. Selle valemi ümberprogrammeerimiseks peame neid ammuseid valikuid üle valima. Selleks on parim viis märguannete jaoks teistsugune käitumine ette planeerida.

Tahtejõu kasvatamine

Tahtejõud pole lihtsalt omadus, vaid see on n-ö muskel, mida tuleb treenida ja mida on võimalik üle väsitada. Kui tahtejõu muskel on mingist tegevusest juba väsinud, murdub see täiendava koormuse all hoopis kiiremini. Näiteks kui kogu su vaimujõud on suunatud uuest dieedist kinnipidamisele, ei jätku sul tegelikult muude eluvaldkondadega (töö, kool, suhted) tegelemiseks enam nii palju vaimujõudu ja sa annad varem alla.

Kusjuures siin ma hakkasin mõtlema sellele, kuidas erinevate uuringute järgi veedab keskmine naine oma elust 17 aastat dieedil ning proovib elu jooksul järgi 130 erinevat neist. Milline meeletu vaimujõud selle peale tegelikult kulub ja mille nimel? Kui me teadvustame tahtejõudu piiratud ressursina, tuleb õppida sellega ka väga säästlikult ringi käima ja suunama seda sinna, mis on tõeliselt oluline. 

Parim moodus tahtejõu kasvatamiseks, on tegevus harjumuspäraseks muuta. Vahepeal tundub, et suure enesekontrolliga inimesed ei peagi vaeva nägema, aga nad on mingid valikud või käitumise enda jaoks lihtsalt ära automatiseerinud. Nende tahtejõud töötab ilma sellele mõtlemata. Lisaboonusena kandub ühes eluvaldkonnas treenitud tahtejõud üle ka teistesse valdkondadesse (n-ö nakkab) – näiteks hakkab regulaarne treenimine iseenesest mõjutama toitumisharjumusi, pahede tarbimist või rahakäitumist – või vastupidi.

Saa oma harjumustest teadlikuks

Raamatu läbivaks mõtteks ongi harjumuste teadvustamine. Seda illustreerib mõistujutt kahest noorest kalast, kellele ujub vastu vanem kala ning lausub: “Hommikust, poisid! Kuidas vesi on?” Noored kalad ujuvad natuke edasi, kuni üks küsib teiselt: “Mis kuradi asi see vesi on?”

Lookese kontekstis on veeks justnimelt meie harjumused – sageli ebateadlikud valikud ja nähtamatud otsused, mis meid päevast päeva ümbritsevad, aga neid teadlikult otsides nähtavaks muutuvad. Vesi on harjumuse kirjeldamiseks parim metafoor:

“vesi uuristab endale kanali, mis muutub üha laiemaks ja sügavamaks; isegi kui vee vool katkeb, naaseb see uuesti voolama hakates ise uuristatud kanalisse.

Nüüd sa tead, kuidas seda kanalit suunata. Nüüd sa oskad ujuda.”

Igaüks on oma harjumuste sepp

Harjumused ei ole meie saatus – me saame neid valida, kui me teame, kuidas see käib. Iga harjumust saab muuta, kui me läbi analüüsime, kuidas need toimivad. Meie igapäevaelu mõjutavad sajad harjumused – need juhivad, mida me hommikul selga paneme, kuidas oma perega räägime või kas me läheme pärast tööd õllekasse või trenni. Igaühel neist on erinev päästik ja preemia. Mõned neist on lihtsad ja teised keerulised puntrad emotsionaalsetest päästikutest ning ajukeemia tasandi mõnutundest. Siiski iga harjumus – ükskõik kui keeruline – on tegelikult vormitav.

Harjumuse muutmiseks pead otsustama seda muuta. Muidugi pole teadlik märguannete ja preemiate analüüsimine ning alternatiivsete käitumiste leidmine lihtne, aga oluline on teada, et sul on kontroll ning seda ka kasutada. Kui olla juba oma halbadest ning potentsiaalselt teisigi kahjustavatest harjumustest teadlik, on su enda vastutus neid muuta.

Harjumused aitavad meil teha asju, mis esiteks on rasked, aga hiljem muutuvad üha kergemaks, kuni piisava harjutamisega toimuvad poolmehhaaniliselt, vaevu teadvustades. Inimesed arenevad sel hetkel, kui me valime, kes me tahame olla. Kui sa usud, et võid muutuda – kui sa teed sellest harjumuse – saab muutusest reaalsus. See on harjumuste tegelik vägi: arusaam, et meie harjumused on need, mis me ise valime.

Pildiotsingu the power of habit tulemus

Võta sammhaaval

Enamasti piisab mõnedest tugevatest võtmeharjumustest, et ülejäänud elu õigete eesmärkide suunas liikuma hakkaks. Head harjumused toovad kaasa n-ö “väiksed võidud”, mis peagi paisuvad suurteks muutusteks. Just väikestel võitudel on tohutu võim ning nende mõju on konkreetse saavutusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Raharahva keeli rääkides on põhimõtteliselt tegemist väikeste võitude liitintressiga, mis mingilt maalt lumepalli erilise hooga veeretama hakkab. Kui üks väike võit on juba saavutatud, paneb see veerema palli, mis omakorda soodustab järgmise väikese võidu saabumist.

Ehkki õige suund algab ühest väiksest võidust, ei toimi väikeste võitude mõju esmapilgul muidugi sirgjoonelise lineaarse suhtena, kus iga samm kohe loogiliselt eesmärgile lähemale jõuab. Hoopis levinum on olukord, kus väiksed võidud on laiali puistatud – justkui minieksperimendid, mis panevad senised piirid proovile ja toovad päevavalgele nii ressursid kui takistused, mida inimene enne teadvustadagi ei osanud. Suurte muutuste loomiseks tasub keskenduda väikestele eduelamustele ja kujundada neist vaimsed päästikud, mis tekitavad tunde, et suuremad saavutused on kättesaadavad. 


TL;DR

Põhimõtteliselt kogu meie elu on automatiseeritud valikud, ehk harjumused ja neid kõiki annab muuta. Meie enda asi on endale seda teadvustada ning selle eest vastutus võtta.

Kui teadlikult teie oma harjumuste kujundamisega tegelete? Millised on su parimad head rahaharjumused? Millised vajavad veel tööd? 

Kuidas ennast selle palavaga mitte vaeseks jääkohvitada

Olin kõigi instapiffide ja mikrokuulsustega nädalavahetusel Sweet Spotil, kus suutsin Rahakratist kaks korda rohkem raha huugama lüüa. Muidugi suur osa sellest läks valesti kalkuleeritud joogivalikutele – näiteks sain mekkida imetabast vaese mehe cold brew’d, mis maitses nagu segu maomahladest ning sellest sogast, mis Baila mängu lõpuks viimasesse topsi koguneb. Too kogemus andis mulle viimase tõuke ise kodus kohvi külmpruulima hakata, sest muidu jääkohvitan ma ennast lihtsalt vaeseks.

img_20180727_1010301157393207.jpg
Instagrammable piffimoment. Coffee IN võiks mulle nüüd sponsoriks hakata, aitäh!

Kui ikka iga päev kuskilt mõni 3-eurine tops pihku haarata (või mitu), võib igaüks omad arvutused teha, kui palju sellega kuumalaine lõpuks lihtsalt kõrist alla vuliseb. Erinevalt habrastest lihtsurelikest ei kao mul selle kuumaga ka söögiisu ära, mis suu kaudu sisse hekseldatavat eelarvet selle arvel tasakaalus hoiaks.

Kõigile neile selgituseks, kes moodsa maailma imedest midagi ei tea, on cold brew, ehk külmpruulitud kohv vähemalt 12-ks tunniks külma veega seisma pandud kohv, millega saab siis igasuguseid vahvaid jääjooke segada. Kohvipuru külmas vees hulpimas – kõlab päris rõvedalt, kas pole? Kui ma oleks seda varem teadnud, oleksin ilmselt samuti nina kirtsutanud, aga jõudsin enne metoodikasse süvenemist sellest juba möödunud aastal sõltuvusse sattuda. Puhas cold brew ise on hea kohvimaitsega, vähehappeline (maosõbralik) ja samas väga kofeiinirohke kontsentraat, millele jääd, vett, toonikut, piima vmt juurde segades (olenevalt miksimisosavusest ning välitemperatuurist) hakkavad inglikooride saatel taevaväravad paistma.

Just see suvi on igal pool selle valmistamise lihtsusest ka kollektiivselt rääkima hakatud – näiteks möödunud nädalal nägin seda Ringvaates, kus selleks küll ise ube jahvatati, hipsterite kohvikannu kasutati jne, mis jättis protsessist üsna keerulise mulje. Riburadapidi rääkisid sellest järgnevate päevade jooksul ka mitmed kokandus– ja muud blogijad, seega noppisin siit-sealt kõik nipid kokku ning proovisin ka ise kohvipruulijaks hakata.

Selleks võtsin:

  • 40 g jämedama jahvatusega presskannukohvi (värske pakk, aga mitte ise jahvatatud)
  • 4 dl jahedat kraanivett (Tartu vesi on väga hea, Tallinnas kasutaks midagi muud)

Segasin need õhtul presskannu kokku, panin kaane peale (aga ei pressinud) ja läksin magama. Hommikul pressisin sõela alla, panin klaasi jääkuubikuid täis, sorts kohvileotist peale, teine sorts külma vett, kolmas piima ja… Appi, ma ei saa aru, miks ma ennast nii kaua üldse normaalse jääkohvi otsingutega emotsionaalselt retsinud olen. Selle ise tegemine on niiii lihtne ja tulemus on niiii hea!

Üks õpetusvideo on näiteks siin:

Üldiselt tasub võtta ca 10 g pulbrit 1 dl vee kohta (vastavalt 50 g poole liitri kohta jne) või täitsa huupi korralik kohvipuder kokku segada, sest hiljem peab seda lahjendama niikuinii. Kuna kohv liguneb väga kaua, ei tasu ka tõmmise kofeiinirohkust alahinnata – tavaliselt ma hommikul esimese asjana kohvi ei joo ning täna võttis tööle kõndimine veits värisema. 😀 Magusama kohvi armastajatel tasub sisse segada mõnda head siirupit (nt Monini soolakaramelli siirup) või üldse kondenspiima:

Seega kõigile kaaskofeiininarkaritele soe (või jäine) soovitus see järele proovida! Erinevalt kõikvõimalikest kummalistest kohvikutest saab siis vähemalt ise kangust timmida. Näiteks viimati Pärnus olles ei saanud ma üldse aru, mis õigusega nad end seal suvepealinnaks nimetavad, kui peamised müügiartiklid on soe õlu ja pitsa. Jääkohvi õnnestus mul südalinnast väriseva käsi saada vaid ühest kiirtoiduurkast, kus õhevil püüdlik suveteenindaja mulle jääkuubikute kolinal topsitäie rämemagusat piima kokku segas. Ja muidugi ma jõin selle ära, sest mul polnud tolleks hetkeks enam mingit eneseväärikust järel.

Aaaaga need päevad on nüüd läbi. Ja mõõdukus kohvitarbimisel samuti! Elagu kohvipruulimine!

Tarbijakaitse ristiretk, ehk Ryanairi saaga kuudepikkune lõpuvaatus

20180325_230844_00011060854847.png

Mäletatavasti seiklesin siin märtsikuus ärajäänud lendude ning Ryanairilt EL regulatsioonide alusel hilinenud lennu kompensatsiooni sissenõudmisega. Nimelt peab lennufirma piisavalt pika hilinemise puhul reisijale fikseeritud määras kompensatsiooni maksma, mis meie puhul oli kahe inimese peale kokku 800 eurot.

Kompensatsiooni nõudmisega läks mul esiteks lugu liigagi libedalt – juba paar päeva pärast reisi sain kinnituse, et mu taotlus rahuldatakse ning hüvitis saadetakse mulle 10 päeva jooksul. Kümne päeva jooksul ma selle ka sain, aga esimest korda elus sain peos hoida… pabertšekki.

Esiteks tegi kogu lugu mulle kõvasti nalja ning marssisin füüsiline rahapaber näpus kodupanka, kus sain klienditeenindajaga kõhutäie naerda, aga ka viisaka vastuse, et tšekkidega nemad ei tegele. Käisin järjest läbi veel paar Suurt Skandinaavia Panka, esialgne lust asendumas ärritusega ning suunurgad vaikselt allapoole vajumas. Olukorra traagilisust iseloomustas hästi see, kui ühes pangas ei saadud tšekist üldse midagi arugi ning arvati, et ma neilt reisikindlustust välja üritan nõuda.

Kindluse mõttes suhtlesin ka Eesti Pangaga selles osas, kas ja kus Eestis üldse tšekkidega tegeletakse. Vastus järgmine:

Meile teadaolevalt lunastab Eestis teatud tingimustel rahatšekke vaid Tallinna Äripank. Täpsemate tingimuste ja võimalike piirangute osas saate nendega otse ühendust võtta.

Kui selgub, et teie rahatšekki ei ole võimalik siiski Eestis lunastada, soovitame kontakteeruda tšeki väljaandjaga ning paluda see asendada ülekandega. Kui aga ka see ei ole võimalik, tasub uurida lähiriikide pankadest, kas ja millistel tingimustel nemad tšekke lunastavad.

Seejärel suhtlesin ka Äripangaga, kes teatas, et nemad võtavad vastu vaid tšekke, mis on a) väljastatud Euroopa Liidu pangas b) eurodes c) vähemalt 350-eurose väärtusega. Lisaks peaksin d) registreerima end kliendiks ja e) minema füüsiliselt Tallinna või Narva kohale. Samuti kaasneks sellega teenustasuna väike protsent tšeki summast.

Kuna eelnev tundus minu jaoks liiga suur sebimine, saatsin Ryanairile uue taotluse, et nad mu tšeki ülekandega asendaks. Lõppu viskasin jälle mõned kõveramad pookstavid EU261 regulatsioonist:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 3 we require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Oleks ma teadnud, kui palju sebimist mind veel ees ootab, oleksin ilmselt jumalat tänades tšekiga siiski Tallinna sõitnud, sest järgnes paar kuud täielikku Taaveti ja Koljati võitlust, mille käigus ma jäärapäise järjekindlusega Ryanairi live chati töötajaid ahistasin sest see oli ainus klienditeeninduskanal (peale Dublinis asuva paberpostkasti!), millega neil üldse ühendust saab.

Vahepeal märkasin, et sarnaseid juhtumeid, kus saadetakse tšekk, mida realiseerida pole võimalik ning hiljem e-mailidele enam ei vastata, on nende Facebooki lehel veel kirjeldatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on nendepoolse süstemaatilise pahatahtliku taktikaga. Selleks hetkeks oli mu esialgne tšekk tühistatud, ent ülekandest polnud endiselt kippu ega kõppu.

Põhimõtteliselt vahetasin nendega selle paari kuu jooksul kuus korda kirju ning vestlesin sama hulga kordi live chatis mõne järjekordse Peteri või Andrasega, kes keeleoskuse põhjal minuga küll pigem mõnest Bangladeshi klienditeeninduskeskusest purssis. Sealjuures paluti mult korduvalt ja korduvalt uuesti pangaandmeid, väideti vahepeal, et minu pank ei aktsepteeri ülekannet (mis oli vale) või ülekanne oli just samal päeval tehtud (samuti vale). Natuke lootust lisas olukorras see, et üks mu lugeja kuu aega tagasi kompensatsiooni ülekandena siiski kätte sai.

ryanair.jpg
Jagasin Facebookis rõõmu

Lõpuks panin just kõik materjalid kokku, et see saaga Tarbijakaitseametisse suunata, kui täna hommikul saabus pangaäpilt teavitus, et mu kontole on raha laekunud. Suur oli minu üllatus, kui kontolt vaatas lõpuks vastu sendipealt 800-eurone ülekanne Ryanairilt. Täpselt neli kuud pärast lennu hilinemist. 

Kokkuvõttes muutus kogu see kemplus minu jaoks lõpuks puhtalt põhimõtte küsimuseks ja mul on väga hea meel, et see siiski positiivse lahenduse sai. Rahast ka muidugi ära ei ütleks. 🙂 Minu järeldused saagast on järgmised: 

  • Kompensatsiooni taotlust tehes tasub kindlasti taotlusesse märkida ka lause: “We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.” (Lisasin vastava täienduse ka esialgsesse postitusse).
  • Kui suhtled Ryanairiga live chati vahendusel, kopeeri kõik vestlused hilisemaks tõestamiseks eraldi faili/google docsi.
  • Ole järjekindel!
  • Kui ikka ussi- ega püssirohust abi pole, saab aidata Tarbijakaitseamet, kes kuulub üleeuroopalisse võrgustikku ECC-Net. Sealjuures pole ka vahet, kui lend pidi toimuma mõnest muus Euroopa riigist ning lennupakkuja on üldse kolmandast Euroopa riigist. Ka minu juhtumi puhul oli Eesti EL tarbija nõustamiskeskus valmis koostöös Iirimaa vastava ametkonnaga menetlust alustama. Nendega saab kontakti aadressil consumer@consumer.ee.

Maggie Smith Role Models Heroes Etc GIF

Kuidas erinevate pangakontodega säästmist lihtsamaks ning lõbusamaks teha

Gamification, ehk oma elus mõttemängude mängimine, on hea taktika, et pisiasjadega luua endale huvitav ja häid harjumusi soodustav keskkond. Näiteks olen ma endale üles ehitanud pangakontode süsteemi, mis on minu jaoks hasarti tekitav ja samas valikuid automatiseeriv. Muidugi jõudis mulle üsna pea pärast selle entusiastliku pealkirja panekut kohale, et asi, mis võib mulle olla lihtne ning lõbus, on teise inimese jaoks hoopis ahistav vaimne vangikong. Siiski loodan, et see annab ideid enda jaoks motiveeriva süsteemi püstipanekuks. 

Olen siin korduvalt maininud, et mul on rohkem pangakontosid, kui mõnel aktiivagressiivse sissetulekuga Annelinna maffiabossil ja iga kuu lõpus excelis hullates läheb pool tundi juba sellele, et kõik need eri kontod sisse logida ning tabelisse tippida. Kuna mingis mõttes on see minu ämbrite süsteem (vt Barefoot Investori ämbriteloogikat siit), siis mõtlesin selle lõpuks täpselt kirja panna.

Hunnik eri kontosid on parim moodus, et kuu alguses kiirelt endale ära maksta ning tarbetud ahvatlused silma alt ära panna. Kes siis ikka tahaks lõpus “endalt” raha tagasi võtta – eriti kiirelt kaduvate tüütute argikulutuste jaoks nagu autokütus või gaasiarve.

Esimese lisakonto tegin omale juba ennemuiste vaese tudengipõlve ajal, et hoida eraldi selleks kuuks mõeldud raha ning ülejäänud aastaks jäävat õppelaenu osa. Samuti tundus mulle turvalisem hoida kaardikontol võimalikult vähe raha, et kaardi pahatahtlikesse näppudesse sattudes ei peaks kohe hambaid varna riputama.

Praegu üritan poole netopalgaga ära majandada ja esiteks oleks seda pea võimatu jälgida, kui kogu mu vaba raha oleks ühes potis koos. Teiseks tekitaks pidevalt silma all olev suurem number niikuinii veidi vabama kulutamismeeleolu, mis pika peale võib korralikult eesmärke õõnestama hakata.

#treatyoself

Oma igapäevaseid rahaasju ajan peamiselt oma isiklikus (heheh) pangas, ehk LHVs. Ütlen nende kohta ikka, et olen selle panga fänn, klient ning aktsionär. Ja ootan siiani, et nad selle kiidulaulu siristamise eest mulle tasuta šampoone või vähemalt kullatud kaantega Investori ajakirja saatma hakkaks. *Pühib dividendidega pisaraid.*

Lisaks on mul kontod kahes Suures Skandinaavia Pangas, millelt toimub peamiselt õppe- ja kodulaenu teenindamine. Kokku on mul muljetavaldavad kaheksa kontot.


1. Kaardikonto

Pangakaardiga seotud konto, kuhu jätan kuu alguses täpselt välja arvatud taskuraha ja kandin kõik muu kohe kogumiskontole ja majapidamiseelarvesse ära. Samuti ei ole ma endaga nii lahke, et kui ühel kuul jääb natuke raha poole netopalga väljakutsest üle, läheks see järgmisesse kusse n-ö “üle”. Hahahhaa, ei. Arvutan sendi pealt välja, mitu eurot on pool netopalk, kui palju läheb teistelt kontodelt maha nt õppelaenu vmt kulusid ja jätan omale lõpuks väikse eelarve, millest üritan ära maksta kõik isiklikud kulud (mobiiliarve, riided, väljaskäimised, eraldi ringitrippimised jmt tralli).

2. Varukonto/kogumiskonto

Püha pott, kuhu kõik mu unistused lähevad surema. Või siis mitte. Sealt ma kannan jooksvalt tunde järgi raha edasi investeerimiskontodele ning Suurtele Skandinaavia Pankadele ja vahepeal ostan suuremaid reise vmt väljaminekuid ka. Meelerahu summat üritan seal enamasti kogu aeg hoida.

Investeerimiskontod

3. Investeerimikonto

Aktsiaostude konto. Tavaliselt kannan sinna konkreetse raha siis, kui tahan midagi juurde šopata. Samas kui sinna on laekunud näiteks dividende, tekitab see omakorda tahtmise see tagasi ringlusesse saata, mis motiveerib kiiremini sinna raha lisama.

4. Kasvukonto

Automaatne LHV fondiostukonto, kuhu lisan vähemalt kord kuus 100 euro kaupa raha juurde.

Majapidamiskontod

5. Majapidamiskonto

Elukaaslasega ühine konto, kuhu mõlemad kanname kuu alguses kokkulepitud summa ja kanname sellest siis:

  • kõik vältimatud ühised kulud – korteri arved, koeratoidu ning -tarbed, oma toidu, kodutarbed, kütuse jne;
  • kõikvõimalikud ebaregulaarsed kulud, näiteks autokindlustuse;
  • ühised lustimiskulud – kinoskäigud, väljas söömise, ühised kingid, nädalavahetuse tripid jne.

Kui kuu lõpus jääb raha puudu, siis nutame ja kanname juurde. Kui midagi jääb üle, kanname selle majapidamise kogumiskontole.

6. Majapidamise varukonto/kogumiskonto

Veidi hambutuks jäänud katse majapidamiseelarvet mänguliseks teha, ehk koht, kust võiks tulla spaapuhkused jmt mõnus kraam. Häda on lihtsalt selles, et oleme majapidamiseks arvestatud raha vist nii täpseks rihtinud, et sellest üle jääb heal juhul paarikümne euro kaupa ning sedasi võib spaapuhkust ootama jäädagi.

Laenukontod

7. Suur Skandinaavia Pank 1

Õppelaenu maksmise konto, kuhu kannan varukontolt aeg-ajalt suuremaid summasid.

8. Suur Skandinaavia Pank 2

Kodulaenu konto, kuhu kannan teadlikult laenumaksest suuremaid summasid, et seal korteriga seotud ootamatusteks puhvrit hoida (jälle #lifehacks).


Nagu näha, on see kokkuvõttes üks päris keerukas pundar, kust niimoodi välja kirjutades tundub puudu olevat mingi eraldi reisikonto. Samas on mu reisid regulaarsed, üsna ühtlase kuluga ja olulisuselt vähemalt samal pulgal investeerimisega, ehk niikuinii ma ei ostaks reisi siis, kui kokkulepitud eelarve on kuskile kontole kogunenud, vaid siis, kui tuleb hea pakkumine ja puhkust jagub.

Kõige keskmeks on varukonto, kust jagan siis väljakujunenud süsteemi järgi raha järgmistesse anumatesse laiali – nii kohustusteks kui kasvamapanekuks. Üldiselt üritan kolme peamise kulukoha (majapidamine, isiklikud kulud ja kohustused) ära majandada poole netopalgaga ning kõik ülejäänud sissetulekud tiirlevad omaette päikesesüsteemis, kust küll aeg-ajalt reisikulud vurinal minema lendavad.

Ämbrisüsteem (1).png

Mitu kontot teil on? Kas see süsteem tundub mõistlik või keeruline? Või peaks midagi hoopis juurde lisama?