Kuidas ennast selle palavaga mitte vaeseks jääkohvitada

Olin kõigi instapiffide ja mikrokuulsustega nädalavahetusel Sweet Spotil, kus suutsin Rahakratist kaks korda rohkem raha huugama lüüa. Muidugi suur osa sellest läks valesti kalkuleeritud joogivalikutele – näiteks sain mekkida imetabast vaese mehe cold brew’d, mis maitses nagu segu maomahladest ning sellest sogast, mis Baila mängu lõpuks viimasesse topsi koguneb. Too kogemus andis mulle viimase tõuke ise kodus kohvi külmpruulima hakata, sest muidu jääkohvitan ma ennast lihtsalt vaeseks.

img_20180727_1010301157393207.jpg
Instagrammable piffimoment. Coffee IN võiks mulle nüüd sponsoriks hakata, aitäh!

Kui ikka iga päev kuskilt mõni 3-eurine tops pihku haarata (või mitu), võib igaüks omad arvutused teha, kui palju sellega kuumalaine lõpuks lihtsalt kõrist alla vuliseb. Erinevalt habrastest lihtsurelikest ei kao mul selle kuumaga ka söögiisu ära, mis suu kaudu sisse hekseldatavat eelarvet selle arvel tasakaalus hoiaks.

Kõigile neile selgituseks, kes moodsa maailma imedest midagi ei tea, on cold brew, ehk külmpruulitud kohv vähemalt 12-ks tunniks külma veega seisma pandud kohv, millega saab siis igasuguseid vahvaid jääjooke segada. Kohvipuru külmas vees hulpimas – kõlab päris rõvedalt, kas pole? Kui ma oleks seda varem teadnud, oleksin ilmselt samuti nina kirtsutanud, aga jõudsin enne metoodikasse süvenemist sellest juba möödunud aastal sõltuvusse sattuda. Puhas cold brew ise on hea kohvimaitsega, vähehappeline (maosõbralik) ja samas väga kofeiinirohke kontsentraat, millele jääd, vett, toonikut, piima vmt juurde segades (olenevalt miksimisosavusest ning välitemperatuurist) hakkavad inglikooride saatel taevaväravad paistma.

Just see suvi on igal pool selle valmistamise lihtsusest ka kollektiivselt rääkima hakatud – näiteks möödunud nädalal nägin seda Ringvaates, kus selleks küll ise ube jahvatati, hipsterite kohvikannu kasutati jne, mis jättis protsessist üsna keerulise mulje. Riburadapidi rääkisid sellest järgnevate päevade jooksul ka mitmed kokandus– ja muud blogijad, seega noppisin siit-sealt kõik nipid kokku ning proovisin ka ise kohvipruulijaks hakata.

Selleks võtsin:

  • 40 g jämedama jahvatusega presskannukohvi (värske pakk, aga mitte ise jahvatatud)
  • 4 dl jahedat kraanivett (Tartu vesi on väga hea, Tallinnas kasutaks midagi muud)

Segasin need õhtul presskannu kokku, panin kaane peale (aga ei pressinud) ja läksin magama. Hommikul pressisin sõela alla, panin klaasi jääkuubikuid täis, sorts kohvileotist peale, teine sorts külma vett, kolmas piima ja… Appi, ma ei saa aru, miks ma ennast nii kaua üldse normaalse jääkohvi otsingutega emotsionaalselt retsinud olen. Selle ise tegemine on niiii lihtne ja tulemus on niiii hea!

Üks õpetusvideo on näiteks siin:

Üldiselt tasub võtta ca 10 g pulbrit 1 dl vee kohta (vastavalt 50 g poole liitri kohta jne) või täitsa huupi korralik kohvipuder kokku segada, sest hiljem peab seda lahjendama niikuinii. Kuna kohv liguneb väga kaua, ei tasu ka tõmmise kofeiinirohkust alahinnata – tavaliselt ma hommikul esimese asjana kohvi ei joo ning täna võttis tööle kõndimine veits värisema. 😀 Magusama kohvi armastajatel tasub sisse segada mõnda head siirupit (nt Monini soolakaramelli siirup) või üldse kondenspiima:

Seega kõigile kaaskofeiininarkaritele soe (või jäine) soovitus see järele proovida! Erinevalt kõikvõimalikest kummalistest kohvikutest saab siis vähemalt ise kangust timmida. Näiteks viimati Pärnus olles ei saanud ma üldse aru, mis õigusega nad end seal suvepealinnaks nimetavad, kui peamised müügiartiklid on soe õlu ja pitsa. Jääkohvi õnnestus mul südalinnast väriseva käsi saada vaid ühest kiirtoiduurkast, kus õhevil püüdlik suveteenindaja mulle jääkuubikute kolinal topsitäie rämemagusat piima kokku segas. Ja muidugi ma jõin selle ära, sest mul polnud tolleks hetkeks enam mingit eneseväärikust järel.

Aaaaga need päevad on nüüd läbi. Ja mõõdukus kohvitarbimisel samuti! Elagu kohvipruulimine!

Tarbijakaitse ristiretk, ehk Ryanairi saaga kuudepikkune lõpuvaatus

20180325_230844_00011060854847.png

Mäletatavasti seiklesin siin märtsikuus ärajäänud lendude ning Ryanairilt EL regulatsioonide alusel hilinenud lennu kompensatsiooni sissenõudmisega. Nimelt peab lennufirma piisavalt pika hilinemise puhul reisijale fikseeritud määras kompensatsiooni maksma, mis meie puhul oli kahe inimese peale kokku 800 eurot.

Kompensatsiooni nõudmisega läks mul esiteks lugu liigagi libedalt – juba paar päeva pärast reisi sain kinnituse, et mu taotlus rahuldatakse ning hüvitis saadetakse mulle 10 päeva jooksul. Kümne päeva jooksul ma selle ka sain, aga esimest korda elus sain peos hoida… pabertšekki.

Esiteks tegi kogu lugu mulle kõvasti nalja ning marssisin füüsiline rahapaber näpus kodupanka, kus sain klienditeenindajaga kõhutäie naerda, aga ka viisaka vastuse, et tšekkidega nemad ei tegele. Käisin järjest läbi veel paar Suurt Skandinaavia Panka, esialgne lust asendumas ärritusega ning suunurgad vaikselt allapoole vajumas. Olukorra traagilisust iseloomustas hästi see, kui ühes pangas ei saadud tšekist üldse midagi arugi ning arvati, et ma neilt reisikindlustust välja üritan nõuda.

Kindluse mõttes suhtlesin ka Eesti Pangaga selles osas, kas ja kus Eestis üldse tšekkidega tegeletakse. Vastus järgmine:

Meile teadaolevalt lunastab Eestis teatud tingimustel rahatšekke vaid Tallinna Äripank. Täpsemate tingimuste ja võimalike piirangute osas saate nendega otse ühendust võtta.

Kui selgub, et teie rahatšekki ei ole võimalik siiski Eestis lunastada, soovitame kontakteeruda tšeki väljaandjaga ning paluda see asendada ülekandega. Kui aga ka see ei ole võimalik, tasub uurida lähiriikide pankadest, kas ja millistel tingimustel nemad tšekke lunastavad.

Seejärel suhtlesin ka Äripangaga, kes teatas, et nemad võtavad vastu vaid tšekke, mis on a) väljastatud Euroopa Liidu pangas b) eurodes c) vähemalt 350-eurose väärtusega. Lisaks peaksin d) registreerima end kliendiks ja e) minema füüsiliselt Tallinna või Narva kohale. Samuti kaasneks sellega teenustasuna väike protsent tšeki summast.

Kuna eelnev tundus minu jaoks liiga suur sebimine, saatsin Ryanairile uue taotluse, et nad mu tšeki ülekandega asendaks. Lõppu viskasin jälle mõned kõveramad pookstavid EU261 regulatsioonist:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 3 we require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Oleks ma teadnud, kui palju sebimist mind veel ees ootab, oleksin ilmselt jumalat tänades tšekiga siiski Tallinna sõitnud, sest järgnes paar kuud täielikku Taaveti ja Koljati võitlust, mille käigus ma jäärapäise järjekindlusega Ryanairi live chati töötajaid ahistasin sest see oli ainus klienditeeninduskanal (peale Dublinis asuva paberpostkasti!), millega neil üldse ühendust saab.

Vahepeal märkasin, et sarnaseid juhtumeid, kus saadetakse tšekk, mida realiseerida pole võimalik ning hiljem e-mailidele enam ei vastata, on nende Facebooki lehel veel kirjeldatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on nendepoolse süstemaatilise pahatahtliku taktikaga. Selleks hetkeks oli mu esialgne tšekk tühistatud, ent ülekandest polnud endiselt kippu ega kõppu.

Põhimõtteliselt vahetasin nendega selle paari kuu jooksul kuus korda kirju ning vestlesin sama hulga kordi live chatis mõne järjekordse Peteri või Andrasega, kes keeleoskuse põhjal minuga küll pigem mõnest Bangladeshi klienditeeninduskeskusest purssis. Sealjuures paluti mult korduvalt ja korduvalt uuesti pangaandmeid, väideti vahepeal, et minu pank ei aktsepteeri ülekannet (mis oli vale) või ülekanne oli just samal päeval tehtud (samuti vale). Natuke lootust lisas olukorras see, et üks mu lugeja kuu aega tagasi kompensatsiooni ülekandena siiski kätte sai.

ryanair.jpg
Jagasin Facebookis rõõmu

Lõpuks panin just kõik materjalid kokku, et see saaga Tarbijakaitseametisse suunata, kui täna hommikul saabus pangaäpilt teavitus, et mu kontole on raha laekunud. Suur oli minu üllatus, kui kontolt vaatas lõpuks vastu sendipealt 800-eurone ülekanne Ryanairilt. Täpselt neli kuud pärast lennu hilinemist. 

Kokkuvõttes muutus kogu see kemplus minu jaoks lõpuks puhtalt põhimõtte küsimuseks ja mul on väga hea meel, et see siiski positiivse lahenduse sai. Rahast ka muidugi ära ei ütleks. 🙂 Minu järeldused saagast on järgmised: 

  • Kompensatsiooni taotlust tehes tasub kindlasti taotlusesse märkida ka lause: “We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.” (Lisasin vastava täienduse ka esialgsesse postitusse).
  • Kui suhtled Ryanairiga live chati vahendusel, kopeeri kõik vestlused hilisemaks tõestamiseks eraldi faili/google docsi.
  • Ole järjekindel!
  • Kui ikka ussi- ega püssirohust abi pole, saab aidata Tarbijakaitseamet, kes kuulub üleeuroopalisse võrgustikku ECC-Net. Sealjuures pole ka vahet, kui lend pidi toimuma mõnest muus Euroopa riigist ning lennupakkuja on üldse kolmandast Euroopa riigist. Ka minu juhtumi puhul oli Eesti EL tarbija nõustamiskeskus valmis koostöös Iirimaa vastava ametkonnaga menetlust alustama. Nendega saab kontakti aadressil consumer@consumer.ee.

Maggie Smith Role Models Heroes Etc GIF

Kuidas erinevate pangakontodega säästmist lihtsamaks ning lõbusamaks teha

Gamification, ehk oma elus mõttemängude mängimine, on hea taktika, et pisiasjadega luua endale huvitav ja häid harjumusi soodustav keskkond. Näiteks olen ma endale üles ehitanud pangakontode süsteemi, mis on minu jaoks hasarti tekitav ja samas valikuid automatiseeriv. Muidugi jõudis mulle üsna pea pärast selle entusiastliku pealkirja panekut kohale, et asi, mis võib mulle olla lihtne ning lõbus, on teise inimese jaoks hoopis ahistav vaimne vangikong. Siiski loodan, et see annab ideid enda jaoks motiveeriva süsteemi püstipanekuks. 

Olen siin korduvalt maininud, et mul on rohkem pangakontosid, kui mõnel aktiivagressiivse sissetulekuga Annelinna maffiabossil ja iga kuu lõpus excelis hullates läheb pool tundi juba sellele, et kõik need eri kontod sisse logida ning tabelisse tippida. Kuna mingis mõttes on see minu ämbrite süsteem (vt Barefoot Investori ämbriteloogikat siit), siis mõtlesin selle lõpuks täpselt kirja panna.

Hunnik eri kontosid on parim moodus, et kuu alguses kiirelt endale ära maksta ning tarbetud ahvatlused silma alt ära panna. Kes siis ikka tahaks lõpus “endalt” raha tagasi võtta – eriti kiirelt kaduvate tüütute argikulutuste jaoks nagu autokütus või gaasiarve.

Esimese lisakonto tegin omale juba ennemuiste vaese tudengipõlve ajal, et hoida eraldi selleks kuuks mõeldud raha ning ülejäänud aastaks jäävat õppelaenu osa. Samuti tundus mulle turvalisem hoida kaardikontol võimalikult vähe raha, et kaardi pahatahtlikesse näppudesse sattudes ei peaks kohe hambaid varna riputama.

Praegu üritan poole netopalgaga ära majandada ja esiteks oleks seda pea võimatu jälgida, kui kogu mu vaba raha oleks ühes potis koos. Teiseks tekitaks pidevalt silma all olev suurem number niikuinii veidi vabama kulutamismeeleolu, mis pika peale võib korralikult eesmärke õõnestama hakata.

#treatyoself

Oma igapäevaseid rahaasju ajan peamiselt oma isiklikus (heheh) pangas, ehk LHVs. Ütlen nende kohta ikka, et olen selle panga fänn, klient ning aktsionär. Ja ootan siiani, et nad selle kiidulaulu siristamise eest mulle tasuta šampoone või vähemalt kullatud kaantega Investori ajakirja saatma hakkaks. *Pühib dividendidega pisaraid.*

Lisaks on mul kontod kahes Suures Skandinaavia Pangas, millelt toimub peamiselt õppe- ja kodulaenu teenindamine. Kokku on mul muljetavaldavad kaheksa kontot.


1. Kaardikonto

Pangakaardiga seotud konto, kuhu jätan kuu alguses täpselt välja arvatud taskuraha ja kandin kõik muu kohe kogumiskontole ja majapidamiseelarvesse ära. Samuti ei ole ma endaga nii lahke, et kui ühel kuul jääb natuke raha poole netopalga väljakutsest üle, läheks see järgmisesse kusse n-ö “üle”. Hahahhaa, ei. Arvutan sendi pealt välja, mitu eurot on pool netopalk, kui palju läheb teistelt kontodelt maha nt õppelaenu vmt kulusid ja jätan omale lõpuks väikse eelarve, millest üritan ära maksta kõik isiklikud kulud (mobiiliarve, riided, väljaskäimised, eraldi ringitrippimised jmt tralli).

2. Varukonto/kogumiskonto

Püha pott, kuhu kõik mu unistused lähevad surema. Või siis mitte. Sealt ma kannan jooksvalt tunde järgi raha edasi investeerimiskontodele ning Suurtele Skandinaavia Pankadele ja vahepeal ostan suuremaid reise vmt väljaminekuid ka. Meelerahu summat üritan seal enamasti kogu aeg hoida.

Investeerimiskontod

3. Investeerimikonto

Aktsiaostude konto. Tavaliselt kannan sinna konkreetse raha siis, kui tahan midagi juurde šopata. Samas kui sinna on laekunud näiteks dividende, tekitab see omakorda tahtmise see tagasi ringlusesse saata, mis motiveerib kiiremini sinna raha lisama.

4. Kasvukonto

Automaatne LHV fondiostukonto, kuhu lisan vähemalt kord kuus 100 euro kaupa raha juurde.

Majapidamiskontod

5. Majapidamiskonto

Elukaaslasega ühine konto, kuhu mõlemad kanname kuu alguses kokkulepitud summa ja kanname sellest siis:

  • kõik vältimatud ühised kulud – korteri arved, koeratoidu ning -tarbed, oma toidu, kodutarbed, kütuse jne;
  • kõikvõimalikud ebaregulaarsed kulud, näiteks autokindlustuse;
  • ühised lustimiskulud – kinoskäigud, väljas söömise, ühised kingid, nädalavahetuse tripid jne.

Kui kuu lõpus jääb raha puudu, siis nutame ja kanname juurde. Kui midagi jääb üle, kanname selle majapidamise kogumiskontole.

6. Majapidamise varukonto/kogumiskonto

Veidi hambutuks jäänud katse majapidamiseelarvet mänguliseks teha, ehk koht, kust võiks tulla spaapuhkused jmt mõnus kraam. Häda on lihtsalt selles, et oleme majapidamiseks arvestatud raha vist nii täpseks rihtinud, et sellest üle jääb heal juhul paarikümne euro kaupa ning sedasi võib spaapuhkust ootama jäädagi.

Laenukontod

7. Suur Skandinaavia Pank 1

Õppelaenu maksmise konto, kuhu kannan varukontolt aeg-ajalt suuremaid summasid.

8. Suur Skandinaavia Pank 2

Kodulaenu konto, kuhu kannan teadlikult laenumaksest suuremaid summasid, et seal korteriga seotud ootamatusteks puhvrit hoida (jälle #lifehacks).


Nagu näha, on see kokkuvõttes üks päris keerukas pundar, kust niimoodi välja kirjutades tundub puudu olevat mingi eraldi reisikonto. Samas on mu reisid regulaarsed, üsna ühtlase kuluga ja olulisuselt vähemalt samal pulgal investeerimisega, ehk niikuinii ma ei ostaks reisi siis, kui kokkulepitud eelarve on kuskile kontole kogunenud, vaid siis, kui tuleb hea pakkumine ja puhkust jagub.

Kõige keskmeks on varukonto, kust jagan siis väljakujunenud süsteemi järgi raha järgmistesse anumatesse laiali – nii kohustusteks kui kasvamapanekuks. Üldiselt üritan kolme peamise kulukoha (majapidamine, isiklikud kulud ja kohustused) ära majandada poole netopalgaga ning kõik ülejäänud sissetulekud tiirlevad omaette päikesesüsteemis, kust küll aeg-ajalt reisikulud vurinal minema lendavad.

Ämbrisüsteem (1).png

Mitu kontot teil on? Kas see süsteem tundub mõistlik või keeruline? Või peaks midagi hoopis juurde lisama? 

Puterdades tähtede poole, ehk kelleks sa suurena saada tahad

Käisin hiljuti Maailmamuutjate koolis mõtlemistehnikate töötoas – seal räägiti muuhulgas mõtlemise eri tasanditest, millest üks on intuitsioon. Inimkeeli öeldes on intuitsioon mustrituvastus ning toimub alateadlikus ajupiirkonnas, mis ei oska ennast ülejäänud ajule keeleliselt sõnastada. See tähendab, et kui meil tekib mingis küsimuses sisetunne, pole see tingimata midagi üleloomulikku, vaid üks verbaalselt võimetu ajutükk on varasemate kogemustega mingi tugeva seose leidnud.

Kusjuures kui intuitsiooni eesti keeles guugeldada, viskab see ette lugematu hunniku Alkeemia ning Telegrammi stiilis lehekülgi. Hoopis asjalikumat kraami leiab sellel teemal inglise keeles. Nt siit

Muidugi pole intuitsioon alati kõrgem tõde, ent seal võib peidus olla ka igati häid ideid. Panin kõrva taha päris hea soovituse puhuks, kui sul on mingi idee aimdus, mida on raske sõnadesse panna. Sellisel juhul võiks selle kuidagigi välja puterdada ning hakata arutledes külmema-soojema suunas minema. Lõpuks tunneb meie kõnevõimetu aju või sisetunne ära, kui jutuga õigesse kohta oleme jõudnud. 

Intuitsioon võib meid juhtida kõikvõimalikel teemadel, aga mind viis see mõttele, kui palju me sellist puterdamisi minemahakkamist üldse ette julgeme võtta. Kuulasin jaanieelsel lõpuaktuste maratonil kõnesid, mis kõik ühel või teisel moel “oma tee” leidmise juurde välja jõudsid. Ilmselt pole ma ainus, kes võib vist surmatunnini jääda ootama seda valgustust, kelleks ma suureks saades ikka täpselt saada tahan. See ei tähenda tingimata ainult erialaseid valikuid, vaid eluvalikuid üleüldiselt.

Paljud pole millegagi oma elus rahul, aga ei taha/julge ka midagi ette võtta, enne kui neil ideaalne täpne plaan paigas on, kuidas see ära lahendada. Mis siis tõenäoliselt ei saabu kunagi; või saabub muudatus lõpuks siis, kui vaikselt vindunud probleemid nii üle keevad, et elu enam valikut ei jäta.

Siin tuleb mängu investeerimisestki tuttav inimese loomuomane suundumus pigem vältida kaotusi kui püüda võite (loss aversion). Ringiga jõuab see ka mõtteviiside (mindset) teema juurde, ehk kui uskuda, et proovimine ning pingutamine on halb ja igas asjas tuleb välja minna vaid ideaalse soorituse peale, ei saagi elus kuigi palju tehtud.

Sealjuures me ei teadvusta endale, et ka mitte tegutsemine on risk. Teoreetilisel tasemel ammendavat kuulikindlat eluplaani on niikuinii väga keeruline paika panna – ega ilmaasjata öelda, et inimene plaanib, jumal naerab. Rääkimata sellest, et me ei pruugi täpselt sellestki aru saada, mis see siis on, mida me tegelikult tahaks saavutada/omada/olla.

Pildiotsingu success hindsight tulemus

Mis see lahendus siis on, kui eesmärgidki pole veel päris selged, rääkimata nendeni viivast teekonnast; ja olemas on vaid ebamäärane kuklapoole aimdus, kuhu suunda enam-vähem sihtida võiks? 

Lahendus ongi kasvõi puterdades minema hakata ning vaikselt sooja-külma järgi orienteeruda. Inimkeeli tähendab see julgust proovida erinevaid asju, kasvõi ainult selle pärast, et see on huvitav või tore. Samuti kuluvad ära kogemused, mida elus enam teha ei taha. Ehkki hetkes võib see tunduda sihitu ekslemine, tundub teekond tagasivaates enamasti palju sirgem.

Ei tasu karta valida, oma valikuid kahtluse alla seada, ümber valida ning jooksvalt suunda jälle “soojema” suunas keerata. 18-aastaselt tehtud sisseastumisvalikud ei pea defineerima kogu ülejäänud elu. On täiesti okei muuta oma harrastusi, suhtlusringkondi või muid elu osi, kui need ennast ammendavad. Samuti ei pea ka kõik ettevõtmised tulevikku vaadates kohe pikaajalist mõtet omama.

Näiteks on mult küsitud, kas kahetsen siis esimest erialavalikut, et juba teise eriala juurde õppisin. Kindlasti ei kahetse, aga võitsin teisest magistrist rohkemgi, kui oleksin esialgu osanud loota. Või küsitakse selle blogi kohta, kas ajan selle pidamisest juba labidaga pappi kokku või miks ma seda üldse teen. Teen, sest mulle meeldib, aga samas on see mulle juba praegu andnud võimalusi, mida oleks ilma selleta olnud raske planeerida. (Labidaga papilükkamine jääb veel sinna hoomamatusse tulevikku.)

Kokkuvõttes tasub elus asju teha ning proovida kasvõi selle pärast, et see tundub tore või “soe”. Ära oota ideaalset hetke või ideaalset plaani, vaid hakka lihtsalt minema – olgu või puterdades. 

tsitaat (1)

 

 

 

Armasta raha ja raha armastab sind vastu

Mul on juba ammu üks purgike, kuhu panen reisidel taskusoppi jäänud üksikud mündid või kupüürid. Lõpuks jõudsin selleni, et tegin kõrvale ka leidraha purgi, kuhu läks seemneks Saaremaalt metsast leitud EV100 2-eurone käibemünt. Ma olen juba lapsest saadik maast pidevalt raha leidnud ning pistan siiani rõõmsalt taskusse nii 5-eurose kui 1-sendise. Samas kipub see raha sealt kiirelt kasutusse minema või halvemal juhul uuesti kuskile maha pudenema.

Nüüd kogun kõik sellise leitud raha ühte kohta ja vaatan, kui kiiresti see tegelikult koguneb. Ehkki ma pole ebausklik ja ei usu igasuguseid külgetõmbeseadusi vmt esoteerikat, ei saa see ju ka kuidagi paha teha. 😀 On rahal soe koht, kuhu tulla ning mul vahelduseks veidi käegakatsutavam hobi, kui excelis virtuaalseid võite noppida.

Kas teie ka midagi kogute? Kui sageli te raha leiate? Ja mida sellega siis teete? 

lewis black.png

Mai, ehk hapnikuvaba tsoon

kuu kokkuvõtte päis

Käes on jälle minu igakuine lemmikpüha, ehk kokkuvõtete tegemise aeg! Mai lõppu ei jõudnud ma tänavu kasvõi selle pärast ära oodata, et tänu lõpueksamitele on see paras kadalipp olnud. Koolis nimetati meil videoharjutuste ajal kaamera ees olemist hapnikuvabaks tsooniks, aga terve maikuu on jutti tundunud nagu hapnikuvaba tsoon. Õnneks on selles vallas vaid umbes nädalane lõpuspurt jäänud ning ühel pool see ülikooliaeg jälle ongi!

Füüsiliselt hapnikuvabaks on kujunenud ka vara kohale jõudnud suvepalavus, aga selle üle oleks patt kurta. Ujuda olen kodumail saanud rohkem, kui paari viimase aastaga kokku ning hiljuti Saaremaal laisalt rannas õhtupoolikut veetvaid perekondi vaades tekkis tunne, nagu pikk suvi oleks juba selja taga. Järgnevat osa võite lugeda Hillar Palametsa häälega, aga hakkab juba meenutama minu noorusaegu (= mõne aasta taguseid aegu), kui suvel rattamatka plaane tehes tuli lihtsalt leida aeg, mis kõigile sobib, sest ei tekkinud kahtlustki, kas suve üldse on. 😀

Maikuus jooksin ära ka aasta esimese maratoni, millest umbes viimased 80% kahtlustasin, et hakkan ära surema. Suur oli rõõm, kui ei hakanudki. 😀 Loodetavasti järgmistega läheb enesetunde mõttes veidi paremini.

Poole netopalga väljakutse oli endiselt motiveeriv, aga spoilin kohe ette ära, et lõpuks läks mul järg sassi ning ilmselt jäin ka ebamäärase kahekohalise summa miinusesse. Arvelduse ajas sassi ühisürituste ning ühisarveldamiste laine, mis tuletas ka selgelt meelde, miks täpne väljaminekute jälgimine mul ennemuistsel aal nii kiiresti kopa ette viskas. Samas eksperimenti ma pooleli ei jäta, sest see motiveerib ikka jube hästi.

20180530_175232_00011361631328.png

Näiteks maratonieelses ärevuses tekkis mul idee, et mul on tingimata veel ühesid jooksupükse vaja. Pilk arvelduskontole ütles, et pole ikka küll. Sama kinnitaks pilk spordiasjade riiulisse, ehkki näiteks Nike’i asjadega on vana häda, et need kuramused ei kulugi ära – lõpuks tahaks ju lihtsalt vaheldust. Uute pükste asemel maksin rõõmsalt 40 eurot, et ennast sügisel Tallinnas jälle oimetuks joosta.

Plaanivälistest kuludest õnnestus mul veel kooli kiirustades trahvi saada, sest unustasin parkimiskella aknale visata. Võttis meele päris mõruks, sest oi kui palju oleks selle raha eest näiteks kohvi saanud.

Positiivse poole pealt sain oma õnnetult Klaipedos Naftalt hämmastavalt head dividendid (äkki ei peaks seda rohkem õnnetuks nimetama siis) ning Starbucks kolistas ka mündikesi kukrusse juurde. Lisaks maksin hoogtöökorras tagasi 700 eurot õppelaenu ja endiselt soojendan mõtteid Tallinna Sadamast, mille märkimishind kukkus välja üllatavalt ahvatlev.

Netoväärtusega olen ootuspäraselt graafikus ning võiks eeldada, et kui just kriis kolinal kaela ei tule, saan eesmärgi järgneva viie kuuga ilusti kätte. Samas suvi on teada-tuntud kulutamise aeg ja suur osa pulmakulusidki on veel kandmata – jõuan veel pinget kruvida küll. 🙂

Hõiva

7 väärtust, mis ma kodust kaasa sain

Sõitsin eile läbi Eesti ning imetlesin autoaknast kogu seda postkaartlikku kevadrõõmu, mis igalt poolt vastu vaatab. Linnas olles ei tunne aastaaegade kohalolu ega vahetumist kuigi hästi ning tegelikult jääb ka teeservas mööduva looduse vaatamine lihtsalt vaatamiseks, mitte kogemiseks.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, kui suur õnn oli üles kasvada sellises metsanurgas, nagu mu lapsepõlvemaad on. Iga päev, iga ilma, aasta- ja kellaajaga olla looduses, käia peamiselt jala või rattaga ning pidevalt endasse imeda seda, millised on augustiööd või novembriõhtud. Või sajad päikesetõusud hommikul bussi peale kõndides. Või talvised pealelõunad koolist koju matkates.

Muidugi pole ma sugugi pime ka maaelu vähem võluvate külgede osas, sest selle kõige kogemine käis tõesti nii heas kui halvas, mitte ainult väljasõidu korras parimat ilma valides. Praegu elan ma linnas ning käin siit maale vaid pühapäevasuvitajana. Samas olen mõelnud, et oleks väga kurb, kui mu oma lapsed kunagi sellisest kogemusest ilma jääksid (alati on võimalus nad pikalt maale “küüditada” – samuti nii heas kui halvas).

Hakkasin autoroolis mõtlema, mis on veel need väärtused, tarkused ja kogemused, mis ma kodust kaasa olen saanud ja tulevikus ka edasi anda tahaks. Esimesed pähe tulnud on teie ees.

väärtused.png

1. Kvaliteet tarbimises

Ütlus “ma ei ole piisavalt rikas, et osta odavaid asju”, oli mulle tuttav juba varasest lapsepõlvest. Ilmselt on tavaline, et vahepeal tuleb läbi põdeda periood, kus tahaks ennekõike uusi ja huvitavaid hilpe ning vidinaid. Nüüdseks olen ammu tagasi mõtteviisi juures, et ostaks ühe hea asja ja loodetavasti ei pea pärast aastaid enam (sama asja järgi) poodi minema.

2. Tervis on kõige kallim vara

Natuke haakub see ka eelmise punktiga, sest hea toit, kvaliteetsed jalanõud, toetav seljakott jmt on otseselt seotud tervise hoidmisega. Samuti olen saanud kaasa mõtlemise, et tervist hoida ning taastada on ennekõike inimese enda kätes. Ka kõige kasinamatel aegadel ei tekkinud mõtetki kokku hoida näiteks kallitelt breketitelt, ortopeedilt või muult teenuselt. Hambaarsti juures käimisesse suhtun siiani peaaegu religioosselt ning arvet tasudes pigem rõõmustan, et see on asi, mida saan endale probleemideta lubada.

3. Investeerimine elamustesse

Kuulake nüüd, poisid ja tüdrukud. Nimelt kasvasin ma ürgsel ajal, kui õhtuti voodis ei scrollitud internetti läbi, vaid loeti raamatuid. Meil on kodus alati olnud palju raamatuid, iga nädal käidud raamatukogus ning veetsin terved suvevaheajad pakkide viisi kõikvõimalikke üllitisi läbi lugedes (sinna sekka ka mõned võikamad Nõukogude “kangelaslood”, mis mind pärast öö otsa õudusest üleval hoidsid). Erinevad ajalehed-ajakirjad käisid ja käivad vanematekodus postkasti siiani.

Lapsepõlves käisime sageli emaga teatris balletti vaatamas, toas mängis enamasti Klassikaraadio ning oodatuim ühisüritus olid Viljandi Folk. Praegugi kuulan autos SkyPlussi segamini Klassikaraadioga ning pean regulaarset (kultuuri)elamustarbimist elementaarseks hingehügieeni osaks. Sealjuures polnud see mingi snooblik hipster-haritlus, vaid pretensioonitu ja siiras mõnu kvaliteetsest meelelahutusest.

4. Tugevad paarisuhted

Mulle on vist küll lapsepõlvest saadik räägitud, et elu olulisim valik on see, kellega sa pere lood. Peaaegu kõik minu esivanemad on pereloomisel olnud pikatoimelised valijad ning mingit keskkoolist abiellu tormamist pole vist õieti kunagi ette tulnud. Samuti sain kaasa eeskuju, et abikaasa võiks olla sinu kõige suurem sõber ning liitlane.

5. Iseseisev mõtlemine

Olen siin vist poole sõnaga maininud, et olin lapsena koduõppel ja käisin koolis paar päeva nädalas peamiselt suhtlemas. Ka keskkoolis käisin kohal vastavalt vajadusele kontrolltöid tegemas ning sain oma töid-tegemisi üsna vabalt ise korraldada. Mu toonase klassijuhataja ajas see aeg-ajalt täiesti ahastuse äärele ning tema pidev mure oli see, et ma ei saa hiljem “päris elus” hakkama.

Ma pole kindel, millal see päris elu pihta hakkab, aga seni on oskus ning harjumus oma tegemisi ise planeerida ning hallata vaid pigem kasuks tulnud. Samuti on mul õnnestunud juba päris pikalt niimoodi elada, et enamik kohustusi minu elus lähtuvad konkreetsest praktilisest eesmärgist, mitte vormitäitest. Kõlab ju elementaarselt, kas pole? Tegelikult kui enda ümber ringi vaadata, teeme häirivalt sageli asju selle pärast, et nii on alati tehtud või keegi on nii ette näinud või teised samamoodi teevad.

Iseseisva mõtlemise alla läheb ka oskus iseennast tundma õppida ning sellest lähtudes elu-, tarbimis- ja kõiki muid valikuid teha.

6. Haritus

Eestlasi on sageli nimetatud hariduseusku rahvaks ning meenub mu ema ütlus, kuidas tark ja haritud inimene ei saa ennast kunagi vaesena tunda. Ka minu suguvõsa on täis harituseusku kangeid inimesi – näiteks vanavanaema Paula oli üks esimesi naisi, kes Eestis ülikoolis käis ning ilmselt aitas hambaarstitarkus tal hiljem ka lastega Siberis ellu jääda, sest abi on inimestel vaja igal pool. Haritust ei tasu segi ajada hinnete või paberite taga ajamisega. Samuti pole haridus mingi selge lõpuga etapp, mille lõpus inimene “valmis” saab, vaid elupikkune protsess ning pidev enesetäiendamine. Tänapäeval on pidev kohanemise- ja eneseharimise harjumus üha olulisem.

7. Rahaasjadest rääkimine

Paarisuhetes rahaasjadest rääkimisest on siin muidugi täitsa eraldi postitus (või mitu), aga see eeskuju on mul küll lapsest saadik ees, et rahaasjadest räägitakse pidevalt, rahulikult ning otse – sealjuures mõistuse piires muidugi lastega ka.

Milliseid häid tarkusi ning harjumusi te kodust kaasa saite? Kas midagi jäi ka puudu ning mille te ise kunagi tulevastele põlvedele tahaks kaasa anda? 

 

 

Õppelaen – võtta või jätta ja kuidas see hiljem tagasi maksta

nippi pulmade korraldamiseks. (1).png

Olen siin blogis korduvalt maininud, et mul on eelmisest ülikooliajast päranduseks päris kenake ports õppelaenu. Muidugi pole Eesti olukord võrreldavgi USA tudengite eluga, kus 2017. aastal lõpetanutel rõhus kukil keskmiselt ligi 40 000 dollarit võlgu. Isegi kui see sealse keskmise sissetulekuga proportsiooni panna, jääb maksimaalne õppelaenu summa, mida meil viie aasta jooksul võtta saab, nende keskmisele ligi kahekordselt alla.

Üks podcast, mida ma sageli kuulama satun, on Chain of Wealth, mis peaks üldiselt rääkima jõukuse kasvatamisest, aga väga sageli teeb intervjuusid just inimestega, kes lühikese aja jooksul suuri võlgu tagasi üritavad maksta. Enamasti on kurja juureks õppelaen, millele lisanduvad autolaenud, “nipet-näpet” krediitkaardikulud, äkki ka paar tuhat kihlasõrmusele ning lõpuks istubki saates inimene, kes on seljatanud alles poole oma kuuekohalisest võlakoormast ning ei saa aru, mis kohaga ta nooremana ometi mõtles.

Miks USAs nii palju õppelaenu võetakse?

USA probleemiks on muidugi ka see, et lõviosa kõrgkoole on tasulised ja noortele vabalt pakutav suur õppelaenuraha ajendab ülikoole omakorda selle raha lahkelt vastu võtma, ehk õppemaksu tõstma. Eestis on valdav osa õppest siiski tasuta ning ülikoolidesse õppelaenu tingimused õieti ei puutugi. Samuti jääb mulje, et pangadki pole ülearu entusiastlikud väikse õppelaenuturu pärast heitlemisel.

Kuulasin just Money Tree Investing uut podcasti osa, kus õppelaenu üle arutlejad tõid ühe õppelaenudega kimpus oleku põhjusena välja ka selle, et ühiskonnas on tekkinud hoiak, et noor peaks saama just selle hariduse, mis ta tahab (kuigi ta tõenäoliselt õieti ei teagi, mida ta tahab). Selle asemel peaks noortega otse rääkima, millised võimalused perel on ning kas paari tuhande kilomeetri kaugusel holistilise nõelviltimise õppimine kuuekohalise õppemaksu eest aastas on ikka investeeringut väärt.

Oma gümnaasiumiajast mäletan, et ehkki tasulisi õppekohti oli tänasest palju rohkem, ei tulnud need mulle valikuna isegi mõttesse. Muidugi mul oli tasuta valikuid ka jalaga segada ning tänapäeval on neid veelgi enam, aga ilmselt ollakse Eestis veel selliste kulude osas igal juhul rohkem kahe jalaga maa peal. Välismaa ülikoolide osas tasub enne uurida sealseid rahastamisvõimalusi. Näiteks maailma tippülikoolides on eestlaste sissetulekute juures sageli kogu õppimine ning elamine täielikult stipendiumiga kaetud (saa ainult sisse). Samuti on mõnedes riikides õppelaenud tingimusega, et tagasimaksmise nõue tekib alles teatud sissetuleku taseme saavutamisel – enamasti on tase selline, milleni eestlased niikuinii ei jõua.

USA kontekstis soovitati podcastis rusikareeglina mitte võtta rohkem laenu, kui ülikooli järel on tõenäoline esimese tööaastaga kokku teenida. Samuti tasub realistlikult hinnata hariduse investeeringu väärtust, sest osade koolide (nt mõnede kunstikoolide) vilistlased teenivad vähem, kui keskharidusega töötajad. Muidugi võib ka sellist hingelähedast haridust omandama minna, ent selle nimel ei tasu end ülejäänud eluks kõrvuni võlgadesse mässida.

Kas mul oli toona mõtet õppelaenu võtta?

Vahepeal tekib mul küsimus, kas seda õppelaenu ikka oli mõtet võtta ning äkki oleks saanud ikka muudmoodi läbi. Sellisel hetkel tasub endale meelde tuletada, et praegu on ka hoopis teistmoodi ajad, kui 10 aastat tagasi. Minu metsast ära suurde linna koolitulek jäi täpselt masu alguse peale, kui töötus tõusis paari aastaga neljakordseks ning nii miinimum- kui keskmine palk olid tänasest ligi kaks korda väiksemad (sh võimalik õppelaenu summa on viimased 10 a sama).

tabel

tabel2

See tähendab, et vähegi kooliga ühildatava töö osas oli toona kitsas käes, aga laen andis aasta peale jagatuna peaaegu miinimumpalga suuruse kuueelarve. Kui sinna vanemate toetus juurde panna, sai juba täitsa vahvalt elada. Samuti oli kõvasti kasinam toonane õppetoetuste süsteem ning minu erialal oli stipi saamise võimalus nullilähedane. Vähemalt tuli vahepeal Eestis euro, sest muidu oleks kooli lõpetades kroonides kuuekohalist võlga päris morn vaadata olnud.

Paljudele tudengitele oli õppelaenu võtmise motivaatoriks ka toona kehtinud süsteem, mille järgi riigitööle läinud inimeste laen maksti riigi poolt aja jooksul tagasi. Tundsin ka selliseid inimesi, kes laenu ainult seetõttu võtsid, et see oli n-ö “tasuta raha”. Samuti oli ette nähtud osaline laenu kustutamine laste saamisel ning äkki mõnel puhul veel. Ise ma õnneks selliste asjadega ei arvestanud ning targu tegin, sest koos masuga sulasid kõik sellised hüved nagu kevadine lumi.

Kas tänapäeval on mõtet õppelaenu võtta?

Nagu öeldud, on õppelaenu summa viimased 10 aastat püsinud sama – vanas rahas 30 000 krooni ehk 1920 eurot. Töötus on langenud kordades ning täna pole võimalik läbi Raekoja platsigi kõndida, ilma et näeks vähemalt viite meeleheitlikku tööpakkumist erinevate toitlustusasutuste uste peal. Palju nurinat kostab ka õppelaenu 5-protsendilise intressi osas, mis pankade olematut riski arvestades on praegustes turutingimustes pehmelt öelda ebamõistlik. Nimelt on õppelaen täielikult riigi tagatud, sh võlgniku hukkumise või töövõimetuks jäämise korral.

Tänapäeva tingimuste ning sissetulekutega konteksti pannes on õppelaen esiteks kallis ja teiseks liiga väike, et selle najal elada. Kui laen aasta peale ära jagada, jääb kuueelarveks 160 eurot. Samas on mõistlikult hästi õppides võimalik teenida juba 100-eurost tulemusstipendiumi ning isegi juhutööotsadega üsna tubli sissetulekut teenida. Kasvõi GoWorkaBitist 1-2 tööampsu nädalas võttes teenib õppelaenu põhimõtteliselt tasa.

Pildiotsingu may i take your order gif tulemus

Seega on mõistetav, miks praegu õppelaenu võtmise populaarsus kivina kukub – kui vähegi võimalik, tasub selle võtmist pigem vältida ning (töö)turg on selleks praegu igati soodne.

Kas investeerida või õppelaen kiiremini tagasi maksta?

Enamik investeerimispiibleid soovitab enne investeerima hakkamist maksta ära kõik laenud peale eluasemelaenu. Kuna õppelaen pole ka päris röövelliku intressiga tarbimislaen, võiks minu meelest sellel puhul kasutada kombineeritud varianti: 

  • Headel aegadel on lootust investeerides teenida 5-protsendisest intressist suuremat tulu.
  • Liitintressi mõjul on ju iga varem alustatud aasta sõna otseses mõttes kulla väärtusega.
  • Laenu maksmise kõrvalt on hea kavõi väikeste summadega investeerimisharjumust tekitada ning kogemust saada.
  • Kui on huvi investeerimisega tegeleda, võib enne pikka aega ainult laenu tagasi maksta olla nii demotiveeriv, et lõpuks ei tule kummastki midagi välja.

Väidetavalt on õppelaenu maksimaalne tagasimaksmisaeg kahekordne õppe nominaalaeg (3+2 õppe puhul siis 10 a lõpetamisest), aga minu automaatne graafik koostati millegipärast 15 aasta peale. Ühtepidi oli see alguses omamoodi õnnistus, kui kuumakse oli võimalikult väike. Teisalt on silmapiiri taha ulatuvat graafikut ja kaasnevat intressi päris häiriv vaadata. Ma ise olen sellise graafikuga täitsa rahul, aga kui laenu alles tagasi maksma hakata, soovitan saadetava automaatse graafiku hoolega üle vaadata ning läbi mõelda – hiljem graafiku muutmine võib kaasa tuua päris kopsaka teenustasu.

Kuna õppelaenu igakuine makse muutub ajapikku suhteliselt väiksemaks (nii inflatsiooni kui tõusva sissetuleku tõttu), ei viitsinud ma päris pikalt selle enneaegsele tagasimaksmisele mõeldagi. Samuti hakkasin investeerima õppelaenu tagasihoidliku tagasimaksmise kõrvalt. Kuna mu vend viimasel ajal hoogtöökorras õppelaenu tagasi hakkas maksma ning sellega tänavu ühele poole saab, hakkas selle kohustuse kaelast ära saamine hiljuti ka mul kripeldama.

Pildiotsingu adulting gif tulemus

Nagu öeldud, võib graafiku muutmine päris kulukas olla. Ehkki pangad seda väga ei reklaami, peaks olema võimalik õppelaenu ka ühekordsete täiendavate maksetena tagastada – vastavalt lepingule võib sellega kaasneda ca 0,5-1-protsendiline leppetrahv (ennetähtaegselt tagastatavast summast). Näiteks minu õppelaenupangas piisab selleks vastava sooviavalduse saatmisest iseteeninduse pangateadetes.

Panin just avalduse teele, et esimene suurem ühekordne makse laenust ära tasuda ning ilmselt hakkan seda iga natukese aja tagant nüüd tegemagi, et laen aasta-paariga ikkagi ära maksta. Päris motiveeriv on tegelikult mõelda, et ühekorraga sai terve aasta kohustust jälle kaelast ära.

Tarkade inimeste kuulamisest pole veel keegi lollimaks jäänud, ehk käisin investeerimisseminaril

Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad suurtest asjadest lihtsalt rääkida ning soovitavalt paraja annuse (sapise) huumoriga. Üks sellistest inimestest on Peeter Koppel, keda ma juba mõnda aega Facebookis stalkin (soovitan teistel ka stalkida) – sealt tuleb stabiilne voog meelelahutuslikku sappi kõikvõimalikel teemadel. Kui ma siin hiljuti Saario kohta ütlesin, et ta pole ilmselgelt suurem asi šõumees, siis etteruttavalt võin öelda, et Koppel seda just on. Ta võiks vabalt ka investeerimisraamatu välja anda või hoopis rahatarkuse standuppi teha.

Nimelt kasutasin juhust ning käisin teda SEB korraldatud investeerimisseminaride sarja viimasel üritusel kuulamas. Lisaks temale arutlesid seal Kristofer Vähi ning Mihkel Nestor teemal “Mis turgudel toimub?” Enamik pankade korraldatavaid investeerimiskoole tunduvad olevat hea sissejuhatus alustavale investorile, ent suuremat süvitsiminekut sealt oodata ei tasu. Sellel seminar oli aga vaidlematu meelelahutuslik väärtus ning sain muhedat kinnitust oma senistele arvamustele.

• Tarkade inimeste kuulamisest polecouncil tips • (1).png

Noppeid seminarilt:

Diskleimer: osalejad ei väljendanud tingimata enda või panga seisukohti. 

  • Mõtted Kaupleja Aleksist: See on päris ohtlik asi, mida inimestele promoda. 90-90-90 reegel – 90% kauplejatest kaotab 90 päevaga 90% oma rahast. Investeerimisega on palju lihtsam väikest tulu teenida, kui kauplemisega. Lihtsalt kõik me teame neid säravaid võitjaid, mitte kogu seda massi, kes ei võida. See on väga õhuke kiht koort piima peal.
  • Risk: Pangakontol hoidmise tootlus on umbes null – see on riskivaba tootlus. Börsi ajalooline keskmine on ca 6-8% aastas – see on börsi riski tootlus. Kui nüüd keegi pakub nt 15% tootlust, tasub see panna konteksti, mida see riski osas tähendab.
  • Eestlaste eksootikaarmastus (koinid, ühisrahastus): inimesed tahavad proovida kõikvõimalike kiiret tootlust lubavate asjadega, sest nad on suhteliselt vaesed. Väikse säästu pealt tundub see väike tootlus masendavalt väike. Eestlased on igasuguse eksootika suhtes positiivselt meelestatud, sest nad tahaks kiiresti ja palju. Kiiresti rikkaks saab ainult ettevõtluses.
  • Geograafia: USA on suhteliselt kallis, aga nad saavad seda endale ka lubada, sest nad on maailma efektiivseim rikkuse tootmise masin. Euroopa rikkuse tootmise masin on katki. Kasvu eeldus on majanduskasv ja demograafia. Selles mõttes ei ole Euroopa nii lühikeses kui pikas perspektiivis eriti hea kasvatuskoht. Tasub sihtida arenevatesse piirkondadesse – nt hajutatud ETFi või aktiivselt juhitud fondide kaudu.
  • Eesti miniturg: meil on Mandri-Euroopa õigusruum, kus raha küsitakse pangast (vs Anglo-Ameerika õigusruum, kus raha kaasatakse turult). Selline majandus ei saa niikuinii kunagi päris käima minna. Majanduse mõttes me oleme arenenud riik, aga kapitali mõttes ei ole. Balti turule sisenemine toimub suhteliselt kitsast ebamugavast uksest. Kui kähku on vaja välja saada, siis väljumine toimub aknast, teiselt korruselt. 15a tagasi börsil tegutsenud ettevõtetest on vähesed järel ning veel vähesemad kasumis.
  • Vene turg: langevate nugade püüdmine.
  • Kaks võimalust turgudel raha teenida: tunda mingit valdkonda väga hästi või jälgida mingit süsteemset loogikat. Nt passiivselt investeerimisel lähed mingite valdkondade trendide ning kasvuga kaasa.
  • Investeerimisstrateegiad saab jagada kaheks: trendiga vastu või trendiga kaasa. Nt kui asi on pikaajalises langustrendis, on ajuvaba valida üks punkt ja öelda, et no nüüd hakkab tõusma. Kui miski on pikaajaliselt tõusutrendis, aga vahepeal toimub korrektsioon, võib see küll õige sisenemiskoht olla. Trendi vastu investeerides üritatakse olla teistest targem. Enamik meist seda pole ja keegi ei kuule neist vendadest, kes on ennustanud kümmet kriisi kahest.
  • Enamik inimesi võtab võidud väikselt ja kaotused suurelt. Aktsia müüakse nt 7% tõusu peale maha, aga kukkunud aktsia müüakse alles siis, kui see on 40% põhjas.
  • Kolmandast sambast: Uued passiivsed ETF-põhised fondid on päris asjalikud. Pika aja jooksul on psühholoogiliselt lihtsam sinna lasta raha kanda, ei pea ennast ise distsiplineerima pluss tekib maksueelis. N-ö seemne kogumiseks on see päris hea võimalus.
  • Kinnisvara: Ei ole kindel riskivaba investeering – nii riski kui tootluse mõttes samasse kategooriasse kategooriasse nagu nt aktsiad. Kinnisvara = kinnisidee? 🙂 Oma elupind pole investeering vaid laenuga tarbimine. Likviidsuse mõttes võid sa kukkuvast aktsiast pääseda suhteliselt väikse kahjuga kahe päevaga. Põllu peal lombis asuvast soojendusega tordikarbist lahtisaamiseks läheb palju kauem aega.
  • Koinid: Nagu loteriipileti ostmine – peab olema valmis kaotama. Aktsia taga on ettevõtte vara, kliendid, potentsiaal. Krüptovaluuta taga on järgmine loll, kes peaks selle kallimalt ära ostma, kui eelmine.
  • Investeerimine on teadus ja kunst. Kes leiavad, et on ainult teadus, ei teeni kunagi turu keskmisest suuremat tootlust. Kes leiavad, et on ainult kunst, kipuvad panema oma raha lennukisse (ja lennuk ei tule tagasi).
  • Ühisrahastus: Võlakirjaturul laenatakse raha ca 2,5% juures. Kui keegi maksab 12-13% tootlust, tuleb see panna konteksti. Praegu toimuv näitab jälle väga lühikest mälu – hetkel on suudetud laene teenindada, aga kui majanduskeskkond muutub, on mõistlik tootlus 7% parem kui -100%. Üldiselt elamusinvestor ei ole hea olla.

Kuu kokkuvõte, ehk olen netoväärtusega ilusti graafikus

20180429_183638_0001886017349.png

Käes on jälle minu lemmikaeg, ehk kuu kokkuvõtete tegemise aeg! See kuu katsetasin Barefoot Investori ämbritelaadset toodet, ehk jätsin kuu alguses kaardikontole täpselt pool netopalka ning üritasin sellega toime tulla. Täpipealt tulin ka! Varem olen jätnud kaardikontole mõned sajad ning summat pigem tunde järgi jälginud, mis samuti töötab, aga niimoodi sendi pealt pooleks on põnevam. 🙂 Kõik lisandunud sissetulekud – stipp, dividendid jne – läks ka kaardikontost mööda, ehk üritasin rangelt hoida kulusid just poole palgatulu raames.

Dividendidest rääkides oli maarjamaal ju teised jõulud, ehk oma mündikesi kolistasid mu kukrusse nii Kaubamaja kui LHV. Iga kuu kukub väike panus ringiratast kas Nike’ilt, Starbucksilt või Statoililt, millega koos oli dividenditulu aprillis kokku 65 eurot. Kütsin sellele lisaraha otsa ning võtsin ilusa portsu Kaubamaja aktsiaid juurde. Natuke nukker on vaadata küll, et soetushind enam 6 euro juures pole, vaid hoopis 8 kanti kisub, aga üritan siis mitte sellistesse arvudesse ära armuda.

Kulude poolelt lubasin kuu aega kooliasjadega koopas elada, aga “plaanivälised” kulud said mind kätte sellegipoolest. Üldse niimoodi pikemas plaanis oma rahaasju jälgides saad aru, et lisakulusid tekib paarisaja euro ringis täiesti regulaarselt iga kuu – lihtsalt seletus on vastavalt olukorrale erinev. Näiteks pulmaasjadest viskasime avalduse perekonnatoimingute osakonda sisse (see vist ongi romantika 😀 ) ja maksime ära riigilõivu. Samuti võtsin ennast kokku ning ostsin ära kleidikanga, mis oli juba iseenesest nii kallis, et omaette oiates mõtlesin neile tossudele, mis selle asemel saaks.

Pildiotsingu 5 year engagement gif tulemus

Veel veetsime ligi nädala Saaremaal, mis praegu on küll optimaalse hinna-kvaliteedi suhtega – inimesi on vähe, loodus ja ilmad imeilusad ning hinnad ka veel talviselt maas. Samuti hakkasid meie koeral varbavahed sügelema, mille peale otsustasime vastutustundlike loomaomanikena igaks juhuks arstil ära käia. Lahkusime 120 eurot vaesemana ning kontimurdva kohustusega mitu korda päevas koera varbavahesid mingi vastikult haiseva lapiga puhastada. Vaimustunud polnud ei meie ega koer.

Kuna lõpuks hakkab tekkima lootus, et püsivat lund enam paaril lähikuul maha ei tule, võtsime ette suverehvide ostu ning allapaneku. Sellele oleks peaaegu lisandunud veel ilukilpide kulu, sest üks neist sai teeninduses kehvalt peale pandud ning oleks napilt plehku pannud. Esimest korda uute rehvidega kruusateele sõites nägin äkki tahavaatepeeglis vilksamisi rõõmsalt kraavi poole põrklevat hõbedast ketast – ikka eide käest veeresin ja taadi käest veeresin ja *PLÄRTS*. Kättpidi mingi väljaulatuva puujuurika küljes rippudes sain selle kevadiselt pilgeni kraavi keskelt isegi kätte ning omal jõul tagasi ka pandud. Olin päris rahul. 😀

Järgnevatel kuudel ootavad taas regulaarsed pulmakulud, samuti tahaks näiteks koormustestile minna, ehkki selle hinnad võtavad esiteks ikka kokutama. Möödunudtalviste suusasurmadega on mul tekkinud lausa (ilmselt ebaratsionaalne) hirm ennast viimse piirini pingutada, kuigi ühtegi põhjust mingeid tervisehädasid karta ei ole. Siis tundubki ühest küljest, et 130 eurot lindil higistamise eest pole mõistlik kulu. Samas kogemata kuskil maratonirajal ära surra liigitub vist veelgi ebamõistlikuma kategooria alla.

Ahjaa, diivaniost langes ka kuskile kuuvahetuse kanti ning Ryanairi hüvitist pole ma siiani oma kontole saanud (selle saaga jätk ootab veel eraldi postitust). Kõige selle kiuste kasvas netoväärtuse taimeke üle paari kuu jälle igati usinalt ning üritan ka paar järgmist kuud seda poole palgatulu eksperimenti jätkata. Kuna ühtegi reisi hetkel enne sügist silmapiiril pole, võib see isegi õnneks minna.

neto