7 väärtust, mis ma kodust kaasa sain

Sõitsin eile läbi Eesti ning imetlesin autoaknast kogu seda postkaartlikku kevadrõõmu, mis igalt poolt vastu vaatab. Linnas olles ei tunne aastaaegade kohalolu ega vahetumist kuigi hästi ning tegelikult jääb ka teeservas mööduva looduse vaatamine lihtsalt vaatamiseks, mitte kogemiseks.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, kui suur õnn oli üles kasvada sellises metsanurgas, nagu mu lapsepõlvemaad on. Iga päev, iga ilma, aasta- ja kellaajaga olla looduses, käia peamiselt jala või rattaga ning pidevalt endasse imeda seda, millised on augustiööd või novembriõhtud. Või sajad päikesetõusud hommikul bussi peale kõndides. Või talvised pealelõunad koolist koju matkates.

Muidugi pole ma sugugi pime ka maaelu vähem võluvate külgede osas, sest selle kõige kogemine käis tõesti nii heas kui halvas, mitte ainult väljasõidu korras parimat ilma valides. Praegu elan ma linnas ning käin siit maale vaid pühapäevasuvitajana. Samas olen mõelnud, et oleks väga kurb, kui mu oma lapsed kunagi sellisest kogemusest ilma jääksid (alati on võimalus nad pikalt maale “küüditada” – samuti nii heas kui halvas).

Hakkasin autoroolis mõtlema, mis on veel need väärtused, tarkused ja kogemused, mis ma kodust kaasa olen saanud ja tulevikus ka edasi anda tahaks. Esimesed pähe tulnud on teie ees.

väärtused.png

1. Kvaliteet tarbimises

Ütlus “ma ei ole piisavalt rikas, et osta odavaid asju”, oli mulle tuttav juba varasest lapsepõlvest. Ilmselt on tavaline, et vahepeal tuleb läbi põdeda periood, kus tahaks ennekõike uusi ja huvitavaid hilpe ning vidinaid. Nüüdseks olen ammu tagasi mõtteviisi juures, et ostaks ühe hea asja ja loodetavasti ei pea pärast aastaid enam (sama asja järgi) poodi minema.

2. Tervis on kõige kallim vara

Natuke haakub see ka eelmise punktiga, sest hea toit, kvaliteetsed jalanõud, toetav seljakott jmt on otseselt seotud tervise hoidmisega. Samuti olen saanud kaasa mõtlemise, et tervist hoida ning taastada on ennekõike inimese enda kätes. Ka kõige kasinamatel aegadel ei tekkinud mõtetki kokku hoida näiteks kallitelt breketitelt, ortopeedilt või muult teenuselt. Hambaarsti juures käimisesse suhtun siiani peaaegu religioosselt ning arvet tasudes pigem rõõmustan, et see on asi, mida saan endale probleemideta lubada.

3. Investeerimine elamustesse

Kuulake nüüd, poisid ja tüdrukud. Nimelt kasvasin ma ürgsel ajal, kui õhtuti voodis ei scrollitud internetti läbi, vaid loeti raamatuid. Meil on kodus alati olnud palju raamatuid, iga nädal käidud raamatukogus ning veetsin terved suvevaheajad pakkide viisi kõikvõimalikke üllitisi läbi lugedes (sinna sekka ka mõned võikamad Nõukogude “kangelaslood”, mis mind pärast öö otsa õudusest üleval hoidsid). Erinevad ajalehed-ajakirjad käisid ja käivad vanematekodus postkasti siiani.

Lapsepõlves käisime sageli emaga teatris balletti vaatamas, toas mängis enamasti Klassikaraadio ning oodatuim ühisüritus olid Viljandi Folk. Praegugi kuulan autos SkyPlussi segamini Klassikaraadioga ning pean regulaarset (kultuuri)elamustarbimist elementaarseks hingehügieeni osaks. Sealjuures polnud see mingi snooblik hipster-haritlus, vaid pretensioonitu ja siiras mõnu kvaliteetsest meelelahutusest.

4. Tugevad paarisuhted

Mulle on vist küll lapsepõlvest saadik räägitud, et elu olulisim valik on see, kellega sa pere lood. Peaaegu kõik minu esivanemad on pereloomisel olnud pikatoimelised valijad ning mingit keskkoolist abiellu tormamist pole vist õieti kunagi ette tulnud. Samuti sain kaasa eeskuju, et abikaasa võiks olla sinu kõige suurem sõber ning liitlane.

5. Iseseisev mõtlemine

Olen siin vist poole sõnaga maininud, et olin lapsena koduõppel ja käisin koolis paar päeva nädalas peamiselt suhtlemas. Ka keskkoolis käisin kohal vastavalt vajadusele kontrolltöid tegemas ning sain oma töid-tegemisi üsna vabalt ise korraldada. Mu toonase klassijuhataja ajas see aeg-ajalt täiesti ahastuse äärele ning tema pidev mure oli see, et ma ei saa hiljem “päris elus” hakkama.

Ma pole kindel, millal see päris elu pihta hakkab, aga seni on oskus ning harjumus oma tegemisi ise planeerida ning hallata vaid pigem kasuks tulnud. Samuti on mul õnnestunud juba päris pikalt niimoodi elada, et enamik kohustusi minu elus lähtuvad konkreetsest praktilisest eesmärgist, mitte vormitäitest. Kõlab ju elementaarselt, kas pole? Tegelikult kui enda ümber ringi vaadata, teeme häirivalt sageli asju selle pärast, et nii on alati tehtud või keegi on nii ette näinud või teised samamoodi teevad.

Iseseisva mõtlemise alla läheb ka oskus iseennast tundma õppida ning sellest lähtudes elu-, tarbimis- ja kõiki muid valikuid teha.

6. Haritus

Eestlasi on sageli nimetatud hariduseusku rahvaks ning meenub mu ema ütlus, kuidas tark ja haritud inimene ei saa ennast kunagi vaesena tunda. Ka minu suguvõsa on täis harituseusku kangeid inimesi – näiteks vanavanaema Paula oli üks esimesi naisi, kes Eestis ülikoolis käis ning ilmselt aitas hambaarstitarkus tal hiljem ka lastega Siberis ellu jääda, sest abi on inimestel vaja igal pool. Haritust ei tasu segi ajada hinnete või paberite taga ajamisega. Samuti pole haridus mingi selge lõpuga etapp, mille lõpus inimene “valmis” saab, vaid elupikkune protsess ning pidev enesetäiendamine. Tänapäeval on pidev kohanemise- ja eneseharimise harjumus üha olulisem.

7. Rahaasjadest rääkimine

Paarisuhetes rahaasjadest rääkimisest on siin muidugi täitsa eraldi postitus (või mitu), aga see eeskuju on mul küll lapsest saadik ees, et rahaasjadest räägitakse pidevalt, rahulikult ning otse – sealjuures mõistuse piires muidugi lastega ka.

Milliseid häid tarkusi ning harjumusi te kodust kaasa saite? Kas midagi jäi ka puudu ning mille te ise kunagi tulevastele põlvedele tahaks kaasa anda? 

 

 

Kooselu ja abielu vormide tähtsus investeerimises ning mammutseletus minu lemmik-abieluvararežiimi kohta

Paarisuhtes kerkib vältimatult üles erinevaid rahalisi erimeelsusi ning väärtuste konflikte. Seda enam tuleb neid mängu investeerides, kui paari riskitaluvus, säästmisvajadus või -võimekus on erinevad. Ma ei hakka lahkama seda, kas ja kuidas toime tulla olukorraga, kus paari suhtumine rahasse on täiesti erinev. Muidugi on suhteharmoonia eelduseks see, kui väärtused suurel määral siiski kokku lähevad, kuid ka ideaalilähedases harmoonias võib teise poole inspireeriva säästlikkuse ja irriteeriva kitsiduse vahel olla vaid üks samm.

Hetkel tahan rääkida aga n-ö puhttehnilisest poolest, kuidas paarielu erinevad vormid omavahelisi varaküsimusi ja täpselt investeerimist üldse mõjutavad ning mida peaks koos- ja abielus olevad paarid silmas pidama.

Kooselu, abielu ja investeerimine.png

Puhttehniliselt jagunevad enamik kahe inimese vahelisi majandus-romantilisi liite kooseludeks ja abieludeks. Kooselud omakorda võivad olla registreeritud või registreerimata. Abielus võib valida varasuheteks ühisvara, lahusvara või vara juurdekasvu tasaarvestuse, lisaks saab abielus alati sõlmida abieluvaralepingu.

1. Kooselu

1.1. Registreerimata kooselu

Tähendus

See tähendab, et paar elab küll koos ja/või toimetab ühise perena, aga abiellunud või kooselu registreerinud pole.

Mida rahaasjades silmas pidada

Millegipärast peavad paljud kooselu palju lihtsamaks elukorralduseks, kui abielu, aga võttes pere kui majandusüksust, on poolte õigused ja tagatised abielu puhul hoopis täpsemalt paigas. Kirjutasin mõni aeg tagasi kõigest sellest, mille paar võiks kooselu alguses omavahel läbi rääkida. Üks olulisemaid punkte loetelus on see, et ära eelda, sest parem on pidada ebamugavaid vestlusi kui neelata alla ebamugavaid üllatusi. Julgeksin lausa küüniliselt lisada, et kui eeldad, eelda halvimat või vähemasti arvesta kainemõistuslikult ka selle variandiga. 

Näiteks on Eestis ühe rahvaloenduse järgi hoopis rohkem naisi vabaabielus, kui mehi ja ma kardan, et vähemalt osa neist on eelduste kütkeis heteronaised. Ükskõik mis nimega asju nimetada, on (vaba) kooselu ikkagi suhteliselt reguleerimata valdkond ning rahaasjades võiks eeldada, et mõlema poole vara arvestatakse ikka suhteliselt eraldiseisvana.

See tähendab, et üks pool võib küll ette kujutada, et nad remondivad teisele poolele kuuluvat eluaset ühiseks koduks või panustavad tema investeerimisportfelli ühise tuleviku nimel, aga kui suhe ühel hetkel läbi saab, on oma panuse tagasinõudmine väga raske, kui mitte võimatu. Parem selliseid nõudmisi ja vaidlusi siis eos vältida.

Muidugi – sellise inimesega ei tasu koos ollagi, kelle motiivides või auväärsuses sa kindel ei saa olla, aga elus võib igasuguseid asju juhtuda ning ka ilusaim muinasjutt võib pöörduda väga inetuks tüliks. Kuni paarilised on kahekesi, tugevad, terved ning armunud, tundub mingite varaküsimustega tegelemine ilmselt tarbetu romantika surm.

Samas võib üks pool kasvõi jääpurikaga pähe saada ning ära surra ja lihtsalt elukaaslane on sellises olukorras üsna kaitsetu. Abikaasa on näiteks õigustatud pärimisele seaduse järgi, aga kooselu puhul tuleks selleks eraldi testament teha. Kui paljud teist teavad paare, kes ei ole (veel) abiellunud, aga on teinud vastastikuse testamendi? Ilmselt kas üldse mitte või mõnda üksikut erandit.

Millele selle pika jutu lõpuks siis ometi tähelepanu pöörata? Peamiselt tulekski arvestada sellega, et mõlema poole panus võrdselt püsivates väärtustes kajastuks. Millegipärast tundub levinud kooselukorraldus välja nägevat nõnda, et pere naispool maksab kõik “väikesed asjad” nagu söögi, kodutarbed, laste asjad, riided, jalanõud jne, jne, samas kui meespool maksab kõik “tähtsad asjad”, nagu auto, eluaseme arved jmt. Esiteks – need väiksed asjad maksavad enamasti jooksvalt kokku vähemalt sama palju kui mitte kõvasti rohkem, kui need n-ö suuremad kulud. Teiseks ei jää neist pärast äratarbimist mitte mingit mõõdetavat vara järgi.

Seetõttu tuleks suuremad ostud teha ühiselt, kinnisvara kaasomandisse osta (ja rõhutan üle, et kodulaenu kaastaotleja olemine ei tähenda veel kaasomanikuks olemist) või leppida kokku, et kumbki pool omab ja peab üleval isiklikku kinnisvara. Vähemalt ühise kodu osas võiks koostada ka vastastikuse testamendi. Investeerimisel on lihtsaim pidada kahte portfelli, kuhu kordamööda vahendeid suunata. 

1.2. Kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu

Tähendus

Paar on sõlminud notariaalse kooselulepingu.

Mida rahaasjades silmas pidada

Kooselulepingu sõlmimisel peavad paarilised valima varasuhte samamoodi nagu abielludeski – kas varaühisuse, varalahususe või vara juurdekasvu tasaarvestuse. Nende liikide kohta loe altpoolt.

2. Abielu

Jättes nüüd tarbetu sentimentaalsuse kõrvale, on abielu lisaks surematutele tõotustele ka väga praktiline lahendus, mis on ennekõike mõeldud kaitsma poolte ning nende laste õigusi ja huve. Nagu varem öeldud, valitakse abiellumisel kolme abieluvararežiimi seast, mis hakkavad kehtima abiellumisest alates.

pole see nii crazy midagi

Toon eraldi välja, et erinevalt levinud eksiarvamusest ei mõjuta abiellumine kuidagi paari varasema vara kuuluvust. Ühisvara valides ei muutu ühisvaraks nt mõlema korterid või investeerimisportfellid, samuti ei muutu ühisvaraks ühegi režiimi puhul abielu kestel saadud pärandused, kingid ja abielu eelse vara müügist saadud raha (nt kui müüa oma varasem korter ja selle arvelt maksta ühise eluaseme soetamisse).

Eelnimetatud asjad on ja jäävad lahusvaraks (isegi kui valitud pole varalahusust) ning kui abielu peaks lõppema, saab need endale välja nõuda. Võimalusel võiks selle vara siiski ühiselt soetatust eraldi fikseerida (nt jätta “eelmise elu” investeerimiskonto oma elu elama), et võimaliku lahkumineku korral seda lihtsam eristada oleks.

Mis puudutab abikaasade pärimisõigust, ei mõjuta valitud abieluvararežiim seda toimimispõhimõtete osas kuidagi. Abikaasal on õigus teise poole pärandile seaduse järgi, mis laste puudumisel on kogu vara ning laste olemasolu korral proportsionaalne osa lastega, aga mitte vähem kui 1/4 kogu varast. Samuti on abikaasal õigus nõuda isiklikku kasutusõigust ühisele kodule.

2.1. Ühisvara

Tähendus

Abiellumisest alates soetatud varad ja ka kohustused on mõlema poole oma, igavesest ajast lahutuseni, aamen. See tähendab, et hoolimata sellest, kes ja kuidas midagi ostab, on mõlemad selle omanikud. Abikaasad võivad ühisvaraga tehinguid teha ainult üksteise nõusolekul, ehkki nõusolekut vaikimisi eeldatakse (aga teatud juhtudel võib abikaasa keelduda seda andmast). Samuti vastutavad mõlemad võlgade ning laenude eest ning perekonna vajaduste jaoks võetud kohustuse katteks võib minna ka abikaasa lahusvara.

Tegemist on kõige vastutusrikkama vararežiimiga, kus pooled on tõesti seotud nii heas kui halvas ning vastutavad üksteise eest naha ja karvadega. Millegipärast on see vaikimisi valik kõigil abiellujatel ning kehtib automaatselt kõigile neile, kes abiellusid enne teiste režiimide kehtestamist (2010. aasta juulit).

Mida rahaasjades silmas pidada

Ühisvaras nt aktsiate soetamisel pole vahet, kes ja mis kontole neid soetab, sest ühisvaraks muutub see niikuinii. Ennekõike tasub tähelepanelik olla võetavate kohustuse osas ning pidevalt sellel teemal ka suhelda, mis kohustusi kumbki endale – ehk mõlemale – võtab. Kui ikka selgub, et teine pool pole rahaasjades võimekas ega usaldusväärne, tasub kaaluda abieluvararežiimi muutmist. Äärmuslikke näiteid tuues pole ilmselt meeldiv avastada, et kuni üks pool tegeles mõistliku ning tasakaalustatud portfelli kokkupanekuga, on teine pool võtnud püramiidskeemis osalemiseks kiirlaene.

2.2. Varalahusus

Tähendus

Põhimõtteliselt käsitletakse paarilisi rahalises mõttes nii, nagu nad ei oleks omavahel abielus. Tsiteerides eesti popmuusikat, kõik mis sa teed, teed iseendale ja mõlema varad ning võlad on ainult nende enda mure. See küll ei takista pooli näiteks kinnisvara jmt väärtuslikku kaasomandisse ostma, nagu kooseluski.

Mida rahaasjades silmas pidada

Põhimõtteliselt kõike sama, mis lihtsalt kooselu puhul (vt ütlevalt), ehk tuleks vaadata, et püsivaid väärtusi soetataks õiglaselt mõlema abikaasa nimele.

2.3. Vara juurdekasvu tasaarvestus

Tähendus

Jätsin selle vormi meelega viimaseks, sest sellest ei tundu eriti keegi aru saavat. Naljatlemisi öeldakse, et see vorm on ainult selleks puhuks, kui kaks juristi omavahel abielluvad. Minule – juristina 😀 – tundub see samas kõige tervemõistuslikum vorm üldse, mida kaks tervet ja isemajandavat inimest omale valida saaks.

Põhimõtteliselt tähendab see vorm, et mõlemad pooled on abielu jooksul soetatud vara ja kohustuste ainuomanikud, aga abielu lõppedes arvestatakse välja, kui palju kummagi poole vara abielu kestel suurenenud on ning “võitja” peab poole enda võidust teisele välja maksma. Põhimõtteliselt ühendatakse varalahususe ja ühisvara parimad omadused, ehk mõlemal poolel on ühtepidi varalahusest tulenev iseseisvus (ja samas kaitse teise poole võlgade eest) ning teisalt kindlustunne, et majanduslikult nõrgem pool ei saa lahutuse korral ebaõiglaselt koheldud.

Võib ju ebavõrdsus sisse tulla kasvõi sellest, kumb pool lastega kodus on, ehk abielu kestel vara kasvatamine pole tingimata seoses kummagi poole “tublidusega”. Lisaks on nõrgema poole kodu puutumatus tagatud sellega, et abielu kestel võib ühist eluaset juriidilisest omanikust hoolimata käsutada ainult kokkuleppel.

Kuna tegemist on lihtsurelikele päris keerulise konstruktsiooniga, selgitan natuke põhimõisteid.

  • Põhivara on n-ö baas, millelt hakatakse arvutama abielu kestel toimunud varade suurenemist. Põhivara hulka kuulub kogu abiellumise hetkel abikaasale kuuluv vara, aga ka abielu kestel saadud kingid ja pärandused, samuti abielule eelnenud õiguste alusel omandatud vara. See tähendab, et nt abielludes omatud aktsiate või üürikorteri tootlus arvestatakse samuti baasiks, ehk kui üks pool investeerib oma põhivara nii, et see vahepeal “iseenesest” kasvab, ei pea ta seda kasvu hiljem teisele poolele hüvitama.
  • Soetisvara on see osa, mille võrra on abielu kestel vara suurendatud – näiteks abielu käigus ostetud kinnisvara, väärtpaberid või rajatud ettevõtted, samuti neilt saadud tootlus.

Tasaarvestamisel arvutatakse välja mõlema poole abielu kestel tekkinud soetisvara ja jõukam pool peab oma “võidust” pool teisele maksma. Sealjuures kui üks pool on oma vara ära raisanud või end sootuks võlgadesse mässinud, ei pea teine pool seda hüvitama ja põhivara loetakse igal juhul nulliks. Kui üks abikaasa on enne lahutust oma osa pahatahtlikult väiksemaks kinkinud, raisanud vms, võetakse seda ka tasaarvestamisel arvesse.

  • Kui A soetisvara on 10 000 eurot ja B soetisvara 20 000 eurot, peab B A-le maksma 5000 eurot – mõlemal poolel on lõpuks 15 000 eurot. 
  • Kui A soetisvara on 10 000 eurot ja B on võlgades 5000 eurot, arvestatakse B soetisvara nulliks ja A peab B-le maksma 5000 eurot – antud juhul on A-l lõpuks 5000 eurot ja B-l 0 eurot. 

Ilmselt võib tekkida küsimus, et kui lõpuks poolte abielu kestel hangitud vara pooleks lüüakse, siis mis selle plussid ühisvara ees üldse on? 

  • Vara lüüakse pooleks küll, aga hüvitis tuleb maksta rahas, mitte tegeleda reaalsete varade jagamisega. Ühisvara jagamisel võib vaidlus tekkida juba sellest, et üks pool ei ole nõus või hoopistükis nõuab mingi omandi müümist. Olenevalt omandist ja olukorrast võib see kaasa tuua tüli või suisa varalist kahju. Rahas väljamaksmisel saab rohkem vara soetanud pool ise valida, mida ja kuidas raha kokkusaamiseks teeb.
  • Rahalise väljamakse võib kohus ka pikema aja peale jaotada, kui korraga väljamaksmine pole majanduslikult otstarbekas (siia alla võib kuuluda nt aktsiaportfelli mahamüümine).
  • Kui mõlemad pooled abielu kestel oma vara suurendavad, on lõpptulemuse vahe ühisvaraga tõesti väiksem. Samas on pooled erinevalt ühisvararežiimist suhteliselt kaistud teise poole võlgade ja raiskamise eest.
  • Eelnev ei mängi rolli isegi ainult lahutuse puhul, vaid juba abielu kestel, kui vähemalt ühe poole vara on võlgade tekkimisel kaitstud. Elus võib igasuguseid asju ette tulla meil kõigil ja kui üks abikaasa kavõi mõne kuluka sõltuvuse küüsi satub, ei saa täitur seepeale kogu abikaasade vara ära võtta.
  • Eriti oluline on iseseisvus tehingutes ja samas riski eest kaitsmine kindlasti investoritel ning ettevõtjatel. Sealjuures kaitstakse riski eest nii ennast kui abikaasat. 

Mida rahaasjades silmas pidada

Kuna vara kuulumist abikaasa põhivara hulka tuleb tõendada, tasub hoolt kanda, et omandi kohta on olemas dokumentatsioon ja vara on võimalik mõistlikult eristada. Näiteks võib olla mõistlik abiellumise eelne portfell eraldada abielu ajal tehtavatest investeeringutest.

3. Abieluvaraleping

Pärast abielu sõlmimist on võimalik varasuhte eelistust igal ajal muuta, kuid siis saab seda teha üksnes notariaalse abieluvaralepinguga ning uus varasuhe hakkab kehtima lepingu sõlmimisest (mitte tagasiulatuvalt). Samuti saab abieluvaralepinguga määrata kindlaks konkreetsete asjade kuuluvuse, määrata ühe abikaasa ühisvara valitsejaks või anda õiguse teatud liiki tehinguid teha ilma teise poole nõusolekuta (nt ettevõtluses vajalikud tehingud).


Ühede mu heade sõprade pulmas ütles paaripanija ilusti, et ta on juba üle kümne aasta abielus ning tal on sellel ajal olnud seitse naist. Pärast kandvat pausi ta lisas, et kõik need seitse on see tema üks ja ainus abikaasa. Enamik pereloojaid on kooselu või abielu alustamise hetkeks ise vähem aega ilmas elanud, kui kauaks nad lubavad kallimaga kokku jääda. Üksi inimene ei suuda seda aega ning tulevikku reaalselt hoomata. Sageli ei teata päris täpselt isegi seda, kes sa ise oled, rääkimata oma partneri lõplikust tundmisest. 

Kiretu statistika näitab, et Eesti on Euroopas abielulahutuste tipus. Samuti troonib Eesti Euroopa tipus üksikvanemate osakaalu poolest. Tahtmata kõlada nagu mõni maailmalõpukuulutajast küünik, aga kaine mõistus tasub enese sidumisel tagataskus hoida, sest lisaks hingelisele sidemele tekib paratamatult ka majanduslik seotus. Kui koos elamine sujub hästi, ei oma konkreetne režiim või võetud ettevaatusabinõud mingit tähtsust. Mõistlik inimene saab ka aru, et see pole märk usaldamatusest selles hetkes, vaid ratsionaalne arusaam, et elu ongi ebakindel. 

Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad

Ameerikamaal pidi üle kolmandiku abieluranda sõudnud paaridest alustama ühist elu arvestatava võlakoormaga, sest pulmade korraldamine läks lihtsalt niivõrd kulukaks. Pole ka ime, kui USA pulmatööstuse aastatulu rühib hoogsalt 100 miljardi dollari suunas. Eestis see sektor vist veel nii ülepaisutatud ei ole, aga üheks elu kulukaimaks ettevõtmiseks kipub see paaridel kujunema siiski.

Hiljuti sai ka meil elukaaslasega abiellumisplaan lukku ning ennast ja teineteist tundvate inimestena sai kondikava köögilaua taga paika umbes 15 minutiga. Kaalusime päris peo korraldamist ligi kümme sekundit, aga silmapilk sõitis karm keda-kutsuda reaalsus sisse. Kui mitte tahta kellegi tundeid riivata, on ainus alternatiiv korraldada umbes kolmekohalise külaliste arvuga pralle ja meil lihtalt pole sellise ettevõtmise jaoks tahtmist ega soolikat.

Muidugi võib öelda, et isekas on jätta pulm korraldamata, kui ise käime sõprade pulmades hea meelega. Samas peab arvestama, et pulmaskäiguga kaasneb enamasti ka külalistele arvestatav aja- ja rahakulu ning kui juba inimesed kuskile kokku ajada, peaks neile midagi korralikku korraldama. See “korralik” ei tähenda tingimata küllusest nõretavat materiaalset poolt, aga vähemalt vaimu- ja planeerimismuskel saab kõvasti koormust.

Seetõttu otsustasimegi, et suur pulmakorraldus peaks jääma siiski nende inimeste pärusmaaks, kes seda tõesti oluliseks peavad ning kogu protsessi naudivad. Stereotüüp, et iga tüdruk lapsepõlvest saadik oma elu tähtsaima päeva järele õhkab või sellest valgest kleidist unistab, on umbes sama täpne nagu eelarvamus, et iga naine unistab salamisi täielikult kodule ja lastele pühenduda. (Ehk kes aru ei saanud, siis üldse mitte täpne!)

Pildiotsingu wedding planning gif tulemus

Tulles tagasi pulmaplaani juurde, otsustasime lähtuda puhtalt sellest, et kogu üritus meile võimalikult meeldiv ja stressivaba oleks. Mul keel (või sõrmed) ei paindunud seda esialgu isegi pulmaks nimetama, aga EKSS aitas hädast ning selgitas mulle, et abielu sõlmimise pidustus (mis sest, et pisike), on ikka pulm. No selge – pulm siis pulm!

pulm ‹-a 22› ‹s›
‹ka pl.›
1.abielu sõlmimise (rituaalne) pidu(stus); (vahel hõlmab ka abielu registreerimist v. laulatust).

Abielu sõlmimise rituaalse pidustuse taktikaline planeerimine käis meil järgnevat rada:

  • Otsime sügiseks mõne mõnusa luksuslikuma reisi,
  • Reisile eelnevaks nädalavahetuseks broneerime mõnusasse hotelli paariks ööks sviidi (millal siis veel),
  • Registreerime kohalikus perekonnabüroos,
  • Natuke teeks pilti ka,
  • Läheme lähima pereringiga restorani sööma-jooma ja mõnusad olema,
  • Lõpuks läheb iga roju oma koju, meie sviiti ning sealt edasi reisile.

Silmapilk otsustasime ära ka nime küsimuse ning abieluvararežiimi. Järgneva paari tunniga viskasin valmis eelarve exceli, kus kõiki kulusid varuga arvestasin ning lõpphinna ühe hüppega üle 4000 euro ajasin. Tulles maa peale tagasi, on üle poole sellest reisikulu, mille me niikuinii ette oleks võtnud, samuti oli plaanis soetada uusi kingi ja pidulikke riideid. Ainus reaalne lisakulu oleks hotell, fotograaf, restoran, riigilõiv, sõrmused ja veidi uhkem majutus reisil. Pildiotsingu wedding planning gif tulemus
Plaan purgis. “Ainult broneerimise vaev,” nagu ma kellelegi juba hõiskasin. 😀 Kuna meil on ammu plaan Filipiinidele minna, leidsime peaaegu kohe Momondost ideaalse pakkumise algusega Tallinnast (esmaspäeval!), optimaalsete 2-3-tunniste ümberistumistega ning kõigest 530 eurot nägu.

Algus oli paljutõotav!

Hahahahhahaaa, arva uuesti!

Plaani järgmistele osadele hinnapakkumisi võtma hakates selgus kohe, et loodetud fotograaf on sel ajal Eestist pikalt ära, esimene hotell tegi hinnapakkumise, mis on kodulehel toodud hindadest isegi kallim ning restorani grupimenüü on tavapärastest ärikliendihindadest märgatavalt kõrgem.

Me õieti ei teegi pulma ja mul on isegi sellest juba stress! 😀

Pildiotsingu wedding gif funny tulemus

Muidugi ei tasu hinnapakkumisi võttes sõna “pulm” kuskil poole sõnagagi mainida. Või noh, kui sa väga tahad oma rõõmu jagada, siis maini muidugi. Jaga kõigiga oma rõõmu selle sündmuse üle! Kõik teenusepakkujad kindlasti rõõmustavad koos sinuga ning teevad kõik endast oleneva, et sinu elu olulisim päev saaks väärilise kuluga maha peetud. Nii umbes 2-3x kallimalt, kui lihtsalt pidulik koosviibimine kindlasti. 😀

Kokkuvõttes mul on hea meel, et me kõige selle juures mingeid lilleseadeid või salvrätimustreid valima ei pea. Loodetavasti on see ka teistele pulmaplaneerijatele innustuseks, et kui pulma korraldamine ja üleelamine ei kuulu teie elumõnude hulka, võib selle täitsa vabalt tegemata jätta. Vastasel juhul saate ühist elu kohe korraliku stressi ja kulu tähe all alustada (kuigi äkki see ongi hea moodus oma suhe veel enne igaveseks liiduks sõlmimist proovile panna 😀 ).

Nagu sõbranna mulle juba entusiastlikult perekonnaseadust tsiteeris:

§ 8. Abiellumislubadus
Abiellumislubadus ei anna alust abielu sõlmimise nõudeks ega kahju hüvitamise nõudeks juhul, kui lubadust ei täideta. Esimeses lauses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Nipid algajatele kooselajatele – kuidas korraldada oma rahaasju 

Raha on väidetavalt nr 1 teema, mille üle paarid tülitsevad ning samal ajal keerleb selle ümber mõttetult palju valehäbi, tabusid ning ebamugavust. Eriti palju pingeid võib tekkida siis, kui paariliste elatustasemed või kulutamisharjumused on väga erinevad. Samas isegi kui alguses teenivad kaaslased suhteliselt võrdsed ning rahamured ei kimbuta, võib ühel hetkel tekkida olukord, kus senine tasakaal läheb paigast (nt jääb keegi pikemaks ajaks vanemapuhkusele või hoopis töötuks). Igal juhul on parem pidada ennetavaid ebamugavaid vestlusi, kui hiljem ootamatute üllatuste otsa sattuda.

  1. Vali õige inimene, kellel on sinuga sarnased väärtushinnangud ja rahakäitumine. Ma tean, et seda alati ei saa valida, sest… armastus. Hall argipäev ning pidevad tülid rahateemadel lahendavad selle hormonaalse äparduse enamasti üsna kiiresti.
  2. Ära eelda. Rääkige juba enne kokku kolimist oma nägemused ning võimalused läbi. See hõlmab kõike alates sissetulekute suurusest ja olemasolevatest kohustustest kuni tulevikus tehtavate väljaminekuteni.
  3. Kaardistage juba enne kooselu algust oma rahakäitumine, näiteks pidage 1-2 kuud kulude ülevaadet. Siinkohal on näpuga arvetes järje ajamine alati palju täpsem ning silmiavavam kogemus kui kõhutunne. Täpne kulutuste kirjapanek aitab mõlemal poolel selgeks teha, kuhu ja kuidas nende raha läheb.
  4. Eelnevast lähtudes pange paika ühine eelarve. Isegi kui teoorias on plaan teha rahakotid täiesti ühiseks, aitab eelarve kuludel silma peal hoida, sissetulekuid struktureerida ning tulevikus erinevateks eesmärkideks sihipärasemalt majandada (nt eluaseme sissemakse, pulmade vmt jaoks raha kogumiseks).
  5. Tehke vahekokkuvõtteid ning arutlege jooksvalt valikuid läbi. Vahekokkuvõtteid tasub teha ainult rahulikul hetkel võimalikult mitte-emotsionaalselt (juba tüliks paisunud “jälle sa kulutasid…” hetked ei lähe aruteluna arvesse). Kas mõlemad pooled on süsteemiga üldiselt rahul, kas see tundub neile õiglane, kas ja mida peaks muutma? Konkreetsete kulutuste osas võib uurida, kuidas teine pool selle kandmist näeb – seda ka päris pisikeste ostude puhul. Ajapikku on selliseid ennetavaid arutelusid muidugi üha harvem vaja, aga just koosmajandamise alguses aitab see salaja kuhjuvaid pingeid vältida.
  6. Tehke igapäevaste kulude jaoks ühine konto. Ühtepidi aitab see nii ühiste kui eraldi rahakottide puhul plaanitud eelarvest kinni pidada. Teisalt aitab see ennetada võimaliku lahkumineku korral tekkivaid probleeme – kui üks pool maksab nt kõik püsivad väärtused (s.o auto, eluaseme, kodumasinad jne) ja teine maksab kõik kaduvad kulud (toit, jooksvad arved jne), on kooselu lõppemisel üks tuntavalt kehvemas seisus, kuigi kulude suurusjärk võis olla sama. Isegi kui mingil põhjusel on #meestaobkõikkinniä stiilis narratiiv emma-kumma elukaaslase eneseväärikuse alustala, siis vastavas sotsiaalses situatsioonis võib mees lihtsalt olla see, kes oma kaardi välja võtab.
  7. Tehke kõrvale ka teine konto, kuhu igapäevakontost üle jääv raha kuu lõpus kanda. Kui sinna piisav ports koguneb, saab selle eest midagi plaaniväliselt toredat teha. Gamification!

Konkreetne rahakorraldus kujuneb muidugi paari eelistuste ning võimaluste põhjal. Inimeste elumõnud ja kulutamisharjumused on ka kõige harmoonilisemas paaris vahepeal erinevad ja see on täiesti okei. Peaasi on seda teadvustada, läbi analüüsida ning mõelda, kas ja kuidas need ühises eelarves või ühises majandamises kajastuma peaksid.

Näiteks meie peres töötab hetkel ühiskontode pool-varalahusus, kus majapidamiskulude ja ühiste tegemiste jaoks kanname iga kuu ühisele kontole kokkulepitud summa. Ehkki meil on üksteise rahaasjadest hea ülevaade, sest meile lihtsalt meeldib rahast rääkida, on ülejäänud finantsid mõlemal eraldi. Kokkulepitud majapidamiseelarve aitab ka isiklikke rahaasju paremini planeerida, sest n-ö vältimatud kulud lähevad kuu alguses kohe eraldi kohta ja ülejäänu jääb vabaks korraldamiseks. Kui ma ise tunnen, et mingid minu kulutused ei ole enam päris mõistlik majandamine, vaid pigem puhas hedonism, siis ma maksan selle oma sisemise õiglustunde kompassi alusel enda arvelt (ja saan usaldada, et sama teeb minu elukaaslane).

Kui keegi nüüd imestab, kuhu jääb kogu selle taktikalise arutamise ning planeerimise juures romantika, usaldus, vaba kulgemine..? Vastus on allpool:

rahaaru.wordpress.com.png