Lasin oma sisemise penskari valla ning noppisin samuti LHV talonge kukrunurka

“Me oleme nagu valusad penskarid,” kommenteerisin täna oma isegi-mitte-veel-30-aastasele kaasale*, kui autorattad pärast meie mõistes ideaalset laupäeva kodu poole seadsime. Ideaalne = pikk uni (suisa kolmveerand üheksani), jooks ümber Pühajärve, kiire ujumistrenn otsa ning hiline lõuna GMP restoranis (ma võiks ainult sealsetest eelroogadest toitudagi). Ja siis jõuab veel rahulikult enne pimedat koju ära sõita. 😀 “Olgem ausad, me ju olemegi penskarid,” nentis kallis kaasa rahulikult. 

Kuna sellega on nüüd lugu selge, pole mul isegi häbi teatada, et sättisin isegi end sellele eitede, vigaste ja laste vankrile ja märkisin mõned LHV võlakirjad. Kusjuures hellitasin esialgu natuke lootust LEI-koodist mööda hiilida ning ettevõtte all seisev raha kavalalt ära paigutada.

Nimelt tekkis mul poolfilosoofiline küsimus, et kui LEI-koodi on vaja noteeritud väärtpaberitega kauplemiseks ning tehniliselt pole need võlakirjad ju veel noteeritud ja tehniliselt pole see veel kauplemine, siis äkki pole LEI-koodi vaja. Kahjuks loopis LHV mu lootusesädeme küll kiirelt paari pangetäie jääkülma veega üle ning ütles, et koodi nada, Fedja.

Ostuidee oli sellega siiski idanema pandud, sest mingi kriis on ju lähiaastatel tulemas niikuinii ning see tundub päris soe ja pehme korv, kuhu natuke mune ära poetada.

Näiteks mõnedel andmetel ennustatakse, et järgmine kriis on hoopis kümnendipikkune majanduskasvu hangumine ning isegi sellistes tingimustes oleks garanteeritud 6% ju päris magus tootlus (korraliku languse tingimustest rääkimata). Samuti tundusid atraktiivsed kvartaalsed maksed ning kohaliku väärtpaberi madalad teenustasud, kui peaks tekkima isu või vajadus need siiski maha parseldada. Kuna Eesti võlakirjaturg on pehmeltöelda vaikne, tundus see kokkuvõttes liiga asine võimalus, mida kasutamata jätta.

Võtsin sarnaselt teiste kuulsate ja ilusatega näpuotsaga neid paljuräägitud talonge oma portfelli ka. Natuke nalja sain märkimisel, kui pidin ka Elunaudi kirjeldatud asjakohasuse küsimustikku täitma. Märkisin siis ausalt, et praegu mul võlakirju ei ole (aga no kuskilt peab ju alustama). Tulemusena soovitas LHV mul oma eluvalikute üle sügavalt järele mõelda. Screen Shot 2018-11-17 at 19.25.04.png

Kulla lugejad, mis ise teete? Märgite? Ei märgi? Miks?


* Lifehack: tasub ikka noorem mees võtta – see ei sure loodetavasti nii kähku kätte ära nagu halastamatu statistika muidu ennustab. 

Lennureisija õiguste case study jätkub – õigus hoolitsusele

20180325_230844_00011060854847.png

Ei maksa arvata, et ma uue tööga oma juristipaberid täitsa nurka olen visanud ning Rahandusministeerium võib minu koolituskulude tagasinõude avaldusega veel veidi oodata. Nimelt käravad need aastatega külge poogitud teadmised, oskused ja teatud määral isikuomadused (eks see õigusharidus on omamoodi tõuaretus) isiklikuks meelelahutuseks veel enam kui küll.

Kui mõni inimene on hobiaednik või hobikokk, siis mina olen hobijurist ja poole kohaga tarbijakaitse ristirüütel. 😀 Viimati lahutasin meelt järjekordse lennundusettevõtte kulul. Eelmisest pikale veninud kemplusest saab lugeda siit: 

Selle kogemuse varal olen aidanud ka päris mitmel sõbral/tuttaval/pereliikmel omale õigust välja nõuda – praktikat muudkui koguneb.

Mis siis nüüd jälle juhtus?

Ei taha kõlada nagu sellesamusegi magnet – tegijal ikka juhtub ning ma lendan lihtsalt üsna sageli. Aastaid õnnestus mul reisida ilma ühegi tõrketa, aga ju see oli siis algaja õnn. Viimane paha juhus tabas meie pulmareisi, mille viimane lend Stockholmist Tallinna (SAS) tühistati juba kevadel ära ja asemele pakuti 6 tundi hilisemat lendu.

Lennupiletid olid nimme soetatud ülioptimaalsete 2-3-tunniste vahemaandumistega, seega väljavaade põhimõtteliselt kahepäevase loksumise lõpuks tunnise lennu kaugusel kodu(maa)st veel terve päeva kinni istuda ajas mind pehmeltöelda marutama. Samuti pole Arlanda lennujaam just kõige mõnusam või soodsam koht, kus tundide viisi aega surnuks lüüa. 

Samas ei sobinud Filipiinide siselendude graafikuga ka ükski pakutud alternatiivne suunamine, seega pidime olukorraga lõpuks lihtsalt leppima. Mainin veel ära, et kõik lennud olid ühel piletil, mis oli soetatud vahendusfirmast. Graafikumuudatuse eest on ennekõike vastutav muudatuse teinud lennufirma.

Õiguslik mumbo-jumbo

Mängu tuleb vana hea EU261/2004 regulatsioon, mille kohaselt on:

  • tegemist lennu tühistamisega artikli 5 mõttes
  • reisijal õigus hoolitsusele
  • reisijal piisavalt lühikese etteteatamise puhul õigus kompensatsioonile (mis antud juhul ei kohaldunud, sest teadsime muudatusest mitu kuud ette)

Õigus hoolitsusele tähendab tasuta toitu-jooki proportsionaalselt ooteajaga (nt võileib ja kohv paaritunnise ooteaja puhul, aga pikema aja puhul juba vähemalt üks soe söögikord). Üleöö ooteaja puhul tuleb reisijaile tagada ka öömaja ning vajalik transport. Lisaks on reisijatel õigus kahele tasuta kõnele või e-mailile (või faksile, mida oleks võinud ju pulli pärast samuti paluda).

Järgmine kord küsin faksi ka 😀

Agoonia las alata

Pärast selleks hetkeks juba 30-tunnist reisimist zombistunud olekus jääkülma Arlanda lennujaama saabudes, tuigerdasime esimese asjana SASi leti juurde ning uurisime, kas saaksime neilt kohe toidu-joogi vautšereid. Ei saanud. Saime hoopis visiitkaardi klienditeeninduse (veebi)aadressiga, kust kaudu soovitati tekkinud kulud hiljem välja nõuda ning seni tšekid alles hoida.

Lühiülevaade võimalikest ajatapmisvõimalustest Arlanda lennujaamas: 

  1. Rongisõit linna maksab 55 eurot (pikalt ette ostes oleks 36 euroga saanud). Oktoobri lõpus oli õues mingi meeliülendav pooljäätunud tapeediliimiga katastroofiline suusailm, milleks meil ilmselgelt riideid kaasas polnud. Spoilerina võin mainida, et lennujaamas sees oli peaaegu sama külm.
  2. Võimalik on kasutada ka nariga seinakappi ühisduširuumidega kapselhotellis. 5 tundi maksab päeval ca 40 eurot (nt Moskva lennujaamas on kapselhotell palju asjalikum).
  3. Ja viimaks surematu võimalus uidata mööda lennujaama kohvikuid ning poode (mida oli üllatavalt vähe), kasutada tasuta wifit (mis kestab ainult kolm tundi) ja tõmbuda näost üha sinisemaks ning sinisemaks. Ma olen muidu paras jääkaru, aga see ületas isegi minu taluvusläve. Kuna Arlanda lennujaam on aastaid figureerinud reisijasõbralikumate jaamade topis, ei osanud ma seda ka kuidagi ette aimata.

Võitjaks osutus variant nr 3, ehk veetsime lõpuks 8 tundi erinevates lennujaama nurkades kudedes ning manustasime selle aja jooksul kahekesi kokku umbes 50 euro eest süüa-juua.

Igaüks, kes sealt lennanud on, saab ilmselt isegi aru, et tegemist on päris tagasihoidlike kuludega, sest näiteks prae eest oleks võinud seal vabalt mõnikümmend eurot nägu maksta ja juba kohv maksis 5 eurot. Õnneks või kahjuks olime me varem lennukites nii täis söödetud ning sassis ajagraafiku tõttu oli ka isu kehvapoolne, seega piirdusime kohvi, saiakeste ja burritodega. Kõik tšekid korjasin hoolikalt rahakoti vahele, et selle vindumise eest vähemalt söögiraha täie rauaga tagasi nõuda. 

Ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga…

Kodus pildistasin tšekid üles ja panin peaaegu esimese asjana SASi poole nõude teele. Nädala pärast saabus vastus, milles keelduti kulude hüvitamisest, sest “graafikumuudatusest” teavitati meid juba maikuus ning soovitati mul reisikindlustuse poole pöörduda. I hope that I have been able to answer your question and that you will choose SAS for future travel. We are looking forward seeing you onboard again.”

How about no.

Üldse ei tahaks seletama hakata, miks nad eksivad, aga…

Lühidalt olukorda kokku võttes vabastab piisavalt pikk etteteatamine lennufirma küll fikseeritud määras kompensatsioonist, aga reisija eest hoolitsemisest kindlasti mitte. Kujutage ette seda kaost, kui lennufirmad võiks ilma igasuguse vastutuseta lende paremale-vasakule tühistada, kui nad sellest lihtsalt piisavalt pikalt ette teataks. See on täiesti vastuolus lennureisija õiguste kaitsega üleüldiselt ning suuremas plaanis pole ilmselt ka lennundussektorile endale kasulik, kui kliendid selle toimimist üldse usaldada ei saa.

EU261/2004 regulatsiooni preambulis on öeldud, et selle eesmärgiks on tõsta reisijate kaitse standardeid: “both to strengthen the rights of passengers and to ensure that air carriers operate under harmonised conditions in a liberalised market”.

Mis puudutab SASi väidet, et võiksin pöörduda reisikindlustuse poole, siis tegemist pole ettenähtamatu reisitõrkega ilmselt ühegi reisikindlustuse mõttes. Samuti polnud maikuus mul reisikindlustus veel isegi ostetud (mida ei saa ka eeldada), ehk ammugi ei kehtiks tõrge olukorra suhtes, mida ma kindlustust ostes juba teadsin. Võtsin nüüd lihtsalt näitena huvi pärast lahti If’i reisikindlustuse tingimused ning seal on suisa sõnaselgelt öeldud, et tõrge ei ole regulaarliini lennureisi ümberkorraldamine lennuettevõtte poolt. Samuti ei hüvitata kulutusi toidule, joogile jmt kuludele.

Seega ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga millegipärast ilusti küsimine kunagi ei tööta. Kirjutasin ühe vihase hooga neile järgneva vastuse:

According to the regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council the two weeks informing clause only applies to the company’s obligation to pay compensation in the fixed amount. The airline must still provide passengers with care and assistance. Two weeks notice can’t relieve our situation one bit, if we have connecting flights.
This also can’t be a travel insurance case, because it’s not compliant with an unexpected event in the meaning of an insurance case. I find your interpretation in this case malicious and arbitrary.
We still require compensation for our (very reasonable) meals and refreshments expenses in accordance with your obligation to offer your passengers care and assistance.
I’d rather settle this politely and not drag this situation out in a local Consumer Protection Board.
Waiting for your reply

Tulemus? Järgmisel hommikul saabus vastus, et SAS kannab kohe raha üle. Ma polnud isegi eriti rõõmus – pigem ebamääraselt ärritunud, et asjad peavad niimoodi käima.

Kokkuvõttes

Kuna jutt on siin isegi pikale veninud, teen kiirkokkuvõtte peamistest punktidest:

  • Ka graafikumuudatused pole lihtsalt paratamatus, mida looteasendis nuttes lihtsalt saatuselöögina vastu võtta. Lennufirmal kaasneb sellega vähemalt vastutus reisija sel ajal elus hoida.
  • Jäta kõik tšekid alles. Tšekid tasub alles hoida ka siis, kui lennufirma mõned söögi-joogivautšerid annab, sest enamasti need ei kata tegelikke kulusid.
  • Küsi hüvitist. Alati tasub sinna-tänna kopeerida kangekeelset kantseliiti ja tsitaate vastavast regulatsioonist endast (ja noh mainida ära vana hea “local Consumer Protection Board”).
  • Kui saad eitava vastuse, küsi uuesti. 

Head lennuõnne kõigile!

Palju õnne mulle sünnipäevaks, ehk kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse

Nüüd on see käes – suur ja hirmuäratav 30. Või vähemalt peaks see olema üks igati hirmuäratav ja ängitekitav sündmus, kui uskuda seda laiatarbemeediat, kes erinevaid “30 asja, mida teha enne 30 sünnipäeva” või “10 märki, et sul on 30. eluaasta kriis” artikleid treib. Mulle endale tundub, et hirmus ja ängistav saab see olla vaid inimestele, kes pole oma eluga päris seal, kus nad tahaks olla. Või klammerduvad nad mõttetult mingite plaanide külge, mille nad endale ennemuiste lapsearuga välja mõtlesid ja õigel hetkel pole taibanud ümber häälestada. 

Näiteks kes meist poleks pubekana arvanud, et 25-aastased on juba väga suured ja tähtsad inimesed, kes ostavad maju ning teevad lapsi. Kui paljud 25-aastaseks saades tundsid, et nad on väga kompetentsed suured ja tähtsad inimesed, kes täie mõistuse juures julgeks osta maju ja teha lapsi? Okei, neid ilmselt on, aga on ka täiesti okei, kui sina see ei ole. Ja on täiesti okei, kui sinu 30-aastane suur-tähtis-ja-kompetentne-sina seda sisemuses endiselt ei tunne. 😀 

Niiet siis 30. Ma ise olen küll päris rahul. Kui üks kriisi märke pidi olema see, et hakkad ennast nooremaks valetama, siis minul kippus see 30 juba liigagi vara huulilt lendama. See tundub lihtsalt nii palju ilusam arv, kui suhteliselt suvaline 29. Muidugi ma vaikselt rõõmustan, kui minult poest dokumenti küsitakse, aga iga kord ka mõtlen, millal see juhtub viimast korda.

Eriti selgelt tunnetasin oma küpsemat iga just eile, kui üritasin leida JCI jõulupuult mõnda kingisoovi, mida ma oskaks täita. Sageli küsiti seal näiteks selja- või spordikotte ja mulle tuli meelde, milline spetsiifiline täppisteadus asja “lahedus” teatud vanuses oli. Samuti oli mul piisavalt enesekriitikat mõistmaks, et mina kulgesin sealt “laheda” sektorist juba ammu üliväga ebalahedasse praktiliste valikute sektorisse ära (kui ma üleüldse lahedas sektoris olnud olengi). Kuna ma kartsin valesti valitud kotiga mõnele puudustkannatavale lapsele veel täiendavaid kannatusi põhjustada, läksin turvalisemat teed ning toetasin ühe spetsiifilise hobivahendi ostu (praktiline ja totaalselt ebalahe nagu mulle eakohane).

Olen omale sünnipäeva puhul lubanud juba 300 sõna suvalist heietamist, aga lähme nüüd asja juurde. Nimelt võib viimast eluaastat pidada täitsa tegusaks:

  • reisisin Maltale, Itaaliasse, Hispaaniasse ning Filipiinidele
  • jooksin kaks maratoni ja kaks poolmaratoni
  • kihlusin ja abiellusin
  • kirjutasin siin 80 postitust (käesolev nr 81)
  • kirjutasin-kirjutasin-kirjutasin veel igasuguseid asju
  • lõpetasin jälle kooli
  • läksin uuele tööle

Kõlab kahtlaselt nagu hoogtöökorras 30. sünnipäeva kriisiennetusprogramm. 😀 Ja viimaseks: kahekordistasin teist aastat järjest oma netoväärtuse. 

Mäletatavasti võtsin selle eelmise aasta novembri algul sihiks ning tinglikult sai ümmarguseks piiriks 20 000 eurot. Mäletan täpselt, kuidas veetsime Pärnus Rannahotellis nädalavahetust, akna taga oli hall novembrikuine meri ja kergel südamevärinal, aga elevusega viskasin selle numbri õhku. Nüüd tundub, et sihtisin liigagi madalale, sest vahepealsetest kuludest ning turuliikumistest hoolimata sai eesmärk mõõdukal sammul ilusti täidetud ja omajagu isegi ületatud.

Viimase kahe aasta netoväärtuse liikumine on selline.

Screen Shot 2018-10-31 at 20.03.06
Selgituseks silmnähtavale lookele: 2017. juulisse jäi autoost, mis ennast seni igati truult ning vähenõudlikult õigustanud on. 

Elu elamine selle tempo kõrvalt ilmselgelt ei kannatanud, aga nüüd peaks natuke mõlgutama, mida selle eesmärgiga edasi teha (hoidku ju jumal, et ma lihtsalt niisama loorberitel külitaks ja natuke naudiks).

Veel üks kahekordistamine tundub pigem ebarealistlik kübaratrikk, kui ma just metsikult kulusid ei kärbi ning sissetulekuid ei kasvata. Kulude märkimisväärne vähendamine ei tule kõne allagi, sest reisiplaanid on juba paigas ning need on need elumõnud, millest ma mõjuva põhjuseta kindlasti ei tagane. Tagatipuks kui korralik kriis peaks tulema, oleks positiivne, kui ma netoväärtust aasta pärast samalgi tasemel suudaks hoida. 😀

Lihtsalt mingi suvaline vahepeal eesmärk tundub jälle liiga… suvaline. 😀 Kui need pole esimese maailma probleemid, siis ma ei tea, mis on.

Ideid? Soovitusi? 


Pulma(kulu)de mammutpostitus: ootused vs reaalsus

pulmad.png

Erinevates artiklites nimetatakse pulma üheks elu stressirohkeimaks sündmuseks ning antakse rahulikult soovitusi, kuidas oma pingeid taluvuse piiril hoida ja “elu ilusaim päev” kuidagi üle elada. Tänaseks võin kinnitada, et see ei pea nii olema. 

Veidi üle poole aasta tagasi kirjutasin oma ülipopulaarse postituse “Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad” ning nüüd on plaanid ellu viidud ja aeg teha kokkuvõtteid. Lühiülevaade logistikast järgmine.

  • Aeg: 12. oktoober
  • Toimumiskoht: Pärnu ja Soomaa
  • Külalised: kõige lähem perering, kahe peale kokku 7 inimest
  • Paaripanek: Pärnu Linnavalitsuses
  • Ööbimine ja pidusöök: Hedon Spa (2 ööd) ja restoran Raimond
  • Päevakava:
    6:30
    äratus ja jooksutiir, hommikusöök, kleit selga ja minek
    8:00-10:00 pruudi meik ja soeng
    11:00-12:30 pildistamine Soomaal
    14:00-14:30 tseremoonia
    15:00 pidusöök (tõusime lauast kell 20 ning jõudsime veel spaasse)
    ca 23:00 uni juba niitis

Olen juba ammu öelnud, et kõige lollikindlam aeg pulmi pidada on sügaval sügisel, sest siis saab ilm vaid positiivselt üllatada. Ei tahaks küll midagi ära sõnuda, aga mul on ammu kahtlus, et olen kuidagi ilmataadi erilise soosingu alla sattunud. Ajal, kui meie pidasime oma sügispulma, langesid õues sajanditepikkused soojarekordid ning Pärnu rand nägi välja kui talvine Lõuna-Portugal – sinised lained soojas õhtupäikeses pehmelt rannale rullumas.

Siinkohal patsutan tunnustavalt õlale ka mineviku minale, kes päevakavasse ülitäpselt õhku sisse jättis, mistõttu meil igal pool meeldivalt veerand tunnikest varuaega jäi. Meil olid autosse ka hädaabisnäkid jmt tagavara ostetud, et jooksu pealt midagi ampsata jõuaks, aga saime näiteks pildistamise ja tseremoonia vahel päris rahulikult minu vanemate pool kehakinnitust võtta. Samuti jäi tseremoonia järel aega, kui saime toast läbi käia, lilled ära organiseerida jne. Pole midagi öelda, väga tark tüdruk oli see preili Krõõt. 😀

Gerrysulp (6)

Talvel hõiskasin esimese hooga, et sellise minipulma korraldamine on ainult broneerimise vaev ning pärast esimesi viperusi see suures osas nii ka läks.


Kes ja mis lõpuks valituks osutusid

Kleit: Salong Manna Couture

Manna salongi teavad ilmselt kõik tartlased ning nende nõela alt tulevad iga aasta ka päris mitmed Vabariigi aastapäeva kleidid. Kleidi õmblemisega oli kogu korraldusest ka kõige rohkem aja- ja närvikulu ning seda ette teades oleksin suhteliselt standardses mõõdus inimesena ilmselt pigem poodi läinud. Samas tuli kleit lõpuks imelus, minulik ja väga mugav – saab ikka istuda, astuda ning kõhu ka täis süüa. Pilte vaadates ma ei kujutaks isegi ühtegi muud värvi ette, kui sinine, seega kandmisrõõmu jätkub erinevalt valgest kleidist nüüd vaat et elu lõpuni.

Gerrysulp (5)

Meik ja soeng: Maria Indermitte

Igapäevaselt piirdub minu enda meik väga vähesega ning pidulikul puhul… teen sedasama igapäevast lihtsalt veidi hoolikamalt ja viskan maksimaalselt paar lainerijoont ka näkku, kui lainer just juhuslikult ära pole kuivanud. Salongis olen kogu elu jooksul lasknud meiki teha ühe korra, mis oli üsna õudne kogemus, sest lõpptulemus oli võõras, tegi suisa koledamaks ning tagatipuks oli meigikord näos nii raske, et isegi paar tundi sellega veeta oli väga ebamugav. Seetõttu kartsin põhjusega, et ennast kehva krohvitöö tõttu päev otsa kehvasti saan tunda.

img_20181012_100117_4461797410803.jpg

Ideaalis soovisin välja näha nagu mina ise, aga ilusam (kes ei tahaks), ehk võimalikult maitsekas ning loomulik nii välimuselt kui enesetundelt. Mõned meikarid teevad küll kvaliteetset tööd, aga kõik kliendid on lõpuks ühtemoodi Kardashianiteks kontuuritud või sobiks tulemus pigem kluppi kui rabapildistamisele.

Sõbranna soovitusel jõudsingi Maria juurde, kes esiteks oli nii armas ja vahetu inimene, et kahe tunni sütel istumise asemel läks aeg lausa lennates (mulle valmistavad muidu mingid salongis smalltalkimised parajat piina). Samuti oli lõpptulemus täpselt see, mis ma lootsin ning veelgi enam! Heast tööst on parim näide vast see, kuidas külalised ei saanud päeva peale enne aru, et mulle on pool kilo kunstripsmeid külge poogitud, kui ma seda ise ütlesin. Tundsin ennast tõesti nagu oleks lihtsalt kõik mu parimad küljed välja toodud. Samuti oli kõik väga püsiv ja loomuliku tundega.

Tagatipuks oli Maria ateljee Pärnu südalinnas täielik helevalge esteetiline elamus vaatega peaväljakule (mis minule ennekõike küll terve rea Võidupüha maratonide finišiga seondub). Seega kui keegi Pärnu kandis iluvõlurit otsib, julgen tõesti väga soovitada.

Fotograaf: Gerry Sulp

Gerry elav ja originaalne käekiri jäi mulle sotsiaalmeediast juba ammu silma ning postituse juures olevad fotod kõnelevad ilmselt enda eest. Tegime alguses portsu perepilte ning jäime siis eraldi ilupilte ka tegema – aega kulus kokku poolteist tundi. Tegemist on alles esimese portsu tiiseritega, aga nende hulgas oli juba ausaltöelda rohkem imelisi võtteid, kui me oleks üldse lootnud kokku saada. Kuigi oleme täielikud pildistamisvõhikud, siis nii profi käe all polnud poseerimine küll mingi vaev (ja sealhulgas sai ta hakkama ka meie suhteliselt hüperaktiivse koera jäädvustamisega).

Gerrysulp (7).png
Koer all vasakus nurgas

Majutus ja pidusöök: Hedon Spa ning Restoran Raimond

Tallinnast ja Tartust väljaspool on väga häid hotelle Eestis üsna vähe ning Tartu-Pärnu suhtes loogilises asukohas jääbki sõelale vaid Pärnu (nüüdseks on Viljandis avatud ka Park Hotell, mida täna ka kindlasti kaaluksime). Soliidsema õhustiku ja tõeliselt hea restoraniga mereäärseid hotelle on seal omakorda kaks – renoveeritud Rannahotell ja üsna uus Hedon Spa. Kuna me Hedonis polnudki veel koos käinud ning seal on tõesti eriliselt mõnus atmosfäär ja restorangi alati tasemel, jäi sõelale just see. Kõige soodsam on broneering teha läbi kodulehe ning sel juhul ootab saabumisel toas kingitusena ka vahuvein.

Pidusöögiks tellisime grupimenüüst kolm käiku, millele lisandus tervitus- ja vaheampse veel omakorda kolm tükki. Toit on Raimondis tõesti suurepärane ning isegi käigud, mille osas ma ise just ootusärevusest hundirattaid ei visanud (näiteks loomaliha, sest ma üleüldse pole suurem asi lihafanatt), olid lõpuks väga maitsvad. Õhkkond on pidulik, aga mõnusalt sundimatu. Juba nende leivavalik on selline, et nad võiks seda assortiid eraldi kaasa müüma hakata. Lõpuks istusime restoranis üle viie tunni, sõime-jõime, vaatasime merele ja tundsime ennast lihtsalt hästi.

Hedon.png
No vaadake seda leiba! Carb heaven!

Tseremoonia: Pärnu LV

Valisime tseremooniaks kohaliku perekonnabüroo ning jäime sealse “teenindusega” väga rahule. Miinuspoole pealt asub Pärnu Linnavalitsus endises polikliinikuhoones, mille peale vennaga korra elevusega heietama kukkusime, kellel ikka mitu korda siin mõnda põskkoopaloputust tegemas on käidud. Nimetasimegi seda algusest lõpuni naljaga suguhaiguste kabinetiks, sest kõlavad koridorid ja diivanilaual ootavad pereplaneerimisvoldikud just sellise tunde tekitasid. Veel pruutpaaritoas õiget aega oodates oli täpselt selline tunne, nagu ootaks arsti juurde protseduurile pääsemist. Samas olid ametnikud kõik väga armsad, paaripanija kõneles lühidalt ja ilusalt ning kõigil jäi sellest asjatoimetusest kena elamus.

Reis: Filipiinid, Kermit Siargao surfikuurort

Valisime pesitsuspaigaks ühe Siargao nimelise vähemtuntud saarekese, kus õnneks vulkaane pole, aga taifuunid möllavad seal küll iga natukese aja tagant. Pärast kõigi broneeringute tegemist sain küll aru, et mu elukaaslane (köhöm, mees/abikaasa/teinepool) korraldas endale mesinädalate nime all surfipuhkuse. Minu eelmise sügise kokkupuuted lainete ning surfilaudadega olid üsna järsud (et mitte öelda jalustrabavad), ehk sain lauaga umbes viiskümmend korda vastu pead ja pidin peaaegu ära uppuma. Eks mul on nüüd võimalus paar nädalat ookeaniga taastutvust teha või oma hipsterbangalo ees niisama raamatut lugeda.

Gerrysulp (1)


Mis see kõik maksma läks?

Mäletatavasti viskasin pärast abieluplaani lukkupanekut esialgse eelarve kiirelt excelis kokku ning ületasin pika varuga kohe nelja tuhande euro piiri. Reaalsuses jäime sellest piirist hoopis allapoole ja summast moodustab omakorda poole reis (mille me ausaltöelda oleks niikuinii ette võtnud). Täpsuse huvides mainin ära, et reisikulude hulka ei ole arvestatud neid kulusid, mis me seal veel tegema hakkame (toit ja meelelahutus), sest tegemist on nii soodsa kohaga, et meie igapäevasest elamiskulust kodumaal see eriti ei erine.

Kui veel arvestada, et osasid riideid-jalatseid jmt kulusid oli niikuinii vaja, võib peaaegu 2/3 neist kuludest tegelikult jooksvateks liigitada. Puhtalt selle sündmuse keskseid kulusid oli vast 1500 euro eest – peamiselt riigilõivud, fotograaf, majutus, sõrmused ning muidugi pidusöök (sh ka jootraha).

Screen Shot 2018-10-12 at 22.24.43.png
Pulmakulude jaotus

Tahaks küll öelda, et kulude jaotuse pirukas peegeldab hästi, mida me elus väärtustame, aga selle järgi ma armastan reisida, süüa ning iseennast. Mis polegi iseenesest vale. 😀

Screen Shot 2018-10-12 at 22.09.52
Kulude ootused vs. reaalsus

Millega ei osanud kohe arvestada:

  • Filipiinide siselennud – Filipiinide pealinnast looduse rüppe saamiseks peab igatahes lisatransporti kasutama. Kuna valisime avastamiseks üsna eksklusiivse saarekese, lisas sinnasaamine piletitele veel mitusada eurot (kahe peale).
  • Reisikindlustus – võttes arvesse taifuune, omajagu keerukat logistikat ning tõenäosust laine/surfilaua/meduusi/rolleri/millegaiganes näopeksu saada, tundus reisikindlustus elementaarne valik. Esialgsesse tabelisse ma seda torgata ei taibanud. Kulu inimese kohta samuti saja euro kanti.
  • Riigilõivud – oskasime arvestada vaid abiellumise lõivuga, aga tegelikult tuleb mul ju kogu oma dokumendipakk ümber vahetada. Eriti nörritav on uuesti maksta juhiloa eest, mille alles suve alguses kätte sain. Tagatipuks on selleks vaja kokku ajada hunnik muid dokumente ja kirjutada sada avaldust. Võiks ju oodata, et E-Eestis tuleb rahvastikuregistri andmete muutumisel värskele abikaasale automaatne teavitus: “Palju õnne abiellumise puhul – siin on teile uued dokumendid” – ideaalis kingitusena tasuta, aga kasvõi mingi soodsama paketihinnaga. ID-kaardi, passi ja juhiloa kulu kokku ligi sada eurot. Korra kaalusin viimase vahetamata jätta, aga siis tuli meelde, et vahepeal sõidan ju välismaal ka – jah, isegi Riia on ju välismaa.

Millele lõpuks raha ei kulunud:

  • Peaaegu kogu peigmehe kraam – meestel on ülikonna ostmine ikka mõnus ühekordne investeering küll – pärast oled iga piduliku ürituse jaoks hoobilt valmis. Kuna hästiistuv komplekt oli olemas, ei hakanud me lihtsalt ostmise pärast uut ka soetama. Käisime küll poes särke-lipse vaatamas, aga midagi kutsuvat silma ei jäänud. Ainsaks kuluks jäid uued kingad, mida oli igatahes vaja ning leidsime ka need hooajalõpu soodukaga väga mõistliku hinna eest.
  • Pruudi kingad – esiteks arvasin, et see sündmus on paras põhjus omale ühed tõeliselt head ja mugavad pidulikud kingad osta. Lõpuks ei viitsinud ma sellega väga tegelda, midagi imelist iseenesest ka ette ei jäänud ning kuna pildistamine oli õues, otsustasin kleidi alla panna olemasolevad ilusad poolsaapad. Tagantjärele täielik vedamine, sest kingadega oleks ma rabas pildistades lihtsalt ära uppunud.
  • Pruudikimp – esialgu viskasin selle excelisse, aga pärast oli see jälle üks asi, mis ei tundunud oluline. Ei kahetse ka, sest pildistamisel pidin niikuinii kahe käega kleidisaba hoidma. Lisaks tõid külalised nii palju lilli, et nägin selle kuhjaga välja nagu mõni õhevil gümnaasiumilõpetaja.

Millele kulus oodatust märkimisväärselt vähem:

  • Sõrmused – paarikuine antropoloogiline sõrmusevaatlus tuvastas, et ainus kindel ning aegumatu kuju on ikka kõige lihtsam klassikaline kuldne rõngas. Iga vähegi moevoolust kantum stiil võib mõne aasta pärast juba päris iganenud mulje jätta. Samuti oli kõige lihtsam sõrmus ka kõige mugavam ning just sellistega me poest ära tulimegi (valimisaeg kümme minutit).
  • Majutus – esimese hooga plaanisime ööbimiseks sviidi võtta, sest millal siis veel. Täpsemalt asja uurima hakates selgus, et merevaatega sviitides pole Hedonis suurt muud eelist peale eraldi elutoa ning suurema rõdu – isegi vanni mitte. Kuna ka tavatoad on seal üsna ruumikad ning toas vedelemise aega meil palju ei jäänudki, võtsime siis rõõmuga merevaatega Superior toa ja hoidsime pea pool raha kokku. Kuninglik on Hedonis viibimine niikuinii alati – näiteks ootas meid tseremoonialt hotelli saabudes toas (veel üks) vahuvein koos hotellipoolse tervitusega.

Mida teeks järgmine kord teisiti?

Nali naljaks, aga tegelikult midagi ei teeks. Ma ei jõuaks vist kokku lugeda neid kordi, mil me viimaste kuude jooksul vastastikku õhkasime, kui hea see on, et me suurt pulma ei teinud. Saime täpselt nii pingevaba ja mõnusa päeva nagu tahtsime ning võib öelda, et lootused said isegi mäekõrguselt ületatud. Muidugi oli isegi nii väikse üritusega korraldamisstressi, millest puhkamiseks jätsime pulma ja reisi vahele paar päeva hingamisaega. Nagu näha, jõudsin sellega isegi värsked muljed kirja visata.

Lõpetuseks soovitan kõigil pulma korraldades realistlikult läbi mõelda, mis iseendale kõige olulisem on ja siis täpselt nii tehagi. Mul pole mingeid illusioone, et just abielu sõlmimise päev peaks olema elu ilusaim päev, aga kindlasti ei tohiks see olla stressirohkeim päev. 

Gerrysulp

LUGEMISVARA: Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley

raamatupäis (2)

Püstitasin endale aasta alguses Goodreadsis eesmärgi lugeda aastaga 20 raamatut, millest jäin maha juba paari esimese kuuga, kui koolilained veel hoogsalt üle pea käisid. Lohutasin ennast ettekujutusega, kuidas mul pärast lõpueksameid meeeeeletult vaba aega tekib ning jõuan kõik pooleli- ja ootelolevad teosed lõpuks läbi närida (hahahahaa, new job, who dis). Igal suvalisel hetkel on mul pooleli umbes 5-10 erinevat raamatut, millest mõned, tõsi küll, käsil juba aastaid ning ilmselt peaks neid jätkates alustama uuesti algusest (hellõu, “Argumentative Indian”, mis läks käsiloleva lugemisvara riiulisse 2016. aasta valentinipäeval näiteks). 

img_20180922_1308362001953528.jpg
Pidu meie tänavas

20 raamatut iseenesest ei kõlagi kuigi muljetavaldavalt, aga eks see oleneb ka žanrist, mida üldse lugeda. Mingeid kiireid ja/või õhukesi pehmekaanelisi ilukirjandusüllitisi jõuab läbi vuristada ühe õhtuga, samas kui “Thinking, Fast and Slow” on vähemalt minu tutvusringkonnas ka kõige võimekamatel võtnud terve igaviku. Praeguseks on minu aasta skoor 10 raamatut ja sedagi vaid tänu ühele haigena läbiloetud Minu-sarja raamatule ning antropoloogilisest huvist laenutatud isaseks olemise käsiraamatule. Vallutamist ootab aga lisaks lugeri igikeltsale ka terve erialane raamatukogu uuel töökohal, seega õhtutesse tegevust jagub. 

Viimase nädalavahetusega sain paralleelselt joone alla tõmmatud suisa mitmele lugemisvarale, mis riburadapidi ka siin kajastust leiavad. Neist esimese leidsin Financial Times’i 2018. aasta parimate äriraamatute nimistust ja ehkki see pole raharaamat, on tegemist ühteaegu asjaliku ning kergestiloetava teosega, mida tasub kasvõi meelelahutuslik-hariduslikus võtmes läbi lugeda – “Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley“. 

Nagu pealkirigi (ja kaanepilt) viitab, on raamatu fookus tehnoloogiasektori meestekesksusel ning üritab selgitada, mis on selle ajalugu, tänapäev ja tulevikuohud. Väga pikalt räägitakse muuhulgas Silicon Valley matšokultuurist, kus ärilõunaid peetakse stripiklubides ning sotsialiseerutakse sekspidudel. Seal hakkab jälle mängima vana hea kui-mees-on-täkk-on-naine-l*ts stereotüüp, kus naistel lihtsalt pole võimalik võita: kui nad taolistel üritustel ei osale, jäävad nad tehingutest kõrvale, kui osalevad, arvatakse neist halvasti.

Brotopia: Breaking Up the Boys' Club of Silicon ValleyEhkki tegemist on raamatu kõige “müüvama” osaga, olid minu jaoks põnevaim ülevaade tehnoloogasektori kujunemisest ja igapäevast üleüldiselt. Läbi naiste loo kirjeldamise saab lugeja ka näiteks ladusa üldpildi erinevate tehnoloogiahiidude sünnilugudest, äritaktikatest, töökultuurist jne. 

Näiteks Susan Wojcicki lugu, kelle garaažis sündis Google ja kelle otsimootori turunduspotentsiaali puudutavad ideed kindlasti aitasid kaasa selle peadpööritavale edule. Praeguseks on ta YouTube’i CEO ning kolme lapse ema ja ütleb, et just perekohustustega toimetulek on temast parema juhi teinud. Tööl on ta väga-väga keskendunud ning prioritiseerib halastamatult. Ta ei saa enda ega ettevõtte aega raisata problemaatilistele projektidele, mistõttu lükkab ta kõrvale kõik, mis aeglaselt kasvab. “Need ei jõua kuhugi. Ma keskendun suurtele ideedele ja me teeme need kohe ära.”

Vast kõige põnevam on põhjalik selgitus, kuidas IT-sektor nii meestekeskseks kujunes – selle taga pole mingid soolised eelsoodumused, vaid lihtsalt loll juhus, mis nüüd tekkinud stereotüüpe aastakümneid taastoodab. 

Kus kõik pekki läks

Nimelt oli esimeste arvutite programmeerimine ja nendega töötamine naiste pärusmaa ja seda reklaamiti suisa toonases Cosmopolitanis põneva uue karjäärivaldkonnana (kes pole veel näinud, soovitan sellel teemal “Hidden Figures’it” vaadata näiteks). Samas nagu paljude “naistetöödega” ikka – kui see hakkas hinda minema, imbusid karjääripõllule ka mehed. Murranguliseks sooliseks pöördeks sai IT-sektori tööjõu vallas 60ndate keskpaigas koostatud programmeerijate värbamise profiil, millele eelnenud uurimistöös uuriti 1378t programmeerijat, kellest vaid 186 olid naised. 

Selle meestekeskse valimi põhjal järeldasid uurimust läbi viinud austet (mees)psühholoogid, et valdkonnas ennustavad edu a) soov lahendada erinevaid (matemaatilistest mehaanilisteni) probleemülesandeid ja b) programmeerijatele ei meeldi inimesed, s.o on nad on rohkem huvitatud asjadest kui inimestest. Tagantjärele puuduvad igasugused tõendid, et antisotsiaalsus on kuidagi korrelatsioonis arvuti- või matemaatikaoskustega, ent kehvad sotsiaalsed oskusted on selgelt korrelatsioonis… meesnohikutega. 😀

See vildakatel alustel koostatud värbamistööriist läks kiirelt kasvavas sektoris laialdaselt kasutusele ja elab oma elu tänaseni. Antisotsiaalsete joonte otsimine värbamisel tõi kaasa nohiku-hegemoonia ning levis kõikjale alates koolidest ja konverentsidest ning lõpetades töökohtade ja ülemustega. Kui teatud tüpaažiga nohikud saavutasid kriitilise massi, muutus see üldlevinud narratiiviks, mida popkultuur (filmid, sarjad jne) omakorda taastootma hakkas. See tähendab, et ühest (ebaõnnestunud) värbamisuuringust tekkinud stereotüüp on muutunud isetäituvaks ennustuseks.

Tänaseks on see stereotüüp läbi mitme põlvkonna nii sügavalt juurdunud, et keegi isegi ei kahtle selle paikapidavuses. Arvutitest ei saanud poiste teemat seetõttu, et poistel oleks mingid loomupärased soodumused, mida tüdrukutel pole. Suur gümnaasiumiõpilastega tehtud uuring näitas, et noortel naistel on vajalikud oskused poistega samal tasemel, aga neil on nende oskuste rakendamiseks vähem enesekindlust. Uurijate järelduste kohaselt on peamine erinevus poiste ja tüdrukute arvutikasutuses seotud justnimelt stereotüüpide ja internaliseeritud soorollidega. Selle põhjal saavad aga soolise eelsoodumuse kuulutajad indu juurde ning vastav käitumine kodudes, koolides jne kinnistab tüdrukute usku, et arvutid pole “nende teema”.

Muuhulgas on see terved põlvkonnad naisi kõrvale tõrjunud ka inimkonna ajaloo suurimast rikkuse loomise sektorist. Neil on seal raskem töötada, ise äri alustada, investoritelt rahastust saada jne, jne.


Kui keegi tahab kiiret lühiülevaadet selgelt tõestatud soolistest eelarvamustest IT-sektoris, on hea alustamismaterjal erinevaid uuringuid koondav artikkel Mediumis, kus toodi välja valik alateadlikest soolistest eelarvamustest:

  • Identsete äriideede väljapakkumise (pitch’i) puhul eelistasid investorid meeskandidaati – vastav suhe 68% ja 32%. Meeste esitused olid naishäälega esitatud pakkumistest investorite hinnangul veenvamad, loogilisemad ning faktipõhisemad.
  • Olulise teadusasutuse juhtiva koha töökonkursile esitatud fiktiivsetele avaldustele pandi juhuslikult meeste ja naiste nimed. Meesnimega “kandidaadid” olid komisjoni hinnangul kõvasti kompetentsemad ning värvatavad (hireable), samuti pakuti neile võrdväärsete fiktiivsete naiskandidaatidega võrreldes kõrgemat palka ja rohkem mentorlust.
  • Mehed ja naised kauplesid identse käsikirja alusel uue töökoha tingimusi. Kõrgemat palka küsinud naisi peeti vähem kenadeks inimesteks ning arvati, et nendega on keerulisem töötada. Mehi kauplemise tõttu halvemas valguses ei nähtud.
  • Psühholoogia õppetoolile saadeti juhuslikult mehe- või naisenimega märgitud kandideerimisavaldused. Nii mees- kui naisvärbajad eelistasid identsete avalduste puhul selgelt meeskandidaati.
  • 248 eduka tehnoloogiasektori töötaja arenguvestluste ankeete uurides selgus, et isikuomaduste kriitikat tehti 85% naistele ja ainult 2% meestele. On naeruväärne eeldada, et 85%-l naistel on isiksuseprobleemid ja meestel on need vaid 2%-l.

Sotsiaalseid oskusi on IT-s vägagi vaja

2017. aastal lahvatas Google’is skandaal, kui üks nende programmeerija kirjutas memo, milles ütles, et naised ongi kehvemad programmeerijad, sest keskenduvad rohkem inimestele, mitte asjadele, on sotsiaalsemad, loomingulisemad jne, mis kokkuvõttes teeb neist halvemad programeerijad. Põhimõtteliselt kordas ta seda sama vildakat stereotüüpi, mida võib pidada ajalooliseks nurisünnitiseks.

Sellele vastas üks teine (mees)Googler, kes ütles, et too programmeerija ei mõista ei sugu ega programmeerimist ennast. Ta küsis juba iseenesest valesid küsimusi, kui pidas hea programmeerimise eelduseks inimpõlgurist tehnilise töötaja stereotüüpi. Pool-aspergerist suhtlemisvõimetu programmeerija kuvand on juba selles mõttes kahjulik, et külm ratsionaalsus ning tehnilised oskused on olulised vaid programmeerimise õppimise juures. Programmeerija töö on tegelikult lahendada “päris maailma” probleeme ning see nõuab alati inimeste mõistmist. Kui keegi eedab, et ta saab end selles töös inimestest ja tunnetest distanseerida, on ta asjast väga valesti aru saanud.

Kokkuvõttes võib igaüks koodi kirjutada, aga kõige raskem osa tööst on mõista, milline see olema peaks, mis on eesmärk ja mis on selle saavutamiseks vajalik. Programmeerimine eeldab just koostööd ning empaatiat nii kolleegide kui klientidega, ehk vägagi palju neid “pehmeid” omadusi, mida sealt stereotüüpselt tõrjutakse. 

Miks see pole ainult “mingi naiste mure”

Seda, et naised ei jõua IT-sektorisse, nimetatakse küll ühiskondlikuks, koolisüsteemi, vanemate või tüdrukute-naiste endi probleemiks. Ehkki raamat keskendub konkreetselt soopõhistele stereotüüpidele, on IT-s rängalt alaesindatud kõik vähemusgrupid (rassiti jne). Samal ajal on tehnoloogia pea peale keeramas kõikvõimalikke majandusharusid põllumajandusest ja tootmisest kinnisvara ning rahanduseni. Meie lähituleviku reaalsuses on isesõitvad autod, liitreaalsus ja tehisintellektid, aga hetkel ähvardavad olla nende kõigi algoritmidesse sisse kirjutatud soolised eelarvamused. Või noh kõik eelarvamused, kui programmeerijad on valdavalt noored vallalised vähese empaatiaga suhtlemisvõimetud valged düüdid.

Silicon Valley kujundab väga otseselt inimkonna tulevikku ning mitmed tõsised nohiku-hegemoonia viljad on juba käes. Näiteks on juba praegu terved valdkonnad sihikule võtnud laste psühholoogiliste nõrkuste ärakasutamise ja eesmärk on luua keskkondi, mida nad iga kell päris elule eelistaks. Keskmine lapsevanem isegi ei kujuta ette, milline teaduslik kahurvägi tema lapse sihikule on võtnud ning isegi seda teades on lapsi meid kõikjal ümbritseva digimaailma eest raske kaitsta. Sisuliselt võib see tähendada terveid (või peaks just ütlema mitte-terveid) tulevasi põlvkondi, kes ei suuda ega tahagi pärismaailmas funktsioneerida.

Õnneks puhuvad vargsi vastutuuled just tänu sellele, et Silicon Valley nohikud jäävad samuti vanemaks, saavad ise lapsi ning tunnetavad lõpuks seda vastutust, mis nende toodete kasumlikkusega kaasneb. Aga sellest, et praegused võidumehed üritavad ka teisi mõista, kindlasti ei piisa.

Google’i VP ütleb järgmist: “Kui robotid hakkavad maailma juhtima või selles vähemalt väga suurt rolli mängima, ei tohiks mehed neid üksi programmeerida.”

Facebooki COO Sheryl Sandberg: “Kui sa kirjutad koodi, võid sa mõjutada paljusid inimesi. /…/ Kõik otsivad järgmist Bill Gates’i, Steve Jobsi või Mark Zuckerbergi. Otsitakse selget mustrit ja nad keegi ei näe välja nagu sina või mina.”

Lõpetuseks meenutan ühte uuringut, mille järgi on inimestel kalduvus victim-blamingule, sest nad üritavad maailma endale ausaks ja arusaadavaks mõelda ning tahavad uskuda, et ise kõike õigesti tehes ei juhtu sinuga halbu või ebaõiglaseid asju. Samuti ei taha pahatihti keegi tunnistada, kui tal elus edasijõudmiseks mingi varjatud eelis on olnud ning armastatakse kõik võidud kirjutada iseenda teenete ja õigete valikute arvele.

Kokkuvõttes jõuan tagasi selleni, et pole oluline, kas, kes ja kui palju üksikisiku tasandil mingis ebavõrdsuses süüdi on. Otsese pahalase puudumine ei tähenda automaatselt, et kõigi süütute tegude summa õiglane on. Kahjuks tähendab see ka seda, et nende mehhanismide väljajuurimine on keeruline ja aeganõudev protsess. Igatahes väärib tõsiselt järelemõtlemist, millist tulevikku me endale soovime ja kes selle koodi kokku hakkavad kirjutama. 

Repliigi repliik, ehk noortel on korterite ostmiseks just piisavalt tuge

Sattusin Eesti Päevalehest lugema tubli noore koolikirjandit teemal: “Noored vajavad korteri ostmiseks tuge”. Esiteks lõi minus vemmeldama keskkooliaegse emakeeleõpetaja vaim, sest oleksin tahtnud lennult haarata punase geelpliiatsi ning tormata lahingusse kõikvõimalikke õhku visatud väidete ja lõpetamata lausetega. Lihtsalt üks stiilinäide:

“Ent kui anda töötavatele noortele võimalus soetada korter, on neil rohkem motivatsiooni.”

Kes on noortelt soetamise võimaluse ära võtnud? Kuhu kadus motivatsioon? Kas üldse eksisteerib motivatsiooni ilma sihita? Ja kas Ernesto ning Blanca vahel puhkevad armusädemed? Kõik see ja enamgi veel homses telenovelas “Kinnisvarakired veeklaasis”. 

Täie tõsiduse juurde tagasi tulles kurdab noor(?) sulesepp, et noortel on raske korterit osta, sest pangad on karmid ning sissemakset on raske koguda. Samuti on surematu oraakel – tema ema – paljastanud, et kümmekond aastat tagasi anti laenu hoopis kergemalt. Eeldan, et kümnekonna aasta taguse aja all mõeldakse buumiaega, kui pangad inimestele laenuraha otse tänaval pihku surusid ning kinnisvaraturul käis ennenägematu ostupidu. Selle tagajärgi helbime kollektiivselt siiamaani.

Mis puudutab ettepanekut luua programme, mis hõlbustaksid noortel korterit soetada, võin paljastada, et selline programm on Kredexi käenduse näol täitsa olemas. Jah, korterivõtmeid ei anta lihtsalt töökoha omamise eest pihku, aga sissemakse kogumisel on suur vahe, kas kokku on vaja ajada 10 või 20 protsenti ostuhinnast.

Muidugi pole ka 10-protsendise sissemakse kokkukogumine naljaasi – tean seda omast kogemusest, kui visalt see summa koguneb üürikorteri ning õppelaenu maksmise kõrvalt. Samas ei kujutaks ma ette, et sissemakset üldse vaja poleks või see täiesti minimaalne oleks. Mis oleks selle peamised ohukohad: 

  • Liiga kergekäeline laenamine – see on suht ilmselge, et kui “isiklikku” korterisse on võimalik olematute kuludega elama asuda kohe, kui sul ettenähtud aeg tööl käidud on (kui ka see tingimus autori meelest liiga piirav pole), hakatakse seda valikut hoopis vähem läbi kaaluma. Samuti jõutaks korteriostuni hoopis varem (= väiksema elukogemusega). Samas ei pruugi kehvast tehingust hiljem sugugi nii lihtne lahti saada olla, kui seda kaela võtta oli. Lisaks hakkaks laenud ilmselt rohkem hapuks minema ja see paneks korraliku halduskoormuse nii pankadele kui käendajatele (riik? Kredex?)
  • Liiga suure summa laenamine – sissemakse kogumine paneb praegu piiri ette sellele, kui suur ja kallis korter omale esiteks üldse ostetakse. On ju suur vahe, kas korjata näiteks 4000 eurot või 12 000 eurot – soodsama korteri saab kiiremini n-ö kätte ning see hoiab ka laenukoormus kontrolli all. Piiranguteta laenusaamine soodustaks kalleima võimaliku eluaseme soetamist, mille alla oma laenuvõimekuse ning miks mitte ka säästmisvõimekuse kinnipanek ei ole majanduslikult mõttekas (sest oma kodu ju pole investeering).
  • “Tasuta raha” mõju kinnisvaraturule üleüldiselt – ma juba mainisin, mis viimane rahaloopimine kaasa tõi. Kas ma pean veel midagi lisama? Laenuturul piirangu kaotamine ajaks hinnad rallima, mis poleks kasulik ka neile noortele endile, sest nad peaksid selle korteri ju ikkagi kinni maksma.

Kindlasti on veel mingeid aspekte, mis mul kerkiva vererõhu kohinas isegi meelde ei tulnud, aga kokkuvõttes ma ütleks, et meil on noortele “oma koduni jõudmiseks” täpselt piisaval määral abi. Kinnisvara omamine pole inimõigus, vaid suures osas vastutus ning kohustus, mida ei saa liiga kergekäeliselt välja jagada. 

Kuidas teile tundub? Kas praegused nõuded on karmid, parajad või võiks olla veelgi karmimad? 

Kuidas ennast selle palavaga mitte vaeseks jääkohvitada

Olin kõigi instapiffide ja mikrokuulsustega nädalavahetusel Sweet Spotil, kus suutsin Rahakratist kaks korda rohkem raha huugama lüüa. Muidugi suur osa sellest läks valesti kalkuleeritud joogivalikutele – näiteks sain mekkida imetabast vaese mehe cold brew’d, mis maitses nagu segu maomahladest ning sellest sogast, mis Baila mängu lõpuks viimasesse topsi koguneb. Too kogemus andis mulle viimase tõuke ise kodus kohvi külmpruulima hakata, sest muidu jääkohvitan ma ennast lihtsalt vaeseks.

img_20180727_1010301157393207.jpg
Instagrammable piffimoment. Coffee IN võiks mulle nüüd sponsoriks hakata, aitäh!

Kui ikka iga päev kuskilt mõni 3-eurine tops pihku haarata (või mitu), võib igaüks omad arvutused teha, kui palju sellega kuumalaine lõpuks lihtsalt kõrist alla vuliseb. Erinevalt habrastest lihtsurelikest ei kao mul selle kuumaga ka söögiisu ära, mis suu kaudu sisse hekseldatavat eelarvet selle arvel tasakaalus hoiaks.

Kõigile neile selgituseks, kes moodsa maailma imedest midagi ei tea, on cold brew, ehk külmpruulitud kohv vähemalt 12-ks tunniks külma veega seisma pandud kohv, millega saab siis igasuguseid vahvaid jääjooke segada. Kohvipuru külmas vees hulpimas – kõlab päris rõvedalt, kas pole? Kui ma oleks seda varem teadnud, oleksin ilmselt samuti nina kirtsutanud, aga jõudsin enne metoodikasse süvenemist sellest juba möödunud aastal sõltuvusse sattuda. Puhas cold brew ise on hea kohvimaitsega, vähehappeline (maosõbralik) ja samas väga kofeiinirohke kontsentraat, millele jääd, vett, toonikut, piima vmt juurde segades (olenevalt miksimisosavusest ning välitemperatuurist) hakkavad inglikooride saatel taevaväravad paistma.

Just see suvi on igal pool selle valmistamise lihtsusest ka kollektiivselt rääkima hakatud – näiteks möödunud nädalal nägin seda Ringvaates, kus selleks küll ise ube jahvatati, hipsterite kohvikannu kasutati jne, mis jättis protsessist üsna keerulise mulje. Riburadapidi rääkisid sellest järgnevate päevade jooksul ka mitmed kokandus– ja muud blogijad, seega noppisin siit-sealt kõik nipid kokku ning proovisin ka ise kohvipruulijaks hakata.

Selleks võtsin:

  • 40 g jämedama jahvatusega presskannukohvi (värske pakk, aga mitte ise jahvatatud)
  • 4 dl jahedat kraanivett (Tartu vesi on väga hea, Tallinnas kasutaks midagi muud)

Segasin need õhtul presskannu kokku, panin kaane peale (aga ei pressinud) ja läksin magama. Hommikul pressisin sõela alla, panin klaasi jääkuubikuid täis, sorts kohvileotist peale, teine sorts külma vett, kolmas piima ja… Appi, ma ei saa aru, miks ma ennast nii kaua üldse normaalse jääkohvi otsingutega emotsionaalselt retsinud olen. Selle ise tegemine on niiii lihtne ja tulemus on niiii hea!

Üks õpetusvideo on näiteks siin:

Üldiselt tasub võtta ca 10 g pulbrit 1 dl vee kohta (vastavalt 50 g poole liitri kohta jne) või täitsa huupi korralik kohvipuder kokku segada, sest hiljem peab seda lahjendama niikuinii. Kuna kohv liguneb väga kaua, ei tasu ka tõmmise kofeiinirohkust alahinnata – tavaliselt ma hommikul esimese asjana kohvi ei joo ning täna võttis tööle kõndimine veits värisema. 😀 Magusama kohvi armastajatel tasub sisse segada mõnda head siirupit (nt Monini soolakaramelli siirup) või üldse kondenspiima:

Seega kõigile kaaskofeiininarkaritele soe (või jäine) soovitus see järele proovida! Erinevalt kõikvõimalikest kummalistest kohvikutest saab siis vähemalt ise kangust timmida. Näiteks viimati Pärnus olles ei saanud ma üldse aru, mis õigusega nad end seal suvepealinnaks nimetavad, kui peamised müügiartiklid on soe õlu ja pitsa. Jääkohvi õnnestus mul südalinnast väriseva käsi saada vaid ühest kiirtoiduurkast, kus õhevil püüdlik suveteenindaja mulle jääkuubikute kolinal topsitäie rämemagusat piima kokku segas. Ja muidugi ma jõin selle ära, sest mul polnud tolleks hetkeks enam mingit eneseväärikust järel.

Aaaaga need päevad on nüüd läbi. Ja mõõdukus kohvitarbimisel samuti! Elagu kohvipruulimine!

Bondora, miks nii meeleheitel?

Sel ajal, kui ülejäänud Eestit helistas läbi meeleheitel Samoa prints (ilmselt jääb kellelgi nüüd kadunud vanaonu pärandus lihtsalt rassistlike eelarvamuste tõttu kätte saamata – oma viga…), sattusin mina omaette pommituskampaania alla hoopis Bondora poolt. Nimelt lubati mind lihtsalt, kasulikult ja turvaliselt rikkaks teha ja söödeti ühtäkki nende imelise Go & Grow reklaame söögi alla ning söögi peale – või peaks ütlema, et YouTube’is iga video alla, vahele ning peale. Pärast jumal teab mitmendat reklaami äraklikkamist, püüdsid nad lõpuks minu tähelepanu lausega: “Kui oled jooksja ja plaanid osa võtta võistlusest, on sul ilmselt selge eesmärk.

Joppenpuhh, kes ometi nende AdWordsi haldab ning kui palju erinevaid reklaamivariante neil sihtrühmade jaoks on, imestasin omaette. Väikse tuhnimise peale sain muidugi aru, et tegemist oli õnneliku juhusega, sest reklaame on neil vaid mõned üksikud ning neid kõiki mulle erinevate videote alguses ringiratast ka näidatakse (nüüd muidugi erilise uue hooga, kui ma värskelt nende kodulehe ja muud kanalid läbi olen tuhninud). Reklaami infokastis mainiti ühe reklaami esitamise põhjusena ka mu sugu ning see vaid kinnitas mul kuklas kummitanud sisetunnet, et seda eriti kaheldava väärtusega toodet just lihtsa ning moodsa lahenduse pähe naistele turustada üritatakse. 

Kusjuures kiire pilk reklaamide sihtimise lisateabele paljastas hämmastaval kombel, et mulle sihitakse näiteks aluspesu ja jalgpalli reklaame, mingit müstilist alagruppi “meeste huvid” 😀 😀 😀 ja lisaks reisimisele ka eraldi infot just Hispaania kohta. Igatahes päris meelelahutuslik – soovitan teistelgi sellega tutvuda. 

Tulles tagasi konkreetsete reklaamide juurde, siis jättis klippide kõne- ja pildikeel mulje, et tegemist on nunnu ohutu tootega õrnade abitute naiste jaoks. Kasvõi see, et selle reklaam Eesti suurimasse elustiiliblogisse sebiti, ütleb oodatud sihtgrupi kohta nii mõndagi. Kõik on väga turvaline, lihtne ja imeline ning kui sellest hoolimata pilt hirmust tasku hakkab minema, saab julgustuseks sõbra või kallima ka kampa võtta (“Seda võimalust lubades peaksid kindlasti olema veendunud, et usaldad seda inimest,” manitseb reklaamneidis malbelt naeratades).

Tutvustan Bondora kõige lihtsamat viisi investeerimiseks – Go & Grow. Go & Grow on uskumatult lihtne ja automatiseeritud teenus, mis lubab sul teenida kuni 6.75%* tootlust aastas, samas kui sulle jääb igal ajal ligipääs oma rahale. (Video)

Multikanaine ja nunnu keelekasutus

Võimalik, et ma olen lihtsalt liiga palju Virginia Woolfi grupis ajupesu saanud ning näen tonti iga nurga taga, sest kui tootest räägiks jälle hoopis mees, poleks ma samuti rahul. Iseenesest on investeerimismaailmale ette heidetud küll, et seal kasutatav keel on väga maskuliinne ning mõjub naistele pigem peletavalt. Näiteks võiks portfelli ehitamise asemel rääkida portfelli kasvatamisest või miks mitte lausa küpsetamisest (ehkki see on juba teistpidi stereotüüpne ning eemaletõukav).

Bondora on seda va kastmise ning kasvatamise metafoori küll kuulda võtnud

Ehkki olin Go & Grow toote kriitikat juba erinevatest kanalitest muigega lugenud, töötasin nüüd lõpuks ise ka nende reklaamid ja tingimused läbi ning no püha Peetrus, milline saast see ikka on! Detailides on Taavi seda juba lahanud ning seda üle kordama ma ei hakka. Põhimõtteliselt jääb tõesti mulje, et mingi viimane laenude põhjakiht on ilusti (ja täiesti läbipaistmatult) ära pakendatud, lips peale tõmmatud ning üritatakse seda investeerimishuvi järellainetuses jõlkuvatele taksojuhtidele pähe määrida (ja naised võivad ka taksojuhid olla, believe in your dreams, inimesed!)

Iseenesest väga kaval. Teisalt sihtgruppi ning turundusmeetodeid arvestades tundub päris kõlvatu ettevõtmine. Minu jaoks on küsitav, kas seda isegi investeerimiseks saab nimetada, kui “investoril” raha paigutuse ning tootluse kohta muud infot pole, kui see number, mida Bondora näidata suvatseb (mis võib, aga sugugi ei pruugi olla 6,75% – pigem vähem, aga kindlasti mitte rohkem #inspirational). Kuna seal toodet tagatipuks ka turvaliseks suvatsetakse nimetada, on lisaks küsitavale kõlblusele ka kaheldav, kas selline reklaam üldse päris seaduslik on.

Huvitav oleks teada, kas teised ka Bondoralt spämmi saavad ja kui palju neid nunnusid klipikesi meestele näidatakse. 

Blogi on surnud, elagu blogi

Ehkki tänavune suvi tundub olevat nagu üks lõputu limbo 30-kraadistest päevadest, metsatulekahjudest ning liiklusidiootidest, on mõned asjad siin elus siiski muutuvad. Näiteks selle blogi nimi ja asukoht. Üheskoos kõigi teiste vaprate ja ilusatega kolin ka mina oma netikõnetoru nüüd Rahajuttude portaali ning peene uue domeeni Sammhaaval.ee alla. 

Nime muutmise mõte mõlkus mul peas juba tükk aega ning kui Rahajutud mulle kolimisettepaneku tegi, tundus õige hetk plaanil ka sarvist haarata. Kunagi blogi algusaegadel sai nimi valitud üsna möödaminnes, aga tänaseks on kõikvõimalikke raha/vara/jne-liitelisi bloginimesid siginenud nagu seeni pärast vihma. Lisaks eelnimetet kergelt hipsterihõngulisele identiteediprobleemile, on blogi fookus kitsalt rahateemalt hakanud ka üldistesse maailmapilti ning eesmärkide püstitamist puudutavatesse valdkondadesse kõrvalepõikeid tegema. Kokkuvõttes võiks nimi peegeldada üldisemat elufilosoofiat ja mulle tundub, et Sammhaaval võtab selle piisavalt lühikeselt ning löövalt kokku. Lisaks märkis Rahajuttude tiim, et nimi on kasutatav ka minu harrastustrennimasohhismi kontekstis, ehk olen nimega päris rahul. Kõik rahablogijad on ju nii nupukad ka, et parimad nimed on niikuinii võetud. 🙂

Mis see Sammhaaval siis täpsemalt tähendab? Mulle meeldib ütlus, et me oleme kõik oma väikeste valikute summa. Peaasi on valida suund ja selles suunas siis teadlikult minema hakata – olgu siis #nozerodays, eesmärgi pisemateks tükkideks jagamine või mõni muu taktika, on põhimõte ju sama – suuri eesmärke vallutatakse sammhaaval. Samuti ei pea iga samm olema optimaalselt kaalutletud või muidu perfektne – parem kasvõi natuke ringiratast tammuda, kui eluaeg ühes kohas hanguda ja pärast mõelda, et… kurja küll, mis kõik oleks võinud teha/olla/julgeda.

Mis veel sammudesse puutub, armastatakse näiteks spordis öelda, et kõige raskem on samm uksest välja. Selles osas olen ma tulihingeline harjumuste kasvatamise fänn, sest piisava kordamise korral muutub iga tegevus automaatseks ja tegelikult on teadlikult rasked ainult esimesed sammud. Üleöö või hoogtöökorras iseenda unistuste “minaks” digimuutuda on enamasti liiga suur suutäis, aga ükshaaval häid raha- ja muid harjumusi külge pookides on eesmärgini jõudmine hoopis tõenäolisem ja ilmselt ka meeldivam. 

Tegelikult on see hämmastavalt levinud eksiarvamus, et n-ö “tublid” inimesed asju ränga tahtejõuga teha kangutavad. Tagasi spordi juurde tulles olin ma kunagi näiteks see klassikaline spordipõlgur, kes kehalise tunniks pigem arstitõendi sebis ja kilomeetrit või cooperi testi joosta oli aasta rõvedaim katsumus (kusjuures lühikesed maad on minu jaoks rõvedad siiani). Omal käel ja omas tempos harjutades on pikamaajooksust saanud minu jaoks aga juba nii iseenesestmõistetav elu osa, et nädalavahetusel pole küsimustki, kas minna oma mitmetunnist pikka jooksu tegema. Kui see valik oleks iga kord tahtejõu küsimus, jääks see jooks vist 99% kordadest tegemata. Pigem on harjumus tänaseks saavutanud sellise taseme, et vajalik oleks vahepeal samm tagasi astuda ja endalt küsida, mis on selle tegevuse eesmärk ning kas selline aja- ja energiapaigutus on veel minu huvidega kooskõlas. 

Kommenteerisin ka Rahajuttudele, et ilmselt on mu blogi lugejaks lisaks friends-family-fools kolmainsusele tervemõistuslik lihtsurelik, kes tahab ennast meelelahutuslikult harida või motiveerituna hoida. Olen ise suhteliselt mugav ja skeptiline tüüp ning ei pretendeerigi väga detailsete analüüsidega tehnoblogijaks, kiire rikastumise visionääriks või järgmiseks kriisikuulutajaks saada. Pigem usun pikaajalisse rahulikku protsessi ning hea finantshügieeni hoidmisesse. Ma arvan, et siinsed lugejad võiks olla umbes sama nägu. Virtuaalne high five teile!

Tulles nüüd aadressimuudatuste korralduslike küsimuste juurde, siis palun kinnitage kõik turvavööd, sisestage jälgimise kastikesse uuesti oma e-mail või jälgige mind WordPressis või Bloglovin’is või kõike kolme korraga (või ärge jälgige mind üldse ja kannatage seitse aastat halba seks… tootlust, nagu uue aja vanasõnad ütlevad).

Tarbijakaitse ristiretk, ehk Ryanairi saaga kuudepikkune lõpuvaatus

20180325_230844_00011060854847.png

Mäletatavasti seiklesin siin märtsikuus ärajäänud lendude ning Ryanairilt EL regulatsioonide alusel hilinenud lennu kompensatsiooni sissenõudmisega. Nimelt peab lennufirma piisavalt pika hilinemise puhul reisijale fikseeritud määras kompensatsiooni maksma, mis meie puhul oli kahe inimese peale kokku 800 eurot.

Kompensatsiooni nõudmisega läks mul esiteks lugu liigagi libedalt – juba paar päeva pärast reisi sain kinnituse, et mu taotlus rahuldatakse ning hüvitis saadetakse mulle 10 päeva jooksul. Kümne päeva jooksul ma selle ka sain, aga esimest korda elus sain peos hoida… pabertšekki.

Esiteks tegi kogu lugu mulle kõvasti nalja ning marssisin füüsiline rahapaber näpus kodupanka, kus sain klienditeenindajaga kõhutäie naerda, aga ka viisaka vastuse, et tšekkidega nemad ei tegele. Käisin järjest läbi veel paar Suurt Skandinaavia Panka, esialgne lust asendumas ärritusega ning suunurgad vaikselt allapoole vajumas. Olukorra traagilisust iseloomustas hästi see, kui ühes pangas ei saadud tšekist üldse midagi arugi ning arvati, et ma neilt reisikindlustust välja üritan nõuda.

Kindluse mõttes suhtlesin ka Eesti Pangaga selles osas, kas ja kus Eestis üldse tšekkidega tegeletakse. Vastus järgmine:

Meile teadaolevalt lunastab Eestis teatud tingimustel rahatšekke vaid Tallinna Äripank. Täpsemate tingimuste ja võimalike piirangute osas saate nendega otse ühendust võtta.

Kui selgub, et teie rahatšekki ei ole võimalik siiski Eestis lunastada, soovitame kontakteeruda tšeki väljaandjaga ning paluda see asendada ülekandega. Kui aga ka see ei ole võimalik, tasub uurida lähiriikide pankadest, kas ja millistel tingimustel nemad tšekke lunastavad.

Seejärel suhtlesin ka Äripangaga, kes teatas, et nemad võtavad vastu vaid tšekke, mis on a) väljastatud Euroopa Liidu pangas b) eurodes c) vähemalt 350-eurose väärtusega. Lisaks peaksin d) registreerima end kliendiks ja e) minema füüsiliselt Tallinna või Narva kohale. Samuti kaasneks sellega teenustasuna väike protsent tšeki summast.

Kuna eelnev tundus minu jaoks liiga suur sebimine, saatsin Ryanairile uue taotluse, et nad mu tšeki ülekandega asendaks. Lõppu viskasin jälle mõned kõveramad pookstavid EU261 regulatsioonist:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 3 we require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Oleks ma teadnud, kui palju sebimist mind veel ees ootab, oleksin ilmselt jumalat tänades tšekiga siiski Tallinna sõitnud, sest järgnes paar kuud täielikku Taaveti ja Koljati võitlust, mille käigus ma jäärapäise järjekindlusega Ryanairi live chati töötajaid ahistasin sest see oli ainus klienditeeninduskanal (peale Dublinis asuva paberpostkasti!), millega neil üldse ühendust saab.

Vahepeal märkasin, et sarnaseid juhtumeid, kus saadetakse tšekk, mida realiseerida pole võimalik ning hiljem e-mailidele enam ei vastata, on nende Facebooki lehel veel kirjeldatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on nendepoolse süstemaatilise pahatahtliku taktikaga. Selleks hetkeks oli mu esialgne tšekk tühistatud, ent ülekandest polnud endiselt kippu ega kõppu.

Põhimõtteliselt vahetasin nendega selle paari kuu jooksul kuus korda kirju ning vestlesin sama hulga kordi live chatis mõne järjekordse Peteri või Andrasega, kes keeleoskuse põhjal minuga küll pigem mõnest Bangladeshi klienditeeninduskeskusest purssis. Sealjuures paluti mult korduvalt ja korduvalt uuesti pangaandmeid, väideti vahepeal, et minu pank ei aktsepteeri ülekannet (mis oli vale) või ülekanne oli just samal päeval tehtud (samuti vale). Natuke lootust lisas olukorras see, et üks mu lugeja kuu aega tagasi kompensatsiooni ülekandena siiski kätte sai.

ryanair.jpg
Jagasin Facebookis rõõmu

Lõpuks panin just kõik materjalid kokku, et see saaga Tarbijakaitseametisse suunata, kui täna hommikul saabus pangaäpilt teavitus, et mu kontole on raha laekunud. Suur oli minu üllatus, kui kontolt vaatas lõpuks vastu sendipealt 800-eurone ülekanne Ryanairilt. Täpselt neli kuud pärast lennu hilinemist. 

Kokkuvõttes muutus kogu see kemplus minu jaoks lõpuks puhtalt põhimõtte küsimuseks ja mul on väga hea meel, et see siiski positiivse lahenduse sai. Rahast ka muidugi ära ei ütleks. 🙂 Minu järeldused saagast on järgmised: 

  • Kompensatsiooni taotlust tehes tasub kindlasti taotlusesse märkida ka lause: “We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.” (Lisasin vastava täienduse ka esialgsesse postitusse).
  • Kui suhtled Ryanairiga live chati vahendusel, kopeeri kõik vestlused hilisemaks tõestamiseks eraldi faili/google docsi.
  • Ole järjekindel!
  • Kui ikka ussi- ega püssirohust abi pole, saab aidata Tarbijakaitseamet, kes kuulub üleeuroopalisse võrgustikku ECC-Net. Sealjuures pole ka vahet, kui lend pidi toimuma mõnest muus Euroopa riigist ning lennupakkuja on üldse kolmandast Euroopa riigist. Ka minu juhtumi puhul oli Eesti EL tarbija nõustamiskeskus valmis koostöös Iirimaa vastava ametkonnaga menetlust alustama. Nendega saab kontakti aadressil consumer@consumer.ee.

Maggie Smith Role Models Heroes Etc GIF