Aidake rumalukest, ehk DUO Loftidest

Sattusin järjekordse kinnisvaraarenduse müügišedöövri peale ning tahtsin kogenenumatele hoiatuseks kirja panna väikese kinnisvarasõnastiku algajatele. Teate küll neid arenduste punnitatud kauniskirjeldusi, kus “optimaalne ruumikasutus” tähendab sellist planeeringut, et vägisi veidi laiemat koridori meenutavas “elutoas” mahub pliidi kõrvale diivan ka (ja samast pliidi kõrvalt läheb uks nii vannituppa kui magamistuppa). Või kus “moodsam keskkond” tähendab väljaarendamata põlluküla. 

Läksin inspiratsiooni kogumiseks oma lemmikarenduste lehti läbi sirvima, aga takerdusin peaaegu kohe vanale heale DUO Loftide lehele, kus iga teine lause tekitas tahtmise pea läbi lauaplaadi peksta kukalt kratsida.

Äkki on siingi lugejate hulgas keegi, kes on sinna pinna ostnud või tahab seda teha ning kummutaks mõned mu suurimad küsimused selle imelise investeerimisobjektiga seoses. Mulle endale tundub, et lehel on nii palju küsitavusi ja vasturääkivusi, et paneb lihtsalt aju valutama, aga äkki on asi minu pisikeses hapras peakeseses (bhahah) ning kõigele leidub väga loogiline ammendav selgitus.

Hakkame poolkonstruktiivse kriitikavooruga siis pihta.

1. Tundmatu mõõtmega kõrvalkulud

Majas paikneb terve rodu luksuslikke, eksklusiivseid ja igas mõttes imelisi ühispindu.

Fuajees paiknev hubane kohvik, privaatne kino ja eksklusiivselt elanikele mõeldud jõusaal loovad tervikliku elukeskonna ja pakuvad ainulaadset luksust.

Kes ja mille alusel tasub nendega kaasnevad kulud? Ilma neid teadmata on ju võimatu ka loodetavat tootlust arvutada.

2. Kes Tartus selliseid üüre maksma hakkab?

Kõige pisemate kööktubade hinnad algavad hoones umbes 70 tuhandest eurost, suuremad korterid küündivad 140ni, aga erineva suuruse ja eksklusiivsuse astmega 1-toalise saab igal juhul kätte 70-100K ringis. Pigem on tegemist pindadega, kus elab üksik inimene või väga harmooniline paarike.

Võttes nüüd arvutuse aluseks kasvõi selle 70K hinna, peaks pikaajalise üürniku puhul igakuine puhastulu pärast kõiki kulusid, mööblit, makse jmt olema vähemalt 466 eurot, et teenida 8-protsendilist tulu. Nagu öeldud, on maja ühispindade lisakulud tundmatu mõõde. Igal juhul peaks üür ka kõige väiksema kööktoa puhul küündima siis pigem 600 euro kanti.

Selle eest saab Tartu südalinnas ikka kõikvõimaliku koore sees sobrada – vanalinnas leiab selles hinnaklassis nii suuremaid 1-, 2- kui 3-toalisi kortereid. Täiesti südalinnas saab uues majas täismõõtmelise 1-toalise (noh, sellise 40-ruuduse) kätte pigem 400 euro eest.

3. Millal Tartu tudengid ja õppejõud kõik nii rikkaks said?

Arenduse lehel on korduvalt rõhutatud, et Tartu on täis tudengeid ning (välis)õppejõude, kelle janu eksklusiivsete üüripindade järgi on täiesti rahuldamata.

Tartu on Eesti suurim ülikoolilinn, kus tudeerib ca 15 000 üliõpilast Eestist ja välisriikidest. Ühiselamute kohtadele on pikad järjekorrad ja üüriturul valitseb kvaliteetsete pindade defitsiit.

Sedaet… 1-kohalise toa üür Raatuse ühikas on 100 eurot, 2-kohalise hind 160 eurot kuus (voodikoha hind vastavalt 80 eurot). See ei kõla just sama sihtrühmana, kes jääks ühikajärjekorras ukse taha ning mõtleks, et fck it, lähen üürin siis ühe Duo lofti – ongi hea lähedal üle tee Zavoodis käia…

4. Lühiajalise üüri müstiline nõudlus ning tootlus

Esilehel lubatakse investeeringu tootluseks üle 20%! Pikaajalise üüri puhul tähendaks see selle sama 70K köötoa kohta igakuist puhastulu 1166 eurot. Lihtsalt võrdluseks mainin ära, et kõige kallim üüripind Tartus on praegu terve Tähtveres asuv villa 1500-eurose üüriga.

Investorite alalehel on siiski välja toodud, et suurimat tootlust lubatakse lühiajalise üüriga. Seal on tootluseks välja hõigatud ka juba kuni 21%!

Selge, tootlus on üle 20%, aga kuni 21% – tundub, et keegi on teinud mõned väga täpsed arvutused… 😀 

Igatahes lubatakse, et tänu jõusaalile, privaatsele kinole (mille kasutamise kord on endiselt selgusetu), kohvikule ja päikeseterrassile saab DUOst ka Tartu atraktiivseim sihtkoht lühiajalistele majutusklientidele. Ma küll ei näe, millised on need pöörased hüved, mis kaaluks üles näiteks enamiku südalinna hotelle (mis talvehooajal oma hinnad ikka mudamadalaks lasevad ning tagatipuks hommikul süüagi pakuvad), aga mängime veel natuke kaasa.

Tehes lühiajalist üüriäri AirBnb ja Bookingu vahendusel, on võimalik investoril saavutada rohkem kui 20% tootlust ning kasutades meie partnerite abi, jätta kogu igapäevane asjaajamine professionaalse operaatori hooleks!

Läksin vaatasin ka pakutava professionaalse operaatori infot ning enamik sealset “analüüsi” räägib vaid sellest, et Tartus taoliste pindade pakkumist praegu pole. Üksi argumentidest ei veena mind, et nõudlust oleks. Vähemalt mitte 75% täituvusega hinnaklassis 60-75 eurot öö (sealjuures lubatakse 20 m2 pinna peale ära toppida lausa kolm külalist). Kirsiks tordil on haldusteenuse tasu 18% külaliskorteri käibest ja netotootlust lubatakse isegi nii roosiliste arvutustega pigem 10-12 protsenti.

Võrdluseks leiab suvaliseks jaanuari lõpu nädalavahetuseks Airbnb’st südalinna üliheas korras, aga palju suuremaid superhostiga kortereid hinnaklassis 50-60 eurot/öö, sealjuures on enamik kuupäevi vabad broneerimiseks nii kaugele, kui silm ulatub.

5. Nii eksklusiivne ongi vä?

Lõpetuseks on neid eksklusiivseid pindu maja peale kokku müügis 112!!! See ajab paratamatult ühte tüüpi pindade pakkumise seal konkreetses piirkonnas nii üles, et erilisest eksklusiivsusest ei saa igatahes rääkida.

Seega kõik head selgitused, ümberarvutused ning muu sisekaemus on igati oodatud. Äkki see ikka on imeline võimalus ja ma lihtsalt ei saa heast diilist isegi siis aru, kui see mulle koju kätte tuuakse. 

Kuidas elada ja investeerida, kui maailm hakkab kokku kukkuma?

kliimakatastroof.png

Sel nädalal kirjutas Ekspress, kuidas noored põevad kliimaärevust. Sellega seoses meenus mulle üks maailmalõpu teemaline postitus, mis mul juba tubli mitu kuud mustandites seisab. Kuidas elada (ja investeerida) siis, kui maailm hakkab kokku kukkuma? Raske on seda teemat ladusalt kokku võtta (rääkimata lühidalt), aga teeme siis veel ühe korra proovi. 

Esiteks – on üsna selge, et inimtsivilisatsioon on katastroofi lävel. Handmaid’s Tale tundub üha enam nagu mingi tõsielusari ning samal ajal on meil võimul kõikvõimalikud lapsesuud, kes alles kliimasoojenemistki eitavad. Soojenemise peale hüppab ju alati välja mõni onu Heino, kes rahulolevalt naerda mökitab, et tal polegi soojema suve vastu midagi ning pärast teda tulgu või veeuputus (aga enne palun mitte). 

Igatahes – varem või hiljem läheb meil elukeskkonna ning sellest johtuvalt ühiskonna mõttes kõik pekki. Paljude tarkade inimeste meelest on isegi nii, et mida varem kõik pekki läheb, seda parem, sest seda enam jääks planeedist midagigi järele, millele uut elukorraldust üles ehitama hakata. See võtab küll natuke hüsteeriliste prepperite hõngu man, aga lühidalt kokku võttes on kliimakatastroof tänaseks üsna selge ja pöördumatu protsess, mida ei muuda paar pillirookõrt või poodi jäetud kilekotti.

Pigem on isiklikule vastutusele rõhumine mingi suitsukate, mis omakorda inimestele seda kliimaärevust tekitabki, sest jätab mulje, et me igaüks võiks maailma ära päästa, kui piisavalt pingutaks. Üsna selgelt tegelikult ei saaks ning pigem jääb üksikisiku tasand ikkagi eneserahustuseks ning püüdluseks mingit kontrolli omada, kui tegelikuks lahenduseks nii suuremõõtmelistele probleemidele.

Rääkimata sellest, et igasugused ühe inimese tasandil ponnistused tunduvad seda mõttetumad, kui kogu masstootmine on endiselt üles ehitatud keskkonnavaenulikult ning kasvõi kõrvalmaja Kalle tellib Aliexpressist virnade viisi odavat kräppi koju, sest “nii odav on ju” – samal ajal kui sa ise 12 aastat vanade saabaste ning takuriidest märsiga ökopoe vahet sahistad. 

Ma ei ütle, et vastutusrikkal tarbimisel poleks mõtet – teen seda võimalust mööda isegi, aga annan endale lihtsalt tervemõistuslikult aru, et mul pole mõtet minna pussitama igaühte, kes poes kahte banaani kilekotti pakib, sest see ka maailma ära ei päästa. 

Igatahes vol. miljon! Nt Guardian ei nimeta toimuvat enam kliimamuutuseks või kliimasoojenemiseks, vaid globaalseks kliimakriisiks.

“We want to ensure that we are being scientifically precise, while also communicating clearly with readers on this very important issue,” said the editor-in-chief, Katharine Viner. “The phrase ‘climate change’, for example, sounds rather passive and gentle when what scientists are talking about is a catastrophe for humanity.”

Üsna masendav kokkuvõte olukorrast on näiteks siin.

Mida see siis tähendab ja kuidas sellise perspektiiviga edasi elada? 

Esiteks on tulevik liiga ebakindel, et üritada üldse ette aimata, kuhu suunda see jenga torn maha kukub. Selles mõttes pole mõtet pikas plaanis üritada “turgu ette ennustada” ning mingi konkreetse stsenaariumi peale panustada.

Kuna me ei tea, millal ja kuidas muutused toimuma ning meid mõjutama hakkavad, saame ainult olemasoleva maailma reeglite järgi edasi mängida, samal ajal endale aru andes, et väga keerulised ajad on tulemas.

Mida see tähendab investeerimise mõttes?

Olen isegi nende teemade valguses kerge kliimaärevuse üle elanud. Ühtäkki tundub kõik lihtsalt nii loll ja perspektiivitu. Mis mõtet on näiteks investeerida, kui maailm niikuinii otsa saab ning süsteem kokku kukub?

No vot, aga samamoodi võib tulla sõda või sa ise noorelt ära surra. Mis siis ikka, elu ongi ebakindel ning kuni me ei tea, mis ja millal saama hakkab, ei saa teha muud, kui elada selle info alusel, mis on praegu olemas. Selles hirmus praegu investeerimata jätmine oleks väga klassikaline kaotuse vältimine (loss aversion), ehk ebaratsionaalne käitumine ennekõike kaotuse hirmus, kui kasude lootuses.

Ekspressi kliimaärevuse artikli lõpus ütles Soome juhtiv kliimaärevuse uurija Panu Pihkala (teoloog, pastor ja Helsingi ülikooli postdoktorant) järgmist:

“Üks mu laps on kuuene, teine neljane. Kui küsida, kas meil ja lastel on lootust, siis alati on lootus. Aga järgmine küsimus on – mida lootus tähendab? Mulle meeldib Vaclav Haveli lähenemine lootusele – lootus ei võrdu optimismiga, vaid see tähendab valmisolekut töötada hea eesmärgi nimel ka juhul, kui pole kindel, et seda saadab edu.”

See võtab väga ilusti kokku ka minu sisetunnetuse sellise ebakindluse teemal. Nagu öeldud, ei saabu muutused üleöö ning ilmselt eelneb piisavalt pikk keeruline üleminek, mille üle saab hetkel vaid spekuleerida. Samas ükskõik, kuidas asjad minema hakkavad, tundub alati parem variant see, et raskete aegade saabudes on tagavaraks mingi väärtuslik vara, mis võib anda rohkem võimalusi.

Jah, võib, aga ei pruugi, sest vara võib ka väärtusetuks muutuda. Samas mida selle kartmine praegu annab? Mitte midagi. Mida ma siis hetkel teisiti teeks – kulutaks veel rohkem ja annaks suurema panuse katastroofi vallapääsule? Parem panustan sellele, et äkki on praegustest otsustest tulevikus abi ning kui pole, on praegu realiseerimata tarbimisrõõm ilmselt viimane asi, mida taga nutta. 

Väiksema tarbimisega harjuda ja praegu oma kohanevat ning ettevõtlikku meelt treenida, ei jookse igal juhul külgi mööda maha.

Mille üle praegu rõõmustada? 

Esiteks selle üle, et elan Eestis, kus on veel pikka aega võrdlemisi turvaline elada. Julma nöögina saavad kliimakatastroofiga esimesena pihta just need (arengu)maad, kes senisest tarbimis- ja tootmispeost ühiskondliku rikkuse mõttes veel osa pole saanudki (ja on seda haavatavamad). Samas on Eesti piisavalt ränga kliimaga, et siia massiline kliimapagulusränne vast niipea pikemalt kanda kinnitama ei hakka.

Teiseks selle üle, et olen juba praegu päris palju reisinud, näinud ja kogenud ning pole seda mingi müstilise tuleviku nimel edasi lükanud. Ühel hetkel ei pruugi see enam võimalik olla, või pole neist sihtkohtadest enam midagi alles.

Kokkuvõttes olen enda jaoks teema raamistanud nii, et tulevik on meile tundmatu niikuinii ja mängin lootusrikkalt neis raamides, mida mõistuse piires hetkel ette näha oskame. Just seetõttu pole ma väga palju pead vaevanud ka oma investeeringute eetilisusega või nende ettevõtete mõjuga keskkonnale, sest ratsionaalse inimesena ei ole ma valmis oma väikeste summade üksikisiku vastutust üle tähtsustama. 

LHV aktiivse investori “premeerimine”

teenustasud.png

Nädal tagasi tuli uudis, et LHV premeerib aktiivseid investoreid välisväärtpaberite hoidmise tasu kaotamisega järgmistel tingimustel:

  • investoril on pangas kuni 30 000 euro väärtuses välisväärtpabereid ja
  • ta on teinud mitte-Balti väärtpaberitega viimase kolme kuu jooksul vähemalt kaks ostutehingut.

Siin on ka vastav lause LHV hinnakirjast:

Välisväärtpaberite haldamine Kuus 0,025%, min 2 € (30 000 € ületavalt osalt 0,015%)*
Tasuta kuni 30 000 € väärtusega portfelliga kliendile, kes on viimase kolme kuu jooksul teinud vähemalt 2 ostutehingut välisbörsidel**

Sander Pikkel (LHV maaklertegevuse juht) kommenteerib seda nõnda:

“Aktiivse investori premeerimise haldustasu kaotamise näol idee saime kohtumiselt väikeinvestorite esindajatega, ning oma klientide seas tehtud tagasiside küsimustikust. Mõlemast tuli välja, et investorid soovivad, et järjepidevalt investeerimine oleks nende jaoks soodsam. Kuna turupõhjasid on üsna raske tabada, siis loob uus teenustasu struktuur eeldused ostukulu keskmistamise strateegia veelgi paremaks viljelemiseks.”

Esimese hooga rõõmustasin. Kaks sekundit hiljem mõtlesin, et oot-oot-oot… Teadupärast on ostutehingud välisväärtpaberitega päris kallid ning teenustasu optimeerimiseks peaks neid ostma üpris suure summa eest. Erinevate seisukohtade järgi võiks mõistlik piir alata erinevatest summadest, aga võtame näiteks 1000 eurot.

Nüüd küsime – kui paljudel alla 30 000 eurose portfelliga investoritel on plaan või võimalus osta vähemalt kaks korda kolme kuu jooksul vähemalt 1000 euro eest väärtpabereid? (Ja kui kaua see portfell niimoodi alla 30 000 euro püsib? 😀 )

On nii sage ostmine üldse mõistlik?

Välisväärtpaberite haldamise kuutasu kuni 30 000 eurose portfelli korral on LHV’s lähtuvalt portfelli suurusest 2-7,5 eurot. Ühe 1000-eurose aktsiaostu teenustasu välisturult on 14 eurot (fondid ja võlakirjad on soodsamad). Mastaabisäästu võrdluseks on 500-eurose aktsiaostu teenustasu 12,5 eurot, 2000-eurose ostu puhul 17 eurot. Ja neid tehinguid tuleb ju teha vähemalt kaks tükki kvartalis, et haldustasust pääseda.

Näited: 

  • 15 000 portfelli puhul on kolme kuu haldustasu 11,25 eurot. Ühe 2000-eurose ostu puhul lisandub teenustasu 17 eurot. Tasud kokku: 28,25 eurot
  • Kahe 1000-eurose ostu puhul kvartalis on teenustasu 28 eurot, aga haldustasu ei lisandu. Tasud kokku: 28 eurot 

Jah, kui niikuinii teha mingil põhjusel kaks välisväärtpaberite ostu kvartalis, on haldustasust pääsemine igatahes meeldiv boonus. Kindlasti ei ole mõtet selle “boonuse” pärast tehinguid sagedamini teha.

Kokkuvõttes on see igatahes sümpaatne ilming, aga mõjub siiski natuke ebapraktilise PR-trikina (siia kuluks ära hea väljend, mis on greenwashingu väikeinvestorisõbralikkuse vastand).

Kui loll peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?

pension.png

Pensionifondide reformist ongi ju veel vähe jahutud, aga ütlen oma kaks sõna ka sekka. Eks odava populismi nimel tehakse igasuguseid lolluseid, aga praegu tundub, et terve ports inimesi määratakse eos ebaõnnestuma (set up to fail). Tagajärgedega peavad tegelema aga kõik need, kellel endal niikuinii ühisest pensionipajast suurt midagi enam oodata pole.

Üks mu geniaalne juuraprofessor esitas kord retoorilise küsimuse: “Kui loll peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?” Antud kontekstis võiks sõna “loll” maha tõmmata ning asendada sõnaga “impulsiivne”. 

Olen siin varemgi kirjutanud, kuidas kahjuks suure osa inimeste aju ei töötagi sellisel viisil, et nad ühekordsetest väljakutsetest või lühikese perspektiiviga hoogtööettevõtmistest püsivamalt oma impulsse muuta suudaks. Samas on ühiskondlikult oluline tunnistada, et sellised inimesed on olemas, mitte süüdistada neid oma geenide või keskkonna tagajärgedes – või luua neile tingimusi, kus nad õnnestuda ei saa. 

Pigem peaks kujundama keskkonda, mis laseks sellistel inimestel endale võimalikult vähe kahju teha. Selleks sobivad näiteks kohustuslikud kogumismeetmed, piirangud (kiir)laenuvõtmisel, miks mitte ka gamification põhimõttel tööriistad eelarves püsimiseks ja ka kogumiseks. 

Näiteks on USAs ja mitmel pool mujal maailmas kasutusel loto põhimõttel toimivad kogumisarved, mis ühest küljest annavad lootuse hoomatavalt kiirele kasule, samas motiveerivad inimeste raha arvel hoidma, sest arvel olev summa on korrelatsioonis n-ö lotopiletite arvuga. 

Jah, rahaprobleemide ja enesekontrolli vahelised seosed on keerulised ning rahaline kitsikus pärsib märgatavalt inimeste võimet pikaajalisi plaane teha ning ellu viia (tekib nõiaring). Siiski võib erinevate uuringute põhjal öelda, et geneetika määrab vähemalt poole inimese enesekontrolli võimekusest ning soodumuslikult madalat enesekontrolli võimet lõputult häkkida või üle kavaldada pole lihtsalt võimalik.

Kui nüüd pensionifondid vabaks lastakse – seda veel praeguseks teadmata tingimustel – on see paljude inimeste jaoks lihtsalt koht, kust küüned mingile summale taha saada. Ja see suur summa pole enamikul inimestel sugugi suur (eriti kui sealt maksud või tagatipuks see riigi poolt sambasse makstud 2/3 maha läheb), aga kuupalgast suurem ikkagi.

Samas kui veerandil peredest pole üldse sääste, kolmandik ei vea palgaga kuu lõpuni välja ning maal elavate 30-45-aastaste (!) hulgas kasvab see osakaal peaaegu kahe kolmandikuni, on kasvõi 1000 eurot peos parem, kui kauge ja hüpoteetiline pensionilisa katusel.

Tagatipuks võib see summa siis hoopis kohtutäituri või inkasso kätte langeda. Kusjuures olukorras on nii palju ebaselget, aga päris huvitav oleks teada, kas teoreetiliselt väljavõetav pensionisammas muutuks sel juhul ka sundtäidetavaks? Ilmselt tuleb õiguslikku segadust ning põnevat praktikat sealt veel mõnda aega.

Jah, ma olen nõus, et praegust süsteemi kritiseeritakse põhjendatult, aga sel juhul tuleks parandada süsteemi, mitte hulk inimesi vanniveega põllu peale visata. Ise ma kõiki siseriiklikke ja globaalseid arenguid arvestades mingi riikliku pajuki peale üldse loota ei julgeks, aga hämmastavalt suur osa seda kõhklemata teeb. Sealjuures puudub neil elementaarne arusaam riigieelarvest või võimetest üleüldse.

Sattusin just lugema ühe pensionäri artiklit, kes hurjutas riiki vanurite puudusesse jätmise pärast ning rääkis sellest, kuidas noored peaks ikka vanad ära toitma-katma. Samuti käib jutust läbi

“Riigi pugemine raha puudumise taha pole mingi vabandus. Probleem on prioriteetides, kuidas raha kasutada. Nii mõnigi uhke esindushoone võiks ehitamata jätta…”

Ainuüksi vanaduspensionäre on Eestis praegu üle 300 000 (kõik muud ülalpeetavad veel sinna juurde). Võtame nüüd ühe keskmise “esindushoone”, mille ehitamise eelarve tuleb tegelikult euroliidu pajast, mitte vabalt jagatavast riigieelarvest – keskmise uue tipptasemel hoone ehitusmaksumus on ca 5 miljonit eurot. Isegi kui seda raha saaks muudmoodi kasutada, jaguks sellest ühele pensionärile umbes 16 eurot. Ja ei, see pole pika aja peale igakuine lisa, vaid ühekordne hind. Selle asemel sambast iga kuu kasvõi 50 eurot juurde saada oleks suur asi.

Samas on inimeste lootused pensionile muidugi suured. Kätte loodetakse saada pea 90% pensionieelsest sissetulekust, reaalseks peetakse umbes poolt ja päriselt on see veel väiksem, ehk 40%.

  • 89% praegusest sissetulekust tähendab praeguse keskmise palga ja praeguse pensionäride arvu korral aastast kulu 4.6 miljardit eurot. Eesti riigieelarve on umbes 11 miljardit…
  • 47% säilitamine palgast (mida inimesed reaalseks peavad) tähendab keskmise palga arvestuses kulu 2.5 miljardit eurot – ehk ikka ligi veerand riigieelarvest.

Ja kuskilt peavad need ravirahad ja teedeehitus ja haridus ja muu taoline ju ka tulema.

Kokkuvõttes peaks praegu igal rindel tegelema sellega, et inimesed seda ise teadvustaks ning oleks loodud tingimused, kus nad end võimetekohaselt kindlustada saaks. Igasugune massiline inimeste ülalpidamine kallis ja ma ei näe kuskilt paremaid päevi tulemas, kus neile suudetaks müstilisel riiklikul tasemel tagada midagi enamat, kui hädapärane ellujäämine. 

Investeerimiskonto bürokraatiavabaks (ettevõtluskonto ainetel)

investeerimiskonto.png

Ma olen suhteliselt laisk ja mugav tüüp ning pole sellest kunagi suuremat saladust teinud. Ehkki kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ma olen kohati liigagi masohhistlik ning tegus, toimub see enamasti vaid neil rinnetel, mida ma isiklikult päriselt naudin. Ebameeldivaid asju ma ikka pigem ei teeks ja õnneks elu liiga rängalt ei sunni ka. 

Näiteks pole ma veel suutnud enda jaoks huvitavaks mõelda oma investeeringute senditäpsust analüüsi, täiuseni lihvitud teenustasude optimeerimist ja muud tehnot. Parem vaatan, et asjad laias plaanis õiges suunas liiguvad ja pürgin sentide asemel suuremate summade suunas. 

Sel kevadel jõudsid investeerimishuviliste teadvusesse suhteliselt paralleelselt kaks teemat – dividendide 14/86 maksustamismudel ja ähvardused teine sammas killustikuks ära lükata. Viimase puhul kukuti ka ohkima, kuidas investeerimine on tegelikult kallis ja turgu vaja täiuslikult ajastada. (Tsitaat ühest surematust monoloogist: “Kui huvi on olemas, siis võiks püüda raha ise paigutada. Tähtis on olla edukas, ja see on pikaajaliselt jätkusuutlikult pagana raske.“)

Aga mitte sellest monoloogist või sambaplaanist ei tahtnud ma täna rääkida.

Üsna lähitulevikus võib suuremal osal rahvast tekkida võimalus ning motivatsioon oma investeerimisportfelle ise kastma-väetama hakata. Samas kardavad paljud alustadagi, sest investeerimine tundub instrumentide valimisest asjaajamiseni ikka päääris keeruline. Pole ka ime, kui näiteks dividendide maksustamine on nii segaseks aetud, et isegi LHV sellega esimese hooga puusse pani. Tuludeklaratsiooni täitmise haavadki on ihus ning hinges alles värsked ja iga kord siunan, miks see kõik nii tüütu peab olema.

Nii võib endalegi tunduda, et äkki oleks arukam oma mammona uude autosse või telefoni investeerida, sest ehkki vananeb kiiresti, on see vähemalt oma. Parem kindel mõnu peos kui kindlam vanaduspõlv katusel.

Teoorias peaks investeerimiskonto olema eraisikule lihtne, mugav ja soodne vahend oma investeeringute haldamiseks. Praktikas… kisub veits võssa, või nii. 

Äkki oleks aeg teise samba reformi lävel esialgse idee juurde tagasi tulla ning lahendada see sarnaselt ettevõtluskontole (põhimõtteliselt kirvemeetodil). Kes ei tea, siis ettevõtluskonto loodi väikeettevõtluse soodustamiseks bürokraatia- ja raamatupidamisvaba asjaajamise vormina. Ehkki konto liik ise mõeldi välja juba paar aastat tagasi, hakkas seda esimesena pakkuma LHV pank ka käesoleva aasta alguses. 

Investeerimiskontost võiks laiskadele ja mugavatele väikeinvestoritele samuti luua sellise alaliigi, kus võetakse arvesse ainult sisse- ja väljamakseid ning tulumaksu makstakse ainult siis, kui väljamaksed sissemakseid ületama hakkavad. Ja kui ma ütlen “ainult” sisse- ja väljamakseid, siis mõtlengi, et maksustamise aluseks on ainult see näitaja. Ühtegi erisust või mahaarvamist sellest teha ei saaks (sh teenustasude osas mitte), aga mulle tundub, et suures plaanis need kopikad tasakaalustaks end kõigi osapoolte jaoks niikuinii ära.

Ja miks piirduda vaid sellega.

Kristi tegi juba ennemuistsel aal ettepaneku, et üüritulu deklareerimine võiks osaliselt käia läbi investeerimiskonto. Ma läheks isegi nii kaugele ja ütleks, et kogu üüritulu võiks investeerimiskontolt läbi lasta. Mudeli lihtsuse huvides mingeid täiendavaid mahaarvamisi või tingelit-tangelit sellega teha ei saaks (praegu võib selle deklareerida vähendatud maksumääraga 16%), aga siiski kahtlustan, et tulude deklareerimise sagedus (või “maksutahe” nagu EMTA seda ise nimetab) kasvaks märkimisväärselt. (Ma küll ei kujuta ette, kuidas üürikandeid lihtsalt tavalisest sissemaksest eristada, aga see on juba tehno.)

Igatahes ma juba kujutan ette, kui elegantselt saaks sellise konto iseteeninduses esitada seniste sissemaksete-väljamaksete vahekorda ning eeldatavat maksukohustust. Kõigi pudi-padi tehingute ajalugu oleks muidugi backlog’is olemas, aga mugavale ja laisale oleks näha ainult kiire ülevaade sellest, kui palju ta on sisse maksnud, välja maksnud ning vahepeal näiteks kasvu ja dividende saanud. Samamoodi lihtsustatult kajastuks see ka tuludeklaratsioonil. Aahh, ilus!

/pühib liigutuspisara/

Nagu öeldud, võiks see lihtsustatud vorm tekkida praeguse investeerimiskonto süsteemi kõrvale – siis saaks igaüks ise valida, milline talle mõistlikum lahendus on. Vähemalt suures plaanis võiks väikeinvesteerimistulevik ju sellises suunas liikuda. Eksju, onju?

Kas siin on mõned täiesti ilmselged ohukohad, millele ma praegu kohe ei mõelnud või mis selle lihtkontstruktsiooni tegelikult mõttetuks teeks? 

Kuidas mu koer omal käel kapitalistliku turumajanduse leiutas

20190419_114008_0001296295416.png

Mu koer hakkas hiljuti aktiivselt susse ja plätusid varastama. Esimese hooga mõtlesin, et tal on niisama ulakustuurid peale tulnud (mitte, et see midagi erakordset oleks), aga viimane kord sain aru, et selle käitumise taga on hoopis keerukamad mõttekäigud, kui koerast eeldada võiks.

Olen siin ennegi maininud, et mul on kodus paariaastane corgi nimega Notsu. Corgi on juba iseenesest nutikas töökoer, kes pidevalt ise oma elu põnevamaks teeb. Kui teda õigesti ei treenita, treenib tema omanikku. Notsu on sealjuures väsimatu inimvaatleja, kes üritab meid pidevalt endale kasulikus suunas käituma häkkida.

Seetõttu on tal külge tekkinud kõikvõimalikke totraid kiikse – näiteks tagurdab ta söögikaussi oodates vahepeal peaaegu teise tuppa, sest talle on suvaliste juhuste kokkulangemisel jäänud mulje, et niimoodi antakse talle toit kiiremini kätte. Just söök on tema suurim armastus ja motivaator, sest corgid on parandamatud õgardid.

Arukamate koerte mõistus pidi 3-aastase lapse tasemel olema ja laste puhul on see just vanus, kui nad näiteks valetama õpivad (see on muideks aju arengu näitaja, mitte iseloomuviga). Notsu oskab väga hästi eristada, et ta ei tohi ise diivanil käia, aga käib seal siis, kui ta teab, et me ei näe. See näitab päris hästi tema käitumise teadlikkust.

Turumajanduse juurde tagasi tulles, kadus sussikandmiskomme meie kodust koos Notsu saabumisega. Minu vanemate juures neid ikka leidub, ehkki seni suutis Notsu nendega üsna hästi koos eksisteerida. Parandamatuks röövlinäoks muutus ta alles paar kuud tagasi. 

Viimati vanemate juures olles olin tükk aega teisel korrusel oma toas ja Notsu lamaskles terve aja mind oodates malbe näoga trepijalamil. Kui alla tagasi tulin, pidas Notsu silmas, et ma kindlasti nägemisulatuses olen ja… haaras siis nurgast suvalise plätu ja lidus minema. Udjasin talle veel poole röövi peal eemalt peosoleva saunalinaga, et jäta järgi. Notsu seepeale lärises ja urises, aga lidus ikka.

Mis sellest siis järeldada? Kuna ta veetis plätuga pikalt ühes toas aega, ei olnud plätu kättesaamine tema tegelik eesmärk. Üks tõeliselt juustune suss on ju ka iseenesest väärtus omaette (vähemalt koera jaoks), aga hoopis jätkusuutlikum on seda sussi korduvalt tulu teenimiseks kasutada. Nimelt hammustas Notsu esimeste pooljuhuslike sussiröövide käigus kähku läbi, et sussi tagasisaamiseks vahetatakse see talt mingi toiduampsu vastu välja (pikas plaanis vale tegu nagu välja tuleb) – natuke mängu, lusti ja tähelepanu veel boonusena lisaks.

Sussi tegelik väärtus tekib nõudluse ja pakkumise olukorras, ehk kuni keegi teine sussi nõudmas pole, on see Notsu jaoks võrdlemisi väärtusetu. Vilunud ärinaisena teeb Notsu tehingu arvestatava kasuga, sest teise sussi vastu ta seda ju ei vaheta, vaid ikka kõrgeima väärtuse, toidu vastu. Sussiga ringi joostes jälgib ta samal ajal silmanurgast väga teraselt, mida talle selle eest hüvitiseks pakutakse. Samuti on ta leidnud viisi suss muuta püsivaks (ehkki mitte veel passiivseks) sissetulekuallikaks.

Kui ma kogu eelneva mõttekäigu lõpuks ise läbi hammustasin, andsin talle lihtsalt sama puuga vastu. Teadupärast kujuneb hind turul nõudluse ja pakkumise suhtena. Kuna Notsu on seda tempu liiga sageli tegema hakanud, ehk tema pakutava sussivabastamisteenuse pakkumine on suurenenud, langetasin lihtsalt hinda. Peotäie krõbinate asemel sai ta ainult ühe. 😀

Kellele on vaja naiste (investeerimis)tooteid?

naiste.png

See postitus ootab oma aega juba ligi kuu aega sellest, kui naisinvestorite grupis jagati uut eestikeelset investeerimisraamatut “Mõtlemist muutes rikkaks – naistele” (ma isegi ei lingi seda – guugelda parem ise, kui väga vaja).

Raamatu alapealkiri kutsub üles “kasutama oma väge, et luua edukas ja tähendusrikas elu”. Sisukord jätkab tõusvas joones peatükkidega nagu “Põletav soov”, “Usk”, “Enesesisendus”, “Ülemtarkuse jõud”, “Seksuaalse muundumise müsteerium” (????!?), “Alateadvus”, “Kuues meel” ja “Kuidas kuut hirmutonti üle kavaldada”.

Küsisin seepeale grupis ka, miks selliste naistetoodetega automaatselt mingi esoteeriline pendlikeerutamine kaasas peab käima. Ühtepidi jätavad need naistele endale mulje, et neil ongi õnnestumiseks vaja mingeid müstilisi energeetilisi abirattaid. Teisalt jätab see naistest lihtsalt ebaratsionaalne (et mitte öelda lolli) mulje.

Eestlaste esoteerikalembus on muidugi teema omaette, aga paratamatult tekkis mul küsimus, kas midagi targemat poleks, mida eesti keelde tõlkida. Kammisin siis oma Goodreadsi lugemisriiuli läbi ja ei leidnud sealt mitte ühtegi naistele suunatud toodet. Mitte. Ühtegi. Ainus “naisteraamat” mu loetud teoste riiulis on Sarah Cooperi irooniline “How to Be Successful without Hurting Men’s Feelings: Non-threatening Leadership Strategies for Women” (ja see on küll puhas kuld).

Image result for how to be successful without hurting men's feelings

Üleüldse tundub, et naiste väetooted on lihtsalt järjekordne kuum teema, mida üritatakse vägisi iga turundusvankri ette rakendada. Muuhulgas korjati kevadel Hooandjas raha veel ühe raamatu – “Palgaga rikkaks” trükki ja väljaandmist. Ka selle kirjeldusest käis naistele suunatus läbi:

Ühe uuringu kohaselt julgeb ainult 29% naistest küsida palka juurde meeste 71% vastu. Lisaks makstakse naistele sama ameti peal olevatest meestest vähem. Me elame küll demokraatlikus ühiskonnas, aga naistele palga alamaksmist ei peeta eriliseks probleemiks.

Noh, ühe teise uuringu järgi naised ammu küsivad küll, aga ikka ei anta, seega ma sügavalt kahtlen, kas raamatu (mees)autoril selles osas päriselt kogemust või praktilisi nippe jagada oleks. Kas õhus on natuke naiivset mansplain’imise hõngu? Üks mu sõbranna kommenteeris ka, et räägiks siis uuesti, kui ta ennast parimas sigimiseas naiseks muundanud on.

Ma möönan, et naiste väljakutsed rahaasjades on meeste omadest sageli erinevad, aga kehvasti teostatud “spetstoode” vaid kinnistab stereotüüpe ja teeb lõpuks rohkem halba kui head. Kui ikka tüdrukute legod keskenduvad koduloomisele, mitte seiklustele ja t-särgid räägivad ilust, mitte võimetest, kandub see paratamatult edasi täiskasvanuellu, kus “naiselikkuse” säilitamine, seksuaalsed müsteeriumid (tõesti, wtf) ja roosade energiate udu tundubki neile määratud tee.

Muidugi võib öelda, et kõigil on vabadus oma peaga mõelda ja stereotüüpidest üle olla ning paljud seda teevadki. Lihtsalt palju keerulisem on ujuda stereotüüpidele vastu, kui lasta neil ennast edasi kanda. Ja selliste kahjustavate stereotüüpide äratundmine on oskus omaette, mille märkamise peale ei pruugi igaüks ise tullagi.

Kokkuvõttes peaks igasugustesse naiste eritoodetesse suhtuma kainestava annuse skepsisega. Teate, mitu meestele suunatud investeerimisraamatut ma leidsin? Null, muidugi. Ja kui üleüldse mõelda, et elu on isegi väga heade raamatute läbilugemiseks liiga lühike, ei tasu igasugust jura omale öökapile lasta üksnes seetõttu, et see just sulle (või siis 51% elanikkonnast) turundatud on. 

Investorite kogukonna feminismidraamast

fond (1).png

Millegipärast arvasin, et suured emotsionaalsed draamad raputavad ainult populaarsete emmeblogijate maailma, aga lõppeval nädalal lahvatas finantsmaailmas selline sõnasõda, et võitluse pohmell kandub ilmselt veel järgmisesse nädalassegi.

Kui keegi pole sellega veel kursis või lihtsalt ei viitsi seda mitmesaja kommentaariga lõime läbi lugeda, ärge kartke. Võtsin selle kangelastöö enda peale ning toon siin kiirelt peamise arengu ja argumendid välja. 

  • Kristi kirjutas Feministeeriumis sellest, kuidas naised on Eesti ühiskonnas süstemaatiliselt majanduslikult vähem kindlustatud.
    Diskleimer: mitte kuskil artiklis ei viidata, et mehed on ees või süüdi. Nenditakse lihtsalt hetkeolukorda, mis erinevatel ajaloolistel ja ühiskondlikel põhjustel on nii läinud ning nüüd püsib ja ennast taastoodab. Kui pool rahvast on süstemaatiliselt vaesem (sealjuures ainus erisus on sugu), toodab see omakorda muid ühiskondlikke probleeme. Sh paisub liitintressil vaesuseks vanaduspõlves.
  • Sellele järgnes testeeriline vastukaja Finantsvabaduse grupis, kuidas jälle mehi alusetult (“kaudselt”) süüdistatakse, selle põhjuseks pole diskrimineerimine ja üleüldse on palgalõhe välja mõeldud ning kui seda ükskõik kuidas näitena kasutatakse, ei ole ükski mõte artiklis enam tõsiseltvõetav. Miks see mujal riikides siis hoopis väiksemas mahus esineb, on küsimus omaette. 
  • Arutellu sisenesid õhina- ja tundepõhised maailmaeksperdid (kes võisid, aga ei pruukinud olla mehed), kellele muuhulgas tundub, et naised laristavad rohkem, kelle hinnangul naised tahavadki lapsega kodus olla, kes väidavad, et soorollid on ühiskonna kohanemine bioloogiaga, mitte vastupidi ning lihtsalt teavad kõikvõimalikke tõdesid mees- ja naissoo põhimõtteliste erisuste kohta (sh puhtalt loomariigi toimimise põhjal tehtud järeldused).
  • Kannatus katkes järgmistel naiseks olemise ekspertidel (kes seekord võisid, aga ei pruukinud olla naised).
  • Esimene ekspertide grupp nõudis naiste väidete tõestuseks ammendavat kõikehõlmavat statistilist ja teaduslikku tõestust, et miski on justnimelt nii, nagu väidetakse (sest sellest, et kõik märgid millelegi viitavad, ei ole piisa – aga mehe hinnangust, arvamusest ja tundest küll). Tsiteerin: “On täiesti ükskõik, mida sa tajud. Loevad faktid.”
  • Teine ekspertide grupp hakkas välja tooma ühe uuringu teise järel.
  • Esimene grupp väitis, et tegemist pole nende õigete uuringutega, need ei tõesta midagi või pole “reaalne tõde” (sic). Tooksin siinkohal välja, et isegi gravitatsioon on veel teooria – teaduses ei julge keegi must-valgeid väiteid loopida (aga kommentaariumides tehakse seda muidugi küll). 
  • Järgnes suhteliselt skisofreeniline olukord, kus ekspergrupp 1 ühest küljest väidetab, et uuringud uuringuteks, aga see ei lähe kokku sellega, kuidas päris elus tundub. Samal ajal nimetatakse neile uuringutele tuginevaid inimesi halvasti informeeritud arvajateks. Ja tagatipuks jõutakse tagasi selleni, et kogemuse ja tunnetuse põhjal ei saa elada ja loevad ikka kõvad faktid.
  • Kui ekspertgrupp 2 kõigi nende tunnete ja mittetunnete peale midagi siis lihtsalt väita julges, järgnes parastamine, et kui argumendid saavad otsa, saavad sõna emotsioonid.
  • Korda ad nauseam
  • Ja siis korda natukene veel. See lõim oli ikka erikuradi pikk.

Muidugi käis arutelu ära kõikvõimalikes muudes argumentatsiooni (et mitte öelda “demagoogia”) musternäidetes:

  • Ma pole näinud ühtegi meest, kes ütleks välja, et ta diskrimineerib – järelikult seda ei toimu.
    Kui aga naine ütleb, et meil on mingis küsimuses/kohtlemises/häälestuses ebavõrdsus, ei saa see olla tõsi ja vajab tugevat ammendavat jne tõestust. 
  • Palgalõhe ei peaks perekonnas üldse teema olema – rahakott on ju ühine.
    Meie üksivanemluse, lahutuste ja kasvõi meeste eluea statistika räägib vastupidist – pere pole püsiv, parem eelda halvimat.  
  • Aga isad saavad tööl oleku arvelt lapsega palju vähem kvaliteetaega veeta.
    Mulle tundub, et väga paljud naised vahetaks selle esimese eluaasta 24/7 hooldusjaama “kvaliteetaja” hea meelega tööl täiskasvanute seas käimise vastu. 
  • Ja üldse võiks naised vaadata, kellega nad neid lapsi teevad.
    Peegeldab tegelikult suhtumist ning üldlevinud normi, et laps on ennekõike ema mure – ema peab, isa võib. 
  • “Ma ei näe mitte mingit põhjust miks tööandja, olgu selleks mees või naine, peaks maksma sama palka töötajale, kes viibis 4 aastat töölt eemal ja sai teise mehega lapsed.”
    Lihtsalt… mida? 
  • “Varsti hakatakse mehi naiste töid tegema sundima, et statistiliselt oleks kõik ilus.”
  • Jne, jne, jne.

Kokkuvõttes on päris kurb, kui palju käib selle teemaga kaasas vaenu ja kaitseseisundit. Vaadates paljude meeste kalduvust kõikvõimalikest kohtadest kaude rünnakuid ja solvanguid välja tõmmata, tekib küll küsimus, kumb ikka see emotsionaalsem või õrnem sugu olema pidi ning kus on see paljuräägitud ratsionaalne arutlev mehemõistus.

Kirjutasin ise naiste ja meeste sissetulekute erinevusest ning naiste (nii internaliseeritud, kui välisest) pidevast väiksest vastutuulest juba kunagi eelmisel kevadel ka:

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do

Tõin seal välja, et naiste ja meeste majanduslik/sissetulekute lõhe on ju tõestatud. Isegi kui keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased või head on. Teate seda inglise väljendit “a gift that keeps on giving“? Märkimisväärselt väiksem majanduslik kindlustunne on a problem that keeps on giving. 

Kui meil on hoiakud või kasvõi naiste enda sisemised uskumised, mida peaks selle ebavõrdsuse vähendamiseks murdma, on see justnimelt ühiskondlik küsimus. Alates kasvõi sellest, et tuletada kõigile vanematele meelde, et nende (teadvustamata soostereotüüpsest) kasvatusest oleneb laste tulevastes valikutes ju väga palju. Või küsides ühiselt, kas meie haridussüsteem aitab ikka nii poistel kui tüdrukutel võrdseid võimalusi näha. Ja hea näide ühiskondlikust lahendusest on kasvõi see, kuidas 2022 tuleb paindlikum vanemahüvitise süsteem, mis võimaldab vanematel lapsega paindlikumalt paralleelselt kodus olla.

Lõpetuseks peab sellel teemal saama vabalt rääkida, selmet põhiaur kulutada kaude emotsionaalselt riivatud meeste maharahustamiseks. 

Laste tuleviku jaoks raha kogumiseks tahetakse luua noorte tuleviku fond

fond.png

Kui keegi veel märganud ei ole, on valimistrall täies hoos ja lubadustekoor taevani paisunud. Tõotatud pudrumägesid on tabavalt juba ka Nigeeria (petu)kirjadeks nimetatud ning paljud neist on lausa nii populistlikud ja demagoogilised, et seda võiks peaaegu kuritegelikuks nimetada. Aga mitte neist lubadustest ei tahtnud ma täna rääkida. 

Nimelt sattusin puhtjuhuslikult Sotside valimisplatvormile ja silma jäi nende noorte tuleviku fondi idee. Tegemist on fondiga, kuhu riik ja lapsevanemad saavad ühiselt lapse sünnist saadik tema tuleviku jaoks raha koguda. Sealjuures panustab riik 10 eurot kuus ja vanemate sissemaksed on vabastatud tulumaksust.

Fondi väidetavad omadused ning mõjud oleks järgmised:

    • tegemist oleks n-ö ette säästmisega;
    • elluastumisfond vähendaks noorte majanduslikku haavatavust;
    • see peaks noortele andma võrdsema stardiplatvormi;
    • ulmevaldkonda kalduva mõjuna nimetatakse lausa sündivuse tõusu, sest “esimese lapse saamise peamiseks takistuseks nimetatakse just majandusliku kindlustunde puudumist”.

Mõte on ju vahva ning läheb samasse kategooriasse kõigi teiste isiklikku vastutust ning tuleviku kindlustamist soodustavate vahenditega. Hea näide on 3. pensionisammas, mille maksed on teatud piirini tulumaksust vabastatud. Samuti on räägitud tööandja pensioni loomisest, mis võimaldaks töötaja pensionisambasse maksuvabu makseid teha. Mõnes mõttes oleks see sarnane veel näiteks töötaja tervise- ja sporditoetuse maksusoodustusele.

Detailset infot fondi toimimise kohta välja toodud pole ning tegevuskava tulekski väidetavalt alles välja töötada. Küll on platvormi juures järgmine skeem:

noorte elluastumisfond.png

Kiire klõbistamine liitintressi kalkulaatoril näitab, et arvestatud on 4,5% aastaintressiga. Riiklikult tagatud(?) fondi kohta oleks see ju isegi päris okei tootlus, iseasi kas 2. pensionisamba kogemuse taustal seda tegelikult saavutada suudetaks.

Jättes plaani tehnilise teostamise ja realistlikkuse kõrvale, näen idees kahte peamist murekohta:

  1. idee kehv teostus võib inimeste säästutahet veelgi langetada ning
  2. valitud meede taaskord ei sobi tegelikult väljahõigatud eesmärkide saavutamiseks.

Täpselt nagu pensionirahaga ei tohiks mängida, on igasugused kokkuklopsitud eksperimendid inimeste säästmisele õhutamisel pigem riskikoht. Selliste üldrahvalike säästmisinstrumentidega kaasneb ohukoht, et negatiivse tulemuse korral näevad inimesed veelgi vähem mõtet ise oma tulevikku kindlustada. Eestlastel on säästmisega isegi kurvad lood ja rahvalik säästmistahe ei pruugi järjekordset pettumust (lisaks 2. sambale) üle elada.

Erinevalt näiteks pensionisammastest on inimestel ilmselt rohkem usku sellesse, et nende lapsed suureks kasvavad, kui sellesse, et nemad pensionit näevad. Seda valusam oleks aga pettumine, kui oma laste tuleviku kindlustamine ebaõnnestuks.

laste tulevikuks kogumine.png

Mis puudutab fondi ellukutsumise eesmärke, on Jevgeni Ossinovski öelnud järgmist:

“Tegu pole toetuse, vaid ette säästmisega. Selline fond tagaks kõigile noortele stardiraha ja siluks ebavõrdsust, mis on ühiskonnas suurenemas.”

Pigem ma näen, et kõige haavatavamate elluastujate jaoks oleks see fond tegelikult kasutu. Kui vanemad fondi panustada ei taha või suuda, siis eeldusel, et riik omapoolse 10 eurot kuus siiski lisab, on 18-aastasel noorel fondis ootamas 3300 eurot (selle tõotatud 4,5% tootlusega). See oleks küll parem, kui mitte midagi, sest näiteks asenduskodu (rahvakeeli lastekodu) noore riiklik elluastumistoetus on praegu 383,60 eurot, millele tavaliselt lisandub paarisaja eurone kopikas ka omavalitsuse poolt.

Kui vanem aga juba riigiga kahasse 100 eurot panustab, ootab last täiskasvanuks saades 33 000 eurot ning 200-eurose kuupanuse puhul 66 000 eurot (vanas rahas terve miljon!)

“Kui laps saab täiskasvanuks, on tal võimalik kogutud raha kasutada iseseisva elu sisseseadmiseks, õppimise ajal äraelamiseks, eluasemekulude katteks või muuks vajalikuks.” (Allikas)

Maksete tulumaksuvabastus saab innustada ja soodustada omakorda neid, kellel see tulumaksukohustus üldse olemas on, s.t piisavalt madala sissetuleku puhul seda “boonust” ju ei lisandu. Seega võidaksid plaanist ilmselt kõige enam need vanemad, kellel tulumaksu maksta üldse on ja kes fondi panustada suudavad ning taipavad. Muidugi kui see aitab laste tuleviku jaoks säästa ka paremal järjel vanematel, pole selles ometi midagi halba, aga kõige haavatavamate noorte probleemile see lahendusena küll ei tundu.

Kokkuvõttes on tegemist teoreetiliselt vahva mõttega, sest laste tuleviku heaks kogumine on kuum teema. Sellisel vabatahtlikul meetmel oleks käegakatsutava ajalise perspektiivi tõttu äkki ka rohkem huvilisi, kui näiteks vabatahtlikel pensionisammastel. Siiski olen sügavalt skeptiline, et see just neile kõige nõrgema kindlustundega noortele tegelikult abiks on.

Kas teie kasutaks laste tuleviku kindlustamiseks riiklikku fondi või koguks pigem omal käel? 

Investeerimine kui jõutrenn

investeerimine kui joutrenn.png

Kuidas teada, et inimene harrastab veganlust või MMSi või teeb joogat, crossfitti või jumal teab mis muud trenni? Ära muretse, ta on sulle sellest juba rääkinud. Seega ei tule ka mu lugejatele ilmselt üllatusena, et ma suht palju kõikvõimalike aktiivsete masohhismi alaliikidega tegelen. Kirjutasin selle ainesel kevadel ka postituse investeerimise ja maratonijooksu sarnasustest.

Käesolev talv on mind aga esimest korda põhjalikumalt jõusaali viinud, sest praegu sobib see mu päevakavasse lihtsalt paremini, kui kellaajaliselt toimuvad jooga- või jõutrennid. Lähenesin asjale nagu enamikule tegevustele elus – panin umbkaudse eesmärgi paika, lugesin sel teemal paar päeva risti-rästi internetti läbi, sõelusin välja kõige lollikindlamad rusikareeglid ning üritasin enda jaoks üles ehitada võimalikult lihtsa, aga tõhusa süsteemi.

Suures plaanis võib seda lähenemist tõesti laiendada kõigele, millega ma tegelen, sest huvisid on mul omajagu ning kõigega detailidesse või täiusesse minna ei jõua (ega viitsi). Ilmselt võin õnne tänada oma eluterve pohhuismi eest (nagu üks mu kunagine ülemus mind iseloomustas), sest perfektsionism on ju levinud tõbi ning ma pole veel kuunud, et see kedagi ülearu õnnelikuks teeks.

Võttes näiteks kasvõi investeerimise, saaks sellega ju hoopis rohkem süvitsi minna, end harida, pidevalt peenhäälestada ning optimeerida tootlust täiuse suunas. Samas ma ei tahagi täiust taga ajada, sest mulle tundub, et sinna investeeritav aeg ei saa seda hobikorra tegevale inimesele tegelikult proportsionaalselt kasu tagasi tuua, võrreldes vana hea konservatiivse ära-päris-idioot-ka-ole taktikaga. Kokkuhoitud aja aga panen parem kõigisse neisse teistesse tegevustesse, mis mulle veel rõõmu valmistavad.

Tulles nüüd jõusaali juurde tagasi, siis lähtun seal järgmistest endale paika pandud põhireeglitest:

  1. tehnika on nr 1
  2. tahan saada tugevaks, s.t vähe kordusi ja suured raskused
  3. tahan saada päriselt tugevaks, seega enamasti kasutan vabaraskusi
  4. tahan olla funktsionaalselt tugev, seega teen peamiselt kogu keha hõlmavaid “suuri” ning ajatuid keharaskuse harjutusi
  5. samas olen laisk ja mugav, seega käin ühes trennis kogu keha läbi ja pooltel trennipäevadel teen endiselt jooksu ka (mõni ütleks, et need trennid töötavad üksteisele vastu, aga ma ütleks, et asi on tasakaalus)

ara karda suuri raskusi.png

Selle pika heietuse lõpuks on aeg minna nende paralleelideni, mida jõutrenni ja investeerimise vahel tõmmata saab.

1. Ära alusta viimistlemisest, kui põhja all pole

Teate küll neid inimesi, kes tulevad saali ja seal kõik need paarkümmend minutit ainult kõhulihaste- või reielähendajamasina otsas istuvad? Ühe koha viimistlemine on umbes sama mõttekas, kui investeerima hakates kogu vaev täiuslike XIRR tabelite ülesehitamisele kulutada, aga säästmise oskus jääbki õppimata. Muidugi võib detailidega tegelemine põnev ja motiveeriv olla, aga ükski kõhulihas ei tule selle peale välja, kui teda ülejäänud süsteemist eraldi treenimas käia.

2. Kiireid lahendusi pole olemas

Teate küll neid 30 päeva väljakutseid, mis lubavad iga päev kükke tehes juba kuu aja pärast täiuslikku tagumikku. Mingi tulemuse selle ajaga kindlasti saab, aga ei midagi rabavat ning selle peale kipuvad paljud inimesed käega lööma. Samamoodi pole investeerimine koht hoogtöö korras tegutsemiseks ja hea tagumiku nimel tuleb regulaarselt töötada väga pikka aega.

3. Noorus andestab rohkem

20ndad oli selline vahva aeg, kui sa võisid öö otsa pidutseda ja järgmisel hommikul veel otse kooli minna ning seal millestki isegi aru saada. Oma küpsetes 30ndates kinnitan, et pärast õhtusöögi kõrvale joodud veinipokaali vaatab hommikul pikast unest hoolimata peeglist mu ema vastu (ehk keegi, kes on minust 30 aastat vanem). Ka trenni osas võid noorena oma kehale lubada igasugust retsimist ning püsivat häda sellest ei teki. Vanadusse jõudmisest saad aru aga selle järgi, et isegi arstid ei ürita sind enam terveks ravida – nii nüüd lihtsalt ongi. Samamoodi saad finantsotsustes endale noorena rohkem lollusi ja uljust lubada. Vanast peast tasub ettevaatlikum olla, sest ebaõnnestumisest ei pruugi enam ära taastuda.

4. Ära karda suuri raskuseid

See on pigem naiste mure, et jõutrenni peetakse millekski mehelikuks. Võiks arvata, et meetri raadiuses enam kui kolmekilosest hantlist hakkavad kõigil naistel võluväel kasvama vuntsid ja Johnny Bravo biitseps. Tegelikult võiks regulaarne jõutrenn kuuluda kõigi inimeste liikumisharjumuste hulka. Niimoodi on vanast peast ikka hoopis tugevam ja toekam tunne.

5. Ära käi trennis, hakka treenima

Kui sa juba saali kohale lähed, ei tasu seal niisama telefoni näppida. Samuti pole mingit mõtet lõpututel investeerimiskoolitustel või -seminaridel kohalkäimisest, kui sa oma eesmärkide nimel päriselt tööle ei hakka. Muidugi on alguses hirmus saali minna, kui seal ootab ees käratsev parv kõiketeadva ilmega vanu kalu, kelle ees on piinlik valetpidi masina otsa ronida või 2-kilose hantliga heitlema hakata. Samas kunagi olid nemad samasugused ja vahepeal ronivad siiamaani valesti masina otsa – tegijatel ikka juhtub.