Bondora, miks nii meeleheitel?

Sel ajal, kui ülejäänud Eestit helistas läbi meeleheitel Samoa prints (ilmselt jääb kellelgi nüüd kadunud vanaonu pärandus lihtsalt rassistlike eelarvamuste tõttu kätte saamata – oma viga…), sattusin mina omaette pommituskampaania alla hoopis Bondora poolt. Nimelt lubati mind lihtsalt, kasulikult ja turvaliselt rikkaks teha ja söödeti ühtäkki nende imelise Go & Grow reklaame söögi alla ning söögi peale – või peaks ütlema, et YouTube’is iga video alla, vahele ning peale. Pärast jumal teab mitmendat reklaami äraklikkamist, püüdsid nad lõpuks minu tähelepanu lausega: “Kui oled jooksja ja plaanid osa võtta võistlusest, on sul ilmselt selge eesmärk.

Joppenpuhh, kes ometi nende AdWordsi haldab ning kui palju erinevaid reklaamivariante neil sihtrühmade jaoks on, imestasin omaette. Väikse tuhnimise peale sain muidugi aru, et tegemist oli õnneliku juhusega, sest reklaame on neil vaid mõned üksikud ning neid kõiki mulle erinevate videote alguses ringiratast ka näidatakse (nüüd muidugi erilise uue hooga, kui ma värskelt nende kodulehe ja muud kanalid läbi olen tuhninud). Reklaami infokastis mainiti ühe reklaami esitamise põhjusena ka mu sugu ning see vaid kinnitas mul kuklas kummitanud sisetunnet, et seda eriti kaheldava väärtusega toodet just lihtsa ning moodsa lahenduse pähe naistele turustada üritatakse. 

Kusjuures kiire pilk reklaamide sihtimise lisateabele paljastas hämmastaval kombel, et mulle sihitakse näiteks aluspesu ja jalgpalli reklaame, mingit müstilist alagruppi “meeste huvid” 😀 😀 😀 ja lisaks reisimisele ka eraldi infot just Hispaania kohta. Igatahes päris meelelahutuslik – soovitan teistelgi sellega tutvuda. 

Tulles tagasi konkreetsete reklaamide juurde, siis jättis klippide kõne- ja pildikeel mulje, et tegemist on nunnu ohutu tootega õrnade abitute naiste jaoks. Kasvõi see, et selle reklaam Eesti suurimasse elustiiliblogisse sebiti, ütleb oodatud sihtgrupi kohta nii mõndagi. Kõik on väga turvaline, lihtne ja imeline ning kui sellest hoolimata pilt hirmust tasku hakkab minema, saab julgustuseks sõbra või kallima ka kampa võtta (“Seda võimalust lubades peaksid kindlasti olema veendunud, et usaldad seda inimest,” manitseb reklaamneidis malbelt naeratades).

Tutvustan Bondora kõige lihtsamat viisi investeerimiseks – Go & Grow. Go & Grow on uskumatult lihtne ja automatiseeritud teenus, mis lubab sul teenida kuni 6.75%* tootlust aastas, samas kui sulle jääb igal ajal ligipääs oma rahale. (Video)

Multikanaine ja nunnu keelekasutus

Võimalik, et ma olen lihtsalt liiga palju Virginia Woolfi grupis ajupesu saanud ning näen tonti iga nurga taga, sest kui tootest räägiks jälle hoopis mees, poleks ma samuti rahul. Iseenesest on investeerimismaailmale ette heidetud küll, et seal kasutatav keel on väga maskuliinne ning mõjub naistele pigem peletavalt. Näiteks võiks portfelli ehitamise asemel rääkida portfelli kasvatamisest või miks mitte lausa küpsetamisest (ehkki see on juba teistpidi stereotüüpne ning eemaletõukav).

Bondora on seda va kastmise ning kasvatamise metafoori küll kuulda võtnud

Ehkki olin Go & Grow toote kriitikat juba erinevatest kanalitest muigega lugenud, töötasin nüüd lõpuks ise ka nende reklaamid ja tingimused läbi ning no püha Peetrus, milline saast see ikka on! Detailides on Taavi seda juba lahanud ning seda üle kordama ma ei hakka. Põhimõtteliselt jääb tõesti mulje, et mingi viimane laenude põhjakiht on ilusti (ja täiesti läbipaistmatult) ära pakendatud, lips peale tõmmatud ning üritatakse seda investeerimishuvi järellainetuses jõlkuvatele taksojuhtidele pähe määrida (ja naised võivad ka taksojuhid olla, believe in your dreams, inimesed!)

Iseenesest väga kaval. Teisalt sihtgruppi ning turundusmeetodeid arvestades tundub päris kõlvatu ettevõtmine. Minu jaoks on küsitav, kas seda isegi investeerimiseks saab nimetada, kui “investoril” raha paigutuse ning tootluse kohta muud infot pole, kui see number, mida Bondora näidata suvatseb (mis võib, aga sugugi ei pruugi olla 6,75% – pigem vähem, aga kindlasti mitte rohkem #inspirational). Kuna seal toodet tagatipuks ka turvaliseks suvatsetakse nimetada, on lisaks küsitavale kõlblusele ka kaheldav, kas selline reklaam üldse päris seaduslik on.

Huvitav oleks teada, kas teised ka Bondoralt spämmi saavad ja kui palju neid nunnusid klipikesi meestele näidatakse. 

Blogi on surnud, elagu blogi

Ehkki tänavune suvi tundub olevat nagu üks lõputu limbo 30-kraadistest päevadest, metsatulekahjudest ning liiklusidiootidest, on mõned asjad siin elus siiski muutuvad. Näiteks selle blogi nimi ja asukoht. Üheskoos kõigi teiste vaprate ja ilusatega kolin ka mina oma netikõnetoru nüüd Rahajuttude portaali ning peene uue domeeni Sammhaaval.ee alla. 

Nime muutmise mõte mõlkus mul peas juba tükk aega ning kui Rahajutud mulle kolimisettepaneku tegi, tundus õige hetk plaanil ka sarvist haarata. Kunagi blogi algusaegadel sai nimi valitud üsna möödaminnes, aga tänaseks on kõikvõimalikke raha/vara/jne-liitelisi bloginimesid siginenud nagu seeni pärast vihma. Lisaks eelnimetet kergelt hipsterihõngulisele identiteediprobleemile, on blogi fookus kitsalt rahateemalt hakanud ka üldistesse maailmapilti ning eesmärkide püstitamist puudutavatesse valdkondadesse kõrvalepõikeid tegema. Kokkuvõttes võiks nimi peegeldada üldisemat elufilosoofiat ja mulle tundub, et Sammhaaval võtab selle piisavalt lühikeselt ning löövalt kokku. Lisaks märkis Rahajuttude tiim, et nimi on kasutatav ka minu harrastustrennimasohhismi kontekstis, ehk olen nimega päris rahul. Kõik rahablogijad on ju nii nupukad ka, et parimad nimed on niikuinii võetud. 🙂

Mis see Sammhaaval siis täpsemalt tähendab? Mulle meeldib ütlus, et me oleme kõik oma väikeste valikute summa. Peaasi on valida suund ja selles suunas siis teadlikult minema hakata – olgu siis #nozerodays, eesmärgi pisemateks tükkideks jagamine või mõni muu taktika, on põhimõte ju sama – suuri eesmärke vallutatakse sammhaaval. Samuti ei pea iga samm olema optimaalselt kaalutletud või muidu perfektne – parem kasvõi natuke ringiratast tammuda, kui eluaeg ühes kohas hanguda ja pärast mõelda, et… kurja küll, mis kõik oleks võinud teha/olla/julgeda.

Mis veel sammudesse puutub, armastatakse näiteks spordis öelda, et kõige raskem on samm uksest välja. Selles osas olen ma tulihingeline harjumuste kasvatamise fänn, sest piisava kordamise korral muutub iga tegevus automaatseks ja tegelikult on teadlikult rasked ainult esimesed sammud. Üleöö või hoogtöökorras iseenda unistuste “minaks” digimuutuda on enamasti liiga suur suutäis, aga ükshaaval häid raha- ja muid harjumusi külge pookides on eesmärgini jõudmine hoopis tõenäolisem ja ilmselt ka meeldivam. 

Tegelikult on see hämmastavalt levinud eksiarvamus, et n-ö “tublid” inimesed asju ränga tahtejõuga teha kangutavad. Tagasi spordi juurde tulles olin ma kunagi näiteks see klassikaline spordipõlgur, kes kehalise tunniks pigem arstitõendi sebis ja kilomeetrit või cooperi testi joosta oli aasta rõvedaim katsumus (kusjuures lühikesed maad on minu jaoks rõvedad siiani). Omal käel ja omas tempos harjutades on pikamaajooksust saanud minu jaoks aga juba nii iseenesestmõistetav elu osa, et nädalavahetusel pole küsimustki, kas minna oma mitmetunnist pikka jooksu tegema. Kui see valik oleks iga kord tahtejõu küsimus, jääks see jooks vist 99% kordadest tegemata. Pigem on harjumus tänaseks saavutanud sellise taseme, et vajalik oleks vahepeal samm tagasi astuda ja endalt küsida, mis on selle tegevuse eesmärk ning kas selline aja- ja energiapaigutus on veel minu huvidega kooskõlas. 

Kommenteerisin ka Rahajuttudele, et ilmselt on mu blogi lugejaks lisaks friends-family-fools kolmainsusele tervemõistuslik lihtsurelik, kes tahab ennast meelelahutuslikult harida või motiveerituna hoida. Olen ise suhteliselt mugav ja skeptiline tüüp ning ei pretendeerigi väga detailsete analüüsidega tehnoblogijaks, kiire rikastumise visionääriks või järgmiseks kriisikuulutajaks saada. Pigem usun pikaajalisse rahulikku protsessi ning hea finantshügieeni hoidmisesse. Ma arvan, et siinsed lugejad võiks olla umbes sama nägu. Virtuaalne high five teile!

Tulles nüüd aadressimuudatuste korralduslike küsimuste juurde, siis palun kinnitage kõik turvavööd, sisestage jälgimise kastikesse uuesti oma e-mail või jälgige mind WordPressis või Bloglovin’is või kõike kolme korraga (või ärge jälgige mind üldse ja kannatage seitse aastat halba seks… tootlust, nagu uue aja vanasõnad ütlevad).

Tarbijakaitse ristiretk, ehk Ryanairi saaga kuudepikkune lõpuvaatus

20180325_230844_00011060854847.png

Mäletatavasti seiklesin siin märtsikuus ärajäänud lendude ning Ryanairilt EL regulatsioonide alusel hilinenud lennu kompensatsiooni sissenõudmisega. Nimelt peab lennufirma piisavalt pika hilinemise puhul reisijale fikseeritud määras kompensatsiooni maksma, mis meie puhul oli kahe inimese peale kokku 800 eurot.

Kompensatsiooni nõudmisega läks mul esiteks lugu liigagi libedalt – juba paar päeva pärast reisi sain kinnituse, et mu taotlus rahuldatakse ning hüvitis saadetakse mulle 10 päeva jooksul. Kümne päeva jooksul ma selle ka sain, aga esimest korda elus sain peos hoida… pabertšekki.

Esiteks tegi kogu lugu mulle kõvasti nalja ning marssisin füüsiline rahapaber näpus kodupanka, kus sain klienditeenindajaga kõhutäie naerda, aga ka viisaka vastuse, et tšekkidega nemad ei tegele. Käisin järjest läbi veel paar Suurt Skandinaavia Panka, esialgne lust asendumas ärritusega ning suunurgad vaikselt allapoole vajumas. Olukorra traagilisust iseloomustas hästi see, kui ühes pangas ei saadud tšekist üldse midagi arugi ning arvati, et ma neilt reisikindlustust välja üritan nõuda.

Kindluse mõttes suhtlesin ka Eesti Pangaga selles osas, kas ja kus Eestis üldse tšekkidega tegeletakse. Vastus järgmine:

Meile teadaolevalt lunastab Eestis teatud tingimustel rahatšekke vaid Tallinna Äripank. Täpsemate tingimuste ja võimalike piirangute osas saate nendega otse ühendust võtta.

Kui selgub, et teie rahatšekki ei ole võimalik siiski Eestis lunastada, soovitame kontakteeruda tšeki väljaandjaga ning paluda see asendada ülekandega. Kui aga ka see ei ole võimalik, tasub uurida lähiriikide pankadest, kas ja millistel tingimustel nemad tšekke lunastavad.

Seejärel suhtlesin ka Äripangaga, kes teatas, et nemad võtavad vastu vaid tšekke, mis on a) väljastatud Euroopa Liidu pangas b) eurodes c) vähemalt 350-eurose väärtusega. Lisaks peaksin d) registreerima end kliendiks ja e) minema füüsiliselt Tallinna või Narva kohale. Samuti kaasneks sellega teenustasuna väike protsent tšeki summast.

Kuna eelnev tundus minu jaoks liiga suur sebimine, saatsin Ryanairile uue taotluse, et nad mu tšeki ülekandega asendaks. Lõppu viskasin jälle mõned kõveramad pookstavid EU261 regulatsioonist:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 3 we require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Oleks ma teadnud, kui palju sebimist mind veel ees ootab, oleksin ilmselt jumalat tänades tšekiga siiski Tallinna sõitnud, sest järgnes paar kuud täielikku Taaveti ja Koljati võitlust, mille käigus ma jäärapäise järjekindlusega Ryanairi live chati töötajaid ahistasin sest see oli ainus klienditeeninduskanal (peale Dublinis asuva paberpostkasti!), millega neil üldse ühendust saab.

Vahepeal märkasin, et sarnaseid juhtumeid, kus saadetakse tšekk, mida realiseerida pole võimalik ning hiljem e-mailidele enam ei vastata, on nende Facebooki lehel veel kirjeldatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on nendepoolse süstemaatilise pahatahtliku taktikaga. Selleks hetkeks oli mu esialgne tšekk tühistatud, ent ülekandest polnud endiselt kippu ega kõppu.

Põhimõtteliselt vahetasin nendega selle paari kuu jooksul kuus korda kirju ning vestlesin sama hulga kordi live chatis mõne järjekordse Peteri või Andrasega, kes keeleoskuse põhjal minuga küll pigem mõnest Bangladeshi klienditeeninduskeskusest purssis. Sealjuures paluti mult korduvalt ja korduvalt uuesti pangaandmeid, väideti vahepeal, et minu pank ei aktsepteeri ülekannet (mis oli vale) või ülekanne oli just samal päeval tehtud (samuti vale). Natuke lootust lisas olukorras see, et üks mu lugeja kuu aega tagasi kompensatsiooni ülekandena siiski kätte sai.

ryanair.jpg
Jagasin Facebookis rõõmu

Lõpuks panin just kõik materjalid kokku, et see saaga Tarbijakaitseametisse suunata, kui täna hommikul saabus pangaäpilt teavitus, et mu kontole on raha laekunud. Suur oli minu üllatus, kui kontolt vaatas lõpuks vastu sendipealt 800-eurone ülekanne Ryanairilt. Täpselt neli kuud pärast lennu hilinemist. 

Kokkuvõttes muutus kogu see kemplus minu jaoks lõpuks puhtalt põhimõtte küsimuseks ja mul on väga hea meel, et see siiski positiivse lahenduse sai. Rahast ka muidugi ära ei ütleks. 🙂 Minu järeldused saagast on järgmised: 

  • Kompensatsiooni taotlust tehes tasub kindlasti taotlusesse märkida ka lause: “We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.” (Lisasin vastava täienduse ka esialgsesse postitusse).
  • Kui suhtled Ryanairiga live chati vahendusel, kopeeri kõik vestlused hilisemaks tõestamiseks eraldi faili/google docsi.
  • Ole järjekindel!
  • Kui ikka ussi- ega püssirohust abi pole, saab aidata Tarbijakaitseamet, kes kuulub üleeuroopalisse võrgustikku ECC-Net. Sealjuures pole ka vahet, kui lend pidi toimuma mõnest muus Euroopa riigist ning lennupakkuja on üldse kolmandast Euroopa riigist. Ka minu juhtumi puhul oli Eesti EL tarbija nõustamiskeskus valmis koostöös Iirimaa vastava ametkonnaga menetlust alustama. Nendega saab kontakti aadressil consumer@consumer.ee.

Maggie Smith Role Models Heroes Etc GIF

Kas robotid võtavad meie töö ära?

Te seda videot juba nägite või? “Aga noh, ühte ma ütlen – masinad meid ei asenda.” Sellega tuli meelde, et pidin siia ju oma surematu tehno-optimistliku töö tuleviku nägemuse kirja panema. Kas robotid võtavad meilt töö ära? Kas me kõik sureme nälga? Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Hakkame aga otsast pihta. 

Töösuhe ei ole ratsionaalne kaalutletud tehing nagu saia ostmine. Pigem on tegemist ühe keskseima (lähi)suhtega inimese igapäevaelus, millele pühendatakse lõviosa oma ärkvelolekuajast. Hea töö nimel ollakse valmis muutma oma elustiili või isegi -kohta. Kui töösuhe pöörab nugadele, võib see mõjuda vaat et laastavamaltki kui kehv lahkuminek – lihtsalt õhtuti kammitakse kodus veiniklaasi taga Tinderi asemel CV-Online’i.

Kuid nüüd on keegi kolmas ilmunud me vahele, nagu ütlevad laulusõnad. Hoiatused robotite armee pealetungist tööturule on peavoolumeedias muutunud nii igapäevaseks, et selle toimumise üksikasjad tundub olevat juba puhttehniline tühi-tähi – kätte jõuab see lähiajal kindlasti. Kas ja millised muutused meie töösuhet siis 21. sajandil ees ootavad ning kas see jääb üldse püsima?

Pessimistlikumate arvestuste järgi suretab automatiseerimine inimtöö täielikult välja või jätab alles vaid need ametikohad, mille masinaga asendamine on liiga kallis. Näiteks autode käsipesud ja käsitsi marjade korjamine toimub tänaseni niimoodi vaid seetõttu, et inimtööjõud on odavam kui automatiseerimine. Tagatipuks aitab tehnoloogia töötajaid üha täpsemini kontrollida ja jälgida, mis muudab töö vaid intensiivsemaks. Seega pole oht ainult töökohtade robotitega asendamine, vaid väheste allesjäävate töökohtade muutumine kurnavalt robotlikuks (Spencer, 2018).

Eeltoodud maailmalõputeooriad lähtuvad eeldusest, et a) enamik inimese oskusi ja omadusi on asendatavad tehnoloogiaga ning b) automatiseerimine on odavam, mugavam ja tõhusam. Külmalt Excelis kalkuleeriv kapitalism teeks sellest juba omad järeldused ja määraks inimkonna saatuse. Selle peale tahaksin teha väikse mõtteharjutuse ning lasta kurjal kapitalismikolli hetkeks tõesti amokki jooksma. Kerime pildi kiirelt tulevikku, kus ootab ees sissetulekuta ja rakenduseta jäänud rahulolematu inimkond, kellest vaid vähestele jätkub defitsiitseid ning hinnasurve tõttu vähetasustatud töökohti.

Kui nüüd hakata mõtlema sellele, et kapitalismi eesmärk on teenida tulu ja kapitalismi toimimiseks on vaja turumajandust, tundub lõviosa inimkonna töötusesse paiskamine lihtsalt ennasthävitava sammuna. Esiteks puuduks maksejõuline tarbijaskond, kellele robotid üldse tooteid ning teenuseid pakkuda saaks. Teiseks tooks sissetuleku ja rakenduseta jäänud inimmassid vältimatult kaasa palju poliitilist ning ühiskondlikku ebastabiilsust (vähemalt senikaua, kuni kõik tööta ning rahata inimesed nälga surevad). Kokkuvõttes ei oleks tegemist just soodsa ettevõtluskeskkonnaga, kus automatiseerimisega saavutatud kokkuhoiu magusaid vilju nautida.

Muidugi ma möönan, et kohanemisaeg tehnoloogia kiire arenguga võib tulla keeruline. Tasakaalu leidmine uute võimaluste ning globaalse tööturu vajaduste, samas inimeste praeguste oskuste, ootuste ning asukoha vahel ei ole lihtne. Eriti valuline võib muutus olla neile riikidele, kes vaevu industrialiseerimise lävele on jõudnud. Kui mõnede autorite sõnul on oht, et kuni pooled USA olemasolevad töökohad automatiseeritakse järgmise kahekümne aasta jooksul, on arengumaade töökaotuse oht veelgi suurem – väidetavalt kuni 2/3 India töökohti ning 3/4 Hiina töökohti on automatiseeritavad (Spencer, 2018).

Samas on ka varasemad automatiseerimise mõjud järginud mustrit, kus esiteks tekib traditsioonilistes rollides segadus, millele järgneb kohanemisperiood ning protsess kulmineerub pikemas perspektiivis kasuga. Näiteks industrialiseerimine tekitas aastakümneid probleeme – alates muutustest töökohtade struktuuris kuni kohutavate töötingimusteni uutes tehastes. Hiljem ühiskond kohanes ning võitis rikkuses ja töölised said sellest võidust osa tänu haridussüsteemi kohanemisele ning ametiühingute tekkele (Krakovsky, 2018).

Võtame töö tükkideks

Teadmine, et kohanemisraskused on ees, annab meile vähemalt võimaluse asuda ettenägelikult mõjusid leevendama, selmet loota nende täielikule vältimisele. Teisalt ei tasu kalduda ka kõikehõlmavasse pessimismi tuleviku väljavaadete osas. Hetkel tundub tehnoloogia pealetungi diskursus keskenduvat teada-tuntud töödele, mis lähitulevikus tõenäoliselt ära kaovad. Hoopis vähem räägitakse sellest, millised tööd asemele tekivad ning millised oskused hinda hakkavad minema.

Palju räägitakse näiteks taksojuhtide või poemüüjate töö kadumisest, ent ka professionaalsed  erialad pole automatiseerimise eest kaitstud. Õigusbürood kasutavad juba täna tarkvara selliseks paberitööks, mida varem tegid alustavad juristid kallimalt ning aeglasemalt. Samuti on pildituvastustööriistad radioloogias juba vähemalt sama head, kui mitte paremad kasvajate tuvastamisel (Krakovsky, 2018).

Enamik automatiseeritud süsteeme on jäigad – näiteks kaasaegsetes autotehastes panevad autole tuuleklaasi ette tööstusrobotid kokkupanekuliinil. Kui hiljem on vaja autol tuuleklaasi vahetada, paigaldavad selle juba päris inimesed autotöökojas. Katkise tuuleklaasi eemaldamine, raami ettevalmistamine ning asendusklaasi paigaldamine nõuab liiga palju reaalajas kohanemist, et ükski kaasaegne robot seda kuluefektiivselt teha suudaks. Samuti võib pealtnäha tunduda, et isejuhtiv auto on paindlik ning kiiresti kohanev, ent pigem on tegemist nähtamatutel rööbastel liikuva rongiga (Autor, 2015).

Tehnoloogial on nähtavas tulevikus ka selged piirid, vähemalt kuluefektiivsete lahenduste mõttes. Võrdlemisi lihtne on automatiseerida rutiinseid ülesandeid, aga mitterutiinsed ülesanded on seni üle jõu käinud ka kõige võimekamatel tehisintellektidel. Need nõuavad analüütilisi, loomingulisi ja empaatilisi võimeid. Mida rohkem on töös mitterutiinseid tegevusi, seda tõenäolisemalt saab tehnoloogia olla üksnes abimees, mitte asendaja (Krakovsky, 2018).

Oluline on mõista, et automatiseerimine ei ohusta konkreetseid ameteid, vaid konkreetsete omadustega tööülesandeid. Sarnaselt IT-sektorile, kus juba täna otsitakse töötajaid „tööriistakohvris“ olevate oskuste alusel, peaks ka muid töökohti käsitlema osadest koosnevana – enamik töid ei koosne ühest ülesandest, vaid hulgast oskustest ning vastutusest. Tööriistakohvri täitmise metafoori kasutasid mitmed õppejõud ka mu viimaste magistriõpingute käigus ning erinevate valdkondade tööpakkumisi sirvideski võib märgata, et üldise hariduse või ametinimetuse põhise töökogemuse asemel otsitakse konkreetseid kogemusi või oskusi.

Töö ei ole maailmast otsas

Lisaks tööülesannetele, mida ka tulevikus inimesed paremini teha oskavad, tekitab produktiivsuse tõus omakorda vajadusi uute ametite järele. Uuringud näitavad, et ehkki mingites valdkondades on töökohti kadunud, tekib neid mujal selle võrra juurde (Krakovsky, 2018). Produktiivsuse kasv toob ilmselt kaasa suurema tarbimise ning see omakorda tööjõuvajaduse, nagu ajaloos varemgi läinud on (Manyika ja Spence, 2018). Näiteks Silicon Valleys on tehnoloogiasektori meeletu kasv omakorda õhutanud töökohtade kasvu kinnisvaras ja heaoluteenustes (nt massaaž) (Krakovsky, 2018).

Maailm on hetkel täis suuri, väikseid ja mikroskoopilisi probleeme, millega keegi tegeleda ei jõua. Inimeste võime pakilisemate probleemide puudumisel omale muresid ning vajadusi juurde „hankida“ on eneseirooniline meemimaterjal juba aastaid. 2012. aastal lisati termin „First World problem“ ka Oxfordi sõnastikku. Tundub ennatlik karta, et ühtäkki kõik tegevused otsa saavad, kui mõned praegused funktsioonid inimeste õlult ära võetakse.

Kas sina kardad roboteid? Või ei jõua pigem ära oodata, et mõned tüütud kohustused nende kaela ära sokutada? 


  • Autor, D. H. (2015). Why Are There Still So Many Jobs? The History and Future of Workplace Automation. The Journal of Economic Perspectives, Vol. 29, No. 3, pp. 3-30.
  • Krakovsky, M. (2018). The New Jobs – As automation takes on more and more tasks, what will human workers do? Communications of the ACM. January, vol. 61.
  • Manyika, J., Spence, M. (2018). The Falce Choice Between Automation and Jobs. Harvard Business Review. Economy. veebruar.
  • Spencer, D. (2018). Fear and hope in an age of mass automation: debating the future of work. New Technology, Work and Employment, 33:1.

Puterdades tähtede poole, ehk kelleks sa suurena saada tahad

Käisin hiljuti Maailmamuutjate koolis mõtlemistehnikate töötoas – seal räägiti muuhulgas mõtlemise eri tasanditest, millest üks on intuitsioon. Inimkeeli öeldes on intuitsioon mustrituvastus ning toimub alateadlikus ajupiirkonnas, mis ei oska ennast ülejäänud ajule keeleliselt sõnastada. See tähendab, et kui meil tekib mingis küsimuses sisetunne, pole see tingimata midagi üleloomulikku, vaid üks verbaalselt võimetu ajutükk on varasemate kogemustega mingi tugeva seose leidnud.

Kusjuures kui intuitsiooni eesti keeles guugeldada, viskab see ette lugematu hunniku Alkeemia ning Telegrammi stiilis lehekülgi. Hoopis asjalikumat kraami leiab sellel teemal inglise keeles. Nt siit

Muidugi pole intuitsioon alati kõrgem tõde, ent seal võib peidus olla ka igati häid ideid. Panin kõrva taha päris hea soovituse puhuks, kui sul on mingi idee aimdus, mida on raske sõnadesse panna. Sellisel juhul võiks selle kuidagigi välja puterdada ning hakata arutledes külmema-soojema suunas minema. Lõpuks tunneb meie kõnevõimetu aju või sisetunne ära, kui jutuga õigesse kohta oleme jõudnud. 

Intuitsioon võib meid juhtida kõikvõimalikel teemadel, aga mind viis see mõttele, kui palju me sellist puterdamisi minemahakkamist üldse ette julgeme võtta. Kuulasin jaanieelsel lõpuaktuste maratonil kõnesid, mis kõik ühel või teisel moel “oma tee” leidmise juurde välja jõudsid. Ilmselt pole ma ainus, kes võib vist surmatunnini jääda ootama seda valgustust, kelleks ma suureks saades ikka täpselt saada tahan. See ei tähenda tingimata ainult erialaseid valikuid, vaid eluvalikuid üleüldiselt.

Paljud pole millegagi oma elus rahul, aga ei taha/julge ka midagi ette võtta, enne kui neil ideaalne täpne plaan paigas on, kuidas see ära lahendada. Mis siis tõenäoliselt ei saabu kunagi; või saabub muudatus lõpuks siis, kui vaikselt vindunud probleemid nii üle keevad, et elu enam valikut ei jäta.

Siin tuleb mängu investeerimisestki tuttav inimese loomuomane suundumus pigem vältida kaotusi kui püüda võite (loss aversion). Ringiga jõuab see ka mõtteviiside (mindset) teema juurde, ehk kui uskuda, et proovimine ning pingutamine on halb ja igas asjas tuleb välja minna vaid ideaalse soorituse peale, ei saagi elus kuigi palju tehtud.

Sealjuures me ei teadvusta endale, et ka mitte tegutsemine on risk. Teoreetilisel tasemel ammendavat kuulikindlat eluplaani on niikuinii väga keeruline paika panna – ega ilmaasjata öelda, et inimene plaanib, jumal naerab. Rääkimata sellest, et me ei pruugi täpselt sellestki aru saada, mis see siis on, mida me tegelikult tahaks saavutada/omada/olla.

Pildiotsingu success hindsight tulemus

Mis see lahendus siis on, kui eesmärgidki pole veel päris selged, rääkimata nendeni viivast teekonnast; ja olemas on vaid ebamäärane kuklapoole aimdus, kuhu suunda enam-vähem sihtida võiks? 

Lahendus ongi kasvõi puterdades minema hakata ning vaikselt sooja-külma järgi orienteeruda. Inimkeeli tähendab see julgust proovida erinevaid asju, kasvõi ainult selle pärast, et see on huvitav või tore. Samuti kuluvad ära kogemused, mida elus enam teha ei taha. Ehkki hetkes võib see tunduda sihitu ekslemine, tundub teekond tagasivaates enamasti palju sirgem.

Ei tasu karta valida, oma valikuid kahtluse alla seada, ümber valida ning jooksvalt suunda jälle “soojema” suunas keerata. 18-aastaselt tehtud sisseastumisvalikud ei pea defineerima kogu ülejäänud elu. On täiesti okei muuta oma harrastusi, suhtlusringkondi või muid elu osi, kui need ennast ammendavad. Samuti ei pea ka kõik ettevõtmised tulevikku vaadates kohe pikaajalist mõtet omama.

Näiteks on mult küsitud, kas kahetsen siis esimest erialavalikut, et juba teise eriala juurde õppisin. Kindlasti ei kahetse, aga võitsin teisest magistrist rohkemgi, kui oleksin esialgu osanud loota. Või küsitakse selle blogi kohta, kas ajan selle pidamisest juba labidaga pappi kokku või miks ma seda üldse teen. Teen, sest mulle meeldib, aga samas on see mulle juba praegu andnud võimalusi, mida oleks ilma selleta olnud raske planeerida. (Labidaga papilükkamine jääb veel sinna hoomamatusse tulevikku.)

Kokkuvõttes tasub elus asju teha ning proovida kasvõi selle pärast, et see tundub tore või “soe”. Ära oota ideaalset hetke või ideaalset plaani, vaid hakka lihtsalt minema – olgu või puterdades. 

tsitaat (1)

 

 

 

Olen elus (aga mis elu see on)

Minu blogi andunumad fännid on ilmselt märganud, et viimastel nädalatel on postitamissagedus hakanud põhjamuda kündma. Mõtlesin, et tulen kergitan natuke saladuseloori, kas olen a) rannas, b) finantsvabadusele käega löönud ning kõigi oma veeringutega lõpuks Balile kolinud või c) ühisrahastuse fännide poolt lihtsalt ära lintšitud. Ehkki hing ihkab varianti b, on põhjused muidugi kõvasti proosalisemad – väsisin lihtsalt täiega ära. Nüüd aga kõigest järgemööda.

  • Sain vahepeal kahekordselt üleharituks ning ühtlasi avastasin selle lõpusprindi käigus, et ka mina olen lihtsalt inimene. Kohustusi ja pinget kogunes lühikese aja peale nii palju, et ühel hetkel nentisin ennast täiesti neutraalselt kõrvalt vaadates, et ah sellistel hetkedel vist saadaksegi ärevushäireid ning närvivapustusi. Tagantjärele möönan, et lühikese aja jooksul segamini kange kohvi, veini ning palderjani tarbimine pole vist ka kõige parem mõte.
  • Mäletatavasti võtsin tänavu eesmärgiks see aasta kooli rohkem mitte minna. Päev pärast magistri lõpuspurti otsustasin, et mul pole vaimseks krahhiks siiski aega ning läksin jälle kooli – Maailmamuutjate kooli. Kirjutasin oma seiklustest hoopis Müürilehes.
  • img_20180619_204322235296251.jpgVõtsin Tallinna Sadama teemalist rahvahääletust kuulda ning lõikasin omale ka õhukese viilaka sadamapirukast (kiitus 12,7%-le vastajaist, kes oleks hoopis Serbiale 12 punkti andnud). Ehkki aktsia hinna avanemise järel käis veidi aega korralik müügipaanika, otsustasin jääda selle juurde, et a) tegemist on pikemaajalise ostuga ja b) lubatud dividendide juures on ka ca 2-eurone hind tegelikult atraktiivne tase, mitte alguse anomaalia. Pärast esimest tõmblust jäigi hind sinna kahe kanti pidama ka. Olen rahul.
  • Värske sadamaomanikuna ajasin oksad laiali ja käisin kohe tiiru Hiiumaa praamiga sõitmas. See on vist hea hetk ära mainida, et nii Hiiumaa kui Muhu praamil pakutakse mingil müstilisel kombel ühtlase tasemega maailma kõige halvemat kohvi (mis ei takistanud mind seda puhtast igavusest muidugi korduvalt joomast – ilmselgelt toimiv ärimudel).
  • Kõigi muude asjatoimetuste vahel sattusin Otepää 70.3 Ironmanile vabatahtlikuks.  Peamiselt seetõttu, et mu elukaaslane käis seal raudmeheks saamas ning ma ei viitsinud tervet seda aega niisama kadedusest rohelisena maha ka passida (see ongi armastus). Kui keegi tahab augustis Tallinnas esireast vaadata, kuidas törts veelgi kangemad raudmehed koidust ehani raudset sporti uhavad teha ning Kalamaja hipsterid jälle liiklusblokaadis on, siis selleks otsitakse suisa kahte tuhandet abilist.
  • Loodetavasti jõuan pärast natukest puhkust lõpuks kõigi nende kuueteistkümne sisukama postitusealgeni, mis mul mustandites ootavad (ilm keeras nüüd ka ju õigeks tubaseks suveks ära). Või jõuaks jälle lihtsalt oma lõbuks mõnda raamatut lugeda. Unistada ju võib. 😀 Seni kuulake hüva muusikat:

 

Tulen ühisrahastusskeptikuna kapist välja

Ilmselt on tähelepanelik lugeja juba kildhaaval pusle kokku pannud, et ühisrahastusse mul suuremat usku pole. Erinevalt paljudest rahablogijatest, kelle portfellist moodustab ühisrahastus ligi poole, on minu kukrus seda hädised protsendid ning praegu puudub plaan sinna ka rohkem panustada. Kuna Rahajutud küsisid mult sellel teemal hiljuti kommentaari, pidin natuke eneseotsinguid tegema ja mõtlesin, et on aeg selle hoiakuga päris kapist välja tulla: “Ema, isa… ma olen… ühisrahastuse skeptik.” 

Minu otsene kokkupuude ühisrahastusega piirdub sellega, et olen natuke Bondoras kätt proovinud, ent kaotasin kiirelt platvormi vastu usalduse ning tulin selg ees välja tagasi. Õnneks ei saanud erinevalt paljude teiste inimeste kogemustest ka kahjumit. Samuti olen natuke investeerinud Estategurusse, aga seal oli mul huvi konkreetse Tartu kinnisvaraarenduse vastu – mu kunagise elukoha lähedal asuv tondiloss renoveeritakse sellega ära (läheb natuke mu muude emotsioonišopingutega ühte patta).

Ära muidugi iial ütle iial, aga hetkel olen pigem äraootaval seisukohal skeptik – ühtegi kriisi pole praegune ühisrahastusbuum ju veel üle elanud. Eestis on ühisrahastus õiguslikult suhteliselt reguleerimata, samas on projektides-laenudes tegemist üsna segase õigussuhete rägastikuga.

  • Lihtsamal juhul on suhtes portaal, võlgnik ning n+1 ootusärevat investorit.
  • Laenajaks võib olla ka ettevõte, millel on eraisiku käendus ning valemis on muidugi ikka portaal ning n+1 teist selli. 
  • Praegu võidukäiku tegeva Mintose valemi puhul on osalised laenu andja, laenu võtja, portaal ja muidugi ikka need n+1 teist võlausaldajat. 
On mõned inimesed

Kui nüüd portaal välja arvata, on kõik need osaliselt tõenäoliselt iga investeeringu puhul ka erinevad. Enamasti ei anna portaal investorile ka piisavalt infot, et oleks võimalik näiteks veenduda, kui hoolikalt ning ettenägelikult on erinevad suhted reguleeritud. Kui üks või mitu neist suhetest lõpuks hapuks peaks minema, võib investoril oma huvide kaitsmine väga keeruline olla (ja lihtsureliku jaoks suisa võimatu). Tagatipuks pole ühisrahastuse investeeringud ka kuigi likviidsed – kui sõit läheb metsikuks, pead selle tõenäoliselt lõpuni kaasa tegema.

Surematu aktsiaguru Saario on hoiatanud, et aktsiaost pole lotomäng, aga mulle tundub, et ühisrahastuse praeguse süsteemi ning saadaoleva info juures on justnimelt tegemist lotomänguga. Peamised taktikalised komponendid on investori jaoks võimalikult usaldusväärse portaali valimine, hajutamine ning jumala halastusele lootmine. Järgnev on juba puhas palve, et portaal püsti püsib ning võlgniku probleemide korral midagi ka ette võtab.

Selleks, et mitte ainult puhast auru suust välja ajada, võtsin ette ja lugesin läbi ka Mintose investorilepingu. Käed püsti, kui paljud seda üldse teinud on? Võin öelda, et dokument on 11lk tihedat inglisekeelset (või lätikeelset, kui see rohkem mokkamööda peaks olema) teksti, kus näiteks investori õiguste ja kohustuste all on ainult kohustused. Muuhulgas on Mintos täielikult vastutusest vabastatud, kui laenuvõtja oma lepingut rikub ning tagatipuks on portaalil õigus leping iga hetk 10-päevase etteteatamisega üldse üles öelda.

Siinkohal võiks küsida, kas riik ei kaitsegi inimese surematut õigust olla nii loll või lepingute lugemise osas laisk, kui hing ihaldab. Näiteks tarbijalepingute puhul on ju mingid konksud kuskil võlaõigusseaduses, mis lihtsurelikukahjulikud tüüptingimused nii ehk naa tühiseks teevad (või midagi taolist, eivä). Kuna selles osas veel vaidluspraktika puudub, on mõnedel allikatel oht, et piisava aktiivsuse korral loetakse portaalikasutaja tegevus juba kutseliseks tegevuseks. Sel juhul on juba igaühe enda vastutus tehingute ohud ning tingimused endale selgeks teha. 

Samuti võiks küsida, kas tagasiostugarantii süsteem siis ei päästagi? Ilmselt päästab see täpselt nii kaua, kuni portaal või laenuandja ise vee peal püsib. Turult kadumise korral lubab nt Mintos küll lahkelt kõik võlgade väljanõudmiseks vajaliku info kliendile anda, aga ilmselt saab iga investor aru, et jupphaaval neid laene jumal teab mis õigusruumi välja hagema minna on aja- ja närvikulukas ning tõenäoliselt ka tulutu.

Muidugi ma ei välista, et ühisrahastuses võib minna ka väga hästi ning äkki ma olengi loll, kes maas vedelevat tootlust üles korjata ei oska. Samas ütlevad ka kohalikud ühisrahastuse pooldajad, et väidetavaid tootlusi sealt tegelikult oodata ei maksa. Võttes nüüd võrdluseks börsi, siis jah, ka sealt võib tulla ootamatuid üllatusi, aga vähemalt ei saa seal keegi 10-päevase etteteatamisega lihtsalt ühepoolselt suhtest välja astuda (Olympicut ei lasta praegu börsilt minemagi).

Kokkuvõttes on ühisrahastuses minu jaoks praegu kontrollimatuid ning tundmatuid faktoreid liiga palju, et selle alla sellist raha panna, millest täiesti ilma ei tahaks jääda. 

Kuidas teile tundub? Kas viie aasta pärast on ühisrahastajate rinnad haavleid täis või šampuseklaasid kobrutamas? 

Armasta raha ja raha armastab sind vastu

Mul on juba ammu üks purgike, kuhu panen reisidel taskusoppi jäänud üksikud mündid või kupüürid. Lõpuks jõudsin selleni, et tegin kõrvale ka leidraha purgi, kuhu läks seemneks Saaremaalt metsast leitud EV100 2-eurone käibemünt. Ma olen juba lapsest saadik maast pidevalt raha leidnud ning pistan siiani rõõmsalt taskusse nii 5-eurose kui 1-sendise. Samas kipub see raha sealt kiirelt kasutusse minema või halvemal juhul uuesti kuskile maha pudenema.

Nüüd kogun kõik sellise leitud raha ühte kohta ja vaatan, kui kiiresti see tegelikult koguneb. Ehkki ma pole ebausklik ja ei usu igasuguseid külgetõmbeseadusi vmt esoteerikat, ei saa see ju ka kuidagi paha teha. 😀 On rahal soe koht, kuhu tulla ning mul vahelduseks veidi käegakatsutavam hobi, kui excelis virtuaalseid võite noppida.

Kas teie ka midagi kogute? Kui sageli te raha leiate? Ja mida sellega siis teete? 

lewis black.png

7 väärtust, mis ma kodust kaasa sain

Sõitsin eile läbi Eesti ning imetlesin autoaknast kogu seda postkaartlikku kevadrõõmu, mis igalt poolt vastu vaatab. Linnas olles ei tunne aastaaegade kohalolu ega vahetumist kuigi hästi ning tegelikult jääb ka teeservas mööduva looduse vaatamine lihtsalt vaatamiseks, mitte kogemiseks.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, kui suur õnn oli üles kasvada sellises metsanurgas, nagu mu lapsepõlvemaad on. Iga päev, iga ilma, aasta- ja kellaajaga olla looduses, käia peamiselt jala või rattaga ning pidevalt endasse imeda seda, millised on augustiööd või novembriõhtud. Või sajad päikesetõusud hommikul bussi peale kõndides. Või talvised pealelõunad koolist koju matkates.

Muidugi pole ma sugugi pime ka maaelu vähem võluvate külgede osas, sest selle kõige kogemine käis tõesti nii heas kui halvas, mitte ainult väljasõidu korras parimat ilma valides. Praegu elan ma linnas ning käin siit maale vaid pühapäevasuvitajana. Samas olen mõelnud, et oleks väga kurb, kui mu oma lapsed kunagi sellisest kogemusest ilma jääksid (alati on võimalus nad pikalt maale “küüditada” – samuti nii heas kui halvas).

Hakkasin autoroolis mõtlema, mis on veel need väärtused, tarkused ja kogemused, mis ma kodust kaasa olen saanud ja tulevikus ka edasi anda tahaks. Esimesed pähe tulnud on teie ees.

väärtused.png

1. Kvaliteet tarbimises

Ütlus “ma ei ole piisavalt rikas, et osta odavaid asju”, oli mulle tuttav juba varasest lapsepõlvest. Ilmselt on tavaline, et vahepeal tuleb läbi põdeda periood, kus tahaks ennekõike uusi ja huvitavaid hilpe ning vidinaid. Nüüdseks olen ammu tagasi mõtteviisi juures, et ostaks ühe hea asja ja loodetavasti ei pea pärast aastaid enam (sama asja järgi) poodi minema.

2. Tervis on kõige kallim vara

Natuke haakub see ka eelmise punktiga, sest hea toit, kvaliteetsed jalanõud, toetav seljakott jmt on otseselt seotud tervise hoidmisega. Samuti olen saanud kaasa mõtlemise, et tervist hoida ning taastada on ennekõike inimese enda kätes. Ka kõige kasinamatel aegadel ei tekkinud mõtetki kokku hoida näiteks kallitelt breketitelt, ortopeedilt või muult teenuselt. Hambaarsti juures käimisesse suhtun siiani peaaegu religioosselt ning arvet tasudes pigem rõõmustan, et see on asi, mida saan endale probleemideta lubada.

3. Investeerimine elamustesse

Kuulake nüüd, poisid ja tüdrukud. Nimelt kasvasin ma ürgsel ajal, kui õhtuti voodis ei scrollitud internetti läbi, vaid loeti raamatuid. Meil on kodus alati olnud palju raamatuid, iga nädal käidud raamatukogus ning veetsin terved suvevaheajad pakkide viisi kõikvõimalikke üllitisi läbi lugedes (sinna sekka ka mõned võikamad Nõukogude “kangelaslood”, mis mind pärast öö otsa õudusest üleval hoidsid). Erinevad ajalehed-ajakirjad käisid ja käivad vanematekodus postkasti siiani.

Lapsepõlves käisime sageli emaga teatris balletti vaatamas, toas mängis enamasti Klassikaraadio ning oodatuim ühisüritus olid Viljandi Folk. Praegugi kuulan autos SkyPlussi segamini Klassikaraadioga ning pean regulaarset (kultuuri)elamustarbimist elementaarseks hingehügieeni osaks. Sealjuures polnud see mingi snooblik hipster-haritlus, vaid pretensioonitu ja siiras mõnu kvaliteetsest meelelahutusest.

4. Tugevad paarisuhted

Mulle on vist küll lapsepõlvest saadik räägitud, et elu olulisim valik on see, kellega sa pere lood. Peaaegu kõik minu esivanemad on pereloomisel olnud pikatoimelised valijad ning mingit keskkoolist abiellu tormamist pole vist õieti kunagi ette tulnud. Samuti sain kaasa eeskuju, et abikaasa võiks olla sinu kõige suurem sõber ning liitlane.

5. Iseseisev mõtlemine

Olen siin vist poole sõnaga maininud, et olin lapsena koduõppel ja käisin koolis paar päeva nädalas peamiselt suhtlemas. Ka keskkoolis käisin kohal vastavalt vajadusele kontrolltöid tegemas ning sain oma töid-tegemisi üsna vabalt ise korraldada. Mu toonase klassijuhataja ajas see aeg-ajalt täiesti ahastuse äärele ning tema pidev mure oli see, et ma ei saa hiljem “päris elus” hakkama.

Ma pole kindel, millal see päris elu pihta hakkab, aga seni on oskus ning harjumus oma tegemisi ise planeerida ning hallata vaid pigem kasuks tulnud. Samuti on mul õnnestunud juba päris pikalt niimoodi elada, et enamik kohustusi minu elus lähtuvad konkreetsest praktilisest eesmärgist, mitte vormitäitest. Kõlab ju elementaarselt, kas pole? Tegelikult kui enda ümber ringi vaadata, teeme häirivalt sageli asju selle pärast, et nii on alati tehtud või keegi on nii ette näinud või teised samamoodi teevad.

Iseseisva mõtlemise alla läheb ka oskus iseennast tundma õppida ning sellest lähtudes elu-, tarbimis- ja kõiki muid valikuid teha.

6. Haritus

Eestlasi on sageli nimetatud hariduseusku rahvaks ning meenub mu ema ütlus, kuidas tark ja haritud inimene ei saa ennast kunagi vaesena tunda. Ka minu suguvõsa on täis harituseusku kangeid inimesi – näiteks vanavanaema Paula oli üks esimesi naisi, kes Eestis ülikoolis käis ning ilmselt aitas hambaarstitarkus tal hiljem ka lastega Siberis ellu jääda, sest abi on inimestel vaja igal pool. Haritust ei tasu segi ajada hinnete või paberite taga ajamisega. Samuti pole haridus mingi selge lõpuga etapp, mille lõpus inimene “valmis” saab, vaid elupikkune protsess ning pidev enesetäiendamine. Tänapäeval on pidev kohanemise- ja eneseharimise harjumus üha olulisem.

7. Rahaasjadest rääkimine

Paarisuhetes rahaasjadest rääkimisest on siin muidugi täitsa eraldi postitus (või mitu), aga see eeskuju on mul küll lapsest saadik ees, et rahaasjadest räägitakse pidevalt, rahulikult ning otse – sealjuures mõistuse piires muidugi lastega ka.

Milliseid häid tarkusi ning harjumusi te kodust kaasa saite? Kas midagi jäi ka puudu ning mille te ise kunagi tulevastele põlvedele tahaks kaasa anda? 

 

 

Ma teile ei kirjuta

Küsida võid kõike.png

Siia blogisse on harjumatult pikk vahe sisse tulnud, sest ma tegelen ninast veri väljas lõpuessee kirjutamisega, kuhu vahele jooksin just ühe maratoni ka ära (ja maratoni vahele kuulasin ka lõpuessee jaoks podcaste – see on küll järgmise taseme rööprähklemine). Vähemalt saab sellest esseest hiljem küll umbes viis saripostitust teemal, kas robotid tulevad ja võtavad meil päriselt töö käest ära.

Kuna mina hetkel kirjutada ei jõua, mõtlesin, et äkki kirjutate ise, kallid lugejad! Kui teil on hingel mõni teema, millest ma kirjutada võiks, siis andke kommentaarides teada. Või kui tahate niisama küsida, mis ma maailma asjadest arvan, andke samuti tuld. Tahate teada, mis ma Meghani pulmakleidist arvasin või miks ma ikka veel miljokas pole või mis ma teeksin, kui lotoga miljoni võidaksin? Või mis mu lemmiksöök või -tsitaat on? Teil on surematu võimalus küsida kõike, mis sülg suhu toob!

Kirjutage ja joonistage kommentaaridesse, postkasti (rahaarublogi@gmail.com) või fatsebuuki kommentaaridesse.