LUGEMISVARA: Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley

raamatupäis (2)

Püstitasin endale aasta alguses Goodreadsis eesmärgi lugeda aastaga 20 raamatut, millest jäin maha juba paari esimese kuuga, kui koolilained veel hoogsalt üle pea käisid. Lohutasin ennast ettekujutusega, kuidas mul pärast lõpueksameid meeeeeletult vaba aega tekib ning jõuan kõik pooleli- ja ootelolevad teosed lõpuks läbi närida (hahahahaa, new job, who dis). Igal suvalisel hetkel on mul pooleli umbes 5-10 erinevat raamatut, millest mõned, tõsi küll, käsil juba aastaid ning ilmselt peaks neid jätkates alustama uuesti algusest (hellõu, “Argumentative Indian”, mis läks käsiloleva lugemisvara riiulisse 2016. aasta valentinipäeval näiteks). 

img_20180922_1308362001953528.jpg
Pidu meie tänavas

20 raamatut iseenesest ei kõlagi kuigi muljetavaldavalt, aga eks see oleneb ka žanrist, mida üldse lugeda. Mingeid kiireid ja/või õhukesi pehmekaanelisi ilukirjandusüllitisi jõuab läbi vuristada ühe õhtuga, samas kui “Thinking, Fast and Slow” on vähemalt minu tutvusringkonnas ka kõige võimekamatel võtnud terve igaviku. Praeguseks on minu aasta skoor 10 raamatut ja sedagi vaid tänu ühele haigena läbiloetud Minu-sarja raamatule ning antropoloogilisest huvist laenutatud isaseks olemise käsiraamatule. Vallutamist ootab aga lisaks lugeri igikeltsale ka terve erialane raamatukogu uuel töökohal, seega õhtutesse tegevust jagub. 

Viimase nädalavahetusega sain paralleelselt joone alla tõmmatud suisa mitmele lugemisvarale, mis riburadapidi ka siin kajastust leiavad. Neist esimese leidsin Financial Times’i 2018. aasta parimate äriraamatute nimistust ja ehkki see pole raharaamat, on tegemist ühteaegu asjaliku ning kergestiloetava teosega, mida tasub kasvõi meelelahutuslik-hariduslikus võtmes läbi lugeda – “Brotopia: Breaking Up the Boys’ Club of Silicon Valley“. 

Nagu pealkirigi (ja kaanepilt) viitab, on raamatu fookus tehnoloogiasektori meestekesksusel ning üritab selgitada, mis on selle ajalugu, tänapäev ja tulevikuohud. Väga pikalt räägitakse muuhulgas Silicon Valley matšokultuurist, kus ärilõunaid peetakse stripiklubides ning sotsialiseerutakse sekspidudel. Seal hakkab jälle mängima vana hea kui-mees-on-täkk-on-naine-l*ts stereotüüp, kus naistel lihtsalt pole võimalik võita: kui nad taolistel üritustel ei osale, jäävad nad tehingutest kõrvale, kui osalevad, arvatakse neist halvasti.

Brotopia: Breaking Up the Boys' Club of Silicon ValleyEhkki tegemist on raamatu kõige “müüvama” osaga, olid minu jaoks põnevaim ülevaade tehnoloogasektori kujunemisest ja igapäevast üleüldiselt. Läbi naiste loo kirjeldamise saab lugeja ka näiteks ladusa üldpildi erinevate tehnoloogiahiidude sünnilugudest, äritaktikatest, töökultuurist jne. 

Näiteks Susan Wojcicki lugu, kelle garaažis sündis Google ja kelle otsimootori turunduspotentsiaali puudutavad ideed kindlasti aitasid kaasa selle peadpööritavale edule. Praeguseks on ta YouTube’i CEO ning kolme lapse ema ja ütleb, et just perekohustustega toimetulek on temast parema juhi teinud. Tööl on ta väga-väga keskendunud ning prioritiseerib halastamatult. Ta ei saa enda ega ettevõtte aega raisata problemaatilistele projektidele, mistõttu lükkab ta kõrvale kõik, mis aeglaselt kasvab. “Need ei jõua kuhugi. Ma keskendun suurtele ideedele ja me teeme need kohe ära.”

Vast kõige põnevam on põhjalik selgitus, kuidas IT-sektor nii meestekeskseks kujunes – selle taga pole mingid soolised eelsoodumused, vaid lihtsalt loll juhus, mis nüüd tekkinud stereotüüpe aastakümneid taastoodab. 

Kus kõik pekki läks

Nimelt oli esimeste arvutite programmeerimine ja nendega töötamine naiste pärusmaa ja seda reklaamiti suisa toonases Cosmopolitanis põneva uue karjäärivaldkonnana (kes pole veel näinud, soovitan sellel teemal “Hidden Figures’it” vaadata näiteks). Samas nagu paljude “naistetöödega” ikka – kui see hakkas hinda minema, imbusid karjääripõllule ka mehed. Murranguliseks sooliseks pöördeks sai IT-sektori tööjõu vallas 60ndate keskpaigas koostatud programmeerijate värbamise profiil, millele eelnenud uurimistöös uuriti 1378t programmeerijat, kellest vaid 186 olid naised. 

Selle meestekeskse valimi põhjal järeldasid uurimust läbi viinud austet (mees)psühholoogid, et valdkonnas ennustavad edu a) soov lahendada erinevaid (matemaatilistest mehaanilisteni) probleemülesandeid ja b) programmeerijatele ei meeldi inimesed, s.o on nad on rohkem huvitatud asjadest kui inimestest. Tagantjärele puuduvad igasugused tõendid, et antisotsiaalsus on kuidagi korrelatsioonis arvuti- või matemaatikaoskustega, ent kehvad sotsiaalsed oskusted on selgelt korrelatsioonis… meesnohikutega. 😀

See vildakatel alustel koostatud värbamistööriist läks kiirelt kasvavas sektoris laialdaselt kasutusele ja elab oma elu tänaseni. Antisotsiaalsete joonte otsimine värbamisel tõi kaasa nohiku-hegemoonia ning levis kõikjale alates koolidest ja konverentsidest ning lõpetades töökohtade ja ülemustega. Kui teatud tüpaažiga nohikud saavutasid kriitilise massi, muutus see üldlevinud narratiiviks, mida popkultuur (filmid, sarjad jne) omakorda taastootma hakkas. See tähendab, et ühest (ebaõnnestunud) värbamisuuringust tekkinud stereotüüp on muutunud isetäituvaks ennustuseks.

Tänaseks on see stereotüüp läbi mitme põlvkonna nii sügavalt juurdunud, et keegi isegi ei kahtle selle paikapidavuses. Arvutitest ei saanud poiste teemat seetõttu, et poistel oleks mingid loomupärased soodumused, mida tüdrukutel pole. Suur gümnaasiumiõpilastega tehtud uuring näitas, et noortel naistel on vajalikud oskused poistega samal tasemel, aga neil on nende oskuste rakendamiseks vähem enesekindlust. Uurijate järelduste kohaselt on peamine erinevus poiste ja tüdrukute arvutikasutuses seotud justnimelt stereotüüpide ja internaliseeritud soorollidega. Selle põhjal saavad aga soolise eelsoodumuse kuulutajad indu juurde ning vastav käitumine kodudes, koolides jne kinnistab tüdrukute usku, et arvutid pole “nende teema”.

Muuhulgas on see terved põlvkonnad naisi kõrvale tõrjunud ka inimkonna ajaloo suurimast rikkuse loomise sektorist. Neil on seal raskem töötada, ise äri alustada, investoritelt rahastust saada jne, jne.


Kui keegi tahab kiiret lühiülevaadet selgelt tõestatud soolistest eelarvamustest IT-sektoris, on hea alustamismaterjal erinevaid uuringuid koondav artikkel Mediumis, kus toodi välja valik alateadlikest soolistest eelarvamustest:

  • Identsete äriideede väljapakkumise (pitch’i) puhul eelistasid investorid meeskandidaati – vastav suhe 68% ja 32%. Meeste esitused olid naishäälega esitatud pakkumistest investorite hinnangul veenvamad, loogilisemad ning faktipõhisemad.
  • Olulise teadusasutuse juhtiva koha töökonkursile esitatud fiktiivsetele avaldustele pandi juhuslikult meeste ja naiste nimed. Meesnimega “kandidaadid” olid komisjoni hinnangul kõvasti kompetentsemad ning värvatavad (hireable), samuti pakuti neile võrdväärsete fiktiivsete naiskandidaatidega võrreldes kõrgemat palka ja rohkem mentorlust.
  • Mehed ja naised kauplesid identse käsikirja alusel uue töökoha tingimusi. Kõrgemat palka küsinud naisi peeti vähem kenadeks inimesteks ning arvati, et nendega on keerulisem töötada. Mehi kauplemise tõttu halvemas valguses ei nähtud.
  • Psühholoogia õppetoolile saadeti juhuslikult mehe- või naisenimega märgitud kandideerimisavaldused. Nii mees- kui naisvärbajad eelistasid identsete avalduste puhul selgelt meeskandidaati.
  • 248 eduka tehnoloogiasektori töötaja arenguvestluste ankeete uurides selgus, et isikuomaduste kriitikat tehti 85% naistele ja ainult 2% meestele. On naeruväärne eeldada, et 85%-l naistel on isiksuseprobleemid ja meestel on need vaid 2%-l.

Sotsiaalseid oskusi on IT-s vägagi vaja

2017. aastal lahvatas Google’is skandaal, kui üks nende programmeerija kirjutas memo, milles ütles, et naised ongi kehvemad programmeerijad, sest keskenduvad rohkem inimestele, mitte asjadele, on sotsiaalsemad, loomingulisemad jne, mis kokkuvõttes teeb neist halvemad programeerijad. Põhimõtteliselt kordas ta seda sama vildakat stereotüüpi, mida võib pidada ajalooliseks nurisünnitiseks.

Sellele vastas üks teine (mees)Googler, kes ütles, et too programmeerija ei mõista ei sugu ega programmeerimist ennast. Ta küsis juba iseenesest valesid küsimusi, kui pidas hea programmeerimise eelduseks inimpõlgurist tehnilise töötaja stereotüüpi. Pool-aspergerist suhtlemisvõimetu programmeerija kuvand on juba selles mõttes kahjulik, et külm ratsionaalsus ning tehnilised oskused on olulised vaid programmeerimise õppimise juures. Programmeerija töö on tegelikult lahendada “päris maailma” probleeme ning see nõuab alati inimeste mõistmist. Kui keegi eedab, et ta saab end selles töös inimestest ja tunnetest distanseerida, on ta asjast väga valesti aru saanud.

Kokkuvõttes võib igaüks koodi kirjutada, aga kõige raskem osa tööst on mõista, milline see olema peaks, mis on eesmärk ja mis on selle saavutamiseks vajalik. Programmeerimine eeldab just koostööd ning empaatiat nii kolleegide kui klientidega, ehk vägagi palju neid “pehmeid” omadusi, mida sealt stereotüüpselt tõrjutakse. 

Miks see pole ainult “mingi naiste mure”

Seda, et naised ei jõua IT-sektorisse, nimetatakse küll ühiskondlikuks, koolisüsteemi, vanemate või tüdrukute-naiste endi probleemiks. Ehkki raamat keskendub konkreetselt soopõhistele stereotüüpidele, on IT-s rängalt alaesindatud kõik vähemusgrupid (rassiti jne). Samal ajal on tehnoloogia pea peale keeramas kõikvõimalikke majandusharusid põllumajandusest ja tootmisest kinnisvara ning rahanduseni. Meie lähituleviku reaalsuses on isesõitvad autod, liitreaalsus ja tehisintellektid, aga hetkel ähvardavad olla nende kõigi algoritmidesse sisse kirjutatud soolised eelarvamused. Või noh kõik eelarvamused, kui programmeerijad on valdavalt noored vallalised vähese empaatiaga suhtlemisvõimetud valged düüdid.

Silicon Valley kujundab väga otseselt inimkonna tulevikku ning mitmed tõsised nohiku-hegemoonia viljad on juba käes. Näiteks on juba praegu terved valdkonnad sihikule võtnud laste psühholoogiliste nõrkuste ärakasutamise ja eesmärk on luua keskkondi, mida nad iga kell päris elule eelistaks. Keskmine lapsevanem isegi ei kujuta ette, milline teaduslik kahurvägi tema lapse sihikule on võtnud ning isegi seda teades on lapsi meid kõikjal ümbritseva digimaailma eest raske kaitsta. Sisuliselt võib see tähendada terveid (või peaks just ütlema mitte-terveid) tulevasi põlvkondi, kes ei suuda ega tahagi pärismaailmas funktsioneerida.

Õnneks puhuvad vargsi vastutuuled just tänu sellele, et Silicon Valley nohikud jäävad samuti vanemaks, saavad ise lapsi ning tunnetavad lõpuks seda vastutust, mis nende toodete kasumlikkusega kaasneb. Aga sellest, et praegused võidumehed üritavad ka teisi mõista, kindlasti ei piisa.

Google’i VP ütleb järgmist: “Kui robotid hakkavad maailma juhtima või selles vähemalt väga suurt rolli mängima, ei tohiks mehed neid üksi programmeerida.”

Facebooki COO Sheryl Sandberg: “Kui sa kirjutad koodi, võid sa mõjutada paljusid inimesi. /…/ Kõik otsivad järgmist Bill Gates’i, Steve Jobsi või Mark Zuckerbergi. Otsitakse selget mustrit ja nad keegi ei näe välja nagu sina või mina.”

Lõpetuseks meenutan ühte uuringut, mille järgi on inimestel kalduvus victim-blamingule, sest nad üritavad maailma endale ausaks ja arusaadavaks mõelda ning tahavad uskuda, et ise kõike õigesti tehes ei juhtu sinuga halbu või ebaõiglaseid asju. Samuti ei taha pahatihti keegi tunnistada, kui tal elus edasijõudmiseks mingi varjatud eelis on olnud ning armastatakse kõik võidud kirjutada iseenda teenete ja õigete valikute arvele.

Kokkuvõttes jõuan tagasi selleni, et pole oluline, kas, kes ja kui palju üksikisiku tasandil mingis ebavõrdsuses süüdi on. Otsese pahalase puudumine ei tähenda automaatselt, et kõigi süütute tegude summa õiglane on. Kahjuks tähendab see ka seda, et nende mehhanismide väljajuurimine on keeruline ja aeganõudev protsess. Igatahes väärib tõsiselt järelemõtlemist, millist tulevikku me endale soovime ja kes selle koodi kokku hakkavad kirjutama. 

Repliigi repliik, ehk noortel on korterite ostmiseks just piisavalt tuge

Sattusin Eesti Päevalehest lugema tubli noore koolikirjandit teemal: “Noored vajavad korteri ostmiseks tuge”. Esiteks lõi minus vemmeldama keskkooliaegse emakeeleõpetaja vaim, sest oleksin tahtnud lennult haarata punase geelpliiatsi ning tormata lahingusse kõikvõimalikke õhku visatud väidete ja lõpetamata lausetega. Lihtsalt üks stiilinäide:

“Ent kui anda töötavatele noortele võimalus soetada korter, on neil rohkem motivatsiooni.”

Kes on noortelt soetamise võimaluse ära võtnud? Kuhu kadus motivatsioon? Kas üldse eksisteerib motivatsiooni ilma sihita? Ja kas Ernesto ning Blanca vahel puhkevad armusädemed? Kõik see ja enamgi veel homses telenovelas “Kinnisvarakired veeklaasis”. 

Täie tõsiduse juurde tagasi tulles kurdab noor(?) sulesepp, et noortel on raske korterit osta, sest pangad on karmid ning sissemakset on raske koguda. Samuti on surematu oraakel – tema ema – paljastanud, et kümmekond aastat tagasi anti laenu hoopis kergemalt. Eeldan, et kümnekonna aasta taguse aja all mõeldakse buumiaega, kui pangad inimestele laenuraha otse tänaval pihku surusid ning kinnisvaraturul käis ennenägematu ostupidu. Selle tagajärgi helbime kollektiivselt siiamaani.

Mis puudutab ettepanekut luua programme, mis hõlbustaksid noortel korterit soetada, võin paljastada, et selline programm on Kredexi käenduse näol täitsa olemas. Jah, korterivõtmeid ei anta lihtsalt töökoha omamise eest pihku, aga sissemakse kogumisel on suur vahe, kas kokku on vaja ajada 10 või 20 protsenti ostuhinnast.

Muidugi pole ka 10-protsendise sissemakse kokkukogumine naljaasi – tean seda omast kogemusest, kui visalt see summa koguneb üürikorteri ning õppelaenu maksmise kõrvalt. Samas ei kujutaks ma ette, et sissemakset üldse vaja poleks või see täiesti minimaalne oleks. Mis oleks selle peamised ohukohad: 

  • Liiga kergekäeline laenamine – see on suht ilmselge, et kui “isiklikku” korterisse on võimalik olematute kuludega elama asuda kohe, kui sul ettenähtud aeg tööl käidud on (kui ka see tingimus autori meelest liiga piirav pole), hakatakse seda valikut hoopis vähem läbi kaaluma. Samuti jõutaks korteriostuni hoopis varem (= väiksema elukogemusega). Samas ei pruugi kehvast tehingust hiljem sugugi nii lihtne lahti saada olla, kui seda kaela võtta oli. Lisaks hakkaks laenud ilmselt rohkem hapuks minema ja see paneks korraliku halduskoormuse nii pankadele kui käendajatele (riik? Kredex?)
  • Liiga suure summa laenamine – sissemakse kogumine paneb praegu piiri ette sellele, kui suur ja kallis korter omale esiteks üldse ostetakse. On ju suur vahe, kas korjata näiteks 4000 eurot või 12 000 eurot – soodsama korteri saab kiiremini n-ö kätte ning see hoiab ka laenukoormus kontrolli all. Piiranguteta laenusaamine soodustaks kalleima võimaliku eluaseme soetamist, mille alla oma laenuvõimekuse ning miks mitte ka säästmisvõimekuse kinnipanek ei ole majanduslikult mõttekas (sest oma kodu ju pole investeering).
  • “Tasuta raha” mõju kinnisvaraturule üleüldiselt – ma juba mainisin, mis viimane rahaloopimine kaasa tõi. Kas ma pean veel midagi lisama? Laenuturul piirangu kaotamine ajaks hinnad rallima, mis poleks kasulik ka neile noortele endile, sest nad peaksid selle korteri ju ikkagi kinni maksma.

Kindlasti on veel mingeid aspekte, mis mul kerkiva vererõhu kohinas isegi meelde ei tulnud, aga kokkuvõttes ma ütleks, et meil on noortele “oma koduni jõudmiseks” täpselt piisaval määral abi. Kinnisvara omamine pole inimõigus, vaid suures osas vastutus ning kohustus, mida ei saa liiga kergekäeliselt välja jagada. 

Kuidas teile tundub? Kas praegused nõuded on karmid, parajad või võiks olla veelgi karmimad? 

Kuidas ennast selle palavaga mitte vaeseks jääkohvitada

Olin kõigi instapiffide ja mikrokuulsustega nädalavahetusel Sweet Spotil, kus suutsin Rahakratist kaks korda rohkem raha huugama lüüa. Muidugi suur osa sellest läks valesti kalkuleeritud joogivalikutele – näiteks sain mekkida imetabast vaese mehe cold brew’d, mis maitses nagu segu maomahladest ning sellest sogast, mis Baila mängu lõpuks viimasesse topsi koguneb. Too kogemus andis mulle viimase tõuke ise kodus kohvi külmpruulima hakata, sest muidu jääkohvitan ma ennast lihtsalt vaeseks.

img_20180727_1010301157393207.jpg
Instagrammable piffimoment. Coffee IN võiks mulle nüüd sponsoriks hakata, aitäh!

Kui ikka iga päev kuskilt mõni 3-eurine tops pihku haarata (või mitu), võib igaüks omad arvutused teha, kui palju sellega kuumalaine lõpuks lihtsalt kõrist alla vuliseb. Erinevalt habrastest lihtsurelikest ei kao mul selle kuumaga ka söögiisu ära, mis suu kaudu sisse hekseldatavat eelarvet selle arvel tasakaalus hoiaks.

Kõigile neile selgituseks, kes moodsa maailma imedest midagi ei tea, on cold brew, ehk külmpruulitud kohv vähemalt 12-ks tunniks külma veega seisma pandud kohv, millega saab siis igasuguseid vahvaid jääjooke segada. Kohvipuru külmas vees hulpimas – kõlab päris rõvedalt, kas pole? Kui ma oleks seda varem teadnud, oleksin ilmselt samuti nina kirtsutanud, aga jõudsin enne metoodikasse süvenemist sellest juba möödunud aastal sõltuvusse sattuda. Puhas cold brew ise on hea kohvimaitsega, vähehappeline (maosõbralik) ja samas väga kofeiinirohke kontsentraat, millele jääd, vett, toonikut, piima vmt juurde segades (olenevalt miksimisosavusest ning välitemperatuurist) hakkavad inglikooride saatel taevaväravad paistma.

Just see suvi on igal pool selle valmistamise lihtsusest ka kollektiivselt rääkima hakatud – näiteks möödunud nädalal nägin seda Ringvaates, kus selleks küll ise ube jahvatati, hipsterite kohvikannu kasutati jne, mis jättis protsessist üsna keerulise mulje. Riburadapidi rääkisid sellest järgnevate päevade jooksul ka mitmed kokandus– ja muud blogijad, seega noppisin siit-sealt kõik nipid kokku ning proovisin ka ise kohvipruulijaks hakata.

Selleks võtsin:

  • 40 g jämedama jahvatusega presskannukohvi (värske pakk, aga mitte ise jahvatatud)
  • 4 dl jahedat kraanivett (Tartu vesi on väga hea, Tallinnas kasutaks midagi muud)

Segasin need õhtul presskannu kokku, panin kaane peale (aga ei pressinud) ja läksin magama. Hommikul pressisin sõela alla, panin klaasi jääkuubikuid täis, sorts kohvileotist peale, teine sorts külma vett, kolmas piima ja… Appi, ma ei saa aru, miks ma ennast nii kaua üldse normaalse jääkohvi otsingutega emotsionaalselt retsinud olen. Selle ise tegemine on niiii lihtne ja tulemus on niiii hea!

Üks õpetusvideo on näiteks siin:

Üldiselt tasub võtta ca 10 g pulbrit 1 dl vee kohta (vastavalt 50 g poole liitri kohta jne) või täitsa huupi korralik kohvipuder kokku segada, sest hiljem peab seda lahjendama niikuinii. Kuna kohv liguneb väga kaua, ei tasu ka tõmmise kofeiinirohkust alahinnata – tavaliselt ma hommikul esimese asjana kohvi ei joo ning täna võttis tööle kõndimine veits värisema. 😀 Magusama kohvi armastajatel tasub sisse segada mõnda head siirupit (nt Monini soolakaramelli siirup) või üldse kondenspiima:

Seega kõigile kaaskofeiininarkaritele soe (või jäine) soovitus see järele proovida! Erinevalt kõikvõimalikest kummalistest kohvikutest saab siis vähemalt ise kangust timmida. Näiteks viimati Pärnus olles ei saanud ma üldse aru, mis õigusega nad end seal suvepealinnaks nimetavad, kui peamised müügiartiklid on soe õlu ja pitsa. Jääkohvi õnnestus mul südalinnast väriseva käsi saada vaid ühest kiirtoiduurkast, kus õhevil püüdlik suveteenindaja mulle jääkuubikute kolinal topsitäie rämemagusat piima kokku segas. Ja muidugi ma jõin selle ära, sest mul polnud tolleks hetkeks enam mingit eneseväärikust järel.

Aaaaga need päevad on nüüd läbi. Ja mõõdukus kohvitarbimisel samuti! Elagu kohvipruulimine!

Bondora, miks nii meeleheitel?

Sel ajal, kui ülejäänud Eestit helistas läbi meeleheitel Samoa prints (ilmselt jääb kellelgi nüüd kadunud vanaonu pärandus lihtsalt rassistlike eelarvamuste tõttu kätte saamata – oma viga…), sattusin mina omaette pommituskampaania alla hoopis Bondora poolt. Nimelt lubati mind lihtsalt, kasulikult ja turvaliselt rikkaks teha ja söödeti ühtäkki nende imelise Go & Grow reklaame söögi alla ning söögi peale – või peaks ütlema, et YouTube’is iga video alla, vahele ning peale. Pärast jumal teab mitmendat reklaami äraklikkamist, püüdsid nad lõpuks minu tähelepanu lausega: “Kui oled jooksja ja plaanid osa võtta võistlusest, on sul ilmselt selge eesmärk.

Joppenpuhh, kes ometi nende AdWordsi haldab ning kui palju erinevaid reklaamivariante neil sihtrühmade jaoks on, imestasin omaette. Väikse tuhnimise peale sain muidugi aru, et tegemist oli õnneliku juhusega, sest reklaame on neil vaid mõned üksikud ning neid kõiki mulle erinevate videote alguses ringiratast ka näidatakse (nüüd muidugi erilise uue hooga, kui ma värskelt nende kodulehe ja muud kanalid läbi olen tuhninud). Reklaami infokastis mainiti ühe reklaami esitamise põhjusena ka mu sugu ning see vaid kinnitas mul kuklas kummitanud sisetunnet, et seda eriti kaheldava väärtusega toodet just lihtsa ning moodsa lahenduse pähe naistele turustada üritatakse. 

Kusjuures kiire pilk reklaamide sihtimise lisateabele paljastas hämmastaval kombel, et mulle sihitakse näiteks aluspesu ja jalgpalli reklaame, mingit müstilist alagruppi “meeste huvid” 😀 😀 😀 ja lisaks reisimisele ka eraldi infot just Hispaania kohta. Igatahes päris meelelahutuslik – soovitan teistelgi sellega tutvuda. 

Tulles tagasi konkreetsete reklaamide juurde, siis jättis klippide kõne- ja pildikeel mulje, et tegemist on nunnu ohutu tootega õrnade abitute naiste jaoks. Kasvõi see, et selle reklaam Eesti suurimasse elustiiliblogisse sebiti, ütleb oodatud sihtgrupi kohta nii mõndagi. Kõik on väga turvaline, lihtne ja imeline ning kui sellest hoolimata pilt hirmust tasku hakkab minema, saab julgustuseks sõbra või kallima ka kampa võtta (“Seda võimalust lubades peaksid kindlasti olema veendunud, et usaldad seda inimest,” manitseb reklaamneidis malbelt naeratades).

Tutvustan Bondora kõige lihtsamat viisi investeerimiseks – Go & Grow. Go & Grow on uskumatult lihtne ja automatiseeritud teenus, mis lubab sul teenida kuni 6.75%* tootlust aastas, samas kui sulle jääb igal ajal ligipääs oma rahale. (Video)

Multikanaine ja nunnu keelekasutus

Võimalik, et ma olen lihtsalt liiga palju Virginia Woolfi grupis ajupesu saanud ning näen tonti iga nurga taga, sest kui tootest räägiks jälle hoopis mees, poleks ma samuti rahul. Iseenesest on investeerimismaailmale ette heidetud küll, et seal kasutatav keel on väga maskuliinne ning mõjub naistele pigem peletavalt. Näiteks võiks portfelli ehitamise asemel rääkida portfelli kasvatamisest või miks mitte lausa küpsetamisest (ehkki see on juba teistpidi stereotüüpne ning eemaletõukav).

Bondora on seda va kastmise ning kasvatamise metafoori küll kuulda võtnud

Ehkki olin Go & Grow toote kriitikat juba erinevatest kanalitest muigega lugenud, töötasin nüüd lõpuks ise ka nende reklaamid ja tingimused läbi ning no püha Peetrus, milline saast see ikka on! Detailides on Taavi seda juba lahanud ning seda üle kordama ma ei hakka. Põhimõtteliselt jääb tõesti mulje, et mingi viimane laenude põhjakiht on ilusti (ja täiesti läbipaistmatult) ära pakendatud, lips peale tõmmatud ning üritatakse seda investeerimishuvi järellainetuses jõlkuvatele taksojuhtidele pähe määrida (ja naised võivad ka taksojuhid olla, believe in your dreams, inimesed!)

Iseenesest väga kaval. Teisalt sihtgruppi ning turundusmeetodeid arvestades tundub päris kõlvatu ettevõtmine. Minu jaoks on küsitav, kas seda isegi investeerimiseks saab nimetada, kui “investoril” raha paigutuse ning tootluse kohta muud infot pole, kui see number, mida Bondora näidata suvatseb (mis võib, aga sugugi ei pruugi olla 6,75% – pigem vähem, aga kindlasti mitte rohkem #inspirational). Kuna seal toodet tagatipuks ka turvaliseks suvatsetakse nimetada, on lisaks küsitavale kõlblusele ka kaheldav, kas selline reklaam üldse päris seaduslik on.

Huvitav oleks teada, kas teised ka Bondoralt spämmi saavad ja kui palju neid nunnusid klipikesi meestele näidatakse. 

Blogi on surnud, elagu blogi

Ehkki tänavune suvi tundub olevat nagu üks lõputu limbo 30-kraadistest päevadest, metsatulekahjudest ning liiklusidiootidest, on mõned asjad siin elus siiski muutuvad. Näiteks selle blogi nimi ja asukoht. Üheskoos kõigi teiste vaprate ja ilusatega kolin ka mina oma netikõnetoru nüüd Rahajuttude portaali ning peene uue domeeni Sammhaaval.ee alla. 

Nime muutmise mõte mõlkus mul peas juba tükk aega ning kui Rahajutud mulle kolimisettepaneku tegi, tundus õige hetk plaanil ka sarvist haarata. Kunagi blogi algusaegadel sai nimi valitud üsna möödaminnes, aga tänaseks on kõikvõimalikke raha/vara/jne-liitelisi bloginimesid siginenud nagu seeni pärast vihma. Lisaks eelnimetet kergelt hipsterihõngulisele identiteediprobleemile, on blogi fookus kitsalt rahateemalt hakanud ka üldistesse maailmapilti ning eesmärkide püstitamist puudutavatesse valdkondadesse kõrvalepõikeid tegema. Kokkuvõttes võiks nimi peegeldada üldisemat elufilosoofiat ja mulle tundub, et Sammhaaval võtab selle piisavalt lühikeselt ning löövalt kokku. Lisaks märkis Rahajuttude tiim, et nimi on kasutatav ka minu harrastustrennimasohhismi kontekstis, ehk olen nimega päris rahul. Kõik rahablogijad on ju nii nupukad ka, et parimad nimed on niikuinii võetud. 🙂

Mis see Sammhaaval siis täpsemalt tähendab? Mulle meeldib ütlus, et me oleme kõik oma väikeste valikute summa. Peaasi on valida suund ja selles suunas siis teadlikult minema hakata – olgu siis #nozerodays, eesmärgi pisemateks tükkideks jagamine või mõni muu taktika, on põhimõte ju sama – suuri eesmärke vallutatakse sammhaaval. Samuti ei pea iga samm olema optimaalselt kaalutletud või muidu perfektne – parem kasvõi natuke ringiratast tammuda, kui eluaeg ühes kohas hanguda ja pärast mõelda, et… kurja küll, mis kõik oleks võinud teha/olla/julgeda.

Mis veel sammudesse puutub, armastatakse näiteks spordis öelda, et kõige raskem on samm uksest välja. Selles osas olen ma tulihingeline harjumuste kasvatamise fänn, sest piisava kordamise korral muutub iga tegevus automaatseks ja tegelikult on teadlikult rasked ainult esimesed sammud. Üleöö või hoogtöökorras iseenda unistuste “minaks” digimuutuda on enamasti liiga suur suutäis, aga ükshaaval häid raha- ja muid harjumusi külge pookides on eesmärgini jõudmine hoopis tõenäolisem ja ilmselt ka meeldivam. 

Tegelikult on see hämmastavalt levinud eksiarvamus, et n-ö “tublid” inimesed asju ränga tahtejõuga teha kangutavad. Tagasi spordi juurde tulles olin ma kunagi näiteks see klassikaline spordipõlgur, kes kehalise tunniks pigem arstitõendi sebis ja kilomeetrit või cooperi testi joosta oli aasta rõvedaim katsumus (kusjuures lühikesed maad on minu jaoks rõvedad siiani). Omal käel ja omas tempos harjutades on pikamaajooksust saanud minu jaoks aga juba nii iseenesestmõistetav elu osa, et nädalavahetusel pole küsimustki, kas minna oma mitmetunnist pikka jooksu tegema. Kui see valik oleks iga kord tahtejõu küsimus, jääks see jooks vist 99% kordadest tegemata. Pigem on harjumus tänaseks saavutanud sellise taseme, et vajalik oleks vahepeal samm tagasi astuda ja endalt küsida, mis on selle tegevuse eesmärk ning kas selline aja- ja energiapaigutus on veel minu huvidega kooskõlas. 

Kommenteerisin ka Rahajuttudele, et ilmselt on mu blogi lugejaks lisaks friends-family-fools kolmainsusele tervemõistuslik lihtsurelik, kes tahab ennast meelelahutuslikult harida või motiveerituna hoida. Olen ise suhteliselt mugav ja skeptiline tüüp ning ei pretendeerigi väga detailsete analüüsidega tehnoblogijaks, kiire rikastumise visionääriks või järgmiseks kriisikuulutajaks saada. Pigem usun pikaajalisse rahulikku protsessi ning hea finantshügieeni hoidmisesse. Ma arvan, et siinsed lugejad võiks olla umbes sama nägu. Virtuaalne high five teile!

Tulles nüüd aadressimuudatuste korralduslike küsimuste juurde, siis palun kinnitage kõik turvavööd, sisestage jälgimise kastikesse uuesti oma e-mail või jälgige mind WordPressis või Bloglovin’is või kõike kolme korraga (või ärge jälgige mind üldse ja kannatage seitse aastat halba seks… tootlust, nagu uue aja vanasõnad ütlevad).

Tarbijakaitse ristiretk, ehk Ryanairi saaga kuudepikkune lõpuvaatus

20180325_230844_00011060854847.png

Mäletatavasti seiklesin siin märtsikuus ärajäänud lendude ning Ryanairilt EL regulatsioonide alusel hilinenud lennu kompensatsiooni sissenõudmisega. Nimelt peab lennufirma piisavalt pika hilinemise puhul reisijale fikseeritud määras kompensatsiooni maksma, mis meie puhul oli kahe inimese peale kokku 800 eurot.

Kompensatsiooni nõudmisega läks mul esiteks lugu liigagi libedalt – juba paar päeva pärast reisi sain kinnituse, et mu taotlus rahuldatakse ning hüvitis saadetakse mulle 10 päeva jooksul. Kümne päeva jooksul ma selle ka sain, aga esimest korda elus sain peos hoida… pabertšekki.

Esiteks tegi kogu lugu mulle kõvasti nalja ning marssisin füüsiline rahapaber näpus kodupanka, kus sain klienditeenindajaga kõhutäie naerda, aga ka viisaka vastuse, et tšekkidega nemad ei tegele. Käisin järjest läbi veel paar Suurt Skandinaavia Panka, esialgne lust asendumas ärritusega ning suunurgad vaikselt allapoole vajumas. Olukorra traagilisust iseloomustas hästi see, kui ühes pangas ei saadud tšekist üldse midagi arugi ning arvati, et ma neilt reisikindlustust välja üritan nõuda.

Kindluse mõttes suhtlesin ka Eesti Pangaga selles osas, kas ja kus Eestis üldse tšekkidega tegeletakse. Vastus järgmine:

Meile teadaolevalt lunastab Eestis teatud tingimustel rahatšekke vaid Tallinna Äripank. Täpsemate tingimuste ja võimalike piirangute osas saate nendega otse ühendust võtta.

Kui selgub, et teie rahatšekki ei ole võimalik siiski Eestis lunastada, soovitame kontakteeruda tšeki väljaandjaga ning paluda see asendada ülekandega. Kui aga ka see ei ole võimalik, tasub uurida lähiriikide pankadest, kas ja millistel tingimustel nemad tšekke lunastavad.

Seejärel suhtlesin ka Äripangaga, kes teatas, et nemad võtavad vastu vaid tšekke, mis on a) väljastatud Euroopa Liidu pangas b) eurodes c) vähemalt 350-eurose väärtusega. Lisaks peaksin d) registreerima end kliendiks ja e) minema füüsiliselt Tallinna või Narva kohale. Samuti kaasneks sellega teenustasuna väike protsent tšeki summast.

Kuna eelnev tundus minu jaoks liiga suur sebimine, saatsin Ryanairile uue taotluse, et nad mu tšeki ülekandega asendaks. Lõppu viskasin jälle mõned kõveramad pookstavid EU261 regulatsioonist:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 3 we require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Oleks ma teadnud, kui palju sebimist mind veel ees ootab, oleksin ilmselt jumalat tänades tšekiga siiski Tallinna sõitnud, sest järgnes paar kuud täielikku Taaveti ja Koljati võitlust, mille käigus ma jäärapäise järjekindlusega Ryanairi live chati töötajaid ahistasin sest see oli ainus klienditeeninduskanal (peale Dublinis asuva paberpostkasti!), millega neil üldse ühendust saab.

Vahepeal märkasin, et sarnaseid juhtumeid, kus saadetakse tšekk, mida realiseerida pole võimalik ning hiljem e-mailidele enam ei vastata, on nende Facebooki lehel veel kirjeldatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on nendepoolse süstemaatilise pahatahtliku taktikaga. Selleks hetkeks oli mu esialgne tšekk tühistatud, ent ülekandest polnud endiselt kippu ega kõppu.

Põhimõtteliselt vahetasin nendega selle paari kuu jooksul kuus korda kirju ning vestlesin sama hulga kordi live chatis mõne järjekordse Peteri või Andrasega, kes keeleoskuse põhjal minuga küll pigem mõnest Bangladeshi klienditeeninduskeskusest purssis. Sealjuures paluti mult korduvalt ja korduvalt uuesti pangaandmeid, väideti vahepeal, et minu pank ei aktsepteeri ülekannet (mis oli vale) või ülekanne oli just samal päeval tehtud (samuti vale). Natuke lootust lisas olukorras see, et üks mu lugeja kuu aega tagasi kompensatsiooni ülekandena siiski kätte sai.

ryanair.jpg
Jagasin Facebookis rõõmu

Lõpuks panin just kõik materjalid kokku, et see saaga Tarbijakaitseametisse suunata, kui täna hommikul saabus pangaäpilt teavitus, et mu kontole on raha laekunud. Suur oli minu üllatus, kui kontolt vaatas lõpuks vastu sendipealt 800-eurone ülekanne Ryanairilt. Täpselt neli kuud pärast lennu hilinemist. 

Kokkuvõttes muutus kogu see kemplus minu jaoks lõpuks puhtalt põhimõtte küsimuseks ja mul on väga hea meel, et see siiski positiivse lahenduse sai. Rahast ka muidugi ära ei ütleks. 🙂 Minu järeldused saagast on järgmised: 

  • Kompensatsiooni taotlust tehes tasub kindlasti taotlusesse märkida ka lause: “We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.” (Lisasin vastava täienduse ka esialgsesse postitusse).
  • Kui suhtled Ryanairiga live chati vahendusel, kopeeri kõik vestlused hilisemaks tõestamiseks eraldi faili/google docsi.
  • Ole järjekindel!
  • Kui ikka ussi- ega püssirohust abi pole, saab aidata Tarbijakaitseamet, kes kuulub üleeuroopalisse võrgustikku ECC-Net. Sealjuures pole ka vahet, kui lend pidi toimuma mõnest muus Euroopa riigist ning lennupakkuja on üldse kolmandast Euroopa riigist. Ka minu juhtumi puhul oli Eesti EL tarbija nõustamiskeskus valmis koostöös Iirimaa vastava ametkonnaga menetlust alustama. Nendega saab kontakti aadressil consumer@consumer.ee.

Maggie Smith Role Models Heroes Etc GIF

Kas robotid võtavad meie töö ära?

Te seda videot juba nägite või? “Aga noh, ühte ma ütlen – masinad meid ei asenda.” Sellega tuli meelde, et pidin siia ju oma surematu tehno-optimistliku töö tuleviku nägemuse kirja panema. Kas robotid võtavad meilt töö ära? Kas me kõik sureme nälga? Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Hakkame aga otsast pihta. 

Töösuhe ei ole ratsionaalne kaalutletud tehing nagu saia ostmine. Pigem on tegemist ühe keskseima (lähi)suhtega inimese igapäevaelus, millele pühendatakse lõviosa oma ärkvelolekuajast. Hea töö nimel ollakse valmis muutma oma elustiili või isegi -kohta. Kui töösuhe pöörab nugadele, võib see mõjuda vaat et laastavamaltki kui kehv lahkuminek – lihtsalt õhtuti kammitakse kodus veiniklaasi taga Tinderi asemel CV-Online’i.

Kuid nüüd on keegi kolmas ilmunud me vahele, nagu ütlevad laulusõnad. Hoiatused robotite armee pealetungist tööturule on peavoolumeedias muutunud nii igapäevaseks, et selle toimumise üksikasjad tundub olevat juba puhttehniline tühi-tähi – kätte jõuab see lähiajal kindlasti. Kas ja millised muutused meie töösuhet siis 21. sajandil ees ootavad ning kas see jääb üldse püsima?

Pessimistlikumate arvestuste järgi suretab automatiseerimine inimtöö täielikult välja või jätab alles vaid need ametikohad, mille masinaga asendamine on liiga kallis. Näiteks autode käsipesud ja käsitsi marjade korjamine toimub tänaseni niimoodi vaid seetõttu, et inimtööjõud on odavam kui automatiseerimine. Tagatipuks aitab tehnoloogia töötajaid üha täpsemini kontrollida ja jälgida, mis muudab töö vaid intensiivsemaks. Seega pole oht ainult töökohtade robotitega asendamine, vaid väheste allesjäävate töökohtade muutumine kurnavalt robotlikuks (Spencer, 2018).

Eeltoodud maailmalõputeooriad lähtuvad eeldusest, et a) enamik inimese oskusi ja omadusi on asendatavad tehnoloogiaga ning b) automatiseerimine on odavam, mugavam ja tõhusam. Külmalt Excelis kalkuleeriv kapitalism teeks sellest juba omad järeldused ja määraks inimkonna saatuse. Selle peale tahaksin teha väikse mõtteharjutuse ning lasta kurjal kapitalismikolli hetkeks tõesti amokki jooksma. Kerime pildi kiirelt tulevikku, kus ootab ees sissetulekuta ja rakenduseta jäänud rahulolematu inimkond, kellest vaid vähestele jätkub defitsiitseid ning hinnasurve tõttu vähetasustatud töökohti.

Kui nüüd hakata mõtlema sellele, et kapitalismi eesmärk on teenida tulu ja kapitalismi toimimiseks on vaja turumajandust, tundub lõviosa inimkonna töötusesse paiskamine lihtsalt ennasthävitava sammuna. Esiteks puuduks maksejõuline tarbijaskond, kellele robotid üldse tooteid ning teenuseid pakkuda saaks. Teiseks tooks sissetuleku ja rakenduseta jäänud inimmassid vältimatult kaasa palju poliitilist ning ühiskondlikku ebastabiilsust (vähemalt senikaua, kuni kõik tööta ning rahata inimesed nälga surevad). Kokkuvõttes ei oleks tegemist just soodsa ettevõtluskeskkonnaga, kus automatiseerimisega saavutatud kokkuhoiu magusaid vilju nautida.

Muidugi ma möönan, et kohanemisaeg tehnoloogia kiire arenguga võib tulla keeruline. Tasakaalu leidmine uute võimaluste ning globaalse tööturu vajaduste, samas inimeste praeguste oskuste, ootuste ning asukoha vahel ei ole lihtne. Eriti valuline võib muutus olla neile riikidele, kes vaevu industrialiseerimise lävele on jõudnud. Kui mõnede autorite sõnul on oht, et kuni pooled USA olemasolevad töökohad automatiseeritakse järgmise kahekümne aasta jooksul, on arengumaade töökaotuse oht veelgi suurem – väidetavalt kuni 2/3 India töökohti ning 3/4 Hiina töökohti on automatiseeritavad (Spencer, 2018).

Samas on ka varasemad automatiseerimise mõjud järginud mustrit, kus esiteks tekib traditsioonilistes rollides segadus, millele järgneb kohanemisperiood ning protsess kulmineerub pikemas perspektiivis kasuga. Näiteks industrialiseerimine tekitas aastakümneid probleeme – alates muutustest töökohtade struktuuris kuni kohutavate töötingimusteni uutes tehastes. Hiljem ühiskond kohanes ning võitis rikkuses ja töölised said sellest võidust osa tänu haridussüsteemi kohanemisele ning ametiühingute tekkele (Krakovsky, 2018).

Võtame töö tükkideks

Teadmine, et kohanemisraskused on ees, annab meile vähemalt võimaluse asuda ettenägelikult mõjusid leevendama, selmet loota nende täielikule vältimisele. Teisalt ei tasu kalduda ka kõikehõlmavasse pessimismi tuleviku väljavaadete osas. Hetkel tundub tehnoloogia pealetungi diskursus keskenduvat teada-tuntud töödele, mis lähitulevikus tõenäoliselt ära kaovad. Hoopis vähem räägitakse sellest, millised tööd asemele tekivad ning millised oskused hinda hakkavad minema.

Palju räägitakse näiteks taksojuhtide või poemüüjate töö kadumisest, ent ka professionaalsed  erialad pole automatiseerimise eest kaitstud. Õigusbürood kasutavad juba täna tarkvara selliseks paberitööks, mida varem tegid alustavad juristid kallimalt ning aeglasemalt. Samuti on pildituvastustööriistad radioloogias juba vähemalt sama head, kui mitte paremad kasvajate tuvastamisel (Krakovsky, 2018).

Enamik automatiseeritud süsteeme on jäigad – näiteks kaasaegsetes autotehastes panevad autole tuuleklaasi ette tööstusrobotid kokkupanekuliinil. Kui hiljem on vaja autol tuuleklaasi vahetada, paigaldavad selle juba päris inimesed autotöökojas. Katkise tuuleklaasi eemaldamine, raami ettevalmistamine ning asendusklaasi paigaldamine nõuab liiga palju reaalajas kohanemist, et ükski kaasaegne robot seda kuluefektiivselt teha suudaks. Samuti võib pealtnäha tunduda, et isejuhtiv auto on paindlik ning kiiresti kohanev, ent pigem on tegemist nähtamatutel rööbastel liikuva rongiga (Autor, 2015).

Tehnoloogial on nähtavas tulevikus ka selged piirid, vähemalt kuluefektiivsete lahenduste mõttes. Võrdlemisi lihtne on automatiseerida rutiinseid ülesandeid, aga mitterutiinsed ülesanded on seni üle jõu käinud ka kõige võimekamatel tehisintellektidel. Need nõuavad analüütilisi, loomingulisi ja empaatilisi võimeid. Mida rohkem on töös mitterutiinseid tegevusi, seda tõenäolisemalt saab tehnoloogia olla üksnes abimees, mitte asendaja (Krakovsky, 2018).

Oluline on mõista, et automatiseerimine ei ohusta konkreetseid ameteid, vaid konkreetsete omadustega tööülesandeid. Sarnaselt IT-sektorile, kus juba täna otsitakse töötajaid „tööriistakohvris“ olevate oskuste alusel, peaks ka muid töökohti käsitlema osadest koosnevana – enamik töid ei koosne ühest ülesandest, vaid hulgast oskustest ning vastutusest. Tööriistakohvri täitmise metafoori kasutasid mitmed õppejõud ka mu viimaste magistriõpingute käigus ning erinevate valdkondade tööpakkumisi sirvideski võib märgata, et üldise hariduse või ametinimetuse põhise töökogemuse asemel otsitakse konkreetseid kogemusi või oskusi.

Töö ei ole maailmast otsas

Lisaks tööülesannetele, mida ka tulevikus inimesed paremini teha oskavad, tekitab produktiivsuse tõus omakorda vajadusi uute ametite järele. Uuringud näitavad, et ehkki mingites valdkondades on töökohti kadunud, tekib neid mujal selle võrra juurde (Krakovsky, 2018). Produktiivsuse kasv toob ilmselt kaasa suurema tarbimise ning see omakorda tööjõuvajaduse, nagu ajaloos varemgi läinud on (Manyika ja Spence, 2018). Näiteks Silicon Valleys on tehnoloogiasektori meeletu kasv omakorda õhutanud töökohtade kasvu kinnisvaras ja heaoluteenustes (nt massaaž) (Krakovsky, 2018).

Maailm on hetkel täis suuri, väikseid ja mikroskoopilisi probleeme, millega keegi tegeleda ei jõua. Inimeste võime pakilisemate probleemide puudumisel omale muresid ning vajadusi juurde „hankida“ on eneseirooniline meemimaterjal juba aastaid. 2012. aastal lisati termin „First World problem“ ka Oxfordi sõnastikku. Tundub ennatlik karta, et ühtäkki kõik tegevused otsa saavad, kui mõned praegused funktsioonid inimeste õlult ära võetakse.

Kas sina kardad roboteid? Või ei jõua pigem ära oodata, et mõned tüütud kohustused nende kaela ära sokutada? 


  • Autor, D. H. (2015). Why Are There Still So Many Jobs? The History and Future of Workplace Automation. The Journal of Economic Perspectives, Vol. 29, No. 3, pp. 3-30.
  • Krakovsky, M. (2018). The New Jobs – As automation takes on more and more tasks, what will human workers do? Communications of the ACM. January, vol. 61.
  • Manyika, J., Spence, M. (2018). The Falce Choice Between Automation and Jobs. Harvard Business Review. Economy. veebruar.
  • Spencer, D. (2018). Fear and hope in an age of mass automation: debating the future of work. New Technology, Work and Employment, 33:1.

Puterdades tähtede poole, ehk kelleks sa suurena saada tahad

Käisin hiljuti Maailmamuutjate koolis mõtlemistehnikate töötoas – seal räägiti muuhulgas mõtlemise eri tasanditest, millest üks on intuitsioon. Inimkeeli öeldes on intuitsioon mustrituvastus ning toimub alateadlikus ajupiirkonnas, mis ei oska ennast ülejäänud ajule keeleliselt sõnastada. See tähendab, et kui meil tekib mingis küsimuses sisetunne, pole see tingimata midagi üleloomulikku, vaid üks verbaalselt võimetu ajutükk on varasemate kogemustega mingi tugeva seose leidnud.

Kusjuures kui intuitsiooni eesti keeles guugeldada, viskab see ette lugematu hunniku Alkeemia ning Telegrammi stiilis lehekülgi. Hoopis asjalikumat kraami leiab sellel teemal inglise keeles. Nt siit

Muidugi pole intuitsioon alati kõrgem tõde, ent seal võib peidus olla ka igati häid ideid. Panin kõrva taha päris hea soovituse puhuks, kui sul on mingi idee aimdus, mida on raske sõnadesse panna. Sellisel juhul võiks selle kuidagigi välja puterdada ning hakata arutledes külmema-soojema suunas minema. Lõpuks tunneb meie kõnevõimetu aju või sisetunne ära, kui jutuga õigesse kohta oleme jõudnud. 

Intuitsioon võib meid juhtida kõikvõimalikel teemadel, aga mind viis see mõttele, kui palju me sellist puterdamisi minemahakkamist üldse ette julgeme võtta. Kuulasin jaanieelsel lõpuaktuste maratonil kõnesid, mis kõik ühel või teisel moel “oma tee” leidmise juurde välja jõudsid. Ilmselt pole ma ainus, kes võib vist surmatunnini jääda ootama seda valgustust, kelleks ma suureks saades ikka täpselt saada tahan. See ei tähenda tingimata ainult erialaseid valikuid, vaid eluvalikuid üleüldiselt.

Paljud pole millegagi oma elus rahul, aga ei taha/julge ka midagi ette võtta, enne kui neil ideaalne täpne plaan paigas on, kuidas see ära lahendada. Mis siis tõenäoliselt ei saabu kunagi; või saabub muudatus lõpuks siis, kui vaikselt vindunud probleemid nii üle keevad, et elu enam valikut ei jäta.

Siin tuleb mängu investeerimisestki tuttav inimese loomuomane suundumus pigem vältida kaotusi kui püüda võite (loss aversion). Ringiga jõuab see ka mõtteviiside (mindset) teema juurde, ehk kui uskuda, et proovimine ning pingutamine on halb ja igas asjas tuleb välja minna vaid ideaalse soorituse peale, ei saagi elus kuigi palju tehtud.

Sealjuures me ei teadvusta endale, et ka mitte tegutsemine on risk. Teoreetilisel tasemel ammendavat kuulikindlat eluplaani on niikuinii väga keeruline paika panna – ega ilmaasjata öelda, et inimene plaanib, jumal naerab. Rääkimata sellest, et me ei pruugi täpselt sellestki aru saada, mis see siis on, mida me tegelikult tahaks saavutada/omada/olla.

Pildiotsingu success hindsight tulemus

Mis see lahendus siis on, kui eesmärgidki pole veel päris selged, rääkimata nendeni viivast teekonnast; ja olemas on vaid ebamäärane kuklapoole aimdus, kuhu suunda enam-vähem sihtida võiks? 

Lahendus ongi kasvõi puterdades minema hakata ning vaikselt sooja-külma järgi orienteeruda. Inimkeeli tähendab see julgust proovida erinevaid asju, kasvõi ainult selle pärast, et see on huvitav või tore. Samuti kuluvad ära kogemused, mida elus enam teha ei taha. Ehkki hetkes võib see tunduda sihitu ekslemine, tundub teekond tagasivaates enamasti palju sirgem.

Ei tasu karta valida, oma valikuid kahtluse alla seada, ümber valida ning jooksvalt suunda jälle “soojema” suunas keerata. 18-aastaselt tehtud sisseastumisvalikud ei pea defineerima kogu ülejäänud elu. On täiesti okei muuta oma harrastusi, suhtlusringkondi või muid elu osi, kui need ennast ammendavad. Samuti ei pea ka kõik ettevõtmised tulevikku vaadates kohe pikaajalist mõtet omama.

Näiteks on mult küsitud, kas kahetsen siis esimest erialavalikut, et juba teise eriala juurde õppisin. Kindlasti ei kahetse, aga võitsin teisest magistrist rohkemgi, kui oleksin esialgu osanud loota. Või küsitakse selle blogi kohta, kas ajan selle pidamisest juba labidaga pappi kokku või miks ma seda üldse teen. Teen, sest mulle meeldib, aga samas on see mulle juba praegu andnud võimalusi, mida oleks ilma selleta olnud raske planeerida. (Labidaga papilükkamine jääb veel sinna hoomamatusse tulevikku.)

Kokkuvõttes tasub elus asju teha ning proovida kasvõi selle pärast, et see tundub tore või “soe”. Ära oota ideaalset hetke või ideaalset plaani, vaid hakka lihtsalt minema – olgu või puterdades. 

tsitaat (1)

 

 

 

Olen elus (aga mis elu see on)

Minu blogi andunumad fännid on ilmselt märganud, et viimastel nädalatel on postitamissagedus hakanud põhjamuda kündma. Mõtlesin, et tulen kergitan natuke saladuseloori, kas olen a) rannas, b) finantsvabadusele käega löönud ning kõigi oma veeringutega lõpuks Balile kolinud või c) ühisrahastuse fännide poolt lihtsalt ära lintšitud. Ehkki hing ihkab varianti b, on põhjused muidugi kõvasti proosalisemad – väsisin lihtsalt täiega ära. Nüüd aga kõigest järgemööda.

  • Sain vahepeal kahekordselt üleharituks ning ühtlasi avastasin selle lõpusprindi käigus, et ka mina olen lihtsalt inimene. Kohustusi ja pinget kogunes lühikese aja peale nii palju, et ühel hetkel nentisin ennast täiesti neutraalselt kõrvalt vaadates, et ah sellistel hetkedel vist saadaksegi ärevushäireid ning närvivapustusi. Tagantjärele möönan, et lühikese aja jooksul segamini kange kohvi, veini ning palderjani tarbimine pole vist ka kõige parem mõte.
  • Mäletatavasti võtsin tänavu eesmärgiks see aasta kooli rohkem mitte minna. Päev pärast magistri lõpuspurti otsustasin, et mul pole vaimseks krahhiks siiski aega ning läksin jälle kooli – Maailmamuutjate kooli. Kirjutasin oma seiklustest hoopis Müürilehes.
  • img_20180619_204322235296251.jpgVõtsin Tallinna Sadama teemalist rahvahääletust kuulda ning lõikasin omale ka õhukese viilaka sadamapirukast (kiitus 12,7%-le vastajaist, kes oleks hoopis Serbiale 12 punkti andnud). Ehkki aktsia hinna avanemise järel käis veidi aega korralik müügipaanika, otsustasin jääda selle juurde, et a) tegemist on pikemaajalise ostuga ja b) lubatud dividendide juures on ka ca 2-eurone hind tegelikult atraktiivne tase, mitte alguse anomaalia. Pärast esimest tõmblust jäigi hind sinna kahe kanti pidama ka. Olen rahul.
  • Värske sadamaomanikuna ajasin oksad laiali ja käisin kohe tiiru Hiiumaa praamiga sõitmas. See on vist hea hetk ära mainida, et nii Hiiumaa kui Muhu praamil pakutakse mingil müstilisel kombel ühtlase tasemega maailma kõige halvemat kohvi (mis ei takistanud mind seda puhtast igavusest muidugi korduvalt joomast – ilmselgelt toimiv ärimudel).
  • Kõigi muude asjatoimetuste vahel sattusin Otepää 70.3 Ironmanile vabatahtlikuks.  Peamiselt seetõttu, et mu elukaaslane käis seal raudmeheks saamas ning ma ei viitsinud tervet seda aega niisama kadedusest rohelisena maha ka passida (see ongi armastus). Kui keegi tahab augustis Tallinnas esireast vaadata, kuidas törts veelgi kangemad raudmehed koidust ehani raudset sporti uhavad teha ning Kalamaja hipsterid jälle liiklusblokaadis on, siis selleks otsitakse suisa kahte tuhandet abilist.
  • Loodetavasti jõuan pärast natukest puhkust lõpuks kõigi nende kuueteistkümne sisukama postitusealgeni, mis mul mustandites ootavad (ilm keeras nüüd ka ju õigeks tubaseks suveks ära). Või jõuaks jälle lihtsalt oma lõbuks mõnda raamatut lugeda. Unistada ju võib. 😀 Seni kuulake hüva muusikat:

 

Tulen ühisrahastusskeptikuna kapist välja

Ilmselt on tähelepanelik lugeja juba kildhaaval pusle kokku pannud, et ühisrahastusse mul suuremat usku pole. Erinevalt paljudest rahablogijatest, kelle portfellist moodustab ühisrahastus ligi poole, on minu kukrus seda hädised protsendid ning praegu puudub plaan sinna ka rohkem panustada. Kuna Rahajutud küsisid mult sellel teemal hiljuti kommentaari, pidin natuke eneseotsinguid tegema ja mõtlesin, et on aeg selle hoiakuga päris kapist välja tulla: “Ema, isa… ma olen… ühisrahastuse skeptik.” 

Minu otsene kokkupuude ühisrahastusega piirdub sellega, et olen natuke Bondoras kätt proovinud, ent kaotasin kiirelt platvormi vastu usalduse ning tulin selg ees välja tagasi. Õnneks ei saanud erinevalt paljude teiste inimeste kogemustest ka kahjumit. Samuti olen natuke investeerinud Estategurusse, aga seal oli mul huvi konkreetse Tartu kinnisvaraarenduse vastu – mu kunagise elukoha lähedal asuv tondiloss renoveeritakse sellega ära (läheb natuke mu muude emotsioonišopingutega ühte patta).

Ära muidugi iial ütle iial, aga hetkel olen pigem äraootaval seisukohal skeptik – ühtegi kriisi pole praegune ühisrahastusbuum ju veel üle elanud. Eestis on ühisrahastus õiguslikult suhteliselt reguleerimata, samas on projektides-laenudes tegemist üsna segase õigussuhete rägastikuga.

  • Lihtsamal juhul on suhtes portaal, võlgnik ning n+1 ootusärevat investorit.
  • Laenajaks võib olla ka ettevõte, millel on eraisiku käendus ning valemis on muidugi ikka portaal ning n+1 teist selli. 
  • Praegu võidukäiku tegeva Mintose valemi puhul on osalised laenu andja, laenu võtja, portaal ja muidugi ikka need n+1 teist võlausaldajat. 
On mõned inimesed

Kui nüüd portaal välja arvata, on kõik need osaliselt tõenäoliselt iga investeeringu puhul ka erinevad. Enamasti ei anna portaal investorile ka piisavalt infot, et oleks võimalik näiteks veenduda, kui hoolikalt ning ettenägelikult on erinevad suhted reguleeritud. Kui üks või mitu neist suhetest lõpuks hapuks peaks minema, võib investoril oma huvide kaitsmine väga keeruline olla (ja lihtsureliku jaoks suisa võimatu). Tagatipuks pole ühisrahastuse investeeringud ka kuigi likviidsed – kui sõit läheb metsikuks, pead selle tõenäoliselt lõpuni kaasa tegema.

Surematu aktsiaguru Saario on hoiatanud, et aktsiaost pole lotomäng, aga mulle tundub, et ühisrahastuse praeguse süsteemi ning saadaoleva info juures on justnimelt tegemist lotomänguga. Peamised taktikalised komponendid on investori jaoks võimalikult usaldusväärse portaali valimine, hajutamine ning jumala halastusele lootmine. Järgnev on juba puhas palve, et portaal püsti püsib ning võlgniku probleemide korral midagi ka ette võtab.

Selleks, et mitte ainult puhast auru suust välja ajada, võtsin ette ja lugesin läbi ka Mintose investorilepingu. Käed püsti, kui paljud seda üldse teinud on? Võin öelda, et dokument on 11lk tihedat inglisekeelset (või lätikeelset, kui see rohkem mokkamööda peaks olema) teksti, kus näiteks investori õiguste ja kohustuste all on ainult kohustused. Muuhulgas on Mintos täielikult vastutusest vabastatud, kui laenuvõtja oma lepingut rikub ning tagatipuks on portaalil õigus leping iga hetk 10-päevase etteteatamisega üldse üles öelda.

Siinkohal võiks küsida, kas riik ei kaitsegi inimese surematut õigust olla nii loll või lepingute lugemise osas laisk, kui hing ihaldab. Näiteks tarbijalepingute puhul on ju mingid konksud kuskil võlaõigusseaduses, mis lihtsurelikukahjulikud tüüptingimused nii ehk naa tühiseks teevad (või midagi taolist, eivä). Kuna selles osas veel vaidluspraktika puudub, on mõnedel allikatel oht, et piisava aktiivsuse korral loetakse portaalikasutaja tegevus juba kutseliseks tegevuseks. Sel juhul on juba igaühe enda vastutus tehingute ohud ning tingimused endale selgeks teha. 

Samuti võiks küsida, kas tagasiostugarantii süsteem siis ei päästagi? Ilmselt päästab see täpselt nii kaua, kuni portaal või laenuandja ise vee peal püsib. Turult kadumise korral lubab nt Mintos küll lahkelt kõik võlgade väljanõudmiseks vajaliku info kliendile anda, aga ilmselt saab iga investor aru, et jupphaaval neid laene jumal teab mis õigusruumi välja hagema minna on aja- ja närvikulukas ning tõenäoliselt ka tulutu.

Muidugi ma ei välista, et ühisrahastuses võib minna ka väga hästi ning äkki ma olengi loll, kes maas vedelevat tootlust üles korjata ei oska. Samas ütlevad ka kohalikud ühisrahastuse pooldajad, et väidetavaid tootlusi sealt tegelikult oodata ei maksa. Võttes nüüd võrdluseks börsi, siis jah, ka sealt võib tulla ootamatuid üllatusi, aga vähemalt ei saa seal keegi 10-päevase etteteatamisega lihtsalt ühepoolselt suhtest välja astuda (Olympicut ei lasta praegu börsilt minemagi).

Kokkuvõttes on ühisrahastuses minu jaoks praegu kontrollimatuid ning tundmatuid faktoreid liiga palju, et selle alla sellist raha panna, millest täiesti ilma ei tahaks jääda. 

Kuidas teile tundub? Kas viie aasta pärast on ühisrahastajate rinnad haavleid täis või šampuseklaasid kobrutamas?