Kasvuvaludes paradiis Siargao saarel

Artikkel ilmus toimetatud kujul 21. novembri Eesti Ekspressis

“Ma mõistan, et teil pole öörahu kohta mingeid seadusi, aga kuhu jääb elementaarne viisakus (common courtesy)?” küsin paluvalt meie öömaja administraatorilt. “We don’t have it here,” laiutab ta soojalt naeratades käsi. Prooviks keeran TLC’likku draamat veel kraadi võrra juurde: “It’s our honeymoon and it’s turning into a nightmare.” Samasuguse sooja naeratusega saame personalilt ülevoolavad õnnitlused abiellumise puhul, aga abi oma piinade leevendamisel mitte.

Mesinädalateks nimetame seda reisi pigem tinglikult, sest tegemist on meie igasügisese kaugema sihtkohaga, millele eelnevasse nädalavahetusse planeerisime väikese pulmapeo. Tänavu osutus valituks Filipiinide surfipealinnaks tituleeritud Siargao saar, mis tõotab palju ehedust ning avastamisrõõmu ka neile, kes kirglikud lainepüüdjad ei ole (näiteks mina).

Kahjuks avastame kohale jõudes, et tegemist polegi nii idüllilise paigaga, kui endale vaimusilmas ette mananud oleme. Oleme peatumispaigaks valinud kõrgelt hinnatud Kermiti surfikuurorti, mis asub saare elavamas lõunatipus General Luna linnakeses. Esimesed ööd meie ehedas, ent moodsate mugavustega privaatmajakeses mööduvad aga kasvavas õuduses, kui naabruskonnast kostev kohutav vaibakloppimismuusika majakese seinad lausa värisema paneb.

Sellest võrsub ka eelkirjeldatud kauplemine Kermiti personaliga, kes saavad vaid nentida, et teisedki külalised ja ümberkaudsed elanikud kõik kurdavad, aga eraomaniku krundil toimuva osas pole naabritel mingit sõnaõigust. Ilmselt oli selline põhimõte igati õigustatud ajal, kui suurim naabrusõigusi rikkuv tegevus võis olla häälekas seatapp. Tänapäevaste tehniliste võimaluste juures on kaaskodanike elu põrguks tegemise võimalused nähtavasti (ja selgelt kuuldavasti) kõvasti mitmekesisemad.

Kas järgmine Boracay?

Siargao saarekest võib tõepoolest nimetada maailma servaks, sest sealt edasi ida suunas laiub vaid kümneid tuhandeid kilomeetreid Vaikset ookeani koos maailmamere sügavaima punkti – 10-kilomeetrise Mariaani süvikuga. Järgmine kuiva maa punkt on alles Hawaii saarestik. Saare pindala on 437km2 (pool Hiiumaad või kaks Muhumaad), kuhu on end ära mahutanud 240 000 elanikku. Neile pakuvad lisaks kalapüügile ja põlluharimisele elatust turistid, kelle arv on hetkel hüppeliselt tõusmas. Kui 2017. aastal külastas saart umbes 15 000 turisti, tõusis külastussagedus 2018. aasta alguses veelgi.

Seni on saar olnud peamiselt populaarne peatuskoht kohalikule ja rahvusvahelisele surfikogukonnale, ent viimastel aastatel on see hakanud hiilima erinevate sotsiaalmeedia-influencer’ite reisisoovituste tippu. Viimase hüppe külastajate laviinis tingis aga senise populaarse sihtkoha Boracay saare sulgemine 2018. aasta aprillis. Juba Filipiinidele lennupiletid broneerinud turistid pidid kiirelt otsima alternatiive ning suur osa neist valgus sotsiaalmeedias paradiisisaarena tuntust koguvale Siargaole.

Mäletatavasti suleti Boracay saar fekaalireostuse tõttu pooleks aastaks ja seda hakati vaikselt taasavama 2018. aasta oktoobri lõpust. Vaid 17 000 elanikuga saarekest külastasid miljonid turistid aastas, ent arendustegevust ei suudetud hallata ja enamik kohalikke elamisi ning ettevõtteid suunas reoveetorud otse sellessesamasse merre, mis neile turistide näol elatust tõi. Eelneva tulemusel oli saareke lõpuks sellises seisus, et isegi Filipiinide president nimetas seda virtsaauguks.

Lääne turistide hordid pole aga tingimata õnnistus ning üha enam räägitakse, et silmas tuleks pidada turismi jätkusuutlikkust. Ka Siargao tundub kohati ägavat iseenese populaarsuse all ja üha enam tõstavad pead jutud, kas sedagi paradiisi ootab Boracay saatus. Tulles tagasi olematu öörahu juurde, möönavad ka kohalikud, et veel aasta tagasi oleksid nad saare peoelu kirjeldanud sisuliselt olematuna, aga lühikese aja jooksul on kõik muutunud.

Vaikust majja seades

Ühel õhtul läheme huvi pärast jubedaima tümaka jälgi ajama ning lõpetame kohalikus karaokebaaris (karaoke on filipiinode hulgas hämmastavalt populaarne), kus sel hetkel on vaid vaevatud moega ettekandja ning keset tantsupõrandat kössitab veelgi vaevatuma moega kass. Ja muidugi see õhkurebestav bassiplärin, mis algas juba õhtul kell 6. Ettekandjaga üle leti röökides saame teada, et kellelgi peale koha omaniku pole õigust seda ka maha keerata.

Nii veedamegi ühe kauni õhtu oma mesinädalatest mööda pimedat General Lunat ringi marssides ja härra Dingdongi (icc) nimelise kohaliku korüfee jälgi ajades. Muuhulgas kuulub talle ka uhke hotell – pläraurkast turvalises kauguses muidugi – kus härra Dingdong naudib seda õnnist puhkust, mida tema meelelahutusasutuse naabruskond endale lubada ei saa. Ehkki hotelli administraatori tungiv veenmine vilja ei kanna ja härra Dingdongi meil näost-näkku kohata ei õnnestugi, jätame härrale härda palve baaris bass maha keerata – ülejäänu summutamisega saavad vähemalt kõrvatropidki hakkama.

Oh seda õnnistust, kui mõni aeg hiljem saabub – vähemalt tolleks õhtuks – kauaoodatud vaikus. Samuti saame meie lõpuks koju tagasi sõita – ei taha kujutledagi nende inimeste igapäeva, kelle kõik ööd mõne helireostuse poolt mürgitatud saavad.

Jätkusuutmatu turism

Nii kohalikelt kui välismaalastest kuurortiomanikelt kõlab palju etteheiteid kohalike võimude suunal, kes regulatsioone, prügimajandust, arstiabi ega liiklusohutust galopeerivate muutustega sammu ei suuda pidada. Kinnisvaraarendusi kerkib kõikjal kui seeni pärast vihma ning rannaäärsed maalapid on müügis suisa kümnete miljonite eurode eest. Arendajate surve on nii tugev, et mitmel pool on näha ärritunud silte: “This lot is NOT for sale”.

Samas kohalikud selles rahapeost suuremat osa ei saa, sest neil puuduvad kapital ja oskused, et ise oma maad ettevõtluseks kasutada. Sageli on võimatu lõplikult aru saada, kas järjekordse hüti puhul on tegemist varjualuse, kuuri, kuudi või eluasemega. Kõrval kerkivad üha uued villad ning teedel vuravad lisaks kõikvõimalikele fantastilistele kerg-mootorsõidukitele ka läikivad Toyota Hiluxid. Samas ei tuleks pähegi kohalikke haletseda, sest inimesed tunduvad kordades õnnelikumad, kui näiteks maailma jõukamasse otsa kuuluvad eestlased.

Muidugi pakub turism neist paljudele tööd – on isegi omaette mure, et noored mehed ei viitsi enam põldu harida, vaid lähevad parem randa surfiinstruktoriks. Kuna see enamasti kujutab endast madalas vees neidude lauaga ringitalutamist ja fotode tegemist, eelistaks seda ilmselt isegi kõrvetava päikese all kõplamisele või vesipühvliga põllukündmisele.

Üks Kermiti ettekandja räägib, kuidas tema päevapalk on 300 peesot (5 eurot), mis on menüüs tavapärane roa hind. Sellest omakorda enamik kulub kütusele (60php = 1 euro liiter) ning kui mõni külastaja otsustab maksmata minema kõndida, võetakse see täishinnaga tema palgast maha. Ka temal on plaanis maha müüa perekonna kookosefarm – saadud rahast tahab ta osta mototakso ja hakata turistidele teenust pakkuma.

Hiljem internetis röögatuid kinnisvarahindu uurides tekib küsimus, kui palju kohalikud ise oma esivanemate põllulappide eest raha saavad. Paratamatult tekib paralleel mingi uue kolonialismi lainega, sest sellise hinnasurvega pole kohalikel endil lõpuks kuskil elada – rääkimata oma maade tagasiostmisest.

Positiivne plastivabadus

Tulles lõpetuseks positiivsemate teemade juurde, on Siargaol praegu veel säilinud see võrratu paradiisiloodus ja kohalike ehe elustiil, mida me sinna ka otsima läksime. Ehkki öörahu näitel võiks arvata, et ühiskondlikud kokkulepped saarel ei toimi, on seni suudetud toimivana hoida plastivabaduse põhimõte. Nimelt olime juba enne saarele jõudmist kuulnud, et väidetavalt üritatakse täielikult vältida ühekordsete nõude, veepudelite ja isegi joogikõrte kasutamist. Ilmselt igaüks, kes vähegi Aasias käinud, suhtuks sellistesse väidetesse pehmeltöelda skeptiliselt, sest sealne plastikuuputus on enamasti fenomenaalne.

Positiivse üllatusena saime aga hoopis ise ninanipsu, kui terve sealoldud aja jooksul ei “õnnestunud” meil kohata ühtegi plastiktopsi, jooke pakuti vaid bambus- või metallkõrtest, kohvi joodi viisakalt kohvikus kohapeal tassist ning igas söögikohas olid kättesaadavad puhastatud joogivee kanistrid isikliku pudeli täitmiseks.

Kui reisi teisel nädalal toateenijad mu (Manila lennujaamast soetatud) tühja veepudeli kogemata minema viskavad, satun esimese hooga päris kimbatusse, kust üldse pudelivett ostagi saab. Selles osas võib Siargaod pidada eesrindlikumast ükskõik millisest heaoluriigist, sest isegi lennujaamas on saadaval puhas jahe joogivesi. Igal juhul tasub oma taaskasutatav joogipudel kaasa pakkida.

Täiesti puhtana on seni suudetud hoida ka liivarannad, kus vees loksuvat kiletükki või liivas varitsevat pudelikorki nähes on tegemist nii haruldase pildiga, et käsi seda iseenesest kokku korjama sirutub. Samas on siinset loodussõbralikkust käivitav ja elus hoidev jõud just surfarite kogukond – paratamatult tekib küsimus, kas vana kord ka uut masti massturistide saabumisele vastu peab.


Mida saarel kindlasti näha? 

Kui saare üsna lühike “kohustuslike vaatamisväärsuste” nimekiri ammendatud, võib pühenduda reisi väärtuslikemale osale, ehk vabale ringikondamisele. Kauneid randu, ehedat külaelu ning kariloomadest kirjusid palmisalusid on avastada igal nurgal – isegi otse meie öömajast saja meetri raadiuses oli nööriga puu küljes pool miniloomaaeda. Ookeanivesi kipub olema liigagi soe ja pole harvad juhud, kui kordamööda ujumas käies teine kaldavees kõige ehedamat vanni võtab.

Siiski ohutus ennekõike

Ringiuitamisel tasub olla aga ettevaatlik, sest juba Kermiti infoleheski hoiatatakse turiste targu, et Siargao pole see koht, kus keegi tahaks viga saada. Lähim korralik arstiabi on kättesaadav tunnise lennukisõidu või kolmetunnise paadisõidu kaugusel. Saare suurimateks ohtudeks võib pidada liiklust ja kookospähkleid. Viimased kukuvad kõikjal kõige ootamatumal hetkel tuhmi mütsatusega puu otsast alla ja ehkki rahvarohkemates kohtades on palmid tühjaks raiutud, viskasin iga paari sammu järel kahtlustava pilgu nina eest ka taevasse.

Liiklus on Aasiale omaselt segane ning pikkadel pimedatel õhtutel ei vaevu paljud kaasliiklejad ka esitulesid kasutama. Samuti pole kiivrid kuigi levinud – isegi politseinikud tuiskavad mootorrataste seljas paljapäi, tukk uljalt tuules lehvimas, Peame mopeedi rentides läbi käima neli laenutust, enne kui õnnestub korraga kahele inimesele töökorras kiivrid saada. Ettevaatus on aga asja eest, sest isegi meie sealoleku ajal satub üks teine Kermitis peatunud paar öösel peolt tagasi sõites õnnetusse ning mees meespool saab surma. Kui Siargao pole koht, kus keegi tahaks viga saada, võib vaid kujutleda, mis tunne on üritada sealt organiseerida surnukeha minematoimetamist.

Kus peatuda?

Paljukiidetud Kermit Siargao’d pigem ööbimiseks ei soovitaks, sest nagu kogemus näitas, oli tegemist üsna lärmaka, vähese privaatsusega ja ebahubase paigaga. Selle asemel tasub kiigata kohti nagu Soultribe Beach Retreat, mis on General Lunast veidi väljas ja väga lähedal parimale ujumiskohale, mis meil leida õnnestus (Malinao poolsaare tipus asuva Doot Beach’i mangroovimetsadesse viiv suue). Samuti jättis hea mulje Cloud 9 lähedal asuv Harana Surf Resort, mis on sarnaselt Kermitiga piirkonna hinnatumatu seas.

Vaiksema ja idüllilisema puhkuse austajatel tasub kiigata saare põhjaosa poole, kust jäi eriliselt kauni ranna poolest silma Pacifico Beach Resort – seal võikski vist kaks nädalat rannast raamatut lugedes ja lainemüha kuulates mööda saata. Samas tasub põhjaosas arvestada, et toidulaua ja teenuste poolest on valik askeetlik.

Kus ja mida süüa? 

Filipiini traditsioonilist toidulauda nimetatakse üheks Aasia igavaimaks (et mitte öelda halvimaks) ning koosnebki see peamiselt kanast, sealihast, kalast ja rohkest riisist. General Luna ja Cloud 9 piirkonnast väljaspool seega erilist maitseelamust veel oodata ei tasu. Näiteks saare suurimas linnas Dapas, mis on peamiselt kohalike elupaigaks, testisime väidetavalt linna parimat kohvikut ja pärast esimest sõõmu kirjutasime selle elamuse kohaliku ettevõtluse toetamise alla.

Õnneks on saare lõunatipus hea valik erinevaid välismaalaste rajatud söögikohti, kust suuremat sorti söögisõbrad leiavad tervislikke valikuid igale maitsele. Poes jäätise järel käisime täpselt ühe korra, ent edaspidi tundus lihtsam haarata jahutuseks järjekordne mango-shake. Ilmselt keha vaid rõõmustas kahe nädala kohaliku kala, kirevate müsli-jogurti-puuviljakausside ning muu hea-parema värske ja tervisliku üle. Kui kohalikust toidust või värskest kraamist tüdimus peale tuleb, saab Kermitis tänu itaallasest omanikule ka ehedat pitsat ja pastat – näiteks paremat pasta carbonarat olen saanud vaid Firenzes.

Meie lemmikuteks kujunesidki meie oma peatuspaiga restoran Kermit, kus pakutakse nii kohalikke kui läänelikke toite. Parimate flat white kohvide järele kõndisime tänavat pidid mõnisada meetrit edasi Pleasurepoint Cafe’sse, kus valitses alati mõnus segasummasuvila kasside-koerte ja püsikundedega. Fantastiliste puuviljakausside nautimiseks tasub aga rollerinina seada Shaka Cafesse, kust avaneb ka ideaalne vaade parimatele surfilainetele.

Lennureisija õiguste case study jätkub – õigus hoolitsusele

20180325_230844_00011060854847.png

Ei maksa arvata, et ma uue tööga oma juristipaberid täitsa nurka olen visanud ning Rahandusministeerium võib minu koolituskulude tagasinõude avaldusega veel veidi oodata. Nimelt käravad need aastatega külge poogitud teadmised, oskused ja teatud määral isikuomadused (eks see õigusharidus on omamoodi tõuaretus) isiklikuks meelelahutuseks veel enam kui küll.

Kui mõni inimene on hobiaednik või hobikokk, siis mina olen hobijurist ja poole kohaga tarbijakaitse ristirüütel. 😀 Viimati lahutasin meelt järjekordse lennundusettevõtte kulul. Eelmisest pikale veninud kemplusest saab lugeda siit: 

Selle kogemuse varal olen aidanud ka päris mitmel sõbral/tuttaval/pereliikmel omale õigust välja nõuda – praktikat muudkui koguneb.

Mis siis nüüd jälle juhtus?

Ei taha kõlada nagu sellesamusegi magnet – tegijal ikka juhtub ning ma lendan lihtsalt üsna sageli. Aastaid õnnestus mul reisida ilma ühegi tõrketa, aga ju see oli siis algaja õnn. Viimane paha juhus tabas meie pulmareisi, mille viimane lend Stockholmist Tallinna (SAS) tühistati juba kevadel ära ja asemele pakuti 6 tundi hilisemat lendu.

Lennupiletid olid nimme soetatud ülioptimaalsete 2-3-tunniste vahemaandumistega, seega väljavaade põhimõtteliselt kahepäevase loksumise lõpuks tunnise lennu kaugusel kodu(maa)st veel terve päeva kinni istuda ajas mind pehmeltöelda marutama. Samuti pole Arlanda lennujaam just kõige mõnusam või soodsam koht, kus tundide viisi aega surnuks lüüa. 

Samas ei sobinud Filipiinide siselendude graafikuga ka ükski pakutud alternatiivne suunamine, seega pidime olukorraga lõpuks lihtsalt leppima. Mainin veel ära, et kõik lennud olid ühel piletil, mis oli soetatud vahendusfirmast. Graafikumuudatuse eest on ennekõike vastutav muudatuse teinud lennufirma.

Õiguslik mumbo-jumbo

Mängu tuleb vana hea EU261/2004 regulatsioon, mille kohaselt on:

  • tegemist lennu tühistamisega artikli 5 mõttes
  • reisijal õigus hoolitsusele
  • reisijal piisavalt lühikese etteteatamise puhul õigus kompensatsioonile (mis antud juhul ei kohaldunud, sest teadsime muudatusest mitu kuud ette)

Õigus hoolitsusele tähendab tasuta toitu-jooki proportsionaalselt ooteajaga (nt võileib ja kohv paaritunnise ooteaja puhul, aga pikema aja puhul juba vähemalt üks soe söögikord). Üleöö ooteaja puhul tuleb reisijaile tagada ka öömaja ning vajalik transport. Lisaks on reisijatel õigus kahele tasuta kõnele või e-mailile (või faksile, mida oleks võinud ju pulli pärast samuti paluda).

Järgmine kord küsin faksi ka 😀

Agoonia las alata

Pärast selleks hetkeks juba 30-tunnist reisimist zombistunud olekus jääkülma Arlanda lennujaama saabudes, tuigerdasime esimese asjana SASi leti juurde ning uurisime, kas saaksime neilt kohe toidu-joogi vautšereid. Ei saanud. Saime hoopis visiitkaardi klienditeeninduse (veebi)aadressiga, kust kaudu soovitati tekkinud kulud hiljem välja nõuda ning seni tšekid alles hoida.

Lühiülevaade võimalikest ajatapmisvõimalustest Arlanda lennujaamas: 

  1. Rongisõit linna maksab 55 eurot (pikalt ette ostes oleks 36 euroga saanud). Oktoobri lõpus oli õues mingi meeliülendav pooljäätunud tapeediliimiga katastroofiline suusailm, milleks meil ilmselgelt riideid kaasas polnud. Spoilerina võin mainida, et lennujaamas sees oli peaaegu sama külm.
  2. Võimalik on kasutada ka nariga seinakappi ühisduširuumidega kapselhotellis. 5 tundi maksab päeval ca 40 eurot (nt Moskva lennujaamas on kapselhotell palju asjalikum).
  3. Ja viimaks surematu võimalus uidata mööda lennujaama kohvikuid ning poode (mida oli üllatavalt vähe), kasutada tasuta wifit (mis kestab ainult kolm tundi) ja tõmbuda näost üha sinisemaks ning sinisemaks. Ma olen muidu paras jääkaru, aga see ületas isegi minu taluvusläve. Kuna Arlanda lennujaam on aastaid figureerinud reisijasõbralikumate jaamade topis, ei osanud ma seda ka kuidagi ette aimata.

Võitjaks osutus variant nr 3, ehk veetsime lõpuks 8 tundi erinevates lennujaama nurkades kudedes ning manustasime selle aja jooksul kahekesi kokku umbes 50 euro eest süüa-juua.

Igaüks, kes sealt lennanud on, saab ilmselt isegi aru, et tegemist on päris tagasihoidlike kuludega, sest näiteks prae eest oleks võinud seal vabalt mõnikümmend eurot nägu maksta ja juba kohv maksis 5 eurot. Õnneks või kahjuks olime me varem lennukites nii täis söödetud ning sassis ajagraafiku tõttu oli ka isu kehvapoolne, seega piirdusime kohvi, saiakeste ja burritodega. Kõik tšekid korjasin hoolikalt rahakoti vahele, et selle vindumise eest vähemalt söögiraha täie rauaga tagasi nõuda. 

Ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga…

Kodus pildistasin tšekid üles ja panin peaaegu esimese asjana SASi poole nõude teele. Nädala pärast saabus vastus, milles keelduti kulude hüvitamisest, sest “graafikumuudatusest” teavitati meid juba maikuus ning soovitati mul reisikindlustuse poole pöörduda. I hope that I have been able to answer your question and that you will choose SAS for future travel. We are looking forward seeing you onboard again.”

How about no.

Üldse ei tahaks seletama hakata, miks nad eksivad, aga…

Lühidalt olukorda kokku võttes vabastab piisavalt pikk etteteatamine lennufirma küll fikseeritud määras kompensatsioonist, aga reisija eest hoolitsemisest kindlasti mitte. Kujutage ette seda kaost, kui lennufirmad võiks ilma igasuguse vastutuseta lende paremale-vasakule tühistada, kui nad sellest lihtsalt piisavalt pikalt ette teataks. See on täiesti vastuolus lennureisija õiguste kaitsega üleüldiselt ning suuremas plaanis pole ilmselt ka lennundussektorile endale kasulik, kui kliendid selle toimimist üldse usaldada ei saa.

EU261/2004 regulatsiooni preambulis on öeldud, et selle eesmärgiks on tõsta reisijate kaitse standardeid: “both to strengthen the rights of passengers and to ensure that air carriers operate under harmonised conditions in a liberalised market”.

Mis puudutab SASi väidet, et võiksin pöörduda reisikindlustuse poole, siis tegemist pole ettenähtamatu reisitõrkega ilmselt ühegi reisikindlustuse mõttes. Samuti polnud maikuus mul reisikindlustus veel isegi ostetud (mida ei saa ka eeldada), ehk ammugi ei kehtiks tõrge olukorra suhtes, mida ma kindlustust ostes juba teadsin. Võtsin nüüd lihtsalt näitena huvi pärast lahti If’i reisikindlustuse tingimused ning seal on suisa sõnaselgelt öeldud, et tõrge ei ole regulaarliini lennureisi ümberkorraldamine lennuettevõtte poolt. Samuti ei hüvitata kulutusi toidule, joogile jmt kuludele.

Seega ma tõesti ei tahaks olla ebameeldiv inimene, aga millegipärast ilusti küsimine kunagi ei tööta. Kirjutasin ühe vihase hooga neile järgneva vastuse:

According to the regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council the two weeks informing clause only applies to the company’s obligation to pay compensation in the fixed amount. The airline must still provide passengers with care and assistance. Two weeks notice can’t relieve our situation one bit, if we have connecting flights.
This also can’t be a travel insurance case, because it’s not compliant with an unexpected event in the meaning of an insurance case. I find your interpretation in this case malicious and arbitrary.
We still require compensation for our (very reasonable) meals and refreshments expenses in accordance with your obligation to offer your passengers care and assistance.
I’d rather settle this politely and not drag this situation out in a local Consumer Protection Board.
Waiting for your reply

Tulemus? Järgmisel hommikul saabus vastus, et SAS kannab kohe raha üle. Ma polnud isegi eriti rõõmus – pigem ebamääraselt ärritunud, et asjad peavad niimoodi käima.

Kokkuvõttes

Kuna jutt on siin isegi pikale veninud, teen kiirkokkuvõtte peamistest punktidest:

  • Ka graafikumuudatused pole lihtsalt paratamatus, mida looteasendis nuttes lihtsalt saatuselöögina vastu võtta. Lennufirmal kaasneb sellega vähemalt vastutus reisija sel ajal elus hoida.
  • Jäta kõik tšekid alles. Tšekid tasub alles hoida ka siis, kui lennufirma mõned söögi-joogivautšerid annab, sest enamasti need ei kata tegelikke kulusid.
  • Küsi hüvitist. Alati tasub sinna-tänna kopeerida kangekeelset kantseliiti ja tsitaate vastavast regulatsioonist endast (ja noh mainida ära vana hea “local Consumer Protection Board”).
  • Kui saad eitava vastuse, küsi uuesti. 

Head lennuõnne kõigile!

Tarbijakaitse ristiretk, ehk Ryanairi saaga kuudepikkune lõpuvaatus

20180325_230844_00011060854847.png

Mäletatavasti seiklesin siin märtsikuus ärajäänud lendude ning Ryanairilt EL regulatsioonide alusel hilinenud lennu kompensatsiooni sissenõudmisega. Nimelt peab lennufirma piisavalt pika hilinemise puhul reisijale fikseeritud määras kompensatsiooni maksma, mis meie puhul oli kahe inimese peale kokku 800 eurot.

Kompensatsiooni nõudmisega läks mul esiteks lugu liigagi libedalt – juba paar päeva pärast reisi sain kinnituse, et mu taotlus rahuldatakse ning hüvitis saadetakse mulle 10 päeva jooksul. Kümne päeva jooksul ma selle ka sain, aga esimest korda elus sain peos hoida… pabertšekki.

Esiteks tegi kogu lugu mulle kõvasti nalja ning marssisin füüsiline rahapaber näpus kodupanka, kus sain klienditeenindajaga kõhutäie naerda, aga ka viisaka vastuse, et tšekkidega nemad ei tegele. Käisin järjest läbi veel paar Suurt Skandinaavia Panka, esialgne lust asendumas ärritusega ning suunurgad vaikselt allapoole vajumas. Olukorra traagilisust iseloomustas hästi see, kui ühes pangas ei saadud tšekist üldse midagi arugi ning arvati, et ma neilt reisikindlustust välja üritan nõuda.

Kindluse mõttes suhtlesin ka Eesti Pangaga selles osas, kas ja kus Eestis üldse tšekkidega tegeletakse. Vastus järgmine:

Meile teadaolevalt lunastab Eestis teatud tingimustel rahatšekke vaid Tallinna Äripank. Täpsemate tingimuste ja võimalike piirangute osas saate nendega otse ühendust võtta.

Kui selgub, et teie rahatšekki ei ole võimalik siiski Eestis lunastada, soovitame kontakteeruda tšeki väljaandjaga ning paluda see asendada ülekandega. Kui aga ka see ei ole võimalik, tasub uurida lähiriikide pankadest, kas ja millistel tingimustel nemad tšekke lunastavad.

Seejärel suhtlesin ka Äripangaga, kes teatas, et nemad võtavad vastu vaid tšekke, mis on a) väljastatud Euroopa Liidu pangas b) eurodes c) vähemalt 350-eurose väärtusega. Lisaks peaksin d) registreerima end kliendiks ja e) minema füüsiliselt Tallinna või Narva kohale. Samuti kaasneks sellega teenustasuna väike protsent tšeki summast.

Kuna eelnev tundus minu jaoks liiga suur sebimine, saatsin Ryanairile uue taotluse, et nad mu tšeki ülekandega asendaks. Lõppu viskasin jälle mõned kõveramad pookstavid EU261 regulatsioonist:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 3 we require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Oleks ma teadnud, kui palju sebimist mind veel ees ootab, oleksin ilmselt jumalat tänades tšekiga siiski Tallinna sõitnud, sest järgnes paar kuud täielikku Taaveti ja Koljati võitlust, mille käigus ma jäärapäise järjekindlusega Ryanairi live chati töötajaid ahistasin sest see oli ainus klienditeeninduskanal (peale Dublinis asuva paberpostkasti!), millega neil üldse ühendust saab.

Vahepeal märkasin, et sarnaseid juhtumeid, kus saadetakse tšekk, mida realiseerida pole võimalik ning hiljem e-mailidele enam ei vastata, on nende Facebooki lehel veel kirjeldatud. Üha enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on nendepoolse süstemaatilise pahatahtliku taktikaga. Selleks hetkeks oli mu esialgne tšekk tühistatud, ent ülekandest polnud endiselt kippu ega kõppu.

Põhimõtteliselt vahetasin nendega selle paari kuu jooksul kuus korda kirju ning vestlesin sama hulga kordi live chatis mõne järjekordse Peteri või Andrasega, kes keeleoskuse põhjal minuga küll pigem mõnest Bangladeshi klienditeeninduskeskusest purssis. Sealjuures paluti mult korduvalt ja korduvalt uuesti pangaandmeid, väideti vahepeal, et minu pank ei aktsepteeri ülekannet (mis oli vale) või ülekanne oli just samal päeval tehtud (samuti vale). Natuke lootust lisas olukorras see, et üks mu lugeja kuu aega tagasi kompensatsiooni ülekandena siiski kätte sai.

ryanair.jpg
Jagasin Facebookis rõõmu

Lõpuks panin just kõik materjalid kokku, et see saaga Tarbijakaitseametisse suunata, kui täna hommikul saabus pangaäpilt teavitus, et mu kontole on raha laekunud. Suur oli minu üllatus, kui kontolt vaatas lõpuks vastu sendipealt 800-eurone ülekanne Ryanairilt. Täpselt neli kuud pärast lennu hilinemist. 

Kokkuvõttes muutus kogu see kemplus minu jaoks lõpuks puhtalt põhimõtte küsimuseks ja mul on väga hea meel, et see siiski positiivse lahenduse sai. Rahast ka muidugi ära ei ütleks. 🙂 Minu järeldused saagast on järgmised: 

  • Kompensatsiooni taotlust tehes tasub kindlasti taotlusesse märkida ka lause: “We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.” (Lisasin vastava täienduse ka esialgsesse postitusse).
  • Kui suhtled Ryanairiga live chati vahendusel, kopeeri kõik vestlused hilisemaks tõestamiseks eraldi faili/google docsi.
  • Ole järjekindel!
  • Kui ikka ussi- ega püssirohust abi pole, saab aidata Tarbijakaitseamet, kes kuulub üleeuroopalisse võrgustikku ECC-Net. Sealjuures pole ka vahet, kui lend pidi toimuma mõnest muus Euroopa riigist ning lennupakkuja on üldse kolmandast Euroopa riigist. Ka minu juhtumi puhul oli Eesti EL tarbija nõustamiskeskus valmis koostöös Iirimaa vastava ametkonnaga menetlust alustama. Nendega saab kontakti aadressil consumer@consumer.ee.

Maggie Smith Role Models Heroes Etc GIF

REISINIPID: mida teha, kui lend hilineb, ehk kuidas Ryanair mu reisi kinni maksis

reisipäis

Ryanairi juht on öelnud, et lennuk on lihtsalt üks tiibadega buss ning minu aastatepikkune (odav)reisimine kinnitab, et enamasti on lennugraafik lollikindlam, kui enamik linnaliinibusse. Seetõttu pole ma ka kunagi vaevunud Euroopas reisides reisitõrkekindlustust tegema. Ei tea, kas mul on vedanud või olen ma naiivne, aga seni pole ma pidanud seda kahetsema. Seni…

Kujutage siis ette mu näoilmet, kui ühel kenal talvisel laupäeval Riia lennujaamas istudes teatati esiteks pooleteisetunnisest hilinemisest, mis lõpuks päädis Milano lennuki väljumisega ligi 4 tundi lubatust hiljem. Plaanitud jätkulennust Napolisse olime sellega hoolimata ülimõistikust 3,5-tunnisest ümberistumisajast igatahes maha jäänud, broneeritud öömaja samuti raisku läinud ning veel viimse hetkeni kaalusin, kas mul üldse tasub reisi enam ette võtta.

Kuna esimene lend pidi puhtjuhuslikult minema siiski samasse riiki (erinevalt tagasilennust, mis käis läbi Brüsseli), otsustasime plaanid lihtsalt veidi ümber mängida ja Napoli-Rooma asemel ette võtta Põhja-Itaalia ning Rooma. Siiski ei jõudnud ma reisilt naasmist ära oodata, et saaks hakata Ryanairile mahlakat kaebust kokku kirjutama.

Reisija õigused hilinemisel

Euroopa lennureisijate õigused on ka reisikindlustuse puudumisel tagatud Euroopa Liidu regulatsiooniga EU 261. Kuna selle kohta liigub väga palju vastukäivat või segast infot, panen hilinemisega seotu siia lühidalt kirja. (Täpse ülevaate kõigist EL lennureisijate õigustest leiad SIIT.) Tegemist on EL regulatsiooniga, seega kehtib see neile lendudele, mis vähemalt algavad või lõppevad Euroopa Liidu riigis. 

Õigus hoolitsusele

Lennu vähemalt 2-tunnise hilinemise (või tühistamise) korral on reisijal õigus hoolitsusele, s.o söögile-joogile, telefonikõnedele, vajadusel ka öömajale. Eesti tarbijakaitseameti hinnangul tuleks piisava söögi all mõista kerget einet, kui lend hilineb kaks-kolm tundi ja sooja toitu, kui lend hilineb üle kolme tunni. Isegi kui lennufirma jagab välja 5-euroseid vautšereid, millega saab hädapärast ühe võileiva, võib hiljem reaalsed kulud tšekkide alusel juurde nõuda.

Õigus kompensatsioonile

Piisavalt pika hilinemise puhul peab lennufirma reisijale maksma fikseeritud määras kompensatsiooni. Reisija ei pea sealjuures kuidagi tõestama, et tal tekkis sellega seoses lisakulusid või ebamugavust, sest nii pika hilinemise puhul seda juba eeldatakse (nt nagu meil jätkulennust mahajäämine ning reisiplaanide täielik ümbertegemine, sh kiirkorras võetud asendushotellid). Kompensatsioonide määrad on järgmised:

Lennu pikkus Hilinemise aeg Kompensatsioon
kuni 1500 km vähemalt 2h 250 €
1500-3500 km vähemalt 3h 400 €
üle 3500 km vähemalt 4h 600 €

Vahemaad kahe lennujaama vahel saab arvutada näiteks SIIN.

Kui lennufirma suunab reisijad teisi teid pidi sihtkohta ja asenduslend jõuab kohale eelnimetatud ajast varem, on reisijal siiski õigus vähemalt 50% kompensatsioonile. Lisaks saab kompensatsiooni nõuda ka aastaid tagantjärele – näiteks Eestis on see piir 3 aastat ja Inglismaal suisa 6 aastat.

Muu kahju

Juurde võib nõuda ka kõikvõimalikku muud kahju – täpsemalt soovitan lugeda juba regulatsioonist endast või EL infolehelt. Pigem tasub kõigi ootamatute kulude kohta tšekid alles hoida ning pigem neid rohkem kui vähem avaldusse sisse kirjutada. Vana tarkus: palju küsid, vähe saad, vähe küsid, ei saa midagi.

Erakorralised asjaolud

Erakorralised asjaolude puhul lennufirma kompensatsiooni maksma ei pea. Sinna alla kuuluvad näiteks halb ilm, terrorirünnakud jmt ettenägematu ning ettevõttest sõltumatu asjaolu. Samas lennuki rikked on ettevõtte äririsk ja seda erakorralise asjaoluna kasutada ei saa (ehkki üritatakse). Näiteks meil oli tegemist tehnilise probleemiga ja Kaunasest saadeti kohale asenduslennuk (mis nähtavasti sõitis mööda maad, sest tal kulus saabumiseks neli tundi).

Reisijatel on isegi sellisel juhul õigus hoolitsusele (toit, majutus, telefonikõned jmt), kui tegemist oli erakorraliste asjaoludega (ehkki ka sellest üritatakse kõrvale hiilida, nt Ryanari Islandi vulkaanipurske ajal).

Kuidas Ryanairis kaebust esitada?

Ryanairi kodulehe alumises servas menüüs sektsioonis Useful info: Contact us —> Compliments or general complaints —> EU 261, flight cancellation and delay, please click here.

Ankeetides tuleb esitada lennu ja broneeringu numbrid, algus- ning sihtkoht jmt asjassepuutuv info. Ühe broneeringu kohta tuleks asjaajamise lihtsustamise huvides esitada üks ühine pretensioon – mina esitasin selle korraga kahe inimese kohta. Kindlasti tuleb vajutada linnuke ankeedi teise lehekülje paremale üles kasti. 

Hõiva

Ankeedi allserva kastikesse “other” kirjutasin kindluse mõttes veel teksti:

In accordance to regulation (EC) No 261/2004 of the European Parliament and of the Council of 11 February 2004 article 7 point 1b we claim compensation 400 € per person (800 € in total). We require the compensation to be paid by electronic bank transfer.

Samuti tuleb lisada järgnev pangainfo (kopisin selle samuti “other” kasti): 

  • Bank name – panga täpne nimi, nt AS LHV Pank
  • Account Holder – konto omaniku nimi
  • Account Number/IBAN – konto number, mis Eestis enamasti ongi juba IBAN numbriks teisendatud (EE algusega)
  • Swift – panga tunnuskood. Eesti pankade Swift numbrid leiab SIIT.

Mis siis sai?

Eriti lootusrikas ma kaebuse osas tegelikult ei olnud. Esiteks pidi nõude esitajate hulk olema märkimisväärselt madal – kuskilt jooksis läbi lausa väide, et vaid 1% kompensatsiooniõiguslikest inimestest seda ka nõuavad. Lisaks pidavat otse firmale kaebuse esitamine olema eriti viljatu tegevus, sest omakorda vaid 5% pretensioonidest rahuldatakse. Suurel väljamaal on selle jaoks suisa eraldi bürood, kes ongi spetsialiseerunud vaid lennuhüvitiste nõuetele ning abi pidi olema ka ühisnõuete tegemisest.

Teiseks on Ryanairil teada-tuntud halb maine reisijate õiguste tagamise osas. Veel möödunud aastal said nad terava kriitika osaliseks, kui tühistasid massiliselt lende ning reisijaid nende õigustest piisavalt ei teavitanud või üritati kompensatsiooni maksmisest kõrvale hiilida. Vastureaktsioonina sellele viskas lennufirma õhku veksli, et hakkavad kompensatsioone välja maksma kõigist lennuettevõtetest kõige kiiremini ning lahendavad kaebused vähem kui kümne päevaga. Igal juhul pidi abi olema sellest, kui koostada piisavalt teadliku kliendi mulje jättev kaebus:

presented with a well-supported claim that demonstrates knowledge of the law, it will typically capitulate (Allikas)

Kujutage siis ette minu meeldivat üllatust, kui vähem kui 24 tundi hiljem sain Ryanairilt juba vastuse, milles nad veel kord vabandasid ebameeldiva kogemuse pärast ning lubasid 10 päeva jooksul ettenähtud kompensatsiooni täismahus mulle pangaarvele lennutada. Selline asjade käik jätab kokkuvõttes reisist ainult hea emotsiooni ning rehabiliteerib mu silmis ka mu lemmik-odavõhubussi mainet. Niimoodi julgen nendega ka edaspidi lennata. 

Kas teadsite sellisest õigusest? Kui palju teil lendude hilinemisega probleeme on olnud? 


JÄTKULUGEMINE: Kuidas ma Ryanairilt füüsilise tšeki sain ning mis sellest edasi sai.

Mis oleks, kui läheks palverännakule

reisipäis

Ma ei ole usklik, aga sellest hoolimata olen käinud palverännakul, suisa kaks korda – ja need kaks ei jää kindlasti kolmandata. Selle blogi üks seni populaarsematest postitustest räägib reisimise säästunippidest ning reisimise teema on käesolevaks aastaks puhkuseplaanide tegemisega jälle teravamalt päevakorral. Kuna olen korduvalt erinevatele sõpradele-tuttavatele-kolleegidele jaganud sooje soovitusi Hispaaniasse palverännakuteele minna, mõtlesin oma ülevaate parem siia põhjalikult kirja panna. 

Santiago de Compostelasse viivate palverännuteede võrgustikust, ehk jaakobiteedest on tänaseks vist küll kõik kuulnud. Neist populaarseim on n-ö prantsuse tee, aga variante on hulk erinevaid ning kogenud silm märkab caminole iseloomulikke teokarbimärke ja kollaseid märgistusi tegelikult üle Euroopa. Olen ise juhuslikult camino radadele sattunud nii Lissabonis, Krakovis kui Düsseldorfi kandis suvalistel põlluradadel.

Ise võtsin camino esimest korda ette 2015. aastal, kui käisin üksi Camino del Nortel ehk põhjateel. Valisin raja välja just seetõttu, et erinevalt ülejäänud teedest kulgeb see piki Hispaania mägist põhjarannikut ja pakub lõputuid imelisi ookeanivaateid. Lisaks on see tuntumatest radadest metsikum, inimvaesem ja väidetavalt ka väljakutsuvaima pinnamoega.

camino.png

Olin juba esimesest korrast nii võlutud, et läksin järgmisel aastal uuesti tagasi – sedakorda võtsin ka ema kaasa, et päevaseid kõnnidistantse mõistuse piires hoida. 2017. aasta jäi rännu osas vahele, aga auk hinges oli sügise lõpuks nii suur, et võin ennast kõhkluseta palverännupisikust nakatunuks nimetada. Hakkab tunduma, et kunagi olen mina üks neist elukogenud vanainimestest rajal, kes oma viimase viiekümne aasta rännukogemusi noorte uljaspeadega jagavad.

Minu jaoks on tegemist ideaalse puhkusega just selles mõttes, et see on täielik mugavusmatkamine, milletaolist näiteks Eestis pole asustustiheduse (või -hõreduse) tõttu kuidagi võimalik ette võtta. Iga päev on üks virr-varr maalilistest mägedest, külapastoraalidest, karjamaadest, metsadest, kirikutest, vanalinnadest ning eelmainitud ookeanivaadetest. Teisalt on võimalik üsna kindlalt iga paari tunni tagant käia poes või kohvikus, nautida toitu ja veini ning õhtul voodisse magama keerata. Hakkad lihtsalt mööda kollaseid tähistusi astuma, täpselt teadmata, kuhu õhtul välja jõuad. Samas on see vabadus ja muretus turvatud, märgistatud ning korraldatud – sinu asi on ainult nautida. 

Camino del Norte algab Prantsusmaa piiri lähedalt Irunist ning kulgeb piki rannikut Santiago de Compostelasse – kokku 825 kilomeetrit. Esimesel aastal alustasin kõndimist Santanderist ning kõmpisin nädalaga maha 280 kilomeetrit (lõpetasin Muros de Nalonis). Järgneval aastal liikusime rajal n-ö tahapoole ja kõndisime viie päevaga Bilbaost Santanderisse 130 kilomeetrit. Niimoodi võttes on pool teed juba käidud, ehkki ma pole seda rännakut kunagi just Santiago de Compostelasse kohale jõudmise sihiga võtnud.

Everest%2F13 (2).png
Vaated tööstusmaastikest ja võsavaheteedest mägede ning ookeanini

Üldse ei tasu ennast kammitseda lasta erinevatest “reeglitest”, mis inimesed sellele rajale omistavad. Üks rändur on selle kohta hästi öelnud:

Läksin taas üksinda. Ma siiralt arvan, et see on üks parimaid mooduseid. Oled avatum inimestele ja kogemustele, pead arvestama vaid iseendaga. Ehkki üldjoontes on siiski kõik viisid õiged. Rõhutan seda, sest palverännuteega käib kaasas palju arvamusi, kuidas oleks õige seda läbida. Et näiteks vahepeal albergi asemel hotellis ööbimine ei ole õige. Või kui keegi saadab raske koti järgmisse kohta ette ja kõnnib vaid veepudeliga, siis see pole õige. Või kui keegi sõidab mõne etapi hoopis bussiga, siis seegi pole õige. Ma pakun, et ainus asi, mis pole õige, on kellelegi peale suruda, kuidas peaks olema õige. (Allikas: SIIT)

Kuidas sinna saada?

Eestist saab ühe ümberistumisega päris mugavalt Santanderisse, Bilbaosse ja Santiago de Compostelasse, veidi kallimate hindadega ka Oviedosse (kust tee otseselt läbi ei lähe, aga üsna lähedale siiski). Edasi-tagasi piletid õnnestub Azairis kokku klapitada ca 100-150 euroga.

Millal minna?

Minu meelest on parim aeg camino tallamiseks septembris, sest meie jaoks on seal endiselt suvi, aga näiteks hotellihinnad juba madalhooajale omased. See on ideaalne suvepikendus, aga näiteks kevadel võtab seal ookeani tõttu soojaksminek omajagu aega. Omajagu vihmane on põhjarannikul vist kogu aeg, seega arvestama peab hoovihmasahmakatega.

Ja kuhu ma seal minema pean?

Esimest korda laekusin Santanderisse isegi enda kohta ületamatu uljusega, sest polnud raja kohta õieti midagi ette uurinud ja millegipärast arvasin, et küll ma otsa kätte leian. Kusjuures leidsingi, sest tee läks juhuslikult läbi otse minu saabumisöömaja eest. 😀 Üldiselt saab kohapealt piirkondlikke palverännakutee kaarte üsna paljudest kohtadest, samas soovitan kohaliku kaardi ka telefoni tõmmata, sest kui teeots peaks tõesti käest kaduma, saab alati avalikke teid pidi järgmisesse asulapunkti kõndida.

Etappide täpsemad kirjeldused ja kaardid leiab näiteks SIIT.

Albergudega kaardid (ja hispaaniakeelne jutt) on näiteks SIIN.

Palju seal raha kulub?

Caminol võib rahaliselt hakkama saada ka ca 20 euroga päevas, aga suhteliselt laialt elades kulus mul keskmiselt umbes 25-30 eurot. Suurim variatsioon on toit, sest süüa võib nii väljas kui valmistada palverändurite hosteli köögis. Mõned hinnanäited:

  • albergues maksis narikoht ca 8-12 eurot öö – riiklikud kohad on enamasti odavamad ja erahostelid kallimad ning mugavamad. Riikliku öömaja jaoks on vaja ka palveränduri passi (vt allpool).
  • kui minu päevateekonna jaoks sobivas kohas alberguet ei leidunud, võtsin hotellitoa – hooajavälisel ajal võib täitsa kobeda toa saada 20-30 euroga, mis kahekesi on eriti soodne variant
  • hommikul maksis mahlane tuunikala-munavõileib ja cappucino kohvikus ca 2.30 €
  • kohvisõltlaste rõõmuks maksab hea cappucino sealkandis reeglina 1-1.20 €
  • menu del dia, ehk mitmekäigulise päevamenüü (koos veiniga) sai olenevalt kohast kätte 8-12 euroga
  • poes olid väga soodsad ja väga head erinevad puuviljad, pähklid, jogurtid, mahlad, saiad, tume šokolaad, tuunikala, singid-juustud jne jne
  • mul sattus õhtusöögiaeg sageli sellele ajale, kui pakuti ainult tapaseid (erinevad burgerid, tortillad jmt üllatavalt toitev kraam), aga enamasti maksis iga tapas ning pokaal veini sinna juurde 1 € tükk

Ööbisin aeg-ajalt hotellides, sest minu päevateekonna lõpp ei ühtinud alberguede paigutusega või tahtsin lihtsalt vahepeal üksi voodis vedeleda. Palverändurite öömajade tasemed olid väga kõikuvad – riiklikud öömajad olid askeetlikumad, vahel suisa koplit meenutavad, era-albergued olid aga üsna hipster-hostelid, kus ühes toas oli vaid nari või paar ning puhkehetkel sai omale ühe cappucino suristada või aias võrkkiiges külitada.

Everest%2F13.png
Vasakul 24-eurone hotellituba, paremal üleval hipster-albergue, paremal all massi-albergue Avilese linnas, kus ühes toas oli 32 inimest, mina skoorisin viimase kõikuva ülemise nari toa keskel ja uni oli kõigest hoolimata ülimagus

 

On seal ikka ohutu?

Põhjarada viib päris pikalt läbi metsiku looduse ja enamiku päevast olin seal ihuüksi. Vahel nägin päeva peale vaid ühte-kahte teist rändurit ja peamine inimkontakt toimus vaid linnades. Samas maal näed sa pidevalt kitsi, lehmi, lambaid ning hobuseid või karjub su peale mõni ärritunud eesel. Kui sa oled selline metsas kasvanud inimpõlgur nagu mina, ei ole üksiolekust küll suuremat midagi karta. Ainsad korrad, kui veidi kõhedust tundsin, olid näiteks siis, kui sattusin keset suurt lambakarja, mida valvav hiiglaslik lambakoer mind kindlalt, aga tungivalt urinal edasi karjatas. Või siis, kui asusin teele enne koidikut ja tee läks läbi kottpimeda metsa, kuni ühe käänaku tagant ilmus üksik süüdatud küünaldega palvela. See on ikkagi palverännakutee – tahaks uskuda, et keegi seal vaimust vaevatutel ikka silma peal hoiab.

Everest%2F13 (1).png
Vasakul maailmatununnu saksa abielupaar, kellega pidevalt kokku juhtusime. Nad käisid caminol iga aasta ja kasutasid aeg-ajalt edasi jõudmiseks ka bussi ja rongi. Paremal üleval tüüpiline meestest üleujutatud kohvibaar. Paremal all Santanderi kaiäär.

Saan ma seal ikka hakkama või on see mingite hipster-lihasuretajate masohhistlik meelelahutus?

Ma möönan, et vahel oli seal päris raske, aga keerasin seal mõnedel päevadel natuke vindi üle ka. Keskmine kilometraaž oli mul üksi kõndides 40-50 kilomeetrit päevas ja tõusumeetreid kogunes iga päev umbes 1000. Samas nagu öeldud, võtsin teisel aastal oma 60-aastase ema kaasa, kõndisime iga päev 30-35 km ja ta jäi täitsa ellu. Rääkimata sellest, et seal matkavad ka 80-aastased ja vanemadki. Distants ei tapa – tempo tapab.

Muidugi umbes kolmandaks päevaks kammis kõndimine vaimselt mingisse nii meditatiivsesse seisundisse ära, et igausugused sürrid mõtted tulid pähe. Ilmselt oleneb kõik sellest, kui hästi sa oma peas toimuvaga läbi saad. Ja kui seal peas üldse midagi ei toimu, on oht kolmandaks päevaks lihtsalt igavusse surra.

Everest%2F13 (3).png
Ookeani- ja linnavaated ning külapastoraal kärutäie kassidega (+ veel üks).

Oota seal on mingit passi vaja või?

Palveränduri passiga saab riiklikus albergues ööbida – igas öömajas pannakse passi tempel, mis tõestab, et rändur läbis kogu tee jalgsi. Kui plaanid päris lõppu kõndida, saab Santiago de Compostelas passi ettenäitamisel palveränduri tunnistuse.

Ära ole loll nagu mina ja arva, et küll selle passi tee peal ikka kuskilt saab. Seetõttu pidin esimesel päeval lõpuks 52 kilomeetrit kõndima, sest just nii kaugel asus esimene era-albergue. Teisel päeval õnnestus pass sebida pigem ka ime läbi, seega hangi pass varem valmis. Näiteks saab selle tellida Eesti Jaakobitee Sõprade Seltsilt (samuti on nende lehel palju eestikeelset infot palverännakutee läbimise kohta).

Mis selga ja kaasa pakkida?

Esimest korda rännakule minnes sattusin juba lennujaamas kergesse ärevusse, kui nägin kõiki neid kurguni matkavarustusega relvastatud kaas-rändureid. Mõtlesin, kas olen oma pakkimisega kuidagi eriti puusse pannud, sest võtsin kaasa vaid hädavajaliku ning koos söögi-joogiga kaalus mu kott 4-5 kilo. Pärast muidugi nägin, kuidas teised oma 15-kiloste kottidega heitlesid ning kepsutasin seal kõrval oma kandamiga nagu noor sälg. Üldiselt võiks koti kaal moodustada kuni 10% ränduri kehakaalust.

Minu varustus oli järgmine (ja puudust ei tundnud ma millestki):

  • mugav väike matkaseljakott
  • kaks komplekti (lühikesi) dry fit spordiriideid – esiteks nendega higistab vähem ja samas kuivavad pärast pesemist kiiresti
  • mitu paari spordisokke
  • jalas kerged kõnnitossud (tee on pigem asfaldine ja matkasaapal pole mõtet)
  • õhtuks plätud
  • kerge matkajakk/mantel
  • vihmakeep
  • buff ja/või hele rätik (kaela, pähe, kuhu iganes)
  • ujumisriided
  • käterätik
  • (näo)pesuseep (sobis riietele ka) jmt hügieenitarbed (sh tualettpaber)
  • plaastrid, ibukas jmt kergem esmaabi, aga vajadusel saab varusid teel täiendada
  • märkmik ja pastakas, et kõik tekkinud diibid mõtted kirja panna
  • päikseprillid, akupank jmt nipet-näpet
  • kõrvatropid
  • spork
  • kerge magamiskott (alberguedes magamiseks)

Kokkuvõttes on minu hinnangul liikumis-, loodus-, kultuuri- ja toidusõpradele tegemist parima hinna-kvaliteedisuhtega rännuelamusega, mida Euroopast leida võib. Kui (sügisesed) reisiplaanid veel valla, siis miks mitte ette võtta üks palverännak! 

Kuidas ma nii palju reisida jõuan, ehk reisimise säästunipid

reisipäis

Olen varemgi maininud, et üks minu suurimaid elumõnusid on reisimine ning tegelen sellega nii palju, kui ajaliselt võimalik. Põhimõtteliselt kõik minu puhkusepäevad saavad veedetud Eesti pinnalt eemal. Näiteks sel aastal olen käinud Portugalis ning autoreisil Tšehhis (sh kõrvalepõige Tatratesse) ja sügisel ootavad Bali ning Malta. Möödunud aastal käisin talvel Lõuna-Hispaanias, seejärel veetsin kuu aega Indias koolitusel ja sügisel käisin Põhja-Hispaanias Camino del Nortel kõndimas ning reisiaasta lõpetas Iraan. Siia lisanduvad veel mõned käigud Soomes-Rootsis, sel sügisel maratonitripp Vilniusesse ja päris palju minipuhkuseid Eesti siseselt, milleks raatsin peamiselt kasutada näiteks pikki nädalavahetusi.

Reegliks hakkab saama see, et aastas võtan ette ühe pikema ja eksootilisema reisi ning juurde tulevad erineva funktsiooniga lähipuhkused – matkamine või sulaselge kliimapagulus kõige pimedamal masendavamal ajal. Sealjuures ei tule mul naljalt ette kuud, kus ma üldse midagi säästnud poleks, seega ükski reis pole olnud kuigi kallis. Samas on täieliku säästureisimise päevad jäänud siiski (esimesse) ülikooliaega, kui sai veel hääletades mööda Euroopat seigeldud või südatalvel odavlennu hinnaga Tenerifele palmi alla telkima sõidetud. Siis oli ka vaba aega kõvasti rohkem kui raha ning võis oma päevi kuskil Poola teeservas hääletades või 24h Londoni lennujaamas jätkulendu oodates veeta küll. Viimati oma Poola-Tšehhi tripil käies oli just tore meenutada, kuidas ülikooliajal olematu eelarve ning suurte seljakottidega Poolas kondasime ja kuskil Statoili taga põllul telkida oli juba päris luksuslik, sest hommikul sai pesta ning kohvi. 😀

Tulles nüüd tagasi täiskasvanud tööinimese karmi argireaalsuse juurde, leian praegu reisides siiski tasakaalu ajakulu, rahakulu, elamuste ning mugavuste vahel, millest viimaste hulka kuuluvad kasvõi hotellihommikusöögid, üleüldse hea toit ja palju head kohvi. Seega nuudlipakk kotis ma enam ringi ei sõida ning kindlasti annaks puhtalt maailma nägemise mõttes ringi käia veel palju odavamalt. Samuti möönan juba ette, et järgnevad nipid kuuluvad suhteliselt paindliku graafikuga, hea kohanemisvõime ning keeleoskusega lastetule noorele ja ei pruugi sobida kõigile.

Millised on siis minu reisiplaneerimistaktikad?

  1. Ole sihtkoha osas paindlik. Kuna mu bucket listis on umbes kogu maailm, saab mu reis peamiselt alguse heast lennupiletipakkumisest, mitte konkreetsest ideest, et voh, ma nüüd otsin omale sõidu just *sinna* kohta. Näiteks tekkis meil üks kevad mõte minna Poola, ent selgus, et sinna on võimalik saada vaid ümberistumisega ja ligi 200-euroste piletitega (või 17-tunnise bussisõiduga, tänan ei). Piletite kammimise käigus jäi aga ette 50-eurone otselend Pariisi ning lõpuks käisimegi hoopis seal. Samamoodi jäid Iraani piletid möödunud aastal ette kõigest 100-eurose hinnaga ja selle hinnaga haarasime muidugi võimalusest.

    Chak Chak, Iraan.
  2. Planeeri reise ise (duh!). Paketireisil pole ma elus kordagi käinud ning sinna on ilmselt mõtet minna vaid nendesse sihtkohtadesse, kuhu Eestist odavaid suvituspakette tehakse. Üldiselt pole oma reisiplaani kokkupanek absoluutselt midagi keerulist ning kogemus näiteks lennujaamast edasi saamisel ja kohapeal ringi liikumisel tekib väga kiiresti.

    Yazd, Iraan. Sama kestuse ning programmiga reiside hinnad reisikorraldajalt algavad 2000-st eurost (kalleim pakkumine hetkel suisa 3700€). Meil läks kogu reis kõigi kohapeal tehtud kulutustega ca 600€/in.
  3. Lennupiletite pakkumiste lehed on tegelikult päris asjalikud. Näiteks eelmainitud Iraani piletid jäidki silma Reisidiilide lehelt ning just kaugemate sihtkohtade jaoks piletite leidmiseks on see igati hea võimalus. Euroopa siseselt klapitan oma lennupileteid tavaliselt Azair keskkonnas, ehkki kindlasti on analoogseid lehekülgi veel. Seal saab juba täpsemalt paika panna, kui pikk võib olla vahemaandumine, kas lend peab minema-tulema samast lennujaamast (Riia ja Tallinna lennujaama vahel elamise võlud), kas lend peab sihtkohas saabuma-lahkuma samas lennujaamas jne. Sihtkohaks saab valida ka “Take me anywhere”, mille peale saad kõik soovitud parameetritele (nt aeg, kestus, ümberistumiste arv) vastavad pakkumised.
  4. Lühemal reisil lenda julgelt käsipagasiga. Esiteks vähendab see närvikulu ümberistumisel või lennu asjaajamisel üleüldse. Teiseks ei lisandu siis odavlennufirmadel ebaproportsionaalselt suurt pagasitasu. Tegelikult mahub umbes nädalase reisi varustus vabalt keskmise suurusega seljakotti ning ma ei mäleta, millal ma viimati Euroopas käies lisapagasist puudust oleks tundnud. Samuti pole tegemist asustamata saarega, kus ei saaks vajadusel midagi lihtsalt juurde osta.
  5. Majutuse leidmiseks kammi võimalused aeg-ajalt läbi. Olenevalt seltskonna suurusest ja reisi pikkusest võib väga soodsaid ning ehedaid peatumispaiku leida AirBnb’st. Samas kui peatuda igas kohas vaid paar ööd, saabumine on hilja õhtul ning üleüldse pole viitsimist mingi kohaliku Pablo käest keset ööd võtit otsida, leiab igat masti öömaju ikkagi Bookingust. Seal tasub enne reisi pakkumisi aeg-ajalt üle kammida, sest erinevalt AirBnb’st on seal mõnikord erinevatele hotellidele sooduspakkumised. Lisanduvad veel soodukad pikaajalistele/sagedastele klientidele.
    Sageli panen esiteks mingi mõistliku hinnaga koha kinni, mille saab reisini tasuta tühistada. Seejärel kontrollin 2-4 nädalat enne reisi üle, mis hinnad siis teevad. Mõnikord on juba broneeritud hotelli selleks ajaks ilmunud kõvasti odavam pakkumine. See kehtib ka Eesti-siseste käimiste puhul – näiteks armastan mitu korda aastas Saaremaal käia ning klõpsin potentsiaalseid nädalavahetusi eelistatud hotellides aeg-ajalt üle. Niimoodi näkkab ikka väga häid hindu ja mõnikord on mul aasta peale juba terve ports broneeringuid ette tehtud.
  6. Käi hooajavälisel ajal. Millegipärast sätivad ka mu paljud lastetud tuttavad oma (Euroopa) reisipuhkused just suvele, kuigi see on kõige kallim ja rahvarohkem aeg ning kliima meiesugustele parajasti talumatu. Minu taktika reisist saadava mõnu maksimeerimiseks on reisida kas kevadel või sügisel, mis ühtepidi pikendab suve (okei, see kehtis veel ennemuistsel kaunil aal, kui siinmail üldse suve nähti) ja teisest küljest on inimesi meeldivalt vähe, kliima mõnus ning hinnad maas. Aprill-mai ja september-oktoober on näiteks parim aeg lõuna pool Euroopas käimiseks ja päris lõunas on meie mõistes hea suveilm isegi keset talve.
    Mul on saanudki kombeks teha kõige sombusemal südatalvel üks kliimapagulusreis Euroopa lõunarannikule, kus kasvõi korraks nautida näiteks seda, et saab ilma suusariiete ning kolme buffita jooksma minna. Eelmainitud selleaastane Portugali külastus läks sõidu- ja majutuskulude osas kokku veidi üle 200 euro/nägu. Lennupiletid leidsin jälle umbes 100 euroga, 5 ööd hea asukohta ning luksusliku hommikusöögiga 3- ja 4-tärnihotellides inimese kohta juurde 110 eurot. Meie jaoks oli ilm nii soe, et hakkasin juba teisel päeval varjulisele tänavapoolele hoidma ning suust pääses isegi kergekujuline palavuseteemaline ving. Kohalike väitel olid ilmad keskmisest koledamad. 🙂 Võrdluseks maksab jaanuaris 5 ööd Kuressaares hotellis juba keskmiselt 100-200 eurot/nägu, millele lisandub suhteliselt kallis praam ja sõit läbi Eesti (ajakulu on sarnases suurusjärgus kaugemale lendamisega).

    Jaanuarikuine Portugal
  7. Vali sihtkohad, kus on kohapeal soodne. Oleme märkamatult jõudnud oma igapäevase elukallidusega tasemele, mille kõrval mitmel pool Euroopas on ikka väga mõnus ringi käia. Näiteks Hispaanias on suurepärane cappucino pea igas kohvikus umbes 1,1-1,3 eurot. Poolas saab ka vanalinnas kohaliku prae 4-5 euroga ning Ungarist jmt kohtadest ma ei hakka rääkimagi. Alpe saab nautida nii roppkallis Austrias kui kordades odavamas Sloveenias. Kui Itaalia on suhteliselt kallis ning turistidest umbes, siis Veneetsia arhitektuuri ja seda sama merd saab nautida kaunil Horvaatia rannikul. India, Tai jmt sihtkohtade puhul on pärast kohalejõudmiskulusid meie jaoks kõik niikuinii imeodav.
  8. Kasuta tasuta võimalusi. Kui reisikihk on suur ja samas raha ikka üldse maksta ei taha/saa, võib väga vingeid pakkumisi leida täitsa tasuta. Noortele on suurepärased võimalused kõikvõimalikud Euroopa noortevahetused, vabatahtlikutöö, koolitused jmt, kus tuleb sageli maksta vaid osalustasu (nt Continuous Action ning EstYES) ja kestused varieeruvad paarist nädalast poole aastani või pikemakski ajaks. Uurida tasub erinevaid riikidevahelisi koostööprogramme ning stipendiume. Nagu mainitud, olin eelmisel aastal kuu aega Indias erialasel koolitusel ja pidin ise kandma vaid viisa ning vaktsineerimistasud – majutuse, sõidu ja isegi helde taskuraha kandis stipendiumina India valitsus. Eriti eksootilisi kohti saab külastada veel näiteks Euroopa Liidu valimisvaatlejana, ent see kujutab endast tõsist tööd ja nõuab ka tugevat tervist ning närvi.
Varanasi, India. Kuuajane koolitus võimaldas E-R elada Indias argielu ja nädalavahetusel kõvasti ringi uudistada.

Kokkuvõttes nõuab soodsam reisimine küll veidi rohkem sebimist kui Estravelist paarituhandeeurose paketi näppu haaramine, ent see on ka palju ehedam ja seiklusrikkam kui turismigrupis ringi tatsuda. Rääkimata sellest, et paadunud reisisõltlasel võimaldab see sama eelarvega hoopis rohkem reisil ka käia.