30 päeva väljakutse – tulemuste kokkuvõte

30 (1)

Otsustasin siin mäletatavasti augusti lõpus oma elumõnudele tehtavaid (emotsiooni)kulusid üles märkima hakata, et näha, kui palju ma tegelikult neid “ah vahel ju võib” kohvitopse või muud meelelahutust tegelikult näppu haaran. Märkamatult ongi kuukene mööda saanud ja aeg jälle kokkuvõtteid teha.

Pean möönma, et head metoodikat nende kulude arvestamiseks ma lõpuks paika ei saanudki, mis minu jaoks näitas taas ilmekalt liiga detailse kulude jälgimise mõttetust. Täpsuse nimel peaks hakkama vist praktlisteks- ning lustisõitudeks kulunud kütusepaagitäit ka kilomeetrite osakaalu järgi juppideks jagama ja/või lahutama sellest odavaima alternatiivse transpordivahendi kulu.

Minu poolt läksid ühte patta nii reisil või laiskusest väljas söömised, suvepikendus Vahemere ääres kui maratonitripp Tallinna. Kusjuures alles kuu aega varem oleks pilt ilmselt kõvasti nutusem tulnud, sest vahetasin just enne eksperimenti töökohta ning kontoris on käepärast kõikvõimalikud snäkid ja hea kohv (lisaks töötempo selline, et näksimismõtteid ei jõuagi eriti tekkida). Ilma selleta oleks nädala sees mingeid emotsioonioste ilmselt hoopis sagedamini ette tulnud.

Punasega on märgitud nädalavahetused ja riigipühad.

1. päev 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
2. päev – null
3. päev – null
4. päev – null
5. päev7,65 käisin tuttavaga kohvikus ja võtsin koduteel veel eduka nädala puhul kaks tükki lemmikkooki kaasa
6. päev2,20 teel pulma kange cappuccino
7. päev3,30 enne jooksu kange cappuccino (põhjuse leiab vist alati) ja pärast jooksu tanklast kiire snäkk (suht vajalik kulu, aga mitte päris tanklapoe hindadega)
8. päev – null
9. päev – null
10. päev – null
11. päev132,40 reisil söömine-joomine, transport hotelli, majutus
12. päev34,75 reisil söömine-joomine, laevasõit kahe linna vahel
13. päev27,20 reisil söömine-joomine, ühistransport jne
14. päev25,70 reisil söömine-joomine, lennujaama parkla
15. päev – null
16. päev6,50 peedimahlad maratoniks, Kalevi poest hunnik šoksi
17. päev – null
18. päev – null
19. päev – null
20. päev54,40 kohv, rongipilet Tallinna, majutus, lõuna, õhtusöök
21. päev25,50 kohv, lõunasöök, õhtusöök, rongipilet Tartusse
22. päev3 koogid kohvikust
23. päev – null
24. päev17,21 coca, näts, vidin kolleegi koerale, lilled koju ja õhtune kinoskäik
25. päev1,61 coca ja näts
26. päev – null
27. päev18,5 kohv, rongipiletid, pasta ja kohv GMP restoranis 
28. päev1,99 kohv 
29. päev8,8 kohv + supp töö ja trenni vahel toimunud kohtumisel
30. päev – null

KOKKU: 372,91 eurot

Kokku võib selle mustri võtta vist laulusõnadega, et cappuccino lõhna peale tõuseb päike, mina ka. Summa ei tulnud mulle tihedat üritustegraafikut arvestades just üllatusena ja ma ei oskagi öelda, kas seda on palju või vähe. Samuti on selgelt näha kulude tõusu nädalavahetusel (kus küll peaaegu iga rida algab sõnaga “kohv”), millal me aktiivselt viimaseid suveilmu kasutasime ning käisime teises linnas pulmas, reisil, maratonitripil ning rongiga rattamatkamas. 

Nagu juba öeldud, on kulusid vajalikeks ning elumõnudeks tegelikult päris raske klassifitseerida. Näiteks kütusekulu on meie puhul küll 90% elumõnu ja 10% transpordivajadus, sest peamiselt kulub see nädalavahetuste trippidele. Samas tabelisse ma tankimist ei kandnud kordagi. Samuti on raske piiri tõmmata söömisel, sest lihtsalt tervislikuks söön-et-elada toitumiseks on ilmselt palju kasinamat toidulauda vaja, kui me harjunud oleme. Või kui reisil olles süüa, ei saaks seda tehniliselt kõike elumõnuks panna, sest sööma peab ju ikka.

Kokkuvõttes ma selle eksperimendi jaoks käitumist kuidagi ei muutnud (peale kulude telefoni märkimise) ja kulutan üsna ühtemoodi kogu aeg, ehkki suvel on kulusid alati rohkem ning talvel saabub paras vaikelu. Pigem sain jälle kinnitust, et olulisem on üldine stabiilne säästuprotsent, sest kui suure säästuprotsendi kõrvalt endale ka päevadesse võimalikult palju elu optimeerida, on see ju puhas võit. Parem siis rohkem vaeva näha kohustuslike kulude kokkutõmbamisega, kui koonerdada asjadelt, mida sa tõeliselt naudid.

Kas te keegi katset kaasa ka tegite? Kuidas läks? 

30 päeva väljakutse – kes lööb kampa?

Kellele ei meeldiks 30 päeva väljakutsed. Neid tehakse küll kükkide kui toiduvalikute kui säästmise kohta ning ehkki keegi ei looda, et tal 30 päeva kükitamise peale Kim Kardashiani tagumik kasvab (hoidkugi jumal selle eest), on see omamoodi põnev ja motiveeriv ikka.

Sattusin Budgets are $exy blogis 30 päeva väljakutsele panna enda jaoks ausalt kirja kõik elumõnudele tehtud kulutused. Tema puhul olid selleks peamiselt kohv, väljas söömine ning raamatud. Võin enda põhjal juba ennustada, et saan sinna samamoodi kanda hullu hunniku kohvi (eriti kuu lõpus meie Hispaania minitripil, aga seal on hea kohv vähemalt sigaodav) ning väljas maiustamisi. Ega ma oma kulutamisharjumuste osas just pimeduses elanud ka pole, aga täpselt kuu jooksul kirjapanekut pole samuti ammu harjutanud.

Raske on küll piiri tõmmata, mis sinna elumõnude alla täpselt läheb. Näiteks kui ma sõidan vahelduse mõttes autoga kaugemale jooksma, kas peaksin kütusekulu juba siia nimekirja kandma? Terve mõistuse huvides otsustasin enda puhul arvestada ainult emotsioonioste nagu möödaminnes haaratud kohvid ja “iccandkuinunnuä” tüüpi oste. Eks ma jooksvalt sisetunde järgi vaatan ning võtan tulemused kuu aja pärast uuesti kokku.

Mul on tänaseks juba linnuke kirjas ja päev on veel päris noor:

  1. päev – 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
  2. päev – ?

Kes lööb kampa? 

Kuidas erinevate pangakontodega säästmist lihtsamaks ning lõbusamaks teha

Gamification, ehk oma elus mõttemängude mängimine, on hea taktika, et pisiasjadega luua endale huvitav ja häid harjumusi soodustav keskkond. Näiteks olen ma endale üles ehitanud pangakontode süsteemi, mis on minu jaoks hasarti tekitav ja samas valikuid automatiseeriv. Muidugi jõudis mulle üsna pea pärast selle entusiastliku pealkirja panekut kohale, et asi, mis võib mulle olla lihtne ning lõbus, on teise inimese jaoks hoopis ahistav vaimne vangikong. Siiski loodan, et see annab ideid enda jaoks motiveeriva süsteemi püstipanekuks. 

Olen siin korduvalt maininud, et mul on rohkem pangakontosid, kui mõnel aktiivagressiivse sissetulekuga Annelinna maffiabossil ja iga kuu lõpus excelis hullates läheb pool tundi juba sellele, et kõik need eri kontod sisse logida ning tabelisse tippida. Kuna mingis mõttes on see minu ämbrite süsteem (vt Barefoot Investori ämbriteloogikat siit), siis mõtlesin selle lõpuks täpselt kirja panna.

Hunnik eri kontosid on parim moodus, et kuu alguses kiirelt endale ära maksta ning tarbetud ahvatlused silma alt ära panna. Kes siis ikka tahaks lõpus “endalt” raha tagasi võtta – eriti kiirelt kaduvate tüütute argikulutuste jaoks nagu autokütus või gaasiarve.

Esimese lisakonto tegin omale juba ennemuiste vaese tudengipõlve ajal, et hoida eraldi selleks kuuks mõeldud raha ning ülejäänud aastaks jäävat õppelaenu osa. Samuti tundus mulle turvalisem hoida kaardikontol võimalikult vähe raha, et kaardi pahatahtlikesse näppudesse sattudes ei peaks kohe hambaid varna riputama.

Praegu üritan poole netopalgaga ära majandada ja esiteks oleks seda pea võimatu jälgida, kui kogu mu vaba raha oleks ühes potis koos. Teiseks tekitaks pidevalt silma all olev suurem number niikuinii veidi vabama kulutamismeeleolu, mis pika peale võib korralikult eesmärke õõnestama hakata.

#treatyoself

Oma igapäevaseid rahaasju ajan peamiselt oma isiklikus (heheh) pangas, ehk LHVs. Ütlen nende kohta ikka, et olen selle panga fänn, klient ning aktsionär. Ja ootan siiani, et nad selle kiidulaulu siristamise eest mulle tasuta šampoone või vähemalt kullatud kaantega Investori ajakirja saatma hakkaks. *Pühib dividendidega pisaraid.*

Lisaks on mul kontod kahes Suures Skandinaavia Pangas, millelt toimub peamiselt õppe- ja kodulaenu teenindamine. Kokku on mul muljetavaldavad kaheksa kontot.


1. Kaardikonto

Pangakaardiga seotud konto, kuhu jätan kuu alguses täpselt välja arvatud taskuraha ja kandin kõik muu kohe kogumiskontole ja majapidamiseelarvesse ära. Samuti ei ole ma endaga nii lahke, et kui ühel kuul jääb natuke raha poole netopalga väljakutsest üle, läheks see järgmisesse kusse n-ö “üle”. Hahahhaa, ei. Arvutan sendi pealt välja, mitu eurot on pool netopalk, kui palju läheb teistelt kontodelt maha nt õppelaenu vmt kulusid ja jätan omale lõpuks väikse eelarve, millest üritan ära maksta kõik isiklikud kulud (mobiiliarve, riided, väljaskäimised, eraldi ringitrippimised jmt tralli).

2. Varukonto/kogumiskonto

Püha pott, kuhu kõik mu unistused lähevad surema. Või siis mitte. Sealt ma kannan jooksvalt tunde järgi raha edasi investeerimiskontodele ning Suurtele Skandinaavia Pankadele ja vahepeal ostan suuremaid reise vmt väljaminekuid ka. Meelerahu summat üritan seal enamasti kogu aeg hoida.

Investeerimiskontod

3. Investeerimikonto

Aktsiaostude konto. Tavaliselt kannan sinna konkreetse raha siis, kui tahan midagi juurde šopata. Samas kui sinna on laekunud näiteks dividende, tekitab see omakorda tahtmise see tagasi ringlusesse saata, mis motiveerib kiiremini sinna raha lisama.

4. Kasvukonto

Automaatne LHV fondiostukonto, kuhu lisan vähemalt kord kuus 100 euro kaupa raha juurde.

Majapidamiskontod

5. Majapidamiskonto

Elukaaslasega ühine konto, kuhu mõlemad kanname kuu alguses kokkulepitud summa ja kanname sellest siis:

  • kõik vältimatud ühised kulud – korteri arved, koeratoidu ning -tarbed, oma toidu, kodutarbed, kütuse jne;
  • kõikvõimalikud ebaregulaarsed kulud, näiteks autokindlustuse;
  • ühised lustimiskulud – kinoskäigud, väljas söömise, ühised kingid, nädalavahetuse tripid jne.

Kui kuu lõpus jääb raha puudu, siis nutame ja kanname juurde. Kui midagi jääb üle, kanname selle majapidamise kogumiskontole.

6. Majapidamise varukonto/kogumiskonto

Veidi hambutuks jäänud katse majapidamiseelarvet mänguliseks teha, ehk koht, kust võiks tulla spaapuhkused jmt mõnus kraam. Häda on lihtsalt selles, et oleme majapidamiseks arvestatud raha vist nii täpseks rihtinud, et sellest üle jääb heal juhul paarikümne euro kaupa ning sedasi võib spaapuhkust ootama jäädagi.

Laenukontod

7. Suur Skandinaavia Pank 1

Õppelaenu maksmise konto, kuhu kannan varukontolt aeg-ajalt suuremaid summasid.

8. Suur Skandinaavia Pank 2

Kodulaenu konto, kuhu kannan teadlikult laenumaksest suuremaid summasid, et seal korteriga seotud ootamatusteks puhvrit hoida (jälle #lifehacks).


Nagu näha, on see kokkuvõttes üks päris keerukas pundar, kust niimoodi välja kirjutades tundub puudu olevat mingi eraldi reisikonto. Samas on mu reisid regulaarsed, üsna ühtlase kuluga ja olulisuselt vähemalt samal pulgal investeerimisega, ehk niikuinii ma ei ostaks reisi siis, kui kokkulepitud eelarve on kuskile kontole kogunenud, vaid siis, kui tuleb hea pakkumine ja puhkust jagub.

Kõige keskmeks on varukonto, kust jagan siis väljakujunenud süsteemi järgi raha järgmistesse anumatesse laiali – nii kohustusteks kui kasvamapanekuks. Üldiselt üritan kolme peamise kulukoha (majapidamine, isiklikud kulud ja kohustused) ära majandada poole netopalgaga ning kõik ülejäänud sissetulekud tiirlevad omaette päikesesüsteemis, kust küll aeg-ajalt reisikulud vurinal minema lendavad.

Ämbrisüsteem (1).png

Mitu kontot teil on? Kas see süsteem tundub mõistlik või keeruline? Või peaks midagi hoopis juurde lisama? 

Armasta raha ja raha armastab sind vastu

Mul on juba ammu üks purgike, kuhu panen reisidel taskusoppi jäänud üksikud mündid või kupüürid. Lõpuks jõudsin selleni, et tegin kõrvale ka leidraha purgi, kuhu läks seemneks Saaremaalt metsast leitud EV100 2-eurone käibemünt. Ma olen juba lapsest saadik maast pidevalt raha leidnud ning pistan siiani rõõmsalt taskusse nii 5-eurose kui 1-sendise. Samas kipub see raha sealt kiirelt kasutusse minema või halvemal juhul uuesti kuskile maha pudenema.

Nüüd kogun kõik sellise leitud raha ühte kohta ja vaatan, kui kiiresti see tegelikult koguneb. Ehkki ma pole ebausklik ja ei usu igasuguseid külgetõmbeseadusi vmt esoteerikat, ei saa see ju ka kuidagi paha teha. 😀 On rahal soe koht, kuhu tulla ning mul vahelduseks veidi käegakatsutavam hobi, kui excelis virtuaalseid võite noppida.

Kas teie ka midagi kogute? Kui sageli te raha leiate? Ja mida sellega siis teete? 

lewis black.png

Mai, ehk hapnikuvaba tsoon

kuu kokkuvõtte päis

Käes on jälle minu igakuine lemmikpüha, ehk kokkuvõtete tegemise aeg! Mai lõppu ei jõudnud ma tänavu kasvõi selle pärast ära oodata, et tänu lõpueksamitele on see paras kadalipp olnud. Koolis nimetati meil videoharjutuste ajal kaamera ees olemist hapnikuvabaks tsooniks, aga terve maikuu on jutti tundunud nagu hapnikuvaba tsoon. Õnneks on selles vallas vaid umbes nädalane lõpuspurt jäänud ning ühel pool see ülikooliaeg jälle ongi!

Füüsiliselt hapnikuvabaks on kujunenud ka vara kohale jõudnud suvepalavus, aga selle üle oleks patt kurta. Ujuda olen kodumail saanud rohkem, kui paari viimase aastaga kokku ning hiljuti Saaremaal laisalt rannas õhtupoolikut veetvaid perekondi vaades tekkis tunne, nagu pikk suvi oleks juba selja taga. Järgnevat osa võite lugeda Hillar Palametsa häälega, aga hakkab juba meenutama minu noorusaegu (= mõne aasta taguseid aegu), kui suvel rattamatka plaane tehes tuli lihtsalt leida aeg, mis kõigile sobib, sest ei tekkinud kahtlustki, kas suve üldse on. 😀

Maikuus jooksin ära ka aasta esimese maratoni, millest umbes viimased 80% kahtlustasin, et hakkan ära surema. Suur oli rõõm, kui ei hakanudki. 😀 Loodetavasti järgmistega läheb enesetunde mõttes veidi paremini.

Poole netopalga väljakutse oli endiselt motiveeriv, aga spoilin kohe ette ära, et lõpuks läks mul järg sassi ning ilmselt jäin ka ebamäärase kahekohalise summa miinusesse. Arvelduse ajas sassi ühisürituste ning ühisarveldamiste laine, mis tuletas ka selgelt meelde, miks täpne väljaminekute jälgimine mul ennemuistsel aal nii kiiresti kopa ette viskas. Samas eksperimenti ma pooleli ei jäta, sest see motiveerib ikka jube hästi.

20180530_175232_00011361631328.png

Näiteks maratonieelses ärevuses tekkis mul idee, et mul on tingimata veel ühesid jooksupükse vaja. Pilk arvelduskontole ütles, et pole ikka küll. Sama kinnitaks pilk spordiasjade riiulisse, ehkki näiteks Nike’i asjadega on vana häda, et need kuramused ei kulugi ära – lõpuks tahaks ju lihtsalt vaheldust. Uute pükste asemel maksin rõõmsalt 40 eurot, et ennast sügisel Tallinnas jälle oimetuks joosta.

Plaanivälistest kuludest õnnestus mul veel kooli kiirustades trahvi saada, sest unustasin parkimiskella aknale visata. Võttis meele päris mõruks, sest oi kui palju oleks selle raha eest näiteks kohvi saanud.

Positiivse poole pealt sain oma õnnetult Klaipedos Naftalt hämmastavalt head dividendid (äkki ei peaks seda rohkem õnnetuks nimetama siis) ning Starbucks kolistas ka mündikesi kukrusse juurde. Lisaks maksin hoogtöökorras tagasi 700 eurot õppelaenu ja endiselt soojendan mõtteid Tallinna Sadamast, mille märkimishind kukkus välja üllatavalt ahvatlev.

Netoväärtusega olen ootuspäraselt graafikus ning võiks eeldada, et kui just kriis kolinal kaela ei tule, saan eesmärgi järgneva viie kuuga ilusti kätte. Samas suvi on teada-tuntud kulutamise aeg ja suur osa pulmakulusidki on veel kandmata – jõuan veel pinget kruvida küll. 🙂

Hõiva

Väiksed võidud, ehk kliendikaartidest

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, on mul elus siiski üks väike konkurentsieelis. Nimelt olen sünnist saadik ühest kõrvast kurt. Eelis? Jah, see on täiesti hindamatu lifehack lärmakamas kohas magamiseks ning kõrvaklappe, mis tavaliselt ühelt poolt hinge heidavad, kulub mul ka poole vähem. 😀

Kujutage nüüd mu kimbatust, kui hiljuti ühte pikka jooksu tehes hakkas tund enne kojujõudmist podcast kõrvas ragisema ja klappi vahetades selgus, et teine on juba ammu hingusele läinud. Tund. Enne. Koju jõudmist… Hakka või ise mõtlema või midagi.

Pildiotsingu anxious gif tulemus

Purjetasin paar päeva hiljem tehnikapoodi uut paari ostma ning poetasin kassas müüjale ka mokaotsast, et eelmised klapid pidasid seekord kuidagi eriti vähe aega vastu (täpselt aasta, nagu välja tuli). “Oi, aga kas teil on need kaasas?” küsis ta reipalt. Paar minutit klõbistamist minu kliendikontol ning klapid said ekspertiisi saadetud ja juba paar päeva hiljem uute vastu vahetatud. 12 eurot võitu nagu maast leitud – ja ennekõike tänu sellele, et minu ostude ajalugu kliendikaardiga mugavalt jäädvustatud oli.

Toidupoes boonust koguvate kliendikaartide hüvedest on säästlikkuse kontekstis justkui rohkem räägitud, aga näiteks spordi- ja tehnikapoodides on minu jaoks kliendikaardi suurim võit see, et ostude ajalugu on võimalik iga hetk välja võtta (ja mõni pood saadab tšeki ka meilile). Näiteks kõrvaklappide puhul oli mul tegelikult meelest läinud, millal ma need viimati ostsin ja tšeki ülesotsimisest ärme hakka üldse rääkimagi. Muidugi on võimalik suuremaid oste ka konto väljavõtte alusel poe süsteemist otsida, aga sellise palvega ei taha suhtlemispõlgurist eestlane vist üldse jamama hakata, kui kahju päris hingetuks ei võta.

Samas olen märganud, et mõned müüjad ei taha kaarti vastu võtta, kui see konkreetse ostu puhul hinnavõitu ei anna. Siiski tasub paluda seda teha justnimelt selleks, et hiljem jälg maas oleks. Näiteks selgus eelmainitet tehnikapoes ka see, et üle aasta tagasi ostetud spordikell polnud süsteemi sisse kantud. Kuna mul on sellesse kahtlane mikropragu tekkinud, lubas müüja selle vajadusel ka ostukuupäeva järgi poe süsteemist üles otsida, aga kõik ettevõtted nii abivalmis olla ei pruugi.

On ka mõned plussid sellel, et digitaalne suur vend meid niikuinii igal pool jäädvustab. 😀

Parim aeg investeerimiseks oli niikuinii viis aastat tagasi

Investeerimisest rääkides tuleb varem või hiljem teemaks aeg. Eriti vabanduste toomisel tundub, et aeg pole kunagi õige – nii turu mõttes kui isiklikus plaanis. Investeerima lubatakse hakata siis, kui on selleks piisavalt suuri summasid, hinnad garanteeritult põhjas või kogu internet lõpuks läbi loetud. Teate küll, see müstiline tulevik, kus lõpuks kõik eeltingimused on ideaalselt täidetud.

Pildiotsingu tomorrow noun funny tulemus

Selles osas meeldivad mulle kaks ütlust. Esiteks see, et parim aeg investeerimiseks oli alati viis aastat tagasi. Teiseks see, et aeg turul on alati palju olulisem, kui turu ajastamine. (“Time in the market is far more important than market timing.”)

Samas ei saa eitada, et hoopis lihtsam on teha iseseisva elu algusest peale tarku valikuid, kui hiljem korrektuure. Õnneks on liikvel ka üha rohkem infot, kuidas niimoodi elada, et hiljem väga valus poleks. Järgnevalt mõned põhjused, miks võiks investeerimisega võimalikult vara pihta hakata või nendele teemadele mõelda juba enne iseseisva elu algust.

1. Sinu suurim sõber on aeg

Ilmselt on see lause kõigile investeerimishuvilistele juba täielikuks tapeediks muutunud, et sinu suurim sõber on aeg. Jajah, muidugi, ma tean. Samas ei väsi ma seda endale ning teistele kordamast, sest see päriselt on nii. Iga aasta, mis sa alustamist edasi lükkad, tuleb hiljem mitmekordselt tagasi töötada ning iga euro, mis sa nooruspõlves kasvama paned, on täis suurt potentsiaali. Tegin ajavõidu illustreerimiseks ka ühe infograafiku (vt allpool), aga kõige motiveerivam on selliseid stsenaariume liitintressi kalkulaatoris aeg-ajalt ise läbi arvutada.

2. Sa pole jõudnud ennast veel kinni laenata

Hoopis raskem on hakata eluvalikuid ümber hindama, kui sa oled endale ostnud juba kõige kallima maja, mida pank lubab, lisaks liisinud edeva auto, võtnud pulma jaoks laenu ja teinud kõiki neid muid tarbimisvalikuid, mida teised ümberringi teevad. Sel juhul on enamik sissetulekust juba püsikulude all kinni ning neid tehinguid ümber korraldada on kulukas ja tülikas. Palju lihtsam on taktikalist rahaplaneerimist alustada nullist – näiteks mitte koguda aastaid terve pere elamu sissemakseks, vaid osta esiteks tilluke kööktuba,  et see hiljem üürikaks jätta.

3. Sinu elustandardid on veel kujunemata

Hea asjaga on väga lihtne ära harjuda ning kui oled juba harjunud kogu oma sissetuleku ära tarbima, muutub see kiiresti elementaarseks tasemeks, millest allapoole minek tundub juba kannatamisena. Lihtsam on algusest peale alla oma võimete elada ning tarbimist suurendada väga ettevaatlikult. Enda meelest elasin ma väga hästi ka siis, kui tudengipõlves paarisaja euroga kuus ära majandasin ning see annab mõnes mõttes kindlustunde juhuks, kui väiksema eelarvega äraelamine on mingil põhjusel sundus, mitte oma valik.

4. Sul on aega katsetada

Kuna aeg töötab sinu kasuks, on sul ka rohkem eksimisruumi. Võid proovida erinevaid asju, riskida ja kui sellega kaasneb ka väike kooliraha, on see täiesti okei. Mida lähemal vanaduspõlvele, seda konservatiivsem on vaja oma rahakorraldusega olla.

5. Sa vastutad ainult enda eest

Kuni sul pole veel vaja muretseda väikeste laste (või veel hullem, peagi teise linna ülikooli suunduvate laste) või abivajavate vanemate pärast, on sul täielik vabadus üles ehitada just endale sobiv rahasüsteem. Tagatipuks on kõik su sissetulek ainult sinu enda päralt ning just paras aeg ülejäänud eluks tugev vundament alla laduda.


Siinkohal tahaksin lohutada kõiki, kellele tundub, et kui nad 20ndates omale miljoniportfelli kokku tassinud pole (või veel alustanudki pole), on rongist lootusetult maha jäänud. Me kipume oma senise elu perspektiivis arvama, et liiga palju aega on mööda lastud. Samas ei mõtle me piisavalt, kui palju meil seda aega ilmselt veel järel on. Ütlen ikka naljatamisi, et oma ülikõrgeealisi esivanemaid vaadates pean mina olema valmis elama 120-aastaseks. See tähendab, et mul on kolmveerand elu veel ees. Kui ma juba raha tööle suunama poleks hakanud, teeksin seda nüüd. Mis siis, et mõned inimesed minust pikalt ees on – hoopis rohkem on neid, kes selles osas midagi ei tee.

Liitintress (1).png

Veel üks näide kõigile, kes mõtlevad, et neil praegu raha üle ei jää ning parem alustada siis, kui iga kuu mitmed sajad on võimalik teenima panna.

  • Kui sa investeerid viie aasta jooksul iga kuu 50 eurot, on sul viie aasta lõpuks 3670 eurot. Jättes selle nüüd 35ks aastaks omaette kasvama, on sul 54 000 eurot.
  • Kümne aasta jooksul iga kuu 50 eurot investeerides koguneb 9064 eurot, mis 30ks aastaks seisma jättes kasvab üle 91 000 euro.

See on ju juba arvestatav osa summast, mis ühel inimesel finantsvabaduse saavutamiseks vaja on.

* Kõik arvutused on tehtud ca 8% keskmise aastatootlusega.

Mammutränt: kas säästmine tõesti on jõukohane igaühele?

Täna lehti sirvides jäi mulle mitmelt poolt silma säästmise teema. Postimehes ütles Swedbanki juhatuse esimees, et II pensionisamba kaotamisega inimestelt säästmiskohustuse äravõtmine on vastutustundetu. Äripäevas refereeriti aga MarketWatchi artiklit säästmissoovitustega ning pealkirjaks oli omajagu intrigeerivalt “Säästmine on jõukohane igaühele“.

Ma olen täiesti nõus, et väga paljud normaalsel või suisa heal järjel inimesed säästavad Eestis liiga vähe. Millegipärast on palgaga kuu lõpuni väljatulek juba suur saavutus (a’la tubli laps, et ei kulutanudki taskuraha korraga ära) ning suurema puhvri kogumisega tegeletakse vähe. Samuti loodetakse põhjendamatult palju pensioni peale ning erinevate uuringute järgi ületavad inimeste ootused tulevasele vanaduspensionile realistliku prognoosi suisa kordades. 

Säästlikku eluviisi takistavad ka erinevad kompleksid, tabud ning ühiskondlikud väärtushinnangud. Valehäbi võib väljenduda nii üle jõu käiva auto ostus kui muudes prestiižipõhistes tarbimisvalikutes. Tundub, et üks põletavaid muresid on hirm paista vaesena, mistõttu tuleb kõik teenitav võimalikult silmatorkavalt oma staatuse tõestuseks väljanäitusele panna.

Vaesuslõks

Samas on üleolev ning ebaõiglane väita, et kõik inimesed on oma väheses säästmises ise süüdi. Teatud sissetulekute tasemest ülespoole on säästmine ikka kordades lihtsam, kui miinimumilähedase elatustaseme juures. Muidugi on inimestel loomupärane soov kirjutada kõik oma saavutused ainult iseenda tubliduse arvele ja selle moraalse pjedestaali kantslist ülejäänud lihtrahvast manitseda, kes nähtavasti päris nii õigesti elada ei oska.

Tulles nüüd enese nautimise pilvelt korraks maa peale, toon mõned elulised näited. Kõrgem sissetulek annab inimestele paindlikkuse osta asju parimal võimalikul ajal. Näiteks kauasäilivaid toidukaupu on võimalik osta hea soodukaga pikaks ajaks ette. Riiete ostu on võimalik ajastada allahindlustele, äkki isegi välismaale šoppama sõita ning osta ka kvaliteetsemaid asju, mis lõpuks proportsionaalselt kauem vastu peavad. Kui aga inimene elab palgapäevast palgapäevani ja pidevalt kõiki kulusid katab põhimõttel “kus tulekahju kõige suurem”, ei ole tal luksust ega rahalist puhvrit, et isegi paari kuu lõikes kulutusi ümber ajastada.

See on selline vaesuslõks, millest väljarabelemiseks on vaja juba kõrgema taseme sihikindlust ning teotahet. Kui inimene niikuinii pidevalt hädavajalikest kulutustest loobub (olgu selleks siis esmatarbekaubad või hambaravi), on vaat et kõlvatu ette heita, miks ta selle kõrvalt kasvõi 30 eurot iga kuu kõrvale ei suuda panna. Sellises olukorras on väga raske näha olukorrast väljapääsu või selle igakuise 30 euro kunagist potentsiaalset kasu.

Veel üks vaesuslõksu näide on seotud kinnisvaraga. Kõige soodsam on elada uues või hiljuti korda tehtud eluasemes Tallinnas või Tartus, mille kütte- ja hoolduskulud on madalad, aga väärtus rühib rõõmsalt muudkui ülespoole. Kui nüüd inimese eluase on sattunud hoopis nullilähedase kinnisvarahinnaga maapiirkonda, neelab sageli hädavajalikeks parandusteks suuri summasid, mis kinnisvara hinnas kuidagi ei kajastu, on sisuliselt tegemist põhjatu auguga, millest on väga raske omal käel väljuda. Sageli lisanduvad sellele veel proportsionaalselt kõrgemad teenuste hinnad üleüldiselt, pooltühjades kortermajades tuleb naabritel kanda ka mõne Soome putkanud kaasomaniku osa maja kuludest jne, jne.

Jah, kindlasti on kuidagi võimalik ka eelkirjeldatud olukordades säästa ja paljud sellises olukorras inimesed seda ka teevad. Ma tahan lihtsalt öelda, et tegemist on proportsionaalselt kordades suurema vägitükiga, kui jätta kontoritöötajana mõni lõuna väljas söömata või hooaja moele vastav kleit ostmata.

Ühiskondlik hargnemine

Samuti ei saa silma kinni pigistada selle ees, et inimeste võimekus oma rahaasjade korraldamisel on lihtsalt erinev. Hea rahaharidusega saab seda vahet küll siluda, aga teatud impulsiivsust ja planeerimise ning raha teenimise võimekuse erinevusi ei saa me lõpuni ise kontrollida. Hiljuti toodi ka EPLis välja, kuidas kõrgelt haritud keskklass libiseb ülejäänud ühiskonnal sissetulekutelt eest ära.

Siin on korrelatsioon jälle ühene: mida kõrgem on haridustase, seda kõrgem on muu sissetulek.”

Lühidalt öeldes: mida kõrgem on inimese haridustase, seda lihtsam on tal leida teisi sissetulekuallikaid. „See on võimalik neile, kes on saanud kõrgema hariduse ja selle tõttu kõrgema sissetuleku. Kui nad selle investeerivad, tekib neil uusi võimalusi

Me ei saa ühesuguse näpuga vibutada nii nende suunas, kes oskavad ja suudavad säästa, nende suunas, kes suudaks, aga ei oska säästa ning nende suunas, kellel pole luksust rahaasju isegi kaks kuud ette planeerida, vaid tegeleda tuleb söögiraha kuu lõpuni venitamisega. Nende gruppide probleemide ning võimalustega tuleb tegeleda eraldi ja erinevate meetoditega.

Sundsäästmine

Tulles tagasi Swedbanki juhatuse esimehe intervjuu juurde, tõstatatakse intervjuu lõpus probleem, et kohustuslike pensionisammaste kaotamisega võetaks inimestelt ära säästmine. Kõlama jääb mõte, et pensionisammaste töötamiseks on justnimelt vaja sunnimehhanismi, sest muidu inimesed neid ei kasuta. Mulle meenub sellega seoses ühe mu kunagise õppejõu püstitatud kuldne küsimus:

Kui rumal peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?

Arenenud ühiskonnas peab selleks ikka päris erikuradi rumal olema. Ma arvan, et enne säästma sundimist peaks läbi proovima kõik leebemad meetodid, et säästmist toetaks inimeses sisemine motivatsioon. Kui mingid sunnisäästmisinstrumendid üldse vajalikud on, tuleb sealjuures tagada, et need ka heaperemehelikud (heariigiisalikud?) on. Ma usun, et oma seni nullilähedase tootlusega võivad pensionifondid olla kirstunaelaks üsna suure osa inimeste investeerimisjulgusele. Vaatasin just oma pensionifondi väljavõtet ja aastaga on see igati progressiivne ning eesrindliku panga fondike kasvanud kidurad 2,9%. Möödunud aasta turgude rallimist arvestades on see igati nukravõitu tulemus.

Kokkuvõttes tuleks minu meelest olla väga ettevaatlik kõigi särasilmsete üldistustega selle osas, mis inimestele jõukohane on – olgu siis võimete või võimaluste poolest. Samuti tuleks väga ettevaatlik olla kõigi sunniviisiliste abitegudega, mis halvemal juhul hävitavad viimasegi motivatsiooni õigeid valikuid teha. 

Kuidas ma nii palju reisida jõuan, ehk reisimise säästunipid

reisipäis

Olen varemgi maininud, et üks minu suurimaid elumõnusid on reisimine ning tegelen sellega nii palju, kui ajaliselt võimalik. Põhimõtteliselt kõik minu puhkusepäevad saavad veedetud Eesti pinnalt eemal. Näiteks sel aastal olen käinud Portugalis ning autoreisil Tšehhis (sh kõrvalepõige Tatratesse) ja sügisel ootavad Bali ning Malta. Möödunud aastal käisin talvel Lõuna-Hispaanias, seejärel veetsin kuu aega Indias koolitusel ja sügisel käisin Põhja-Hispaanias Camino del Nortel kõndimas ning reisiaasta lõpetas Iraan. Siia lisanduvad veel mõned käigud Soomes-Rootsis, sel sügisel maratonitripp Vilniusesse ja päris palju minipuhkuseid Eesti siseselt, milleks raatsin peamiselt kasutada näiteks pikki nädalavahetusi.

Reegliks hakkab saama see, et aastas võtan ette ühe pikema ja eksootilisema reisi ning juurde tulevad erineva funktsiooniga lähipuhkused – matkamine või sulaselge kliimapagulus kõige pimedamal masendavamal ajal. Sealjuures ei tule mul naljalt ette kuud, kus ma üldse midagi säästnud poleks, seega ükski reis pole olnud kuigi kallis. Samas on täieliku säästureisimise päevad jäänud siiski (esimesse) ülikooliaega, kui sai veel hääletades mööda Euroopat seigeldud või südatalvel odavlennu hinnaga Tenerifele palmi alla telkima sõidetud. Siis oli ka vaba aega kõvasti rohkem kui raha ning võis oma päevi kuskil Poola teeservas hääletades või 24h Londoni lennujaamas jätkulendu oodates veeta küll. Viimati oma Poola-Tšehhi tripil käies oli just tore meenutada, kuidas ülikooliajal olematu eelarve ning suurte seljakottidega Poolas kondasime ja kuskil Statoili taga põllul telkida oli juba päris luksuslik, sest hommikul sai pesta ning kohvi. 😀

Tulles nüüd tagasi täiskasvanud tööinimese karmi argireaalsuse juurde, leian praegu reisides siiski tasakaalu ajakulu, rahakulu, elamuste ning mugavuste vahel, millest viimaste hulka kuuluvad kasvõi hotellihommikusöögid, üleüldse hea toit ja palju head kohvi. Seega nuudlipakk kotis ma enam ringi ei sõida ning kindlasti annaks puhtalt maailma nägemise mõttes ringi käia veel palju odavamalt. Samuti möönan juba ette, et järgnevad nipid kuuluvad suhteliselt paindliku graafikuga, hea kohanemisvõime ning keeleoskusega lastetule noorele ja ei pruugi sobida kõigile.

Millised on siis minu reisiplaneerimistaktikad?

  1. Ole sihtkoha osas paindlik. Kuna mu bucket listis on umbes kogu maailm, saab mu reis peamiselt alguse heast lennupiletipakkumisest, mitte konkreetsest ideest, et voh, ma nüüd otsin omale sõidu just *sinna* kohta. Näiteks tekkis meil üks kevad mõte minna Poola, ent selgus, et sinna on võimalik saada vaid ümberistumisega ja ligi 200-euroste piletitega (või 17-tunnise bussisõiduga, tänan ei). Piletite kammimise käigus jäi aga ette 50-eurone otselend Pariisi ning lõpuks käisimegi hoopis seal. Samamoodi jäid Iraani piletid möödunud aastal ette kõigest 100-eurose hinnaga ja selle hinnaga haarasime muidugi võimalusest.

    Chak Chak, Iraan.
  2. Planeeri reise ise (duh!). Paketireisil pole ma elus kordagi käinud ning sinna on ilmselt mõtet minna vaid nendesse sihtkohtadesse, kuhu Eestist odavaid suvituspakette tehakse. Üldiselt pole oma reisiplaani kokkupanek absoluutselt midagi keerulist ning kogemus näiteks lennujaamast edasi saamisel ja kohapeal ringi liikumisel tekib väga kiiresti.

    Yazd, Iraan. Sama kestuse ning programmiga reiside hinnad reisikorraldajalt algavad 2000-st eurost (kalleim pakkumine hetkel suisa 3700€). Meil läks kogu reis kõigi kohapeal tehtud kulutustega ca 600€/in.
  3. Lennupiletite pakkumiste lehed on tegelikult päris asjalikud. Näiteks eelmainitud Iraani piletid jäidki silma Reisidiilide lehelt ning just kaugemate sihtkohtade jaoks piletite leidmiseks on see igati hea võimalus. Euroopa siseselt klapitan oma lennupileteid tavaliselt Azair keskkonnas, ehkki kindlasti on analoogseid lehekülgi veel. Seal saab juba täpsemalt paika panna, kui pikk võib olla vahemaandumine, kas lend peab minema-tulema samast lennujaamast (Riia ja Tallinna lennujaama vahel elamise võlud), kas lend peab sihtkohas saabuma-lahkuma samas lennujaamas jne. Sihtkohaks saab valida ka “Take me anywhere”, mille peale saad kõik soovitud parameetritele (nt aeg, kestus, ümberistumiste arv) vastavad pakkumised.
  4. Lühemal reisil lenda julgelt käsipagasiga. Esiteks vähendab see närvikulu ümberistumisel või lennu asjaajamisel üleüldse. Teiseks ei lisandu siis odavlennufirmadel ebaproportsionaalselt suurt pagasitasu. Tegelikult mahub umbes nädalase reisi varustus vabalt keskmise suurusega seljakotti ning ma ei mäleta, millal ma viimati Euroopas käies lisapagasist puudust oleks tundnud. Samuti pole tegemist asustamata saarega, kus ei saaks vajadusel midagi lihtsalt juurde osta.
  5. Majutuse leidmiseks kammi võimalused aeg-ajalt läbi. Olenevalt seltskonna suurusest ja reisi pikkusest võib väga soodsaid ning ehedaid peatumispaiku leida AirBnb’st. Samas kui peatuda igas kohas vaid paar ööd, saabumine on hilja õhtul ning üleüldse pole viitsimist mingi kohaliku Pablo käest keset ööd võtit otsida, leiab igat masti öömaju ikkagi Bookingust. Seal tasub enne reisi pakkumisi aeg-ajalt üle kammida, sest erinevalt AirBnb’st on seal mõnikord erinevatele hotellidele sooduspakkumised. Lisanduvad veel soodukad pikaajalistele/sagedastele klientidele.
    Sageli panen esiteks mingi mõistliku hinnaga koha kinni, mille saab reisini tasuta tühistada. Seejärel kontrollin 2-4 nädalat enne reisi üle, mis hinnad siis teevad. Mõnikord on juba broneeritud hotelli selleks ajaks ilmunud kõvasti odavam pakkumine. See kehtib ka Eesti-siseste käimiste puhul – näiteks armastan mitu korda aastas Saaremaal käia ning klõpsin potentsiaalseid nädalavahetusi eelistatud hotellides aeg-ajalt üle. Niimoodi näkkab ikka väga häid hindu ja mõnikord on mul aasta peale juba terve ports broneeringuid ette tehtud.
  6. Käi hooajavälisel ajal. Millegipärast sätivad ka mu paljud lastetud tuttavad oma (Euroopa) reisipuhkused just suvele, kuigi see on kõige kallim ja rahvarohkem aeg ning kliima meiesugustele parajasti talumatu. Minu taktika reisist saadava mõnu maksimeerimiseks on reisida kas kevadel või sügisel, mis ühtepidi pikendab suve (okei, see kehtis veel ennemuistsel kaunil aal, kui siinmail üldse suve nähti) ja teisest küljest on inimesi meeldivalt vähe, kliima mõnus ning hinnad maas. Aprill-mai ja september-oktoober on näiteks parim aeg lõuna pool Euroopas käimiseks ja päris lõunas on meie mõistes hea suveilm isegi keset talve.
    Mul on saanudki kombeks teha kõige sombusemal südatalvel üks kliimapagulusreis Euroopa lõunarannikule, kus kasvõi korraks nautida näiteks seda, et saab ilma suusariiete ning kolme buffita jooksma minna. Eelmainitud selleaastane Portugali külastus läks sõidu- ja majutuskulude osas kokku veidi üle 200 euro/nägu. Lennupiletid leidsin jälle umbes 100 euroga, 5 ööd hea asukohta ning luksusliku hommikusöögiga 3- ja 4-tärnihotellides inimese kohta juurde 110 eurot. Meie jaoks oli ilm nii soe, et hakkasin juba teisel päeval varjulisele tänavapoolele hoidma ning suust pääses isegi kergekujuline palavuseteemaline ving. Kohalike väitel olid ilmad keskmisest koledamad. 🙂 Võrdluseks maksab jaanuaris 5 ööd Kuressaares hotellis juba keskmiselt 100-200 eurot/nägu, millele lisandub suhteliselt kallis praam ja sõit läbi Eesti (ajakulu on sarnases suurusjärgus kaugemale lendamisega).

    Jaanuarikuine Portugal
  7. Vali sihtkohad, kus on kohapeal soodne. Oleme märkamatult jõudnud oma igapäevase elukallidusega tasemele, mille kõrval mitmel pool Euroopas on ikka väga mõnus ringi käia. Näiteks Hispaanias on suurepärane cappucino pea igas kohvikus umbes 1,1-1,3 eurot. Poolas saab ka vanalinnas kohaliku prae 4-5 euroga ning Ungarist jmt kohtadest ma ei hakka rääkimagi. Alpe saab nautida nii roppkallis Austrias kui kordades odavamas Sloveenias. Kui Itaalia on suhteliselt kallis ning turistidest umbes, siis Veneetsia arhitektuuri ja seda sama merd saab nautida kaunil Horvaatia rannikul. India, Tai jmt sihtkohtade puhul on pärast kohalejõudmiskulusid meie jaoks kõik niikuinii imeodav.
  8. Kasuta tasuta võimalusi. Kui reisikihk on suur ja samas raha ikka üldse maksta ei taha/saa, võib väga vingeid pakkumisi leida täitsa tasuta. Noortele on suurepärased võimalused kõikvõimalikud Euroopa noortevahetused, vabatahtlikutöö, koolitused jmt, kus tuleb sageli maksta vaid osalustasu (nt Continuous Action ning EstYES) ja kestused varieeruvad paarist nädalast poole aastani või pikemakski ajaks. Uurida tasub erinevaid riikidevahelisi koostööprogramme ning stipendiume. Nagu mainitud, olin eelmisel aastal kuu aega Indias erialasel koolitusel ja pidin ise kandma vaid viisa ning vaktsineerimistasud – majutuse, sõidu ja isegi helde taskuraha kandis stipendiumina India valitsus. Eriti eksootilisi kohti saab külastada veel näiteks Euroopa Liidu valimisvaatlejana, ent see kujutab endast tõsist tööd ja nõuab ka tugevat tervist ning närvi.
Varanasi, India. Kuuajane koolitus võimaldas E-R elada Indias argielu ja nädalavahetusel kõvasti ringi uudistada.

Kokkuvõttes nõuab soodsam reisimine küll veidi rohkem sebimist kui Estravelist paarituhandeeurose paketi näppu haaramine, ent see on ka palju ehedam ja seiklusrikkam kui turismigrupis ringi tatsuda. Rääkimata sellest, et paadunud reisisõltlasel võimaldab see sama eelarvega hoopis rohkem reisil ka käia.