5 muutust mõtteviisis, mis finantsvabadusvõitlusega kaasa on tulnud

motteviis.png

Paar aastat tagasi nentis mu (tänaseks) abikaasa rahulikult, et tema meelest ma raiskan oma potentsiaali. Päris valus, kas pole? Tänaseks on paljud asjad mu elus kõvasti muutunud ning enam ta õnneks nii ei ütleks (küsisin järgi). Suur osa neist arengutest on otse või kaude seotud sellega, kuidas finantsvabaduse suunas pürgimine mu mõtteviisi ja maailmapilti muutnud on. 

1. Võimaluste nägemine

Tohutut kulutamispalavikku pole ma õieti kunagi põdenud, aga raha lihtsalt hoidmise asemel näen seda nüüd ennekõike vahendina. Mida rohkem vahendeid sul on, seda rohkem tekib mänguruumi ka erinevate võimaluste kasutamiseks ja sellest saadava kasu maksimeerimiseks.

Ma ei räägigi siin mingite uduharuldaste iduinvesteeringute väljanuhkimisest või muust taolisest ulmest, vaid lihtsast igapäevasest majandamisest, mis kehvasti tehes võib tekitada rahaprobleemide nõiaringi, hästi planeerides aga aidata jõukuse lumepalli kiiremini veerema. Hea näide on siinkohal kasvõi oma kodu soetamine, millega paljud noored endal juba eos rahaliselt hinge kinni tõmbavad.

2. Ettevõtlikkus

Pole just revolutsiooniline tähelepanek, et enamik finantsvabadusvõitlejaid varem või hiljem servapidi või ülepeakaela ettevõtluseni jõuavad. Olen isegi erinevaid mõtteid mõlgutanud juba aaaastaid, aga viimase tõuke andis just üks ambitsioonikavõitu investeerimiseesmärk, mille väljaütlemine mind päriselt tegutsema pani. Enese analüüsimise, müümise ja juhtimise oskust on see arendanud tohutult. Samuti on see üha ja üha kinnitanud, et hirmul on suured silmad ning parim aeg tegutseda on kohe.

Ettevõtlikkus väljendub ka üleüldises plaanide elluviimises. Kui ikka mõni suurejooneline idee või unistus tekib, tasub seda võimalusel kohe katsetada, sest siis on pärast vähemalt süda rahul.

3. Suurem vabadus ja enesekindlus

Kontroll oma rahaasjade üle annab ühtepidi juurde enesekindlust ja teisalt reaalset vabadust otsuste langetamisel. Teadmine, et soovi korral ma võiks kasvõi kõik kodinad kokku panna ning aastaks mõnele roppodavale maale palmi alla kolida (ja tagasi jõudes ei peaks ikka Maxima ette kerjama minema), on päris hea isegi siis, kui ma seda kunagi ette ei võta.

Ettevõtlikkus ning hea majandamisoskus annavad kindluse, et saaksin pea igas olukorras hakkama. Samas täpselt nagu mersus pidi mugavam nutta olema, kui jalgratta seljas, on alati parem olla oma olukorra peremees.

4. Vähem mõttetuid pingeid

Vabaduse kontekstis väärib eraldi väljatoomist vabadus ühiskondlikest väärtushinnangutest ning naabrist parem võidujooksust. Kui sa tead, mida sa elult tahad ning milleks midagi teed, on kõrvalistest ahvatlustest ning survetest hoopis lihtsam mööda vaadata. Mulle tundub, et päris palju tarbimist toimub üsna mõtlematult – inimesed ei analüüsi enda soove ja vajadusi, vaid toimub mingi karjaga koos tormlemine suurema maja, kallima auto või kurat teab mille suunas.

Olen aja jooksul aru saanud, et enamik minu elumõnusid seisneb tegevustes ning kogemustes ja kõik asjad on selle saavutamise vahend. Samas ka mul vahel kihvatab, et võiks see või teine asi veel olemas olla, aga järele mõeldes enamasti saan aru, et iga asjaga kaasneb lisaks rahalisele kulule ka ajaline kulu. Näiteks tuleb vahel tuhin peale, et võiks ju korteri päriselt ära kujundada-sisustada ning praeguse suhteliselt steriilse keskkonna hingelähedase boheemluse vastu vahetada.

Aga siis mulle meenub, et lisaks rahale nõuab see ka aega poodides ja remontides, mille asemel ma läheks parem mehe ning koeraga loodusesse ning üleüldse kolime me hiljemalt paari aasta jooksul niikuinii uude kohta, seega ei tundu see lõpuks hea “investeering” (ja süda on jälle rahul). 

5. Unistuste muutumine eesmärkideks (ja nende päriselt saavutamine)

Mitmed rahablogijad on kurtnud, et finantsvabaduse tagaajamise kõrval on suuremad eesmärgid ning elumõnud justkui fookusest kadunud ning kogu elu on muutunud üheks raha tagaajamiseks. Täpselt nagu pensioni ootamine on edasilükkamise mehhanism, võib seda olla ka konkreetsele vabadusnumbrile keskendumine.

Minul on see teekond aidanud ausalt oma unistustele otsa vaadata – ja ausalt ka senistele eluvalikutele otsa vaadata. Ei ole lihtne endale tunnistada, et senine pealtnäha edukas ja mugav elu tegelikult üldse ei rahulda. Muutused on ikka hirmutavad ja ebamugavad.

Samas pani kaugete unistuste väljaütlemine mind otsima võimalusi, kuidas nende suunas paralleelselt finantsvabaduse teekonnaga liikuma hakata. Üllatus-üllatus, vaid mõne aastaga on mitmed suuremad neist juba täitunud, mis paneb endalt küsima, kuhu ma veel järgmiste aastatega välja võiks jõuda.


Kokkuvõttes on mu elu tänaseks palju rikkam (igas mõttes) ja rahuldustpakkuvam, kui ma seda ettegi oleks osanud kujutada. Mingi osa sellest võib kindlasti üleüldise küpsemise ning isikliku arengu alla kirjutada, aga finantsvabaduse põhimõtted ning inspireeriv seltskond on sellele kindlasti oma tõuke andnud.

Kuidas finantsvabaduse poole pürgimine sind mõjutanud on?

Säästukuu kokkuvõte

20190228_221248_00012125964044.png

Aasta lühim kuu ja säästukuu on mööda vuhisenud ning vaatamata aktiivsele ringitraavimisele suutsime sendipealt pere-eelarve piiresse jääda ning napilt-napilt venitasin ennast ka kuu alguses valmis visandatud netoväärtuse eesmärgi kõverasse.

Mingit suurejoonelist säästueksperimenti mul plaanis polnud, sest elu tahtis elamist ja imelik oleks ka mingi kangelassäästlikkuse nimel kuu aega kunstlikult vähem kulutada. Lisaks jaanuari lõpetanud ning veebruari alustanud Küprose suvesoojasutsakale tegime kaks minitrippi kodumail, Maitsev Tartu tahtis mekkimist, lisaks eksisime mööblipoodi ning kõige tipuks oli just nüüd vaja ära teha kolmekohalise arvenumbriga koeratoidutellimus.

Kõigest eelnevast hoolimata pigistasime end nende kuludega tavapärase majapidamisraha piiridesse. Eks tavapärasest mitu päeva lühem kuu aitas muidugi kaasa, aga hakkasin juba kuu algusest ka targu võimalikult palju ise süüa tegema ja tööle ka igal võimalusel toitu kaasa võtma. Tahame me seda tunnistada või ei, on toit ikka väga selge kokkuhoiukoht.

Õnneks tabas mind kevade lähenemisega niikuinii isu vana hea (ja soodsa) hautise järgi – ikka sellise, kus on virnade viisi kapsast, hernest, kaalikat, porgandit jne. Tootsin seda vaheapeal ikka tööstuslikes kogustes. Samuti kolis sidruni-ingverijook igapäevaselt hommikusöögilauale ning pea igapäevamenüüs on olnud ka greip ja nuikapsas. Mõned siin turgutavad ennast süüta neitsi verega, aga aitab ka selline toidulaud päris hästi terve ja tugevana hoida – haigused on sel talvel veel (ptüi, ptüi, ptüi) pika kaarega mööda käinud.

Esimest korda laekusid intressid LHV võlakirjadelt, samuti saputas kukrunurka Equinor. Kui eelmine aasta suutsin end säästukuul hoopis vaesemaks elada, kasvas netoväärtus seekord täitsa viisakas tempos.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmine kuu ootab ees Nepaal, aga laekuv tulumaksutagastus peaks aitama natuke reisi tekitatavat auku minimeerida. Näe, olen mina ka üks neist, kes riigi kotti hoiule jäetud raha kohe kättesaamisel mutiurgu loobib. 😀

Kukkus nüüd natuke selline mis-ma-eile-sõin tüüpi postitus välja, aga eks see ennekõike kursilpüsimise vahelepõikena tehtud saab. Põhimõtteliselt võib iga kuu rääkida seda elu-juhtus-yada-yada hala, aga see on ju ainult rõõm, kui elu pidevalt juhtub. Omaette rõõm, kui seda võrdlemisi mõõdukalt teha õnnestub.

Igatahes olge tublid, üritage märtsis siis valimistrallist taastuda, vastlakuklitega piiri pidada ning mina üritan end mäe otsast mitte kogemata vigaseks kukkuda.

Laste tuleviku jaoks raha kogumiseks tahetakse luua noorte tuleviku fond

fond.png

Kui keegi veel märganud ei ole, on valimistrall täies hoos ja lubadustekoor taevani paisunud. Tõotatud pudrumägesid on tabavalt juba ka Nigeeria (petu)kirjadeks nimetatud ning paljud neist on lausa nii populistlikud ja demagoogilised, et seda võiks peaaegu kuritegelikuks nimetada. Aga mitte neist lubadustest ei tahtnud ma täna rääkida. 

Nimelt sattusin puhtjuhuslikult Sotside valimisplatvormile ja silma jäi nende noorte tuleviku fondi idee. Tegemist on fondiga, kuhu riik ja lapsevanemad saavad ühiselt lapse sünnist saadik tema tuleviku jaoks raha koguda. Sealjuures panustab riik 10 eurot kuus ja vanemate sissemaksed on vabastatud tulumaksust.

Fondi väidetavad omadused ning mõjud oleks järgmised:

    • tegemist oleks n-ö ette säästmisega;
    • elluastumisfond vähendaks noorte majanduslikku haavatavust;
    • see peaks noortele andma võrdsema stardiplatvormi;
    • ulmevaldkonda kalduva mõjuna nimetatakse lausa sündivuse tõusu, sest “esimese lapse saamise peamiseks takistuseks nimetatakse just majandusliku kindlustunde puudumist”.

Mõte on ju vahva ning läheb samasse kategooriasse kõigi teiste isiklikku vastutust ning tuleviku kindlustamist soodustavate vahenditega. Hea näide on 3. pensionisammas, mille maksed on teatud piirini tulumaksust vabastatud. Samuti on räägitud tööandja pensioni loomisest, mis võimaldaks töötaja pensionisambasse maksuvabu makseid teha. Mõnes mõttes oleks see sarnane veel näiteks töötaja tervise- ja sporditoetuse maksusoodustusele.

Detailset infot fondi toimimise kohta välja toodud pole ning tegevuskava tulekski väidetavalt alles välja töötada. Küll on platvormi juures järgmine skeem:

noorte elluastumisfond.png

Kiire klõbistamine liitintressi kalkulaatoril näitab, et arvestatud on 4,5% aastaintressiga. Riiklikult tagatud(?) fondi kohta oleks see ju isegi päris okei tootlus, iseasi kas 2. pensionisamba kogemuse taustal seda tegelikult saavutada suudetaks.

Jättes plaani tehnilise teostamise ja realistlikkuse kõrvale, näen idees kahte peamist murekohta:

  1. idee kehv teostus võib inimeste säästutahet veelgi langetada ning
  2. valitud meede taaskord ei sobi tegelikult väljahõigatud eesmärkide saavutamiseks.

Täpselt nagu pensionirahaga ei tohiks mängida, on igasugused kokkuklopsitud eksperimendid inimeste säästmisele õhutamisel pigem riskikoht. Selliste üldrahvalike säästmisinstrumentidega kaasneb ohukoht, et negatiivse tulemuse korral näevad inimesed veelgi vähem mõtet ise oma tulevikku kindlustada. Eestlastel on säästmisega isegi kurvad lood ja rahvalik säästmistahe ei pruugi järjekordset pettumust (lisaks 2. sambale) üle elada.

Erinevalt näiteks pensionisammastest on inimestel ilmselt rohkem usku sellesse, et nende lapsed suureks kasvavad, kui sellesse, et nemad pensionit näevad. Seda valusam oleks aga pettumine, kui oma laste tuleviku kindlustamine ebaõnnestuks.

laste tulevikuks kogumine.png

Mis puudutab fondi ellukutsumise eesmärke, on Jevgeni Ossinovski öelnud järgmist:

“Tegu pole toetuse, vaid ette säästmisega. Selline fond tagaks kõigile noortele stardiraha ja siluks ebavõrdsust, mis on ühiskonnas suurenemas.”

Pigem ma näen, et kõige haavatavamate elluastujate jaoks oleks see fond tegelikult kasutu. Kui vanemad fondi panustada ei taha või suuda, siis eeldusel, et riik omapoolse 10 eurot kuus siiski lisab, on 18-aastasel noorel fondis ootamas 3300 eurot (selle tõotatud 4,5% tootlusega). See oleks küll parem, kui mitte midagi, sest näiteks asenduskodu (rahvakeeli lastekodu) noore riiklik elluastumistoetus on praegu 383,60 eurot, millele tavaliselt lisandub paarisaja eurone kopikas ka omavalitsuse poolt.

Kui vanem aga juba riigiga kahasse 100 eurot panustab, ootab last täiskasvanuks saades 33 000 eurot ning 200-eurose kuupanuse puhul 66 000 eurot (vanas rahas terve miljon!)

“Kui laps saab täiskasvanuks, on tal võimalik kogutud raha kasutada iseseisva elu sisseseadmiseks, õppimise ajal äraelamiseks, eluasemekulude katteks või muuks vajalikuks.” (Allikas)

Maksete tulumaksuvabastus saab innustada ja soodustada omakorda neid, kellel see tulumaksukohustus üldse olemas on, s.t piisavalt madala sissetuleku puhul seda “boonust” ju ei lisandu. Seega võidaksid plaanist ilmselt kõige enam need vanemad, kellel tulumaksu maksta üldse on ja kes fondi panustada suudavad ning taipavad. Muidugi kui see aitab laste tuleviku jaoks säästa ka paremal järjel vanematel, pole selles ometi midagi halba, aga kõige haavatavamate noorte probleemile see lahendusena küll ei tundu.

Kokkuvõttes on tegemist teoreetiliselt vahva mõttega, sest laste tuleviku heaks kogumine on kuum teema. Sellisel vabatahtlikul meetmel oleks käegakatsutava ajalise perspektiivi tõttu äkki ka rohkem huvilisi, kui näiteks vabatahtlikel pensionisammastel. Siiski olen sügavalt skeptiline, et see just neile kõige nõrgema kindlustundega noortele tegelikult abiks on.

Kas teie kasutaks laste tuleviku kindlustamiseks riiklikku fondi või koguks pigem omal käel? 

30 päeva väljakutse – tulemuste kokkuvõte

30 (1)

Otsustasin siin mäletatavasti augusti lõpus oma elumõnudele tehtavaid (emotsiooni)kulusid üles märkima hakata, et näha, kui palju ma tegelikult neid “ah vahel ju võib” kohvitopse või muud meelelahutust tegelikult näppu haaran. Märkamatult ongi kuukene mööda saanud ja aeg jälle kokkuvõtteid teha.

Pean möönma, et head metoodikat nende kulude arvestamiseks ma lõpuks paika ei saanudki, mis minu jaoks näitas taas ilmekalt liiga detailse kulude jälgimise mõttetust. Täpsuse nimel peaks hakkama vist praktlisteks- ning lustisõitudeks kulunud kütusepaagitäit ka kilomeetrite osakaalu järgi juppideks jagama ja/või lahutama sellest odavaima alternatiivse transpordivahendi kulu.

Minu poolt läksid ühte patta nii reisil või laiskusest väljas söömised, suvepikendus Vahemere ääres kui maratonitripp Tallinna. Kusjuures alles kuu aega varem oleks pilt ilmselt kõvasti nutusem tulnud, sest vahetasin just enne eksperimenti töökohta ning kontoris on käepärast kõikvõimalikud snäkid ja hea kohv (lisaks töötempo selline, et näksimismõtteid ei jõuagi eriti tekkida). Ilma selleta oleks nädala sees mingeid emotsioonioste ilmselt hoopis sagedamini ette tulnud.

Punasega on märgitud nädalavahetused ja riigipühad.

1. päev 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
2. päev – null
3. päev – null
4. päev – null
5. päev7,65 käisin tuttavaga kohvikus ja võtsin koduteel veel eduka nädala puhul kaks tükki lemmikkooki kaasa
6. päev2,20 teel pulma kange cappuccino
7. päev3,30 enne jooksu kange cappuccino (põhjuse leiab vist alati) ja pärast jooksu tanklast kiire snäkk (suht vajalik kulu, aga mitte päris tanklapoe hindadega)
8. päev – null
9. päev – null
10. päev – null
11. päev132,40 reisil söömine-joomine, transport hotelli, majutus
12. päev34,75 reisil söömine-joomine, laevasõit kahe linna vahel
13. päev27,20 reisil söömine-joomine, ühistransport jne
14. päev25,70 reisil söömine-joomine, lennujaama parkla
15. päev – null
16. päev6,50 peedimahlad maratoniks, Kalevi poest hunnik šoksi
17. päev – null
18. päev – null
19. päev – null
20. päev54,40 kohv, rongipilet Tallinna, majutus, lõuna, õhtusöök
21. päev25,50 kohv, lõunasöök, õhtusöök, rongipilet Tartusse
22. päev3 koogid kohvikust
23. päev – null
24. päev17,21 coca, näts, vidin kolleegi koerale, lilled koju ja õhtune kinoskäik
25. päev1,61 coca ja näts
26. päev – null
27. päev18,5 kohv, rongipiletid, pasta ja kohv GMP restoranis 
28. päev1,99 kohv 
29. päev8,8 kohv + supp töö ja trenni vahel toimunud kohtumisel
30. päev – null

KOKKU: 372,91 eurot

Kokku võib selle mustri võtta vist laulusõnadega, et cappuccino lõhna peale tõuseb päike, mina ka. Summa ei tulnud mulle tihedat üritustegraafikut arvestades just üllatusena ja ma ei oskagi öelda, kas seda on palju või vähe. Samuti on selgelt näha kulude tõusu nädalavahetusel (kus küll peaaegu iga rida algab sõnaga “kohv”), millal me aktiivselt viimaseid suveilmu kasutasime ning käisime teises linnas pulmas, reisil, maratonitripil ning rongiga rattamatkamas. 

Nagu juba öeldud, on kulusid vajalikeks ning elumõnudeks tegelikult päris raske klassifitseerida. Näiteks kütusekulu on meie puhul küll 90% elumõnu ja 10% transpordivajadus, sest peamiselt kulub see nädalavahetuste trippidele. Samas tabelisse ma tankimist ei kandnud kordagi. Samuti on raske piiri tõmmata söömisel, sest lihtsalt tervislikuks söön-et-elada toitumiseks on ilmselt palju kasinamat toidulauda vaja, kui me harjunud oleme. Või kui reisil olles süüa, ei saaks seda tehniliselt kõike elumõnuks panna, sest sööma peab ju ikka.

Kokkuvõttes ma selle eksperimendi jaoks käitumist kuidagi ei muutnud (peale kulude telefoni märkimise) ja kulutan üsna ühtemoodi kogu aeg, ehkki suvel on kulusid alati rohkem ning talvel saabub paras vaikelu. Pigem sain jälle kinnitust, et olulisem on üldine stabiilne säästuprotsent, sest kui suure säästuprotsendi kõrvalt endale ka päevadesse võimalikult palju elu optimeerida, on see ju puhas võit. Parem siis rohkem vaeva näha kohustuslike kulude kokkutõmbamisega, kui koonerdada asjadelt, mida sa tõeliselt naudid.

Kas te keegi katset kaasa ka tegite? Kuidas läks? 

30 päeva väljakutse – kes lööb kampa?

Kellele ei meeldiks 30 päeva väljakutsed. Neid tehakse küll kükkide kui toiduvalikute kui säästmise kohta ning ehkki keegi ei looda, et tal 30 päeva kükitamise peale Kim Kardashiani tagumik kasvab (hoidkugi jumal selle eest), on see omamoodi põnev ja motiveeriv ikka.

Sattusin Budgets are $exy blogis 30 päeva väljakutsele panna enda jaoks ausalt kirja kõik elumõnudele tehtud kulutused. Tema puhul olid selleks peamiselt kohv, väljas söömine ning raamatud. Võin enda põhjal juba ennustada, et saan sinna samamoodi kanda hullu hunniku kohvi (eriti kuu lõpus meie Hispaania minitripil, aga seal on hea kohv vähemalt sigaodav) ning väljas maiustamisi. Ega ma oma kulutamisharjumuste osas just pimeduses elanud ka pole, aga täpselt kuu jooksul kirjapanekut pole samuti ammu harjutanud.

Raske on küll piiri tõmmata, mis sinna elumõnude alla täpselt läheb. Näiteks kui ma sõidan vahelduse mõttes autoga kaugemale jooksma, kas peaksin kütusekulu juba siia nimekirja kandma? Terve mõistuse huvides otsustasin enda puhul arvestada ainult emotsioonioste nagu möödaminnes haaratud kohvid ja “iccandkuinunnuä” tüüpi oste. Eks ma jooksvalt sisetunde järgi vaatan ning võtan tulemused kuu aja pärast uuesti kokku.

Mul on tänaseks juba linnuke kirjas ja päev on veel päris noor:

  1. päev – 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
  2. päev – ?

Kes lööb kampa? 

Kuidas erinevate pangakontodega säästmist lihtsamaks ning lõbusamaks teha

Gamification, ehk oma elus mõttemängude mängimine, on hea taktika, et pisiasjadega luua endale huvitav ja häid harjumusi soodustav keskkond. Näiteks olen ma endale üles ehitanud pangakontode süsteemi, mis on minu jaoks hasarti tekitav ja samas valikuid automatiseeriv. Muidugi jõudis mulle üsna pea pärast selle entusiastliku pealkirja panekut kohale, et asi, mis võib mulle olla lihtne ning lõbus, on teise inimese jaoks hoopis ahistav vaimne vangikong. Siiski loodan, et see annab ideid enda jaoks motiveeriva süsteemi püstipanekuks. 

Olen siin korduvalt maininud, et mul on rohkem pangakontosid, kui mõnel aktiivagressiivse sissetulekuga Annelinna maffiabossil ja iga kuu lõpus excelis hullates läheb pool tundi juba sellele, et kõik need eri kontod sisse logida ning tabelisse tippida. Kuna mingis mõttes on see minu ämbrite süsteem (vt Barefoot Investori ämbriteloogikat siit), siis mõtlesin selle lõpuks täpselt kirja panna.

Hunnik eri kontosid on parim moodus, et kuu alguses kiirelt endale ära maksta ning tarbetud ahvatlused silma alt ära panna. Kes siis ikka tahaks lõpus “endalt” raha tagasi võtta – eriti kiirelt kaduvate tüütute argikulutuste jaoks nagu autokütus või gaasiarve.

Esimese lisakonto tegin omale juba ennemuiste vaese tudengipõlve ajal, et hoida eraldi selleks kuuks mõeldud raha ning ülejäänud aastaks jäävat õppelaenu osa. Samuti tundus mulle turvalisem hoida kaardikontol võimalikult vähe raha, et kaardi pahatahtlikesse näppudesse sattudes ei peaks kohe hambaid varna riputama.

Praegu üritan poole netopalgaga ära majandada ja esiteks oleks seda pea võimatu jälgida, kui kogu mu vaba raha oleks ühes potis koos. Teiseks tekitaks pidevalt silma all olev suurem number niikuinii veidi vabama kulutamismeeleolu, mis pika peale võib korralikult eesmärke õõnestama hakata.

#treatyoself

Oma igapäevaseid rahaasju ajan peamiselt oma isiklikus (heheh) pangas, ehk LHVs. Ütlen nende kohta ikka, et olen selle panga fänn, klient ning aktsionär. Ja ootan siiani, et nad selle kiidulaulu siristamise eest mulle tasuta šampoone või vähemalt kullatud kaantega Investori ajakirja saatma hakkaks. *Pühib dividendidega pisaraid.*

Lisaks on mul kontod kahes Suures Skandinaavia Pangas, millelt toimub peamiselt õppe- ja kodulaenu teenindamine. Kokku on mul muljetavaldavad kaheksa kontot.


1. Kaardikonto

Pangakaardiga seotud konto, kuhu jätan kuu alguses täpselt välja arvatud taskuraha ja kandin kõik muu kohe kogumiskontole ja majapidamiseelarvesse ära. Samuti ei ole ma endaga nii lahke, et kui ühel kuul jääb natuke raha poole netopalga väljakutsest üle, läheks see järgmisesse kusse n-ö “üle”. Hahahhaa, ei. Arvutan sendi pealt välja, mitu eurot on pool netopalk, kui palju läheb teistelt kontodelt maha nt õppelaenu vmt kulusid ja jätan omale lõpuks väikse eelarve, millest üritan ära maksta kõik isiklikud kulud (mobiiliarve, riided, väljaskäimised, eraldi ringitrippimised jmt tralli).

2. Varukonto/kogumiskonto

Püha pott, kuhu kõik mu unistused lähevad surema. Või siis mitte. Sealt ma kannan jooksvalt tunde järgi raha edasi investeerimiskontodele ning Suurtele Skandinaavia Pankadele ja vahepeal ostan suuremaid reise vmt väljaminekuid ka. Meelerahu summat üritan seal enamasti kogu aeg hoida.

Investeerimiskontod

3. Investeerimikonto

Aktsiaostude konto. Tavaliselt kannan sinna konkreetse raha siis, kui tahan midagi juurde šopata. Samas kui sinna on laekunud näiteks dividende, tekitab see omakorda tahtmise see tagasi ringlusesse saata, mis motiveerib kiiremini sinna raha lisama.

4. Kasvukonto

Automaatne LHV fondiostukonto, kuhu lisan vähemalt kord kuus 100 euro kaupa raha juurde.

Majapidamiskontod

5. Majapidamiskonto

Elukaaslasega ühine konto, kuhu mõlemad kanname kuu alguses kokkulepitud summa ja kanname sellest siis:

  • kõik vältimatud ühised kulud – korteri arved, koeratoidu ning -tarbed, oma toidu, kodutarbed, kütuse jne;
  • kõikvõimalikud ebaregulaarsed kulud, näiteks autokindlustuse;
  • ühised lustimiskulud – kinoskäigud, väljas söömise, ühised kingid, nädalavahetuse tripid jne.

Kui kuu lõpus jääb raha puudu, siis nutame ja kanname juurde. Kui midagi jääb üle, kanname selle majapidamise kogumiskontole.

6. Majapidamise varukonto/kogumiskonto

Veidi hambutuks jäänud katse majapidamiseelarvet mänguliseks teha, ehk koht, kust võiks tulla spaapuhkused jmt mõnus kraam. Häda on lihtsalt selles, et oleme majapidamiseks arvestatud raha vist nii täpseks rihtinud, et sellest üle jääb heal juhul paarikümne euro kaupa ning sedasi võib spaapuhkust ootama jäädagi.

Laenukontod

7. Suur Skandinaavia Pank 1

Õppelaenu maksmise konto, kuhu kannan varukontolt aeg-ajalt suuremaid summasid.

8. Suur Skandinaavia Pank 2

Kodulaenu konto, kuhu kannan teadlikult laenumaksest suuremaid summasid, et seal korteriga seotud ootamatusteks puhvrit hoida (jälle #lifehacks).


Nagu näha, on see kokkuvõttes üks päris keerukas pundar, kust niimoodi välja kirjutades tundub puudu olevat mingi eraldi reisikonto. Samas on mu reisid regulaarsed, üsna ühtlase kuluga ja olulisuselt vähemalt samal pulgal investeerimisega, ehk niikuinii ma ei ostaks reisi siis, kui kokkulepitud eelarve on kuskile kontole kogunenud, vaid siis, kui tuleb hea pakkumine ja puhkust jagub.

Kõige keskmeks on varukonto, kust jagan siis väljakujunenud süsteemi järgi raha järgmistesse anumatesse laiali – nii kohustusteks kui kasvamapanekuks. Üldiselt üritan kolme peamise kulukoha (majapidamine, isiklikud kulud ja kohustused) ära majandada poole netopalgaga ning kõik ülejäänud sissetulekud tiirlevad omaette päikesesüsteemis, kust küll aeg-ajalt reisikulud vurinal minema lendavad.

Ämbrisüsteem (1).png

Mitu kontot teil on? Kas see süsteem tundub mõistlik või keeruline? Või peaks midagi hoopis juurde lisama? 

Armasta raha ja raha armastab sind vastu

Mul on juba ammu üks purgike, kuhu panen reisidel taskusoppi jäänud üksikud mündid või kupüürid. Lõpuks jõudsin selleni, et tegin kõrvale ka leidraha purgi, kuhu läks seemneks Saaremaalt metsast leitud EV100 2-eurone käibemünt. Ma olen juba lapsest saadik maast pidevalt raha leidnud ning pistan siiani rõõmsalt taskusse nii 5-eurose kui 1-sendise. Samas kipub see raha sealt kiirelt kasutusse minema või halvemal juhul uuesti kuskile maha pudenema.

Nüüd kogun kõik sellise leitud raha ühte kohta ja vaatan, kui kiiresti see tegelikult koguneb. Ehkki ma pole ebausklik ja ei usu igasuguseid külgetõmbeseadusi vmt esoteerikat, ei saa see ju ka kuidagi paha teha. 😀 On rahal soe koht, kuhu tulla ning mul vahelduseks veidi käegakatsutavam hobi, kui excelis virtuaalseid võite noppida.

Kas teie ka midagi kogute? Kui sageli te raha leiate? Ja mida sellega siis teete? 

lewis black.png

Mai, ehk hapnikuvaba tsoon

kuu kokkuvõtte päis

Käes on jälle minu igakuine lemmikpüha, ehk kokkuvõtete tegemise aeg! Mai lõppu ei jõudnud ma tänavu kasvõi selle pärast ära oodata, et tänu lõpueksamitele on see paras kadalipp olnud. Koolis nimetati meil videoharjutuste ajal kaamera ees olemist hapnikuvabaks tsooniks, aga terve maikuu on jutti tundunud nagu hapnikuvaba tsoon. Õnneks on selles vallas vaid umbes nädalane lõpuspurt jäänud ning ühel pool see ülikooliaeg jälle ongi!

Füüsiliselt hapnikuvabaks on kujunenud ka vara kohale jõudnud suvepalavus, aga selle üle oleks patt kurta. Ujuda olen kodumail saanud rohkem, kui paari viimase aastaga kokku ning hiljuti Saaremaal laisalt rannas õhtupoolikut veetvaid perekondi vaades tekkis tunne, nagu pikk suvi oleks juba selja taga. Järgnevat osa võite lugeda Hillar Palametsa häälega, aga hakkab juba meenutama minu noorusaegu (= mõne aasta taguseid aegu), kui suvel rattamatka plaane tehes tuli lihtsalt leida aeg, mis kõigile sobib, sest ei tekkinud kahtlustki, kas suve üldse on. 😀

Maikuus jooksin ära ka aasta esimese maratoni, millest umbes viimased 80% kahtlustasin, et hakkan ära surema. Suur oli rõõm, kui ei hakanudki. 😀 Loodetavasti järgmistega läheb enesetunde mõttes veidi paremini.

Poole netopalga väljakutse oli endiselt motiveeriv, aga spoilin kohe ette ära, et lõpuks läks mul järg sassi ning ilmselt jäin ka ebamäärase kahekohalise summa miinusesse. Arvelduse ajas sassi ühisürituste ning ühisarveldamiste laine, mis tuletas ka selgelt meelde, miks täpne väljaminekute jälgimine mul ennemuistsel aal nii kiiresti kopa ette viskas. Samas eksperimenti ma pooleli ei jäta, sest see motiveerib ikka jube hästi.

20180530_175232_00011361631328.png

Näiteks maratonieelses ärevuses tekkis mul idee, et mul on tingimata veel ühesid jooksupükse vaja. Pilk arvelduskontole ütles, et pole ikka küll. Sama kinnitaks pilk spordiasjade riiulisse, ehkki näiteks Nike’i asjadega on vana häda, et need kuramused ei kulugi ära – lõpuks tahaks ju lihtsalt vaheldust. Uute pükste asemel maksin rõõmsalt 40 eurot, et ennast sügisel Tallinnas jälle oimetuks joosta.

Plaanivälistest kuludest õnnestus mul veel kooli kiirustades trahvi saada, sest unustasin parkimiskella aknale visata. Võttis meele päris mõruks, sest oi kui palju oleks selle raha eest näiteks kohvi saanud.

Positiivse poole pealt sain oma õnnetult Klaipedos Naftalt hämmastavalt head dividendid (äkki ei peaks seda rohkem õnnetuks nimetama siis) ning Starbucks kolistas ka mündikesi kukrusse juurde. Lisaks maksin hoogtöökorras tagasi 700 eurot õppelaenu ja endiselt soojendan mõtteid Tallinna Sadamast, mille märkimishind kukkus välja üllatavalt ahvatlev.

Netoväärtusega olen ootuspäraselt graafikus ning võiks eeldada, et kui just kriis kolinal kaela ei tule, saan eesmärgi järgneva viie kuuga ilusti kätte. Samas suvi on teada-tuntud kulutamise aeg ja suur osa pulmakulusidki on veel kandmata – jõuan veel pinget kruvida küll. 🙂

Hõiva

Väiksed võidud, ehk kliendikaartidest

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, on mul elus siiski üks väike konkurentsieelis. Nimelt olen sünnist saadik ühest kõrvast kurt. Eelis? Jah, see on täiesti hindamatu lifehack lärmakamas kohas magamiseks ning kõrvaklappe, mis tavaliselt ühelt poolt hinge heidavad, kulub mul ka poole vähem. 😀

Kujutage nüüd mu kimbatust, kui hiljuti ühte pikka jooksu tehes hakkas tund enne kojujõudmist podcast kõrvas ragisema ja klappi vahetades selgus, et teine on juba ammu hingusele läinud. Tund. Enne. Koju jõudmist… Hakka või ise mõtlema või midagi.

Pildiotsingu anxious gif tulemus

Purjetasin paar päeva hiljem tehnikapoodi uut paari ostma ning poetasin kassas müüjale ka mokaotsast, et eelmised klapid pidasid seekord kuidagi eriti vähe aega vastu (täpselt aasta, nagu välja tuli). “Oi, aga kas teil on need kaasas?” küsis ta reipalt. Paar minutit klõbistamist minu kliendikontol ning klapid said ekspertiisi saadetud ja juba paar päeva hiljem uute vastu vahetatud. 12 eurot võitu nagu maast leitud – ja ennekõike tänu sellele, et minu ostude ajalugu kliendikaardiga mugavalt jäädvustatud oli.

Toidupoes boonust koguvate kliendikaartide hüvedest on säästlikkuse kontekstis justkui rohkem räägitud, aga näiteks spordi- ja tehnikapoodides on minu jaoks kliendikaardi suurim võit see, et ostude ajalugu on võimalik iga hetk välja võtta (ja mõni pood saadab tšeki ka meilile). Näiteks kõrvaklappide puhul oli mul tegelikult meelest läinud, millal ma need viimati ostsin ja tšeki ülesotsimisest ärme hakka üldse rääkimagi. Muidugi on võimalik suuremaid oste ka konto väljavõtte alusel poe süsteemist otsida, aga sellise palvega ei taha suhtlemispõlgurist eestlane vist üldse jamama hakata, kui kahju päris hingetuks ei võta.

Samas olen märganud, et mõned müüjad ei taha kaarti vastu võtta, kui see konkreetse ostu puhul hinnavõitu ei anna. Siiski tasub paluda seda teha justnimelt selleks, et hiljem jälg maas oleks. Näiteks selgus eelmainitet tehnikapoes ka see, et üle aasta tagasi ostetud spordikell polnud süsteemi sisse kantud. Kuna mul on sellesse kahtlane mikropragu tekkinud, lubas müüja selle vajadusel ka ostukuupäeva järgi poe süsteemist üles otsida, aga kõik ettevõtted nii abivalmis olla ei pruugi.

On ka mõned plussid sellel, et digitaalne suur vend meid niikuinii igal pool jäädvustab. 😀

Parim aeg investeerimiseks oli niikuinii viis aastat tagasi

Investeerimisest rääkides tuleb varem või hiljem teemaks aeg. Eriti vabanduste toomisel tundub, et aeg pole kunagi õige – nii turu mõttes kui isiklikus plaanis. Investeerima lubatakse hakata siis, kui on selleks piisavalt suuri summasid, hinnad garanteeritult põhjas või kogu internet lõpuks läbi loetud. Teate küll, see müstiline tulevik, kus lõpuks kõik eeltingimused on ideaalselt täidetud.

Pildiotsingu tomorrow noun funny tulemus

Selles osas meeldivad mulle kaks ütlust. Esiteks see, et parim aeg investeerimiseks oli alati viis aastat tagasi. Teiseks see, et aeg turul on alati palju olulisem, kui turu ajastamine. (“Time in the market is far more important than market timing.”)

Samas ei saa eitada, et hoopis lihtsam on teha iseseisva elu algusest peale tarku valikuid, kui hiljem korrektuure. Õnneks on liikvel ka üha rohkem infot, kuidas niimoodi elada, et hiljem väga valus poleks. Järgnevalt mõned põhjused, miks võiks investeerimisega võimalikult vara pihta hakata või nendele teemadele mõelda juba enne iseseisva elu algust.

1. Sinu suurim sõber on aeg

Ilmselt on see lause kõigile investeerimishuvilistele juba täielikuks tapeediks muutunud, et sinu suurim sõber on aeg. Jajah, muidugi, ma tean. Samas ei väsi ma seda endale ning teistele kordamast, sest see päriselt on nii. Iga aasta, mis sa alustamist edasi lükkad, tuleb hiljem mitmekordselt tagasi töötada ning iga euro, mis sa nooruspõlves kasvama paned, on täis suurt potentsiaali. Tegin ajavõidu illustreerimiseks ka ühe infograafiku (vt allpool), aga kõige motiveerivam on selliseid stsenaariume liitintressi kalkulaatoris aeg-ajalt ise läbi arvutada.

2. Sa pole jõudnud ennast veel kinni laenata

Hoopis raskem on hakata eluvalikuid ümber hindama, kui sa oled endale ostnud juba kõige kallima maja, mida pank lubab, lisaks liisinud edeva auto, võtnud pulma jaoks laenu ja teinud kõiki neid muid tarbimisvalikuid, mida teised ümberringi teevad. Sel juhul on enamik sissetulekust juba püsikulude all kinni ning neid tehinguid ümber korraldada on kulukas ja tülikas. Palju lihtsam on taktikalist rahaplaneerimist alustada nullist – näiteks mitte koguda aastaid terve pere elamu sissemakseks, vaid osta esiteks tilluke kööktuba,  et see hiljem üürikaks jätta.

3. Sinu elustandardid on veel kujunemata

Hea asjaga on väga lihtne ära harjuda ning kui oled juba harjunud kogu oma sissetuleku ära tarbima, muutub see kiiresti elementaarseks tasemeks, millest allapoole minek tundub juba kannatamisena. Lihtsam on algusest peale alla oma võimete elada ning tarbimist suurendada väga ettevaatlikult. Enda meelest elasin ma väga hästi ka siis, kui tudengipõlves paarisaja euroga kuus ära majandasin ning see annab mõnes mõttes kindlustunde juhuks, kui väiksema eelarvega äraelamine on mingil põhjusel sundus, mitte oma valik.

4. Sul on aega katsetada

Kuna aeg töötab sinu kasuks, on sul ka rohkem eksimisruumi. Võid proovida erinevaid asju, riskida ja kui sellega kaasneb ka väike kooliraha, on see täiesti okei. Mida lähemal vanaduspõlvele, seda konservatiivsem on vaja oma rahakorraldusega olla.

5. Sa vastutad ainult enda eest

Kuni sul pole veel vaja muretseda väikeste laste (või veel hullem, peagi teise linna ülikooli suunduvate laste) või abivajavate vanemate pärast, on sul täielik vabadus üles ehitada just endale sobiv rahasüsteem. Tagatipuks on kõik su sissetulek ainult sinu enda päralt ning just paras aeg ülejäänud eluks tugev vundament alla laduda.


Siinkohal tahaksin lohutada kõiki, kellele tundub, et kui nad 20ndates omale miljoniportfelli kokku tassinud pole (või veel alustanudki pole), on rongist lootusetult maha jäänud. Me kipume oma senise elu perspektiivis arvama, et liiga palju aega on mööda lastud. Samas ei mõtle me piisavalt, kui palju meil seda aega ilmselt veel järel on. Ütlen ikka naljatamisi, et oma ülikõrgeealisi esivanemaid vaadates pean mina olema valmis elama 120-aastaseks. See tähendab, et mul on kolmveerand elu veel ees. Kui ma juba raha tööle suunama poleks hakanud, teeksin seda nüüd. Mis siis, et mõned inimesed minust pikalt ees on – hoopis rohkem on neid, kes selles osas midagi ei tee.

Liitintress (1).png

Veel üks näide kõigile, kes mõtlevad, et neil praegu raha üle ei jää ning parem alustada siis, kui iga kuu mitmed sajad on võimalik teenima panna.

  • Kui sa investeerid viie aasta jooksul iga kuu 50 eurot, on sul viie aasta lõpuks 3670 eurot. Jättes selle nüüd 35ks aastaks omaette kasvama, on sul 54 000 eurot.
  • Kümne aasta jooksul iga kuu 50 eurot investeerides koguneb 9064 eurot, mis 30ks aastaks seisma jättes kasvab üle 91 000 euro.

See on ju juba arvestatav osa summast, mis ühel inimesel finantsvabaduse saavutamiseks vaja on.

* Kõik arvutused on tehtud ca 8% keskmise aastatootlusega.