Kuidas elada ja investeerida, kui maailm hakkab kokku kukkuma?

kliimakatastroof.png

Sel nädalal kirjutas Ekspress, kuidas noored põevad kliimaärevust. Sellega seoses meenus mulle üks maailmalõpu teemaline postitus, mis mul juba tubli mitu kuud mustandites seisab. Kuidas elada (ja investeerida) siis, kui maailm hakkab kokku kukkuma? Raske on seda teemat ladusalt kokku võtta (rääkimata lühidalt), aga teeme siis veel ühe korra proovi. 

Esiteks – on üsna selge, et inimtsivilisatsioon on katastroofi lävel. Handmaid’s Tale tundub üha enam nagu mingi tõsielusari ning samal ajal on meil võimul kõikvõimalikud lapsesuud, kes alles kliimasoojenemistki eitavad. Soojenemise peale hüppab ju alati välja mõni onu Heino, kes rahulolevalt naerda mökitab, et tal polegi soojema suve vastu midagi ning pärast teda tulgu või veeuputus (aga enne palun mitte). 

Igatahes – varem või hiljem läheb meil elukeskkonna ning sellest johtuvalt ühiskonna mõttes kõik pekki. Paljude tarkade inimeste meelest on isegi nii, et mida varem kõik pekki läheb, seda parem, sest seda enam jääks planeedist midagigi järele, millele uut elukorraldust üles ehitama hakata. See võtab küll natuke hüsteeriliste prepperite hõngu man, aga lühidalt kokku võttes on kliimakatastroof tänaseks üsna selge ja pöördumatu protsess, mida ei muuda paar pillirookõrt või poodi jäetud kilekotti.

Pigem on isiklikule vastutusele rõhumine mingi suitsukate, mis omakorda inimestele seda kliimaärevust tekitabki, sest jätab mulje, et me igaüks võiks maailma ära päästa, kui piisavalt pingutaks. Üsna selgelt tegelikult ei saaks ning pigem jääb üksikisiku tasand ikkagi eneserahustuseks ning püüdluseks mingit kontrolli omada, kui tegelikuks lahenduseks nii suuremõõtmelistele probleemidele.

Rääkimata sellest, et igasugused ühe inimese tasandil ponnistused tunduvad seda mõttetumad, kui kogu masstootmine on endiselt üles ehitatud keskkonnavaenulikult ning kasvõi kõrvalmaja Kalle tellib Aliexpressist virnade viisi odavat kräppi koju, sest “nii odav on ju” – samal ajal kui sa ise 12 aastat vanade saabaste ning takuriidest märsiga ökopoe vahet sahistad. 

Ma ei ütle, et vastutusrikkal tarbimisel poleks mõtet – teen seda võimalust mööda isegi, aga annan endale lihtsalt tervemõistuslikult aru, et mul pole mõtet minna pussitama igaühte, kes poes kahte banaani kilekotti pakib, sest see ka maailma ära ei päästa. 

Igatahes vol. miljon! Nt Guardian ei nimeta toimuvat enam kliimamuutuseks või kliimasoojenemiseks, vaid globaalseks kliimakriisiks.

“We want to ensure that we are being scientifically precise, while also communicating clearly with readers on this very important issue,” said the editor-in-chief, Katharine Viner. “The phrase ‘climate change’, for example, sounds rather passive and gentle when what scientists are talking about is a catastrophe for humanity.”

Üsna masendav kokkuvõte olukorrast on näiteks siin.

Mida see siis tähendab ja kuidas sellise perspektiiviga edasi elada? 

Esiteks on tulevik liiga ebakindel, et üritada üldse ette aimata, kuhu suunda see jenga torn maha kukub. Selles mõttes pole mõtet pikas plaanis üritada “turgu ette ennustada” ning mingi konkreetse stsenaariumi peale panustada.

Kuna me ei tea, millal ja kuidas muutused toimuma ning meid mõjutama hakkavad, saame ainult olemasoleva maailma reeglite järgi edasi mängida, samal ajal endale aru andes, et väga keerulised ajad on tulemas.

Mida see tähendab investeerimise mõttes?

Olen isegi nende teemade valguses kerge kliimaärevuse üle elanud. Ühtäkki tundub kõik lihtsalt nii loll ja perspektiivitu. Mis mõtet on näiteks investeerida, kui maailm niikuinii otsa saab ning süsteem kokku kukub?

No vot, aga samamoodi võib tulla sõda või sa ise noorelt ära surra. Mis siis ikka, elu ongi ebakindel ning kuni me ei tea, mis ja millal saama hakkab, ei saa teha muud, kui elada selle info alusel, mis on praegu olemas. Selles hirmus praegu investeerimata jätmine oleks väga klassikaline kaotuse vältimine (loss aversion), ehk ebaratsionaalne käitumine ennekõike kaotuse hirmus, kui kasude lootuses.

Ekspressi kliimaärevuse artikli lõpus ütles Soome juhtiv kliimaärevuse uurija Panu Pihkala (teoloog, pastor ja Helsingi ülikooli postdoktorant) järgmist:

“Üks mu laps on kuuene, teine neljane. Kui küsida, kas meil ja lastel on lootust, siis alati on lootus. Aga järgmine küsimus on – mida lootus tähendab? Mulle meeldib Vaclav Haveli lähenemine lootusele – lootus ei võrdu optimismiga, vaid see tähendab valmisolekut töötada hea eesmärgi nimel ka juhul, kui pole kindel, et seda saadab edu.”

See võtab väga ilusti kokku ka minu sisetunnetuse sellise ebakindluse teemal. Nagu öeldud, ei saabu muutused üleöö ning ilmselt eelneb piisavalt pikk keeruline üleminek, mille üle saab hetkel vaid spekuleerida. Samas ükskõik, kuidas asjad minema hakkavad, tundub alati parem variant see, et raskete aegade saabudes on tagavaraks mingi väärtuslik vara, mis võib anda rohkem võimalusi.

Jah, võib, aga ei pruugi, sest vara võib ka väärtusetuks muutuda. Samas mida selle kartmine praegu annab? Mitte midagi. Mida ma siis hetkel teisiti teeks – kulutaks veel rohkem ja annaks suurema panuse katastroofi vallapääsule? Parem panustan sellele, et äkki on praegustest otsustest tulevikus abi ning kui pole, on praegu realiseerimata tarbimisrõõm ilmselt viimane asi, mida taga nutta. 

Väiksema tarbimisega harjuda ja praegu oma kohanevat ning ettevõtlikku meelt treenida, ei jookse igal juhul külgi mööda maha.

Mille üle praegu rõõmustada? 

Esiteks selle üle, et elan Eestis, kus on veel pikka aega võrdlemisi turvaline elada. Julma nöögina saavad kliimakatastroofiga esimesena pihta just need (arengu)maad, kes senisest tarbimis- ja tootmispeost ühiskondliku rikkuse mõttes veel osa pole saanudki (ja on seda haavatavamad). Samas on Eesti piisavalt ränga kliimaga, et siia massiline kliimapagulusränne vast niipea pikemalt kanda kinnitama ei hakka.

Teiseks selle üle, et olen juba praegu päris palju reisinud, näinud ja kogenud ning pole seda mingi müstilise tuleviku nimel edasi lükanud. Ühel hetkel ei pruugi see enam võimalik olla, või pole neist sihtkohtadest enam midagi alles.

Kokkuvõttes olen enda jaoks teema raamistanud nii, et tulevik on meile tundmatu niikuinii ja mängin lootusrikkalt neis raamides, mida mõistuse piires hetkel ette näha oskame. Just seetõttu pole ma väga palju pead vaevanud ka oma investeeringute eetilisusega või nende ettevõtete mõjuga keskkonnale, sest ratsionaalse inimesena ei ole ma valmis oma väikeste summade üksikisiku vastutust üle tähtsustama. 

Säästa raha, säästa keskkonda

toiduraiskamine.png

Segasin omale just köögis kama ja pilk langes paki säilivuskuupäevale, mis möödus kaks aastat tagasi. Sain selle vist 2016. aasta Kihnu Maratonilt, mille auhinnapakis oli suurem kogus selliseid kuivaineid, mida me väga aktiivselt ei söö.

Enne kui keegi nüüd minestusse langeb, siis heade säilitustingimuste korral säilivad kuivained tegelikult kordades kauem, kui pakil märgitud – pasta ikka aastaid ja valge riis praktiliselt igavesti. Kama on üks selliseid asju, mida aeg-ajalt jälle võtad, pakk kunagi tühjaks ei saa ning kuni maitsel midagi viga pole, ei hakka isegi mõtlema, millal see ometi ostetud sai. Lisaks ütlen ausalt, et möödunud aegumiskuupäevaga jogurtit me kohe 3-meetrise kepi otsas tuumajäätmete hoidlasse ei toimeta ning viimase kuupäeva toidu ostmine samuti komplekse ei tekita. 

Igatahes… Täna käis meediast just läbi uudis, kuidas toiduraiskamine on Eestis hoogsal tõusuteel. Inimesed ei oska enam toitu planeerida ega säilitada ning viskavad aastas ära kolm korda rohkem toitu, kui toidupoed.

“…rahaline kahju on kõigi perede peale aastas 63 miljonit eurot. Tooni annavad kahe ja enama lapsega pered, kus aastas sadu eurosid mõttetult kulutatakse. Võrdluseks: toidukauplustes visatakse aastas kasutuna minema 22 miljoni euro väärtuses toidukaupu.”

Hakkasin selle kamapaki peale mõtlema, et meie pere äravisatav toit on tõesti täiesti minimaalne. Haruharva läheb mõni kreeka jogurt või seemneleib (sageli enne tähtaega) hallitama või üksik kurk külmikus mädaks, aga seda juhtub tõesti väga vähe. Oma osa annab hea planeerimine (jah, lapsi meil ka pole), aga samas ka oskus realiseerimist vajavatest ainetest alati midagi kokata.

Tulles nüüd ühe teise artikli juurde, mis mind eelmisel nädalal kergekujuliselt vapustas, on eestlaste sissetulekud laias enamuses ikka väga väikesed. Riina Sikkut kirjutas paljukirutud eluvõõrast pensionireformist, aga artiklist käis läbi ka järgnev info:

Eestis oli 2018. aastal ligi miljon inimesest, kes omasid sissetulekut – palka, töölepingutasu, dividende, pensioni või muud tulu. Tervelt 45 protsendil neist oli aasta keskmine kuine sissetulek väiksem kui 500 eurone alampalk ja pea 80 protsenti teenis alla 1300 eurose keskmise palga.

Kui 50 protsenti leibkondadest omab likviidset vara alla selle aasta miinimumpalga (540 eurot), siis teises pensionisambas on neil 3000-4700 eurot. Teine sammas on olulisim finantsvara 74 protsendile leibkondadest. Vabatahtlikku säästmist seega väga paljudes peredes ei ole. Seevastu toob ka väikese igakuise summa kohustuslik säästmine pika perioodi vältel korraliku säästu.

Kordan üle, peaaegu 80% sissetulekuga inimestest saab seda sissetulekut vähem, kui keskmine palk! Poolte leibkondade likviidne vara on alla ühe(!) miinimumpalga. Tahaks kohe üle kontrollida, kust see info pärineb, aga see on ikka erikuradi vähe.

Samal ajal on leibkondade suurim kuluallikas läbivalt toit. Võib üsna julgelt oletada, et suur osa seda toiduraiskamist toimub ka selles kaheksakümnes protsendis, mitte üksnes jõukamas kahekümnes (pigem võiks suisa oletada, et jõukama otsa planeerimisvõimalused ning -oskused on igatahes paremad ning seda ka toidukorvi osas).

Meie näiteks kuulume sinna Eesti mõistes kõrge sissetulekuga leibkondade hulka ning ikka üritame minimeerida igasugust “kohustuslikku” kulu. Rääkimata siis täiesti mõttetust ja igas mõttes kahjulikust kulust nagu toidu raiskuminek.

Tahtmata olla jälle see säästublogija, kes kaerahelveste optimaalsest äratarvitamisest jahub, siis reaalsus on see, et toit on põhikoht, kust paljud pered kokku saaks hoida ning seda mitte toidulaua arvelt näpistamise, vaid lihtsalt parema planeerimisega. Nagu pensioniartikliski öeldud, annavad nii väikeste sissetulekute ja säästude puhul ka väikesed summad pikema aja peale tohutu efekti. 

Kui loll peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?

pension.png

Pensionifondide reformist ongi ju veel vähe jahutud, aga ütlen oma kaks sõna ka sekka. Eks odava populismi nimel tehakse igasuguseid lolluseid, aga praegu tundub, et terve ports inimesi määratakse eos ebaõnnestuma (set up to fail). Tagajärgedega peavad tegelema aga kõik need, kellel endal niikuinii ühisest pensionipajast suurt midagi enam oodata pole.

Üks mu geniaalne juuraprofessor esitas kord retoorilise küsimuse: “Kui loll peab inimene olema, et riik peaks hakkama teda tema enda eest kaitsma?” Antud kontekstis võiks sõna “loll” maha tõmmata ning asendada sõnaga “impulsiivne”. 

Olen siin varemgi kirjutanud, kuidas kahjuks suure osa inimeste aju ei töötagi sellisel viisil, et nad ühekordsetest väljakutsetest või lühikese perspektiiviga hoogtööettevõtmistest püsivamalt oma impulsse muuta suudaks. Samas on ühiskondlikult oluline tunnistada, et sellised inimesed on olemas, mitte süüdistada neid oma geenide või keskkonna tagajärgedes – või luua neile tingimusi, kus nad õnnestuda ei saa. 

Pigem peaks kujundama keskkonda, mis laseks sellistel inimestel endale võimalikult vähe kahju teha. Selleks sobivad näiteks kohustuslikud kogumismeetmed, piirangud (kiir)laenuvõtmisel, miks mitte ka gamification põhimõttel tööriistad eelarves püsimiseks ja ka kogumiseks. 

Näiteks on USAs ja mitmel pool mujal maailmas kasutusel loto põhimõttel toimivad kogumisarved, mis ühest küljest annavad lootuse hoomatavalt kiirele kasule, samas motiveerivad inimeste raha arvel hoidma, sest arvel olev summa on korrelatsioonis n-ö lotopiletite arvuga. 

Jah, rahaprobleemide ja enesekontrolli vahelised seosed on keerulised ning rahaline kitsikus pärsib märgatavalt inimeste võimet pikaajalisi plaane teha ning ellu viia (tekib nõiaring). Siiski võib erinevate uuringute põhjal öelda, et geneetika määrab vähemalt poole inimese enesekontrolli võimekusest ning soodumuslikult madalat enesekontrolli võimet lõputult häkkida või üle kavaldada pole lihtsalt võimalik.

Kui nüüd pensionifondid vabaks lastakse – seda veel praeguseks teadmata tingimustel – on see paljude inimeste jaoks lihtsalt koht, kust küüned mingile summale taha saada. Ja see suur summa pole enamikul inimestel sugugi suur (eriti kui sealt maksud või tagatipuks see riigi poolt sambasse makstud 2/3 maha läheb), aga kuupalgast suurem ikkagi.

Samas kui veerandil peredest pole üldse sääste, kolmandik ei vea palgaga kuu lõpuni välja ning maal elavate 30-45-aastaste (!) hulgas kasvab see osakaal peaaegu kahe kolmandikuni, on kasvõi 1000 eurot peos parem, kui kauge ja hüpoteetiline pensionilisa katusel.

Tagatipuks võib see summa siis hoopis kohtutäituri või inkasso kätte langeda. Kusjuures olukorras on nii palju ebaselget, aga päris huvitav oleks teada, kas teoreetiliselt väljavõetav pensionisammas muutuks sel juhul ka sundtäidetavaks? Ilmselt tuleb õiguslikku segadust ning põnevat praktikat sealt veel mõnda aega.

Jah, ma olen nõus, et praegust süsteemi kritiseeritakse põhjendatult, aga sel juhul tuleks parandada süsteemi, mitte hulk inimesi vanniveega põllu peale visata. Ise ma kõiki siseriiklikke ja globaalseid arenguid arvestades mingi riikliku pajuki peale üldse loota ei julgeks, aga hämmastavalt suur osa seda kõhklemata teeb. Sealjuures puudub neil elementaarne arusaam riigieelarvest või võimetest üleüldse.

Sattusin just lugema ühe pensionäri artiklit, kes hurjutas riiki vanurite puudusesse jätmise pärast ning rääkis sellest, kuidas noored peaks ikka vanad ära toitma-katma. Samuti käib jutust läbi

“Riigi pugemine raha puudumise taha pole mingi vabandus. Probleem on prioriteetides, kuidas raha kasutada. Nii mõnigi uhke esindushoone võiks ehitamata jätta…”

Ainuüksi vanaduspensionäre on Eestis praegu üle 300 000 (kõik muud ülalpeetavad veel sinna juurde). Võtame nüüd ühe keskmise “esindushoone”, mille ehitamise eelarve tuleb tegelikult euroliidu pajast, mitte vabalt jagatavast riigieelarvest – keskmise uue tipptasemel hoone ehitusmaksumus on ca 5 miljonit eurot. Isegi kui seda raha saaks muudmoodi kasutada, jaguks sellest ühele pensionärile umbes 16 eurot. Ja ei, see pole pika aja peale igakuine lisa, vaid ühekordne hind. Selle asemel sambast iga kuu kasvõi 50 eurot juurde saada oleks suur asi.

Samas on inimeste lootused pensionile muidugi suured. Kätte loodetakse saada pea 90% pensionieelsest sissetulekust, reaalseks peetakse umbes poolt ja päriselt on see veel väiksem, ehk 40%.

  • 89% praegusest sissetulekust tähendab praeguse keskmise palga ja praeguse pensionäride arvu korral aastast kulu 4.6 miljardit eurot. Eesti riigieelarve on umbes 11 miljardit…
  • 47% säilitamine palgast (mida inimesed reaalseks peavad) tähendab keskmise palga arvestuses kulu 2.5 miljardit eurot – ehk ikka ligi veerand riigieelarvest.

Ja kuskilt peavad need ravirahad ja teedeehitus ja haridus ja muu taoline ju ka tulema.

Kokkuvõttes peaks praegu igal rindel tegelema sellega, et inimesed seda ise teadvustaks ning oleks loodud tingimused, kus nad end võimetekohaselt kindlustada saaks. Igasugune massiline inimeste ülalpidamine kallis ja ma ei näe kuskilt paremaid päevi tulemas, kus neile suudetaks müstilisel riiklikul tasemel tagada midagi enamat, kui hädapärane ellujäämine. 

Obusenoogutuse kuu kokkuvõte

20190730_114523_0000365755696.png

Juuli on möödas, obene lahkelt investeeringutele ning netoväärtusele noogutanud ning võib jälle kuu ainsa postituse kirja visata (ehehee). Tegelikult on investeerimisega praegu ikka päris passiivsed lood, aga kõigest sellest järgemööda. Enne põikan rahatarkuse vundamendi, ehk heade rahaharjumuste juurde.

Pildike: eelarvevaesed kuu lõpus toidupoes

Abikaasa: Meil oli enne majapidamiskontol ainult 30 eurot järel.
Mina: Kas sa vaatasid seda enne või pärast, kui ma päeval poes käisin? Aa, enne? Noh, siis pole seal enam väga midagi järel.
(vaatab kontojääki ja siis korvis olevaid lihapirukaid)
Mina (dramaatilisel võltssosinal): Su need lihapirukad moodustavad 10% meie kuueelarvest!

Kas gamification ei peaks elu mitte kuidagi… lõbusamaks tegema? 😀

Samas tegin selle kunstliku puuduse tagajärjel omale järgmisel päeval veel kiirelt lõunasöögi tööle kaasa, ehkki midagi mugavalt kaasavõetavat mul külmikus polnud ning igal muul juhul oleksin välja sööma maandunud. Hommikuse pudrukeetmise kõrval viskasin kokku suvikõrvitsa-kana-omleti juustuga (võiks peenelt frittataks ka nimetada) ning jämeda tomativõileiva – ühe hoobiga leidsid rakendust nii maalt toodud suvesaadused kui seisma jäänud võileivamaterjal. Pealelõunase oote olin juba eelmisel õhtul karpi valmis seganud (kohupiim maapähklivõi, kreeka jogurti ning koduse maasikamoosiga). 

Seega ehkki majapidamiseelarve on meil täiesti kunstlik iseenda tekitatud piir rahakotis, ei taha sellest ikka naljalt üle minna. Pressime aga sama summa sisse kõik, mis kuus ette juhtub – olgu selleks või terve ports ebaregulaarseid kulusid alates liikluskindlustusest ja lõpetades sügisesse soetatud tetatripaketiga ning kuu lõpus üritad ikka summaga kuidagi välja venitada (täiesti äärmustesse laskumata, muidugi).

Erilist kulukat lustielu me omale see kuu ei lubanudki – luksuse tipphetk oli see, kui Lahemaal telkimas käimise lõpetasime hommikusöögiga Vihula mõisa hotellis. Ma ütleks, et optimaalne tasakaal kõikvõimalikest elumõnudest kukkus välja. 😀 Muidu käisime niisama igal võimalusel looduses suvetunnet peale laadimas. Lõpuks sain oma jala terveks, aga terve portsu muid hädasid asemele – tervis mängib mingit doominot hetkel, ehk hakkab ühest otsast pudenema ning mõistata vaid, kuhu see välja võib jõuda.

Investeerimislainel on praegu ikka täiesti surnud seis, sest silmapiiril terendab suure(ma) tare ostmine ning peame praegu kõik lahtise raha ka lahtisena hoidma. Nimelt tahame senise kinnisvara samuti alles jätta, mis tähendab, et peame nüüd hoogtöö korras veel ühe kopsaka sissemakse lagedale köhima. Eks köhime ka, aga kuidagi peost-suhu vaesena tunnen end sellest hoolimata. Ilmselt ei pääse ma ka osade investeeringute müümisest.

Iseasi, kui selle tare üldse leiaks, sest turul käib hoogne mikrokuutide arendus, kus näiteks meie praeguse (mitte ülearu ruumika) 2-toalise suurusele pinnale on topitud vähemalt kolm tuba. Väga ei taha ka kujuteldavat 4-toalist osta, et seda siis kohe uuesti normaalseks 3-toaliseks tagasi ehitama hakata. Tüütu. Kinnisvaraturuhala lõpp. 

Päris ilusti tuli ka see kuu dividende sisse (Nike’ilt, Merkolt ning Tallinkilt), portfelli koguväärtus samuti tõusis. Ettevõtte all laekusid arved ilusti ning vaikselt kriban neid muudkui välja ka. Teise käega soetasin omale ühe kaamera, mida ma ammu noolinud olen ja mis just juulis eriti hea soodukaga müügis oli. Just viimasel põhjusel ei julgenud ma netoväärtusest taas suurt midagi loota. 

Kui kõik oma potid ja kukrud ja muud varud kokku lõin, tabas mind aga paras üllatus ning pidin exceli read veel mitu korda üle käima, et kuskil jälle mingi valemiviga sisse poleks lipsanud. Viimase paari kuuga võrreldes oli lõpuks üks kobe tõus, 30 tuhande piir sai ületatud ning seda ühe hoobiga peaaegu kahe tuhande võrra.

This slideshow requires JavaScript.

Näis, mis sellega nüüd aasta teises pooles edasi saab, sest tareostul tekiks jälle suured ühekordsed kulud esiteks kõikvõimalikele teenustasudele, teiseks kardetavasti ka suuremale sisustamisele (kui me just askeedi kombel põrandale pandud madratsi ning tabureti otsas trooniva veekeedukannuga elama ei taha hakata). Samuti võin juba eos korstnasse kirjutada aasta ühe eesmärgi õppelaenu saba tagasi maksta (pole jälle mõtet või nii).

Samas motivatsiooniboosti annab selline hüpe jälle juurde. Loodetavasti saame oma tareplaanid ka varsti lukku, sest sellises ebamäärases ootusseisundis on raske fookust hoida.

Kuidas teil juuli läks? 


Juulikuu rahvapärane nimetus on heinakuu. Seda nimetust kasutavad mitmed rahvad – venelased, sakslased, soomlased, lätlased jt. „Obusenoogutuse kuu“ viitab, et hobune siis kiinide eemaletõrjumiseks üha pead noogutab. (Allikas

5 muutust mõtteviisis, mis finantsvabadusvõitlusega kaasa on tulnud

motteviis.png

Paar aastat tagasi nentis mu (tänaseks) abikaasa rahulikult, et tema meelest ma raiskan oma potentsiaali. Päris valus, kas pole? Tänaseks on paljud asjad mu elus kõvasti muutunud ning enam ta õnneks nii ei ütleks (küsisin järgi). Suur osa neist arengutest on otse või kaude seotud sellega, kuidas finantsvabaduse suunas pürgimine mu mõtteviisi ja maailmapilti muutnud on. 

1. Võimaluste nägemine

Tohutut kulutamispalavikku pole ma õieti kunagi põdenud, aga raha lihtsalt hoidmise asemel näen seda nüüd ennekõike vahendina. Mida rohkem vahendeid sul on, seda rohkem tekib mänguruumi ka erinevate võimaluste kasutamiseks ja sellest saadava kasu maksimeerimiseks.

Ma ei räägigi siin mingite uduharuldaste iduinvesteeringute väljanuhkimisest või muust taolisest ulmest, vaid lihtsast igapäevasest majandamisest, mis kehvasti tehes võib tekitada rahaprobleemide nõiaringi, hästi planeerides aga aidata jõukuse lumepalli kiiremini veerema. Hea näide on siinkohal kasvõi oma kodu soetamine, millega paljud noored endal juba eos rahaliselt hinge kinni tõmbavad.

2. Ettevõtlikkus

Pole just revolutsiooniline tähelepanek, et enamik finantsvabadusvõitlejaid varem või hiljem servapidi või ülepeakaela ettevõtluseni jõuavad. Olen isegi erinevaid mõtteid mõlgutanud juba aaaastaid, aga viimase tõuke andis just üks ambitsioonikavõitu investeerimiseesmärk, mille väljaütlemine mind päriselt tegutsema pani. Enese analüüsimise, müümise ja juhtimise oskust on see arendanud tohutult. Samuti on see üha ja üha kinnitanud, et hirmul on suured silmad ning parim aeg tegutseda on kohe.

Ettevõtlikkus väljendub ka üleüldises plaanide elluviimises. Kui ikka mõni suurejooneline idee või unistus tekib, tasub seda võimalusel kohe katsetada, sest siis on pärast vähemalt süda rahul.

3. Suurem vabadus ja enesekindlus

Kontroll oma rahaasjade üle annab ühtepidi juurde enesekindlust ja teisalt reaalset vabadust otsuste langetamisel. Teadmine, et soovi korral ma võiks kasvõi kõik kodinad kokku panna ning aastaks mõnele roppodavale maale palmi alla kolida (ja tagasi jõudes ei peaks ikka Maxima ette kerjama minema), on päris hea isegi siis, kui ma seda kunagi ette ei võta.

Ettevõtlikkus ning hea majandamisoskus annavad kindluse, et saaksin pea igas olukorras hakkama. Samas täpselt nagu mersus pidi mugavam nutta olema, kui jalgratta seljas, on alati parem olla oma olukorra peremees.

4. Vähem mõttetuid pingeid

Vabaduse kontekstis väärib eraldi väljatoomist vabadus ühiskondlikest väärtushinnangutest ning naabrist parem võidujooksust. Kui sa tead, mida sa elult tahad ning milleks midagi teed, on kõrvalistest ahvatlustest ning survetest hoopis lihtsam mööda vaadata. Mulle tundub, et päris palju tarbimist toimub üsna mõtlematult – inimesed ei analüüsi enda soove ja vajadusi, vaid toimub mingi karjaga koos tormlemine suurema maja, kallima auto või kurat teab mille suunas.

Olen aja jooksul aru saanud, et enamik minu elumõnusid seisneb tegevustes ning kogemustes ja kõik asjad on selle saavutamise vahend. Samas ka mul vahel kihvatab, et võiks see või teine asi veel olemas olla, aga järele mõeldes enamasti saan aru, et iga asjaga kaasneb lisaks rahalisele kulule ka ajaline kulu. Näiteks tuleb vahel tuhin peale, et võiks ju korteri päriselt ära kujundada-sisustada ning praeguse suhteliselt steriilse keskkonna hingelähedase boheemluse vastu vahetada.

Aga siis mulle meenub, et lisaks rahale nõuab see ka aega poodides ja remontides, mille asemel ma läheks parem mehe ning koeraga loodusesse ning üleüldse kolime me hiljemalt paari aasta jooksul niikuinii uude kohta, seega ei tundu see lõpuks hea “investeering” (ja süda on jälle rahul). 

5. Unistuste muutumine eesmärkideks (ja nende päriselt saavutamine)

Mitmed rahablogijad on kurtnud, et finantsvabaduse tagaajamise kõrval on suuremad eesmärgid ning elumõnud justkui fookusest kadunud ning kogu elu on muutunud üheks raha tagaajamiseks. Täpselt nagu pensioni ootamine on edasilükkamise mehhanism, võib seda olla ka konkreetsele vabadusnumbrile keskendumine.

Minul on see teekond aidanud ausalt oma unistustele otsa vaadata – ja ausalt ka senistele eluvalikutele otsa vaadata. Ei ole lihtne endale tunnistada, et senine pealtnäha edukas ja mugav elu tegelikult üldse ei rahulda. Muutused on ikka hirmutavad ja ebamugavad.

Samas pani kaugete unistuste väljaütlemine mind otsima võimalusi, kuidas nende suunas paralleelselt finantsvabaduse teekonnaga liikuma hakata. Üllatus-üllatus, vaid mõne aastaga on mitmed suuremad neist juba täitunud, mis paneb endalt küsima, kuhu ma veel järgmiste aastatega välja võiks jõuda.


Kokkuvõttes on mu elu tänaseks palju rikkam (igas mõttes) ja rahuldustpakkuvam, kui ma seda ettegi oleks osanud kujutada. Mingi osa sellest võib kindlasti üleüldise küpsemise ning isikliku arengu alla kirjutada, aga finantsvabaduse põhimõtted ning inspireeriv seltskond on sellele kindlasti oma tõuke andnud.

Kuidas finantsvabaduse poole pürgimine sind mõjutanud on?

Säästukuu kokkuvõte

20190228_221248_00012125964044.png

Aasta lühim kuu ja säästukuu on mööda vuhisenud ning vaatamata aktiivsele ringitraavimisele suutsime sendipealt pere-eelarve piiresse jääda ning napilt-napilt venitasin ennast ka kuu alguses valmis visandatud netoväärtuse eesmärgi kõverasse.

Mingit suurejoonelist säästueksperimenti mul plaanis polnud, sest elu tahtis elamist ja imelik oleks ka mingi kangelassäästlikkuse nimel kuu aega kunstlikult vähem kulutada. Lisaks jaanuari lõpetanud ning veebruari alustanud Küprose suvesoojasutsakale tegime kaks minitrippi kodumail, Maitsev Tartu tahtis mekkimist, lisaks eksisime mööblipoodi ning kõige tipuks oli just nüüd vaja ära teha kolmekohalise arvenumbriga koeratoidutellimus.

Kõigest eelnevast hoolimata pigistasime end nende kuludega tavapärase majapidamisraha piiridesse. Eks tavapärasest mitu päeva lühem kuu aitas muidugi kaasa, aga hakkasin juba kuu algusest ka targu võimalikult palju ise süüa tegema ja tööle ka igal võimalusel toitu kaasa võtma. Tahame me seda tunnistada või ei, on toit ikka väga selge kokkuhoiukoht.

Õnneks tabas mind kevade lähenemisega niikuinii isu vana hea (ja soodsa) hautise järgi – ikka sellise, kus on virnade viisi kapsast, hernest, kaalikat, porgandit jne. Tootsin seda vaheapeal ikka tööstuslikes kogustes. Samuti kolis sidruni-ingverijook igapäevaselt hommikusöögilauale ning pea igapäevamenüüs on olnud ka greip ja nuikapsas. Mõned siin turgutavad ennast süüta neitsi verega, aga aitab ka selline toidulaud päris hästi terve ja tugevana hoida – haigused on sel talvel veel (ptüi, ptüi, ptüi) pika kaarega mööda käinud.

Esimest korda laekusid intressid LHV võlakirjadelt, samuti saputas kukrunurka Equinor. Kui eelmine aasta suutsin end säästukuul hoopis vaesemaks elada, kasvas netoväärtus seekord täitsa viisakas tempos.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmine kuu ootab ees Nepaal, aga laekuv tulumaksutagastus peaks aitama natuke reisi tekitatavat auku minimeerida. Näe, olen mina ka üks neist, kes riigi kotti hoiule jäetud raha kohe kättesaamisel mutiurgu loobib. 😀

Kukkus nüüd natuke selline mis-ma-eile-sõin tüüpi postitus välja, aga eks see ennekõike kursilpüsimise vahelepõikena tehtud saab. Põhimõtteliselt võib iga kuu rääkida seda elu-juhtus-yada-yada hala, aga see on ju ainult rõõm, kui elu pidevalt juhtub. Omaette rõõm, kui seda võrdlemisi mõõdukalt teha õnnestub.

Igatahes olge tublid, üritage märtsis siis valimistrallist taastuda, vastlakuklitega piiri pidada ning mina üritan end mäe otsast mitte kogemata vigaseks kukkuda.

Laste tuleviku jaoks raha kogumiseks tahetakse luua noorte tuleviku fond

fond.png

Kui keegi veel märganud ei ole, on valimistrall täies hoos ja lubadustekoor taevani paisunud. Tõotatud pudrumägesid on tabavalt juba ka Nigeeria (petu)kirjadeks nimetatud ning paljud neist on lausa nii populistlikud ja demagoogilised, et seda võiks peaaegu kuritegelikuks nimetada. Aga mitte neist lubadustest ei tahtnud ma täna rääkida. 

Nimelt sattusin puhtjuhuslikult Sotside valimisplatvormile ja silma jäi nende noorte tuleviku fondi idee. Tegemist on fondiga, kuhu riik ja lapsevanemad saavad ühiselt lapse sünnist saadik tema tuleviku jaoks raha koguda. Sealjuures panustab riik 10 eurot kuus ja vanemate sissemaksed on vabastatud tulumaksust.

Fondi väidetavad omadused ning mõjud oleks järgmised:

    • tegemist oleks n-ö ette säästmisega;
    • elluastumisfond vähendaks noorte majanduslikku haavatavust;
    • see peaks noortele andma võrdsema stardiplatvormi;
    • ulmevaldkonda kalduva mõjuna nimetatakse lausa sündivuse tõusu, sest “esimese lapse saamise peamiseks takistuseks nimetatakse just majandusliku kindlustunde puudumist”.

Mõte on ju vahva ning läheb samasse kategooriasse kõigi teiste isiklikku vastutust ning tuleviku kindlustamist soodustavate vahenditega. Hea näide on 3. pensionisammas, mille maksed on teatud piirini tulumaksust vabastatud. Samuti on räägitud tööandja pensioni loomisest, mis võimaldaks töötaja pensionisambasse maksuvabu makseid teha. Mõnes mõttes oleks see sarnane veel näiteks töötaja tervise- ja sporditoetuse maksusoodustusele.

Detailset infot fondi toimimise kohta välja toodud pole ning tegevuskava tulekski väidetavalt alles välja töötada. Küll on platvormi juures järgmine skeem:

noorte elluastumisfond.png

Kiire klõbistamine liitintressi kalkulaatoril näitab, et arvestatud on 4,5% aastaintressiga. Riiklikult tagatud(?) fondi kohta oleks see ju isegi päris okei tootlus, iseasi kas 2. pensionisamba kogemuse taustal seda tegelikult saavutada suudetaks.

Jättes plaani tehnilise teostamise ja realistlikkuse kõrvale, näen idees kahte peamist murekohta:

  1. idee kehv teostus võib inimeste säästutahet veelgi langetada ning
  2. valitud meede taaskord ei sobi tegelikult väljahõigatud eesmärkide saavutamiseks.

Täpselt nagu pensionirahaga ei tohiks mängida, on igasugused kokkuklopsitud eksperimendid inimeste säästmisele õhutamisel pigem riskikoht. Selliste üldrahvalike säästmisinstrumentidega kaasneb ohukoht, et negatiivse tulemuse korral näevad inimesed veelgi vähem mõtet ise oma tulevikku kindlustada. Eestlastel on säästmisega isegi kurvad lood ja rahvalik säästmistahe ei pruugi järjekordset pettumust (lisaks 2. sambale) üle elada.

Erinevalt näiteks pensionisammastest on inimestel ilmselt rohkem usku sellesse, et nende lapsed suureks kasvavad, kui sellesse, et nemad pensionit näevad. Seda valusam oleks aga pettumine, kui oma laste tuleviku kindlustamine ebaõnnestuks.

laste tulevikuks kogumine.png

Mis puudutab fondi ellukutsumise eesmärke, on Jevgeni Ossinovski öelnud järgmist:

“Tegu pole toetuse, vaid ette säästmisega. Selline fond tagaks kõigile noortele stardiraha ja siluks ebavõrdsust, mis on ühiskonnas suurenemas.”

Pigem ma näen, et kõige haavatavamate elluastujate jaoks oleks see fond tegelikult kasutu. Kui vanemad fondi panustada ei taha või suuda, siis eeldusel, et riik omapoolse 10 eurot kuus siiski lisab, on 18-aastasel noorel fondis ootamas 3300 eurot (selle tõotatud 4,5% tootlusega). See oleks küll parem, kui mitte midagi, sest näiteks asenduskodu (rahvakeeli lastekodu) noore riiklik elluastumistoetus on praegu 383,60 eurot, millele tavaliselt lisandub paarisaja eurone kopikas ka omavalitsuse poolt.

Kui vanem aga juba riigiga kahasse 100 eurot panustab, ootab last täiskasvanuks saades 33 000 eurot ning 200-eurose kuupanuse puhul 66 000 eurot (vanas rahas terve miljon!)

“Kui laps saab täiskasvanuks, on tal võimalik kogutud raha kasutada iseseisva elu sisseseadmiseks, õppimise ajal äraelamiseks, eluasemekulude katteks või muuks vajalikuks.” (Allikas)

Maksete tulumaksuvabastus saab innustada ja soodustada omakorda neid, kellel see tulumaksukohustus üldse olemas on, s.t piisavalt madala sissetuleku puhul seda “boonust” ju ei lisandu. Seega võidaksid plaanist ilmselt kõige enam need vanemad, kellel tulumaksu maksta üldse on ja kes fondi panustada suudavad ning taipavad. Muidugi kui see aitab laste tuleviku jaoks säästa ka paremal järjel vanematel, pole selles ometi midagi halba, aga kõige haavatavamate noorte probleemile see lahendusena küll ei tundu.

Kokkuvõttes on tegemist teoreetiliselt vahva mõttega, sest laste tuleviku heaks kogumine on kuum teema. Sellisel vabatahtlikul meetmel oleks käegakatsutava ajalise perspektiivi tõttu äkki ka rohkem huvilisi, kui näiteks vabatahtlikel pensionisammastel. Siiski olen sügavalt skeptiline, et see just neile kõige nõrgema kindlustundega noortele tegelikult abiks on.

Kas teie kasutaks laste tuleviku kindlustamiseks riiklikku fondi või koguks pigem omal käel? 

30 päeva väljakutse – tulemuste kokkuvõte

30 (1)

Otsustasin siin mäletatavasti augusti lõpus oma elumõnudele tehtavaid (emotsiooni)kulusid üles märkima hakata, et näha, kui palju ma tegelikult neid “ah vahel ju võib” kohvitopse või muud meelelahutust tegelikult näppu haaran. Märkamatult ongi kuukene mööda saanud ja aeg jälle kokkuvõtteid teha.

Pean möönma, et head metoodikat nende kulude arvestamiseks ma lõpuks paika ei saanudki, mis minu jaoks näitas taas ilmekalt liiga detailse kulude jälgimise mõttetust. Täpsuse nimel peaks hakkama vist praktlisteks- ning lustisõitudeks kulunud kütusepaagitäit ka kilomeetrite osakaalu järgi juppideks jagama ja/või lahutama sellest odavaima alternatiivse transpordivahendi kulu.

Minu poolt läksid ühte patta nii reisil või laiskusest väljas söömised, suvepikendus Vahemere ääres kui maratonitripp Tallinna. Kusjuures alles kuu aega varem oleks pilt ilmselt kõvasti nutusem tulnud, sest vahetasin just enne eksperimenti töökohta ning kontoris on käepärast kõikvõimalikud snäkid ja hea kohv (lisaks töötempo selline, et näksimismõtteid ei jõuagi eriti tekkida). Ilma selleta oleks nädala sees mingeid emotsioonioste ilmselt hoopis sagedamini ette tulnud.

Punasega on märgitud nädalavahetused ja riigipühad.

1. päev 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
2. päev – null
3. päev – null
4. päev – null
5. päev7,65 käisin tuttavaga kohvikus ja võtsin koduteel veel eduka nädala puhul kaks tükki lemmikkooki kaasa
6. päev2,20 teel pulma kange cappuccino
7. päev3,30 enne jooksu kange cappuccino (põhjuse leiab vist alati) ja pärast jooksu tanklast kiire snäkk (suht vajalik kulu, aga mitte päris tanklapoe hindadega)
8. päev – null
9. päev – null
10. päev – null
11. päev132,40 reisil söömine-joomine, transport hotelli, majutus
12. päev34,75 reisil söömine-joomine, laevasõit kahe linna vahel
13. päev27,20 reisil söömine-joomine, ühistransport jne
14. päev25,70 reisil söömine-joomine, lennujaama parkla
15. päev – null
16. päev6,50 peedimahlad maratoniks, Kalevi poest hunnik šoksi
17. päev – null
18. päev – null
19. päev – null
20. päev54,40 kohv, rongipilet Tallinna, majutus, lõuna, õhtusöök
21. päev25,50 kohv, lõunasöök, õhtusöök, rongipilet Tartusse
22. päev3 koogid kohvikust
23. päev – null
24. päev17,21 coca, näts, vidin kolleegi koerale, lilled koju ja õhtune kinoskäik
25. päev1,61 coca ja näts
26. päev – null
27. päev18,5 kohv, rongipiletid, pasta ja kohv GMP restoranis 
28. päev1,99 kohv 
29. päev8,8 kohv + supp töö ja trenni vahel toimunud kohtumisel
30. päev – null

KOKKU: 372,91 eurot

Kokku võib selle mustri võtta vist laulusõnadega, et cappuccino lõhna peale tõuseb päike, mina ka. Summa ei tulnud mulle tihedat üritustegraafikut arvestades just üllatusena ja ma ei oskagi öelda, kas seda on palju või vähe. Samuti on selgelt näha kulude tõusu nädalavahetusel (kus küll peaaegu iga rida algab sõnaga “kohv”), millal me aktiivselt viimaseid suveilmu kasutasime ning käisime teises linnas pulmas, reisil, maratonitripil ning rongiga rattamatkamas. 

Nagu juba öeldud, on kulusid vajalikeks ning elumõnudeks tegelikult päris raske klassifitseerida. Näiteks kütusekulu on meie puhul küll 90% elumõnu ja 10% transpordivajadus, sest peamiselt kulub see nädalavahetuste trippidele. Samas tabelisse ma tankimist ei kandnud kordagi. Samuti on raske piiri tõmmata söömisel, sest lihtsalt tervislikuks söön-et-elada toitumiseks on ilmselt palju kasinamat toidulauda vaja, kui me harjunud oleme. Või kui reisil olles süüa, ei saaks seda tehniliselt kõike elumõnuks panna, sest sööma peab ju ikka.

Kokkuvõttes ma selle eksperimendi jaoks käitumist kuidagi ei muutnud (peale kulude telefoni märkimise) ja kulutan üsna ühtemoodi kogu aeg, ehkki suvel on kulusid alati rohkem ning talvel saabub paras vaikelu. Pigem sain jälle kinnitust, et olulisem on üldine stabiilne säästuprotsent, sest kui suure säästuprotsendi kõrvalt endale ka päevadesse võimalikult palju elu optimeerida, on see ju puhas võit. Parem siis rohkem vaeva näha kohustuslike kulude kokkutõmbamisega, kui koonerdada asjadelt, mida sa tõeliselt naudid.

Kas te keegi katset kaasa ka tegite? Kuidas läks? 

30 päeva väljakutse – kes lööb kampa?

Kellele ei meeldiks 30 päeva väljakutsed. Neid tehakse küll kükkide kui toiduvalikute kui säästmise kohta ning ehkki keegi ei looda, et tal 30 päeva kükitamise peale Kim Kardashiani tagumik kasvab (hoidkugi jumal selle eest), on see omamoodi põnev ja motiveeriv ikka.

Sattusin Budgets are $exy blogis 30 päeva väljakutsele panna enda jaoks ausalt kirja kõik elumõnudele tehtud kulutused. Tema puhul olid selleks peamiselt kohv, väljas söömine ning raamatud. Võin enda põhjal juba ennustada, et saan sinna samamoodi kanda hullu hunniku kohvi (eriti kuu lõpus meie Hispaania minitripil, aga seal on hea kohv vähemalt sigaodav) ning väljas maiustamisi. Ega ma oma kulutamisharjumuste osas just pimeduses elanud ka pole, aga täpselt kuu jooksul kirjapanekut pole samuti ammu harjutanud.

Raske on küll piiri tõmmata, mis sinna elumõnude alla täpselt läheb. Näiteks kui ma sõidan vahelduse mõttes autoga kaugemale jooksma, kas peaksin kütusekulu juba siia nimekirja kandma? Terve mõistuse huvides otsustasin enda puhul arvestada ainult emotsioonioste nagu möödaminnes haaratud kohvid ja “iccandkuinunnuä” tüüpi oste. Eks ma jooksvalt sisetunde järgi vaatan ning võtan tulemused kuu aja pärast uuesti kokku.

Mul on tänaseks juba linnuke kirjas ja päev on veel päris noor:

  1. päev – 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
  2. päev – ?

Kes lööb kampa? 

Kuidas erinevate pangakontodega säästmist lihtsamaks ning lõbusamaks teha

Gamification, ehk oma elus mõttemängude mängimine, on hea taktika, et pisiasjadega luua endale huvitav ja häid harjumusi soodustav keskkond. Näiteks olen ma endale üles ehitanud pangakontode süsteemi, mis on minu jaoks hasarti tekitav ja samas valikuid automatiseeriv. Muidugi jõudis mulle üsna pea pärast selle entusiastliku pealkirja panekut kohale, et asi, mis võib mulle olla lihtne ning lõbus, on teise inimese jaoks hoopis ahistav vaimne vangikong. Siiski loodan, et see annab ideid enda jaoks motiveeriva süsteemi püstipanekuks. 

Olen siin korduvalt maininud, et mul on rohkem pangakontosid, kui mõnel aktiivagressiivse sissetulekuga Annelinna maffiabossil ja iga kuu lõpus excelis hullates läheb pool tundi juba sellele, et kõik need eri kontod sisse logida ning tabelisse tippida. Kuna mingis mõttes on see minu ämbrite süsteem (vt Barefoot Investori ämbriteloogikat siit), siis mõtlesin selle lõpuks täpselt kirja panna.

Hunnik eri kontosid on parim moodus, et kuu alguses kiirelt endale ära maksta ning tarbetud ahvatlused silma alt ära panna. Kes siis ikka tahaks lõpus “endalt” raha tagasi võtta – eriti kiirelt kaduvate tüütute argikulutuste jaoks nagu autokütus või gaasiarve.

Esimese lisakonto tegin omale juba ennemuiste vaese tudengipõlve ajal, et hoida eraldi selleks kuuks mõeldud raha ning ülejäänud aastaks jäävat õppelaenu osa. Samuti tundus mulle turvalisem hoida kaardikontol võimalikult vähe raha, et kaardi pahatahtlikesse näppudesse sattudes ei peaks kohe hambaid varna riputama.

Praegu üritan poole netopalgaga ära majandada ja esiteks oleks seda pea võimatu jälgida, kui kogu mu vaba raha oleks ühes potis koos. Teiseks tekitaks pidevalt silma all olev suurem number niikuinii veidi vabama kulutamismeeleolu, mis pika peale võib korralikult eesmärke õõnestama hakata.

#treatyoself

Oma igapäevaseid rahaasju ajan peamiselt oma isiklikus (heheh) pangas, ehk LHVs. Ütlen nende kohta ikka, et olen selle panga fänn, klient ning aktsionär. Ja ootan siiani, et nad selle kiidulaulu siristamise eest mulle tasuta šampoone või vähemalt kullatud kaantega Investori ajakirja saatma hakkaks. *Pühib dividendidega pisaraid.*

Lisaks on mul kontod kahes Suures Skandinaavia Pangas, millelt toimub peamiselt õppe- ja kodulaenu teenindamine. Kokku on mul muljetavaldavad kaheksa kontot.


1. Kaardikonto

Pangakaardiga seotud konto, kuhu jätan kuu alguses täpselt välja arvatud taskuraha ja kandin kõik muu kohe kogumiskontole ja majapidamiseelarvesse ära. Samuti ei ole ma endaga nii lahke, et kui ühel kuul jääb natuke raha poole netopalga väljakutsest üle, läheks see järgmisesse kusse n-ö “üle”. Hahahhaa, ei. Arvutan sendi pealt välja, mitu eurot on pool netopalk, kui palju läheb teistelt kontodelt maha nt õppelaenu vmt kulusid ja jätan omale lõpuks väikse eelarve, millest üritan ära maksta kõik isiklikud kulud (mobiiliarve, riided, väljaskäimised, eraldi ringitrippimised jmt tralli).

2. Varukonto/kogumiskonto

Püha pott, kuhu kõik mu unistused lähevad surema. Või siis mitte. Sealt ma kannan jooksvalt tunde järgi raha edasi investeerimiskontodele ning Suurtele Skandinaavia Pankadele ja vahepeal ostan suuremaid reise vmt väljaminekuid ka. Meelerahu summat üritan seal enamasti kogu aeg hoida.

Investeerimiskontod

3. Investeerimikonto

Aktsiaostude konto. Tavaliselt kannan sinna konkreetse raha siis, kui tahan midagi juurde šopata. Samas kui sinna on laekunud näiteks dividende, tekitab see omakorda tahtmise see tagasi ringlusesse saata, mis motiveerib kiiremini sinna raha lisama.

4. Kasvukonto

Automaatne LHV fondiostukonto, kuhu lisan vähemalt kord kuus 100 euro kaupa raha juurde.

Majapidamiskontod

5. Majapidamiskonto

Elukaaslasega ühine konto, kuhu mõlemad kanname kuu alguses kokkulepitud summa ja kanname sellest siis:

  • kõik vältimatud ühised kulud – korteri arved, koeratoidu ning -tarbed, oma toidu, kodutarbed, kütuse jne;
  • kõikvõimalikud ebaregulaarsed kulud, näiteks autokindlustuse;
  • ühised lustimiskulud – kinoskäigud, väljas söömise, ühised kingid, nädalavahetuse tripid jne.

Kui kuu lõpus jääb raha puudu, siis nutame ja kanname juurde. Kui midagi jääb üle, kanname selle majapidamise kogumiskontole.

6. Majapidamise varukonto/kogumiskonto

Veidi hambutuks jäänud katse majapidamiseelarvet mänguliseks teha, ehk koht, kust võiks tulla spaapuhkused jmt mõnus kraam. Häda on lihtsalt selles, et oleme majapidamiseks arvestatud raha vist nii täpseks rihtinud, et sellest üle jääb heal juhul paarikümne euro kaupa ning sedasi võib spaapuhkust ootama jäädagi.

Laenukontod

7. Suur Skandinaavia Pank 1

Õppelaenu maksmise konto, kuhu kannan varukontolt aeg-ajalt suuremaid summasid.

8. Suur Skandinaavia Pank 2

Kodulaenu konto, kuhu kannan teadlikult laenumaksest suuremaid summasid, et seal korteriga seotud ootamatusteks puhvrit hoida (jälle #lifehacks).


Nagu näha, on see kokkuvõttes üks päris keerukas pundar, kust niimoodi välja kirjutades tundub puudu olevat mingi eraldi reisikonto. Samas on mu reisid regulaarsed, üsna ühtlase kuluga ja olulisuselt vähemalt samal pulgal investeerimisega, ehk niikuinii ma ei ostaks reisi siis, kui kokkulepitud eelarve on kuskile kontole kogunenud, vaid siis, kui tuleb hea pakkumine ja puhkust jagub.

Kõige keskmeks on varukonto, kust jagan siis väljakujunenud süsteemi järgi raha järgmistesse anumatesse laiali – nii kohustusteks kui kasvamapanekuks. Üldiselt üritan kolme peamise kulukoha (majapidamine, isiklikud kulud ja kohustused) ära majandada poole netopalgaga ning kõik ülejäänud sissetulekud tiirlevad omaette päikesesüsteemis, kust küll aeg-ajalt reisikulud vurinal minema lendavad.

Ämbrisüsteem (1).png

Mitu kontot teil on? Kas see süsteem tundub mõistlik või keeruline? Või peaks midagi hoopis juurde lisama?