Kuidas elada ja investeerida, kui maailm hakkab kokku kukkuma?

kliimakatastroof.png

Sel nädalal kirjutas Ekspress, kuidas noored põevad kliimaärevust. Sellega seoses meenus mulle üks maailmalõpu teemaline postitus, mis mul juba tubli mitu kuud mustandites seisab. Kuidas elada (ja investeerida) siis, kui maailm hakkab kokku kukkuma? Raske on seda teemat ladusalt kokku võtta (rääkimata lühidalt), aga teeme siis veel ühe korra proovi. 

Esiteks – on üsna selge, et inimtsivilisatsioon on katastroofi lävel. Handmaid’s Tale tundub üha enam nagu mingi tõsielusari ning samal ajal on meil võimul kõikvõimalikud lapsesuud, kes alles kliimasoojenemistki eitavad. Soojenemise peale hüppab ju alati välja mõni onu Heino, kes rahulolevalt naerda mökitab, et tal polegi soojema suve vastu midagi ning pärast teda tulgu või veeuputus (aga enne palun mitte). 

Igatahes – varem või hiljem läheb meil elukeskkonna ning sellest johtuvalt ühiskonna mõttes kõik pekki. Paljude tarkade inimeste meelest on isegi nii, et mida varem kõik pekki läheb, seda parem, sest seda enam jääks planeedist midagigi järele, millele uut elukorraldust üles ehitama hakata. See võtab küll natuke hüsteeriliste prepperite hõngu man, aga lühidalt kokku võttes on kliimakatastroof tänaseks üsna selge ja pöördumatu protsess, mida ei muuda paar pillirookõrt või poodi jäetud kilekotti.

Pigem on isiklikule vastutusele rõhumine mingi suitsukate, mis omakorda inimestele seda kliimaärevust tekitabki, sest jätab mulje, et me igaüks võiks maailma ära päästa, kui piisavalt pingutaks. Üsna selgelt tegelikult ei saaks ning pigem jääb üksikisiku tasand ikkagi eneserahustuseks ning püüdluseks mingit kontrolli omada, kui tegelikuks lahenduseks nii suuremõõtmelistele probleemidele.

Rääkimata sellest, et igasugused ühe inimese tasandil ponnistused tunduvad seda mõttetumad, kui kogu masstootmine on endiselt üles ehitatud keskkonnavaenulikult ning kasvõi kõrvalmaja Kalle tellib Aliexpressist virnade viisi odavat kräppi koju, sest “nii odav on ju” – samal ajal kui sa ise 12 aastat vanade saabaste ning takuriidest märsiga ökopoe vahet sahistad. 

Ma ei ütle, et vastutusrikkal tarbimisel poleks mõtet – teen seda võimalust mööda isegi, aga annan endale lihtsalt tervemõistuslikult aru, et mul pole mõtet minna pussitama igaühte, kes poes kahte banaani kilekotti pakib, sest see ka maailma ära ei päästa. 

Igatahes vol. miljon! Nt Guardian ei nimeta toimuvat enam kliimamuutuseks või kliimasoojenemiseks, vaid globaalseks kliimakriisiks.

“We want to ensure that we are being scientifically precise, while also communicating clearly with readers on this very important issue,” said the editor-in-chief, Katharine Viner. “The phrase ‘climate change’, for example, sounds rather passive and gentle when what scientists are talking about is a catastrophe for humanity.”

Üsna masendav kokkuvõte olukorrast on näiteks siin.

Mida see siis tähendab ja kuidas sellise perspektiiviga edasi elada? 

Esiteks on tulevik liiga ebakindel, et üritada üldse ette aimata, kuhu suunda see jenga torn maha kukub. Selles mõttes pole mõtet pikas plaanis üritada “turgu ette ennustada” ning mingi konkreetse stsenaariumi peale panustada.

Kuna me ei tea, millal ja kuidas muutused toimuma ning meid mõjutama hakkavad, saame ainult olemasoleva maailma reeglite järgi edasi mängida, samal ajal endale aru andes, et väga keerulised ajad on tulemas.

Mida see tähendab investeerimise mõttes?

Olen isegi nende teemade valguses kerge kliimaärevuse üle elanud. Ühtäkki tundub kõik lihtsalt nii loll ja perspektiivitu. Mis mõtet on näiteks investeerida, kui maailm niikuinii otsa saab ning süsteem kokku kukub?

No vot, aga samamoodi võib tulla sõda või sa ise noorelt ära surra. Mis siis ikka, elu ongi ebakindel ning kuni me ei tea, mis ja millal saama hakkab, ei saa teha muud, kui elada selle info alusel, mis on praegu olemas. Selles hirmus praegu investeerimata jätmine oleks väga klassikaline kaotuse vältimine (loss aversion), ehk ebaratsionaalne käitumine ennekõike kaotuse hirmus, kui kasude lootuses.

Ekspressi kliimaärevuse artikli lõpus ütles Soome juhtiv kliimaärevuse uurija Panu Pihkala (teoloog, pastor ja Helsingi ülikooli postdoktorant) järgmist:

“Üks mu laps on kuuene, teine neljane. Kui küsida, kas meil ja lastel on lootust, siis alati on lootus. Aga järgmine küsimus on – mida lootus tähendab? Mulle meeldib Vaclav Haveli lähenemine lootusele – lootus ei võrdu optimismiga, vaid see tähendab valmisolekut töötada hea eesmärgi nimel ka juhul, kui pole kindel, et seda saadab edu.”

See võtab väga ilusti kokku ka minu sisetunnetuse sellise ebakindluse teemal. Nagu öeldud, ei saabu muutused üleöö ning ilmselt eelneb piisavalt pikk keeruline üleminek, mille üle saab hetkel vaid spekuleerida. Samas ükskõik, kuidas asjad minema hakkavad, tundub alati parem variant see, et raskete aegade saabudes on tagavaraks mingi väärtuslik vara, mis võib anda rohkem võimalusi.

Jah, võib, aga ei pruugi, sest vara võib ka väärtusetuks muutuda. Samas mida selle kartmine praegu annab? Mitte midagi. Mida ma siis hetkel teisiti teeks – kulutaks veel rohkem ja annaks suurema panuse katastroofi vallapääsule? Parem panustan sellele, et äkki on praegustest otsustest tulevikus abi ning kui pole, on praegu realiseerimata tarbimisrõõm ilmselt viimane asi, mida taga nutta. 

Väiksema tarbimisega harjuda ja praegu oma kohanevat ning ettevõtlikku meelt treenida, ei jookse igal juhul külgi mööda maha.

Mille üle praegu rõõmustada? 

Esiteks selle üle, et elan Eestis, kus on veel pikka aega võrdlemisi turvaline elada. Julma nöögina saavad kliimakatastroofiga esimesena pihta just need (arengu)maad, kes senisest tarbimis- ja tootmispeost ühiskondliku rikkuse mõttes veel osa pole saanudki (ja on seda haavatavamad). Samas on Eesti piisavalt ränga kliimaga, et siia massiline kliimapagulusränne vast niipea pikemalt kanda kinnitama ei hakka.

Teiseks selle üle, et olen juba praegu päris palju reisinud, näinud ja kogenud ning pole seda mingi müstilise tuleviku nimel edasi lükanud. Ühel hetkel ei pruugi see enam võimalik olla, või pole neist sihtkohtadest enam midagi alles.

Kokkuvõttes olen enda jaoks teema raamistanud nii, et tulevik on meile tundmatu niikuinii ja mängin lootusrikkalt neis raamides, mida mõistuse piires hetkel ette näha oskame. Just seetõttu pole ma väga palju pead vaevanud ka oma investeeringute eetilisusega või nende ettevõtete mõjuga keskkonnale, sest ratsionaalse inimesena ei ole ma valmis oma väikeste summade üksikisiku vastutust üle tähtsustama. 

Säästa raha, säästa keskkonda

toiduraiskamine.png

Segasin omale just köögis kama ja pilk langes paki säilivuskuupäevale, mis möödus kaks aastat tagasi. Sain selle vist 2016. aasta Kihnu Maratonilt, mille auhinnapakis oli suurem kogus selliseid kuivaineid, mida me väga aktiivselt ei söö.

Enne kui keegi nüüd minestusse langeb, siis heade säilitustingimuste korral säilivad kuivained tegelikult kordades kauem, kui pakil märgitud – pasta ikka aastaid ja valge riis praktiliselt igavesti. Kama on üks selliseid asju, mida aeg-ajalt jälle võtad, pakk kunagi tühjaks ei saa ning kuni maitsel midagi viga pole, ei hakka isegi mõtlema, millal see ometi ostetud sai. Lisaks ütlen ausalt, et möödunud aegumiskuupäevaga jogurtit me kohe 3-meetrise kepi otsas tuumajäätmete hoidlasse ei toimeta ning viimase kuupäeva toidu ostmine samuti komplekse ei tekita. 

Igatahes… Täna käis meediast just läbi uudis, kuidas toiduraiskamine on Eestis hoogsal tõusuteel. Inimesed ei oska enam toitu planeerida ega säilitada ning viskavad aastas ära kolm korda rohkem toitu, kui toidupoed.

“…rahaline kahju on kõigi perede peale aastas 63 miljonit eurot. Tooni annavad kahe ja enama lapsega pered, kus aastas sadu eurosid mõttetult kulutatakse. Võrdluseks: toidukauplustes visatakse aastas kasutuna minema 22 miljoni euro väärtuses toidukaupu.”

Hakkasin selle kamapaki peale mõtlema, et meie pere äravisatav toit on tõesti täiesti minimaalne. Haruharva läheb mõni kreeka jogurt või seemneleib (sageli enne tähtaega) hallitama või üksik kurk külmikus mädaks, aga seda juhtub tõesti väga vähe. Oma osa annab hea planeerimine (jah, lapsi meil ka pole), aga samas ka oskus realiseerimist vajavatest ainetest alati midagi kokata.

Tulles nüüd ühe teise artikli juurde, mis mind eelmisel nädalal kergekujuliselt vapustas, on eestlaste sissetulekud laias enamuses ikka väga väikesed. Riina Sikkut kirjutas paljukirutud eluvõõrast pensionireformist, aga artiklist käis läbi ka järgnev info:

Eestis oli 2018. aastal ligi miljon inimesest, kes omasid sissetulekut – palka, töölepingutasu, dividende, pensioni või muud tulu. Tervelt 45 protsendil neist oli aasta keskmine kuine sissetulek väiksem kui 500 eurone alampalk ja pea 80 protsenti teenis alla 1300 eurose keskmise palga.

Kui 50 protsenti leibkondadest omab likviidset vara alla selle aasta miinimumpalga (540 eurot), siis teises pensionisambas on neil 3000-4700 eurot. Teine sammas on olulisim finantsvara 74 protsendile leibkondadest. Vabatahtlikku säästmist seega väga paljudes peredes ei ole. Seevastu toob ka väikese igakuise summa kohustuslik säästmine pika perioodi vältel korraliku säästu.

Kordan üle, peaaegu 80% sissetulekuga inimestest saab seda sissetulekut vähem, kui keskmine palk! Poolte leibkondade likviidne vara on alla ühe(!) miinimumpalga. Tahaks kohe üle kontrollida, kust see info pärineb, aga see on ikka erikuradi vähe.

Samal ajal on leibkondade suurim kuluallikas läbivalt toit. Võib üsna julgelt oletada, et suur osa seda toiduraiskamist toimub ka selles kaheksakümnes protsendis, mitte üksnes jõukamas kahekümnes (pigem võiks suisa oletada, et jõukama otsa planeerimisvõimalused ning -oskused on igatahes paremad ning seda ka toidukorvi osas).

Meie näiteks kuulume sinna Eesti mõistes kõrge sissetulekuga leibkondade hulka ning ikka üritame minimeerida igasugust “kohustuslikku” kulu. Rääkimata siis täiesti mõttetust ja igas mõttes kahjulikust kulust nagu toidu raiskuminek.

Tahtmata olla jälle see säästublogija, kes kaerahelveste optimaalsest äratarvitamisest jahub, siis reaalsus on see, et toit on põhikoht, kust paljud pered kokku saaks hoida ning seda mitte toidulaua arvelt näpistamise, vaid lihtsalt parema planeerimisega. Nagu pensioniartikliski öeldud, annavad nii väikeste sissetulekute ja säästude puhul ka väikesed summad pikema aja peale tohutu efekti. 

5 muutust mõtteviisis, mis finantsvabadusvõitlusega kaasa on tulnud

motteviis.png

Paar aastat tagasi nentis mu (tänaseks) abikaasa rahulikult, et tema meelest ma raiskan oma potentsiaali. Päris valus, kas pole? Tänaseks on paljud asjad mu elus kõvasti muutunud ning enam ta õnneks nii ei ütleks (küsisin järgi). Suur osa neist arengutest on otse või kaude seotud sellega, kuidas finantsvabaduse suunas pürgimine mu mõtteviisi ja maailmapilti muutnud on. 

1. Võimaluste nägemine

Tohutut kulutamispalavikku pole ma õieti kunagi põdenud, aga raha lihtsalt hoidmise asemel näen seda nüüd ennekõike vahendina. Mida rohkem vahendeid sul on, seda rohkem tekib mänguruumi ka erinevate võimaluste kasutamiseks ja sellest saadava kasu maksimeerimiseks.

Ma ei räägigi siin mingite uduharuldaste iduinvesteeringute väljanuhkimisest või muust taolisest ulmest, vaid lihtsast igapäevasest majandamisest, mis kehvasti tehes võib tekitada rahaprobleemide nõiaringi, hästi planeerides aga aidata jõukuse lumepalli kiiremini veerema. Hea näide on siinkohal kasvõi oma kodu soetamine, millega paljud noored endal juba eos rahaliselt hinge kinni tõmbavad.

2. Ettevõtlikkus

Pole just revolutsiooniline tähelepanek, et enamik finantsvabadusvõitlejaid varem või hiljem servapidi või ülepeakaela ettevõtluseni jõuavad. Olen isegi erinevaid mõtteid mõlgutanud juba aaaastaid, aga viimase tõuke andis just üks ambitsioonikavõitu investeerimiseesmärk, mille väljaütlemine mind päriselt tegutsema pani. Enese analüüsimise, müümise ja juhtimise oskust on see arendanud tohutult. Samuti on see üha ja üha kinnitanud, et hirmul on suured silmad ning parim aeg tegutseda on kohe.

Ettevõtlikkus väljendub ka üleüldises plaanide elluviimises. Kui ikka mõni suurejooneline idee või unistus tekib, tasub seda võimalusel kohe katsetada, sest siis on pärast vähemalt süda rahul.

3. Suurem vabadus ja enesekindlus

Kontroll oma rahaasjade üle annab ühtepidi juurde enesekindlust ja teisalt reaalset vabadust otsuste langetamisel. Teadmine, et soovi korral ma võiks kasvõi kõik kodinad kokku panna ning aastaks mõnele roppodavale maale palmi alla kolida (ja tagasi jõudes ei peaks ikka Maxima ette kerjama minema), on päris hea isegi siis, kui ma seda kunagi ette ei võta.

Ettevõtlikkus ning hea majandamisoskus annavad kindluse, et saaksin pea igas olukorras hakkama. Samas täpselt nagu mersus pidi mugavam nutta olema, kui jalgratta seljas, on alati parem olla oma olukorra peremees.

4. Vähem mõttetuid pingeid

Vabaduse kontekstis väärib eraldi väljatoomist vabadus ühiskondlikest väärtushinnangutest ning naabrist parem võidujooksust. Kui sa tead, mida sa elult tahad ning milleks midagi teed, on kõrvalistest ahvatlustest ning survetest hoopis lihtsam mööda vaadata. Mulle tundub, et päris palju tarbimist toimub üsna mõtlematult – inimesed ei analüüsi enda soove ja vajadusi, vaid toimub mingi karjaga koos tormlemine suurema maja, kallima auto või kurat teab mille suunas.

Olen aja jooksul aru saanud, et enamik minu elumõnusid seisneb tegevustes ning kogemustes ja kõik asjad on selle saavutamise vahend. Samas ka mul vahel kihvatab, et võiks see või teine asi veel olemas olla, aga järele mõeldes enamasti saan aru, et iga asjaga kaasneb lisaks rahalisele kulule ka ajaline kulu. Näiteks tuleb vahel tuhin peale, et võiks ju korteri päriselt ära kujundada-sisustada ning praeguse suhteliselt steriilse keskkonna hingelähedase boheemluse vastu vahetada.

Aga siis mulle meenub, et lisaks rahale nõuab see ka aega poodides ja remontides, mille asemel ma läheks parem mehe ning koeraga loodusesse ning üleüldse kolime me hiljemalt paari aasta jooksul niikuinii uude kohta, seega ei tundu see lõpuks hea “investeering” (ja süda on jälle rahul). 

5. Unistuste muutumine eesmärkideks (ja nende päriselt saavutamine)

Mitmed rahablogijad on kurtnud, et finantsvabaduse tagaajamise kõrval on suuremad eesmärgid ning elumõnud justkui fookusest kadunud ning kogu elu on muutunud üheks raha tagaajamiseks. Täpselt nagu pensioni ootamine on edasilükkamise mehhanism, võib seda olla ka konkreetsele vabadusnumbrile keskendumine.

Minul on see teekond aidanud ausalt oma unistustele otsa vaadata – ja ausalt ka senistele eluvalikutele otsa vaadata. Ei ole lihtne endale tunnistada, et senine pealtnäha edukas ja mugav elu tegelikult üldse ei rahulda. Muutused on ikka hirmutavad ja ebamugavad.

Samas pani kaugete unistuste väljaütlemine mind otsima võimalusi, kuidas nende suunas paralleelselt finantsvabaduse teekonnaga liikuma hakata. Üllatus-üllatus, vaid mõne aastaga on mitmed suuremad neist juba täitunud, mis paneb endalt küsima, kuhu ma veel järgmiste aastatega välja võiks jõuda.


Kokkuvõttes on mu elu tänaseks palju rikkam (igas mõttes) ja rahuldustpakkuvam, kui ma seda ettegi oleks osanud kujutada. Mingi osa sellest võib kindlasti üleüldise küpsemise ning isikliku arengu alla kirjutada, aga finantsvabaduse põhimõtted ning inspireeriv seltskond on sellele kindlasti oma tõuke andnud.

Kuidas finantsvabaduse poole pürgimine sind mõjutanud on?

Pulma(kulu)de mammutpostitus: ootused vs reaalsus

pulmad.png

Erinevates artiklites nimetatakse pulma üheks elu stressirohkeimaks sündmuseks ning antakse rahulikult soovitusi, kuidas oma pingeid taluvuse piiril hoida ja “elu ilusaim päev” kuidagi üle elada. Tänaseks võin kinnitada, et see ei pea nii olema. 

Veidi üle poole aasta tagasi kirjutasin oma ülipopulaarse postituse “Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad” ning nüüd on plaanid ellu viidud ja aeg teha kokkuvõtteid. Lühiülevaade logistikast järgmine.

  • Aeg: 12. oktoober
  • Toimumiskoht: Pärnu ja Soomaa
  • Külalised: kõige lähem perering, kahe peale kokku 7 inimest
  • Paaripanek: Pärnu Linnavalitsuses
  • Ööbimine ja pidusöök: Hedon Spa (2 ööd) ja restoran Raimond
  • Päevakava:
    6:30
    äratus ja jooksutiir, hommikusöök, kleit selga ja minek
    8:00-10:00 pruudi meik ja soeng
    11:00-12:30 pildistamine Soomaal
    14:00-14:30 tseremoonia
    15:00 pidusöök (tõusime lauast kell 20 ning jõudsime veel spaasse)
    ca 23:00 uni juba niitis

Olen juba ammu öelnud, et kõige lollikindlam aeg pulmi pidada on sügaval sügisel, sest siis saab ilm vaid positiivselt üllatada. Ei tahaks küll midagi ära sõnuda, aga mul on ammu kahtlus, et olen kuidagi ilmataadi erilise soosingu alla sattunud. Ajal, kui meie pidasime oma sügispulma, langesid õues sajanditepikkused soojarekordid ning Pärnu rand nägi välja kui talvine Lõuna-Portugal – sinised lained soojas õhtupäikeses pehmelt rannale rullumas.

Siinkohal patsutan tunnustavalt õlale ka mineviku minale, kes päevakavasse ülitäpselt õhku sisse jättis, mistõttu meil igal pool meeldivalt veerand tunnikest varuaega jäi. Meil olid autosse ka hädaabisnäkid jmt tagavara ostetud, et jooksu pealt midagi ampsata jõuaks, aga saime näiteks pildistamise ja tseremoonia vahel päris rahulikult minu vanemate pool kehakinnitust võtta. Samuti jäi tseremoonia järel aega, kui saime toast läbi käia, lilled ära organiseerida jne. Pole midagi öelda, väga tark tüdruk oli see preili Krõõt. 😀

Gerrysulp (6)

Talvel hõiskasin esimese hooga, et sellise minipulma korraldamine on ainult broneerimise vaev ning pärast esimesi viperusi see suures osas nii ka läks.


Kes ja mis lõpuks valituks osutusid

Kleit: Salong Manna Couture

Manna salongi teavad ilmselt kõik tartlased ning nende nõela alt tulevad iga aasta ka päris mitmed Vabariigi aastapäeva kleidid. Kleidi õmblemisega oli kogu korraldusest ka kõige rohkem aja- ja närvikulu ning seda ette teades oleksin suhteliselt standardses mõõdus inimesena ilmselt pigem poodi läinud. Samas tuli kleit lõpuks imelus, minulik ja väga mugav – saab ikka istuda, astuda ning kõhu ka täis süüa. Pilte vaadates ma ei kujutaks isegi ühtegi muud värvi ette, kui sinine, seega kandmisrõõmu jätkub erinevalt valgest kleidist nüüd vaat et elu lõpuni.

Gerrysulp (5)

Meik ja soeng: Maria Indermitte

Igapäevaselt piirdub minu enda meik väga vähesega ning pidulikul puhul… teen sedasama igapäevast lihtsalt veidi hoolikamalt ja viskan maksimaalselt paar lainerijoont ka näkku, kui lainer just juhuslikult ära pole kuivanud. Salongis olen kogu elu jooksul lasknud meiki teha ühe korra, mis oli üsna õudne kogemus, sest lõpptulemus oli võõras, tegi suisa koledamaks ning tagatipuks oli meigikord näos nii raske, et isegi paar tundi sellega veeta oli väga ebamugav. Seetõttu kartsin põhjusega, et ennast kehva krohvitöö tõttu päev otsa kehvasti saan tunda.

img_20181012_100117_4461797410803.jpg

Ideaalis soovisin välja näha nagu mina ise, aga ilusam (kes ei tahaks), ehk võimalikult maitsekas ning loomulik nii välimuselt kui enesetundelt. Mõned meikarid teevad küll kvaliteetset tööd, aga kõik kliendid on lõpuks ühtemoodi Kardashianiteks kontuuritud või sobiks tulemus pigem kluppi kui rabapildistamisele.

Sõbranna soovitusel jõudsingi Maria juurde, kes esiteks oli nii armas ja vahetu inimene, et kahe tunni sütel istumise asemel läks aeg lausa lennates (mulle valmistavad muidu mingid salongis smalltalkimised parajat piina). Samuti oli lõpptulemus täpselt see, mis ma lootsin ning veelgi enam! Heast tööst on parim näide vast see, kuidas külalised ei saanud päeva peale enne aru, et mulle on pool kilo kunstripsmeid külge poogitud, kui ma seda ise ütlesin. Tundsin ennast tõesti nagu oleks lihtsalt kõik mu parimad küljed välja toodud. Samuti oli kõik väga püsiv ja loomuliku tundega.

Tagatipuks oli Maria ateljee Pärnu südalinnas täielik helevalge esteetiline elamus vaatega peaväljakule (mis minule ennekõike küll terve rea Võidupüha maratonide finišiga seondub). Seega kui keegi Pärnu kandis iluvõlurit otsib, julgen tõesti väga soovitada.

Fotograaf: Gerry Sulp

Gerry elav ja originaalne käekiri jäi mulle sotsiaalmeediast juba ammu silma ning postituse juures olevad fotod kõnelevad ilmselt enda eest. Tegime alguses portsu perepilte ning jäime siis eraldi ilupilte ka tegema – aega kulus kokku poolteist tundi. Tegemist on alles esimese portsu tiiseritega, aga nende hulgas oli juba ausaltöelda rohkem imelisi võtteid, kui me oleks üldse lootnud kokku saada. Kuigi oleme täielikud pildistamisvõhikud, siis nii profi käe all polnud poseerimine küll mingi vaev (ja sealhulgas sai ta hakkama ka meie suhteliselt hüperaktiivse koera jäädvustamisega).

Gerrysulp (7).png
Koer all vasakus nurgas

Majutus ja pidusöök: Hedon Spa ning Restoran Raimond

Tallinnast ja Tartust väljaspool on väga häid hotelle Eestis üsna vähe ning Tartu-Pärnu suhtes loogilises asukohas jääbki sõelale vaid Pärnu (nüüdseks on Viljandis avatud ka Park Hotell, mida täna ka kindlasti kaaluksime). Soliidsema õhustiku ja tõeliselt hea restoraniga mereäärseid hotelle on seal omakorda kaks – renoveeritud Rannahotell ja üsna uus Hedon Spa. Kuna me Hedonis polnudki veel koos käinud ning seal on tõesti eriliselt mõnus atmosfäär ja restorangi alati tasemel, jäi sõelale just see. Kõige soodsam on broneering teha läbi kodulehe ning sel juhul ootab saabumisel toas kingitusena ka vahuvein.

Pidusöögiks tellisime grupimenüüst kolm käiku, millele lisandus tervitus- ja vaheampse veel omakorda kolm tükki. Toit on Raimondis tõesti suurepärane ning isegi käigud, mille osas ma ise just ootusärevusest hundirattaid ei visanud (näiteks loomaliha, sest ma üleüldse pole suurem asi lihafanatt), olid lõpuks väga maitsvad. Õhkkond on pidulik, aga mõnusalt sundimatu. Juba nende leivavalik on selline, et nad võiks seda assortiid eraldi kaasa müüma hakata. Lõpuks istusime restoranis üle viie tunni, sõime-jõime, vaatasime merele ja tundsime ennast lihtsalt hästi.

Hedon.png
No vaadake seda leiba! Carb heaven!

Tseremoonia: Pärnu LV

Valisime tseremooniaks kohaliku perekonnabüroo ning jäime sealse “teenindusega” väga rahule. Miinuspoole pealt asub Pärnu Linnavalitsus endises polikliinikuhoones, mille peale vennaga korra elevusega heietama kukkusime, kellel ikka mitu korda siin mõnda põskkoopaloputust tegemas on käidud. Nimetasimegi seda algusest lõpuni naljaga suguhaiguste kabinetiks, sest kõlavad koridorid ja diivanilaual ootavad pereplaneerimisvoldikud just sellise tunde tekitasid. Veel pruutpaaritoas õiget aega oodates oli täpselt selline tunne, nagu ootaks arsti juurde protseduurile pääsemist. Samas olid ametnikud kõik väga armsad, paaripanija kõneles lühidalt ja ilusalt ning kõigil jäi sellest asjatoimetusest kena elamus.

Reis: Filipiinid, Kermit Siargao surfikuurort

Valisime pesitsuspaigaks ühe Siargao nimelise vähemtuntud saarekese, kus õnneks vulkaane pole, aga taifuunid möllavad seal küll iga natukese aja tagant. Pärast kõigi broneeringute tegemist sain küll aru, et mu elukaaslane (köhöm, mees/abikaasa/teinepool) korraldas endale mesinädalate nime all surfipuhkuse. Minu eelmise sügise kokkupuuted lainete ning surfilaudadega olid üsna järsud (et mitte öelda jalustrabavad), ehk sain lauaga umbes viiskümmend korda vastu pead ja pidin peaaegu ära uppuma. Eks mul on nüüd võimalus paar nädalat ookeaniga taastutvust teha või oma hipsterbangalo ees niisama raamatut lugeda.

Gerrysulp (1)


Mis see kõik maksma läks?

Mäletatavasti viskasin pärast abieluplaani lukkupanekut esialgse eelarve kiirelt excelis kokku ning ületasin pika varuga kohe nelja tuhande euro piiri. Reaalsuses jäime sellest piirist hoopis allapoole ja summast moodustab omakorda poole reis (mille me ausaltöelda oleks niikuinii ette võtnud). Täpsuse huvides mainin ära, et reisikulude hulka ei ole arvestatud neid kulusid, mis me seal veel tegema hakkame (toit ja meelelahutus), sest tegemist on nii soodsa kohaga, et meie igapäevasest elamiskulust kodumaal see eriti ei erine.

Kui veel arvestada, et osasid riideid-jalatseid jmt kulusid oli niikuinii vaja, võib peaaegu 2/3 neist kuludest tegelikult jooksvateks liigitada. Puhtalt selle sündmuse keskseid kulusid oli vast 1500 euro eest – peamiselt riigilõivud, fotograaf, majutus, sõrmused ning muidugi pidusöök (sh ka jootraha).

Screen Shot 2018-10-12 at 22.24.43.png
Pulmakulude jaotus

Tahaks küll öelda, et kulude jaotuse pirukas peegeldab hästi, mida me elus väärtustame, aga selle järgi ma armastan reisida, süüa ning iseennast. Mis polegi iseenesest vale. 😀

Screen Shot 2018-10-12 at 22.09.52
Kulude ootused vs. reaalsus

Millega ei osanud kohe arvestada:

  • Filipiinide siselennud – Filipiinide pealinnast looduse rüppe saamiseks peab igatahes lisatransporti kasutama. Kuna valisime avastamiseks üsna eksklusiivse saarekese, lisas sinnasaamine piletitele veel mitusada eurot (kahe peale).
  • Reisikindlustus – võttes arvesse taifuune, omajagu keerukat logistikat ning tõenäosust laine/surfilaua/meduusi/rolleri/millegaiganes näopeksu saada, tundus reisikindlustus elementaarne valik. Esialgsesse tabelisse ma seda torgata ei taibanud. Kulu inimese kohta samuti saja euro kanti.
  • Riigilõivud – oskasime arvestada vaid abiellumise lõivuga, aga tegelikult tuleb mul ju kogu oma dokumendipakk ümber vahetada. Eriti nörritav on uuesti maksta juhiloa eest, mille alles suve alguses kätte sain. Tagatipuks on selleks vaja kokku ajada hunnik muid dokumente ja kirjutada sada avaldust. Võiks ju oodata, et E-Eestis tuleb rahvastikuregistri andmete muutumisel värskele abikaasale automaatne teavitus: “Palju õnne abiellumise puhul – siin on teile uued dokumendid” – ideaalis kingitusena tasuta, aga kasvõi mingi soodsama paketihinnaga. ID-kaardi, passi ja juhiloa kulu kokku ligi sada eurot. Korra kaalusin viimase vahetamata jätta, aga siis tuli meelde, et vahepeal sõidan ju välismaal ka – jah, isegi Riia on ju välismaa.

Millele lõpuks raha ei kulunud:

  • Peaaegu kogu peigmehe kraam – meestel on ülikonna ostmine ikka mõnus ühekordne investeering küll – pärast oled iga piduliku ürituse jaoks hoobilt valmis. Kuna hästiistuv komplekt oli olemas, ei hakanud me lihtsalt ostmise pärast uut ka soetama. Käisime küll poes särke-lipse vaatamas, aga midagi kutsuvat silma ei jäänud. Ainsaks kuluks jäid uued kingad, mida oli igatahes vaja ning leidsime ka need hooajalõpu soodukaga väga mõistliku hinna eest.
  • Pruudi kingad – esiteks arvasin, et see sündmus on paras põhjus omale ühed tõeliselt head ja mugavad pidulikud kingad osta. Lõpuks ei viitsinud ma sellega väga tegelda, midagi imelist iseenesest ka ette ei jäänud ning kuna pildistamine oli õues, otsustasin kleidi alla panna olemasolevad ilusad poolsaapad. Tagantjärele täielik vedamine, sest kingadega oleks ma rabas pildistades lihtsalt ära uppunud.
  • Pruudikimp – esialgu viskasin selle excelisse, aga pärast oli see jälle üks asi, mis ei tundunud oluline. Ei kahetse ka, sest pildistamisel pidin niikuinii kahe käega kleidisaba hoidma. Lisaks tõid külalised nii palju lilli, et nägin selle kuhjaga välja nagu mõni õhevil gümnaasiumilõpetaja.

Millele kulus oodatust märkimisväärselt vähem:

  • Sõrmused – paarikuine antropoloogiline sõrmusevaatlus tuvastas, et ainus kindel ning aegumatu kuju on ikka kõige lihtsam klassikaline kuldne rõngas. Iga vähegi moevoolust kantum stiil võib mõne aasta pärast juba päris iganenud mulje jätta. Samuti oli kõige lihtsam sõrmus ka kõige mugavam ning just sellistega me poest ära tulimegi (valimisaeg kümme minutit).
  • Majutus – esimese hooga plaanisime ööbimiseks sviidi võtta, sest millal siis veel. Täpsemalt asja uurima hakates selgus, et merevaatega sviitides pole Hedonis suurt muud eelist peale eraldi elutoa ning suurema rõdu – isegi vanni mitte. Kuna ka tavatoad on seal üsna ruumikad ning toas vedelemise aega meil palju ei jäänudki, võtsime siis rõõmuga merevaatega Superior toa ja hoidsime pea pool raha kokku. Kuninglik on Hedonis viibimine niikuinii alati – näiteks ootas meid tseremoonialt hotelli saabudes toas (veel üks) vahuvein koos hotellipoolse tervitusega.

Mida teeks järgmine kord teisiti?

Nali naljaks, aga tegelikult midagi ei teeks. Ma ei jõuaks vist kokku lugeda neid kordi, mil me viimaste kuude jooksul vastastikku õhkasime, kui hea see on, et me suurt pulma ei teinud. Saime täpselt nii pingevaba ja mõnusa päeva nagu tahtsime ning võib öelda, et lootused said isegi mäekõrguselt ületatud. Muidugi oli isegi nii väikse üritusega korraldamisstressi, millest puhkamiseks jätsime pulma ja reisi vahele paar päeva hingamisaega. Nagu näha, jõudsin sellega isegi värsked muljed kirja visata.

Lõpetuseks soovitan kõigil pulma korraldades realistlikult läbi mõelda, mis iseendale kõige olulisem on ja siis täpselt nii tehagi. Mul pole mingeid illusioone, et just abielu sõlmimise päev peaks olema elu ilusaim päev, aga kindlasti ei tohiks see olla stressirohkeim päev. 

Gerrysulp

30 päeva väljakutse – tulemuste kokkuvõte

30 (1)

Otsustasin siin mäletatavasti augusti lõpus oma elumõnudele tehtavaid (emotsiooni)kulusid üles märkima hakata, et näha, kui palju ma tegelikult neid “ah vahel ju võib” kohvitopse või muud meelelahutust tegelikult näppu haaran. Märkamatult ongi kuukene mööda saanud ja aeg jälle kokkuvõtteid teha.

Pean möönma, et head metoodikat nende kulude arvestamiseks ma lõpuks paika ei saanudki, mis minu jaoks näitas taas ilmekalt liiga detailse kulude jälgimise mõttetust. Täpsuse nimel peaks hakkama vist praktlisteks- ning lustisõitudeks kulunud kütusepaagitäit ka kilomeetrite osakaalu järgi juppideks jagama ja/või lahutama sellest odavaima alternatiivse transpordivahendi kulu.

Minu poolt läksid ühte patta nii reisil või laiskusest väljas söömised, suvepikendus Vahemere ääres kui maratonitripp Tallinna. Kusjuures alles kuu aega varem oleks pilt ilmselt kõvasti nutusem tulnud, sest vahetasin just enne eksperimenti töökohta ning kontoris on käepärast kõikvõimalikud snäkid ja hea kohv (lisaks töötempo selline, et näksimismõtteid ei jõuagi eriti tekkida). Ilma selleta oleks nädala sees mingeid emotsioonioste ilmselt hoopis sagedamini ette tulnud.

Punasega on märgitud nädalavahetused ja riigipühad.

1. päev 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
2. päev – null
3. päev – null
4. päev – null
5. päev7,65 käisin tuttavaga kohvikus ja võtsin koduteel veel eduka nädala puhul kaks tükki lemmikkooki kaasa
6. päev2,20 teel pulma kange cappuccino
7. päev3,30 enne jooksu kange cappuccino (põhjuse leiab vist alati) ja pärast jooksu tanklast kiire snäkk (suht vajalik kulu, aga mitte päris tanklapoe hindadega)
8. päev – null
9. päev – null
10. päev – null
11. päev132,40 reisil söömine-joomine, transport hotelli, majutus
12. päev34,75 reisil söömine-joomine, laevasõit kahe linna vahel
13. päev27,20 reisil söömine-joomine, ühistransport jne
14. päev25,70 reisil söömine-joomine, lennujaama parkla
15. päev – null
16. päev6,50 peedimahlad maratoniks, Kalevi poest hunnik šoksi
17. päev – null
18. päev – null
19. päev – null
20. päev54,40 kohv, rongipilet Tallinna, majutus, lõuna, õhtusöök
21. päev25,50 kohv, lõunasöök, õhtusöök, rongipilet Tartusse
22. päev3 koogid kohvikust
23. päev – null
24. päev17,21 coca, näts, vidin kolleegi koerale, lilled koju ja õhtune kinoskäik
25. päev1,61 coca ja näts
26. päev – null
27. päev18,5 kohv, rongipiletid, pasta ja kohv GMP restoranis 
28. päev1,99 kohv 
29. päev8,8 kohv + supp töö ja trenni vahel toimunud kohtumisel
30. päev – null

KOKKU: 372,91 eurot

Kokku võib selle mustri võtta vist laulusõnadega, et cappuccino lõhna peale tõuseb päike, mina ka. Summa ei tulnud mulle tihedat üritustegraafikut arvestades just üllatusena ja ma ei oskagi öelda, kas seda on palju või vähe. Samuti on selgelt näha kulude tõusu nädalavahetusel (kus küll peaaegu iga rida algab sõnaga “kohv”), millal me aktiivselt viimaseid suveilmu kasutasime ning käisime teises linnas pulmas, reisil, maratonitripil ning rongiga rattamatkamas. 

Nagu juba öeldud, on kulusid vajalikeks ning elumõnudeks tegelikult päris raske klassifitseerida. Näiteks kütusekulu on meie puhul küll 90% elumõnu ja 10% transpordivajadus, sest peamiselt kulub see nädalavahetuste trippidele. Samas tabelisse ma tankimist ei kandnud kordagi. Samuti on raske piiri tõmmata söömisel, sest lihtsalt tervislikuks söön-et-elada toitumiseks on ilmselt palju kasinamat toidulauda vaja, kui me harjunud oleme. Või kui reisil olles süüa, ei saaks seda tehniliselt kõike elumõnuks panna, sest sööma peab ju ikka.

Kokkuvõttes ma selle eksperimendi jaoks käitumist kuidagi ei muutnud (peale kulude telefoni märkimise) ja kulutan üsna ühtemoodi kogu aeg, ehkki suvel on kulusid alati rohkem ning talvel saabub paras vaikelu. Pigem sain jälle kinnitust, et olulisem on üldine stabiilne säästuprotsent, sest kui suure säästuprotsendi kõrvalt endale ka päevadesse võimalikult palju elu optimeerida, on see ju puhas võit. Parem siis rohkem vaeva näha kohustuslike kulude kokkutõmbamisega, kui koonerdada asjadelt, mida sa tõeliselt naudid.

Kas te keegi katset kaasa ka tegite? Kuidas läks? 

30 päeva väljakutse – kes lööb kampa?

Kellele ei meeldiks 30 päeva väljakutsed. Neid tehakse küll kükkide kui toiduvalikute kui säästmise kohta ning ehkki keegi ei looda, et tal 30 päeva kükitamise peale Kim Kardashiani tagumik kasvab (hoidkugi jumal selle eest), on see omamoodi põnev ja motiveeriv ikka.

Sattusin Budgets are $exy blogis 30 päeva väljakutsele panna enda jaoks ausalt kirja kõik elumõnudele tehtud kulutused. Tema puhul olid selleks peamiselt kohv, väljas söömine ning raamatud. Võin enda põhjal juba ennustada, et saan sinna samamoodi kanda hullu hunniku kohvi (eriti kuu lõpus meie Hispaania minitripil, aga seal on hea kohv vähemalt sigaodav) ning väljas maiustamisi. Ega ma oma kulutamisharjumuste osas just pimeduses elanud ka pole, aga täpselt kuu jooksul kirjapanekut pole samuti ammu harjutanud.

Raske on küll piiri tõmmata, mis sinna elumõnude alla täpselt läheb. Näiteks kui ma sõidan vahelduse mõttes autoga kaugemale jooksma, kas peaksin kütusekulu juba siia nimekirja kandma? Terve mõistuse huvides otsustasin enda puhul arvestada ainult emotsioonioste nagu möödaminnes haaratud kohvid ja “iccandkuinunnuä” tüüpi oste. Eks ma jooksvalt sisetunde järgi vaatan ning võtan tulemused kuu aja pärast uuesti kokku.

Mul on tänaseks juba linnuke kirjas ja päev on veel päris noor:

  1. päev – 2,20 sõitsime loodusesse ning võtsime Circle K kange cappuccino ka näppu afkoors
  2. päev – ?

Kes lööb kampa? 

Repliigi repliik, ehk noortel on korterite ostmiseks just piisavalt tuge

Sattusin Eesti Päevalehest lugema tubli noore koolikirjandit teemal: “Noored vajavad korteri ostmiseks tuge”. Esiteks lõi minus vemmeldama keskkooliaegse emakeeleõpetaja vaim, sest oleksin tahtnud lennult haarata punase geelpliiatsi ning tormata lahingusse kõikvõimalikke õhku visatud väidete ja lõpetamata lausetega. Lihtsalt üks stiilinäide:

“Ent kui anda töötavatele noortele võimalus soetada korter, on neil rohkem motivatsiooni.”

Kes on noortelt soetamise võimaluse ära võtnud? Kuhu kadus motivatsioon? Kas üldse eksisteerib motivatsiooni ilma sihita? Ja kas Ernesto ning Blanca vahel puhkevad armusädemed? Kõik see ja enamgi veel homses telenovelas “Kinnisvarakired veeklaasis”. 

Täie tõsiduse juurde tagasi tulles kurdab noor(?) sulesepp, et noortel on raske korterit osta, sest pangad on karmid ning sissemakset on raske koguda. Samuti on surematu oraakel – tema ema – paljastanud, et kümmekond aastat tagasi anti laenu hoopis kergemalt. Eeldan, et kümnekonna aasta taguse aja all mõeldakse buumiaega, kui pangad inimestele laenuraha otse tänaval pihku surusid ning kinnisvaraturul käis ennenägematu ostupidu. Selle tagajärgi helbime kollektiivselt siiamaani.

Mis puudutab ettepanekut luua programme, mis hõlbustaksid noortel korterit soetada, võin paljastada, et selline programm on Kredexi käenduse näol täitsa olemas. Jah, korterivõtmeid ei anta lihtsalt töökoha omamise eest pihku, aga sissemakse kogumisel on suur vahe, kas kokku on vaja ajada 10 või 20 protsenti ostuhinnast.

Muidugi pole ka 10-protsendise sissemakse kokkukogumine naljaasi – tean seda omast kogemusest, kui visalt see summa koguneb üürikorteri ning õppelaenu maksmise kõrvalt. Samas ei kujutaks ma ette, et sissemakset üldse vaja poleks või see täiesti minimaalne oleks. Mis oleks selle peamised ohukohad: 

  • Liiga kergekäeline laenamine – see on suht ilmselge, et kui “isiklikku” korterisse on võimalik olematute kuludega elama asuda kohe, kui sul ettenähtud aeg tööl käidud on (kui ka see tingimus autori meelest liiga piirav pole), hakatakse seda valikut hoopis vähem läbi kaaluma. Samuti jõutaks korteriostuni hoopis varem (= väiksema elukogemusega). Samas ei pruugi kehvast tehingust hiljem sugugi nii lihtne lahti saada olla, kui seda kaela võtta oli. Lisaks hakkaks laenud ilmselt rohkem hapuks minema ja see paneks korraliku halduskoormuse nii pankadele kui käendajatele (riik? Kredex?)
  • Liiga suure summa laenamine – sissemakse kogumine paneb praegu piiri ette sellele, kui suur ja kallis korter omale esiteks üldse ostetakse. On ju suur vahe, kas korjata näiteks 4000 eurot või 12 000 eurot – soodsama korteri saab kiiremini n-ö kätte ning see hoiab ka laenukoormus kontrolli all. Piiranguteta laenusaamine soodustaks kalleima võimaliku eluaseme soetamist, mille alla oma laenuvõimekuse ning miks mitte ka säästmisvõimekuse kinnipanek ei ole majanduslikult mõttekas (sest oma kodu ju pole investeering).
  • “Tasuta raha” mõju kinnisvaraturule üleüldiselt – ma juba mainisin, mis viimane rahaloopimine kaasa tõi. Kas ma pean veel midagi lisama? Laenuturul piirangu kaotamine ajaks hinnad rallima, mis poleks kasulik ka neile noortele endile, sest nad peaksid selle korteri ju ikkagi kinni maksma.

Kindlasti on veel mingeid aspekte, mis mul kerkiva vererõhu kohinas isegi meelde ei tulnud, aga kokkuvõttes ma ütleks, et meil on noortele “oma koduni jõudmiseks” täpselt piisaval määral abi. Kinnisvara omamine pole inimõigus, vaid suures osas vastutus ning kohustus, mida ei saa liiga kergekäeliselt välja jagada. 

Kuidas teile tundub? Kas praegused nõuded on karmid, parajad või võiks olla veelgi karmimad? 

5 nippi, kuidas poissmeeste/tüdrukuteõhtut korraldades ellu jääda

väärtused.png

Kui me otsustasime pulmapidu mitte teha, oli põhjuste hulgas see, et pulm on enamasti ka külaliste jaoks üsna kulukas ettevõtmine – austusest nende aja-, raha- ja närvikulu vastu võiks neile siis vähemalt midagi tõeliselt head korraldada. Oma korraldamisentusiasmi realistlikult hinnates saime aru, et sellise ürituse organiseerimist ei naudiks me jälle ise piisavalt (loe: läheks poole peal nuttes perekonnabüroosse ja ei tähistaks seda sündmust üldse kuidagi).

Pulmas osalemise kuludele lisandub lähemate külaliste jaoks sageli ka poissmeeste/tüdrukuteõhtu korraldamine, mille hind võib olenevalt luksuslikkusest küündida sadadesse eurodesse osaleja kohta – või ilmselt ringkonnast olenevalt lage polegi, aga räägime ikka lihtsurelikest, eksole.

Ka mujal maailmas rallivad vallalisteõhtu kulud koos pulmakuludega üha uutesse kõrgustesse, mis panevad murelikke osalejaid küsima, kui suur on ikka keskmine või mõistlik ürituse hind või kuidas seda endale eelarvesse mahutada. Kui ühele hooajale satub neid üritusi veel mitu, võib juhtuda, et oma puhkuseplaanideks raha üle ei jäägi.

Olen isegi korraldanud, osalenud või kõrvalt näinud omajagu vallaliseõhtuid, mis on välja kukkunud päris erineva formaadi ning kulukuse astmega. Järgnevalt viis soovitust, kuidas tüdrukuteõhtu/poissmeesteõhtu niimoodi üle elada, et pärast rahakotist ning närvidest ka midagi alles on. 

1. Pidage meeles ürituse eesmärki

Hoidke fookuses ürituse eesmärk. Tegemist on ikkagi päevaga/õhtuga päevakangelase jaoks, mitte lihtsalt poolvõõraste inimeste ühishäng. See aitab lõpuks otsust langetada nii toimumisaja, korralduse, tegevuste kui kõige muu osas, kus muidu võikski jääda arutlema, milline variant kõigile osalejatele ühiselt ikka kõige paremini sobib (vihje: ideaalselt ei sobi kunagi ükski).

2. Pange paika eelarve

Eelarve on selle kohta isegi veidi halb sõna, sest õigem oleks öelda orienteeruvate kulude kogusumma. Nagu juba öeldud, võib inimestel olla mitu sellist üritust suve/aasta jooksul, pulmas osalemine tähendab omakorda kulusid ning üritus võiks olla kõigile jõukohane, et kõik päevakangelasele (vt. eelnevat punkti) olulised inimesed ikka osaleda saaks ja end hästi ka tunneks. Sealjuures tasub väljas söömise-joomise puhul jätta osalejatele võimalus ise enda eest maksta – siis saab igaüks valida, kas tellib neli kokteili või kallima prae või pole tal kõht tegelikult selleks hetkeks isegi tühi.

3. Raha pole ainus ressurss

Väiksem eelarve ei pane tingimata suuri piire ürituse formaadile, kui osalejatel on ideid, aega ning tahtmist neid teostada. Samuti võiks kaardistada ja maksimaalselt kasutada osalejate oskusi, teadmisi ning ka olemasolevaid vahendeid. Näiteks võib nii lahendada toimumiskoha, foto/video jmt küsimused, meisterdada kaunistusi, koostada aeganõudvaid, aga rahaliselt üliodavaid tegevusi (viktoriinid jmt), mis lõpuks võivad hoopis ürituse meeldejäävaimaks osaks kujuneda. Kas tellida fotograaf, pildistada ise või soetada üldse polaroidid või vanakooli ühekordse kaamera? Kas süüa väljas, tellida toidukoolitus või pakkida piknikukorv?

Kui aga aega, viitsimist ja inspiratsiooni pole ning kõigi ideede suunas rahapakkide loopimine on ainus tegutsemisplaan, kasvavad kulud kiiresti kosmiliseks või tuleb piirduda selle võrra napima tegevusplaaniga.

4. Demokraatia ei tööta

Olenevalt potentsiaalsete osalejate arvust ja entusiasmist ei tasu algusest peale liiga palju demokraatiat viljeleda, sest lõpuks võite pool aastat ka kõikvõimalike kaasamistegevuste peale ära raisata ning mitte kuskile välja jõuda. Pole midagi tüütumat, kui koostada järjekordne Doodle, millele esiteks pooled inimesed ei vasta ning pärast selgub, et osad vastajad tegelikult ühestki variandist hoolimata kohale ei tuleks.

Selle asemel võiks entusiastliku tuumikuga plaani laias laastus kokku panna (kokkulepitud eelarve piires) ning hiljem laiemas ringis ülesanded jagada ja peenhäälestust teha. Veits kehvem lugu on muidugi see, kui jääda ise taolise diktatuuri ohvriks, ehk näiteks avastada, et mingi jaburalt kallis plaan on väikses ringis juba paika pandud. Sel juhul on alati variant öelda, et kuupäev ikka ei sobi või – introverdist eestlase õudusahhetus – ennast eelarve osas kehtestada.

5. Ärge laskude klišeedesse

See on küll puhtalt minu isiklik arvamus, aga mulle tundub, et just tüdrukuteõhtud kipuvad kinni jääma mingitesse kummalistesse stampidesse, mis on sageli nõmedad, piinlikud või lausa labased. Samuti ma ei näe, et poissmeesteõhtute jaoks üldse sellist nänni toodetaks, nagu tüdrukuteõhtu jaoks netis müügil on (ma nüüd lõbustan ennast kujutlustega, milline see kraam täpsemalt oleks :D). Enamik sellest risust tiirleb muidugi ainult ühe teema ümber, nagu oleks see abiellumise peamine mõte ning meil oleks tegemist mingi korraldatud abieludega agraarühiskonnaga.

Reaalsuses on enamik abiellujaid enne juba pikalt suhtes olnud, äkki ühine kodu ning lapsedki olemas ja vallaliseks ei pea nad end tegelikult ammu. Selles mõttes tasub endalt tõsiselt küsida, kas riistakujuliste õhupallide ning odava hiina polüesterloori lehvides linna vahel kondoomide müümine (nüüd ma tõesti tahaks ühte vastava atribuutikaga poissmeesteõhtut näha, palun) ikka on ürituse parim teostus.

Siia kategooriasse võib veel lisada üleüldiselt soostereotüüpse tegevuste valiku (no et meestel on seiklus ja püssirohi ja naistel maniküür ning roosad kokteilid), liigse keskendumise ürituse välisele küljele (et oleks ikka instagrammable) või lihtsalt lähtumise sellest, mida kõik teised teevad.


Kogu eelneva jutu võib ilmselt lühidalt kokku võtta sellega, et mõelge ürituse eesmärk enda jaoks tõesti läbi, lähtuge kangelase huvidest ja lähenege loovalt. Samuti ei tasu päeva “tegevustega” üle kuhjata, vaid jätta õhku kulgemiseks ning suhtlemiseks. Kõige olulisem on ju ühine kvaliteetaeg ja koosveedetud vallalisepõlve ärasaatmine (koos korraliku meenutamisega). 

Kui palju te üldse poissmeeste/tüdrukuteõhtutel osalenud olete? Kas see on olnud tore kogemus või pigem paras peavalu? Kui palju need üritused tavaliselt kokku maksma on läinud? 

Kuidas ennast selle palavaga mitte vaeseks jääkohvitada

Olin kõigi instapiffide ja mikrokuulsustega nädalavahetusel Sweet Spotil, kus suutsin Rahakratist kaks korda rohkem raha huugama lüüa. Muidugi suur osa sellest läks valesti kalkuleeritud joogivalikutele – näiteks sain mekkida imetabast vaese mehe cold brew’d, mis maitses nagu segu maomahladest ning sellest sogast, mis Baila mängu lõpuks viimasesse topsi koguneb. Too kogemus andis mulle viimase tõuke ise kodus kohvi külmpruulima hakata, sest muidu jääkohvitan ma ennast lihtsalt vaeseks.

img_20180727_1010301157393207.jpg
Instagrammable piffimoment. Coffee IN võiks mulle nüüd sponsoriks hakata, aitäh!

Kui ikka iga päev kuskilt mõni 3-eurine tops pihku haarata (või mitu), võib igaüks omad arvutused teha, kui palju sellega kuumalaine lõpuks lihtsalt kõrist alla vuliseb. Erinevalt habrastest lihtsurelikest ei kao mul selle kuumaga ka söögiisu ära, mis suu kaudu sisse hekseldatavat eelarvet selle arvel tasakaalus hoiaks.

Kõigile neile selgituseks, kes moodsa maailma imedest midagi ei tea, on cold brew, ehk külmpruulitud kohv vähemalt 12-ks tunniks külma veega seisma pandud kohv, millega saab siis igasuguseid vahvaid jääjooke segada. Kohvipuru külmas vees hulpimas – kõlab päris rõvedalt, kas pole? Kui ma oleks seda varem teadnud, oleksin ilmselt samuti nina kirtsutanud, aga jõudsin enne metoodikasse süvenemist sellest juba möödunud aastal sõltuvusse sattuda. Puhas cold brew ise on hea kohvimaitsega, vähehappeline (maosõbralik) ja samas väga kofeiinirohke kontsentraat, millele jääd, vett, toonikut, piima vmt juurde segades (olenevalt miksimisosavusest ning välitemperatuurist) hakkavad inglikooride saatel taevaväravad paistma.

Just see suvi on igal pool selle valmistamise lihtsusest ka kollektiivselt rääkima hakatud – näiteks möödunud nädalal nägin seda Ringvaates, kus selleks küll ise ube jahvatati, hipsterite kohvikannu kasutati jne, mis jättis protsessist üsna keerulise mulje. Riburadapidi rääkisid sellest järgnevate päevade jooksul ka mitmed kokandus– ja muud blogijad, seega noppisin siit-sealt kõik nipid kokku ning proovisin ka ise kohvipruulijaks hakata.

Selleks võtsin:

  • 40 g jämedama jahvatusega presskannukohvi (värske pakk, aga mitte ise jahvatatud)
  • 4 dl jahedat kraanivett (Tartu vesi on väga hea, Tallinnas kasutaks midagi muud)

Segasin need õhtul presskannu kokku, panin kaane peale (aga ei pressinud) ja läksin magama. Hommikul pressisin sõela alla, panin klaasi jääkuubikuid täis, sorts kohvileotist peale, teine sorts külma vett, kolmas piima ja… Appi, ma ei saa aru, miks ma ennast nii kaua üldse normaalse jääkohvi otsingutega emotsionaalselt retsinud olen. Selle ise tegemine on niiii lihtne ja tulemus on niiii hea!

Üks õpetusvideo on näiteks siin:

Üldiselt tasub võtta ca 10 g pulbrit 1 dl vee kohta (vastavalt 50 g poole liitri kohta jne) või täitsa huupi korralik kohvipuder kokku segada, sest hiljem peab seda lahjendama niikuinii. Kuna kohv liguneb väga kaua, ei tasu ka tõmmise kofeiinirohkust alahinnata – tavaliselt ma hommikul esimese asjana kohvi ei joo ning täna võttis tööle kõndimine veits värisema. 😀 Magusama kohvi armastajatel tasub sisse segada mõnda head siirupit (nt Monini soolakaramelli siirup) või üldse kondenspiima:

Seega kõigile kaaskofeiininarkaritele soe (või jäine) soovitus see järele proovida! Erinevalt kõikvõimalikest kummalistest kohvikutest saab siis vähemalt ise kangust timmida. Näiteks viimati Pärnus olles ei saanud ma üldse aru, mis õigusega nad end seal suvepealinnaks nimetavad, kui peamised müügiartiklid on soe õlu ja pitsa. Jääkohvi õnnestus mul südalinnast väriseva käsi saada vaid ühest kiirtoiduurkast, kus õhevil püüdlik suveteenindaja mulle jääkuubikute kolinal topsitäie rämemagusat piima kokku segas. Ja muidugi ma jõin selle ära, sest mul polnud tolleks hetkeks enam mingit eneseväärikust järel.

Aaaaga need päevad on nüüd läbi. Ja mõõdukus kohvitarbimisel samuti! Elagu kohvipruulimine!

7 väärtust, mis ma kodust kaasa sain

Sõitsin eile läbi Eesti ning imetlesin autoaknast kogu seda postkaartlikku kevadrõõmu, mis igalt poolt vastu vaatab. Linnas olles ei tunne aastaaegade kohalolu ega vahetumist kuigi hästi ning tegelikult jääb ka teeservas mööduva looduse vaatamine lihtsalt vaatamiseks, mitte kogemiseks.

Olen viimasel ajal sageli mõelnud, kui suur õnn oli üles kasvada sellises metsanurgas, nagu mu lapsepõlvemaad on. Iga päev, iga ilma, aasta- ja kellaajaga olla looduses, käia peamiselt jala või rattaga ning pidevalt endasse imeda seda, millised on augustiööd või novembriõhtud. Või sajad päikesetõusud hommikul bussi peale kõndides. Või talvised pealelõunad koolist koju matkates.

Muidugi pole ma sugugi pime ka maaelu vähem võluvate külgede osas, sest selle kõige kogemine käis tõesti nii heas kui halvas, mitte ainult väljasõidu korras parimat ilma valides. Praegu elan ma linnas ning käin siit maale vaid pühapäevasuvitajana. Samas olen mõelnud, et oleks väga kurb, kui mu oma lapsed kunagi sellisest kogemusest ilma jääksid (alati on võimalus nad pikalt maale “küüditada” – samuti nii heas kui halvas).

Hakkasin autoroolis mõtlema, mis on veel need väärtused, tarkused ja kogemused, mis ma kodust kaasa olen saanud ja tulevikus ka edasi anda tahaks. Esimesed pähe tulnud on teie ees.

väärtused.png

1. Kvaliteet tarbimises

Ütlus “ma ei ole piisavalt rikas, et osta odavaid asju”, oli mulle tuttav juba varasest lapsepõlvest. Ilmselt on tavaline, et vahepeal tuleb läbi põdeda periood, kus tahaks ennekõike uusi ja huvitavaid hilpe ning vidinaid. Nüüdseks olen ammu tagasi mõtteviisi juures, et ostaks ühe hea asja ja loodetavasti ei pea pärast aastaid enam (sama asja järgi) poodi minema.

2. Tervis on kõige kallim vara

Natuke haakub see ka eelmise punktiga, sest hea toit, kvaliteetsed jalanõud, toetav seljakott jmt on otseselt seotud tervise hoidmisega. Samuti olen saanud kaasa mõtlemise, et tervist hoida ning taastada on ennekõike inimese enda kätes. Ka kõige kasinamatel aegadel ei tekkinud mõtetki kokku hoida näiteks kallitelt breketitelt, ortopeedilt või muult teenuselt. Hambaarsti juures käimisesse suhtun siiani peaaegu religioosselt ning arvet tasudes pigem rõõmustan, et see on asi, mida saan endale probleemideta lubada.

3. Investeerimine elamustesse

Kuulake nüüd, poisid ja tüdrukud. Nimelt kasvasin ma ürgsel ajal, kui õhtuti voodis ei scrollitud internetti läbi, vaid loeti raamatuid. Meil on kodus alati olnud palju raamatuid, iga nädal käidud raamatukogus ning veetsin terved suvevaheajad pakkide viisi kõikvõimalikke üllitisi läbi lugedes (sinna sekka ka mõned võikamad Nõukogude “kangelaslood”, mis mind pärast öö otsa õudusest üleval hoidsid). Erinevad ajalehed-ajakirjad käisid ja käivad vanematekodus postkasti siiani.

Lapsepõlves käisime sageli emaga teatris balletti vaatamas, toas mängis enamasti Klassikaraadio ning oodatuim ühisüritus olid Viljandi Folk. Praegugi kuulan autos SkyPlussi segamini Klassikaraadioga ning pean regulaarset (kultuuri)elamustarbimist elementaarseks hingehügieeni osaks. Sealjuures polnud see mingi snooblik hipster-haritlus, vaid pretensioonitu ja siiras mõnu kvaliteetsest meelelahutusest.

4. Tugevad paarisuhted

Mulle on vist küll lapsepõlvest saadik räägitud, et elu olulisim valik on see, kellega sa pere lood. Peaaegu kõik minu esivanemad on pereloomisel olnud pikatoimelised valijad ning mingit keskkoolist abiellu tormamist pole vist õieti kunagi ette tulnud. Samuti sain kaasa eeskuju, et abikaasa võiks olla sinu kõige suurem sõber ning liitlane.

5. Iseseisev mõtlemine

Olen siin vist poole sõnaga maininud, et olin lapsena koduõppel ja käisin koolis paar päeva nädalas peamiselt suhtlemas. Ka keskkoolis käisin kohal vastavalt vajadusele kontrolltöid tegemas ning sain oma töid-tegemisi üsna vabalt ise korraldada. Mu toonase klassijuhataja ajas see aeg-ajalt täiesti ahastuse äärele ning tema pidev mure oli see, et ma ei saa hiljem “päris elus” hakkama.

Ma pole kindel, millal see päris elu pihta hakkab, aga seni on oskus ning harjumus oma tegemisi ise planeerida ning hallata vaid pigem kasuks tulnud. Samuti on mul õnnestunud juba päris pikalt niimoodi elada, et enamik kohustusi minu elus lähtuvad konkreetsest praktilisest eesmärgist, mitte vormitäitest. Kõlab ju elementaarselt, kas pole? Tegelikult kui enda ümber ringi vaadata, teeme häirivalt sageli asju selle pärast, et nii on alati tehtud või keegi on nii ette näinud või teised samamoodi teevad.

Iseseisva mõtlemise alla läheb ka oskus iseennast tundma õppida ning sellest lähtudes elu-, tarbimis- ja kõiki muid valikuid teha.

6. Haritus

Eestlasi on sageli nimetatud hariduseusku rahvaks ning meenub mu ema ütlus, kuidas tark ja haritud inimene ei saa ennast kunagi vaesena tunda. Ka minu suguvõsa on täis harituseusku kangeid inimesi – näiteks vanavanaema Paula oli üks esimesi naisi, kes Eestis ülikoolis käis ning ilmselt aitas hambaarstitarkus tal hiljem ka lastega Siberis ellu jääda, sest abi on inimestel vaja igal pool. Haritust ei tasu segi ajada hinnete või paberite taga ajamisega. Samuti pole haridus mingi selge lõpuga etapp, mille lõpus inimene “valmis” saab, vaid elupikkune protsess ning pidev enesetäiendamine. Tänapäeval on pidev kohanemise- ja eneseharimise harjumus üha olulisem.

7. Rahaasjadest rääkimine

Paarisuhetes rahaasjadest rääkimisest on siin muidugi täitsa eraldi postitus (või mitu), aga see eeskuju on mul küll lapsest saadik ees, et rahaasjadest räägitakse pidevalt, rahulikult ning otse – sealjuures mõistuse piires muidugi lastega ka.

Milliseid häid tarkusi ning harjumusi te kodust kaasa saite? Kas midagi jäi ka puudu ning mille te ise kunagi tulevastele põlvedele tahaks kaasa anda?