Meist on märkamatult saanud “rikkad soomlased” ja me ikka pole õnnelikud

Tegin siin hiljuti maratonieelset pikimat jooksu, mis andis mulle kolm ja pool tundi, et valimatult podcaste sisse ahmida. Muuhulgas jäi mulle kõrva huvitav väide palju-ironiseeritud millennialite põlvkonna kohta.

Väidetavalt on nad haritumad ja jõukamad, kui nende vanemad omal ajal ning näiteks eluasemed käivad neil üle jõu ainult seetõttu, et 100-ruutmeetrise maja asemel peetakse tänapäeval (ameerikamail) standardiks juba 300-ruudust maja. Ainus asi, mis millennialite elu tõesti nende vanemate omast raskemaks teeb, on tajutav valikute paljusus. Ilmtingimata pole neil valikuvõimalusi eelnevatest põlvkondadest isegi rohkem, aga nad näevad neid valikuid pidevalt (sotsiaal)meedias enda ümber.

Kas minna ülikooli või Austraaliasse seiklema või Birmasse vabatahtlikuks? Või hakata advokaadiks või lumelauainstruktoriks või juutuuberiks või seljakotirändurist blogijaks? Ja hoidku jumal, et sa midagi valesti valid või proovimata jätad, sest iga valik on selle hetke alternatiividest loobumine. Nii nad siis valivad, swipe’ivad ja scrollivad ning tunnevad pidevat soorituspinget, et endale kokku valida parim võimalik elu (vana hea fear of missing out).

Ma ei ütleks ka, et see ainult millenniumipõlvkonna häda on, sest suures plaanis on see lihtsalt american dream’i varjukülg uues kuues. Ühtepidi ütleb ju see unistus, et kõik on võimalik ning igaühest võib saada kes iganes. Teisalt kannab see sõnumit, et kui sa unistust kinni ei püüa, oled oma saatuses ise süüdi. Ennemuistsel aal oli inimeste elutee suures osas sünniga paika pandud – sa tegid tööd, käisid pühapäeval kirikus, abiellusid naabruskonna jämedajalgseima naisega ning ei taibanud endalt isegi küsida, kas see elu sind ka õnnelikuks teeb või kas oled realiseerinud oma tõelise potentsiaali.

Tänapäeval pead sa saama nii rikkaks kui õnnelikuks (mille vahel pole tingimata võrdusmärki) kui huvitavaks inimeseks ning suutma seda kõike ka optimaalselt valitud filtriga instagrammi kommunikeerida (sest muidu pole seda õnne olemas, duh). See tähendab, et edukuse mõõdupuudki on kõvasti mitmekesisemaks muutunud ning kui mitte tahta ennast ribadeks rabeleda, tuleb nende vahelt taas – jah, arvasite õigesti – valida.

Lisaks valikutele näeme pidevalt ja ilusamana-kui-elu-ise, kui hästi kõigil teistel läheb. Muuhulgas on meil õnn ja õnnetus elada maailma edukaimate (rikkamate, õnnelikumate) riikide lähinaabruses ning samal ajal nautida maailma suurima tarbimisühiskonna keskset televisiooni- ning kinopilti. Sellises taustsüsteemis pole ime, kui päris palju kostab siirast nurinat, et meil elu ainult halvemaks läheb (ja Ansip on süüdi).

Samas tuleb endale aru anda, et nii valikute paljusus kui see, et maailmas on meist palju jõukamaid riike, ongi täielik esimese maailma hala. Sest valikuvõimalus on tegelikult luksus ja maailma jõukamate riikide hulgas oleme me samuti. Eks see kõlab natuke sellise aga-Aafikas-lapsed-nälgivad tüüpi retoorikana (mida nad ju teevadki) ja ma ei taha väita, et ma ise oma subjektiivses hädaorus marineerimise patust kuidagi puhas oleks. 😀 Kaugel sellest, et ma päevast päeva õndsa tänuliku näoga ringi heljuks (üleni valges, muidugi). Ma ka virisen, kui ei tea, mida oma eluga pihta hakata. Või tahaks elada Skandinaavia elatustaseme ja lennuühendustega riigis (lennujama ning IKEA kõrval kesklinnas männimetsas).

Mulle endale jõudis meie tegelik jõukuse aste siis kohale, kui ma kõikvõimalike arenenud ning vähemarenenud riikide inimestega Indias koolitusel olin. Saime seal India valitsuselt taskurahaks ka kenakese stipendiumi, mis eestlastele oli lihtsalt lõbutsemisraha. Samas oli seal inimesi, kes esimesed paar päeva hotellis pakisuppi sõid, sest enne selle raha kättesaamist ei jõudnud nad omale (isegi) Indias (!) midagi lubada. Oli ka inimesi, kes seda stipendiumi võimalikult palju säästsid, et ülejäänu koju perele viia.

IMAG4561
Saabumispäeval tehtud klõps Delhi tänavatelt – pärast harjus sellega lihtsalt ära

Samuti pole vaesed maad ainult mingid ebamäärased ja kauged Aasia või Aafrika riigid. Nimelt oli meil kombeks väikse eurooplaste pundiga iga nädalavahetus mõni pikem tripp ette võtta. Meie jaoks polnud näiteks mingi probleem lennata 100 euroga üheks ööks teise riigi serva, et jõuaks mõnes põnevas kohas ringi vaadata. Arutasime ühe sellise reisi korraldamise eel majutuskoha valikut ning ütlesin jutu sees, et oleksime ilmselt kohapeal otsides öömaja natuke odavamalt saanud, aga see viie-eurone vahe on täiesti mõttetu võit (netist valimise mugavuse asemel). Sel hetkel sekkus meie juttu üks Ukraina osalejatest ning tegi meile kirglikult selgeks, et see on ju väga-väga suur raha. Selgus, et tema palk riigiasutuse juristina oligi umbes 100 eurot kuus. Ei pea vist mainimagi, et ma ennast sellel hetkel eluvõõra Euroopa kröösusena tundsin.

IMAG4775
Rishikesh, India

Pool-märkamatult oleme ise muutunud nendeks “rikasteks soomlasteks”, kellele maailmas reisimine on suhteliselt soodne. Samas kipume neid oh-kui-odavaid riike võtma iseenesestmõistetavatena, mille nautimine meile eurooplastena justkui sünniõigusena kaasa on antud. Maailma mastaabis on tegemist luksusega, sest vastupidi Euroopasse reisimine on paljude jaoks ilmselt püüdmatu eluunistus. Vahepeal tundub, et talvisel ajal on pooled eestlased Tais või Balil ning Türgis päikesevanni võtmine on sama igapäevane kui suvilas käik.

Mäletan veel ise selgelt neid aegu, kui lapsena perega Kuressaares käisime ning piiskopilinnuse kõrvale olid kerkinud esimesed spaa-hotellid. Toona olid need puhtalt soomlaste-rootslaste kohad ning neil ei tundunud päris eluga õieti mingit seost olevat – lihtsalt mingid majad “neile teistele”. Tänaseks käime seal regulaarselt iga paari kuu tagant. Milline muutus vaid kahekümne aastaga!

IMAG5116
Kui juba India piltide lisamiseks läks

Selles valguses pole meil mõtet enam mingit kollektiivset halanarratiivi hinges soojendada, kuidas meil on asjad halvasti, sest me kõik oleme vaesed. Barefoot Investor tõi ka välja, kuidas austraallased on maailmas ühed rikkaimad inimesed (inimarengu indeksi auväärne teine koht), aga endiselt tunnevad, et nad ei saa endale kõike vajalikku lubada. See näitab, et rahast pole tõesti kunagi küll ning ei tasu ka uskuda, et lahendused on ainult ebapiisava hulga raha taga kinni.

Nii isiklikul kui ühiskondlikul tasemel on paljud probleemid kinni ennekõike peas, kultuuris või valikutes – kõiges ei saa raha(puuduse) taha pugeda. Eelnev jutt pole mõeldud mingi kõikuval moraalsel pjedestaalil peetud jutlusena, vaid pigem meeldetuletusena, et raha on ennekõike vahend. Ükskõik kui palju meil seda on, pole sellest kasu, kui me seda kasutada ei oska. 

Väiksed võidud, ehk kliendikaartidest

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, on mul elus siiski üks väike konkurentsieelis. Nimelt olen sünnist saadik ühest kõrvast kurt. Eelis? Jah, see on täiesti hindamatu lifehack lärmakamas kohas magamiseks ning kõrvaklappe, mis tavaliselt ühelt poolt hinge heidavad, kulub mul ka poole vähem. 😀

Kujutage nüüd mu kimbatust, kui hiljuti ühte pikka jooksu tehes hakkas tund enne kojujõudmist podcast kõrvas ragisema ja klappi vahetades selgus, et teine on juba ammu hingusele läinud. Tund. Enne. Koju jõudmist… Hakka või ise mõtlema või midagi.

Pildiotsingu anxious gif tulemus

Purjetasin paar päeva hiljem tehnikapoodi uut paari ostma ning poetasin kassas müüjale ka mokaotsast, et eelmised klapid pidasid seekord kuidagi eriti vähe aega vastu (täpselt aasta, nagu välja tuli). “Oi, aga kas teil on need kaasas?” küsis ta reipalt. Paar minutit klõbistamist minu kliendikontol ning klapid said ekspertiisi saadetud ja juba paar päeva hiljem uute vastu vahetatud. 12 eurot võitu nagu maast leitud – ja ennekõike tänu sellele, et minu ostude ajalugu kliendikaardiga mugavalt jäädvustatud oli.

Toidupoes boonust koguvate kliendikaartide hüvedest on säästlikkuse kontekstis justkui rohkem räägitud, aga näiteks spordi- ja tehnikapoodides on minu jaoks kliendikaardi suurim võit see, et ostude ajalugu on võimalik iga hetk välja võtta (ja mõni pood saadab tšeki ka meilile). Näiteks kõrvaklappide puhul oli mul tegelikult meelest läinud, millal ma need viimati ostsin ja tšeki ülesotsimisest ärme hakka üldse rääkimagi. Muidugi on võimalik suuremaid oste ka konto väljavõtte alusel poe süsteemist otsida, aga sellise palvega ei taha suhtlemispõlgurist eestlane vist üldse jamama hakata, kui kahju päris hingetuks ei võta.

Samas olen märganud, et mõned müüjad ei taha kaarti vastu võtta, kui see konkreetse ostu puhul hinnavõitu ei anna. Siiski tasub paluda seda teha justnimelt selleks, et hiljem jälg maas oleks. Näiteks selgus eelmainitet tehnikapoes ka see, et üle aasta tagasi ostetud spordikell polnud süsteemi sisse kantud. Kuna mul on sellesse kahtlane mikropragu tekkinud, lubas müüja selle vajadusel ka ostukuupäeva järgi poe süsteemist üles otsida, aga kõik ettevõtted nii abivalmis olla ei pruugi.

On ka mõned plussid sellel, et digitaalne suur vend meid niikuinii igal pool jäädvustab. 😀

Kuidas kaks surmpraktilist inimest pulma planeerivad

Ameerikamaal pidi üle kolmandiku abieluranda sõudnud paaridest alustama ühist elu arvestatava võlakoormaga, sest pulmade korraldamine läks lihtsalt niivõrd kulukaks. Pole ka ime, kui USA pulmatööstuse aastatulu rühib hoogsalt 100 miljardi dollari suunas. Eestis see sektor vist veel nii ülepaisutatud ei ole, aga üheks elu kulukaimaks ettevõtmiseks kipub see paaridel kujunema siiski.

Hiljuti sai ka meil elukaaslasega abiellumisplaan lukku ning ennast ja teineteist tundvate inimestena sai kondikava köögilaua taga paika umbes 15 minutiga. Kaalusime päris peo korraldamist ligi kümme sekundit, aga silmapilk sõitis karm keda-kutsuda reaalsus sisse. Kui mitte tahta kellegi tundeid riivata, on ainus alternatiiv korraldada umbes kolmekohalise külaliste arvuga pralle ja meil lihtalt pole sellise ettevõtmise jaoks tahtmist ega soolikat.

Muidugi võib öelda, et isekas on jätta pulm korraldamata, kui ise käime sõprade pulmades hea meelega. Samas peab arvestama, et pulmaskäiguga kaasneb enamasti ka külalistele arvestatav aja- ja rahakulu ning kui juba inimesed kuskile kokku ajada, peaks neile midagi korralikku korraldama. See “korralik” ei tähenda tingimata küllusest nõretavat materiaalset poolt, aga vähemalt vaimu- ja planeerimismuskel saab kõvasti koormust.

Seetõttu otsustasimegi, et suur pulmakorraldus peaks jääma siiski nende inimeste pärusmaaks, kes seda tõesti oluliseks peavad ning kogu protsessi naudivad. Stereotüüp, et iga tüdruk lapsepõlvest saadik oma elu tähtsaima päeva järele õhkab või sellest valgest kleidist unistab, on umbes sama täpne nagu eelarvamus, et iga naine unistab salamisi täielikult kodule ja lastele pühenduda. (Ehk kes aru ei saanud, siis üldse mitte täpne!)

Pildiotsingu wedding planning gif tulemus

Tulles tagasi pulmaplaani juurde, otsustasime lähtuda puhtalt sellest, et kogu üritus meile võimalikult meeldiv ja stressivaba oleks. Mul keel (või sõrmed) ei paindunud seda esialgu isegi pulmaks nimetama, aga EKSS aitas hädast ning selgitas mulle, et abielu sõlmimise pidustus (mis sest, et pisike), on ikka pulm. No selge – pulm siis pulm!

pulm ‹-a 22› ‹s›
‹ka pl.›
1.abielu sõlmimise (rituaalne) pidu(stus); (vahel hõlmab ka abielu registreerimist v. laulatust).

Abielu sõlmimise rituaalse pidustuse taktikaline planeerimine käis meil järgnevat rada:

  • Otsime sügiseks mõne mõnusa luksuslikuma reisi,
  • Reisile eelnevaks nädalavahetuseks broneerime mõnusasse hotelli paariks ööks sviidi (millal siis veel),
  • Registreerime kohalikus perekonnabüroos,
  • Natuke teeks pilti ka,
  • Läheme lähima pereringiga restorani sööma-jooma ja mõnusad olema,
  • Lõpuks läheb iga roju oma koju, meie sviiti ning sealt edasi reisile.

Silmapilk otsustasime ära ka nime küsimuse ning abieluvararežiimi. Järgneva paari tunniga viskasin valmis eelarve exceli, kus kõiki kulusid varuga arvestasin ning lõpphinna ühe hüppega üle 4000 euro ajasin. Tulles maa peale tagasi, on üle poole sellest reisikulu, mille me niikuinii ette oleks võtnud, samuti oli plaanis soetada uusi kingi ja pidulikke riideid. Ainus reaalne lisakulu oleks hotell, fotograaf, restoran, riigilõiv, sõrmused ja veidi uhkem majutus reisil. Pildiotsingu wedding planning gif tulemus
Plaan purgis. “Ainult broneerimise vaev,” nagu ma kellelegi juba hõiskasin. 😀 Kuna meil on ammu plaan Filipiinidele minna, leidsime peaaegu kohe Momondost ideaalse pakkumise algusega Tallinnast (esmaspäeval!), optimaalsete 2-3-tunniste ümberistumistega ning kõigest 530 eurot nägu.

Algus oli paljutõotav!

Hahahahhahaaa, arva uuesti!

Plaani järgmistele osadele hinnapakkumisi võtma hakates selgus kohe, et loodetud fotograaf on sel ajal Eestist pikalt ära, esimene hotell tegi hinnapakkumise, mis on kodulehel toodud hindadest isegi kallim ning restorani grupimenüü on tavapärastest ärikliendihindadest märgatavalt kõrgem.

Me õieti ei teegi pulma ja mul on isegi sellest juba stress! 😀

Pildiotsingu wedding gif funny tulemus

Muidugi ei tasu hinnapakkumisi võttes sõna “pulm” kuskil poole sõnagagi mainida. Või noh, kui sa väga tahad oma rõõmu jagada, siis maini muidugi. Jaga kõigiga oma rõõmu selle sündmuse üle! Kõik teenusepakkujad kindlasti rõõmustavad koos sinuga ning teevad kõik endast oleneva, et sinu elu olulisim päev saaks väärilise kuluga maha peetud. Nii umbes 2-3x kallimalt, kui lihtsalt pidulik koosviibimine kindlasti. 😀

Kokkuvõttes mul on hea meel, et me kõige selle juures mingeid lilleseadeid või salvrätimustreid valima ei pea. Loodetavasti on see ka teistele pulmaplaneerijatele innustuseks, et kui pulma korraldamine ja üleelamine ei kuulu teie elumõnude hulka, võib selle täitsa vabalt tegemata jätta. Vastasel juhul saate ühist elu kohe korraliku stressi ja kulu tähe all alustada (kuigi äkki see ongi hea moodus oma suhe veel enne igaveseks liiduks sõlmimist proovile panna 😀 ).

Nagu sõbranna mulle juba entusiastlikult perekonnaseadust tsiteeris:

§ 8. Abiellumislubadus
Abiellumislubadus ei anna alust abielu sõlmimise nõudeks ega kahju hüvitamise nõudeks juhul, kui lubadust ei täideta. Esimeses lauses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

TARGUTAN TARBIMISEST: transport, ehk miks meil ikkagi auto on

targutantarbimisest

Olime juba pool aastat oma praeguses korteris elanud, kui üks naaber, keda sageli bussis kohtasin, nägi meid autoga hoovi sõitmas. “Miks sa siis bussiga sõidad, kui teil auto on?” küsis ta siira üllatusega. Ühest küljest näitab see levinud suhtumist, et ühistransporti kasutatakse ainult siis, kui sul autot pole (sest sa oled liiga noor, vana või vaene, ilmselgelt). Kuhu jäävad siis keskkonna- ja rahasäästlikkus, jalakäijasõbralik linnaruum jmt väärtused?

Teisest küljest on päris aus vastus sellele küsimusele, et südalinnas parkimine on liiga kalliks ning ebamugavaks tehtud – muidu sõidaks autoga küll. Bussiga kodust tööle või töölt koju minnes läheb mul ca 8 minutit peatusesse kõndimisele, siis jääb buss 5-6, vahel lausa 20 minutit hiljaks, seejärel loksun 7-10 minutit bussis, mille esteetiline ja sõiduelamuslik külg on veel täitsa omaette teema ning lõpuks saan peatusest veel ca 7-8 minutit sihtkohta sumbata. Autoga läbin sama maa täpselt 5 minutiga.

RULE.png

Minu jaoks on liikumisviisi valikul määravaks kolm faktorit:

  1. Mugavus ja kuluv aeg – nt Tallinnast Tartusse sõites võib ühistransport olla mugavam, sest niimoodi saab mitu tundi filmi vaadata või tööd teha. Kui mul on vaja kaasa vedada kastitäit hoidiseid, koera ja spordikotti, kaalub auto bussi või rongi kindlasti üles.
  2. Füüsiline aktiivsus – üritan päevas vähemalt tunnikese värskes õhus liikuda ja enamasti kõnnin hommikul tööle jala. Samas võtab lihtsalt kõndimine ka päris palju aega ning vahel on selle asemel efektiivsem tulla kiirelt minutitega koju, vahetada riided ja minna selleks pooleks tunniks hoopis õue jooksma või juba koos koeraga tiirule.
  3. Kulu – jala käia on odav, aga teatud maalt muutub see tüütuks ja liiga ajamahukaks. Kui ma ei jõua õhtul trenni minna, sest ma olen päeval tundide viisi ringi kõndinud, pole see tegelikult enam arendav, vaid lihtsalt väsitav. Kui bussiga sõita on veidi odavam, aga kaasnevad sobimatud graafikud, ootamisajad, 2x pikem sõiduaeg ning vajadus peatusest veel edasi seigelda, pole aja- ja rahakulu samuti tasakaalus. Kui päevane parkimine maksab sama palju, kui linnaliini kuukaart, langeb valik ilmselt bussi kasuks.

Rahalood kirjutas just, kuidas ta autost täielikult loobub, samas ma ise ostsin esimese päris oma auto alles eelmine suvi. Kui olude või prioriteedide sunnil on eelloetletud omadustest rahasääst kõige olulisem, on autost loobumine tõesti loogiline samm. Nagu tarbimiskulude puhul ikka, on sellised otsused sügavalt isiklikud, sest inimeste eelistused, vajadused ja elustiilid on väga erinevad. Maal elades on auto omamine sageli jälle täiesti vältimatu ning küsimus on vaid selles, milline sõiduk osta, mitte kas üldse osta.

Meil välja kujunenud omamoodi kombineeritud variant, kus igapäevased linnasisesed käigud teeme peamiselt bussiga ning jala ja vabaajategevused, väljasõidud jne käivad autoga. See tähendab, et auto on ilmselgelt valik, sest kõik meie vabaajategevused on justnimelt meie valik. Auto pakutav liikumisvabadus on enamike meie n-ö elumõnude alustala. 

Erinevalt Rahalugude näitest on meil tegemist justnimelt väikse tosin aastat vana jaapanlasega, mille saime sõbrahinnaga pereliikmelt. Võõralt poleks nii vana autot ilmselt osta julgenudki, aga kõrvalt teadsime, et konkreetne masin on kõik need aastad tahtnud ainult hooldust ja kütust. Sama joont on see jätkanud ka praegu (sülitab kolm korda üle õla), ehk kütusekulule on lisandunud ainult tavaline kindlustus ca 100 eurot (kaskot ei saaks nii vanale autole teha, isegi kui tahaks), uued rehvid teine 100, rehvivahetus 30 ning suvel ootab uus hooldus ca 75 kanti.

Väga ladusalt võtab auto hinnalõksu kokku alljärgnev Two Centsi video. Mõistlik on tabada vahemikku, kus auto pole enam liiga uus, samas ka mitte liiga vana. Kui masin juba sageli suuri remondikulusid tekitab, on targem see kiiresti edasi müüa.

Kindlasti pole auto meie jaoks mingi staatuse näitaja, vaid puhas tarbeese. Mõni peenem pill oleks ilmselt suurema sõidunaudinguga või möödasõitudel nobedam, aga selle alla kordades suurema raha panek poleks minu jaoks seda väärt.

Endalt tasub küsida: 

  • Kas mul on autot tõesti vältimatult vaja või on see elumõnu? Kui auto on vajalik pigem harva, kas saaksin seda rentida või laenata? Kui on elumõnu, hinda seda vastavalt.
  • Millised nõudmised autole on vältimatud ja millised teenivad minu ego? Näiteks kui sul on viis last ning kolm koera, on suurem masin hädavajadus. Kui sa sõidad 99% ajast tsiviliseeritud asfaltteedel, ei ole mahukas maastur vajalik. (Mu vanemate kodutee meenutab üsna sageli midagi plastiliini, kartulivagude ning hernesupi vahepealset ja ma pole seal kordagi oma väikse jaapanlasega hätta jäänud.)

Kokkuvõttes kordan taas üle, et oluline on endale aru anda, et väga vähesed tarbimisvalikud meie elus on paratamatus ja need enamasti justnimelt on valikud. Mugavuse või ka edevuse valimine on täiesti okei, aga siis hinda seda vääriliselt, naudi teadlikult ning võta vastutus oma valikute eest, selmet seda sundolukorraks mõelda. 

 

pilt

TARGUTAN TARBIMISEST: lemmikloomakindlustus

targutantarbimisest

Kord ennemuistsel aal hakkasime toonase sõbra ning praeguse elukaaslasega Veneetsiasse hääletama, aga kohusetundlike kainelt kaalutlevate poolhipidena tegime omale ka reisikindlustuse. “Nagu mingid pensionärid,” põlastas üks metsikuma ja seikluslikuma hingega hipi selle peale suisa. Lisaks kõigile muudele seiklustele päädis meie väike pöidlaküüdituur sellega, et mu kaaslane suutis esiteks kanalisse kukkuda ja siis Veneetsia raudteejaamas pikanäpumeeste ohvriks langeda. Õnneks korvas kindlustus hiljem kogu tema maise vara ning sellest saadik olen veendunult kindlustuseusku.

Siiski suudab elu selles osas aeg-ajalt täiendavaid meeldetuletusi teha. Näiteks sattusime möödunud sügisel Balile täpselt sel ajal, kui vulkaan seal mürgeldama hakkas. Ehkki meil läks õnneks ja saime ilusti planeeritud lendudega koju tagasi, möödusid kaks nädalat kerges ärevuses, kas on vaja hakata teadmata teid ning meeletute kuludega koju seiklema või ei. Ehkki pole kindel, kas reisitõrge oleks konkreetses olukorras hiljem aidanud, ei olnud meil seda kindlustuspaketti isegi võetud.

Loen praegu Barefoot Investorit ja seal öeldi, et kindlustada tuleks kõige selle vastu, mis sind majanduslikult jalust maha lööks. Nimekirjas on muidugi kodu, reisidel tekkivad tervisehädad jmt asjad, mis võivad maksma minna ootamatu varanduse. Kui inimeste tervisehädade vastu aitab enamasti üldine ravikindlustus, siis üks ootamatuste valdkond on kindlasti lemmikloomade tervisekulud. Olen isegi Facebookis nähtud appihüüete peale kellegi lemmiku ravikuludeks annetuse teinud, sest arusaadavalt pole näiteks 3000-eurone operatsiooniarve enamikule inimestele just nuusata. Samas kuidas sa paned hinnalipiku oma parima sõbra elule?

Kui omale üle-eelmisel aastal koera võtsime, uurisime samuti lemmikloomakindlustuse kohta ja otsustasime toona selle siiski tegemata jätta. Võtsin nüüd kindlustuspakkujad uuesti ette ja tegin väikse võrdluse, kas ja millal see ära tasub. Tegelikult neid pakkujaid ainult kaks ongi – IF ja ERGO. PetCity vahendab samuti IFi teenuseid ning nii lühike see nimekiri (googeldamise põhjal) ongi. Sealjuures pole ERGO puhul hinnad isegi avalikud, mistõttu võtsin neilt huvi pärast hinnapakkkumise.

ERGO puhul on siin veel konks, et eraldi nad lemmikloomakindlustust ei pakugi, vaid see tuleb võtta koos kodukindlustusega. Õnneks olid nad valmis eraldi välja tooma, kui suure osa sellest lemmiklooma lisatasu on. See “lisa” maksis umbes 4-5 korda rohkem, kui aastane korteri kindlustamine ise. 😀

Lähteandmed:

  • koer
  • oma parimates aastates (aastake ja mõned kuud)
  • kiibistatud
  • kerge hipsterlusväärtusega tõugu
  • kindlustussumma ehk ostuhind ca 1200 raha

Võrdlemisel lähtun ennekõike ravikulude hüvitamisest, sest ilmselt pole enamiku loomaomanike mure koera kadumisel või hukkumisel see, et “ai kurjam, raha läks raisku!” Kindlustussumma mängibki tegelikult rolli hukkumise või kadumise hüvitamise puhul ja tõstab mingil määral ka kuumakse hinda.

Mõlema pakkuja maksimaalne kindlustussumma ravikuludele oli 700 eurot. Võttes nüüd näiteks selle 3000-eurose operatsiooniarve, pole tunnetuslikult väga vahet, kas kindlustus maksab sellest 700 kinni või ei. Sealjuures oli mõlema pakkuja poliisi aastamakse laias laastus võrdne, ehk ca 214 eurot aastas ja 18 eurot kuus. Omavastutus on nt IFil 60 eurot ja kuutasu tõuseb looma vanust tõstes veelgi.

Peamised tähelepanekud:

  • Kindlustada saab ainult kuni 8-aastaseid koeri. 
  • Kadumise, vigastuse, varguse jne suhtes kehtib kindlustus ainult siis, kui koer on toas, oma aias või autos, kust ta kindlasti välja ei pääse või spetsiaalses jalutusaedikus või rihmas või ketis. Ehk kui su koer on metsas lahtiselt ja ta ära kaob või kelleltki pureda saab, oled sa kindlustuse silmis kahjus ise süüdi.
  • Pärilike ja kaasasündinud hädade puhul ei ole see ettenägematu, ehk tõenäoliselt nt takside seljahädadele või mopside hingamistakistustele kindlustusest abi ikka pole.
  • IFi kindlustus kehtib hukkumise, varguse, kadumise jmt puhul ka ülejäänud Euroopas, ERGO kindlustus kehtib vaikimisi ainult Eestis.
  • Hambaravi on IF täielikult välistanud, aga ERGO hüvitab seda juhul, kui hambaravi vajaduse põhjustas ootamatu ja ettenägematu väline sündmus (nt liiklusõnnetus, teise looma rünne).
  • Looma kadumiseks loevad mõlemad pakkujad seda, kui loom on kadunud vähemalt kolm kuud. Sealjuures võib IF hüvitise tagasi nõuda, kui loom kuue kuu jooksul ikkagi üles leitakse.
  • Allergia hüvitab IF ainult esmakordsel ilmnemisel. ERGO tingimustes seda eraldi mainitud pole.
  • Operatsioonijärgse eritoidu hüvitab IF 100 euro ulatuses. ERGO tingimustes seda eraldi mainitud pole.
  • Operatsioonil suremise hüvitab ERGO ainult juhul, kui operatsioon oli vajalik looma elu päästmiseks. IFi tingimustes seda eraldi mainitud pole, aga kuna kindlustusjuhtumiks peab olema ootamatu haigestumine või õnnetusjuhtum, pole plaaniline operatsioon ilmselt samuti kaetud.
  • IF ei hüvita nt keisrilõikega, tiinusega, erakorralise poegimisega jmt seotud komplikatsioonide kulusid. ERGO hüvitab erakorralise keisrilõikuse jmt kulud kõigil koertel peale inglise ja prantsuse buldogite ja bostonterjerite. Ju neil on siis liiga kõrge tõuomane oht komplikatsioonideks. Üldiselt tundub, et IF diskrimineerib emaseid koeri. 🙂 Mõlemad pakkujad hüvitavad nt kastreerimise ja steriliseerimise juhul, kui loomaarst tõendab, et seda oli vaja raviks.

Kui eesmärgiks on lihtsalt ravikulude vastu kindlustada ja jätta looma n-ö hind nulli, on kindlustuse hind veidi madalam, aga siiski üsna kõrge – ca 149 eurot aastas ja 12-13 eurot kuus. See tähendab, et vähem kui viie aastaga maksad maksimaalse võimaliku ravihüvitise kindlustusele tagasi igal juhul.

Kokkuvõttes saad oma koera kindlustada ainult seniks, kuni ta on noor ja tugev ja kõik tõuomased jmt hädad, mis tal tõenäolisemalt tulla võivad, on kindlustuse alt välistatud niikuinii. Samas kui tabab mõni tõeliselt kulukas haigus või õnnetus, on kaitse ikkagi suhteliselt olematu. Kokkuvõttes soovitaks ma vist looma õnnetusjuhtumi puhuks puhver niisama kokku koguda, sest vanaduspõlves tuleb tema hädadega ikka omal käel hakkama saada. 

TARGUTAN TARBIMISEST: toit

targutantarbimisest

Ütlesin hiljutises säästmis- ja/või tarbimisteemalises postituses, et imelisi toiduteemalisi säästunippe mul niikuinii jagada ei ole ja sellel teema ma ilmselt ei kirjuta. Sattusin nüüd Facebookis Swedbanki säästunippide gruppi Kogumispäevik ning tundub, et seal peamiselt just toidukorvilt säästmise nipid ongi. Ketrasin sealset voogu eile õhtul ligi tund aega, pidin paar korda silmamunad diivanilaua alt jälle kokku korjama ning otsustasin mõne sõna siiski sekka öelda.

Inimeste toidueelistused ja -nõudmised on väga erinevad ja seetõttu on minu meelest sellel teemal väga raske ka nõu anda. Olen ise üles kasvanud peres, kus tervislik ning kvaliteetne toit olnud teema, milles järeleandmisi ei tehta. Toidulaua katmisel üritan leida tasakaalu toidu kvaliteedi, maitse, valmistamismugavuse ning muidugi hinna vahel. Lisaks mängivad rolli ka kodumaisus, võimalusel väldin liigseid pakendeid jne, aga see pole kõige määravam ning on osaliselt ka kvaliteedi/maitse kategooriaga kaetud.

graafik.png
Minu toiduvalikute kaalutlused

Samas on mõne inimese kaalutlused kujutatavad hoopis püramiidina, mille esimene aste on näiteks hind või maitse, teisel pole mõni neist faktoritest üldse oluline või on faktoreid hoopis rohkem – nt taimetoitlus, allergiad jne. Seega toitumises sõltub kõik sellest, milles sa pole valmis järeleandmisi tegema.

Dieetide kohta ikka öeldakse, et muudatused peaksid olema püsivad ja kui sa ei suuda mingitest asjadest elu lõpuni loobuda, on parem sellega üldse mitte katsetada. Umbes sama loogika võiks kehtida toidu arvelt säästmisega, sest tegemist peaks olema sellise elustiiliga, millele vaim ja tervis pikaajaliselt vastu peavad. Muidugi vaadates, kuidas mu 97-aastane vanaema päevad läbi rõõmsalt limonaadi joob ja küpsiseid krõbistab, võib kaua elada puhtalt geenidelt tulistades. Kui aga tahta 100-aastaselt veel maratoni joosta, peab ehitusmaterjali osas valivam olema.

Kui säästunipiks on süüa pakisuppi või kiirnuudleid ning loobuda isegi puuviljadest, ei ole see pikas plaanis ilmselt ei rahuldustpakkuv ega jätkusuutlik. Samas on soodsaima hinna saavutamise võrrandis alati ka aeg – tudengil või pensionäril võib olla mahti erinevatest poodidest soodsaimat toorainet osta ning päev otsa puljongit keeta, aga töölt tulles tahaks lihtsalt kiirelt midagi lauale saada.

Kuidas siis aeg, hind, maitse ja tervislikkus tasakaalu saada

  • Tee omale lõunasöök ise kaasa. Päevapraadide sisuline kvaliteet on enamasti väga madal ja need pole seda hinda väärt. Isegi 3-4-eurose portsu hinna puhul võib ise kokates selle raha eest kasvõi iga päev parti või lõhet süüa.
  • Ära kokkuhoiuga üle võlli mine. Kui loobud igapäevasest välja söömisest ja hakkas selle asemel kohe kõige odavamat sööki sööma, mida sa üldse ei naudi, tundub elu üsna kiiresti vastiku virelemisena.
  • Tee süüa mitmeks korraks. Paljud toidud lähevad seistes tegelikult vaid paremaks (lasanje, ahjuvormid, hautised jmt). Ühe päeva õhtusöök võib olla teise või kolmanda päeva lõuna.
  • Kasuta need asjad ära, mis sul kapis seisavad. Minu meelest saab sellistest ühe tooraine ümber ehitatud roogadest parimat inspiratsiooni. Näiteks seisis meil tükk aega kapi otsas üks kurb karp kingiks saadud pistaatsiahalvaad, mis paljalt söömiseks liiga magus oli. Ühel hetkel hakkasin seda küpsetistesse lisama ning maitsestamata piimatoodetesse segama ja praeguseks hakkab tunduma, et ühel hetkel nutame seda halvaad veel tagagi.
  • Kasuta tervislikku toorainet, mida sul on võimalik soodsalt ja/või tasuta saada. Näiteks kasvatavad mu vanemad mõnesid köögivilju (peeti, kõrvitsat jmt), samuti peavad kanu. Mul on tudengipõlves terved nimekirjad toite puhtalt nende toorainete baasil üles ehitatud ja söön neid hea meelega siiani. Kõrvitsa puhastan korraga kuubikuteks ja pakendan kiloste kottidena sügavkülma – alati hea täpselt ühe roa valmistamise ports sealt välja võtta. Mainin ka ära, et mingit röögatut sügavkülmakirstu mul pole, aga jooksev varu mahub ka tavalisse külmikusse ära.
  • Samuti pole hoidised saatanast, kui neid targalt teha. Moos ei pea tähendama suhkrust suisa kristalliseerunud purgitäit või köögiviljad olema õlist ja soolast läbiimbunud ning nii pikalt kuumutatud, et kõik vitamiinid on kilomeetrite raadiuses surnuks kärsatatud. Näiteks moosi saab hoopis vähema suhkru ja kuumutamisega valmistada moosi– või marmelaadisuhkrut kasutades.
  • Kõige mõistikuma hinnaga on puhas liha. Eelmarineeritud või maitsestatud liha on ebaproportsionaalselt kallis, sest suur osa kotist on mingi keemialeotis, sool jmt. Kuna liha on toidu üks kallim komponent, tasub seda regulaarselt soodukaga (sh läheneva realiseerimiskuupäevaga) ette osta ning sügavkülma torgata.
  • Tarbi hooajalisi puu- ja köögivilju. Proovi neid asju, mis on parajasti soodsamad, sest hooajalised asjad ka maitsevad paremini. Puuviljadest talvel hinna tõttu päris loobuda pole mõtet, kui toores köögi- ja juurvili ühel hetkel lihtsalt alla ei lähe. Natuke millestki on alati parem kui mitte midagi ja natuke vitamiine on alati parem, kui teha kangelaslikke valikuid, mida sa tegelikult järgida ei suuda.
  • Söö kohalikke supertoite ja tervislikke valikuid. Tervislik toit ei pea olema avokaado-kinoa-matcha-vegan-möögan-jne kraam, mida Instagrammis või ajakirjades näidatakse. Näiteks muna, tatar, oad, kohalikud juurikad, marjad jmt on soodne, aga väga kasulik. Viimati hautasin valmis köögiviljapaja, kuhu läksid kodune sibul, kõrvits, tomatimahl, poest ostetud läätsed ning kana. Samas kasutan lisaks läätsedele ka vana hea hernest või põlduba. Kui kapis on vähemalt mune, köögiviljasegu, äkki mõned lihajäägid, keedukartulid jmt, saab sellest alati valmis visata kiire panniroa. Kiirnuudlite ning eksootilistest viljadest sätitud buddha bowl’ide vahele jääb terve maailm hoopis kodusemaid, aga sama kasulikke eineid.

TARGUTAN TARBIMISEST: eluase

targutantarbimisest

Andunud fännide tungival soovin üritan kirja saada isiklikud majandamispõhimõtted, kuigi iseendale tundub see kõik nii lihtne talupojatarkus, et isegi piinlik on nendega siia niimoodi lehvitama tulla. Üritasin esialgu küll kirja saada säästunippe, aga sellised “osta pool kana, tee sellest viite eri rooga ja ülejäänu(!?!) sügavkülmuta vanakuradi vanaema juubelini” tarkusi mul niikuinii jagada ei ole.

Ma usun hoopis rohkem sellesse, et inimene ise mõtleb enda jaoks selgeks, milliseid vajadusi, elumõnusid ning kvaliteedinõudmisi ta rahuldada tahab ning loob endale süsteemi iseenda võimluste ning prioriteetide sees. Lihtsalt oluline on endale aru anda, et väga vähesed tarbimisvalikud meie elus on paratamatus ja need enamasti justnimelt on valikud. 

Suurem osa minu majandamismaneere pärinevad juba tudengiajast, kui arveldasin aasta peale jaotatud õppelaenu ning vanematelt saadava igakuise toetusega. Mingis mõttes oli see raha planeerimise õppimiseks eriti hea mudel, sest iga-aastane õppelaenu baas arendas pikaajalist planeerimist ja samas andis ebaregulaarsete kulutuste osas mänguruumi. 

Säästunippidest rääkides on kombeks alustada peaaegu klišee-staatusse langenud igapäevase latte-kohvi näitega, ehk rõhutakse väikestele kulutustele. Minu meelest on igapäevaste otsuste kõrval vähemalt sama olulised ka suured otsused, ehk teen otsa lahti kõige suurema kulutusega, milleks on eluase.

Üüripind

Enamik meist alustab oma iseseisvat elu siiski üüripinnalt ja fikseeritud kuueelarve puhul on see peamine koht, mille arvelt vabastada raha muuks meelelahutuseks, säästmiseks või investeerimiseks. Ehkki kinnisvaraportaale vaadates võib tunduda, et suuremates linnades sööstavad hinnad täiskiirusel taeva poole, eksisteerib paralleelselt avaliku üürituruga ka hoopis mõistlikuma tasemega üürimaailm. Ma olen ise elu jooksul päris palju üürikortereid vahetanud, aga pole kunagi elanud turuhinnaga korteris, rääkimata maakleritasu maksmisest.

Nimelt käivad parimad korterid käest kätte, mõnedes pole omanik viitsinud üüri tõsta juba krooniajast saadik, hoolimata sellest, et esialgse lepingu päevilt ei ela korteris enam hingelistki. Kuidas selliseid kortereid leida? Tutvuste kaudu muidugi – kuula maad, ega sõprade või sõprade sõprade hulgas pole keegi eluaset vahetamas või korterinaabri otsingutel. Suur osa üürileandjatest eelistab pikaajalist minimaalse pingutusega üürisuhet maksimaalsele võimalikule kasule.

Üüripinna puhul olen lähtunud ennekõike funktsionaalsusest, ehk asukohast ja suhteliselt minimaalsetest tingimustest. Pole mõtet maksta ülistiilselt disainitud korteri eest, kui see suure üürikulu tõttu isikliku kodu soetamist näiteks aastaid edasi lükkab. Pealegi annavad oma asjad ning veidi sättimist esialgu trööstituna tundunud pinnale enamasti hoobilt palju juurde.

Isiklik eluase

Eestlastele on omane suhteliselt romantiseeriv lähenemine kinnisvarale, ehk kodu ostetakse igavesest ajast igavesti, põlvest põlve, aamen. Ma ise liigset emotsionaalset sidet kodu kui hoonega ei evi ning usun sellesse, et kodu teevad siiski inimesed (ning valitud esemed). Mujal maailmas on funktsionaalne lähenemine kodule ka rohkem levinud ning eluaset vahetatakse vastavalt eluetapi vajadustele üsna lihtsalt.

Kui võimalik, on Eestis enamasti soodsam oma eluaset omada, aga minu nägemuses tasub vähemalt esialgu lahti lasta sellest “siin murutanumal saavad minu laste jalakesed tatsuma” kujutluspildist ja osta lihtsalt mõistlik hinna-kvaliteedi-asukoha jmt parameetritega kodu. Kindlasti pole mõtet osta nii kallist pinda, kui pank vähegi laseb, vaid hoida koduga kaasnevad kohustuslikud kulud (nii laenumakse, kommunaalide, kaasnevate transpordikulude kui hilisema remondikulu mõttes) madalad.

Kindlasti pole mõtet tormata trendikatesse piirkondadesse (a’la Supilinn või Kalamaja), kus kinnisvara hinna tõusuruum on juba ammendunud või isegi varuga ette laenatud (ehk mullis). Vaata neid piirkondi, mis on logistiliselt heas asukohas, aga (veel) hipsterite laine ette jõudnud pole – seal hakkab lähiajal ilmselt kiire arendus pihta. Näiteks Tartu Ülejõe piirkond oli aastaid “valel pool jõge”, aga nüüd kerkib seal uusarendusi kui seeni pärast vihma. Tegelikult on sealt südalinna hoopis lühem maa, kui enamikest Karlova või Tähtvere piirkondadest, mis on seni olnud kordades kõrgemalt hinnatud.

Samuti tundub meie kliimas mõttetu osta 3-toaline või veelgi suurem korter, kui lastetegu niipea plaanis pole või elukaaslastki pildil ei paista. Esiteks on suurema (=kallima) korteri jaoks vaja hoopis kauem stardikapitali koguda. Teiseks kulub aastate jooksul tühjana seisvate ruutmeetrite kütmisele ja hooldamisele märkimisväärne summa, mille võiks vahepeal mujale tööle panna. Iseasi kui vabasse tuppa võetakse elama üürnik või pakutakse seda AirBnb kaudu välja (selle tasuvus oleneb juba korteri ning asukoha atraktiivsusest). Lisaks on esialgu tillukest korterit ostes tõenäoline, et hiljem suurema korteri ostul lubab pank esimese korteri samadel tingimustel alles jätta (muidugi üldise laenuvõimekuse piires), mille kaudu on võimalik tekitada endale esimene üürikorter.

Kokkuvõttes:

  1. Üürika puhul lähtu praktilisusest ja kasuta tutvusi.
  2. Enamasti on soodsam kodu omada, aga pea silmas, et see pole sisuliselt investeering vaid ennekõike kulu.
  3. Optimeeri elupinnaga kaasnevaid kulusid, sest selle arvelt on võimalik mujal hoopis kiiremini investeerimise lumepalli veerema lüüa.
  4. Ürita kodu ostule läheneda kaine kaalutlusega, sest elupäevade lõpuni ühes kohas elamise praktilisus ja tõenäosus on muutumas.

Toompark.png

Materiaalsetest soovidest ja tahtejõu musklist

Käisin pühapäeval Soomaal viiendat aastaaega kaemas ning nägin, kuidas üks paarike läks päikeseloojangul jõele SUPiga sõitma. Õhus oli tunda viimaseid suvenoote, putukad heljusid laisalt vee kohal ning jõgi oli lai nagu aprillikuus, kuigi kaelani vees seisvad kuldehtes puud rääkisid teist juttu. Vaatasin neile pikalt vaimustusega järgi ja minu ammune idee omale kunagi isiklik SUP-laud osta sai jälle tolmust puhtaks pühitud.

Kuna mul on peagi sünnipäev tulemas, mõtlesin ka popp ning noortepärane olla ja teha wishlisti kõigest sellest blingist ja mandist, mida ma osta ei raatsi, sest… prioriteedid. Endalegi üllatuseks komistasin muljetavaldava listi kokkupanekul takistuse otsa, et asju, mida ma püsivalt ja kindlalt endale tahan, on umbes täpselt neli tükki. Neist pooled maksavad vähem kui 20 eurot. 😀 Ühest küljest on mul hobideks vajalik varustus aastate jooksul suures osas ära soetatud, teisalt ma eriline moe- või tehnikaguru, mis pidevalt vajadusi juurde toodaks, ka ei ole.

1. Universaalne SUP laud

Täispuhutav laud, mida saab autos hoida ja igal pool spontaanselt veematkale minna. Praegu on komplekti sügisene soodushind ca 900 eurot. Soe kalipso hooaja lõpu soodukaga ca 300.

Pilt siit

2. Maanteeratas 

Mul on hetkel olemas korralik Scotti hübriidratas, millega on hea nii rattamatkata kui kerge trenni mõttes ringi sõita. Kahjuks tuleb sellega kiiruse mõttes sein üsna vara ette ja tõsisemat rattatrenni sellega teha ei saa. Asjaliku maanteeratta saaks praegu hooaja lõpu allahindlusel kätte umbes 1000 euroga. Kingad ning riided juurde ca 500 eurot.

Pilt siit

3. Uus sinine pulsikella rihm

See on üks neist “tahaks nunnusid asju ä” soove, sest mul on pulsikella rihm ligi aastase kasutuse peale veel väga korralik, puhas ja erku värvi, ainsa puudusena on kumm natuke veninud. Teist rihma tahan lihtsalt värvi vahelduse mõttes, ehk rangelt võttes vaja mul seda tõesti pole. 😀 Seetõttu pole ma raatsinud seda alla 20-eurost väljaminekut teha ka.

Pilt siit

4. Muumikauss

Teine “tahaks nunnusid asju ä” esineja. Jah, mul on kodus kausse. Jah, see on muumimustriga. Jah, ma olen 30le liginev tugev iseseisev naisterahvas, kes ei vaja tegelikult oma pudru ärasöömiseks seda, et kausipõhjast mõni pilt välja tuleks. Mis siis, ma naudin kvaliteetseid nõusid. Hind samuti alla 20 euro.

Hõiva
Pilt siit

Kokkuvõttes oleks kõik mu pööraseimad materiaalsed ihad rahuldatavad vähem kui 2800 euroga. Kaks neist on vahendid millegi tegemiseks, kaks on emotsionaalsed väikekulud. Miks ma neid siis ära ei osta, kui vahendid olemas on? Sest ma tean hästi, et taoliste soovvajaduste ärarahuldamisel tekivad nende asemele kiiresti uued ihaldusobjektid (süües kasvab ju isu). Seetõttu eelistan ka neid pisivajadusi edasi lükata ja siduda muude eesmärkidega. Näiteks muumikausi plaanisin omale osta juhul, kui saan tulemusstippi. Stippi ma sain, aga nüüd ära osta ikka ei raatsi, sest sain vihjeid, et äkki see tuleb hoopis kuskilt sünnipäevakingina. 😀 Samuti on taolised oodatud ja pikalt planeeritud asjad pärast hoopis rohkem väärt ning naudid nende kasutamist iga kord seda enam.

Ma ei saa ka öelda, et ma ennast nende kalliste spordivahendite puhul otseselt millestki ilma jätaks. SUP-lauda olen suve jooksul lihtsalt laenutanud, ehkki see piirab kasutuskohti kõvasti ning jalgrattaga sõidan suvi otsa ikka, lihtsalt laupäeva hommikul Tartust Jõhvi sõitu oma praeguse rattaga ette ei võtaks. Samas on iga selline valik hea võimalus oma naudingu edasilükkamise (delayed gratification) musklit treenida. See on just see “muskel”, mille tugevus määrab inimese õnne vaat et kõigis eluvaldkondades – lisaks rahale ka töös, tervises, suhetes jne.

Asjade tahtmine ja vajaduste tekitamine on tarbimisühiskonna vundament, seega sellised pealiskaudsed unistused on normaalne ning soovinimekirja omamine okei. Sellest tasub endale lihtsalt motiveeriv mäng teha ja siduda vähemvajalikud emotsiooniostud muude eesmärkidega. Näiteks lubada endale kallis kingitus teatud portfelli suuruse või dividendisaagi täitumisel või osta väiksem asi siis, kui suudad sel kuul n korda suurem summa säästa.

Mis asjadest te unistate? Millal neid endale lubate?

"To be without some of the things you want is an indispensable part of happiness." - Bertrand Russell