LUGEMISVARA: So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love

raamatupäis (2)

Sattusin Cal Newporti raamatut “So Good They Can’t Ignore You: Why Skills Trump Passion in the Quest for Work You Love” lugema juba kuumal südasuvel, kui Madis Müür parajasti finantsvabaduse kui eesmärgi teemal räntis. Tagantjärele võib seda juba pidada tema “30-aastaselt miljonäriks” artikli eelmänguks, sest puudutab samuti professionaalse arengu teadlikku kiirendamist. Tsiteerin:

Paljudel meist ei ole nii “vedanud,” et praegune töö meeldiks. Ebameeldivus võib vabalt ka taanduda sellele, et me ei ole seda endale huvitavaks veel mõelnud. Näiteks olen olnud üks Eesti edukamaid pokkerimängijaid ligi €600k teenistusega, aga alguses ei saanud sellele alale väga pihtagi, kindlasti polnud tegu mu unistuste alaga. Algus läks vaevaliselt ja vastumeelselt, polnud koolis ja ülikoolis õppinud õppima ja vastutust võtma veel. Nägin lihtsalt, et pokker võiks minu eeldustega sobida (lihtne matemaatika on minu teema), arenguvõimalusi oli palju, teenistuslagi päris kõrgel, väljakutseid kõvasti ja mõtlesingi selle endale huvitavaks. Alguses tegelesin valdkonna sees lihtsamate tegevustega, mis mugavustsoonis juba olid, aga nii oli teenistus tilluke. Hakkasin sundisima ennast tähtsamaid oskuseid arendama, mugavustsooni laiendama, et enda produktiivsust oluliselt tõsta, nii hakkas ka teenistus väga kiirelt lumepallina kasvama. Niimoodi hakkasid eesmärgid järjest täituma, süües kasvas isu ja mingi hetk ma juba nautisin täiel rinnal seda ala, tulid ka väga ägedad tulemused. See oli enda teadliku suunamise tulemus, et see ala meeldima hakkas. Alati on lihtne öelda, et mulle miski ei meeldi ja esimeste raskuste peale püss põõsasse visata. (allikas)

Image result for so good they can't ignore you

Seega kes tervet raamatut läbi lugeda ei viitsi, võib need kaks artiklit ette võtta ja keskne idee ongi juba väga laias laastus käes. Kelle jaoks aga kodumaiste prohvetite lugemine liiga lihtsakoeline tundub, võib Newporti teose kallal ka näkitsema hakata, sest iseenesest pole see pikk ega raske lugemine. Pigem võiks see veel tubli poole lühemgi olla, sest autor kordab oma ahhaa-momente üha uuesti ja uuesti üle (et ikka tuhmimalegi lugejale iva peakolu sisse tampida).

Tulles tagasi meeldiva töö otsingute juurde, loodab meist ilmselt enamik, et kuskil ootab teda ideaalne töö, kus kõik mured kaovad ning alles jääb vaid lakkamatu õnnetaevas ja rahuldustunne. Selleks tuleb see õige koht vaid üles leida. Järele mõtlema hakates kõlab see kahtlaselt sarnaselt ettekujutusega, et kuskil ootab meid see täiuslik õige inimene, kellega suhe on igasuguse pingutuseta üks romantikvaht ning ainsad tülid tekivad selle üle, kumb teist rohkem armastab.

Mis on täielik seesamunegi, saate ilmselt isegi aru. Täpselt nagu hea suhe nõuab tööd ja õppimist, ei kuku ka hea töö meile iseenesest kuskilt sülle, kohe kui me enda jaoks õige suuna välja oleme valinud (puhtteoreetilistele ettekujutustele tuginedes muidugi). Hea uudis on see, et hea töö jaoks ei pea siis jumalikku valgustust või vedamist ootama jääma, vaid saab selle endale õige mõtteviisiga ise luua (või välja töötada).

Põhimõtteliselt on raamat kokku võetav kolme lausega.

  1. Ideaalse töö otsingud on mõttetud ning meile müüdav leia-oma-kirg narratiiv vigane ja võib öelda, et suisa kahjulik.
  2. Õigest tööst on olulisem õigesti töötamine.
  3. Hea karjääri jaoks on vaja teadlikult arendada oma väärtuslikke karjäärioskusi, sest enamik inimesi seda üle teatud baastaseme ei tee. 

Nüüd aga kõigest järgemööda.

karjäärist (1).png

Ära otsi oma kirge

Otsast pihta hakates kummutab autor esimese asjana müüdi ideaalsest tööst või oma kire leidmisest, mis on võtnud vaat et toksilised mõõtmed. Olen minagi heidelnud neis ma-endiselt-ei-tea-kelleks-ma-suurena-saada-tahan hingepiinades, mistõttu mõjus vastupidine lähenemine paraja heurekana.

Newport toob välja, et oma kire järgimine on hobusekaka, sest meil enamikul tegelikult pole mingeid erilisi praktilisi kirglikke kutsumusi ning ülejäänud valikute seast abstraktsel teoreetilisel tasemel kire väljavalimine ei tööta. Kui noorte käest küsida, mis on nende huvid või kirg, ei oskaks enamik neist peale sarjade, toidu või äärmisel juhul mõne lihtsama hobi midagi välja tuua.

Hea karjäär ei tule taevast ning asjad muutuvad huvitavaks alles teatud taseme saavutamisel – erinevalt Müürist ei nimeta Newport seda asjade huvitavaks mõtlemiseks, vaid nendib lihtsalt, et me naudime tegevusi, milles oleme saavutanud teatud oskuste taseme. Sa ei pea leidma ideaalset eriala või tööd, et leida tööõnne, vaid pead leidma uue vaatenurga olemasolevale tööle. 

Tööta õigesti

Töö, karjäär ja kutsumus – töö on moodus arvete maksmiseks, karjäär on teekond üha parema töö suunas ning kutsumus on oluline osa sinu elust ja identiteedist. Enamik inimesi samastub üsna selgelt ühega neist kolmest kategooriast. Samas ei ole uuringud leidnud mingit seost töö prestiiži või tasuvuse ja kutsumusena identifitseerimise vahel – sa võid olla kutsumusega koristaja või arst, kes teeb seda vaid arvete maksmiseks. Võti on kuskil mujal: siin tulebki mängu meisterlikkuse mõtteviis.

Kui kire leidmise mõtteviis keskendub sellele, mida maailm saab sulle pakkuda, keskendub meisterlikkuse mõtteviis sellele, mida sina saad maailmale pakkuda. Viimane toob ellu selguse, samas kui esimene jätab sind sumpama ebamääraste ning vastamatute küsimuste küüsi. Meisterlikkuse mõtteviis jätab selja taha enesekesksed küsimused, kas töö on just sulle õige ning selle asemel keskendub lihtsalt omal alal võimalikult heaks saamisele. Protsessi nautimine ning võimalus oma tugevuste pinnalt hea karjääri hüvesid sisse kasseerida, tuleb sellega kaasa.

Kasseeri oma unistuste karjäär sisse

Vinge karjääri jaoks on esiteks vaja arendada väärtuslikke ja haruldasi oskusi ning nende eest siis kasseerida sisse need hüved, mis karjääri sinu jaoks vingeks teevad (vabadus, paindlikkus, kaugtöö, misiganes). Erinevate põnevate arengusuundade vahel valimisel on kõige lihtsam hinnata selle järgi, kas keegi on valmis selle eest ka maksma.

Eelnimetatud hea karjääri hüvede hulka kuulub ka missioon. Autor väidab muuhulgas, et missioon ei olegi ilma piisava karjäärikapitalita tegelikult elujõuline. Sa ei saa ainult missioonil kaugele sõuda, vaid enne on vaja saavutada kõrgem tase oma erialastes oskustes. Parim koht oma missiooni fookuse leidmiseks on justnimelt spetsialististaatuses, mitte eluvõõra idealistina, kes vaevu oma ideed sõnastadagi oskab.

Harjuta end pidevalt sihipäraselt arendama

Meisterlikkuse mõtteviis tähendab ka pühendumist sihilikule harjutamisele (deliberate practice). Ainult filmides saab minna kohe oma unistust püüdma. Päris elus juhtuvad asjad sammhaaval ning läheb aega, kuni sa oled milleski piisavalt hea, et tööturul huvitavad võimalused avaneksid. Raskeim faas selle saavutamisel on end tööst läbi suruda ning sundida ennast arenema.

Erinevalt selgelt struktureeritud aladest nagu sport või muusika (või kasvõi seesama eelmainitet Müüri pokkerimäng), ei ole sihilik harjutamine enamikel erialadel eriti levinud. Lõviosa spetsialiste arendab ennast teatud aktsepteeritud tasemele, kust edasi pole valdkonnas töötatud aastatel enam seost tegeliku arenguga. Kui sa sellel arenguplatool lihtsalt tööl käid, ei arene sa tegelikult enam edasi ja jääd aktsepteeritud tasemele kinni. See aga omakorda tähendab, et need vähesed, kes pühenduvad süstemaatilisele sihilikule harjutamisele, saavad oma turuväärtuselt konkurentidest kiire edumaa.

Näiteks kasutab autor ise professionaalsete oskuste arendamiseks sihilike harjutustundide ülesmärkimist – see aitab tal ennast regulaarselt kokku võtta. Ja ei, sihilik harjutamine pole mitte iga suvaline harjutamine, vaid nii suure pingutusega, et see on ebameeldiv (mõttetöö puhul oled saavutanud sobiva taseme, kui su aju lihtsalt valutab). Ekspert olla on meeldiv, aga eksperdiks ei saada lõbutsedes, vaid sellise hulga tööga, mis pole – ega tohikski olla – lõbus või lihtne. 

Erandid

Siiski pole iga tööd võimalik heaks harjutada ning peamised välistavad tingimused, kus “tööta oma töö heaks” ideed rakendada ei saa või ei tasu on järgmised:

  1. Töö ei paku võimalusi silma paista ja haruldasi väärtuslikke võtmeoskusi omandada;
  2. Töö keskendub millelegi, mis on sinu meelest kasutu või suisa ühiskonnale kahjulik;
  3. Töö eeldab koostööd inimestega, kes sulle tõesti ei meeldi.

Kokkuvõttes

Hea karjääri jaoks tuleb ennast enne ükskõik mis vallas piisavalt heaks arendada, et see töö oleks huvitav ja samas oleksid sa piisavalt väärtuslik, et kasseerida selle eest sisse teatud hüvesid (missiooni, autonoomiat jne). Maailm ei võlgne sulle imelist karjääri – sa pead selle ise välja teenima ning see ei peagi lihtne olema. Samas on hea uudis see, et hea karjääri jaoks pole vaja ka jumalikku valgustust, eluaegset kutsumust või head õnne. See on tegelikult kõigile kättesaadav teadliku sihiliku töö ning enese kulgemise tasemelt edasi surumisega. 

Karjääriredel on surnud, ehk ole iseenda karjäärikorraldaja

karjäärist.png

Mu blogi püsivamad lugejad on ilmselt aru saanud, et veetsin viimase aasta parajas erialases identiteedikriisis. Nimelt suutsin enne 30. sünnipäeva omale juba teise eriala omandada, mis esialgse lõbuõppimise asemel päris tõsiseks ja kutsuvaks valdkonnaks osutus. Samuti hakkas senisel (ning sealjuures esimesel tõsisel) töökohal täituma aukartustäratav minijuubel ja igas mõttes oli aeg muutusteks küps. 

Kuna ma ise ka päris täpselt ei teadnud, kuhu ma kalduda tahan, suutsin muuhulgas läbi lugeda hulga karjäärijuhtimise teemalist kirjandust, tegin erinevaid teste (mis on sulle töös oluline, mis on sinu tugevused, milline pitsa sa oled jne), vahepeal hankisin omale isegi mentori (kes ka seda blogi loeb, tsau), koolis pidin niikuinii võtma professionaalse eneseanalüüsi kursust jne, jne. Täielikust kompotist puuduvad vaid Pendli-Endel ning naiseliku väe avamise laager. 

Tänaseks olen oma teise magistri õnnelikult ära lõpetanud, vahetasin kapitaalselt nii eriala kui valdkonda ja tähistan oma uuel IT-sektori kommunikatsioonitööl kohe teise kuu täitumist. Kuna vähemalt minu sõprus- ja tutvusringkonnas on erialased eneseotsingud praegu kuum teema (ilmselt on see mingi ebamäärane veerandelukriisi ilming), panen mõned (sajad) read oma mõtetest ka kirja. 

Karjäärist rääkides kiputakse siiani sageli kasutama karjääriredeli metafoori. Olin isegi üsna vaimustunud “The Power of Starting Something Stupid” raamatus toodud soovitusest enne redeli tippu turnimist kindlaks teha, kas see üldse sinu jaoks õige redel on. Ehkki selle mõttega nõustun siiani, ei saa tänapäeva karjäärist enam sugugi nii lineaarsel kujul rääkida, sest eluaegse töökoha ajad on möödas ning inimese eluajal jõuavad juba tööturul nõutavad ametid mitu korda välja vahetuda.

Näiteks Sheryl Sandberg nimetas “Lean In’iskarjääri pigem laste ronimisväljakuks (jungle gym), kus saab liikuda üles, alla, kõrvale, diagonaalis jne. Üks teine endine Googler samastab karjääri hoopis nutitelefoniga, kuhu igaühe enda asi on erinevaid “äppe laadida”, ehk oskusi, huvisid ning kõrvalprojekte lisada. Viimane kõlab sarnaselt ülikoolis kasutatud kujundiga oma tööriistakohvri täiendamisest, ehkki tööriistakohver juba iseenesest on keskmise noore jaoks paras võõrkeha (nagu käiks sinna unustusse vajuvate aegade kivikirved) ja äppide laadimine arusaadavuselt isegi õnnestunum.

Igatahes võib eeldada, et oma erialase tee kujundamisel pole meil kellelgi enam selget teed ees ning turvalist elu lõpuni välja vedavat plaani polegi võimalik teha. Täpselt nagu elukohad, elukaaslased ja kõik muu on muutumas üha ebapüsivamaks, võib ka elukutsevalikul lähtuda täpselt sellest, mis sinu huvid ja vajadused selles hetkes on, samal ajal silmanurgast ka nähtavat tulevikuperspektiivi silmas pidades. 

Tee endale selgeks, kuhu sa jõuda tahad

Karjäärivalikuid arutades hakkab mul alati kõrva kriipima, kui küpsed inimesed ei oska töökohavalikul välja tuua ühtegi muud määravat faktorit peale palganumbri. Muidugi oma esimest erialast tööd otsides ei pruugigi noorel tegelikult aimu olla, mida ta teha tahab või – vaat et olulisemgi – teha ei taha ning elamisväärne sissetulek on ainus arusaadav kriteerium.

Samas teatud sissetulekutest alates (kui me räägime sellisest üsna mugavast paari tuhande eurosest palgast), ei ole tegelikult väga vahet, kas palk on paarsada eurot sinna või tännapoole. Palju olulisem on see, kui väärtustatu ja väärtuslikuna end tunda, mida on võimalik korda saata, mis tundega tööl käia, kas aega-energiat jääb üle ka eraeluks jne. Seega tee omale selgeks, milles sa oma edu mõõdad ning mida tegelikult töölt ootad. On võimatu liikuda edasi, kui sa ei tea, kuhu sa liikuda tahad. 

Ise šoppasin tööturul üsna laia kaarega, sest puhtalt mu oskuste ning tausta rakendusvõimaluste ring oli tegelikult väga lai. Fokusseerimise huvides piiritlesin esiteks ära, millistes asutustes/ettevõtetes võiks olla a) mu huvidele vastavaid töökohti, kus b) palka ka makstakse. Lisaks lähtusin kaalutlusest, et c) mu tööoskused võiksid olla väärt nii Eestis kui välismaal.

Üllatus-üllatus, siseriiklikul tasemel juristimine või avalik sektor neist viimast ei paku – eriti ametnikutöö puhul on ainus variant Brüssel (või mõni analoogselt igav Kesk-Euroopa bürokraatiameka), mis pole just unistuste täitumine ei potentsiaalse tööiseloomu, kliima ega elukalliduse poolest. Kirsiks tordil võiks tööoskused d) olla rakendatavad nii iseseisvalt kui kaugtööna, et näiteks mu ainus võimalus välismaal leiba teenida poleks Austraalias arbuuse korjata. 

Eelnevaid tingimusi sõnastades jäi valik hoopis kitsamaks ning sain hoopis täpsemalt ja teadlikumalt kandideerimisi sihtida. 

…ja ole eesmärkide sõnastamisel aus

Kui sul tegelikult ei ole muid huvisid ega ambitsioone peale selle, et tahaks võimalikult vähe tööd teha ja optimaalselt hästi teenida, siis tunnista seda endale ning otsi vastav koht. Siiski tundub mulle raske uskuda, et inimese soov ongi üldse mitte midagi teha. Pigem kõlab see nii, et mõnel muul tasandil jääb parajasti baasvajadustes vajaka ning prioriteedid (sel hetkel) mingi eneseteostuse või ühiskondliku kasuni ei ulatugi.

Mõtle, kuidas oma huvisid ning tugevusi ühildada tööturu vajadustega

Kuna see on siin siiski suuremal määral rahablogi, julgen eeldada, et enamik inimesi soovib oma töö eest ka palka saada. Kuigi raha iseenesest on halb eesmärk ja ainult raha lootuses näiteks eriala valida päris libe tee, on see erinevate suundade kaalumisel siiski kõva argument. Nt kirjutamishuvi puhul on suur vahe, kas olla maakonnalehe või meelelahutusportaali klikimeister või panustada hoopis sisuloome- või kommunikatsioonisuunale. Seega tasub üsna ratsionaalselt ja kainelt hinnata, millised huvid ning tugevused võiks tööturul hinnas olla ja mida peaks tegema, et hinnas püsida või veelgi enam hinda minna. 

comfortable.jpg

Väärtuslike karjäärioskustega kursisolek ning pidev enesetäiendamine on oma karjääri planeerimisel olulised abimehed. Näiteks polnud pooled täna tööturul kõige nõutumad oskused kolm aastat tagasi isegi edetabelis. Tehnoloogia areng on kõiki valdkondi pea peale pööramas ja uudishimu ning õppimisvõime lähevad üha enam hinda. Tahtmine ja oskus kiiresti kohaneda on võti, et tööturul väärtuslikuna püsida. 

Ei tasu ka karta, et kõik oleksid pidanud programmeerima õppima juba hiljemalt eile, sest kõige rohkem on hinnas tehnoloogiliste ja n-ö “pehmete” oskuste hübriidid. Näiteks matemaatilis-analüütilised oskused kombineerituna protsesside parandamise või müügivõimega on rakendatavad nii IT-s, personalitöös, turunduses, müügis kui avalikes suhetes. Seega ehkki tehnoloogiline pädevus on ja jääb nähtavas tulevikus hinda, tasakaalustab seda näiteks tugev kommunikatsioon ja muud “pehmed”, aga samuti olulised oskused.

…aga ära arva, et selleks on lõputult aega

Ehkki ma tahaks loota, et kunagi pole hilja oma erialase turuväärtusega tegelema hakata, on kahjuks reaalsus see, et kriitiline aeg sissetulekuid kasvatada on 20ndates ja 30ndates ning 40ndates saabub juba platoo. Erinevate välismaa uuringute järgi saabub naiste palgatipp 38-aastaselt ja meestel 48-aastaselt. Kohalikus kontekstis lisandub (kirsiks soolisele lõhele) tugev vanuseline diskrimineerimine – siinsel tööturul saab karjääriredelist allakäigutrepp juba 40ndates.

Vajadusel tuleb ka samm tagasi astuda 

Tulles tagasi karjääriredeli metafoori juurde, toob see kaasa ka ettekujutuse, et kõik sammud peaksid toimuma ühes tõusvas suunas. Vahepeal võib pikaajalises plaanis olla targem astuda samm kõrvale, diagonaalis või üldse tagasi. Kuna inimesele on niigi loomuomane lühiajalises perspektiivis mõtlemine, pole kaugena tunduva tuleviku nimel n-ö tagasi minna kerge. Lisanduda võib hirm enda või teiste silmis läbi kukkuda.

Minultki on küsitud, kas ma siis kahetsen esimest erialavalikut või nimetatud teises sektoris otsast alutamist riskantseks sammuks. Samas ei muuda karjääripööre ju eelmise valdkonna elukogemust olematuks või kõiki omandatud oskusi väärtusetuks. Juura on igatahes suurepärane elus hakkamasaamise baasharidus ja miski ei takista mind sinna vajadusel ka tagasi minemast. 

If you're offered a seat on a rocket ship (1).png

Ära astu tabureti otsa

Lisaks n-ö sisenemispalgale tasub alati võimaluste piires hinnata potentsiaali nii enesearengu kui sissetulekute mõttes. Mõned asutused või sektorid on rohkem taburet kui redel – sisenemisel teeb ühe pika sammu, aga jäädki sellele tasemele või funktsiooni lõksu.

Ammuta ebakindlast olukorrast hoopist kindlust

Üks hiina vanasõna ütleb, et ära karda aeglast liikumist, vaid karda paigalseisu. Ehkki ideaalse variandi või “kindla” valiku ootuses tundub kõige turvalisem püsida ühel kohal, on ka mitte millegi tegemine valik, milles peituvad omad ohud. Seevastu mõistliku aja tagant töökoha vahetus annab juba iseenesest julgust (saangi hakkama!), värskendab kohanemisvõimet ning selgema pildi oma väärtusest tööturul. Tagatipuks võib regulaarne töökohavahetus võib isegi kiirema palgakasvu anda. Kuna kohanemisvõime on tööturul hinnas, tasub seda musklit pidevalt ka töös hoida – kui praegune koht seda ei paku, võibki abi olla uuest algusest ning enesetõestamisest.

Planeerimine on juba pool võitu

Kokkuvõttes ära lase karjääril endaga juhtuda, vaid haara härjal sarvist. Ehkki elu muutub, mullid lõhkevad ja riigikorrad kukuvad, oled nähtavas perspektiivis teadlikult oma võimalusi hinnates kulgejatest ees niikuinii. (Vana hea jooksutsitaat – no matter how slow you go, you’re still lapping everyone on the couch.)

Kas robotid võtavad meie töö ära?

Te seda videot juba nägite või? “Aga noh, ühte ma ütlen – masinad meid ei asenda.” Sellega tuli meelde, et pidin siia ju oma surematu tehno-optimistliku töö tuleviku nägemuse kirja panema. Kas robotid võtavad meilt töö ära? Kas me kõik sureme nälga? Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Hakkame aga otsast pihta. 

Töösuhe ei ole ratsionaalne kaalutletud tehing nagu saia ostmine. Pigem on tegemist ühe keskseima (lähi)suhtega inimese igapäevaelus, millele pühendatakse lõviosa oma ärkvelolekuajast. Hea töö nimel ollakse valmis muutma oma elustiili või isegi -kohta. Kui töösuhe pöörab nugadele, võib see mõjuda vaat et laastavamaltki kui kehv lahkuminek – lihtsalt õhtuti kammitakse kodus veiniklaasi taga Tinderi asemel CV-Online’i.

Kuid nüüd on keegi kolmas ilmunud me vahele, nagu ütlevad laulusõnad. Hoiatused robotite armee pealetungist tööturule on peavoolumeedias muutunud nii igapäevaseks, et selle toimumise üksikasjad tundub olevat juba puhttehniline tühi-tähi – kätte jõuab see lähiajal kindlasti. Kas ja millised muutused meie töösuhet siis 21. sajandil ees ootavad ning kas see jääb üldse püsima?

Pessimistlikumate arvestuste järgi suretab automatiseerimine inimtöö täielikult välja või jätab alles vaid need ametikohad, mille masinaga asendamine on liiga kallis. Näiteks autode käsipesud ja käsitsi marjade korjamine toimub tänaseni niimoodi vaid seetõttu, et inimtööjõud on odavam kui automatiseerimine. Tagatipuks aitab tehnoloogia töötajaid üha täpsemini kontrollida ja jälgida, mis muudab töö vaid intensiivsemaks. Seega pole oht ainult töökohtade robotitega asendamine, vaid väheste allesjäävate töökohtade muutumine kurnavalt robotlikuks (Spencer, 2018).

Eeltoodud maailmalõputeooriad lähtuvad eeldusest, et a) enamik inimese oskusi ja omadusi on asendatavad tehnoloogiaga ning b) automatiseerimine on odavam, mugavam ja tõhusam. Külmalt Excelis kalkuleeriv kapitalism teeks sellest juba omad järeldused ja määraks inimkonna saatuse. Selle peale tahaksin teha väikse mõtteharjutuse ning lasta kurjal kapitalismikolli hetkeks tõesti amokki jooksma. Kerime pildi kiirelt tulevikku, kus ootab ees sissetulekuta ja rakenduseta jäänud rahulolematu inimkond, kellest vaid vähestele jätkub defitsiitseid ning hinnasurve tõttu vähetasustatud töökohti.

Kui nüüd hakata mõtlema sellele, et kapitalismi eesmärk on teenida tulu ja kapitalismi toimimiseks on vaja turumajandust, tundub lõviosa inimkonna töötusesse paiskamine lihtsalt ennasthävitava sammuna. Esiteks puuduks maksejõuline tarbijaskond, kellele robotid üldse tooteid ning teenuseid pakkuda saaks. Teiseks tooks sissetuleku ja rakenduseta jäänud inimmassid vältimatult kaasa palju poliitilist ning ühiskondlikku ebastabiilsust (vähemalt senikaua, kuni kõik tööta ning rahata inimesed nälga surevad). Kokkuvõttes ei oleks tegemist just soodsa ettevõtluskeskkonnaga, kus automatiseerimisega saavutatud kokkuhoiu magusaid vilju nautida.

Muidugi ma möönan, et kohanemisaeg tehnoloogia kiire arenguga võib tulla keeruline. Tasakaalu leidmine uute võimaluste ning globaalse tööturu vajaduste, samas inimeste praeguste oskuste, ootuste ning asukoha vahel ei ole lihtne. Eriti valuline võib muutus olla neile riikidele, kes vaevu industrialiseerimise lävele on jõudnud. Kui mõnede autorite sõnul on oht, et kuni pooled USA olemasolevad töökohad automatiseeritakse järgmise kahekümne aasta jooksul, on arengumaade töökaotuse oht veelgi suurem – väidetavalt kuni 2/3 India töökohti ning 3/4 Hiina töökohti on automatiseeritavad (Spencer, 2018).

Samas on ka varasemad automatiseerimise mõjud järginud mustrit, kus esiteks tekib traditsioonilistes rollides segadus, millele järgneb kohanemisperiood ning protsess kulmineerub pikemas perspektiivis kasuga. Näiteks industrialiseerimine tekitas aastakümneid probleeme – alates muutustest töökohtade struktuuris kuni kohutavate töötingimusteni uutes tehastes. Hiljem ühiskond kohanes ning võitis rikkuses ja töölised said sellest võidust osa tänu haridussüsteemi kohanemisele ning ametiühingute tekkele (Krakovsky, 2018).

Võtame töö tükkideks

Teadmine, et kohanemisraskused on ees, annab meile vähemalt võimaluse asuda ettenägelikult mõjusid leevendama, selmet loota nende täielikule vältimisele. Teisalt ei tasu kalduda ka kõikehõlmavasse pessimismi tuleviku väljavaadete osas. Hetkel tundub tehnoloogia pealetungi diskursus keskenduvat teada-tuntud töödele, mis lähitulevikus tõenäoliselt ära kaovad. Hoopis vähem räägitakse sellest, millised tööd asemele tekivad ning millised oskused hinda hakkavad minema.

Palju räägitakse näiteks taksojuhtide või poemüüjate töö kadumisest, ent ka professionaalsed  erialad pole automatiseerimise eest kaitstud. Õigusbürood kasutavad juba täna tarkvara selliseks paberitööks, mida varem tegid alustavad juristid kallimalt ning aeglasemalt. Samuti on pildituvastustööriistad radioloogias juba vähemalt sama head, kui mitte paremad kasvajate tuvastamisel (Krakovsky, 2018).

Enamik automatiseeritud süsteeme on jäigad – näiteks kaasaegsetes autotehastes panevad autole tuuleklaasi ette tööstusrobotid kokkupanekuliinil. Kui hiljem on vaja autol tuuleklaasi vahetada, paigaldavad selle juba päris inimesed autotöökojas. Katkise tuuleklaasi eemaldamine, raami ettevalmistamine ning asendusklaasi paigaldamine nõuab liiga palju reaalajas kohanemist, et ükski kaasaegne robot seda kuluefektiivselt teha suudaks. Samuti võib pealtnäha tunduda, et isejuhtiv auto on paindlik ning kiiresti kohanev, ent pigem on tegemist nähtamatutel rööbastel liikuva rongiga (Autor, 2015).

Tehnoloogial on nähtavas tulevikus ka selged piirid, vähemalt kuluefektiivsete lahenduste mõttes. Võrdlemisi lihtne on automatiseerida rutiinseid ülesandeid, aga mitterutiinsed ülesanded on seni üle jõu käinud ka kõige võimekamatel tehisintellektidel. Need nõuavad analüütilisi, loomingulisi ja empaatilisi võimeid. Mida rohkem on töös mitterutiinseid tegevusi, seda tõenäolisemalt saab tehnoloogia olla üksnes abimees, mitte asendaja (Krakovsky, 2018).

Oluline on mõista, et automatiseerimine ei ohusta konkreetseid ameteid, vaid konkreetsete omadustega tööülesandeid. Sarnaselt IT-sektorile, kus juba täna otsitakse töötajaid „tööriistakohvris“ olevate oskuste alusel, peaks ka muid töökohti käsitlema osadest koosnevana – enamik töid ei koosne ühest ülesandest, vaid hulgast oskustest ning vastutusest. Tööriistakohvri täitmise metafoori kasutasid mitmed õppejõud ka mu viimaste magistriõpingute käigus ning erinevate valdkondade tööpakkumisi sirvideski võib märgata, et üldise hariduse või ametinimetuse põhise töökogemuse asemel otsitakse konkreetseid kogemusi või oskusi.

Töö ei ole maailmast otsas

Lisaks tööülesannetele, mida ka tulevikus inimesed paremini teha oskavad, tekitab produktiivsuse tõus omakorda vajadusi uute ametite järele. Uuringud näitavad, et ehkki mingites valdkondades on töökohti kadunud, tekib neid mujal selle võrra juurde (Krakovsky, 2018). Produktiivsuse kasv toob ilmselt kaasa suurema tarbimise ning see omakorda tööjõuvajaduse, nagu ajaloos varemgi läinud on (Manyika ja Spence, 2018). Näiteks Silicon Valleys on tehnoloogiasektori meeletu kasv omakorda õhutanud töökohtade kasvu kinnisvaras ja heaoluteenustes (nt massaaž) (Krakovsky, 2018).

Maailm on hetkel täis suuri, väikseid ja mikroskoopilisi probleeme, millega keegi tegeleda ei jõua. Inimeste võime pakilisemate probleemide puudumisel omale muresid ning vajadusi juurde „hankida“ on eneseirooniline meemimaterjal juba aastaid. 2012. aastal lisati termin „First World problem“ ka Oxfordi sõnastikku. Tundub ennatlik karta, et ühtäkki kõik tegevused otsa saavad, kui mõned praegused funktsioonid inimeste õlult ära võetakse.

Kas sina kardad roboteid? Või ei jõua pigem ära oodata, et mõned tüütud kohustused nende kaela ära sokutada? 


  • Autor, D. H. (2015). Why Are There Still So Many Jobs? The History and Future of Workplace Automation. The Journal of Economic Perspectives, Vol. 29, No. 3, pp. 3-30.
  • Krakovsky, M. (2018). The New Jobs – As automation takes on more and more tasks, what will human workers do? Communications of the ACM. January, vol. 61.
  • Manyika, J., Spence, M. (2018). The Falce Choice Between Automation and Jobs. Harvard Business Review. Economy. veebruar.
  • Spencer, D. (2018). Fear and hope in an age of mass automation: debating the future of work. New Technology, Work and Employment, 33:1.

Mida mees selles olukorras teeks?

Ma teile nüüd kirjutan – palgalõhest. Või nagu ma juba varemgi olen öelnud: ma ei viitsi vaielda teemal, kas see on lõhe või lihtsalt sooline üleühiskondlik sissetulekute erinevus – selle olemasolu ei saa hoolimata nimesildist ju keegi eitada. Ja ma nimme ei ütle, et postitus on “ainult naistele” või midagi taolist: justnimelt tasub ka igal mehel see läbi lugeda. Mulle vahepeal tundubki, et naised lakkamatult harivad ennast sellel teemal, kuidas ühiskond toimib ja kuidas see nendega käitub, samal ajal kui mehed istuvad kuskil õndsas teadmatuses ning ütlevad, et “minuga pole juhtunud – järelikult pole olemas”. Kuna arutelu aluseks on ühine infoväli, tekitab see ainult mõttetut suhtlemisbarjääri.¹

Mulle tundub, et palgalõhe mõiste iseenesest tüürib kogu selleteemalise arutelu juba kraavi ära. Kohe hüppavad välja mingid inimesed, kes hakkavad väitma, et seda saab mõõta ainult täpselt samas asutuses täpselt samadel ametikohtadel töötavate inimeste vahel ning sellisel kujul on tegemist ühe seninägematu kalaga, kes peamiselt karvaste feminatside mütoloogias ringi ujub.

Pildiotsingu feminist gif tulemus

Just selle pärast nimetaks ma seda käesoleva postituse kontekstis sooliseks sissetulekute erinevuseks. Naised ja mehed on Eestis ajast aega võrdväärselt palju tööd rühmanud, ennemuistsel aal taluperes oli see suhe isegi tugevalt naiste kahjuks. Meil on ka rahvakalendris nii palju naiste töökeeluga pühasid just seetõttu, et naised ennast liiga vara surnuks ei töötaks. Tänapäeval, kus kodus peetava ilutibi perekonnamudel on pigem midagi linnalegendi laadset, peavad enamik inimesi enda ülevalpidamiseks iga päev tööl käima – soost hoolimata.

Ma arvan, et seetõttu on raske vastu vaielda, et sissetulekute erinevus on suur probleem. Me ei saa öelda, et pool ühiskonnast peabki olema veerandi või kolmandiku võrra vähem kindlustatud, kui teine pool ühiskonda. Alles naistepäeva paiku avaldas Tuleva analüüsi, kuidas see on juba kandunud edasi pensionisambasse ning liitintressi toel kasvab see vahe seal omakorda nagu pärmi peal.²

Mina ka ei ole veel kohanud sellist inimest, kes vaataks naist ja ütleks, et ta meelega maksab talle vähem palka. Samas on see väga lihtsustatud vaatenurk sellele, kuidas sissetulekute erinevus üldse tekib, alates sellest, et väga palju neid protsesse, mis meil inimestele hinnangute andmisel toimivad, on täiesti alateadlikud. Kasvõi seesama, et me palkame inimesi, kes näevad meie moodi välja. Meile meeldivad inimesed, kes on meie moodi – me ei saa sinna midagi parata. Samas see paratamatult taastoodab senist ajalooliselt kujunenud olukorda, kus enamus juhtivatest kohtadest on valge keskealise mehe käes.

Pildiotsingu don draper gif tulemus

Lisaks on enamik struktuurseid palgaerinevusi sellised muna-ja-kana tüüpi olukorrad – näiteks armastatakse väita, et naised ise lähevad ju vähemtasustatud valdkondadesse tööle. Uuringutest on aga selgunud, et kui mingisse valdkonda hakkab tekkima rohkem naisi, hakkavad seal ka proportsionaalselt sissetulekud langema, ehk valdkonda enam ei väärtustata nii palju. Või väidetakse, et naised ise ei küsi omale kõrgemat palka, aga uuringutest selgub jälle, et kui naine ka küsib kõrgemat palka, siis talle seda tõenäolisemalt ei anta.

Just taolistel põhjustel on nende tendentside pöördumine nii aeglane. Üks suurepärane ladus lugemine sellel teemal pildi ettesaamiseks just tööelu kontekstis on Sheryl Sandbergi raamat “Lean In”. See on küll mõned head aastad tagasi välja antud, aga ilmselt pole kaotanud oma aktuaalsust. Etteruttavalt ütlen ka ära, et Sandbergi jutt tugineb läbivalt erinevatele legendaarsetele uuringutele, mitte mingile “mulle-tundub” kompassile või “ma pole näinud, järelikult pole olemas” retoorikale.

Üks mõte, mis minul seal tulukese põlema lõi, on see, et naised hakkavad valmistuma oma pereeluks enne, kui neil isegi paariline on:

“we compromise our career goals to make room for partners and children who may not even exist yet”

Näiteks hakatakse hoidma kinni töökohast, kust oleks hea ja turvaline vanemapuhkusele minna (ja siin võiks jälle süüdistamata analüüsida, kas asi on äkki hoopis ühiskonnas, kus peamine karjääririsk pereloomisel on ainult ühe poole peal). Või arvestatakse karjäärivalikul sellega, kuidas see võimaldab hiljem pereelu ühildada. Või ostetakse tarbetult suur korter, kuhu juba pesa punuma hakata. Kõik sellised väiksed otsused lõpuks ainult aitavad kaasa sellele, et naiste ja meeste positsioonid ning majanduslikud olukorrad on erinevad.

Samal ajal mõtlevad neid mõtteid lisaks naisele endale niikuinii tema tööandjad või kolleegid. Piltlikult valmistutakse esimesed 10 aastat naise karjäärist selleks, et niikuinii ta kohe-kohe teeb lapsed. Järgmised 10 aastat on tema taak see, et tal juba on väikesed lapsed. Ja sealt edasi on ta juba 40 ning võib kohe lina ümber keerata ja surnuaia poole roomama hakata. 

Piltlikult moodustavad kõik need teiste inimeste ootused ning hirmud naise karjääris pideva väikse vastutuule. Seetõttu on oluline, et naised ise märkaks neid alateadlikke mõtteid ning mustreid oma peas, millega nad ennast omakorda ise tagasi hoiavad. Üks asi, mida võiks endalt kogu aeg küsida – mida mees selles olukorras teeks?

Pildiotsingu what would jesus do gif tulemus

Ma võin vanduda, et peaaegu ükski mees ei mõtle õieti sellele, kuidas nt pereloomine päriselt mõjutab nende karjääri või kas see seda üldse mõjutab, enne kui laps on päriselt käes. Naised samal ajal muretsevad juba pikalt enne lapse tegemahakkamistki ette, kas neist on ikka õige uuele töökohale suunduda. A’la naisel on mure, et nad planeerivad aastakese pärast last teha üritama ning kas on eetiline minna uuele kohale. Väike arvutus näitab, et uuele kohale minekust alates jõuab ta seal töötada vähemalt pooleteist aastat, mis tänapäeva tööturul on igati okei. 

Seega – mida mees selles olukorras teeks? Nt tööle kandideerimine – naised kandideerivad uuele kohale siis, kui nad vastavad 101% tingimustele. Mehed kandideerivad juba siis, kui nad vastavad 60% tingimustele. Või palga küsimine – kui sa kandideerid kuskile ja sul tekib peas see number… Ja siis sa igaks juhuks võtad sealt selle 200 eurot maha. Pane see 200 eurot tagasi, sest hiljem kaubelda jõuab alati. Kokkuvõttes mõtle sellele, et sa vähemalt ise ennast ei saboteeriks.

Lõpetuseks ma sooviks, et neil teemadel rääkides oleks vähem vaenu ja kaitseseisundit. Nagu ma põgusalt välja tõin, on soolise ebavõrdsuse juured nii sügavalt meie ühiskondlikesse, alateadlikesse ning psühholoogilistesse protsessidesse sisse juurdunud, et konkreetset põhjust on raske välja tuua. Kindlasti pole siin kasu mingist süüdlaste otsimisest. Samas see, et keegi otseselt midagi pahatahtlikult valesti ei tee, ei tähenda, et meie tegude või ühiskondlike valikute tagajärjed suures plaanis õiglased on. 

 

“For many men, the fundamental assumption is that they can have both a successful professional life and a fulfilling personal life. For many women, the assumption is that trying to do both is difficult at best .png

¹ Tegelikult see on masendav ja hämmastav, kui suur see suhtlemisbarjäär on ka naistel ka muidu igati intelligentsete, empaatiliste ning haritud meestega. Nii et väike nipp meestele – kui sa siiralt tahad olla oma naisele parem mees, siis ära mine “nende mingite feminatsiteemade” peale kaitseseisundisse, vaid päriselt kuula, mis tal mureks. Kui naine ütleb, et ta tunneb ühiskondlikku survet teha rohkem kodutöid või olla parem ema, ei ole kuigi palju abi rehmamisest, et “sa kujutad seda ette” või “aga ole sellest üle”. 

² Tegelikult seni on Eestis pensionilõhe pensioni arvutamispõhimõtete tõttu olnud Euroopaga võrreldes eesrindlikult väike – Eestis 3,7% ning Euroopas keskmiselt 40,2%. See on üks asi, milles me võiks üritada mitte teistele riikidele järgi jõuda. 

Finantsvabaduse noorem vend – asukohavabadus

„Kuidas sa kunagi päris elus hakkama kavatsed saada?“ ahastas minu klassijuhataja, kui kord ennemuistsel aal veerandi lõpus mu puudumisi kokku luges. Nimelt pidin toona kooli jõudmiseks ärkama juba kell 5:30 ja valisin selle asemel sageli väljamagamise ning kodus õppimise. Koolis kohal käisin siis, kui seda oli päriselt vaja, ehk peamiselt kontrolltöid tegemas. Hoolimata väga headest tulemustest olid minu puudumised talle pinnuks silmas lõpuaktuseni välja.

Kümme aastat hiljem võin murelikule õpetajale kinnitada, et „päris elu“ on õnneks osutunud hoopis mitmekesisemaks, kui toona oleks võinud ette aimata. Tänapäeval mõistetakse üha enam, et inimeste töörütm ja -stiil, töökeskkonna vajadused ning isegi ööpäevane bioloogiline rütm on väga erinevad. Kui nendega arvestada, suureneb ka produktiivsus. Eriti aktuaalne on see olukorras, kus aina suurem ja väärtuslikum osa tööst tehakse mõttega.

Töötaja ning tööandja suhe, samuti inimeste suhtumine töötamisse üleüldiselt on muutumas. Elu pole enam miski, mis juhtub siis, kui tööst aega üle jääb, vaid võimetele, vajadustele ning eesmärkidele vastavat tööd võetakse elustiili lahutamatu osana. Teatud palgatasemest alates ei ole inimese motivaatoriks enam raha vaid muud tegurid ning tööandja peab üha enam pingutama, et tipptegijaid endale tõmmata.

Ilmselt pole enamiku finantsvabaduse suunas pürgijate eesmärk palgaikkest vabanemisel jalad täiesti seinale visata, vaid ajada oma asja ning enda tingimustel. Näiteks minu enda esimene unistus on viljeleda nii paindlikku eluviisi, et soovi korral võin veeta talve Kreekas ning kevade kasvõi Viljandis. Nimetagem seda siis geograafiliseks vabaduseks või e-nomaadluseks. Eestist lõplikult lahkumise või töötamisest loobumise ihalust mu unistuste seas küll pole ning kindlasti on minusuguseid veel palju.

Lisaks üldisele vabadusele annab teises kultuuriruumis töötamine sellele kogemusele ka hoopis teise mõõtme, kui lihtsalt kiire nädalane reisike teise riiki. Näiteks kui ühe projektiga kuu aega Indias koolitusel olin, käisime E-R kursusekaaslastega päeval koolis, õhtuti väljas või asju ajamas ning nädalavahetused olid pühendatud ringiseiklemisele. Võõral maal oma argitoimetusi tehes võid tõsimeeli öelda, et oled seal elanud. See ei pea kehtima ainult eksootilistele seiklustele, vaid samasugune vahe on päriselt kuskile Soomaa metsa kolimisel või ilusate ilmadega nädalavahetuseti maakodus käimisel.

Seetõttu oli mul eriline rõõm lugeda LHV vingetest katsetustest oma töötajate rahulolu suurendamisel – nimelt on nad samuti taibanud, et töö on tänapäeval pigem elustiili osa ja karjäärieesmärkides on igas vanuses inimestel toimunud suur nihe. Ennekõike hinnatakse töö ja eraelu tasakaalu ning paindlikkust. Töötajate turgutamiseks avas LHV käesoleval talvel kliimapaguluskontori Malagas, kuhu soovijad ennast mõneks ajaks ümber võisid kolida (lennupileti pistis samuti pihku tööandja). Projekt oli nii edukas, et nad kavatsevad sellest teha iga-aastase traditsiooni.

Plaksutasin selle peale käsi ja tekkis kihk kohe a) LHVsse tööle joosta ja/või b) mingiks personalivaldkonna/tööandja brändingu visionääriks hakata. Kui nüüd tõsisemalt rääkida, on see loodetavasti särav sümptom üldisemast arengusuunast, kuhu kohalik töömaastik ühel hetkel (loodetavasti varem kui hiljem) tüürima hakkab. Ma ei mõtle isegi seda, et ettevõte tingimata välismaale terve kontori peaks sisustama, aga kaugtöö võimaldamine (ka pikemaks perioodiks kasvõi teisest riigist) võiks küll normaalsuseks muutuda. 

Ühest küljest räägime e-residentsusest ja soovist üha rohkem inimesi meie digitaalsesse kogukonda hõljuma tõmmata. Teisalt on meil hüüdlaused nagu “Talendid koju!”, mille keskne idee on inimesed just füüsiliselt(!) Eestisse kohale tuua. Äkki võiks nüüd korraldada vastuprogrammi “Jätame talendid koju” ja võimaldada neile nii paindlikke töötingimusi, et nad seda aastaringselt 9st 5ni ülemuse nina all tegema ei pea. P.S. Kui keegi arvab, et pilkkontakt töötajaga on lollikindlaim viis tagada, et ta päriselt tööd teeb (või ennast vähemalt tööluusi ajal ebamugavalt tunneb), siis mõelge uuesti.

Pildiotsingu haha good one gif tulemus

Riigikantselei ja Sotsiaalministeeriumi tellimusel koostatud analüüs “Tuleviku töö – uued suunad ja lahendused” nimetas samuti ühe tuleviku töövormina IKT põhise kaugtöö. Analüüs nentis, et tööandjate poolne peamine takistus ongi töötajate kontroll.

Kuigi töötegijale võib IKT-põhise mobiilse töövormi valik tuua kaasa suurenenud rahulolu ja kasvanud produktiivsuse, esitab selle töövormi rakendamine tööd andvale isikule mitmeid väljakutseid.

Olulisem neist on töötegija tööaja ja tulemuslikkuse jälgimine, mis muutub töötegija eemal viibides varasemast keerulisemaks. Varasema kontrollipõhise töökultuuri asemel eeldab IKT-põhise mobiilse töö kasutamine usalduslikku suhet töötaja ja tööandja vahel ning seeläbi ka erilist pingutust tööd andva isiku poolt, et võtta kasutusele uued juhtimismudelid.

Siiski pole tööandjatel varsti muud võimalust talendituru tingimustes ellu jääda, kui nende protsessidega kaasa minna. Kui töö tegemise vältimatuks eelduseks ei ole töötaja tagumiku kontakt kontoritooliga, toob paindlikkus lõpuks kasu nii töötajale, tööandjale kui ühiskonnale tervikuna.

  • Töötaja saab elada täisväärtuslikumat elu, sh asukohavabadust ja väiksemat tööga kaasnevat ajakulu (nt igapäevane kohalesõitmine).
  • Tööandja motiveeritumaid ning produktiivsemaid töötajaid, miks mitte ka vähenenud kontorikulusid ning väiksemat survet palga või töökeskkonnaga motiveerida.
  • Ühiskondlikul tasemel aitab see rohkem inimesi tööle tuua (mh liikumispuudega inimesi) ning neid seal ka kauem hoida (sest elu juhtub ka enne pensionit või finantsvabadust). Ka eelnimetatud analüüs juhib tähelepanu, et “uute töövormide kasutuselevõtt võib aidata lahendada Eesti majanduse ja tööturuga seotud struktuurseid probleeme pikemas perspektiivis”. Mingil määral võib see pidurdada ka linnastumist, sest (pea?)linna valgumine pole hädavajadus, et esiteks tööd leida ning seejärel igapäevane töölesõit vähegi talutavaks teha.

Kui paljudele teist on suur osa finantsvabaduse unistusest hoopis asukohavabadus? Kas ja kuidas selle suunas töötate?

Loo omale elu, millest pole vaja puhata..png

Kuidas palgalõhe mõjutab investeerimist, ehk miljoni euro küsimus

Eesti rahvuskala palgalõhe on viimastel aastatel visalt püsinud umbes 27% juures, ehk meeste sissetulekutega võrreldes teenivad naised keskmiselt 27% vähem.

“Palkade erinevusest ühte kolmandikku saab selgitada naiste ja meeste inimkapitali ning töökohtade erinemisega. Kahte kolmandikku sugudevahelisest palgaerinevusest ei saa nende teguritega põhjendada.” (Praxis

Laskumata vaidlustesse, kas palgalõhe on “päris” või kes on süüdi või kas tegelt #meestaobkõikkinniä, tekkis mul huvi läbi arvutada, kui palju selline sissetulekute erinevus naiste majanduslikku kindlustunnet mõjutab.


Võrdluse eeldused: 

  • mees ja naine
  • mõlemad 25-aastased
  • mõlemad soovivad 60-aastaselt pensionile jääda (35 aastat aega)
  • lihtsustamise huvides on välja jäetud inflatsioon, võimalikud elu kestel tekkivad vanemapuhkused/hüvitised (mis enamasti jäävad naise kanda ning halvavad säästmisvõimekust veelgi), ülalpeetavad jmt päris elu
  • praegu on Eestis naiste oodatav eluiga ca 82 ning meestel 73 aastat
  • arvutuse lihtsustamiseks majandab mees kuus 1000 euroga ja naine vastavalt 730 euroga (suurusjärgult see peakski olema keskmise palgasaaja reaalsus)
  • ütleme, et mõlemad suudavad säästa ja investeerida ca 15% palgast – mehel tiksub investeeringutesse 150 eurot kuus, naisel 109,5 eurot kuus
  • keskmine tootlus on 10% aastas

Võtsin investeeringute liitintressi kalkulaatori ette ja andsin tuld. 60. eluaastaks on portfellid järgmised:

  • mehel: 569 345,71 eurot
  • naisel: 415 622,37 eurot

Niimoodi see väga hull ei tundugi – vahe on ju ainult 153 723,34 eurot. Naine peab sellega küll mõne aja kauem ära elama, aga eks ta on ka harjunud kitsamalt läbi ajama.

Pilt läheb päris huvitavaks aga siis, kui mees selle palgalõhe samuti tuleviku suunas ujuma paneks, ehk kui ta selle 270 eurot kuus samadel tingimustel investeeriks. 35 aastaga kasvab sellest rahast:

1 024 822,27 eurot

See on üle miljoni euro. Üle. MILJONI! Euro.

Muidugi on tegemist ülimalt lihtsustatud arvutustega, aga kõik muud tegurid (tavapärased praktikad ühiskonnas nt lapsehoolduse jaotumise ning üksikemakeskse peremudeli, samuti elatisvõlglaste soolise jaotuse osas) aitavad pigem majandusliku lõhe suurendamisele veelgi kaasa. Kokkuvõttes võib öelda, et palgalõhe läheb naisele elu jooksul maksma terve miljoni. 

LUGEMISVARA: 4-tunnine töönädal

raamatupäis (2).jpg

Minu jaoks pole produktiivsemat aega raamatulugemiseks, kui reisides – pikad lennud või muud sõidud, väsinud õhtud hotellis ning suvalised ooteajad kohe motiveerivad raamatut kätte võtma. Eriti kui wifit parajasti pole. 🙂 Seetõttu suutsin ka hiljutisel autoreisil läbi kaevata oma lugeri sügavaimad sopid ning lõpuni lugeda või vähemalt lõplikult maha kanda päris suure portsu raamatuid. Üks neist oli Timothy Ferrisse “The 4-Hour Work Week“, mida olen siin-seal näinud investoritele või ettevõtjatele soovitatava lugemisvara seas.

368593

Lähenesin raamatule täiesti eelarvamustevabalt, sest olin selle kuskilt soovituste nimekirjast üles noppinud ning autorist varem kuigi palju kuulnud ei olnud. Tagantjärele arvustusi sirvides sain aru, et tegemist on päris vastuolulisi emotsioone tekitava tüübiga, keda valdavalt parajaks egotsentriliseks mölakaks peetakse. Samas tundub paljude vastumeelsus seisnevat peamiselt selles, et nad tunnevad raamatus toodud põhimõtetes solvangut oma a) intelligentsile, b) elustiilivalikutele või c) väärtushinnangutele.

Ülesehituselt üritab raamat olla väga praktiline juhend, kuidas optimeerida oma töökoormust või luua võimalikult kergestihallatav äri ning lõpuks elada elu, mis sind tõeliselt õnnelikuks teeb. Päris paljud osad olid seal minu jaoks täiesti kasutud – näiteks juhendid lihtsa veebipoe püstipanekuks, odavate lennupiletite hankimiseks jmt, mis olid täiesti USA-kesksed ning milleks on vähemalt Eestis ja tänapäeval juba palju lihtsamad võimalused (nt veebipoe tegemiseks siin). Samas tuleb ka meeles pidada, et raamatu esmatrükist on möödas üle kümne aasta – ehkki seda on jõudumööda ka kaasajastatud, pärinevad kesksed ideed ajast, mil 9st 5ni kontori oravarattas pöörlemine ja pensioniea ootamine olid rohkem teemas.

Millega ma ei nõustunud

Minu jaoks olidki peamised vead raamatus kõlama jäänud eeldustes järgmised:

  1. Töö on igal juhul mingi rõve mõttetu asi, mis on mõeldud vaid raha teenimiseks. Kindlasti on palju inimesi, kes oma tööd ei naudi. Samas äkki eksisteerib ka võimalus, et osad meist teeksid oma tööd igal juhul ning polegi selle pärast ühiskondlike eelduste poolt ajupestud ja oma olukorra enda jaoks kuidagigi talutavaks mõelnud.
  2. Sagedaste “mini-pensionite” võtmine, mitte kõigi lootuste panemine vanaduspensionile on midagi revolutsioonilist. Ma ei tea isiklikult väga palju inimesi, kes tänapäeval üldse loodaks, et vanaduspension neile kauaoodatud lustielu või reisivõimalused tooks. Pigem nähakse tööd elustiili osana, mis võimaldab oma vajadusi ning huvisid rahuldada jooksvalt.
  3. Kaugtöö võimalus on midagi revolutsioonilist, mida oma ülemuselt välja kavaldada. Ei ole, pigem on see kontoritöö puhul ainult tõusuteel. Samas nagu öeldud, saab seda peamiselt rakendada kontoritöö puhul, sest näiteks lasteaiaõpetaja või haiglaõde ei saa päeva jooksul arvutis peamised ülesanded tunnikesega ära teha, samal ajal mootorrattaga läbi Hiina sõites.
  4. Soovitus pärast oma kohususte revideerimist osa neist kuskilt odavalt maalt – näiteks Indiast – eraassistendilt sisse tellida, saab a) töötada peamiselt inglisekeelses kultuuriruumis, b) töötada vaid Indiaga võrreldes piisavalt jõukal maal ning c) ei tundu maailmakorralduse jätkusuutlikkuse mõttes moraalne. Samasse auku läheb tegelikult soovitus kolida “vabanemise” järel oma elu odavatele eksootilistele maadele. Üleüldiselt on raamatu kesksed elumuutmissoovitused sellised, et kui kõik nii teeks, maailm enam ei toimiks. Väike paralleel tekib vaktsineerimisvastastega: “Vaadake, ma ei tee seda ja midagi ei juhtunud. Küll te olete rumalad.”
  5. Õnn = reisimine. Raamat keskendub näidetes sellele, et pärast nende soovituste abil vabaks saamist on kõigi salajane soov ning elu mõte lõputu reisimine. Olles ise keskmisest kõvasti suurem reisisõber, ei tahaks isegi mina ainult ringi tuuritada. Sealjuures on väga palju inimesi, kes reisimist ei naudi või tekitab see neis mõttetut stressi. Autor möönab ka ise, et nii on raske näiteks sotsiaalset võrgustikku säilitada ja sotsiaalse olendina on inimesel vaja kuulumistunnet. Kui peamine eesmärk on õnn, siis mõne inimese individuaalne õnn ongi eluaeg ühes kodukülas nokitseda ja olla osa kogukonnast.

Mille kõrva taha panin

Siiski sain lugemise käigus ka omajagu häid mõtteid ja inspiratsiooni. Kuna ma ei oodanudki raamatust samm-sammulist juhendit, kuidas oma elus kannapööre teha, noppisin välja endale sobivad jupid ja lükkasin ülejäänu kõrvale. Muuhulgas süüdistatakse raamatut liigses ekstreemsuses, ent vahelduseks on meie elukorralduse alustalasid kahtluse alla panevaid mõttemänge päris tore mängida. Peamised meeldejäänud terad on järgmised:

  1. Nipid töö efektiivsuse tõstmiseks, näiteks e-mailide vaatamise koondamine kindlatele aegadele, samalaadsete ülesannete “kokkukogumine”, igal võimalusel asjade ajamine e-maili teel jne. Päris paljusid neist olen alateadlikult kasutanud juba ammu, aga paljugi on siin kinni asutuse üldises töökultuuris. Samas tasub igal juhul segajad töö jooksul miinimumini viia, keskenduda ühele asjale ning vältida lõputuid ajaviitekoosolekuid, millel puudub ots, algus ja päevakava. Raamatus anti ette ka konkreetsed sõnastused, millega näiteks pidevalt tööle vahele hakkivaid kolleege oma aega austama panna. Tõsi ta on, et (avatud) kontorikeskkond hävitab kõvasti produktiivsust ning paljusid neid põhimõtteid võiks lausa terve asutuse elu korraldamisel silmas pidada.
  2. Meeletu töökus ei ole väärtus omaette, ehk ei võida see, kes kulutab mingi töö tegemisele kõige rohkem aega. Samuti ei ole kõigi tööviljakus või -stiil võrdne, ehk 8-tunnise tööpäeva eeldus on eos vale. Näiteks mulle endale on eluaeg olnud omane stiil, et ma n-ö “seedin” mingit probleemi tükk aega, mis väljast paistab nagu mõttetu hangumine ja siis õigel hetkel tulistan kogu lahenduse väga lühikese ajaga paberile. Ja selle mõtteprotsessi jaoks ma ei pea sugugi töölaua taga pastakat keerutama. Näiteks magistritöö kirjutamise ajal olid sagedased olukorrad, kus ärkasin keset ööd kell 3 üles, kirjutasin hooga päris suure osa tööd edasi ning keerasin siis magama tagasi. Täpselt samamoodi on inimesi, kes lähevadki kell 8 hommikul raamatukokku, kirjutavad seal ühtlases rahulikus tempos 8h jutti ning lähevad siis koju tagasi.
    Samas pole rohkem alati parem ja produktiivsus liigse tööuhamise ajal pigem langeb – s.o teatud töötundidest alates on koguproduktiivsus tegelikult madalam kui hoopis vähema hulga optimaalsete töötundide juures. Läänemaailma katkuks on culture of exhaustion, ehk kurnatusekultuur, kus lõputu rabelemine, kohustused ning väsimus (öö läbi töötamine, kohvitopsi najal tööle vankumine jne) on staatusesümbol ja näitab, et sa oled keegi. See soodustab ka töö etendamist, sest kui liiga kähku tööga ühele poole saada, võidakse ometi arvata, et äkki sind siis polegi vaja.
  3. Palu vabandust, mitte luba, ehk hakka pihta ja vajadusel kooskõlasta. Kui minna ette luba küsima (näiteks oma töökorralduse muutmiseks) võib see tekitada tarbetut skepsist ning ettevaatusest öeldakse pigem ei.
  4. Sissetuleku väärtuse suhtelisus, mis suures osas haagib ära oma vajaduste revideerimise teemaga. Loeb see, kuidas sissetulek toetab sinu eelistatuimat elustiili, ehk pole mõtet ainult raha pärast olla 80-tunniseid töönädalaid tegev ärimees, kui saaksid hoopis väiksemate kuludega mõnusalt viljeleda küll vähemtasuvat elustiili näiteks veebi teel konsultatsioone pakkudes, aga samas veeta rohkem aega oma perega. Tuleb leida oma vajaduste ja sissetulekute optimaalne tasakaal.
  5. Pea informatsioonipaastu – info ülekülluse tingimustes tekib asjatu stress ning mure pidevalt infost maha jääda. Samas ei oma enamik infovoogu meie kasvõi kuu aja plaanis mitte mingit tähendust. Kui puhkusel üle päeva wifisse sain ning Postimehe esilehel laiutas pealkiri “Väga ilus ja vapustav lugu, kuidas Eve Kivi oma ema surnud koera taasleidis” (ei, ma pole seda endiselt klikanud), näitas see ilmekalt, et ilmselt oleksin võinud lehed lugemata jätta ka nädalaks. Piisavalt olulised teemad jõuavad meieni niikuinii ja vahepeal võib proovida meedia jälgimisest näiteks nädalaks pausi pidada. See on jälle üks asi, mis meie tähelepanuvõimet ning ajuressursse muidu asjatult raiskab.
  6. Igapäevaotsuste automatiseerimine – nagu eelnevas punktis nimetatud liigne info raiskab vaimujõudu, raiskavad seda ka liigsed valikud. Meie igapäevaelu eeldab pidevaid väikseid valikuid ja mida lihtsam on neid teha, seda rohkem jaksu on meil olulisemate asjadega tegelemiseks. Kasvõi nii lihtsad asjad, nagu toiduvalikud või riietus, võib olla paras peamurdmine. Samuti üritab terve reklaami- ja moetööstus meid pidevalt õhutada uusi asju proovima ning muudkui valima. Tegelikult ei ole sa igav rutiinne inimene, kui sa sööd laias laastus iga päev mingeid kindlaid asju või ei viitsi väga rõivastusega eksperimenteerida – sa lihtsalt suunad oma energia sinna, kus see sinu jaoks kasu toob (meenutades Steve Jobsi legendaarset pulloveri ja teksade kombot). Iseasi kui olla metsik moehuviline või foodie, ent ka viimasel juhul on sul päevi, kus toit on ju lihtsalt kütus – miks siis mitte süüa kindlaid äraproovitud asju, mis “töötab”.
  7. Suurenda oma tugevusi, ära liigselt silu nõrkusi. See kehtib nii karjääri planeerimisel kui äri ajamisel – liigselt ei tasu end vaevata sellega, mis pole päris täiuslik, vaid parimal moel realiseerida oma tugevaid külgi. Näiteks ettevõtluses analüüsida, kust tuleb suurim kasu ja mõelda, kuidas annaks seda edasi arendada. Selmet üritada elu eest järgi pushida valdkondi, mis võib-olla nii hästi ei edene.
  8. Pareto printsiip 20:80 ehk vähima pingutuse põhimõte, mille järgi 20% tööst annab 80% tulemustest (samuti tekitavad 20% klientidest 80% probleemidest jne). Nii töös kui ettevõtluses tasub iga nädal maha istuda ja korraks läbi analüüsida, milline osa tegevustest tõi olulisima tulemuse ja (nagu eelmises punktis öeldud) kuidas neid tugevaid külgi veelgi parandada, ülejäänud 80%-le kuluvat aega samas vähendades. Isegi kui see jaotus pole päris 20:80, on igal juhul selline regulaarne inventuur vajalik, et tunda oma tugevamaid külgi, suurimaid ajaraiskajaid ning välja mõelda taktikad, et emma-kummaga paremini toimetada.

Kas soovitan lugeda

Kokkuvõttes soovitan diagonaalis läbi sirvida ning süvenenumalt lugeda vaid neid osi, mis enda elu kuidagi puudutavad. Seal on väärt nippe, mida rakendada nii ettevõtja kui töötajana ning mis vähemalt lugemise ajal panevad läbi mõtlema, kuidas oma elu paremini kasutada.