Bondora, miks nii meeleheitel?

Sel ajal, kui ülejäänud Eestit helistas läbi meeleheitel Samoa prints (ilmselt jääb kellelgi nüüd kadunud vanaonu pärandus lihtsalt rassistlike eelarvamuste tõttu kätte saamata – oma viga…), sattusin mina omaette pommituskampaania alla hoopis Bondora poolt. Nimelt lubati mind lihtsalt, kasulikult ja turvaliselt rikkaks teha ja söödeti ühtäkki nende imelise Go & Grow reklaame söögi alla ning söögi peale – või peaks ütlema, et YouTube’is iga video alla, vahele ning peale. Pärast jumal teab mitmendat reklaami äraklikkamist, püüdsid nad lõpuks minu tähelepanu lausega: “Kui oled jooksja ja plaanid osa võtta võistlusest, on sul ilmselt selge eesmärk.

Joppenpuhh, kes ometi nende AdWordsi haldab ning kui palju erinevaid reklaamivariante neil sihtrühmade jaoks on, imestasin omaette. Väikse tuhnimise peale sain muidugi aru, et tegemist oli õnneliku juhusega, sest reklaame on neil vaid mõned üksikud ning neid kõiki mulle erinevate videote alguses ringiratast ka näidatakse (nüüd muidugi erilise uue hooga, kui ma värskelt nende kodulehe ja muud kanalid läbi olen tuhninud). Reklaami infokastis mainiti ühe reklaami esitamise põhjusena ka mu sugu ning see vaid kinnitas mul kuklas kummitanud sisetunnet, et seda eriti kaheldava väärtusega toodet just lihtsa ning moodsa lahenduse pähe naistele turustada üritatakse. 

Kusjuures kiire pilk reklaamide sihtimise lisateabele paljastas hämmastaval kombel, et mulle sihitakse näiteks aluspesu ja jalgpalli reklaame, mingit müstilist alagruppi “meeste huvid” 😀 😀 😀 ja lisaks reisimisele ka eraldi infot just Hispaania kohta. Igatahes päris meelelahutuslik – soovitan teistelgi sellega tutvuda. 

Tulles tagasi konkreetsete reklaamide juurde, siis jättis klippide kõne- ja pildikeel mulje, et tegemist on nunnu ohutu tootega õrnade abitute naiste jaoks. Kasvõi see, et selle reklaam Eesti suurimasse elustiiliblogisse sebiti, ütleb oodatud sihtgrupi kohta nii mõndagi. Kõik on väga turvaline, lihtne ja imeline ning kui sellest hoolimata pilt hirmust tasku hakkab minema, saab julgustuseks sõbra või kallima ka kampa võtta (“Seda võimalust lubades peaksid kindlasti olema veendunud, et usaldad seda inimest,” manitseb reklaamneidis malbelt naeratades).

Tutvustan Bondora kõige lihtsamat viisi investeerimiseks – Go & Grow. Go & Grow on uskumatult lihtne ja automatiseeritud teenus, mis lubab sul teenida kuni 6.75%* tootlust aastas, samas kui sulle jääb igal ajal ligipääs oma rahale. (Video)

Multikanaine ja nunnu keelekasutus

Võimalik, et ma olen lihtsalt liiga palju Virginia Woolfi grupis ajupesu saanud ning näen tonti iga nurga taga, sest kui tootest räägiks jälle hoopis mees, poleks ma samuti rahul. Iseenesest on investeerimismaailmale ette heidetud küll, et seal kasutatav keel on väga maskuliinne ning mõjub naistele pigem peletavalt. Näiteks võiks portfelli ehitamise asemel rääkida portfelli kasvatamisest või miks mitte lausa küpsetamisest (ehkki see on juba teistpidi stereotüüpne ning eemaletõukav).

Bondora on seda va kastmise ning kasvatamise metafoori küll kuulda võtnud

Ehkki olin Go & Grow toote kriitikat juba erinevatest kanalitest muigega lugenud, töötasin nüüd lõpuks ise ka nende reklaamid ja tingimused läbi ning no püha Peetrus, milline saast see ikka on! Detailides on Taavi seda juba lahanud ning seda üle kordama ma ei hakka. Põhimõtteliselt jääb tõesti mulje, et mingi viimane laenude põhjakiht on ilusti (ja täiesti läbipaistmatult) ära pakendatud, lips peale tõmmatud ning üritatakse seda investeerimishuvi järellainetuses jõlkuvatele taksojuhtidele pähe määrida (ja naised võivad ka taksojuhid olla, believe in your dreams, inimesed!)

Iseenesest väga kaval. Teisalt sihtgruppi ning turundusmeetodeid arvestades tundub päris kõlvatu ettevõtmine. Minu jaoks on küsitav, kas seda isegi investeerimiseks saab nimetada, kui “investoril” raha paigutuse ning tootluse kohta muud infot pole, kui see number, mida Bondora näidata suvatseb (mis võib, aga sugugi ei pruugi olla 6,75% – pigem vähem, aga kindlasti mitte rohkem #inspirational). Kuna seal toodet tagatipuks ka turvaliseks suvatsetakse nimetada, on lisaks küsitavale kõlblusele ka kaheldav, kas selline reklaam üldse päris seaduslik on.

Huvitav oleks teada, kas teised ka Bondoralt spämmi saavad ja kui palju neid nunnusid klipikesi meestele näidatakse. 

Tulen ühisrahastusskeptikuna kapist välja

Ilmselt on tähelepanelik lugeja juba kildhaaval pusle kokku pannud, et ühisrahastusse mul suuremat usku pole. Erinevalt paljudest rahablogijatest, kelle portfellist moodustab ühisrahastus ligi poole, on minu kukrus seda hädised protsendid ning praegu puudub plaan sinna ka rohkem panustada. Kuna Rahajutud küsisid mult sellel teemal hiljuti kommentaari, pidin natuke eneseotsinguid tegema ja mõtlesin, et on aeg selle hoiakuga päris kapist välja tulla: “Ema, isa… ma olen… ühisrahastuse skeptik.” 

Minu otsene kokkupuude ühisrahastusega piirdub sellega, et olen natuke Bondoras kätt proovinud, ent kaotasin kiirelt platvormi vastu usalduse ning tulin selg ees välja tagasi. Õnneks ei saanud erinevalt paljude teiste inimeste kogemustest ka kahjumit. Samuti olen natuke investeerinud Estategurusse, aga seal oli mul huvi konkreetse Tartu kinnisvaraarenduse vastu – mu kunagise elukoha lähedal asuv tondiloss renoveeritakse sellega ära (läheb natuke mu muude emotsioonišopingutega ühte patta).

Ära muidugi iial ütle iial, aga hetkel olen pigem äraootaval seisukohal skeptik – ühtegi kriisi pole praegune ühisrahastusbuum ju veel üle elanud. Eestis on ühisrahastus õiguslikult suhteliselt reguleerimata, samas on projektides-laenudes tegemist üsna segase õigussuhete rägastikuga.

  • Lihtsamal juhul on suhtes portaal, võlgnik ning n+1 ootusärevat investorit.
  • Laenajaks võib olla ka ettevõte, millel on eraisiku käendus ning valemis on muidugi ikka portaal ning n+1 teist selli. 
  • Praegu võidukäiku tegeva Mintose valemi puhul on osalised laenu andja, laenu võtja, portaal ja muidugi ikka need n+1 teist võlausaldajat. 
On mõned inimesed

Kui nüüd portaal välja arvata, on kõik need osaliselt tõenäoliselt iga investeeringu puhul ka erinevad. Enamasti ei anna portaal investorile ka piisavalt infot, et oleks võimalik näiteks veenduda, kui hoolikalt ning ettenägelikult on erinevad suhted reguleeritud. Kui üks või mitu neist suhetest lõpuks hapuks peaks minema, võib investoril oma huvide kaitsmine väga keeruline olla (ja lihtsureliku jaoks suisa võimatu). Tagatipuks pole ühisrahastuse investeeringud ka kuigi likviidsed – kui sõit läheb metsikuks, pead selle tõenäoliselt lõpuni kaasa tegema.

Surematu aktsiaguru Saario on hoiatanud, et aktsiaost pole lotomäng, aga mulle tundub, et ühisrahastuse praeguse süsteemi ning saadaoleva info juures on justnimelt tegemist lotomänguga. Peamised taktikalised komponendid on investori jaoks võimalikult usaldusväärse portaali valimine, hajutamine ning jumala halastusele lootmine. Järgnev on juba puhas palve, et portaal püsti püsib ning võlgniku probleemide korral midagi ka ette võtab.

Selleks, et mitte ainult puhast auru suust välja ajada, võtsin ette ja lugesin läbi ka Mintose investorilepingu. Käed püsti, kui paljud seda üldse teinud on? Võin öelda, et dokument on 11lk tihedat inglisekeelset (või lätikeelset, kui see rohkem mokkamööda peaks olema) teksti, kus näiteks investori õiguste ja kohustuste all on ainult kohustused. Muuhulgas on Mintos täielikult vastutusest vabastatud, kui laenuvõtja oma lepingut rikub ning tagatipuks on portaalil õigus leping iga hetk 10-päevase etteteatamisega üldse üles öelda.

Siinkohal võiks küsida, kas riik ei kaitsegi inimese surematut õigust olla nii loll või lepingute lugemise osas laisk, kui hing ihaldab. Näiteks tarbijalepingute puhul on ju mingid konksud kuskil võlaõigusseaduses, mis lihtsurelikukahjulikud tüüptingimused nii ehk naa tühiseks teevad (või midagi taolist, eivä). Kuna selles osas veel vaidluspraktika puudub, on mõnedel allikatel oht, et piisava aktiivsuse korral loetakse portaalikasutaja tegevus juba kutseliseks tegevuseks. Sel juhul on juba igaühe enda vastutus tehingute ohud ning tingimused endale selgeks teha. 

Samuti võiks küsida, kas tagasiostugarantii süsteem siis ei päästagi? Ilmselt päästab see täpselt nii kaua, kuni portaal või laenuandja ise vee peal püsib. Turult kadumise korral lubab nt Mintos küll lahkelt kõik võlgade väljanõudmiseks vajaliku info kliendile anda, aga ilmselt saab iga investor aru, et jupphaaval neid laene jumal teab mis õigusruumi välja hagema minna on aja- ja närvikulukas ning tõenäoliselt ka tulutu.

Muidugi ma ei välista, et ühisrahastuses võib minna ka väga hästi ning äkki ma olengi loll, kes maas vedelevat tootlust üles korjata ei oska. Samas ütlevad ka kohalikud ühisrahastuse pooldajad, et väidetavaid tootlusi sealt tegelikult oodata ei maksa. Võttes nüüd võrdluseks börsi, siis jah, ka sealt võib tulla ootamatuid üllatusi, aga vähemalt ei saa seal keegi 10-päevase etteteatamisega lihtsalt ühepoolselt suhtest välja astuda (Olympicut ei lasta praegu börsilt minemagi).

Kokkuvõttes on ühisrahastuses minu jaoks praegu kontrollimatuid ning tundmatuid faktoreid liiga palju, et selle alla sellist raha panna, millest täiesti ilma ei tahaks jääda. 

Kuidas teile tundub? Kas viie aasta pärast on ühisrahastajate rinnad haavleid täis või šampuseklaasid kobrutamas?